esmaspäev, 28. oktoober 2013

Netiromanss "Hea põhjatuule vastu" Vanemuises

26.oktoobril 2013 Vanemuise väikese majas


Lavastaja: Rein Pakk
Näitlejad:
Elina Pähklimägi - Emma Rothner
Andres Mähar - Leo Leike
Jüri Lumiste - Bernhard Rothner

Üle pika aja sattusin jälle teatrisse ja oi ma olin seda etendust oodanud. Kui septembri alguses Vanemuise hooajakiri "RAMP" minu postkasti jõudis ja ma seal selle hooaja uuslavastusi nägin, oli seal kaks lavastust, mida ma teadsin, et ma tahan vaatama minna. Üks neist oligi "Hea põhjatuule vastu" ja teine on "Maddisoni maakonna sillad", mis hetkel veel proovisaalis, kuid kui see etendub, siis olen ma kindlasti platsis. Mõlemad etendused on kirjutatud raamatute põhjal ja seega on mul raamatud ära loetud ja need olid lihtsalt väga SUPER.
Seekord tuli teatrisse minek jälle küllaltki spontaanselt ja see oli tore. Arvestades seda, et esietendus oli alles septembri lõpus, siis olin ma väga üllatunud et veel kolmapäeva õhtul õnnestus mul laupäevasele etendusele piletid saada ja veel nii hea kohaga. Parteri kuues rida on minu arvates nii viimasel minutil lausa suurepärane. Laupäevaks oli muidugi kogu saal välja müüdud. Enne etendust veel kuulsin saalist kedagi ütlemas: "Vaata, mõned mehed on ikka tulnud. See ju täielik naistekas." Siis ma mõtlesin, et äkki oli see viga, äkki etendus ei olegi nii hea, kui raamat. Kõhklema pani seegi, et Vanemuine tegi etendusel parajalt reklaami ma. Isegi minul õnnestus ma ei tea mitu etenduse teemalist kirja endale postkasti saada.
Nüüd siis etendusest endast. Lugu räägib mehest ja naisest, kes internetis juhuslikult tutvuvad. Tegemist pole klassikalise tutvumisportaalis tutvumisega. Nimelt Emmi soovib tühistada ajakirja Like tellimust ja saadab selle kohta toimetusse mitmeid kordi kirju. Peale mitmendat kirja vastab talle Leo Leike, kelle postkasti olid Emmi kirjad jõudnud, kuna toimetuse Like ja Leo Leike meiliaadressid on küllaltki sarnased. Kirjavahetus algab vabandustega, vaibub vahepeal ja lõpuks päädib suure armastusega. Etendust oli mul selles suhtes kohati igav jälgida, kuna raamat oli kirjade kujul ja ka etenduses suheldi kirjade kaudu, seega ei olnud teksti ümber tehtud ja kõik oli mulle tuttav. Õnneks polnud mul kogu raamat sõna-sõnalt peas ja seega jätkus huvitavat ka mulle. Rääkimata sellest, et etendust jälgida on ikka hoopis teine, kui raamatut lugeda. Minu meelest oli tekst kaasahaarav ja paaril korral sain isegi naerda. Kogu etenduse suutsin ma ilusti laval toimuvale keskenduda ja seega pidi etendus vähemalt hea olema, et suutis mind paeluda ja aeg läks väga kiiresti. Lavaline lahendus mulle meeldis, kuna mõlemad tegelased olid enamasti korraga laval ja pool lavast oli Emmi kodu ja teine pool Leo oma.
Kõik muidugi nii roosiline polnud ja mõned asjad jäid mind häirima. Ma saan aru, et etendused on küllaltki vähe kestnud, kuid üldiselt mind häirib, kui näitlejatel tekst selge pole. Jah näitlejad on ka inimesed ja eksimine on inimlik, kuid kui üks näitleja ikka kogu etenduse ajal päris mitu korda sõnu segamini ajab, siis see hakkab mind häirima. Kahjuks Andres Mähar suutis sõnu ikka päris mitmel korral segamini ajada ja ega Elina Pähklimägi ka selelst patust puhas polnud. Aga ma annan selle andeks ja norin pigem seepärast, et millegi muu kallal mul oluliselt norida pole. Teine asi, mis mind häiris oli Jüri Lumiste hääl, mis kostis makilindilt. Ma saan aru, et ilmselt pole mõtekas näitlejat selle kahe kirja ette lugemiseks kohale tuua, kuid mina oleksin eelistanud, kui lavastaja oleks Bernhard Rothneri tegelaskuju füüsiliselt etendusse toonud. Tegelikult polnud praegusel lahendusel ka midagi viga, kuna peategelaste esimesed kirjad tulid samuti lindilt ja seega sobis hr Rothneri kiri konteksti.
Raamatul oli järg olemas, kus peategelased lõpuks kohtusid. Ma väga loodan, et selle järje põhjal valmib ka etendus, sest praegu tundsin ma, et etendus jäi poolikuks. Ilmselt nende jaoks, kes pole raamatut lugenud või vähemalt pole raamatu järge lugenud, lõppes etendus vägagi loogiliselt ja see oligi lõpp. Nimelt peale hr Rothneri kirja Leole, milles ta teatab, et ta teab Emmi ja Leo kirjavahetusest ning soovib, et Leo Emmiga kohtuks ja seejärel kirjavahetuse lõpetaks, kirjutab Leo Emmile ja avaldab soovi kirjavahetus lõpetada. Enne lõpetamist soovibki Leo Emmiga kohtuda. Mõne aja pärast siiski selgub, et Emmi ei läinud Leoga kohtuma ja kui ta Leole kirjutab ja selgitab, miks ta Leo juurde ei läinud, saabub Emmi postkasti automaatne kiri, mis annab teada, et Leo on oma postkasti sulgenud ja ei saa kirju kätte. Nimelt pidi Leo kohtumise järgsel päeval Bostonisse lendama ja lubas, et sealt ta enam Emmile ei kirjuta. Nüüd on leo postkast suletud ja kõik läbi. Selline ongi lõpp. Kuid keda huvitab, mis raamatus edasi saab, siis võib lugeda Daniel Glattaueri raamatut "Kõik seitse lainet", mis on raamatu "Hea põhjatuule vastu" järg.
Etenduse kohta saab rohkem infot siit: http://www.vanemuine.ee/hea-pohjatuule-vastu

0 kommentaari:

Postita kommentaar