reede, 14. märts 2014

Ooper "Rehepapp" Vanemuises

12. märtsil 2014 Vanemuise väikeses majas

Foto pärit Vanemuise kodulehelt. Foto autor Gabriela Liivamägi
Helilooja: Tauno Aints
Lavastaja: Marko Matvere
Näitlejad:
Marko Matvere - Rehepapp Sander
Merle Jalakas - nõid Minna
Karmen Puis - Liina
Märt Jakobson - Rein
Kädy Plaas - Luise
Reigo Tamm - Hans
Rasmus Kull - Jaan
Pirjo Püvi - mõisapreili
Jaan Willem Sibul - Ärni
Valentina Kremen - Imbi
Simo Breede - lumemees
Lauri Saatpalu - Õuna-Endel
Kristiina Raahel Uiga või Liisa Tämm - Katk
Janek Savolainen - Kurat; Sandri kratt

Märts on ikkagi teatrikuu ja nii saigi märtsiks üks etendus planeeritud. Õigemini sõbranna ostis viimase piletisaju ajal piletid ja nii ta mind siis kaasa kutsus. Pole veel ühtegi head ooperit vaatamas käinud, kuid mõtlesin, et vähemalt midagi uut ja äkki ka huvitavat. Kuigi mõte sellest, et tegemist on Eesti enda ooperiga, tegi mu veidi kahtlevaks. Enne etendust kuulsin siit-sealt, et tegemist pole üldsegi mitte hea etendusega, kuid mõtlesin et ma ei lase sellel arvamusel end häirida ja lähen ilma igasuguste eelarvamusteta saali. Teadagi, inimeste maitsed on väga erinevad.
Praeguseks on mul tükiks ajaks igasugune ooperi isu kadunud. Hea oli selle teatritüki puhul see, et nüüd ma võtan uuesti Rehepapi raamatu kätte ja loen selle veelkord läbi, et näha mis raamatus sünnib. Ma isegi ei suuda ooperi süžeest väga midagi teile rääkida, sest kes raamatut on lugenud, teab millest Rehepapp räägib ja kes pole lugenud, siis soovitan raamatut lugeda. Raamatut lugedes vähemalt võib saada parema emotsiooni, kui ooperist. Seekord läks isegi Vanemuise algusfono täppi, kus Riho Kütsar soovib teatrikülastajatele teatrielamust. Ma olen alati mõelnud et miks ta ei soovi head teatrielamust, vaid soovib lihtsalt teatrielamust. Seekord sain aru, et teatrist ei pea alati heade elamustega väljuma. Emotsioonid päris negatiivsed ka ei olnud, aga seekord kisub ikka sinna negatiivsuse poole rohkem kui varem. Kuigi Oblomovi ajal olin ma vist viimati sama negatiivsete tunnetega.
Marko Matvere osas mul suuri lootusi polnud, sest kui tema oleks sellist ooperit laulnud, nagu mulle meeldiks, siis oleks see ikka midagi väga uut olnud. Aga üldiselt ma olin õnnelik selle üle, et seekord mängis Matvere mitte Mägi, kuigi Tõnis Mägi oleks ilmselt palju paremini laulda osanud. Ma ei saa sinna midagi parata, et mulle lihtsalt Matvere rohkem sümpatiseerib kui Mägi. See selleks. Igatahes ooperi algus tundus juba küllaltki igav ja mittemidagiütlev. Lootused läksid mul korraks üles, kui Karmen Puis lavale tuli, sest vähemalt kuulsin ma korraks enam-vähem midagi ooperisarnast. Ma isegi ei tea, kas asi oli sellest tekstis või milles, aga ainsat korralikku ooperilaulja häält suutis teha Pirjo Püvi, kuid teda lasti äärmiselt vähe lavale laulma. Kui Puis suutis korraks mus lootusi tekitada, siis Püvi laulmisega tekkis mul korraks tunne, et asi läheb aina paremaks ja ma olengi ooperis. Need mõtted kadusid sama kiirelt, kui olid tulnud. Lauri Saatpalu ropendavast Õuna-Endelist ei taha ma isegi mitte mõelda. Esiteks oli see ooperist ikka väga-väga-väga kaugel ja teiseks kui ma tahan sellises koguses ropendamist kuulda, siis ma võin tänaval mõne voorimehe juurde ka minna. Saal oli lapsi täis, kes muidugi selle ropendamise peale suure häälega naersid. Tegelikult naerdi saalis vägagi mitmel korral, kuid mina sain naerda ainult siis, kui see sama Õuna-Endel kausist sõi. Siis hakkasin ma ka rohkem naerma selle üle, kuidas minu kõrval olev naine hüsteeriliselt naeris, kui selle peale mis laval toimus. Ülejäänud ooperi ajal ma küll aru ei saanud, mida seal naerda oli. Vahel oleks hoopis nutta tahtnud, et keegi sellist asja üldse lavale tuua tahab. Kontrollisin just Vanemuise kodulehelt üle, kas seal Rehepapi jaoks mingi vanusepiirang ka on, aga ei olegi. Tundub et teater propageerib ropendamist. Pärast siis imestatakse, et kust kohast need lapsed neid roppusi õpivad. Lisaks oli toatüdruk Luisega ka üks stseen, kus Luise peaaegu postitantsu tegi, mida vaadates tabasin end mõttelt, et kas ma tulin nüüd mingit kabareed või siiski ooperit vaatama. Lastele tegi see jälle muidugi nalja.
Kõik nii õudne tegelikult ei olnudki. Ma suutsin endale mõned lemmiktegelased ka leida. Näiteks Katk oli päris armas, kuigi ma ei oleks talle seda punast mütsi ja käekotti ka andnud. Oleks rohkem surma moodi välja näinud. Sandri kratt oli ka päris tore, eriti see, kuidas ta laval ringi hüppas. Kuradi hääl oli ka võimas ja iga kord kui kurat kärgatas, käis mul jutt südame alt läbi ja ma hakkasin paratamatult mõtlema, kui palju mina mõtlematult seda tegelast välja kutsun. Kui selliste asjade peale mõelda, siis asi nii lootusetu vist poelgi :)
Olgu etenduse algus ja sisu mis nad olid, siis lõpp mulle isegi täitsa meeldis. No nii viimased viis minutit umbes, kus nõid Minna ja Sander oma kadunud armastust meenutasid. Päris ilus armastuslugu oli. Ja selle nõia tooli peal oleksin mina tahtnud ka kiikuda.
Viimase viie minuti ja krati hüppamise ja mõne üksiku ooperihääle pärast minu meelest seda küll vaatama ei tasu minna. Aga kui leidub kedagi, kes tahab teatris kuhjaga ropendamist kuulata, siis palun, laske käia. Minu jaoks on ooper ikka see, kus on ilusad ballikleidid ja kõrvulukustavad ooperiaariad.

Vähemalt uus kogemus juures ja ma loodan, et ma tulevikus julgen veel mõnda ooperit vaatama minna. Aga ilmselt siis rahvusooperisse, sest selle kohaga on mul head mälestused.

Kui keegi tahab rohkem infot, siis seda saab Vanemuise kodulehelt. 

Head teatrikuud! Minge teatrisse!

0 kommentaari:

Postita kommentaar