esmaspäev, 20. oktoober 2014

Mis siis kui...?

Oh kui kaua pole ma ühtegi blogipostitust teinud. Aga täna ta tuleb. Ei seekord ei tule juttu üldse mitte kultuurist ehk siis teatrist. Mitte, et teater oleks mu jaoks kogu kultuur, aga lihtsalt teatrisse satun ma kõige rohkem (kuigi nagu ajalugu näitab, ei satu ma viimasel ajal ka sinna) ja ma tunnen, et sellest võiks kirjutada. Mõnest kontserdist võiks ka kirjutada, kui tegemist oleks minu jaoks väärt asjaga. Kohe kindasti ei tahaks ma teha postitust mingisugusest klubikontserdist, see on ka kultuur, kuid minu silmis see ei vääri kohta minu blogis. Aga see selleks. Võib-olla annab tänane postitus vastused just sellele, miks ma enamasti teatrist kirjutan.
Astusin täna tööle ja mõtlesin omi mõtteid, kui ühel hetkel tabasin end mõttelt, mis siis kui...? See küsimus painab mind päris tihti, eriti aga siis kui teater mängu tuleb. Praegu on teater mängus, õigemini see, et pole aprillist saadik teatrisse sattunud ja nüüd nagu tahaks minna. Aga kas pole töö kõrvalt aega, mängukavas pole minule sobivaid etendusi või on piletid välja müüdud. Aga mis see mis siis kui...? siis ikkagi tähendab. See tähendab, et natukene rohkem kui seitse aastat tagasi valmistusin ma gümnaasiumi lõpetamiseks. Üheks variandiks oli Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikool. Sinna ma ilmselgelt õppima ei asunud, sest muidu oleksite te praeguseks kindlasti juba avalikkuses minu nime kuulnud ja minu eraelu kohta ehk isegi Kroonikast lugenud :D Asi pole mitte selles, et ma poleks sisse saanud, ma lihtsalt ei tea, kas ma oleksin sisse saanud või mitte. Minu koolitee lavakas piirdus sissesaamisavalduse ja motivatsioonikirja kirjutamisega. Katsetele minekuks sai isegi üks Aapo Ilvese luuletus selgeks õpitud ja proosatekstki pähe aetud. Laulust rääkimata. Aga umbes üks viis minutit enne minu grupi komisjoni ette mineku aega sai argus minust võitu ja ma jooksin sõna otseses mõttes katsetelt minema. Ja see ongi see mis siis kui... kui ma oleksin katsetele jäänud ja ma oleksin sisse saanud. Milline oleks minu elu praegu? Kas ma oleksin lavakas hakkama saanud? Kas ma oleksin kooli lõpetanud? Kas ma töötaksin teatris? Millises? Kes oleksid mu kolleegid ja lavapartnerid? Milline näitleja ma oleksin? Milline ma oleksin inimesena? Kas ma oleksin julgem, enesekindlam? Kas ma oleksin teistsugune? Need ja paljud teised küsimused on need, mis jäävad ja millele ma ilmselt ei saa mitte kunagi vastuseid.
Pean tunnistama, et ma ei suuda end laval ette kujutada. Arvestades minu tagasihoidlikkust ja diktsiooni. Aga äkki oleks lavakas mu enesehinnangut tõstnud ja ma poleks nii vaikne, häbelik ja tagasihoidlik? Kui ma end praeguste näitlejatega võrdlen, siis ilmselt poleks mul kunagi lootust näitlejaks saada, sest tavaliselt on kõik ikka koolis suured esinejad olnud ja osalenud erinevates näiteringides. Mina olen aga koguaeg olnud pigem hall hiireke kusagil nurgas. Tõsi küll, põhikoolis käisin ka mina vist ühe aasta näiteringis ja ka gümnaasiumis sai abituriendina kooli jõulunäidendis kaasa löödud. Aga seal lõid kõik abituriendid kaasa ja mina valisin laulmise, kuna kooris laulmine tundus kõige ohutum. Küll aga on teater mulle juba ammusest ajast meeldinud. Ma kahjuks ei mäleta, kuidas see teatripisik minuni täpselt jõudis, sest maal elades ei sattunud ma lapsena just kuigi tihti teatrisse. Rohkem sai teatris hakatud käima gümnaasiumi ajal, kui klassijuhataja meid Tallinnasse küll Linnahalli, küll Estoniasse ja Eesti Draamateatrisse viis. Nendeks teatrikülastusteks oli mul juba pisike teatripisik sees, sest ma mäletan seda erilist tunnet, kui sai suures ja uhkes Estonias operetti vaadatud. Draamateatri külastamisest ma parem ei räägigi, sest enne etendust saime me teatris ringkäigu ja see oli jube huvitav. Eriti meeldis mulle vaadata, kuidas näitlejad juba õhtuseks etenduseks tööle tulid. Küll aga ei saanud ma tollal aru, kuidas mu klassikaaslased ei suutnud ära tunda selliseid näitlejaid nagu Tõnu Kark ja Aleksander Eelmaa. Ka mina polnud neid teatrilaval näinud, kuid ometigi olid nimed ja näod mulle tuttavad. Hiljem, kui ma gümnaasiumi järgselt Tartusse kooli tulin, sai hakatud Vanemuises käima. Eriti meeldis ja meeldib mulle praegu ka kasutada tudengitele mõeldud tund enne piletit, millega on võimalus supersoodsalt vabade kohtade olemasolul teatris käia. Küll aga ei pruugi kohad just kõige paremad olla. Seda, et ma Eesti näitlejaid küllaltki hästi tean, on ka mu tuttavad aru saanud. Piisab selelst, kui nemad ütlevad kus filmis või kus etenduses see näitleja mänginud on ja juba tean mina, kellest jutt käib.
Aga iga kord kui ma teatrisse lähen, valdab mind mingisugune eriline rahu ja see tunne, mis mind teatris valdab on lausa erakordne. Pärast seda on nii hea olla ja kõik mured on kadunud. Täielik teraapia. Ja siis need mõtted, et mis siis kui mina siin laval oleksin seda etendust mänginud.
Ma lihtsalt tunnen, et teater on minu element ja ma vajan seda. Just sügavamõttelist ja võib-olla tavapublikule raskelt arusaadavat teatrit. Igasugused paljukiidetud komejandid jätavad mu viimasel ajal väga ükskõikseks, kuigi ma olen ka neid sattunud vaatama.
Mulle meeldib mõtelda endast kui teatriinimesest. Võib-olla, kui ma oleksin lavakasse läinud ja näitlejaks saanud, ei armastaks ma teatrit üldse nii palju, kui ma seda praegu teen. Aga ma julgen hetkel väita, et ma ei kujutaks enda elu ilma teatrita ette. Praegu pole väga pikka aega teatrisse saanud ja ma tunnen, kuidas ma iga pisidetaili peale närviliseks muutun ja ma pole mina ise. Sest see rahustav ja meeliülendav teater on nii kaua minust eemal olnud. Kui ma poleks õde, või kui ma ühel päeval enam pole õde, tahaksin ma töötada teatris. Mitte ainult näitlejana, kasvõi publikuteenindaja või koristajana. Aga peaasi, et ma töötaks teatris. Seepärast kasutan ma alati võimalust ja käin isegi juuksuris teatris. See on nii tore tunne, kui sa astud Vanemuise tagumisest uksest sisse ja valvelauatädi ütleb sulle rõõmsalt "Tere!" ja seal samas ajavad temaga juttu sellised näitlejad nagu Andres Mähar või Riho Kütsar. Kõik suhtuvad sinusse täpselt nii, nagu sa kõnniksid sealt uksest iga päev sisse ja see on täiesti normaalne asi. Ja siis astud sa koridori mööda edasi ja leiad end juuksuritoolis istumas ja kuulad, kuidas lauljad õhtuseks ooperiks hääleharjutusi teevad ja see ei sega sind absoluutselt, vaid ajab hoopis muigama. Või lavastajad, kes just sel hetkel oma uue lavastuse jaoks tahavad näitlejatele parukaid pähe proovida, kui sina oled juuksuritooli maha saanud istuda. Tavaliselt oleksin ma ärritatud, kui keegi juuksuris olles juuksurit segab ja ma selle võrra kauem seal toolis pean istuma. Aga teatris ei häiri see mind põrmugi. Sest võib juhtuda, et isegi minult küsitakse arvamust, milline parukas paremini sobiks ja võib juhtuda, et just minu lemmik leiab tee lavale ning ka mina olen oma panuse etenduse valmimisse andnud. Jah, te võite mind imelikuks pidada, aga ma olen teatrist vaimustuses. Ja ma leian end pidevalt unistamas, et mis siis kui mina oleksin samuti osa Eesti teatrist.

Mis siis kui...?

Küsimused jäävad küsimusteks. Kuid vähemalt sain ma nüüd oma mõtted kirja panna ja veidi seda suurt segadust enda sees klaarida. Ja ma jõudsin järeldusele, et ma kahetsen oma minema jooksmist. Jah, ma olen küll vaikne ja tagasihoidlik, kuid samas meeldib mulle ka tähelepanu ja esinemine. Kuigi ma seda võib-olla endale kuigi tihti tunnistada ei taha.

Mis siis, kui ma oleksingi näitleja? Kas mu elu oleks siis parem/ilusam?

Jah vastuseta küsimusi on palju, kuid võib-olla ongi niimoodi parem.

Järgmiste teatrikülastusteni!

0 kommentaari:

Postita kommentaar