neljapäev, 22. jaanuar 2015

"Tund aega, et hinge minna" Eesti Draamateatris

18. jaanuar 2015 Eesti Draamateatri Maalisaalis

Foto: Draamateatri kodulehelt
Autor ja Lavastaja: Kristel Leesmend
Mängib: Viire Valdma

Lõpuks jõudsin ma teatrisse väljaspool Tartut. Seda olin ma juba plaaninud kaua-kaua, kuid kuidagi polnud asjast asja saanud. Ühel päeval tuli sõbrannaga idee, et võiks Draamateatrisse minna, et mis see siis ära on. Bussiga Tartust Tallinna, käime teatris ja bussiga tagasi. Nüüd oli vaja ainult etendus välja valida. Täiesti juhuslikult avastasin Draamateatri kodulehel surfates, et neil on Piletidraama tulemas ja kõik pieltid maksavad 12 eurot. Ja ma sattusin hoogu, esialgus said piletid ostetud kahele etendusele, sest teised etendused mida ma vaadata tahaksin, on kuni hooaja lõpuni välja müüdud.
Ma ei suuda hetkel meenutada, kus kohast ma esimest korda monoetenduse "Tund aega, et hinge minna" kohta kuulsin. Ilmselt juhtusin klippi nägema mõnest kultuurisaatest. Ja ma teadsin, et ma tahan seda vaatama minna, sest see ei ole mingi tavaline komöödia tüüpi monoetendus, mida ma absoluutselt ei salli. Ja siis tuli etendus Tartusse, ja ma olin vihane, kui ma nägin, et kogu saal on juba välja müüdud. Ma pean ilmselt hakkama mängukavadel regulaarsemalt silma peal hoidma. Ma isegi suutsin vahepeal selle etenduse totaalselt ära unustada, kuni teatud sündmusteni. Nüüd igatahes on käidud ja ma olen rahul.
Etendus ise räägib naisest, kes peab minema haiglasse ilmselt oma isa vaatama. Ma sain aru, et nad pole isaga teineteist väga pikalt näinud. Igatahes valmistub naine enne isa juurde minekut haigla taga pargis kohtumiseks ette. Mida öelda? Kuidas öelda? Kas üldse midagi öelda? Kuidas käituda? Kes talle haiglas vastu tulevad? Kõik need situatsioonid mängib naine enne isa juurde minekut läbi. Tekst oli tihe ja mul oli kohati isegi raske seda jälgida. Aga ilmselt polnud see etenduse viga, vaid asi oli minus, kuna mu peas tiirles kogu etenduse ajal 101 erinevat mõtet. Osad neist muidugi olid sellised, et need oleks võinud kohe minema visata, aga oli ka neid, mis mind sügavalt enda elu järele mõtlema panid. Ma leian, et hea etendus on see, kus iga saalis viibija leiab midagi, millega end samastada. Seepärast ma neid sügavamõttelisi draamasid armastangi. Nad on mulle justkui psühhoterapeut, kes paneb sügavalt endasse vaatama ja analüüsima. Kuna ma ise töötan haiglas, siis oli etenduses nii mõndagi igapäevasest praktikast äratuntavat ja kindlasti võtsin ma midagi ka oma tööpraktikasse sellelt etenduselt kaasa.
Ma poleks uskunud, et etendust on võimalik teha nii, et ruumis on toolid publikule, üks redel ja näitleja. Minu jaoks on ikka dekoratsioone vaja. Seepärast jättis mulle alguses etendus mulje, nagu ma oleksin sattunud mingit proovi vaatama. Aga kui ma nüüd järele mõtlen, siis tegelikult oligi tegemist prooviga. Prooviga selleks, kuidas see naine oma isa juurde haiglasse läheb. Kõik need riiete kohendamised ja juuste sättimine, andis tegelikult asjale sügavust juurde. Ja mul on hea meel, et ma sain selle tunni jooksul näha Viire Valdma esituses nii erinevaid karaktereid. Mul tuli isegi meelde, miks ma teda lapsena fännasin. (Jah, ma olen lapsena näitlejaid fännanud sel ajal kui teised Britney Spearsi ja Spice Girls´e fännasid :D.) Ja Viire  sai superhästi hakkama, aga ega midagi muud ei olegi oodata, kui lavastaja on etenduse praktiliselt ühele konkreetsele näitlejale kirjutanud.
Siiski valguskujundust oleksin ma muutnud, sest mulle need ruudud ei meeldinud, mis aeg-ajalt ilmusid ja ka Viire nägu katsid. Aga ilmselt ma ei tea moodsast kunstist piisavalt, et seda mõista. Ja etenduse lõpu oleksin ma ka kuidagi teisiti teinud. Praegu lõppes asi minu jaoks liiga järsku ära. Mulle oleks meeldinud, kui naine olekski lõpuks oma isa juurde palatisse sisse astunud ja vaadanud kella ja avastanud, et ta peab lennukile minema. Või teine variant. Kuna etenduse lõpus kuvati seinale südamelööke ja neid oli ka kuulda, siis mina oleksin etenduse lõpetanud asüstoolia, ehk südame seiskusega. See oleks asjale sügavust juurde andnud.
Ja oleks ma teadnud, et Maalisaal nii väike on, siis ma oleks ilmselt piletid kusagile mujale ostnud, kui esiritta. Sest kohati oli ebamugav etendust jälgida, kui näitleja seisab mulle lähemal kui 1 meeter ja kuna Viire on nii pikk, siis andis ülespoole vaadata. See oli jälle vaatajate mugavustsoonist välja toomine. Ma väga rohkem ei tahaks etenduse sisu ära rääkida, sest muidu ei ole nendel huvitav, kes pole etendust veel näinud.

Kokkuvõtteks oli tegemist igati hea etendusega. Ma ilmselt läheks seda veel kord vaatama, aga siis ma jätaksin oma mõtted koju ja süveneksin ainult etendusse. Ja etendust soovitan kõigil vaatama minna, kes nendest monokomöödiatest lugu ei pea, uskuge mind, monoetendus saab Teie jaoks uue tähenduse. Minu selle aasta esimene teatrikülastus on igatahes asja ette läinud.

Rohkem infot etenduse kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt.

Ilusaid teatrielamusi!

0 kommentaari:

Postita kommentaar