reede, 13. veebruar 2015

"Augustikuu" Eesti Draamateatris

12.veebruaril 2015 Draamateatri suures saalis

Pilt pärit Draamateatri kodulehelt
Lavastaja: Priit Pedajas
Osades:
Lembit Ulfsak - Beverly Weston
Ita Ever - Violet Weston (Bevi naine)
Ülle Kaljuste - Barbara Fordham (Bevi ja Violeti vanim tütar)
Tõnu Oja - Bill Fordham (Barbara mees)
Marta Laan - Jean Fordham (Barbara ja Billi tütar)
Kaie Mihkelson - Ivy Weston (Bevi ja Violeti keskmine tütar)
Hilje Murel - Karen Weston (Bevi ja Violeti noorim tütar)
Maria Klenskaja - Mattie Fay Aiken (Violeti õde)
Ain Lutsepp - Charlie Aiken (Mattie Fay mees)
Taavi Teplenkov - Väike Charles Aiken (Mattie Fay ja Charlie poeg)
Viire Valdma - Johnna Monevata (majapidajanna)
Martin Veinmann - Steve Heidebrecht (Kareni peigmees)
Tõnu Kark - Šerif Deon Gilbeau

"Augustikuu" piletid ostsin ma samuti PILETIDRAAMA ajal, kuna olin kuulnud, et tegemist on hea etendusega. Ja näitlejad olid ka head. Mõtlesin, et seekord ma enne teatrisse minekut mingit eeltööd ei tee. Ausalt öeldes puudusid igasugused eelarvamused etenduse kohta. Kuna ma olin hommikul alles oma öövalve lõpetanud, kartsin küll, et äkki jään etenduse ajal magama, sest seljataga oli ka üsnagi arvestatav bussireis Tartust Tallinna.
Kui Lembit Ulfsak lavale tuli ja esialgu seal oma monoloogi pidas, olin ma küll mõttel, et pigem võiks kodus olla ja magada. Ka Viire Valdma kehastatud indiaanineiu Johnna tundus minu jaoks üsna igav tüüp olema. Ühesõnaga tundus, et asi kipub sinnapoole, et ma ei suuda seda kolme tundi etenduse ajal paigal istuda ilma nihelemata ja silmi kinni laskmata. Aga siis tuli Ita Ever treppidest alla....ning mu üks ja ainus mõte oli, et kuidas ta nii kiiresti nendel treppidel liikuda suudab. Aga Everi ja Ulfsaki dialoog tundus minu jaoks siiski ka üsna igav. Mees on alkohoolik ja naine narkomaan, kusjuures tegemist oli siiski eakate inimestega. Oma peas tõmbasin paralleele Vanemuises nähtud "Matud lapsega". Sest sisu tundus neil sarnane olevat: mees on joodik, mees ja naine tülitsevad omavahel ning tegevus toimub kusagil unises Ameerika majas. Ühel hetkel kõndis Ulfsaki kehastatud Beverly tüli lõpuks lavalt minema ja oligi kõik. Siis alles tõeline lugu algas ning kogu eelnev oli proloog etendusele. Ja see, mis järgnes oli lihtsalt SUUREPÄRANE. Alguses oli mul küll veidi keeruline jälgida, et kes on kes ning kuidas need sugulussidemed täpselt on, aga kava abiga sai probleem lahendatud. Ühesõnaga tuli välja, et Beverly oli kadunud ning nüüd tulid kõik lapsed vanematekoju tagasi ja siis läks üks korralik suhete segapundar lahti. Üksteise järel tulid välja saladused, mis tegelikult polnudki saladused ja laval oli võimalik näha ühe perekonna lugu läbi väga erinevate ja värvikate karakterite.
Näitlejatöö oli samuti uskumatult hea. Ilmselt asi ka selles, et laval olid kokku saanud suurepärased näitlejad. Ita oli lihtsalt suurepärane. Ausalt, see on uskumatu kuidas tema eas olev naisterahvas nendest treppidest üles ja alla jooksis. Kusjuures see jooks tegi silmad ette noorematele näitlejatele. Ja no muidugi see stseen, kus Violet saab teada, et tema mees on surnud. See tants, mis siis Ita esituses tuli, oli lihtsalt fantastiline. Igatahes on mul ääretult hea meel, et ma olen nüüd ka oma ihusilmaga selle suurepärase ITA forEVERi ära näinud. Teine, kes mulle väga-väga meeldis oli Ain Lutsepp Charliena. Tundus, nagu ta oleks ainus tervemõistuslik inimene selles suguvõsas ning seepärast üritas ta kuidagi kogu seda perekonda ohjata. Selline tore ja heasüdamlik mees. No see hetk oli lihtsalt nii hea vaadata, kui ta oma abikaasa Mattie Fay lõpuks korralikult paika pani. Ja see stseen, kus ta peielauas järsku püsti tõusis ja imelikke häälitsusi tegema hakkas (nagu hakkaks lämbuma) oli nii tore. Kui kogu perekond paanikas oli, et mis nüüd saab teatas Charlie stoilise rahuga, et ta sõi just hirmu ära. See oli lihtsalt nii naljakas, et ma olin sõna kõige otsesemas tähenduses naerust kõveras. Ja ma tuletan meelde, et see oli draama, mitte komöödia. Kuigi jah, ka Ita ajas mind korduvalt naerma. Ka Ülle Kaljuste tegi mu meelest väga hea rolli. Mitte, et mul oleks seda tema varasemate rollidega võimalik võrrelda, aga siiski. Barbara oli mu meelest ainus tegelane kogu etenduses, kes näitas väga erinevaid karaktereid. Kohati oli minu jaoks lausa uskumatu, et Ülle suudab niimoodi karjuda. Ja et emotsioonid võivad nii kiiresti vahelduda.
Ja nagu mulle kombeks, siis nii mõndagi oleksin mina ikka teisti teinud. Näiteks ma poleks ilmselt nii palju ropendamist kasutanud. Ja indiaani naise Johnna kohta oleksin ma ka rohkem teada tahtnud saada. Sest mind hakkas huvitama see lause et ta teeb seda tööd enda pärast. Aga miks? seda oleks kuulda tahtnud. Seda enam, et etenduse alguses selgus, et Johnna isa ja Beverly tundsid üksteeist. Kohati tekkis minus juba idee, et nüüd tuleb välja et Johnna on ka selle perega ehk kuidagi sugulussidemete kaudu seotud. Kuigi ta oli liiga rahulik ja teist tüüpi, et sinna peresse kuuluda. Kohati oli mul tunne, et see pere koosnes puhtalt hulludest. Aga see ilmselt on veel üks hea näide suurepärasele näitlejatööle, et nad suutsid need hullud tegelased niimoodi välja mängida. Sest minu meelest on kõige keerulisem usutavalt mängida lapsi ja hulle. Ahjaa nutmisega võiksid nad nüüd küll kõik veel natuke vaeva näha. Ilmselt ei oleks ma šerifi kui eraldi tegelast ka välja toonud. Tema oleks võinud samuti olla lihtsalt tegelane, kellest räägitakse. Samas poleks siis olnud sellist lüli nagu Barbara keskkooliaegne armastus, mis tegelikult mängis ka olulist rolli.
Aga ma olen täiesti veendunud, et tegemist on minu viimase aja parima teatrikülastusega ja ma ei anna pead, et ma seda uuesti vaatama ei lähe. Sest tegelikult neid hetki sealt etendusest on kindlasti ka meil kõigil oma elus ette tulnud või siis veel tulemas. Ja isegi minul, noorel inimesel oli nii mõndagi äratundmisrõõmu ning kindlasti sai midagi ka tulevikuks kõrva taha pandud.
Lõpetuseks soovitan kõikidel seda eteendust vaatama minna, kes veel käinud pole. Ma usun, et isegi need, kes muidu teeatrist suurt lugu ei pea, saavad sealt positiivse elamuse. Mina igatahes hakkasin Draamateatri näitlejaid veel kõrgemalt hindama, kui seni ja ilmselt olen ma endale uue lemmikteatri leidnud.

Suurepäraseid teatrielamusi!

Natuke lisainfot leiab eteenduse kohta Draamateatri kodulehelt
Väike katkend ja näitlejate arvamused OP!-st 

0 kommentaari:

Postita kommentaar