15. jaanuaril 2016 Tartu Uue Teatri proovisaalis
 |
| Pildi autor Gabriela Liivamägi. |
Lavastaja ja kaasautor: Silver Kaljula
Mängis: Silver Kaljula
Seekord käisin vaatamas hoopis midagi teistsugust. Selles suhtes teistsugust, et ma polnud päris selle etenduse sihtgrupp. Vähemalt ma arvan nii. Kuigi teatri koduleht väidab, et etendus sobib nii noortele kui täiskasvanutele, siis minu arvates etenduse sihtgrupiks ongi noored vanuses 12-15 eluaastat. Mis muidugi ei tähendaks seda, et teised seda etendust üldse vaadata ei tohiks. Noorematel ilmselt pole jah väga soovitatav, kuna etenduses pruugitakse vägevamaid sõnu päris korralikult. Eks mõtlemisainet olegi seal kõigile ja keegi ehk leiab ka äratundmist. Aga minu arvamus on, et eelkõige on see etendus suunatud noortele kasvatusmeetodiks.
Etendus ise on sündinud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 10.lennu iseseisvast tööst ja seda on Silver Kaljula koos dramaturg Kätlin Padesaarega edasi arendanud. Nagu Silver täna ise ütles, siis umbes 80% sellest monoetendusest on tõsielu ja ülejäänud 20% siis fantaasia. See suurem osa, mis põhineb tõsielul, on Kätlini poolt kirja pandud ühe Tartu endise narkomaani meenutuste põhjal.
Aga miks ma seda etendust üldse vaatama läksin? Ei ma ei ole ise kunagi narkomaan olnud, isegi proovinud pole mitte. Ja ma ei tunne ühtegi narkomaani (vähemalt ma ei tea, et mu tutvusringkonnas oleks mõni). Ma vist pole isegi tänavapildis ühtegi sellist korraliku narkomaani näinud, kellest oleks kohe peale vaadates aru saada, et tegemist on narkomaaniga (Vot, millises roosas mullis ma elanud olen). Võib-olla oligi see üks põhjus, miks ma vaatama läksin, et näha milline see narkomaani mõttemaailm siis on, sest ma pean tunnistama, et ma ei mõista neid inimesi, kes kanepit tõmbavad või endale midagi süstivad. Peale tänast julgen öelda, et nüüd juba mõistan, vähemalt mingil määral. Teine põhjus on see, et loo autor Kätlin Padesaar on mu endine kursaõde ja kutsus mind etendust vaatama. Ilmselgelt, kui teema poleks huvitanud, poleks ma ka vaatama läinud. Ja kui keegi nüüd mõtleb, et kui mind etendust vaatama kutsuti, et järelikult sain tasuta ja nüüd teen ühe korraliku kiidulaulu, siis nii see ei olnud. Kuna viimasel ajal on blogijate seas hästi palju intriige kütnud nö "aus ja läbipaistev blogimine", siis mainin niisama ära, et etendust käisin vaatamas täiesti oma raha eest ja käesoleva postituse ükski positiivne ega negatiivne sõna pole kellegi poolt kinni makstud. (Kuigi mulle täitsa meeldiks, kui ma ka vahel mõne pileti tasuta saaksin).
Mingil määral häiris mind alguses see, et ma olin saalis koos mitme klassitäie noorukitega, kes etenduse alguses koguaeg itsitasid. Ma nüüd ei saagi aru päris täpselt, kas mingi hetk süvenesin mina etendusee, süvenesid nored või süvenesime me mõlemad, aga saalis oli vaikus ja poisid mu ees ei näppinudki enam oma nutitelefone. Ilmselt, kui sellises vanuses noorukeid on võimalik millegagi telefonist eemale meelitada, siis see peab hea asi olema. Teine asi, mis mind veidi häiris oli see, et need noored poisid olid päris pikad ja kuna toolid olid ühel tasapinnal, siis mul jäi lihtsalt pool etendust nägemata (kogu see osa, mis toimus diivanil ja põrandal). Aga ma ei nurise, sest ma sain oma fantaasiat kasutada. Positiivse asjana tooksin veel välja mängukoha. Esialgsete plaanide järgi pidi etendus toimuma Tartus Genialistide Klubis, kuid selgus, et mängupaik on hoopis üle kolitud Tartu Uue Teatri proovisaali. Ma ei tea miks, aga mulle sümpatiseeris see proovisaal rohkem, kui GenKlubi saal. Ilmselt seepärast ,et GenKlubi saalis on mul alati külm hakanud. Põhjuseks lihtsalt see, et täna Genialistide Klubi ei köetud (nagu ma aru sain) ja seal oleks jube külm olnud. Mina muidugi olin end GenKlubi jaoks vastavalt riidesse pannud, ehk et siis veidi paksema jaki peale. Uues Teatris oli aga mõnusalt soe. Kuna me olime proovisaalis, siis sinna meid välisjalatsites ei lubatud. Jälle uus kogemus. Ilmselt esimene ja viimane kord, kus teatrisaali tuleb siseneda sokkides.
Nagu ma eespool mainisin, siis minu meelest oli etendus noortele suunatud. Ma polnud varem Silver Kaljulast eriti midagi kuulnud (LAHVKA välja arvatud) ja minu jaoks mõjus seetõttu etendus usutavamana. Kindlasti mängis Silver ka ise väga hästi ja ta oli suure töö ära teinud narkomaanide hingeelu õppides. Minu meelest oli see "pilves" oleks ikka väga tõetruu (nii palju kui ma filmides narkomaane näinud olen) ja isegi silmis oli teistsugune pilk. Et kui sa vaatasid ainult näitlejat ja oleksid näiteks kurt, siis sa saaksid kohe aru, et nüüd on ta pilves, sest lisaks sellele chillile olekule muutus nägu "pilves" oleku ajal ka korralikult. Nagu reaalseltki. Ja need tantsuliigutused olid muidugi ka umbes-täpselt sellised, nagu ma kusagil klubides näinud olen. Eks selles suhtes ongi võib-olla sellist monotükki parem teha, kus näitleja on ise ka lavastaja, sest siis sa oskad tegelikult kõige paremini teha just nii nagu lavastaja vaimusilmas näeb. Ja kui sa oled selle etendusega juba nii kaua tegelenud nagu Silver (etendus kasvas välja tema kodutööst TÜ VKA õpingute ajal), siis peabki sellest hea asi tulema. Sest kogu selle protsessi käigus on sul mingi visioon peas olemas mida ja kuidas sa teha tahaksid. Kindlasti andis etendusele palju juurde Kätlini dramaturgia, sest üks asi on kirja panna ainult kellegi mõtted, teine asi on aga lisaks mõtetele tunded kirja panna ja need tunded kätte saada. Samas töötab Kätlin ka ise psühhiaatriakliinikus ja näeb seal väga erinevaid inimesi ja seega oskab seda kõike dramaturgiasse sisse kirjutada. Minu meelest andis kogu see hingemaailma temaatika etendusele sügavust juurde. Ma pole kindel, kas tavaline dramaturg mõtleks inimese psühholoogilise poole peale. Igatahes etenduses käis see skisofreenia teema päris palju läbi. (Mitte, et skisofreenia psühholoogia oleks, pigem ikka psühhiaatria. Aga mõtetega on mõlemad seotud). Mulle isiklikult meeldis väga neid hallutsinatsioonide kirjeldusi kuulata. Sest oma töös puutun ka aeg-ajalt deliiriumiga (alkoholist tingituna) kokku ja seega oli päris huvitav kuulata neid nägemusi sellest vaatenurgast, kuidas patsient neid näeb.
Silveri lavaline liikumine meeldis mulle ka. Esiteks niipalju kui ma nägin, tuli tal see hästi välja ja teiseks oli niimoodi palju huvitavam vaadata. Iga kord, kui tuli mõni tants või rohkem liikumist, siis hakkasid noored saalis naerma. Eks neile tundus selline käitumine naljakas. Ehk pani sellise käitumise nägemine nii mõndagi mõtlema sellele, kas tema tahab, et teda sellisena nähtaks. Noorele publikule mõeldes oligi väga tore see, et asi oli mingil määral üle paisutatud ja tehtud võimalikult morbiidseks ja jubedaks. Ma leian, et vahel selline hirmutamistaktika aitab päris hästi.
Etendusele järgnenud vestlusringis selgus, et Silver käis Balti Jaamas narkomaane vaatlemas, et nende käitumist ja mõtlemist mõista. Need käigud olid ilmselgelt asja ette, sest mul tekkis päris mitu korda etenduse ajal mõte, et äkki Silver on ise korralik narkomaan olnud ja see etendus tegelikult räägibki temast, mitte mingist Vladimirist. Aga tuli välja, et päris nii see ei olnud. Seega au ja kiitus noorele näitlejale. Esiteks sellise fantastilise mängu eest ja teiseks selle julguse eest nii noores eas monotükki mängida. Tavaliselt monolavastustes on ikka keskealised näitlejad ja ma julgen öelda, et isegi sellised kõvemad tegijad.
Heli- ja valguskujundus mulle ka meeldisid. Kuigi mingi hetk muutus see valguse vilkumine väga intensiivseks ja ma hoidsin hinge kinni, et ma selle sinise vilkuva valguse peale peavalu ei saaks. Vist läks õnneks. Aga helikujundusele annaks küll ma ei tea mitu punkti. Muusika aitas väga täpselt aru saada, mis parasjagu toimub. Kas on järjekordne chill olek ja elu on ilus, või olid taustaks politseisireenid, südametuksed, haigla monitoride piiksumine, hääled Vladimiri peas vms. Eriti meeldisid mulle need hääled. Ilmselt tuli minus välja see õelam pool. Igatahes mina leian, et etenduse ajal leiab igaüks publikust midagi, millega/kellega end seostada. Mina küll narkomaan pole olnud, kuid eks etenduse ajal ikka käisid need mõtted ka peast läbi, et kui minust oleks narkomaan saanud, siis milline oleks minu elu. Või siis teine mõte oli see, et jumal tänatud, et mul seni elus kõik nii hästi on läinud. Või, et kuidas minu vanemad regeeriksid, kui nad minu narkosõltuvusest teada saaksid? Või, kas minul oleks mõni selline (lapsepõlve)sõber, kes mind sealt mülkast välja aitaks. Neid küsimusi oli ilmselt kordades rohkem ja ma kujutan ette, et umbes sarnased küsimused tiirlesid ka teiste külastajate peades.
Kuna tegemist oli õnneliku lõpuga looga, siis ma väga loodan, et noortele jõudis ikka asja iva kohale, et mõistlikum on mitte hakata narkootikume proovima. Ilmselt leidub ka neid, kes mõtlevad ikkagi, et ah mis see proovimine on, et minust sõltlast ei saa. Ja et kui see tüüp sellest välja tuli, siis tulen mina ka. Kui Eesti on narkosurmades Euroopas esikohal ja neid narkomaane sureb pidevalt üledoosidesse, siis kui suur on tõenäosus, et noored, kes mingil hetkel narkootikume proovivad, tulevikus normaalsed pereinimesed on ja absoluutselt midagi ei tarvita? Ma ütleks, et ega see tõenäosus väga suur ei ole. Vähemalt ma arvan nii. Aga lihtsalt see arvamus on nii levinud, et minuga niikuinii ei juhtu. Me kõik mõtleme nii, aga ometigi kellegagi meist ikkagi juhtub. Minul vähemalt oli etenduse lõpus siiralt hea meel, et Vladimir oma elu korda sai ja et tal on pere. Ausalt, mul läksid silmad märjaks sel hetkel, kui selgus, et kogu enda narkomaani elu meenutusi rääkis Vladimir oma pojale, kes oli samuti asunud narkootikume proovima. Mitte, et mul oleks hea meel selle üle olnud, et Vladimiri poeg samuti narkomaan on, vaid hea meel oli mul selle üle, et Vladimiril oli naine ja poeg, ühesõnaga, et ta oli oma elu korda saanud. Ja kui minul läheb etenduse ajal silm märjaks, siis see on märk heast etendusest. Või siis sellest, et ma viimasel ajal olen nii pehmo ja töinan iga väiksema asja peale. Või siis tehaksegi viimasel ajal tõesti nii häid etendusi ja seriaale ja filme, et mul silmad märjaks lähevad. Sest ega nad nüüd iga etenduse peale ka märjaks ei lähe.
Mina tahan igatahes kogu südamest tänada Silver Kaljulat, et ta nii suurepäraselt narkomaani mängis ja lubas mul osa saada ühe inimese hingeelust. Lisaks tänan ma Kätlin Padesaart, kes selle etenduse suuresti kirjutas ja kes mind sellest etendusest informeeris. Ja muidugi ei oleks seda etendust ilma teatrita Must Kast, seega suured tänud ja kummardused ka Teile!
Mina soovitan kõikidel pedagoogidel oma põhikooliõpilastega teatrisse minna. Seda enam, et tegelikult iga etenduse järgselt toimub vestlusring, kus osalevad Silver Kaljula ja psühhiaater Teelia Rolko. Täna küll Teelia Rolkot ei olnud, kuna ta pidi oma vastuvõttu tegema, aga oli näha, et lapsed (ilmselt võiks kasutada ka terminit noored, aga minu jaoks on 6-7 klassi õpilased ikka suhteliselt lapsed veel) tahtsid rääkida ja tundisd huvi asja vastu. Võib-olla ehk oleks neil veidi rohkem aega vaja olnud ,et nad julgemalt küsima oleksid hakanud. Siiski küsimusi tuli. Minul on natukene kahju, et psühhiaatrit vestlusringis ei olnud, sest huvitav oleks olnud kuulda tema kommentaare ja arvamusi. Ahjaa, etendus ise kestab 55 minutit ja vestlusring kestis umbes 30 minutit sinna otsa. Laste jaoks polnud etendus ka mitte pikk. Ma arvan, et pikaks võib etendus venida eakamate külastajate jaoks, sest nende jaoks on seal liiga palju vandumist ja muud sellist. Aga ilmselt ükski eakas seda etendust vaatama ei lähe ka. Mina soovitangi seda pigem koolidele õppe-eesmärgil või siis peredele, kus kasvamas varjases puberteedieas laps(ed), et siis pärast nendega nähtut/kuuldut koos analüüsida. Ilmnselt pääseks nii mõnigi vanem jutuajamisest stiilis a´la "miks narkootikumid on halvad"
Kui keegi nüüd tunneb, et teda hakkas see etendus huvitama, siis veidi rohkem infot leiab teatri Must Kast koduleheküljelt SIIT Koduleheküljelt saab etendust ka enda kooli tellida. Või kellel on soovi etendust näha, kuid Tartusse pole võimalik tulla, siis mingi aeg tuleb etendus esitamsiele ka Eesti Rahvusringhäälingus, seega tasub silmad/kõrvad lahti hoida.
Järgmised etendused:
| R 15.01 | 13:00 | Genialistide Klubi (Magasini 5, Tartu) |
| E 18.01 | 16:00 | Genialistide Klubi (Magasini 5, Tartu) |
| T 19.01 | 13:00 | Genialistide Klubi (Magasini 5, Tartu) (BRONEERITUD) |
| K 20.01 | 16:00 | Genialistide Klubi (Magasini 5, Tartu) |
| L 23.01 | 19:00 | Tallinna Kammerteater (Vabriku 12, Tallinn) |
| P 24.01 | 19:00 | Genialistide Klubi (Magasini 5, Tartu) |
| E 25.01 | 13:00 | Korter13 (Akadeemia 7, Pärnu) |
| R 29.01 | 12:45 | Karlova Kool, Tartu (tellitud) |
| L 30.01 | 19:00 | Tallinna Kammerteater (Vabriku 12, Tallinn) |
| T 16.02 | 12:00 | Jõgeva Põhikool (tellitud) |
| N 18.02 | 11:50 | Tartu Variku kool (tellitud) |
| R 19.02 | 12:00 | Pirita Majandusgümnaasium (tellitud) |
| N 25.02 | 12:00 | Tallinna Südalinna Kool (tellitud) |
| N 03.03 | 13:00 | Valga Kultuurikeskus |
| K 16.03 | 10:05 | Tartu Tamme Kool (tellitud) |
| K 16.03 | 12:05 | Tartu Tamme Kool (tellitud) |
| N 17.03 | 18:00 | Kiviõli Rahvamaja (tellitud) |
0 kommentaari:
Postita kommentaar