reede, 18. märts 2016

Kontsertetendus "Ma olen Ivo Linna"

16.märtsil 2016 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Pildi autor Hendrik Osula. Pilt pärit Googlest
Teksti autor ja lavastaja: Urmas Vadi
Laval olid:
Raivo E. Tamm
Super Hot Cosmos Blues Band

Erinevalt viimastest kordadest sattusin seekord teatrisse planeeritult. Lihtsalt avastasin, et kodukohas  toimub Raivo E. Tamme 50 juubeli auks tehtud monoetendus. Kunagi olin ETV Kultuuriuudistes lõiku lavastusest näinud ja tundus huvitav olevat. Tookord jäin piletite hankimisega hiljaks. Seega oli nüüd hea võimalus lavastus ära vaadata. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma ei suudagi midagi konkreetselt välja mõelda, mis mind seda lavastust vaatama meelitas. Raivo E. Tamme fänn ma ei ole. Komöödialavastuste fänn ma ka pigem ei ole. Kas tõesti ma olen nii suur Ivo Linna fänn? Sest kunagi lapsena Ivo Linna mulle meeldis. Või õigem oleks öelda, et tema laulud meeldisid mulle. Järelikult oli see piisav põhjus, sest millega muidu seletada seda, miks ma lavastust vaatama läksin.
Kuna ma ei oska isegi selgitada, miks ma konkreetset lavastust vaatama läksin, siis on ilmselge, et mingeid erilisi ootusi ja mõtteid mul eelnevalt ka polnud. Läksin lihtsalt kohale ja vaatasin, et mis toimub. Nüüd võin tõdeda, et toimus väga palju. Saali maha istudes tabasin end mõttelt, et mida ma siin teen, et kas ma tõesti tahan kuulata mingisugust Ivo Linna laulude kontserti? Ivo Linna kontserdi vastu ei oleks mul midagi, kui laulaks Ivo Linna ise, aga ma olin veidi pessimistlik, kas ma tahan Raivo E. Tamme kuulata mitu tundi Ivo Linna laule laulmas. Minu jaoks pole Raivo E. Tamm just kõige parem laulja. Aga natuke hilja oli selliseid mõtteid mõtlema hakata. Nii ma siis istusin seal saalis ja ootasin, et mis juhtuma hakkab.
Kõigepealt juhtus see, et saal oli pime ja laval oli vaikus. Vaikus kestis ikka rohkem kui mõned kandvad minutid. Ma juba mõtlesin, et midagi on juhtunud, et nii pikalt keegi lavale ei tule. Lõpuks peale pikka vaikust (vaikus oli nii pikk, et inimesed jõudsid juba saalis päris kõva häälega kommenteerima hakata) tulid lavale Super Hot Cosmos Blues Bandi poisid. Ja hakkasid siis oma pille mängima. Ma pidin juba kannatamatuks muutuma, sest see kitarrimuusika polnud päris minu maitse. Ja siis tuli vasakust servast lavale Raivo E. Tamm. Ma vist naersin sel hetkel ikka hea kõhutäie. Lihtsalt valgetes platvormkingades ja helerohelises (helesinises) altlaienevate pükstega kostüümis Raivo oli naljakas. Omamoodi koomiline oli ka see ootamatu ja samas nii ükskõikne sisenemine lavale. Lisaks kostüümile olid naljakad ka tantsuliigutused, mida Raivo laulmise ajal tegi. Ehk teistele need nii naljakad ei tundunud, kuid ma olen ilmselt liiga noor ja pole selliseid liigutusi väga varem näinud. No need tantsuliigutused võisid olla pärit nii aastast 1965-1970. Sest kogu lugu hakkas pihta aastal 1965, kui Ivo Linna vineerist esimese kitarri välja saagis ja samal ajal sündis ka Raivo E. Tamm.
Kui ma alguses mainisin, et tegemist oli monoetendusega, siis kohe kindlasti ei olnud tegemist mingi sellise monoetendusega, nagu seda on Jan Uuspõllu monoetendused (nt Ürgmees, Külm lugu, Isa jne). Pigem oli tegemist mingi stand-up komöödia sarnase lavastusega. Etenduses olid kombineeritud seiklused Raivo E. Tamme ja Ivo Linna elust ning neile vahelduseks esitas Raivo ka mitmeid Ivo Linna tuntumaid laule. Mingisugust sügavamat mõtet ma asjal ei näinud, kuid ilmselt oligi tegemist kerge meelelahutusega, mis inimestele meeldida võiks. Alguses jäi mulle mulje, et Raivo E. Tamm jutustab terve etenduse Ivo Linna elust, kuid siis mingil ajal sain aru, et lood Ivo Linna elust on põimitud lugudega Raivo enda elust. Kuigi lõpuks oli rohkem lugusid Raivost, kui Ivost. Enamasti pidid need lood näitama, mida on kahel mehel ühist. Siiski oli keskmes Raivo elu, kuhu sekkusid vahel harva Ivo Linna enda meenutused. Minu jaoks oli kõige suurem üllatus see, kui hästi Raivo suutis Ivo Linna häält järgi teha. Kui ma korraks silmad kinni panin, oli tunne, nagu laval oleks päris Ivo Linna ise. Seda häält oleksin ma rohkem tahtnud seal laval kuulda. Üleüldse oleks mulle meeldinud, kui Raivo oleks rohkem laval laulnud või tantsinud. Mingitel hetkedel meenutas ta mulle seal laval lauldes ja igasuguseid nägusid tehes hoopis Antti Kammistet (kes mingil ajal käis ka üsna tihti Ivo Linnaga kontserte andmas). Kõik need karakterid olid tunduvalt huvitavamad kui lihtsalt istuv ja rääkiv Raivo. Ilmselt on ka neid inimesi, kellele selline lavastus peale läheks, kuid ma pole eriline stand-up komöödia armastaja. Mina oleksin tahtnud näha, milleks Raivo E. Tamm veel suuteline on, sest ma usun, et ta ei andnud endast selles lavastuses veel kõike.
Mida ma aga tõeliselt kiita tahaksin, on valgus- ja videokujundus. Nimelt oli saalis kaamera, mis filmis laval toimuvat otse ja siis näidati seda filmi reaalajas ekraanile koos erinevate videoefektidega. Lisaks kasutati etenduses vaheklippidena ka nö videopäevikuid. Mingitel hetkedel nende päevikute juures inimesed saalis naersid, kuid mina vist ei saanud naljale pihta. Mina vähmalt ei leidnud midagi nii naljakat sealt, kuid toredad vahepalad sellele pidevale monoloogile olid need videod küll. Ja kuna laval oli terve hunnik bändimeeste tehnikat (võimud, erinevad kitarrid, trummid) ja toolid istumiseks, siis nagu erilisest lavakujundusest rääkida ei saa. Selles suhtes üsna lihtne lavakujundus, kui seda saab üldse lavakujunduseks nimetada. Mistõttu oligi valgus see, millega lavaruumi muuta sai. Kuigi ma pean ära mainima, et mulle oleks see valguskujundus rohkem meeldinud, kui need prožektorid oleksid seal laval ringi liikunud, mitte pidevalt saalis istuvatele inimestele otse näkku paistnud. Nii oli päris ebamugav ja kohati silamdele valus etendust vaadata. 
Üldiselt jäin ma aga lavastusega rahule. Jah, need laulud oleksin ma muutmata jätnud. Õigemini laulud ei olnud muudetud, aga bändi poolt tehtud saade oli ikka korralikult muudetud ja see jäi häirima. Kohati oli mul jälle sõnadest aru saamisega raskusi, sest võimendust oli liiga palju taga. Selles suhtes oli aga lavastus tore, et Raivo E. Tamme kohta sai päris palju huvitavat infot teada. Kohati tekkis mul küll tunne, et need Ivo Linnaga seotud seigad tema elus on välja mõeldud või siis kordades suuremaks puhutud. Aga mine sa tea, ehk oligi kõik täpselt nii, nagu lavastuses räägitakse. Üllatusena mõjus ka see, et Raivo E. Tamm on päris arvestatav koomik. Ma pole teda veel sellises koomikurollis kohanudki. Jah ENSV seriaalis see baarmen vist on midagi koomilist, kuid seal on see asi kuidagi rohkem üle võlli keeratud. Enamustele inimestest seostub Raivo E. Tamm ilmselt ikkagi Allaniga seriaalist Õnne 13. Selles suhtes olin jah positiivselt üllatunud, et ma sain naerda päris korralikult. Ilmselt need inimesed, kellele komöödiad rohkem meeldivad, saavad selle võrra ka rohkem naerda. Ma lihtsalt ei ole väga suur komöödia armastaja. Kuigi jah, Ivo Linna laule oleks võinud veel rohkem olla. Kuid need laulud, mida esitati jäid pikaks ajaks kõlama ja kummitama. Mul on praeguseks rohkem kui 24h etenduse külastamisest möödas ja see laul "65" kummitab mind ikka veel. Ahjaa, kavalehel olid kõikide laulude sõnad ka kirjas, seega sai publik alati kaasa laulda. Eestlane on ju laulurahvas ja ilmselt see kaasalaulmine ja kaasahaarvad laulud olidki see põhjus, miks ma sain etendusse süveneda ja ei mõelnud etenduse ajal kordagi oma argimõtteid.
Lõpetuseks ütlen, et neile, kellele komöödia ja Ivo Linna laulud meeldivad, meeldib ilmselt ka see lavastus ja soovitan kindlasti vaatama minna. Mis nüüd ei tähenda, et teised ei tohiks seda vaatama minna. Ma arvan, et tegelikult leiab igaüks lavastusest endale midagi ja päris ilma naermata ka keegi saalist ei lahku.
Lavastus on sobilik kõigile neile, kes ei suuda ära otsustada, kas nad tahavad vaadata teatrit või kuulata kontsertit või minna hoopis kinno. Sest selles lavastuses on kõik eelmainitud kunstiliigid omavahel kombineeritud ja tulemus on üllatavalt hea.

0 kommentaari:

Postita kommentaar