neljapäev, 30. märts 2017

Meie oma tõde, meie oma õigus

28.märtsil 2017 Sadamateatris

Foto: Maris Savik
Enamasti olen just mina see, kes inimesi endaga teatrisse kutsub. Sel korral läks vastupidi. Sõbranna sai oma sõbrannalt kaks piletit ja kutsus mind kaasa. Ma ei pidanud väga pikalt mõtlema, kas minna või mitte, sest Vanemuise "Meie oma tõde, meie oma õigus" oli mul juba mõnda aega meeles mõlkunud. Lihtsalt see lavastus on alati välja müüdud, kui minul tuleb idee pileteid ostma hakata. Aga asjad, mis meieni jõudma peavad, jõuavad meieni alati. 
Üritasin siis välja mõelda, et miks ma seda lavastust näha tahtsin. Ja ainus põhjus oligi see, et tegemist on A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus I" dramatiseeringuga. Kui ma gümnaasiumis käisin, siis me saime suvevaheajaks alati järgmise õppeaasta kohustusliku kirjanduse programmi teada. Ma arvan, et see oli 12. klassis kui mingiks ajaks tuli "Tõde ja õigus I" läbi lugeda. Kuna mulle on alati lugemine meeldinud, siis ma otsustasin suvel esimese osa läbi ära lugeda. Häda oli selles, et see esimene osa oli minu jaoks nii põnev, et ma lugesin veel teise, kolmanda ja neljanda osagi läbi. Viies osa jäi poolikuks, sest kool tuli peale. Ja praeguseks on see viies osa poolik olnud juba peaaegu kümme aastat. Teatris käies avastasin, et ma ei mäleta tõest ja õigusest enam midagi ja peaks vist raamatud uuesti läbi lugema. Prooviks sel korral kõik viis osa ikka lõpuni läbi saada. Aga see selleks. Teine põhjus, miks mind kõnealune lavastus huvitas oli autor. Olen Urmas Lennuki mõnda lavastust näinud ja need on mulle väga meeldinud. Samuti on teised tema töid kiitnud. Ma isegi olen mõelnud Ugalasse minna tema "Vai-vai vaene Vargamäe" lavastust vaatama, olgugi et tegemist on lastele suunatud lavastusega. Kui ma tavaliselt valin lavastusi välja sisu ja näitlejate järgi, siis sel korral oli just sisu põhiline argument teatrisse minekuks. Ma nimelt olen see kiiksuga inimene, et kui mulle mõni näitleja mingil põhjusel ei meeldi, siis ta mulle lihtsalt ei meeldi ja kõik. Kahjuks meeldis mulle praegusest lavastusest ainult Aivar Tommingas ja mingil määral ka Maria Annus. Teiste suhtes olin veidi skeptiline. Eelkõige noorte osas. Miks ma siis ikka peaksin lavastust vaatama minema, kui seal mängivad näitlejad, kes mulle väga ei sümpatiseeri. Siinkohal pean nüüd silmad häbiga maha suruma ja tunnistama, et ma eksisin ja eksisin rängalt.
Eriti positiivselt üllatas mind Jaanika Arum. Olen teda küll Vanemuises varem näinud, kuid ilmselt mingit vaimustavat vau efekti olnud ei ole. Lisaks ei meeldinud mulle film "Polaarpoiss" ka üldse, kus ta mängis (mitte tema mängimise pärast, vaid lihtsalt mulle ei läinud see film kuidagi peale) ja nii on kuidagi läinud, et ta minu lemmikute hulka ei kuulu. Ma ei oska öelda, kas ta peale "Meie oma tõde, meie oma õigus" nägemist just mu lemmikute hulka tõusis, aga suurepärase rolli tegi ta küll. Eriti meeldis mulle Saunatädi heledalt kriiskav hääl. Selline tüüpiline käre tädike, kes oma vanameest pidevalt kamandab ja vabal ajal keelt lõksutab. Samas kõrtsipreili oli parajalt nipsakas ja meenutas mulle kohati tänapäevaseid ärinaisi. See on ilmselt juba minu viga. Korraks kui ma seda Kõrtsipreilit esimest korda nägin, siis tekkiski tunne, et Lennuk on kunagised Tõe ja õiguse tegelased toonud tänapäeva. Aga siiski mitte. Kuigi ma arvan, et selline ajaränne oleks ka päris huvitav tõlgendus. Vaadata, kuidas Pearu ja Andres oma tõe ja õiguse ning armastuse otsimise tõdedega tänapäeval hakkama saaksid. Saunatädi rolliga tuli mul paratamatult meelde ka Jim Ashilevi raamatus "Armastuskirju teatrile" kirjutatud lõiguke sellest, kui kehva kvaliteediga on Vanemuise parukad. Raamatus on juttu sellest kuidas Arkaadia etenduse ajal Sten Karpovil lihtsalt parukas peast ära lendab. Kusjuures mul on tunne, et ma vist olin just sel etendusel saalis. Vähemalt mul nagu on selline mälupilt olemas. Aga see lugu tuli mulle meelde seetõttu, et Saunatädile olid kleebitud hallid kulmud pähe ja iga kord kui saunatädi tuli, mõtlesin mina, et kas nüüd kukuvad kulmud eest või mitte. Tagasi näitlejate juurde tulles, siis pole ilmselt mingi üllatus, et kui Tommingas selles lavastuses mu ainus lemmik oli, siis meeldis mulle ka tema tehtud vana Andrese roll. Võib-olla oli just vana Andrese elutarkus see, mis mulle meeldis. Kes meist siis ei oleks seda kogenud, et teed mingi otsuse ja siis aastate pärast mõtled, et oleks võinud ikka teisiti omal ajal otsustada või teha. Nii meeldisidki mulle kõige rohkem need stseenid kus laval oli noor Andres ja siis järsku ilmus vana Andres välja ja keelas noort, et see nii ei teeks. Minu meelest on Aivar Tommingas üldse üks väga andekas näitleja ja ma arvan, et ma lihtsalt ei ole tema suhtes enam ammu objektiivne ja minu pärast võiks ta laval ka lihtsalt niisama istuda ja ma oleksin sellega ka rahul. Siiski tundus mulle, et Aivar Tommingas kui trupi kõige vanem näitleja sobis nagu rusikas silmaauku ja jälgis kogu truppi. Ma raamatust ei mäleta, et Andrese ja Pearu vahel oleks nii suur vanusevahe olnud, nagu lavastuses alguses oli, kui Tommingas mängis Andrest ja Karol Kuntsel Pearut. Aivar Tommingas oligi täpselt nagu isa, kes vaatas kõrgelt mida tema lapsed (nooremad näitlejad) teevad ja vajadusel õpetas neid. Selles suhtes oli lavastaja näitlejad ikka jube hästi valinud. Riho Kütsari Sauna-Madis meeldis mulle ka. Eriti alguses. Mulle tundus, et etenduse lõpuks ei olnud Sauna-Madis enam nii energiat täis, kui ta seda oli etenduse alguses. Ma ei tea, kas see oligi taotluslik, et Sauna-Madis ka väsib aastate jooksul, või väsis lihtsalt Kütsar etenduse käigus ise ja ei suutnud enam nii palju energiat Madisesse panna. Kütsari teised rollid (kõrtsmik ja kirkuõpetaja) nii meeldejäävad minu jaoks ei olnud. Siiski olid kõik tema tegelaskujud vist need, kes kõige kahemõttelisemat juttu ajasid ja kelle peale publik saalis kõige rohkem naeris. Maria Annuse Mari oli ka minu meelest väga hästi mängitud. Selline lihtne ja töökas, kes samal ajal ei öelnud ka väikesest naljast ära. Ma mäletan, et raamatut lugedes ei hakanud mulle vastu see, et ta Andresega abiellus, aga nüüd lavastuses kaotas Mari selle teoga küll minu poolehoiu. Ei tea, kas see on tingitud sellest, et tol ajal olin ma liiga noor ja vaated elule olid teised, või mängis Maria Mari mulle peale Andresega abiellumist nii vastikuks?  Kärt Tammjärv sobis Krõõda rolli ka superhästi. Eriti meeldis ta mulle siis, kui ta kusagil kaugemal või kõrgemal oli, nii et ta päris valguse keskel ei olnud. Siis oli ta täpselt selline heledahäälne ja heledajuukseline Krõõt, nagu üks ehtne Krõõt olema peab. Lisaks veel kahvatu jume ja üsna lapseliku näoga. Kuigi need on küll näitleja välimusest tingitud eripärad, aga mul on tunne, et välimus andis rollile nii palju juurde, et Kärt ei pidanudki Krõõda mängimiseks rohkem väga palju enam pingutama. Mõnes kohas lihtsalt oli vaja veidi dramaatilisem nägu teha ja natuke ahastavalt karjuda ja oligi Krõõt valmis. Priit Stranberg Jussina, Karol Kuntsel Pearuna ja Veiko Porkanen noore Andresena olid ka väga head ja ehedad, kuid minu silmis jäid nad rohkem teiste varju. Üleüldse tundub mulle, et tegelikult jäid selles lavastuses kõik mehed naiste varju. Mehed küll arvavad, et nemad on perekonnapead ja nemad otsustavad kõike, kuid tegelikult toimub ikka kõik nii nagu naised tahavad.
Kui osad ütlevad, et "Tõde ja õigus" on väga masendav, siis mina näen seal ikkagi ka suurt armastuse lugu. Tegelikult võiksime meie tänapäeval ju väga paljuski Andresest ja Pearust ning nende elust eeskuju võtta. Kas meil ikka on vaja nii palju tööd teha, et õnnelikud olla? Mingil põhjusel arvame ka meie praegu, et tee tööd ja näe vaeva ning siis tuleb ka armastus. Tänapäeval on siiski armastus taandatud raha peale. Sest raha eest saab peaaegu kõike. Äkki peaks ka lihtsalt aja maha võtma ja minema laande ning kuulama, kuidas laas vastu kajab, kui seal hõigata, nagu seda tegi Krõõt oma lapsepõlves. Mina igatahes elasin laval toimuvale nii tuliselt kaasa, et kui vahepeal püssipaugud kõlasid, ma lausa hüppasin ehmatusest toolil. Pisaraid tuli päris palju siis, kui Krõõt ära suri ja ka siis kui Juss end üles poos. Mingil põhjusel tõid Krõõda ja Jussi surm lavastuses meelde ka viimasel ajal meie seast lahkunud näitlejad. Ma küll hetkel ei suuda peale teatri ühtegi muud seost leida, kuid ühel hetkel avastasin, et ma enam ei süvene üldse sellesse, mis laval toimub, vaid meenutan hoopis teisi näitlejaid. Siiski oli laval toimuv nii haarav, et kiskus mu mõtted kohe tõe ja õiguse juurde tagasi. Kindlasti tegi lavastuse haaravaks ka Urmas Lennuki tekst, mis kohati oligi nii kahemõtteline kui veel annab olla. Mõni nali oli ikka päris vasakule. Ja siis rõkkas publik saalis nii, et ilmselt ka Sadamateatri kõrval olev Emajõgi lainetas. Nagu tavaliselt mind enamasti need naljakohad kaasa ei haaranud. Siiski sain ka mina ikka vahel mõne naeruturtsatuse teha. Mulle tundub, et tekst oligi nii kahemõtteliseks tehtud sel põhjusel, et inimesed saaksid kurva ja morbiidse loo juures veidigi rõõmu tunda. Kuna mina ei vaadanud seda etendust kui äärmiselt masendavat etendust, vaid kui ühte armastuslugu ja lugu tõelisest eestlasest, siis ilmselt polnud mulle neid naerukohti ka vaja, et end lõbustada. 
Kui ma nüüd midagi ette tahan heita, siis loo alguse oleks võinud kuidagi teisiti lavastada. Nimelt algab etendus vana Andrese ja tema poja Andrese vestlusega sellest, miks Andres peaks ikka isakodu tagasi tulema. Andrese vastustest isale jäi mulle mulje, et teda on kusagil mujal ootamas armastus. Järgmisel hetkel räägib vana Andres oma surnud naise Krõõdaga. Ja siis kaob vana Andres, ning välja ilmub poeg Andres, kes läheb Krõõda juurde ja näitab talle Vargamäed. Mul läks alguses ikka päris tükk aega, enne kui ma sain aru et nüüd mängib Veiko Porkanen juba Andrest noorena, mitte vana Andrese poega Andrest. Alguses ma arvasin, et Kärt Tammjärv kehastab lisaks Krõõdale ka poeg Andrese armastatut. Siis kui nad hakkasid aga Vargamäele jõudmisest rääkima, sain alles aru, et nüüd mängib Porkanen juba poja asemel isa noorena. Sellele arusaamisele aitas muidugi kaasa ka kava, kus olid näitlejate nimede taga rollid välja toodud. Kuidagi väga segane tundus algus minu jaoks. Samas kui ma praegu seda kirja panen, siis ma mõtlen, et tegelikult oli see geniaalne algus. Seda võiski võtta kui sissejuhatust, kus vana Andres saadab poja kodust ära ja siis üksi jäädes hakkab oma elatud elu üle järele mõtlema. Kindlasti mõtles Andres sellele, et kui ta oleks oma elus midagi teistmoodi teinud, kas siis oleks Vargamäe praeguseks teine olnud ja kas siis oleks ehk poeg koju jäänud. Nagu Urmas Lennuk kavalehel kirjutas, siis võiksime me kõik proovida oma elu läbi vana Andrese silmade vaadata. Mina sellise ajugümnastikaga ilmselt hakkama ei saa, kuid ma proovin edaspidi oma seni elatud elule tagasi mõelda ja selle põhjal ehk tulevikus mõned otsused teisiti vastu võtta. 
Aga et nüüd mitte nii sünges meeleolus lõpetada, siis tahaksin veel kiita lavastuse muusikalist kujundust. Eriti meeldis mulle üks misantseen, kus muusika oli taustal veidi jõulisem ja näitlejad sel ajal laval lihtsalt tegutsesid. Kui muusika vait jäi, olid ka näitlejad paigal ja kui muusika mängima hakkas, tegutsesid ka näitlejad edasi. Samal ajal ei öelnud keegi ühtegi sõna. Ma võiks sellist hoogsa liikumise ja muusikaga ilma sõnadeta lavastust hea meelega vaadata. See oleks peaaegu nagu ballett, ainult selle vahega, et näitlejad lihtsalt liiguksid ja teeksid igapäevaseid asju, mitte ei tantsiks laval. Üles poodud Jussi laul, mida ta enda poomise ja ka Mari ning Andrese abiellumise ajal laulis, meeldis mulle ka väga. Lavakujunduses olevad kõrkjad mulle meeldisid, nendes oleks võinud rohkem tegevust toimuda. Eriti kui arvestada seda, et Vargamäed ümbritsesid sood. 
Mina igatahes olen rahul, et ma otsustasin seda lavastust vaatama minna. Tekitas jälle selle tunde, et tuleb see Tõde ja õigust täis maailm endale uuesti meelde tuletada. Kindlasti soovitan lavastust kõikidele neile, kes "Tõde ja õigust" lugenud on ja ilmselt meeldib see rohkem neile, kellele ka raamat meeldinud on. Rahul olen ma ka seepärast, et sain endale paar noort näitlejat nimekirja, kelle töödega tahaksin tulevikus veel kokku puutuda. Kindlasti ei soovita ma aga kõnealust lavastust nendele, kes tahaksid pigem kiiresti teatrist ära saada ja kellele meeldib pigem komöödia. Jah, ka selles lavastuses on nalja, kuid kindlasti mitte nii palju kui tavalistes komöödiates ning neile kes rohkem on komöödiate fännid võib see pidev tõest ja õigusest rääkimine lõpuks tüütavaks muutuda. Kui siiski 100% aus olla, siis ma ootasin lavastuselt veidi rohkem, eriti just nende kiitvate arvustuste pärast. Ju ma siis ei ole ikka päris seda kriitikute masti inimene, et mulle kõik asjad peale läheksid, mida kriitikud taevani kiidavad. Ma ei ütle, et see lavastus jama oli, sest nagu ma kirjutasin, siis ma jäin enamasti rahule ja kõik tunduski tore olevat, aga nüüd kui ma kogu oma postituse ja mõtted läbi olin lugenud, sain aru, et minule jäi midagi puudu. Kui ma nüüd ainult teaksin, mis puudu jäi. 

Sel korral tahaksin lõpetada vana Andrese sõnadega: "Kirikusse ja kõrtsi ei pea sa igakord minema, aga isakoju pead." Minu meelest võtab see lause kogu "Tõe ja õiguse" filosoofia väga hästi kokku ja tegelikult mulle see filosoofia päris meeldib.

Autor: Urmas Lennuk
Lavastaja: Tanel Jonas
Kunstnik: Kristina Lõuk
Muusika: Priit Strandberg
Mängisid:
Veiko Porkanen - noor Andres; poeg Andres
Karol Kuntsel - Pearu
Kärt Tammjärv - Krõõt
Jaanika Arum - Saunatädi; Kõrtsipreili; Lambasihver
Maria Annus - Mari
Riho Kütsar - Sauna-Madis; Kirikuõpetaja; Kõrtsmik; Kõrtsiline
Priit Strandberg - Juss
Aivar Tommingas - vana Andres

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise kodulehelt SIIN

0 kommentaari:

Postita kommentaar