pühapäev, 16. juuli 2017

Elagu eurotoetused

15.juulil 2017 Räpina laululaval

Pilt: AM Fotod (amfotoblogi.blogspot.com)

Minu ühed esimesed teatrimälestused on seotud Komöödiateatri ringreisidega mööda Eestit. Noorena sai emaga vist iga suvi käidud Komöödiateatri lavastusi vaatamas ja ma olen üsna kindel, et mingisuguse teatrihuvi ma just nende lavastuste vaatamisest endale külge ka sain. Nüüd olen tunduvalt kogenum kogu selles teatrimaailmas ja saan suurepäraselt aru, et tegemist ei ole kõrgeklassilise teatriga, vaid kõige lihtsama meelelahutusega. Ometigi tahtsin ma seda lavastust vaatama minna, teades suurepäraselt, et mingit ohhooo elamust ma sealt ei saa, sest ma pole väga komöödiate austaja. Aga et ma sellise emotsiooni sellest lavastusest saan, ei osanud ma küll kohe kuidagi oodata.
Ma olen ikka täiesti üllatunud. Ma poleks eluski osanud oodata, et ma sellist jura (vabandage väljendust) nägema pean. Esiteks ei olnud sellel lool isegi mitte mingisugust absurdikomöödiale viitavat sisu. Jah, midagi nagu toimus kogu etenduse aja ja seal oli nagu mingi lugu, aga see kõik oli kuidagi kaootiline ja ilma igasuguse mõtteta. Ma nagu mäletan  lapsepõlvest, et nendel suvetuuri etendustel oli ikka ka mingi püant lõpuks ja seal sai ikka nalja. Või olen ma tõesti nii arusaamatu, et mulle ei jõudnud sel korral lihtsalt see püant kohale. Mul tekkis etenduse jooksul korduvalt idee, et äkki peaks ise ka proovima mõne suvalise teksti kusagilt välismaalt võtta, siis selle Google translate abil eesti keelde tõlkima, sõnastust veidi korrigeerima ja lavale tooma. Ma arvan, et kõige keerulisem selle protsessi juures oleks minul näitlejaid leida. Lihtsalt seetõttu, et ma olen tundumatu tegija ja ükski näitleja loodetavasti uisapäisa sellise tundmatu tegelasega punti ei lööks. Kõik muu tundub üsnagi teostatav. Helitehnik ja tehnika tuleb ka kusagilt hankida ja kõik. Isegi telki ja lauda pole vaja. Ma vahepeal vahtisin etenduse ajal ringi ja ma olin tõelises hämmingus, et helipult oli helitehnika kohvrite otsas. Ja teatri produtsent müüs ise väravas pileteid mingis suvalises pleekinud ja väljaveninud t-särgis. Ilmselt poleks mind need detailid üldse häirinud, kui etendusel oleks mingi nägu ja tegu olnud. Hetkel jäi küll mulle selline tunne, et raha teenimise eesmärgil on midagi kokku klopsitud ja mitte just kõige professionaalsemalt. Aga see on ainult minu arvamus.
Mõned inimesed ikka olid väga vaimustuses ja kiitsid peale etenduse lõppu, et nad pole väga pikalt nii palju naerda saanud, kui etendust vaadates. Ma olen nüüd kahevahel, et kas minu huumorisoon on veidi mööda, või siis on nende teiste inimeste huumorisoon veidi mööda. Ma ei salgagi, et ma naersin mõnes kohas ka kaasa, aga sellist kõht kõveras ja pisarad silmis naeru ei tulnud minult kordagi. Samas kuulsin ma enda kõrval korduvalt kuidas mõni naeru kätte ära pidi lämbuma. Ma vist naersin järjekordselt rohkem seda, kuidas teised inimesed minu ümber naersid. Paaril korral sai muidugi ka Anne Paluveri ja Raivo Metsa esituste peale naerda. 
Üleüldse olidki Paluver ja Mets vist üsna ainus põhjus, miks ma peale vaheaega minema ei läinud. Nende mängimist oli vähemalt huvitav vaadata, sest nende rollid olid üsnagi karakterrollid. Ja ma ei saa aru, mida nemad selles lavastuses leidsid, et nad olid nõus kaasa tegema. Minu jaoks oli see täiesti müstika, et mõni endast lugupidav näitleja on nõus sellist lavastust tegema. Aga kuna ma pole ka näitleja, siis ma ei peagi kõigest aru saama. Hannes Võrno pole mulle kunagi väga meeldinud, kuid Kreisiraadiot nähes tundus mulle vähemalt, et ta ikka oskab midagi teha. See oskus on vist aastatega kadunud. Nii palju soperdamist pole ma tükk aega kuulnud ja näitlemisest oli ka asi kaugel. Kohati jäi mulle Võrnot vaadates mulje, et ta on jube uhke seal laval oleku üle ja ta on enda meelest kõige parem näitleja üldse ja kõik peaksidki ainult teda vaatama. Ka Peeter Kaljumäe lihtsalt ütles teksti laval ja polnud sellel tema kehastatud Euroopa ametnikul mingisugust karakterit. Täiesti ebahuvitavad tegelaskujud koos Võrnoga.
Ma pean tunnistama, et kui ma varem olen mõne lavastuse kallal norinud, et nii igav oli ja naerda ei saanud, siis need on ikka selle palagani kõrval täielikud meistriteosed olnud. Ma pole vist kunagi teatris sellist emotsiooni saanud, et keegi julgeb nii mõttetu asjaga avalikkuse ette tulla ja selle eest veel raha ka küsida. Ma igatahes ei soovita küll seda lavastust mitte kellelegi. Kui keegi siiski tahab 15 eurost vaesemaks jääda, siis selleks on hulga kasulikumaid viise. Kui keegi mulle miljoni annaks, et ma ilmtingimata pean lavastust soovitama, siis ma soovitaksin ainult Anne Paluveri ja Raivo Metsa pärast seda vaatama minna. Kuid ka see põle piisav põhjus, et maksta 15 eurot ja jääda kahest tunnist oma elus ilma. Ilmselt leiab neid ka mõnest teisest lavastusest, kus on lisaks nendele näitlejatele ka midagi muud vaadata.

Aga nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda vaid kakeldakse. Ja kui keegi ikka tunneb lavastuse sisukokkuvõtet lugedes, et ta ilmtingimata tahab seda vaatama minna, siis laske käia. Mina vähemalt olen teid hoiatanud. 

Autor: Jean Dell, Gerald Sibleyras
Lavastaja: rühmatöö
Kunstnik: Riina Vanhanen
Mängisid: 
Raivo Mets
Anne Paluver
Peeter Kaljumäe
Hannes Võrno


0 kommentaari:

Postita kommentaar