teisipäev, 24. oktoober 2017

Beatrice

21. oktoobril 2017 Vanemuise suures majas

Pilt pärit Vanemuise kodulehelt. Autor: Karoliina Kase
(Kes üleliigset juttu lugeda ei taha, võivad lugemist alustada neljandast lõigust.)
Laupäev oli mul täiesti vaba päev ja ilma igasuguste teatriplaanideta. Mingi aeg nägin linnas jalutades reklaami, et 20. ja 21. oktoobril on Karlova teatris viimased „Koerapäevikud“ etendused. Siit-sealt olin lavastuse kohta lugenud ja tegemist tundus huvitava lavastusega, mida tahaksin näha. Kuigi seda on juba pikalt mängitud, ei olnud mina seda vaatama veel jõudnud. Mõtlesin, et käin 20.oktoobril ja vaatan etenduse ära ning järgmisel päeval siis lähen Vanemuisesse "Beatrice" vaatama. Juhtus aga nii, et 20. oktoober olin haigeks jäänud kolleegi eest tööl ja järgmisel päeval ärgates tundus hea idee ainus vaba päev voodis vedeledes mööda saata.
Ma isegi ei mäletanud, et Vanemuises on „Beatrice“ esietendus samal õhtul. See sama kolleeg, kes haigeks jäi, kirjutas mulle hommikul ja ütles, et nägi Facebookis "Beatrice" esietenduse reklaami ja küsis kas ma olen sinna minemas. Sel hetkel olin jätkuvalt kindel, et ma ei lähe ühtegi etendust õhtul vaatama ja logelen niisama. Aga see küsimus pani mingi mõttepojakese idanema, sest juba mõne minuti möödudes oli mul telefonis Vanemuise koduleht lahti ja uurisin õhtuse etenduse vabade piletite seisu. Lisaks avastasin, et kuna on laupäev, siis saab enne etendust ka etenduse-eelsele ekskursioonile minna. Piletid ostsin siiski alles kella 16 ajal ja juba 17.15 algas ekskursioon. Selle eelloo panin nii pikalt kirja lihtsalt seepärast, et mu lugejad mõistaksid kui kiirelt mul võib tekkida soov  teatrisse minna või miks ma ei osta pileteid pikalt ette.
Teatrisse läksin kerge eelarvamusega. Esiteks polnud ma kindel kui hästi need noored (kes nüüd enam nii noored ja rohelised tegelikult ei olegi) näitlejad hakkama saavad. Ma pole siiani neid veel väga heades rollides näinud ja nii ma siis olen veidi skeptiline nende osas. Nagu pärast selgus, siis ma polegi selles osas ainus inimene. Teiseks pole ma kunagi olnud ka eriline ulmefilmide armastaja. Samas sain ma Vanemuise kodulehel olevast lavastuse sisututvustusest aru, et tegemist on parajas koguses ulmet sisaldava lavastusega. Tegelikult viitab sellele ka lavastuse žanriline määratlus – tulevikuromanss. Kõik see, mis toimub tulevikus, on enamasti meie jaoks praegu ulme valdkonda liigituv. Kindlasti tekib paljudel nüüd küsimus, et miks ma siis üldse teatrisse läksin kui mulle sisuline pool ja näitlejad ei meeldi? Enamasti on sisu ja näitlejad ju põhiline, mille pärast etendust vaatama minnakse. Vastus on väga lihtne. Nimelt olen ma aru saanud, et Ain Mäeots on nö „minu lavastaja“, mulle lihtsalt tundub, et tema lavastajakäekiri sobib mulle kui teatrivaatajale ja nii üritan ma võimalikult palju tema lavastusi ära vaadata. Enamasti on Mäeotsa lavastused minu jaoks positiivse emotsiooniga (välja arvatud "Arkaadia", millest saab SIIT lugeda). Veel olin kuulnud „Beatrice“ kohta kiidusõnu ka Vanemuise hooaja avaüritusel, kuigi pean siinkohal tunnistama, et ega ma tänaseks enam ei mäleta, miks nad tol korral just „Beatrice“ kiitsid. Samuti on kõik Vanemuise töötajad, kellega ma olen kokku puutunud just "Beatrice" eriliselt kiitnud. Järelikult peab tegemist olema hea lavastusega.
Aga põhjust kiitmiseks oli ja on ka praegu. Ning nüüd ühinen ka mina kiidukooriga. Ma pole teatrisse mineku otsusega mitu aastat enam nii rahul olnud, kui sel korral. Ma tahaks lihtsalt öelda: „WELL DONE, VANEMUINE!“ (tlk: Hästi tehtud, Vanemuine!). Sellega võikski kogu postituse lõpetada. Siiski tunnen ma, et pean vist veidi oma kiitust põhjendama.
Mis mulle siis nii meeletult etenduse juures meeldis? Kindlasti lugu ise. Kui ma algselt kartsin liiga ulmeliseks kiskuvat armastuslugu, kuhu on võib-olla kaasatud ka robotid (sest valdavalt eeldatakse, et tulevikus elavadki ainult robotid), siis tegelikkuses oli tegemist täiesti tavaliste ja reaalsete inimestega. Noored, kes on lõpuks lapseootele jäänud. Loost oli aru saada, et see laps on väga kaua oodatud ja planeeritud. Tundub, et nüüd saab elu ainult ilusamaks minna ja suuremat õnne ei saagi olla, sest paari kauaaegne soov ja unistus, saada lapsevanemateks, täitub peagi. Kuni ühel päeval saab Kristi autoõnnetuses surma. Arstidel õnnestub nende väike laps päästa ja nii jääb Tom oma vastsündinud tütrega kahekesi. Neile tõttab muidugi appi Tomi ema Tamara, kuid Tom sooviks Kristit enda kõrvale tagasi. Tänu oma tehnikafännist sõbrale Yock´le leiabki Tom võimaluse, kuidas Kristi enda kõrvale tagasi saada. Nimelt oli Kristi raseduse jälgimiseks pannud endale kiibi, sest nii eipidanud ta ise iga päev end haiglas näitamas käima, vaid kõik tema tervisenäitjaad jooksid kiibi kaudu haiglaserveritesse. See kiip salvestas lisaks Kristi terviseandmetele ka tema teadvust. Nii oli Tomil võimalus peale naise surma tema teadvusega suhelda. Aga hääl pole ikka sama, mis reaalne inimene. Nii avastab Tom peagi, et firma kes tegeles teadvuse digiteerimisega pakub ka surrogaatkehade teenust. Surrogaatkehad on inimeste poolt enne nende surma annetatud kehad, kuhu saab siis hiljem teise inimese teadvuse kiibiga sisse panna ja nii on Tomil võimalik Kristi tagasi saada. Küll veidi teistsuguse väljanägemise ja olemusega, aga vähemalt on tal nüüd olemas see, keda ta vahepeal kõige enam igatses - armastatud abikaasa, kellega ta saab oma lapse üles kasvatada.
Nii tundubki, et esmapilgul lihtsana näiva moodusena on võimalik elada justkui igavesti. Kuid kas see on tegelikult see, mida need inimesed tahtsid? Kas surrogaatkeha kui selline mõjutab inimese teadvust? Kuidas muutuvad peale surrogaatkeha kasutusele võtmist abikaasade omavahelised suhted? Kuidas suhtuvad nende lähedased ja sõbrad nende otsustesse? Millised on inimeste suhted tehnikaimedesse? Seda kõike etendus uuribki. Kuigi see minu poolt kirjeldatud sisututvustus tundub paljudele võib-olla ulmelisena (ka mulle endaletundub see täieliku ulmena), siis ma soovitan ikkagi teatrisse minna, sest saalis istudes ei tundunud see asi pooltki nii ulmelisena kui praegu siin neid ridasid kirjutades/lugedes. Saalis istudes elasin mina tegelastele nii kaasa, et kogu teadvuse digiteerimine tundus loogilise sammuna (kui mina oleksin selles olukorras ja teadus oleks nii kaugele arenenud). Surrogaatkehade kasutusele võtmine tundus siiski veidi ulmelise liialdusena (ufoloogilisena, nagu mu kolleeg ütles). Kuigi meil võib olla kiip, mis säilitab teadvust, kuid me ei saa piltlikult öeldes laibale kiipi sisse panna ja siis eeldada, et tegemist on nüüd elava inimesega. See nö surnukeha on ju mingil konkreetsel põhjusel elamast lakanud, kuidas nüüd siis järsku teadvus saab kogu keha elama panna.  Teadvus ei ole aju ja süda, mida on organismil töötamiseks vaja. 
Loole kaasa elamist soodustas kindlasti kõige enam lavakujundus. Enne etendust (ekskursiooni ajal) ilma igasuguse valguskujunduseta saalis jalutades nägin laval ühte heledat diivanit ja erinevaid lavatasapindasid. Sel hetkel kasvas mu eelarvamus veelgi rohkem. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et kogu lavakujundus tehakse ära etenduse ajal videolahendusi kasutades. Kohati oli mul tunne nagu ma istuks Vanemuise suures majas ja vaataks kinolinalt filmi, mitte ei vaata reaalajas toimuvat teatrietendust. Kui tegelased olid pargis, siis kuvati nende selja taha park. Kui tegevus toimus haiglas, siis oli näha haigla. Siiski polnud tegemist tühja videopildiga, vaid lava erinevates nurkades oli taustal erinevaid kujundusi võimalik näha. Näiteks selles samas haiglastseenis oli ühes nurgas näha haigla välisuks ja fuajee (milles mina tuvastasin ära Tartu Ülikooli Kliinikumi uue peaukse ja fuajee), lava keskel oli näha vaade haiglapalati aknast ja teises nurgas oli taustaks hoopis monitoril jooksvad elulised näitajad. Ühe hetkega oli võimalik edasi anda nii palju: kuidas mees siseneb haiglasse, kuidas samal ajal tema naise elu eest võitleb ja kuidas haigla akna taga samal ajal läheb elu edasi. Minu meelest sobiks „Beatrice“ lavakujundust kirjeldada sõnapaariga „tehnoloogiline ime“. Juba ainuüksi selle „ime“ pärast tasub seda lavastust vaatama minna. Üks lavastus ja te näete kõik Vanemuise suure maja uue lava tehnilised võimalused ära. Lisaks helisüsteem on nii hea, et mitte midagi tekstist ei lähe kaduma ka rõdul istudes.
Tavaliselt mind jubedalt häirib kui videoinstallatsioone liiga palju lavastustes kasutatakse. Kuigi kui ma nüüd mõtlen, siis tavaliselt vist pole nendes installatsioonides väga inimesi  või konkreetseid objekte kujutatud. Pigem on seal mingid abstraktsed kujundid (nt Maarjamaa rännakutes olid taustaks lilled, mis kasvasid ja kahanesid), mis konkreetse situatsiooni kohta annavad harva ettekujutust. Sel korral näidati sageli videos ka inimesi või oligi tegemist konkreetse kohaga, kus laval toimuvad sündmused aset leidsid (nt park, surnuaed, autotee jne). Sellisel moel kasutatuna on videokujundus väga oluline osa lavastusest. Mul on äärmiselt hea meel, et Ain Mäeots otsustas „Beatrice“ lavastada ja et ta oskas ühes lavastuses ära kasutada kõik uued tehnilised võimalused, mida Vanemuise suur lava pakub. Võib-olla on ka etenduses kasutatud tehnilised võimalused üheks põhjuseks, miks etenduses räägitav lugu minu jaoks liialt ulmeline ei tundunud. Kui teatrisaalis on võimalik teatrit teha nii, et lisaks näitlejatele laval, on võimalik samal ajal näidata reaalajas ka näitlejaid lava taga või lava all või teises lava nurgas suurelt ekraanilt, siis ei ole ebareaalne võimalus, et kunagi on võimalik inimese teadvust digiteerida. Kogu selle tehnikajutu kokkuvõtteks tahan ma öelda, et sellised tehnilised lahendused sobisid „Beatrice“ lavastusse nagu rusikas silmaauku ja mul on hea meel, et Ain Mäeots leidis kirjaniku, kes kirjutas näidendi mis võimaldas ühe korraga demonstreerida uut tehnoloogilist teatrit. See on peaaegu nagu uus teatriuuendus. 
Kui ma enne ütlesin, et üks põhjus, miks ma eelarvamusega teatrisse läksin olid näitlejad, siis ma sel korral ei saa nende kohta mitte midagi halba öelda. Mind küll veidi häiris, et Kristi tegelaskuju mängisid kaks erinevat näitlejat (Kärt Tammjärv ja Marian Heinat). Ma saan aru, et surrogaatkeha oligi täiesti teine inimene ja siis on loogiline, et ka teine näitleja mängib. Aga millest ma aru ei saanud oli see, et kui Kärt Tammjärv Kristit mängis surrogaatkehana, siis miks teine Kristi ka aeg-ajalt laval ringi kõndis. Minu loogika ütleb, et kummitus ta ei saanud olla, sest teadvus oli ju samal ajal surrogaatkehas. Või oli ta siis Tomi soovunelm, et ta tahaks ikkagi Kristit tagasi sellisena nagu ta teda ka füüsilise välimuse järgi mäletas? See küll ei sõltu näitlejatest, vaid lavastajast, kuid ikkagi oli see kuidagi häiriv. Sel korral ei häirinud mind näitlejatöö osas miski. Sõnadest sain aru ja näitlejate rollid ei meenutanud ka nende varasemaid rolle. Ju ma siis olen nende samade eelarvamuste tõttu liiga vähe neid näitlejaid laval näinud ja pole kõikide nende maneeridega kursis veel. Üks kolleeg, kes ka samal etendusel viibis mainis küll järgmisel päeval, et talle Kärt Tammjärv ei meeldinud, sest ta pidi igas lavastuses samasugune välja nägema. Minu meelest on Kärt Tammjärvel lihtsalt selline huvitav nägu, mis jääb kuidagi silma ja võib-olla see mõjutab mõningate inimeste jaoks tema rolle. Mulle on ta ka alati sellise malbe ja heasüdamliku tüdruku mulje jätnud oma välimuse tõttu ja eks see kandub tema rollidesse ka üle. Siiski sel korral mina seda head tüdrukut nii palju ei näinud. Pigem oli tegemist ühe ehmunud naisega, kes ei saa ise ka aru, mis temaga päris täpselt toimub. Seega ma ei saaks öelda, et ta väga sarnase rolli tegi. Mulle ta küll meeldis. 
Üldiselt mulle tundus, et sel korral mängisid kõik näitlejad ühtse meeskonnana. Võib-olla oli see tingitud veidi ka sellest, et Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Marian Heinat ja Veiko Porkanen on kõik ühelt kursuselt Vanemuisesse tulnud ja nad oskavadki koos mängida. Priit Strandberg on neist ka ainult veid vanem (eelmise kursuse lõpetanud) ja kuna tegemist on ühe põlvkonna inimestega, siis ongi laval ansamblimäng kergem tulema. Vähemalt mina jäin nende mängu ja rollidega väga rahule. Võib-olla Linda Kolde kehastatud Laura karjatas vahel liiga dramaatiliselt, kuid see võis olla ka esietenduse närvist tingitud ülemängimine olla. Seda enam meeldis mulle Liina Tennossaar Tamara rollis. Esiteks on ta teistest tunduvalt vanem (loogiline ju, kui ta Tomi ema mängib) ja teiseks ei ole ta Vanemuise trupis püsinäitleja. Minus tekitas see kohe selle tunde, et ongi „võõrkeha“ sisse toodud, kes tahaks noori aidata kuid kes ikkagi päris kõigest noorte hinge- ja mõttemaailmas aru ei saa. Vähemalt minus tekitas selline kooslus väikese kuid mõnusat nüanssi lisava kontrasti.
Veel jäi mulle silma Kaisa Riivald (kes tegelikult on antud lavastuse inspitsient), kes kehastas medõde. See on nüüd professionaalne kretinism, aga tänapäeval pole enam medõdesid. Meil on ainult õed. Lugupeetud Vanemuine võiks selle kavalehel ära muuta. Tehke siis õest vähemalt arst, sest reaalses maailmas ikkagi annab arst lähedastele sellist informatsiooni, nagu õde etenduses Tomile andis. Samas kui meil kõik arstid välismaale tööle lähevad, siis äkki tulevikus ongi õed meil nii hinnatud spetsialistid, et haiglasse sattudes on just õde see autoriteet, kes dokumentidele allkirju võtab ja elulisi otsuseid vastu võtab. Tegelikult tahtsin ma sellest kirjutada, et see õe roll oli veidi jäik. Aga kuna tegemist pole kutselise näitlejaga, siis anname andeks. Kui ma juba oma professionaalse kretinismiga lavastust vaatama hakkasin, siis topeltpunktid tulevad täisfunktsionaalse haiglavoodi kasutamise eest. Kuna see voodi maksab nii palju, et isegi haiglates pole selliseid voodeid palju, siis tekkis mul lihtsalt huvi, et kuidas Vanemuine selle voodi endale sai. See ilmselt on üks teatriimedest.
Nagu ma alguses ütlesin, siis sel korral midagi väga negatiivset välja tuua ei olegi. Mõned pisidetailid vist ikkagi said kirja, mis positiivsusest ei pakatanud, kuid need on väikesed vihmapiisad suures meres. Kuigi mul oli algselt plaanis kirjutada lühike ja tabav kiidukiri, siis tuli jälle pikk ja lohisev ja laialivalguv tekst. Ma siiski loodan, et ma oma tekstiga kedagi ära ei hirmutanud. Tegelikult on tegemist väga hea lavastusega, mida ma soovitan vist küll kõikidel vaatama minna. Mina näiteks planeerin seda uuesti vaatama minna. Mitu korda vaatan ma tõesti ainult neid lavastusi, mis mulle väga-väga meeldivad. Küll aga olen ma järgmisel korral targem ja varun paki taskurätte kaasa. Nimelt meeldis mulle etendus ikka nii palju, et pisarad tulid silma ja ma nägin kurja vaeva, et oma värisevat alalõuga ohjata. Kuna pisarad minu silmis on märk heast etendusest, siis värisev alalõug on juba midagi uut. Vihjates oma alalõuale julgen öelda, et tegemist on suurepärase etendusega. Nüüd kui ma olen oma kirjutisega lõppu jõudnud, tundub mulle, et ma ikka ei suutnud kogu seda vägevat emotsiooni mitte grammigi edasi anda. Seega peate ise lihtsalt teatrisse minema ja seda emotsiooni kogema.

Ma ei oskagi muud öelda, kui HÄSTI TEHTUD, VANEMUINE! 

Autor: Siret Campbell
Lavastaja: Ain Mäeots
Videokunstnik ja visuaalelektrooniliste lahenduste autor: Emer Värk
Originaalmuusika ja helikujunduse autor: Ardo Ran Varres
Valguskunstnik: Meelis Lusmägi
Liikumisjuht: Britt Kõrsmaa
Mängisid:
Priit Strandberg - Tom
Kärt Tammjärv - Naine haiglas, Kristi surrogaatkeha
Marian Heinat - Kristi
Veiko Porkanen - Yock
Linda Kolde - Laura
Liina Tennossaar - Tamara (Tomi ema)
Karol Kuntsel - Theodor 
Silver Kaljula - Mängujuht; Pixie
Nora Ann Lunge - Roosi
Kaisa Riivald - õde

Rohkem informatsiooni, pilte, artikleid jms ning pileteid etendustele saab osta SIIT


PS! Kuna tegemist on William Gibsoni raamatu "Neuromant" dramatiseeringuga, siis on ilmselge, et ma kavatsen ka raamatu läbi lugeda. Kui keegi on seda raamatut lugema juhtunud, siis võiks teada anda, mis mõtteid ja emotsioone see raamat tekitas.

2 kommentaari:

Postita kommentaar