neljapäev, 12. oktoober 2017

Tulleminek

11.oktoobril 2017 Sadamateatris

Foto autor: Maris Savik
Sirvin aeg-ajalt (nii kord päevas või üle päeva) Vanemuise mängukava just eelkõige selle mõttega, et äkki just täna mängitakse midagi sellist, mida ma näinud pole ja mida tahaks vaatama minna. Ütlen etteruttavalt ära, et ostan pileteid seepärast nii hilja, et oma ISIC kaardiga saan veel tudengisoodustust kasutada ja Vanemuises on tund enne etendust tudengitele piletid väga heade hindadega. Või siis selleks, et näha mis külalisetendusi Vanemuises mängitakse. Nii jäävad paratamatult silma ka need lavastused, mis mind esialgu pole kõnetanud ja mille osas olen ma üpris kindel, et seda lavastust ei taha ma küll näha. Nii oli ka seekordse lavastusega.
Esialgu tundus "Tulleminek" midagi sellist, mis mind kohe kuidagi ei kõneta. Esiteks on tegemist ooperiga ja teiseks Eesti autori (Märt-Matis Lill) ooperiga. Mitte, et ma ooperist ja Eesti autoritest midagi halvasti arvaks, aga ütleme nii, et mul on nendega seoses omad kõhklused. Mu kolleeg, kes kuulis, et ma lähen Sadamateatrisse Eesti ooperit vaatama, oli isegi veel skeptilisem. Kuigi ta mulle seda välja ei öelnud, jäi mulle mulje, et ega ta mind päris adekvaatseks inimeseks ei pidanud, et ma sellist asja vaatama lähen. Siiski pean ma endale tunnistama, et siiani pole mul ühtegi halba ooperikogemust olnud ja igal korral hakkan ma järjest rohkem ooperit armastama. Seega mind teiste arvamus väga ei kõiguta. Nii ma siis hakkasin järjest rohkem mängukavas "Tullemineku" nimele klõpsama ja sobivaid kuupäevi vaatama. Mida rohkem ma seal lehel käisin, seda rohkem kasvas ka huvi.
Ma ausalt öeldes ei suutnud lihtsalt ette kujutada, kuidas näeb välja ooper Sadamateatris. Samas võib Sadamateatri blackbox-tüüpi saal ja ooperi sõjatemaatika kooslus väga huvitav ning nauditav olla. Ja see on peamine põhjus, miks ma teatrisse minna tahtsin. Boonusena veel reaalsete inimeste mälestused Esimesest maailmasõjast (mis tähendab, et lool on tõepõhi all ja kõik pole välja mõeldud) kombineerituna Trooja sõja (selles osas olen ma veidi skeptiline) ja Eesti rahvalauludega. Eriti meeldib mulle mõte rahvalaulude esitamisest ooperisolistide esituses. Ega kodulehel olevad pildid ka teatriisu ei vähendanud, hoopis vastupidi. Eriti meeldis mulle see pilt, mis antud postituse päises on. Ma loodan, et ma nüüd oma ootusi väga üles ei kerinud...
Sadamateatrisse jõudes algas üsna pinev ootamine,  et saali pääseda. Mulle tundus, et sel korral tuli kohe eriti kaua oodata, enne kui saaliuksed avanesid. Samas sai oodates sümfooniaorkestri pillide häälestamist kuulata. Ja seda suurem oli üllatus, kui saali minnes juba näitlejad ees ootasid. Kuigi, kui ma järgi mõtlen, siis minu üllatus oli suurem pitsist seina üle (mida on ka postituse päisepildil võimalik näha), kui saalis tegutsevate näitlejate üle. Teine üllatus oli orkester, keda ma saali sisenedes üldse ei näinud, kuid ooperi puhul on orkestri olemasolu hädavajalik. Orkester oli lihtsalt rõdule pandud ja jäi saalis istuvast publikust paremale poole ning kuna ma oma pead paremale poole väga pöörata ei saa, siis ei näinudki ma esimese hooga orkestrit. Selles suhtes kehva asetus, et kui tahaks orkestrit või dirigenti vaadata, siis peab jube palju rabelema, et midagi näha. Teisalt jälle geniaalne lahendus, et inimeste fookus laval toimuval hoida ja orkestrilt eemale juhtida. Jälle tuli mulle mu kolleeg meelde, kes ooperis muusikat kuulab ja dirigenti jälgib, kui laval toimuv pinget ei paku. Muusikat oleks ta kuulata saanud, aga dirigendi jälgimisega oleks keerulisemad lood olnud. Võib-olla viimases reas istudes oleks orkestrit ja dirigenti paremini näinud, kuid see polnud minu eesmärk. Ilmselt pole ka teiste külastajate eesmärk.
Vaheajal kuulsin siit-sealt, et nii mitmedki külastajad olid tulnud just selle mõttega, et muusikat kuulata, kuid pidid tunnistama, et laval toimuv oli nii kaasahaarav, et muusika kuulamiseks neil aega ei olnudki. Ma pole siiani kindel, kas minu jaoks oli tegevus kaasahaarav sisu või väikese saali poolest. Etenduse alguses tundus mulle, et ma ei saa mitte midagi aru, mis toimub. Lihtsalt laulusõnadest oli raske aru saada (nagu ilmselt ooperi ja opereti puhul sageli võib juhtuda) ja ma ei saanud ka väga pihta sellele, mida nüüd tegelased laval tänapäevase Postimehe lugemisega öelda tahavad. Õnneks hakkas mõne hetke pärast ka suurem tegevus pihta ja siis läks asi huvitavaks. Ma ei saanud ise arugi kui haaratud ma etendusest olen, enne kui üks tugevam trummipõrin mind võpatama pani. Ja neid võpatusi, mis mind Esimesest maailmasõjast aastasse 2017 tagasi tõid, oli palju. Siiski kõige hirmutavamad olid minu jaoks need kohad, kus relvad publiku poole suunati. Ma pole kunagi arvanud, et ma relvi kardaksin ja olen korduvalt unistanud lasketiiru külastamisest. Isegi riigikaitselaagris olles polnud hirmus, kui keegi klassikaaslastest päris relva kogemata minu poole suunas. Sel korral oli aga väga hirmutav, kui lavalt relv publikusse suunati. Ma ei tea, kas see on tingitud sellest, et ma olin end loosse pühendanud ja seetõttu mulle tunduski, et sõdurid sihivad konkreetselt mind ja ma pean oma elu eest nüüd palvetama hakkama. Või oli see lihtsalt illusioon, sest sõdurid olid minuga samas ruumis ja meie vahel puudus suur ja turvaline lava. Kõik, mis laval toimus, toimus nüüd – siin ja praegu ja kõik ruumis viibijad olid selles osalised. Mis iganes see ka ei olnud, siis päris huvitav ja kohati hirmus kogemus oli. 
Nüüd oleks vist viimane aeg kirjutada sellest, mis ooperi süžeeks on. Kindlasti on kõik aru saanud, et ooper räägib sõjast. Mina võrdleksin ooperit isegi „Nimed marmortahvlil“ raamatu/filmiga, kus noored koolipoisid lähevad sõtta. Eks „Nimed marmortahvlil“ ongi ju tõestisündinud lugude põhjal kirjutatud ja sellest võib-olla on ka kahe teose omavaheline sarnasus tingitud. Eriti tugevalt lõi sarnasus minu silmis välja sel hetkel, kui noored poisid laval rääkisid et nad on alles 17-aastased ja neil on terve elu veel ees, kuid nüüd peavad nad sõtta minema. Kogu etenduse jooksul näemegi kuidas need samad koolipoisid kasvavad kõike näinud meesteks/sõduriteks.
Kõikide erinevate emotsioonide edasi andmiseks kasutatakse „Tullemineku“ puhul nii draama- kui muusikalavastuse elemente. Ooperilaul vaheldub draamatekstiga ja vastupidi. Minu meelest oli nii hea, et draamanäitleja (Jaanus Tepomees) oli kandvasse rolli pandud ja ta ei laulnud mitte sõnagi. Kohati aitas tema rääkimine ka laulusõnadest paremini aru saada ja nii oli alguses lihtsam järjele saada. Täiesti teise dimensiooni andis lavastusele Kärt Tammjärv oma monoloogidega. Enamasti luges ta sõdurite poolt koju saadetud kirju või mälestusi, mis aitasid veelgi enam mõista sõjas olevate noorte meeste hingeseisundit ning avada sõja koledust selle täies hiilguses. Draamanäitlejate kaasamine ooperisse oli kindlasti õigustatud ja andis loole sügavama tähenduse, kui seda oleks suudetud klassikalise ooperiga saavutada. Siiski usun ma, et sümbioos ooperist ja draamast on just see, mis teeb „Tulleminekust“ nii paljutähendusliku ja mitmeid tahke ning kihte avava loo, mis kisub publiku jäägitult endasse. Näiteks etenduse lõpuks olin ma nii süvenenud, et kui Jaanus Tepomees praktiliselt minu kõrval oma surnud võitluskaaslasega rääkis, siis see oli nii liigutav, et ma pidin pisaraid tagasi hoidma. Sest ma olin ju viimase paari tunni jooksul näinud, kuidas nad kokku kasvasid ja kuidas see sõdur teise sõduri kätel suri. Ja seda pole juba tükk aega juhtunud, et ma loosse nii sisse elan, et ma kurbusest nutma tahan hakata.
Mind kiskus mingil hetkel see pitsist sein ka jäägitult endasse. Lihtsalt nii mõnus oli vaadata, kus jooksevad erinevate linikute/kardinate/motiivide piirjooned ja milliseid mustreid nende motiivide heegeldamiseks kasutatud on. Ja kuigi hämaras saalis tundusid kõik linikud/motiivid esialgu valgena, siis ajapikku hakkas silm eristama ka valge erinevaid toone ja beežikamaid varjundeid. Sama on ka sõduritega. Mundris võivad nad kõik väga sarnased tunduda, kuid tegelikult on nad mingi nüansi poolest teineteisest erinevad. Väga paeluv igatahes. Ma isegi mõtlesin, et kuna Kärt Tammjärve tegelaskuju heegeldab kogu etenduse jooksul, siis oleks huvitav, kui see nö „sein“ peale igat etendust täieneks. Siiski suutsin ma peale lühiajalist pitsi nautimist endale meelde tuletada, et ma tulin teatrisse ja erinevatesse pitsmotiividesse võin ma kodus oma käsitööraamatuid uurides süveneda.
Kuna see pits on minu arvates läbiv element kogu lavastuse kujunduses (ka kodulehel on lavastuse lehel päise pildiks pitsi motiiv), siis ilmselgelt pean ma lavakujundust kiitma. Eriti hästi mõjusid minu meelest Andromache heleda ja õrna kleidi ja valge pitsseina ning ooperisolistide ja –koori tumedate ja maskuliinsete kostüümide ja määrdunud univormide ja nägudega sõdurite vahel valitsev kontrast. Hele sümboliseerimas sõdurite helget poolt – süütust, lootust ja usku paremasse homsesse, samal ajal tume sümboliseerimas ette tulevaid raskusi, võitlusi ja heitlusi. Lavakujunduse osas oli uskumatu ka see, et nii väiksesse ruumi suudeti nii palju inimesi (koor, solistid, orkester, näitlejad ja publik) ära mahutada. Ma arvan, et just see intiimne õhkkond ja lihtne kuid samas paeluv lavakujundus olid need, mis panid mind ja nii mõndagi teist külastajat lavastusse süvenema. Eriti oleks mulle meeldinud, kui lõpus oleks kogu lava mattunud valgesse uttu (mis praegu kattis ainult põrandat) ja läbi udu oleks kostnud ainult Andromache laul.
Siiski pean ma väikese kurbusega tunnistama, et kõik nii positiivne ei olnud. Kuigi ma teadsin, et etenduses kasutatakse strobovalgust (see on isegi kodulehel välja toodud), siis olin ma ikkagi üllatunud. Nimelt ei uskunud ma, et see strobovalgus nii pikalt vilgub. Siit loo moraal – epilepsiaga ja migreeniga inimesed, ärge minge seda lavastust vaatama, kui te just ei soovi enda terviseseisundi võimalikku halvenemist. (See on vist küll asi, millele suudabainult neuroloogias töötav inimene mõelda.) Minule igatahes piisas sellest paarist minutist, et korralik migreenihoog saada ja ometigi ma panin silmad kinni ja üritasin mujale vaadata kui otse vilkuvasse valgusesse. Teine asi, mis mind etenduse jooksul korduvalt häiris, oli see kui koor või solistid vaikselt taustaks laulsid ja siis keegi neile peale rääkis. Ma oleksin ikka tahtnud mõlemat kuulata, aga kord oli rääkimine laulust üle ja kord laul rääkimisest üle. See aga hakkis minu jaoks nii teksti kui tervikut ja võib-olla oligi see üheks põhjuseks, miks ma vahepeal hästi aru ei saanud, mis nüüd laval toimus. Segaseks jäi minu jaoks ka Trooja sõja elementide kasutamine. Ma usun, et ilma nende elementideta oleks lavastus sama hea olnud. Ja Andromache müstilise kuju asemel oleks võinud täiesti vabalt olla mõni valgesse riietatud Eesti talutüdruk. Siiski ma leian, et need negatiivsed tähelepanekud on nii väikesed, et neile pole olulist tähelepanu vaja pöörata. 
Hoolimata minu (ja mu kolleegi) skeptilisusest lavastuse suhtes, pean ma tõdema, et tegemist oli väga mitmetahulise ja nauditava etendusega. Eriti üllatav on see, et ma jäin teatrikülastusega sedavõrd rahule, kuigi ma olin enne teatrisse minekut lavastuse suhtes skeptiline. Kui ma tavaliselt skeptiline olen, siis skeptiliseks ma ka jään, kui just tegemist pole millegi väga heaga, mis suudab mu skeptilisuse ületada. Müts maha lavastaja Taago Tubina ees, kes sellise lavastuse kokku suutis meisterdada. Sisu poolest pole see küll mingisugune „La traviata“ ega „Carmen“, kuid sõjad on inimkonda alati huvitanud, miks ei võiks siis sõjast rääkiv ooper laia maailma kõnetada? Mind (ja ma usun, et nii mõndagi teist saalis viibinut) see teema kõnetas. Siiski mulle tundub, et mina nautisin käesoleval hetkel lavastuslikku poolt rohkem, kui muusikalist poolt. Lihtsalt mingitel hetkedel jäi laulude sisu liiga igapäevaseks. Ma olen harjunud, et ooperis lauldakse suursuguseid aariaid ja ooperitekstid ei käsitle endas sõnu „perse“, „pori“ jne. Kohati jäi mõnede tekstide puhul tunne nagu keegi prooviks igapäevast teksti lauldes esitada. Kohe meenus mulle mu lapsepõlv, kus me vennaga kujutasime ette, et me oleme ooperisolistid ja laulsime igapäevastest tegevustest ooperilaulja moodi. Nii siis pole ime, et selline esitus professionaalses teatris ei jätnud mulle väga professionaalse ooperi muljet. Aga võib-olla on see lihtsalt minu eripära, et mind see häiris. Näiteks need rahvalaulud olid ooperivõtmes jälle väga head.
Kuigi seda kriitikat tuli nüüd ka ikka natukene, siis tegelikult soovitaksin ma seda lavastust ikkagi vaatama minna. Eelkõige seepärast, et tegemist pole nö „klassikalise ooperiga“, kus ainult lauldakse ja ka sisu on üsna üheselt ja kergesti mõistetav, ning peaks sobima kõigile. Võib-olla saab nii mõnigi ooperit mitte armastav inimene endale seda lavastust vaadates väikese ooperipisiku külge. Lisaks ei tasuks mitte kuidagi karta seda, et EEsti ooper on Itaalia ooperist kuidagi kehvem. Mina igatahes mõtlesin õhtul koju jalutades, et Vanemuine võikski keskenduda ainult muusikalavastustele. Minu meelest tulevad neil muusikalavastused draamalavastustest paremini välja. Igatahes mina plaanin nüüd küll rohkem muusikalavastusi vaatama hakata.


Aitäh Vanemuisele nende emotsioonide eest! Mu usk sellesse, et Vanemuisest võib tõelist teatrielamust saada taastus pärast eilset.

Autor: Märt-Matis Lill
Libretist: Jan Kaus
Muusikajuht: Paul Mägi
Dirigent: Taavi Kull
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Liisa Soolepp
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Elektroonika: Tammo Sumera
Koreograafia: Janek Savolainen
Osades:
Nekrutid - Reigo Tamm, Tamar Nugis, Rasmus Kull, Simo Breede, Jaanus Tepomees, Karl-Edgar Tammi
Rooduülem - Jaan Willem Sibul
Ülemjuhataja - Märt Jakobson
Naised ja oraaklid - Pirjo Jonas, Sigrid Mutso, Annaliisa Pillak, Karmen Puis
Andromache - Kadi Jürgens
Tüdruk - Kärt Tammjärv
Vanemuise ooperikoor
Vanemuise sümfooniaorkester

Rohkem infot ja pileteid saab Vanemuise kodulehelt SIIN

0 kommentaari:

Postita kommentaar