esmaspäev, 2. oktoober 2017

Vanemuine avas suure maja

Publik hakkab vaikselt saali kogunema etendust jälgima
Laupäeval, 30.septembril avas teater Vanemuine pidulikult oma värskelt renoveeritud suure maja. Tegelikult toimus maja pidulik avamine 28.septembril, kui maja avamisele olid kutsutud erinevad ametnikud. Tavakülastajatele avati maja 30. septembril. Vanemuise suurt maja nimetatakse peale renoveerimist Baltikumi kõige moodsamaks teatrimajaks. Nii pole ka midagi imestada, et Vanemuine oma maja uhkelt avada soovis ja mitu avamispidu korraldas.
Kuigi ma pole ametnikele mõeldud avamispeol käinud, julgen ma siiski väita, et linnarahvale mõeldud pidu ei jäänud kõrgete ametnike peole alla. Aga mida siis peol teha sai? Kõige suuremalt oli välja kuulutatud ekskursioonid lavale, mis pidid toimuma iga 15 minuti järel kolmel korral enne etendust ja kahel korral peale etendust. Ekskursioone korraldati nii vähe sel põhjusel, et õhtul oli seal samas laval vaja mängida "Mamma Mia!" etendust ja nii pidid lavamehed hakkama hiljemalt kell 15.05 lava sättima, et õhtul kella 19-ks etenduse ajaks kõik paika sättida. Ikka uskumatult kaua aega võtab see lava kokku panek. Pole vist väga mõeldav, et lavamehed sätivad lava ja samal ajal on vähemalt 30 inimest veel niisama laval uudistamas ja asju näppimas. Mul poleks muidugi midagi selle vastu ka olnud, kui lava oleks näidatud koos "Mamma Mia!" dekoratsioonidega. Samas siis poleks nendest dekoratsioonidest midagi alles jäänud. See oli lausa uskumatu, mis toimus, et inimesed lavale saaksid. Ega laval olek väga palju viisakam ei olnud. Ma ei saa aru, miks on inimestel kõike vaja oma kätega puutuda. Mind on küll õpetatud, et silmadega vaadatakse. 
Esialgselt oli plaanis lavale lasta inimesi 30 inimese kaupa. Ma ei tea kui suured esimesed grupid olid, kuid lõpuks tehti grupid küll suuremad, et kõik ikka lavale pääseksid, kes seda soovivad. Ja soovijaid oli palju. Mina sain ka eelviimase grupiga lavale ja mul oli lõpuks isegi veidi piinlik. Enda ümber veidi ringi vaadates nägin ma seal reeglina soliidseid vanemaid daame. Mõned nooremad inimesed olid ka ja siis mõned perekonnad. Kui giid ukse juures seistes ütles, et veel mõne minuti peab ootama, siis tundsin, kuidas inimesed mulle järjest enam selga tulid. Lõpuks ei saanud enam end liigutadagi, sest kogu rahvasumm oli üheks puntraks kogunenud. Lihtsalt korralik trügimine toimus. Ja kui need uksed lõpuks lahti tehti, et saali minna ja sealt lavale, siis ma ei pidanud ise absoluutselt kõndima. Inimvool lihtsalt lükkas mu uksest sisse. Sekka paar küünarnuki hoopi siit- ja paar jalgadel tallamist sealtpoolt. Ma ei osanud muud teha kui naerda. Kuidagi koomiline oli, et soliidsetes riietes (valdavalt) prouad nüüd sellist trügimist korraldavad. Kas teatrisõpradele on Vanemuise suurele lavale pääsemine sama oluline, kui mõnele inimesele Hulludel Päevadel esimesena parema kauba krabamine? Oleks seal laval siis midagi esimestele jagatud, et seepärast peab kiirustama ja trügima. Isegi teatrijuht ei hakanud enne rääkima, kui kõik lavale olid ohutult jõudnud. Lisaks rõhutati veel sedagi, et kõik kes soovivad, saavad lavale. Seega polnud seda hirmu ka, et laval käimata jääks. Ja minu jaoks jäi selline trügimine arusaamatuks. 
Igatahes minul oli häbi sellise karjaga sinna lavale trügida. Tuleb ikka raha eest see etenduse-eelse ekskursiooni pilet osta ja siis saab lisaks laval käimisele ka lava taga ja võib-olla ka lava all ja erinevates töökodades ringi uudistada. Veel olen ma üsna kindel, et siis ei ürita keegi mind laiaks litsuda, ega minust üle sõita, vaid mul on aega rahus kuulata ja uudistada kust kuhu me kõnnime ja mis emotsioone see tekitab. Kõik need, kes on Vanemuise suures majas saalis istunud ja mõelnud, et see saal on ikka jube suur, siis lava on veel 3x suurem, kui saal, kui mitte veel suurem. Laval seistes oli selline tunne, et saalis on ainult mõned üksikud istekohad ja isegi minusugune jänespüks võiks seal esinemisega hakkama saada. Ühesõnaga võimas oli see lava küll. Ma ei tea, kas asi oli selles, et me olime laval nii lühikest aega või milleski muus, aga laval käimine minus erilist emotsiooni ei tekitanud. Täiesti vabalt poleks mitte midagi juhtunud, kui ma sinna lavale saanud poleks. Ma mäletan, et väikese maja ekskursiooni ajal oli küll elamus omaette, kui sai lavale minna. Ilmselt see ümbritsev seltskond oma käitumisega veidi mõjutas mind.
Lisaks lavaekskursioonidele oli Vanemuine välja kuulutanud ka avamisetenduse, mis pidi tutvustama kõiki lava uusi tehnilisi võimalusi. Kohe majja sisenedes loeti sõnad peale, et täpselt kell 14 peab saalis olema, sest siis algab etendus pihta. Kell oli 14.08 ja etendus polnud ikka alanud. Lõpuks tuli teatrijuht Toomas Peterson ja pidas väikese avakõne. Nagu Peterson ise ütles, siis kõne oli kahes jaos. Esimene osa oli see, mida ta oli planeerinud rääkida ja teine osa see, mida ta ei planeerinud rääkida, aga mida ta peab rääkima. Viimane osa siis tähendas seda, et etendus ei toimu päris nii nagu vaja, sest lava ei tööta nii nagu planeeritud oli. Nii jäid meil nägemata trikid, mis eeldasid tõstukite ja vajukite (ehk siis need asjad, millega ühe osa lavast saab kõrgemaks või madalamaks lasta) kasutamist. See on ainus osa, mille poolest oli linnarahva pidu ametnike omast kehvem (ametnikele ilmselt pakuti koogi kõrvale vahuveini ka). Sest ametnike peol kõik mehhanismid veel töötasid ja ametnikud nägid rohkem trikke. 
Katkendit etendusest näeb Reporteri uudisteklipis SIIN (seal on mõned trikid näha ka, millega publikut üllatati). Muidugi oleks tore olnud näha, mis imetrikke siis nende tõstukite ja vajukitega korda saadetakse, kuid see peaaegu 30 minutiline etendus tegi minu meelest silmad ette paljudele teistele Eesti teatrites püsirepertaaris olevatele lavastustele ka ilma nende eriefektideta. Ma arvan, et olulist rolli mängis ka saalis olev uus helisüsteem, sest tavaliselt ei saa ma pooltest laulusõnnadest aru. Sel korral olid kõik sõnad kristallselged. Laval olid nii balletiartistid, ooperikoor, draamanäitlejad ja ooperilauljad. Etendus, mis kandis nime "Olla või mitte olla", oli kokku pandud sellistest Vanemuise hittlavastustest nagu "Mary Poppins", "Hamlet", "Carmen", "Ooperifantoom" jne. Ja uskumatu kui suurel hulgal inimesi selle väikese etenduse jaoks kokku oli toodud. Ma olen siiralt õnnelik, et Vanemuises on nii toredad näitlejad, lauljad ja tantsijad kes on nõus sellistes projektides osalema. Sest see etendus oli ikkagi keset päeva ja tulla mõneks minutiks lavale on teine asi, kui õhtul täispikale etendusele tulla.
Peale etendust said kõik kooki nautida
Lisaks avaetendusele ja lavaekskursioonidele olid ürituse reklaamis välja kuulutatud üllatused. Ma usun, et ma ei liialda, kui ma ütlen et üllatusi oli palju. Alates sellest, et avamispäeva puhul oli nii mitmelegi Vanemuise lavastusele võimalik pileteid osta ainult 10 euroga. Kahjuks oli tegemist mõne konkreetse etendusega ja see etendus, mida mina näha oleksin tahtnud (Lapsepõlvebänd) oli sellise kuupäevaga kus mina tööl pean olema. Nii jäigi soodushinnaga pilet ostmata. Veel oli fuajees kassa juures võimalik viktoriinist osa võtta, mille vastajate vahel loositakse välja pileteid Vanemuise lavastustele. Tuleb nüüd fortuuna peale lootma jääda :) Ja kõige suurem üllatus oli see, et sealsamas kassa kõrval oli loosiratas, millel peal erinevate etenduste nimed ja hulgaliselt ka tühje sektoreid. Mina naiivselt uskusin, et loosiratast keerutades saab endale mingi soodustuse välja tõmmata, millega siis sellele etendusele soodsamalt pileteid saab osta. Selgus aga, et loosirattaga sai endale täiesti tasuta teatripileteid tõmmata. Mul oli küll tahtmine seda ratast keerutama jääda, kuid viisaka inimesena otsustasin ainult ühe korra kasuks. Seni kuni ma nägin, et inimesed keerutavad perekondade kaupa massiliselt loosiratast. Siis tegin ka teise tiiru peale. Aga rohkem ei julgenud. Kuidagi häbi hakkas. Selline tunne tekkis, et Vanemuine võiks siis juba niisama pileteid tasuta ära kinkida, kui kõik muudkui seda ratast keerutavad. Kui Vanemuine peaks tahtma kellelegi pileteid niisama ära anda/kinkida, siis mulle võib neid ikka kinkida. Lisaks nendele üllatustele pakuti veel kooki ka. Piletijärjekorras seisjatele anti elus püsimiseks kommi, sest järjekord oli ikka väga pikk. Teise pileti välja lunastamiseks pidin ma 25 minutit järjekorras seisma. Lõpuks said kommid otsa ja kusagilt toodi õunakorv välja. Ma ei taha nüüd küll kuidagi õelalt kõlada, aga ma olen kindel, et inimesed oleksid ilma nende õunte ja kommideta ka selle järjekorra ära seisnud. Aga kena žest Vanemuise poolt, kuigi mulle tundus, et inimestel kadus igasugune mõõdutunne ära nende pakkumistega. Või olen mina liiga tagasihoidlik. Igatahes kui ma ühe kommi ära olin võtnud ja teisel korral kommi ei soovinud, siis tuli kommi pakkunud naine suure ehmatusega minu juurde tagasi, et ma ei võtnudki kommi, et ta väga vabandab et niimoodi korviga minu nina alt minema läks ja mulle kommi ei pakkunud. Kui ma oleks tahtnud, siis oleks ma kommi ka niisama võtta saanud, selleks ei pea mulle personaalselt kommikorviga nina alla tulema. Veel vähem vabandama. Aga mõned inimesed olid küll pahased, et miks nende nina alla korv ei tulnud. Ja kui kommid otsa said, toodi õunakorv välja. Ma sain aru, et õunad polnud esialgu jagamiseks, aga kuna rahvas seisis järjekorras ja kommid said otsa, otsustati käigu pealt õunad laiali jagada. Siis tuli küll siit-sealt virinat, et kas midagi muud ei ole, et praegu on kõikidel kodus õunu niigi. Mina võtsin õuna igatahes parema meelega, kui kommi. Vähemalt on tervislik ja annab rohkem vitamiine kui komm. Ühesõnaga nii palju, kui Vanemuine andis, siis niipalju inimesed ka võtsid ja ikka polnud rahul. Isegi ühel korral suutsin kuulda kahe proua vestlust, et kus need lubatud üllatused siis jäid? Kook polnud üllatus? Soodushinnaga teatripiletid polnud üllatus? Võimalus loteriiga tasuta pileteid võita ei olnud üllatus? Kui jah, siis ma tõesti ei tea, mis üllatus on.
Mina jäin üritusega igatahes väga rahule. Kuidagi väga positiivseid emotsioone tekitas kogu see Vanemuise õhkkond. Ega igapäevaselt teatrisse minnes vist kinnine eestlane garderoobitöötaja või publikuteenindajaga rääkima ei hakka. Mina igatahes küll ei hakka. Aga laupäeval oli küll tunne, et nii külastajad kui töötajad on üks suur pere. Nii näiteks sain ma piletijärjekorras, laval kui ka igal pool mujal suhelda isegi teatri juhiga nagu enda vana sõbraga. Teistest töötajatest rääkimata. Kõik käisid naerulsui ringi ja ei lasknud end häirida sellest, et keegi kusagil nurises, et miks järjekord nii pikk on ja miks kassad ei tööta nii kiiresti ja miks kommi nii vähe on ja miks laval kauem olla ei saa jne. Veidi pettunud olen ma külastajates. Teile korraldatakse nii uhke pidu ja enamus inimesi on ilmselt oma vabast ajast (sest laupäev pole ju ametnikel tööpäev ja ometigi olid ka need inimesed tulnud avapidu korraldama, kes tavaliselt teatritööd kabinettidest juhivad) tulnud tööle, et teile elamust pakkuda ja siis te ka vingute. Olge rahul sellega mida teile pakutakse ja nautige seda. Mina poleks ausalt nii suurejoonelist pidu oodata. Ma eeldasin, et laval on heal juhul ainult teatri juht ja mõned lavamehed, kes lava võimalusi demonstreerivad. Aga olid hoopis näitlejad, lauljad ja tantsijad. Igavesti hästi korraldatud üritus ja minul on siiani sellest laupäevast meel rõõmus (ja täna on juba esmaspäev). Mu kõige suurem küsimus oli see, et palju Vanemuine selle toreda ürituse peale raha kulutas, kuid sellele küsimusele ei hakanud keegi muidugi vastama.
Lõpetuseks tahaksin tänada Vanemuiset selle toreda päeva eest ja loodan, et sellised linnarahvale mõeldud üritused hakkavad regulaarselt toimuma (igal üritusel pole nii suures koguses üllatusi vaja teha).
Alljärgnevalt jagan illustreerimiseks mõned fotod ka ürituses. Kõik fotod on tehtud Aivo Põlluääre poolt ja võetud Vanemuise teatri Facebooki lehelt. 

Eelviimane grupp ootab ekskursioonile minekut. Suurem osa soovijatest jääb kaadrist paremale poole
Õnneratas, millega oli võimalik endale tasuta pileteid keerutada
Ekskursioonigrupp laval
Lisaaks suure maja avamisele avati maja publikualas ka kunstinäitus


0 kommentaari:

Postita kommentaar