Viimasel minutil

26.jaanuaril 2018 Eesti Draamateatris

Pilt: Eesti Draamateater

Mäletan, et Vanemuise lavastus „Paplid tuules“ (minu arvamust nähtud etenduse kohta saab lugeda SIIT) oli pikka aega üks minu lemmiklavastustest. Kindlasti nii näitlejatööde kui ka sisu poolest. Vanemuise lavastuse peategelasteks olid kolm meest, kes on vanadekodus. Mingi aeg nägin, et Eesti Draamateatris mängitakse lavastust „Viimasel minutil“, mille peategelasteks on kolm 80. eluaastates naist. Naised küll ei elanud vanadekodus, kuid miski minu sees ütles, et tegemist on lavastuse „Paplid tuules“ naiste versiooniga.

Vaatasin just järgi, et kahe etenduse vahe on peaaegu viis aastat. Seega mingit võrdlust kahe etenduse vahel ei tule. Tuleb välja, et viis aastat on piisavalt pikk aeg, sest isegi teatris istudes ei hakanud mul peas paralleelid jooksma. Või on tegemist nii erinevate lavastustega, et neid ei saagi võrrelda. Üks oli draama, milles ma sain naerda rohkem kui komöödias. Teine oli kirjade järgi komöödia, kuid sisulise poole pealt meenutas rohkem draamat. Siiski oli mõlema lavastuse puhul ühine teema eakate inimeste probleemid. Kuna see haakub minu igapäevase tööga, siis olen ma üsna kindel, et ma sain seetõttu mõlema etenduse puhul naerda sellistes kohtades, kus keegi teine ei naernud. Mu kolleegid oleksid kindlasti ka naernud, kui nad oleksid minuga koos teatris olnud. Näiteks postitasin vaheajal oma facebooki ühe dialoogi, mille peale mina naerust vappusin (ülejäänud saal seda naljakaks ei pidanud) ja juba mu kolleeg uuris, et mis lavastusega tegu on, et temal tekkis huvi.

Kui ma juba paralleelidest rääkisin, siis kõige enam tekitaski „Viimasel minutil“ minu peas paralleele oma igapäevase tööga. Kohati jäi mulle mulje nagu ma vaataksin kuidas minu patsiendid väljaspool haiglat elavad. Eriti meeldis mulle Marianne mõte, et ta paneb ööseks ukse lukku seepärast, et ta ise öösel ära kaduda ei saaks. Paratamatult vedasin paralleele ka „Grace ja Glorie“ lavastusega, kus Ülle Kaljuste mängis vana ja haiget Grace´i, kes ei tahtnud Glorie abi vastu võtta, kuid hiljem said kahest naisest head sõbrad. „Viimasel minutil“ lavastuses mängib Ülle Kaljuste Mariannet, kes on küll Grace´st umbes kümme aastat noorem, kuid täpselt sama jäärapäine oma abistajate suhtes. Lisaks meenutas Marianne salatikauss mulle supitirinat, mida Glorie Grace´i jaoks siibrina kasutas.

Aga aitab seostest ja paralleelidest. Nagu ma juba eespool mainisin, siis lugu räägib kolmest eakast naisest. Üks neist on oma mehe 20 aastat tagasi maha matnud, teine on vanatüdruk ja kolmas elab oma abikaasaga koos, kuid tunneb, et abikaasa piirab tema vabadust. Daamid mängivad igal esmaspäeval bridži, joovad punaveini, söövat lõunat ja neil on kombeks kutsuda üllatuskülalisi. Ühel esmaspäeval satub nende juurde üllatuskülaliseks Annlouise´i (Maria Klenskaja) nõbu Per (Raimo Pass), kes on pool aastat tagasi leseks jäänud. Vanatüdruk Solveig (Kaie Mihkelson) näeb selles oma võimalust ja hakkab juba planeerima oma edasist vanaduspõlve koos Per´ga. Lõpuks selgub, et Per´il on hoopis üllatavamad plaanid ja tunded. Esmaspäevased lõunad ja bridži mängimine toimuvad Marianne (Ülle Kaljuste) juures, kes on kolmest daamist kõige põduram. Marianne abikaasa suri 20 aastat tagasi ja sellest ajast saadik on Marianne üksinda suures keskklassi korteris elanud. Marianne koduabiline proua Alm on oma töösuhte lõpetanud ja mehega Hispaaniasse kolinud vanduspõlve nautima. Nii peavad sõbrannad Mariannele süüa tooma, sest Marianne tehtud toit ei kõlba enam süüa. Lisaks võtab külalisi alati vastu segamini kodu, kus vedelevad prügikotid ja punaveini ning šerri pudelid ning diivanit või selle patju kõvemini puudutades täidab ruumi suur tolmupilv.

Ühel päeval satub Marianne juurde meistrimees Staffan (Markus Luik), kelle Marianne esialgu välja viskab, sest tema on iseseisev ja ei vaja, et keegi tema eest hoolitseks. Staffani tehtud turvakontrollist selgub, et Marianne kodu on eakale daamile väga ohtlik ja nii leiab Staffan end järjest tihedamini Marianne juurest. Esialgu tuleb Staffan küll Mariannele vastumeelselt, kuid loo arenedes leiab Marianne järjest rohkem põhjuseid Staffanile helistada. Marianne ütleb isegi välja, et Staffan on ainus sõber, kes tal olnud on. Vahepeal käib Marianne juurest läbi ka tema tütar Kristina (Harriet Toompere), kes üritab ema maksmata arveid tasuda ning emale selgeks teha, et tal pole üksinda nii suures korteris mõistlik elada. Korteri mure saab aga etenduse lõpuks lahenduse, kui Solveig ja Annlouise Marianne juurde elama tulevad ning Marianne teine tütar Sara (keda kehastab samuti Harriet Toompere) on samuti ajutiselt ema juurde elama tulnud. Etenduse lõpuks istuvadki kolm pada viimasel minutil Marianne juures ja teevad, mida ise tahavad. Sest nemad on nii vanad, et võivad teha viimasel minutil seda mida ise tahavad.

Kuigi näidendi peategelasteks olid kolm pada (nagu nad ise end kutsusid), oli minu meelest Ülle Kaljuste see, kes sai kõige rohkem laval olla. Samuti oli Ülle Kaljustel kõige rohkem dialooge, tema vist oli ainus tegelane, kes kõigi ülejäänutega sai kahekesi laval olla. Siiski ei saa ma Mariannet Ülle Kaljuste parimaks rolliks nimetada, mida ma näinud olen. Mul on tema Grace liiga hästi veel silme ees. Ülle Kaljuste kehastatud Marianne oli natukene liiga krapsakas ühe 80-aastase vanaproua kohta, kes unustab asju ja ei korista kodu. Jutu järgi oli Marianne üsna hädine, kuid tema liigutustes ei reetnud seda mitte miski. Natukene küürakas olek ja ühe jala lonkamine ei andnud seda olemust edasi. Ma tean väga hästi, et mõni 80-aastane võibki nooruslikum olla, aga siis on kogu tema olemus nooruslikum. Praegu oli minu jaoks Mariannes liiga palju Ülle Kaljustet (ma isegi ütleksin, et liiga palju nooruslikku Ülle Kaljustet, sest Ülle Kaljuste on minu silmis nooruslikum kui mõni teine tema eakaaslane), millest on mul ülimalt kahju. Ma oleks tahtnud nii väga näha hädist ja ehk vanema hoiakuga Mariannet. Kõige rohkem meeldis mulle naistest Maria Klenskaja. Tema Annlouise oli oma vanuse kohta parajalt hakkaja, kuid samas oli tema olekus olemas see vanusele omane hoiak, mis Mariannest puudus. Ta ei kiirustanud, vaid liikus mõõdetud sammul, nagu eakad liiguvad. Tema hääl oli tasakaalukas ja sealt kumas läbi elutarkust ja nooruse igatsust. Lisaks on Maria Klenskaja väga hea karakternäitleja ja Annlouise oli vist üks nendest, kes publikut kõige rohkem naerutas just eelkõige oma žestide ja olemusega. Kõige rohkem meeldis mulle aga Raimo Pass, kes kehastas Per´i. Eriti huvitav oli näha tema muutumist korralikust ja tagasihoidlikust soliidses eas härrasmehest nooruslikuks gay meheks. Ja see armunud inimese naeratus. Selle eest saab Raimo Pass minult veel boonuspunktid. Kaie Mihkelson, Markus Luik ja Harriet Toompere oma osatäitmistega mind ei üllatanud. Minu jaoks jäid nad kogu aeg teiste varju. Markus Luik paistis silma ühes stseenis kus ta Marianne riideid imetledes tantsis. Kõige suurem reaktsioon, mille ma Kaie Mihkelsoni vaadates sain, oli üsna lavastuse lõpus kui ta ilmus lavale lillas kostüümis ja lillades saabastes ning võttis diivanil lamades väljakutsuva poosi sisse. Muus osas mul nende kolme näitlejaga emotsioonid puuduvad.

Sisulise poole pealt meeldis mulle esimene vaatus veidi rohkem. Aga see vist on tingitud temaatikast, sest seal kasutati rohkesti selliseid väljendeid nagu afaasia, dementsus, neurokirurg, palpeerima, insult jne, mis on otseselt seotud minu igapäevase tööga. Seega pakkus nende sõnade kuulmine mulle erilist naeru, sest ma teadsin, mida need sõnad tähendavad ja nägin seda konteksti, milles neid laval kasutati. Enamasti kasutati neid sõnu kontekstiväliselt, mis muutiski situatsiooni minu jaoks naljakaks. Esimene vaatus oli ka seetõttu huvitavam, et seal põrkus  eaka Marianne maailm rohkem teiste maailmadega, mida oli huvitav jälgida. Eriti huvitav oli vaadata kuidas Marianne Per´i vastu sõdis. Mulle see kooslus, sõjakas naine ja vagur mees sobis. Samas, ega teises vaatuses midagi halvasti ei olnud  ja see läks liiga kiirelt. Ilmselt häiris mind teises vaatuses see, et Marianne oli oma saatusega leppinud ja ei sõdinud enam kõigele vastu. Siiski oli teine vaatus minu meelest komöödiale rohkem omane. Näiteks see Per´i uus armastus. Või täitsa lõpus punase poisipea parukaga lavale ilmunud Maria Klenskaja (kusjuures parukas oli pähe tõmmatud nagu müts ja Klenskaja enda hallid juuksed paistsid sealt alt täiesti ilusasti). Teises vaatuses oli võimalik näha ka klassikalist üksteise vääriti mõistmist, mis on igas komöödias kohustuslik naljaelement. Üleni valgesse riietatud Per oli ka vaatamisväärsus omaette. Ja kui ma juba riietusest räägin, siis esimese vaatuse lõpu poole ajas Marianne endale pruuni karusnahast kasuka selga ja musta kübara pähe ning läks linna. Ilmselt on viga minus, aga halli parukaga Ülle Kaljuste nägi selles kostüümis välja Ita Everi täpne koopia „Igihaljas vaatemäng“ sellest sketšist kus Ita Everi kehastatud ema oma pojale linna külla sõidab.

Olen ma ainus, kes sarnasust märkab? Ma ikka olen seda meelt, et Ülle Kaljuste on uus Ita Ever

Lavakujunduses meeldisid mulle lisaks nendele mainitud kostüümidele veel mõned pisidetailid. Näiteks Marianne sinisevalgekirju lillevaas ja salatikauss, koridoris rippuv lühter, kommikauss. Kusjuures eriti tore oli see nüansse, et tütar Kristina võttis emal külas käies kausist kommi. Ma teen vanaema pool käies alati seda sama, isegi siis kui kausis on kommid, mis mulle väga ei meeldi. See vist on ka üks eakatele iseloomulik omadus, et kui neil midagi muud süüa ei ole, siis kommikauss on neil alati kommi täis. Lisaks panin ma tähele, et Marianne pakkus mingeid rohelise paberiga komme. Minu vaimusilmas olid need kohe piparmündikaramellid, sest minu 80-aastane vanaema sööb ainult piparmündikaramelle. Tegelikult olen ma tööl ka päris palju eakaid inimesi kohanud, kellele meeldivad piparmündikaramellid. Seega plusspunktid lavastajale või kunstnikule detailide eest (lootuses, et need ikka olid piparmündikommid). Kõige suurem kiitus nendele tolmupilvedele, mis diivanit patsutades või patju kloppides lava täitsid. Tõeline üllatusmoment (mille ma nüüd kindlasti paljude jaoks ära rikkusin).

Üldiselt ma komöödiate peale väga naerma ei hakka, sest enamasti on komöödiad üks suur äparduste või sekelduste jada. See komöödia oli aga selline, et saalis istudes polnud ma enam üldse kindel, et tegemist on komöödia, mitte draamaga. Ja kui välja jätta need naeruturtsatused, mida ma tegin enda vaatenurgast lähtuvalt (neuroloogiaga seotud terminite kasutamine), sain ma väga palju naerda ka. Paaril korral oli mul isegi piinlik, et ma naersin vist liiga kõvasti. Samas ei olnud ma ainus. Päris kõhulihaseid valusaks naerda ei saanud, aga hea tuju oli garanteeritud küll.

Mul oli ainult sellest kahju, et minu taga istusid mingid naised, kes pidasid vajalikuks üksteisele kõva häälega laval toimuvat kommenteerida. Nagu üks neist oleks pime, et teine peab kogu aeg talle ütlema, mis kellegil seljas või käes on. Veel häirisid mind mingid vene rahvusest inimesed, kes istusid minu ees, kõrval  ja taga. Ma pole kindel, kas nad ei saanud etenduse tekstist aru või milles asi oli, aga nii mõnigi neist istus keset etendust telefoniga messengeris ja kirjutas kirju. Pole üldse välistatud, et nad kirjutasid üksteisele. Või kui nad ei kirjutanud, siis toetusid nad oma küünarnukkidega eesistuja tooli seljatoele, et eesistujatel ikka võimalikult ebamugav istuda oleks. Minu õnneks oli neid peale vaheaega saalis vähemaks jäänud. Ma oleks täiskasvanud inimestelt veidi rohkem viisakust eeldanud.

Õnneks oli laval toimuv minu jaoks nii huvitav, et mõned ebaviisakad teatrikülastajad ei suutnud minu elamust rikkuda. Kui ma nüüd oma selle kuu tearikülastusi võrdlen, siis on tegemist nähtud neljast lavastusest parima lavastusega. Ma isegi mõtlesin korraks oma kolleegidele ühiskülastuse korraldada sellele lavastusele. Kuna inimeste maitse on väga erinev, siis see et ma tahan ühiskülastust korraldada, näitab, et minu silmis on tegemist väärt lavastusega, mida ma julgen teistele ka soovitada. Aga probleemiks saab ilmselt Tallinnasse sõitmine, seega ühiskülastus sellele lavastusele jääb ära. Etenduse pikkust ei ole ka vaja karta. Need peaaegu kolm tundi mööduvad kui linnutiivul. Ilmselt päris lastega ei soovitaks siis teatrisse minna, sest neil võib selle kolme tunni jooksul natukene igav hakata. Teistele on aga mõnusat huumorit täis õhtu garanteeritud.

Autor: Carin Mannheimer

Lavastaja: Aleksander Eelmaa

Kunstnik: Krista Tool

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Muusikaline kujundaja: Lauri-Dag Tüür

Mängisid:

Kaie Mihkelson - Solveig

Maria Klenskaja - Annlouise

Ülle Kaljuste - Marianne

Markus Luik - Staffan

Raimo Pass - Per

Harriet Toompere - Kristina; Sara

Rohkem infot lavastuse kohta Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN