neljapäev, 22. veebruar 2018

Pärast proovi

21. veebruaril 2018 MTÜ Pikk Mari külalisetendus Tartu Uues Teatris



See oli eelmise aasta (2017) suvel, kui ma kuulsin, et Anne Veesaar tähistab oma 60. aasta juubelit Ingmar Bergmani lavastusega „Pärast proovi“ peagi avatavas Filmimuuseumis. Juba siis kõnetas mind see salapärane miski, mis tekitas soovi kõnealust lavastust vaatama minna. Mis see miski oli, ma tegelikult ei teagi täpselt.
Ehk oli see kuulus Ingmar Bergmani nimi? Kuigi ma ei tea, et ma oleksin ühtegi tema filmi või näidendit varem näinud. Tema temaatika on mulle alati mingil põhjusel veidi sünge ja raskesti mõistetav tundunud. Siiski hakkas miski Ingmar Bergmanis mulle huvi pakkuma. Võib-olla oli see tõsiasi, et üks tema paljudest abikaasadest oli Eesti juurtega Käbi Laretei (tüüpilised eestlased otsivad ju alati igal pool seoseid Eestiga). Või hoopis tõsiasi, et minul ja Ingmar Bergmanil on samal päeval sünnipäev, lihtsalt 71 aastase vahega. Või oli see lihtsalt tõsiasi, et ma pole ühtegi Ingmar Bergmani teost näinud ja oleks viimane aeg see viga parandada.
Või meelitasid mind tol korral teatri poole hoopis näitlejad? Ei Anne Veesaar, Guido Kangur ega Riina Maidre kuulu küll minu absoluutsete lemmiknäitlejate hulka, mis võiks mind teatrisse meelitada. Siiski pean tunnistama, et Anne Veesaart ja Riina Maidret olen teatrilaval ainult korra näinud ja mõlemad näitlejad on mulle huvi hakanud pakkuma. Guido Kangurit olen vist natuke rohkem teatrilaval näinud, kuid siiski piisavalt vähe, et temast midagi arvata. Seega on täiesti võimalik, et mind huvitasid rohkem näitlejad kui Ingmar Bergman.
Aga kas mind huvitasid rohkem näitlejad või konkreetne Ingmar Bergmani tekst, mis tutvustuse järgi räägib teatrist, teatriproovist ja inimestest, kes on pühendunud teatri tegemisele? Kui üdini aus olla, siis ilmselt lavastuse sisututvustus oli see, mis pani i-le punkti ja otsuse küpseks muutis. Otsuse sünnile aitasid lihtsalt kaasa teksti autori maailmakuulus nimi ja minu jaoks huvitavad näitlejad.
Siiski jäi mul suvel lavastus nägemata, kuigi väga mitmel korral olin valmis Tallinnasse sõitma, kuid alati tuli midagi vahele. Nüüd peaaegu pool aastat hiljem avastasin täiesti juhuslikult Facebookis, et „Pärast proovi“ lavastusega tullakse kaheks päevaks Tartusse. Piletit ma muidugi kohe ära ei ostnud. Esimesel õhtul ei olnud mingit teatriisu, kuid ma olin täiesti kindel, et homme lähen teatrisse. Kui järgmine õhtu kätte jõudis, oli samuti igasugune teatriisu kadunud. Kuni umbes  kell 17.40 tuli see isu nagu välk selgest taevast tagasi. Nii ma siis lõpuks teatris lõpetasingi.
Lugu ise räägib noorest näitlejannast Annast (Riina Maidre), kes satub pärast proovi tühjale lavale, kus naudib üksindust vana lavastaja Henrik (Guido Kangur). Kahekesi hakkavad nad arutama noore näitleja tulevikust, vana lavastaja minevikust, näitlejast kui nähtusest ning teatrist üldiselt. Teemaks tulevad ka Anna vanemad, näitlejast ema Rahel (Anne Veesaar) ja lavastajast isa Miikael, kellest üks oli Henriku armuke ja teine parim sõber. Muidugi ei pääse tegelased mööda ka armastusest.
Esialgu on laval Anna ja Henrik, kes räägivad rohkem teatrist ja Anna tulevikust ning Henriku minevikust. Samuti tuleb jutuks Anna suhe oma emaga, keda ta vihkab. Seejärel Anna lahkub ja Henrik jääb tukastama. Samal ajal ilmub lavale Rahel, kes tahab kõigest hoolimata teatris mängida või kui seda ei saa, siis seksida. Raheliga tuleb Henrikul armastus rohkem jutuks kui Annaga. Kui aga Henrik unenäost ärkab ja Rahel kaob, ilmub uuesti välja Anna, kellega sel korral räägitakse armastusest. Võib isegi öelda, et viimastes stseenides on õhk armastusest paks.
Ma pean tunnistama, et ma ootasin veidi rohkem teatrit ja vähem inimsuhteid. Jah, mulle meeldivad inimsuhted ka ja tegelikult eelistan ma laval igasuguseid inimsuhteid vaadata, kuid sel korral olin ma midagi teistsugust oodanud. Ma nimelt kujutasingi ette, et lavastuses lihtsalt räägitakse teatrist ja näidatakse mingit lavastuse proovi ja seda, mis proovis toimub. Samas on see veidi naiivne lootus, sest isegi pealkiri ju ütleb, et räägitakse sellest, mis toimub pärast proovi. Aga eks nii mõnigi teatriaustaja on mõelnud sellest, et mis toimub enne lavastuse välja tulekut proovides ja kui huvitav oleks seda protsessi näha. Mina küll olen nii mõelnud ja seetõttu mul ka need lootused olid.
Ilmselt osalt nende lootuste tõttu ja osalt ka väikese väsimuse tõttu tundus mulle etenduse algus üsna mittemidagiütlevana. Vägisi tulid teised mõtted pähe ja ei suutnud ma end kuidagi teatrilainele lülitada. Ma arvan, et sellises seisus olin ma peaaegu pool etendust. Tuleb välja, et ma vist pole ikka nii sügavamõttelise ja tunnetele keskenduva teatri austaja kui ma ise arvan. Ma ei saa öelda, et kogu etendus oli üks täielik jama ja ma kahetsen, et ma üldse teatrisse läksin. Sest teise poole etendusest vaatasin ma nii ära, et alguses peale tulnud väsimus oli nagu peoga pühitud ja ma mõtlesin, et meil on ikka nii ägedaid näitlejaid Eestis. Samas ei saa ma öelda, et mul oleks peale etendust mingi suur vaimustus peal olnud. Astusin teatrimaja uksest välja ja oligi etendus peast pühitud. Siiski ei taha ma öelda, et tegemist oli maha visatud aja ja rahaga.
Sest tegelikult oli etendusel väga sügavamõtteline sisu, ma ainult kardan, et mina pole nii sügavaks sisuks valmis. Lisaks oli väga nauditav näitlejaid vaadata. Ma olen üsna kindel, et näitlejad ei olnud ainuüksi seetõttu huvitavad, et ma neid vähe laval näinud olen, vaid nad ongi nendesse rollidesse nagu rusikas silmaauku sobivad. Kõige rohkem meeldis mulle Anne Veesaar Raheli rollis ja seda sellest hetkest alates, kui ta lavale tuli. Spordijalatsid ja hõbedane kleit ainult täiendasid pooleldi või täielikult hullu Rahelit. Mu esimene mõte oli, et Anne Veesaar on enne etendust väikese klaasikese midagi kangemat võtnud. Mõne hetke pärast selgus, et see on lihtsalt roll, mida Veesaar nii oivaliselt mängis. Ma ei ole küll ühtegi närvivapustust saanud esinäitlejat kohanud, kuid see, mida Anne Veesaar laval tegi oli uskumatu täpsusega kehastatud hullumeelne naine. Ja neid olen ma ikka näinud. Anne Veesaare Raheli roll oli lausa nii hästi mängitud, et stseenis kus Rahel üritab Henrikut endaga seksima meelitada, näidates talle esialgu oma reit ja hiljem rindu, tekkis mul eriline tülgastus ja vastikustunne selle hullumeelse naise vastu.  Kas tõesti on naised valmis nii madalale langema? Mul on siiralt kahju sellest, et Rahelit nii lühikeseks ajaks lavale lasti. Ma oleks tahtnud veel näha, mis selles naises peidus on. Hullumeelsus, ehe armastus, ehe vihkamine, kuid kurbust oleks ma ka näha tahtnud. Võib-olla see oli seal olemas sellel ajal, kui ma oma mõtetega tegelesin.
Riina Maidre Annana mulle esialgu väga pinget ei pakkunud. Aga mida edasi etendus läks ja mida rohkem infokilde publikule jagati, seda rohkem hakkas mulle ka Riina Maidre Anna meeldima. Eriti meeldis mulle see, kuidas ta oma armastust Henriku vastu väljendas, enne kui nende kahe omavaheline armastus nö kõval häälel välja oli öeldud. Igast Anna liigutusest ja olemusest oli näha, et Henrik ei ole talle mitte ainult tema vanemate kuangine sõber, ega praegune lavastaja vaid midagi palju enamat. Üleüldse tundub mulle, et Riina Maidre Anna on väga orgaaniline ja loomulik. Mitte midagi üle pingutatud või kunstlikult dramaatiliseks tehtut ja ülemängitut. Siiski noor Anna jäi oma emale kõvasti alla ja seetõttu meeldis mulle ikkagi Anne Veesaar rohkem kui Riina Maidre. Lihtsalt Raheli tegelaskuju oli Bergmanil huvitavamalt kirjutatud. Küll aga leidsin ma end Anna ja Henriku stseene kõrvalt jälgides mitmel korral mõtlemast sellisele teemale nagu seda on ahistamine. Oli Henriku käitumine Anna suhtes kohati vägagi ahistav. Aga ehk tuli see ka ainult armastusest?
Esialgu tundus ka Guido Kanguri kehastatud Henrik täiesti tuima ja tavalise vanema mehena. Aga seda ta tegelikult oligi. Olgu, tuim ehk polnud, aga ta pidi oma armastust siiski varjama ja kõige parem meetod selleks oligi halli vanamehe kehastamine. Guido Kangur oli sõna otseses mõttes hall vanamees. Isegi tema riided olid erinevates halli toonides. Mõnes üksikus kohas ta vist tõstis veidi häält, aga muidu igati selline rahulik mees. Kellesse siis kõik naised ära armusid. Guido Kanguriga meeldis mulle kõige rohkem lõpus stseen, kus Henrik fantaseeris, et kui ta oleks kümme aastat noorem, milline oleks siis tema ja Anna armastus. Tegelikult meeldis mulle ka see, et Guido Kangur oli kogu aja laval. Ja isegi siis, kui ta laval ainult istus ja mitte midagi ei teinud, oli teda huvitav vaadata. Eks sellele aitasid valgus ja helikujundus ka omalt poolt väga  palju kaasa.
Kokkuvõttes on mul hea meel, et ma teatrisse läksin, sest sain jälle mõnda näitlejat uue nurga alt vaadata. Ma olen enam kui kindel, et enamus Eesti inimesi kujutavad Anne Veesaart ainult Mare Petersonina ette. Nüüd sain teda hoopis teisest küljest näha ja see oli väga huvitav. Riina Maidre on ka huvitav näitleja, kuid paljude jaoks on tema nimi ehk tundmatu ja seega ehk ei meelita inimesi ligi. Siiski julgen ma soovitada, et kui Riina Maidre nime kusagil osalejate nimekirjas näete, siis tasub piletid hankida ja vähemalt ühte näitlejat on teil siis laval huvitav jälgida.
Samuti on mul hea meel, et ma suvel Tallinnasse ei sõitnud seda lavastust vaatama. Kuigi võib-olla oleks lavastus Filmimuuseumis (kuhu ta ikkagi mõeldud on) paremini mõjunud, kui nüüd Tartu Uues Teatris ja ma oleksid hoopis teistsuguse elamuse saanud. Seda ma vist ei saagi teada. Aga selles olen ma küll kindel, et mina ei ole Ingmar Bergmani teoste sihtgrupp. Vähemalt sain sellest nüüd teada. Või peaks tema teoseid  minema puhanud peaga vaatama. Sest päris jamaks ma nähtud etendust ikkagi nimetada ei saa. Mingi hetk suutsin ma end täiesti ära kaotada ja unustada, et mul on teised inimesed saalis kõrval. Täiesti vaadatav etendus, aga mitte midagi sellist, mida tahaks veel ja veel vaadata või millest tahaks järgmised nädal aega järjest kõikidele kolleegidele ja tuttavatele jutustada. 

Autor: Ingmar Bergman

Lavastaja: Madis Kalmet
Kunstnik: Ivi Piho
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov
Mängisid:
Riina Maidre – Anna
Guido Kangur – Henrik
Anne Veesaar – Rahel

Päise pilt on võetud  Google pildiotsingust.

0 kommentaari:

Postita kommentaar