pühapäev, 25. märts 2018

Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused



Ma arvan, et ma vist olen üks viimastest inimestest, kes seda menukomöödiat kinos vaatamas käis. Vähemalt siis kui ma seda vaatamas käisin, ei näidatud filmi enam täissaalile. Seega on nüüd õige aeg ka oma mõtted kirja panna, sest suurem kära filmi ümber on juba vaibunud. 
Minu jaoks on veidi kummaline, et ma seda filmi üldse vaatama tahtsin minna, sest erinevalt suuremast osast eestlastest, ei näinud mina filmi esimeses osas midagi huvitavat. Esimene osa oli minu jaoks täpselt nii igav, et ma ei mäleta sellest mitte kui midagi, sest ma magasin sõna kõige otsesemas mõttes terve filmi maha. Seepärast võib teistele kummaline tunduda, et miks ma küll teist osa vaatama läksin, kui esimene osa mulle ei meeldinud. Asi on väga lihtne. Ma lubasin endale, et vaatan sel aastal võimalikult palju Eesti filme ära. Kuigi see tundub üsna utoopiline lubadus, sest esiteks ma käin kinos jube harva ja teiseks pole ma Eesti filmidest väga lugu pidanud (ma siiski mõtlen eelkõige neid filme, mida tavalises kinos näeb, mitte neid mida peenetel filmifestivalidel näidatakse). Põhjus, miks ma Eesti filmidest väga lugu ei pea on see, et minu jaoks puudub neil enamasti loogiline sisu. Ka välismaa filmidel puudub sageli loogiline sisu, kuid neil on rohkem raha, et kõikvõimalike efektide ja erinevate kaameranurkade abil sisu puudujääki korvata.
Ka „Klassikokkutulek 2. Pulmad ja matused“ filmil puudus minu jaoks loogiline sisu,  kuid hoolimata sellest film mulle meeldis. See, et keskeas olevad mehed peavad oma klassivenna matustele minema on väga tõenäoline. Samuti on tõenäoline, et üks nendest samadest meestest keskeas abiellub ja teine üritab meeleheitlikult endale uut naist leida. Aga kogu see muu sisu, mis sinna ümber käis oli väga üle võlli keeratud. No ma tahaks näha meest, kes enda kubet raseerides tuleb alasti uksele vastu? Või kes läheb surnud klassikaaslast kabeli tagaruumis lahti riietama, et näha kui pikk peenis tal  ikkagi oli. Issand, mu jutust jääb sellest filmist ikka väga labane mulje.
Tegelikult filmi nii labane siiski ei ole. Vähemalt minu meelest. Aga võib-olla olen ma lihtsalt nii labane inimene, et ma ei saanud arugi kui labane film tegelikult on. Samas, ega see nüüd maailma kõige viisakam film ka pole. Kuigi ma pole end viimasel ajal väga suureks komöödia inimeseks pidanud, siis sel korral oli film minu jaoks nagu rusikas silmaauku. Ma reaalselt ka ei mäleta, millal ma viimati ühte filmi (või teatrietendust) vaadates nii palju naerda sain. Mu sõbranna ütles mulle peale filmi, et ta ei saanud vahepeal isegi minu poole vaadata, sest ma naersin nii kõvasti, et ta oleks juba minu naermise peale veel rohkem naerma hakanud. Ja nii kõvasti naeran ma ikka üsna harva. Sellise komöödia puhul ei mängigi sisu väga olulist rolli, põhiline on see, et naerda saab ja seda saab sel korral palju. Ma isegi hakkasin mõtlema, et kui kolmas osa ka tuleb, siis seda tahaksin ma samuti näha.
Kui keegi minult küsiks, et mis mind siis nii väga naerma ajas, siis ma ei oskagi konkreetselt midagi välja tuua. Ilmselt see ajuvaba ja üle võlli keeratud sisu. Ma küll pole mitte mingit pidi filmi sihtgrupp (kelleks eelkõige on keskealised mehed, nagu ma aru olen saanud), mingid situatsioonid olid mulle ka tuttavad ja lihtsalt ajasid naerma. Muidugi ei pääse me üle ega ümber situatsioonikoomikast. See hetk, kus ma kõige rohkem naersin, oligi vist see hetk kui matustel pastor end ümber keeras ja siis hematoomides ja plaasterdatud ninaga rahva poole vaatas. Ma vist naersin enamuse filmist, seega peaksin ma terve filmi ümber jutustama kui ma tahaksin Teile näiteid tuua sellest, mis mulle meeldis.
Igatahes kõikidele neile, kes ei taha oma pead vaevata argimuredega või mingi sügavamõttelise sisuga,  on „Klassikokkutulek 2. Pulmad ja matused“ suurepärane valik ajaviiteks. Mõtlema ei pea, heal juhul saad end mõne tegelasega samastada ning mõnus ajaviide koos hea söögi ja joogiga on garanteeritud.
Minu jaoks oli film meelelahutuslikus mõttes nii  hea, et ma ei oska midagi kritiseeridagi. Leopoldi kostüümiga käib minu jaoks paratamatult kaasas ka laul kõige suuremast sõbrast. Ma isegi lootsin, et Genka tegelaskuju paneb matustel Leopoldi kostüümi selga ja laulabki seda sõbra laulu. Aga see pole kriitika, vaid minu fantaasia. Aga ma rõhutan veel kord, et mulle meeldis film just meelelahutuslikus mõttes. Lihtsalt lähedki kinno ja naudid popkorni ja naerad. Kui sa hakkad juba mingitele asjadele mõtlema, et miks need selles filmis just nii on ja tegelikkuses ei saaks need asjad nii toimida, siis on film läbikukkunud. Tegemist on just täpselt sellise filmiga, mida sa vaatad mõnusalt popkorni süües ja koolat juues ning mitte mõeldes. Ühesõnaga väga kerge meelelahutus. Aga tuju tegi minul heaks. Võib-olla olin ma ka seetõttu selle filmiga rahul, sest ma ei teadnud esimesest osast suurt midagi. Olen kuulnud arvamusi, et teine osa on sama hea kui esimene või siis, et esimene osa oli parem. Minu arvates oli teine osa kordades huvitavam, sest selle ajal ei jäänud ma magama ja mulle tundus, et koguaeg toimus midagi, mille üle naerda sai. Aga võib-olla olen ma selle filmiga rahul just seetõttu, et mu ootused olid peale esimese osa vaatamist nullis. Aga esimest osa läksin ma vaatama suurte ootustega, sest seda reklaamiti juba pikalt kui midagi väga head.
Ega ma midagi muud väga öelda ei oskagi. Näitlejad (kellest nii mõnigi kuulub minu lemmikute hulka) olid head, kuid ma ei hakanud nende rollidesse süvenema. See lihtsalt ei ole selline film, mille puhul hinnata näitleja-  või kaameratööd. Lihtsalt mõnus ajaviide, kus saab mõnusalt naerda ja argimured ära unustada. Kes veel filmi näinud ei ole ja tahaks head kõhutäie naerda saada, siis soovitan soojalt. Kõik teised, kes filmi juba näinud on, võivad öelda mida nemad filmist arvasid.

0 kommentaari:

Postita kommentaar