SAJANDI LUGU: Hipide revolutsioon

26. aprill 2018 Ugala suures saalis

Seda mõtet pole mul kunagi olnud, et teatrisarja „Sajandi lugu“ kõik lavastused ära vaadata. Kuigi kohe kui ma selle lause kirja olin pannud, hakkasin täpselt vastupidiselt mõtlema. Hea moodus saada ülevaade Eesti Vabariigi ajaloost ja ühtlasi teatris käia. Teatrisarja kuulub kokku 12 erinevat aastakümmet ja kokku 13 erinevat lavastust, sest Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Ühendus tegid oma aastakümne kohta kumbki eraldi lavastuse. Jutud räägivad, et septembris on Draama 2018 festivali raames võimalik kõik 13 lavastust ära vaadata. Ja ma hetkel juba mõtlen selle teatrimaratoni peale. Käesoleva hetke seisuga peaksin ära vaatama kindlasti 10 lavastust, sest kahte olen näinud ja kindlasti plaanin ühte eelseisvat lavastust vaatama minna. Aga kes teab, septembriks võib kõik veel muutuda.

Ugala ja MTÜ R.A.A.A.M.-i  koostööks said 1970-ndad. Mina sellest ajastust ei tea midagi. Ometigi on mind hipide teema alati huvitanud ja nii ma eelkõige pealkirja järgi teatripileti muretsesingi. Peale esietendust lugesin siit-sealt arvamusi lavastuse kohta ja minu huvi aina kasvas. Kuni ma nüüd peaaegu kaks kuud peale esietendust jõudsin teatrisse „Hipide revolutsiooni“ vaatama. Hoolimata sellest, et ma olin mõned kuud tagasi lavastuse kohta mitmeid arvamusi lugenud, puudusid mul endal igasugused ootused. Peale selle, et tegemist oleks hea lavastusega, mis mulle meeldiks (sest seda eeldan ma igalt lavastuselt, mida ma vaatama lähen).

Seega ootasin huviga, mis saama hakkab. Väga kodune oli laval näha ehtsat Nõukogude aegset mööblit, mida mina olen ainult oma vanavanemate juures näinud. Korraks tekkis mul isegi lootus, et äkki õnnestub näha lugu idüllilisest klišeelikust Nõukogude perekonna elust. Eelkõige salajasest jõulude või siis nääriõhtu tähistamisest, sest toas oli ka kuusk olemas. Esimene stseen, kus saabusid külalised, lasi mu ideel edasi areneda ja nii ma tegelikult lootsingi, et kohe läheb nääripidu lahti. Kuigi see pikk sõnadeta stseen mulle ei meeldinud, millega lavatus algab. Ma olen ikka sõnade inimene ja šampuse pudeli avamist, suitsetamist, vinüülplaadi mängima panekut jne oli ilma tekstita äärmiselt igav vaadata.

Kui ma oleksin teadnud, mis edasi tuleb, siis ma oleksin ehk seda igavat ilma sõnadeta tegevust edasi vaadanud. Mitte, et edasine oleks halb olnud, kuid minu jaoks läks edasine tegevus väga kaootiliseks ja kohati oli mul laval toimuvat raske jälgida. Sellel sõnadeta stseenil oli vähemalt mõte. Tulevad külalised, kaetakse laud, avatakse šampus ja pannakse vinüülplaat mängima. Laval toimuvat oli minu jaoks seepärast raske jälgida, et igas lavanurgas ja vahel ka publiku hulgas, toimus korraga nii palju ja ma tahtsin kõike korraga jälgida. Lisaks sellele, et midagi kogu aeg toimus, olid vahepeal ka käsitletud teemad minu jaoks ebahuvitavad. Eelkõige kogu yogi ja grišha ning vaimsete praktikatega seonduvad teemad. Kui inimene nendesse ei usu, siis pole midagi teha ja kuna ma sellest teemast väga midagi ei tea, siis oli mul sellest jutust ka raskem aru saada. Lühidalt kokku võttes mulle lavastus tervikuna ei meeldinud just kaootilisuse ja liigse segasuse tõttu. Küll aga meeldisid mulle mitmed erinevad stseenid, mille eest olen ma valmis boonuspunkte andma. Tegelikult ma vist isegi julgen väita, et need päris mitu huvitavat stseeni tasuvad selle kolm tundi teatris istumist ära.

Kõige suuremad boonuspunktid tulevad Ringo Ramuli kehastatud Silma eest. Eriti selle stseeni eest, kus Silm esimest korda rahva ette ilmub. Ja see tants, mida ta sel hetkel esitas oli minu üks tipphetkedest selle kolme tunni jooksul. Mulle tundub, et ma pean Ringo Ramulil rohkem silma peal hoidma, tundub, et temast võib minu lemmiknäitleja Ugalas saada. Tarvo Vridolini kehastatud munga hare-griša laul oli väga ilus ja see oleks võinud pikemalt kesta. Üks tipphetk olid Kalle ema (Kiiri Tamm) ja isa (Andres Tabun) saabumine. Nende ratastel saabumine oli küll parajalt utoopiline kuid samas oli selles pedaalide sõtkumises teatud rahuldust pakkuv sümmeetria. Ja sellest laulmisest ma parem ei räägi. Ma pole küll Ugala näitlejatega väga kursis, aga see et Kiiri Tamm ja Andres Tabun niimoodi laulda oskavad, oli suur üllatus. Eriti Kiiri Tamme kõrgustesse ulatuvad noodid (mis polnud küll kõige puhtamad), mis andsid peaaegu ooperiprimadonna hääleulatuse välja. Mul oli ainult sellest kahju, et kui ema ja isa koos laulsid, siis ei saanud ma sõnadest väga hästi aru. Muidu oleksingi ma võinud seda stseeni nautima jääda. Omamoodi varjatud huumoriga muusikal. Humoorikas oli just see kuidas ema tuli jalgrattal ja ratta taga oli külmkapp. Mina tõlgendasin seda nii, et ema võtab külmkapi endaga igale poole kaasa ja süüa saab ainult siis kui ema külmkapiga tuleb. Sageli on ju lastel see probleem, et ise ei osata endale süüa teha või ei taheta endale süüa teha. Nii jääbki sageli mulje nagu emadel oleks külmkapid kogu aeg tööl või kus iganes kaasas, et lapsed peavad kodus näljas olema. Seepärast oli veelgi koomilisem see, et isa istus jalgratta taga olevas tugitoolis ja Silm sõidutas teda. Kes siis ei teaks seda klišeed, et mehed istuvad diivanil ja vaatavad telerit sel ajal kui naised neile kõik ette-taha ära teevad. Stseeni tegi veel kõnekaks see, et isa ja ema olid suured ülemused ja nii jälgis Silm neid kogu aeg. Konkreetselt istuski Silm tugitoolis milles ta isa kohale sõidutas ja jälgis kas vanematel õnnestub poeg Moskvasse ülikooli saata, või läheb poeg teiste hipidega Nõukogude Liitu hävitama.

Silm oli ilmselt ka KGB, kes jälgis varjatud või mitte nii varjatud moel seda, mis Liidus toimus. Sellele viitas etenduse lõpus olnud lavakujundus, mis kujutas väljakut, kuid mille mustrist oli võimalik silma motiiv välja lugeda. Mulle jäi mulje, et tegemist oli Kremli väljakuga ja nii jäigi mulje, et Kreml jälgib kõike. Eks neid motiive võis lavastuses veel olla, kuid kuna mina pole sel ajal elanud ja Nõukogude Liiduga puudub mul igasugune kokkupuude, siis ei osanud ma neid seoseid ja viiteid lavastusest üles leida. Küll aga võib nii mitmedki lavastuses käsitletud teemad tänapäeva üle kanda. Näiteks noorte miilitsaga pahuksisse minek, hullumajja minek sõjaväe asemel, soov võimu kukutada, soovimatu rasedus, vanemate ootused lastele, iseseisvad naised ja mis peamine, narkootikumid.

See on nüüd see koht, kus ma saan tunnistada, et ma pole kordagi ühtegi narkootikumi ega muud alkoholist kangemat kraami tarvitanud. Seega ma ei tea mis tunne on pilves olla. Võib-olla see on ka üks põhjuseid miks lavastus mind tervikuna ei kõnetanud. Lavastus oli narkouimas hipide erinevate mälupiltidena üles ehitatud. Kord olid nad kusagil Tiibeti mungakloostris, järgmisel hetkel kohtusid Ukraina hipidega, et mingisugusele festivalile minna, siis olid kusagil Tallinna lasteaias, siis mingisugusel väljakul (Kremli esisel väljakul?) jne. Ma saan aru, et narkootiliste ainete mõju all olles võivadki kohad nii kiiresti vahelduda, kuid täiesti kaines olekus teatrisaalis seda jälgida oli minu jaoks väga keeruline. Kindlasti aitas mõistmatusele kaasa ka see, et ma pole ise sellist "joovet" kogenud. Ma muidugi ei arva, et kõik teised saalis viibijad on kunagi midagi tarvitanud ja seepärast neile tundus asi loogilisem, kui mulle. Aga suurem enamus publikust olid minust vanemad ja ilmselt neil on omad mälestused ja arusaamad sellest ajaperioodist, mis aitasid paremini nähtut mõista. Nende jaoks võis kogu see olukord (võimuga võitlemine, Biitlite muusika jne) lausa nostalgilisena mõjuda. Seega mind häiris see seosetu tegevus üsna palju. Samas ei saa ma öelda, et nähtu oleks nii igav olnud, et ma sündmustikele ei keskendu ja absoluutselt omi mõtteid mõtlen. Siiski suutsin ma nii palju keskenduda, et kaasa mõelda. Kuigi see oli väga raske ja mul ei tekkinud kordagi seda tunnet, et ma olen osa laval toimuvast. Ma olin ilmselgelt liiga kaines olekus. Samas minu kõrval istuvad noored (umbes põhikooli lõpetajad või äärmisel juhul gümnasistid) naersid päris mitmel korral kõvasti ja neile paistis laval toimuv naljakana.

Nagu ma juba eespool kirjutasin, siis mulle meeldisid ainult üksikud stseenid. Lisaks Kalle kodu stseenile ja Silma tantsule meeldisid mulle kõik muusikalised vahepalad. Mikrofonid tekitasid mõnusa kaja. Mitmel korral leidsin end mõttelt, et Ugala suures saalis oleks päris huvitav kontserti kuulata. Huvitav oli see, et kui laulud kajasid mõnusalt müstiliselt ja kaasakutsuvalt, siis kohati tavaline tekst (mida anti ilma mikrofonideta) jäi nõrgaks ja ma pole kindel, kas inimesed viimastes ridades ka kuulsid mida laval räägiti. Veel meeldis mulle Andres Tabuni kehastatud kloostri eestseisja oma kahe näoga. Ülle koju tuleku stseen oli ka huvitav. Eriti meeldis mulle see kuida ühest kapist tuli väga üllatuslike kohtade pealt esiemad välja ja kes väga sünkroonselt sibulat hakkisid. Üleüldse tundub mulle, et kõige rohkem meeldisid mulle käesolevas lavastuses just koomilised elemendid (Silm, kahe näoga kloostri eestseisja) ja sünkroonsed liigutused (sibula hakkimine, jalgratastega sõitmine, ravimi nimede ütlemine). Need olid kuidagi teistsuguse energiaga ja rütmilisemad. Sellises vaimus oleks võinud kogu lavastus kulgeda. Samuti oli teatud rütm Martini (Ringo Ramul) ja miilitsa (Tarvo Vridolin) võitlusstseenides. Samas võis see huvitav olla ainuüksi seepärast, et ma nägin nii lähedalt lavavõitlust (istusin teise rea keskel ja võitlus toimus sisuliselt otse minu silme ees). Lavakujundus meeldis mulle ka. Eriti mööbli osa. Kuidas publikule näidati audentseid nõukogudeaegseid kappe, kuid millest aeg-ajalt igasuguseid huvitavaid tegelasi välja tuli. Ainult see tänapäevane kunstkuusk jäi minu silma kriipima. Kuigi ma saan suurepäraselt aru, et teatris päris kuuske kasutada pole väga mõistlik.

Kuna ma Ugala näitlejatega väga kursis pole, siis on neid laval huvitav vaadata. Siiski tooksin sel korral eraldi välja Andres Tabuni, keda ma siiani olen näinud veidi kummalisi vanamehi mängimas, kuid kelle seekordsed rollid olid hoopis teisest puust. Eriti meeldis mulle tema kehastatud Kalle isa. Ja muidugi Luule Komissarov, kellel sel korral küll suurt rolli ei olnud, aga kes nägi oma kahe väikese kelmika patsiga hullumaja patsiendina väga äge välja (see küll pole näitlejaanne, vaid pigem kunstilise meeskonna töö, aga siiski). Ahjaa, hullumaja stseen meeldis mulle ka. Sest ma ise töötan haiglas ja mulle meeldivad alati meditsiiniga seotud stseenid. Ning selle stseeni puhul ka see, et kuigi tegemist oli 70ndatega, siis paljudes haiglates jagatakse ka tänapäeval just täpselt niimoodi ravimeid. Et õde seisab ravimitega ühes kohas ja siis kõik patsiendid tulevad rivis õe juurde, võtavad tema silme all rohud sisse ja siis näitavad, kas suu on tühi.

Kogu eelneva pika jutu kokkuvõtteks (ja osaliselt enese kordamiseks) pean tõdema, et ootasin lavastuselt veidi rohkem. Lavastus kui tervik jäi minu jaoks kaootiliseks. Liiga palju erinevas stiilis sündmusi (90ndad, 70ndad, hullumaja, mungad, maadluskostüümis võitlemine) mille vahel oli jooksvalt raske seoseid leida ja mõnes kohas oli mul raske aju eelmiselt sündmuselt järgmisele ümber lülitada. Küll aga võib päris paljude stseenidega eraldiseisvalt rahule jääda ja just nende stseenide pärast ei kahetse ma teatrisse minekut. Küll aga oleks mulle meeldinud kui need eraldiseisvalt meeldinud stseenid oleksid mulle meeldinud osana terviklahendusest. Siiski on mul hea meel, et lavastuse lõpus selgus, et on aasta 1990 ja kõik eelnevalt nähtu oli nende meenutus oma narkootiliste ainete tarvitamise hallutsinatsioonidest. Vähemalt oli kogu sellel kaootilisel sündmustikul mingi piiritlev raamistik, mis kogu laval toimunud hullumeelsuse ära põhjendas. Küll aga jäi minu jaoks siiski arusaamatuks, et mis puhul kunagised noorusaja sõbrad nüüd aastakümneid hiljem kokku said. Vaevalt et lihtsalt oma nooruspõlve mälestuste meenutamiseks.

Kindlasti on "Hipide revolutsioon" hea nostalgia nendele, kes on ise 70ndatel noored olnud ja ehk unistanud Nõukogude Liidu lagundamisest. Või siis nendele praegustele noortele, kes tahavad käesolevalt süsteemi vastu mässata õpetuseks mida teha või mida mitte teha.

Autor: Mihhail Durnenkov

Lavastaja: Juri Kvjatkovski

Kunstnik: Ksenia Peretruhhina

Kostüümikunstnik: Aleksei Lobanov

Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov ja Juri Kvjatkovski

Koreograaf: Olga Privis

Valguskujundus: Rene Liivamägi ja Juri Kvjatkovski

Videokunstnik: Katre Sulane

Mängisid:

Ott Aardam – Lennon

Janek Vadi – Arlekiin

Rait Õunapuu – Kalle-Krišna

Klaudia Tiitsmaa – Ülle

Marika Palm – Anu

Vallo Kirs – Aivar

Andres Tabun – Kloostri eestseisja; Hipi; Miilits; Kalle isa; Hullumaja patsient

Tarvo Vridolin – Munk; Hipi; Miilits; Hullumaja patsient

Ringo Ramul – Hipi; Martin; Silm

Kiiri Tamm – Kalle ema; Hullumaja patsient

Kata-Riina Luide – Hullumaja patsient; Taina; Ülle vanaema

Adeele Sepp – Psühhoterapeut; Sirena; Ülle ema

Vilma Luik – Psühhoterapeut; Ülle vanavanaema

Luule Komissarov – Hullumaja patsient; Ülle vanavanavanaema

Elari Ennok – Muusik

Martin Niklus – Hipi; Vale-Lennon

Sergei Teppan – Munk; Hipi

Siim Villem Vester – Munk; Hipi

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Ugala teatri koduleheküljelt SIIN

* - Postituse päisepilt on pärit Ugala koduleheküljelt ja selle autoriks on Gabriela Liivmägi.

** - Postitus sündis koostöös Ugala teatriga, kes mulle tasuta pileti etendusele võimaldas.