pühapäev, 20. mai 2018

Kaukaasia kriidiring

19.mail 2018 Tbilisi Vabaduse Teatri külalisetendus Vanemuise suures majas



Seekordne postitus on varasematest veidi teistsugune. Tegelikult postitus ise on samasugune nagu kõik postitused, kuid etendus, millest ma sel korral kirjutan on minu jaoks teistsugune. Nimelt on minu jaoks tegemist esimese võõrkeelse etendusega. Eks neid võõrkeelseid etendusi ole muidugi ka varem nähtud kuid need on enamasti olnud ooperid ja siis on nendes ikkagi mänginud (enamasti) eestlased ja need on lavastatud Eesti teatrite nime all. Sel korral oli nähtud etenduse ainus seos Eestiga see, et anti külalisetendust Eestis. Tegelikult oli see seos ka, et lavastaja Avtandil Varsimašvili on varem Eestis lavastanud. 2014.aastal lavastas ta Vanemuises äsja lavaka lõpetanud noortega lavastuse „Armastan! Armastan! Armastan!“. Kuid kuna mina seda lavastust vaatama ei jõudnud, siis minu jaoks oli sel korral ainsaks lüliks Eestiga kodune Vanemuise suure maja lava, millel etendust mängiti.
Kuigi ma ei tea Gruusia teatrist midagi, olen ma kuulnud üht-teist lavastaja Avtandil Varsimašvili kohta ja näidendi autori Bertolt Brechti kohta. Lavastaja kohta olin ainult kiidusõnu kuulnud, kui ta käis Eestis „Armastan! Armastan! Armastan!“ lavastamas ja mul oli tol ajal tõsiselt kahju, et ma ühelegi selle lavastuse etendusele piletit ei saanud. Seega nüüdne „Kaukaasia kriidiring“ veidi korvas seda, sest mul oli võimalus veidi tutvuda Avtandil Varsimašvili lavastaja käekirjaga. Ja see loomulikult tekitas minus etenduse osas korralikud ootused. Ega autori nimi ka just ootusi ei vähendanud. Kui sa ikka tead, et laval mängitakse ühe 20.sajandi kõige suurema teatrimõjutaja kirjutatud näidendit, mida pole Eestis veel lavastatud, siis paratamatult ootused tõusevad. Seda enam, et Bertolt Brechti looming on varasemalt eestlaste poolt hästi (kui mitte öelda palavalt) vastu võetud. Tema näidendeid „Kolmekrossiooper“ ja „Härra Puntila ja tema sulane Matti“ on Eestis lavastatud ja nendest on saanud ka Eesti teatris olulised verstapostid. Seega ma leian, et minu kõrged ootused olid igati põhjendatud.
Brechti näidend põhineb piiblilegendidel kuningas Saalomonist, kellel on kaks naist ja kes mõlemad väidavad end olevat ühe ja sama lapse ema. „Kaukaasia kriidiring“ räägib noorest naisest Grušast, kes päästab Teise maailmasõja ajal võõra lapse. Lapsega tuleb naisel läbida katsumusterohke ja uskumatuid sündmusi täis olev teekond. Lavastuses näeme, kuidas julgus, sisemine vabadus ja südameheadus võivad inimese päästa kriitilistel ja murrangulistel hetkedel.
Nii nagu kirjutab Vanemuise draamajuht Tiit Palu Vabaduse festivali tutvustuses: „Oleme kutsunud külla kolm teatrit kolmest meile lähedasest riigist, et läbi teatrikunsti rääkida vabadusest. Läti ja Soome on meie naaberriigid, kellest tahaks alati rohkem teada. Gruusiasse on Eestist tublisti maad, kuid hingelt oleme väga lähedased.“ Eelkõige ühendab meid Gruusiaga sõda ja võõra võimu all olek. Ma julgen väita, et meil on veidi paremini läinud, sest meie pole lähiaastatel uuesti oma vabaduse eest sõdima pidanud, nagu seda on pidanud Gruusia tegema. Siiski usun ma, et sõja ja vabaduse teemad on olulised nii meile kui grusiinidele. Kuidas muidu seletada seda, et „Kaukaasia kriidiring“ pidi kuulduste järgi Tbilisi Vabaduse Teatri repertuaaris olema juba kümnendat aastat järjest. Inimestele on vaja lootust, et ükskord pääseb õiglus võidule ja südameheadus ning julgus toovad kaasa kauaigatsetud vabaduse ja kannatustest pääsemise. Vähemalt nii tõlgendasin mina laval nähtut.
Ma pean ütlema, et kuigi kõik mida ma nägin ja kuulsin polnud minu jaoks just päris perfektne, siis mulle nähtu ja kuuldu meeldis. Pigem olid väikesed ebameeldivused keskkonnast tingitud. Näiteks see, et tõlge oli minu meelest konarlik. Näiteks oli korduvalt olukordi, kus mulle tundus, et tegelased rääkisid pika jutu maha ja sel ajal ei olnud mitte ühtegi subtiitrit jooksmas. Ma saan aru, et sõna-sõnalt kõike ei olegi võimalik tõlkida, kuid vaadates tegelasi laval ja nende emotsioone, siis mulle tundus, et kui ma oleksin igast sõnast detailselt aru saanud, oleks ma veidi suurema elamuse saanud. Siiski  põhiline tekst oli edasi antud ja sellest tegelikult piisas laia pildi nägemiseks. Võib-olla jäi mul lihtsalt mõni varjatud alltekst tabamata. Kuna ma istusin esireas, siis sealt oli ka veidi ebameeldiv lae all olevaid subtiitreid lugeda. Ja kui teksti oli korraga palju, siis pidi pikemalt lugema ja nii juhtus, et jäi laval mõni nüanss nägemata. Millest on mul ka väga kahju, sest ma olen see inimene, kellele meeldib teatris sageli vaadata just seda tegelast kes kusagil lavasügavuses peidus on ja näha tema ilmeid ja emotsioone. Kui nüüd keegi Eesti lavastajatest selle sama näidendi võtaks Eestis lavastada, siis ma oleksin äärmiselt õnnelik.
Siiski see keeleprobleem on imepisike tilk tõrva hiiglasuures meepotis. Nagu ma juba ütlesin, siis mulle väga meeldiks kui keegi Eestis selle sama näidendi lavastada võtaks. Minu meelest on see lihtsalt nii hea näidend. Täpselt minu tüüpi – draama. Hoolimata sõja koledast temaatikast ja süngest lavakujundusest ei jätnud etendus minusse mingit tumedat varju või halba emotsiooni. Pigem näidatigi kogu sõja koledusi läbi headuse, mis lõi tumedale kaitsevärvi lavakujundusele mingisuguse heledama ja sooja varjundi. Üleüldse oli lavakujundus minu meelest väga geniaalselt lahendatud. Puudusid igasugused suured dekoratsioonid. Kasutatud oli vaid kaitsevõrke (neid, millega kaitseväe autosid metsas maskeeritakse), ühte tooli ja lauda ja kogu lava laiuses katvat rõdu, millele pääses mõlemas otsas asuvatest treppidest. Lisaks oli ära kasutatud Vanemuise lava vajukeid. Eriti meeldisid mulle lava tagaosas olevad uksed, milles olid väikesed aknakesed ees ja mida sai liigutada edasi-tagasi nii nagu kardinaid kardinapuul. Kord olid need uksed maja uksed, järgmisel hetkel rongi uksed, siis vangikongi uks jne. Vahel avanesid mitmed uksed korraga ja lava tagaseinas tuli nähtavale Neitsi Maarjat meenutava pühaku kujutis. Ustega seoses meeldis mulle just see rongi kujutamine kõige rohkem. Minu meelest oli see nii tore kuidas neid uksi veidi liigutati, samal ajal tuli taustalt rongi rataste ragin ja näitlejad imiteerisid seistes oma liigutustega rongi raputamist.
Üleüldse oli liikumisel väga suur roll etenduses. Kuigi ma ei tea lavastaja käekirjast midagi, siis mul on aimdus, et tema lavastused ongi sellised kus põimub tekst, liikumine ja heli. Need liikumisstseenid meenutasid mulle kohati Šasa Pepeljajevi lavastusi. Miks peab tegelane sirgjooneliselt kõndides minema punktist A punkti B, kui seda on võimalik teha ka näiteks tantsides või sammu rütmi muutes. Igatahes oli sellist liikumist palju huvitavam vaadata. Näitlejatel muidugi selle võrra jälle palju keerulisem mängida. Aga kuna grusiinid on eestlastest palju temperamentsemad, siis oli nende liigutustes ka palju rohkem emotsiooni ja temperamenti sees, mida oli huvitav vaadata. Siiski leidsin ma end mitmel korral mõttelt, et kuidas mõned meie näitlejatest nendesse rollidesse sobiksid ja meie näitlejatega tundus lugu minu meelest palju reaalsem olema. Grusiinid olid nii elavad, et neid oli küll lausa lust vaadata, kuid minu eestlasliku temperamendi jaoks tundus nende lugu täieliku muinasjutuna. Ehk see oli ka üks põhjustest miks see kole sõja temaatika mulle nii koledana ei mõjunud. Siiski aususe huvides peab ütlema, et silma läks ikka paaris kohas märjaks. Selle tasakaalustamiseks sai muidugi paaris kohas naerda ka.
Tantsulise liikumise jaoks on muidugi vaja ka muusikat ja helikujundust. Mu lemmik heliks sai stseenide või piltide vaheldumisel taustaks olnud rütmikas heli. Ma ei suuda seda kirjeldada, aga see muusika tõi justkui minusse mingi elu sisse. Kui tekstist aru ei saanud, siis liikumine ja muusika korvasid selle mitmekordselt. Ja kui ma juba helist rääkima hakkasin, siis mulle meeldis see, et kõik püstoli paugud ja granaadi helid tulid ka makilindilt ja need ei olnud nii võimsad kui tavaliselt. Ma olin juba püssi nähes valmis suurest paugust võpatama, kuid polnudki vaja võpatada. Kujunduse võtaksin ma kokku nii: just väikesed detailid on need, mis määravad lavastuse edu. Pole vaja uhkeid kostüüme ja suurt pauku, piisab loomulikkusest või isegi veel vähemast kui loomulikkus, kui seda annavad edasi suurte oskustega inimesed.
Kuna ma ühtegi näitlejat ei tea, siis sel korral jääb pikk näitlejate analüüsimine ära. Minu jaoks tundusid kõik tegelased üht viisi huvitavad ja näitlejad olid minu meelest lausa suurepärased. Aga kuna nad nägid kõik suhteliselt sarnased välja, siis olin ma kindel, et tegelikult mängib lavastuses poole vähem näitlejaid kui kavas välja oli toodud. Tundus, et ma oleks seda ja seda inimest juba laval näinud. Aga kui nad kõik ükshaaval kummardama tulid lõpuks, siis selgus, et neid oligi täpselt nii palju lava nagu kavalehel kirjas oli. Kuna minu jaoks olid kõik uued näod, siis oli neid huvitav vaadata. Samas polnud neil mingeid uhkeid soenguid ega kostüüme. Saingi lihtsalt nautida näitlejate mängimist. Kui ma nüüd mõtlema hakkasin, siis kõige rohkem vist jäi meelde Jussupi ema, sest suurte öökulliprillidega pikk naine oli lihtsalt oma hääletämbri ja olekuga nii koomiline, et jäi meelde. Ma tegelikult arvasin vahepeal, et seda rolli mängis keegi mees, aga lõpuks selgus, et ikka naine oli.
Mul on ainult sellest veidi kahju, et samal ajal oli muuseumide öö ja Sadamateatris mängiti Vanemuise uuslavastust „Härra Biederemann ja tulesüütajad“. Kui neid sündumis poleks olnud, oleks äkki rohkem rahvast olnud Gruusia teatrit vaatamas. Praegu tundus mulle, et suure maja saal oli praktiliselt pooltühi ja kohalviibijatest pooled olid ilmselt Eestis elavad grusiinid. Teise poole siis moodustasid erinevad teatritudengid ja teatritegelased. Mõni üksik inimene oli vast väljastpoolt teatrisüsteemi. Ja mul on sellest väga kahju, et nö tavalisi teatrikülastajad saalis nii vähe oli, sest sellist võimalust ilmselt rohkem ei tule. Samas oli nähtud etendus nii võimas, et ma julgen väita, et iga inimene peaks seda nägema. Juba ainuüksi seepärast loodan ma, et mõni teatriinimene teeb ettepanek „Kaukaasia kriidiring“ ka mõnes Eesti teatris lavastada.

Lõpetuseks tahaksin tänada Vanemuise teatrit, et nad võtsid vaevaks Vabaduse festivali korraldada ja pakkusid Eesti publikule võimaluse oma teatri silmaringi avardada. Muidugi tänud, et mind teatrisse kutsusite ja lasite mul sellest suurepärasest Gruusiast osa saada.

Autor: Bertolt Brecht
Lavastaja: Avtandil Varsimašvili
Kunstnik: Mirian Švelidze
Muusika: Paul Dessau
Mängisid: Marisha Kitia, Apolon Kublashvili, Kakha Mikiashvili, Tiko Kordzadze, Mariam Jologua, Giorgi Jikia, Mamuka Mumladze, Vano Kurasbediani, Maia Doborjginidze, Jaba Kiladze, Keta Lortkipanidze, Slava Natenadze, Sopi Chalashvili, Leri Gurgenidze, Stanislav Natenadze, David Sukhisshvili, Aleksandr Sarishvili

* – Päisepildi autor on Andrei Božko

0 kommentaari:

Postita kommentaar