Kuidagi on juhtunud, et sel aastal olen
teatrisse kolm korda kuus jõudnud. Ka augustiks on mul kolmele erinevale
lavastusele piletid, kuid ikka tuli veel lisaks ühte lavastust vaatamas käia.
Ja ma pole päris kindel, äkki tuleb neid lisasid veel. Igatahes ei saanud ma
jätta teatrisse minemata, kui sisuliselt minu lapsepõlve kodumaja taga Eesti
Maanteemuuseumis toimub lavastus „Pagulased“. Ma väikest viisi lubasin endale,
et kõik kodulähedased lavastused vaatan ära. Siiski läks plaan juba vett
vedama, sest „Mowglit“ ma ajapuudusel vaatama ei jõudnudki…
Kuigi sellel õhtul kui mina teatrisse
läksin, mängiti lavastust alles teist korda, siis siit-sealt oli juba minuni
info jõudnud, et tegemist on hea lavastusega. Seega tasus üsna spontaanselt
vaatama minna. Veel oli samaks õhtuks valikus Ohtu mõisatallis toimuv „Omade
vahel“. Siiski mingi sisetunne ütles, et võiks vist ikkagi Maanteemuuseumisse
minna. Kodule lähemal ja minu jaoks nii mõnigi hea näitleja. Eelkõige kõnetasid
mind Margus Jaanovitsi, Kaia Skoblovi ja Ene Järvise nimed. Ja kui ma mängupaigas
kohal olin, siis juhtusin ka mitme teise inimese vestlust pealt kuulma, et
neilegi on seda lavastust kiidetud ja selles mängukohas on alati kõik
lavastused head olnud. Seega lootust oli.
Kui nüüd kohe alustuseks näitlejatest
rääkida, siis ma tõesti ei pidanud Margus Jaanovitsis ja Ene Järvises pettuma.
Kaia Skoblov siiski valmistas sel korral minu jaoks kerge pettumuse. Ma olen
teda varem Vanemuise „Obinitsas“ näinud ja sealne seto keelne Kati oli igati
suurepärane roll. Kirjutan seda ainuüksi seepärast, et vabandada mõtet, et äkki
tema roll oli võro keele pärast veidi igav. Ma usun, et see roll oli ikka muudel
põhjustel igav, kui keeleline põhjus. Rohkem tundub mulle Kaia Skoblovi üsna
märkamatu roll pigem näidendi autori möödapanekuna. Kuidagi liiga tavaline ja
märkamatu oli Margit võrreldes teiste tegelaskujudega. Nii väheemalt mulle
tundus ja nii ei saanud ka Kaia Skoblovil olla väga midagi, millest kinni
haarata, et Margiti roll huvitavaks teha. See-eest Ene Järvise Luule, kes oli
veidi nupust nikastanud külamammi, pani praktiliselt iga oma ilmumisega publiku
naerust rõkkama. Samuti mõjus publikule Margus Jaanovitsi kehastatud Mehka. Seda
olen ma alati teadnud, et Margus Jaanovits on hea karakternäitleja ja see oli
ka õks põhjuseid, miks ma tema rolli nautisin. Siiski ainult tehnikaga tegelev
tunkedes töömees, kes veidi imelikku juttu ajab on nii Margus Jaanovitsi masti
tegelane (vähemalt minu arvates), et teda oleks huvitav olnud mõnes
teistsuguses rollis näha. Aga see selleks. Igatahes need žestid, miimika,
grimassid, liigutused ja kõik olid Ene Järvisel ja Margus Jaanovitsil nii
paigas, et nad lihtsalt panid publiku naerma. Eks need tegelased olid ka kõige
rohkem äratundmist pakkuvad tegelaskujud. Eks me kõik oleme näinud õliste
näppudega töötunkesid kandvat ja suurt kaheliitrist õllepudelit käes hoidvat
automehaanikut. Või siis natukene lihtsameelne kuid alati uudishimulikku eakat
naabriprouat, keda tuleb eemale peletada. Ja ilmselt just see oligi see põhjus,
miks enamus publikust naeris.
Mulle tundus, et teised näitlejad, ja
kui päris aus olla, siis ka näidendi tekst jäid nendele kahele näitlejale
kõvasti alla. Olgu, tekstis olid mõned üksikud sõnamängud, mis publiku naerma
panid, kuid pigem naerdi ikkagi nende kahe näitleja karakterit. Tekst oli
mõeldud küll praeguste olulisemate teemade pilamiseks, kuid minu jaoks jäi
selline sisu nõrgaks. Lavastuse tutvustuses oli kirjas, et sisu keerleb selle
ümber, kuidas saadakse eluga hakkama kui ootamatult kaob kogu maailmast
elekter. Selline fantaasiamäng mulle meeldis. Mulle seostub elektri kadumine
kohe pimedusega. Ja ma mõtlesin, et sellist lavastust oleks huvitav näha,
kuidas saavad inimesed hakkama, kui ilma elektrita ei saa süüa teha, autoga
sõita (elektriautod), vett ei ole ja kõik olulised süsteemid jäävad seisma,
asutused pannakse kinni jne. Tundub ehtne kaos olevat. Lisaks lasi lavastuse
pealkiri eeldada, et kogu sellele kaosele tulevad lisaks veel ka pagulased. Ja
nii ma siis ootasin üsna tumedates värvides lavastust ja ehk isegi tumedaid
kostüüme ja lavakujundust. Sest ilma elektrita poel valgust ja kogu maailm on
pime. Tõotas huvitav tulla.
See hetk, kui lavastuses lõpuks elekter
ära läks ja külaelanikud paanikas olid, mulle isegi meeldis. Kuidas mehed jooma
hakkasid ja naised pidid tööd tegema hakkama. Sest selleks, et talvel süüa
oleks, tuli toitu kasvatama hakata. Ja see tähendas taimede kastmist ja
kitkumist jms, sest uued ultramoodasd arvutite poolt juhitavad elektroonilised
kastmissüsteemid enam ei töötanud. Minu kahjuks tuli elektri kadumise hetk
alles teises vaatuses. Ja kui kogu etendus kestis koos vaheajaga kokku kaks
tundi, siis seda teist vaatust oli vist veidi üle poole tunni. Minu jaoks
ilmselgelt oli seda liiga vähe, et kogu seda põhisüžeed, läbi mille lavastust
tutvustati, nautida.
Ehk siis mulle sisu poolest meeldis
teine vaatus rohkem, kui esimene, kuid sellele teisele vaatusele oleks ma ka
natukene rohkem seda maailmalõpu hirmu juurde pannud. Ja kuidagi süngemates
toonides kogu seda olustikku näidanud. Õnneks loodus aitas kaasa, sest vaheajal
läks pilve ja ma terve teise vaatuse lootsin, et ma ei peaks äikese ja
paduvihma käes lageda taeva all teatrit vaatama. Aga need sünged äikesepilved
sobisid minu ettekujutusega hästi kokku.
Esimene vaatus oli minu jaoks täiesti
mitte midagi ütlev. Ma pean ütlema, et ma ei saanud väga palju aru, et mis
külaga seal tegemist oli ja mis seal kellegi funktsioon oli. Kogu lugu keerles
ühe pere ümber, kus olid ema, isa ja laps. Ja siis oli seal veel see natukene
nupust nikastunud naabrinaine ja mingi naine, kes tegi süüa ja siis mees, kes
igasuguseid tehnikavidinaid meisterdas. Aga kuidas see naine ja mees selle
perega seotud olid, jäi mulle arusaamatuks. Ja need naine ja mees ei olnud ka
teineteise abikaasad. Lihtsalt ühe küla elanikud, kes sõid ühiselt kõik koos
ühe laua taga. Väga ühtehoidev kogukond, kuid omavahelised suhted olid segased
ja ma ei saanud suhetest ka etenduse lõpuks aru.
Ma arvan, et tegelikult poleks mind see
tegelaste omavaheliste seoste selgusetus üldse häirinud, kui lavastusel oleks
olnud mingi mind kõnetav lugu. See, et kusagil metsa sees on üks küla, kus
inimesed elavad hästi erinevate eurotoetuste ja muude rahaliste meedete abil,
mind ei kõnetanud. Ja see, et sinna oli pagulasi oodata, on ka juba nii eilne
päev. Mingid musta riietatud tantsutüdrukud käisid ka paaril korral tantsimas,
kuid minu jaoks nad küll pagulasi ei kujutanud. See, et nad nende kottidega
tulid, ja natukene mingeid liigutusi tegid ei andnud lavastusele midagi juurde.
Oleks siis tantsud väga efektsed olnud, siis veel. Hetkel oli kogu lavastuse
kõige efektsem tantsunumber minu jaoks see, kui Inga Lunge kehastatud Aigi
tegelane kogukonnale ühisvõimlemist tegi.
Lisaks tantsutüdrukutele, oli minu jaoks seosetu ka pillimeeste funktsioon. Kohati ei saanud ma üldse aru, mis muusika
see on, või milleks seda taustaks vaja on. Sest kõik efektsemad muusikalised
heliefektid tulid ikkagi makilindilt. Mõnest laulust sain ma isegi aru, mida
nad laulavad, kuid need head võro keelsed laulud nagu „Tulõ aga tulõ“, „Haanja
miis“ jne kõlasid küll hästi, aga jäid nõrgaks. Ma oleks veel võimsamalt neid
tahtnud kuulata. Kui juba, siis juba. Ja need vähesed laulud, kus kaasa lauldi,
siis ma ei saanud sõnadest väga aru ja üldse tundus mulle, et heli jõudis
mikrofonist igale poole mujale, kui publikusse. Katse oli küll hea, tutvustada
publikule võro keelseid laule ja kohalikke pillimehi, kuid minu silmis ei
andnud elav muusika sellele lavastusele midagi olulist juurde.
Kokkuvõttes ei saanudki ma tegelikult
aru, kas mul on teatri osas liiga kõrged standardid, sest ma vist naersin kogu
selle kahe tunni jooksul ainult ühel korral ja seda ka muigamisi. Samas teised
inimesed ikka naersid pidevalt, järelikult midagi pidi lavastuses head olema,
mida mina ei tabanud. Võib-olla tavaline Eesti inimene tahabki suveõhtul
teatris mingisugust absurdset komejanti vaadata. Ma ei tahaks ka suvel väga
sügavamõttelist ja mitmete varjatud tähendustega lavastusi vaadata ja lahti
mõtestada, aga mulle ikkagi meeldib, et ma tulen teatrist ära ja ma saan sealt
mingi mõtte kaasa. Sel korral oli peale teatrit minus täielik tühjus. Ehk isegi
pettumus. Ma ei saa seda suvelavastust täielikuks haltuuraks nimetada, kuid
kogu see kompott ei sobinud kokku ja jäi lahjaks, Ja selle kõige põhjuseks oli
minu meelest veidi liiga lihtne ja ebahuvitav näidend.
Kuna minu teatristandardid ei ühti
paljude inimeste arvamusega, siis annan soovituse, et kui teile sisetunde järgi
ikkagi tundub, et „Pagulased“ on hea lavastus ja te tahaksite seda näha, siis
minge vaatama. Sisetunne on ikka kõige parem otsustaja. Tõsisematele
teatriarmastajatele ma siiski seda lavastust ei soovitaks.
Autor: Jan Rahman
Lavastaja: Kristo Toots
Kunstnik: Anne Prangel
Kostüümikunstnik: Piret Sootla
Muusikaline
kujundus: Toomas Lunge
Mängisid:
Inga
Lunge – Aigi
Ene
Järvis – Luule
Kaia
Skoblov – Margit
Andres
Vago – pillimees
Marko
Mäesaar – Taavi
Margus
Jaanovits – Mehka
Kadri
Laube – pillimees
Silva
Pijon – Sonja-Liis
Veiko
Porkanen – Kristjan
Rohkem
infot lavastuse kohta saab lavastuse ürituse leheküljelt Facebookis.
*
– Päisepilt on pärit suvelavastus
"Pagulased" Facebooki leheküljelt.
0 kommentaari:
Postita kommentaar