#eestiblogiauhinnad2019

Need, kes rohkem blogisid loevad, on lähipäevadel kindlasti sattunud blogiauhindadest rääkivate postituste tulva alla. Nüüd ma vabandan nende ees, kes siit ainult teatrist lugeda tahavad. Sel korral saate veidi muud juttu, sest ma ei saa mitte vaiki olla.

15. juunil jagati Vaba Laval (igati sobilik koht teatriblogija jaoks) Eesti Blogiauhindu. Sel aastal juba viiendat korda. Mina olen osalenud neljal korral. Esimest korda osaledes õnnestus kultuuriblogide võit koju tuua. Järgnevatel aastatel sain vastavalt neljanda ja teise koha. Sain sel aastal samuti kirja, mis käskis 15. juunil Vaba Lavale kohale tulla, sest ma olen esikolmikusse pääsenud. Ma salamisi lootsin kolmandat kohta, sest siis oleks kõik esikolmiku kohad esindatud olnud. Aga kuna eelmisel aastal sai ainult esimene koht tunnustuse, siis oli mu auhinnariiulil ka teise koha tunnustus puudu. Sel aastal sai viga parandatud. Nüüd ilutseb mul kodus üks kena kuldse raamiga tunnustus, mis teatab et Triinu teatriblogi on Eesti Blogiauhinnad 2019 kultuuriblogide II koht. Päris uhke.

Kui päris aus olla, siis ma polnud auhindade jagamisele mineku osas väga positiivselt meelestatud, sest teadmine, et seal on kaamerad ja ülekanne jne paneb riietuse osas mulle erilise hoobi. Ma nimelt olen enda riietuse ja väljanägemise osas päris kriitiline ja nii oli kostüümidraama päris suur ja pisaraterohke. Sellele ei aidanud väga dresscode: shine bright like a diamond ka kaasa. Sest esiteks pole ma eriti särav isiksus ja teiseks polnud mul ühtegi säravat riietuseset. Ja ma kujutasin oma vaimusilmas ette, kuidas kõik teised dresscode´st kinni peavad ja säravadki teemantidena. Oleks saanud ka ilma dresscode järgimata peole minna, aga kuna ma oma kolme kantavat (sõbrannade arvates on mul ilusaid kleite natukene rohkem, aga siin tuleb mängu jälle enesekriitilisus) kleiti olen viimasel ajal igal pool kandnud, tahtsin midagi uut. Peale mitut päeva otsinguid, leidsin sobiva (loe: sõbranna meelest väga hästi sobiva) seeliku tund enne ürituse algust Kristiinest. Südametunnistus küll veidi piinab, et ma sisuliselt ühekordseks kandmiseks nii sädeleva seeliku ostsin, sest ma väga ei poolda sellist tarbimisühiskonda. Mis tehtud, see tehtud ja äkki ma leian ikka mõne ürituse, kus veel särada.

Olin kursis, et paljud teised blogijad lähevad juuksuri ja jumestaja juurde, mis tegi mu veel ebakindlamaks, sest mul polnud kummagi juurde aega ja ma pole ka ise teab mis jumestaja. Juustega oli plaan lokid pähe teha. Väga ilusad lokid olid. Kuni need mõne minuti pärast välja vajusid. Nii ma siis oma sorakil juustega kohale läksingi. Lohutuseks kordasin endale, et kunstiinimesed ongi veidi boheemlaslikud. Ja teater on ju kunst ja teatriblogija võib end siis ka kunstiinimeseks nimetada.

Õnneks tuli mu kursuseõde Susan minuga kaasa. Ta sai oma lemmikblogijaga (see ei ole kusjuures mina) pilti teha ja natuke süüa-juua (mis meiesugustele vaestele tudengitele igati ära kulus). Tundus, et tema jäi üritusega rahule. Kui aus olla, siis jäin ka mina rahule. Natukene mõne asja kallal ma virisen, aga need on tõesti väga pisikesed asjad. Näiteks see, et auhinnakotid olid vägevad. Ma reaalselt oleksin väga õnnelik olnud ka ainult raamitud tunnustuse üle. Aga sellega kaasnes korralik auhinnakott, mis oli päris raske. Seetõttu oli seda ka veidi tüütu hiljem kaasas tirida. Midagi pole teha, et ma taksoga ei sõida ja jalgsi liigelda tahan. Kotis leidus nii toiduaineid kui looduskosmeetikat, T1 kinkekaart, mõned testrid, soodusflaierid jne. Päris uhke värk. Ma ausalt ka oleksin vähemaga leppinud 😀. Vähemalt olen nüüd täieõiguslik blogija, kes on tasuta firmadelt tooteid saanud (see lause on naljaga pooleks).

Kuna me jõudsime kohale siis kui meet&greet juba käis, haarasime endale natukene süüa ja juua ning otsisime istekoha. Ürituse tutvustusest sain aru, et meet&greet ongi mõeldud lugejate ja blogijate kohtumiseks. Kuna ma nn lava taga suurt rahvamassi ei näinud, siis jäigi mulle mulje, et meet&greet oli teistele mõeldud rohkem kuulamiseks kui vaatamiseks. Nagu ma ütlesin, siis see on ilmselt minu viga, sest ma jõudsin keset üritust kohale ja ei julgenud sinna lava taha väga ronida ka, sest suurt rahvamassi ma seal ei näinud ja paljud juba istusid saalis. Ehk oleks võinud selle meet&greet teha seal samas laval, kus hiljem auhindu kätte anti. Inimesed ju istusid saalis, oleks elav publik olnud, kes blogijate jutule reageerib. EDIT: lugesin, et plaan oli ikka lugejate ees meet&greet teha, kuid keegi ei julgenud lava taha seisma minna. ehk oleksid pidanud korraldajad inimesi suunama. Ühel aastal küll korraldajad kenasti tervitasid uksel ja juhatasid kus pool söök ja kuspool jook ja kuspool töötoad asuvad. Sel aastal selline tervitus mulle silma ei jäänud.

Positiivne oli see, et kedagi ei sunnitud mikrofoni rääkima pärast auhinna saamist. Blogijad teadupärast parem kirjutavad kui räägivad. Samas enamus ikka "Aitäh" ütlesid. Nagu blogija Maris Kurvits (me ei ole sugulased, vähemalt minu teada mitte) ütles, siis ta on õpetaja ja harjunud klassi ees rääkima, kuid auhindade jagamisel rääkida ei tahtnud. Mul on peaaegu sama probleem. Olen korduvalt klassi ees seisnud ja erinevaid koolitusi läbi viinud ning isegi välismaistel konverentsidel osalenud, kuid blogiauhindade jagamisel midagi suurt öelda, tundus ületamatu ettevõtmine. Ühe lause vist ikka ütlesin. Sõbranna vähemalt ütles, et hästi öeldud :) Hea, et Kirsti Timmer pikema kõne pidas. Sai natukene naerda ja läks asi pikemalt. Muidu saab üritus liiga kiiresti otsa. Minu jaoks tuli lõpp niigi ootamatult. Ja ühispilti mina ära oodata ei jõudnud. Ehk võiks mõni esineja üritusel ikkagi olla, kes näiteks auhindade jagamise vahel ja pärast esineb. Mulle vähemalt tundus, et rahvas tahtis pärast ka veel oma auhindadega pildistada ja suhelda. Jah, oli võimalus afterparty'le edasi minna, kuid vahetu melu toimus ikkagi Vaba Laval. Natuke naljakas oli pildistada, kui juba dekoratsioone hakati kokku korjama. Ma saan aru küll, et aeg on raha ja see on piiratud, aga mingid lõppsõnad ja väike vahepala lõppu oleksid nagu rusikas silmaauku sobinud. Nagu Eveliisi blogist lugeda võis, siis isegi Kärbsesse (mis on Vaba Lava kõrval) ei jõudnud inimesed edasi istuma, ehk siis võikski proovida mingit afterparty laadset asja või istumist järgmine kord samas kohas pidada. Äkki siis ei jookseks kõik laiali ka.  Praegu lõppes üritus mu jaoks kuidagi väga järsku ära. 

Ehk on selles veidi "süüdi" ka Meelise lõpukõne, milles ta rõhutas, et blogijad peaksid ühtne kogukond olema ja mitte draamasid üles keerutama. Ma olen sellega väga päri. Mulle ei hakanud isegi see osa vastu, et Marimellid ise teisi oma blogis kõvasti lahanud on. Ju ma siis pole nende blogi nii palju lugenud ja kõikide draamadega ma kursis ka ei ole. Aga ehk oleks see kõne algusesse paremini sobinud, kui seda kõnet vaja oli. Umbes stiilis, et jätame erimeelsused kõrvale ja keskendume sellele, mis meis kõigis ühist on - blogimine. Oleks see tume noot alguses ära olnud ja oleks pärast rõõmsalt saanud peoga edasi minna. Seda oleks saanud väga ilusti peoga siduda, et proovimegi tänast auhindade jagamist paremini teha ja ütleme üksteisele häid sõnu, mitte ei lähe auhindade jagamiselt koju ja ei hakka vinguma, et see oli halvasti ja too oli halvasti. Mulle jäi praegu veidi meh tunne, sest nii ilus ja tore pidu oli, aga siis selline mõtlemapanev ja veidi tumedaid varjusid tekitav lõpp. Ma saan väga hästi aru, mida Meelis selle kõnega öelda tahtis ja nagu ma ütlesin, siis mulle sisuliselt kõne meeldis. Ainult ajastus oli vale. Ma küll võtsin Meelise õpetust kuulda, sest postitus on üle päeva mustandites seisnud, kuid need veidi negatiivsemad mõtted EBA suhtes tahtsin ma ikkagi välja öelda. Ja need mõtted ongi tekkinud just nüüd, paar päeva hiljem. Sest vahetult peale üritust oli mul väga hea meeleolu, sest see oli vaieldamatult minu kõige huvitavam EBA gala.

Kui ma juba irisen, siis lasen täie raha eest. See on ehk ainult minu viga, aga ma oleksin EBA teemalist fotoseina Napsie omale eelistanud. Tahaks ikka uhkustada, et ma viibisin EBA-l. Kasvõi ühes nurgas viide üritusele, oleks piisav olnud. Natukene annaksin korraldajatele mõtlemisainet ka kategooriate kohta. Hetkel on elu välismaal ja reisiblogid samas kategoorias. Võitjateks osutusid sel aastal kõik elu välismaal blogid ja neist polnud kedagi kohal. Täiesti loogiline, et keegi ei hakka Kanadast kohale sõitma selleks. Aga minu jaoks pole elu välismaal ja reisiblogid päris sarnased, et neid samasse kategooriasse panna. Enamasti elu välismaal blogides kirjutatakse ikkagi pereelust. Seega ei tundu mu jaoks üldse sobilik neid reisiblogidega samasse patta panna. Reisiblogidest ma ikka ootaks nippe, soovitusi ja juhtniite reisimiseks. Elu välismaal võiks olla kas täiesti eraldi kategooria või peaksidki välismaal elavad blogijad end vastavalt blogi teemale nt pereblogide või eluliste blogide alla paigutama. Jällegi, ehk on viga ainult minus.

Muidu oli pidu tore. Kõige parem  EBA kus ma osalenud olen. Nii palju säravaid (sõna kõige otsesemas mõttes) ja ilusaid inimesi. Ma ei näinud mitte ühtegi koledat inimest. Kõik olid rõõmsad ja õnnelikud. Selline peabki üks üritus olema. 

Aitäh kõigile, kes minu poolt hääletasid. Tänu teile ma selle teise koha saavutasin. Aitäh ka neile, kes julgustasid mind sel aastal ikkagi osalema, kuigi ma eelmisel aastal pühalikult vandusin, et rohkem enam ei osale. Hoolimata madalast enesehinnangust on mul ikkagi päris kõrge saavutusvajadus ja kuna viimasel ajal läheb kõik allamäge, oli tore vahelduseks positiivseid emotsioone saada. 

Aitäh ka Mari-Leenule ja kogu korraldustiimile! Kuigi ma veidi vingusin, siis üldjoontes oli tegemist väga vinge üritusega, kus oli tunda, et korraldajad on pingutanud nii et ninast veri väljas. Mul oli au sellest osa saada. Emotsioon oli nii laes, et öösel magamisest ei tulnud suurt midagi välja.

Panen Teile lõpetuseks endast pildi ka. See on siiani kõige parem pilt minust. Ma pole teab mis fotogeeniline. Just nii "särav" ma blogiauhindade jagamisel olingi.