Taevas, muld ja tulevik

4. juunil 2019 Otepää Linnamäel

Käsi püsti, kellele meeldib kuum suvi? Mmmm, eriti need mõnusalt pikad, valged ja soojad suveõhtud koos hurmava päikeseloojangu ja taamalt kostva käo kukumisega. Ja kui sellesse sumedasse õhtusse veel üks hea kontsert või teatrietendus koos meeldiva seltskonna ning vaheajal nauditava maitseelamusega lisada, siis on minu meelest suveõhtu täiuslikult veedetud. Ilmselt ühinevad minu arvamusega veel paljud eestlased, sest mida lähemale suvi saabus, seda sagedamini leidsid inimesed siia blogisse tee just suvelavastuse kohta infot otsides.

Minu suvelavastuse hooaeg sai eriti pidulikult avatud 4. juunil Otepää Linnamäel koos Eesti lipu 135. aastapäevale pühendatud lavastusega. Tegelikult olen ka Estonia “West Side Story´t” ja Eesti Draamateatri “Isamaa pääsukesed” juba sel kevadel näinud, mida võib ka suvelavastuste alla liigitada, aga kuna neid mängitakse ikkagi teatrisaalis (või kultuurimajas), siis neid ma nö “klassikaliseks suvelavastuseks” ei loe.

Arvestades, et lavastust “Taevas, muld ja tulevik” mängitakse Otepääl ainult loetud korrad, siis soovitan postitust kiiresti lugeda, et soovi korral ikka jõuaks piletid ära osta. Ja piletid soovitan kõigil osta. Erki Aule vormis meie sinimustvalge lipu ajaloo näidendiks ja Peep Maasik pani selle loo lavale. Peamiselt keskendutakse ärkamisaegsele eestlustundele ja Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipu loomisloole, kuid teemaks tuleb ka sinimustvalge lipu peitmine Nõukogude korra ajal. Et lugu päris ajalootunniks ei muutuks, on Erki Aule näidendit vürtsitanud inimsuhetega. Eriti palju näidatakse Aleksander Auna (Jüri Vlassov) ja kolhoosi vahelist vägikaikavedu ning Karl August Hermanni ja tema abikaasa Paula veidi ühekülgseks muutuvat armastust. Selle kohta mul teadmised puuduvad, kas inimesi puudutavad seigad on ka reaalselt juhtunud, või on tegemist Erki Aule fantaasiaga. Üldjoontes lipu lugu on ajalooliselt küll täpne.

Kui nüüd käsi südamele panna ja tunnistada, siis ma olin lavastuse suhtes veidi skeptiline. Kuigi ma olen hakanud järjest rohkem huvi tundma dokumentaallavastuste vastu, siis kartsin ikkagi, et äkki sinimustvalge lipu lugu jääb minu jaoks igavaks. Kõige motiveerivam oli mõni tuttav nimi näitlejate hulgas, kuigi häbiga pean tunnistama, et paljud nimed olid minu jaoks siiski võõrad. Eks natukene tekitas huvi ka see, et Merilin Kirbits, kes on Otepää Kultuurikeskuste loomejuht on selle lavastuse projektijuht ja hakkas juba varakult sotsiaalmeedias kavandatavat lavastust ning selle ettevalmistusi tutvustama. No kuidas ma siis ei lähe teatrisse, kui olen juba algusest peale näinud, kuidas Linnamäge talgupäeval koristati ja kuidas lavastus muudkui valmis. Peaaegu oleks nagu ise osake lavastuse valmimisprotsessist olnud. Kõige mõjuvam põhjus oli minu puhul ilmselt ilus ilm ja üks halenaljakas tööga seotud juhtum, mille maha laadimiseks vajasin ma teatrit.

Teistele annan soovituse, et minge ikka heade ootustega teatrisse. Tegemist on väga hea lavastusega. Ma plaanin teist korda ka vaatama minna, kui peaks vaba õhtu olema. Kuigi mulle meeldis vist üldine õhkkond ja lavastustervik rohkem, kui lavastuse erinevad osad eraldi, aga tervik ongi see, mis peab vaatajale mällu süüvima. Lavakujunduse eest annaksin kunstnik Maarja Pabunenile 9 punkti 10-st. Multšine mänguplats, millel hulgaliselt puupakke, mida enamasti küll kasutatakse istumiseks, kuid mis sobivad edukalt ka kuuskede aluseks. Tagaseinaks tihe kuusehekk, millest kummalgi pool puuriit. Minu arvates võiksid kõik vabas looduses olevad lavad nii looduslähedased olla. Kuigi pakud olid kenasti lõigatud ja ka neil olevad kuused nägid veidi esinduslikumad välja, kui keskmisest metsast leida võib, jäi siiski mulje looduslikkusest. Kohati nii looduslikust keskkonnast, et prožektorid tundusid minu jaoks liigsete võõrkehadena. Samas andsid prožektorid mulje tulevikust samal ajal kui taevas oli looduslikult sinine ja ka maapind oli kaetud musta mullaga. Sisuliselt oli juba ilma etendust nägemata, ainult mängupaika nähes selge, miks lavastusel just selline pealkiri on.

Kuigi Erki Aule on päris hea teksti kokku kirjutanud ja aeg-ajalt oli mõnda head lauset kuulda, siis need kõige olulisemad laused on minu meelest lavastuse Facebooki lehel välja toodud ning midagi muud mulle tekstist meelde ei jäänud. Ehk siis minu jaoks oli lavastuse tekst nagu filmitreiler, kus kõik paremad kohad on juba enne reklaamis ära näidatud ja filmi vaadates, selgub et tegemist polegi teab mis hea linateosega. Dokumentaallavastuses ei saagi väga palju nalja teha, aga ma oleksin veidi mitmekihilisemat teksti tahtnud. Minu jaoks jäi kõik praegu väga pealiskaudseks ja ühemõtteliseks. Või ei saanud ma teksti sügavamõttelisusest lihtsalt aru ja ei pööranud tekstile piisavalt tähelepanu, sest mu tähelepanu köitsid teised lavastuselemendid.

Näiteks muusika. Selline tunne, nagu ma oleksin varem koopas elanud, et ma pole folktroonikaansambel Oopusest mitte midagi kuulnud. See oli võimas, mida nad tegid. Kui ma nende lugusid nüüd internetiavarustest kuulan, siis pole see pooltki nii võimas elamus. Aga Mari Meentalo torupilli mäng kohe etenduse alguses tõi kananaha ihule, sest see oli nii võimas. Kuigi elektroonika on tulevikuga rohkem seotud, siis torupill sobis muistsele Linnamäele kui rusikas silmaauku. Selleks, et seda võimsat emotsiooni mõista, peab seda ise kogema. Minu meelest andis Oopuse tehtud helikujundus kogu lavastusele hoopis arhailisema mõõtme ja ma unustasin end vahel ainiti Mari Meentalot vaatama, mitte ei vaadanud laval tegutsevaid näitlejaid.

Suurepärast muusikalist elamust pakkus ka Otepää koor Merle Soonbergi juhatusel. Mul tekkis kohati tunne, justkui oleksin ma laulupeol. Eriti süvendas laulupeo tunnet etenduse lõpus kõlanud laul “Eesti lipp”, mil kogu publik püsti tõusis ja kaasa laulma hakkas. Täiesti võimas tunne. Kuigi ma pole Balti ketis osalenud, siis mingil hetkel leidsin end mõttelt, et kas selline oligi siis see tunne Balti ketis seista. Teate seda tunnet, et me kõik oleme üks suur ja sõbralik rahvas, kes on ainult ühe asja eest väljas – kaitsta oma lippu, sest see on meie identiteet? Kui ei tea, siis soovitan sammud Otepää poole seada.

Kindlasti paneb lavastus inimesed natukene rohkem sellele mõtlema, miks meil peab üldse oma lipp olema ja miks ei piisa meile näiteks kuldsete tähtedega sinisest Euroopa Liidu lipust. Või sellele, kui raske on meie lipu saatus üldse olnud ja miks me peaksime oma lippu tähtsustama ning ka endale kui unikaalsele rahvusele rohkem tähelepanu pöörama. Äkki oleks aeg poliitikute ja valitsuse kirumine ära lõpetada ning ise midagi oma rahvustunde näitamiseks ära teha? Või peaks oma lastele seletama, mida tähendab eestlaseks olemine ja eestlaseks jäämine. Kuigi ma olen noor inimene, siis mul on kahju selelst, kuidas minust veel nooremad inimesed meie ilusat emakeelt ingliskeelsete väljenditega “rikastavad”. Äkki, kui noored viia lavastust vaatama ja nad mõistavad, mida tähendab eestlaseks olemine (sest Karl August Hermanni nimeline tegelane seletab seda oma tütrele väga kenasti), siis lõpeb see keele solkimine ka ära.

Üldse tundub mulle, et lavastus aitab meil oma eelkäijaid ning nende kannatusi paremini mõista. Samas saame ehk ka ise ühtteist kõrva taha panna, kuidas oma abikaasaga pikalt õnnelikult abielus olla või kuidas jääda endale kindlaks kui riik sulle ülekohut teeb. Kes tahab ja näeb, see leiab mitmeid paralleele meie tänapäevase ühiskonnaga.

Näitlejatest kedagi kohe väga eriliselt välja tuua ei oskagi. Lavastaja on teinud head tööd ja osanud kõik näitlejad ühtse ansamblina mängima panna. Kuna ma Merilin Kirbitsat ja Rauno Kaibiainenit tean põhiliselt improteater IMPEERIUM-I etendustest, siis neid oli veidi harjumatum kindlas rollis näha. Ma pole kindel, kas teised inimesed olid ka samas seisus, või mitte. Igatahes kui Merilin Kirbits päris mitmes kohas naerma hakkas (mul pole õrna aimu ka, kas see oli kogemata välja lipsanud near või täiesti taotluslik), siis hakkas ka publik naerma. Justkui nad viibiksid improteatri etendusel, kus näitleja ise naerab selle üle, et talle teeb improviseerimine nalja. Mina enamasti nendes stseenides midagi naljakat küll ei näinud ja polnud see tekst ja situatsioon ka minu meelest selline, et tegelane peaks naerma hakkama. Seega on see minu jaoks kõige suurem müsteerium. Aga teised näitlejad ei jäänud mitte millegi nii erilisega silma, et ma seda nüüd kolm päeva hiljem mäletaksin. Ilmselt on see tingitud sellest, et muusika ja kostüümid varjutasid mu tähelepanu ja ma olen lihtsalt terviku lummuses. Ikka veel.

Kostüümidest ma vist polegi veel rääkinud. Iseenesest olid kostüümid täitsa tavalised ja ajastule omased. Mulle lihtsalt need ärkamisaegsed naiste pikad seelikud ja kõrge kaelusega ning rüüsidega pluusid nii jubedalt meeldivad. Seetõttu tundus mulle, et Miina ja Paula olid eriti suursugused. Mulle meeldib, kui kostüümid on autentsed, mitte mingi odav koopia. Seega plusspunktid minu poolt.

Ja mis suvelavastus see oleks, kui vabas õhus ei kasutataks mõnda põrisevat sõiduvahendit. Otepää Linnamäel võib näha lausa ühte nelja- ja ühte kolmerattalist Nõukogude ajast pärinevat sõiduvahendit. Seega saavad ka tehnikahuvilised oma retrohõngulise elamuse kätte. Mulle küll meenus mõlema masinaga mu lapsepõlv (ja ma pole Nõukogude aja inimene).

Mina soovitan väga soojalt Otepääle minna. Soovitan kohe veidi varem minna, et enne etendust Otepää Linnamäge ja sealseid linnuse varemeid uurida ning kohalikku Nuustaku käsitööõlut ja värsket hapukurki mekkida.

Autor: Erki Aule

Lavastaja: Peep Maasik

Kunstnik: Maarja Pabunen

Helikujundaja: Ott Kartau

Valguskujundaja: Aleksander Sproghis

Koreograaf: Egely Pruuli

Videokunstnik: Kärt Petser

Mängisid:

Rauno Kaibiainen – Aleksander Mõtus; Karl Aun

Jüri Vlassov – Aleksander Aun

Veikko Täär – Rektor; Lossman

Ott Kartau – Karl August Hermann; Raadiohääl

Lauri Kink – Johannes

Merilin Kirbits – Paula Hermann

Mari Anton – Miina Hermann

Loore All – Salme

Lisaks folktroonikaansambel Oopus (Mari Meentalo, Johannes Ahun, Aleksander Sproghis) ja Otepää koor (Kati Arkmann, Pille-Riin Merilo, Geir Kudu, Piia Pärn, Heidi Soonberg, Pille Plinte, Annela Jürgenson, Merle Soonberg, Taavi Koppel, Ilmo Tamm, Kalev Kirbits, Karl August Soonberg, Andres Aps, Andrus Maileht, Ken Arula)

PS! Viimased etendused toimuvad 9. ja 10. juunil kell 20.

* – päisepilt pärineb lavastuse Facebooki leheküljelt ja foto autoriks on Adam Illingworth