 |
| Pilt pärit filmi fb leheküljelt |
Enne kinno minekut ei teadnud ma filmist mitte midagi muud, kui et peaosalisi kehastavad Ivo Uukkivi ja Katariina Unt. Film ise oli nagu Eesti filmid ikka natukene sai nalja, nägi palju tuttavaid kohtasid, esines apsakaid ja osa filmist jäi arusaamatuks.
Kinno minnes oli mul küll mõte, et kas tegemist on eakatele suuantud filmiga, sest saalis istujatest umbes 95% olid vanemad kui 65 eluaastat. Nüüd kui olen filmi ära näinud, tahaksin hoopis vastupidiselt öelda, et ärge palun oma eakaid vanemaid või vanavanemaid filmi vaatama saatke. Filmis lihtsalt näidati üsna mitu korda Ivo Uukkivi paljast tagumikku ja paaril korral oli näha ka kuidas Ivo Uukkivi tegelane end pornofilmide vaatamise ajal rahuldab. Pole just ilmselt selline vaatepilt, mida eakad kinost otsima lähevad. Ma arvan, et Ita Everi nimi oli see, mis vanemaid inimesi kinno meelitas.
Film ise rääkis ühest mehest, kelle juurest naine oli lapsega ära läinud (vähemalt ma arvan nii) ja kes elas koos oma emaga ning kelle põhiline ajaviide õhtuti oli õlle joomine. Selliseid mehi on Eestis palju, kes päeval käivad küll tööl, kuid siis lähevad jooma ja nii igal õhtul. Seepärast ma arvangi, et naine oli mehe maha jätnud, sest filmis näidati kuidas naine lapsega isal külas käisid, kuid seda ei mainitud, miks nad koos ei elanud. Lõpuks suri mehe ema ka ära ja käskis pojal Taani minna, sest seal pidid õnnelikud inimesed elama. Andres otsustab hoopis aga Brasiiliasse lennata, sest seal on soe. Islandil purskab aga vulkaan, mille tõttu lennuk on sunnitud Islandil maanduma ja Andu saabki reisi Islandile.
Teine peategelane oli üksik apteeker Viivi, kes on koolis õppinud headele hinnetele, kuid kellel pole muus mõttes elus vedanud. Kui ta ühel päeval arsti juures käib, et valutavat õlga arstile näidata, ütleb arst talle, et see on vanusest. Nii läheb Viivi koos kolleegiga õhtul baari jooma. Seal kohtuvad nad Anduga, kes on seal oma igaõhtust õlut joomas. Nii saavad Andu ja Viivi kokku ja veedavad öö koos. Hommikul on Viivi ehumunud kui palja Andu enda voodist leiab, kuid siis saab ehmatusest üles ja otsustab Andule hommikusöögi teha. Ja siis film lõpeb.
Esiteks oleks minu arvates just siis pidanud film algama. Sest filmi pealkirja järgi eeldaksin mina, et film räägib õnnest. Tegelikkuses aga rääkis film õnnetutest inimestest ja lõppes väga järsku. Stsenarist ja produtsent oleksid võinud kasvõi loo niimodi üles ehitada, et mees ärkab üles ja on õnnelik. Või natukene näidata, misneist koos saab. Hetkel jäi film aga väga poolikuks. Lisaks häiris mind see, et seda voodis ärkamise stseeni näidati kolm korda. Film algas selle stseeniga, siis näidati seda stseen iViivi loo lõpetuseka ja lõpuks ka Andu loo lõpetamiseks. Mulle jäid ka Viivi ja Andu lapsepõlve meenutused veidi kummaliseks. Andu kosmonaudiks saamise meenutamine oli esimest korda täitsa sobilik, kuid lõpus oli see veidi kummaline. Viivi meenutused ei haakunud minu meelest üldse kontekstiga.
Ma tean, et film ja teater pole päriselu, kuid mind häirib, kui pisidetailidele tähelepanu ei pöörata. Näiteks kuidas on loogiline, et Andu jõuab Islandile, kuid seal teatatakse talle, et tema kohver on kadunud. Terve Islandil veedetud aja viibib ta plätudes ja lühikestes riietes (sest ta vahetas lennukis Brasiiliasse lennuks paksud riided õhukeste vastu) ja siis tuleb ta tagasi koju kohvriga. Kuidas on see loogiline, et kadunud kohver on järsku olemas tagasi koju jõudes? Või kui Islandil on vulkaanipurse, mille tõttu lennukid ei saa lennata, aga taevas on samal ajal jumala hele. Pole loogiline ju.
Vähemalt mängisid filmis head Eesti näitlejad. Ja lisaks oli film Tartus filmitud, seega nägi päris palju tuttavaid kohti. Samuti olid mõned kohad, mis naerma ajasid, aga see oli ka pigem kohtade või inimestega seotud. Filmis endas midagi naljakat ei olnud. Päris tõsine film tegelikult, kui mõelda, et väliselt võib inimesel elu korras olla, kuid millised probleemid tegelikult seda inimest vaevavad ei tea mitte keegi. Seega soovitan kõikidel Eesti filmi austajatel ikka vaatama minna. Äkki leiatee filmist mõne tuttava tegelaskuju ära. Minu jaoks oli filmis päris mitu tegelast, kes ka minu elus on figureerinud. Kui eestlased ainult oskaksid asju veidi paremini lõpetada ja veidi loogilisemalt teha, oleks meil päris hea filmitööstus.
0 kommentaari:
Postita kommentaar