24/07/2021

Pidu katku ajal

 23. juulil 2021 Eesti Maanteemuuseumis

Foto: Gabriela Urm

Kui sisuliselt sinu tagahoovi tuleb teater Must Kast kohale, siis oleks ju patt teatrisse minemata jätta. Eriti kui teater ise on lavastuse mustaks komöödiaks nimetanud. Teadupärast on tervishoiutöötajad need kõige suuremad musta huumori austajad. Seega polnud vaja eriti pikalt kaaluda, kas ma tahan katku ajal peole minna või mitte. Mis see katk siis ära ei ole. Pidu pole ammu saanud ju.

Maanteemuuseumisse kohale jõudes tekkis mul tõsine déjà vu-tunne, et täpselt sellist lava oleksin ma nagu juba varem kusagil näinud. Sarnaselt Musta Kasti lavastusele “Peks mõisatallis” oli ka sel korral lavaks mitmed tonnid liiva. Mõlemas lava otsas lisaks madalad puust pingid, mis minu ajal kaunistasid iga koolivõimla seinaääri. Võimla tunnet võimendas ka üksik võrkpall ühe pingi juures. Ilma liialdamata võib öelda, et mind valdasid sellist lava nähes veidi negatiivsed emotsioonid. Esiteks mäletasin ma, et “Peks mõisatallis” tekitas minus väga vastakaid tundeid ja ma kartsin, et äkki sel korral võimenduvad need eelmise korra negatiivsed emotsioonid. Ja see poleks üldse tore olnud, sest ma tegelikult tahtsin väga “Pidu katku ajal” lavastust näha ja olin suurte ootustega. Aga siis korraks tekkis mõte, et äkki ma ülehindasin Musta Kasti ja tegelikult pole lavastus üldse nii hea kui ma lootnud olin. No ja olgem ausad, tegelikult tõi see võimla tunne mulle kõik kooliaegsed ebameeldivused meelde, mis on seotud võimla ja pallidega.

Eriti tugevalt valdasid negatiivsed emotsioonid mind sel hetkel, kui laval hakati võrkpalli mängima ja mõnel korral lendas pall ka veidi lavalt välja. Kuna ma istusin esireas, siis ma olin üsna kindel, et ma saan ühel hetkel selle palliga kas vastu nägu või vastu pead. Ma tean ise ka, et see on täiesti ebaratsionaalne hirm, kuid just see hirm on mind jäänud saatma omaaegsetest ravastepalli mängudest kehalise kasvatuse tundides. Ja ma tunnen end alati ebakindlalt, kui keegi minu läheduses palli mängim ja ma olen kramplikult valmis palli kinni püüdma, et mitte sellega vastu vahtimist saada. Selle pingesse tõmbumise tõttu oli võrkpallistseen ainus stseen, mille lõppu ma etenduse jooksul kannatamatult ootasin.

Minu õnneks oli võrkpalli stseen ka üks väheseid tõrvatilku meepotis. Kui kõik ausalt üles tunnistada, siis kohe kui palli mängimine lõppes ja selgus, miks palli mängiti, olin ma sekundiga oma hirmu unustanud ja naersin päris mõnuga. Nagu lavastuse tutvustusest aimu saab, siis tehaksegi lavastuses nalja praeguse kriisi ja sellest tekkinud killustatuse üle. Kas me praegu, aastal 2021 enam mäletame kuidas ja millest see kriis üldse alguse sai? Pole hullu, kui enam ei mäleta, sest Must Kast viib meid tagasi Wuhani linna, Saaremaa võrkpallimängule ning valitsuse tagatubadesse. Riburadamisi järgnevad distantsõppe võlud ja valud, meditsiinisüsteemi ülekoormatus, lähikontaktne olemine, kõige-kõigema eesliinitöötaja valimised, vaktsineerimine, vaktsiinivastased, teine laine, kolmas laine ja kõik see mis sinna vahele käib. Eks me kõik teame, mis meie ümber selle pooleteise aasta jooksul toimunud on.

Eriti elavalt tuli mul kogu kriisi algus meelde sellel hetkel, kui etenduses räägiti, et Võrus on kolle, mis sai alguse Saaremaa võrkpallimängult. See oli 2020. aasta esimene kolle Lõuna-Eestis ja eks siiani tundus ikka, et kogu see koroona on kusagil kaugemal (olgugi, et Eestis) ja meid siin nii väga ei puuduta. Aga Võru on mulle ikkagi väga lähedal ja siis sai kogu koroona ka minu jaoks reaalsuseks. Kõik need tunded, mis 2020 märtsis mind valdasid, tulid nüüd Maanteemuuseumis meelde. Õnneks tulid need emotsioonid Musta Kasti abil meelde läbi huumoriprisma.

Eks kõige paremini jäidki need stseenid meelde, mis ennast veidi isiklikumalt puudutavad. Jah, sellest distantsõppest ja veebikoosolekutest on ka meedias kirjutatud, aga kui sa ise ikka pidevalt sarnases olukorras oled, et kaamerast on näha ja kuulda seda, mida näha ja kuulda ei tohiks olla, siis on selle parodeerimist laval ka nauditav vaadata. Minu jaoks oli huvitav vaadata ka nn parima eesliinitöötaja valimist. Oli ju haiglaõde ka seal esindatud ja isegi võitis. Kuigi ma ei saa nüüd öelda, et trupp oleks tervishoiutöötajaid kuidagi teistele eesliinitöötajatele eelistanud. Kohati tundus mulle, et tervishoiutöötajate arvel tehti veel kõige rohkem musta huumorit. Ja see oli see hetk, kus ma kõige rohkem ilmselt kaasa naersin, sest ma suutsin nende olukordadega samastuda. Ilmselt keegi teine väljaspool tervishoiuvaldkonda isegi ei tea seda, mis need PAI-kaardid on, millest korduvalt räägiti ja mille üle nalja visati. Aga mind ajas iga kord muigama, kui PAI kaardid jutuks tulid. Ja muidugi kõik teised olukorrad ka. Välja arvatud see koht, kus Kaijale taheti kiirabi kutsuda. Ma sain aru küll, et tegemist on näitemänguga, aga sisemine meedik minus tahtis ikka appi tormama minna. Kusjuures ma olen ka koolis õppejõuna oma kolleegi praktikumi tahtnud appi joosta, kui ta tudengitega situatsioonülesandeid lahendab ja kõval häälel abi kutsub.

Vaadates ja kuulates seda, kuidas publik reageeris, julgen ma arvata, et iga inimene leidis just need endale tuttavad situatsioonid üles mis neid kõige rohkem puudutasid, sest naeru oli publiku hulgast pidevalt kuulda. Lisaks oli täiesti tajutav kuidas publik iga oma keharakuga etendusega kaasa läks. Mõned naljad olid muidugi sellised nö “kindla peale välja minek”, mis ajas vist kõik inimesed naerma. Näiteks Jüri Ratase joogiskandaal, Mart Helme soovitus külmetust hanerasvaga määrida, Uku Suviste jaoks ära jäänud Eurovisioon jne. Pärle oli nii palju, et mul ei jäänud ühe korraga kõik isegi meelde. Tahaksin rahulikult veel teist ja ehk ka kolmandat korda lavastust näha, et kõik nähtud ja kuuldud naljad pärale jõuaksid.

Mustale Kastile kohaselt on lavastuses keskmisest rohkem laulmist ja füüsilist pingutust nõudvad liikumisseaded, mis teevad lavastuse eriti nauditavaks. Näiteks on helilooja Siim Aimla loonud lavastuse jaoks päris mitmeid heliteoseid, millel üsna geniaalsed laulusõnad. Neid siin ümber jutustada pole mõtet, kuid soovitan kindlasti etenduse ajal laulusõnadele ka tähelepanu pöörata. Lisaks kuuleme (peamiselt) Kaarel Targo esituses ka mitmeid selliseid laule, mida muidu oleme harjunud teiste artistide esituses kuulma. Näiteks tulevad esitusele katkendid Uku Suviste kahest viimasest eurolaulust. Üks humoorikamatest lauluga stseenidest oli kindlasti stseen, kus Kaarel Targo kehastatud Mart Helme laulis oma abikaasale “Võõra linna tulesid”.

Liikumisseadete poolest jäi mulle (ja naeru valjususe järg otsustades, ka ülejäänud publikule) kõige rohkem meelde hommikuvõimlemine, kus treeningvahendina kasutati kirurgilist maski. Võimlemiskavas leidus nii kõigile tuttavaid puusaringe, kui ka veidi rohkem edasijõudnutele mõeldud harjutusi. Veel jäi mulle meelde Johannes Richard Seppingu suremise stseen. Tegemist pole otseselt liikumisega, kuid näitlejate füüsilise võimekusega on see ikkagi seotud. Stseenis kus Johannes Richard Sepping ära suri, moodustasid Laura Niils ja Rauno Polman talle surivoodi. Sisuliselt tähendas see seda, et Polman ja Niils olid vähiasendis ning Sepping lamas nende peal. Vahepeal see nn “surivoodi” liigutas seal peal olevat inimest (nt tõstis ülakeha ülespoole). Võib-olla see hetk polnud teistele meeldejääv, aga mul tekkis kohe mõte, et see on elektrooniline haiglavoodi, kus me pidevalt tõstame inimesi niimoodi poollamavasse asendisse ja seega see jäi mulle lihtsalt silma. Hiljem selguski, et tegemist on elektroonilise surivoodiga. Tänapäeval on kõik võimalik, ka surivoodid võivad olla elektroonilised.

Kohe on aru saada, et lavastus on valminud äärmiselt tugeva trupi koostöös ja sündinud improvisatsioonist. Sellist tiimitunnetust laval väga tihti ei näe, kus kõik näitlejad arvestavad teineteisega ja keegi pole teistest tähtsam. Eks trupi omavaheline sünergia on ka see, mis publiku nn “tööle” paneb. Mina tundsin küll, et publik oli trupil käpa all ja reageerisid täpselt nii nagu vaja ja seal, kus vaja. Eks mõni näitleja siiski eristus teistest mõne väikese nüansi poolest veidi rohkem. Kaarel Targo jäi näiteks silma selle poolest, et tema laulis kõige rohkem. Meestele jäi kindlasti silma Laura Niilsi rinnahoidja näitamine, mis minu meelest oli veidi liiga odav trikk populaarsuse võitmiseks, aga samas töötas hästi. Kaija M. Kalvet jäi mulle kõige rohkem meelde Ida-Virumaa kaevandustöölise monoloogiga. Jaanika Tammaru jäi silma kõige plastilisema liikumise poolest. Johannes Richard Sepping jäi meelde väga hea flöödimängu poolest. Rauno Polman jäi minu jaoks hetkel kõige vähem silmatorkavaks. Selles mõttes, et truppi sobitus ta suurepäraselt, kuid minu meelest ei olnud talle antud mingit sellist ekstra nüanssi, millega ta oleks silmnähtavalt teistest eristunud.

Trupi ühtsust suurendas veelgi kõikide näitlejate ühesugune riietus. Peole kohaselt kandsid kõik musti viigipükse, musta pintsakut ja valget triiksärki. Viisakale riietusele kontrastiks olid näitlejad paljajalu. Esmapilgul võis selline lahendus kummalisena paista, kuid liivas on paljajalu mugavam liikuda. Võiks küsida, et miks siis üldse nii viisakad riided selga panna, kui plaanis on liivas möllata? Vastus on väga lihtne. Kui üle pika aja saab pidu, siis tuleb end viisakalt riidesse sättida. Mõnes mõttes on selline stiil isegi koroonaga tekkinud mood. Kes meist ei oleks mõnes veebitunnis või -koosolekul olnud nii, et seljas on ainult viisakas pluus, mis kaamera vaatevälja jääb, samal ajal kui allpool on nt pidžaamapüksid või midagi muud mugavat. Kui jalad on liivas, siis pole ju mõtet uhkeid jalanõusid jalga panna, sest need niikuinii näha ei jää.

Siiani olen väga palju huvitavaid stseene juba ära maininud, millest võite omad järeldused teha, et nauditavaid hetki jagub üsnagi ohtralt. Siiski tundus mulle, et esimene vaatus oli tempokam ning rohkem konsentreeritum ja huvitavam kui teine. Esimene vaatus oli nagu koroona esimene laine, kus oligi rohkem sündmusi ja teadmatust, sest kõik oli uus ja keegi täpselt ei teadnud mida oodata. Teine vaatus oli just nagu teine laine, kus tulid küll mõned üllatused, kuid kohati jäi mulje justkui seda kõike oleks juba näinud ja üllatusi oli vähem. Teises vaatuses pakkus kõige rohkem naudingut vaatuse lõpus olnud reklaamide stseen. Ilmselt oleks ma rohkem naerda saanud, kui mul oleks kodus televiisor ja ma teaksin, mis reklaamidest paroodiaid tehti. Hetkel tundsin ära ainult Haribo, Barnie ja Old Spice reklaamid. Ja muidugi see legendaarne 2004. aasta Coca-Cola reklaam. Huvitav, et keegi varem nii geniaalset avastust teinud pole. Idee oli selles, et võeti mõni tuntud reklaam ja siis tehti see ümber vaktsiini reklaamiks. Selle stseeni peaks pärast lavastuse mänguperioodi meedias avalikukstama, äkki see motiveeriks inimesi vaktsineerima.

Kuigi ma alustasin postitust negatiivsete emotsioonidega, siis lõpetan ma ainult positiivsete nootidega. Ma pole terve suve jooksul ka nii palju head musta huumorit saanud, kui nüüd ühel õhtul paari tunni jooksul. Üks asi on nali, aga seda peab ka teha oskama, et see vajalikku emotsiooni tekitaks publikus. Ja Must Kast juba oskab huumorit nauditavalt esitada.

Kõik need, kes tunnevad et igasugused perekonnadraamad, armastuslood ja inimestevahelised sasipuntrad on neid teatrilaval ära tüüdanud, võiksid “Pidu katku ajal” vaatama minna. Musta huumorit armastavatele tervishoiutöötajatele (kusjuures meile kehtib ka soodushind) soovitan eriti. Muidugi ka kõikidele teistele, kes hindavad kõrgelt musta huumorit, huvitavaid liikumisseadeid ja muusikat või on lihtsalt varasemalt Musta Kasti austajad. Uskuge mind, elamus on garanteeritud. Minu jaoks oli “Pidu katku ajal” üks sõõm värsket õhku teiste suvelavastuste seas.

 

Lavastaja: Birgit Landberg

Dramaturg: Paul Piik

Kunstnik: Kristel Maamägi

Helilooja: Siim Aimla

Liikumisjuht: Raho Aadla

Valguskunstnik: Emil Kallas

Laval:

Laura Niils

Jaanika Tammaru

Kaarel Targo

Kaija M Kalvet

Rauno Polman

Johannes R. Sepping

 

Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid saab SIIT

23/07/2021

Suvelavastus, millest ei puudu kuuma suve kohustuslikud kaaslased - vesi ja ujumispüksid

 21. juulil 2021 Sakala 3 teatrimajas

Foto: Siim Vahur

Ma ei oska seda postitust kuidagi alustada. Väga raske on. Sest tegelikult oleksin ma pidanud praegu kirjutama hoopis Saueaugu Teatritalu lavastusest “Kadunud kodu”. Etendusest, mis jäi ära, sest meie seast lahkus ootamatult näitleja Aleksander Eelmaa, kes lavastuses kaasa tegi.

“Ujujast” kirjutan ma hoopis seetõttu, et minu auto otsustas katki minna ja seega polnud mul lihtsalt tehniliselt võimalik Saueaugule sõita. See vist oli saatus, sest üsna ebameeldiv oleks olnud 3h sõita, et teada saada, et etendust ei toimugi ja siis 3h tagasi koju sõita. Eriti kui arvestada millistel põhjustel etendust ei toimunud, siis see oleks veelgi ebameeldivamaks kogu olukorra muutnud. Nüüd sain vähemalt negatiivsete tunnete asemel positiivseid emotsioone kogeda. Sest uudis Eelmaa surmast jõudis minuni alles järgmisel hommikul ja nii sain eelmisel õhtul muretult “Ujuja” etendust nautida.

Võiks öelda, et “Ujuja” puhul on tegemist lausa meelteteatriga. Tavaliselt olen harjunud, et vaatajates tekitatakse emotsioone sõnadega, mis lavalt meieni kanduvad ning lavakujunduse ja liikumistega, mida me näeme. Sel korral oli hoopis esimene emotsioon seotud lõhnaga, mis juba saali uksel ninna tungis. Lavastuse temaatikale omaselt oli tegemist kloorilõhnaga. Tekkis tunne nagu ma oleksin ujulasse sisenenud. Peab tunnistama, et ujulas olemise tunne püsis etenduse lõpuni, sest lavastaja Märt Pius ja kunstnik Kristjan Suits olid lavastuse väga loomutruult üles ehitanud.

Mulle meeldis lavakujundus. Suur valge, veidi kõrgemate servadega poodium, mis oli mõne sentimeetri paksuse veekihiga kaetud. Poodiumi pikematel külgedel oli mõlemal pool viis stardipukki. Polnud mingit kahtlustki, et tegemist on ujulaga. Ujula atmosfäärile aitas kaasa ka helikujundus, millest oli kuulda nii ujumisest tekkivaid veehääli kui ka spordivõistlustelt tuttavat pasunahäält, mis teavitab kohtumise lõppemisest. Oma lavastajadebüüti tegev Märt Pius oli väga oskuslikult veerandaja lõppu tähistava pasunasignaali sättinud iga stseeni lõppu. Pasunaheli saatel toimusid näitlejate vahetused laval. Selline stseenide eristamine aitas publikul paremini mõista, et tegemist on erineval ajahetkel toimuvate sündmustega.

Ujulas viibimise illusiooni aitasid võimendada veelgi rohkem kostüümid. Eriti efektselt mõjusid ujuja (Tõnis Niinemets) ja treeneri (Alo Kõrve) jalas olevad kummiplätud. Maas oleva veekihi tõttu tekkis iga sammuga efektne lirtsumine, mis on minu meelest ujulatele sama iseloomulik heli nagu ujujate tekitatud veelainete helid (mida oli etenduse jooksul samuti korduvalt kuulda). Nagu ühele tõsisele ujujale kohane, näeme Tõnis Niinemetsa kehastatud ujujat kogu etenduse vältel ainult ujumispükstes. Ikka nendes pikemates pükstes, mida päris ujujad kannavad, mitte sellistes pükstes, mida rannas meestel jalas näha võib. Ka Alo Kõrve kehastatud treener oli ehtsale treenerile kohaselt lühikestes pükstes ja polosärgis ning kandis kaelas vilet ning stopperit. Kahjuks ta seda vilet küll kordagi ei kasutanud. Minu meelest piisab, kui kellelegi vile ja stopper kaela panna, ning kõik saavad kohe aru, kelle või millega on tegemist. Kui treeneri kõrval on ainult speedosid kandev mees, siis on üsna kindel, et tegemist on ujumisega.

Sport ei toimu ainult spordisaalides, vaid paljud otsused on seotud kabinettides istuvate tähtsate inimestega. Seda osa spordimaailmast esindab ujuja vend Daniel (Uku Uusberg), keda näeb teatrivaataja laval triiksärgis, hallis ülikonnas ja nahkkingades. Hall ülikond sobib igapäevaselt advokaadileiba teenivale Danielile nagu valatult, sest iseloomustab väga hästi tema suhtumist – kui enda heaolu on mängus, siis tuleb olukorra kirjeldamiseks kasutada ähmaselt halli pooltõde. Sarnaselt Danielile eristus riietuse poolest ujujast ja tema treenerist ka Pauli endine füsioterapeut ja tüdruksõber Laura (Steffi Pähn), kes kandis noorte tavalist tänavariietust – teksapükse, valget maikat, musta nahktagi ning tumedaid tossusid. See riietus viitaks justkui kõikidele nendele inimestele, kelleta sport ei saaks võimalik olla – sportlaste lähedased ning poolehoidjad, kes on igapäevariietuses tulnud võistlustele kaasa elama.  

Juba kostüümid viitavad sellele, et lavastuse põhiidee on rääkida sellest, milline on spordimaailm ja kas ilma keelatud ainete kasutamiseta on võimalik tippu jõuda. Kuidas suhtuvad keelatud ainete kasutamisesse sportlase treenerid ja lähedased. Etenduse jooksul on näha, et olenevalt sportlase tulemustest ja sellest, mis nende tulemustega kaasneb, võib suhtumine keelatud ainetesse olla hoopis erinev. Kui ainete tarvitamisest sõltub sinu pere heaolu, sinu maine spordimaailmas ja ka armastus, siis see muudab kõike.

Nii avastabki Daniel, kes pooldab puhast sporti, et ühel hetkel on ta asunud varjama oma venna keelatud ainete tarvitamist. Danieli arvates sõltub Pauli edust see, palju tema ise raha saab ja rahast sõltub see, millisesse kooli ta saab tulevikus oma tütre panna ning kooli valik mõjutab seda kui edukaks tema tütar saab. Ja nii see lumepall aina veereb ja veereb, sest sisimas tahavad kõik olla ise edukad ning tahavad, et nende lastel oleks lihtsam edukaks saada. Nagu Paul ise ütles, siis riigil on igasugused abipaketid nõrgematele inimestele, et erinevaid kvoote täita. Keelatud ainete tarvitamine on abivahend nõrgematele sportlastele, et täita tippsporti jõudmise norme. Ja tippu on vaja jõuda, sest sa oled noorest saadik ainult treeninud ja sul pole pidevalt trennis viibimise tõttu korralikku haridust, kodu ega perekonda. Ainus võimalus maailmale näidata, et sa oled keegi, ongi jõuda tippu, saada palju raha ning siis osta endale maja ja siis saab endale luua unistuste pere, kust ei puudu ka koer.

Lavastus on valminud koostöös Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA-ga, mistõttu lavastus ikkagi päris dopingu kasutamist ei propageeri. Pigem selgitab lavastus väga hästi miks hakatakse keelatud aineid tarvitama, ning kuidas see lumepall veerema hakkab, et ühel hetkel teavad keelatud ainete tarvitamisest päris paljud inimesed, aga piltlikult öeldes pigistavad nad selles osas silma kinni. Lisaks räägitakse ainete tarvitamise kõrvaltoimetest, mida tavaliselt ajakirjanduses ei mainita. Näiteks, kuidas mõjub ainete tarvitamine, nende hankimine ja varjamine sportlase vaimset ja füüsilist tervist. Isegi meie kõigi suurim hirm, surm, tuuakse mängu.

Kuigi teemad, millele lavastusega tähelepanu pööratakse, on pigem keerulised, on lavastus tervikuna siiski nauditav. Kindlasti üheks edu märksõnaks on suurepärane näitlejate valik. Ma usun, et kõik eestlased on harjunud, et kui laval on Tõnis Niinemets, siis saab nalja. Selles osas pettuma ei pea. Kuigi mulle tundus vahel, et mõned inimesed naersid ainult selle pärast, et Niinemets tegi suu lahti ja kõik on harjunud, et kui Niinemets suu lahti teeb, siis tuleb naerda. Ikka nii kõvasti naerda, et sinu vastas istuvad inimesed ka näesid, kuidas sa naerad ja suurepärase nalja peale aplodeerid. Minu meelest sobis Tõnis Niinemets ujuja rolli väga hästi, sest ta suutis välja mängida nii koomilised hetked kui ka veidi tõsisemad stseenid. Ja füüsilise vormi poolest oli ta ujujana samuti vägagi usutav.

Mul oli väga hea meel Uku Uusbergi laval näha, sest teda ma pole väga tihti laval nägema sattunud ja ikka on huvitav näha neid näitlejaid, keda nii tihti laval nägema ei juhtu. Eriti meeldis mulle kuidas Uusberg mängis välja selle, et Danielil kui targemal vennal on võimu oma rumalama venna üle ja tema otsustab milline saab venna karjäär ujujana olema. Vendade omavahelise lavakeemia rikkus ära Alo Kõrve kehastatud treener, kes minu meelest oli üsna ehtne vanakooli treener, kes oli harjunud oma tahtmist saama. Eriti hästi näitas ta seda välja siis, kui teatas Danielile, ettoo on juba järjest rääkinud 7 minutit ja 20 sekundit ning nüüd on tema kord rääkida. Ja kuigi Daniel üritas vahele rääkida, jäi treeneri sõna peale. Eks nii vist kipub alati olema.

Kõige rohkem on mul kahju sellest, et Laurat kehastanud Steffi Pähn sai nii vähe laval olla. Ma oleksin veidi rohkem tahtnud näha, mis Laura ja Pauli vahel toimuma hakkab. Kindlasti oleks sellest midagi huvitavat välja tulnud. Sest nii palju kui mina Pähna erinevates lavastustes näinud olen, suudab ta alati väga pinget pakkuvaid rolle luua. Praegu jäi kogu lavastus minu jaoks liiga maskuliinseks justnimelt seetõttu, et Pähna naiselikkus jäi kolme tugeva meeskarakteri varju. Lisaks tundus mulle justkui oleksid meeste vahelised pinged leidnud lahenduse, aga pinged Laura ning Pauli ja Laura ning Danieli vahel jäid alles.

Märt Piusi tuleb igatahes kiita õnnestunud lavastajadebüüdi eest. Lavastuses oli nii palju kujundeid, mis pani mind paljusid asju enda ümber hoopis teisiti nägema. Kasvõi näiteks valge poodium, millel kogu tegevus toimub. Valge on ju klassikaline puhtuse ja lootuse värv, mis antud kontekstis viitas puhtale spordile ja kõikidele nendele lootustele, mis sportlastel ja nende lähedastel ning treeneritel on. Kuni valge peale tekivad kollased okselaigud, mis võivad puhtale sportlaskarjäärile koledad plekid jätta, kui neid kiirelt ära ei pühi. Omaette kujund on ka vee peal kõndimine. Jätame sel korral Piibli kõrvale. Vesi muudab pinnase libedaks ja nii tuleb poodiumil kõndides väga ettevaatlikult liikuda, et mitte tasakaalu kaotada ja pikali kukkuda (mis Tõnis Niinemetsal ühel korral peaaegu juhtunud oleks). Eks spordis ja elus üldse tuleb selliseid tasakaalu otsimisi samuti väga palju ette, kus tuleb ettevaatlikult tasakaalu otsides balansseerida, et mitte pikali lennata.

Ma usun, et kes väga tahab, leiab lavastusest veel mitmeid teisigi kujundeid. Lisaks veel päris mitmeid häid ütlemisi. Ma tõsiselt kahetsen, et ma sel korral oma märkmiku maha jätsin, sest nii mõnegi tsitaadi oleks tahtnud üles kirjutada. Seega vaatamist ja mõtlemist peaks kõikidele jaguma. Kindlasti on eriti palju äratundmist nendes, kes ise on mingil tasemel sporti teinud. Kõikidele teistele annab lavastus hea sissevaate spordimaailma telgitagustesse. Kindlasti ei ole kõik teemad, mida lavastuses kajastatakse seotud spordimaailmaga. Käsitlemist leiavad ka armastus, edukus, peresuhted ja eetilisus laiemalt. Kohati paneb laval nähtu meid asju päris põhjalikult ümber hindama. Mina näiteks mõtlesin teatrisaalist väljudes sellele, et kas kõik edukad inimesed on ikka päris ausate võtete abil edukaks saanud. Sportlaste puhul küll aeg-ajalt neid dopinguskandaale tuleb avalikuks, kuid kui palju on tegelikult spordis (ja elus üldse) varjatud saladusi, mida kõrvaltvaatajad ei tea?

Mina igatahes soovitan “Ujujat” vaatama minna. Selles mõttes polnud küll tegemist klassikalise suvelavastusega, sest etendused ei toimu vabas õhus, kuid lavastus tervikuna oli vägagi nauditav. Ma usun, et lavastust võiks isegi peale suvehooaega edasi mängida. Kuna lavastus oli hästi mitmeplaaniline, siis ma usun, et igaüks leiab sealt midagi enda jaoks. Need, kes harva teatrisse satuvad ei pea igavust kartma ja need, kes soovivad suvel intellektuaalsemat teatrit näha, leiavad ka endale meelepärast mõtlemisainet. Ja juba vendadevahelise kaklus(maadlus)stseeni pärast tasub teatrisse minna. Kui tavaliselt kakeldakse nii, et verd lendab, siis sel korral lendab vet kahte lehte laiali. Kuna public on paigutatud teineteisega vastamisi istuma, siis esimestes ridades istujad võivad saada tõelise meelteteatri etenduse osaliseks, lahkudes saalist osaliselt märgade riietega. Oleneb sellest, kui hoogu Niinemets ja Uusberg oma veemängudega satuvad.

 

Autor: Lucas Hnath

Lavastaja: Märt Pius

Kunstnik: Kristjan Suits

Tõlkija: Paavo Piik

Mängisid:

Tõnis Niinemets – ujuja Paul

Steffi Pähn – Laura (Pauli endine tüdruksõber ja füsioterapeut)

Uku Uusberg – Daniel (Pauli advokaadist vend)

Alo Kõrve – treener

 

Pileteid saab Piletilevist

11/07/2021

Kasuema

 10. juulil 2021 Staadioni 48 hoovis, Tartus

Päisefoto on pärit Emajõe Suveteatri Facebooki leheküljelt

Mina olen üks nendest, kes selle praeguse kuumalaine üle üldse ei rõõmusta. Ma pigem rõõmustan, kui talvel on sama ohtralt külmakraade, kui praegu soojakraade on. Seega oli mul väga hea meel Staadioni tänavale endise hullumaja hoovi jõudes näha, et teatripublik on mõnusasti puude alla istuma pandud. Ega seal väga muud varianti poleks olnudki, aga praeguse kuumusega tundus puude vilus istumine tõelise luksusena. Juba see on üks põhjus, miks teatrisse minna. Saate etendust nautida ilma et päike silma või pähe paistaks ja ei pea muretsema, kuidas liigne päike ja kuumus teie tervisele mõjub. Loomulikult on põhjusi, miks “Kasuema” vaatama minna kordades rohkem.

Esiteks kindlasti see, et kuuldused suurepärasest lavastusest on kaugele jõudnud. Emajõe Suveteater mängis eelmisel ja üle-eelmisel suvel Silvia Rannamaa “Kadri” lavastust ja juba enne esietendust kiideti “Kasuema” ohtralt. Seega on kõikide ootused ka järjelavastusele põhjendatult suured, sest kõik tahavad teada, mis Kadrist edasi saab. Mindki meelitasid sel korral teatrisse just need kuuldused, et “Kadri” oli menuk ja kõik ootavad, et saaks juba järge näha. Kui sa pole lavastuse kohta mitte ühtegi halba sõna kuulnud, siis on ju kindel, et tahaks ise ka seda imelavastust näha. Kuigi ma kahjuks “Kadrit” ei näinud, siis võin kinnitada, et kuuldused sellest, et ka “Kasuema” on sama suurepärane lavastus, vastavad täielikult tõele. Mul läheb raskeks, et kõik need asjad, mis hästi olid, üles loetleda selliselt, et see postitus väga pikaks ei läheks. Lihtsam oleks vist öelda, et tegemist on suurepärase lavastusega ja kõikidel tasub teatrisse minna. Siis saaksid kõik ise näha ja kogeda, mis hästi on. Aga ma siiski proovin veidi enda emotsioone ja mõtteid edasi anda.

Kui nüüd päris aus olla, siis ma pole kindel, kas ma kunagi Silvia Rannamaa "Kadri” ja “Kadri Kasuema" raamatuid üldse lugenud olengi. Ilmselt mitte. See-eest tean ma väga hästi Leida Laiuse ja Arvo Iho filmi "Naerata ometi", mis on "Kadri Kasuema" põhjal valminud. Filmi tean ainult seepärast, et ma olen pärit sellisest kohast nagu Tilsi, kus seda filmi omal ajal filmiti ja selles samas lastekodus on mu ema kasvatajana töötanud ja ma olen seal lastekodu ruumides ja ümbruses sisuliselt oma lapsepõlve mööda saatnud. Ja kui sinu kodukohas on filmi tehtud, siis sa ikka vaatad seda, ka siis, kui see on filmitud enne seda, kui sina sündisid. Seega mingid sündmused olid tänu filmile tuttavad. Kuigi kummaline on see, et filmist suutsin ma end paremini distantseerida, kui äsja nähtud etendusest ja ma ei mäleta, et film minus sellist emotsioonide virr-varri oleks tekitanud. Ilmselt on asi selles, et filmi põhjal on juba aru saada, et need pole nüüdsama toimuvad sündmused ja seega on lihtsam aru saada, et see mida meile parajasti näidatakse on ainult mäng. Samas teatrietenduse puhul viibid sa tegelastega samal ajahetkel samas ruumis ja see mõjutab sind hoopis teisiti, sest sa hingad sama õhku ja see justkui muudab sind osaks nendest sündmustest, mida sa enda ümber toimumas näed. Nüüd läks vist veidi keeruliseks, aga ma loodan, et te saite mu mõttest aru.

Tasub vist kohe alguses ära mainida, et sisu poolest väga roosilise lavastusega tegemist ei ole. Siiski tuleb Emajõe Suveteatrile au anda, sest hoolimata rasketest teemadest on lavastus väga õnnestunult välja tulnud ja kuigi vahepeal muutuvad silmad oi-oi kui märjaks, siis etenduse lõppedes valdavad publikut ikkagi positiivsed emotsioonid. Ma täiesti teadlikult julgen neid enda mõtteid ka kaaskülasajatele suhu panna, sest minu ees istuvad naised arutasid omavahel täpselt seda sama mõtet, et kurbus ja rõõm käivad käsikäes. Ja te ei tea, kui hea meel oli mul näha, et mõned inimesed panid lausa päikeseprillid ette, et enda veekalkvel silmi peita. Tuleb välja, et ma pole ainus piripill, kes teatris pidevalt nutuga võitlema peab. Kui tavaliselt ma ikkagi tajun selle hetke ära, millal mu silmad märjaks muutuvad, siis nüüd olin ma laval toimuvasse nii süvenenud, et isegi ei saanud aru, et mul pisarad silmist voolavad.

Suuresti oli pisarate põhjuseks ikkagi see suurem lugu, mis etendust vaadates minu (ja ilmselt ka teiste teatrikülastajate) peas tekkis. Kui kurb on see, mida armastuse puudumine võib lastele ja noortele teha. Kas me tegelikult üldse mõtleme sellele, miks lapsed halvasti käituvad. Väga lihtne on nendega pahandada ja kui pahandamisest mingit kasu pole, lapsed raskesti kasvatatavateks sildistada. Kui tihti me mõtleme sellele, et äkki selle halva käitumise taga on püüe armastust otsida, sest ainus moodus kuidas laps endale tähelepanu saab, on siis kui ta pahandust teeb. Minu meelest tuli etendusest see kõige paremini välja pisikese Sassi puhul (kes hoolimata oma hüüdnimest Sass, oli tegelikult tüdruk), kes tahtis välismaale põgeneda, sest välismaal on kõik parem ja nii ta lootis välismaalt leida endale ka armastava perekonna. Senini olid kõik temaga internaatkoolis ainult pahandanud, sest oli tema see, kes pidevalt pahandusi tegi. Kuid siis tuli Kadri, kes püüdis headuse ja armastusega Sassile läheneda ning ühtlasi selgus, et kõik pahandused, mida Sass oli korraldanud, olid tegelikult tehtud hea eesmärgi nimel. Kuid keegi teine seda ei teadnud, sest keegi polnud Sassile nii lähedale pääsenud, et tema lugu ära kuulata. Siinkohal võiks vist küll öelda, et headus ja armastus päästavad maailma. Ja see oligi nii kurb, et selliseid tõsiasju, nagu armastust ja headust, peavad meile, täiskasvanutele, õpetama lapsed. Miks me täiskasvanuks saades selle kõik ära unustame, mida me lapsena teadsime ja tundsime?

Lisaks muidugi see päris armastuse teema. Kuna valdavalt olid sündmuste keskmes ikkagi suured tüdrukud ja poisid, siis näidati päris palju ka poiste ja tüdrukute vahelist armastust. Seda on kõige lihtsam kokku võtta vana tõega, et vihkamisest armastuseni on ainult üks samm. Eks seda ole meist vist kõik kuulnud, et kui poiss sind patsist või seelikust tirib, siis sa meeldid talle. Sarnaseid käitumisjooni on ka “Kasuema” tegelaste puhul näha. Alguses olid poisid ja tüdrukud omavahel sõjajalal, kuid ometigi oli näha, et vastassugupoolele taheti meeldida. Kuni juhtusid sündmused, mis mõjutasid kõiki. Mis selle armastuse kurvaks teeb on see, kui sa oled aru saanud, et tunne, mida sa seni vihkamiseks pidasid on tegelikult armastus. Ja siis ühel päeval sinu armastatut lihtsalt enam ei ole. See lihtsalt on nii ülekohtune, et ajab nutma. Ka siis, kui see juhtuks täiskasvanutega, oleks see kurb olnud, aga hetkel olid tegelasteks noored, kes niigi on oma elus palju kannatama pidanud ja see muutis sündmused vähemalt minu jaoks veelgi traagilisemaks.

Et nüüd lavastusest nii kurba muljet ei jääks, siis peab tõdema, et lavastaja Andres Dvinjaninov oli suutnud kogu lavastuse nii hästi lavale tuua, et see kurbus käis nalja, naeru ja lauludega käsikäes ning pisarad kadusid sama kiirelt kui nad tekkinud olid (kui mitte veelgi kiiremini). Minu meelest peaksime me kõik lavastusest õppima seda, kuidas negatiivsetes sündmustes leida see pisitillukene positiivne nüanss üles, mis aitaks meil edasi liikuda ja tulevikus ka elust jälle rõõmu tunda. Nii nagu tingimusteta armastust, õpetab “Kasuema” meile ka seda, kuidas rasketest aegadest üle olla. Ja eestlased on ju laulurahvas. Kui on kirjas, et tegemist on muusikalise koguperelavastusega, siis võite kindlad olla, et laulud teevad momentaalselt vaatajatel tuju heaks. Eriti kui laulud on esitatud sellise energiaga. Ega palju puudu ei jäänud, et publik oleks hakanud kaasa laulma.

Ma siiralt imestan selle üle, kui andekaid noori meie ümber leidub. Jah, lapsi ning noori kasutatakse lavastustes ja filmides väga palju, kuid kui nad panna kutseliste näitlejate kõrvale, siis on ikkagi aru saada, et lapsed on laval või ekraanil veidi kramplikud ja seega on nende rollid veidi pingutatud. Teate, ma üldse ei liialda, kui ma ütlen, et sel korral olid noored peajagu kutselistest näitlejatest üle. Esiteks oli laval väga palju eri vanuses noori ja nad kõik laulsid ja tantsisid lisaks näitlemisele. Veelgi enam, kõik kandvad rollid olid noortel, kutselised näitlejad olid episoodilistes rollides. Ja need osatäitmised ei olnud üldse pingutatud, vaid tulid täiesti loomulikult välja. Kohati tundus mulle, et sel korral olid kutselised näitlejad need, kes natukene liiga palju “näitlesid”. Kuna tegemist oli muusikalise lavastusega, siis meeldisid mulle kõige enam tantsunumbritega laulud. Need olid täis sellist energiat, et ilmselt oleks sellest energiast saanud terve Tartu linna jaoks elektrit toota. Vähemalt publik sai korralikult positiivse energiaga laetud. Neid noori ja seda energiat, mis nendega koos lavale saabub, peab lihtsalt ise nägema, sest mina ei oska seda sõnades edasi anda.

Kõige rohkem meeldis mulle pisikest Sassi kehastanud Kirke Kallaste. Tundus, et ta oli kõikidest teistest noorem ja kui ma alguses teda laval nägin, siis ma olin üsna kindel, et ta ütleb väga püüdlikult pähe õpitud teksti. Aga vastupidiselt minu eelarvamusele suutis ta ülimalt loomulikult pahareti rolli välja mängida. Ja vaieldamatult oli just Sass see, kes publikut kõige rohkem naerma ajas oma jutuga. Minu lemmik hetk oli kohe alguses, kui lapsed lavale laulma tulid ja kuidas siis Sass esireas vaikselt enda seelikut üles keris. See oli nii loomulik, et mul korraks tekkis tunne, et see ongi päris, mitte lavastatud. Siis ühel hetkel sain aru, et see on ikka lavastatud, kuid päris kindel ma selles ikkagi ei ole, sest see liigutus tuli nii loomulikult. Lausa uskumatu, et nii väikene tüdruk nii tõetruult ja pingevabalt laval toimetab. Veel meeldis mulle Sassi puhul tal peas olnud rätt. Kavalehel oleval pildil ja Facebookis nähtud piltidel ma seda rätti ei näinud. Samas on see rätt geniaalne lisandus. Kui ma kavalehel olevat pilti vaatan, siis näeb Kirke Kallaste üsna ingellik välja ja selliste blondide juustega ja pika patsiga pisikese tüdruku puhul poleks tema pahandused nii hästi mõjunud. Aga see rätt andis just selle vajaliku lisanduse, et tõsimeeli uskuda, et Sass ongi üks metsik tegelane.

Kuna ma “Kadrit” näinud ei ole, siis mind üllatas ka nimitegelast kehastanud Ella Cecilia Claesson, kes kandis peaosa väga suurepäraselt välja. Seda on nüüd küll veidi imelik öelda, kuid kõige rohkem meeldis mulle lõpustseen, kus ta armastatule mõeldes nutma hakkas. Kas üldse tohib ja saab öelda, et mulle meeldib kedagi nutmas näha? Ma pole kindel, kas ma nii ehedaid pisaraid laval kunagi näinud olengi. Ja siis see nutetud nägu, mis etenduse lõpus naervaks näoks muutus. Sellist ehedat emotsiooni ei ole veel ükski kutseline näitleja lavalt mulle pakkunud. Mina võtan Ella Cecilia Claessoni ees igatahes mütsi maha. Tõeline näitleja kelles on koos teatri sübolid – nuttev ja naerev nägu. Kogu tema osatäitmine oli väga hea, kuid need lõpustseenid jäid mulle nii eredalt meelde, et külm jutt käis südame alt läbi.

Veel jäid mulle silma Tuule Õige pisikese Ainana, Hella Niitra grupivanem Vestana, Katrina Laur Annena, Kärt Tõnissaar Tinkana ning Karl Kristjan Puusepp Entuna. Mikk Kaasik paljulubava pianisti Svenina oli ka suurepärane, kuid see, et Mikk Kaasik on andekas, pole enam mingi uudis, sest teda olen ma varem lavalaudadel näinud nii näitlemas kui ka laulmas. Seega tema mind nii palju ei üllatanud, kui kõik teised noored. Nagu ma juba enne ütlesin, siis tegelikult olid kõik noored äärmiselt tublid ja üsna halb tunne on kedagi niimoodi eraldi välja tuua. Siiski tundub mulle, et enamus siin nimeliselt välja toodutest jäid silma eelkõige seetõttu, et nende kehastataval tegelasel oli selliseid iseloomujooni, mille tõttu nad teistest veidi rohkem silma paistsid. Sest mängisid kõik ühtviisi hästi ja noortest koosnev trupp oli äärmiselt tugev.

Lisaks noortele teevad lavastuses kaasa ka kolm kutselist näitlejat. Riho Kütsar Vanemuisest, kes kehastab Kadri isa, ja keda me näeme ainult lavastuse alguses. Kadri kasuema kehastab Ingrid Isotamm Karlova Teatrist. Lisaks kasuemale kehastab Isotamm ka Entu ema ja ohvitseride klubi ansambli lauljat. Kõik osatäitmised tulid Isotammel hästi välja, aga kõige huvitavam oli vaadata Entu ema, sest selles naises oli kõige rohkem karakterit. Isotamm on minu meelest väga hea karakternäitleja. Tundus, et ka publikus olnud lastele jäi Isotamme kehastatud Entu ema silma, sest ma kuulsin etenduse lõpus lapsi omavahel arutamas, et kas Kadri ja Entu olid siis tegelikult õde-venda, sest neil oli üks ema. Ja see polnud üldse hea ema, kui ta oma lapse suitsuga ära tappis. Ja kuidas ema oli vahepeal muutunud, sest alguses oli ta natukene ikkagi hea, sest õmbles KAdrile kleite, aga pärast lõi teda juba kotiga. Kutselistest näitlejatest sai lavaaega kõige rohkem Ülle Kaljuste Eesti Draamateatrist, kes kehastas kasvataja Siimsonit. Kaljuste tegi hea osatäitmise, olles noortele heaks partneriks laval. Kuigi Kaljuste kehastab tavaliselt jõulisi naisi, siis sel korral oli tema kehastatud kasvataja Siimson küll nõudlik ja jõuline, kuid ei jäänud laval domineerima, lastes noortel särada.

Seda suurepärast lavastust ei oleks ilma lavastajata, keda ma juba eespool veidi kiitsin. Mulle tundub, et Dvinjaninov on üks neid väheseid lavastajaid, kes suudab absoluutselt kõikide inimestega suhelda nii, et ta saab oma tahtmise (heas mõttes muidugi). Nii palju kui ma teda ka Kaunimate Aastate Vennaskonnaga esinemas olen näinud, suudab ta igas vanuses ja rahvusest inimesed käima tõmmata. Eks seda sama oskust on ka lavastajal vaja, tõmmata näitlejad käima, et nad hakkaksid julgelt erinevaid lahendusi oma rolli jaoks pakkuma. Noortega on see muidugi keerulisem, aga ilmselt on kõik minuga nõus, et “Kasuemas” annab viimne kui üks inimene laval endast maksimumi, ja see saab olla ainult hea lavastaja teene, kes sellise trupi on kokku pannud. Trupp on sel korral väga tugev ja on tunda, et väga üksmeelne, mis ilmselt tingib ka selle, et neil ongi üksteisega nauditav koos laval olla ja see emotsioon kiirgub ka vaatajasse.

Sama suurt kiitust väärivad ka muusikaline kujundaja Ele Sonn, kes lastele kõik need laulud selgeks on õpetanud ning koreograaf Heili Lindepuu, kes laulude juurde sobilikud liikumisseaded tegi. Mõned laulunumbrid olid kohati nii suurejooneliste liikumisseadetega, et selliseid numbreid näeb eraldi mõnel kontsertetendusel, mitte teatrilaval. Veelgi vähem oskaks selliseid tantsunumbreid oodata noortelt, aga ometigi just noored on need, kes sel korral neid suurejoonelisi etteasteid esitavad. Kui nüüd midagi ette heita, siis ainult seda, et nende kaasahaaravate lauludega pole plaati välja antud. Ma usun, et see oleks päris hea tuluallikas olnud, sest emotsioon, mida lavastus pakub on vägev ja mina isiklikult tahaksin seda emotsiooni ka hiljem kogeda ning lavastuses kõlanud lauludega plaat oleks selleks suurepärane abimees.

Kui juba kiituseks läks, siis peab kiitma ka kunstnik Arthur Arulat. Eriti jäid mulle silma poiste ja tüdrukute wc-d, mis olid vastavalt soo stereotüüpidele kujundatud. Tüdrukute wc uks punase ja poiste oma Sinise värviga värvitud. Ajastut andsid edasi ka uste kohal rippuvad kirjad, nt “Õppida, õppida, õppida”. Ja muidugi koolivorm – sinised pihikseelikud tüdrukutel ja põlvikud. Poisse oli laval vähem ja nende koolivorm tundus olevat vabam, kui tüdrukutel. Vähemalt ma ei pannud tähele, et kõikidel postel samasugused sinised püksid oleksid olnud.

Kirsiks tordil on muidugi lavastuse mängupaik. Kunagine Tartu Psühhiaatriahaigla näeb välja täpselt selline, et see võiks olla ka internaatkool. See omakorda pakub veelgi rohkem seda tunnet, et kõik ümberringi toimuv ongi päriselt. Eks seda tunnet võimendatakse ka lavastuse ülesehitusega, kus publiku oleks justkui kooli avatud uste päevale tulnud publik, kes tahab koolist ülevaadet saada. See missioon on igatahes edukalt täidetud, sest mina sain väga tõeliselt valusa ülevaate internaatkoolist ja sealsete laste sisemaailmast. Selles mõttes on endine hullumaja ka veidi sümboolne mängukoht, viidates laste katkistele hingedele. Ehk pani ka mängupaik täiskasvanuid veidi rohkem sellele mõtlema, kuidas nad oma lapsi armastavad ja loodetavasti näitavad nad seda armastust oma lastele ka pärast teatris käiku rohkem välja.

Vaieldamatult on tegemist selle suve ühe kaasahaaravama lavastusega, mida tasub vaatama minna. Seega, soovitan piletite ostmisega kiirustada, sest kuuludes suurepärasest lavastusest levivad kulutulena ja piletid kaovad kiirelt. Mina igatahes annan enda garantii, et tegemist on täpselt sellise lavastusega, milline üks suvelavastus olema peab. Seal on nalja ja naeru, energiat, mõnus atmosfäär (mille loovad asukoht, kostüümid, muusika, liikumine ja muidugi inimesed), sisukas lugu ning suurepärased näitlejatööd. Eks natukene tuleb sellega muidugi arvestada, et lavastus toimub väljas ja teised linna- ning loodushääled mõjutavad lavastust ja pingid pole ehk sama pehmed kui teatrisaalis, kuid see kõik kuulub minu meelest samuti suvelavastuse võlude juurde. Igatahes on aru saada, et Emajõe Suveteater on suvelavastuste korraldamisel tõeline veteran ja teab, kuidas teatripublikut suvel rõõmustada.

 

Aitäh, Emajõe Suveteater, et te olemas olete ja palju õnne veerandsaja aasta täitumise puhul!

 

Autor: Silvia Rannamaa

Dramatiseerija: Aidi Vallik

Lavastaja: Andres Dvinjaninov

Kunstnik: Arthur Arula

Muusikajuht: Ele Sonn

Liikumisjuht: Heili Lindepuu

Mängisid:

Ella Cecilia Claesson – Kadri

Karl Kristjan Puusepp – Enrico Adamson

Mikk Kaasik – Sven Purre

Ülle Kaljuste – kasvataja Siimson

Riho Kütsar – Ülo Jalakas (Kadri isa)

Ingrid Isotamm – Gina Jalakas (Kadri kasuema); Enrico ema; ohvitseride maja ansambli liige

Kirke Kallaste – Sass

Tuule Õige – Aina

Hella Niitra – Vesta

Stella Seim – Liki; ohvitseride maja ansambli liige

Kärt Tõnissaar – Tinka

Jaana Sommermann – Marelle

Katrina Laur – Anne

Mairo Libba – Andres

Robin Haga – Aadu

Gerda Lehis – haiglaõde

Janeli Remmelkoor – haiglaõde

Emily Susanna Knotts – ohvitseride maja administraator

Maarja-Liis Nurja – ohvitseride maja ansambli liige

Emily Mäesepp – ohvitseride maja ansambli liige

 

Ansabel EFEKTIIV koosseisus:

Mikk Kaasik - klaver, vokaal

Kaspar Kiisk - soolokitarr, vokaal

Lota-Loviis Rohtla - basskitarr

Mattias Mäesalu – trummid

 

Kellel lavastuse vastu huvi tekkis, siis kõik mänguajad ja piletiinfo leiab Emajõe Suveteatri koduleheküljelt

03/07/2021

1984

 30. juunil 2021 Kammivabriku sündmuskeskuses

Päisefoto autor Maris Savik

Kui viimasel ajal on kõik mu teatriskäigud pikemalt ette planeeritud, siis sel korral sattusin peaaegu juhuse tahtel teatrisse. Mulle omaselt tuli kell 18 idee, et tahaks õhtul teatrisse minna, sest argipäevast oli lõõgastust vaja. Kuna kaugele poleks jõudnud, siis valisingi Vanemuise lavastuse “1984”. Eks natukene ajendas mind teatrisse minema ka väikene teatriteadlase pisik minu sees. Kui lavastust teevad duo Karl Laumets ja Kristjan Suits, siis ilmselgelt kõik teatriteadlased tunnevad mingil määral lavastuse vastu huvi, sest sellest tõotab tulla midagi väga head. Sest selle duo varasemad tööd (nt “Peer Gynt” Ugalas ja 2020 aasta vabariigi aastapäeva kontsert-aktus) on olnud nauditavad ja huvitavad. Kuigi ma “Peer Gynti” pole ise näinud, meeldis mulle vabariigi aastapäeva lindude teemaline kontsert-aktus väga ja seega tahtsin ma näha, mida duo Laumets-Suits sel korral rahvale pakuvad.

Siiski olin ma veidi skeptiline, sest Vanemuine ise nimetas lavastust tulevikudüstoopiaks. Ma pole eriline ulme ja sci-fi fänn, millele minu meelest sõna tulevikudüstoopia vägagi selgelt viitab. Kui žanr ei meeldi, siis vist ei ole vaja teatrisse minna. Kunagi ammu (ilmselt veel gümnaasiumis olles) olen ma Orwelli “1984” läbi lugenud, kuid ma ei mäleta sellest mitte midagi, mis ilmselt viitab sellele, et raamatu sisu mulle huvi ei pakkunud, sest muidu oleks mul lavastuse tegelaste nimedega kasvõi mingi mälestus meelde tulnud. Praegu lugesin internetist kavalehte ja raamatust ei meenunud mitte midagi. Kui mul poleks loetud raamatute nimekirjas mustvalgelt seda kirjas, et ma olen “1984” lugenud, siis ma oleksin kindel, et ma jätsin selle raamatu gümnaasiumis vahele. Ometigi otsustasin ma, et võiks teatrisse minna ja hinges oli ka parasjagu elevust, et mis mind seal siis ees ootab. Õnneks olen ma seda sorti inimene, et isegi kui süžee või žanr väga meelepärane pole, siis teatrimaagiat saab ikka teatris nautida ja seda tasub oodata.

Kahjuks väga põhjalikku analüüsi ma teha ei saa, sest ma unustasin oma prillid koju ja nii oli 19. reast vaade päris kehvake. Minu õnneks oli väga suur osa lavastusest lahendatud suure ekraani abil ja vähemalt seda, mida ekraanil näidati, nägin ma väga hästi. Eks ma nägin ka laval tegutsevaid näitlejaid, kuid pigem olid nad nii pisikesed, et näoilmeid ma ei näinud. Vahel sain ka ainult hääle järgi aru, kes parasjagu räägib, sest kui nad laua taga istusid, siis mina ilma prillideta rääkijat eristada ei suutnud. Eriti siis, kui suurelt ekraanilt näidati ainult Winston Smithi (Robert Annus) tegelaskuju. Samas on see puhtalt minu enda lollus, et ma mitte midagi ei näinud. Sest ma vaatasin piletit ostes, et see on nii tagumises reas ja mõtlesin sellele, kuidas sealt nähtavus on, aga selle peale ei tulnud, et prillid tuleks ikka kaasa võtta (see on see, kui sa igapäevaselt prille ei kasuta). Nähtavus oli muidu hea, sest tribüünid olid tõusuga, aga lühinägelikud võiksid ikkagi prillid kaasa võtta.

Mõnes mõttes oli ülevalt isegi parem vaadata, sest esimestest ridadest oleks veidi ebamugav olnud üles ekraanile vaadata. Ja päris ekraanile vaatamisest ei pääsenud keegi, sest ekraan mitte ei näidanud suurelt laval toimuvat, vaid vahel nägi ekraanil ka stseene, mis ei toimunud otseselt laval. Seega polnudki muud variant, kui ainult ekraanil toimuvat jälgida. Mingi hetk jäeti küll mulje, et osa stseenidest olid filmitud lava taga ja neid näidatakse lihtsalt ekraani vahendusel, kuid mulle tundus siiski, et need stseenid olid tegelikult varem ära filmitud. Ma lihtsalt ei usu, et näitlejad oleksid nii kiiresti suutnud end lava taga filmitavaks stseeniks ette valmistada. Teiste stseenide puhul oli näha, et ekraanil olev tegevus polnud laval toimuvaga sünkroonis ja järelikult oli osa ekraanil toimuvast eelnevalt valmis filmitud. Eks see ole muidugi keerulisem variant, et osad klipid on varem valmis filmitud ja teised klipid tuleb nö etenduse käigus kohapeal filmida. Mõnes mõttes on filmi kasutamine hea, sest filmi abil saab näidata rohkem tegevusi, kui seda saaks teatrilaval teha, kuid samas tekib siis küsimus, et milleks teatrisse minna, kui seda sama asja võiks ka video vahendusel vaadata.

Loo seisukohast oli ekraan oluline, kuna ekraani abil jälgis partei, kelle võimu all kogu ühiskond oli, kõikide inimeste tegemisi. Seda illusiooni aitas kõrgemal istumine ka väga hästi tekitada, kuna kõrgelt jäigi tunne nagu publik olekski see Suur Vend või partei, kes tegelaste elu ja toimetamisi ülevalt jälgib. Ometigi tundub mulle, et ekraanide kasutamine teatris on veidi libe tee, sest kuigi ekraan võimaldab näidata seda, mida laval näidata ei saa, kaotab ekraan ära selle mängu ja kujutlusvõime mis minu meelest on üks väga oluline osa teatrist. Kui meile näidatakse video vahendusel näiteks kaske, siis kõik näevadki kaske, aga kui me näeme laval nt riidenagi, mida me peame kasena ette kujutama, siis see mõjutab kogu meie etenduse tajumist.

Näitlejate kohta ei saa mitte ühtegi halba sõna öelda. On näha, et Laumets on hooliaklt valinud, keda ta enda lavastusse mängima tahab. Nii leiame näitlejate hulgast lisaks Vanemuise näitlejatele veel Gert Raudsepa ja Ott Sepa, kes sobituvad truppi nagu rusikas silmaauku. Kuna ma ei suutnud näitlejate miimikat ja suuresti ka pisemaid liigutusi näha, siis on mul sel korral raske öelda, kes kõige rohkem silma paistis. Sest enamasti ma vaatan tervikut. Julgeksin väita, et kogu trupp oli võrdselt hea ja kellegi osatäitmise kohta midagi halba öelda ei saa. Ehk kõige eredam hetk oli minu jaoks see, kui Maarja Johanna Mägi kehastatud naine tegi suurel ekraanil hommikuvõimlemist. See stseen mõjus korraks nii, et tahaks ka ise toolilt püsti tõusta ja hommikuvõimlemist kaasa teha. See läbitungiv pilk, mis suurelt ekraanilt vastu vaatas, lihtsalt nõudis, et keegi ei viiliks. Samas oleks see päris huvitav vaatepilt olnud, kui kogu saal oleks oma kohtadel võimlema hakanud. Kuigi see oleks võinud väga halvasti lõppeda, sest toolid olid liiga tihedalt üksteise kõrval ja ega publikul polnud liigutamiseks väga palju ruumi.

Etendus kestis kokku kaks tundi ja oli ilma vaheajata. Arvestades seda, kui palju oli publikut saalis ja kui soojad ilmad väljas on, oleks vaheaeg ilmselt olnud hea mõte. Sest oli näha, et esimestest ridadest hiilisid inimesed keset etendust minema ja tagapool hakkas kellelgi lausa nii halb, et ta kollabeerus ja etendus pandi korraks seisma, et saaks selle inimese saalist välja viia. Tekkinud pausi kasutasid ka väga paljud teised ära, et saalist välja saada. Ka mul kippus vahepeal mõte uitama minema, sest leidsin end mõttelt, et olemine pole kõige parem. Seega hea soovitus on saali veepudel kaasa võtta ja riietuda vastavalt ilmastikule, arvestades seda, et saalis on ka pigem soe kui jahe. Samas võis olla saalist lahkumise põhjus ka selles, et lavastus ei pakkunud inimestele piisavalt huvi. Vähemalt minu ees istuvad külastajad arutasid omavahel, et millal vaheaeg tuleb, et tahaks ära minna, sest sellist asja ei suuda kaua vaadata.

Kindlasti kõnetab “1984” sisu eestlasi rohkem kui ehk näiteks mõnes vabas lääneriigis üles kasvanud inimesi. Oli ju ka meil Nõukogude Liidu ajal üsnagi piiratud vabadus ja võimuorganid jälgisid teisitimõtlejaid veel eriti hoolega. Sarnasel teemal räägib ka lavastus. Kuigi seal on tegemist väljamõeldisega sellest, kuidas inimeste mälestusi kustutatakse ja jälgitakse väga hoolega seda, et keegi valesid mõtteid ei mõtleks. Kuna mina Nõukogude perioodil elanud ei ole, siis väga tugevalt see parallel minu mõtetesse ei kinnistunud. Küll aga tekkisid minu peas paralleelid tänapäevase eluga. Kuigi meid mingid poliitilised jõud nii palju ei jälgi, siis nutimaailma ja -seadete abil on meid vägagi lihtne jälgida. Ilmselt lihtsam, kui me ise arvatagi oskame. Samas on nutimaailmas end väga lihtne üksinda tunda, kui kogu elu käib tegelikult ekraanide vahendusel. Ja eks internetis jälgime ka veidi rohkem enda mõtteid ja väljaütlemisi, et endast jätta paremat muljet. Nii võimegi leida end küsimas, mis siis meie ümber on päris ja mis mitte. Kuidas teha kindlaks, et see on tõde ja hoopis mitte see, mida meie valeks peame.

Siiski kõige rohkem võiks lavastus tänapäeva inimest kõnetada just praeguse pandeemia tõttu. Ilmselt on paljud meist saanud Terviseametilt kõne või kirja, et me oleme olnud lähikontaktsed ja nüüd tuleb jääda isolatsiooni. Kui juhtub, et sa isolatsiooninõuet rikud, siis saad meeldetuletuse politseilt või Terviseametilt, et sul on isolatsioonikohustus. Kohati jääb mulje, et Terviseamet ongi meie praegune Suur Vend, kes meid jälgib. Kui jälgida seda, mis meedias toimub, siis on jällegi küsimuse koht, et kellel siis on õigus – kas covid on väljamõeldis nagu väidavad ühed, või on tegemist tõsise hädaohuga nagu väidavad teised. Kuidas me teame, et ühtedel on õigus, aga teistel mitte?

Seega ma usun, et igaüks leiab Vanemuise suvelavastusest midagi, millega enda elus paralleele tõmmata ja mõistab Winston Smithi, kes tahaks lihtsalt mäletada, milline oli elu vanasti ja et ta ei peaks kartma, et teda oma mõtete pärast kuidagi karistatakse. Eks hakkab ka meil elu pandeemia tõttu liikuma sinna suunda, et varsti on raske mäletada, milline oli elu enne covidit. Iga võõra või veidi kahtlasema inimese ilmumisel on esimene mõte Smithil, ega tegemist pole mõttepolitseiga ja kas seda inimest saab usaldada. Eks praegu mõtleme sarnaselt, et ega sellel inimesel kes teatrisaalis meie kõrval istub, või sõbral kes mind eile kallistas ühtegi covidi sümptomit pole, mis minu elu ära võiks rikkuda. Kuigi ma pole päris kindel, kas sellised tumedad mõtted on suvelavastuseks kõige sobilikum temaatika.

Tumedaid mõtteid võimendavad veelgi endise kammivabriku kõledad tumedates toonides tööstushooned, kus lavastust mängitakse. Üldse on lavakujundus vanale tööstushoonele iseloomulikult pigem tumedates toonides. Ka ekraanil vahendatud pildid olid pigem tumedates seepiatoonides. Seepärast jäigi mulle Maarja Johanna Mägi hommikuvõimlemise stseen kõige enam silma, et see oli hele ja eristus kogu tumedusest. Saali saabudes oli minu esimene mõte siiski, et miks lavaruum nii väikene on. Eks veidi tekitas seda väiksust ka tumedates toonides lavakujundus (eriti tumedatest ruutudest koosnev tagasein). Laval olid mustad lauad ja neli hallikas-sinakates toonides kartoteegikappi, mis ühelt poolt olid kapid, kuid teiselt poolt riiulid. Tundus, et tagapool oleks olnud ruumi küll, kuhu lavale sügavust oleks juurde saanud ehitada. Ühel hetkel lükati lava tagaseinaks olevad ruudud pikali ja nähtavale tulid kolm erinevat ruumi, millest kahes toimunud tegevust olime eelnevalt ekraani vahendusel näinud. Keskmises ruumis hakkas aga just tõe teada saamiseks Smithi piinamine pihta. Ma pean ütlema, et see lõpp kadus minu jaoks ära. Esiteks seetõttu, et vahetult oli toimunud see etenduse lühiajaline peatamine. Teiseks see, et tegevus toimus veelgi kaugemal ja seda tegevust sai vaadata justkui läbi võrede. Seega mina oma puuduliku nägemisega ei saanud täielikult elamust nautida. Samas see oli ka üks nendest kohtadest, kus ekraan näitas väga ühemõtteliselt, kuidas Smithil sõrmed maha raiuti, või hambad välja löödi. Ilma ekraanita poleks seda stseeni nii tõetruult teha saanud ja see poleks nii võikalt mõjunud.

Mina isiklikult oleksin natukene rohkem kergemat sisu lavastuselt oodanud. Kuigi mulle ei meeldi ka see variant, kui suvelavastused on ainult raha teenimise eesmärgil kiirelt kokku klopsitud ilma igasuguse kunstilise väärtuseta jandid, siis mingi lõbusus võiks suvelavastustes ikkagi olla. Laumets on head tööd teinud, kuid nii raske teema ja nii tumedates toonides lavakujundus tekitasid minus paratamatult ängistust. Eriti ängistavalt mõjus just äsja mainitud piinamisstseen. Seega oli lõpuks väga hea tunne värske õhu ja valguse kätte saada. Justkui oleks ma maa alt välja pääsenud ja sain tunda rõõmu sellest, et tegelikult on maailmas veel värvi ja minu elul (mille eest ma teatrisse peitu olin pugenud) polegi midagi viga.

Kokkuvõttes soovitan lavastust kõikidele neile, kes on keskmisest suuremad teatriarmastajad. Kui te muidu teatris väga ei käi, aga nüüd tunnete, et suvel võiks sõpradega õhtut nautima minna, siis see lavastus pole ilmselt teie jaoks. Teil soovitaksin endale veidi helgemates toonides lavastus leida. Kõik, kes on Orwelli raamatut lugenud ja kellele raamat meeldis, siis ma usun, et teile meeldib ka lavastus. Iseenesest on lavastus väga hästi tehtud, näitlejad mängivad hästi ning kammivabriku keskkond annab lavastusele hoopis teise dimensiooni, kui näiteks Vanemuise teatrimaja, seda suudaks. Sellele, et tegemist oli tegelikult keskmisest parema lavastusega, viitab juba see, et mul ei hakanud selle kahe tunni jooksul kordagi igav ja argipäeva muremõtted ei saanud mind saalis kätte. Lihtsalt süžee ei kõnetanud mind sel hetkel nii palju, et ma oleksin sügava teatrielamuse saanud ja see kõik oli lihtsalt natukene liiga tumedates toonides minu jaoks. Aga inimesed on erinevad ja nende arvamused on erinevad. Ka ühe inimese emotsionid on erinevad ja äkki mõnel teiste emotsioonidega päeval oleksin ma lavastusest hoopis teisiti arvanud.

 

Autor: George Orwell

Dramatiseering: Robert Icke, Duncan Macmillan

Lavastaja: Karl Laumets

Kunstnik: Kristjan Suits

Videokunstnik: Epp Kubu

Muusikaline kujundaja: Vaiko Eplik

Valguskunstnik: Rene Liivamägi

Osades:

Robert Annus - Winston Smith

Maria Annus - Julia

Hannes Kaljujärv - võõrustaja; Charrington

Marika Barabanštšikova - ema; Proua Parsons; Winstoni ema; Naine

Ott Sepp - Isa; Parsons

Maarja Johanna Mägi - Laps; Naine TVs; Winstoni õde

Kaarel Pogga - Mees; Syme

Ken Rüütel - Martin

Gert Raudsep - O´Brien

Madis Toimla, Raido Kits, Jüri Urbel, Tanel Pärn - piinajad

 

Rohkem infot lavastuse kohta ja piletid SIIT