Café Théâtral

 2. juunil 2023 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto: Heikki Leis

Ma enam ei mäletagi millal Eesti Draamateater enda sügistalviseid uuslavastusi tutvustas. Igatahes nägin siis, et detsembris on esietendumas lavastus nimega Café Théâtral, mis sisututvustuse poolest tol hetkel mind väga ei kõnetanud. Aga kuna minu mitmed Draamateatri lemmiknäitlejad lavastuses kaasa lõid, siis mõtlesin et võiks ikka vaatama minna. Kuidagi juhtus nii, et ma tol korral kohe piletit ei ostnud ja uuesti hakkasin piletite ostmisele mõtlema siis, kui lavastus oli esietendunud ja kõik seda taevani kiitsid. Teadupärast oli siis juba hilja, sest lavastus osutus menukaks ja kõik etendused müüdi üsna kiiresti välja. Veebruaris õnnestus mul siiski õigel ajal endale juuniks pilet osta ja nüüd saan enda mõtted kirja panna.

Esiteks olin ma lavastuse suhtes veidi skeptiline, sest kui kõigile meeldib, siis äkki ma ikka pettun. Võin etteruttavalt öelda, et ei pettunud ja ma olen juba valmis uuesti pileteid jahtima. Kuna ma pole varem ühtegi kabareed näinud (ka mitte filmis), siis ma õhustiku kohta ei oska midagi öelda. Minu jaoks oli päris ehe kabareeatmosfäär, elava džässmuusika, konferansejee, baari ja kirevate külalistega, aga kuna mul võrdlus puudub, siis äkki keegi targem leiab, et ikka polnud nagu päris. Paljastavat ihu näidati ka nii palju, et nägi nii mehi kui naisi napimates riietes, aga midagi siivutut minu kõlbluskompass ei tuvastanud. Seega võivad ka veidi konservatiivsemad inimesed teatrisse minna, ei pea kartma et liiga palju paljast ihu näidatakse. Kes mida ja kui palju paljastas, jäägu üllatuseks, ja kes teada tahab, peab ise teatrisse minema. Natukene jäi mind häirima see, et lavastus polnud ühtne tervik ja puudus narratiiv, mis kogu üksiknumbreid tervikuks sidunud oleks.

Lavastuse moodustasid üksiknumbrid, mida konferansjee (Viire Valdma kehastuses) sisse juhatas või üritas neid ära lõpetada, kui numbrid väga üle käte minema hakkasid. Aga peale selle, et tegevus toimus ühes kabarees seal mingit suuremat lugu taga ei olnud. Eks igaüks publiku hulgast saab muidugi ise ka välja mõelda, miks keegi tegelastest kabareesse jõudis ja mis lugu seal taga on. Mina oleks tahtnud et kõikidel tegelastel oleksid ikka konkreetsed nimed ja mingi lugu. Mõningate tegelaste kohta saab vihjeid ka nende etteastetest või siis teeb konferansjee vastava selgituse, aga nii mitmedki tegelased ja nende kohalolu jäi mulle arusaamatuks. Ühine on see, et kõik tegelased esinevad vähemalt korra, kes laulu ja kes tantsuga.

Kuigi üldine lugu jäi minu jaoks segaseks (miks see kabaree seal oli, miks need inimesed seal kabarees käisid, kes nad täpselt olid jne), siis üksiknumbrid olid minu jaoks nii palju nauditavad, et lõppkokkuvõttes meeldis mulle ikkagi kogu etendus. Laulud, mida esitati põhinesid tuntud viisidel (mõni oli minu jaoks tundmatu, aga mõned tundsin siiski ära ka) ja enamikele olid näitlejad ise või koos Andrus Kivirähkiga uued sõnad teinud. Ega see tuntud viis just kõige olulisem polnudki, sest mõningal juhul olid just sõnad need, mis olid nii humoorikad, et ajasid publiku homeeriliselt naerma. Tõsi, ka mina sain naerda, kuid ilmselgelt mitte nii palju kui minu ümber istuvad vanemad inimesed. Lavastuses kõlas ka kaks laulu („Kuhu küll kõik lilled jäid“ ja „Kui sul on raske“) originaalsõnadega, kuid ometi publik naeris nagu oleks ka nendele lauludele uued ja humoorikad sõnad tehtud. Järelikult need laulud olid konteksti sobilikud ja kõnetasid praegust publikut nii nagu nad omal ajal teksti autoreid on kõnetanud.

Kavalehe andmetel on lavastuse dramaturgia loonud Andrus Kivirähk, kes on ka päris mitmele laulule eestikeelsed sõnad teinud, nagu juba mainitud sai. Seega on Kivirähkile omast eesti ühiskonnakriitilisust lavastuses omajagu tunda. Eks mingid mõtted on muidugi ka trupi ühistööna valminud ja kõike ei saa tüüpiliseks Kivirähki tekstiks pidada. Siiski pole kogu lavastus ainult show ja huumor, vaid läbi huumori kõverpeegli puudutatakse ka tõsisemaid teemasid ja vahel muutus õhustik isegi veidi kurvaks, nii et konferansjee pidi sekkuma ja ütlema, et see koht on ikka lõbutsemiseks mõeldud. Kui ainult mõned näited ühiskonnaprobleemidest tuua, siis jäi mulle silma Hilje Mureli kehastatud õrnahingeline terapeut, kelle seanss algas päris tõetruult, kuni selle hetkeni kus terapeut palus publikul naabri nägu lakkuda või naabri põit tunnetada. Ühelt poolt oligi see üle võlli naljaks keeratud, aga samas näitab väga hästi ära, et tegelikult need iseõppinud terapeudid võivad meil paluda sama jaburaid asju teha, aga mitte nii üle võlli keeratuna ja me usume neid ning teemegi seda. Lisaks puudutati ka naiste teemat, soolist võrdõiguslikkust, kallinevaid küttearveid ja paljut muudki. Enamik neist siis läbi laulusõnade. Seega, kes sõnadesse ei süüvi, see neid teemasid ka ei kuule. Eks mul võis ka midagi vahele jääda, sest ma vahel unustasin end liikumisseadeid jälgima.

Kuigi mulle meeldis kogu etendus ja peaaegu kõik numbrid üksikult võttes olid väga ägedad, jäid mulle siiski kõige eredamalt meelde Laine Mägi esitatud „Quando“, sest selle refrään kordas originaallaulule omaselt „Quando, quando, quando“, mis kuidagi seostus mulle lapsepõlvega ja võttis jala tatsuma. Samas esitas Mägi enda laulu ja tantsu eriti energiliselt, mis minu jaoks tõmbas etenduse rohkem käima. Kuigi kusagilt lugesin, et mõne jaoks oli see number just liiga üle võlli. Maitsed on erinevad ja seega igaüks leiab oma. Veel meeldis mulle Teele Pärna esitatud „Naiste laul“, mis põhineb kuulsal „Habanera“ nimelisel laulul Georges Bizet´ ooperist „Carmen“. Eriti võimas oli selle laulu refrään, kui lisaks Teele Pärnale laulsid ka kõik teised laval viibivad naised (Hilje Murel, Ülle Kaljuste ja Viire Valdma). Nende kahe laulu puhul oli minu jaoks lihtsalt rohkem energiat, mis mind käima tõmbas. Teised laulud olid oma sõnade poolest ägedad, aga need polnud minu jaoks nii jõulised. Samas võib keegi teine saalis viibijatest jälle leida, et need laulud teda üldse ei kõnetanud ja hoopis midagi muud oli palju kõnekam. Ma usun, et igaüks leiab midagi endale nautimiseks.

Mis kabaree see ilma tantsuta oleks olnud. Kahjuks kankaani küll keegi ei tantsinud (see oleks ilmselt etenduse tipp hetk ka olnud), aga tantsunumbreid oli siiski päris palju. Kusjuures tantsunumbreid esitasid valdavalt mehed (Tõnis Niinemets, Hendrik Toompere jr ja Karmo Nigula), kes tegid päris mitmele naiste poolt esitatud laulule vägagi korraliku tantsunumbri. Kohati ei saanud ma aru, kas publik naeris rohkem laulusõnade või tantsu üle. Kuigi laulude saateks olevad tantsud olid ka ägedad, siis mulle isiklikult meeldis ikkagi kõige rohkem Hendrik Toompere jr ja Karmo Nigula esitatud Paso Doble, mida vaadates tuli mul kohe meelde esimene „Tantsud tähtedega“ hooaeg, kus kohtunikuks valget särki ja trakse kandev Jüri Nael. Kes sellist Jüri Naela suudab ette kujutada, siis need võivad ette kujutada, et kaks sellisele kirjeldusele vastavat Naela esitavad vägagi jõulise Paso Doble. Ja see oli naljakas, sest nii Nigula kui Toompere jr kandsid tumedaid vuntse ja tumedat parukat, mis minu vaimusilmas muutis nad kohe Jüri Naela sarnasteks. Eks liigutused olid ka ekstra võimendatud ja tegid kogu tantsunumbri veelgi koomilisemaks.

Kokkuvõttes mulle etendus väga meeldis ja ma ei näinud ühtegi nõrka osatäitmist ega kordagi ei tekkinud küsimust, et miks see näitleja nüüd nii tegi või miks ta just siin oli. Lõpp ehk oli minu jaoks kõige suurem küsimärk, sest minu jaoks Teele Pärna esitatud teine laul, mis ühtlasi oli ka lõpulaul polnud sellise energiaga, millega lavastust lõpetada. Kuidagi järsku tekkis minu jaoks lõpp. Kuigi lõppu olin ma juba oodanud (mitte, et lavastus oleks igav olnud, vaid lihtsalt lavastuse ülesehitus tekitas sellise tunde) Tõnu Kargu esitatud laulu järgselt. Aga minu üllatuseks läks siis etendus veel edasi ja siis lõppes kuidagi järsku ära. Ma sisimas lootsin, et lavastus lõpeb suure showga, kus on palju tantsimist ja tuleb ehk üks võimas ühislaul, aga seda ei olnud. Tegelikult oleks lõppu sobinud ka Rein Oja kehastatud ärimehe laul ja seda laulu saatnud akordionite ja karmoškade ansambel. See oli tõeline pidu ja pillerkaar. Kuigi praegune lõpp vajus minu jaoks veidi ära, siis nalja ja naeru ja meelelahutust sai kogu raha eest ning minu meelest polnud saalis kedagi, kellel oleks igav olnud.

Seega mina julgen küll lavastust kõikidele soovitada. Eriti ka nendele, kes pigem harva teatrisse satuvad ja otsivad just midagi naljakat. Isegi tund ja 40 minutit ilma vaheajata ei tohiks kellelegi talumatult pikk aeg olla, sest see aeg möödub kiiresti. Kui võimalik, soovitan kohad võtta ettepoole, sest siis on vaade parem ja saab ehtsama kogemuse. Muidugi on võimalus, et esimeses reas kaasatakse ka publikut, kuid ärge kartke, lavale minema ei pea. Ja hiljaks ei soovita ka jääda, kui te just ei soovi, et konferansjee teile ekstra tähelepanu tõmbaks.

 
Esietendus 2. detsembril 2022
Lavastus on valminud trupi ühistööna
Ideekavandi autorid ja lavastajad: Karmo Nigula ja Hendrik Toompere jr
Dramaturgia: Andrus Kivirähk
Kunstnik: Illimar Vihmar
Kostüümikunstnik: Kärt Ojavee
Kostüümikunstniku assistent: Carmen Kremm
Valguskunstnik: Sander Aleks Paavo
Liikumisjuht: Villiko Kruuse
Lauluõpetaja: Kaire Vilgats
Laval: Viire Valdma, Tõnu Kark, Rein Oja, Tõnis Niinemets, Laine Mägi, Karmo Nigula, Hilje Murel, Ülle Kaljuste, Teele Pärn, Raimo Pass, Hendrik Toompere jr.
Bänd: Kristjan-Robert Rebane (akordion, kontrabass), Ahto Abner (trummid), Marten Altrov (klarnet) ja Madis Muul (klaver)

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Raamatud 2023: mai

Teen traditsioonilise kuu kokkuvõtte loetud raamatutest, kuigi mais sai häbiväärselt vähe raamatuid loetud, sest kooliasjad võtsid enamuse vabast ajast. Seega on raamatud ka pigem veidi hariva sisuga (pole küll kooliga seotud, aga niimoodi tekitasin endale vähemalt illusiooni, et ma ei raiska oma väärtuslikku aega ajaviitekirjandusele) ja õhemad. Sisuliselt ei kulunud ühegi raamatu lugemisele rohkem kui mõni tund. Kuigi need mõned tunnid on kuu peale laiali jagatud. Loodetavasti on suvel rohkem aega lugeda ja teatris käia ning teatrist kirjutada.

1. Liis Puis "Meditsiinimüüdid ja nende teaduslikud seletused" - See raamat tuli mulle Varraku raamatuklubi kaudu. Kui päris aus olla, siis ma lootsin, et raamat on veidi paksem ja sisaldab rohkem müüte. Kuigi ma ise töötan meditsiinis ja mõningaid müüte olen ise ka kuulnud, siis meditsiinilisi seletusi oli ikkagi huvitav lugeda. Kõike ma muidugi ei teadnud ka, seega oli huvitav lugeda. Samas oli mul tunne, et ma olen palju rohkem kuulnud selliseid müüte, mida raamatus kajastatud ei olnud ja seega oleks võinud raamat paksem olla. Kindlasti soovitan lugeda kõigil, kes vahel pahased on, et miks arst neid näiteks antibiootikumidega ei ravi. Ehk aitab raamat mõnest asjast paremini aru saada. Kuigi ilmselt on palju neid inimesi, kes seda raamatut ka arstide ringkaitseks või mingiks vandenõu teeoriaks peavad. Kes ikka arstidest ja tervishoiusüsteemist halvasti arvavad, nende silmi see raamat ilmselt avada ei suuda ja pole mõtet enda aega selle raamatu lugemisele kulutada

2. Manona Paris "Meie taluköök" - Kui kusagil on kirjas sõnad "köök", "talu" või "maa", siis suure tõenäosusega läheb see raamat mulle peale. See raamat pole siiski ainult köögist. Kuigi jah, päris mitmeid toiduretsepte raamatust siiski leiab. Lisaks retseptidele leiab raamatust ühe perekonna maale elama (või suvitama) asumise loo. Aga kõige rohkem on see siiski aus lugu inimpsüühikast ja selle toimimisest ning raamatu autor Manona Paris räägib päris ausalt kaaluprobleemidest ja söömishäiretest. Seda siiski taluköögi ja puhta toidu vaatest. Seega igaüks võiks midagi endale huvipakkuvat leida. Raamat on värviliste piltidega ning parajalt õhuke, et saab mõne tunniga läbi loetud. 

3. Epp Petrone ja Väike Myy "Meie maaelu" - Seda raamatut hakkasin lugema samal põhjusel, mis eelmist raamatut. Lootsin natukene rohkem maaelu kohta nippe ja õpetussõnu teada saada. Eks ma midagi sain ka, aga see pole päris see minu maaelu. Näiteks räägiti päris palju loomakasvatusest. Mõned nipid olid muust elust ka, aga pigem lootsin ma neid raamatust rohkem leida. Selles mõttes on raamat hästi üles ehitatud, et see koosneb Epp Petrone ja Väikese Myy (kodanikunimega Ülle Solovjova) kirjavahetusest. Kohati tundus mulle, et Epp Petrone on enda tõekspidamistes maaelu osas liiga kardinaalsete tõekspidamistega ja päris maaelu puhtalt tema keskkonna- ja maa säästmise printsiibil toimida ei saa. Õnneks Väike Myy tasakaalustas seda enda ratsionaalsusega. Tundub, et ma ikka nii suur maakas pole, nagu ma siiani arvasin, sest raamat mulle nii suurt lugemisnaudingut ei pakkunud nagu ma lootsin. Näiteks see eelmine taluköögi raamat oli kordades parem.

Loe edasi

Raamatud 2023: aprill

Enda väikeseks pettumuseks jõudsin aprillis ainult kolm raamatut läbi lugeda. Oleksin natukene rohkem tahtnud lugeda. Samas oli koolitööde ja muude asjadega päris palju tegemist ja ega lugemiseks väga palju aega ei jäänudki, kuigi ühe raamatu oleks kindlasti veel jõundnud lugeda.

1. Robert Calbraith "Kus on kurja kodu" - Tegelikult alustasin selle raamatu lugemist praegu teist korda. Kunagi eelmise aasta lõpus alustasin ka ja pärast mõnekümne lehekülje lugemist sain aru, et see raamat pole ikka mulle. Tundus kuidagi igav. Nüüd võtsin raamatu uuesti kätte ja ikka tundus, et esimesed 150 lehekülge olid igavad. Kuigi verd ja põnevust sai juba esimesest peatükist alates, siis sündmused kuidagi ei edenenud piisavalt kiiresti. Polnud vist ikkagi päris minu maitsele raamat. Raamatu lõpp isegi läks natukene huvitavaks ja tekkis tunne, et raamatut võiks veel edasi lugeda. Saan aru, et tegemist on sarjaga, aga see raamat polnud minu jaoks nii põnev, et ma tahaksin sarja teisi raamatuid ka lugeda. Ja tundus, et esimeste raamatute lugemata jätmine ei seganud kuidagi käesoleva raamatu lugemist. Tegemist on krimiromaaniga, mille on kirjutanud Harry Potteri raamatute autor J. K. Rowling teise kirjanikunime alt. Ma muidugi pole ühtegi Harry Potteri raamatut lugenud ning seega ei oska kirjutamisstiili võrrelda. Minu jaoks jäi raamat venima ja ei haaranud piisavalt kaasa. Sündmusi justkui oli, aga ikka tundus, et kuidagi tegevus venib. Seega ma pigem ei soovita seda raamatut.

2. Jen Sinceiro "Sa oled tegija. Kuidas lõpetada endas kahtlemine ja hakata elama" - Polegi kaua ühtegi eneseabi raamatut lugenud ja siia postitanud. See raamat jäi poes silma ja mulle tundus, et ma tahaksin veidi enda enesehinnangut tõsta ja see raamat võiks selleks suurepäraselt sobida. Üldiselt räägibki raamat sellest, kuidas enda potentsiaal üles leida. Peamiselt siiski räägitakse raamatus külgetõmbeseadusest, manifesteerimisest ja enesele kahjulike mõttemustrite murdmisest. Mulle on hetkel manifesteerimine ja külgetõmbeseadus veidi võõrad, kuid eks ma seda tean ikka, et unistama peab suurelt ja unistused kipuvad täide minema. Tegelikult leidsin mina raamatust päris palju kasulikke mõtteid, kuidas ainuüksi enda mõttemaailma muutes on võimalik kogu oma elu paremaks muuta. Nüüd tuleb lihtsalt raamat uuesti läbi lugeda ja vastavalt õpetussõnadele tegutsema jääda ning loota, et kõik äge, mida ma soovin, tuleb mu ellu. Kellele sellised raamatud meeldivad, siis neile julgen soovitada, sisaldab mõningaid harjutusi ja edenes päris kiiresti.

3. Anna Bågstam "Pealtnägija" - Ostsin selle raamatu, sest see oli poes soodushinnaga. Mõtlesin, et koduses raamaturiiulis on kõik raamatud juba läbi loetud ja äkki juhtub olukord, et raamatukogust laenatud raamatud saavad läbi ja tahaks veel midagi lugeda ning siis on kodus riiulist raamat võtta. Peab ütlema, et see olukord juhtuski, et raamatukokku polnud aega minna ja tahtsin midagi lugeda. Sain kohe kiirelt kodusest raamaturiiulist ühe kergema ajaviitekirjanduse teose haarata ja lugema asuda. Tegemis on krimiraamatuga, mis algusest peale üsna kiirelt edenes. Jõudsin raamatu lugemise ajal päris mitu korda pettumust tunda, et kuidas see mõrvar nii kergesti ära tuntavaks on tehtud. Aga varsti mõtlesin täpselt sama mõtet juba järgmise inimese koha. Tõe huvides olgu mainitud, et tõelist mõrvarit ma siiski ära ei arvanud. Seega oli põnevust ikka kuni lõpuni. Ja lõpp läks ikka nii nagu alati selliste raamatute puhul, kus sündmused on nii põnevad, et raamatut ei taha sugugi käest ära panna. Samas on natukene kurb ka, et raamat läbi saab. Seega julgen kõikidele krimikirjanduse austajatele soovitada. Mõnus ajaviitekirjandus, mis ei nõua väga palju süvenemist ja mis edeneb kiiresti.

Loe edasi

Kauka jumal

 23. märts 2023 VAT Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Rait Avestik

See vist oli 2020. aasta Draama festivalil, kui ma tahtsin VAT Teatri lavastust „Kauka jumal“ vaadata, aga tol korral ajad kuidagi ei klappinud ja nii ta nägemata jäigi. Nüüd tuli lavastus aga mulle lausa koju kätte ja nõnda oleks patt olnud teatrikülastus tegemata jätta. Olen näidendit pidanud teatriajaloo õppeaine raames lugema ja mäletasin, et pigem oli tekst üsna masendav ja midagi toredat näidendis ei olnud. Aga lavastaja Margo Teder ja dramaturg Mihkel Seeder lubavad lavastuse kodulehel, et Kitzbergi poolt 1912. aastal kirjutatud lugu on toodud tänapäeva ja kusagilt oli meelde jäänud, et kohati on lavastusest komöödia tehtud. „Kauka jumal“ komöödiana tundus juba päris ahvatlev.

Teatrisaalist väljusin segaste tunnetega. Lubatud komöödiat ma ei saanud ja tagantjärgi hakkan mõtlema, et äkki ajasin ise midagi segamini ja komöödiaks oli tehtud mõni teine lavastus, mille kohta ma samal ajal lugesin. Kuigi lavastus oli 2020. aastal nomineeritud päris mitmele teatriauhinnale, jättis lavastus mind üsna ükskõikseks. Järelikult ma ikka teatrikriitikutega sama teatrimaitset ei oma. Ehk oli ükskõiksus tingitud sellest, et lavastus räägib väga palju rahast ja rahaahnusest ja ma ei pea rahaahnusest väga lugu. Jah, kahjuks on meie elu tänapäeval selline, et päris ilma rahata ei saa keegi hakkama, aga eks see ole ka omamoodi häiriv, et absoluutselt kõik on rahast sõltuvad. Selles osas on rahast rääkimine oluline, aga minu jaoks jäi inimlikkusest ja psühholoogiast puudu.

Ühes intervjuus ütles peategelast Mogri-Märti kehastav Indrek Taalmaa, et Mogri-Märt on nagu oma aja pank, kes annab laenu ja teenib kasumit antud laenu protsendi pealt. Kui inimene ei suuda laenu tagasi maksta, siis võtab Mogri-Märt laenu ja protsendi katteks kogu inimese varanduse endale. Teatud juhtudel vaatas Mogri-Märt ka enda lapsi kui kasumlikku äritehingut. Pojal lubas ta naiseks võtta ainult korraliku kaasavaraga naise ja tütart lubas mehele ainult sellisele mehele, kellel oleks juba korralik varandus olemas. Muidugi juhtus nii, et mõlemad lapsed tegutsesid täpselt risti-vastupidiselt isa soovidele ja nii perekond puruneski. Poeg soovis abielluda vaesest võlgniku perest pärit Leenaga, kes oli tema tallu teenijaks antud. Samal ajal soovis tütar abielluda mehega, kes enda jutu kohaselt on suur ärimees, kuid kellel polnud hetkel ühtegi äri ette näidata ja kes oli lihtsalt suurte sõnadega õhumüüja.

Kes raamatut on lugenud, siis need ilmelt teavad, et Mogri-Märt ehitas uut maja ja kuna raha oli tema jaoks kõige olulisem, viis ta esimese asjana uude majja rahakapi (uuemas mõistes seifi). Kui majja ootamatult välk sisse lõi ja maja põlema süttis, saatis Mogri-Märt just oma poja (Margo Teder) põlevast majast seifi välja tooma. Sel hetkel oli raha tema jaoks tähtsam kui oma poeg, sest oli ilmne, et sellisest tulekahjust ei tule keegi elavana tagasi. Kuidas eesti ütlemine ongi, et kõik vanemate patut nuheldakse laste kaela? Nii ka siin, pidi noor Märt maksma oma eluga selle eest, et isa saaks enda rahajumalaga kokku. Saatuse tahtel sureb ka Mogri-Märdi tütar Miili (Karolin Jürise) ja nii jääb Mogri-Märt pärast abikaasa surma maailma peaaegu üksinda. Ainsaks kaaslaseks pojanaine Leena (keda mängis samuti Karolin Jürise) ja tütrepoeg Mäidu (keda lavastuses meile ei näidata), kelle mõlemad on Mogri-Märt oma elu jooksul ära põlanud.

Minu jaoks oli kogu etenduse jooksul huvitav vaadata seda, kuidas kõik näitlejad peale Indrek Taalmaa mängisid kahte rolli ja mõnes mõttes olid rollid teineteise vastandid. Eks igal inimesel on oma head ja halvemad küljed, kuid mulle jäi natukene selline tunne, et Margo Teder lavastajana oli üritanud iga tegelase puhul kujutada ainult tema ühte külge ja siis sama näitleja poolt mängitud teine tegelane kujutas eelmise tegelase vastandit. Mogri-Märdi puhul nägime tegelikult ka tema inimlikumat poolt. Seda siis lavastuse lõpus, kui Mogri-Märt oli matnud oma lapsed ja naise ning oli juba vana ja nõdrameelne, ning rääkis õues kahe vihmaussiga. Siis rääkis Mogri-Märt, te tema on hea inimene ja tema aitab kõiki.

Näiteks tulid minu jaoks kõige teravamalt vastandid esile Karolin Jürise kehastatud Räätsa talu teenija Leena ning peretütar Miili vahel. Leena oli tallu antud teenijaks tema isa võlgade katteks ja just Leena oli see, kes noore Märdi alkoholist ja muudest pahedest suutis ära võõrutada. Leenat nägime laval tunkedes ja lehepuhuriga tööd tegemas. Lisaks oli jutust aru saada, et just Leena on see, kes rasket tööd tehes talu korras hoiab ja Mogri-Märdile tema poja talu rendiraha teenib. Seevastu Miili oli harjunud raha eest kõike saama ja kandis lühikesi riideid, millega Instagramis erinevaid pilte postitada. Ehk siis vastandiks töökus ja maal elamine vs tänapäevased suunamudijad, kelle tööks on ilus välja näha ja endast ilusaid pilte ja videosid postitada.

Teine väga kõnekas paar oli Elina Reinoldi kehastatud Mogri-Märdi naine ja Räätsa talu teenija Anu. Kui Anu oli teadjanaine, kes tagus vahepeal šamaanitrummi, siis Mogri-Märdi naine oli tüüpiline beibe (kui stereotüüpe kasutada), kes käis pidevalt šoppamas ja liikus ning rääkis nii nagu me oleme harjunud blondiinianekdootide kaudu blondiine ette kujutama. Siiski oli mõlemal naisel teatud võim Mogri-Märdi üle, sest Anu mängis Märdi vastu tema enda relvadega ja sai Mogri-Märdilt tagasi suurt protsenti kogunud laenuraha ja perenaine oli see, kes lõpuks töömeeste asemel Mogrile uut maja ehitas ja kellele Mogri-Märt sai pereasjades toetuda.

Ago Sootsi kehastatud Leena külajoodikust isa Masa-Ants oli purjus vanamees, kes Mogri-Märdilt käis raha laenamas, et enda joomakirje rahuldada ning pidi oma võlgade katteks oma tütre andma Mogri-Märdi pojale Räätsa tallu teenijaks. Samas kui teine Sootsi kehastatud tegelane Peeter Pärn oli enda sõnul suur ärimees, kes soovis just Mogri-Märdi tütre Miiliga abielluda ja Mogri-Märdi raha investeerida. Ühelt poolt olid siin vastandatud noor ja vana mees kuid teisalt oli üks mees Mogri-Märdile võlgu ja andnud nö võla katteks oma tütre Märdile, samal ajal kui teine tahtis Mogri-Märdilt võtta tema tütart.

Viimane kahe tegelase paar oli Meelis Põdersoo kehastatud noor Märt ja politseinik. Nende puhul ma väga suurt vastandlikkust ei näinud. Kõige enam jäi ehk silma see, et noor Märt kartis oma isa ja üritas igati isa soovide järgi toimetada (kui armastus välja jätta). Samas politseinik Mogri-Märti ei kartnud ka siis kui teda relvaga sihiti.

Mis mulle meeldis, oli lavastuse kujundus (kunstnik Pille Jänes). Kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, siis lavakujundus vist oligi peamine põhjus, miks ma Draama festivali ajal lavastust vaatama tahtsin minna. Lihtsalt see ilus päikesepaisteline ja roheline maastik, mis lava tagaseinas on, tekitab igal aastaajal mõnusa suveigatsuse. Ja kus mujal eestlane suve veeta tahab kui sellise idüllilise looduse keskel maal. Eks see ääremaa ongi see koht, kus kogu lavastuse tegevus aset leidis. Samal ajal kattis lavapõrandat roheline kunstmuru, mis veelgi enam süvendas seda looduse tunnet. Kuigi peab tunnistama, et piltidel näeb lavakujundus veidi rohkem „päris“ välja ja teatrisaalis jäi asi minu jaoks ikkagi veidi liiga tehislikuks ja seda emotsiooni mis pilte vaadates, mul ei tekkinud.

Teatris oli ka üks kooliklass ja ma tean, et VAT Teater keskendub päris palju koolidele, seega ilmselt Eesti kirjandusklassika tundmise mõttes on see kindlasti hea lavastus, mida koolilastega vaatama minna, kuna kirjandusklassika on muudetud tänapäeva noortele veidi arusaadavamaks. Ja kindlasti näitab lavastus seda kuidas raha võib meie elusid muuta ja mitte just õnnelikuma elu suunas. Minul jäi sel korral kahjuks teatrielamus saamata, aga ehk oli se tingitud sellest, et ma läksin juba liiga kõrgete ootustega teatrisse. Sest olin juba eelnevalt väga palju kiidusõnu kuulnud konkreetse lavastuse kohta. Aga kui kõik teised kiidavad (nii kriitikud kui ka tavateatrikülastajad), siis järelikult pidi viga minus olema, et ma erilist teatrielamust ei saanud. Kui päris aus olla, siis ega VAT Teater pole päris minu teatrimaitse ka. Samas ei saa ma öelda, et lavastus nii jube oleks olnud, et kohe üldse poleks vaadata tahtnud. Lihtsalt teatrisaalist lahkudes ei olnud seda tunnet, et oh kui äge see kõik oli ja ma tahaks seda veel näha ja kuidas teater on ikka nii äge asi. Sisuliselt peale saalist lahkumist oli mul juba suurem osa laval nähtust meelest läinud.

Autor: August Kitzberg
Dramaturg: Mihkel Seeder
Lavastaja: Margo Teder
Kunstnik: Pille Jänes
Helilooja: Ann-Lisett Rebane
Valguskunstnik: Sander Põllu
Osades:
Indrek Taalmaa  - Mogri-Märt
Elina Reinold – perenaine ja Anu
Karolin Jürise – Leena ja Miili
Ago Soots – Masa-Ants ja Peeter Pärn
Meelis Põdersoo – noor Märt ja politseinik

Kellel lavastuse vastu huvi tekkis, siis rohkem infot saab VAT Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Raamatud 2023: märts

Märtsis sai natukene vähem raamatuid loetud, kui eelmistel kuudel, sest igasuguste kohustuste tõttu oli tegemist liiga palju ja lugemiseks ei jätkunud nii palju energiat kui mulle oleks meeldinud. Seetõttu lugesin ka pigem rohkem kergemat ilukirjandust.

1. Freya Sampson "Viimane raamatukogu" - Peamiselt valisin raamatu pealkirja järgi. Kui ise palju raamatuid loed, siis tunduvad kõik raamatute, raamatupoodide- ja kogudega seotud raamatud ka põnevatena. Vähemalt mulle tundub see nii. Raamat räägib sellest, kuidas kohalik kogukond hakkab oma raamatukogu lahti jäämise nimel võitlema, kui selgub, et omavalitsus soovib raamatukogu sulgeda. Täitsa mõnus ajaviitelugemine oli. Julgen teistelegi soovitada. Natukene annab raamat aimu ka sellest, miks raamatukogud on kohalike jaoks olulised. Sageli pole üldse raamatukogus leiduvad raamatud peamine põhjus, miks raamatukogus käiakse.

2. Nicklas Brendborg "Meduusid vananevad tagurpidi" - Sellest raamatust rääkis mulle kolleeg, kellele oli raamatut kiitnud tema sõbranna. Lisaks oli mul endal kuklas ähmane mälestus, et kunagi pakkus see raamat mulle huvi, aga lugemisnimekirja raamat jõudnud pole. Ma lootsin, et raamat on rohkem ilukirjanduslik teos vananemisest. Kuigi mulle igasugused aimekirjanduse valdkonda kuuluvad raamatud ka meeldivad, jäi see raamat minu jaoks veidi liiga kuivaks ja teoreetiliseks ning ma ei mõistnud miks seda raamatut nii palju kiidetakse. Eks palju infost oli sarnane sellele infole, mida ma juba varasematest raamatutest olen lugenud ja ehk tundus raamat seetõttu veidi igav ja üksluine kuna midagi uut justkui ei saanud teada. Ühtegi väga head soovitust, kuidas vananemist edasi lükata, ma ka ei saanud. Keda siiski huvitavad erinevad katsed, mida vananemise valdkonnas tehtud on, siis neile julgen raamatut soovitada, sest autor on teaduslikku teksti päris lihtsalt ja arusaadavalt selgitanud. Ja kindlasti aitab raamat oma elu tervislikumaks muuta.

3. Nicci French "Tulevikuta teisipäev" - Vahelduseks tahtsin jälle krimiraamatut lugeda. Raamat rääkis psühhoterapeudist, kes olude sunnil juhtub politseiga koostööd tegema. Tegelikult oli see raamat juba teine osa (vähemalt mulle jäi selline mulje), aga ma avastasin seda alles lugema hakates. Siiski ei takistanud raamatusündmustest aru saamist kuidagi see, et esimene raamat lugemata oli. Seega sobivad täiesti eraldi lugemiseks ka. Mõned sündmused olid üllatavad, aga ma oleksin rohkem põnevust soovinud. Minu jaoks jäi elevust ja närvikõdi veidi väheks. Samas oli selline mõnus ühe päeva ajaviitelugemine. 

4. Florika Kolbakova "Õpsid hoos ehk mõned lood minu maailmast" - Florika Kolbakova oli juba siis samas koolis inglise keele õpetaja, kui mina seal koolis käisin, aga mulle ta tunde ei andnud. Nüüd on ta Hooandja abil oma esimese reisiraamatu välja andnud ja otsustasin vaadata, milliseid seiklusi ühel natukene tuttaval õpsil koos teiste kolleegide ja õpilastega aastakümnete jooksul ette on tulnud. Mulle üldiselt reisiraamatud ei meeldi, aga tuttavate inimeste seiklustest on ikka huvitavam lugeda. Üldiselt jään selle juurde, et reisiraamatud pole minu jaoks, aga selle raamatu puhul oli natukene kahju, et raamat nii õhuke oli. Oleks veel tahtnud seikluste kohta lugeda. Kui reisiraamatus on seiklusi ja põnevaid juhtumeid, siis ma isegi võin reisiraamatu lugemist nautida. Aga tuimad reisikirjeldused pole kohe kindlasti minu jaoks. Raamat oli maailmajagude kaupa ära jagatud ja mul oli veidi kurb, et Euroopast oli nii vähe lugusid. Eks Euroopa on kõigile kättesaadav ja seetõttu ei tundu sellest kirjutamine ehk piisavalt atraktiivse ja seikluslikuna. Kuigi Euroopaga suudaksid kindlasti palju rohkemad inimesed end samastada ja seega oleks raamatut põnevam lugeda.

5. Kristi Piper "Tinderikooma" - Kunagi nägin, et keegi seda raamatut kiitis ja nii oli raamat mu lugemisnimekirjas pikalt oma aega oodanud. Tõsiasi, et tegemist on noortekirjandusega ütleb raamatu kohta üpris palju. Minu jaoks oli raamat veidi lapsik ja igav. Tegelikult pole lapsik päris õige sõna, aga raamat oli minu jaoks natukene liiga naiivselt kirjutatud (ja ma olen ise üsna naiivne inimene). Ma lootsin veidi vürtsikamaid sündmuseid raamatust leida. Vähemalt nende raamatut kiitvate postituste põhjal, mida ma näinud olin. Iseenesest jälle selline hea poole päeva ajaviitelugemine, aga mingit elamust täiskasvanule raamat ei paku. Noortele ehk meeldib rohkem.

6. Malin Persson Giolito "Sinu kätes" - Olin kunagi selle autori ühte raamatut lugenud (pealkirja enam ei mäleta ja hetkel pole aega otsida ka). Kuigi ma mäletan, et see raamat ei jätnud mulle just väga suurt lugemiselamust, otsustasin siiski seda raamatut lugeda, et äkki ikka on hea. Otsisin krimiraamatuid ja kuidagi juhuslikult sattusin selle raamatu peale. Mulle tundus, et pigem võiks see raamat ka noortele peale minna, sest räägib kahest 14-aastasest poisist, kes on Rootsis kohaliku jõuguga liitunud. Miks nad jõuguga liitunud on ja mida nad tegema peavad ja millise sündmuse ümber kogu raamat lõpuks keerleb, ma avalikustama ei hakka, sest muidu pole teistel huvitav lugeda. Mul oli veidi igav seda raamatut lugeda, sest minu nooruses ikka päris 9-aastased veel narkootikume ei tarvitanud (vähemalt ma arvan, et see polnud nii) ja seega tundus asi veidi ülepaisutatud. Aga eks kahju oli lugeda, kuidas politsei ei saa noortekampadele midagi teha, sest nad on alaealised ja kambad ise teavad seda väga hästi ja seetõttu kasutatakse kampades alaealisi just mitmete kriminaalkuritegude korraldamisel, sest alaealisi ei saa klassikalises mõttes karistada, st vangi panna. Eks see hakkab Eestis ka vist juba sinna suunda liikuma, et noored teavad oma õigusi ja sellest tingituna on karistamatuse tunnet päris palju. Seega soovitan eelkõige noortele lugemiseks, äkki avab raamat kellegi silmad, enne kui on lõplikult hilja.

Loe edasi

Suvelavastused 2023

Täna on 27. märts, rahvusvaheline teatripäev ja nagu juba on traditsiooniks saanud, jagan täna suvelavastuste nimekirja. Nimekirjas on siis ainult need lavastused, mida on korraldajad ise suvelavastusteks nimetanud, või mis on suveks tavalisest mängupaigast välja kolinud ja mida mängitakse ajavahemikus 1. juunist kuni 31. augustini. Repertuaariteatrite etendusi, mida samas ajavahemikus mängitakse, siit postitusest ei leia. Kuna alles on märtsi lõpp, siis kindlasti pole lavastuste nimekiri täielik. Koondasin siia hetkel ainult need lavastused, mille piletimüügiinfo on avalik. Ma tean, et tegelikult on veel suvelavastusi tulemas, aga need lisan nimekirja siis, kui sinna pileteid saab osta.

Suvelavastused ajalises järjekorras:

„MAVKA. Metsalaul“ 25. maist kuni 11. juunini Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis

"Korduseksam" (Kuliss OÜ) 1.–21. juunini ja 7. - 18. augustini 2023 Hüüru mõisas

„Robin Hood“ (Rakvere Teater) 2.–21. juunini 2023 Lammasmäe Puhkekeskuses

„Kolm musketäri“ (Ugala Teater) 2.–18. juunini 2023 Õisu mõisa pargis Viljandimaal

„Ainult jõed voolavad vabalt“ (Von Krahli Teater, Ekspeditsioon, Vaba Lava) 4.–14. juunini 2023 Vaba Lava teatrikeskuses

"Valed abielud" (Colombina MTÜ) 5. ja 8. juunil 2023 Lindakivi kultuurikeskuses

"Seitsmemagajapäev" (Tallinna Linnateater) 8.–21. juunini ja 8.–23. augustini 2023 Arvo Pärdi Keskuses

"Tantsuõpetaja" (Theatrum) 8. - 20. juunini 2023 Theatrumi saalis

"Turg" (Lutsu Teater) 9.–18. juunini 2023 Lutsu külaplatsil Põlvamaal

„Õppetund“ (Teater Nuutrum) 9.–18. juunini 2023 Tartu uues anatoomikumis

"Sünnipäevapidu" (Tallinna Linnateater) 10.–21. juunini ja 8.–24. augustini 2023 Rehe küünis Üksnurme külas Harjumaal

"Lärmisepa tänava Lota" (Teatribuss) 10. juunist kuni 1. juulini 2023 Teatri Kodu sisehoovis

"Kaheteistkümnes öö" (Salme Teater) 13. juunist kuni 12. juulini 2023 Lennusadama jahisadamas ja 9. juulil Tartus Antoniuse õues

"Kolmekesi kahevahel" (Käpipuu) 14. - 21. juunini 2023 Loobu mõisa aidas

“Merrevaade” (Endla Teater) 22. juunist kuni 24. augustini 2023 Endla Küünis

„Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldsest kalakesest“ (Jäneda Pullitalliteater) 25. juunist kuni 22. juulini 2023 Jänedal Pullitalliteatris.

„Mina, Sikenberg“ (Piibe Teater) 28. ja 29. juunil 2023 A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel.

„Rätsep Õhk ja tema õnneloos“ (näitetrupp Poolvillased) 29. juunist kuni 2. juulini Luke mõisa kultuuriaidas.

"Naisteranna needus" (Teater Nuutrum) 30. juunist kuni 16. juulini 2023 Eisma sadama paadikuuris Lääne-Virumaal.

"Vale" (Sundown Entertainment) 30. juunist kuni 17. juulini 2023 Teeristi villa tearigaraažis Noarootsis

„Hingest ja südamest“ (Eesti Noorsooteater) 2.–16. juulini 2023 ja 23.–30. augustini 2023 Tapa Raudteejaamas

"Topeltduubel" (Käpipuu) 2. -25. juuli 2023 Sagadi mõisas

"Majakavahi tüdrukud" (1Teater) 3.–21. juulini 2023 Ohtu mõisa Teatritallis Harjumaal

„Stseenid ühest abielust“ (SKENE Katus Kunstile) 5.–30. juulini 2023 Jaanihanso Siidritalus Pärnumaal

"Korvpall on saatanast" (Manosun OÜ) 6.–23. juulini Tartu kammivabrikus

"Sorgu tuletorni saladus" (Pärnu Suveteater) 6. - 23. juulini 2023 Pärnu jahtklubi purjekakuuris

"Ja ei jäänud teda ka" (Kellerteater) 8.–23. juulini 2023 Viinistu katlamajas

“Praegu pole aeg armastamiseks” (MTÜ R.A.A.A.M.) 8.–14. juulini 2023 Kernu mõisa küünis

"Neetud saar" (Teoteater) 8. juulil 2023 Viscosa Kultuuritehases Hiiumaal

„Minul on vari“ (Kontserdihunt) 12.–22. juulini 2023 Palmse mõisa pargis

„Armastus ja sunnitöö“ (Alle-Saija Teatritalu) 13.–23. juulini 2023 Alle-Saija Teatritalus Põlvamaal)

"Agulihärrad" (Teater Kilk) 13. juulist kuni 4. augustini 2023 erinevatel lavadel üle Eesti

“Diktaator, naljamees ja liiderdaja” (MTÜ R.A.A.A.M) 15.–17. juulini 2023 Kernu mõisa küünis

"Issanda teener" (Piibe Teater) 18.–30. juulini 2023 A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel

"Baldahhiinvoodi" (FIE Eili Neuhaus) 19. - 30. juulini 2023 Alatskivi lossis

„Suur Boy ja Väike Boy“ (Temufi) 20. juulist kuni 13. augustini 2023 Uueveski puhkealal Viljandis.

"Nõrkusehetk" (Sundown Entertainment) 22. juulist kuni 2. augustini 2023 Teeristi Villa teatrigaraažis Noarootsis

"Vihmameister" (1Teater) 24.–28. juulini ja 1.–4. augustini 2023 Ohtu mõisa Teatritallis Harjumaal

„Kihnu Jenka“ (Vana Baskini Teater) 26. juulist kuni 5. augustini 2023 erinevates mängupaikades üle Eesti

„Ada. Rääkimata lugu“ (Thors production) 26. juulist kuni 6. augustini 2023 Kiidjärve pargis Põlvamaal

"Külm supp" (Kuressaare Linnateater) 27. juulist kuni 8. augustini 2023 Lause puhketalu õuel Saaremaal.

"Leevaku kullakaevur" (Leevakk) 27. juulist kuni 6. augustini 2023 Leevaku külaplatsil Põlvamaal

"Kui palju maksab mees?" (Komöödiateater) 27. juulist kuni 4. augustini 2023 erinevatel vabaõhulavadel üle Eesti

"Metuusala" (Loo ja Mängu Selts) 29. juulist kuni 26. augustini 2023 Villike teatritalus Võrumaal. 

"Luikede järved" (Teater Must Kast) 1.–19. augustini 2023 Luke mõisapargis

"Ukuaru" (Emajõe Suveteater) 3.–19. augustini 2023 Vooremäel Tartumaal

"Viljandi lood: Jaan" (Ugala) 5. - 26. augustini 2023 Viljandi linnaruumis (lavastus algab Liiva tn 3 hoovist)

"Onu Bella tähestik" (Eesti Draamateater) 10. - 31. august 2023 Noblessneri valukoja Nobeli saalis

„Nukitsamees“ (LendTeater) 16.–26. augustini 2023 Tartumaa Tervisespordikeskuses Elvas

Hetkel pole mul endal veel ühtegi piletit suveks ära ostetud, kuigi vist peaks, sest paljudele etendustele on juba praegu ainult mõned üksikud piletid saadaval. Nimekirjas olevatest lavastustest tahaksin kindlasti ära näha 1Teatri „Majakavahi tüdrukud“, sest olen seda kunagi ühe harrastustrupi esituses näinud ja tean, et see tekst on täpselt minu jaoks. Siis veel on minu isiklikus suvelavastuste nimekirjas Kellerteatri „Ja ei jäänud teda ka“, Tallinna Linnateatri „Seitsmemagajapäev“, Musta Kasti „Luikede järved“ ja Lutsu Teatri „Turg“. Ideaalis, kui kõikide teiste kohustuste kõrvalt aega jääb, siis tahaks veel ka eelmisel suvel menukateks osutunud „Minul on vari“ ja „Ukuaru“ ära vaadata. Eks seda näitab muidugi aeg, kui palju ma suvel teatrisse jõuan, sest eelmine suvi näitas, et ma võin plaane teha, aga saatus võib kõik plaanid ära rikkuda. Ma ise muidugi loodan salamisi, et jõuan teatrisse rohkem, kui siin välja lubatud sai.

Loe edasi

Savvusanna sõsarad

 

Foto: Kaader filmist

Ma olen põhimõtteliselt saunas üles kasvanud. Nii kaua kui ma end mäletan, olen ma laupäeva õhtuti maal vanaema juures saunas käinud. Saunas käidi ikka nii, et kogu suguvõsa tuli kokku ja ajapikku tekkis oma järjekord, et kes kellega koos saunas käis ja kes peale keda sauna läks. Mingi hetk oli emal selline töökoht, et reedeõhtuti sai tööl saunas käia ja nii ma siis käisin ka naistega koos saunas ja kuulasin laval neid huvitavaid jutte, mida seal räägiti. See töökoha saun oli muidugi suurem ja ühiskondlikum ning seepärast meeldis mulle ikka vanaema juures olev maasaun rohkem, sest see oli minu jaoks natukene rohkem päris saun.

Minu jaoks ongi päris saun ikka puukerisega saun, mis asub eraldi majas, sest sellise saunaga olen ma üles kasvanud ja selline saun on osa minu vereringest. Ilmselt on saun minusse nii tugevalt sisse juurdunud osalt seetõttu, et mu emapoolsed vanavanemad on pärit Vana-Võromaalt, kus see saunatraditsioon ja eelkõige suitsusauna traditsioon on eriti tugevalt arenenud. Tegelikult oli meil ka maal kunagi suitsusaun, aga siis polnud vist mina veel sündinud või olin liiga väike, et seda mäletada. Mina mäletan ikka soome sauna.

Just selle Vana-Võromaa saunakombestiku pärast tahtsingi ma Anna Hintsi filmi „Savvusanna sõsarad“ vaadata. Ma muidugi kujutasin oma vaimusilmas ette, et film räägib rohkem saunakombestikust ja sauna tegemise traditsioonidest. Natukene oli seda teemat ka sisse põimitud, kuid filmi põhiline fookus oli ikkagi naiseks olemise ilu ja valu. Peamiselt näitab film paljaid naisi suitsusauna laval leili võtmas ja vihtlemas ja rääkimas. Just rääkimise kaudu tulevadki kõik naiseks olemise head ja halvad küljed välja, sest saun puhastab nii ihu ja hinge ning seetõttu on saunalaval võimalik rääkida nii armastusest, seksist, abordist, vähist, vägistamisest ja kõigest muust, millega naised elu jooksul kokku võivad puutuda. Ma usun, et iga naine, kes filmi vaatama läheb, leiab sealt vähemalt ühe asja, millega samastuda või mis teda puudutab.

Nagu ma sõbrannale ütlesin, siis kui abort, lesbiks olemine ja vägistamine välja jätta, siis räägib see film totaalselt minust. Kuidas naised end paratamatult teiste naistega (olgu selleks siis vanem õde, ema, sõbrannad, meediakangelased jne) võrdlevad ja seetõttu maha teevad, oskamata end armastada sellistena nagu me oleme. Sest tegelikult oleme me kõik ilusad just sellistena nagu me oleme ja me peame end armastama. Eriti meeldis mulle see, et filmis ei näidatud viimseni sätitud modellikehadega naisi, vaid naisi meie ümbert. Kellel oli rinnavähi tõttu ühest rinnast tükk väljas, kellel oli rohkem kehakumerusi või tselluliiti, kelle keha kattis rohkem karvu, kes oli lakitud küüntega, kes pikkade juustega, kes lühikeste juustega jne. Sest tegelikult oleme me kõik omamoodi ja just seda peaks väärtustama ning selle poole püüdlema. Selles osas oli film igati aus ja midagi ei ilustatud. Näiteks olin ma šokeeritud sellest, et nii otse näidati kuidas menstruaalveri mööda jalgu alla voolab. Samas on ka see tavaline osa naiseks olemisest. Meestele ilmselt võib filmi häiriv olla, sest sisuliselt kogu film näitab alasti naisekehasid ja need kehad pole alati nii ilusad, nagu mehed interneti vahendusel harjunud on. Aga kõikidele naistele võiks küll film olla ärkvele raputajaks, mis paneb oma elule vaatama hoopis teise pilguga.

Siiski polnud kogu film ainult üks suur alastus ja naiseks olemisest rääkimine. Natukene ikka räägiti saunatraditsioonidest ka. Näiteks kuidas saunas käimise kohustuslik osa on veekogus käimine, olgu selleks siis mis aastaaeg tahes. Meil oli küll maal tiik otse sauna kõrval, aga kui ma laps olin, siis lapsi saunast tiiki ei lubatud ja hiljem oli juba tiik nii palju kinni kasvanud, et sinna ei saanud minna. Aga seda ma mäletan küll, et talvel sai saunast õe mindud ja siis natukene aega lumes oldud ja siis tagasi lavale mindud. Kui lund ei olnud, oli jahutava vihma käes ka väga mõnus olla. See muidugi eeldab seda, et saun on piisavalt eraldatud, et saaks niimoodi paljalt õues olla. Isegi sauna juures ringi luusiv koer tuli mulle lapsepõlvest tuttav ette. Ainult selle vahega, et me vedasime vahepeal ikka vennaga koera ka lava peale, kui me veel nii väikesed olime, et koos vennaga saunas käisime. Ma võiksin veel pikalt rääkida sauna kütmisest, vee tassimisest sauna, vihtade tegemisest jne, millest ka kõigest veidi filmis aimu antakse.

Lisaks puudutab film ühe vanema naisterahva (vähemalt hääle järgi jäi mulje, et tegemist oli eaka naisterahvaga, sest naisterahvast näidati läbi saunasuitsu ainult aimatava viirastuslike piirjoontena) jutu läbi ka sauna olulisust minevikus. Ilmselt oleme kõik kuulnud või lugenud, et saunas käidi sünnitamas ja sauna mindi surema või surnuid pesema ning mõned vaesemad inimesed lausa elasid saunas. Seega saun on eestlastele läbi ajaloo juba püha paik olnud. Seoses püha paigaga on jäänud püsima ka mitmed traditsioonid, kus sauna minnes sauna teretatakse või siis kiidetakse saunakütjat, veetoojat, leiliviskajat jne. Mina selliseid tänamise ja teretamise rituaale ei tea, kuigi eks vahel on ikka mõttes või ka kõva häälega hea leili või hea sauna eest tänatud. Mis filmis minu jaoks veidi võõraks jäi, oli loitsimise teema. Nimelt näidati filmis, et saunas saab kehast kurje vaime välja ajada ja igasugu kaitsesõnu peale lugeda. Iseenesest see ei tundunud mulle võõras, aga sellise kombestikuga pole ma väga kursis lihtsalt ja seetõttu tekkis väike küsimus, et kas tõesti seda kusagil tehakse.

Kui mulle öelda savvusann või suitsusaun, siis mu esimene assotsiatsioon on ikka suitsuliha. Mis teha, kui söök mulle oluline on. Ma oleks hea meelega kinos ka selle filmi kõrvale söönud sõira ja suitsuliha. Popkorn tundus kuidagi kohatu sellise filmi jaoks. Igatahes näidati filmis ka seda, kuidas lihakänakad suitsusauna lae alla suitsema pannakse. Liha suitsetamise osas oli vist kõige küsitavam hetk see, kui ema andis imikule väikseid suitsuliha tükikesi. Mind see ei häirinud, sest ma usun et ma olin ise see sama imik, kellele juba maast madalast erinevat talutoitu imeväikestes kogustes maitsta anti. Aga ma kuulsin tagumisest reast küll sosinat, et suitsuliha ju tekitab vähki ja kuidas seda saab üldse nii väikesele imikule anda ja kas imik üldse tahket toitu tohib süüa. Kui keegi nüüd ka väga muret tundma hakkab, siis see lihatükk oli tõesti imepisike ja ma usun, et selle lapsega ei juhtunud midagi. Kõike ei saa ka keelata ja laste eest eemale hoida.

Igatahes mulle tundub, et ma olen sisimas ikka tõeline maasool, sest ma tahaks ka sellist natukene väinud väljanägemisega sauna, mille ümber kasvab tõeline elurikkus. Ja ühte head naisteseltskonda, kellega seda sauna nautida. Ainult, et ma lisaks omalt poolt veel sõira ja suitsuliha vaagna ka sinna idülli. Minu hingekeeli puudutas film igatahes väga sügavalt ja mul oli peale filmi nägemist selline tunne nagu oleks ma oleks saunas käinud hinge puhastamas. Soovitan julgelt kõikidele naistele. Meestele võib sellises koguses alasti (eelkõige hingeliselt alasti) naiste nägemine traumeeriv kogemus olla.

Dokumentaalfilm „Savvusanna sõsarad“:
Režissöör ja stsenarist on Anna Hints
Produtsent on Marianne Ostrat (Alexandra Film, Eesti)
Kaasprodutsendid on Juliette Cazanave (Kepler22 Productions, Prantsusmaa), Hlín Jóhannesdóttir (Ursus Parvus Island) ja Eero Talvistu † (Eesti).
Filmi operaator on Ants Tammik
Monteerijad Hendrik Mägar, Tushar Prakash, Qutaiba Barhamji, Martin Männik ja Anna Hints
Heli salvestas Tanel Kadalipp ja Patrick McGinley
Helirežissöör on Huldar Freyr Arnarson
Heliloojad Edvard Egilsson ja ansambel EETER (Anna Hints, Marja-Liisa Plats, Ann Reimann).

Filmi valmimist toetasid Eesti Filmi Instituut, Eesti Kultuurkapital, Centre national du cinéma et de l’image animée, SACEM, Sundance Institute Documentary Fund, Islandi Filmikeskus ning Tartu Filmifond. Projekti arendati Ice & Fire Docs dokfilmide arendusprogrammis. Projekti esitleti IDFA Forumil ja Nordisk Forumil.

Loe edasi