24/09/2021

Festival "Kuldne mask Eestis" tuleb taas

 

Foto on pärit veebilehelt goldenmask.ee

Käisin teisipäeval Teatriteaduse Üliõpilaste Looži vestlusringis, kus Tartu Ülikooli teatriteaduse professor Anneli Saro ja Tartu Suveteatri Seltsi asutaja ning näitleja ja lavastaja Andres Dvinjaninov arutlesid 1990ndate suveteatribuumi üle. Mulle jäi sealt kõlama mõte, et Dvinjaninov käis 90ndate alguses Soomes suveteatrit tegemas ja vaatamas ning otsustas hiljem sama ka Eestis tegema hakata. See viis mind mõttele, et tänapäeval on asjad ikka palju lihtsamaks tehtud ja igasuguseid uusi ideid saab ammutada nii internetiavarustest kui ka välismaalt, sest piirid on lahti ja teatritegijad käivad üksteise tegemisi ohtralt vaatamas. Ja see avardab nii palju nii teatritegijate kui ka –vaatajate maailmapilti ning meie kultuuriruumi üleüldiselt. Praeguses pandeemia olukorras on piiride ülene läbikäimine küll veidi raskendatud, aga kes väga tahab, siis võimalusi ikka leiab.

Näiteks algab nüüd kohe oktoobri alguses Eestis Vene teatri paremaid lavastusi tutvustav festival Kuldne Mask Eestis. Eelmisel aastal jäi festival pandeemia tõttu ära ja seega on sellel aastal harukordne võimalus Eestis näha tippude tipplavastusi, sest festivalile on oodata Vene teatri kahe viimase aasta parimaid lavastusi. Mängitakse lavastusi 5.–26. oktoobrini nii Tallinnas, Narvas kui ka Kohtla-Järvel. Nende asukohtade järgi võiks mõelda, et festival on eelkõige suunatud venekeelsele elanikkonnale, kuid nii see kohe kindlasti ei ole. Kõik teatrihuvilised hoolimata soost, rahvusest, vanusest ja emakeelest on festivalile oodatud.

Jah, kõik lavastused on vene keeles, kuid festivalile oodatakse siiski ka eesti keelt rääkivaid teatrisõpru ja kõikidel etendustel on olemas sünkroontõlge eesti keelde. Seega ei pea keegi muretsema, et puuduliku vene keele oskuse tõttu jääb teatrielamus saamata. Kõik need inimesed, kes on minu blogi lugenud, peaksid minu teatrimaitset juba tundma. Kui te jagate minuga sarnast teatrimaitset, siis võin käe südamele panna ja öelda, et festival Kuldne Mask Eestis on midagi ka teie teatrimaitsele. Jah, piletihinnad võivad tunduda pigem kallimapoolsed, kuid selle eest saate te kustumatuid elamusi väga pikaks ajaks. Eestis tuleks ilmselt sama kustumatute elamuste saamiseks võrdväärset lavastust tikutulega taga otsida. Seni jõuate te oma raha mitme teise lavastuse pileti peale ära raisata ja lõppkokkuvõtteks olete ikkagi sama summa teatripiletitele ära kulutanud. Ühesõnaga mina julgustan krõbedast piletihinnast hoolimata festivalile pileteid ostma.

Minul oli võimalus esimest korda Kuldse Maski festivalil osaleda 2019. aastal, kui ma nägin Dmitri Krõmovi lavastatud „Serjožat“. Olgugi, et sellest teatrikülastusest on kaks aastat möödas, mäletan ma nähtud etendust sama selgelt nagu see oleks olnud eile. Ja need emotsioonid… Ma olen küll Eestis viimasel ajal päris palju head teatrit näinud ja saanud vägevaid emotsioone (nt Eesti Draamateatri „Lehman Brothers“), kuid „Serjožaga“ ei anna neid emotsioone võrrelda. Ma isegi ei oska ette kujutada kui ülevad emotsioonid mind veel siis oleksid vallanud, kui ma vabalt vene keelt valdaksin, sest paratamatult läks mul mõni nüanss ikkagi tõlkes kaduma.

Aga võib öelda, et sellega minu armastus Vene teatri vastu alles algas. Kahjuks Vene Draamateatrisse Tallinnas pole ma ikka veel jõudnud (aga ma loodan selle vea parandada), kuid selle aasta kevadel oli mul võimalus osaleda veebis peetud Russian Case teatrifestivalil. Sellest, mida ma festivalist ja nähtud lavastustest arvasin, kirjutasin kevadel ka oma blogis pikemalt. Nagu ma kevadel blogipostituses kirjutasin, siis lootsin väga, et nii mõnigi veebis nähtud lavastustest ka kunagi Eestisse jõuab, et ma saaksin seda päris teatrilaval näha. Võib öelda, et kõrgemal pool on minu soove kuulda võetud.

Nimelt on sel aastal võimalus festivalil näha Moskva Rahvaste Teatri lavastust „Gorbatšov“, mis mulle veebis vaadates väga meeldis. Lavastajaks lätlane Alvis Hermanis, kes on oma headuses kindlasti väga paljudele eesti teatrisõpradele juba tuttav. Vähem tuttavad on ilmselt näitlejad -  Tšulpan Hamatova ja Jevgeni Mironov, kes on Venemaal vägagi tunnustatud ja kõrgelt hinnatud. Ja see, mida nad kahekesi laval teevad, on tõeline nauding. Ma võin küll praegu natukene valesti mäletada, aga minu meelest olid mõlemad näitlejad kogu etenduse aja laval ja kogu kostüümide vahetus ja grimmi tegemine toimub laval publiku silme all. Saavad teatrivaatajad ka veidi aimu sellest, kuidas näitlejast saab keegi teine. Kindlasti pakub eestlastele (ja kõikidele endise NSV Liidu elanikele) elamuse oma riigipea nägemine hoopis inimlikumast vaatenurgast, kui seda ilmselt ollakse harjunud tegema.

Ühesõnaga oli mul suursugune plaan, et kui „Gorbatšov“ Kuldse Maski festivalil Tallinnasse tuleb, siis mina lähen vaatama. Ja selle plaaniga elasin ma kuni praeguse hetkeni. Nüüd hakkasin mõtlema, et miks ma teistele lavastustele võimalust ei anna. Ise kiidan kui hea on Vene teater ja siis jätan võimaluse kasutamata. Seega, võib juhtuda, et muudan oma plaane ja avardan veelgi oma silmaringi Vene teatri paremiku osas. Sest kui võimalus on antud ja suurelt Venemaalt teater meile koju kätte tuuakse, siis tuleb ometigi seda võimalust kasutada.

Miks üldse vaadata sõnateatrit, kus tõlkes võib midagi kaduma minna? Festivalil on võimalus vaadata ka tantsulavastust. Belgia koreograaf Jeroen Verbruggen pani kokku teatri Moskva Ballett klassikalise ja kaasaegse tantsu trupid. Sellise huvitava koosluse esituses saab näha lavastust „Tantsupõrand“, mis räägib Ameerika tantsumaratonidest Suure Depressiooni ajal. Mulle on alati tundunud, et Venemaal on väga kõva balletti tase, seega võiks ju end ka selles osas harida. Kuigi ma pole eriline tantsulavastuste armastaja, siis ilmselt oleks see elamus omaette.

Veel osalevad festivalil Teater Sovremennik lavastusega „Kogutud teosed“, Rahvaste Teater lisaks „Gorbatšovile“ ka lavastusega „Iraani konverents“ ja Satirikoni Teater lavastustega „Naljamehed“ ning „Konstantin Raikin. Oma häälega“. Ja nagu tuntud telereklaamides öeldakse, siis ka see pole veel kõik. Nimelt on selle aastasel festivalil olemas ka eraldi noorele vaatajale mõeldud nädalalõpu programm. 22. – 24. oktoobrini mängib Teater Karlsson Haus lastele kolme erinevat lavastust – „Lugu ausõnast“, „Tibuke“ ja „Vahtramäe Emil“. Siiski tasub silmas pidada seda, et noorele vaatajale mõeldud programmi lavastustel puudub sünkroontõlge eesti keelde ja seega tasub seda vaatama minna lastega, kes vene keelest aru saavad.

Ja tegelikult pole ka see veel kõik. Nagu ühele õigele festivalile kohane, on festivalil olemas ka off-programm mille üritused on tasuta ja sinna on oodatud kõik teatrihuvilised. Off-programmiga saab täpsemalt tutvuda SIIN.

Festivali pileteid saab osta Piletilevist SIIN

Festivali kohta saab rohkem lugeda nende koduleheküljelt goldenmask.ee

19/09/2021

Igatsuse rapsoodia

 15. septembril 2021 Eesti Draamateatris

Foto: Heikki Leis

Eeldamine pidi teadupärast kõikide p***eminekute ema olema. Seega oleks ma pidanud teadma, et enne teatrisse minekut ei tasu midagi eeldada ja oma ootusi kõrgeks ajada. Siiski ma sel korral seda tegin, sest esiteks on Priit Pedajas siiani olnud üks mu lemmiklavastajatest, kes kasutab enamasti väga tugevaid näitlejaid ja mulle tugevad näitlejatööd meeldivad. Pedajase lavastajakäekiri on ka siiani mulle meeldinud. Rääkimata sellest, et varasemalt on ta mitut Brian Frieli näidendit lavastanud ja need on suurt kõlapinda saanud. Kuna ma pole veel ühtegi Frieli näidendist valminud lavastust näinud, siis tundus praegu viimane aeg see viga parandada. Eriti siis kui Pedajas on lavastaja ja on lootust perekonnadraamale, sest mingil põhjusel on perekonnadraamad mind alati huvitanud.

Sisututvustuse põhjal ma just perekonnadraamat ootasingi. Koos väikese meditsiiniliste viguritega, sest suurem osa tegevusest pidi ikkagi vanadekodus toimuma. Ja mulle oma eriala tõttu meeldib alati vaadata, kui lavastuse tegevus on mingil moel meditsiiniga seotud. Ja vanadekodu mingil määral seda on. Seda enam, et Ülle Kaljuste on mulle siiani eakate naistena meeldinud (siinkohal tasub meenutada Grace ja Glorie lavastust), siis olin automaatselt ka sel korral valmis meeldivaks teatrielamuseks sest Pedajase lavastustes on alati naisnäitlejad väga tugevaid rolle teinud ning nii ma lootsingi, et Kaljuste teeb ka sel korral vanadekodu elanikuna mulle meelepärase rolli. Kaljuste kehastada oli peategelase Cass´i osa, kes saabus mitmekümnete aastate tagant uuesti koju Iirimaale ja kelle tema pere otsustas vanadekodusse panna tema käitumise ja kommete tõttu.

Kui eelmistest lõikudest võib jääda mulje, et tegemist ei olnud kõige õnnestunuma lavastusega, siis päris nii see tegelikult ei olnud. Lihtsalt olin eelduste põhjal oma lootused nii kõrgeks ajanud ja kuna ka viimased teatrikogemused on äärmiselt positiivsed olnud, siis tundubki iga lavastus, mis pole sama suurepärane kui „Lehman Brothers“, veidi kehvemana. Kuigi sel korral oli minu peamine probleem see, et mulle tundus, et näitlejatega oli midagi laval valesti. Ometigi pidi esialgselt lavastus esietenduma veebruaris, kuid see lükkus pandeemia tõttu edasi ja seega oli näitlejatel justkui pool aastat lisaaega proovide tegemiseks ja lavastus oleks pidanud igati valmis olema. Tegelikult sain ma esimeste minutite jooksul isegi päris palju naerda. Kohati oli mul nii naljakas, et mul hakkas endal veidi imelik, et miks keegi teine ei naera. Kuna ma istusin üsna esimestes ridades, siis üritasin ma kogu jõust naeru tagasi hoida, sest see oleks kummaline olnud, kui ma seal kogu südamest naernud oleks, samal ajal kogu saal vaatab vaikides.

Käest läks lavastus minu jaoks ära siis, kui ma nägin, et Ain Lutsepp tuli lavale kiirköitjaga, mis meenutas väga tekstiraamatut. Veidi hiljem avastasin täpselt samasuguse tekstiraamatut meenutava kiirköitja ka Laine Mägi ja Märten Metsaviiru käes. Mul vist vajus isegi suu veidi lahti, sest ma mõtlesin esimese hooga, et mis toimub. Kõik näitlejad olid nagu minu mäletamist mööda kavalehel kirjas ja seega ei tohiks nad olla kellegi asemel lavale saadetud, et tekst pole peas ja tuleb tekstiraamatut kasutada. Ühesõnaga mu ajus oli sel hetkel lihtsalt üks suur küsimärk, sest ma poleks sellist asja kohe kuidagi oodata osanud. Lõpuks mängisid nad selle nii välja, et perekond otsustas Cass´i loo kirja panna ja sellest jõulunäidendi teha ja seepärast olid need kiirköitjad laual. Kas see ka tegelikkuses nii oli, või oli see ainult improvisatsioon, et kuidagi põhjendada kiirköitjate olemasolu, seda ma ilmselt teada ei saagi. Tõe huvides peaks siiski vist ütlema, et teksti sealt väga palju maha ei loetud. Mõned korrad jäi mulle mulje justkui Ain Lutsepp vaataks sealt teksti, aga see oli ka kõik. Kaljuste mõned korrad kergitas seda kiirköitjat ja imestas teose pealkirja üle. Kusjuures perekonna jõulunäidendi pealkirjaks oli „Cass McGuire armastused“, mis oli esialgselt ka lavastuse tööpealkiri. Seega ma ei oska seisukohta võtta, kas see oli algusest peale plaanitud selliselt ja oligi juba Frieli poolt sisse kirjutatud, või oli tegemist oludest sunnitud muudatusega.

Ma kaldun vägisi siiski uskma seda, et laval ei olnud kõik korras. Vähemalt Lutseppa pole ma küll kunagi sellisena laval näinud. Justkui oleks tal laval olek äärmiselt vastumeelne olnud, eriti oli seda näha ja tajuda tema olekust ning näoilmetest lõpus kummardamise ajal. Üldse tundus mulle et iga kord kui Lutsepp lavale tuli, läksid ka kõik teised näitlejad pingesse ja olid valmisk ohe olukorda päästma. Ma tahaks väga loota, et tegemist oli ainult minu ettekujutuse viljaga. Aga see, kuidas Lutsepp tekstiga soperdas, vahepeal mõtles ja kuidas ta üleüldse teksti esitas, rääkis minu jaoks midagi muud. Või kui see oligi roll mis pidi selline olema, siis ma viskaksin kivi lavastaja kapsaaeda, sest sellist rollilahendust ma ei suuda loo seisukohast kuidagi mõista. Minu puhul ei aidanud selline rollilahendus kuidagi lavastuse mõistmisele kaasa, vaid nagu ka siit postitusest näha, viis mõtted hoopis lavastusest kaugemale ja ma hakkasin mõtlema, kas näitlejatega on ikka kõik korras, et nad selliseid rolle teevad. Ja sellist mõtet ei tohiks publikul teatrisaalis istudes mitte kunagi tekkida.

Nagu Pedajase lavastustes tavaliselt, teevad ka sel korral naised muidugi väga suurepärased osatäitmised. Eriti tasub kiita Ülle Kaljustet, kes ekstsentrilist Cassi kehastas. Juba see, milliseks Kaljuste grimmeerijate ja kostümeerijate poolt tehtud oli, tekitas minus esimese naeruturtsatuse. Aga kui sa oledki klouniks muudetud, siis selline välimus annab sulle juba ka teatud eelise laval lollusi teha. Ja Kaljuste kasutab selle eelise igal sekundil ära ja möllab purjus Cassina laval täiega. Kuigi mulle tundus, et valdavalt vanemasse generatsiooni kuuluv publik ei nautinud sellist näitleja enda lolliks tegemist ja leidsid, et targem on vaheajal lahkuda. Mõni jäi siiski ka kohale, aga ainult selleks, et näha, kui palju hullemaks saab asi minna. Vähemalt nii kuulsin ma enda läheduses inimesi rääkimas. Ma ütleks, et siiski nii hull see asi ka ei olnud. Vähemalt minu jaoks.

Nauditavat oli ka ikka omajagu. Meesnäitlejatest tooksin ma eraldi välja Martin Veinmanni, kelle härra, või semu (nagu Cass teda kutsus) Ingram oli väga muheda ja armsa olekuga. Minu meelest oli härra Ingram täpselt selline armas ja sümpaatne hallipäine vanahärra, kellesse kõik töötajad hooldekodudes või haiglates alati hästi suhtuvad, sest ta pole pahatahtlik, näeb soliidne välja ja samal ajal on temas midagi lapselikult siirast ja armsat mis sunnib sind teda mingi erilise hellusega kohtlema. Muidugi see väikeste sammudega aeglaselt tippiv kõnnak oli parim. See ajas mind ka päris mitmel korral naerma. Kuigi see võib täiesti olla tingitud sellest, et mul tekkisid sellise kõnnakuga töised assotsiatsioonid ja see ajas mu naerma. Aga tegelikult pole ju oluline, mis naerma ajab. Eks igaüks leiab endale midagi sobivat, mis teda lavastuses kõnetab. Ja ma nägin veel mõnda inimest, kes teatud kohtades kõval häälel naerma purskasid.

Mulle pakkus veel päris mitmel korral nalja Viire Valdma kehastatud Trilbe, kes oli härra Ingramiga nagu paarisrakend, jalutades koos vanadekodus ringi, et sooja saada. Aga mitte see ei pakkunud mulle lõbu. Hoopis nauditavam oli vaadata, kuidas Trilbe valmistus õpilaste etluskonkursil kohtunik olema ja harjutas juba enne võistlust oma tänukõnet osalejatele. Ja muidugi need luuletused, mida Trilbe väga hignestatult ise oma kaaslastele esitas. Või stseenid, kus Trilbe ja härra Ingram teineteise elulugusid vaheldumisi esitasid. Ma isegi ei oska täpselt öelda, mis mulle Valdma ja Veinmanni mängus kõige rohkem meeldis, aga iga kord kui nemad lavale tulid, avastasin ma end üsna pingsalt neid jälgimas ja silmadega saatmas, kuhu iganes nad siis ka parajasti ei liikunud. Eks inimene üritab ikka kaoses mingit pidepunkti leida ja mulle tundub, et kogu selle kaose keskel olid Valdma kehastatud Trilbe ja Veinmanni kehastatud härra Ingram need ainsad kahe jalaga maa peal olevad tegelased. Nad ei pidanud tähelepanu saamiseks tegema hullusi (nagu Kaljuste) ega üle mängima (nagu mulle veidi tundus Laine Mägi puhul).

Natukene kahju on mul sellest, et Ester Pajusoo emana ja Mari Lill proua Butcherina nii vähe nö lavaaega said. Kui nii head näitlejad on olemas, siis tundub veidi näitlejate raiskamisena see, et näitleja peab kogu laval oleku aja ainult ratastoolis istuma ja saab mõned üksikud lühilaused öelda. Või tuleb näitleja ainult lõpus lavale ja saab samuti paar lauset öelda ja siis ongi kõik. Kusjuures kummagi rolli puhul ei olnud minu meelest tegelane oma paari lausega loo seisukohast nii oluline, et kindlasti on vaja see tegelane lavale tuua. Seega ei saa ma aru, miks Pedajas otsustas kaks nii tugevat näitlejat eraldi nii lühikeseks ajaks lavale tuua. Kui mõlemad tegelased siiski oli vaja lavale tuua, oleks võinud ema ja proua Butcherit kehastada üks ja sama inimene. Praegu ootasin ma kogu aeg, et millal Pajusoo ja Lill midagi huvitavat teeksid, aga selleks neile võimalust ei antudki. Eks vanemate näitlejate saatus vist kahjuks ongi selline, et neile enam suuri rolle ei anta. Aga sellest on mul tõsiselt kahju, et vanusega suurepärased näitlejad lihtsalt hakkavad tahaplaanile jääma.

Üleüldse jäi kogu lugu minu jaoks veidi segaseks. Ehk ma pole sellise loo mõistmiseks õiges vanuseklassis veel. Aga kogu Cassi minevik oli minu jaoks liiga katkendlik ja jäi seega ebaselgeks. Ma sain aru, et ta läks 50 aastat tagasi Iirimaalt Ameerikasse, sai seal baaridaamina tööd ja töötas seal seni kuni baari omanik suri, ning seejärel pöördus Cass tagasi Iirimaale. Eemal oldud ajaga kaasnesid ohtralt alkoholi ja vabameelsed suhted. Aga mis suhted tal oma venna ja tema perega olid, need suhted ei saanudki minu jaoks justkui päris selgeks. Ja sellest on mul veidi kahju, sest just seda perekonnasuhete klaarimist ma ootasingi kõige rohkem. Kahjuks oli seda osa just kõige vähem, või siis oli see kuidagi arusaamatult esitatud. Kohati tundus mulle, et lugu oli jutustatud põhimõttel natukene siit ja natukene sealt, kuid see ei mõjunud väga hästi. Ühtse terviku tajumise asemel mõjus lugu kaootiliselt ja seda oli raske jälgida.

Veidi kummaliselt mõjus minu jaoks ka kunstiline teostus. Näiteks ei saanud ma väga hästi aru, miks pidi Cass välja nägema nagu juudi jõulupuu. Ma usun, et tema ekstsentrilisust ja erinevust kõigist teistest oleks saanud ka ainult meigi või suurte värviliste ehetega edasi anda. Praegu tekitasid tema segamini meik, suured värvilised ehted, mitu kihti liiga kirevaid riideid ainult ühe suure küsimärgi. Sama suure küsimärgi tekitasid ka lavakujunduses küljelt näha olevad puidust dekoratsioonide toed. Natukene oli selline tunne saalis viibides, justkui oleks tegemist kiiruga välja töötatud lavakujundusega, mis vastab põhimõttele, et „käib kah“.

Tegelikult võib kogu lavastuse kohta öelda, et käib kah. Kuigi Lutsepp tekitas minus suure küsimärgi, julgen ma öelda, et tegelikult said näitlejad väga hästi hakkama ja suurepärased näitlejad ning hea näitlejatöö on lavastuse ainus nauditav osa. Kõik eredamad hetked on minul seotud siiski näitlejatöödega. Kõik muu kahjuks tervikule kaasa ei aidanud ja tekitas pigem ainult küsimuse „miks?“. Üldiselt ma ei soovita vaatama minna, sest neid suurepäraseid näitlejatöid saab ka mujal vaadata. See on vist see koht, kus ma peaksin õnne tänama, et ma selle lavastuse põhjal oma bakalaureusetööd ei plaani enam kirjutada. Sest esialgu mul just selline plaan umbes aasta tagasi oli. Ma olen nüüd natukene Eesti Draamateatris pettunud, et nad mulle pettumuse suutsid valmistada. Aga arvestades seda kui palju häid teatrielamusi ma viimasel ajal saanud olen, siis oligi vaja väikest kontrasti, et saada aimu kui kirev teatrimaastik meil tegelikult Eestis on.

Autor: Brian Friel
Lavastaja ja muusikaline kujundaja:  Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskujundaja:  Priidu Adlas
Mängisid:
Ain Lutsepp – Harry McGuire
Märten Metsaviir – Dom McGuire (Harry poeg)
Ester Pajusoo – ema (Harry ema)
Laine Mägi – Alice (Harry abikaasa)
Ülle Kaljuste – Cass (Harry õde)
Amanda Hermiine Künnapas – Tessa (vanadekodu põetaja)
Tõnu Oja – Pat Quinn (vanadekodu elanik)
Viire Valdma – Trilbe Costillo (vanadekodu elanik)
Martin Veinmann – härra Ingram (vanadekodu elanik)
Mari Lill – proua Butcher (vanadekodu elanik)
 
Kes soovib lavastusega lähemalt tutvuda, siis seda saab teha Eesti Draamateatri kodulehel SIIN.

16/09/2021

Mängu ilu

 9. septembril 2021 Tartu Uues Teatris (Festivali Draama 2021 raames)

Foto: Gabriela Urm

Mis mälestused teil tekivad, kui mainida rahvastepalli? Minu esimesed mälupildid ei ole just kõige meeldivamad ja kui ma peaksin valima, siis ma kuuluksin sellesse gruppi, kes keelustaks rahvastepalli koolides ära. Sest see oli peamine mäng, mida me algklassides kehalise kasvatuse tundides mängisime ja mulle tundus siis, et poiste peamine eesmärk oli võimalikult tugevalt palli lüüa, et see, kes palliga pihta sai, ikka võimalikult haiget saaks. Ja mina sain selle palliga ikka päris esimeste hulgas pihta ja enamasti olid need löögid päris valusad. Ilmselt rahvastepall ongi põhjus, miks ma tulevikus kehalise kasvatuse tunde vihkama hakkasin. Ja miks ma praeguseni palle kardan.

Just rahvastepalli poolt või vastu kehalise kasvatuse tundides hääletavadki Jan Jaatus (Jan Ehrenberg) ja Elise Eitus (Elise Metsanurk) Tartu Uue Teatri lavastuses “Mängu ilu”. Debatis kaalutakse erinevaid argumente nii rahvastepalli poolt kui vastu, kuni selleni välja, et rahvastepallist loobumine koolis mõjutab kogu meie ühiskonda väga drastiliselt. Aga lavastus ei keskendu siiski ainult rahvastepallile ja tema positiivsetele ning negatiivsetele külgedele. Nagu pealkirigi viitab, vaadatakse mängu ilu laiemalt.

Lavastus on noorte tegijate, lavastaja Andreas Aadel ja näitlejad Elise Metsanurk ja Jan Ehrenberg lõpetasid kõik lavakunstikooli 20. lennu 2020. aastal, proovide käigus sündinud improvisatsiooni tulemusena valminud. Kuigi provides tehtud etüüdide põhjal on Elise Metsanurk teinud dramatiseeringu, millest etendustes suuresti lähtutakse, jätkub etendustes ruumi ka improvisatsioonile. Näiteks mängitakse laval sulgpalli ja see stseen on suuresti improvisatsioonil põhinev, kuna palju sõltub stseenis sellest, kuhu sulgpall maandub või kuidas vastane parajasti palli lööb ning sellele vastavalt siis ka reageeritakse. Eks see olegi mängu ilu, et alati pole võimalik kõike 100% täpsusega ette teada ja alati tuleb olla valmis improviseerimiseks. Noored näitlejad saavad improviseerimisega väga hästi hakkama.

Kuigi suurem rõhk on lavastuses spordil ja eri stseenide käigus mängitakse nii rahvastepalli ja tennist, hüpatakse üle kitse, esitatakse lindikava ning ronitakse ronimispuudel, ei ole tegemist ainult spordist rääkiva lavastusega. Sport on ainult üks väljendusvahend, mille abil edastada inimeste võitlushimu ja soovi võita. Näiteks kohe esimene stseen, kus toimus debatt selle üle, kas rahvastepalli mängimist tuleks koolides jätkata või mitte, oli vägagi ehtne poliitiline debatt, mida me ilmselt lähiajal enne valimisi jälle igapäevaselt uudistes näha võime. Kohati läksid väited päris jaburateks, kuid põhjus oli ikkagi üks, soovida vastast üle trumbata.

Seega räägib “Mängu ilu” suuresti inimestevahelisest võistlusest ja soovist olla teis(t)est parem. Nii ollaksegi valmis tegema ükskõik mida, peaasi et võit koju tuua. Nii näemegi mitmel korral laval pingutust nõudvaid stseene, mis panevad noorte näitlejate füüsilise võimekuse laval proovile. Näiteks ronimispuudel rippumine on selline pingutus, et mõlemad sportlased on näost punased nagu keedetud vähid ja vajavad pärast pingutust mõningast puhkepausi. Aga teisest parem olemise nimel ollakse valmis tegema kõike. Kui soov võita on väga tugev, siis kasutatakse selleks ka ebaausaid võtteid. Näiteks dopingut.

Nii Ehrenberg kui ka Metsanurk mahtusid samaaegselt sama dressipluusi sisse, esindades ühe sportlase kahte isiksust samaaegselt. Kui Ehrenberg oli see pool, kes tahtis pressikoverentsil üles tunnistada, et ta kasutas võiduks ebaeetilisi võtteid, siis Metsanurk kehastas seda patusemat poolt, kes kõik eelnevalt öeldud sõnad teistega asendas, jättes nii mulje justkui oleks võit saabunud suure ja raske töö tulemusel. Ühelt poolt oli sellist vaheldumisi rääkimist väga naljakas vaadata, kuid eks teisest küljest viitas see sellele, et igaühes meist on olemas nii halb kui ka hea pool ja need käivad meiega igalpool koos. Ainult meie ise saame valida, kummal poolel me domineerida laseme.

Mulle isiklikult meeldis ka lõpustseen, kus võistlus käis võimlemislintidega. Mida kiiremini ja tugevamalt üks enda linti liigutas, seda tugevamalt hakkas ka teine oma linti liigutama, et mitte vastasele alla jääda. Iga sekundiga läks lintide liigutamine järjest jõulisemaks, kuni lõpuks oli liigutustes võimalik juba viha tajuda ja see viha oli näha ka punastes lintides, mis lõpuks omavahel ühe punase sõlme moodustasid. Minu jaoks sümboliseeriski see sõlm või pundar seda, kuidas inimesed ühel hetkel omadega puntrasse jooksevad, proovides end teistest paremana näidata.

Kuigi näitlejad on noored ja ehk paljude jaoks isegi tundmatud, siis ei tasu nende noorust ja tundmatust karta. Mõlemad saavad oma rollidega väga hästi hakkama ja kindlasti tasub nii lavastaja Andreas Aadelit kui ka näitlejaid Elise Metsanurka (kes tegelikult on õppinud lavastajaks) ja Jan Ehrenbergi kiita selle eest, et nad nii füüsilise lavastusega otsustasid end publikule tutvustada. Nagu etendusejärgsest vestlusringist oli näha, siis see valik on igati end õigustanud, sest ka eakamad inimesed kiitsid etendust taevani.

Üks variant ongi lavastust vaadata spordist lähtudes ja need, kellele meeldib sport vaatemänguna, jäävad kindlasti ka lavastusega rahule, sest selle pooleteise tunni jooksul on etenduses pinget kindlasti sama palju, kui mitte rohkemgi veel, kui näiteks mõnes pingelises jalgpalli kohtumises. Mõni teatrivaataja leiab ilmselt sarnaselt minuga paralleele ka spordi ja poliitika vahel. Või siis tunneb keegi enda võitlusvaimu laval ära. Seega tõlgendamisvõimalusi on tegelikult palju. Kes muidugi tahab teatrit tõlgendada. Enamus inimesi vist käivad hoopis niisama elamuse saamise nimel teatris. Seda muidugi saab ka. Juba valge lavakujundus ja valged kostüümid on esteetiliselt nauditavad vaadata. Kuigi tekitasid minus veidi liiga steriilse tunde. Lisaks veel näitlejatevaheline ehtne pinge ja energia, millega nad laval liiguvad. Seega tasub vaatama minna. Positiivne elamus on igatahes kindlalt garanteeritud ja naerda saab ka.

Dramaturg: Elise Metsanurk
Lavastaja: Andreas Aadel
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Laval:  
Elise Metsanurk
Jan Ehrenberg

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tartu Uue Teatri kodulehelt SIIN

12/09/2021

Lehman Brothers - lavastus, mille piletit ostes oled sa võitja

 11. septembril 2021 Vanemuise suures majas (Festivali Draama 2021 raames)

Foto: Heikki Leis

Kas te mäletate lapsepõlvest seda elevust, mis teid tabas siis kui jõuluvana kingitustega saabus? Seda kuidas süda rinnus rõõmust veidi kiiremini lööma hakkas, enam ei suutnud rahulikult paigal istuda ja ehk tuli naeratuski suule. Just täpselt seda sama elevust tundsin mina reede õhtul kella 22 paiku Vanemuise suures majas ringi kõndides. Saalis oli kohe-kohe lõppemas “Lehman Brothersi” etendus ja peale etenduse lõppu pidi algama vestlusring. Just selle vestlusringi pärast ma nii hilja õhtul teatrimajja läksingi. Ja elevil polnud ma sugugi mitte seetõttu, et ma nii hilja õhtul teatrimajas sain ringi liikuda. Ka peatselt algav vestlusring polnud minu elevuse põhjuseks. Need olid hoopis saalist kostuvad võimsad helid, mis mind elevile ajasid. Helid andsid aimu sellest, et saalis toimub midagi erakordset ja ma teadsin, et juba järgmisel päeval istun mina seal samas saalis ja need samad helid ning laval toimuv on ka minu silmale nähtav. Ja just see ajaski mind elevile.

Üdini aus olles ostsin ma pileti ainult seepärast, et siiani oli “Lehman Brothers” saanud nii kriitikutelt kui ka publikult väga head tagasisidet ja ma tundsin, et ma pole tõsiseltvõetav teatriteaduse tudeng kui ma seda lavastust vaatama ei lähe. Ja kui selline uhke lavastus veel Tartusse kohale tuleb, siis oleks lausa patt pilet ostmata jätta. Seda, et ma veidi “kohustuslikust” vaatamisest aasta parima teatrielamuse võin saada, sain ma aru just eelmisel õhtul lavalt kostvaid helisid kuuldes. Ja ma pean ütlema, et see neli tundi teatrisaalis, isegi viimases reas istudes, jättis nii võimsa elamuse, et seda on veidi keeruline isegi kirja panna. Aga ma teen ikkagi proovi.

Lugu ise võib tõlgendada väga mitut moodi. Esiteks võib seda vaadata kui ühe inimese elukaare lugu. Ühe perekonna lugu. Sisserändajate perekonna lugu. Ühe dünastia lugu. Ameerika majanduse lugu. Ameerika ühiskonna kapitalistlikuks muutumise lugu. Ameerikas tegutsenud Lehman Brothersi nimelise finantsettevõtte lugu. Ühiskonna muutumise lugu aja jooksul. Inimese muutumise lugu aja jooksul. Või siis lihtsalt üks teatrilavastus, mis räägib Ameerikasse rännanud juutidest ja sellest, kuidas esialgsest ühest rändkaupmehest saab aastakümnete jooksul koos vendadega terve finantsimpeeriumi omanik. Lisaks on laval kogu etenduse vältel elav muusika ja nii saab lavastust vaadelda eraldi džässmuusika kontserdina. Nagu näha, siis valikuid on palju ja ilmselt see muudabki lavastuse nii populaarseks, kuna igaüks leiab midagi endale huvipakkuvat ja meelepärast, mille kaudu lavastust tõlgendada.

Kindlasti on populaarsuse taga veel palju muudki. Näiteks tõeliselt suurepärane muusika. Oli ju muusika see, mis mindki enne etenduse nägemist elevile ajas. Muusikud mängivad sisuliselt terve etenduse aja muusikat, vahel valjemini, vahel vaiksemalt ja ainult mõned üksikud stseenid on päris ilma muusikata. Sellest, et muusikud ja muusika on lavastuses kesksel kohal, annab aimu ka see, et muusikuid pole lava taha, külgedele ega lavaauku ära peidetud, vaid nad asuvad laval. Esimeses vaatuses on muusikud päris lava ees ja publikule kõige lähemal, teises ja kolmandas vaatuses on muusikud küll lava tagumises servas, kuid siiski nähtaval ja täiesti kohal. Ma ei oska seda muusikat kohe üldse sõnadesse panna. Ilmselt seetõttu, et mul pole väga muusikalist kuulmist ja ma ei tea muusikast kuigi palju (tunnistan seda suure häbiga). Aga muusika oli nii kaasahaarav ja võimas, et suure osa ajast ma lihtsalt nautisin muusikat ja näitlejate liikumist ning sõna muutus minu jaoks ebaoluliseks. Mina, kes ma tavaliselt kurdan, et ma ei saanud aru, mida näitlejad räägivad, sest minu jaoks on sõnaline osa väga oluline nüanss sõnalavastuste juures. Sel korral oleks ma vabalt võinud pantomiimi vaadata. Kui ma peaksin muusikalise osa lühidalt kokku võtma, siis selleks sobiksid sõnad MEELIKÖITVALT VÕIMAS MUUSIKA!

Muusika oli muidugi absoluutselt iga sekund võimas, kuid mulle isiklikult mõjus kõige sügavamalt stseen, kus Joel Remmel mängis klaveril Beethoveni lugu „für Elise“. See on lihtsalt läbi aega minu kõige-kõige lemmikum klassikalise muusika pala üldse. Ma päris täpselt enam ei mäleta, kuidas ma selle pala juurde esimest korda jõudsin, kuid see on mind läbi aastate saatnud. Kui ma algklassides käisin, siis ma kuulasin seda lugu vist peaaegu iga õhtu kasseti pealt. Lisaks oli meie alumisel naabril klaver ja ta oskas seda lugu mängida. Kuna naabrinaine teadis, et mulle „für Elise“ väga meeldib, siis iga kord kui ta klaverit mängis, mängis ta ka „für Eliset“ ja mina siis kuulasin seda klaasiga läbi põranda, et ikka paremini kuulda oleks. Vahepeal käisin ka trepikojas naabri ukse taga kuulamas. Ja nii ma siis istusin ka nüüd teatrisaalis silmad kinni ja lihtsalt nautisin.

Tegelikult ma tegin silmad ikka päris kiiresti lahti tagasi, sest ma kartsin, et võin mõnest hinnalisest hetkest muidu ilma jääda. Ilmselt ma ei valeta, kui ma ütlen, et laval oli kolm väga andekat meesnäitlejat, keda oli laval vägagi nauditav vaadata. Kõik kolm, Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast, on täpselt sellises vanuses, et ilmselt vähemalt korra tuksatas iga saalis viibiva naise süda kiiremini, hoolimata saalis viibivate naiste vanusest. Kui ma vanduda tohiksin, siis kurat kui andekad need kolm meest laval olid. Kõige enam jäi muidugi Võigemast silma, sest tema oli kolmest mehest kõige energilisem ja nii tundusid tema liigutused teatraalsemad kui teistel ja panid publiku saalis rõkkama. Üks meeldejäävamaid stseene oli muidugi üsna lõpus olev tvisti tantsimise stseen, kus Võigemasti kehastatud Robert Lehman arvas, et ta elab igavesti ja tantsis tvisti seni kuni ta oli hingetu. 

Kuna laval oli ainult kolm näitlejat, aga tegelasi oli kordades rohkem, kehastasid kõik kolm meest ka kõiki teisi rolle. Õigem oleks tegelikult öelda, et näitlejad jutustasid laval lihtsalt kolmekesi ühte lugu ja siis vahel kehastasid vajalikke tegelasi, et lugu veidi elavamaks muuta. Näiteks kehastas Guido Kangur naist, pannes pähe musta laia äärega kübara ja võttes kätte valge taskurätiku. Või siis kehastas Kangur Emanuel Lehmani poega Philippi lapsena, tõmmates lihtsalt oma viigipüksid põlvedeni üles nii, et paljad jalad olid näha. Ja see põhjustas iga kord publikus naerukahinaid. Lihtsad asjad, mis töötavad ilmselt alati. Eks seegi näitab näitlejate meisterlikkust, kui ainult enda hääle, miimika ja mõnede žestidega suudetakse kibekiirelt ühest rollist teise üle minna. Näiteks stseenis kus Philip (Guido Kangur) on endale 12 pruudikandidaati välja valinud ja neid kirjeldab, kehastavad Malmsten ja Võigemast vaheldumisi erineva tüpaažiga tütarlapsi, kasutades erinevate karkaterite edasi andmiseks peamiselt miimikat ja žeste. Näitlejate kohta ei saa muud öelda, kui KURADI ANDEKAD NÄITLEJAD!

Kui ma enne mainisin Võigemasti tvistimist, siis tvistivad ka Malmsten ja Kangur, kuid nemad ei tee seda nii pikalt kui Võigemast. Ometigi pole tvistimine ainus nauditav liikumisstseen. Päris tihti on näha, kuidas mehed lavale saabuvad, lavalt lahkuvad või niisama laval tantsides liiguvad. Kuigi kõik liikumised on seadnud Üüve-Lydia Toompere, jäi mulje justkui tunneksid näitlejad end laval nii vabalt, et otsustavad vahepeal muusika taktis veidi tantsida. Eks seegi ole tunnistus suurepärastest näitlejatest, kui nende liikumine laval tundub loomulik ja seda on nauditav vaadata. Oli näha, et näitlejad nautisid laval liikumist, sest LAVALINE LIIKUMINE OLI LUSTI TÄIS.

Kui ma olen siin rääkinud nauditavast muusikast ja näitlejatööst, siis tuleb paar sõna öelda ka minimaalse lavakujunduse kohta, mis oli olemas täpselt seal kus vaja, kuid seal kus vaja lasi särada näitlejatel ja muusikal. Laval oli ainult üks ruudukujuline veidi kõrgem poodium ja selle taga valge taust ning mõlemal pool peaaegu täiesti akside ääres oli üks riidenagi. Vastavalt vajadusele toodi lavale ka puust pink, tugitool või kontoritoolid ning üksikutel kordadel lasti laest alla ka lühter. Enamuse ajast olid näitlejad laval siiski ilma suuremate dekoratsioonideta ja lihtsalt jutustasid lugu. MINIMALISTLIK LAVAKUJUNDUS, MIS LASEB KÕIGEL MUUL ESILE TÕUSTA.

Hendrik Toompere lavastatud „Lehman Brothers“ on minu meelest ehe näide sellest kuidas vähem on rohkem ja kui sul on suurepärased näitlejad koos hoogsa liikumise, suurepärase heli- ja valguskujundusega, siis sul polegi lavale suuri dekoratsioone vaja. Ma tean, et kirja pannes ei mõju see pooltki nii uhkelt, kuid ilmselt oligi lavastuse võlu selles, et publikule näidati, et kolm näitlejat jutustavad meile kellegi lugu, mitte ei püüa ise paaniliselt olla keegi teine, kelle lugu mängida. Ja see töötab.

Töötab lausa nii hästi, et ma ei suuda kõiki etenduse kihte lahti kirjutada ja analüüsida, sest ma lihtsalt ei suutnud seda kõike endasse imeda, mis minusse selle nelja tunni jooksul kõikide mu meelte kaudu jõudis. Tuttavatega vaheajal rääkides jõudsin ma järeldusele, et ma olin eelisseisus, sest ma jõudsin vahetult enne teatrisse minekut Stefano Massini kirjutatud „Lehman Brothersi“ raamatu läbi lugeda. Võin ette ära öelda, et raamat on teksti poolest peaaegu üks-ühele lavastusega. Seega teadsin ma juba ette, mis juhtub ja ma sain rahus näitlejatööd,  liikumist, valgust ja muusikat vaadata ning endasse ahmida. Kõike head on lavastuses lihtsalt nii palju, et ühel hetkel sa saad aru, et sõnad jäävad tahaplaanile ja sa ei saa enam üldse aru, millal sa sõnade kuulamise ära lõpetasid ja kaotasid end kogu sõnu ümbritsevasse maailma ära. Seepärast pole üldse paha mõte enne teatrisse minekut raamat läbi lugeda. Muidugi ilma lugemata saab ka väga hästi hakkama, aga siis võib lihtsalt juhtuda, et ühel hetkel võib sõnade tähenduse tabamine veidi kauem teie teadvusesse kohale jõuda.

Kindel on see, et ühe vaatamisega saab suurepärase teatrielamuse, kuid kui sa tahad nähtut sügavamalt lahti mõtestada, siis ühest vaatamisest kindlasti ei piisa. Lavastuses on lihtsalt nii palju erinevaid kihte ja tahkusid, et kõike korraga ei jõua jälgida. Või ei tahagi jälgida. Sest nii hea on, kui sul on põhjus uuesti teatrisse minna, et seda eufooriat uuesti kogeda. Ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et just eufooria on see, mis mind pärast nelja tundi teatrisaalis valdas. Samas oleksin ma valmis olnud kohe teised neli tundi veel teatrisaalis sama seltskonda vaadates veetma. „Lehman Brothers“ on tõesti lavastus mida ma tahaksin veel ja veel ja veel ja veel vaadata. Sest ma olen täiesti kindel, et ma leiaksin ka kümnendal ja sajandal korral vaadates ikka veel midagi uut ja ennenägematut ning tunneksin seda, et just sellist eufooriat tekitavate lavastuste pärast ma teatris käingi.

Kas siia lõppu on veel üldse vaja lisada, et ma soovitan tungivalt kõikidel „Lehman Brothersit“ vaatama minna?

Tegemist on üle aastate parima lavastusega, mida ma nn „sisehooajal“ näinud olen. Kes tahab teada, milline on minu jaoks õige teater, siis minge vaadake ja te saate teada.

 

Autor: Stefano Massini

Lavastaja: Hendrik Toompere jr

Kunstnik: Laura Pählapuu

Kostüümikunstnik: Kärt Ojavee

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Videokunstnik: Alyona Movko

Helikujundaja: Lauri Kaldoja

Liikumisjuht: Üüve-Lydia Toompere

Mängivad:

Guido Kangur

Mait Malmsten

Priit Võigemast

Muusikud: 

Joel Remmel - klaver

Heiko Remmel või Mihkel Mälgand - kontrabass

Ahto Abner – löökpillid

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

09/09/2021

Balti tragöödia või Balti unenägu?

 7. septembril 2021 ERM-i saalis (Eesti Teatri Festivali Draama 2021 raames)

Foto: Tallinna Linnateater

Ma usun, et pole vist olemas ühtegi teatrisõpra, kes pole Tallinna Linnateatrisse piletite saamise nimel vaeva näinud. Sinna lihtsalt on üsna keeruline pileteid saada ja ilmselt ongi see ka põhjus, miks teater publiku hulgas nii populaarne on. Eriti tuliselt tuleb piletite nimel võidelda siis, kui Tallinna Linnateater juhtub etendusi andma väljaspool Tallinna. Nii juhtuski, et kõikidel Lõuna-Eesti inimestel oli tänu Eesti Teatri Festivalile Draama 2021 võimalik Tallinna Linnateatri uusimat lavastust, Balti tragöödiat, näha Tartus. Eesti Rahva Muuseumisse oli spetsiaalselt festivali etenduste jaoks ehitatud ajutine teatrisaal, mis näitlejate sõnul on peaaegu sama hea koht mängimiseks nagu seda on Salme Kultuurikeskus, kus muidu lavastust mängitakse.

Otse loomulikult pidin ka mina võimalust ära kasutama. Seda enam, et tegelikult oleksin ma tahtnud Balti tragöödiat iga hinna eest vaatama minna ka siis, kui see Draama festivalile poleks tulnud. Aga kuna ma teadsin juba varakult, et lavastus festivalile tuleb, siis ei hakanud ma Tallinnasse minekut organiseerima. Nimelt pidime me koolis Vegesacki romaani lugema, seda koos õppejõu ja kursusekaaslastega analüüsima ning hiljem sain sellest veel eksamitööski kirjutada. Erinevalt mitmest teisest kursusekaaslasest, lugesin ma raamatu algusest lõpuni läbi ja mulle loetu meeldis. Seega tahtsingi teatriversiooni ka näha. Eelkõige seetõttu, et näha, kuidas nii mahukas romaan on lavale toodud. Sest romaani tegevus toimus aastakümnete jooksul ja minu meelest oli kogu sündmustik oluline ja huvitav, seega tundus huvitav mida Moppel ja Laumets välja jätta otsustasid. Esimene muudatus, jäi silma juba enne etendust kava lugedes. Kui romaanis algab tegevus Aureli lapsepõlvest, siis lavastuse alguses on Aurel juba 18-aastane ja tegelikult publikul puudub võimalus mõista, miks Aurel on selliseks kujunenud, millisena me teda järgnevatel aastatel näeme.

Palju on paralleele toodud Vegesacki „Balti tragöödia“ ja Tammsaare „Tõe ja õiguse“ vahel, ning eks see olegi see, mis mulle ka romaani juures meeldis ja mind teatrisse meelitas. Kui Tammsaare puhul on oluline õigus, siis Vegesacki rääkis õiglusest. On ju õigus ja õiglus juba oma kõla poolestki sarnased ja eks suuresti tähendab ka õigus õiglust millegi suhtes. Eks paralleele kahe suurteose vahel ole muidugi veelgi. Siiski räägib Vegesack romaanis kõige rohkem kuuluvusest. Kahjuks jäi lavastuse puhul see kuuluvuse küsimus minu jaoks veidi nõrgaks. Jah, sellest küll räägiti, et baltisakslased ei ole venelased ja nad ei ole ka sakslased ning lätlased ja eestlased nad ka ei ole ning nad justkui ei kuulu kusagile. Aga raamatus oli see nähtamatu klaasseina kujund tugevamalt välja joonistunud. Samas rõhutati päris mitmel korral seda, et kõik rahvused on võrdsed ja iga rahvuse hulgas võib olla mõrtsukaid ning üksikute häbiplekkide pärast ei tasu tervet rahvust häbimärgistada. Eriti meeldis mulle toapoiss Jantsi (Kalju Orro) välja öeldud mõte, et oluline pole see, mis sa oled vaid milline sa oled. Minu meelest on see nii väärtuslik mõte, et selle mõtte võiksime kõik endale igapäevaseks suuniseks võtta.

Eks esialgu tabas raamatut lugedes ka mind mõte, et baltisakslus ja baltisaksa ajalugu on nii vana teema, et see ei saa tänapäeval enam huvitav olla. Tegelikult on meil eestlastena baltisakslastega väga palju sarnast. Meie küll teame, kuhu me kuulume ja meil on suured rahvuslikud traditsioonid, kuid samas on eestlaste kogukond siiski nii väike, et kui midagi juhtuma peaks, vaatame me ikka abi saamiseks suurriikide poole. Ja me läheme rahvusena neile ilmselt sama palju korda, kui omal ajal läksid baltisakslased korda sakslastele või venelastele. Lisaks leiab lavastusest ka mitmeid teisi tänapäeval aktuaalseid ühiskondlikke probleeme. Näiteks tuli väga hästi välja see, kuidas venelased ässitasid kohalikke talupoegi baltisakslaste vastu mässu tõstma ja tänapäeval saab seda võrrelda absoluutselt kõigega, mis meie ümber toimub. Mu esimene paralleel olid Kremli trollid, kes sotsiaalmeedias inimesi poliitilistel teemadel üles ässitavad, aga ilmselgelt ei pea ässitajateks olema ainult venelased ja teemad poliitilised. Minu meelest koosneb meie ühiskond hetkel ainult üksteise teineteise vastu üles ässitamisest kõikvõimalikel teemadel. Seega on lavastus igati kaasaegne. Muidugi ei saa koroonaajastul valminud lavastuse puhul jätta märkamata seda, kuidas tädi Leocadie (Külli Teetamm) ei taha batsillide kartuses Aurelil (Karl Laumets) ja Christofil (Märt Pius) kätt suruda. Aga eks tänapäeval aktuaalseid teemasid leiab lavastusest veelgi.

Mõningate teemade tabamiseks tuleb lavastust veidi põhjalikumalt vaadata ja süveneda kujunditesse, mida meile näidatakse. Võtame kasvõi toolid, mida on laval palju, sest tegelasi on palju ja igaühel on oma tool. Välja arvatud Aurelil. Kuigi me näeme ka teda mõned korrad istumas, siis tema istub mitmel erineval toolil. Nagu väljend juba ütleb, viitavadki toolid sellele, et Aurel ei ole veel enda kindlat kohta ja rolli siin ühiskonnas leidnud, samal ajal kui kõikidel tema lähedastel on kindlad vaated ja põhimõtted ning sellest lähtuvalt ka rollid välja kujunenud. Eks seda on ka tänapäeval sageli noorte juures näha, et noored julgevad rohkem maailmas ringi liikuda ja teha erinevaid asju, et enda jaoks just see kõige südamelähedasem tee valida ja eks nende kogemuste omandamise käigus muutuvad ka nende rollid ja maailmavaated sarnaselt Aureliga. Nii lohistavadki kõik oma toole mööda lava aeglaselt ja mõõdetud sammudel, justkui kandes lõputult rasket taaka, mida baltisakslaseks olemine tähendab. Kuni ainult Aurel on ellu jäänud ja ta otsustab sellest taagast vabaneda, viies lavalt veel viimasegi tooli minema. Nii ongi Aurel lõpuks vabaks saanud ja otsustab minna Saksamaale ning alustada seal uut elu.

Eks seda pikka ajalugu ja rasket baltisakslase taaka rõhutas ka väga täpselt paika pandud ning mõõdetult aeglane liikumine. Kohati tekkis vaadates tunne, et näitlejad võiksid laval kiiremini liikuda, sest mida ma ikka vaatan, kuidas viimane näitleja laval tooli enda taga lohistab, tehes seda äärmiselt sujuvalt ja aegluubis. Selle asemel võiks juba uut stseeni vaadata. Siis hakkasin aga mõtlema, et baltisakslased on meie kultuurile andnud nii palju. Mõelgem näiteks kõikidele mõisatele, lossidele, teatrimajadele jne, mida meil ilma baltisakslasteta poleks. Ometigi tundub meile, et need ehitised on siin seisnud juba nii pikalt, et tegemist oleks justkui ammu unustusehõlma vajunud ajaga. Just seepärast tulebki näitlejatel laval aeglaselt ja mõõdetud sammul liikuda, et publikule jõuaks kohale baltisakslaste poolt kõikide aastasadade eest siia toodud kultuur, mis praegu tundub meile justkui unenäona. Siinkohal tasub küsida, kui meil poleks olnud baltisakslasi koos enda kultuuriga, siis milline oleks meie praegune kultuur? Kas meil oleks teater, ooper ja klassiklaine muusika?

Unenäos elamist rõhutab eriti tugevalt Kristjan Suitsu lavakujundus. Esmapilgul saali minnes tundub, et tegemist on täiesti tavalise lavaga, mille külgseinad meenutavad veidi baroksstiilis valgeid seinu ja tagaseina katab valge taust ning põrandal on katteks hele vaip. Tegelikkuses on tagumine sein tüllist ja selle taga kerkib lavastuse arenedes publiku ette täielik võlumaailm. Tüll tekitab illusiooni justkui näeksime selle taga toimuvat läbi udu. Seda illusiooni võimendab veelgi maad kattev pidev suits, raagus puud ja kõrgemal asuvad kalde all peeglid, mis peegeldavad kogu tülli taga toimuva tegevuse publikuni justkui pealtvaates (vaadake postituse päisepilti ja te saate täpselt aru, mida ma mõtlen). Loo seisukohast oli tülli tagune kirikaed ehk teispoolsus, kuhu läksid surnud inimesed, koht kus nad said lõpuks vabad olla. Eks seegi oli üks baltisakslaste unistustest. Olla vaba, ilma et peaks talupoegade mässu ning erinevate riigivõimude nõudmisi täitma. Mina igatahes nautisin neid vaateid, mis tülli taga moodustusid täiel rinnal. Ühelt poolt oli tegemist täiesti reaalselt laval toimuvaga, kuid teisalt oli mul tunne justkui ma vaataksin mingit maali. Maali efekti tekitaski udusus ja kaugus ning mitmedimensioonilisus.

Ma ei tea, kuidas teistega lood on, aga kui mulle öelda märksõnaks „baltisakslased“, siis esimese asjana tulevad mulle meelde lossid ja mõisad ning seejärel uhked ning puhevil õhtukleidid naistel ning säärsaapad ja ratsapüksid meestel. Umbes sarnases stiilis oli ka Läti kostüümikunstnik Kristine Pasternaka lavastuse kostüümid kujundanud. Kõikidel baltlastest naistel olid suursugused kleidid, välja arvatud isepäine tädi Olla (Evelin Võigemast), kes kandis laiu ratsapükse ja puhevil varrukate ning kroogitud kaelusega pluusi. Lihtsamat kleiti kandis ka koduõpetaja Belinski (Rain Simmul) tütar Sonjetška (Ursula Ratasepp), kuna tema polnud baltisakslane vaid venelane. Justkui väikese üleoleku märgiks erines puhevil kleite kandvatest baltisaksa naistest ka klaveriõpetaja Ara (Anu Lamp), kes oli ainult pooleldi baltisakslane ja pooleldi riigisakslane, kandis kirsipunasest sametist laia lihtsa lõikega pluusi ning samast kangast laiu pükse. Mehed kandsid valdavalt siiski viigipükse ja pintsakuid ning kingi, mitte minu ettekujutusele sobivalt ratsasaapaid ja ratsapükse. Minu ettekujutusele vastas ainult doktor Martinell (Egon Nuter). Siiski olid kostüümid suursugused ja pakkusid silmailu. Igatahes olid kostüümid vaieldamatult ajastutruud ja pakkusid silmailu. Eriti jäi silma tädi Madeleine´i (Hele Kõrve) uhke heleroosast sifoonist õhuline pluus ja valge roosade lilledega suursugune seelikuosa.

Samamoodi pakkusid Tartu (aga ilmselt ka kõikidele teistele teatrihuvilistele) teatripublikule tõelise elamuse Tallinna Linnateatri näitlejad ise, keda nii harva laval näha õnnestub. Mitte, et ma tahaks teiste teatrite truppide kohta midagi halvasti öelda, aga Tallinna Linnateatri näitlejad tunduvad oma kättesaamatuse tõttu kuidagi erilisemad. Või siis on sinna teatrisse tõesti eriliselt andekad näitlejad kokku koondunud. Igatahes vaatas publik hiirvaikselt laval toimuvat. Nagu üks külastaja pärast etendust ütles, siis tulebki tähelepanelikult vaadata ja kuulata, kui selliseid näitlejaid nii harva näha saab. Ja laval oli tõesti suursugune näitlejate plejaad. Kui tavaliselt on etendustes seda harva, et laval on samal ajal korraga suurem hulk näitlejaid, siis „Balti tragöödia“ puhul oli laval korraga väga palju näitlejaid, kuid enamasti on näitlejad laval lihtsalt vaikides ja oma korda oodates. Ometigi on neid kõiki huvitav vaadata ka lihtsalt ooteseisundis olles. Kuigi tegemist on väga-vägeva trupiga, jäid mõned pärlid natukene rohkem teistest silma.

Esiteks lavastaja Karl Laumets, kes kehastas peategelast Aurelit. Tegelikult peaks Aurelit kehastama Kaspar Velberg, kuid tema jäi vahetult vigastuse tõttu eemale. Väidetavalt sai Laumets laupäeval teada, et ta peab teisipäeval ise peaosas olema ja proovi jõudis ta teha ainult teisipäeva hommikupoolikul. Seda sain ma teada pärast etendust toimunud vestlusringis. Kui paljud lavastajad oskavad ainult hästi lavastada, siis Laumets oskab vaieldamatult ka suurepäraselt mängida. Kogu etendus oli nii suurepärane, et mitte sekundiks ka polnud aru saada, et Aureli roll pole Laumetsa mitmete kuude pikkuse töö vili, vaid on nn „püstolina“ sisse õpitud. Ja tekstiga komistasid ka pigem kõik teised, välja arvatud Laumets. Sellise lühikese ajaga selline vapustav roll teha, see lihtsalt väärib teistest enam esile tõstmist. Samuti väärib teistest veidi enam esile tõstmist Hele Kõrve, kes kehastas endist ooperilauljat tädi Madeleine´i ja esitas ühe vägagi kõlava ja ehtsa ooperiaaria ning hiljem veel teisegi laulujupikese. Mul tõusid ihukarvad püsti, kui ma sain aru, et Kõrve laulab otse ja ise. Esimese hooga tundus laul nii võimas, et jäi mulje justkui tuleks see kõlaritest, aga siis liikus Kõrve publikule lähemale ja oli aru saada, et ta laulab täitsa ise ja ikka sama võimsalt. Lausa uskumatu on draamanäitleja esituses nii puhast ooperiaariat kuulata ja see väärib lihtsalt suurt tunnustust.

Esmapilgul võib ju tunduda, et baltisakslaste ajalugu ei paku eestlastele midagi ja kolm tundi teatrisaalis on täielik piin. Komöödiaga tõesti pole tegemist ja naerda saab mõned üksikud korrad, kuid siiski on tegemist äärmiselt nauditava lavastusega. Esiteks kogu Rauno Zubko loodud liikumine, mis mingil hetkel võib küll igava ja aeglasena tunduda, kuid lõpus mõjub veidi kaootilisena tunduv ühistants nauditava harmooniana. Lisaks pakuvad elamuse kostüümid koos lavakujundusega. Ja teleturule kohaselt tasuks öelda, et kui sellest veel vähe on, siis tasub teatrisse nautima minna juba ainuüksi suurepäraste näitlejatööde pärast. Kui ma oleks kõikide näitlejate kiituseks kasvõi ühe lause öelnud, oleks see postitus ilmselt kilomeetreid pikk, sest absoluutselt kõigi kohta saab ainult head öelda. Muidugi on kirsiks tordil Hele Kõrve imeline laul. Kui ükski eelnevatest põhjustest ei tundunud piisav, siis tasub juba ainuüksi sellepärast teatrisse minna, et kuulda Kõrvet laulmas.

 

Autor: Siegfried von Vegesack
Dramatiseering: Kertu Moppel ja Karl Laumets
Lavastaja: Karl Laumets
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka (Läti)
Helilooja: Ann Reimann
Helikujundaja: Arbo Maran
Liikumisjuht: Rauno Zubko
Laval:
Karl Laumets – Aurel
Elisabet Reinsalu – Jenny, Aureli ema
Märt Pius – Christof, Aureli vend
Evelin Võigemast – tädi Olla, Jenny õde
Külli Teetamm – tädi Leocadie, Jenny õde
Helene Vannari – vanatädi Ernestine, Jenny ema õde
Alo Kõrve – onu Nicolas, Jenny vend
Hele Kõrve – tädi Madeleine, onu Nicolas´ abikaasa
Egon Nuter – doctor Martinell, arst
Rain Simmul – Belinski, Aureli koduõpetaja
Ursula Ratasepp – Sonjetška, Belinski tütar
Tõnn Lamp – pastor Awoting
Anu Lamp – Ara, klaveriõpetaja
Allan Noormets – onu Jegor, kauge sugulane
Peeter Tammearu – onu Rembert, kauge sugulane
Kalju Orro – Jants, toapoiss
Andres Raag – Miška, kauge sugulane
Teistes osades: Jaak Kaljurand, Ando Tammsaar, Jarko Rahnel, Tarvo Elblaus, Jaan Kaljurand
 
Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta saab Tallinna Linnateatri kodulehelt SIIN

01/09/2021

2021 suvel loetud raamatud

Päisefoto pärit internetist

Nagu ma suve alguses välja hõikasin, siis teen kogu suve kohta ühe raamatupostituse. Kes regulaarselt seda blogi loevad, siis ilmselt saite juba aru, et sel suvel oli siin väga palju teatripostitusi. Kusjuures mõnda lavastust käisin mitu korda vaatamas, seega kõik teatriskäigud ka blogisse ei jõudnud. Kõikide nende teatriskäikude ja kirjutamiste vahelt ei jäänud väga palju aega lugemiseks. Siiski tundub, et seda normi, et iga nädal üks raamat, suutsin ikkagi hoida. Siit siis tuleb minu selle suve lugemisvara. Mulle endale tundus, et suvel lugesin ma veidi kergema sisuga kirjandust, kui muidu. Aga oli ka huvitavaid raamatuid, mida rannas lugedes suutsin end isegi päikesega ära põletada, sest lugedes läks aeg lihtsalt nii ruttu, et ei märganudki kui juba olin 2h ühes asendis lauspäikese käes peesitanud. Seega on minu puhul tunduvalt ohutum nüüd vihmaste ilmadega toas lugemine.

1. Ann Cleeves "Varjatud sügavused" - Tegemist on Vera Stanhope´i sarja kolmanda raamatuga. Pean tunnistama, et sel korral oli mul raamatu lugemine väga raske. Lugesin seda raamatut peaaegu kolm nädalat. Põhjus oli selles, et ETV hakkas just Vera seriaali kõiki hooaegasid algusest peale näitama ja mina juhtusin kõige esimest osa vaatama. See esimene osa oli täpselt see, millest raamatus räägitakse. Ja mida sa siis sellest raamatust enam loed, kui sa oled just teada saanud, kes mõrvar on. Mingi hetk ikka tekkis mõte, et kuna raamatus olid mõned sündmused teisiti kui seriaalis, et äkki on ka mõrvar keegi teine. Ma arvan, et nendele, kellele Ann Cleeves´i raamatud meeldivad ja kes poel seriaali näinud, meeldib ka see raamat. Minu jaoks kahjuks jäi sel korral raamatuelamus saamata.

2. Anders Hansen "Tugev aju. Kuidas liikumine ja treening sinu aju mõjutavad" - Ma olen õnnelik, et Anders Hanseni teine raamat "Ekraaniaju" läbi juhuse minuni jõudis. See oli vägagi valgustav lugemine. Nüüd otsustasin ka tema esimese raamatu läbi lugeda. Nagu pealkirjast nähagi võib räägib raamat sellest, kuidas liikumine meie aju mõjutab. Lühidalt sisu kokku võttes on meie aju loodud liikumiseks ja seega on aju paremaks toimimiseks vaja regulaarselt liikuda. Kõige parem on mõõdukas tempos jooksmine umbes 20-30 minutit korraga ja 3 korda nädalas. Selle imetrenni abil väheneb stress, paraneb mälu, suureneb aju maht, tekivad kiiremini uued seosed närvirakkude vahel mis tähendab seda, et lihtsam on uusi asju omandada jne. Seega raamatu mõte on lihtne - liikuge. Kui joosta ei jõua, siis kõndimine on ka parem, kui mitteliikumine. Kellel nüüd huvi tekkis, siis soovitan raamatut lugeda. Raamatu lõpus on teadusartiklid ka välja toodud, millel raamat põhineb, seega pole tegemist lihtsalt mingi niisama teadusega. Enese motiveerimiseks on see raamat parim (eriti hea on muidugi lugeda koos läbi mõlemad raamatud).

3. Lucinda Riley "Pärliõde" - Tegemist siis "Seitsme õe" sarja neljanda raamatuga. Nüüdseks olen juba raamatute loogika kätte saanud, et vaheldumisi räägitakse sellest elust, mida tegelane praegu elab ja siis vahele tulevad peatükid tema suguvõsa ajaloost. Praegune raamat edenes üsna kiiresti. Ma ei tea, kas asi oligi selles, et ma olen juba Lucinda Riley kirjutamise paremini selgeks saanud ja seetõttu on teda nauditavam lugeda, või lihtsalt kõnetas mind CeCe lugu. Sel korral viib raamat lugeja Austraalia keskmaastikule põliselanike juurde. Mul tekkisid kohe paralleelid indiaanlastega. Igatahes mulle meeldis see 20. sajandi alguse Austraalia eluolu kirjeldus siiani kõige rohkem. Kui võrrelda varasemate raamatute Norra, Brasiilia ja Inglismaa kirjeldustega. Lisaks romantikale, saab nendest raamatutest veidi ka ajaloo ja reisiteadmisi. Aga tegemist on ikkagi peamiselt romaaniga, seega puhas ajaviitekirjandus.

4. Helene Moss "Cougar" - Seda raamatut võiks vist nimetada eesti enda "50 halli varjundit" raamatuks. Sobib veidi vabameelsematele naistele ajaviitelugemiseks. Ilmselt kõik teised ei naudiks lugemist sellest kuidas üks 43-aastane firmajuht praktiliselt kõikide tema teele ette jäävate noormeestega seksib. Minu jaoks raamat mingit lugemiselamust ei pakkunud. Aga nii hull ka ei olnud, et pooleli raamatut jätta. Kõige huvitavam oli minu jaoks see, et raamatus oli käsitletud veidi ka vägistamise ja korgijoogi teemat, mida võibolla erootikasugemetega raamatust oodatagi ei oska.

5. Aleksandr Barinov "Kaltsakad ja komissarid" - See raamat jäi mulle poes raamaturiiulil täiesti juhuslikult silma ja pealkirja järgi tundus huvitav. Peab tunnistama, et kui ma raamatukogust raamatu sain ja lugema hakkasin, siis esimene mulje enam nii huvitav ei olnud. Kuigi kaanel oli kirjas, et tegemist on tõsielul põhineva romaaniga Eesti-Vene narkoärist, siis esimeste lehekülgede põhjal see eriti romaani mõõtu minu jaoks välja ei andnud. Tundus veidi igav politseikroonika. Mida rohkem ma raamatut lugesin, seda raskem oli mul aga uskuda, et tegemist on tõsieluliste sündmustega ja mitte fiktsiooniga. Ma saan aru küll, et 90ndatel oligi uskumatu palju kriminaalsust, kuid see, kuidas mingisuguseid tööstusmasinaid ja mitmesadade liitrite kaupa keemilisi aineid üle piiri veeti, tundus ikka lausa uskumatu. Raamatu peategelaseks on Heldur Luhter, kes on reaalselt elanud ja narkoäris tegutsenud inimene. Raamat ongi nö tema ülestunnistus sellest, mis ja kuidas tegelikult toimus ja kes kõik selle narkokaubandusega seotud olid. Teiste inimeste nimed on muidugi muudetud, seega võime me ainult oletada, kes komissar Kalle tegelikult oli. Päris niisama ajaviitekirjanduseks ma raamatut ei soovita, kuid kes selliste teemade vastu huvi tunneb, siis päris silmaringi avardav lugemine oli. Igaks juhuks mainin ära, et narkootikumide tegemise õpetust raamatust ei leia. Küll saab aimu, milliseid aineid ja seadmeid kasutati, kuid osad protsessid ja mõned olulised reaktiivid on kirjeldustest välja jäetud, et keegi nüüd massiliselt narkotootmisega tegelema ei hakkaks.

6. Terhi Pääskylä-Malmström "Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika" - Jällegi olen veidi pettunud, sest minu meelest räägib raamat üldisemalt eestlastest ja Eestist, mitte ainult konkreetselt Tallinnast. Samas oleksin ma väga huviga tahtnud Tallinna kohta lugeda. Kuigi väga huvitav oli ka lugeda sellest, kuidas meie põhjanaabrid meid ja meie kultuuri laiemalt näevad. Siiski pealkiri polnud minu meelest päris see, millest raamatus räägiti. Samas on autor suutnud väga huvitavalt visata nalja nii eestlaste kui ka soomlaste kohta ning argumenteerida miks meie, eestlased käitume just nii nagu me käitume. Kindlasti on raamat hea võimalus iseennast kõrvalt vaadata ja natukene rohkem väärtustada meie kultuuri.

7. Susan Luitsalu "Ka naabrid nutavad" - See raamat sattus mulle kuidagi täiesti juhuslikult ette. Ja peab ütlema, et tegemist on väga hea ajaviitekirjandusega. Minu meelest on raamatus suurepäraselt kokku võetud eestlaste soov naabrist parem olla. Lisaks käsitletakse raamatus ka sotsiaalmeediat ja seda, millise fassaadi me teistele endast jätame. Minu kõige lemmikumaks osaks oli siiski anonüümne netikommentaatorlus, mis võtab minu meelest väga hästi kokku selle, kuidas meil reaalselt ka teisi inimesi internetis sopaga loobitakse. Samamoodi andis raamat väikese ülevaate koduvägivallast ja sellest, miks naised ehk alati vägivaldsete meeste juurest minema ei lähe. Ühesõnaga raamatus on käsitletud kõiki eestlastele omaseid pahesid ning püütud veidi valgustada, mis toimub selle fassaadi taga, ning miks me teeme selliseid asju nagu me teeme. Kuigi tegemist on ajaviitekirjandusega, paneb raamat siiski veidi rohkem mõtlema sellele, et kas asjad ka tegelikult on nii nagu meile neid presenteeritakse.

8. Alex Michaelides "Vaikiv patsient" - Raamat jäi raamatukoguriiulitel juhuslikult silma ja meenus, et seda raamatut on vist kiidetud. Hiljem kiitsid raamatut ka mitmed tuttavad. Kahjuks pean ütlema, et nende kiituste põhjal ootasin ma paremat raamatut. Lugu räägib kunstnikust, kes oma mehe ära tapab ja seejärel vaikima hakkab. Vangla asemel saadetakse ta psühhiaatriahaiglasse, kuhu tuleb temaga tegelema psühhotrapeut, kes üritab aru saada, miks naine oma mehe tappis. Lõpuks antakse ülevaade sellest, kuidas tapmine toimus ja mis sellele eelnes. Kusjuures viimased sündmused on päris üllatuslikud. Raamat iseenesest oli huvitav, kuid minu jaoks oli põnevust vähe. Lõpp läks huvitavakas. Sellise hooga oleks võinud terve raamat olla kirjutatud. Kellele põnevus ja veidi kriminaalne tegevus meeldib, siis neile ajaviiteks väga hea kirjandus. 

9. Monika Peetz "Seitse päeva söömata" - Haarasin raamatu täiesti juhuslikult raamatukogust kaasa. Mõtlesin, et äkki on huvitav. Lisaks tundus, et tegemist on piisavalt õhukese raamatuga, et seda oleks mugav näiteks reisile kaasa võtta. Mainin lihtsalt ära, et tegemist on Varraku ajaviiteromaaniga. Kellele seda tüüpi raamatud meeldivad, siis teate, et see raamat võiks ka teile meeldida. Mulle tundus, et tegemist on mingi sarja teise osaga, kuid ma ei suutnud raamatukaanelt välja lugeda, et mis see esimene osa siis oli. Igatahes sain ka nii loetud ja ei tundunud kordagi, et mul oleks eelnevalt mingi info puudu. Loosse on segatud viis sõbrannat, kes otsustavad oma iga-aastase puhkusereisi sel korral veeta paastulaagris. Eks sinna minekuks on igaühel erinevad motiivid. Ja sellest lähtuvalt pistavad nad nädala jooksul rinda erinevate probleemidega. Näiteks üritab üks neist välja selgitada kes tema isa on, teine üritab meeleheitlikult pooleaastase lapse kõrvalt tööd leida, kolmas üritab oma üksildasse ellu kaaslast leida jne. Siiski midagi väga põrutavat kellegi elus ei juhtu ja lõpuks lahenevad kõik probleemid. Ajaviiteks kõlbas lugeda, aga ega midagi väga huvitavat selles raamatus ei olnud.

10. Ann Cleeves "Õhku haihtunud" - Tegemist on järjekordse Shetlandi sarja raamatuga. Sel korral tuleb uurijatel tegemist teha inglastega, kes Shetlandile pulma tulnud. Kui üks külalistest järgmisel hommikul rannast surnuna leitakse, jääb mulje justkui oleks surmaga seotud kummitus, Pisi-Liisu. Ometigi ei saa kummitused inimesi mõrvata ja kui lisandub veel teinegi mõrv ja veel üks inimene kadunuks jääb, hakkab selguma kogu tõde. Kusjuures mul oli lugedes pidevalt väga mitu kahtlusalust, kuid päris õiget mõrvarit ja mõrvamotiivi ma ikka ei suutnud ära arvata. Mulle tundus, et sel korral oli mõrvar kuni viimaste keerdkäikudeni saladuseks jäetud. Ajaviiteks päris hea lugemine.

11. Lucinda Riley "Kuuõde"- Seitsme õe viies raamat. Nagu mulle juba on nende raamatutega tavaks saanud, siis alguses tundub, et see raamat ei ole üldse minu maitse. Siis jõuan kusagile keskele ära ja siis läheb lugu nii põnevaks, et enam raamatut käest ei saa panna. Nii ka sel korral. Kuigi peab tunnistama, et Tiggy loo puhul oli kaasaegne lugu rohkem minu masti (tulistamised, haigla, Šoti mägismaa jne), kui mineviku mustlaskogukond Sacromontes. Mis seal salata, Sacromontet tahaks nüüd küll külastada. Selle raamatu puhul meeldis mulle kõige rohkem see, et tüdrukute kasuisa Pa Salti saladused hakkavad tasapisi kooruma. Ma juba ootan, mis sellest loost lõpuks välja tuleb. Seega tuleb viimased osad ka ära lugeda ikka. Nagu nimigi ütleb, on tegemist ajaviiteromaaniga ja selleks sobib ta hästi. Kuigi pigem koduseks ajaviiteks, sest kaasa võtmiseks on Seitsme õe seeria raamatuid kõik liiga mahukad (enamasti jäävad 500 lk kanti)

12. Anders Hansen ja Mats Wänblad "Juuniori tugev aju" - Kui Varraku kodulehel Anders Hanseni uut raamatut nägin, siis teadsin kohe, et selle ma endale ostma pean. Selgus, et tegemist on rohkem lastele mõeldud raamatuga, aga mis siis. Sel korral on Hansen endale kampa võtnud lastekirjaniku Mats Wänbladi, kellega koos antakse raamatus ülevaade sellest, miks on liikumine meie ajule vajalik ja kuidas ekraanid meie aju mõjutavad. Kõike seda lastele omases keeles. Seega soovitan kõikidele noortele seda raamatut. Ja muidugi lapsevanematele ka. Eriti meeldis mulle see, et raamat üritab noorte seas populaarsete teemade abil liikumist propageerida. Näiteks, kuidas liikumine aitab paremini keskenduda ja kuidas seeläbi on võimalik näiteks arvutimängudes paremaks saada. Geniaalne minu meelest.

13. Anne Veesaar ja Anneli Aasmäe-Pender "Helgi Sallo. Elulugu" - Tegelikult pole see vist päris raamat. Kuigi autorid ise nimetavad seda raamatuks, siis välise formaadi ja materjali järgi nimetaksin seda pigem ajakirjaks. Kuigi sisu on jälle rohkem raamatulikum kui ajakirjale omane. Igatahes siia ma ta kirja panen. Kuna mind näitlejate elulood huvitavad, siis nautisin lugemist. Helgi Sallost pole väga palju eraelulist infot avaldatud (või pole mina seda näinud lihtsalt) ja seega oli päris huvitav lugeda. Sisu oli hea, aga see formaat häiris mind küll. Ma enamasti ei loe ajakirju kaanest kaaneni läbi, küll aga raamatuid. Seda A4 formaati pehmete kaantega on üsna ebamugav lugeda. Ilmselt ongi see rohkem mõeldud nendele inimestele, kes ajakirju igapäevaselt loevad ja nende jaoks pole selline formaat mingi probleem. Kaval lüke, inimesed ei saa arugi, et nad on raamatu läbi lugenud.

14. Joël Dicker "Tõde Harry Queberti juhtumi kohta" - Ma nägin kunagi Kanal 2 reklaami, et neil hakkab jooksma seriaal "Kogu tõde Harry Queberti juhtumist" ja mind see seriaal huvitas. Kahjuks pole mul televiisorit ja nii pole ma ühtegi osa näinud, sest ma ei juhtunud sel ajal maale. Aga raamatukogus oli raamat olemas. Nii sain peas endale oma seriaali kujundada. Nüüd ma tahan veel rohkem seriaali näha. Ma reaalselt ei suutnud raamatut käest ära panna, sest nii huvitav oli. Huvitavaks tegi raamatu see, et seal oli paralleelselt väga mitu erinevat lugu käimas ja koguaeg kahtlusalused vaheldusid. Muidugi ei suutnud ma kahtlusaluseid välja mõelda ja huvitavaid keerdkäike tuli süžees pidevalt ette. Ühesõnaga, kellele meeldivad Ameerika politseiseriaalid, kus politseinik sautb mõne mittepolitsenikuga juhtumit lahendama, siis see raamat on täpselt teile. Need 650 lehekülge said vist kolme päevaga loetud, sest ma lihtsalt neelasin lehekülgi. Lõpuks oli lausa kahju raamatut käest panna. Ja see on ju teadupärast hea raamatu tunnus, kui raamatu lõpus on kahju, et raamat läbi sai. Vaieldamatult minu selle suve parim lugemiselamus.

15. Lucinda Riley "Liblikatuba" - Kuigi tegemist pole Riley seitsme õe seeriasse kuuluva raamatuga, on mingis mõttes raamatu ülesehitus ikkagi sarnane. Vaheldumisi räägitakse kaasajast ja sinna vahele on pikitud meenutused minevikust, mis aitavad kaasaega veidi paremini mõista. Siiski on tegemist armastusromaaniga, milles käsitletakse veidi ka koduvägivalda, lisaks mõrvad ja leukeemia. Seega üdini positiivne raamat see kohe kindlasti pole. Mina sain päris märgade silmadega mõnda kohta lugeda. Raamat räägib Posy-st, kes on kohe tähistamas oma 70ndat sünnipäeva ja raamatus vaadatakse tagasi tema elule, kuidas ta ühes uhkes Inglismaa häärberis üles kasvas, vahepeal internaatkoolis käis, kohtus oma elu armastusega ja temast ilma jäi. See, miks Posy eluarmastus teda maha jättis, selgub raamatust ka. Lisaks saame ülevaate tema poegade ning nendega seotud inimeste elude tõusudest ja mõõnadest. Täielik ajaviitekirjandus, mis minus siiski väga kustumatuid mälestusi ei tekitanud.

16. Helene Moss "Cougar" (2. osa) - Ma isegi ei tea, miks ma selle teise osa lugemiseks võtsin endale, sest esimene osa polnud päris minu masti lugemine. Ja teine osa jätkab üsna samas stiilis esimesega. Kuigi selle loo keskmes on Viktoria rasedus ja püüdlused välja selgitada, kes tema üheksast erinevast seksuaalpartnerist võiks lapse isa olla. kui lihtsalt niisama on vaja aega surnuks lüüa, siis selleks sobib see raamat väga hästi, aga mingit elamust raamat ei paku.

17. Helene Moss "Cougar" (3. osa) - Ütlen ausalt, et see raamat oli minu jaoks kogu triloogia puhul kõige vastumeelsem. Samas toimus selles raamatus kõige rohkem sündmusi, sest erinevate seksuaalakti kirjelduste asemel toimusid raamatus igasugused muud sündmused. Ilmselt olen ma oma töös nii palju segasusseisundis inimesi näinud, et raamatust selle lugemine hakkas vastu. Üldse tundus mulle, et autoril olid mõtted otsa saanud ja seepärast vajus triloogia viimane osa kuidagi ära. Samas raamatu lõpp oli õnnelik. Kuigi ma pole kindel, kas erootilise romaani lõpp peaks olema just üks roosamanna pereelu idüll, kus väikesed lapsed saavad endale kingituseks kutsika ja kõik on väga ilus. Jällegi minu jaoks üsna ajaraiskamine, kuid kuna ma ei jäta raamatuid pooleli, siis lugesin ikka lõpuni.

18. Robin Carr "Parimad meist" – Järjekordne romaan, mille raamatukoguhoidja mulle näppu pistis, kuna seal on tegelaseks arst. Mulle ilmselgelt meditsiiniga mingil määral seotud raamatud meeldivad. Kuigi siin oli siiski peamiseks looks ühe noore arsti ja pubiomaniku armastuslugu. Ehk siis täiesti klassikaline romaan. Jällegi ajaviiteks igati sobilik lugemine. Päris igav ei olnud ja raamat vastu ei hakanud ning lugesin päris mõnuga. Samas mingit elamust lugemisest ka ei saanud.