31. augustil 2026 Viljandi vanas haiglas
Minu selle suve vaieldamatult kõige oodatum suvelavastus oli Ugala „Lühem kui elu“. Kes on seda blogi varem lugenud või minu taustaga kursis, teab, et kõik meditsiiniteemalised lavastused on mulle juba eos huvitavad, sest tegutsen ise selles valdkonnas. „Lühem kui elu“ oli aga veel ekstra südamelähedane, sest olen Viljandi haiglas praktikal olnud ja mõnda aega seal isegi töötanud. Seega oli maja mulle tuttav ning teatud mõttes kujunes lavastus ka minu isiklikuks hüvastijätuks selle hoonega.
See isiklikkus
ongi ilmselt üks „Lühem kui elu“ olulisemaid märksõnu. Margus Haav on lavastuse
kohta kirjutanud, et Ugala ei tee kummardust ainult ühele loole, vaid tervele
majale, ajastule ja tuhandete inimeste mälestustele. Minu jaoks lisandus nende
tuhandete mälestuste hulka paratamatult ka minu enda oma ja see muutiski
lavastuse eriliselt meeldejäävaks. Ilmselt polnud ma ainus.
Õnneks tahtis
lavastust vaatama tulla ka sõbranna, kes töötab siiani Viljandi haiglas. Seega
oli meil eriti tore koos mööda vana maja liikuda, ruume ära tunda, meenutada ja
omavahel kommenteerida. Ilmselt kogesime seda lavastust hoopis teistmoodi kui
inimene, kellel selle haiglaga varasem seos puudub. Ma usun, et sllest
lavastusest on täpselt nii palju erinevaid versioone kui palju on inimesi, kes
seda vaatamas on käinud, sest just igaühe mälestused on need, mis selle
lavastuse nende jaoks tööle panevad.
Etendus oli
lausa nii tore, et minu jaoks jäi neljatunnine etendus liiga lühikeseks. Ma
oleksin tahtnud iga viimse kui maja nurga läbi käia, rohkem uudistada ja rohkem
meenutada. Saan muidugi aru, et inimesele, kellel majaga isiklikku sidet ei
ole, võiks veel pikem rännak muutuda väsitavaks. Praegusel kujul tundus neli
tundi aga täiesti optimaalne. Kui peaks neli tundi järjest ebamugaval toolil
umbses teatrisaalis istuma, oleks see piin. Isegi poolteist tundi võib
sellistes tingimustes olla piin. Aga kui liigud mööda üheksakorruselist haiglat
ja midagi toimub ka ühest mängupaigast teise liikumise ajal, saab aeg hoopis
teise mõõtme. Neli tundi möödub nagu linnutiivul.
Huvitav, et ma
just linnutiibadeni jõudsin, sest lind on lavastuses oluline kujund. Vana kahe
tiivaga haiglahoonet võrreldakse linnuga, kes sirutub taevasse, ning
linnumotiiv ilmub erineval moel korduvalt. Minule jäi algusest meelde, et Aarne
Soro võrdles haiglat konkreetselt tuviga. Tuvi seostub rahu, puhtuse ja
armastusega ning haigla kontekstis muutuvad kõik need tähendused eriti
kõnekaks. Haiglasse minnakse lootusega leida rahu ja leevendust. Mõni kohtub
seal esimest korda oma elu suurima armastusega – oma lapsega. Mõni jätab seal
oma armastatuga viimast korda hüvasti.
Ja puhtus?
Haigla peaks ju olema üks steriilsemaid kohti üldse. Mahajäetud haiglas ringi
kõndides nägi aga kõike muud peale steriilsuse. Kohati oli raske aru saada, kus
lõppes maha jäetud haigla ja algas lavakujundus. Kas põrandal olevad
peeglikillud olid rekvisiidid või jäi peegel haigla kolimise ajal tõesti sinna
purunenuna maha? Kas vanad käitumisjuhendid ja tühjad küsimustikud olid kunstniku
paigutatud või lihtsalt unustatud? Surnud kärbsed, rõskus ja lagunemine olid
seevastu juba päriselt tühjaks jäänud maja reaalsus.
Just see
piiride hägustumine oli minu jaoks üks lavastuse suurimaid õnnestumisi. Inna
Grünfeldt on nimetanud „Lühem kui elu“ lavastuseks, mis on sündinud „kirurgi
tarkuse, täpsuse, hoolimise ja vastutusega“, tuues esile selle, kuidas näilise
lihtsuse all on väga täpselt tasakaalustatud öeldu ja ütlemata jäetu ning
usaldatud vaataja enda kujutlusvõimet. Täpselt selline tunne tekkiski: mitte
kõike ei antud ette. Vaataja pidi ise otsustama, mida ta näeb, mida mäletab ja
mida ruum talle tähendab.
Tühjana mõjus 1985. aastal valminud haigla mulle üllatavalt nõukogudeaegse ja isegi masendava ehitisena. Olin majas varem korduvalt viibinud, aga töötavas haiglas ei olnud ruumid mulle kunagi niimoodi mõjunud. Alles tühjas ruumis hakkasin tajuma, kui palju tähendust annavad ruumile inimesed. Patsiendid, õed, arstid, hooldajad, lähedased, koristajad, töömehed. Ja muidugi aitab natuke kaasa ka kaasaegne haiglatehnika. Pille-Riin Purje jõuab ERR-is üsna sarnase mõtteni, kuid veel laiemas plaanis. Tema jaoks ei ole „Lühem kui elu“ niivõrd nostalgialavastus, vaid lavastus aja suhtelisusest ja ajutisusest. Haigla ehitati omal ajal püsima, kuid lõpuks osutub maja enda elu kõigest neljakümneaastaseks – lühemaks kui paljude inimeste elu. See annab ka pealkirjale „Lühem kui elu“ mitu võimalikku tähendust.
„Lühem kui elu“
on rännaklavastus. Publik jagatakse nelja gruppi, kes liiguvad haiglas erinevas
järjekorras ja kohtuvad stseenidega eri ajal. Pileti ostes tead juba,
millisesse rühma kuulud, seega ei pea kartma, et kaaslasega lahku satud. Tegelikult
tahaksingi nüüd kõik neli marsruuti läbi käia. Oleks väga huvitav teada, kuidas
muudab stseenide järjekord lavastuse tähendust.
Meie alustasime
üheksandalt korruselt vanast operatsioonitoast, kus pensionile minev kirurg
Sirje, keda mängib Luule Komissarov, tähistab oma viimast tööpäeva. Hiljem
kohtume sama naisega uuesti ning siis pole enam päris selge, millises ajas ta
ise viibib. Ta liigub mööda haiglat justkui endiselt töötava arstina, kuni poeg
tuletab talle meelde, et ta läks juba mõnda aega tagasi pensionile ja ta ei pea
operatsioonisaali minema.
Purje rühm alustas hoopis prosektuurist. Ta nimetab nelja publikurühma paralleelset liikumist lausa logistiliseks meistritööks. Olen täiesti nõus. Vaatajana võib olla lihtne unustada, kui meeletult keeruline süsteem selle kõige taga töötab. Üks grupp on keldris, teine kolmandal, järgmine üheksandal korrusel, näitlejad liiguvad ühe stseeni juurest teise juurde ja publik peab samal ajal täpselt õigesse kohta jõudma. Oluline roll on publikusaatjatel, kes kogu seda mehhanismi koos hoiavad. Isegi Aarne Soro pidi meie linnaekskursiooni pooleli jätma, sest saatja teatas, et nüüd on aeg edasi liikuda. Samas ei muutunud see tohutu logistiline masinavärk kordagi vaataja jaoks tehniliseks. Kõik toimis väga orgaaniliselt.
Praktiliselt
pärast iga stseeni jäeti publikule aega niisama ruumides ringi vaadata.
Kõikjale, kus uks oli lahti, võis sisse astuda. Minule oli see üks lavastuse
väärtuslikumaid osi. Kes ei tahaks näiteks lahkamisruumis ringi vaadata? Okei,
seal oli veidi häiriv lõhn, aga mitte midagi hullu. Pimedas ja rõskes keldris
oleksin isegi mõnda korralikku kummituslugu tahtnud kuulda. Või vähemalt ühte luust
ja lihast läbi lõikavat karjatust.
Ühes töömeeste
puhketoas oli aga nii värske kohvi lõhn, et pidin kontrollima, kas kannus on
tõesti kuum kohv. Oli küll. Sellised pisikesed detailid tekitasidki tunde, nagu
inimesed oleksid majast kõigest hetk tagasi lahkunud. Purje kirjeldab
samamoodi, kuidas publikule antakse aega ise ruume uurida, kuulata raadiost
lugusid, võtta vastu lauatelefonist kostvaid pajatusi või vaadata televiisorist
filmikatkeid. Tema sõnul muutub see lausa „aega aeglustavaks“ kulgemiseks. Minul
juhtus aga pigem vastupidi – aeg kiirenes. Ma ei jõudnud pooltki nii palju
vaadata, kui tahtsin.
Kõige võimsam
oli muidugi see, kuidas maja hakkas publiku enda mälestusi üles äratama. Mõni
vaataja tundis ära ruumi, kus sündis tema laps. Mõni avastas, et legendid
haigla keldrisaunast ei olnudki hooldajate väljamõeldis. Mina tundsin ära
surnukuuri külmkambri, kuhu viisin oma esimese Viljandi haigla praktika ajal
surnuid. Need olid minu esimesed tõsisemad kokkupuuted surmaga haiglas ja
etenduse ajal tuli see mälestus väga selgelt tagasi. Samamoodi meenusid mulle
hoopis helgemad hetked – näiteks vaated kaheksanda ja üheksanda korruse
akendest. Eriti talvised hommikud, kui päike tõusis härmas puude tagant.
Siin jõuab „Lühem kui elu“ minu meelest kõige lähemale sellele, mida Margus Haav silmas peab, kui kirjutab, et ühe maja sees rändab terve elu. Maja ise on ainult betoon, klaas ja koridorid. Elu annavad sellele inimesed ja nende mälestused.
Veel kümme
aastat tagasi tekitas minus paanikat mõte, et teatris võib näitleja minuga
rääkima hakata või mind midagi tegema panna. Ilmselt on selliseid inimesi päris
palju. Nüüd avastasin, et mulle meeldis see väga. Väikeses grupis liikudes sai
näitlejaid lähedalt vaadata, nendega silmsidet luua ja vahel isegi dialoogi
astuda. Sa ei olnud enam lihtsalt pealtvaataja. Kui teatriteaduse
terminoloogiat kasutada, siis neljas sein oli siin sisuliselt olematu.
Paljudes
stseenides oli korraga ainult üks näitleja. Sellisel juhul muutub publik talle
paratamatult partneriks. Näitleja ei saa proovides kunagi päriselt ette teada,
kes tema ees istub, millise näoga teda vaatab, kas naerab, ehmub või otsustab
vastata. Just seepärast tahaksingi sama lavastust uuesti näha – mitte ainult
teise marsruudi tõttu, vaid ka selleks, et näha, kuidas teine publik samu
olukordi muudab.
Mulle endale
tundus kohati, et ma polnud ehk kõige „adekvaatsem“ publikuliige, sest oma
tervishoiutausta ja haiglaga seotud mälestuste tõttu ajasid mõned olukorrad
mind rohkem naerma kui ilmselt lavastajad plaanisid. Eriti Margaret Sarve
kehastatud naine, kes koridoris inimestele ligi astus ja ikka sama juttu
platsenta Prantsusmaale kosmeetikatööstusesse müümisest kordas.
Tervishoiutöötaja minus oli ta muidugi juba ammu ära diagnoosinud.
Purje kirjeldab sama tegelast hoopis kui peaaegu märkamatult publiku sekka imbuvat naist ning tunnustab Margaret Sarve täpset karakterrolli. Minule oli ta üks lavastuse kõige meeldejäävamaid tegelasi. Ootasin juba huviga, kus ta järgmisena välja ilmub.
Tegelikult ei
taha ma ühtegi näitlejat oma lemmikuks nimetada, sest kogu trupp oli
suurepärane. Mõni tegelaskuju lihtsalt jäi teistest värvikamalt meelde. Näiteks
Oleg Titovi töömees Arseni. Kõik, kes haiglas töötavad, saavad ilmselt aru,
mida ma mõtlen, kui ütlen, et ta oli täiesti ehtne haigla töömees. Need, kes
haiglas ei tööta, aga lavastust nägid – nüüd siis teate, et haigla töömehed
ongi sellised.
Purjel tekib
Titovi tegelaskuju vaadates paralleel Tšehhovi „Kirsiaia“ Firssiga – vana
maailma esindajaga, kes võib justkui koos majaga maha jääda. See on huvitav
lisakiht, mille peale ma ise etenduse ajal ei tulnud, kuid mis sobib lavastusse
väga hästi. Mõlemal juhul on üks ajastu lõppemas ja keegi näib veel viimast
korda selle varemete vahel ringi kõndivat. Oli Arseni see, kes lubas maja
üksinda korda teha ja ilmselt seda ta teeks ka, sest armastus selle maja vastu
on nii suur.
Lavastuses osalevad ka Viljandimaa Kammerkoori lauljad, kes suurema osa ajast ei laula, vaid on haigla vaikivad inimesed. Keegi istub voodiserval, keegi vaatab palati aknast välja, keegi ootab koridoris arsti vastuvõttu, keegi räägib lähedasega. Vaikiv haigla argipäev. Purje kirjeldab neid kord vaimude, kord mälestuste, kord minevikuhetkedena, mis majas korraks uuesti ellu ärkavad. Minu jaoks olid nad tõesti justkui märk sellest, et haigla ei saa kunagi päriselt tühjaks. Isegi kui patsiendid ja töötajad on lahkunud, jäävad nende lood ruumidesse alles. Ja ehk mõni kummitus ka.
Lavastusse on
tugevalt põimitud Arvo Iho 1990. aasta film „Ainult hulludele ehk
Halastajaõde“, mida filmiti samas haiglas. Liina Olmaru kehastab Ritat – viidet
Margarita Terehhova filmitegelasele – ning lavastuses näidatakse ka
filmikatkeid. Siin läheb minu kogemus mõne teise arvustaja omast kõige rohkem
lahku.
Mina olen selle
filmi jaoks ilmselt liiga noor ja vähemalt ei mäleta, et oleksin seda kunagi
tervikuna näinud. Seetõttu jätsid filmikatked mind üsna ükskõikseks ja just
nendes kohtades tundsin esimest korda, et etendus hakkab natuke venima. Ka
Liina Olmaru tegelane jäi mulle veidi tabamatuks. Ta mõjus nagu mingi ilmutus,
keda ma ei osanud praktilise haiglaeluga seostada. Oma osa mängis ilmselt ka
valge kittel ja kõrged platvormkingad – kõigi tänapäevaste haiglariiete kõrval
mõjus ta teadlikult võõrkehana.
Pille-Riin Purje nägi Ritas seevastu lavastuse üht olulist tähenduskihti. Tema jaoks avardab Liina Olmaru tegelane haigla argipäeva millekski salapärasemaks ning lisab sellele pühaduse ja halastuse mõõtme. Purje kirjutab ka, et pärast lavastust filmi uuesti vaadates hakkasid teos ja lavastus teineteist vastastikku täiendama. Film säilitab vana haiglahoone kujutise ka siis, kui maja ennast enam olemas ei ole. See pani mind mõtlema, et äkki peaksin filmi nüüd ära vaatama. Võib-olla muutuks siis ka minu jaoks see lavastuse osa hoopis teistsuguseks. Ja tegelikult ongi tore, et kõik vaatajad ei pea lavastust ühtemoodi kogema.
Liis Seljamaa
nimetab „Lühem kui elu“ väga tabavalt „tõeliselt kaduvaks kunstiks“ – pärast
viimaseid etendusi kaob peagi ka ruum, milles see lavastus sündis. See teebki
„Lühem kui elu“ eriliseks. Tavaliselt saab õnnestunud lavastust järgmisel
hooajal uuesti mängida. Saab vahetada saali, teha kordusetendusi, minna
külalisetendustele. Seda lavastust niimoodi üle viia ei saa. Viljandi vana
haigla ei ole dekoratsioon. See maja on üks lavastuse peategelasi. Kui maja
kaob, kaob praegusel kujul ka lavastus. Võib-olla just seepärast muutus nii
oluliseks iga detail: maha jäetud paberid, kohvikann, katkine peegel, rõskus,
vana operatsioonituba, prosektuur, koridorid, akendest avanev Viljandi,
publikusaatjate punased haiglariided.
Mul oli kogu
aeg raske otsustada, mis oli kunstniku käega paika sätitud ja mis oli lihtsalt
haiglast maha jäänud. See on minu meelest suur kompliment lavastuse
kunstilisele tervikule.
Ka Pille-Riin Purje nimetab lavastust korraga mastaapseks ja vaikseks, isiklikuks ning südamlikuks ning leiab, et selle tugevuseks on intiimse äratundmise ja sügava inimliku üldistuse tasakaal.vMulle meeldib see sõnastus väga, sest täpselt selline „Lühem kui elu“ oligi. See rääkis tohutust üheksakorruselisest majast, aga tegelikult rääkis üksikutest inimestest. Sünnist. Surmast. Vanaks jäämisest. Tööst. Lahkumisest. Mälust. Ja sellest, mis inimesest või majast pärast lahkumist alles jääb.
Etenduse lõpus
saavad seni eraldi liikunud publikurühmad taas kokku. Vaikivatest
haiglainimestest saab Viljandimaa Kammerkoor ja lõpuks kõlab ka laul. Purje
kirjeldab finaalist jäänud tunnet kahe sõnaga: rahunemine ja tänutunne. Mul
tekkis väga sarnane tunne. Kella kümne ajal õhtul pimedas mahajäetud haiglas
istuda oli teraapiliselt puhastav ja rahulik. Kuigi kui ma korraks
ratsionaalselt mõtlesin, et olen tühjas haiglas koos hulga võõraste inimestega,
tuled on kustunud ja näitlejad sõitsid juba bussiga minema, muutus mõte
iseenesest päris kõhedaks. Aga situatsioon oli lihtsalt ilus.
Pika jutu
kokkuvõtteks: nii suurepärast lavastust pole ma ammu näinud. Mulle meeldis
tekst, kus üks meenutus läks nii sujuvalt üle teiseks, et vahepeal ei saanud
arugi, millal üks lugu lõppes ja järgmine algas. Mulle meeldis kujundus, mille
puhul ei saanud aru, mis oli päris ja mis lavastatud. Mulle meeldis publikuga
loodud lähedus. Mulle meeldis kogu näitlejate ansambel. Ja mulle meeldis kõige
rohkem see, et lavastus ei jutustanud lihtsalt vana haigla ajalugu, vaid pani
selle maja veel viimast korda elama.
Tahaksin nüüd
kõigile öelda: minge vaatama.
Aga selles
soovituses ongi „Lühem kui elu“ traagika. Lavastust mängitakse ainult loetud
korrad ning hoone läheb lammutamisele. Järgmisel suvel seda lihtsalt enam samas
kohas teha ei saa. Ugala ise kirjeldab lavastust poeetilise ja dokumentaalse
hüvastijätuna ühe hoone, ühe ajastu ja ühe suvega.
Välja arvatud
muidugi juhul, kui Võrus asuv Lõuna-Eesti haigla otsustab endale uue maja
ehitada ja oma praeguse Viljandi vana haiglaga identse maja teatrile loovutada.
Aga seda ilmselt ei juhtu. Seega on mul lihtsalt väga hea meel, et sain „Lühem
kui elu“ näha.
Ja kuna olen
selles majas kunagi mitmeid kuid viibinud ja oman sellest majast ja selasetest
inimestest mälestusi, oli see minu jaoks rohkem kui lihtsalt üks väga hea
suvelavastus.
See oli
päriselt hüvastijätt.
Ja natuke on tunne, et sain olla osake millestki, mida enam kunagi täpselt samal kujul korrata ei saa. Osake teatriajaloost.
Dramaturg-lavastaja:
Priit Põldma
Kunstnik-lavastaja:
Joel Väli
Dramaturgid:
Maarja Moor ja Aare Pilv
Helikujundaja:
Lauri Lüdimois
Koorijuht-dirigent:
Kadi Ritsing-Tamra
Valguskujundaja:
Laura Maria Mäits
Videokujundaja:
Margus Siimon
Osades: Liina Olmaru,
Lauren Grinberg, Luule Komissarov, Karel Käos, Margaret Sarv, Aarne Soro, Oleg
Titov, Janek Vadi
Viljandi
Kammerkoori lauljad: Priit Alvre, Tuuli
Ekbaum, Tiit Hein, Veronika Heinsoo, Carmen Jaeski-Toomra, Merle Juurik, Anneli
Kengsepp, Gaili Kuum, Meelis Käämer, Maiken Mardim, Ene Nobel, Priit Noorhani,
Kaido Pihelgas, Tuuli Põder, Kadi Ritsing-Tamra, Anne-Ly Romandi, Urve Siimon,
Merle Sukk, Kaire Taevere, Mariliis Tallo, Maret Tamme, Kristiina Tsõtsin,
Signe Vaabel, Ülo Vaabel.
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Ugala koduleheküljelt.
Mõned fotomeenutused:
 |
| Vaade etenduse ajal üheksanda korruse liftihallist Viljandi linnale (august 2026). Foto Triinu Kurvits |
 |
| Viljandi haigla kaheksanda korruse aknast vaadet pildistamas (veebruar 2011). Foto Liis Villem |
