11/04/2022

Oi, Johnny

 25. märtsil 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Mina tutvusin esimest korda John Smithi ja Stanley Gardneriga 2002. aasta suvel, kui nad Andrus Vaariku lavastatud lavastuses “Ei või olla” mööda Eestit ringi tuuritasid. Ma olin sel ajal 13-aastane ja ilmselt oli nähtud etendus minu esimene teatrikogemus täiskasvanute teatriga. Ega ma sellest etendusest väga muud ei mäleta, et väga naljakas oli. Kuigi nüüd tagantjärele mõeldes ei saanud ma ilmselt enamustest kahemõttelistest naljadest aru ja naersin pigem kas situatsioonikoomika või teiste inimeste naermise peale. 

Peaaegu 20 aastat hiljem tõi selle sama Ray Cooney näidendi Rakvere Teatris lavale Peeter Raudsepp ja pani lavastusele pealkirjaks “Oi, Johnny”. Sisututvustust lugedes olin ma üsna kindel, et Raudsepa lavastus põhineb samal näidendil, millel minu kunagine suur teatrielamus põhines. Mis saaks olla veel parem, kui taas kogeda enda parimaid teatriemotsioone? Niisiis olin ma valmis 20 aastat hiljem uuesti Johni ja Stanleyga kohtuma. Kummalisel kombel ma ootasin seda kohtumist väga. Kummaliseks muudab kohtumise see, et ma üldiselt väldin komöödia lavastusi, sest need on nii etteaimatavad ja sealsed naljad ei aja mind naerma. 

Veelgi kummalisem on see, et ma nautisin ka sel korral komöödiat täiel rinnal. Kuigi iseenesest oli mulle süžee varasemast tuttav ja isegi mõned stseenid tulid tuttavad ette, kuigi näitlejad ja lavastaja on erinevad. Sisu keerleb selle ümber, et Londoni taksojuhil Johnil on kaks naist, kes elavad kumbki erinevates linnajagudes ja ei tea teineteise olemasolust midagi. Ühel päeval satub John pealt nägema, kuidas kaks pätti ühele eakale prouale kallale tungivad ja ta otsustab prouale appi minna, kuid proua lööb talle oma käekotiga vastu pead ja John satub peavigastuse tagajärjel haiglasse ning seejärel politseijaoskonda tunnistusi andma. See vahejuhtum lööb aga tema graafiku kahe naisega koos olemiseks täiesti segamini, sest graafik on väga täpne ja John ei saa endale hilinemisi lubada, et enda kaksikelu varjata. Nii tuleb tal enda saladusse pühendada ülakorrusel elav Stanley ja koos üritavad nad Johni saladust varjata, kuid nagu sellistel puhkudel ikka, teevad nad asja ainult hullemaks. Varjamisest ja valetamisest tekkiv segadus kasvab lõpuks nii suureks, et keegi ei saa enam õieti aru, kes on kes ja kes kuidas kellega seotud on.

Ehk on üheks põhjuseks, miks mulle etendus meeldis see, et lavastaja Peeter Raudsepa jaoks oli “Oi, Johnny” esimene komöödia lavastus, mida ta lavastas ning ehk oli seetõttu lavastusel mingi nö värske pilk juures, mis lubas mul komöödiat nautida. Sest kui ma praegu juhtusin Rakvere Teatri kodulehelt lavastuse klippi vaatama, siis ei tundunud seal mitte midagi naljakat olevat. Pigem täiesti labane ja igav komöödia. Eks komöödiatel ole muidugi ka see omadus, et nad ongi naljakad ainult selles hetkes ja koos kogu eelneva situatsooni ja tekstiga. Lühikest katkendit vaadates ei pruugigi nali kohale jõuda. Seega on mul raske edasi anda ka seda, mis mulle käesoleva komöödia puhul kõige enam meeldis. Aga ometigi saan ma käsi südamel öelda, et nähtu mulle meeldis ja lõbus oli ka. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii palju komöödiat vaadates naersin. 

Ilmselt tuleks öelda, et etendus tervikuna mulle meeldis. Muusikaline kujundaja Morten-Endrik Milder on päris suure panuse andnud sellesse, et lavastus tervikuna humoorikas tunduks. Vähemalt nendele, kes on tuntud komöödia seriaalidega tuttavad. Kohe etenduse alguses sagivad laval ringi kaks naist Mary (Anneli Rahkema) ja Barbara (Ülle Lichtfeldt), kuid muusika, mida me nende hääletu ringi sahmimise taustaks kuuleme, on kõikidele komöödia austajatele tuttav omaaegsest komöödiasarjast “Tuvikesed”. Lisaks on lavastuse jooksul paaris kohas võimalik kuulda legendaarse Benny Hilli tunnusmeloodiat. Minu aju seostab neid kahte muusikapala vaieldamatult komöödiaga ja nii sai juba etenduse esimestest taktidest minu aju vajaliku eelhäälestuse komöödiaks. 

Enamus naerukohti põhinevad muidugi klassikalisel situatsioonikomöödial, kus tegelased kas põrkavad teineteisega kahemõtteliselt kokku, satuvad kogemata naeruväärsesse poosi vms. Teine suurem naeruallikas on muidugi tegelaste ja tegevuste segamini minekud ja ajamised. Kui publik teab, et tegelane a on tegelane a, aga ta väidab end olevat hoopis tegelane b ja tegelane c jääb uskuma, et tegelane a on hoopis tegelane b, siis on komöödia põhifunktsioon täidetud ja saab kindlasti naerda. Kui kokku panna nii tegelaste segamini ajamised, koomilised situatsioonid ja lisada sinna juba legendaarseks kujunenud koomiline muusika, siis on üsna selge, et ebaõnnestuda on raske.

Samas selleks, et situatsioonid koomilised välja näeksid on lavastajal täpset silma vaja, et situatsioone mitte liigselt üle paisutada ning näitlejatel peab samuti hea komöödia tunnetus olema, et mitte liiga üle võlli mängida. Tundub, et Peeter Raudsepp on näitlejatega head tööd teinud, sest minu meelest mängisid nad tervikuna hästi kokku. Aga kuna kõige rohkem teevad nalja mehed naiste riietes, siis jäi mulle kõige rohkem meelde Tarmo Tagamets, kes kehastas Barbara ülemist naabrit Bobby Franklinit. Bobby oli küll meesterahvas, kuid äärmiselt naiseliku olekuga ja just see naiselik olek oligi see, mis tema tegelaskuju kõige erksamaks tegi. 

Paratamatult tekivad minu peas siiski võrdlused 2002. aastal nähtud etendusega ja ma pean ütlema, et Egon Nuter John Smithina ja Andrus Vaarik Stanley Gardnerina tundusid mulle naljakamad, kui Margus Grosnõi ja Madis Mäeorg samades rollides. Ühelt poolt võib see olla tingitud sellest, et ma tähtsustan üle enda esimest teatrimälestust, kuid mulle tundub, et Vaarik ja Nuter on rohkem komöödianäitlejana saanud praktiseerida kui Mäeorg ja Grosnõi, ning seetõttu tuli neil see komöödia tegemine paremini välja. Samas ei saa midagi halba ka Rakvere trupi kohta öelda, sest tegelikult pole ma enam ammu nii palju teatris naernud, kui ma sel korral naersin. Kõht küll päris kõveras ei olnud, aga päris mitmel korral purskus naer iseenesest mu seest välja ja seda pole küll ma ei tea mis ajast saadik teatris juhtunud. Järelikult oli ikka kõik paigas. Tundub, et kõik oli lausa nii paigas, et ka näitlejad ei suutnud laval naeru pidada ning päris mitmel korral võitles Märten Matsu laval naeruga kuni ta lõpus enam ei suutnud end kontrollida ja naeris nii, et rollist ei tulnud midagi välja. Seetõttu ma ei saanudki aru, kas etendus lõpetati Matsu naermise tõttu varem ära, või pidigi etendus nii kummaliselt lõppema. Minu jaoks tuli igatahes lõpp liiga järsku.

Julgen soojalt soovitada kõikidele, kes tahaksid praegusesse süngesse aega veidi nalja ja naeru saada. Kusjuures lavastus on piisavalt hoogne selleks, et kõik argipäeva muremõtted ära unustada ning samas ei pea laval toimuvast aru saamiseks ise enda aju pingutama ja kaasa mõtlema. 

Lisaks saab Rakvere Teater boonuspunktid ägeda kava eest! Õigem oleks öelda, et kavade eest, sest nad on teinud nii meestele kui naistele eraldi kavad. Kui tavaliselt arvatakse, et kava on midagi igavat ja keegi seda osta ei taha, siis selle kava soovitan küll osta. Esiteks sisaldab kava muuhulgas teatrihoroskoopi ja ühte retsepti. Ostes kaks kava, saate kaks horoskoopi ja kaks erinevat toiduretsepti. Lisaks veel muud lugemist ka. Seega igati kasulik kava minu meelest. 

Autor: Ray Cooney
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Kunstnik: Yana Khanikova
Liikumisjuht:  Helen Solovjev
Muusikaline kujundaja: Morten-Endrik Milder
Valguskujundaja: Roomet Villau
Tõlkija: Triin Tael
Osades:
Anneli Rahkema - Mary Smith
Ülle Lichtfeldt - Barbara Smith
Margus Grosnõi - John Smith
Märten Matsu - uurija Troughton
Madis Mäeorg - Stanley Gardner
Tarmo Tagamets - reporter; Bobby Franklin
Eduard Salmistu - uurija Porterhouse

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt SIIN

27/03/2022

Arst

 22. märtsil 2022 Ugala Teatri suures saalis

Foto: Gabriela Urm

Ilmselt on paljud teist kursis, et igapäevaselt tegutsen ma tervishoiusüsteemis õena. Teater tuli minu ellu palju hiljem kui meditsiin. Aga ometigi armastan ma mõlemat (vahelduva eduga on kaalukauss emma-kumma suunas rohkem kaldu). Seega pole midagi imestada, et ma lähen elevile kui leian mõne lavastuse, mille tegevus on vähemal või rohkemal määral meditsiiniga seotud. Ugala värskeim uuslavastus tegi mulle teatrisse mineku lausa nii kergeks, et juba pealkirjast oli aru saada, et seda ma tahan näha. No nii igaks juhuks lugesin sisututvustuse ka ära, et ikka päris kindla peale minek oleks, aga üldiselt piisas mulle ainuüksi sellest, et lavastuse pealkirjaks oli “Arst”. 

Kindlustunnet suurendas veelgi enam teatrisse mineku päeval loetud artikkel ERR kultuuriportaalis, kus Pille-Riin Purje andis mõista, et tegemist on suurepärase lavastusega, kus Garmen Tabor teeb võimsa rolli. Kui Pille-Riin Purje juba niimoodi kiidab, siis järelikult on tegemist tõsiselt hea lavastusega. Ma pole küll nii suur teatri ekspert kui Purje, aga tõesti oli võimas lavastus. Ühelt poolt oligi lavastus võimas just kaasaegsete probleemide täpsuse poolest. Teemad nagu rassism, usuküsimused, vaktsiinivastasus, naiste ja meeste võrdsus, sooline identiteet, #metoo jms, mis viimase paari aasta jooksul on üle maailma kirgi kütnud, leiavad väga tugevat kõlapinda ka lavastuses. Lisaks veel meditsiini valdkonnast tuntud teemad nagu haiglate rahastamine, dementsusega seotud teadustööd, patsientide õigused ja meditsiinieetika ning minu isiklik lemmikteema - õdede puudus. Nagu öeldakse tuntud telereklaamides, siis ka see pole veel kõik. Nagu lavastuse pealkiri ja sisu tutvustus lubavad, siis üritab lavastus anda ülevaadet ka sellest, kes arst on. Kui arst ravib patsienti, siis mille põhjal ta otsuseid teeb? Kas arsti otsused on mõjutatud tema usulistest veendumustest, tema maailmavaadetest, elukogemusest, peresuhetest või lähtub ta raviotsustes patsientide soovist ja heaolust? Ehk siis tegelikult on lavastuses nii palju raskeid ja mõtlema panevaid teemasid, et ühest vaatamiskorrast jääb kindlasti väheks, et kõigest detailselt aru saada ja kogu laval toimuv korralikult enda jaoks lahti mõtestada. Kindel on see, et igaüks leiab mingi teema, mis talle südamelähedane on.

Loo peategelaseks on erakliiniku juhataja ning peaarst professor Ruth Wolff (Garmen Tabor), kes satub ravima 14-aastast surevat tüdrukut. Selgub, et tüdruku vanemad on katoliiklased ning kuna nad on teises maailma otsas, saadavad nad tütre juurde vaimuliku, et see teeks nende tütrele viimse võidmise. See soov jäetakse aga professoriga kooskõlastamata ja kuna tüdruku haigusloos puudub märge tema usuliste tõekspidamiste kohta, ei luba professor vaimulikku tüdruku juurde. Samal ajal tüdruk sureb ning sellest lahvatab skandaal. Ühel hetkel leiab professor Wolff end üksinda seismas vastamisi nii enda kolleegide, tüdruku vanemate, kui kogu ülejäänud maailmaga. Tundub justkui kõigil oleks professorile midagi ette heita ja mängu tuuakse kõikvõimalikud usu-, rassi-, sooidentiteedi jms küsimused. Kuigi professor jääb endale kindlaks ja väidab, et tema keskendus oma otsuses ainult patsiendi heaolule, leiavad kõik teised siiski tema otsuste põhjendamiseks miljoneid teisi maailmavaatelisi põhjuseid. 

Sarnaselt käituvad ka professori kolleegid, kes leiavad, et uueks farmakoloogia õppejõuks võiks valida kandidaadi, kes on tumedanahaline ja katoliku usku meesterahvas, kuna see näitaks ühiskonnale, et nende kliinikus tolereeritakse igasuguseid inimesi ja loodetavasti vaigistaks see tekkinud skandaali. Professor Wolff eelistab sellele positsioonile juudist naisterahvast. Kuna professor Wolff on ka ise naisterahvas ja tema vanemad olid juudid, siis näevad professori kolleegid sellise otsuse taga diskrimineerimist, samas kui professor Wolff tegi otsuse kandidaatide paremuse järgi ja juhtumisi oli juudist naisterahvas lihtsalt sellele ametikohale oma teadmiste poolest parem kandidaat kui tumedanahaline katoliku usku meesterahvas. See oli ainult üks näide sellest, kuidas arst peab võitlema ühiskonnas toimuvate poliitiliste mahhinatsioonidega, selle asemel, et rahus tegeleda sellega, millega ta tahaks tegeleda – ravida haigeid.

Mis saaks meie tervishoiusüsteemist siis, kui seal valitseks näiline õiglus ja võrdsus. Sellisel juhul raviksid juute juutidest arstid, moslemeid moslemitest arstid, transsoolisi transsoolised arstid, narkomaane narkomaanidest arstid, dementsusündroomiga patsiente dementsussündroomiga arstid jne. Sellisel juhul poleks tervishoiusüsteem enam endine ja patsiendid ei saaks neile parimat ravi, sest keegi ei saa garanteerida, et sinu poliitiliste, sooliste ja muude maailmavaateliste parameetritega sobilik arst (või miks mitte ka õde, hooldaja, logopeed, füsioterapeut) on oma ala parim spetsialist. Ometigi me kõik tahame ju, et meiega tegeleksid parimad spetsialistid ja me saaksime võimalikku parimat ravi. Aga miks me siis ei lase arstidel teha lihtsalt nende tööd hoolimata sellest, milline on nende sooline orientatsioon või usuline veendumus?

Tegelikkuses pole üldse oluline see, kas hea arst on gei, lesbi, moslem, tumedanahaline või hoopis midagi muud. Sellise maailmavaatega oli ka professor Wolff, kes soovis et tema meeskonda kuuluksid ainult parimatest parimad arstid, et leida dementsusele ravi. Selleks oli tal väga isiklik põhjus, nimelt oli tema elukaaslane Charlie (Terje Pennie) dementsussündroomiga. Eks professor mõistis, et tema teadustöö tema kõige kallimat inimest enam ei aita, kuid tal on võimalik tulevikus kedagi teist ja nende kõige kallimaid inimesi oma teadustöö tulemustega aidata. Muidugi ei teadnud keegi professori kolleegidest ega tema patsientidest, sellest midagi, et professori elukaaslane on naine ja professor on lesbi. Seda ei tunnistanud professor avalikult isegi mitte siis, kui see oleks teda avalikkuse ees näidanud kui seksuaalvähemust ja seeläbi oleks professoril õnnestunud ehk oma arstikarjäär päästa. Tema jäi kuni lõpuni endale kindlaks, et arsti töös on oluline ainult see, kes sa oled arstina, mitte see, kes sa oled inimesena.

Kusjuures väga oskuslikult andis professori suhtumist edasi lavastuse valguskujundus. Nimelt oli haiglas ja teistes avalikes ruumides, kuhu Ruth sattus silmi pimestavalt ere valgus, mis näitas, et Ruth Wolff teadis, et ta on rambivalguses ja teiste inimeste pilgu all ning peab hoolega säilitama range ja auväärse professori kuvandit. Ühelt poolt olid valged haigla seinad ja valge mööbel steriilselt puhtad, kuid samas tekitasid ka isikupäratult külma tunde, andes mõista, et selles ruumis siin loevad ainult teadmised, mitte kellegi isikupära. Hoopis teine oli valguskujundus siis, kui Ruth oli oma kaitsvate koduseinte vahel koos talle kallite inimestega. Sel hetkel oli lava intiimselt hämar ja selles hämaruses saigi publik teada väga isiklikke detaile Ruthi kui inimese kohta. Sel hetkel polnud mitte mingitki küsimust, et see info mõeldud ainult kõige lähedasemate inimestega jagamiseks ja kui stseen vahetus ning hubaselt ning intiimselt mõjunud soe hämarus asendus jäiselt külma ja ereda valgusega, oli näha kuidas Ruth selja sirgu ning pea püsti ajas ja astus kolleegide ette, et täita oma kohust - olla arst. Need valguse vahetused olid minu jaoks kõige raskemad. Esiteks oli hämarusega harjunud silmadel eredat valgust nähes lausa füüsiliselt valus ja sama valus oli mul ka hingeliselt, kui ma nägin, mis toimub Ruthiga laval.

Garmen Tabor tegi professor Ruth Wolffina kõigi aegade kõige tugevama naisrolli, mida ma laval näinud olen. Eriti muljetavaldav on see, et Tabor teeb sellise rolli, olles igapäevaselt teatrijuht, mitte näitleja. Lausa muljetavaldav. Meil võiks kõikides teatrites sellised teatrijuhid olla. Muidugi võiks nii tugevaid rolle ka rohkem näha, siis oleks lausa lust teatris käia. Kõige enam meeldis mulle stseen, kus Ruth koos elukaaslase Charlie'ga laulsid Radiohead-i hitti "I promise" ja tantsisid. Alguses laulis Tabor vaikselt kaasa, kuid lõpuks oli ta juba laulust nii haaratud, et rokkis laval täiega. Selles stseenis olid nii Tabor kui Pennie 120% kohal ja ülejäänud etenduse mängis Tabor vähemalt 100% energiaga ja mingil hetkel avastasin ma, et ma keskendun ainult tema vaatamisele. Kõik teised näitlejad jäid minust tähelepanuta, sest Tabori rollisooritus oli lihtsalt nii võimas. Mitte, et teised näitlejad oleksid kuidagi halvasti mänginud, ilma nendeta poleks Tabor särada saanud. Kuigi Johanna Vaiksoo teismelise Sami rollis oli ka huvitav leid. Ehtne tänapäeva nooruk, kes räägib sellises keeles, mida ainult tema eakaaslased mõistavad ja mis paneb vanemate inimeste ihukarvad õudusest püsti tõusma. Isegi mina oleksin tahtnud Samit veidi sakutada ja öelda, et räägi ometi inimese moodi. Üldse oli Samis midagi ürgset ja nurgelist, mida polnud veel ümbritsevate inimeste maailmavaade suutnud ära rikkuda. Ehk oli see ka põhjus, miks nad Ruthiga nii lähedased olid. Kuni ühel hetkel Ruth telesaates murdus ja Sami kõige salajasema saladuse kõigile kaamerate ees teatavaks tegi.

Ma saan aru, et ma ise olen väga tugevalt stereotüüpide küljes kinni ja rikutud maailmavaatega, mis pole alati teatri vaatamiseks parim kombinatsioon. Näiteks häiris mind väga, et nt Vilma Luik mängis tumedanahalist meesarsti. Mingitel hetkedel ma küll mõtlesin, et miks Luik nii mehelikult käsi püksitaskus hoiab ja madalate tänavakingadega on samal ajal kui teised naised kontsakingi kannavad. Eestis mustanahalisi meesnäitlejaid muidugi väga palju pole, kes seda rolli oleksid mängida saanud. Eks selline rollide jaotus (oli hiljemgi sarnaseid olukordi, kus näitleja välimus ja nahavärv ei ühtinud sellega, kellena ta väitis end olevat) oli muidugi lavastaja teadlik valik ja pidi näitama, et kõik pole alati päris nii nagu meile näib. Samas oleks päris huvitav teada, kas lavastuse vastuvõtt oleks olnud erinev, kui tumedanahalisi tegelasi oleksid ka päriselt tumedanahalised näitlejad mänginud? Praegu jäi siiski mulje, et kõik näitlejad on võrdsed, sest nad kuuluvad samasse rassi, on samast rahvusest ning nende kostüümid olid samuti sarnased.

Kõikide inimeste võrdsust ja seeläbi halli massi kuulumist võimendasid haiglatöötajate hallid kostüümid. Ainult telesaates osalemise stseenis kandis Ruth punast pintsakut ja punaseid kingi. Kui uskuda ühte värvipsühholoogia teooriat, on punase värvi eesmärgiks vastased panna hirmu tundma. Seega julgen väita, et selles stseenis on punastel kingadel ja pintsakut kindel tähendus, märkimaks Ruth Wolffi põhimõttekindlust ja ülejäänud ühiskonnale vastandumist. Hallist erinevates toonides riideid kandsid ka Ruthile lähedased Sami ja Charlie ning isa Jacob, kellega Ruth lõpuks ühise keele leidis. 

Kui kõik etenduses leiduvad märgid ära analüüsida, siis saaks sellest juba päris mahuka teadustöö. Selleks, et kõik lavastuse nüansid ära näha ja peidetud tähendused üles leida, on kindlasti lavastust vaja mitmeid kordi vaadata. Praeguse arvamuse lugejatele võib tunduda, et lugu on väga filosoofiline ja igapäevaseks meelelahutuseks ei sobi. Jah, teemad mida lavastus käsitleb, on tõsised ja me tahaks need pigem maha vaikida, kui neid peale väsitavat tööpäeva teatrilaval näha, aga ometigi möödub aeg teatrisaalis lennates. Päris mitmes kohas saab isegi naerda. Kuigi mulle tundus, et arsti eluga kursis olevad inimesed olid eelisseisus ja said veidi rohkem naerda. Siiski usun ma, et tänapäevased teemad ei suuda kedagi külmaks jätta ja panevad nii mõnegi inimese ehk maailma teisiti nägema. Ja kui sellest kõigest peaks veel vähe olema, siis tasub juba ainuüksi Garmen Taborit vaatama minna. Uskuge mind, te ei kahetse. Kui sellest rollist teatriajalugu 50 või 100 aasta pärast vaikib, siis on küll midagi maailmas väga valesti. Kuna mina käisin vaatamas alles teist etendust, siis ilmselt edaspidi saavad etendused veelgi enam hoogu juurde ja kogu tervik muutub veelgi nauditavamaks.

NB! Lavastuse vaatamine on rangelt soovituslik kõikidele meditsiinis tegutsevatele inimestele. Kindlasti leiab igaüks professor Ruth Wolffis killukese iseennast. Mina igatahes tundsin end pärast etendust nagu uuestisündinuna ja olin tõeliselt mitmekesiste emotsioonide meelevallas. Ühelt poolt valdas mind piiritu rõõm, et me elame sellises ühiskonnas, kus tehakse nii suurepärast teatrit. Samas valdas mind tõsine äng selles osas kui killustunud on meie maailm ja kuidas me kõik arvame end teadvat, mis kellelegi teisele parem on. Igasugustest vähemuste diskrimineerimisest ma parem ei räägigi. Aususe huvides olgu öeldud, et minu puhul võitsid ikkagi positiivsed emotsioonid. Peamiselt siiski tänu Garmen Taborile, kes suutis kõiges selles negatiivses, mis praegu meie ümber toimub, tekitada minus siiski selle sooja tunde, et maailm on ilus paik, hoolimata sellest, mis meie ümber toimub. 

Tegelikult on mul tunne, et nähtud etenduses oli veel nii palju nüansse, mida tahaks läbi mõelda ja kirja panna, aga kuna see postitus on juba niigi häbiväärselt pikaks muutunud, siis soovitan tungivalt kõikidel huvilistel ise teatrisse minna. Oma silm pidi see kõige parem kuningas olema. Saate ise järele vaadata, kas minu ja Pille-Riin Purje kiidusõnad peavad paika või mitte.

Autor: Robert Icke
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Pille Jänes
Helilooja: Vootele Ruusmaa
Muusikaline kujundaja: Taago Tubin ja Vootele Ruusmaa
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits
Videokujundaja: Margo Siimon
Laval:
Garmen Tabor - Professor Ruth Wolff
Terje Pennie - Charlie
Johanna Vaiksoo - Sami
Tanel Ingi - dr Robert Harsiman; külaline telesaates
Andres Tabun - dr Brian Cyprian; külaline telesaates
Tanel Jonas - dr Michael Copley; saatejuht
Vilma Luik - dr Paul Murphy; külaline telesaates
Lauli Koppelmaa - PR Rebecca Roberts; külaline telesaates
Rait Õunapuu - intern; külaline telesaates
Vallo Kirs - Isa Jacob; Emily Ronani isa
Ilo-Ann Saarepera - tervishoiuminister Flint

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Ugala Teatri kodulehelt SIIN

Suvelavastused 2022

Päisepildil on näha minu 2021. aasta suvelavastuste sihtkohad

Täna, 27. märtsil, päeval mida teatriringkondades teatakse kui rahvusvahelist teatripäeva, on õige aeg teha plaane suveks. Selleks, et teil oleks lihtsam valikuid teha, olen internetiavarustest ühte postitusse kokku koondanud suve jooksul mängitavad suvelavastused. Siin postituses on välja toodud need lavastused, mida teatrid on ise nimetanud suvelavastusteks. Kes otsib, leiab muidugi mitmete teatrite mängukavast ka püsirepertuaari lavastusi, mida suvel teatrisaalides mängitakse. Neid lavastusi ma siinsesse nimekirja ei lisanud.
Kuna praegu on alles märts ja suveni veel paar kuud aega, siis ilmselt täieneb praegune nimekiri lähikuude jooksul veel päris palju. Seega soovitan huvilistel ikka aeg-ajalt nimekirjale pilk peale visata.
NB! Lavastused on järjestatud alguskuupäevade järgi!

Näi kui süütu lill... (Jakobi-Mäe teatristuudio) 28. maist kuni 19. juunini 2022 Tartu Jaani kirikus
Tähtede all
 (Von Krahli Teater) 31. maist kuni 4. juunini 2022 Von Krahli Teatris

JUUNI
Armastusega ei tehta nalja (Theatrum) 3. - 17. juunini 2022 Theatrumi saalis
Kalaranna 28 (Tallinna Linnateater) 4.–28. juunini ja 4.–23. augustini 2022 Patarei merekindluses Tallinnas
Ai, velled (MTÜ Kesk-Eesti Teatritrupp) 4.–22. juunini 2022 Pikavere vanas vallamajas Pärnumaal 
Suudlused (Tartu Linnateater) 5. - 10. juunini 2022 Tartu Laulupeomuuseumi sisehoovis. Minu 2021. aasta mõtteid lavastusest saab lugeda SIIT 
Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas (Teater Karakter) 9.–11. juunini 2022 Rakvere vallimäel
STALKER (Theatrum) 8.- 22. juunini Püha Katariina kirikus Tallinnas
Kiri kodukandist (Teater Nuutrum) 9.–19. juunini 2022 Verevi motelli kuurilaval Elvas
Lõõtsajumal (Lutsu Teater) 9.–18. juunini 2022 Põlvamaal Lutsu külas. Minu mõtted 2021. aasta suvel nähtud lavastusest on leitavad SIIT
Nassi Sass ja tema vend (MTÜ Tuulekell) 10. - 19. juunini 2022 ja 1. - 10. juulini 2022 Kadarpiku talus Raasiku vallas Harjumaal
Põrgupõhja uus Wanapagan (Endla Teater) 16.06–15.07.2022 Greni katlamajas Pärnus
Robin Hood (Rakvere Teater) 17.06–2.07.2022 Lammasmäe Puhkekeskuses
Kolm musketäri (Ugala Teater) 17.06–26.06.2022 ja 4.08–26.08.2022 Õisu mõisa pargis Viljandimaal
Eestlaste muistne sugu ja lugu (Rändteater VABA VANKER) 17. juunil 2022 Humala angaaris Harjumaal
Hommikuvalgus (Eesti Noorsooteater) 19. juunist kuni 16. juulini 2022 Telliskivi kvartali M-hoones Tallinnas
Rannatare (MTÜ Müüdud Naer) 21. - 30. juunini 2022 Võrus endise Rannatare hoone juures (Vee tn 6)
Kuldrannake (Pärnu Suveteater) 29. juunist kuni 24. juulini 2022 Pärnu Jahtklubis (Lootsi 6)
Sinihabe (ÜKS Kuubis MTÜ) 31.05–4.06 2022 Hüüru mõisas ja 28.06–2.07.2022 Pootsi veinimõisa Pärlisaalis
Kalevipoja vägiteod ehk missa sööd, et sa nii tugev oled (Piip ja Tuut Teater) 30. juunist kuni 3. juulini 2022 Kalevipoja Kojas Jõgevamaal. Minu mõtted 2021. aasta suvel nähtud lavastusest on leitavad SIIT 


JUULI
Üksikud heledad laigud (Teatriühendus Oma Lava) 1.–30. juulini 2022 Ants Laikmaa muuseumi õuel, Lääne-Nigula vallas Läänemaal 
Metsas ei kuule su karjumist keegi (Vana Baskini Teater) 1. - 10. juuli ja 5. - 18. augustini vabaõhulavadel üle Eesti
...ja Margus Nõukogude armeest (Skene Katus Kunstile) 1.–22. juulini 2022 Kärdla sadamas 
Trimmerdaja surm (Kuressaare Teater) 02.–05. juulini 2022 Taritu rahvamajas Saaremaal 
1984 (Vanemuine) 02.–10. juulini 2022 Kammivabriku sündmuskeskuses Tartus. Minu mõtted 2021. aasta suvel nähtud lavastusest on leitavad SIIT 
Helimehe tähetund (Haanjamehe talu) 3. - 12. juulini Haanjamehe talus Võrumaal
NÕID (MTÜ Ajateater) 5.–15. juulini 2022 Ohtu mõisa tallihoones Harjumaal 
Praegu pole aeg armastamiseks (MTÜ R.A.A.A.N.) 5. - 7. juulini Mäetaguse kirvehallis Ida-Virumaal ja 26. - 28. juuli Tõstamaa mõisas Pärnumaal
Stseenid ühest abielust (Skene Katus Kunstile) 6.–28. juulini 2022 ja 1.– 3. augustini 2022 Jaanihanso siidritalus Pärnumaal
Naine Salamandri tähtkujust (Jäneda Pullitalliteater) 06.–14. juulini 2022 Jäneda Pullitalliteatris 
Afäär (Kellerteater) 6.–16. juulini 2022 Anija mõisa aidas Harjumaal 
BÄNG (Nargenfestival) 6.–23. juulini 2022 Omari küünis Naissaarel 
Kasuema (Emajõe Suveteater) 7.–17. juulini 2022 Tartu Kroonuaia kooli taga (Puiestee 62). Minu mõtted 2021. aasta suvel nähtud lavastusest on leitavad SIIT 
Topeltduubel (Käpipuu OÜ) 7. - 17. juuli 2022 ja 6. - 14. august 2022 Sagadi mõisas Lääne-Virumaal
Armastus ja sunnitöö (Alle-Saija Teatritalu) 8.–24. juulini 2022 Filmi Vargamäe külastuskeskuses Võrumaal
Einstein ja Margarita (TeMuFi) 8. juulist kuni 4. augustini 2022 Olustvere mõisas Viljandimaal
Nõrkusehetk (Sundown Entertainment) 10. - 31. juulini 2022 Teeristi Villa teatrigaraažis Noarootsis
Diktaator, naljamees ja liiderdaja (MTÜ R.A.A.A.M.) 11. - 18. juulini 2022 Mäetaguse kirvehallis Ida-Virumaal ja 23. - 25. juulini 2022 Tõstamaa mõisas Pärnumaal
Läbi kõigi elude ma otsin sind... (MTÜ R.A.A.A.M.) 13.- 15. juuli 2022 Mäetaguse kirvehall Ida-Virumaal ja 19. - 22. juuli 2022 Tõstamaa mõis Pärnumaal
Godot´d uutõn (MTÜ Müüdud naer) 14.–17. juulini Tamme talu küünis, Navi külas Võrumaal 
Petserimaa igatsus (Taarka Pärimusteater) 15.–30. juulini 2022 Säpina külas Heina küünis Setomaal. Minu mõtted 2021. aasta suvel nähtud lavastusest on leitavad SIIT 
Kihnu Jenka (Vana Baskini Teater) 20.–24. juulini 2022 Pärnu Koidula muuseumi õues 
Liblikas (Käpipuu OÜ) 21. juulist kuni 4. augustini 2022 Loobu mõisa aidas Lääne-Virumaal
Minul on vari (Kontserdihunt) 22.–31. juulini 2022 Palmse mõisa pargis 
Kuninganna ja Viinakurat (Teater Nuutrum) 22. juulist kuni 07. augustini 2022 Käsmu meremuuseumi õuel 
Vanaema õunapuu otsas (Teatribuss) 26.07–6.08.2022 Teatri Kodu sisehoovis (Lutsu 2, Tartu) 
ADA. Rääkimata lugu (Thors Films) 28.07–14.08.2022 Kiidjärve mõisapargis Põlvamaal 


AUGUST
Oh jumal (Eesti Draamateater) 3.–28. augustini Viinistu kabelis
Ukuaru (Emajõe suveteater) 4. - 19. augustini 2022 Vooremäel Tartumaal
Serafima+Bogdan (Tartu Uus Teater) 5.–20. augustini 2022 Kolkja külas. Minu mõtted 2021. aasta suvel nähtud lavastusest on leitavad SIIT 
Kunst (Eesti Draamateater) 5.–28. augustini Viinistu kunstimuuseumis
Talupojad tantsivad prillid ees (Eesti Draamateater) 11.–28. augustini Viinistu katlamajas
Sitsi Silentium (Misanzen MTÜ) 11. - 27. augustini 2022 Balti Manufaktuuris Tallinnas
Viljandi lood: Jaan 15.–30. augustini 2022 etendus toimub Viljandi linnaruumis, algab Viljandi linnamuuseumist (Kraavi tn 5) 


23/03/2022

Operetikuningas Imre Kálmán

  16. märtsil 2022 Rahvusooper Estonia külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Indrek Illus

Kui ma nägin, et Rahvusooper Estonia tuleb Põlvasse, siis ma teadsin kohe, et sellest võimalusest tuleb kinni haarata. Esiteks ei tee Estonia väga sageli väljasõiduetendusi ja teiseks, kui ikka operett koju kätte tuuakse, siis tuleb teatrisse minna. Kusjuures ma sellele ei mõelnud üldse, et operettides ja ooperites on lisaks lauljatele ka orkester laval. Ja nii Vanemuises kui Estonias on orkestri jaoks eraldi orkestriauk olemas, aga Põlvas seda ei ole. Või noh, vähemalt nii ma oleksin arvanud, kui ma oleksin orkestri olemasolule mõelnud, et kuhu Põlvas see orkester ära paigutatakse. See, et opereti jaoks on ka orkestrit vaja, sai mulle selgeks alles siis, kui ma saali sisenedes enda imestuseks nägin, et Põlva kultuurikeskuse laval on olemas orkestriauk. Hiljem kuulsin, et see oli maja 30-aastase ajaloo jooksul esimene kord, kus seda orkestriauku üldse kasutati.

Üldiselt olen ma Rahvusooperi majast alati äärmiselt positiivsete tunnetega tagasi välja tulnud. Ainult ühel korral, kui ma käisin muusikali „West Side Story“ vaatamas, olin ma veidi pettunud, aga kõik teised korrad olen ma ikka väga positiivse laengu sealt majast saanud. Ma isegi ei tea, kas põhjuseks on olnud nähtud lavastused, maja ise või siis mõlemad koos. Arvasin kogu aeg, et mulle ikkagi on lavastused meeldinud ja seega olid ka sel korral ootused kõrged. Kahjuks pidin sel korral pettuma.

Kõige enam valmistas mulle pettumust loo terviklikkus. Nagu pealkirjast näha võib, siis rääkis lugu Ungari päritolu heliloojast ja operetiliteratuuri suurkujust Imre Kálmánist ja tema loomingust. Kálmáni peetakse oma aja (ja ka hilisema aja) üheks viljakamaks operettide autoriks ja seetõttu võib teda ka operetikuningaks pidada. Lavastaja ja idee autor on Jaak Jõekallas, kes on tervikuks põiminud kokku vahetekstid Kálmáni elust ning muusikalised numbrid Kálmáni erinevatest operettidest. Laval näemegi Estonia ooperi- ning tantsusoliste esitamas operetinumbreid ning peamiselt esitasid vahetekste Helgi Sallo (kehastas Kálmáni naist Verat) ning Jaak Jõekallas (Imre Kálmán). Kohati sai vahetekstidest küll mingi ülevaate Kálmáni elust, kuid see ülevaade oli väga põgus ja oleks ehk suuremale operetiajaloo austajale huvi pakkunud. Tavaline inimene, kes läheb operetti kuulama/vaatama tahaks ikka näha rõõmsat meeleolu, ilusaid tantsunumbreid ja uhkeid kostüüme ning muidugi laulu näha ja kuulda.

Võimsa elamuse andsid just need samad äsja mainitud ilusad tantsunumbrid, uhked kostüümid ja lõbusad laulud. Aga võimas elamus oli iga üksiknumber eraldi vaadates. Päris mitmel korral mõtlesin ma, et küll need solistid on andekad. Üks asi on osata laulda, aga samal ajal veel tantsida ning ka karakternäitlejana silma paista, seda paljud ei suuda, aga kõik ooperisolistid said sellega suurepäraselt hakkama. Seega Kálmáni operettidest pärit numbrite esitused olid viimase peal ja pakkusid mulle täpselt selle sama võimsa elamuse, mida ma olen Rahvusooper Estoniast harjunud saama. Kui mõelda, et kõik see toimus minu väikeses kodulinnas, siis tundub see lausa uskumatuna. Mõned numbrid olid lausa nii lõbusad, et ajasid muigama. Kõige enam jäi meelde stseen, kus kelner daame (Juuli Lill ja Triin Ella) paksude põrsastega võrdles. Seega sai isegi veidi naeru kihistada.

Siiski jäi minu jaoks domineerima ebakõla vahetekstide ja operetinumbrite vahel ning seetõttu kahjuks üldmulje lavastusest nii positiivne polnud. Osalt oli näha, et ka solistidel oli laval ebamugav, sest kultuurikeskuse lava on nende harjumuspärasest lavast väiksem ja nii pidid solistid oma liikumisega üsna ettevaatlikud olema, et mitte orkestriauku kukkuda. Ometigi polnud see ebamugavus põhjus, miks mina soovitud emotsiooni ei saanud. Peamiselt häiriski mind see, et vahetekstidel ja näidatavatel operetikatkenditel polnud omavahel mitte mingisugust seost. Vahel justkui tekkis seos, sest Kálmán rääkis sellest, mis teda konkreetset operetti kirjutama inspireeris, kuid järgmisel hetkel tuli juba järgmine number teisest ooperist ja kogu seos oli läinud. Kui vahetekstid ja operetinumbrid oleksid omavahel paremini seotud, siis oleks ilmselt mulle lavastus tervikuna väga meeldinud. Ma muidugi tean muusikast ja muusikateatrist üsna vähe, ehk ei osanud ma lihtsalt seoseid teksti ning laulunumbrite vahel näha?

Ilmselt oli publikus ka palju teisi pettunud inimesi. Nimelt olen ma üsna kindel, et suur osa publikust tuli kohale just nimelt Helgi Sallo tõttu ja lootis teda laulmas kuulda. Kui JOKK-skeemi kasutada, siis teoreetiliselt me kuulsimegi Sallot laulmas, kuid see oli alles lavastuse lõpus ja siis kadus ka tema hääl üsna kiirelt teiste solistide tugevamate häälte varju. Seega ma julgeks öelda, et tegelikult me Sallot ikkagi laulmas ei kuulnud. Ma olen lugenud intervjuud, kus Sallo ise on öelnud, et teda enam laval laulmas ei kuule, kuna ta on enda (ja oma hääle) suhtes väga kriitiline ning leiab, et tema laulmine pole enam avalikkusele mõeldud. Seega olin ma veidi isegi üllatunud, et Sallo laulis. Samas need, kes ainult Sallo pärast kohale olid tulnud, olid kindlasti sellest vähesest laulmisest sügavalt pettunud, sest mingit uhket ja täies pikkuses aariat me Sallo esituses ei kuulnud.

Sellest hoolimata oli tegelikult õhtu meeleolukas ja pakkus praegusel raskel ajal silmailu ja uhket show-d. Mina lihtsalt läksin liiga suurte ootustega teatrisse ja pidin seetõttu natukene pettuma. Nüüd avastasin, et kavalehel on kirjas, et tegemist oli kontsertlavastusega. Kui vaadata seda õhtut kontserdina, siis oli tegemist tõesti äärmiselt nauditava kontserdiga, mis pakkus rohkesti positiivseid emotsioone. Kindlasti on see etendus, mis enamustele saalis viibinutele üsna kustumatu mulje jättis ja mida mäletatakse Põlvas veel pikka aega (kasvõi juba selle orkestriaugu pärast). Ma vist peaksin kavalehtedesse veidi rohkem süvenema, siis oleks ehk mõned pettumused teatrisaalis väiksemad.

 
Lavastaja ja idee autor: Jaak Jõekallas
Dirigent: Lauri Sirp
Kunstnik: Reili Evart
Valguskunstnik: Rasmus Rembel
Koreograaf: Hedi Pundonen
Kostüümid: Ülle Kogerman
Lavastuse assistent: Auri Jürna
Pianistid-repetiitorid: Riina Pikani, Tarmo Eespere, Jaanika Rand-Sirp
Laval:
Jaak Jõekallas – Imre Kálmán
Helgi Sallo – Vera Kálmán
Helen Lokuta – Vera Kálmán nooruses
Janne Ševtšenko – Krahvinna Ágnes Esterházy
Kadri Kõrvek – Primadonna
Tamar Nugis – Bariton
Mehis Tiits – Tenor; Noor Kálmán
Kristel Pärtna – Sopran
Kristina Vähi – Subrett
René Soom – Koomik; Natsiametnik
Urmas Põldma – Kelner
Triin Ella – I daam
Juuli Lill – II daam
Toomas Hark – Mimansiartist
Eesti Rahvusballeti ja Eesti Tantsuagentuuri tantsijad: Maigret Peetson, Tuuli Peremees, Allar Valge, Maria Uppin-Sarv, Jaroslav Galitski, Mehis Saaber, Endro Roosimäe, Argo Liik, Märt Agu
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rahvusooper Estonia kodulehelt SIIN


18/03/2022

Lea

 14. märtsil 2022 Kuressaare Linnateatri külalisetendus Vanemuise väikeses majas

Foto: Mari-Liis Nellis

Kuigi maailmas on praegu ärevad ajad ja Ukraina sõda ei jäta ka mind külmaks, ei saa ma ära unustada meie enda emakeelt ja emakeelset kultuuri. Kes teab, kauaks meil veel seda emakeelset kultuuri jätkub. Kusjuures ma ei pea siin praegu isegi mitte nii palju sõjaohtu silmas, vaid pigem ülemaailmselt inglise keele võidukäiku ja emakeele muutumist estonglishiks. Niisiis tundus mulle igati kohane, et emakeelepäeval võiks teatrisse Juhan Smuuli näidendi “Lea” ainetel valminud Kuressaare Linnateatri lavastust “Lea” vaatama minna.

Käesolev Kuressaare Linnateatri lavastus on valminud Smuuli näidendi põhjal, kuna näidendi lavale toomise protsessi on kaasatud lavastusdramaturgina Sven Karja ja niisiis pole enam tegemist autentse näidendiga, kui lavastusdramaturg on autori materjalist üle käinud. Kas see oli õige otsus, eks seda peab iga teatrikülastaja ise otsustama. Mina isiklikult oleksin soovinud algupärasel tekstil põhinevat lavastust näha, sest praeguses versioonis jäi minu jaoks põhiline lugu (inimlikud suhted ja armastus, võim ning usk nende suhete mõjutajana) veidi nõrgaks ja kadus lisatud stseenide vahele ära.

Smuuli tekst keskendub 1941. aasta sõjale ja sellele, kuidas sõda puudutab lihtsaid Saaremaa inimesi. Kuidas käituda kui üks sulle kallis inimene on ühel pool rindejoont ja teine teisel pool rindejoont. Millisele poolele ise asuda ning kas noore neiu õnne ja armastuse otsingutest saab sõja tõttu hoopis võitlus elu, surma ja armastuse eest? Iseenesest on need küsimused tänapäeval väga aktuaalsed ja seega lisab praeguses ühiskonnas toimuv laval toimuvale huvitava nüansi. Muidugi polnud sõja teema nii tugevalt päevapoliitikasse tunginud sel perioodil, kui lavastus veel valmimisjärgus ja proovisaalis oli. Seega on kõik seosed lavalise tegevuse ja praeguse poliitika vahel ainult publiku tõlgendused ja lavastaja ega lavastudramaturg pole omalt poolt pidanud nende sündmuste lisamisega vaeva nägema. Kõik Smuuli põhistseenid on alles jäetud ja me näeme ikkagi terviklikku lugu, aga mulle jäi mulje, et juurde kirjutatud stseenid justkui vähendasid Smuuli teksti ja püüdsid tõsist draamat lõbusamaks muuta.

Kui mõelda sellele, et Smuuli teksti kolm märksõna võiksid olla armastus, usk ja võim, siis ilmselt tulebki need märksõnad tänapäeva inimestele veidi apetiitsemaks muuta. Kui palju on tänapäeval neid, kes tahaksid teatris usuküsimusi lahata? Võimumänge on ühiskonnaski nii palju, et seda ilmselt ka keegi teatris enam meelelahutusena näha ei taha. Ometigi hakatakse kohe etenduse alguses rääkima Noa laevast ja näitlejad ehitavad puidust lattide ja seinte abil vägagi Noa laeva meenutava konstruktsiooni. Korraks leidsin end mõttelt, et kui nii tugevalt Piibli ja usu motiivid sisse tuuakse, siis ei saa ma paljudest asjadest aru, kuna mul puudub vajalik usuline taust. Õnneks nii see siiski polnud ja endalegi üllatuseks suutsin lavakujunduses luua veel teisigi paralleele vaimuliku maailmaga. Näiteks meenutasid lavakujunduses kasutatud puidust latid mulle käsuraamatuid. Kuid tegelikkuses polnud see vist siiski päris minu enda peas tekkinud seos, vaid tegelased laval rääkisid mingil hetkel käsuraamatutest ja viitasid puidust lattidele. Eks usu teematikaga rohkem kursis olevad teatrikülastajad ilmselt leidsid veelgi vihjeid usule.

Lisaks käsuraamatutele täitsid puidust latid nii revolvri, rahakoti kui ka kardinate rolli. Kindlasti oli puidul omal ajal suur tähtsus ja  me ei saa ka tänapäeval puitu vähem tähtsaks pidada. Seega on Karmo Mende lavakujundus, mis koones ainult puidust, väga looduslik ja mõjuba samal ajal eestlasele koduselt ja omaselt. Ent siiski ei saa öelda, et paljas puit mõjuks lavakujunduses lihtsakoeliselt. Ilmselt saavad kõik saalisviibijad aru, et see puit on oluline. Miks muidu tuleb iga tegelane esimest korda (ja mõni ka mitmeid kordi) lavale ning temaga on kaasas suur puidust latt? Mida see puit täpselt sümboliseeris, ma aru ei saanud. Ühelt poolt tundus mulle, et puit ongi meie ise. Midagi, mille eest me ei saa põgeneda ja mis on meiega alati ja igal pool kaasas, ning mis pakub meile kaitset kui me seda vajame. Puit on juba ammustest aegadest olnud meile oluline ja seega annab puit meile sümboolselt raha põue, millega munade eest tasuda. Puit võib olla ka tapariist, millega vaenlane surmata. Kuid puit võib olla ka inglitiivad. Kõik oleneb vaatenurgast ja sellest, kes kuidas puitu kasutada tahab. Siiski meeldis mulle kõige rohkem ühe puidulati taha paigutatud kaamera, mis näitas näitlejate nägusid aeg-ajalt suures plaanis. Minu jaoks oli kõige efektsem vaatepilt, kus kaamera oli suunatud nn ümmargusele ekraanile ja nõnda tekkis kaamera ees toimuvast justkui kordus, mis liikus lõpmatusse välja. Mõned asjad lihtsalt näivad lõpmatutena, olgu selleks siis tunded või sündmused mis justkui ei näigi lõppevat.

Näiteks just Jürgen Ganseni kehastatud Saare Ruudi (kes nägi üsna ingli moodi välja) oli üks põhjustest, miks mulle jäi mulje justkui oleks Smuuli omaaegset teksti püütud lõbusamaks muuta. Kui muidu kandsid tegelased valdavalt hallides toonides riideid, siis valgeid sandaale, lühikesi pükse ja pluusi kandev Saare Ruudi mõjus ülejäänud tegelaste hulgas liiga positiivse ja silmatorkavana. Ta oli justkui hele päikeselaik hallis ja vihmases päevas. Koos Ruudiga ilmus sageli lavale ka Juhan Smuul ise, seda korda Tanel Tingi kehastuses. Enamus humoorikaid hetki tekkisidki siis, kui Saare Ruudi ja Smuul kahekesi laval olid. See polnud küll kõige humoorikam stseen, kuid mulle jäi Smuuli ja Ruudi kahekõnest kõige enam meelde koht, kus Smuul räägib, et ta on ka varem Volliga (Voldemar Panso) sama lavastust teinud ja Volli palus tal lõpu ümber teha ning just selline see lõpp saigi.

Äsja kirjeldatud stseen ühendab käesolevat lavastust esimese „Lea“ lavastusega, mis esietendus 1960. aastal Vanemuises ja mille lavastas Voldemar Panso. Just esimese lavastuse välja toomisel palus lavastaja Voldemar Panso Smuulil näidendi lõpp ümber kirjutada. Kuid kaudne seos on käesoleval, 2022. aastal valminud lavastusel, ka teise „Lea“ lavastusega, mis esietendus 1972. aastal Draamateatris. Nimelt mängis Draamateatri lavastuses Lead Katrin Karisma, kelle tütar Piret Krumm käesoelvas lavastuses sama rolli mängib. Seega on kõik kolm „Lea“ lavastust, mis Eesti kutselistes teatrites lavale on toodud, omavahel ühendatud. Seosed erinevate lavastuste vahel tekitavad kaudselt tunde, justkui oleks Smuul ka praegu kohal olnud ja käega katsutav, kuigi lavastus on pühendatud Smuuli 100. sünniaastapäevale ja Smuul pole enam ammu elavate kirjas.

Ometigi kõneleb Smuul veel viiskümmend aastat pärast oma surmagi publikuga. Kes väga varakult teatrisse on saabunud, leiab veneaegsest kirjaümbrikust käsitsi kirjutatud Juhan Smuuli luuletuse ja nõnda tundub justkui oleks kirjanik ise käsitsi kõikidele teatrisse tulnutele kirja kirjutanud. Kuigi tegemist on oskuslikult kujundatud kavalehega ja ma usun, et näiliselt kästsi kirjutatud luuletus ja kavaleht on tegelikult mingisugune peen kirjastiil, mida arvutil kirjutades on võimalik valida. Kes kavalehte ei ostnud või ei jõudnud sellega enne etenduse algust tutvuda, kohtuvad Smuuliga samuti. Veel enne, kui kell saab 19 ja ametlik etendus pihta algab, jalutab mööda lava ringi Juhan Smuul ja loeb publikule enda luulet. Ma usun, et selline kirjaniku „ellu äratamine“ on 100. sünniaastapäeva puhul igati vääriline tegu.

Kahjuks tundub, et algupärane Smuuli tekst oleks publikule (nende seas ka mulle) rohkem meeldinud. Praegused juurde kirjutatud stseenid lõhkusid minu jaoks lavastuse terviklikkust ja ühtlasi muutsid lavastuse pikemaks. Kuigi etendus kestab teatri andmetel 2h ja 25 minutit, kurtsid nii mitmedki teatrikülastajad, et etendus venib ja liigub aeglaselt edasi. Eks seda venima kippumise tunnet võimendasid ka ühtlaselt hall lavakujundus ja hallides toonides kostüümid, mis võisid veidi igavatena tunduda. Mulle tundub, et osalt võis tundes, justkui lavastus veniks, süüdi olla ka mõned kummalised otsused, mis lavastusega seoses tehtud. Näiteks vahepealsed laulud, millest mina ei saanud absoluutselt mitte ühtegi sõna aru (kuigi hääle võimendamiseks kasutati mikrofone) ja nii ma siis lihtsalt ootasin, millal see laulmine lõpeks, et ma jälle tekstist aru saaksin. Samuti mõjusid arusaamatult ja lavastust venitavalt need vahetekstid, mis tegelikult loo narratiivi seisukohast mitte midagi olulist lavastusele juurde ei andnud ja muutsid etenduse ainult pikemaks.

Näitlejatööde kohta ei oska ma midagi väga positiivset ega negatiivset välja tuua. Kõige positiivsem oli minu jaoks see, et ma nägin üle pika aja jälle Kristjan Sarve (kehastas Endel Aeru) lavalaudadel. Need vähesed korrad, mis ma teda teatrilaval näinud olen, mõjub Sarv alati üllatavalt ja seega on iga kord huvitav vaadata, et millega Sarv sel korral üllatab. Kuna mulle meeldivad tugevad naisekujud ja teadupärast on Saare naine see kõikse tugevam, siis kõige enam jäi silma Lea ema Maria Viires (Piret Rauk), kes hoolimata enda elus juhtunud mitmetest tragöödiatest, ei andnud alla ja tegi kõik, et talle kalleid inimesi kaitsta ja hoida. Meil kõigil võiks üks selline tubli Saare naine kodus tagalaks olla, kelle juurde maailmas toimuvate koleduste juurest saab minna kaitset otsima. Kuna mina käisin etendust vaatamas Vanemuise väikeses majas, siis tundus mulle, et külalisetendus mõjutas ka päris palju näitlejate mängu, sest lava ja maja ehitus on ikkagi võõrad ja seetõttu paistsid näitlejad laval veidi ebakindlatena. Aga sellest hoolimata oli üldpilt siiski terviklik ja nauditav ning paljud detailid ning nende eesmärk laval jõuab kohale alles hiljem.

Kes Juhan Smuuli loomingu vastu huvi tunnevad, siis soovitan sammud Kuressaare Linnateatrisse seada. Võib juhtuda, et esmapilgul tundub teile etendus halli, igava ja pikalevenivana, kuid tegelikkuses leiab mõtelda sooviv inimene sealt hulganisti mõtteainet. Tuleb välja, et mõned sündmused on ka 70 aastat hiljem sama aktuaalsed ja kõnetavad tänapäevalgi inimesi sarnaselt nagu 1941/42 aasta Saaremaal.

Autor: Juhan Smuul
Lavastaja: Elar Vahter
Kunstnik: Karmo Mende
Lavastusdramaturg: Sven Karja
Helilooja: Marianna Liik
Videokunstnik: Ave Palm
Liikumisjuht: Aare Pander
Osades:
Piret Krumm – Lea Viires
Piret Rauk – Maria Viires
Lee Trei – Juula
Kristjan Sarv – Endel Aer
Markus Habakukk – Esko Trahter
Jürgen Ganser – Saare Ruudi
Tanel Ting – Juhan Smuul

 
Esietendus Kuressaare Linnateatris 19. veebruaril 2022.
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Kuressaare Linnateatri kodulehelt SIIN