01/05/2021

2021 märtsis ja aprillis loetud raamatud

Esialgselt oli plaanis käesolev postitus ainult märtsis loetud raamatute kohta teha, sest allpool olevast nimekirjast esimesed 11 raamatut lugesin ma märtsis. Nii tundus, et kui ma aprillis sama hoos olen, siis ühe postituse jaoks saab natukene liiga palju raamatuid. Juhtus nii, et aprillis lugesin ma ainult kuus raamatut. Aprilli esimene nädal läks tervenisti Kuldse Maski teatrifestivali lavastuste vaatamiseks. Ja siis läksid ilmad ilusaks ja oli vaja rohkem õues kõndimas käia. Aga aasta alguses antud lubadust, et igas nädalas loen vähemalt ühe raamatu, suutsin ikka täita. Siit siis tulevad minu kahe möödunud kuu loetud raamatud.

1. Sarah Knight "P*rsse, ei!" - Tegemist on raamatuga mis õpetab "ei" ütlema. Pean siiski tunnistama, et mulle meeldis "Kuidas süümepiinadeta ei öelda" siiski rohkem. Selle raamatu puhul tundus mulle, et asi polnud nii konkreetne ja autor üritas võimalikult palju enda vaimukust välja näidata. Lõpuks hakkas see vaimukus mind häirima. Ja olgem ausad, eks väga palju oli ka sama mõtte kordamist võrreldes minu varemloetud raamatuga. Igatahes, kui keegi tunneb, et ta tahaks rohkem "ei" öelda, siis soovitan seda raamatut esimesena lugeda. Ja siis pärast lugeda "Kuidas süümepiinadeta ei öelda", mis annab veidi konkreetsema ülevaate teemast. 

2. Christian Unge "Läbi tule ja vee" - Olgu Facebooki algoritmid tänatud, et nad mulle selle raamatu sooduspakkumist näitasid. Mis seal salata muidugi olid need meditsiiniteemalised kaanepildid, mis mind reklaami vaatama sundis. Ma muidugi võtsin raamatu raamatukogust. Mulle raamat väga meeldis ning lugesin selle ühe päevaga läbi. Tegemist on krimiraamatuga, millesse on segatud Usbeki maffia, ühe Stockholmi haigla erakorralise meditsiini arst, narkootikumid, politsei jne. Kuna autor on ise arst, siis oli meditsiiniliste protseduuride ja terminite korrektseid kirjeldusi väga meeldiv lugeda. Muidu sisu poolest on raamat veidi "Lohetätoveeringuga tüdruku" stiilis. Kellele "Lohetätoveeringuga tüdruk" meeldis, siis ilmselt meeldib teile ka see raamat. Kui teil muidugi raamatukaanel oleva verise pildi peale halb ei hakka (minu pilk jäi reklaamile pidama just kaanepildi tõttu). Üks kõige parem ajaviiteraamat, mida üle pika aja lugenud olen. Ma nüüd ootan, millal mul õnnestuks raamatukogust selle raamatu järg kätte saada.

3. Shaun Bythell "Raamatukaupmehe päevik" - See raamat sattus kuidagi poolkogemata minuni. Ma mingil põhjusel arvasin, et tegemist on fantaasiateosega ja seega ootasin veidi värvikamat sisu. Tegelikkuses on autor kirja pannud enda igapäevajuhtumised raamatupoodi pidades. Esialgu tundus raamat veidi igav, aga mida edasi, seda huvitavamaks lugu läks. Maailm meie ümber on lihtsalt nii huvitav, et ka igapäeasest elust annab raamatut kirjutada. Seda muidugi juhul, kui sa pead näiteks kasutatud raamatute poodi ja seetõttu puutud kokku väga paljude huvitavate inimestega. Ja ma leidsin end jälle sellelt mõttelt, et tahaks ühel päeval väikest hubast raamatupoodi pidada.

4. Anne B. Ragde "Ma teen su nii õnnelikuks" - Selle raamatu soovitamise eest pean ühte oma lugejatest tänama. Ise ma poleks ilmselt kunagi selle raamatuni jõudnud. Aga mulle tõesti meeldis see, millest raamatus kirjutati. Raamat annab ülevaate 1960. aastate Norra ühest plokkmaja trepikojast. Lugejatele antakse suurepärane võimalus viibida ühe neljakorruselise plokkmaja ühe püstaku kõikides korterites. Kuigi tegevus toimub 60 aastat tagasi, on sellised inimesed ka praegugi meie naabriteks. Vähemalt mulle tundub küll, et ma olen paljude inimestega siit raamatust kohtunud. Kindlasti annab raamat lugejale ülevaate ka sellest, mis toimub teiselpool suletud uksi. Äkki me saame isegi aru, miks see ülemise korruse naaber, keda me oleme kummaliseks pidanud, käitub ja suhtleb meiega sellisel viisil, nagu ta seda teeb. Kuigi raamatut tutvustatakse kui romaani, siis armastusest nõretavaid lehekülgi sellest romaanist ei leia. Küll aga leiab väga värvikaid kirjeldusi meie kummalistest ja mitte nii kummalistest naabritest ja nende igapäevaelust.

5. Ann Cleeves "Vareselõks" - Tegemist on esimese Vera Stanhope sarja romaaniga. Kui ma poleks Vera seriaali televiisorist vaadanud, siis ma ilmselt kujutaksin tegelasi teisiti ette ja see annaks raamatule ka hoopis teise lähenemise. Praegu jäi mulle tunne, et seriaal on huvitavam, kui raamat. Ja mind natukene ajas närvi ka see, et raamatu alguses tegevus juhstkui venib ja samas lõpp tuli liiga järsult. Midagi raamatus mulle siiski meeldis, sest kuida muidu seletada seda, et ma lugesin 460 lehekülge läbi vähem kui pooleteise päevaga. Mulle muidugi oleks veidi rohkem närvikõdi meeldinud. Et õhtul lugedes ei tahaks toast tuld ära kustutada, sest just loetud leheküljed on sellise äreva emotsiooni tekitanud. Sellist emotsiooni ma ei saanud, aga ma proovisin ise detektiivi mängida ja ära arvata, kes mõrvade taga on. Muidugi seda ma ei suutnud, sest kuni päris viimaste lehtedeni oli liiga palju juhtlõngasid, mis võisid ükskõik kellele viidata. 

6. Ann Cleeves "Külm maa" - Tegemist on Shetlandi sarja seitsmenda romaaniga. Kuigi ma pole neid raamatuid järjest lugenud, olen siiski enam-vähem kursis, mis varem juhtunud on. Samas tundub mulle, et tegemist on selliste raamatutega, mille lugemine ei eelda, et eelmised osad oleksid ilmtingimata loetud. Huvitav on see, et Shetlandi sari meeldib mulle rohkem kui Vera Stanhope sari. Kuigi mõlemad on krimiromaanid ja autor on sama. "Külm maa" oli jälle selline raamat, mille puhul ma ootasin, et saaks teised tegevused lõpetatud ja saaks ometi raamatu kätte võtta ja lugema hakata. Täpselt nagu eelmise raamatu puhul, oli mul ka siin raskusi mõrvari ära arvamisega. Kuigi selles raamatus oli kahtlast tegevust rohkem ja seega ei tundunud, et raamatu esimene pool venib ja lõpp tuleb liiga järsku. Pigem nimetaksin ma Ann Cleevesi raamatuid mõnusaks ajaviitekirjanduseks, mitte väga kriminaalseteks krimilugudeks. Ja seega ma usun, et need raamatud võiksid sobida ka nendele inimestele, kes muidu krimiraamatuid ei loe.

7. Lucinda Riley "Seitse õde" - Internetiavarustest oli mulle meelde jäänud Lucinda Riley raamat "Päikeseõde" ja kui ma kogemata raamatukogus seda sama raamatut nägin, siis tundus hea mõte, seda ka lugema hakata. Täpselt selle hetkeni, kuni raamatukoguhoidja soovitas sarja lugemist ikka esimesest osast alustada. "Seitse õde" ongi siis sarja esimene osa. Ma pean tunnistama, et ma olin alguses ikka üsna pettunud lugedes. Esiteks mind häiris see, et raamat oli mina-vormis kirjutatud. Jah, ma tean, et kogu ilukirjandus on väljamõeldis, kuid seda raamatut lugedes oli mul ikka erakordselt muinasjutu tunne. Uhke häärber Šveitsi mägedes Genfi järve kaldal, kuhu pääseb ainult järve mööda kaatriga, tundus mulle liiga jabur. Nii ma isegi mõtlesin, et jätan raamatu lugemise pooleli ja järgmised osad jäävad minu poolt lugemata. Siiski lugesin raamatut edasi. Kui umbes kolmandik raamatust oli loetud, juhtus midagi kummalist. Mul läks öösel kell 3 uni ära ja kuna ma ei suutnud uuesti uinuda, mõtlesin et raamatu lugemine on kõige kindlam viis kiirelt uuesti magama jääda. Sest raamat polnud ju üldse põnev. Ma tegin lugemises pausi neli ja pool tundi hiljem, kui mu telefon mind üles äratas. Ma ei suuda päevalgi ühe hooga nii kaua järjest lugeda. Aga nüüd tegin ma seda keset ööd. Ja raamatu lõpus tulid lugedes ka pisarad silma. Ma tahaks loota, et see oli magamatusest. Ja ma siiani pole suutnud otsusele jõuda, kas tegemist oli sellise raamatuga, mille järgmised osad on ka vaja ära lugeda või mitte. Esimene emotsioon, et raamat on igav, ei taha kaduda, samas on väike uudishimu, millised on teiste õdede lood.

8. Jonas Jonasson "Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad" - Alates Jonas Jonassoni saja aastase raamatu lugemisest olen tema teiste raamatute vastu hakanud huvi tundma. Jaburad juhtumised, mis suuresti läbi juhuse saavad õnneliku lõpu. Mõnus ajaviite lugemine. Kuigi praegune raamat siiski nii hea ei olnud, kui need, mida ma varasemalt lugenud olen. Ma oleks veelgi rohkem jaburaid juhtumisi eelistanud. Praegu oli tunne nagu raamat oleks üsna uisapäisa kokku kirjutatud.

9. Jonas Jonasson "Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju" - Täpselt nagu eelmise raamatuga, oli mul ka seda raamatut lugedes tunne, et saja aastase raamat (käesoleva raamatu mõtteline esimene osa) oli palju huvitavam. Selles raamatus korrati päris palju esimese raamatu sündmusi, mis muidugi on hea uudis neile, kes esimest raamatut lugenud ei ole. Minu jaoks oli selle tõttu aga raamatust uudsus kadunud. Jällegi oleksin tahtnud rohkem üle võlli keeratud sündmusi nagu esimeses raamatus. Siiski on tegemist mõnusa ajaviitelugemisega mis põimib omavahel fantaasia, absurdi ja reaalselt meie keskel eksisteerivad inimesed omavahel uskumatuteks juhtumisteks.

10. Kaarel Veskis "Autismi olemus" - seda raamatut soovitas mulle jälle keegi teie hulgast. Ausalt öeldes olin selle raamatu lugemisele mõelnud juba sellest ajast alates, kui raamat 2018. aastal ilmus, aga kunagi ei olnud aega lugeda ja siis läks meelest ära, et selline raamat olemas on. Ma pean ausalt tunnistama, et ma lootsin veidikene huvitavamat lugemist. Ilmselt on see tingitud minu piiratud maailmavaatest ja meditsiinitaustast, aga ma ootasin sellest raamatust rohkem meditsiinilist vaatenurka, ehk just seda, mida raamatust ei leia. Selles osas ei vaidle ma üldse vastu, et raamat on vajalik autistide mõttemaailma mõistmiseks ja seda oli huvitav lugeda. Eriti meeldis mulle raamatu järelsõna, kus raamatu autor enda autismist veidi põhjalikumalt rääkis (kõik see, mida ma eelneva 400+ lehekülje jooksul oodanud olin). Kindlasti leiavad kõik lugejad raamatust ka äratundmist, sest eks meis kõigis ole teatud autistlikke jooni. Aga paratamatult tekkis mul lugedes tunne justkui üritaks raamatu autor autismispektri häirega inimesi liigselt õigustada ja põhjendada liiga püüdlikult nende positiivseid omadusi. Sellise liigse põhjendamisega tekib mul alateadlikult mingi trots, et miks mingit nähtust, asja vms (hetkel siis autistide positiivseid külgi) nii palju peab põhjendama, ma saan niigi aru et probleem on olemas. Võib-olla ma tõesti olen lihtsalt nii ignorantne inimene ja ei oska autisitde probleeme tajuda (kuigi ma ise arvan, et oskan). Kuigi raamatut lugedes (ja ka varem) on mul tõsiseid kahtlusi, et minus on päris-päris palju autistlikku. Seega lihtsalt niisama ajaviiteks ma raamatut ei soovita. Pigem sobib raamat neile, kellel on autismi teemade vastu suurem huvi.

11. Kristi Saare "Kuidas alustada investeerimisega" - Mulle tundub, et tänapäeval tegelevad kõik inimesed investeerimisega. Ega siis mina ei saa kehvem olla. Nii ma siis mõtlesin, et loen lisaks Kogumispäeviku raamatule ka ühe investeerimisraamatu läbi, et oskaksin ka investeerimisega pihta hakata. Raamatu algus oli igati huvitav ja mulle tundus, et ma olen oma rahatarkuses ikka päris õigel teel. Kohati tundus raha säätmine ja rahaasjade üle vaatamise õpetus nii lihtne, et ma korraks kahetsesin juba selle raamatu ostmist, sest ma teadsin seda kõike juba niigi. Raamatu teine osa keskendub konkreetsemalt erinevatele investeerimisvõimalustele. Siis läks minu jaoks sisu juba huvitavamaks ja ma jõudsin isegi endale sobiva võimaluse investeerimiseks välja valida. Kolmas osa keskendub investeerimiste läbi mõtlemisele. Pean tunnistama, et siin hakkas asi juba veidi keeruliseks minema ja ma jõudsin jälle selle mõtteni, et ma olen investeerimiseks liiga rumal ja oht on midagi valesti teha. Aga samas mingi mõte sellest, et veel investeerimisalast kirjandust lugeda ja end harida, on kuklas endiselt edasi tiksumas.

12. Sirje Endre, Kai Ellip, Ene Paaver, Margus Mikomägi, Heli Pikk, Pille-Riin Purje "Ita Ever. Lava on elu" - Ma just rääkisin märtsi keskel emale, et kunagi küsiti minu käest selle sama blogi kaudu kas mul Ita Everi kohta ka midagi kirjas on. Nimelt oli küsijal plaan Everi 90. jubeliks raamat välja anda. Natukene peale seda vestlust nägingi uudist, et raamat on lähipäevil poodides müügile tulemas (ja ma tegelikult pole kindel, kas see on üldse see sama raamat). Jah, ma ostsin selle raamatu endale. Jah, ma oleks selle kohe läbi lugenud, aga kuna raamat jõudis minuni 26.03, siis otsustasin, et jätan raamatu lugemise aprilli. Et Ita Everi juubelikuul raamatut lugeda. Plaan oli tegelikult 1. aprillil lugeda, aga see päev oli nii kiire, et siis ma ei jõudnudki lugemiseni. Igatahes lugesin raamatu mõne tunniga läbi. Kui sa teatrist huvitud, siis oli huvitav lugeda küll ja pilte vaadata, aga midagi väga erilist raamat siiski ei olnud. Ma lootsin, et seal on natukene rohkem huvitavaid nüansse Everi rollidest ja tema ütlemistest. Tsitaadid olid nt üks väike lause terve lehekülje peal. Sinna oleks nii palju huvitavat teksti saanud veel panna. Näiteks mulle väga meeldisid raamatu alguses olevad erinevad kirjeldused sellest, kuidas inimesed Everiga esimest korda kokku puutusid või millised emotsioonid neid valdasid, kui nad Everit nägid. Selliseid ehedaid emotsioone oleksin ma raamatust rohkem soovinud leida. Praegu jäi raamatust natukene haltuura mulje, sest eks Everi 90. juubel meelitab ikka raamatut ostma (ja mina olen elav näide, et see taktika toimis).

13. Elo Selirand "Elu eesliinil" - Raamatus kirjeldab telerežissöör Elo Selirand seda, kuidas ta 2020. aasta kevadel koroonakriisis Kuressaare haiglas koristaja ja põetajana abis käis. Ausalt öeldes lootsin ma raamatust leida veidi rohkem meditsiini, aga kuna raamatu autor pole meditsiiniga seotud, siis ilmselgelt on loogiline, et ta ei kirjutanud koroonakriisist läbi tervishoiutöötaja vaatevinkli. Samas oli väga silmiavav lugeda just seda, kuidas keegi väljastpoolt "süsteemi" näeb ja tunnetab seda, kuidas süsteemi” igapäevaelu toimib. Eriti meeldis mulle see inimlikkus, millega ta kõiki inimesi kirjeldas. Kui seda raamatut oleks kirjutanud keegi tervishoiutöötajatest, siis ei oleks raamatu tegelased olnud inimesed, vaid pigem kas numbrid (nt patsient 4-2) või haigused (see hingamisraskusega teises voodis). Kindlasti soovitan raamatut lugeda kõikidel tervishoiutöötajatel, et enda inimlikkust mitte ära kaotada. Kõikidele teistele annab raamat siiski väga täpselt edasi seda väikest osa, millega kõik tervishoiutöötajad igapäevaselt oma töös kokku puutuvad. Ehk aitab see paremini mõista seda, millised on meie igapäevased tööpäevad Minul olid muidugi terve raamatu lugemise ajal silmad märjad.

14. Kaire Vilgats ja Dagmar Oja "Ilusad suured tüdrukud" - Ütlen ausalt, et see raamat jõudis minuni ainult sel põhjusel, et kõik need raamatud, mida ma tegelikult laenutada tahtsin, olid välja laenutatud. Nii ma siis võtsingi juhuslikult laenutuste topist selle raamatu, mis raamatukogus kohal oli, et midagi ometigi lugeda oleks. Kuna ma ise ka just piitspeenike pole, siis mõtlesin, et äkki on raamatus midagi huvitavat ka mulle. Etteruttavalt võin öelda, et ei olnud. Raamatu on koostanud storyteller (jutustaja, jutuvestja) Anneli Urge, kes on Vilgatsit ja Ojat intervjueerinud, et nende arvamust erinevate aspektide osas teada saada. Mõnele küsimusele on vastanud ka suurte tüdrukutega kokku puutunud inimesed (näiteks nende personaaltreener). Ma oleks lootnud, et storyteller oskab raamatut huvitavalt kokku panna. Minu jaoks tundus raamat täiesti ebaloogilise ülesehitusega. Näiteks tundusid minu jaoks erinevad psühholoogia-alaste tekstide väljavõtted kummalised ja ei haakunud nende küsimustega, mida Vilgatsilt ja Ojalt küsiti. Lisaks häiris mind see, et kui oli küsimus, siis oleks tahtnud mõlema vastust lugeda, aga enamasti olid ainult ühe vastused konkreetsele teemale välja toodud. Ja siis järsku ilmusid sama küsimuse alla ka nt Ivo Linna või nende personaaltreeneri vastused. Üleüldse tundus mulle, et terve raamat käsitles ainult ühte teemat ja keskendus põhiliselt Vilgatsi ja Oja kehakaalule. Ma oleks natukene mitmekülgsemat vaadet nende elust tahtnud. Kuigi ma ise olen ka pigem ülekaaluline, siis mulle tundus, et terve raamat oli kirjutatud selleks, et õigustada enda suurt kehakaalu ja minul isiklikult sai sellest õigustamisest juba villand. Seega ma ootasin raamatult palju rohkem ja väga seda kellelegi teisele lugemiseks ei soovita. 

15. Lucinda Riley "Tormiõde" - Kuna esimene osa läks lõpuks päris huvitavaks ja esimese osa lõpus tekkis juba pisikene huvi mis teistest õdedest edasi saab, siis tuli ka järgmine osa läbi lugeda. Eks raamatu alguses oli süžee juba tuttav esimesest osast. Siiski tundus mulle, et esimene osa oli kaasahaaravam. Vähemalt see osa, kus õed hakkavad enda päritolu uurima. Siin suutsin ma juba üsna kiiresti ära taibata, kes kuidas kellega seotud on. Siiski on tegemist ajaviiteromaaniga ja selleks sobib see raamat hästi. Lihtsalt mingit erilist lugemiselamust raamat ei paku. Samas raamatu lõpp tekitas ikka uudishimu selle kohta, milline järgmise õe lugu siis on. Seega tuleb ikka need ülejäänud viis osa ka ära lugeda.

16. Toomas Toomsoo "Migreenist vabaks õige toiduga" - Ei, ma ei vaevle ise migreenide käes. Vähemalt 99,9% ajast. Mõned migreeniatakid olen siiski oma elu jooksul läbi elanud, kuid need olid pigem üsna kerget laadi tegelased. See-eest pingepeavalud on üsna igapäevased kaaslased (okei, igapäevased on kunstiline liialdus) olenevalt perioodist. Kunagi olin lühiaegselt ka peavaluõde ja sellest ajast on mulle huvi peavalude vastu külge jäänud. Nii polegi midagi imestada, et ma dr Toomsoo raamatut ka lugeda tahtsin. Ma pean siiski kahetsusega tõdema, et ma lootsin raamatust palju enamat. Loenguid peab Toomsoo väga huvitavalt, aga raamat oli minu jaoks pettumus. Just suuresti seetõttu, et ma tean kui huvitavalt ta loengutes räägib. Raamatu esimeses osas annab dr Toomsoo ülevaate erinevatest peavaludest, teises osas keskendub ta migreeni vallandavatele toiduainetele, kolmandas osas on nimekiri toiduainetest, mida migreeni all kannatajad tohivad süüa ja mida tasuks vältida. Raamatu neljanda osa on kirjutanud Kristel Randrüüt ja seal on välja toodud konkreetsed retseptid, mida võiks migreeni all kannatajad süüa. Esimene osa oli minu jaoks liiga teaduslik. Ja ma tean peavaludest ja neuroloogiast enda arvates üsna palju. Ma arvan, et tavalisel inimesel võib seda osa olla päris keeruline lugeda, sest seal on üsna arstikeskselt teemale lähenetud. Teine osa läks huvitavamaks, eriti veinidele pühendatud osa, aga siiski oli teemale liiga akadeemiliselt lähenetud ja ma panin mitmel korral raamatu käest. Näiteks said samal ajal läbi loetud siin nimekirjas sellele raamatule eelnevad kolm raamatut. Kolmas osa olid lihtsalt tabelid, millest ma silmadega üle lasin, kuid kindlasti on need tabelid oma toidulaua planeerimisel inimestele abiks. Mida ei saa öelda retseptide osa kohta. Ma saan aru, et Kristel Randrüüt elab aastaid Portugalis ja tema retseptid on Vahemere köögist mõjutatud ning üleüldse on Vahemere dieet väga oluline ja hea, kuid mulle oleks meeldinud kui retseptid oleksid veidi rohkem eesti maitseid sisaldanud. Nüüd jääb mulle mulje, et ma olen liiga kriitiline, kuid ma lihtsalt arvan, et patsientidele suunatud raamatud võiksid olla eelkõige lihtsamas keeles (mitte, et patsiendid rumalad oleksid), sest siis ei teki inimestel tunnet, et raamat on suunatud teisele neuroloogile, kes keerulistest terminitest aru saab. Vähemalt mina tajun, et kui mu peavalud on sagedased ja raskete hoogudega, siis ma ei taha oma väheseid valuvabasid hetki kulutada pingsale mõttetööle, et teaduskirjandust lugeda. Kahjuks just sellise tude see raamat minus tekitas.

17. Dan Hurley "Targem. Ajuvõimekuse arendamise uus teadus" - Huvitav raamatu avastus koduselt raamaturiiulilt. Ma mäletan, et sügisel rääkis sellest raamatust minu kognitiivse psühholoogia õppejõud. Seega päris ajaviitekirjandusega tegemist ei ole. Pigem sobib raamat psühholoogiast huvitatutele või siis mingil määral eneseabiõpikuna. Raamatus räägib USA teadusajakirjanik Dan Hurley sellest, kuidas ta sattus juhuslikult uurima ajuvõimekuse arendamist. Selleks, et teada saada, kas ajuvõimekust on reaalselt võimalik arendada, asub ta erinevaid meetodeid uurima ja katsetab neid ka enda peal. Seda, kas katse õnnestub või mitte saate teada raamatut lugedes, sest lõppude lõpuks on see üsna subjektiivne arvamus. Neile, kes raamatut lugeda ei taha, võin kiire lühikokkuvõtte teha. Jõutreening, nikotiin (puhas nikotiin, mitte koos tubakaga), mõõdukas koguses kofeiini, teadlikkusmeditatsioon ja spetsiaalsed kognitiivset funktsiooni testivad harjutused on erinevate teadusallikate sõnul kõige efektiivsemad ajuvõimekuse arendamiseks. Seega minge kõik välijõusaalidesse! Muidugi võite ka kohvi juua ja nikotiiniplaastreid kasutada ning kognitiivseid harjutusi teha, aga ilusate ilmadega (mida viimasel ajal enam väga pole) on välijõusaalis mõnusam.

18/04/2021

Teatrifestivali Kuldne Mask programm Russian Case


Mis seal salata, päris hea tunne oli kui ma sain kutse virtuaalselt toimuvale Vene teatrifestivali Kuldne Mask programmile Russian Case. Virtuaalse festivali eelis ongi see, et korraldajad saavad kutsuda rohkem rahvast ja osalejad saavad osaleda, sest kohale pole vaja minna. Kuraator Marina Davydova on programmi valinud 26 eriilmelist lavastust, mis on eelmisel aastal nomineeritud Kuldse Maski auhinnale. Lisaks ka mõned selle hooaja silmapaistvaimad esietendused. Erinevatel põhjustel on kättesaadavad 23 videosalvestust, aga ka see on päris korralik maht.

Kindel on see, et kuue päevaga ma kõiki 23 lavastust läbi vaadata ei jõua. Eks ma tegin kiire selektsiooni pealkirjade ja lavastajate järgi. Näiteks olin kindel, et tahan näha Alvis Hermanise lavastust "Gorbatšov" (Gorbachev) ja Dimitri Krõmovi lavastust "Boris". Teiste lavastuste osas kindlaid soove ei olnud ja otsustasin, et hakkan lihtsalt algusest peale vaatama. Iial ei tea, millal lavastus üllatada võib ja seega üritan nii paljudele võimaluse anda, kui võimalik.

"An Oak tree by Michael Craig-Martin" (lav Ilja Moshchitski) – Tegemist on ajutise teatriühenduse „Chronotope“ lavastusega. Esimene mõte salvestust vaadates oli, et seda ma küll lõpuni ei vaata. Nii kaasaegne teater pole päris minu maitse. Ehk teatrisaalis veel vaataks, aga arvutiekraani vahendusel on teatrit väga kehva vaadata ja lavastusel on end üsna raske maksma panna. Ühel hetkel avastasin, et elutuba minu ümber on täielikult taandunud ja ma olen hoopis ühes teises kohas. Lavastuse kontseptsioon ise on lihtne. Lavastaja tuli lavale ja palus endale kaasnäitlejaks ühte vabatahtlikut publiku hulgast. Ainsaks tingimuseks see, et tegemist ei oleks teatriga seotud inimesega. Seejärel seati uus näitleja lavastuseks valmis, andes talle mikrofoni. Kontseptsioon oli väga lihtne. Lavastajal oli kaasnäitlejale paberil välja trükitud tekst, millel olid repliigid kirjas. Või ütles lavastaja ise oma näitlejale ette, mida ja kuidas teha või öelda. Seepärast mulle tunduski, et sellist asja ma vaadata ei taha. Mida rohkem lavastuse süžee lahti hargnes, seda sügavam mõte sealt välja koorus ja lõpuks olin ma juba märgade silmadega ekraani ees. Nimelt rääkis lugu ühest traagilisest õnnetusest, kuidas 12-aastane tüdruk autoalla jäi ja surma sai ning seejärel keeldus tema isa tee ääres asuva tamme juurest lahkumast kuna ta uskus, et see tamm ongi tema tütar.

„We are all here“ (lav Dmitri Krõmov) - Kohe kui ma nägin, et tegemist on Krõmovi lavastusega, pidin selle ära vaatama. Sel korral teeb Krõmov koostööd Moskva teatriga „Kaasaegse näidendi Kool“. Muidugi aitas otsusele kaasa ka sisukirjeldus milles öeldakse, et lavastus räägib Krõmovi enda seostest teatriga. Kuidas tema esimene nähtud lavastus Thorton Wilder´i "Meie linn", teda ja tema tulevast elukutset mõjutas. Muidugi ei puudu lavastusest ka Krõmovi kuulsad vanemad - teatridirektor Anatoli Efros ja teatrikriitik Natalja Krõmova. Mulle meeldis lavastus just seetõttu, et see oli justkui klassikaline teatrilavastus, aga samas oli seal väga palju neljanda seinaga mängimist. Suurema osa ajast oli Krõmov ise laval ja andis näitlejatele käsklusi, nagu vaataks me proovi. Järgmisel hetkel istus ta koos oma vanematega (keda muidugi kehastasid näitlejad) publiku hulgas saalis ja vaatasid laval toimuvat. Nii näidati publikule paralleelselt kahte lugu. Näitlejad laval mängisid Ameerika näitekirjaniku Thorton Wilder´i lavastust "Meie linn" ja samal ajal räägiti selle loo taustal hoopis lugu sellest, kuidas Dmitri Krõmov on selliseks lavastajaks kujunenud nagu ta on. Mu ainus soov on, et kui kunagi jälle lubatakse üritusi korraldada, jõuab see lavastus ka Eestisse. Näiteks Kuldse Maski teatrifestivali ajal, sest tavaliselt neil on ikka üks Krõmovi lavastus olnud kavas. 

„A simultaneous game“ (lav Anna Abalikhina) - See oli üks nendest lavastustest, mida ma juhuslikult vaatasin. Kuna tegemist on kaasaegse tantsu lavastusega, siis see mind väga ei kõnetanud. Lavastuses tantsivad Moskva Balletiteatri tantsijad muuseumis erinevates näitusesaalides. Ehk oligi minu jaoks kõige huvitavam osa see, kui Moskva Balletiteatri tantsijad rääkisid sellest, mida nad enda tantsuga öelda tahavad. Siis oli huvitavam ka tantsu jälgida, kui eelnevalt oli teada, et näiteks publik saab muusikat valides ise mõjutada seda, millises stiilis tantsu neile esitatakse. Aga mingeid erilisi emotsioone lavastus mulle ei pakkunud. Ilmselt kõik tantsuteatri austajad vaidleksid mulle siinkohal vastu.

„Boris“ (lav Dmitri Krõmov) - Järjekordne Dmitri Krõmovi lavastus, mille ta on teinud koostöös Moskva muuseumi ja produtsent Leonid Robermaniga. Kuigi ma pean ütlema, et kui võrrelda kahte festivalil osalenud Krõmovi lavastust, meeldis mulle "We are all here" (Me kõik oleme siin) rohkem. Lihtsalt minu jaoks oli „We are all here“ tempokam lavastus kui "Boris" ja seal oli rohkem värvi. "Boris" põhineb Aleksander Puškini ajaloolisel draamal "Boriss Godunov" ja räägib heast tsaarist Borissist ja tema ootsutest ning sellest kuidas rahvas samal ajal kannatab. Loos on Krõmovile omaselt läbisegi põimitud tänapäev ja 16. sajandi lõpp, mil Boriss Godunov oli Vene tsaar. Kahjuks ma sisust väga palju aru ei saanud ja ehk see on ka üks põhjustest, miks lavastus mulle nii suurt vaimustust ei pakkunud, aga lavastus tervikuna oli siiski nauditav. Kohati meenutas mulle meie NO99 stiilis lavastusi. Jällegi on tegu sellise lavastusega, mida tahaks päris oma silmaga kunagi Eesti lavadel mõne festivali raames näha. Ma olen kindel, et füüsiliselt teatrisaalis lavastust vaadates pakuks see tunduvalt suuremaid elamusi, kui video vahendusel nähtu.

„Frost the red nose“ (lav. Marina Brusnikina) - Tegemist on Moskva Praktika Teatri ooperiinstallatsiooniga mis põhineb Nikolai Nekrassovi poeemil "Pakane punanina". Jälle pean kahetsusega tõdema, et kuna ma pole poeemiga kursis, siis oli sisust aru saamine veidi häiritud. Laias laastus sain ikka aru, millest juttu on, aga paljud detailid läksid kaduma ja seega oleks mulle endale meeldinud, kui ma oleksin eelnevalt selle poeemiga tutvunud. Seega vaatasin rohkem jälle lavastust tervikuna. Lavastus toimus Praktika teatri erinevates ruumides ja publik liikus koos esitajatega erinevate ruumide vahel. Kuigi tegevus toimus siseruumides, siis esinejate helesinised riided tekitasid minus küll tõeliselt pakaselise tunde. Eriti võimendas seda äärmiselt kurblikult esitatud laul. Kui ma väga süvenenult keskendusin, siis polnud igast sõnast vaja aru saadagi, pisarad olid kogu kurva atmosfääriga juba tagatud. Ja päris mitmes kohas tõi esinejate laulmine kananaha ihule. Ma ei kujuta ette, kui võimas oleks seda esitust veel reaalselt näha, kui juba video vahendusel sellised emotsioonid tekkisid. Huvitava kontrasti tekitasid ruumide laudpõrandad ja pingid, kus laudade vahel olid üsna suured vahed ja mis seetõttu meenutasid mulle saunalava ja puidust reste sauna põrandal. Selline lähenemine sooja sauna ja pakaselise süžee vahel oli muidugi huvitav kontrast.

„Finist the brave falcon“ (lav Ženja Berkovich) - Tegemist on SOSO Tütarde iseseisva teatriprojektiga. Laval on üheksa naisnäitlejat ja kogu lavastusmeeskond koosneb ainult naistest. Ka teemad, mida lavastuses käsitletakse on naistega seotud. Nimelt räägitakse lavastuses sellest, kuidas naised on internetis tutvunud Islamimaades elavate meestega ning suure armastuse nimel hüljanud kogu oma senise elu ja reisinud sõjatandrile, et abielluda islamiterroristidega. Ükski lugu pole välja mõeldud ja kõik lood põhinevad islamiterroristide abikaasade intervjuudel, mis on nendega vanglates läbi viidud. Lavastuses räägitaksegi mitme naise lugusid, millest muuhulgas selgub ka see, kuidas korralikud naised lõpuks on vanglasse sattunud. Alguses tundus mulle, et tegemist on püstijalakomöödiaga, kus üks naine kirub mehi ja nende käitumist ning räägib seejärel, kui hooliva islamistist mehe ta Tinderist leidis. Lavastuse arenedes läks lugu muidugi järjest süngemaks ja lõpuks oli mul tahtmine juba arvuti kinni panna, et neid õudusi ei peaks kuulma. Samas on mul hea meel, et ka sellistest teemadest räägitakse ja seda julgetakse teha Venemaal, kus teadupärast on üsna kerge midagi valesti teha. Eks muidugi on äärmiselt kurb see, et kõik lood on kellegagi reaalselt juhtunud.

„Gorbachev“ (lav Alvis Hermanis) - Tegemist on Moskva Rahvaste Teatri lavastusega ja nagu ma juba postituse alguses mainisin, siis seda lavastust ootasin ma väga. Kuigi ma pole mitte ühtegi Hermanise lavastust varem näinud, olen ma tema lavastuste kohta palju kiitusi kuulnud ja lugenud. Võin juba etteruttavalt ära öelda, et "Gorbatšov" on ka üks nendest lavastustest, mida ma tahaks Eestis väga-väga näha. Tegelikult oleksin ma seda ka internetis korduvalt tahtnud vaadata, aga mind painas teadmine, et mul on veel nii palju vaatamata lavastusi ja äkki ma leian veel midagi sama head. Seega otsustasin, et ühtegi lavastust mitu korda ei vaata, sest äkki muidu jääb midagi muud huvitavat nägemata. Rohkem enam ei leidnud, sest Krõmovi lavastused olid selleks ajaks mul juba vaadatud ja aeg sai läbi, seega kõiki programmis olevaid lavastusi ei jõudnudki läbi vaadata. Nagu pealkirjast juba aimata võib, räägib lavastus Mihhail Gorbatšovist. Õigemini küll temast ja tema abikaasa Raissast. Sellest, kuidas nad kohtusid ja milline teekond eelnes Gorbatšovi võimule saamisele. Ma pean ütlema, et minu teadmised Gorbatšovist pärinevad ainult ajalootunnist, kuid mulle läks lugu väga hinge. Ma vist nutsin enamuse ajast, sest algas lavastus sellega, kuidas Raissa leukeemiasse suri ja see tegi teatud eelhäälestuse kogu lavastusele. Poliitilist poolt on lavastuses väga vähe näidatud. Rohkem näidatakse ikka Gorbatšovi inimlikku poolt ja seda, milline oli nende kodune elu ja kui suur armastus tema ja ta naise vahel valitses. Sinna sekka ka päris palju huumorit. Kuna laval on ainult kaks näitlejat, siis oli huvitav ka nende rolli sisse elamist vaadata. Nimelt tulid näitlejad lavale täiesti iseendana ja siis hakkasid arutama, kuidas võiks rolli lahendada. Suurem osa kostüümivahetustest ja grimmist tehti samuti laval. Minu silmis oli jällegi tegemist väga hea lavastusega, milles oli küll konkreetselt paigas, kus on lava ja kus publik, kuid siiski tekkis publikul näitlejatega mingi usalduslikum suhe, mis kaotas neljanda seina. Hoolimata kurvast algusest ja eelhäälestusest, saatis kogu lavastust siiski mingi seletamatu helgus. Seda peab ise kogema.

„The Observers“ (lav Mihhail Plutahhin) - tegemist on GULAG-i Ajaloomuuseumi ja Predmeta Teatri koostööga. Tegemist on objektiteatriga, kus kasutatakse erinevaid GULAG-i Ajaloomuuseumi eksponaate loo jutustamiseks. Tegemist on ilma igasuguse sõnadeta lavastusega. Laval on mõned nukunäitlejad, kes kasutavad muuseumieksponaate justkui nukke, et anda edasi vangilaagris elanute lugusid. Kindlasti oli see üks väheseid lavastusi, millest aru saamist keel ei mõjutanud. Samas vaatasin ma seda õhtusel ajal ja nii ei suutnud ma kogu loosse täielikult süveneda. Siiski oli helikujunduse ja esemete liikumise koosmõjul võimalik aru saada, et kujutatakse näiteks vangilaagris ühes taktis marssimist, või sõdurite kamandamist. Kindlasti õiges keskkonnas (nt muuseumis kõikide nende eksponaatide keskel) oleks lavastus suuremat mõju avaldanud. Kuna lavastus kestis kokku umbes 50 minutit, oleks see suurepärane võimalus näiteks ajalootunnis rääkida vangilaagritest ja seal valitsenud õhustikust. Kuna minu jaoks oli tegemist esimese objektilavastuse kogemusega, siis väga pikalt ma sellest midagi arvata ei oska, kuna tegemist oli minu jaoks uue kogemusega.

„The Broken Jug“ (lav Timofei Kulyabin) - Tegemist on Moskva Rahvaste Teatri lavastusega, mille tegevus toimub ühes kohtusaalis, mida tuleb revideerima Euroopa Kohtu ametnik. Ma pean tunnistama, et ma olin natukene üllatunud, et selline lavastus oli Russian Case programmi valitud, sest minu jaoks oli tegemist üsna hea komöödialavastusega. Mulle siiani tundus, et kõik teised lavastused olid postdramaatilise teatri esindajad ja neis oli näha mingit uudset lahendust. Lõhutud kannu pärast kohtusse tulevad inimesed tekitasid palju segadust, kuid lõpuks selgus, et kannu lõhkus kohtunik ise. Nagu komöödiate puhul tavaks on, üritas kohtunik end sellest süüteost puhtaks pesta. Nii nagu sellistes lugudes ikka, on alguses palju salatsemist ja oma tegude varjamist, kuid siis ühel hetkel tuleb tõde siiski päevavalgele. Ehk ei oska ma selle lavastuse kõrget kunstilist taset hinnata, kuna ma pole eriline komöödiate austaja. Siiski pean tunnistama, et naerda oli vahelduseks väga tore ja lavastus ise hea. Kuigi ma ei tea, kas nüüd nii hea, et kuulsa teatrifestivali programmi kuuluda. Mulle lihtsalt tundus, et see lavastus oli hoopis teisest puust, kui kõik need ülejäänud lavastused, kus oli ikkagi midagi uuenduslikku olemas.

„The Idiot“ (lav Andrei Prikotenko) - Kindlasti on kõik meist koolis pidanud Dostojevski "Idiooti" lugema. Mina küll olen, kuigi see oli nii ammu, et ega ma enam ei mäletanud, millest lugu täpselt jutustab. Seega oli Vana Maja Teatri lavastust vaadata huvitav. Kuigi mulle tundus, et lugu oli nii kaasaegses kontekstis lavale toodud, et esialgne „Idioot“ kippus tagaplaanile jääma. Kui laval on näitleja end rihmadega tooli külge aheldanud ja end (ning kogu lava) märjaks kastab, siis ongi sisule üsna raske tähelepanu pöörata, sest kogu laval toimuv tegevus tõmbab tähelepanu endale. Minu puhul oli tegemist ka viimase lavastusega, mida ma festivali viimasel õhtul vaatasin ja kõik varasemad emotsioonid olid juba nii tugevad, et "Idioot" ei pakkunud minu jaoks kahjuks sellist elamust, nagu eelnevad lavastused. Kindlasti oli lavastusel väga tugev tagamõte, kuid mina seda oma väsimuse ja Venemaa väheste olude tundmise tõttu ei suutnud ära tabada.

Kui kogu festivali muljed lühidalt kokku võtta, siis mul oli väga hea meel, et ma festivalist osa sain. Kindlasti oleks emotsioonid veelgi ülevoolavamad olnud, kui lavastusi oleks õnnestunud teatrisaalis näha ja kui ma oskaksin vene keelt perfektselt. Hetkel sain lavastustest osa tänu ingliskeelsetele subtiitritele, kuid kohati hakkas subtiitrite jälgimine segama kõikide laval toimuvate nüansside jälgimist. Aga kohe on tunda, et suurel võimsal Venemaal on teatris mängus hoopis suuremad rahad ja nende teatripraktika erineb väiksest Eestist. Lisaks sellele, et lavastused on võimsamad (palju näitlejaid, suured ja võimsad dekoratsioonid, keerulised lavamehhanismid, elavad loomad jne), on seal tunda ka hoopis teistsugust temperamenti. Vene teatris on midagi sellist, mida ma ei oska sõnadega kirjeldada, sest selle kogemuse saamiseks peab seda emotsiooni ise kogema. Seega ma väga-väga-väga loodan, et meie pandeemia on sügiseks leevenenud ja sügisel saab Eestis jälle Kuldse Maski festivali korraldada. Ma igaks juhuks olen isegi sellesse aega puhkuse planeerinud, et võimalikult paljudest lavastustest saaks osa võtta. Ja pärast seda käin jälle eufoorias ringi, sest need emotsioonid, mida vene temperament pakub, on lihtsalt nii võimsad. Ma hakkan järjest rohkem tundma, et ma tahaks järjest rohkem Vene teatrit kogeda ja nii on mul plaanis ka Tallinnas asuvale Vene Draamateatrile tulevikus rohkem tähelepanu pöörata.

Päisefotol stseen lavastusest "Gorbatšov" (foto autor Ira Poljarnaja)

27/03/2021

Suvelavastused 2021

Suvelavastuste info on avaldatud seisuga 24.04.2021

Hoolimata olukorrast, kus kõik kultuuriasutused on kinni, loodan ma jätkuvalt et suveks olukord stabiliseerub ja saab teatrisse minna. Eks ma olen juba veidi planeerinud ja mõelnud ka, et mida vaatama tahaks minna. Minu jaoks on erinevates Eesti paikades teatris käimine tavaliselt mitte ainult teatris käik, vaid ma ühildan teatriga väikese "Tunne kodumaad" ekskursiooni. Seetõttu olen juba enda jaoks hakanud suvelavastustest nimekirja koostama. Tänasel rahvusvahelisel teatripäeval on igati sobilik traditsiooniline suvelavastuste koondpostitus ka teistele teatrihuvilistele nähtavaks teha. Saate koos minuga oma suve planeerima hakata. Head rahvusvahelist teatripäeva!

JUUNI

Pille Pürg „Kutse juubeliks“ (Komöödiateater) 8.06–2.07.2021 erinevates kohtades üle Eesti

Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas (Karakter) 10.–12.06.2021 Rakvere vallimäel

Talupojad tantsivad prillid ees (Eesti Draamateater) 11. - 27.06.2021 ja 13. - 22.08. 2021 Viinistu katlamajas

Sinihabe (Üks Kuubis MTÜ) 11. - 19. 06.2021 Hüüru mõisas Harjumaal

Röövel Hotzenplotz (Eesti Noorsooteater) 12.06-11.07.2021 erinevates mängupaikades üle Eesti

Põrgupõhja uus Wanapagan (Endla) 18.06–04.07.2021 ja 13.–28.08.2021 Fortumi katlamajas (Ringi 56, Pärnu)

Kuningal on külm (LendTeater) – 18.–30.06.2021 LendTeatri suvelaval (Tartu mnt 3, Elva)

Piip ja Tuut KALEVIPOJA VÄGITEOD (Piip ja Tuut Teater) 25.06 - 4.07.2021 Kalevipoja Koja õuel Kääpal (Jõgevamaal)

1984 (Vanemuine) 26.06–10.07.2021 Kammivabriku sündmuskeskuses (Teguri 28, Tartu)

Aadama õunad (Nargenfestival) 30.06-05.07.2021 Omari küünis Naissaarel

Robin Hood (Rakvere Teater)

Eesti matus (Eesti Draamateater) 30.06 - 9.07.2021 A.H. Tammsaare muuseumis Vargamäel

 

JUULI

Keisri usk (Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskus) 1.–10.07.2021 Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskuses Tartumaal

Kapten Mihkel (R.A.A.A.M.) 1.–16.07.2021 Hiiumaal, Pärnus, Muhus ja Kuressaares

Armastus mälukaotuseni (Vana Baskini teater) 1.07 - 22.08.2021 erinevates mängupaikades üle Eesti

Läbi kõigi elude ma otsin sind... (R.A.A.A.M.) 6.–18.07.2021 Tõstamaa mõisas ja 26.–28.07.2021 Puurmani mõisas

ERAMAA (Pootsi Mõisa Põllud) 8.07–15.08.2021 Pootsi veinimõisas Pärnumaal

...ja Margus Nõukogude armeest (SKENE Katus Kunstile) 8.-29.07.2021 Kärdla sadamas Hiiumaal

Praegu pole aeg armastamiseks (R.A.A.A.M.) 9.–11.07.2021 Hiiumaal Soonlepa talus, 19.–21.07.2021 Tõstamaa mõisas ja 23.–25.07.2021 Puurmani mõisas

Kasuema (Emajõe Suveteater) 9.07–24.07.2021 Staadioni 48, Tartu.

Stseenid ühest abielust (SKENE Katus Kunstile) 15.07 - 04.08.2021 Jaanihanso Siidrivabrik Pärnumaal

Ujuja (SKENE Katus Kunstile) 18.07–3.08.2021 Sakala 3 teatrimajas Tallinnas

Bäng (Nargenfestival) 18.07-1.08.2021 Omari küünis Naissaarel

Lootuskiir pimeduses (Sundown Entertainment) 19.07 - 2.08.2021 Rehe Küünis Saku vallas.

Printsess MOON (Alle-Saija Teatritalu) 22.07–1.08.2021 Alle-Saija Teatritalus Põlvamaal

Metsas ei kuule su karjumist keegi (Vana Baskini Teater) 26.07–25.08.2021 erinevates kohtades üle Eesti

VANA KLAVER ehk SUUSABAASIS ON TANTSUPIDU (Thors Films) 28.07–08.08 2021 Kiidjärve pargis Põlvamaal

Tson Lemberi uus elu (Teater Nuutrum) 23.07–15.08.2021 Eisma sadama paadikuuris

Eesti matus (Vene Teater) 27.07–1.08.2021 Viimsi Vabaõhumuuseumis

Serafima ja Bogdan (Tartu Uus Teater) 31.07–25.08 2021 Peipsiveerel Kolkjas

Petserimaa igatsus (MTÜ Taarka Pärimusteater) 31.07–21.08.2021 Saatses

 

AUGUST

Elevandi kõrts 5.–12.08.2021 Jäneda Pulliteatris

Rockooper Johnny 5.-14.08.2021 Tartu laululaval

Oh jumal (Eesti Draamateater) 11. - 22. 08.2021 Viinistu kabelis

Sitsi Silentium (Teatriühendus Misanzen) 14. - 28.08.2021 Balti Manufaktuuris (Manufaktuuri tänaval Tallinnas)

Katkuhaud (Ugala) 19.–29.08.2021 Ugala väikeses saalis

02/03/2021

Kaalud

 26. veebruaril 2021 Sadamateatris


Kas te olete kunagi mõelnud, et tahaks olla kärbes seinal? Mina küll olen. Kuigi enamasti jääbki see mõte ainult fantaasiaks. Kui keegi on mõelnud, et tahaks sünnitusosakonnas kärbsena ringi lennata, siis mul on teile hea uudis. Vanemuise uues lavastuses “Kaalud” saab see fantaasia reaalsuseks. 

Sadamateater, kus lavastust mängitakse, on eriline teatrimaja, mis lubab ruumi muuta vastavalt sellele, millist lavakujundust parajasti vaja on. Nii oli sel korral Sadamateatri saali tekkinud päris ehtne sünnitusosakonna koridor, milles toimuvat tegevust publik eemalt vaadata saab. Kui istuda rõdul või viimastes ridades, nagu mina, siis on küll tunne, et oled kärbes osakonna lae all ja saad segamatult vaadata, mida osakonnas viibivad inimesed teevad ja mõtlevad. 

Kui ma juba lavakujundustnagu sageli haiglates kohanud oleme. Seinas kolm valget ust, millest osad kannavad silti “protseduurid” ja üks läbipaistev automaatselt avanev uks, mis viib osakonna sellesse ossa, kus paiknevad sünnitustoad. Tegemist ei oleks tõsiselt võetava haiglaga, kui ukse kõrval poleks korvi siniste kilesussidega - üks puhaste ja teine kasutatud susside jaoks. Ja otse loomulikult need pruunid nahkkattega pingid ja kandilised toolid, mida me kõik oleme harjunud haiglates Nõukogude ajal nägema (ja mõnes kohas näeme veel praegugi). Mõlemast ääreseinast leiame ka väikesed puust lauad, millelt võib leida erinevaid terviseteemalisi brožüüre.

Mulle meenutas lavakujundus ühe väikese haigla sünnitusosakonda, kus ma kümme aastat tagasi praktikal olin. Võib-olla kõige mitte-haiglalikum osa lavakujundusest oli suur läbipaistev plastikust sein, mis eraldas publikut ja laval kujutatud osakonna koridori. Ühelt poolt võib seda vaadelda kui neljandat seina, mis eraldab publikut ja lava ning annab selge signaali, et tegemist on ikkagi teatri, mitte päris eluga. Kuna näitlejad veedavad enamuse ajast siiski seina ees, siis ma usun, et pigem on sein ikkagi osa sünnitusosakonnast ja on mõeldud eraldama ooteala ülejäänud osakonnast.

Kui keegi nüüd hakkas arvama, et teatrilaval reaalset sünnitamist näidatakse, siis seda pole vaja karta. Tegevuse keskmes on hoopiski neli meest, kes kõik satuvad erinevatel põhjustel sünnitusosakonna ooteruumi ja hakkavad seal rääkima isaks olemisest ja saamisest ning elust laiemalt. Eriti filosoofiliseks muutuvad mehed peale väikest plasttopsiku täit konjakit. See omakorda avab meile meeste kõige sügavamad hingesopid ja saame teada selliseid mõtteid, mida mehed pole varem isegi oma parimatele sõpradele rääkinud. Kindlasti annavad palju kõneainet ka meeste erinev vanus ja elukogemus. Hannes Kaljujärve kehastatav Igor oli meestest kõige vanem ja omas konkreetse sünnitusosakonnaga väga pikaaegset kogemust. Ka Aleksei, keda kehastas Riho Kütsar, oli varem sünnitusosakondades käinud, kuid mitte selles konkreetses haiglas. Alekseiga oli kaasas tema sõber Eduard (Margus Jaanovits), kes oli paljuski süüdi selles, et mehed oma südant puistama hakkasid. Meestest kõige noorem oli Reimo Sagori kehastatud Artjom, kes valmistus alles esimest korda isaks saama ja selleks eriliseks sündmuseks olid neil peresünnituse näol ka erilised plaanid.

Mis sünnitusosakond see ilma naisteta oleks? Nii näeme Külliki Saldret kehastamas haiglaõde ning Artjomi ämma Galina Borissovnat ja ema. Minu meelest tegi Saldre nii võimsad rollid, et isegi siis kui ühtegi naist parasjagu silmapiiril polnud, hõljus meestega täidetud ruumis ikkagi mingi naiselikkus, mis mehi mõjutas. Kui Artjomi ema ja Galina Borissovna mõjutavad peamiselt Artjomi, siis õde on see kes kogu osakonnas asjad paika paneb ja kelle ees kõikidel meestel aukartus on. Just õde on see, kes ühendab kahte maailma - ooteruumi ja seda läbipaistvate uste tagust salamaailma. Ja kõik mehed tahavad teada, mis seal taga toimub. Peamiselt küll sellepärast, et teada kas naistega, kes uste taga viibivad on kõik korras. Ainsaks infoedastajaks ja sillaks kahe maailma vahel on õde. Niisiis saavad mehed üsna kirielt aru, et õde vajab hoopis teistsugust suhtumist, kui teised mehed, kes samas ruumis viibivad. Kas suhtumise muutus on tingitud õe käes olevast võimust või hoopis sellest, et õde on naine, saab iga teatrikülastaja ise otsustada. 

Pole vist väga üllatav, et mulle meeldis kõige rohkem Külliki Saldre õe rollis. Isiklikult minu jaoks oli Nadežda veidi liiga karm meestega, kuid arvestades seda, et kogu tegevus toimub ikkagi Venemaal, siis sealseid veidi napsutanud isasid tulebki veidi karmimalt kohelda. Ja mis seal salata, eks meil Eestis leidub ka selliseid Nadeždasid päris palju. Ometigi sellest karmist ja liigagi otsekohese ütlemisega õest õhkus empaatiat ja hoolivust, seda mis ühes heas ões olemas peab olema. Tegelikult vist võiks öelda, et õde ja üleüldse naised olid nende meeste jaoks autoriteedid. Kõige paremini illustreeris seda stseen, kus Artjom ära minestas ja õde lihtsalt tuli ja seisis tema kõrval käed puusas ning ütles “Maast lahti!” ja Artjom oligi püsti. Ei saa ju lihtsalt minestunult lamama jääda, kui naine käseb sul end püsti ajada. Kuna praegu on teatrid kinni ja haiglates ollakse töötajate üle rõõmsad, siis ma usun, et Saldre saaks vabalt haiglas hakkama. Ja võib-olla veel paremini kui mõni õde, kes on selleks õppinud.

Galina Borissovna ja Artjomi omavaheline stseen kohe lavastuse alguses näitab, kuidas erinevad põlvkonnad sünnitusse suhtuvad. Ämm on kaugelt kohale kihutanud, et oma tütrele sel raskel ajal toeks olla. Võrgust kotiga on isegi söök kaasa võetud. Artjom näitab ämmale lepingut, milles on kirjas, et neil on peresünnitus ja see tähendab seda, et mees on sünnituse ajal naise juures. Galina Borissovna hakkab muidugi sellise asja peale naerma, sest see on ju ennekuulmatu, et mehed sünnituse juures on. Pole ju meilgi sellest väga palju aega möödas, kus mehed pidid sünnitusmaja akende all ootama ja keegi neist ei osanud isegi sellest mõelda, et naise kõrval sünnituse ajal olla. Seega võib meie armsas Eestis ka seda suhtumist kohata, et parem on kui mees ei näe oma naist sünnitamas. Samas annab sünnituse nägemine Artjomile teistsuguse kogemuse ning kuigi ta ei suuda seda kogemust sõnadesse panna, annab ta oma kogemusega meeste vestlusesse hoopis teistsuguse vaate. Kui seda mõtet nüüd edasi arendada, siis äkki peaksid just vastupidiselt kõik mehed oma naisi sünnitamas nägema, et mõista mida naised sel hetkel läbi elavad. Selline kogemus paneks mehed kogu naissugu hoopis teise pilguga vaatama. Kui palju valu ja vaeva mehed (ja ka naised) oma emadele põhjustanud on. Aga enamasti me ei mõtle sellele. 

Nii hakkavadki mehed rääkima elust, tööst, naistest, õnnest ning tähtkujudest. Igaüks oma maailmavaatest ja elukogemusest lähtuvalt. Lõpuks tundub, et kuigi mehed on kõik erinevad, siis sisimas erinevus nii suur polegi. Neid kõiki ühendab austus naiste vastu. Ja kuigi esmapilgul võivad mehed tunduda enesekesksete, lärmakate või ülbetena, siis tegelikult on nad siiski ilusad ja head. Lihtsalt mõni neist oskab seda paremini välja näidata kui teised ja paneb publikut endale rohkem kaasa elama kui mõni teine. Nii jõudiski etenduse lõpuks mulle kohale, et kõik mehed väärivad kaasa elamist, sest igaühel on elus midagi sellist, mis meid teistele sümpaatseks teeb. Mõni lihtsalt ei näita seda poolt endast teistele võib-olla nii sageli.

Kuigi Vanemuine on oma kodulehel lavastust draamaks nimetanud, on laval ka väga palju koomilist. Vähemalt mulle seostub Margus Jaanovitsi nimi kohe koomiliste rollidega. Ja nii ka selles lavastuses nerutab publikut kõige rohkem just Jaanovitsi kehastatud Eduard. Eduard tuleb oma sõbra Alekseiga sünnitusosakonda kaasa. Mõlemad mehed on mõõdukalt napsu võtnud, kuigi Eduardi pehmest keelest ja taaruvast kõnnakust on näha, mida mõõdukus tema jaoks tähendab. Kuigi järgmisel hetkel võib Eduard argumenteerida täiesti kaine inimese loogilisusega. Kui Jaanovits näitas, et Eduard on purjus, siis pehme keel, liigutused ja kõik sinna kuuluv oli üle võlli keeratud. See muutis purjus inimese naljakaks, mitte vastumeelseks. Ja olgem ausad, usutavalt purjus inimest mängida on ikka üsna raske ja Jaanovits sai sellega hästi hakkama. Kuigi minu jaoks vahepeal pani ta sellega natukene liiga palju üle võlli.

Hannes Kaljujärve Igor oli ehtne eesti mees (kuigi tegevus toimub Venemaal ja kõik tegelased on venelased). Istub vaikselt nurgas ja ei räägi midagi, kuid peale paari pitsi lähevad häälepaelad valla ja räägib kõik oma mured südamelt ära. Algselt tundus mulle, et Kaljujärve roll on kõige lihtsam – lihtsalt istub ja vaikib. Aga kui Igor lõpuks rääkima hakkas, siis roll enam nii lihtne ei tundunud. Kuigi ma pean tunnistama, et minu jaoks Kaljujärv päris veenev 70-aastane ei olnud (nagu pakkus Eduard).

Minu jaoks oli meestest kõige paremini edasi antud Riho Kütsari kehastatud Aleksei, kes vaevles süümepiinades, et juba kolmandat korda ei õnnestunud tal ise oma naist sünnitama tuua. Kuigi kõik näitlejad olid oma kehastatud tegelaste karaktereid suurepäraselt tabanud, jäi meestest mulle eriliselt silma just Kütsar. Võib-olla seepärast, et selliseid süümepiinades mehi olen ma oma haiglatöös kõige rohkem kohanud ja see oli väga tõetruu. Eriti duo Kütsar - Saldre. Ega ma siis niisama ei öelnud, et Saldre sobiks haiglasse tööle. Ikka selle pärast ütlesin, et selliste kõige tüütumate tüüpidega saab ta väga hästi hakkama. Aga Kütsar mõjus ka ilma Saldreta laval väga hästi.

Reimo Sagor, kes on näitlejatest noorim, kehastas ka noorimat meest - Artjomi. Minu meelest mängis Sagor väga hästi välja Artjomi erinevad nüansid. Ämmaga suhtles Artjom veenvalt nagu juristile kohane. Emaga suheldes oli näha aukartust ja allumist ema soovidele. Sattudes aga meeste seltskonda oli ta pigem vaatleja rollis, kes üritab endast targematelt elu kohta õppida selliseid teadmisi, mida saab õppida ainult siis kui erineva elukogemusega mehed õnne ja elu üle filosofeerima hakkavad. Tegelikult said kõik mehed oma osatäitmistega väga hästi hakkama, aga eks meelde jäävad ikka rohkem need, kes millegi erilisega silma paistsid. Sel korral oli minu jaoks eriline Eduard, sest tema eristus koomilisuse poolest. 

Lõpetuseks pean ausalt tunnistama, et minu jaoks oli kogu haigla õhustik nii ehedalt kujutatud, et ma unustasin üldse ära, et ma teatris olen. Seega ei oska ma väga hästi öelda, mis mõtteid nähtu minus tekitas. Mingeid erilisi seoseid tegelaste ja sündmuste vahel ma oma peas tekitada ei suutnud. Ainus mõte, mis mind teatrisaalist väljudes tabas, oligi et näitlejad olid nii suurepäraselt tõetruud ja lavakujundus tekitas täiesti tunde, et ma olen haiglas. Ma lihtsalt istusin ja nautisin terve aja tavapärast elu, mis haiglas toimub. Ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Võrreldes igasuguste haiglaseriaalidega, oli Sadamateatri laval nähtu kordades parem ja huvitavam. Ilmselt seetõttu, et seal oli parajas annuses huumorit, elu, filosoofiat, teatrit ja haiglat. Samas olid kõik tegelased täiesti tavalised inimesed meie endi keskelt ja näitlejad kehastasid neid inimesi hirmuäratavalt tõetruult.

Seega soovitan kõikidel teatruhuvilistest tervishoiutöötajatel seda lavastust vaatama minna. Ainus oht on see, et peale kurnavat tööpäeva võib teil tekkida illusioon, et tööpäev jätkub. Kõikidele teistele soovitan muidugi ka vaatama minekut. Kui keegi teist omab haiglaga negatiivseid emotsioone, siis ilmselt pole "Kaalud" teie jaoks parim meelelahutus, aga muidu soovitan kõikidele. Kui piirangud läbi saavad, siis mina lähen kindlasti veel kord seda lavastust vaatama, äkki näen siis haiglast kaugemale ka.

 

Autor: Jevgeni Griškovets

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu

Kunstnik: Maarja Meeru

Valguskunstnik: Andres Sarv

Osades:

Reimo Sagor – Artjom

Riho Kütsar – Aleksei

Margus Jaanovits – Eduard

Hannes Kaljujärv – Igor

Külliki Saldre – Galina Borissovna; Artjomi ema; haiglaõde

* - päisefoto autor on Maris Savik

Rohkem infot lavastuse kohta ja mänguajad leiab SIIT