Akadeemiline lühis

1. märtsil 2026 Rahvusteatris Vanemuine

Foto: Kalev Lilleorg

Ma arvan, et mul on üsna hea ülevaade sellest mis Eesti haridusmaastikul toimub. Eriti kõrgharidusmaastikul. Ma pole kindlasti selle valdkonna ekspert, aga olles mitu korda kõrgkoolis õppinud ja omades ka hästi väikest kõrgkoolis õpetamise kogemust, siis midagi ma sellest maailmast tean. Teadupärast on Tartu Ülikool ja Tartu Ülikooli Kliinikum ka omavahel seotud ja seega on kliinikumis töötamine mul veidi lubanud nuusutada ka seda teadusmaailma poolt, mis ülikoolide juurde kuulub. Aeg-ajal tõusevad ka meedias esile teemad sellest kuidas riik ei taha kõrgharidust piisavalt rahastada. Seega oli väga huvitav näha, et Rahvusteater Vanemuine toob välja lavastuse, mis räägib just akadeemilisest maailmast ning võrdleb seda ärimaailmaga.

Näidendi on kirjutanud Soome näitekirjanik Juha Jokela ning see esietendus Soomes 2021. aastal ja sai 2023. aastal Soome Teaduste Akadeemia inimõiguste auhinna. Vanemuine on alles kolmas teater kes selle näidendi lavale toob. Seega on tegemist küllaltki värske ja kaasaegse näidendiga, mis kindlasti on üheks põhjuseks miks lavastus tänapäeva Eestisse nii hästi sobitub. Kuigi Jokela on näidendi kirjutanud Soome ülikoolide probleemide põhjal, on need probleemid aktuaalsed ka Eesti akadeemilisel maastikul. Mulle tundub, et mitte ainult akadeemilisel maastikul vaid lavastuses käsitletavaid teemasid saab üle kanda ka teistesse valdkondadesse.

Loo peategelaseks on sotsiaalpsühholoogia professor Johanna Virt (Maria Annus), kes annab auditooriumile loengut sellest milline on ülikooli sisekliima. Johanna alustab loengut sellega kuidas järjest rohkem esineb läbipõlemist ja miks naised on läbipõlemisest rohkem ohustatud. Jõudes lõpuks välja selleni mis on akadeemiline vabadus ning kuidas ülikoolis peavad töötama tipptegijad kes aitavad ülikooli paremini müüa. See pole piisav kui sa oled üliõpilaste arvates suurepärane õppejõud. Sa pead olema lisaks ka teadlasena tipus – publitseerima artikleid, taotlema grante oma uutele projektidele, osalema rahvusvahelistes koostööprojektides, juhendama üliõpilasi, retsenseerima ja kõige selle kõrval peaks sul jääma veel aega meediaga suhtlemiseks, et ikka ülikooli reklaamida. Kõike seda juhivad Exceli tabelid kus need nõudmised kirjas on, sest kui midagi ei vasta nõudmistele, siis sind ei atesteerita ja võib juhtuda et ühel hetkel leiab juhtkond, et sind ja sinu õpetatavat valdkonda pole ülikoolis endam üldse vaja. Kõik see viib läbipõlemiseni.

Eks seda protsesside tõhustamist ja töökorralduse ümber mängimist tuleb ka mujal ette ja ilmselt on kõigile see olukord tuttav, kus sa ühel hetkel leiad et sinu töö kvaliteeti määravad erinevad nõudmised ja üks struktuurireform jõuab vaevalt lõppeda kui järgmine algab. Ärge saage minust valesti aru, ma pole nõuete vastane. Kindlasti ei saa näiteks päästjaks, õpetajaks, tervishoiutöötajaks või ka bussijuhiks hakata päris igaüks. Mingid miinimumnõuded on vajalikud, et seda tööd edukalt teha, kuid me ei saa kõike lõpmatuseni erinevate dokumentidega reguleerida, sest sellisel juhul on sobivate inimeste ring väga piiratud ja need inimesed jäävadki oma erialale lõksu ja põlevad lõpuks läbi.

Kindlasti on „Akadeemiline lühis“ selline lavastus, mis nõuab kaasa mõtlemist ja soovi nähtut analüüsida. Tegemist ei ole kuiva akadeemilise loenguga kuigi peab tunnistama et kantseliitlikku kõnepruuki oli päris palju ja nii läks ka minul aeg-ajalt mõte rändama. Nii nagu praktiliselt igas loengus mõneks sekundiks tähelepanu hajub, seega ma leian et see on normaalne. Kes see ikka jõuab kõikide filosoofide mõtteid kuulata, kui tegemist pole just sinu kitsauurimisvaldkonna filosoofidega. Silmaringi avardamise mõttes on muidugi huvitav uusi mõtteid kuulda. Mina näiteks polnud panoptikumist varem midagi kuulnud. Panoptikum on ringikujuline vangla, kus kongid asuvad ringikujuliselt ja ringi keskel asub valvuritorn. Idee on selles, et kõik vangid on tornist näha, aga vangidel pole võimalik näha keda valvur parajasti tornist jälgib. See tähendab, et vangid hakkavad ise end kontrollima, sest pole teada keda valvur parajasti jälgib. Sarnast kontrollimehhanismi leidub ka tänapäevases ühiskonnas. Näiteks kõik need avatud kontorid, kus iga töötaja kõik liigutused nähtavad on. See on ainult üks näide ja nüüd saab lugeja ise edasi mõelda, miks kõnealune lavastus tänapäeva ühiskonnas nii aktuaalne on.

Lavastuses oli ka humoorikaid kohti. Mõned naljad olid sellised mille peale naersid ainult akadeemikud või need kes ise sellise „üksikindiviid süsteemi vastu võitlusega“ kokku puutunud on, aga leidus ka maisemat sorti huumorit mille üle kogu saal naerda sai. Kuna tegemist on veel võrdlemisi värske lavastusega (esietendus toimus 21. veebruaril 2026), siis ilmselt edaspidi muutub näitlejate mäng ilmselt veelgi vabamaks ja see võib rohkem situatsioonikoomikat põhjustada. Mõned humoorikad hetked olid nii üürikesed, et minu pilk neid kinni ei püüdnud ja kui ma üritasin kaaspubliku naeru peale aru saada, mis just juhtus, oli see hetk juba möödunud. Nii juhtub kui üritad vastuvoolu ujuda ja jälgid näiteks seda, kuidas lavatöölised poodiumit eeslavalt ära sõidutavad.

Kristjan Suitsu loodud lavakujundus loob tunde nagu publik viibiks suures auditooriumis. Suur ekraan, üksik kõnepult (hiljem selgus siiski, et laval oli kaks kõnepulti, millest teine esmapilgul lihtsalt silma ei hakanud) ja puidutooni mööbliplaadist seinapaneelid lõid ehtsa auditooriumi tunde. Ka lavastaja Taago Tubin rõhutas akadeemilist atmosfääri veelgi. Kui tavaliselt annab etenduse algusest märku kõlaritest kostuv kõll, mis tuletab meelde et etenduse pildistamine ja salvestamine pole lubatud ning telefonid tuleks välja lülitada, siis sel korral seda heliklippi ei olnud. Meeldetuletus oli juba etendusse sisse lavastatud. Nimelt tuli peategelast kehastav Maria Annus koos inspitsent Meelis Hansinguga lavale ja arutasid kas kõik tehnika on valmis. Täpselt nagu enne konverentsi või suurte loengute algust veendutakse et tehnika töötab. Seejärel tuletas professor Virt saalisviibijatele meelde, et leongu salvestamine pole lubatud ja telefonid palutakse välja lülitada, millele järgnes teadaanne psühholoogia bakalaureuse üliõpilastele, et nende iseseisva töö nõuded on õppeinfosüsteemis üleval. See tekitas minus tunde, et ma olen taas ülikoolipingis, mitte teatris. Kui esimesel slaidil kuvati akadeemilise tööturu taastemäär Euroopa riikides ilusa värvilise Euroopa kaardina, siis tekkis mul automaatselt tahtmine seda pildistada. Mitte, et ma üldse teaksin kas see on reaalne statistika ja reaalne uurimus ja mul seda infot vaja oleks. Lihtsalt see on nii tugevalt harjumuses, et olulist infot tuleb üles pildistada või kirjutada. Kuna mulle meeldib väga õppida ja koolitustel käia ning ma õpiks kogu aeg uusi erialasid kui see tasuline poleks, siis minul pani selline etenduse algus kohe silma särama ja ma olin müüdud.

Kogu etendus siiski nii akadeemilises atmosfääris ei jätku. Ühel hetkel lükkas Maria Annus kõnepuldi seina äärde ja ekraani all olevad uksed avanesid ning lavasügavustest sõideti eeslavale poodium, mille peale on sisustatud ülikooli rektori kabinet. Samal viisil ilmusid aeg-ajalt välja ka sotsiaalteaduste dekaani kabinet ning professor Virdi enda kodu. Üldiselt on lavakujundus siiski minimalistlik ja suurem rõhk keskendub näitlejate tööle ning lavakujundus ainult toetab sõna ja lastes sõnal ja näitlejameisterlikkusel esile tõusta.

Kõige suurem osa lavastuses ongi täita Maria Annusel, kes mõlemas vaatuses viibib terve aja laval. Lisaks on tal palju monolooge, mis nii mõnigi kord on vägagi keerulised ja kantseliitlikud. Ja mul ei olnud kordagi igav. Kui Maria Annus peaks näitleja tööle vaheldust otsima, siis võiks ta vabalt loenguid anda, ma kuulaksin hea meelega. Vaieldamatult on see parim naispeaosa mida ma üle pika aja näinud olen. Ma soovitan ainuüksi Maria Annuse pärast teatrisse minna. Tore oli, et Liisa Pulk jälle Vanemuises kaasa teeb. Tema vihane järeldoktor Fiona Eskola oli Annuse kehastatud tasase professori täielik vastand. See ilmestas väga hästi seda kuidas sa pead teatud nõuetele vastama, et sa üldse saaksid ülikoolis karjääri teha, kui sa oled vihane ja sotsiaalmeedias liigagi aktiivselt end välja elad, siis sind akadeemilises ühiskonnas ei aktsepteerita.

Minu jaoks ei mõjunud Ragne Pekarevi kehastatud rektor väga usutavalt. Ühelt poolt oli ta küll omajagu kõrk, kuid rektori autoriteetsust mina temas ei näinud. Karol Kuntseli kehastatud dekaan oli tegelastest kõige koomilisem, peamiselt tema vastandliku käitumise tõttu. Ühelt poolt oli ta tähtis dekaan, kuid samas pani ta oma kabinetis pähe kõrvaklapid ja hakkas veipima. Hannes Kaljujärv oli samuti oma tuntud headuses kuigi temalt oleks ma veidi midagi üllatavamat oodanud. Praegune osatäitmine jäi veidi ühekülgseks. Stseenis kus eksabikaasad teineteise peale karjuvad, oli natukene Kaljujärve mängu mitmekesisust näha, aga selliseid hetki oleks tahtnud rohkem näha. Miika Pihlak on sellest näitlejate ansmablist minu jaoks kõige tundmatum, kuid oma gümnasisti rolli sobis ta hästi.

Üldiselt oli minu hinnagul näitlejate ansambel väga hästi kokku pandud ja nad muutsid lavastuse igas mõttes nauditavaks. Kõige suurem kummardus läheb siiski Maria Annusele nii suurepärase rolli eest. Pole kerge nii pikalt laval olla ja tema mäng ei vajunud kordagi ära. Natukene kahju oli teiste näitlejate rollid nii suuri mänguvõimalusi ei pakkunud. Eraldi kiitus läheb teatrile selle eest, et lavastuse kodulehel on välja toodud info selle kohta, et etenduses on vilkuva valgusega stseen. See võib tunduda tühine, aga on inimesi kellel selline teatud sagedusega vilkuv valgus tekitab tugeva haigushoo ja selline hoiatus on igati asjakohane.

Kokkuvõttes julgen lavastust soovitada. Võib-olla tõesti nendele kes teatrist lihtsat meelelahutust otsivad, see lavastus ei sobi ja jääb veidi igavaks ning raskeks. Nagu ma juba eelnevalt kirjutasin, siis on tegemist sellise lavastusega, mis pakub mõtlemisainet ja tekitab soovi nendel teemadel rääkida. Ma mõtlesin kohe, et tahaks seda lavastust minna vaatama koos õppejõududega ja pärast sel teemal ühte vestlusringi korraldada. Ühtlasi suutsin saalis istudes leida ka paralleele enda töökohaga ja mõnel korral avastasin end isegi professor Virdi jutu peale kaasa noogutamast. Ma tahaks öelda, et kõikidele haridus- ja teadusvaldkonna töötajatele võiks see lavastus kohustuslik vaatamine olla. Juhtidele ka. Eks mõned võrdlused on üsna äärmuslikud, näiteks asutuse võrdlemine panoptikumiga või akadeemilise autonoomia võrdlemine venestamisega, aga see ainult näitabki seda, et mingid sarnasused on olemas ja nendel teemadel peab rääkima. Käivad ju kunst ja teadus käsikäes ja mul on hea meel, et kunst tõstab esile teaduse probleeme samal ajal kui teadus üritab kunsti tõlgendada ja mõtestada. Mingem teatrisse!

 

Autor: Juha Jokela
Tõlkija: Kai Aareleid
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Videokunstnik: Martin Rästa
Helilooja: Day of the Triangle
Muusikaline kujundus: Taago Tubin ja Day of the Triangle
Osades:
Maria Annus – sotsiaalpsühholoogia professor Johann Virt
Ragne Pekarev – ülikooli rektor Leena Helander; TV saatejuht
Liisa Pulk – järeldoktorant Fiona Eskola
Karol Kuntsel – sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Mikk Heinloo
Hannes Kaljujärv – praktilise filosoofia kaasprofessor Eero Henrik Palo (Johanna eksabikaasa)
Miika Pihlak – Aapo (Johanna ja Eero poeg)
Meelis Hansing – tehnik
Liis Seljamaa – raadioajakirjanik (hääl)

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Rahvusteater Vanemuise kodulehelt.

Loe edasi

Superstaar

14. jaanuaril 2026 Ugala külalisetendus Põlva kultuurikeskuses

Foto: Annika Vihmann

Selle postituse algusesse tuleb vist kirjutada hoiatus, et lugeda ainult omal vastutusel. Kuigi kõiki blogi postitusi loetakse vabal tahtel ja omal soovil. Aga hoiatus on ainult seetõttu, et sellest tuleb üsna negatiivne postitus. Seega juttu pikaks ei aja, sest kes see ikka pikalt negatiivseid mõtteid lugeda tahab.

Tegelikult olid mul Ugala lavastusele „Superstaar“ suured ootused, sest kuidagi olin meedias kuulnud, et tegemist on väga hea lavastusega. Veel vahetult enne etenduse algustki vestlesin ühe tuttavaga, kelle tuttav oli just hiljuti lavastust näinud ja kiitnud, mispeale ka tuttav otsustas teatrisse tulla. Järelikult on ikka hea lavastus, kui inimene tuttava soovituse peale üsna spontaanselt teatrisse tuleb. See andis mulle ainult lootust juurde. Teine põhjus, miks ma arvasin, et tegemist on hea lavastusega olid näitlejad – Aarne Soro ja Martin Mill on minu hinnangul Ugala teatri kõige andekamad näitlejad ja neid on alati rõõm laval vaadata. Kui nemad juba kaasa teevad, siis järelikult vähemalt saab nalja, sest minu meelest tulevad neil koomilised osad veel eriti hästi välja.

Nüüd peaaegu poolteist kuud hiljem, mil seda postitust kirjutan, olen aru saanud et suuresti jagunebki inimeste arvamus lavastuse osas kaheks. Ühed esitavad kiidulaulu ja teised kiruvad nähtud etendust maapõhja. Mina kuulun teise gruppi. Mul oli kogu etenduse aja peas ainult üks küsimus, et mis asi see siin laval toimub ja miks ma seda eklektilist kakofooniat vaatan. Seda üllatunum olin ma vaheajal, kui külastajatest lahkus ainult üks inimene. Tean seda kindlalt, kuna ma olen vabatahtlikuna kultuurikeskuse garderoobis tööl ja kuna garderoob on otse välisukse vastas, siis on mul üsna hea ülevaade sellest kes tuleb ja läheb. Ma oleksin arvanud, et lahkub rohkem inimesi. Mõni muidugi ütles, et ta jääb ainult sellepärast et vaadata mis kõigest sellest lõpuks välja tuleb ja kui jaburaks asi läheb.

Mis mulle siis ei meeldinud? Tahaks öelda, et kõik. Kogu lavastus oli lihtsalt jabur ja see kuidas näitlejad mingit veidrat külakuhja tegid ja samal ajal laval karjusid, pole minu jaoks teater. Ma vist olen liiga vanamoeline ja traditsioonides kinni, et sellist teatrit nautida. Lisage sinna veel kirjud ja värvilised kostüümid ja ongi ajule liiga palju välist müra tagatud. Nagu mu kaasvabatahtlik ütles siis tal oli tunne nagu ta vaataks ATH-ga inimeste kokkutulekut. Kõik jooksid ringi ja igaüks tegi laval justkui mingit oma asja.

Iseenesest oli seal ikka konkreetne lugu ka, aga kui esmapilgul tundus et lugu on täiesti hetke Eesti olukorrast, siis mida rohkem etendus kestis seda rohkem igasuguseid ajuvabasid pöördeid juurde tuli. Esmapilgul tundus, et tegemist on tavalise sünnipäevapeoga, kuid ühel hetkel oli sünnipäevale saabunud salapärane vetelpäästja Jüri Sügis Ameerikast, kes saabus mingil põhjusel triibulises klounikostüümis; kohaliku poliitiku noor sisuloojast abikaasa oli wc-sse luku taha jäänud ja mingi hetk jooksis poliitik üldse palja tagumikuga lavalt ära. Sekka veel mingid seltskonnamängud, mis mulle arusaamatuks jäid, kuid mis näitlejatele endile kohutavalt nalja tegid. Kohati oli tunne nagu oleks osa lavastusest kohapeal improviseeritud. Aga improteatri improlavastused on kordades humoorikamad. Vähemalt minu jaoks. Seega jäi see sünnipäevapeo lugu ja Annika (Adeele Jaago) ning Olle (Oskar Punga) vaheline armastuslugu ka tahaplaanile ja kadus kõige muu sisse ära. Kui keegi minult järgmine päev töö juures küsis, et millest teater rääkis, siis ma pidin esimese hooga järele mõtlema, et millest siis lugu õieti oli.

Siiski tuleb tunnistada, et Aarne Soro mängis seda kõige jaburamat tegelast suurepäraselt ja kuigi mu peas püsis küsimus et miks näitlejad seda jaburust nõus mängima on, sain Soro erinevate rollide kehastamist nautida. Ühtlasi meeldis mulle kõige rohkem see kui ta tegelikult naist mängis. See oli vist kogu etenduse jooksul ainus kord kui ma naerda sain. Astrid Lindgreni raamatutest inspireeritud tegelaste nimed tekitasid ka kohati lapsepõlvenostalgiat. Seega läbinisti halb lavastus ei olnud, aga ma pole ka kindel, kas ainult Aarne Soro hea näitlejatöö pärast tasub teatrisse minna. Kuid nagu ma alguses ütlesin, siis pooled inimesed kiidavad lavastust. Seega kui teile ohtrad värvid, palju müra ja kaootilisus meeldivad, siis tasub vaatama minna.

 

Autor, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Dramaturg: Esko Salervo
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Oskar Punga – Olle
Martin Mill – Tom
Adeele Jaago – Annika
Tanel Ingi – Rikard Karlsson
Marika Palm – Pipiliis Karlsson
Aarne Soro – Jüri Sügis

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala kodulehelt.

Loe edasi

Džinnimäng

 28. november 2025 Ugala teatri väikeses saalis

Foto: Annika Vihmann

Ugala teatri lavastuses „Džinnimäng“ kohtuvad kaks eakat inimest, kelle päevad mööduvad riikliku hooldekodu verandal. Endine edukas firmaomanik Weller Martin (Andres Tabun) veedab aega pasjanssi ladudes, torisedes kehva toidu, kaasteeliste hädaldamise ja õdede üleoleva suhtlusviisi üle. Ühel päeval satub tema kõrvale väärikas ja tagasihoidlik Fonsia Dorsey (Luule Komissarov), kes on äsja samasse asutusse elama asunud. Kahe üksildase inimese kohtumisest saab alguse kaardimäng, millest kujuneb aga palju enamat kui lihtsalt ajaviide.

„Džinnimäng“ põhineb Donald Lee Coburni 1974. aastal kirjutatud näidendil, mida on aastakümnete jooksul rohkelt lavastatud üle maailma. Kuigi publik naerab etenduse jooksul korduvalt, on autor ise määratlenud teose pigem tragöödiana. Just see traagika ja koomika põimumine loobki lavastuse mõjujõu. Naljakad tunduvad eelkõige olukorrad ja näitlejate täpne karakteriloome – sõnade taga peituv sisu on aga valus ja aus.

Kaardimängust saab elu metafoor. Welleri järjekindel soov džinni mängida viitab vajadusele kontrolli järele – tundele, et midagi on veel tema kätes, et elu pole lõplikult käest libisenud. Võit annab talle kinnituse, et ta suudab endiselt midagi saavutada. Fonsia jaoks muutub mäng esialgu ootamatuks triumfiks: avastus, et ta suudab võita, pakub magusat eneseväärikuse tunnet. Ometi tekib küsimus – kas iga võit peab tulema teise arvelt? Ning miks pöördume ikka ja jälle tagasi harjumuste juurde, millest justkui tahaksime loobuda?

Lavastus toob teravalt esile eakate üksinduse teema. Tänapäeva maailmas, kus nooremad põlvkonnad liiguvad üha enam ja kaugemale, jäävad paljud vanemaealised üksi. Kui kunagi elasid mitu põlvkonda koos, siis nüüd on hooldekodudest saanud paljude jaoks paratamatus. Fonsia algne jutt uhketest hooldekodudest ja näilisest jõukusest varjab tegelikkust – ka tema peab leppima riikliku asutusega, sest rahalised võimalused on piiratud. Nii puudutab lavastus ka eakate majanduslikku ebakindlust ja väärikuse säilitamise küsimust.

Eriti mõjusad on hetked, mil Weller pilkab kaaselanike tervisehädasid. Publik naerab tema täpse matkimise üle, ent sõnade tegelik tähendus on valus: tervis on inimese suurim vara ning selle kadumine muudabki selle keskseks teemaks. Weller ja Fonsia ei taha tunnistada omaenda haprust, kuigi nende viibimine hooldekodus räägib enda eest. Kaardimängu käigus paljastuvad mõlema mineviku varjatud kihid ning selgub, et kumbki pole päris see, kellena end algul esitles.

Luule Komissarov ja Andres Tabun kannavad kaheinimese lavastust suure sisemise pingega. Nagu näitlejad ise on öelnud, ei ole selles tükis võimalik hetkekski „õhku hingata“ – dialoog on tihe, emotsioonid kõiguvad kiiresti ja konfliktid süttivad hetkega. Tabuni kehastatud Welleril on lühike süütenöör, Komissarovi Fonsia aga peidab hapra väärikuse taha ootamatut visadust. Nende omavaheline keemia loob lavale nii plahvatuslikke vastasseise kui ka vaikseid, valusaid äratundmisi. Kui mulle muidu tundus, et pigem on lavastuse sihtgrupiks vanemad inimesed ja teema mind isiklikult väga ei kõnetanud, siis näitlejate mängu oli lausa lust vaadata. Ma kahtlustan, et eks näitlejad ongi peamine põhjus, miks praktiliselt kõik etendused kuni hooaja lõpuni on välja müüdud.

„Džinnimäng“ on lavastus, mis naerutab, ent ei lase mugavalt naerma jääda. See tuletab meelde, et elu ei lõpe siis, kui inimene satub hooldekodusse – kired, solvumised, lootused ja vajadus läheduse järele ei kao kuhugi. Ka vanaduses tahab inimene võita, armastada, olla märgatud. Ugala tõlgenduses muutub lihtne kaardimäng eksistentsiaalseks duelliks, kus kaalul pole mitte ainult võit, vaid väärikus, enesehinnang ja hirm üksinduse ees.

 

Autor: Donald Lee Coburn
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Garmen Tabor
Tõlkija: Mati Soomre
Kunstnik: Liina Unt
Dramaturg: Tõnis Parksepp
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Luule Komissarov – Fonsia Dorsey
Andres Tabun – Weller Martin

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala kodulehelt.

Loe edasi

Raamatud 2026: veebruar

Juba teist kuud juhtus nii, et jäin haigeks ja sain nädalakese kodus olla. Üldjuhul kodus olek tähendab minu jaoks, et on aega lugeda. Siiski oli haigusega energiat piisavalt vähe, et väga palju lugeda ei jõudnud, ise oleksin rohkem tahtnud lugeda. Tegelikult suurem enamus loetud raamatutest oli lihtne ajaviitekirjandus, aga isegi nende lugemine edenes väga vaevaliselt (ka peale haigust ei tahtnud lugemine edeneda). Seega üldiselt sai täidetud miinimumprogramm üks raamat nädala kohta ja aastaeesmärgiga olen järje peal, aga ise oleks ikka vähemalt 1-2 raamatut tahtnud veel lugeda jõuda.

1. Kate Bromley "Räägi minuga raamatute keeles" – Raamatupoes tundus see raamat väga hea ajaviiteromaan olevat. Peategelane on igas mõttes raamatuinimene, kirjutab ise raamatuid, teab kirjandusest kõike ja lisaks pildistab raamatuid Instagrami jaoks üles. Kogu tema elu on raamatud, seni kuni ta kohtub ootamatult oma kolledžiaegse poiss-sõbraga ja nad uuesti armuvad. Tegemist on selles mõttes tüüpilise romaaniga, et kõik ei lähe ilma probleemideta. Vahepeal ilmuvad välja veel saladuses olnud kihlatud ja mõned rääkimata saladused. Raamat ise oli minu jaoks väga igav ja üldse ei tahtnud edeneda. Ainus võib-olla huvitavam osa oligi see, et ka armastusromaanidel on justkui erinevad žanrid (nt ajalooline armastusromaan, linnaromaan jne). Mu jaoks on armastusromaan armastusromaan ja vahet pole mis need erinevad alaliigid on. Võib-olla olid need ka raamatu autori kunstiline liialdus, aga võib-olla tõelised fännid teevad ka päris elus nendel alaliikidel vahet. Pigem ei tahaks soovitada, aga kui keegi tõesti ainult armastusromaane loeb, siis neile ehk meeldib.

 

2. Piret Kuub "Elu heas seltskonnas. Raamat Raivo Adlasest" – Mulle elulood väga meeldivad, teatrihuvilisena meeldivad eriti näitlejate elulood. Kuna Tartu on piisavalt väike linn, siis kõik Vanemuise näitlejad tunduvad veel eriti koduselt tuttavad ja kui neist raamat kirjutatakse, siis ikka ostad ja loed. Kahjuks on raamatus suurem rõhk Adlase näitlejateekonnal ja erinevate teatrirollide ülevaadetel. Natukene on just raamatu alguses ka isiklikku elu sisse toodud, aga mulle oleks veel rohkem isikliku elu kohta lugeda meeldinud. Just eelkõige kuna Adlas oli Kaarel Irdi väimees, siis oleks nende koduse elu kohta väga põnev lugeda olnud. No eks hilisemate lavastuste kohta oli ka juba huvitavam lugeda, kui olin ise lavastust teatris näinud ja raamatut lugedes tulid enda mõtted ja mälestused meelde. Muidu kippus raamat veidi igavaks jääma. Seega sobib lugemiseks pigem tõelistele teatrihuvilistele, kes tunnevad lavastuste vastu rohkem huvi kui näitleja isikliku elu vastu. Samas eelnevale armastusromaanile oli tegemist hea vaheldusega.

 

3. Cara Hunter "Tapja tasu" – Tegemist on krimipõnevike autori Cara Hunteri peainspektor Fawley juhtumite 7. osaga. Ma pole enda teada ühtegi selle autori varasemat raamatut lugenud. Raamatus küll mainiti eelmist juhtumit pidevalt, aga õnneks polnud tegemist sellise järjega, et eelmine raamat väga tugevalt seda raamatut mõjutanud oleks ja seega sai raamatut lugeda ka iseseisvalt, mitte osana sarjast. Sain selle raamatu raamatu pimekohtingust, aga enam ei mäleta kas tegemist oli Apollo või Rahva Raamatu pimekohtingu kampaania raamatuga. Raamatu alguses olid tegelased kõik eraldi välja toodud, kuid ega ma lugedes eest vaatamas ei käinud küll, et kes on kes. Mis selle raamatu puhul üllatas, oli see et autor oli lisaks raamatule ka igasuguseid illustratiivseid tekste vahele põiminud. Kuna raamatus tegeletakse mõrva lahendamisega, siis olid raamatus piltide kujul ka ajaleheartiklite väljavõtted välja toodud. Isegi mõningate tegelaste politseifotod olid välja toodud. Kohati oli see huvitav, samas veidi häiriv, sest oma peas kujutasin ma tegelasi hoopis teisiti ette. Minu hinnangul täitsa keskmine krimipõnevik. Huvitav oli lugeda, aeg-ajalt tuli ootamatuid keerdkäike sisse kuid mõned sündmused olid etteaimatavad. Pinget ja põnevust oleks võinud siiski rohkem olla. Krimihuvilistele ajaviiteks päris hea lugemine.

4. Bella Mackie "Niimoodi minna" – See oli teine raamat, mille ma pimekohtingu raames ostsin. Nagu eelmise raamatu puhul, ei mäleta ma ka selle raamatu puhul kas see raamat tuli välja Apollo või Rahva Raamatu pimekohtingu pakist. Tegemist on järjekordselt krimipõnevikuga. Tegelikult olin selle autori eelmist raamatut „Kuidas tappa oma perekonda“ kunagi poes näinud, aga raamatukokku jõudes läks alati meelest seda laenutada. Nüüd tuleb see viga parandada. Tundus huvitav autor. Raamat on kirjutatud mitme inimese vaatepunktist, kuid mis teeb raamatu põnevaks on see, et raamatu peategelane saab raamatu alguses surma ja tema vaatab enda surmajärgseid sündmusi teispoolsusest ja kommenteerib sündmusi. Et raamat põnevam oleks, ei mäleta tema oma surmale eelnenud viimast poolt tundi ja et surmajärgses elus edasi liikuda, peab ka tema oma surma asjaolud välja selgitama. Seega selline huvitav kooslus kus surnu ise ka justkui osaleb enda surma uurimises lisaks isehakanud detektiivile. Põnevik see raamat kindlasti ei ole, sest põnevust polnud praktiliselt üldse, aga krimiraamatute austajatele ehk ongi vahelduseks hea ka midagi teistsugust lugeda. Mina igatahes lõppu ette näha ei osanud.

Loodetavasti tuleb märts lugemise osas edukam kuu, kuigi tegemist on teatrikuuga ja siis tahaks teatrisse ka rohkem jõuda. Eks aprillis ole näha, milliseks see märts nii teatri kui raamatute lugemise rindel kujuneb.

Loe edasi

Mr. Greeni külaline

 27. veebruaril 2026 TEMUFI teatris

Foto: Kevin Kohjus

Olles viimasel ajal teatris väga palju pettuma pidanud, hakkasin veidi ka eilset TEMUFI esietendusele minekut kartma, sest äkki ma sõidan Tartust Viljandisse lihtsalt selleks, et järjekordselt pettuda. Sisututvustuse põhjal lihtsalt kuidagi tundus, et lavastus pole päris “minu tassike teed”. Õnneks saan rõõmuga tõdeda, et eksisin korralikult ja tegemist on väga hea lavastusega ja ma hakkan lausa uskuma, et ikka osatakse häid lavastusi teha küll. Lavastus oli lausa nii hea, et mul tekkis juba teatris soov blogima hakata ja nii valmis üsna suur osa blogi algusest juba etenduse vaheajal.

Esimene emotsioon tekkis juba enne etenduse algust, kui saalis istudes lavakujundust vaatasin. Palju puitu – puidust uksed ja riiulid tagaplaanil, esiplaanil laud ja kaks tooli. Ühel pool riiulitel mõned raamatud ja teisel pool nõud, markeerides vastavalt lava kui elutuba ja kööki. Siin-seal ajalehed ja nipet-näpet asju veel. Kogu lavakujundus tekitas minus tunde justkui oleksin maal vanaema juures. Peamiselt oli puit see, mis selle  sooja ja koduse tunde lõi. Pean tunnistama, et olin isegi veidi pettunud kui selgus, et tegevus toimub New Yorgis. Lavakujunduse järgi oleks ma tegevuskohaks pakkunud üksildast talu metsade vahel.

Kui etendus oli mõned minutid kestnud, tekkis mul paratamatult paralleel Tom Ziegleri näidendiga “Grace & Glorie”. Tundus justkui ma vaataksin sama lugu ainult meeste esituses. Peamised sarnasused seisnesid selles, et mõlemas lavastuses elab eakas üksinda ja on end ülejäänud maailmast sisuliselt isoleerinud. Tema maailma “tungib sisse” noor vabatahtlik abistaja, kelle suhtes alguses vanem inimene tõrges on, kuid aja möödudes saavad nad lähedaseks ja hakkavad teineteisega rääkima ka rasketest teemadest. Kohati oli mul lausa tunne, et tänu Grace ja Glorie lavastusele suudan ma ka siin mingeid teatud teemasid ette aimata. Näiteks kui Ross (Silver Kaljula) esimest korda härra Greeni (Raivo Rüütel) juures olles telefoni kasutada tahtis, et sotsiaaltöötajale helistada, teadsin ma juba enne kui ta telefonini jõudis et see telefon kindlasti ei tööta. Ja nii oligi. Seega jäi mul üks nali naermata, sest minu jaoks polnud see üllatav. Aga kuidas Kaljula telefoni ja selle juhtmetega (tegemist oli kettaga telefoniga) mässas, oli siiski omajagu naljakas.

Muidugi pole tegemist kahe täpselt sama lavastusega, lihtsalt mõlemas lavastuses käsitletakse teemasid, mis on läbi aegade ühiskonnas olulised olnud ja need teemad lihtsalt muudavad lavastused näiliselt sarnaseks. Mõnes mõttes võib lavastuste sarnasuse põhjuseks olla ka see et mõlemad on kirjutatud 90ndatel. Ziegler kirjutas “Grace & Glorie” 1990. aastal ja Jeff Baron kirjutas “Mr. Greeni külalise” 1996. aastal. Kuigi 30+ aastat on vahepeal mööda läinud, on need samad teemad olulised ka tänapäeval ja ilmselt see on ka põhjus miks “Mr. Greeni külalist” praegu üle maailma nii palju mängitakse ja miks lavastus publikule meeldib. Kuna ma enamasti käin üksinda teatris, siis see tähendab et ma vaheajal reeglina kaaslasega juttu ei aja ja nii ma kuulengi paratamatult teiste külastajate vestluste katkeid. Eile tundus küll, et kõigile (isegi kriitikutele, kes minu lähedal istusid) laval nähtu meeldis ja TEMUFI on uue populaarse lavastuse endale mängukavva saanud.

Teater ise tutvustab oma kodulehel lavastust nii:  “Õnnetu juhuse tõttu satuvad kokku kaks meest: Ross Gardiner ja härra Green. Nad on elanud täiesti erinevaid elusid, neid huvitavad erinevad asjad, neil on omad mured. Nüüd nad kohtuvad. Mida sagedamini nad kokku saavad, seda rohkem saladusi, muresid ja varjatud unistusi päevavalgele tuleb. Need kohtumised muudavad mõlema mehe saatust. Sallimatusest saab mõistmine, mõistmisest andestus. Andestada suudab tugev inimene. Mis aga teeb inimese tugevaks? Oma nõrkuste tunnistamine. Endale. Teistele.” Tundub justkui väga sügavamõtteline ja filosoofiline lavastus. Minu meelest on see täpselt selline lavastus, mida teatris käies nautida. Igaüks saab tegelaste saatusele kaasa elada ja ehk isegi tõmmata paralleele enda eluga. Ma usun, et meil kõigil on kusagil mõni üksik vanem inimene, kellega me pole ammu suhelnud ja tema käekäigu vastu huvi tundnud. Samas pole kurbust ja mõtisklemist ka liiga palju ja leidub ka ohtralt koomilisi hetki kus kogu saal naerust rõkkab.

Näiteks stseen kus härra Green on kukkunud ja Ross leiab ta ning abistab vanahärrat tualetti minekul. WC ukse taha jõudes küsib Ross umbes midagi sellist, et kas ma tulen teiega kaasa. Kogu saalile tundus see hirmnaljakas. Mina sel hetkel ei naernud, sest haiglas töötades on see sama küsimus üsna suur osa argipäevarutiinist ja seega tundus see küsimus minu jaoks umbes sama tavaline nagu „Kuidas läheb?“. Küll aga tabasin end mõtlemast, et asjad mis ühele tunduvad tavalised võivad teisele tunduda humoorikad, sest inimesed ja nende kogemused on lihtsalt nii erinevad. Seega võib juhtuda, et mulle etendus meeldis, aga kusagil on keegi, kes ütleb et see oli kõige halvem asi mida ta üldse näinud on (loodetavasti siisk isellist inimest ei leidu). Sekund hiljem oli saal üsna tasane, aga mina naersin korralikult, sest härra Green oli üsna kaua vaikselt wc-s olnud ja Ross pani kõrva ukse juurde kontrollimaks kas kõik on seal ikka korras. Midagi, mis mulle tundus naljakas, sest selles oli äratundmist, et just nii teeme ka meie tööl, kui me oleme patsiendi üksinda wc-sse jätnud, aga samas ikkagi kardame et vaikus tähendab et midagi on juhtunud. See oli esimene kord etenduse jooksul kui ma sain aru, et tegelikult pole härra Greeni külastamine Rossi jaoks lihtsalt ühiskondlikult kasulik töö, vaid ta päriselt hoolibki härra Greenist.

Härra Green on paari kuu eest jäänud üksinda, peale seda kui tema naine suri. Naine oli olnud ka see, kes kodu koristas ja süüa tegi, seega on eakas härra Green sattunud üksinda jäädes segaduse keskele ja ega päris kindel ei ole ka see millest ta toitub. Nagu ütleb ka vanasõna, siis armastus käib toidu kaudu ja just koššer supp on see, millega Ross esialgu härra Greeni poolehoiu võidab, sest head toitu ei saa raisku lasta. Loo edenedes kiindub härra Green nooresse mehesse aga nii palju, et hakkab teda juba aeg-ajalt uksel ootama, kui kätte jõuab neljapäeva õhtu kell seitse, mil Ross peaks saabuma. Lõpuks usaldavad mehed teineteisele saladusi, mida paljud nende kohta ei tea ja üksteise toel leitakse nii mõnelegi eluraskusele lahendus ja tänu sellele saab lugu õnneliku lõpu. Et teistel oleks ikka huvitav teatris olla, ei hakka ma saladusi siinkohal avaldama. Aga lugu on kohati nii südamlik, et minul kiskus paaris kohas silma märjaks.

Koššer ilmselt andis juba vihje, et kuidagi on lugu juutidega seotud. Nimelt on mõlemad mehed juudid, aga lisaks sellele, et loos räägitakse juutide tagakiusamisest leiab lavastuses kõneainet ka teiste vähemusgruppide stereotüpiseerimine. Miks on see nii, et me näiteks taunime juutide tagakiusamist, aga samas kiusame ise samasoolisi? Miks üks grupp on justkui teistest tähtsam ja tundub et juutide kiusamine on hoopis teine asi kui samasooliste kiusamine? Tegelikult ei saa keegi seda valida kellena ta sünnib (nii usulises, soolises kui ka muus mõttes) ja me peaksime seda aktsepteerima kõikide puhul võrdselt. Lisaks keskendub lavastus ka põlvkondade erinevusele. Kuigi mõlemad mehed on juudid, siis nende nägemus maailma ja ka selle kohta kes on juut, on kardinaalselt erinevad. Näiteks kas juut on ainult see, kelle kõik esivanemad on juudid? Või on ka see inimene juut, kelle üks vanem on juut ja teine on ei ole juut? Kõik need küsimused on sellised, millega me tegelikult puutume tänapäeval igal pool kokku ja just see ongi ilmselt üks põhjustest miks Jeff Baroni näidend on üle maailma nii menukas. Ma loodan siiralt, et lavastus paneb meid rohkem nende teemade üle mõtlema ja veidi avatumalt suhtuma kõikidesse inimestesse, hoolimata sellest kuida nad end identifitseerivad, milline on nende usutunnistus või mis rahvusest nad on.

Lugu võib muidugi olla kui tahes hea, aga elama panevad selle laval siiski näitlejad koos lavastajaga. Siinkohal tundub, et Erki Aule lavastajana on leidnud head näitlejad ja seda näitlejate sünergiat oli laval näha ning tunda. Põhilised koomilised kohad olid samuti tingitud just näitlejate mängust, mitte niivõrd tekstist. Näiteks kuidas vaevaliselt liikuv härra Green väikeste kohmakate sammudega üle lava jooksis kui ta elevil oli. Kui tavaliselt kipub esietendus üsna rabe olema, sest näitlejad pole harjunud publikuga saalis, siis eilse esietenduse põhjal julgen küll öelda, et nii Silver Kaljula kui Raivo Rüütel tundsid end laval mugavalt ja mina ei pannud ühtegi ebakindlat hetke laval tähele. Nende kahe koosmängu oli laval igati nauditav vaadata ja pingelisemates stseenides oli tunne nagu vaataks tennisematši, kuidas teineteise pihta edasi-tagasi sõnu loobiti.

Kokkuvõttes julgen lavastust igati soovitada. Võib juhtuda, et ma lähen seda isegi veel kord vaatama. Minu usk hakkas juba kaduma, et teatrites polegi häid lavastusi või siis müüakse heade lavastuste piletid nii kiiresti välja, et sinna lihtsalt on raske löögile saada. TEMUFI on toonud välja väga hea lavastuse kuhu on pileteid veel saada ja soovitan kõigil seda võimalust kasutada seniks kuni sõna levib, et tegemist on hea lavastusega ja ka siin piletid otsa saavad.

 

Autor: Jeff Baron
Tõlkija: Peeter Volkonski
Lavastaja: Erki Aule
Kunstnik: Marje Sepp
Helilooja: Martin Aulis
Valguskujundaja: Peep Maasik
Osades:
Raivo Rüütel – Mr. Green
Silver Kaljula – Ross Gardiner

 

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta leiab TEMUFI koduleheküljelt.

Loe edasi

Kiivipäev

 8. oktoobril 2025 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Pean tunnistama, et natukene ebakindel tunne on seda postitust kirjutada. Peamiselt põhjustab ebakindlust asjaolu, et ma pole ühtegi teatripostitust kirjutanud mitu kuud. Viimane teatripostitus ilmus täpselt kaks kuud tagasi. Vaatasin just sel aastal nähtud teatrilavastuste kokkuvõtet ja selgub, et ma olen teatris käinud praeguseks 15 korda. Paljudele võib see arv tunduda suur, kuid arvestades seda, et praegu on oktoober, siis minu kohta võiks see number suurem olla. Ühtlasi on kaks kuud teatripausi minu jaoks ka liiga pikk aeg. Teisalt tundub mulle, et mul on teatrist (ja äkki ka selle blogi kirjutamisest) mingit sorti väsimus tekkinud, sest esimene asi, mis vabadel õhtutel pähe tuleb, ei ole teatrisse minek. Selle asemel olen viimasel ajal palju lugenud ja kinos käinud. Ehk tuleb see teatriarmastus siiski varsti tagasi. Seniks üritan viimati nähtud etenduse käigus tekkinud mõtteid peegeldada.

Kui vahepeal sattusin väga tihti Rakvere Teatri lavastusi vaatama, siis praegu näitab sel aastal nähtud lavastuste nimekiri, et tegemist on esimese sel aastal nähtud Rakvere Teatri lavastusega. Nagu paljude lavastuste puhul, juhtusin seda vaatama läbi juhuse. Teater andis Põlvas külalisetenduse ja mul oli vaba õhtu, et end kultuurikeskusesse vabatahtlikuks tööle sättida. Sisututvustus tundus tegelikult ka selline, et lavastus pole päris minu jaoks ja ilmselt olin juba end eelnevalt häälestanud, et etendus mulle ei meeldi. Kuigi ilmselt komöödia žanr on see, mis saali praktiliselt täis tõi, siis mulle komöödiad väga ei istu. Minu komöödiasoolikas on ammu umbes, kuid sel korral sain üksikutel kordadel isegi naerda, aga komöödia eesmärk vist peaks olema et inimesed naeravad kogu aeg. Kuigi mulle tundus, et see komöödia oli selline, et ega teised ka kogu etenduse aja kõhtu naerust kõveras ei hoidnud. Kui sageli juhtub komöödiate puhul, et seal mõtlemapanev sisu puudub, siis Rakvere Teatri „Kiivipäeva“ puhul oli mõtlemapanevat sisu palju ja ehk suutis nii mõnigi publiku hulgast enda eluga paralleele tõmmata.

Lavastuse peategelaseks on audiitor Barnabé Leroux (Eduard Salmistu). Esmapilgul tundub ta pirtsaka ja kinnismõttelise tähenärijana, kelle kohta enamus inimesi ütleksid, et tegemist on kõige ehtsama pedandiga, kes iga väiksema eksimuse peale kaebuse esitab. Pärast naise surma on ta elanud üksildast elu: poeg Benoît (Märten Matsu) töötab piloodina ning seetõttu astub ta isa juurest harva läbi. Barnabé ainsaks tõeliseks kontaktiks välismaailmaga on iganädalane visiit psühhoanalüütiku (Ülle Lichtfeldt) juurde. Tema päevakava ja käikusid on võimalik mõõta sekundi ja millimeetri täpsusega, mitte midagi pole Barnabé päevas jäetud juhuse hooleks. Kuni ühel päeval avastab ta, et tema külmkapist on kadunud kiivijogurt, ehkki päev varem oli see kahtlemata seal... See sama kiivijogurt käivitab sündmused, mis toovad peategelase tagasi ellu ja inimeste hulka.

Just see sama jogurt on põhjuseks komöödias nii tavapäraseks saanud sekeldustele kui ka sellele samale sügavamale poolele lavastusest. Ma kõiki sekeldusi siin välja ei too, sest muidu pole teistel üldse huvitav lavastust vaatama minna, kui kõik üllatusmomendid välja tuuakse. Lihtsalt mingitel hetkeldel tundus mulle kogu situatsioon vägagi tuttav, sest mis on kõige tavalisem mõte, mis meil tekib, kui keegi väidab et tema külmkapist on konkreetselt ainult üks kiivijogurt ära varastatud. Hiljem lisandusid jogurtile ka muidugi veel teisedki asjad, mille tõttu Barnabé pidi lausa wc-paberi lehti hakkama üle lugema ning ostma endale kalli valvesüsteemi. Kes või mis kadunud asjade taga tegelikult oli, saate siis teada kui teatrisse lähete. Aga üldiselt arvatakse sellise jutu peale, et inimene on hulluks läinud. Nii arvasid ka sel korral Barnabé poeg ja psühholoog ja minu jaoks oligi see dementsuse osa kõige huvitavam, sest see on see millega ma tööl kokku puutun.

Ühesõnaga tundus minu jaoks, et seda kiivijogurti ümber sehkeldamist oli liiga palju ja mõned stseenid olid korralikult üle paisutatud. Näiteks see kus Ülle Lichtfeldti kehastatud psühhoalanüütik ise veidi ära keeras. Minu jaoks tundus natukene selline mittemidagiütlev etendus, kuigi tegelikult potensiaali justkui lavastusel on, sest kõik need üksinduse ja isa-poja teemad pakuksid head võimalust analüüsimiseks ja sügavuseks. Ma ei tea kas lihtsalt mind need teemad ei kõnetanud või olidki need lavastaja Peeter Raudsepal teadlikult tahaplaanile jäetud, aga igatahes mõtlesin ma etenduse jooksul rohkem kiivijogurtile kui sügavamate teemade analüüsimisele. Lavastust reklaamitakse teatri kodulehel kui komöödiat, aga komöödiat seal justkui ka polnud piisavalt (lisaks sügavamõttelisele draamale). Mõned inimesed isegi lahkusid vaheajal, öeldes et komöödiat siin ei ole ja neil on kodus olulisemaid asju teha kui etendust lõpuni vaadata. Minu jaoks lavastus nii halb ei olnud, et ma lahkuda oleks tahtnud, aga kuidagi väga keskpärane oli kõik laval nähtu. Isegi näitlejate mäng tekitas kohati sellise tunde, et ega nemad ka väga seda lavastust mängida ei taha ja ei pinguta nii nagu nad võiksid. Seega ma pigem ei soovita seda lavastust vaatama minna.

 

Autor: Laetitia Colombani  
Tõlkija: Triinu Tamm 
Lavastaja: Peeter Raudsepp 
Kunstnik: Kristjan Suits 
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Malle Maltis 
Valguskujundaja: Kerdo Vainer
Osades: 
Ülle Lichtfeldt – Preili Payne
Märten Matsu – Benoît Leroux
Eduard Salmistu – Barnabé Leroux
Marion Tammet – Lily

Rohkem infot lavastuse ja selle mänguaegade kohta leiab Rakvere Teatri kodulehelt.

Loe edasi

Raamatud 2026: jaanuar

Ongi juba üks kuu uut aastat mööda saanud. Teatrisse olen ka juba korra jõudnud, aga raamatuid olen natukene rohkem lugeda jõudnud. Tegelikult oleksin tahtnud veel rohkem lugeda, aga lugesin vahepeal mitmesaja lehekülje jagu õenduslikke lõputöid läbi ja sinna see aeg läks. Kuigi oma vaikimisi eesmärgist, milleks on üks raamat nädalas, olen ma natukene ees, siis ikkagi tahtsin vähemalt kaheksa raamatut läbi lugeda. Aga siit mu lugemismuljed tulevad.

1. Agatha Christie "Surm Niilusel" - Raamat sai septembris ostetud, sest augustis kuulsin krimifestivalil kuidas selle raamatu tõlkija Maia Planhof ütles, et see on tema jaoks kõige parem Christie raamat. Pidin siis ka raamatu läbi lugema. Ma ütleks, et tegemist on üsna klassikalise Christie raamatuga. Eks ta üritab seal selle mõrvari osas jälgi segada, aga see on üle pika aja üks raamat, kus ma mõrvari õigesti ära arvasin. Minu jaoks natukene liiga muhe krimi, ma tahan natukene rohkem verd, psühholoogiat ja põnevust.

2. Faith Martin "Talvemõistatus" - See raamat oleks tegelikult paremini sobinud jõulude ajal lugemiseks, sest raamatu tegevus toimub jõulude paiku. Valisin raamatu peamiselt seetõttu, et pealkiri algas T tähega, mida mul ühe nimeväljakutse jaoks oli vaja. Vaja on oma eesnime iga tähega leida üks raamatupealkiri ja siis see raamat läbi ka lugeda. Tegemist pidi krimiraamatuga olema, kus üks noor kokk satub erinevaid mõrvasid lahendama ja selles konkreetses raamatus toimub tegevus jõulude ajal eraldatud maamajas. Lootsin raamatust sellist hubast jõulumeeleolu saada (kamin, lumetuisk, lookas jõululaud jne). Leidsin eest hoopis sassis peresuhted ja mõrva. Perekonnasuhetest oleks hea psühholoogilise etenduse saanud. Krimiraamatuna jäi raamat minu jaoks veidi nõrgaks, aga ajaviiteks sobis lugeda küll. 

3. Taylor Jenkins Reid "Daisy Jones & The Six" - Nimeväljakutsele vahelduseks lugesin natukene muud ka. Olen selle raamatu kohta palju kiidusõnu kuulnud ja kuna see oli poes soodushinnaga, siis otsustasin lugeda. Raamat räägib väljamõeldud rockbändist. Õigemini on raamat kirjutatud stiilis nagu keegi üritaks kunagisest menubändist raamatut kirjutada ja küsib erinevate inimeste käest küsimusi. Täitsa huvitav oli lugeda kuidas kunagiste Ameerika rokkarite elu käia võis. Kuigi raamat on fantaasia, siis autor on ilmselt ikkagi fantaseerinud kuidas muusikamaailmas elu käis. Ajaviiteks sobis väga hästi ja raamat läks kiiresti edasi ka. Soovitan, sest tegemist pole klassikalises stiilis kirjutatud ilukirjandusliku teosega.

4. Hendrik Groen "Rõõmsal meelel lõpusirgele" - Mõnes mõttes on see raamat eelmisega natukene sarnane. Nimelt on raamatut lugedes raske aru saada, et tegemist on ilukirjandusega. Raamatu peategelase nimi on samuti Hendrik Groen ja ta on 90-aastane. Tegelikult on raamat Hendriku päevik, milles ta kajastab milline on tema elu dementsusega inimesena hooldekodus. Olin alguses raamatust väga haaratud, et nii huvitav on seda dementsuse maailma patsiendi silme läbi näha. Aga siis guugeldasin natukene ja sain teada, et Hendrik Groen pole üldse 90-aastane ja tegelikkuses sellenimelist inimest ei eksisteerigi, sest tegemist on Hollandi kirjaniku Peter de Smeti pseudonüümiga. Kuigi raamat on väljamõeldis ja mul ei õnnestunud välja uurida, kas Smetil alias Groenil on tegelikult dementsusega kokkupuude olemas või mitte, siis oli tegemist väga tõetruu raamatuga. Julgeksin kõigile soovitada, kes dementsusega kokku puutuvad, sest raamat võib aidata natukene paremini mõista miks dementsusega inimesed midagi teevad. igati lõbus ajaviitelugemine kui sellised teemad huvi pakuvad.

5. Florence Knapp "Nimed" - Minu meelest on see raamat igati sobilik nimeväljakutse jooksul lugemiseks. Raamat räägib ühe perekonna elust läbi aastate kuid teeb seda kolmest erinevast vaatenurgast lähtudes. Raamat algab sellega kuidas mehe terrori all elav naine läheb oma pojale nime registreerima. Üks nimi on see, mida tahab pojale panna mees, sest nende peres on kõik mehed seda nime kandnud. Teine nimi on see, mida naine ise tahaks panna ja kolmanda nime pakub teel perekonnaseisuametisse välja naise tütar. Kõik kolm nime on täiesti erinevad ja nii saab poiss justkui kolm erinevat iseloomu, mis tema tulevikku täiesti erinevalt kujutavad. Ega raamatu lõpuks ei saagi lugeja teada, millise nime ema siis lõpuks oma pojale valis ja mis nende perekonnast kokkuvõttes sai. Igati huvitav lugemine, mis puudutab väga palju ka valusaid teemasid, näiteks lähisuhtevägivald.

6. Tõnu Õnnepalu "Udu" - Olen varem ühte Õnnepalu raamatut lugenud, aga ma isegi ei mäleta enam mis selle raamatu pealkiri oli. Mäletan, et mulle too raamat ei meeldinud ja seega pole rohkem Õnnepalu raamatuid kätte võtnud. Nüüd oli U tähega algavat raamatut vaja ja see raamat oli Apollos just soodushinnaga müügil. Ega ma ikka Õnnepalu austajate hulka ei kuulu. Raamatuks on koondatud tekstid, mis ilmunud edasi ajakirjas. Kohati on tekstid liiga filosoofilised ja jäid minu jaoks raskesti loetavaks. Mõned üksikud raamatute arvustused olid seevastu päris huvitav lugemine. Üldiselt raamat väga ei edenenud ja lugesin seda kõikidest raamatutest kõige kauem. Seega mina pigem ei soovitaks, aga kellele Õnnepalu või ka muidu elu üle filosofeerimine sobib, siis neile kindlasti on see hea ajaviiteraamat.

7. Baek Sehee "I want to die but I still want to eat tteokbokki" - Kes inglise keelt valdab, siis ärge pealkirjast ennatlikke järeldusi tehke. Mul lihtsalt oli nimeväljakutse jaoks ühte I-ga algavat raamatut vaja ja see oli Apollos soodushinnaga müügil. Tundus suhteliselt lihtsasti loetav ka, sest ma pole väga harjunud ilukirjandust inglise keeles lugema. Natukene on raamat eneseabiõpiku moodi, sest raamat koosneb autori ja tema psühhiaatri kahekõnest. Raamatusse ongi autor koondanud enda reaalselt toimunud teraapiakohtumiste transkriptsioonid. Täitsa huvitav lugemine oli. Kuna mõningad probleemid (nt koolikius, märkused kehakaalu kohta jne) tulid ka mulle tuttavad ette, siis mõtlesin kuidas mina neid psühhiaatri sõnu tõlgendaksin kui ta neid mulle öelnud oleks. Raamatu eessõnast selgus, et sarnaselt on ka paljud teised raamatus väga palju tuttavat leidnud. Seega ajaviiteks hea lugemine, kui tahad natukene enda vaimset tervist paremini mõista.

Loe edasi

Raamatud 2025: November ja Detsember

Ja siit tulevadki aasta viimased raamatud. Kõike muud oli liiga palju teha ja seega lugemiseks jäi aega veidi väheks. 

 

1. Toivo Tänavsuu "Kuidas dinosaurus arstiks õppis ja ellu jäi. Arstitudengipäevik" - Kuna ma ise tervishoiuvaldkonnas tegutsen, siis alati on selle valdkonna raamatuid huvitav lugeda. Eriti huvitav on siis kui keegi oma õpinguid kajastab. Eks ma isegi olen mõelnud, et võiks arstiks õppima minna ja seega lootsin raamatust veidi siseinfot koguda. Kahjuks pean tõdema, et kogu raamatu info on Tänavsuu oma postitustes avalikult Facebooki üles riputanud, seega midagi uut ja huvitavat raamatus polnud. Kohati tundus mulle isegi, et raamat veidi ärritas mind oma väga äärmuslike veendumuste pärast (Tänavsuud olla mitmel korral dekanaati aru andma kutsutud lausa tema veendunud väljaütlemiste pärast). Seega, keda huvitab, siis tasuta saab Facebookist sisuliselt kogu raamatu ära lugeda.

2. Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad" - Tegelikult tahtsin uuemaid Horowitzi raamatuid laenutada kuid need olid välja laenutatud ja nii ma siis selle võtsingi, sest see on mul veel lugemata. Sisuliselt on tegemist raamat raamatus looga. Alguses arvasingi, et loen raamatu toimetaja sissejuhatust, aga siis sain aru et see on ikka osa raamatust. Ehk siis raamat räägib toimetajast, kes saab uue krimiraamatu käsikirja ja asub seda lugema. Hiljem selgub, et käsikiri on poolik ja toimetaja asub pooliku käsikirja mõistatust lahendama. Selle käigus tuleb tal lahendada ka kirjaniku mõrv. Kohati oli natukene raske järgida sisuliine, aga muidu üsna huvitav lugemine. Kindlasti sobib neile, kellele meeldivad näiteks Midsomeri mõrvad.

3. Mart Kadastik "Naised, raha ja sõda" - Nägin seda raamatut kunagi raamatupoes ja sirvides tundus kuidagi huvitav. Aga raamatukogust oli see raamat kogu aeg välja laenutatud ja nii jõudsin lugemiseni alles nüüd. Nagu pealkirjast võib aru saada, siis räägib raamat Ukraina sõjast, rahast ja naistest. Õigemini Eesti meestest, kes tahavad Ukrainat aidata ja kelle jaoks tähendab Ukraina abistamine, et abistada tuleb just Ukraina noori naisi. Ja abistamiseks on raha vaja. Natukene räägitakse ka investeerimisest ja pensionile jäämisest ja suhetest oma naisega. Ühesõnaga raamat väga minu maitse ei olnud. Täielik müstika, et mis katkendit ma seal raamatupoes lugesin, et raamat nii huvitav tundus. 

4. Kristin Hannah "Naised" - Sain raamatu kolleegi käest ja kuna mitu teist kolleegi oli enne mind seda raamatut lugenud ja kiitnud, siis olid ootused kõrged. Raamat räägib naistest Vietnami sõjas. Ja kuna kõik väidavad, et Vietnamis naisi ei sõdinud, siis naised olid sõtta kaasatud meditsiiniõdedena. Täitsa huvitav oli lugeda kuidas noored tüdrukud sõjaõudustega kohanesid ja kuidas neil hiljem oli raske tavaeluga kohaneda. Kuigi raamat on ilukirjanduslik teos, siis saab raamatust päris hea selgituse, miks paljud veteranid hakkavad kahjulikke aineid tarvitama ning kuidas sõda neid inimestena mõjutab. Ühtlasi pakub raamat palju kõneainet sellest, miks mõned asjad on meestele lubatud ja naistele mitte. Kui mees läheb sõtta, siis selle üle ollakse uhked, aga kui naine läheb sõtta, siis see on häbiasi, mis tuleb maha vaikida. Soovitan igatahes kõigile, kelle närv need sõjakoleduste kirjeldused vastu peab. 

5. Annie Robertson "Minu MAMMA MIA suvi" - Nagu raamatu pealkirigi ütleb, siis räägib raamat Mamma Mia suvest. Raamatu peategelane on ABBA lauludest inspireeritud filmi "Mamma Mia" suur fänn ja kui tal pärast vanaema surma õnnestub samale saarele puhkama minna, kus tema lemmikfilm filmiti, siis sellest saab tema parim suvi. Igati lihtne ajaviitekirjandus. Selline klassikaline positiivne lugu, kus kõik tegelased on head ja positiivsed ja kus keegi kellesegi lõpuks ära armub. Tekitas minus ka Kreeka saarte külastamise soovi, sest mulle ka kõnealune film väga meeldis. 

6. Taylor Jenkins Reid "Carrie Soto on tagasi" - See raamat oli mulle internetis silma jäänud, et seda soovitatakse palju. Ühtlasi on see minu teine Taylor Jenkins Reidi raamat ja kuna esimene mulle täitsa meeldis, siis otsustasin sellega samuti proovida. Raamat räägib tennisemängijast Carrie Sotost, kes juba noore tüdrukuna tennisemaailmas edetabelites muudkui ülespoole pürgib. Kuni ühel hetkel peab ta vigastuse tõttu profikarjäärist loobuma. Seda hetkeni kuni auahnus ja võiduhimu temast taas võimust võtab ja ta otsustab uuesti profitennisesse naasta. Kindlasti on raamatut huvitav lugeda neil, kellele tennis meeldib ja kes mängust midagi aru ka saavad. Raamatus kirjeldatakse väga palju erinevaid lööke ja mängude kirjeldusi, mis minule kahjuks võhikuna mitte midagi ei öelnud. Samuti oli minu jaoks raamatus hispaaniakeelseid liiga palju, mis lugemist häiris. Muidu igati kaasahaarav ajaviitekirjandus, mida oli nauditav lugeda. Saan täitsa aru, miks kõik seda lugeda soovitasid. 

7. Jaan Aru "Aju vabadus" - Tegin selle raamatu endale jõulukingiks. Mulle tundus, et raamat jõudis minuni õigel hetkel, sest olen viimasel ajal palju tehisintellekti kasutamisest rääkinud ja mõelnud ning raamat üsna paljuski just sellele keskendub. Peamiselt on raamatu eesmärk küll lugejatele selgeks teha, millal on meie aju ja meie ise tõeliselt vabad ning kuidas erinevat mõttemullid meie käitumist juhivad. Ma küll tean, et sotsiaalmeedia kasutab algoritme, kuid ma pole kunagi sellele mõelnud, kuidas need algoritmid ja nende abil meile kuvatav info meie otsuseid mõjutab. Keda need tehisaru ja mõtlemisega seotud teemad huvitavad, siis nendel soovitan kindlasti lugeda. Kindlasti võiksid raamatut lugeda ka kõik pedagoogid ja lapsevanemad, et paremini laste ajusid osata mõtlemiseks ette valmistada.

Kuigi kahetsusväärselt pole ma teatrist kirjutada jõudnud, siis raamatupostitused loodetavasti jätkuvad ka uuel aastal. Sel aastal tuli kokku 62 loetud raamatut, mida on minu jaoks vähe ja loodetavasti jõuan järgmisel aastal ikka rohkem lugeda. Ehk leian ka selle energia jälle uuesti üles, et teatrist kirjutada.

Loe edasi

Raamatud: Oktoober 2025

Esimene kuu, kus mul pole puhkust, mis tähendab seda et lugemiseks pole väga palju aega. Teisalt muutuvad õhtud järjest rohkem pimedaks ja saab rohkem toas olla ja mõnusalt lugeda. Kahjuks minu puhul see väga ei toimi, sest pimedad õhtud on minu jaoks suurepärane aeg, kus juba kell 20 magama heita ja nii jääb tavaliselt lugemine unarusse. Aga eks kuu lõpus siis ole näha kaugele ma jõudsin.

1. RaeAnne Thayne "Jõuluturg" - Kui oktoobris tulevad jõulukaubad poodidesse müügile, siis võib lugeda ka jõuluteemalisi raamatuid. Eks ta jälle selline lihtne ja etteaimtav armastuslugu oli. Minu jaoks isegi seda jõuluhõngu oleks võinud rohkem olla. Kellele Hallmarki armastus- või jõulufilmid meeldivad, siis nendele soovitan lugeda

2. Bodo Schäfer "Tee finantsvabaduseni. Seitsme aastaga miljonäriks" - Kes meist ei tahaks miljonäriks saada. Ma ikka otsin ka seda imeväge, mille abil kiiresti rikkaks saada. Seitsme aastaga ma miljonäriks kohe kindlasti ei saa, sest ma pole nii agressiivse suhtumisega, et palju vajalikke muudatusi kohe teha. Kuigi ega seal mingit erilist tuumateadust ei ole. Tuleb riskida ja kõik oma oskused rahaks vahetada ja palju tööd teha ja õigete inimestega suhelda, ning siis oledki imeväel seitsme aasta pärast miljonär. See oli väga lühikene kokkuvõte raamatust. Kes täpsemalt tahab seda rikkuse teekonda teada, siis tasub raamatut ise lugeda. Raamatus on ka palju harjutusi, mille tegemine aitab rikkaks saamisele kaasa. Kellel selle teema vastu huvi on, siis võite lugeda, aga on olemas palju paremaid ja lihtsamaid õpikuid, mis samuti finantsvabaduse saavutamisest räägivad.

3. Babas "Kuidas kodustada inimest. Mida kassid arvavad inimesest ja tema elust" - Kuna mu emal on kass ja see kass on üsna isepäine, siis olen pikalt mõelnud, et huvitav mida see kass oma peas mõtleb. Vastuseks mu palvetele ongi sellest raamat kirjutatud. Mõistagi on see tegelikult inimese poolt kirjutatud, aga võtab väga hästi kokku kõik tähelepanekud mida kassid meie kohta teha võivad. Kuna raamat oli kassi silme läbi kirjutatud, siis oli harjumatu lugeda, et inimest käsitleti kolmandas isikus. Kõikidele kassiomanikele ja kasside austajatele humoorikas lugemine.

4. Elisabet Reinsalu "Kreenis suhete alge" - Kui pealkirja järgi võiks eeldada, et Elisabet Reinsalu on kirjutanud suhteõpiku, siis see on vägagi eksitav. Tegelikult räägib Reinsalu oma raamatus küll palju inimsuhetest, kuid pigem arutleb ja filosofeerib selle üle, miks me näiteks teineteist ei tereta või nii kurja pilguga tänaval vaatame. Lisaks ka muid tähelepanekuid elust. Eks näitlejate jaoks on see üks osa tööst, et erinevaid inimesi tähele panna ja analüüsida. Just need tähelepanekud ja mõtted ongi Reinsalu enda jaoks kirja pannud. Esmalt on tema mõtted ilmunud Edasi.org leheküljel, kuid nüüd on need mõtted üheks raamatuks kokku pandud. Mulle selline filosofeerimine väga ei istu ja seega raamat sügavat muljet ei avaldanud. Kuna mulle meeldib, kui asjad on kronoloogilises järjekorras, siis häiris veidi ka see, et ilmunud tekstid ei olnud raamatus kronoloogilises järjekorras (kuigi tõe huvides olgu öeldud, et ajaline järjestus tegelikult tekstide mõistmist ei takistanud).

5. Per Isdal "Aitamise hind. Sekundaarsest traumaatiliste stressist, kaastundeväsimusest ja läbipõlemisest terapeutide ning aitajate töös" - Et kogu lugemine väga lihtne ei oleks, siis lugesin vahele veidi tõsisemat ja teaduslikumat kirjandust ka. Alles ilmus WHO raport sellest kuidas Eesti tervishoiutöötajate seas on läbipõlemist palju. Raamat keskendubki läbipõlemisele, kaastundeväsimusele ja teistele sarnastele olukordadele, mis võivad tabada kõiki, kes tegelevad inimeste aitamisega. Raamatu autor on küll ise kõige rohkem seotud laste ja naistevastase vägivalla toimepanijate nõustamisega ning seetõttu on paljud tema näited ka üsna jõhkrad. Kellele see teema huvi pakub, siis soovitan lugeda, sest raamatus räägitakse sellest, miks läbipõlemine tekib ja kuidas seda ennetada. Eelkõige võiksid seda lugeda juhtivatel ametikohtadel olevad inimesed, kuna paljud meetodid läbipõlemise ennetamiseks oleks vaja töökohtades sisse viia just juhtide poolt. 

6. Agatha Christie "Halloweenipidu" - Oktoober on ikkagi Halloweeni kuu ja ei saa seda kuud lõpetada ilma ühe temaatilise raamatuta. Tegelikult olin planeerinud juba augustikuisest krimifestivalist alates, et võtan uuesti mõne Agatha Christie raamatu kätte ja võrdlen tema mõrvasid tänapäevaste krimiraamatu omadega. Et kas Christie raamatud siis tõesti on vähem verised ja rohkem muhedad. On küll. Aga minu jaoks jäi raamatust natuke pinget puudu. Kuigi lugedes igav ei olnud ja mõrvarit ma lõpuks ikkagi ära arvata ei osanud. 

Kokkuvõttes üsna keskmine tulemus. Kuigi peab tunnistama, et kasside raamatu lugesin ma läbi vähem kui tunniga, samas läbipõlemise temaatikat käsitlevale raamatule kulus peaaegu 1.5 nädalat, sest raamat lihtsalt ei tundunud piisavalt ahvatlev, et seda pärast väsitavat tööpäeva lugeda tahaks.

Ühtlasi sain oktoobris oma soovitud 52 raamatut läbi loetud ja kõik mis novembris ja detsembris loen, on ainult boonuseks. Loodetavasti ma siiski lugemise osas latti alla ei lase.

Loe edasi