17/06/2024

Võrku püütud

 16. mai 2024 Ugala teatri suures saalis

Foto: Heigo Teder

Veidi rohkem kui kaks aastat tagasi vaatasin Põlvas Rakvere Teatri külalisetendust “Oi, Johnny”“Oi,Johnny”, mis räägib Londoni taksojuhist John Smithist (Margus Grosnõi), kellel on samal ajal linna erinevates osades kaks naist ning kelle vahet ta oma üürilise abiga pendeldab. Ma teadsin, et tegelikult on sellele loole olemas ka nö järg, kus John on mõlema naisega lapsed saanud ja elab rõõmsalt pereelu. Õnneks mängib Ugala seda sama nö järjelavastust pealkirja all “Võrku püütud” ja nii on kõigil huvilistel kogu lugu võimalik ära vaadata. Tegelikult käis Ugala sama lavastusega ka Põlvas külalisetendust andmas, kuid siis olin ma Põlvast eemal ja siiani olen muudkui plaaninud, et vaatan selle teise osa ka ära, aga kuidagi ei jõudnud sinna Ugalasse. Nüüd lõpuks siis jõudsin teatrisse ka. Kahjuks käisin küll kevadhooaja viimast lavastust vaatamas, kuid sügisel peaks lavastus mängukavas olemas olema, kui keegi veel tunneb et tahaks vaatama minna.

Nagu mainitud, siis seekordses loos toimub tegevus 18 aastat hiljem ja John (Margus Tabor) on vahepeal saanud abikaasa Maryga (Jaana Kena) tütre Vicky (Margaret Sarv) ning teise abikaasa Barbaraga (Triinu Meriste) poja Gavini (Oskar Punga). Nagu kiuste leiavad Vicky ja Gavin teineteist internetist ja hakkavad omavahel sõbrustama, sest nende jaoks on meeldiv üllatus, et nende mõlema isa nimi on John Smith ja ta on Londoni taksojuht. Kui Gavin ja Vicky tahavad lõpuks päriselus kohtuda, on nende emad sellega nõus kuid käsivad isalt samuti luba küsida. Muidugi pole John selle kohtumisega nõus, sest ta ei taha et tema lapsed kohtuksid ja armuksid. Sealt lähebki kogu segadus lahti, sest Johnil tuleb kohtumine iga hinna eest ära hoida. Muidugi ei saa ta sellega üksinda hakkama ja appi tuleb tema ustav sõber ja üüriline Stanley Gardner (Rait Õunapuu) ning lõpuks on segadusse mässitud ka Stanley isa (Andres Tabun).

Kuigi ma Rakvere Teatri lavastuse kohta kirjutasin et see oli naljakas, aga mitte nii naljakas kui kunagine Komöödiateatri lavastus Andrus Vaariku ja Egon Nuteriga peaosades, siis tuleb nüüd tunnistada et Rakvere Teatri lavastus oli minu jaoks tempokam ja naljakam kui Ugala lavastus. Tegelikult sai Ugala lavastuses ka ikka naerda ja paaril korral purskus naer minust lausa iseenesest välja, kuid kogu tegevus oleks minu hinnangul võinud veelgi tempokam olla. Või siis oleks taustamuusika olema veel tempokam, et rütmi luua. Minu jaoks jäi mingist energilisusest kogu lavastuse jooksul puudu. Ja selliste segaduse peale üles ehitatud lavastuste puhul on energia ja kiirus minu meelest üliolulised komponendid, et komödia hästi välja tuleks. Igatahes istusid minu kõrval koolilapsed ja kui vaheajal olid nad väga jutukad ja kommenteerisid kõike, siis etenduse ajal püsisid nad selles osas vagusi ja naersid kaasa. Järelikult ikkagi nii palju oli lugu kaasahaarav.

Sattusin ühte ajaleheartiklit lugema sellest ajast kui lavastus välja toodi ja juba siis mainis Margus Tabor, et äkki ta on selliste trikkide jaoks liiga vana, mida tal selles lavastuses teha tuleb. Nüüd on aastad veel edasi läinud ja ma ainult oletan, et äkki tempo ongi seepärast veidi aeglasem, et Tabor ei ole enam esimeses nooruses. Kuigi kohati tegi ta laval väga kiireid hüppeid, et varjata end kas oma ühe abikaasa või lapse eest, kes olid ootamatult ilmunud sinna korterisse kus nad kohe kindlasti poleks teda näha tohtinud. Need kohtumise stseenid olid ka minu lemmikud, sest kohati käis vaiba sisse rullimine või sukeldumisvarustuse ja suure talvejope selga panek väga kiiresti ja see oligi põhiline mis naerma ajas. Lisaks ajas naerma see kuidas Stanley nii palju valetama hakkas, et lõpuks polnud tal enam endal ka meeles mida ta kokku valetanud oli ja kes tema jutu järgi siis kes oli. Ühesõnaga klassikaline komöödia, kus nali toimub suure segaduse tekkimise pärast.

Iseenesest on tegu hea lavastusega, mida minna siis vaatama kui harva teatrisse sattuda ja tahaks midagi meelelahutuslikku vaadata. Kaasa mõtlema ei pea ja aeg läheb võrdlemisi kiiresti ning midagi masendavat justkui ei juhtu ka. Lavakujundus on ka täitsa olemas ja kujutab paralleelselt kahte korterit, kus on palju uksi, mille taha saab vajadusel inimesi luku taha panna. On see sage ustest sisse-välja käimine ning uste taha peitu pugemine ju samuti tüüpiline komöödia element.

Iseenesest oleks huvitav näha, kuidas nt Rakvere Teater nüüd enda näitlejatega seda teist osa teeks ja kas see teine osa oleks siis neil sama tempokas kui esimene osa. Või siis ongi teine osa juba autori poolt rahulikumaks kirjutatud ja see polnud üldse Ugala süü, et nende lavastus veidi aeglasem oli. Mulle tundus, et Rakvere Teatri lavastuses olid naised ka bravuurikamad kui Ugala lavastuses ja seetõttu olekski huvitav näha, kas nad ka 18 aastat hiljem ikka sama bravuurikad on. Kohati oli Ugala lavastuses algust päris igav vaadata, sest kõik kippus venima ja mul oli tunne nagu ma oleksin sattunud mingisugust koduperenaiste saadet vaatama. Aga neile, kes on Rakvere Teatri lavastust „Oi, Johhny“ näinud, soovitan ikkagi teise osa ka ära vaadata, sest „Võrku püütud“ lõpus saavad mõned sündmused väga ootamatu punkti ja kohati puudutab see ka esimest osa, kui John alles naistega suhtlemist alustas. Lõpp on ootamatu, seda ma luban. Vähemalt mul oli juba meelest läinud, et hoopis sellise püandiga lugu lõpeb.

 

Autor: Ray Cooney
Tõlkijad: Pirjo ja Tanel Jonas
Lavastaja: Tanel Jonas
Kunstnik: Kristjan Suits
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Osades:
Margus Tabor – John Smith
Rait Õunapuu – Stanley Gardner
Margaret Sarv – Vicky Smith
Oskar Punga – Gavin Smith
Jaana Kena – Mary Smith
Triinu Meriste – Barbara Smith
Andres Tabun – Stanley isa
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala koduleheküljeltkoduleheküljelt.


16/06/2024

Eesti päästmine

 15. juunil 2024 Lutsu Teatri suvelavastus Lutsu külaplatsil

Foto: Anett Hallap

Ilma liialdamata võin öelda, et minu selle suve üks oodatuim suvelavastus oli Põlvamaal asuva Lutsu Teatri lavastus “Eesti päästmine”. Kui keegi mõtleb, et miks ma harrastusteatri lavastust kõige enam ootan, siis peamiselt just sel samal põhjusel, et kõik näitlejad on kuidagi tuttavad ja omased. Eks see väikese koha võlu ole, et kõik tunnevad kõiki. Ja teisalt olen teatri peaaegu 11 tegutsemisaasta jooksul välja toodud 13-st lavastusest ära näinud 9 lavastust. Seega ma julgen ikkagi öelda, et Lutsu Teatri suvelavastused on minu jaoks juba traditsioon, millega teatrisuvi algab. Tõsi, sel suvel olen suvelavastustega juba varakult alustanud, kuid Lutsu Teatri lavastus oli ka sel suvel ikkagi esimene vabaõhulavastus. Selle selgituse järgi võib ilmselt aru saada, miks mu ootused ja lootused kõrged on.

Olles Lutsu Teatri suur austaja, kirjutasin neist möödunud kevadel ka oma lõputöö ja juba siis kuulsin nende plaane teha lavastus ärkamisaja suurkujudest ja see ajas mu juba toona elevile. Umbes sama elavil olen ma praegu nende tulevikuplaanide osas, sest neil on plaanis teha lavastus Eesti kuulsaimast lüpsjast Leida Peipsist (see info on pärit avalikust ajaleheartiklist, seega ma mingit firmasaladust praegu ei reeda). Mul on hetkel väga elav ettekujutus sellest, kes ja kuidas Peipsit mängima peaks ja see ilmselt mu elevile ajabki, sest tekstist ja osatäitjatest ei tea ma veel midagi. Sama juhtus sellesuvise lavastusega „Eesti päästmine“, kus mul oli rohkem kui aasta aega seda ärkamisaja temaatikat ja tegelasi ette kujutada ning neid oma peas Lutsu külla paigutada. Ütleme nii, et minu nägemus ei kattunud päris selle nägemusega, mis autoril Aidi Vallikul ja lavastaja Ivo Eensalul oli. Kuna nemad on oma ala eksperdid, siis ilmselgelt tuleb nende nägemust veidi rohkem usaldada, aga kuna ma olin seda mõtet enda peas nii pikalt veeretanud, siis olin peale etendust veidi pettunud et ma sellist sündmuste kulgu laval ei näinud nagu ma oma peas loonud olin.

Ma ei taha kuidagi öelda, et lavastus halb on. Need, kes on aastate jooksul Lutsu Teatris käinud, siis need juba teavad mida oodata. Nagu varasematelgi aastatel, saab ka sel aastal pauku (kuigi vähem kui varem) kuulda ja näha sõitvaid masinaid. Kui need ära kaoksid, siis ilmselt oleks alles põhjust nuriseda. Sarnaselt varasematele aastatele keskendub ka selle aastane lavastus, nagu nimigi ütleb Eesti päästmisele. Võib-olla linnainimesed ei taju seda päästmise vajadust nii tugevalt kui maainimesed, sest linnas on kõik olemas ja isegi kui mõni pood või toidukoht kinni pannakse, siis teised poed ja toidukohad jäävad ikka alles ja elu päris seisma ei jää. Mis saab aga maal, kui küla ainuke raamatukogu, rahvamaja, pood, kool ja postkontor kinni pannakse ning viimanegi käigus olev bussiliin käigust ära võetakse? Tundub elementaarne, et siis tuleb autoga lähimasse asulasse sõita, kus need teenused olemas on ja pole põhjust hädaldada. Elu läheb hoopiski keeruliseks siis, kui valitsus on otsustanud kehtestada automaksu ja uue maksu hirmus on inimesed kõik oma autod maha müünud ja kogu küla peale on alles jäänud ainult üks auto. Katsu siis kõikidele külaelanikele meele järele olla ja neid igale poole sõidutada.

Tegelikult sellest küll lavastuses otseselt ei räägita, aga transpordiühendus on väga oluline. Näiteks on lavastuses probleem selles, et üks külaelanik ei saa arsti juurde minna kipsi maha võtma, sest bussi lihtsalt enam ei sõida. Mõne jaoks võib see tunduda imelik, et kuidas ta kipsi peale sai, aga nüüd järsku seda kipsi enam maha ei saa. Kuna ma töötan igapäevaselt meditsiinivaldkonnas, siis on see minu jaoks üsna kergesti mõistetav probleem. Kiirabi toob inimese EMO-sse, seal pannakse käsi kipsi, aga see pole enam ei kiirabi ega EMO probleem kuidas see inimene pärast tagasi koju saab või kuidas hilisemad järelkontrollid toimuvad. Jällegi, kellele tundub lavastust vaadates, et sellist probleemi ei saa olla, siis reaalsus on teistsugune ja eks neid valupunkte tuuakse lavastuses omajagu välja. Iseasi, kas publik need kõik lavastusest ka üles oskab noppida.

Minus on väga tugev maainimene peidus ja ideaalses maailmas elaksin ma iga kell maal. Ainult selle tingimusega, et auto peab mul olema, et ma ikkagi linna teatrisse saaksin sõita. Lutsu külaplatsile jõudes tundus mulle, et lavastuse keskmes olev küla oleks mulle täiesti ideaalne elupaik, sest seal on olemas nii rahvamaja, kauplus, raamatukogu kui ka kool. Olgem ausad, need on neli asutust, mida ma peamiselt linnas elades ka külastan (tegelikult tuleb haigla ka lisaks, aga seal käin ma raha teenimas, et seda rahvamajas ja kaupluses kulutamas käia) ja mul polegi õnnelikuks eluks rohkem midagi vaja. Olles ise samuti maalt pärit ja olles lähedalt näinud seda, kuidas kadusid poed, postkontor, vallavalitsus ja teatud määral ka arstipunkt, siis puudutas see teema mind eriti lähedalt ja ootasin huviga kuidas selle maaelu siis ära saab päästa. Äkki koliks ise ka maale ja hakkaks seda maaelu päästma.

Tundub et ega miski muu ei aita, kui appi tuleb kutsuda saarlaste vägilane Suur Tõll. Kuidas Suur Tõll aidata saab, seda ma siinkohal ära rääkima ei hakka, et teistel ka mingi põnevus säiliks teatrisse minnes. Etenduse käigus selgus aga, et ega seda Suurt Tõllu polegi nii lihtne endale appi saada, enne teda tulevad kõik ärkamisaja suurkujud appi. Kui kooli kirjandustundidest oleme harjunud kuulama kui palju Jannsen, Koidula, Jakobson, Kreutzwald ja Hurt meie rahva heaks ära tegid, siis paraku jäetakse meile koolis nende kohta paljugi rääkimata. Näiteks seda, et tegelikult ei kannatanud pooled neist teineteise varjugi ja kisklesid omavahel täpselt samuti nagu tänapäevased poliitikud Toompeal. Kes tähelepanelikult vaatab ja kuulab, leiab tänapäevaste poliitikutega veel teisigi sarnasusi, näiteks venemeelsus või suhtumine sellesse kus on naiste koht.

Eks paljuski on Aidi Vallik seda ärkamisaja suurkujude omavahelist läbisaamist vürtsitanud tänapäeva poliitikutele omaste seisukohtade ja tuntuks saanud väljaütlemistega, mis rõhutab veelgi enam kunagiste suurkujude sarnasust tänapäevaste poliitikutega. Näiteks öeldakse Koidula kohta korduvalt et ta on emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas. Kuigi kaasaegsed inimesed oskavad seda väljendit ilmselt seostada perekond Helme väljaütlemistega, peegeldab see ka ärkamisaja suurkujude suhtumist naistesse, kelle koht polnud kindlasti mitte suures poliitikas ja Eesti päästmises. Nagu Aidi Vallik kavalehes kirjutab, siis pole mitte midagi uut siin päikese all ja tegelikult on huvitav vaadata, et kõik see on kunagi kord olnud ja sellest hoolimata on meil iseseisev Eesti riik olemas. Loodetavasti saab rahvas end ka praeguste poliitikute käest ära päästa, et siis kunagi jälle sama lõhkise küna ees seista.

Kuigi poliitika on poliitikute meelest tõsine töö, siis kõrvaltvaatajatele pakub kisklemise vaatamine palju nalja. Nii võiks ka Lutsu Teatri lavastus piirduda ainult ärkamisaja suurkujude mõõduvõtmisega ja ikka oleks publikul naljakas. Kuid lisaks neile tuleb Eestit päästma prohvet Maltsvet, või õigemine Maltsvet ongi see kes Eestit päästa püüdes kõik suurkujud välja kutsub. Prohvetiga käivad kaasas kaks inglit, kellest ühel on peaaegu iga olukorra kohta olemas kõnekäänd ja teisel laulusõnad. Juba eelmise suve lavastusest „Turg“ sai selgeks kui ilus lauluhääl Kätlin Vaheril on ja see kuidas ta täiesti üllatavates kohtades iga situatsiooniga haakuva laulujupi üles võtab, on lihtsalt humoorikas. Ma võin julgelt väita, et vähemalt pooltel kordadest ma naersin valitud laulusõnade peale. Kui juba muusikast ja lauludest juttu tuli, siis ei saa muidugi mööda vaadata ka ansambli Valem Vale rockivõtmes esitatud ärkamisaja lauludest. See on midagi sellist, mida ma kirjeldada ei oska, sest kui ma ütleksin et lavastuses lauldakse „Sind surmani“ rockivõtmes, siis ilmselt enamus inimesi arvavad et ma teen lihtsalt halba nalja. See kombinatsioon kõlab lihtsalt liiga ulmeliselt, et tõsi olla, aga ometigi on see sulatõsi. Kes tahab näha, mis sellest kooslusest välja tuli, peab ise sammud Lutsu külaplatsi poole seadma.

Lavastuse tõelised pärlid on muidugi Lutsu Teatri näitlejad, kes harrastajatena teevad silmad ette paljudele kutselistele näitlejatele. Kuna näitlejaid lööb kaasa üsna palju, siis kedagi eraldi välja tuua on raske. Lisaks tunduvad kõik näitlejad oma inimestena ja seega justkui peaks kõigi kohta midagi kirjutama, aga siis saaks postitusest lõputöö mõõtu kirjutis. Seega ma kirjutangi kõigi kohta korraga. Ma reaalselt ei kujuta ette Lutsu Teatrit ilma nende inimesteta, sest läbi aastate on samad inimesed kaasa löönud ja kui keegi vanadest olijatest puudu on, siis on justkui midagi valesti. Mulle tundub, et varasematel aastatel on näitlejad veidi rohkem saanud karaktereid kehastada, sel aastal on paljuski ajalooliste inimeste kehastamist ja sealhulgas parodeerimist, mis on üsnagi keeruline ülesanne, aga ometigi tulid kõik sellega hästi toime. Kui mul enda peas tekkis mitmeid küsimusi lavastuse osas, siis näitlejate osas polnud mul kordagi mõtet, et miks keegi ütleb või käitub just nii nagu ta seda tegi. Kõik olid omal kohal ja näitlejate puhast esitust oli nauditav vaadata. Ilmselt seetõttu etendus minu jaoks ka nii kiiresti möödus.

Mis seal salata, ma enda professionaalse kretinismi tõttu naersin kõige rohkem karkude ja kipsiga tegelaste üle. Aga tegelaste hulgas leidub ka töömehi, viisakalt riietuvaid ametnikke ja niisama külainimesi, seega võiks igaüks leida kedagi, kellega end samastada. Meil tekkisid kolleegist sõbrannaga igatahes etenduse vaatamise järgselt mõned oma sisenaljad, mida saab tööl kasutada, seega päris kasutu teatriskäik siiski ei olnud. Tegelikult sain naerda päris korralikult ja kohati olin isegi pahane, et miks etendus nii lühike oli, sest alles ta algas ja juba oli vaheaeg ja siis sai vaheaeg läbi ja hetke pärast oli ka teine vaatus juba läbi. Ma oleks natukene rohkem tahtnud läbi huumoriprisma näha seda kuidas see Eesti ikka lõpuks ära päästetakse, praegu tuli päästmine ootamatult kiiresti. Natukene oli selline tunne, et tegevust justkui ei olegi ja kõik tähtsad kujud teevad suuri sõnu ja järsku ongi Eesti imekombel päästetud. Meenutab tõesti Eesti poliitmaastikku.

Kokkuvõttes jäin etendusega rahule, sest naerda sai ja igav ka ei olnud, aga lõpuks oli ikkagi kuidagi tühi tunne sees, et midagi nagu jäi natukene sellest ideaalselt täiuslikust teatriõhtust puudu. Jõudsime koju sõites sõbrannaga järeldusele, et ilmselt oligi see meie enda ettekujutus, mis etendusest puudu jäi. Sest me mõlemad olime vaimusilmas endale ette kujutanud, et Eestit päästetakse veidi pikemalt ja teistmoodi. Siiski kõikidele Lutsu Teatri fännidele võin lohutuseks öelda, et vaatama tasub ikka minna, sest pauku saab ja sõidukeid näeb ka ning kõik vanad tuttavad on ägedaid tegelaskujusid kehastamas. Tõsiselt, näitlejad on Lutsu Teatri kroonijuveelid ja ma ei väsi imestamast kuidas ilma näitlejahariduseta inimesed suudavad nii kaasahaarava lavastuse luua. Boonusena ilus loodus ja looduslikud heliefektid. Ahjaa, kuigi sel aastal on piletitel konkreetsed kohad märgitud, siis tasub kohale minna ikkagi varem, et parkimiskohta oleks veidi kergem saada ning etenduseni jääva vaba aja saab kenasti Lutsu toidutänaval ära sisustada.

 

Autor: Aidi Vallik
Lavastaja: Ivo Eensalu
Kunstnik: Silver Vahtre
Kostüümi- ja grimmikunstnik: Hille Leiten
Laulusõnad: Lydia Koidula
Muusika autor: Meelis Hainsoo
Osades:
Janno Rüütle – prohvet Maltsvet
Kätlin Vaher – Matilde
Liili Tretjakov – Vilhelmiine
Kristin Kooskora – Lydia Koidula
Agu Trolla – Carl Robert Jakobson
Tambet Krasnov – Jakob Hurt
Jan-Mattias Kottise – Friedrich Reinhold Kreutzwald
Eduard Paulson – Johann Voldemar Jannsen
Emilie Jannsen – Egle Lihtsa
Manivald Paulson – Tõll
Piret Paulson – Piret
Külarahvas: Katrin Arulepp, Helje Põvvat, Uno Nagelmaa, Piret Paulson, Valdis Kurg, Kaido Arulepp, Egle Lihtsa, Kristo Kooskora, Demi Otsing, Aariel Alasepp
Tudengid: Dainis Männiste, Hardi Luts
Külalapsed: Taavet Lihtsa, Tuule Lihtsa, Helena Arulepp, Desiree Alev, Thor Tristen Alasepp
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab teatri koduleheküljeltkoduleheküljelt.
 
PS! Ja kes tunneb, et tahaks kogu melu uuesti nautida, siis juulis saab Lutsu Teatri eelmise suve lavastust „Turg“„Turg“ ka veel vaadata.

09/06/2024

Rahamaa

 7. juuni 2024 Eesti Draamateatri lavastus Kammivabriku sündmuskeskuses

Foto: Heikki Leis

Üldiselt olen ma väga kergesti mõjutatav ja vahel on mul endalgi veidi häbi kui kergesti ma teiste soovitusi kuulda võtan. Kahjuks või õnneks teatri puhul on asi täpselt vastupidine. Kui kõik kiidavad, et nii hea asi on, siis hakkab minul kusagil sügaval kriipima et äkki tegelikkuses ikka polegi nii hea lavastusega tegemist nagu teised lubavad. Kuigi mul oli pilet juba varakult valmis ostetud, juhtus nii et kui ma neljapäeva hilisõhtul ja reede päeval (mul oli pilet reede õhtul toimuvale etendusele) nägin erinevaid kiitvaid arvustusi ja tagasisidet Eesti Draamateatri uuele suvelavastusele “Rahamaa”, hakkasin ma kahtlema kas tegelikkuses asi ikka on nii hea kui kirjutatakse. Ma ei liialda kui ütlen et enamus inimesi rääkis lavastusest kui oma elu parimast lavastusest. Ühelt poolt muutis selline tagasiside mu rõõmsaks, sest ma saan seda teatriajaloo sündmust (kui ikka on inimeste elu parim lavastus, siis kindlasti läheb lavastus ka teatriajalukku) ise näha, kuid teisalt olin veidi ärev, et äkki mul pole nii kõrgel tasemel teatrimaitse ja ma ei jää lavastusega rahule, sest ootused olid päris kõrgele aetud igatahes.

Nüüd, kus olen lavastuse ära näinud, julgen öelda, et tegemist on tõesti väga-väga hea lavastusega ja selle nimel on erinevad osapooled väga palju suurt ja rasket tööd teinud ning seda on igal sekundil näha ja tunda. Kindlasti on see minu sel aastal nähtud lavastuste hulgas esikohal, aga kas see ka minu kogu elu jooksul nähtud lavastuste hulgast parim on, selles ma nii kindel ei ole. Ühelt poolt ma tunnen, et ma olen kogu 90ndate ja ka 2000ndate panganduse mõistmiseks liiga noor, sest sel ajal mängisin ma alles nukkudega ja need teemad läskid minust mööda. Tegelikult läksid suuresti mööda mitte ainult panganduse suured uudised, vaid kogu ühiskondlik eluolu. Ma mäletan küll ähmaselt seda, kuidas Maapank pankrotti läks ja ma olin väga pettunud, et mu hoiused ära kadusid, aga sellega mu pangandusteadmised sellest perioodist ka piirduvad. Eks 2008. aasta majanduskriisi ma muidugi mäletan, aga noore üliõpilasena tundsin siis samuti, et see mind ei puuduta. Seega ma usun, et need kes sel perioodil veidi aktiivsemalt majanduses tegutsesid ja võibolla rohkem finantsmaailmaga seotud olid, tajuvad lavastuse sisulist olulisust minust veidi rohkem. Olen ka arvustustest näinud, kuidas teadjamad tunnevad lavastuse tegelastes ära kunagisi pangajuhte ja eks see loob mingi teise vaatenurga, mis lavastuse põnevamaks teeb. Minul need seosed ja teadmised puuduvad ja see kindlasti mõjutab seda, kuidas mina lavastust tajusin.

Nagu ma juba ütlesin, siis on mind üsna lihtne mõjutada, sest ma üldiselt usun inimestest head ja seega tõrgub üks osa minu ajust uskumast, et suured Eesti pangad on täiesti teadlikult osalised nii suuremõõtmelistest rahapesuskeemides nagu seda lavastuses näidatakse. Samas põhineb lavastustõestisündinud lugudel ja see kõik on ikkagi reaalselt juhtunud. Nii mõnigi võib öelda, et need olid üheksakümnendad ja siis oli kõik võimalik, aga ma usun et kui see oli siis võimalik, siis on see ka praegu võimalik. Äkki peaks hakkama pankade aktsiaid endale kokku ostma, et ise ka sellest kasumist veidi kasumit teenida. Saaks kasvõi mõne teatripileti raha aktsiatega teenida. Selles mõttes oleks parem olnud, kui poleks lavastust näinud, sest „Rahamaa“ annab liiga täpse ülevaate sellest kuidas rahapesuga tegeletakse ja see pole mingi maffia töö, vaid sellesse on segatud lausa eraldi panga osakonnad. Eks midagi võib olla kunstiliselt liialdatud ka, aga ma usun, et suurem osa laval nähtust on siiski tõde ja seega tekib tahtmine kõik oma rahad pangast välja võtta ja neid kodus sukasääres hoidma hakata. Samas keda need lihtinimese mõned tuhanded ikka nii väga huvitavad. Niisiis saab lisaks kunstilisele elamusele „Rahamaad“ vaadates ka päris suure õppetunni rahandusest.

Tegelikult mõtlesin ma kogu aeg, miks tuleb Eesti Draamateater Tartusse oma suvelavastust tegema. Ega teatrile see odav lõbu ei ole, isegi siis kui Tartu2024 raames ürituse korraldamiseks toetust saadakse. Sellele küsimusele sain teatrisse minnes muidugi vastuse, sest loo peategelane Artur (Tõnis Niinemets) on Annelinnast pärit noormees, kes on pidanud üles kasvama vaestes oludes ja kes tahab rikkaks saada. Ühel päeval kohtub Artur oma vana lapsepõlvesõbra Oliveriga (Karmo Nigula), kes on Tallinnasse kolinud ja elab seal head elu ning lubab seda elu ka Arturile. Hea elu saabubki, aga mis hinnaga, seda mõistab Artur alles liiga hilja. Kohati tundus mulle, et „Rahamaad“ saabki mängida ainult Tartus, sest Annelinn on siinsamas ja sama lähedal on ka Tigutorn, kuhu Artur oma emale lõpuks korteri ostab. Ja võib-olla on keegi isegi neid Olegi treenitavaid jäähokipoisse Anne kanalil treenimas näinud. Tekstis mainitud kohtade lähedus loob tunde justkui vaataksime oma naabripoisi tõusu (ja ka langust) karjääriredelil ja see teeb loole kaasa elamise veelgi põnevamaks. Ma muidugi ei tea, mis autor Mehis Pihla peas toimus, kui ta Arturi Annelinna elama pani. Sama hästi oleks Artur võinud olla pärit ka Musta- või Lasnamäelt, aga mulle Tartlasena meeldib et suured (teatri)sündmused Tartus juhtuvad.

Ühelt poolt ongi lavastus kindlasti nii kaasahaarav just seetõttu, et üks rikkaks saada sooviv Artur on meis kõigis peidus, kas me siis julgeme seda tunnistada või mitte. Tegelikult pole vahet kas me oleme pärit Annelinnast, Lasnamäelt või Kakumäelt, soov head elu elada, on meil kõigil täpselt samasugune. Kes meist poleks tundnud tahtmist osta oma vanematele uhkemat elamist, kanda ise kalliste brändide riideid ja saada endale naiseks/meheks just täpselt seda meie unistuste kaaslast kes ütles, et ta ei hakka never-ever meie kaaslaseks. Aga raha muudab kõike ja raha eest on isegi see never-ever kaaslane nõus inimestele järgi jooksma. Samas näitab lavastus ka seda, mis selle näiliselt hea ja ilusa elu ning töö taga tegelikult peidus on, mida kõrvaltseisjad sageli ei tea. Kui lavastuse alguses tundiski keegi Arturi üle veidi kadedust, siis lavastuse lõpus hingavad ilmselt kõik kadetsejad kergendatult ja tunnevad rõõmu selle üle, et neil pole selliseid üleöö rikkaks saanud inimeste probleeme. Vahel on hea vaene olla. Nii vaene, et jõuaks teatripileteid osta.

Teisalt on lavastus äärmiselt kaasahaarav oma kunstilise ülesehituse poolest. Lavakujundus koosneb sisuliselt kolmest suurest valgest kuubikust, kuhu on loodud erinevad toad. Ühes Arturi ema Annelinna korter, mis hiljem muutub Arturi ja Regina elutoaks. Teised kaks kuubikut kujutavad suure panga ruume – koosolekute ruumi ja ühte kabinetti, kus Arturi osakond töötab. Kuna kuubikutel olid rattad all, sai neid sõidutada erinevatesse nurkadesse ja nii näidata tegevust ka näiteks läbi akna, kui vaja. Kuna kogu lavastust filmiti paralleelselt kahe kaameraga ja kuvati kuubikute kohal olevale suurele ekraanile, siis tekkis mul väga mitmel korral tunne justkui vaataksin ma kinos rahapesust rääkivat filmi. Kaameranurgad, kuidas näitlejaid filmiti, lihtsalt lõid filmiliku atmosfääri. Pidin endale päris mitmeid kordi meelde tuletama, et näitlejad on ekraani all ja teevad seal etendust ja sundisin end vahel neid ka vaatama. Iseenesest oli see „sundimine“ hea, sest siis sai näha milliseid liigutusi näitlejad tegelikkuses teevad ja võrrelda seda sellega, kuidas see kaamera ees välja näeb. Kohati oli selline tunne nagu oleks filmivõtteid vaatama sattunud, ainult et kõik stseenid filmitakse järjest ja ilma ühegi režissööri poolse katkestuseta. Kuna publikuhuvi on suur, siis tegelikult on sellest lavastusest imelihtne filmi teha ja seda kõikidele soovijatele näidata.

Teine kaasahaarav element oli Maria Fausti muusika. Kõik, kes mind rohkem tunnevad, võivad kinnitada, et ma ei tantsi. Aga kohe kui bänd muusikat mängima hakkas, hakkas mul jalg tatsuma ja ma oleks tahtnud täiega rokkima hakata. Võib-olla oli asi veidi ka selles, et mulle saksofon väga meeldib ja Maria Faust mängis saksofoni kogu hingega. Mingitel hetkedel mõtlesin, et kuidas järsku saalis nii vaikne on, et ma kuulen kuidas kaaspublik köhatab ja endale tuult lehvitab. Sain aru, et bänd sel hetkel ei mänginud. Neid vaikusehetki oli väga vähe ja need pigem olid ehmatavad. Need kohad, kus tuli kogu äge elu kõrvale heita ja vaadata endasse, et endalt küsida, mida ma elult tegelikult tahan. Kuna ma pole muusikat õppinud ja ma olen üsna muusikakauge inimene, siis ma muusikalist kujundust rohkem ei oskagi kirjeldada, kui et see oli kaasahaaravalt hoogne. Eriti meeldis mulle Anne Veski kaverdamine. Ma uskusin mõneks sekundiks päris kindlalt, et Liisi (Hanna Jaanovits) ja Oliveri (Karmo Nigula) pulmas tuleb nurga tagant välja päris Anne Veski, aga see hoogne Maria Fausti saksofonil alustatud „Jätke võtmed väljapoole“ oli veelgi parem kui päris Anne Veski. Oleks tahtnud ise seal pulmas hommikuni tantsida. Tahan vist selle kõigega öelda lihtsalt seda, et ka täiesti muusikakauged inimesed ei suuda kogu etenduse jooksul muusikaliselt kujunduselt ja bändilt silmi ja kõrvu ära pöörata.

Ja siis on otseloomulikult suurepärased näitlejad, ilma kelleta seda kõike sündida poleks saanud. Kuna näitlejaid oli palju, siis igaühe kohta midagi konkreetset öelda on keeruline. Mitmed näitlejad tegid ka väga erinevaid rolle, sest tegelasi, kes paariks sekundiks lavale ilmusid, oli palju. Näiteks võis Taavi Teplenkov ühel hetkel kehastada Vene maffiat, kes korraldas pankuritele suure peo, kuid järgmisel hetkel oli ta juba advokaat, kes rahapesijaid kaitses, või Telliskivi loomelinnakus asuva hipsterliku toidukoha kelner. See on ainult üks väike näide, sest neid rolle oli palju ja need vahetusid kiiresti. Eraldi tooksin veel välja pangadirektorit kehastanud Gerd Raudsepa, kelle tants selle üle, et pangal nii hästi läheb, oli minu jaoks üks etenduse nauditavamaid hetki. Ja otse loomulikult ei väsi ma imestamast kui hea draamanäitleja on Tõnis Niinemetsas peidus. Pikki aastaid olin arvamusel, et Niinemets oskab ainult nalja teha, aga tegelikult on ta üks nauditavamaid draamanäitlejaid. Lisaks on mul hea meel, et äsja lavaka 31. lennu lõpetanud Hanna Jaanovits on Draamateatrisse tööle asunud ja kindlasti saab teda tulevikus väga huvitavates rollides näha. Näiteks sel korral üllatas Jaanovits koos Helena Lotmaniga mind oma balletti oskusega. Ma olin kindel, et neli baleriini on päris baleriinid, aga väga suur oli minu üllatus, kui selgus et kaks luike on head draamanäitlejad.

Kui ma pikalt kirjutan, siis leian tegelikult iga näitleja juures midagi, mis mind üllatas. Aga kuna trupis oli 16 näitlejat, siis igaühe kohta ühe lause kirjutamine läheks väga pikaks. Kuigi reedel oli alles teine etendus, siis ei kohanud ma mitte ühtegi nõrka näitlejatööd. Korraks mõtlesin enne etendust, et miks näitlejaid nii palju peab olema, kuid kõik olid vajalikud ja sekundiks ka ei tundunud mulle, et keegi on laval mõnel hetkel üleliigne. On tegemist ikkagi rahvusvaheliselt eduka suure pangaga, seal peabki palju inimesi ja sagimist olema. Kuigi pean tunnistama, et teine vaatus oli minu jaoks veidi tempolt aeglasem ja kippus venima, siis isegi nendel hetkedel ei tundunud mulle, et keegi oleks laval üleliigne.

Hea lugeja võib nüüd mõelda, et kas tõesti oli kõik nii suurepärane, et ma pole veel mitte ühtegi laitvat sõna lavastuse kohta öelnud. Minu ainus negatiivne emotsioon oli seotud istekohtadega. Nimelt oli igasse ritta tekkinud lisaks 0 istekoht, mis tähendas ilmselgelt seda, et read olid päris tihedalt rahvast täis tuubitud ja mul oli veidi tunne nagu ma oleks kilukarbis. Aga see oli tõesti ka ainus negatiivne asi kogu lavastuse ja korralduse osas.

Kui pileteid veel saada oleks, siis ma julgeksin lavastust soovitada, aga kuna kõik piletid on selleks suveks välja müüdud, siis pole sellest soovitusest kellelegi kasu. Loodetavasti siiski leiate sel suvel midagi head, mida vaatama minna.

 

Autor: Mehis Pihla
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Helilooja: Maria Faust
Helikujundaja: Lauri Kaldoja
Videorežissöör: Ove Musting
Peaoperaator: Ivar Taim
Operaator: Péter Kollányi
Koreograaf: Eve Mutso
Osades: Tõnis Niinemets, Karmo Nigula, Markus Luik, Viire Valdma, Märten Metsaviir, Gert Raudsep, Hanna Jaanovits, Helena Lotman, Inga Salurand, Nikolai Bentsler, Christopher Rajaveer, Taavi Teplenkov, Raimo Pass, Kersti Heinloo, Melani Mõtlik, Kersti Kuuse
 
Muusikud:
Maria Faust – saksofon, kapellmeister
Mads Hyhne – tromboon
Oscar Andreas Haug – trompet
Toomas Oskar Kahur – tuuba
Ahto Abner – löökpillid
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri koduleheküljeltkoduleheküljelt.


04/06/2024

Oscar ja Roosamamma

 Teater Sagittario etendus 3. juunil 2024 Jõgeva Kaunite Kunstide Kodus

Foto: Aivar Kokk


See oli minu õeks õppimise ajal (umbes aastatel 2009-2012), kui üks meie õppejõududest soovitas vaatama minna Rakvere Teatri lavastust “Oscar ja Roosamamma. Kirjad jumalale”, mis räägib 10-aastasest vähki surevast poisist. Suurte meditsiinihuvilistena ja eks see teatrihuvi oli mul juba vaikselt ka tekkimas, läksimegi kooskursaõdedega Tartus toimunud külalisetendust vaatama. Osades olid toona Üllar Saaremäe ja Ines Aru. Kuigi lavastus oli äärmiselt kurb ja tekitas palju pisaraid, läks see nii südamesse, et tahtsin seda kindlasti veel näha. Kahjuks rohkem ei õnnestunudki Rakvere Teatri lavastust näha, sest see vist võeti mängukavast maha või polnud mul enam aega. Igatahes rohkem ma seda ei näinud.

Siis aga avastasin selle aasta alguses, et Miksteater hakkab seda lavastust mängima ja mõtlesin, et ma pean seda nägema. Kahjuks kevadhooaja etenduste ajad kuidagi ei sobinud ja nii ongi Miksteatri versioon mul praeguseks veel nägemata. Aga siis jäi mulle silma, et Teater Sagittario mängib Jõgeval mõned üksikud korrad „Oscar ja Roosamammat“. Suutsin ühe sobiva kuupäeva leida ja ostsin kiiresti piletid ära. Piletite ostmisega oli nii kiire, et ega ma väga palju sellesse ei süüvinud et kus täpselt lavastust mängitakse. Teadsin, et mul on piletid 3. juuniks ja etendus algab kell 18 ning mängivad Üllar Saaremäe ja Tiina Mälberg.

Panin siis esmaspäeval Waze rakendusse Jõgeva Kaunite Kunstide Kodu aadressi sisse ja hakkasime sõbrannaga sõitma. Kohale jõudes selgus, et Kaunite Kunstide Kodu on kirik ja et lavastust mängitaksegi kirikus. Minu esimene mõte oli muidugi see, et kirikus ma polegi veel teatris käinud ja äge on uutes ning huvitavates kohtades teatris käia. Iseenesest võib mõningatele inimestele kirikus teatri tegemine veidi kummaline tunduda, aga ometigi on ajaloost teada, et esimesed teatrietendused on just kirikus peetud ja kirikuga seotud.

Kui konkreetse lavastuse peale mõelda, siis sobis kirik tegevuspaigaks väga hästi, sest lavastus räägib peamiselt usust ja lootusest ning nende leidmiseks pöördub Oscar iga päev Jumala poole. Korraks viskasin sõbrannale nalja, et kirikust paremaks mängukohaks oleks ainult haigla saanud olla kuna tegevus siiski toimub haiglas ja siis poleks pidanud kirikusse haiglapalati atmosfääri looma. Aga haigla on selline koht, et seal teatrit teha on veidi keerulisem kui kirikus, sest haiglas ikkagi on valdavalt kogu aeg patsiendid sees. Kuigi Tartu vana lastehaigla seisab tühjana, see tundub isegi nagu idee... Samas on tegemist uue kirikuga ja nagu mu sõbranna ütles, siis kõik uued kirikud näevad ühtemoodi valged ja steriilsed ja igavad välja. Kui sellele valgele steriilsusele lisada mõned haiglasirmid ja üks haiglas kasutatav protseduuritool (see tool, mida saab nt verevõtukabinetis nii istuvasse kui ka täislamavasse asendisse panna), siis saab kirikust täitsa usutava haigla teha. Selles osas oli kirik haiglast parem, et kui Oscar Jumala poole pöördus, siis kirikus tundus see kontakt justkui suurem olevat. Kahju on ainult sellest, et lava oli niimoodi üles ehitatud, et Jumala poole pöördudes jäi Oscarile altar ja altari kohal olev püha perekonda kujutav vitraaž selja taha. Minu meelest oleks ümber pööratud asetsus parem olnud, sest siis oleks Oscar otse altari ja vitraaži poole rääkinud, kuid siis oleks ka altar publiku selja taha jäänud ja ma pole kindel, kas see on kirikus lubatud, et inimesed istuvad saalis seljaga altari poole.

Kui nüüd aga siiski etenduse juurde tagasi tulla, siis jäin enam-vähem sama rahule nagu siis kui ma Rakvere Teatri lavastust vaatamas käisin. Peamiselt seetõttu, et Üllar Saaremäe on ikka sama andekas ja suudab väga hästi mängida 10-aastast vähihaiget poissi kui ka poisi sõpru ja vanemaid. Need ilmed ja intonatsioonid mida Saaremäe tegi, olid lihtsalt nauditavad ja kui ta katkise protseduuritooliga maadles, siis oli see päris humoorikas. Esimese paari sekundi jooksul kui Saaremäe ja Mälberg ruumi sisenesid, oli mul tunne justkui oleks ma täpselt seda sama Rakvere Teatri etendust vaatamas, korraks tundus et Saaremäel on isegi sama pidžaama seljas. Tegelikult on siiski tegemist täiesti erinevate lavastustega. Kuigi Saaremäe ilmselt teeb lihasmälu järgi üsna sarnase rolli kui toona Rakveres, siis Roosamammat kehastav Mälberg teeb minu meelest kogu lavastuse täiesti teiseks. Oma jutu järgi on Roosamamma hästi vana ja enne haiglasse tööle tulemist elanud karmi elu kätsijana, siis mäletan et Aru kehastatud Roosamamma mõjus kuidagi lahke ja soojana ja oli vanuse poolest usutavam. Mälberg seevastu tundus Roosamammana jällegi konkreetsem ja karmim kuid siiski oli seal ka seda hoolivust ja armastust tunda mis Roosamammal olemas peab olema. Kõige rohkem mind vist häiriski see, et Mälberg polnud piisavalt vana ja mõjus liiga krapsakana, kuigi Oscar kirjeldas teda vana inimesena kellel on liikumisega raskusi. Ja mingil põhjusel tundub mulle, et sellised vanad ja hoolivad haiglatädid peaksid ikkagi veidi korpulentsemad olema, mida ka Mälberg pole. Aga see on puhtalt minu viga. Tegelikult teises vaatuses polnud mul enam mingit vahet, sest ka Mälbergi Roosamamma oli juba väga omaseks saanud ning tema armastus ajas mu korralikult nutma.

Võib veidi masohhistlik tunduda minna vaatama etendust kus kindlasti saab nutta, sest mida muud saab ühe vähihaige 10-aastase poisi loo vaatamine pakkuda? Aga Roosamamma paneb Oscari mängima mängu, kus iga tema elada jäänud päev on justkui 10 aastat. Nii saab Oscar esimese päevaga 10 aastaseks, teisel päeval elab läbi elu raskeima osa ehk puberteedi, sellele järgnevad abielu, keskeakriis ja vanadus kuni lõpuks Oscar sureb. See mäng annab justkui lootust, et kõik polegi nii õudne ja tegelikult võib elu täitsa ilus olla. Mis seal salata ega silmad läksid päris tihti vesiseks, aga kui viimase kirja Jumalale kirjutas Roosamamma, sest Oscar oli hommikul surnud, siis pidin päris hoolega pisaraid pühkima, et need mööda põski alla ei voolaks. Õnneks nägin ka mehi sama tegevat, seega polnud asi minu märjas kohas asuvates silmades. Nagu ma ütlesin, siis Saaremäe mängib nii hästi ja Eric-Emmanuel Schmitt on kirjutanud väga hea teksti kus 10-aastane räägib paljuski nendest elusündmustest (nt abielu, laste saamine, vananemine) mida ta kunagi kogeda ei saa, sellise elutarkusega nagu ta oleks siiski kõike seda kogenud. Ja see teeb lavastuse soojaks ja kohati humoorikaks kui vaadata elu 10-aastase silmade läbi. Seega ei saa kahe tunni jooksul mitte ainult krokodillipisaraid valada, vaid saab ikka päris palju ka naerda ja mõnusat huumorit nautida. Kui ma hoolega järgi mõtlen, siis tegelikult neid muhelema panevaid hetki oli minu jaoks isegi rohkem kui pisarat välja kiskuvaid hetki.

Teisalt paneb see sama elu nägemine läbi vähihaige poisi silmade mõtlema väga paljude sügavamate asjade peale. Näiteks kui tugevad on lapsed ja kui nõrgad on sageli täiskasvanud ning kui palju saavad lapsed sellest aru, mida vanemad neile rääkimata jätavad või nende eest varjata püüavad. Mulle meeldis ka see mõte, kuidas haiged saavad töötajate ja kaaspatsientide käitumise muutumise järgi aru milline nende tervislik olukord tegelikult on ja nad suremas on. Kuigi ma seda endale teadlikult ei tunnista, siis tabasin end eile mõttelt, et me tõesti muutume surijatega tegeledes kohmetuks ning hakkame teistmoodi käituma ja rääkima ning väldime suremise teemat. Aga kas alati peab seda vältima, ehk oleks just vaja surmast ja suremisest rääkida, et inimene saaks enda allesjäänud aega kasutada selleks, mis talle oluline on. Kõige enam jäi mulle etendusest kõlamagi just see mõte, et elu tuleb elada nii, et sa ühtegi päeva sellest ei kahetse ja iga päeva tuleb nautida. Olen ise ka üritanud ikka iga päev midagi head leida, aga enamasti on argipäeva murede kõrval see pisikeste rõõmsate asjade märkamine keeruline, sest kõik muu tundub tähtsam ja olulisem. Seega on „Oscar ja Roosamamma“ hea meeldetuletus sellest, et ka pisikesed asjad on olulised ja igas päevas tuleb midagi head märgata.

Kui nüüd siiski üks negatiivne asi ka välja tuua, mis mu teatriõhtut varjutas, siis selleks oli just see sama moodne ja uus Jõgeva kirik. Google andmetel on kirik alles 2023 aasta detsembris avatud, mis tähendab et tegemist on ilmselt kõige moodsama ja uuema kirikuga, milles ma kunagi viibinud olen. Minu arusaamise järgi peaks kõikides uutes hoonetes olemas olema ventilatsioon ja konditsioneer. Aga sellest saalist puudusid mõlemad ja nii üritasin ma kogu etenduse aja endale kavalehega tuult lehvitada, et mitte keset etendust ära minestada. Kusjuures ma polnud ainus. Mind paneb imestama, et keegi ära ei minestanud, sest ma olin saalis üks nooremaid inimesi. Aga võib-olla on vanematel inimestel tugevam tervis ja nad taluvad ilma värske õhuta palavat ruumi minust paremini. Ma saan aru, et palavad ilmad olid ja ruumid ongi palavad, aga lisaks palavusele polnud seal kirikus ka õhku. Mul oli saali astudes täpselt selline tunne nagu ma oleks sattunud vanasse nõukogudeaegsesse hooldekodusse, sest see kiriku lõhn meenutas mulle väga seda. Ja ma enda meelest olen haiglas töötades igasuguste selliste lõhnade vastu üsna immuunseks muutunud. Igatahes oli selles palavas ja umbes ruumis keeruline etendusele keskenduda. Sain end siiski lohutada sellega, et näitlejate olukord on veel hullem, sest nende kostüümid olid paksemad ja mitmekihilisemad ning ma nägin kuidas Saaremäel lihtsalt higi voolas ning ta näolt higi ära pühkis. Õnneks oli vaheajal võimalus õues jahedat õhku nautida ja see ilmselt mu teatriõhtu päästiski ,sest väga mitmel korral tundsin kuidas pilt silme ees uduseks läks ja see polnud kuidagi pisaratega seotud ning juba hakkas selline kerge tunne tulema, mis tavaliselt enne ära vajumist tekib.

Kui palavus ja õhupuudus välja jätta, siis mulle etendus väga meeldis. Kuna saal on pigem väike, siis on näitlejad hästi lähedal ja tekib mõnusalt intiimne õhkkond. Samas tähendab see ka seda, et näitlejad näevad nutvaid inimesi, aga eks see ole neile tunnustus hea töö eest. Neile, kes kunagi Rakvere Teatri lavastust nautisid, neile kindlasti meeldib praegune lavastus ka. Kõik need, kes pole sellest lavastusest midagi kuulnud, siis soovitan soojalt. Eriti soojalt soovitan kõikidele tervishoiutöötajatele ja neile kes surmaga lähedalt kokku puutumas on. Ehk paneb sureva poisi maailma nägemine teid surma peale teise pilguga vaatama. Kellel antud lavastuse vastu huvi on, siis Jõgeval on tulemas kaks viimast etendust 10. ja 11. juunil kuid Harjumaal Ohtu mõisa teatritallis saab sama lavastust näha 13. - 16. augustil.

 

Autor: Eric-Emmanuel Schmitt
Tõlkija: Indrek Koff
Lavastaja: Üllar Saaremäe
Kunstnik: Ketlin Saaremäe
Valguskunstnik: Märt Sell
Muusikaline kujundus: Tarmo Linnas
Osades:
Üllar Saaremäe – Oscar
Tiina Mälberg – Roosamamma
 
Kellel huvi tekkis, siis pileteid saab PiletilevistPiletilevist.

01/05/2024

Raamatud 2024: aprill



Kevadega on mul see mure, et ilmad on ilusad ja ma tahan rohkem õues olla ja ringi liikuda. See aga tähendab ainult seda, et lugemiseks jääb paratamatult vähem aega. Iseenesest võiks muidugi õues ka lugeda ja ilma nautida, aga need aprilli ilmad pole veel nii soojad.

1. Blake Crouch "Geenilõks" - Julgen öelda, et see raamat sattus minuni pooleldi läbi juhuse. Tellisin veebruaris Heliose kirjastuse sünnipäeva kampaania ajal endale raamatuid ja kuidagi tundus, et "Geenilõks" võiks olla põnevik, mis mulle meeldib. Peamiselt seepärast, et see räägib geenide muutmisest ja see veidi on meditsiiniga seotud ju. Esimeste lehekülgede jooksul tundus, et see raamat pole kohe üldse minu jaoks. Liiga palju ja liiga detailne info erinevate geenimutatsioonide kohta. Ega ma tegelikult ei tea, kas see info vastas tõele või oli väljamõeldis, sest ma pole neid geenide nimetusi õppinud ja seega ei tea nendest midagi. Igatahes on raamatu peategelane Ameerika Geenikaitseagentuuri agent, kelle ülesanne on takistada ebaseaduslike laborite tööd, mis tegelevad inimeste geenimutatsioonide loomisega. Kuigi algus tundus veidi keeruline ja seetõttu igav, siis edaspidi ikka oli veidi põnevust ka, sest peategelasel oli vaja maailm ära päästa. Kahjuks seda geenijuttu oli liiga palju ja kui kõik see vahele jätta (sest ausalt öeldes mind jätab igasugune pikk loetelu tähtedest ja numbritest ükskõikseks, kui see mulle midagi ei ütle) oleks raamatu lugemine veidi kiiremini läinud. Selles mõttes oli sisu üllatav, et ega väga palju pole fantaseeritud sel teemal, mida geenide muutmine ja sellega kaasnev biorelv ühiskonnale teha võiks. Aga nii palju põnevust raamat siiski ei pakkunud, et lugedes hinge kinni oleks pidanud hoidma. Päris ausalt öeldes pidin end isegi natukene sundima raamatut kätte võtma. Tavaliselt põnevike puhul tahan ikka kiiresti raamatu läbi saada, et lõpplahenduseni jõuda. Seega pigem soovitaksin keskmisest suuremale geneetika fännile. Teistele pigem mitte nii väga.

2. Jodi Picoult ja Jennifer Finney Boylan "Hullutav mesi" - See oli peamine raamat, mille pärast ma Heliosest veebruaris tellimuse tegin. Olen enda teada kõik Jodi Picoult´i eestikeelsed raamatud läbi lugenud ja mulle tema kirjastiil meeldib. Alati leidub tema raamatutest mingi sotsiaalse või ühiskondliku kitsaskoha, millele ma varem mõelnud ei ole, kuid raamatut lugedes selgub, et konkreetne grupp inimesi on väga keerulistesse oludesse sattunud. Sel korral on Picoult endale kaaskirjaniku  ka leidnud, mis veidi tegi raamatut teistsuguseks kuid laias laastus oli ikka tegemist selle hea psühholoogilise stiiliga, mis mulle Picoult´i juures meeldib. Kui Picoult on ka varem enda raamatutes kasutanud seda võtet, et erinevad peatükid räägivad sündmustest erinevate inimeste vaatenurgast, siis sel korral oli kaks tegelast ja kumbki autoritest kirjutas ühe tegelase liini. Pealkirja järgi võiks arvata, et tegemist on mesilastest rääkiva looga, aga tegelikul on üks tegelastest mesinik ja ta muuhulgas räägib vahepeal mesindusega seonduvast. Tegelik süžeeliin on ikkagi mesilastest erinev. Raamat keskendub üsna valusalt transinimeste teemale ning teise sisuliinina jookseb läbi ema lugu, kes peab üle elama oma poja kohtuprotsessi, milles teda süüdistatakse oma tüdruksõbra tapmises. Igatahes mulle raamat meeldis ja lugemine läks kiiresti. Kuigi tegemist on ilukirjandusega, siis veidi sain oma maailma transinimeste osas ka avardatud. Kusjuures raamatu teine autor Jennifer Finney Boylan on ise ka transnaine ja just tema kirjutatud on Lily peatükid, mis keskenduvad transtüdruku vaatenurgale kogu asjast. Seega ma usun et kuigi tegemist on ilukirjandusliku teosega, on transinimeste temaatika päris tõetruult kajastatud. Soovitan lugeda nendele, kellele pigem veidi mõtlemapanevad lood meeldivad.

3. Lia Virkus ja Siire Vanaselja "Aias sajab saia" - Ma ei oskagi öelda, kas tegemist on aiapidaja kalendri, inspiratsiooniraamatu või kokaraamatuga, sest raamatust leiab nii üht kui teist. Oma helesinistes unistustes on mul ka kena maamaja koos ilusa haljastusega. Reaalsuses õnneks pole, sest ma tean, et see nõuab suurt ja rasket tööd ja seda suurt tööd ma aias teha ei oskaks ilmselt. Aga teiste ilusaid aiapilte võin ikka vaadata. Tegelikult meeldiks mulle enda aias vaikselt nokitseda ka. Seega oli hea häid nippe lugeda, näiteks kuidas vanu kristallnõusid talvises aias sillerdavateks päikesepüüdjateks muuta. Eriti meeldib mulle aga erinevatest aia ja loodussaadustest hoidiseid teha. Seega sirelisiirupi retsept läheb kindlasti käiku. Sellised veidi teistsugused retsepti meeldisid mulle raamatu juures kõige enam ja need said kõik juba ära markeeritud, et vajadusel kiiresti õiged retseptid üles leiaks. Ühesõnaga hea raamat, mida vahepeal sirvida kui tahaks vaadata mida mingil kuul aias teha (sest raamat on kuude järgi ära jaotatud). Samas saab raamatut sirvida ka siis kui pole ideed, mida süüa teha või kui tahaks midagi huvitavamat enda aiaga teha. 

4. Jennifer Moss "Läbipõlemisepideemia" - Nägin seda raamatut mõnda aega tagasi ja kuna sel perioodil olin ilmselt ise läbi põlenud, siis tundus et tahaks selle teema kohta veidi rohkem teada saada. Raamatu lugemiseni jõudsin alles nüüd, aga teema on jätkuvalt aktuaalne. Ma natukene lootsin, et raamat annab veidi konkreetsemaid juhiseid töötajatele, kes on läbi põlenud. Aga ega seal tegelikult vist mingeid teisi juhiseid polegi vaja kui piisavalt puhata ja võib-olla töökohta ka vahetada. Tegelikkuses on raamat eelkõige mõeldud juhtidele ja keskendub sellele miks inimesed läbi põlevad ning mida juhid saaksid enda asutuses teisiti teha, et läbipõlemist ennetada. Sest üllataval kombel pole läbipõlemine mitte töötaja enda süü, vaid tegemist on organisatsioonist ja juhtimisest tingitud probleemiga. Eks lugedes sain endale ka nippe, mida kasutada, et end hoida ja milliseid märke organisatsioonide ja juhtide juures märgata, mis võivad läbipõlemiseni viia. Kõikidele juhtidele kohustuslik lugemine. Kindlasti hea silmaringi avardamiseks ka kõikidele teistele, kes teema vastu huvi tunnevad.

 

Loodetavasti jõuan mais veidi rohkem raamatuid läbi lugeda, sest minu enda jaoks tundub neli raamaut kuus ikka väga nõrga tulemusena.

Pidu riigikogus

25. Aprill 2024 Temufi etendus Võru kultuurimajas Kannel

Foto: Kevin Kohjus

Ma pole eriline komöödiate austaja ning poliitikast ei tea ma ka väga midagi. Seega on isegi veidi kummaline, et ma läksin teatrisse vaatama poliitilist komöödiat. Aus olles läksin teatrisse peamiselt ainult seetõttu, et olen vist suurema osa Temufi lavastustest ära näinud ja tahtsin seda joont hoida. Ja tegelikult oli teatrisse mineku isu ka. Kuigi sõbranna ütles, et ta luges arvustust, kus lavastuse kohta väga palju positiivset ei kirjutatud. Seega ma veidi olin negatiivselt häälestatud, aga see mind tagasi ei hoidnud.

Teatrisse jõudes ja saalis ringi vaadates tundus, et ma olin üks kõige noorematest publiku seas ja äkki see kuidagi mõjutas minu arusaamist asjast. Sest mulle tundus, et ma olin ainus inimene saalis, kes pidevalt ei naernud. Jah, lavastuse lõpuosas oli stseen, kus plaksutamist lasti lindi pealt ja näitlejad siis vaatasid, et kes see üks aktivist on, kes iga sõna peale plaksutab. Samas olid minu ümber reaalsed inimesed, kes peaaegu iga nalja peale naersid ja vahel ka aplodeerida tahtsid, sest nali oli nii naljakas. Ma ei tea, minust läksid need naljad mööda. Äkki on tõesti asi selles, et mul pole kodus televiisorit ja ma ei loe väga põhjalikult ka ajalehti ja seega pole ma kõikide poliitikas kõmu tekitanud draamadega kursis. Mailis Repsi kohvimasina saaga ja Jüri Ratase autosse ostetud joogid olid mulle tuttavad, aga nende pihta on juba nii palju nalju tehtud, et need polnud minu jaoks enam naljakad. Võib-olla oli seal uuemaid nalju ka, aga nendele ma väga pihta ei saanud.

Muidu lavastuse idee on selles, et kolm lihtinimest - põllumees, õpetaja ja näitleja otsustavad riigikokku minna ja muutuvad seal ise samuti poliitikuteks. Selles mõttes olid tegelased hästi valitud, sest põllumehed ja õpetajad streigivad pidevalt Toompeal. Ka näitlejad hakkavad järjest rohkem oma õigustest rääkima. Tervishoiutöötajad oleksid võinud ka esindatud olla, siis oleks kompott täielik olnud. Aga ma rahuldun sellega, et kliinikumi oli laulus mainitud. See vist oli üks nendest vähestest hetkedest, mis mind veidi muigama ajas. Eks mõned üksikud kohad olid veel, kus ma veidi naerda sain, aga siiski eeldaksin ma komöödia puhul veidi rohkem naeru.

Kuigi naljad mulle otseselt ei meeldinud, siis kogu lavastust ma päris maha ei teeks. Näitlejad olid iseenesest väga head. Eriti hästi mängisid nad väikeseid lapsi. Kuigi see, miks nad lapsi mängisid, jäi mulle arusaamatuks, aga iseenesest oli seda äge vaadata. Samamoodi oli äge vaadata kuidas Veikko Tääri kehastatud põllumees Mihkel riigikogu ees uut eelnõu ette luges ja kokutas. Selleks, et nii valesti ja naljakalt teksti lugeda, peab veidi harjutama, sest õigesti on palju lihtsam rääkida. Lisaks meeldisid mulle need üksikud tantsustseenid ja muidugi see juba mainitud laul. Jah, nende kõikide kohta võib küsida, et milleks neid lavastuses vaja oli ja terviku mõttes olid need otsused minu jaoks küsitavad, aga teatrisse saab minna ka nii, et terviku asemel vaadata näitlejate head tööd.

Ja minu hinnangul on näitlejad ainus põhjus, miks seda lavastust vaatama tasub minna. Võin julgelt öelda, et enamus minu naermistest olid põhjustatud just näitlejameisterlikkusest, mitte valmis kirjutatud tekstist. Võib-olla jäid mul mõned osad tekstist ka seetõttu vahele, et ma vaatasin näitlejaid ja jäin oma mõtetesse ning ei süvenenud teksti. Iseenesest oli lavakujundus tagasihoidlik (ilmselt seetõttu, et sellega oleks lihtne erinevates mängupaikades ringi sõita) ja seetõttu tuli näitlejate mäng paremini esile. Samuti oli lavakujundus lihtne, koosnedes vineerist plaatidest, mida rataste abil liigutati ja mis kujutasid vastavalt vajadusele kas riigikogu esimehe või esineja pulti. Kohati jäid minu jaoks terviku mõttes segaseks ka projektori abil nendele samadele vineerist plaatidele kuvatud videolõigud laval viibivate meeste tegevusest väljaspool riigikogu. Ühelt poolt ma saan aru, et need olid vajalikud selleks, et näitlejad jõuaksid kas riideid vahetada või rekvisiite võtta ja lava poleks sel ajal täielikult tühi. Samas tundsin mina, et ilma nende vaheklippideta oleks lavastusel minu jaoks sama efekt olnud.

Mina jäin teatriõhtuga rahule. Jah, eriliselt meeldejäävat teatrielamust ma ei saanud, kuid kui ma elaksin väiksemas kohas kus statsionaarset teatrit pole ja sinna selline lavastus ringreisile tuleks, siis oleksin ma väga õnnelik. Kui mul aga on paljude teatrilavastuste hulgast valida, siis ma ilmselt valiksin midagi sellist, mida ma pärast teatrisaalist lahkudes pikemalt mäletan, kui mõni tund. Samas ausalt öeldes olen kordades hullemaid lavastusi nägema juhtunud, seega on „Pidu Riigikogus“ minu hinnangul üsna keskmine teatrilavastus, mida vaadates meeldejäävat teatrielamust ei saa, kuid teatrisaalist lahkudes ei pea ka kulutatud raha ja aja pärast nutma hakkama.

 
Autor, lavastaja ja kunstnik: Peep Maasik
Helilooja-muusikaline kujundaja: Martin Aulis
Visuaalkunstnik: Taavi Kohjus
Dekoraator-butafoor: Eve Komissarov (Ugala)
Osades:
Veikko Täär
Lauri Kink
Silver Kaljula
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Temufi koduleheküljelt

20/04/2024

Leopoldstadt

 16. aprillil 2024 Vanemuise suures majas

Foto: Maris Savik

Rääkisin täna just sõbrannale, et ma käisin teisipäeval ilma pikema etteplaneerimiseta teatris. Lihtsalt kell 18 tuli teatrisse mineku isu, vaatasin et Vanemuises mängitakse "Leopoldstadt´i" kus mängib päris mitu minu Vanemuise lemmiknäitlejat ja sinna oli pileteid ka saada. Ma ise ka ei suutnud ära imestada kui elevil ma olin, kui seda kõike sõbrannale rääkisin. Sest ma oline enda üle uhke, et mul tuli teatrisse mineku isu, viimasel ajal on kõik korrad olnud nn tööl käimised Põlva kultuurikeskuses. Tundub, et mu teatris käimise isu hakkab vaikselt taastuma. Iseenesest on see väga positiivne uudis, sest suvel on nii palju ägedaid suvelavastusi tulemas, mida ma kindlasti vaadata tahan ja ilma teatrihuvita oleks end veidi keeruline teatrisse minema sundida.

Tunnistan ausalt, et sel korral teatrisse minnes küsisin endalt ikka päris mitu korda, kas ma tõesti tahan ühe juudi perekonna kannatusi vaatama minna. Et keegi valesti ei mõistaks, siis juutide vastu pole mul midagi, aga sellises ulatuses kannatusi, nagu juudid ajaloos neid üle on elama pidanud, ma ka vaadata ei taha. „Leopoldstadt“ just ühe suure juudi perekonna loost läbi 60 aasta räägibki. Olin üsna kindel, et ega see lugu kerge olema ei saa, aga ma päris selleks ikka valmis ei olnud, et nii mitmedki loo keskmes oleva Merzide perekonna liikmetest Auschwitzi gaasikambrites surevad. Ikka kuidagi loodad, et äkki on tegemist sellise looga, mis räägib kannatustest, aga hoolimata raskustest on lõpp ikkagi ilus. Seega olge hoiatatud, et pisaraid saab etenduse ajal valada.

Arvatakse, et Inglise näitekirjaniku Tom Stoppardi kõige uuem teos on osaliselt autobiograafiline. Nimelt oli Stoppard tegelikult Tšehhoslovakkiast pärit juut, kelle ema abiellus hiljem inglasega ning muutis laste nimed ära ning kasvatas lapsi inglastena, jättes neile nende juudi päritolust rääkimata. Sama stseen on lavastuses ka olemas, kuid veidi modifitseeritud kujul. Kes teab, millised lavastuses käsitletud sündmustest on veel pärit Stoppardi enda suguvõsast ja millised teiste Ida-Euroopa juutidega juhtunud. Kindel on see, et enamik sündmustest on juutidega reaalselt 20. sajandi esimeses pooles juhtunud. Eks midagi on siiski ka kunstilistel kaalutlustel Stoppardi (või siis lavastaja Tiit Palu) poolt juurde lisatud, et lugu mõjusam oleks. Vähemalt nii ma arvan.

Lugu algas Merzide ja Jakoboviczide suguvõsa liikmete tutvustamisega. Kes suguvõsas on perefirma pärija, kes matemaatikaprofessor, kes arst jne. Veidi arutati üleüldiselt 1899. aasta eluolu üle Viinis, sest seal just kogu tegevus aset leidiski. Kuna ma pole ajaloo ja veel eriti juutide ajalooga nii detailselt kursis, siis natukene oli keeruline aru saada, millistest sündmustest täpselt räägitakse. Nagu juba eespool mainitud sai, siis kogu tegevus leiab aset 60 aasta jooksul ja selle aja sees leidsid aset igasugused koledused. Hitlerist ja aarialastest olin ma kuulnud ja sellest osast sain väga hästi aru, aga Kristalliööst ma varem kuulnud polnud. Seega on lavastus lisaks teatrielamuslikule aspektile ka ajalooliselt hariv. Suures osas pakub abi kavaleht, mida kahjuks minu külastuse ajal osta ei saanud ja leppida tuli teatri kodulehel oleva elektroonse kavalehega. Seega on mul veidi kahju, et ma kavalehte alles hiljem kodus lugesin, mitte ei saanud paberkandjal seda teatris olles lugeda. Ehk oleks mõned laval toimuvad sündmused mulle paremini arusaadavamad olnud. Kui keegi, kes planeerib teatrisse minna, seda postitust lugema juhtub, siis ma soovitan enne teatrisse minekut kodus kavalehe läbi lugeda.

Eks minu jaoks tegi jälgimise veidi raskeks ka see, et tegelasi oli laval palju ja kuna sündmused toimusid erinevate ajastute jooksul, siis tegelased vananesid ja veidi pidi mõtlema, et kes keegi on. Eriti segadusse ajasid mind need tegelased, kes esimeses stseenis olid väikesed lapsed ja hiljem juba noored, sest väikeste laste puhul vist nimedest väga ei räägitut ja siis pidin veidi nuputama, et kes noortest kelle laps on ja kuidas kõik tegelased seotud on. Õnneks kuvati seinale küll sugupuu ka, mis veidi seda asja lihtsamaks tegi. Tehniliselt see sugupuu mõistmine nii oluline polegi, sest oluline oli perekonna lugu üldiselt, aga ma ikka üritasin aru saada, kes on kelle laps ja siis läks fookus vahepeal laval toimuvalt ära. Kuna mulle perekonnalood, ja eriti sellised kus draamat ka jätkub, meeldivad siis üldjoontes jäin lavastusega rahule. Teise vaatuse lõpp jäi minu jaoks veidi venima. Ma saan aru küll, et seda oli vaja selleks et noor Leo panna mõistma oma juudi päritolu, kuid seda oleks kuidagi kiiremini võinud teha. Mulle oleks piisanud sellest, kui mainitakse ära, kes kuidas suri, kuid kogu see Leo päritolu leierdamine muutus veidi igavaks. Garderoobi järjekorras seistes kuulsin ka teistelt sama arvamust, et see oli veidi jokutamine ja kiskus natukene igavaks ning selle osa oleks võinud vahele jätta.

Võin eksida, aga minu meelest oli see Vanemuise sotsiaalmeedia, milles teater nimetas „Leopoldstadt´i“ suurlavastuseks. Kui vaadata, mis praegu maailmas toimub ja kuidas kõik sõdivad, kusjuures ka juutide põlisel kodumaal Iisraelis on sõda, siis on lavastus ka tänapäeval teemade osas aktuaalne ja seega saab öelda, et tegemist on olulise lavastusega. Siiski tundub mulle, et peamiselt teevad lavastuse suureks näitlejad, keda teeb kaasa väga arvestatav hulk. Eks mõned näitlejad saavad laval rohkem olla ja teised tulevad lavale ainult üheks mõne minutiliseks stseeniks. Seega ma kõiki näitlejaid siin eraldi üles loetlema ei hakka, sest siis saaks sellest postitusest eepos. Tooks mõned kõige enam silma jäänud näitlejad välja, aga mõnda üksikut on kuidagi keeruline välja tuua. Kogu trupp oli minu meelest ühtsel tasemel. Kuigi väiksed lapsed (Oskar Hinn, Robin Mikkel, Sonja Riimaa ja Elisabeth Strandberg) jäid kõige rohkem silma ja kui hiljem räägiti, et Mimi ja Bella surid gaasikambris, siis läks mul silm väga märjaks. Sest nii väikesed ilusate punupatsidega tüdrukud ei tohiks gaasikambris oma elu lõpetada. Ja sellest on mul kahju, et ühed mu lemmikutest – Margus Jaanovits, Jüri Lumiste ja Karol Kuntsel nii väikesed rollid tegid ja ma neid nii vähe laval nägin. Tegelikult jäi Jüri Lumiste roll väga valusalt meelde, sest tema kehastas Hitleri käsilast, kes perekonda kodust välja tuli viskama. Ja kui ta täiest kõrist karjus, siis ma võpatasin päris mitmel korral ja tundsin, et mul tekkis vastikusest kananahk ihule. See on ehe näide sellest, et ka paar minutit laval võib vägagi meeldejäävaks osutuda.

Kujunduse poole pealt nautisin kõige enam Ele Sonni loodud muusikalist kujundust, mis suuresti koosnes 20. sajandi suurkujude klassikalise muusika loomingust. Vahepeal oli tunne nagu oleks klassikalise klaverimuusika kontserdile sattunud. Midagigi ilusat kogu selle koleduse keskel. Lisaks muusikale nautisin ka uhkeid kostüüme, mis näitasid, et tegemist oli vähemalt Viini keskklassi kui mitte kõrgklassi kuuluva suguvõsaga, kelle hulgas oli mitmeid austatud inimesi. See pani mind mõtlema, et sa võid olla kui rikas ja võimukas tahes, kui sa mingil põhjusel kellelegi ei meeldi, siis ei loe võim ja positsioon mitte midagi. Aga vähemalt oli selle koleda sündmuste keerise taustal hea uhkeid kleite vaadata. Veel ühe ereda hetkena tooksin välja Helo Kaplinski tantsitud charlestoni. Kollases kleidis tantsides lavale ilmuv Kaplinski oli nagu killuke soojendavat päikest sellest sünges maailmas, kus kõik teised kandsid valdavalt tumedates toonides riideid.

Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et Stoppard vist ikkagi päris minu masti näitekirjanik ei ole. Mäletan, et tema „Arkaadiat“ vaadates pidin ma igavusse ära surema. Praeguse lavastuse puhul jäid kohati dialoogid liiga venima ja mulle oleks rohkem meeldinud nähe inimeste hinge ja mõtteid, mitte üleüldist filosofeerimist. Samas see võib osaliselt ka lavastaja teene olla. Jäin küll teatriõhtuga rahule, sest päris igav ei hakanud ja emotsioone sai ka tunda, aga sellist väga ülivõrdes vau elamust ei saanud. Kahjuks minu emotsioonid püsisid kogu etenduse jooksul kõik pigem seal negatiivses skaalas, korra vist sain naerda ka. Kuigi mingi osa publikust ikka naeris natukene rohkem. Ju ma siis ei saanud naljale pihta või lihtsalt sel hetkel olin kusagil oma mõtetes. Sest mõtted rändasid päris palju inimeste tagakiusamise ja üldise ühiskondliku olukorra peale. Selles osas lavastus töötas. Aga pigem soovitan tõesti neile, kes on kas suured teatrifanaatikud ja tahavad Stoppardi uusimat näidendit näha, või lähevad minu kombel lihtsalt oma lemmiknäitlejaid vaatama. Ajaloohuvilistele muidugi soovitan ka. Kes harva teatris käib ja tõsiste judaismi käsitlevate teemade vastu üldse mingit huvi ei tunne, siis nemad võiksid pigem endale mõne teise lavastuse otsida.

 

Autor: Tom Stoppard
Tõlkija: Kalle Hein
Lavastaja: Tiit Palu
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Liikumisjuht: Mare Tommingas
Laval:
Külliki Saldre – Emilia Merz (perepea)
Riho Kütsar – Hermann (Emilia esmasündinu)
Ragne Pekarev – Gretl (Hermanni naine)
Oskar Hinn – väike Jakob (Hermanni ja Gretli poeg); väike Leo (Aaroni ja Nellie poeg)
Ken Rüütel – Jakob täiskasvanuna; Nathan täiskasvanuna
Maria Annus – Eva (Emilia tütar)
Andres Mähar – Ludwig (Eva abikaasa)
Linda Porkanen – Nellie (Eva ja Ludwigi tütar)
Kaarel Pogga – Aaron (Nellie esimene abikaasa)
Karol Kuntsel – Percy (Nellie teine abikaasa)
Oskar Seemann – täiskasvanud Leo;  Fritz (noor ohvitser)
Robin Mikkel – Pauli (Eva ja Ludwigi poeg); Heini (Hermine ja Otto poeg)
Lena Barbara Luhse – Wilma (Ludwigi õde)
Priit Strandberg – Ernst (Wilma abikaasa)
Gustav Nikopensius – Zac (Sally abikaasa)
Sonja Riimaa – väike Sally (Ernsti ja Wilma tütar); Mimi (Sally ja Zaci tütar)
Elisabeth Strandberg – väike Rosa (Ernsti ja Wilma tütar); Bella (Sally ja Zaci tütar)
Piret Laurimaa – täiskasvanud Rosa
Greg Värnomasing – väike Nathan (Ernsti ja Wilma poeg)
Maarja Johanna Mägi – Hanna (Ludwigi õde)
Margus Jaanovits – Kurt (Hanna abikaasa)
Helo Kaplinski – Hermine (Hanna ja Kurti tütar)
Helgur Rosenthal – Otto (Hermine abikaasa)
Merle Jääger – Poldie (majapidajanna)
Mirelle Uibokand – Hilde (toatüdruk)
Ele Sonn – Jana (lapsehoidja)
Jüri Lumiste – erariides mees
Keijo Sepp – teener
Mart Visnapuu – teener
Andre Luik – teener

 

Esietendus 16. septembril 2023 Vanemuise suures majas

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt.