Viimane etendus

 21. oktoobril 2026 VAT Teatri külalisetendus Põlva kultuurikeskuses

Foto: Siim Vahur

Olen siin blogis varemgi kirjutanud, et vabatahtlikuna Põlva kultuurikeskuses tegutsemine annab mulle võimaluse näha selliseid üritusi ja lavastusi, kuhu ma muidu ilmselt ei satuks. See omakorda aitab silmaringi avardada. Kuigi võiks ju arvata, et vabatahtlikuna valin ikka neid üritusi, mis mulle endale meeldivad. Tegelikult see päris nii ei ole. Näiteks võin üsna julgelt öelda, et kui ma vabatahtlik ei oleks, poleks ma ilmselt VAT Teatri lavastust „Viimane etendus“ vaatama sattunud. Ja ega vist midagi katki ka poleks olnud, kui see lavastus oleks mul nägemata jäänud. Sest tuleb tunnistada, et tegemist ei olnud kohe üldse minu maitsele vastava teatrielamusega.

Tegelikult ma natuke kahtlustasin, et nii võib minna. Lavastuses mängivad kaks näitlejat – Peeter Tammearu ja Indrek Taalmaa – ning pean tunnistama, et kumbki neist ei ole minus kunagi erilisi emotsioone tekitanud. Samas oli lavastusel ka mitu asjaolu, mis minus siiski teatavat elevust tekitasid. Esiteks on lavastuse autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Andrus Kivirähk. Ilmselt ei ole Eestis kuigi palju inimesi, kellele Kivirähki looming üldse ei meeldiks. Pealegi, kui autor ise oma teose lavastab, võiks ju loota midagi eriti ägedat. Kes veel kui mitte autor ise teab täpselt, kuidas ta üht või teist stseeni oma peas ette on kujutanud, ning oskab seda ehk ka kõige paremini publikuni tuua? Teiseks tekitas minus huvi lavastuse pealkiri. Kui lavastuse nimi on „Viimane etendus“, siis võiks ju eeldada, et tegemist on teatriga seotud looga. Ja kõik teatrimaailma puudutavad teemad meeldivad mulle väga.

Ega ma enne teatrisse minekut siiski erilist eeltööd ei teinud. Ma ei teadnud täpselt, millest lavastus räägib, ega isegi seda, kui pikk see on. Seega said minu teatrikogemust mõjutada vaid mu enda peas tekkinud kujutluspildid ja mõningad eelarvamused. Üldiselt läksin saali siiski üsna puhta lehena. Aga kui ma pärast etendust saalist välja astusin, oli mu peas ainult üks suur küsimärk. Mis asi see nüüd oli, mida ma just vaatasin?

Mu segadus oli sedavõrd suur, et küsisin pärast etendust lausa oma kaasvabatahtlikult, kas talle lavastus meeldis. Olin ju kuulnud ja näinud, kuidas ta etenduse ajal pidevalt naeris. Tema vastus oli, et lavastus oli lihtsalt nii jabur, et ajas naerma. Ja tõepoolest – jabur on ilmselt kõige õigem sõna kogu selle lavastuse iseloomustamiseks. Jah, ka mina sain aeg-ajalt naerda, kuid sellist homeerilist naeru, nagu mõne teise saalisviibija puhul kuulda oli, see minus küll ei tekitanud.

Aga millest „Viimane etendus“ siis õigupoolest räägib?

Lavastuse keskmes on kaks endist nukunäitlejat, kes pole teineteist 30 aastat näinud. Lembit (Peeter Tammearu) elab üksinda üsna vaestes ja räpastes oludes. Ootamatult ilmub talle külla kunagine kolleeg Richard (Indrek Taalmaa) ning alguse saab kahe endise kolleegi ja ilmselt ka kunagise hea sõbra vastasseis, millest kujuneb lõpuks siiski teineteisemõistmine. Esialgu püüab Richard end Lembitust paremana näidata. Ta räägib oma päris tööst päris näitlejana ning kiidab, kui hästi on korras tema suhted abikaasaga. Ka meeste välimus rõhutab nendevahelist ebavõrdsust. Lembit on hädine, võiks isegi öelda haiglase olemisega mees, kes kannab kulunud hommikumantlit ja kottis dressipükse ning villaseid sokke. Richard seevastu saabub ülikonnas, viksitud kingadega, portfell ja kaabu kaasas – just nagu ühele korralikule härrasmehele kohane.

Tegelikult võiks see lugu rääkida vananemisest ja üksindusest, eriti just meeste vaatenurgast. Nagu lavastuse kavalehelgi välja tuuakse, on meestel sageli väljaspool tööelu vähem sõprussuhteid. Kui ühel hetkel tööelust kõrvale jääd, võidki avastada end üksindusest, nagu on juhtunud Lembituga. Eriti veel siis, kui oled mitmest naisest lahku läinud ning sul pole enam abikaasat, elukaaslast ega lapsi, kellega oma päevi jagada. Raha samuti napib ning elad üürikorteris, mida vaevu endale lubada saad, sest pensionist ei piisa inimväärseks äraelamiseks. Samas võib inimene tunda end üksikuna ka siis, kui ta endiselt töötab. Oled küll päris näitleja, aga peaosi sulle ei pakuta ning sinu karjääri tipuks on kujunenud krimiseriaalides laiba mängimine. Vaevalt et selline eneseteostus erilist rahuldust pakub. Nii võibki üsna kergesti masendusse sattuda.

Aga mis võiks sellises olukorras elurõõmu tagasi tuua? Eks ikka võimalus teha taas midagi sellist, milles sa kunagi tõeliselt hea olid. Nii otsustabki Richard oma endise kolleegi üles otsida ja küsida, kuhu on jäänud nende kunagised nukud Kriku ja Kronks. Ajal, mil Lembit ja Richard nukuteatris Kriku ja Kronksuga mängisid, olid nad tõelised staarid. Lapsed joonistasid neile pilte ja tõid lavale kingitusi. Nad olid tähtsad, armastatud ja vajalikud. Kui saaks vaid korrakski seda tunnet uuesti kogeda! Kas või hetkeks tagasi minna aega, mil laval olemine pakkus tõelist rõõmu ja publik neid jumaldas.

Kui nüüd niimoodi mõelda, siis on ju lavastuses tegelikult väga palju potentsiaali. Siin on olemas kõik eeldused, et rääkida üks südamlik, mõtlemapanev ja isegi veidi nukker lugu vananemisest, üksindusest, sõprusest ning inimese vajadusest tunda end vajalikuna. Kahjuks jäi kogu see tegevusliin minu jaoks tagaplaanile. Esiplaanile tõusis hoopis mäng. Ja mitte lihtsalt mäng, vaid minu jaoks täiesti arusaamatult jabur mäng. Eks näitleja töö olegi mängimine, kuid Kivirähk on selle mängu viinud minu hinnangul sellisele tasemele, et see varjutas kõik ülejäänud mõtted ja tegevusliinid.

Nimelt on Lembit üksinda elades hakanud oma suhtlemisvaegust leevendama sellega, et räägib kodus olevate esemetega. Nii vestleb ta Richardi saabudes lusikaga ning tutvustab hiljem külalisele ka oma tassi Juhanit, kes on kuueaastane. Esialgu käib Richardile närvidele, et Lembit temaga söögiriistade vahendusel suhtleb. Ent üsna pea hakkab temagi oma kammi Volliks kutsuma. Ja nii asuvadki Volli ja Juhan ekspeditsioonile läbi Lembitu korteri, et leida üles kadunud Kriku ja Kronks. Selle seikluse käigus vesteldakse nii külmkapis leiduva doktorivorsti, äratuskella kui ka riidekapis olevate sallide, kinnaste ja karvamütsidega.

Ja mina istusin saalis ning mõtlesin, et mida ma ometi vaatan.

Vähemalt tundus, et näitlejad ise nautisid sellist jaburat mängu täiel rinnal. Kohati oli neil lausa raskusi naeru tagasihoidmisega. Ka saalis olnud vähesed pealtvaatajad naersid päris palju. Seega ei saa kindlasti öelda, et lavastus poleks publikule meeldinud. Aga mina ei suutnud selle jaburusega kuidagi kaasa minna.

Ühel hetkel tabasin end isegi mõttelt, kas näitlejatel tõesti midagi muud teha ei ole, et nad on valmis sellist jama mängima. Minu jaoks oli lihtsalt kummaline vaadata, kuidas kaks täiskasvanud meest sokkide, lusikate ja muude koduste esemetega vestlevad. Kui tegemist oleks lastele mõeldud lavastusega või kui niimoodi käituksid lapsed, suudaksin seda palju paremini mõista. Loomulikult on ka täiskasvanutel vaja säilitada lapsemeelsust ning oskus argistes esemetes midagi enamat näha ja fantaasial lennata lasta on iseenesest ju tore. Aga millegipärast ei suutnud mina seda laval toimuvat nautida. Vastupidi – kohati oli mul seda lausa piinlik vaadata.

Eks ma lohutasin end natuke mõttega, et ega keegi neid näitlejaid ju seda tegema sundinud. Kumbki neist ei kuulu VAT Teatri palgaliste näitlejate hulka, seega võib eeldada, et nad on ise soovinud selles projektis osaleda. Ja nagu juba öeldud, tundus, et nad nautisid laval toimuvat väga.

Muidugi oli hetki, mil sain nautida ka näitlejameisterlikkust. Eriti just neid stseene, kus näitlejad suutsid hetkega ühelt karakterilt teisele ümber lülituda. Sellist oskust oli tõesti huvitav jälgida ning see näitas, kui meisterlikult suudavad kogenud näitlejad erinevaid tegelasi kehastada. Kuid kahjuks ei kaalunud isegi need hetked minu jaoks üles kogu ülejäänud jaburust.

Kõige rohkem ongi mul kahju sellest, et lavastuse aluseks olev lugu oleks võinud pakkuda palju enamat. Üksindus, vananemine, kadunud kuulsus, täitumata unistused ja igatsus aegade järele, mil inimene tundis end vajalikuna – need on ju kõik teemad, mille üle tasuks mõelda. Eriti veel siis, kui neid käsitletakse läbi kahe kunagise kolleegi taaskohtumise. Aga selle asemel, et nende mõtetega kaasa minna, pidin mina jälgima, kuidas kamm ja tass mööda korterit seiklevad ning teiste koduste esemetega vestlevad.

Võib-olla ei osanud ma lihtsalt Kivirähki huumorit seekord hinnata. Võib-olla oli minu jaoks laval toimuv liiga jabur, et selle tagant midagi sügavamat otsida. Ja võib-olla ongi tegemist lavastusega, mille nautimiseks peab oskama oma sisemise lapse palju vabamalt mängima lasta, kui mina seda suutsin.

Igal juhul kinnitas „Viimane etendus“ mulle taas, kui erinevalt võivad inimesed ühte ja sama teatrilavastust kogeda. Seal, kus üks inimene naeris südamest, istus teine nõutult ja püüdis aru saada, mis selles kõiges nii naljakat on. Mina kuulusin seekord paraku nende teiste hulka.

Ja kuigi vabatahtlikuna töötamine annab mulle suurepärase võimaluse oma silmaringi avardada ning näha ka selliseid lavastusi, mida ma ise vaatama ei läheks, ei tähenda see sugugi, et kõik need kogemused peaksid mulle meeldima.

„Viimane etendus“ oli minu jaoks lavastus, milles oli küll mõtteainet ja näitlejameisterlikkust, kuid mille jabur mängulisus varjutas minu jaoks kõik muu.

Nii et kui etendus lõpuks läbi sai, tundsin ma eelkõige kergendust. Ja seda tunnet ei tahaks ma tegelikult pärast ühtegi teatrikülastust kogeda.

 
Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Andrus Kivirähk
Kunstnik: Kaspar Jancis
Valguskunstnik: Martin Koldits
Osades:
Peeter Tammearu – Richard
Indrek Taalmaa – Lembit

Rohkem infot lavastuse kohta leiab VAT Teatri kodulehelt.

Loe edasi

Alguses oli laul

 30. septembril 2026 Tallinna Linnateatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Siim Vahur

Tallinna Linnateatri lavastus „Alguses oli laul“ ühendab endas muusika-, kirjandus- ja kultuuriloo ning pakub vaatajale ülevaatliku rännaku läbi eestikeelse kirjasõna kujunemise. Lavastus on pühendatud Eesti Raamatu 500. aastapäevale ning asetab keskmesse küsimuse, kuidas on kujunenud meie kirjakeel, kirjandus ja kultuuriline eneseteadvus.

Ootused lavastusele olid minu jaoks üsna kõrged. Olen varem näinud Tallinna Linnateatri „Osnapit“, kus Voldemar Panso elulugu oli põimitud erinevate laulunumbritega, ning seetõttu lootsin ka „Alguses oli laul“ puhul eelkõige tugevale muusikalisele elamusele. Lisaks teeb lavastuses kaasa mitu näitlejat, kelle head lauluoskust olin varasematest lavastustest juba kogenud ja ootasin nende lauluhääle kuulamist. Seetõttu eeldasin, et ees ootab hoogne ja muusikaliselt mitmekesine teatriõhtu.

Lavastus osutus aga sisult märksa ajaloolisemaks ja harivamaks, kui olin oodanud. Selle keskmes on esimesed eestikeelsed trükised, kirjakeele kujunemine ning neis allikates leidunud laulud. Lavastuse ülesehitus järgib teatavat kronoloogilist loogikat: liigutakse varasematest kirikulauludest ja vanast kirjakeelest rahvusliku ärkamisaja ning tuttavamate lauludeni. Selline lahendus loob selge terviku ning aitab mõista, kuidas keel, kirjasõna ja laul on Eesti kultuuriloos omavahel põimunud.

Isiklikult oleksin soovinud kuulda rohkem laule, millega tänapäeva vaatajal on tugevam emotsionaalne side. Varasemad kirikulaulud ja vana kirjakeel jäid mulle kohati võõraks, kuigi äratundmisrõõmu pakkusid näiteks „Oh ma vaene Tarto liin“ ja „Meie isa palve“. Lavastuse emotsionaalne mõju kasvas minu jaoks märgatavalt siis, kui jõuti rahvusliku ärkamisaja ning tuttavamate lauludeni. Eriti mõjusaks kujunes „Eesti muld ja Eesti süda“, mis jäi minu jaoks kogu lavastuse muusikaliseks kõrgpunktiks.

Samas on oluline rõhutada, et „Alguses oli laul“ ei ole pelgalt kontsert või tuntud eesti laulude kogumik. Selle peamine väärtus seisneb kultuuriloolises tervikus. Lavastus aitab mõtestada, kui pika ja keeruka arengutee on läbinud eesti kirjakeel ning kui paljude inimeste töö tulemusel on kujunenud tänapäevane eesti kultuuriruum. Selles mõttes sobiks lavastus väga hästi ka kooliõpilastele kirjanduse või ajalooõppe täienduseks, sest ajalooline materjal on esitatud teatrile omases elavas ja mängulises vormis.

Kuigi lavastus käsitleb eelkõige minevikku, leidub selles ka tänapäevaseid viiteid ja humoorikaid paralleele. Need aitavad ajaloolist materjali aktualiseerida ning loovad silla mineviku ja tänapäeva vahel. Sellised hetked hoiavad ära võimaluse, et lavastus muutuks liiga didaktiliseks või pelgalt faktide esituseks.

Lavastuse üheks suurimaks tugevuseks on kahtlemata näitlejate ansamblimäng. Trupp toimib väga ühtselt ning kellelgi ei ole selgelt domineerivat rolli. Kõik näitlejad saavad võimaluse esile tulla nii sõnalises kui ka muusikalises plaanis, kuid tervik jääb siiski tasakaalustatuks.

Kõige enam jäi mulle meelde Hele Kõrve, kelle tugev vokaalne võimekus ja lavaline kohalolu on muljetavaldavad. Tema lauluhääl lihtsalt jõuab otse südamesse ning samal ajal ei jää laulmine kuidagi näitlejatöö kõrval eraldiseisvaks. Kõrve puhul moodustavad sõna, muusika ja karakteriloome ühe terviku. Positiivse üllatuse pakkusid ka Kristiin Räägel ja Hele Palumaa, kelle laulmisoskust ma varem väga kuulnud ei olnud. Räägel paistab lisaks silma tugeva karakternäitlejana. Eriti meeldejääv oli tema lavastuse alguses kehastatud kurat, milles oli nii mängulisust kui ka selget karakteri teravust.

Meesnäitlejatest oli minu jaoks suurim avastus Laurits Muru, keda ma varem laval näinud ei olnud. Andero Ermeli ja Mart Toome head lauluoskust olin juba varasemates lavastustes märganud ning ka siin kinnitasid nad oma mitmekülgsust. Eraldi väärib esiletõstmist Egon Nuter, kelle puhul on huvitav lavastuslik võte see, et suure osa etendusest ta ei laula. Just seetõttu muutub eriti mõjusaks hetk, mil tema esituses kõlab „Eesti muld ja Eesti süda“. Nuteriga seostub ka üks lavastuse humoorikamaid ja publikule äratuntavamaid hetki. Lennart Meri nime mainimise järel kõlab laval tema kõnemaneeri väga täpne jäljendus, mille poolest Nuter veel paarkümmend aastat tagasi tuntud oli. Hetkel tundus Meri hääle laval kuulmine värske üllatusena, sest aja jooksul oli minul küll meelest läinud, et Nuter kunagi tihti Lennart Merd parodeeris. Seega mõjus see stseen nii naljaka vahepalana kui ka osana laiemast kultuurilisest mäluväljast.

Lisaks laulmisele on lavastuses oluline roll ka liikumisel. Eve Mutso seatud liikumis- ja tantsunumbrid annavad etendusele rütmi ning näitavad taas, kui mitmekülgsed Linnateatri näitlejad on. Laulmine, tantsimine ja kiire rollivahetus toimuvad näilise kergusega ning toetavad lavastuse üldist ansamblilisust.

Lavakujundus on minimalistlik ja funktsionaalne. Laval kasutatakse vaid üksikuid elemente: tahvlit, toole, pinki ja väheseid rekvisiite. Keskseteks esemeteks kujunevad aga raamatud, mida lavastuse jooksul järjest lisandub ning millest moodustuvad lõpuks suured virnad. See on visuaalselt lihtne, kuid tähenduslik kujund, mis võtab hästi kokku lavastuse põhiteema: üksikutest trükistest kujuneb aja jooksul terve kultuur. Ka kostüümikujundus on valdavalt tagasihoidlik ja mustvalge, võimaldades tähelepanu hoida näitlejatel, sõnal ja muusikal. Värvilisemaid detaile kasutatakse vaid konkreetsetes stseenides, näiteks keskaegsete keepide või laulupeoga seotud elementide puhul. Selline kujundus toetab lavastuse sisulist fookust ega hakka sellega konkureerima.

„Alguses oli laul“ on lavastus, mille puhul sõna ise muutub peategelaseks. Kuigi pealkiri rõhutab laulu, jutustab tervik tegelikult sellest, kuidas keelest saab kirjakeel ja kirjakeelest kultuuri kandja. See tuletab meelde, et tänapäeval enesestmõistetavana tunduv võimalus lugeda, kirjutada ja luua eesti keeles on pika ajaloolise arengu tulemus.

Lavastus ei vastanud täielikult minu esialgsetele ootustele, sest ootasin rohkem tuttavaid laule ja tugevamat kontserdilaadset elamust. Selle asemel sain kultuuri- ja kirjandusloolise rännaku, mille väärtus seisneb eelkõige teadmiste, muusika ja teatrikeele ühendamises. Mis muidugi ei tähenda seda, et lavastus mulle ei meeldinud, tegemist on väga hea lavastusega ja võimaluse avanedes ilmselt vaataksin seda veel. Lihtsalt minu ootused ja laval nähtu ei ühtinud. Ehk oleksid minu ootused olnud ka veidi teistsugused kui ma oleksin eelnevalt lavastuse tutvustusega tutvunud.

Soovitaksin „Alguses oli laulu“ eelkõige neile, kes tunnevad huvi eesti keele, kirjanduse, ajaloo ja kultuuriloo vastu. Mul on iseenesest kahju, et nii vähe noori oli teatris. Minu hinnangul on tegemist täpselt selle lavastusega, mida kirjanduse tunni raames näiteks gümnaasiumiõpilastega vaatama tulla. Lavastus annab hea ja kompaktse ülevaate eestikeelse kirjasõna kujunemisest ning teeb seda viisil, mis ei piirdu pelgalt faktide esitamisega. Muusika, näitlejatöö, liikumine ja minimalistlik kujundus moodustavad ühtse terviku, mille keskmesse jääb küsimus sellest, kuidas ühest keelest kujuneb kultuuri ja identiteedi kandja.

 

Autor: Riina Roose ja Paavo Piik

Lavastaja: Riina Roose

Muusikajuht: Riina Roose

Dramaturg: Paavo Piik

Kunstnik: Anu Konze

Liikumisjuht: Eve Mutso

Esitajad: Hele Kõrve, Hele Palumaa, Kristiin Räägel, Andero Ermel, Laurit Muru, Mart Toome, Egon Nuter, Riina Roose

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Loe edasi

Inishmaani igerik

 11. septembril 2026 Ugala suures saalis

Foto: Siim Vahur

Kas teil on ka vahel nii, et näete mõne raamatu, filmi või teatrilavastuse pealkirja ja juba puhtalt selle põhjal tekib tunne, et seda peab nägema? Minul juhtub seda aeg-ajalt ning miskipärast oli Ugala „Inishmaani igerik“ üks neist lavastustest. Teadsin üsna kiiresti, et tahan seda näha. Esialgu ei sobinud kuupäevad ja siis, kui mulle kuupäev lõpuks sobis, olid piletid juba välja müüdud. Nii jõudsingi teatrisse alles mitu kuud pärast esietendust.

Pealkiri polnud muidugi ainus põhjus. Tegevus toimub Iirimaal ning Iirimaa ja Šotimaa tõmbavad mind mingil kummalisel põhjusel alati ligi. Ilmselt piisaks juba sellest, kui lavale panna Iirimaa kaljud, natuke merd ja taustaks iiri muusika ning mina oleksin rahul (etteruttavalt võib öelda, et seda kõike lavastuses ka pakuti). Aga veel olulisem põhjus oli autor. Martin McDonagh on minu hinnangul üks huvitavamaid tänapäeva näitekirjanikke ja kui tema teoseid Eestis lavastatakse, siis tahaks need ikka ära näha. Tema lugudes võivad inimesed olla korraga julmad ja hoolivad, naljakad ja traagilised ning sageli avastad ennast naermas täpselt sellisel hetkel, kus tavaelus poleks üldse ilus naerda.

„Inishmaani igeriku“ tegevus toimub 1934. aastal pisikesel Inishmaani saarel, kus elu kulgeb ühetaoliselt ja kus ühe inimese elu on paratamatult kõigi teiste asi. Kui naabersaarele Inishmore'ile saabub Robert Flaherty filmivõttegrupp, näeb puudega noormees Billy Claven (Jass Kalev Mäe) selles võimalust pääseda maailmast, milles teda on kogu elu ennekõike tema füüsilise eripära kaudu määratletud. Filmi pääsemine ei tähenda talle ainult kuulsust. See tähendab võimalust olla kusagil mujal keegi teine. Billy ei taha saarelt lahkuda lihtsalt seepärast, et Inishmaan on väike ja igav. Ta tahab põgeneda pilgu eest, millega teised teda vaatavad. Ta on kõigi jaoks „igerik“ juba enne, kui ta jõuab olla Billy. See on nii tavaline, et näiteks Pisibobby (Riho Kütsar), kes lubab Billy naabersaarele viia ja lubab hoida Billy saladust, kutsub teda automaatselt igarikuks, kuigi Billy on palunud teda oma ristinimega kutsuda. Billy keha (eelkõige tema puue) on saanud justkui kogukonna omandiks – seda kommenteeritakse, selle üle naljatatakse ning sellest tehakse tema identiteet. Isegi Billy tädid kutsuvad teda Igeriku-Billyks.

Seetõttu kõlas minu jaoks lavastusest kõige tugevamalt vastu just kiusamise teema. Kiusamiseks pole sageli vaja erilist põhjust. Piisab sellest, kui inimene erineb kuidagi sellest, mida peetakse tavaliseks – välimuse, riietuse, käitumise, haiguse või puude tõttu. Billy puhul on erinevus nähtav ning Inishmaani väikeses kogukonnas ei anta talle hetkekski võimalust seda unustada. Eks sama nähtusega maadlevad tänapäevalgi väga paljud inimesed nii tööl, koolis kui ka oma kogukonnas.

McDonagh teeb asja keerulisemaks sellega, et Inishmaani inimesed pole lihtsalt pahad.

Nad võivad olla Billy vastu halastamatud, üksteist solvata, valetada, kakelda ja soovida teineteisele kõige jubedamaid asju – ning ometi selgub ikka ja jälle, et nende groteskse käitumise taga on kiindumus. Ja ega Billy polnud ainus, kelle vastu õelad olid. Ka Jhonnytoru sai halastamatut tellistega löömist tunda. Kui mõtlema hakata, siis selline omakohus on ikka väga brutaalne, aga McDonagh on teksti selliselt kirjutanud ja Diana Leesalu lavastuse niimoodi lavastanud, et isegi tellistega pähe peksmine tundus koomiline. Seda siin kirjutades on mul endal ka veidi hirmutav mõelda, et mis inimene ma selline olen, kellele kividega peksmine naljakas tundub.

Gerda Kordemets on Sirbis väga tabavalt kirjeldanud, kuidas McDonagh keerab julmuse ja hoolimatuse nii tugevalt üle võlli, et selle tagant hakkab paistma nende vastand – hoolimine, armastus ja üksteise hoidmine. Ma arvan, et lisaks sellele on see üle võlli keeramine ka just see põhjus, miks tavaelus jubedust tekitavad stseenid teatrilaval koomilistena mõjuvad.

See on ka Diana Leesalu lavastuse üks suuremaid õnnestumisi. Lavastus on üles ehitatud pidevatele vastandustele. Traagiline olukord muutub hetkega koomiliseks ning naerule järgneb midagi, mis sunnib järgmises stseenis hoopis vaikima. Billy tädi Kate (Terje Pennie) hakkab igatsusest ja murest kividega rääkima. Tegelikult on see ääretult kurb: naine ei tule talle olulise inimese kadumisega toime ja otsib lohutust kivilt. Ometi on situatsioon laval nii absurdne, et publik naerab. See võiks tunduda isegi kohatu, kui see poleks McDonagh' maailmas sedavõrd läbiv põhimõte.

Sama ülesannet täidab minu arvates lavastuses tants. Ingmar Jõela koreograafias katkeb argine tegevus aeg-ajalt ootamatult ja tegelased hakkavad tantsima. Realistliku teatri seisukohast pole sellel põhjust – inimesed lihtsalt tantsivad. Aga just seetõttu töötab see nii hästi. Tants väljendab midagi, mida need inimesed sõnades öelda ei oska. See vabastab hetkeks pingest ning toob süngevõitu lavamaailma elujõu. Ja mulle pakkus lihtsalt naudingut, sest ma mäletan juba lapsepõlvest, et tahtsin kuulsat Iiri Riverdance truppi vaatama minna, sest juba telereklaamist nähtuna läks nende tants mulle hinge. Kui ma midagi sarnast veel praegugi näen, siis see puudutab mind.

Aga liigume edasi näitlejate juurde. Näitlejate ansambel on selle lavastuse suur tugevus. Minu jaoks on Aarne Soro praegu üks Ugala kõige nauditavamaid näitlejaid ning tema Johnnytoru kinnitas seda taas. Tegemist on külauudiste levitajaga, kelle jaoks kellegi teise õnnetus on ennekõike potentsiaalselt suurepärane uudis. Soro Johnnytoru on omamoodi õukonnanarr. Just tema keerab kõige süngemad olukorrad koomiliseks veel enne, kui publik jõuab märgata, kui kole see, mille üle naerdakse, tegelikult on.

Eriti hästi töötab tema suhe Luule Komissarovi kehastatud Mamma O'Dougaliga. Komissarovil pole suur roll, kuid seda enam näitab ta, kui palju saab laval teha väga vähesega. Tema napsulembene, määrdunud näoga vana naine võib lihtsalt istuda või vaadata ning publik juba ootab, mis sealt järgmiseks tuleb. Seejuures pole Mamma üksnes karikatuur. Ka kõige pöörasemates tegelastes on selles lavastuses mingi inimlikkuse jääk.

Üks minu õhtu lemmikuid oli Garmen Tabor Billy tädi Eileenina. Eriti jäi meelde Billy kojutuleku stseen. Teised reageerivad, räägivad ja rõõmustavad, aga Eileen võib peaaegu lihtsalt seista – ning tema näost on ometi näha kõik: solvumine, armastus, kergendus ja trots. Just sellistel hetkedes peitubki minu jaoks teatriime. Näitleja ei pea teksti ütlemagi, tema kehakeel räägib tema eest.

Billy rolliga kaasneb üks keeruline probleem: kuidas mängida füüsilise puudega inimest nii, et puue ei muutuks näitlejatrikiks? Jass Kalev Mäe lahendus töötab just seetõttu, et mõne aja pärast lakkad tema füüsilist olekut eraldi vaatamast. Kuigi ma oma peas ikka mõtlesin päris palju sellele, et kuidas Mäe suudab kogu etenduse aja selline igerik olla, mul oleks sõrmed ammu krampi läinud sellisest ebaloomulikust asendist. Billy liikumine, käe asend ja kehahoiak pole demonstratsioon, vaid tegelase normaalne olemisviis. See on oluline, sest tegelikult pole Billy lugu ainult puudest. Ta on üks saare intelligentsemaid inimesi. Ta loeb. Ta mõtleb. Ta jälgib teisi ning saab neist sageli paremini aru kui nemad ise. Tema tragöödia pole üksnes füüsiline eripära, vaid tõsiasi, et ümbritsevad inimesed keelduvad temas sageli midagi muud nägemast. Ja Billy pole sugugi ainult ohver. Ta valetab, manipuleerib ning teeb teistele haiget. Just see muudab ta huvitavaks. McDonagh ei kirjuta temast pühakut, kellele publik peaks kohustuslikus korras kaasa tundma. Ta kirjutab inimesest.

Martin Miksoni lavakujundus on sünge. Kivid, kaljud, hallus ja mere kohalolu loovad kiiresti Arani saarte karmi maailma. Mulle mõjus see sünge kujundus paradoksaalselt rahustavalt. Võib-olla seetõttu, et kogu lavamaailmas on palju loodust: kivi, meri, avarus. See on külm maailm, kuid samal ajal kuidagi turvaline ja püsiv. Siin tekkis mul siiski lavastusega ka kõige suurem probleem. Ma oleksin tahtnud seda lavastust näha väiksemas saalis.

Ugala suur saal võtab minu arvates loost ära osa selle intiimsusest. Mina istusin pigem tagapool ning aeg-ajalt tundsin, et lavalt tulev energia hajub suurde ruumi. Billy lugu on väga isiklik. Need inimesed elavad pisikesel saarel, kus kõik tunnevad kõiki ning keegi ei saa kellegi eest kuhugi peitu minna. Selline maailm võiks eriti tugevalt töötada ruumis, kus ka publik on tegelastele ebamugavalt lähedal. Suur lava annab muidugi võimaluse luua merd, kaljusid ja maastikku ning kasutada hoogsaid tantsustseene. Kuid selle eest makstakse mõningase emotsionaalse distantsiga. Kui lavastaja valib sellise intiimse loo jaoks suure saali, peaks minu meelest lavastus jõudma emotsionaalselt sama tugevalt ka viimasesse ritta kui esimesse. Seekord ma pole kindel, et päris nii juhtus.

Kui lavakujundus loob Iirimaa silmadele, siis Veiko Tubina muusikaline kujundus teeb seda kõrvadele. Eriti puudutasid mind Margaret Sarve esitatud laulud etenduse alguses ja lõpus. Tema hääl loob kohe midagi, mida dekoratsioon üksinda ei suudaks: tunde, et sellel saarel on olnud elu ammu enne neid tegelasi ja jääb ka pärast neid. Minu jaoks jäid nendest lauludest kõlama ka Iirimaa igatsus ning kui ma oleks saalis kinnisilmi istunud, oleksin ma ainult nende laulude põhjal seda külma, hämarat ja üksildast Iirimaad ka oma silme ees näinud.

Margaret Sarv Helenina väärib tegelikult eraldi tähelepanu ka näitlejana. Helen on ropu suuga, agressiivne ja kohati lausa jõhker. Lihtne oleks mängida teda ainult koomilise riiukukena. Sarve rollis on aga pidevalt tunda, et kogu see agressiivsus on kaitsekiht. Ja just seetõttu muutub Billy ja Heleni suhe lõpuks usutavaks. Nad on kaks inimest, kes on õppinud ennast maailma eest erinevalt kaitsma: Billy taandub raamatutesse ja vaatlemisse, Helen ründab enne, kui keegi jõuab rünnata teda.

Lavastuse kõige huvitavam küsimus pole minu jaoks lõpuks see, kas Billy pääseb Ameerikasse. Küsimus on selles, millest inimene tegelikult põgeneb. Kohast? Teistest inimestest? Iseendast? Sellest, millisena teised teda näevad?

Billy pääseb füüsiliselt Inishmaanilt minema, kuid avastab, et suur maailm pole tingimata õiglasem. Hollywood ei muuda teda imekombel kellekski teiseks. Väikesel Iiri saarel kutsutakse teda igerikuks; suures maailmas võib sama diskrimineerimine lihtsalt viisakama nime saada. Seepärast pole ka tema kojutulek lihtne triumf. Ja McDonagh ei anna publikule isegi lõpuks päriselt lohutust. Just siis, kui Billyle avaneb Heleni kaudu võimalus armastuseks ja tavaliseks noore inimese eluks, jõuab kohale viimane iroonia. Haigus, mida ta kunagi kasutas väljapääsuna, osutub tegelikkuseks.

Enne teatrisse minekut ei olnud ma etenduse kestust vaadanud. Kui kuulsin kohapeal, et ees ootab umbes kolm ja pool tundi teatrit, muutusin natuke murelikuks. Poolteist tundi järjest ühes asendis istumist ei kõlanud just ahvatleva väljavaatena. Siis tuli vaheaeg. Ja mulle tundus, et möödunud oli umbes pool tundi. See on võib-olla kõige lihtsam, aga samas üks ausamaid viise teatrilavastuse toimimist hinnata: kas tekib vajadus kella vaadata? „Inishmaani igeriku“ puhul ei tekkinud.

Kui peaksin kogu lavastuse lõpuks ühe mõttega kokku võtma, siis on see minu jaoks lugu inimestest, kes teevad üksteisele haiget, sest nad ei oska üksteist paremini armastada. Nad narrivad. Solvavad. Valetavad. Joovad. Räägivad kividega. Peksavad. Levitavad kuulujutte. Ja siis toovad üksteisele kommi. Ootavad koju. Muretsevad. Andestavad. Tantsivad. See vastuolu muudab „Inishmaani igeriku“ palju enamaks kui looks ühest puudega noormehest, kes tahab Hollywoodi pääseda. See on lugu väikestest kogukondadest ja suurtest unistustest, kiusamisest ja kuuluvusvajadusest, põgenemisest ja koduigatsusest ning sellest, kui uskumatult halvasti inimesed mõnikord oma armastust väljendada oskavad. Ja see on just täpselt see, mida mina teatris otsin.

Vaatamata minu kahtlusele, kas suur saal on sellele loole kõige parem ruum, meeldis lavastus mulle väga. Selles on piisavalt traagikat, et pärast etendust mõelda, ning piisavalt huumorit, et kolm ja pool tundi ei muutuks raskeks. Veel enam – see suudab panna publiku naerma hetkedel, mille üle pole tegelikult üldse naljakas naerda.

Ja võib-olla ongi just see kõige McDonagh'likum asi üldse.

Naerad. Siis saad aru, mille üle sa just naersid. Ja enam polegi päris nii naljakas.

 

Autor: Martin McDonagh
Lavastaja: Diana Leesalu
Kunstnik: Martin Mikson
Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin
Liikumisjuht: Ingmar Jõela
Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo
Videokujundaja: Margo Siimon
Osades:
Jass Kalev Mäe – Billy Claven
Garmen Tabor – Eileen Osbourne
Terje Pennie – Kate Osbourne
Alden Kirss – Bartley McCormick
Margaret Sarv – Helen McCormick
Aarne Soro – Jhonnytoru
Andres Tabun – Doktor McSharry
Riho Kütsar – Pisibobby Bennett
Luule Komissarov – Mamma O´Dougal

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiate Ugala kodulehelt.

Loe edasi

Lühem kui elu

 31. augustil 2026 Viljandi vanas haiglas

Foto: Annika Vihmann

Minu selle suve vaieldamatult kõige oodatum suvelavastus oli Ugala „Lühem kui elu“. Kes on seda blogi varem lugenud või minu taustaga kursis, teab, et kõik meditsiiniteemalised lavastused on mulle juba eos huvitavad, sest tegutsen ise selles valdkonnas. „Lühem kui elu“ oli aga veel ekstra südamelähedane, sest olen Viljandi haiglas praktikal olnud ja mõnda aega seal isegi töötanud. Seega oli maja mulle tuttav ning teatud mõttes kujunes lavastus ka minu isiklikuks hüvastijätuks selle hoonega.

See isiklikkus ongi ilmselt üks „Lühem kui elu“ olulisemaid märksõnu. Margus Haav on lavastuse kohta kirjutanud, et Ugala ei tee kummardust ainult ühele loole, vaid tervele majale, ajastule ja tuhandete inimeste mälestustele. Minu jaoks lisandus nende tuhandete mälestuste hulka paratamatult ka minu enda oma ja see muutiski lavastuse eriliselt meeldejäävaks. Ilmselt polnud ma ainus.

Õnneks tahtis lavastust vaatama tulla ka sõbranna, kes töötab siiani Viljandi haiglas. Seega oli meil eriti tore koos mööda vana maja liikuda, ruume ära tunda, meenutada ja omavahel kommenteerida. Ilmselt kogesime seda lavastust hoopis teistmoodi kui inimene, kellel selle haiglaga varasem seos puudub. Ma usun, et sllest lavastusest on täpselt nii palju erinevaid versioone kui palju on inimesi, kes seda vaatamas on käinud, sest just igaühe mälestused on need, mis selle lavastuse nende jaoks tööle panevad.

Etendus oli lausa nii tore, et minu jaoks jäi neljatunnine etendus liiga lühikeseks. Ma oleksin tahtnud iga viimse kui maja nurga läbi käia, rohkem uudistada ja rohkem meenutada. Saan muidugi aru, et inimesele, kellel majaga isiklikku sidet ei ole, võiks veel pikem rännak muutuda väsitavaks. Praegusel kujul tundus neli tundi aga täiesti optimaalne. Kui peaks neli tundi järjest ebamugaval toolil umbses teatrisaalis istuma, oleks see piin. Isegi poolteist tundi võib sellistes tingimustes olla piin. Aga kui liigud mööda üheksakorruselist haiglat ja midagi toimub ka ühest mängupaigast teise liikumise ajal, saab aeg hoopis teise mõõtme. Neli tundi möödub nagu linnutiivul.

Huvitav, et ma just linnutiibadeni jõudsin, sest lind on lavastuses oluline kujund. Vana kahe tiivaga haiglahoonet võrreldakse linnuga, kes sirutub taevasse, ning linnumotiiv ilmub erineval moel korduvalt. Minule jäi algusest meelde, et Aarne Soro võrdles haiglat konkreetselt tuviga. Tuvi seostub rahu, puhtuse ja armastusega ning haigla kontekstis muutuvad kõik need tähendused eriti kõnekaks. Haiglasse minnakse lootusega leida rahu ja leevendust. Mõni kohtub seal esimest korda oma elu suurima armastusega – oma lapsega. Mõni jätab seal oma armastatuga viimast korda hüvasti.

Ja puhtus? Haigla peaks ju olema üks steriilsemaid kohti üldse. Mahajäetud haiglas ringi kõndides nägi aga kõike muud peale steriilsuse. Kohati oli raske aru saada, kus lõppes maha jäetud haigla ja algas lavakujundus. Kas põrandal olevad peeglikillud olid rekvisiidid või jäi peegel haigla kolimise ajal tõesti sinna purunenuna maha? Kas vanad käitumisjuhendid ja tühjad küsimustikud olid kunstniku paigutatud või lihtsalt unustatud? Surnud kärbsed, rõskus ja lagunemine olid seevastu juba päriselt tühjaks jäänud maja reaalsus.

Just see piiride hägustumine oli minu jaoks üks lavastuse suurimaid õnnestumisi. Inna Grünfeldt on nimetanud „Lühem kui elu“ lavastuseks, mis on sündinud „kirurgi tarkuse, täpsuse, hoolimise ja vastutusega“, tuues esile selle, kuidas näilise lihtsuse all on väga täpselt tasakaalustatud öeldu ja ütlemata jäetu ning usaldatud vaataja enda kujutlusvõimet. Täpselt selline tunne tekkiski: mitte kõike ei antud ette. Vaataja pidi ise otsustama, mida ta näeb, mida mäletab ja mida ruum talle tähendab.

Tühjana mõjus 1985. aastal valminud haigla mulle üllatavalt nõukogudeaegse ja isegi masendava ehitisena. Olin majas varem korduvalt viibinud, aga töötavas haiglas ei olnud ruumid mulle kunagi niimoodi mõjunud. Alles tühjas ruumis hakkasin tajuma, kui palju tähendust annavad ruumile inimesed. Patsiendid, õed, arstid, hooldajad, lähedased, koristajad, töömehed. Ja muidugi aitab natuke kaasa ka kaasaegne haiglatehnika. Pille-Riin Purje jõuab ERR-is üsna sarnase mõtteni, kuid veel laiemas plaanis. Tema jaoks ei ole „Lühem kui elu“ niivõrd nostalgialavastus, vaid lavastus aja suhtelisusest ja ajutisusest. Haigla ehitati omal ajal püsima, kuid lõpuks osutub maja enda elu kõigest neljakümneaastaseks – lühemaks kui paljude inimeste elu. See annab ka pealkirjale „Lühem kui elu“ mitu võimalikku tähendust.

„Lühem kui elu“ on rännaklavastus. Publik jagatakse nelja gruppi, kes liiguvad haiglas erinevas järjekorras ja kohtuvad stseenidega eri ajal. Pileti ostes tead juba, millisesse rühma kuulud, seega ei pea kartma, et kaaslasega lahku satud. Tegelikult tahaksingi nüüd kõik neli marsruuti läbi käia. Oleks väga huvitav teada, kuidas muudab stseenide järjekord lavastuse tähendust.

Meie alustasime üheksandalt korruselt vanast operatsioonitoast, kus pensionile minev kirurg Sirje, keda mängib Luule Komissarov, tähistab oma viimast tööpäeva. Hiljem kohtume sama naisega uuesti ning siis pole enam päris selge, millises ajas ta ise viibib. Ta liigub mööda haiglat justkui endiselt töötava arstina, kuni poeg tuletab talle meelde, et ta läks juba mõnda aega tagasi pensionile ja ta ei pea operatsioonisaali minema.

Purje rühm alustas hoopis prosektuurist. Ta nimetab nelja publikurühma paralleelset liikumist lausa logistiliseks meistritööks. Olen täiesti nõus. Vaatajana võib olla lihtne unustada, kui meeletult keeruline süsteem selle kõige taga töötab. Üks grupp on keldris, teine kolmandal, järgmine üheksandal korrusel, näitlejad liiguvad ühe stseeni juurest teise juurde ja publik peab samal ajal täpselt õigesse kohta jõudma. Oluline roll on publikusaatjatel, kes kogu seda mehhanismi koos hoiavad. Isegi Aarne Soro pidi meie linnaekskursiooni pooleli jätma, sest saatja teatas, et nüüd on aeg edasi liikuda. Samas ei muutunud see tohutu logistiline masinavärk kordagi vaataja jaoks tehniliseks. Kõik toimis väga orgaaniliselt.

Praktiliselt pärast iga stseeni jäeti publikule aega niisama ruumides ringi vaadata. Kõikjale, kus uks oli lahti, võis sisse astuda. Minule oli see üks lavastuse väärtuslikumaid osi. Kes ei tahaks näiteks lahkamisruumis ringi vaadata? Okei, seal oli veidi häiriv lõhn, aga mitte midagi hullu. Pimedas ja rõskes keldris oleksin isegi mõnda korralikku kummituslugu tahtnud kuulda. Või vähemalt ühte luust ja lihast läbi lõikavat karjatust.

Ühes töömeeste puhketoas oli aga nii värske kohvi lõhn, et pidin kontrollima, kas kannus on tõesti kuum kohv. Oli küll. Sellised pisikesed detailid tekitasidki tunde, nagu inimesed oleksid majast kõigest hetk tagasi lahkunud. Purje kirjeldab samamoodi, kuidas publikule antakse aega ise ruume uurida, kuulata raadiost lugusid, võtta vastu lauatelefonist kostvaid pajatusi või vaadata televiisorist filmikatkeid. Tema sõnul muutub see lausa „aega aeglustavaks“ kulgemiseks. Minul juhtus aga pigem vastupidi – aeg kiirenes. Ma ei jõudnud pooltki nii palju vaadata, kui tahtsin.

Kõige võimsam oli muidugi see, kuidas maja hakkas publiku enda mälestusi üles äratama. Mõni vaataja tundis ära ruumi, kus sündis tema laps. Mõni avastas, et legendid haigla keldrisaunast ei olnudki hooldajate väljamõeldis. Mina tundsin ära surnukuuri külmkambri, kuhu viisin oma esimese Viljandi haigla praktika ajal surnuid. Need olid minu esimesed tõsisemad kokkupuuted surmaga haiglas ja etenduse ajal tuli see mälestus väga selgelt tagasi. Samamoodi meenusid mulle hoopis helgemad hetked – näiteks vaated kaheksanda ja üheksanda korruse akendest. Eriti talvised hommikud, kui päike tõusis härmas puude tagant.

Siin jõuab „Lühem kui elu“ minu meelest kõige lähemale sellele, mida Margus Haav silmas peab, kui kirjutab, et ühe maja sees rändab terve elu. Maja ise on ainult betoon, klaas ja koridorid. Elu annavad sellele inimesed ja nende mälestused.

Veel kümme aastat tagasi tekitas minus paanikat mõte, et teatris võib näitleja minuga rääkima hakata või mind midagi tegema panna. Ilmselt on selliseid inimesi päris palju. Nüüd avastasin, et mulle meeldis see väga. Väikeses grupis liikudes sai näitlejaid lähedalt vaadata, nendega silmsidet luua ja vahel isegi dialoogi astuda. Sa ei olnud enam lihtsalt pealtvaataja. Kui teatriteaduse terminoloogiat kasutada, siis neljas sein oli siin sisuliselt olematu.

Paljudes stseenides oli korraga ainult üks näitleja. Sellisel juhul muutub publik talle paratamatult partneriks. Näitleja ei saa proovides kunagi päriselt ette teada, kes tema ees istub, millise näoga teda vaatab, kas naerab, ehmub või otsustab vastata. Just seepärast tahaksingi sama lavastust uuesti näha – mitte ainult teise marsruudi tõttu, vaid ka selleks, et näha, kuidas teine publik samu olukordi muudab.

Mulle endale tundus kohati, et ma polnud ehk kõige „adekvaatsem“ publikuliige, sest oma tervishoiutausta ja haiglaga seotud mälestuste tõttu ajasid mõned olukorrad mind rohkem naerma kui ilmselt lavastajad plaanisid. Eriti Margaret Sarve kehastatud naine, kes koridoris inimestele ligi astus ja ikka sama juttu platsenta Prantsusmaale kosmeetikatööstusesse müümisest kordas. Tervishoiutöötaja minus oli ta muidugi juba ammu ära diagnoosinud.

Purje kirjeldab sama tegelast hoopis kui peaaegu märkamatult publiku sekka imbuvat naist ning tunnustab Margaret Sarve täpset karakterrolli. Minule oli ta üks lavastuse kõige meeldejäävamaid tegelasi. Ootasin juba huviga, kus ta järgmisena välja ilmub.

Tegelikult ei taha ma ühtegi näitlejat oma lemmikuks nimetada, sest kogu trupp oli suurepärane. Mõni tegelaskuju lihtsalt jäi teistest värvikamalt meelde. Näiteks Oleg Titovi töömees Arseni. Kõik, kes haiglas töötavad, saavad ilmselt aru, mida ma mõtlen, kui ütlen, et ta oli täiesti ehtne haigla töömees. Need, kes haiglas ei tööta, aga lavastust nägid – nüüd siis teate, et haigla töömehed ongi sellised.

Purjel tekib Titovi tegelaskuju vaadates paralleel Tšehhovi „Kirsiaia“ Firssiga – vana maailma esindajaga, kes võib justkui koos majaga maha jääda. See on huvitav lisakiht, mille peale ma ise etenduse ajal ei tulnud, kuid mis sobib lavastusse väga hästi. Mõlemal juhul on üks ajastu lõppemas ja keegi näib veel viimast korda selle varemete vahel ringi kõndivat. Oli Arseni see, kes lubas maja üksinda korda teha ja ilmselt seda ta teeks ka, sest armastus selle maja vastu on nii suur.

Lavastuses osalevad ka Viljandimaa Kammerkoori lauljad, kes suurema osa ajast ei laula, vaid on haigla vaikivad inimesed. Keegi istub voodiserval, keegi vaatab palati aknast välja, keegi ootab koridoris arsti vastuvõttu, keegi räägib lähedasega. Vaikiv haigla argipäev. Purje kirjeldab neid kord vaimude, kord mälestuste, kord minevikuhetkedena, mis majas korraks uuesti ellu ärkavad. Minu jaoks olid nad tõesti justkui märk sellest, et haigla ei saa kunagi päriselt tühjaks. Isegi kui patsiendid ja töötajad on lahkunud, jäävad nende lood ruumidesse alles. Ja ehk mõni kummitus ka.

Lavastusse on tugevalt põimitud Arvo Iho 1990. aasta film „Ainult hulludele ehk Halastajaõde“, mida filmiti samas haiglas. Liina Olmaru kehastab Ritat – viidet Margarita Terehhova filmitegelasele – ning lavastuses näidatakse ka filmikatkeid. Siin läheb minu kogemus mõne teise arvustaja omast kõige rohkem lahku.

Mina olen selle filmi jaoks ilmselt liiga noor ja vähemalt ei mäleta, et oleksin seda kunagi tervikuna näinud. Seetõttu jätsid filmikatked mind üsna ükskõikseks ja just nendes kohtades tundsin esimest korda, et etendus hakkab natuke venima. Ka Liina Olmaru tegelane jäi mulle veidi tabamatuks. Ta mõjus nagu mingi ilmutus, keda ma ei osanud praktilise haiglaeluga seostada. Oma osa mängis ilmselt ka valge kittel ja kõrged platvormkingad – kõigi tänapäevaste haiglariiete kõrval mõjus ta teadlikult võõrkehana.

Pille-Riin Purje nägi Ritas seevastu lavastuse üht olulist tähenduskihti. Tema jaoks avardab Liina Olmaru tegelane haigla argipäeva millekski salapärasemaks ning lisab sellele pühaduse ja halastuse mõõtme. Purje kirjutab ka, et pärast lavastust filmi uuesti vaadates hakkasid teos ja lavastus teineteist vastastikku täiendama. Film säilitab vana haiglahoone kujutise ka siis, kui maja ennast enam olemas ei ole. See pani mind mõtlema, et äkki peaksin filmi nüüd ära vaatama. Võib-olla muutuks siis ka minu jaoks see lavastuse osa hoopis teistsuguseks. Ja tegelikult ongi tore, et kõik vaatajad ei pea lavastust ühtemoodi kogema.

Liis Seljamaa nimetab „Lühem kui elu“ väga tabavalt „tõeliselt kaduvaks kunstiks“ – pärast viimaseid etendusi kaob peagi ka ruum, milles see lavastus sündis. See teebki „Lühem kui elu“ eriliseks. Tavaliselt saab õnnestunud lavastust järgmisel hooajal uuesti mängida. Saab vahetada saali, teha kordusetendusi, minna külalisetendustele. Seda lavastust niimoodi üle viia ei saa. Viljandi vana haigla ei ole dekoratsioon. See maja on üks lavastuse peategelasi. Kui maja kaob, kaob praegusel kujul ka lavastus. Võib-olla just seepärast muutus nii oluliseks iga detail: maha jäetud paberid, kohvikann, katkine peegel, rõskus, vana operatsioonituba, prosektuur, koridorid, akendest avanev Viljandi, publikusaatjate punased haiglariided.

Mul oli kogu aeg raske otsustada, mis oli kunstniku käega paika sätitud ja mis oli lihtsalt haiglast maha jäänud. See on minu meelest suur kompliment lavastuse kunstilisele tervikule.

Ka Pille-Riin Purje nimetab lavastust korraga mastaapseks ja vaikseks, isiklikuks ning südamlikuks ning leiab, et selle tugevuseks on intiimse äratundmise ja sügava inimliku üldistuse tasakaal.vMulle meeldib see sõnastus väga, sest täpselt selline „Lühem kui elu“ oligi. See rääkis tohutust üheksakorruselisest majast, aga tegelikult rääkis üksikutest inimestest. Sünnist. Surmast. Vanaks jäämisest. Tööst. Lahkumisest. Mälust. Ja sellest, mis inimesest või majast pärast lahkumist alles jääb.

Etenduse lõpus saavad seni eraldi liikunud publikurühmad taas kokku. Vaikivatest haiglainimestest saab Viljandimaa Kammerkoor ja lõpuks kõlab ka laul. Purje kirjeldab finaalist jäänud tunnet kahe sõnaga: rahunemine ja tänutunne. Mul tekkis väga sarnane tunne. Kella kümne ajal õhtul pimedas mahajäetud haiglas istuda oli teraapiliselt puhastav ja rahulik. Kuigi kui ma korraks ratsionaalselt mõtlesin, et olen tühjas haiglas koos hulga võõraste inimestega, tuled on kustunud ja näitlejad sõitsid juba bussiga minema, muutus mõte iseenesest päris kõhedaks. Aga situatsioon oli lihtsalt ilus.

Pika jutu kokkuvõtteks: nii suurepärast lavastust pole ma ammu näinud. Mulle meeldis tekst, kus üks meenutus läks nii sujuvalt üle teiseks, et vahepeal ei saanud arugi, millal üks lugu lõppes ja järgmine algas. Mulle meeldis kujundus, mille puhul ei saanud aru, mis oli päris ja mis lavastatud. Mulle meeldis publikuga loodud lähedus. Mulle meeldis kogu näitlejate ansambel. Ja mulle meeldis kõige rohkem see, et lavastus ei jutustanud lihtsalt vana haigla ajalugu, vaid pani selle maja veel viimast korda elama.

Tahaksin nüüd kõigile öelda: minge vaatama.

Aga selles soovituses ongi „Lühem kui elu“ traagika. Lavastust mängitakse ainult loetud korrad ning hoone läheb lammutamisele. Järgmisel suvel seda lihtsalt enam samas kohas teha ei saa. Ugala ise kirjeldab lavastust poeetilise ja dokumentaalse hüvastijätuna ühe hoone, ühe ajastu ja ühe suvega.

Välja arvatud muidugi juhul, kui Võrus asuv Lõuna-Eesti haigla otsustab endale uue maja ehitada ja oma praeguse Viljandi vana haiglaga identse maja teatrile loovutada. Aga seda ilmselt ei juhtu. Seega on mul lihtsalt väga hea meel, et sain „Lühem kui elu“ näha.

Ja kuna olen selles majas kunagi mitmeid kuid viibinud ja oman sellest majast ja selasetest inimestest mälestusi, oli see minu jaoks rohkem kui lihtsalt üks väga hea suvelavastus.

See oli päriselt hüvastijätt.

Ja natuke on tunne, et sain olla osake millestki, mida enam kunagi täpselt samal kujul korrata ei saa. Osake teatriajaloost.

Dramaturg-lavastaja: Priit Põldma
Kunstnik-lavastaja: Joel Väli
Dramaturgid: Maarja Moor ja Aare Pilv
Helikujundaja: Lauri Lüdimois
Koorijuht-dirigent: Kadi Ritsing-Tamra
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits
Videokujundaja: Margus Siimon 
Osades: Liina Olmaru, Lauren Grinberg, Luule Komissarov, Karel Käos, Margaret Sarv, Aarne Soro, Oleg Titov, Janek Vadi

Viljandi Kammerkoori lauljad: Priit Alvre, Tuuli Ekbaum, Tiit Hein, Veronika Heinsoo, Carmen Jaeski-Toomra, Merle Juurik, Anneli Kengsepp, Gaili Kuum, Meelis Käämer, Maiken Mardim, Ene Nobel, Priit Noorhani, Kaido Pihelgas, Tuuli Põder, Kadi Ritsing-Tamra, Anne-Ly Romandi, Urve Siimon, Merle Sukk, Kaire Taevere, Mariliis Tallo, Maret Tamme, Kristiina Tsõtsin, Signe Vaabel, Ülo Vaabel.

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Ugala koduleheküljelt.

Mõned fotomeenutused:

Vaade etenduse ajal üheksanda korruse liftihallist Viljandi linnale (august 2026). Foto Triinu Kurvits

Viljandi haigla kaheksanda korruse aknast vaadet pildistamas (veebruar 2011). Foto Liis Villem

Loe edasi

SUVELAVASTUSED 2026

Täna on 27. märts 2026 ja kuna tegemist on rahvusvahelise teatripäevaga, siis on aeg teha juba traditsiooniks saanud suvelavastuste ülevaate postitus. Siia postitusse olen kogunud kokku lavastused, mille mänguperiood on ajavahemikus 01.06–31.08.2026. Teravam silm märkab kindlasti, et olen ka mõned mai lõpus esietenduvad lavastused välja toonud, aga seda ainult seetõttu, et lavastused esietenduvad mai lõpus ja enamik mängukordi on ikkagi suvel. Nimekirja on sattunud ka mõned sellised lavastused, mida on aasta sees ka mängitud, kuid nimekirja lisasin need lavastused, mis suveks mõnda teise mängupaika kolivad oma tavapärasest mängupaigast. Postitusest jätsin välja need lavastused, mida läbi hooaja mängitakse ja mida suvel üksikutel kordadel samuti teatrisaalis mängitakse (nt Tallinna Linnateatri, Endla jne püsirepertuaari kuuluvad lavastused).

NB! Kindlasti pole see nimekiri täielik ja lõplik. Täiendan postitust jooksvalt.

 

MAI

Viikingid: Laul jumalatest ja kangelastest (Südalinna teater) 27.05–18.06.2026 Viikingite külas Harjumaal

Ohver otsib mõrvarit (Teater Bel-Etage MTÜ) 31.05–16.08.26 Uue-Harmi Mõisateatris Harjumaal

 

JUUNI

Süütu (Teater Nuutrum) 1.–11. juunini 2026 Tapa raudteejaamas

Monoliit Estonia (Von Krahli Teater ja elektron.art) 2.–4. juunini 2026 Von Krahli Teatris

Naeruväärsed eputised vastu tahtmist (Theatrum) 2.–17. juunini 2026 Theatrumi saalis

Rahamaa (Eesti Draamateater) 2.–19. juunini 2026 Noblessneri valukoja Nobeli saalis. Loe SIIT minu muljeid 2024. aasta lavastusest.

Lell (Karula suveteater) 3.–14. juunini 2026 Karula rahvuspargis Võrumaal

Üks helevalge tuvi (Eesti Draamateater) 3.–25. juunini 2026 Uuemõisa mõisas Läänemaal. NB! ETENDUSED ON VÄLJA MÜÜDUD!

Ma armastasin sakslast (Temufi) 6.–28. juunini 2026 Olustvere mõisa küünis Viljandimaal. Loe SIIT minu 2025. aasta lavastuse muljeid.

Suudlused (Tartu Linnateater) 10.–19. juunini 2026 Ohtu mõisa teatritallis Harjumaal. Loe SIIT minu muljeid 2021. aastal nähtud lavastuse kohta.

Jane Eyre 12. ja 13. juunil 2026 Kehtna mõisa õuealal Raplamaal

Kondas ja maasikasööjad (Ugala) 12.–28. juunini 2026 Viljandi muuseumi hoovis

Väike nõid (LendTeater) 12.–20. juunini 2026 Tartumaa Tervisespordikeskuses

amletH (Endla) 13.06–18.07.2026 Endla teatri küünis

Roosad prillid (MTÜ Banaanikala) 13.–20. juunini 2026 Nõmmel, Lauliku 51

Päeva lõpus (MTÜ Müüdud Naer) 17.–28. juunini 2026 Ihamaru vanas kõrtsihoones Põlvamaal

Ookean meri (Noorsooteater) 20.06–11.07.2026 Hundipea Kakaolaos Tallinnas

Roosivõti (Teater Bel-Etage MTÜ) 20.06–12.07.2026 Uue-Harmi Mõisateatris Harjumaal

Armastuse ankeet (Tartu Linnateater) 25.–30. juunini 2026 Ohtu mõisa teatritallis Harjumaal

Alguskokkukõla. Juhan Liivi lugu (Juhan Liivi muuseum) 26.06–12.07.2026 Juhan Liivi rehemajas Rupsi külas Peipsiääre vallas Tartumaal

Armastuse nimel (Käpipuu) 26.06–18.07.2026 Loobu mõisa aidas Lääne-Virumaal

Kolhoos Vesiroos (Temufi) 26.06–18.07.2026 Tarvastu mõisa tallihoovis Viljandimaal

Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu (Jäneda Pullitalliteater) 26.06–5.07.2026 Jäneda Pullitalliteatris

Richard III (Vanemuine) 26.06–5.07.2026 Raadi lennuangaaris Tartus

Testamenditäitjad (Salme Teater) 26.06–12.07.2026 Peningi mõisas Harjumaal

Tikutoos (Rakvere teater) 27.06–12. juulini 2026 Köster Gööcki majas Rakveres

Häärber (Tõstamaa suveteater) 28.06–1.07 ja 22.–26. juuli 2026 Tõstamaa mõisas

Majakavahi tüdrukud (Hiiumaa Muuseum) 30.06–13.08.2026 Tahkuna tuletorni sisehoovis Hiiumaal

Tormide poeg (Kuressaare teater) 30.06–4.07.2026 Kuressaare teatris

Milfid (1Teater) juunis 2026 Ohtu mõisa Teatritallis Harjumaal

 

JUULI

Kardemoni linna rahvas ja röövlid (Teatribuss) 1.–12. juulini 2026 Tartu Mänguasjamuuseumi sisehoovis

Vereliin (Saueaugu Teatritalu) 1.–19. juuli 2026 Saueaugu Teatritalus Läänemaal

Kippari unerohi (Teater Epiloog) 02.–17. juulini 2026 Purtse kindluselamus Ida-Virumaal

Bändiproov (1Teater) 3.–23. juulini 2026 Ohtu mõisa Teatritallis Harjumaal

Venus karusnahas (Teater Nuutrum) 3.–5. juuli 2026 Viscosa kultuurikehases Hiiumaal

Mõrv idaekspressis (Kellerteater) 5.–25. juulini 2026 Viinistu katlamajas

Soosteri koolkond Hiiumaal (Tartu Uus Teater) 8.–12. juulini 2026 Viscosa Kultuuritehases Hiiumaal

Viimane vaba suvi (Haapsalu suveteatri selts) 08.–30. juulini 2026 Haapsalu raudteejaamas

Marss (Lutsu Teater) 10.–17. juulini 2026 Lutsu kivipurustuse platsil Põlvamaal 

Trahteritüdrukud (Alle-Saija teatritalu) 10.–23. juulini 2026 Alle-Saija teatritalus Põlvamaal

Piip ja Tuut otsivad Ilonit (Piip ja Tuut Teater) 12.–27. juulini 2026 Iloni Imedemaal Haapsalus

Vihmana ma sajan (Kontserdihunt) 15.–25. juulini 2026 Palmse mõisas Lääne-Virumaal

Luba mul kuulata (Arulepiku talu) 16.–19. juulini 2026 Kuremaa teatriaidas Jõgevamaal ja 2.–7. augustini 2026 Kukenoosi küünis Järvamaal

Taani printsi vaim (Ajateater) 17.–28. juulini 2026 Padise kloostris Harjumaal 

Laul Sipirja lastest (MTÜ Hea Maja Vaim) 18.07–2.08.2026 Laitse Graniitvilla Teatrimäel Harjumaal

Mere laul (MTÜ Viscosa Kultuuritehas) 23.–26. juulini 2026 Viscosa kultuuritehases Hiiumaal

Hõbe (MTÜ R.A.A.A.M.) 24.07–4.08.2026 Kernu mõisa küünis Harjumaal

Vargamäe valvur (Teater Nuutrum) 24.07–9.08.2026 Vargamäel

BASKIN (Thors Films) 25.07–9.08.2026 Kiidjärve mõisapargis Põlvamaal

Tutvumiskuulutus (1Teater) 27.–31.07.2026 Ohtu mõisa Teatritallis Harjumaal

Jänki seiklused Hiiumaal (MTÜ Viscosa Kultuuritehas) 28.07–2.08.2026 Viscosa kultuuritehases Hiiumaal

Da Vinci kood (Kellerteater) 30.07– 8.08.2026 Viinistu katlamajas 

"Vahtra hääl ja üllas kuu" ehk "Voce d’acero e nobile luna" (Sandbank) 30.07–6.08.2026 Eesti Rahva Muuseumis

Seto Odüsseia (Seto Kuninglik Teater) 31.07–9.08.2026 Aleksandri puhkekeskuses Luhamaal. Loe SIIT minu 2025. aasta lavastuse muljeid.

 

AUGUST

Elage elavamalt (Teater Varius) 1.–9. augustini 2026 Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal

RAIM-Muusikaline suvelavastus Raimond Valgrest (Varblane katusel OÜ) 1.–15. augustini 2026 Pärnu kuursaali õuealal

Viimane rong (Avijõe Selts MTÜ) 1.–30. august 2026 Avinurme muuseumraudtee lõppjaamas

Armastus kolmele, emast rääkimata (Must JaAm) 5.–7. augustini 2026 Luke mõisapargis Tartumaal

Laevad jäätuvad aeglaselt (Tõstamaa suveteater) 6.–23. augustil 2026 Tõstamaa mõisas

Nüüd õpin Mustamäel (Tallinna Tehnikaülikooli Vilistlaskogu) 07.–13. augustini 2026 Tallinna Tehnikaülikoolis

Viimane metsavend (Piibe Teater) 11.–30. augustini 2026 erinevates mängupaikades üle Eesti

Üksainumas armastus (Kalamaja suveteater) 11.–18. augustini 2026 Kalma haljakul Kalamajas

Naisteranna needus (Teater Nuutrum) 12.–18. Augustini 2026 Eisma sadamas Lääne-Virumaal. NB! ETENDUSED ON VÄLJA MÜÜDUD!

TAPTY1985. Laskumine orgu (Tartu Uus Teater) 14.–29. august 2026 Tartu keskpargis

Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest (Temufi) 24.–30. augustini 2026 Palamuse muuseumi pargialal. Loe SIIT minu muljeid 2024. aasta lavastusest

 

Loe edasi