Raamatud 2023: September

Nagu öeldakse, siis kõik on uus septembrikuus. Mul küll sel septembril midagi uut ei ole, aga kuna septembri esimesed kaks nädalat oli puhkus, siis jõudsin endalegi üllatuseks septembris päris palju raamatuid läbi lugeda. Kahjuks on enamus raamatuid pigem lihtne ajaviitekirjandus ja seega raamatutarkust väga palju juurde ei saanud.

1. Michelle Thomas "Minu s*tt terapeut & muud vaimse tervise lood" - Raamat jäi mulle raamatupoes soodushinnaga silma ja kuidagi kõnetas mind. Ilmselt seetõttu et selleks hetkeks olin aru saanud, et ma olen vaimselt kurnatud ja läbi põlenud ja lootsin raamatust enda jaoks veidi häid mõtteid saada. Raamatu autor on ise sügava depressiooniga maadelnud ja kirjutabki raamatus sellest kuidas tema enda vaimse tervise korda sai. Kuna autor on Inglismaal pidanud ka vaimse tervise blogi, siis on ta enda raamatus kajastanud ka erinevate inimeste mõtteid ja kogemusi erinevate vaimse tervisega seotud teemade kohta. Kellel on endal vaimse tervisega probleeme, siis soovitan lugeda, sest raamat näitab et samasuguste muredega on veel palju inimesi ning ehk annab raamat motivatsiooni ja jõudu enda probleemidega tegelemiseks. Minul oli igatahes mitmeid äratundmishetki ja sain aru, et ilmselt nii hullus seisus ma ikkagi ei ole, et saaksin öelda, et mul on depressioon. Väga hästi sobib raamat ka nendele inimestele, kes lihtsalt tahavad erinevaid vaimse tervise probleeme paremini mõista või enda vaimse tervise probleemidega vaevlevaid lähedasi paremini mõista. Igatahes praegu, kus järjest rohkem räägitakse vaimsest tervisest ja selle hoidmisest, on raamat sobilik lugemine igaühele.

2. Ketlin Priilinn "Enne kui on hilja" - Tegemist on Ketlin Priilinna kirjutatud Rebecca Lindebergi sarja krimiloo esimese osaga. Minu jaoks tundus raamat kohati nagu Eesti krimiseriaal, mis on välismaa eeskujul tehtud, aga on aru saada et sellist põnevust oodata ei tasu nagu välismaa eeskujudelt. Lugeda kannatas, aga minu jaoks põnevust väga üles ei kerinud. Peamiselt lugesin seepärast, et midagi oli isu lugeda, aga maal peale selle raamatu sel hetkel midagi loetavamat ei olnud. Kuigi mõrvarit ma päris alguses ära ei arvanud, oli minu jaoks liiga palju ebaolulisi süžeeliine, mis raamatut huvitavamaks ei teinud. Ajaviiteks siiski sobib hästi.

3. Christina Lauren "Ilus tõbras" - See on järjekordne raamat nendest, mida pidid naised tahtma ilma katkestuseta lõpuni lugeda. Tegemist on erootilise romaaniga ja kellele sellised romaanid meeldivad, siis ilmselt neile meeldib raamat ka. Ajaviiteks oli hea lugemine, ei pidanud väga ajusid pingutama. Aga ma olen lugenud kordades kaasahaaravamaid raamatuid nii süžee kui erootika osas. Kusjuures need teised raamatud pole isegi mitte erootilised romaanid olnud. Ja raamatut panin ikka päris mitu korda käest ära, enne kui raamatu lõpuni lugesin.

4. Graeme Macrae Burnet "Patsiendi lugu" - Nägin seda raamatut kunagi raamatupoes ja sisututvustus tundus huvitav. Kuna raamat kuulub kaasaegse romaani sarja, siis ilmselt oli tegemist ikkagi ilukirjandusliku teosega. Kuigi autor üritab jätta muljet, et raamat on kirjutatud leitud päevikute järgi ja arsti eluloo kirjeldamiseks on ta teadustööd teinud, usun ma siiski et tegemist on ilukirjandusega. Ma lootsin natukene rohkem psühiaatrilisi nüansse ja psühholoogilist põnevikku, sest raamatu tuvustuse põhjal jääb mulje, et just ühe psühhiaatri juures käinud ja enesetapu teinud noore naise lugu hakkabki tema õde rääkima. Tegelikult on see siiski rohkem elus olnud õe lugu ja kohati tundus mulle, et raamat räägib sellest kuidas hulluks minnakse. Romaanist oli minu jaoks asi kaugel, sest minu jaoks seostub romaan armastuslooga, aga kuigi siin armastusest räägiti, siis pigem tehti seda pinnapealselt ja see polnud loo keskne sisuliin.

5. Helen Cox "Laip raamatupoes" - Ma arvan, et selle raamatu lisasin ma endale nimekirja peamiselt sellepärast, et tegevus toimub raamatupoes. Iseenesest kõlbas lugeda, aga erilist põnevust mina sealt ei leidnud ja raamatu lugemine ikka venis. Pealkirja järgi võiks eeldada, et tegemist on põneviku või krimilooga, aga minu jaoks jäi seda põnevust ja krimi veidi väheks. Veidi meenutab neid tohutuid seriaale, kus nunnad, raamatukoguhoidjad, preestird, kokad jne politseil kuritegusid lahendada aiavad, sest siin on samuti kaks noort naist, kellest üks töötab raamatukogus ja kes aitavad politseil koletu kuriteo ära lahendada. Ma saan aru, et tegemist on sarjaga ja kuna ma polnud sarja esimest osa lugenud, siis äkki olid mõningad eeldused mul puudu, et raamatut paremini mõista. Samas tundus mulle, et raamat oli täiesti sobilik ka iseseisvalt lugemiseks ja mulle lihtsalt ei avaldanud raamat muljet, kuna ma oleksin veidi põnevamat sisu tahtnud. Kõikidele neile, kellele eelpool mainitud sarjad meeldivad, võiks ka see raamat meeldida.

6. Sosuke Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid" - Jällegi võtsin selle raamatu, sest tegemist oli raamatutest rääkiva raamatuga. Alles pärast sain teada, et tegemist on pigem noorteraamatuga. Samas tundus mulle, et raamatus oli päris palju häid ütlemisi ja ilmselt ongi raamatu eesmärk läbi fantaasia innustada noori rohkem lugema ja näidata miks raamatuid tasub armastada. Vähemalt mulle jäi selline moraal raamatust kõlama. Soovitan lugeda kõikidel raamatuarmastajatel ka siis, kui nad ei ole enam päris noorteromaani lugemise vanuses. Kindlasti aga tasuks raamat ette sokutada nendele noortele, kes ehk lugemisest võõrdunud on ja ei oska enam raamatuid vääriliselt hiinata.

7. Sylvia Day "Alasti" – Nagu pealkirja järgi arvata võib, siis kuulus ka see raamat sellesse kuulsasse nimekirja raamatutest, mida naised enne lõpuni lugemata käest ära ei suuda panna. Minu jaoks venis see raamat veel hullemini kui eelmised. Kohati oli tunne et tegemist on sama süžeega, millest rääkis „Ilus tõbras“ ja ma mõtlesin, kas tõesti erootiliste raamatute kirjutajatel kulub kogu fantaasia seksistseenide välja mõtlemisele. Kuigi ega need seksistseenid ka eriti köitvad ei olnud. Päris mitmel korral tabasin end mõttelt, et tegelikkuses on selle raamatu kirjutanud mõni ohtralt pornot vaadanud meesterahvas, kes end Sylvia Day varjunime taha peidab. Seega raamat mind eriti ei köitnud.

8. Ketlin Priilinn "Kas keegi kuuleb mind?" – Tegemist on Rebecca Lindebergi sarja teise raamatuga, mida ma hakkasin peamiselt seepärast lugema, et olin jälle maal ja enda raamat sai läbi loetud ning nii otsustasingi emal pooleli oleva raamatu ka läbi lugeda. Eks natukene ikka tekkis esimese osa lõpus ka huvi, et mis Rebecca ja Andersi suhtest edasi saab. Igatahes teine raamat oli veidi juba huvitava, kuigi välismaa autorite krimilugudele jääb see ikkagi alla. Raamatu muutsid huvitavaks mitmed keerulised keerdkäigud inimeste eludes. Ajaviiteks kannatab täitsa lugeda.

9. Robert I. Sutton "Kuidas mölakatega toime tulla" – Selle raamatu soovitust nägin Instagramis ühe psühhiaatriaresidendi kontol. Ja kuna ma olen päris kindel, et mind ümbritseb mitu mölakat, siis tahtsin lugeda kuidas nendega toime tulla. Raamat andis kindlust juurde, et mõned inimesed minu ümber on täielikud mölakad, sest raamatut lugedes tekkis tunne nagu kirjeldataks neid konkreetseid inimesi. Igatahes tänu sellele raamatule tean nüüd kuidas end mölakatega kohtudes hoida ja säästa. Soovitan kindlasti lugeda kõikidel nendel, kes samuti arvavad, et nende tutvusringkonnas võib mölakaid olla.

10. Jack Jordan "Ära tee kahju" – Raamat räägib kuulsast kardiokirurgist, kelle 8-aastane poeg röövitakse ja selleks, et poega tagasi saada peab kirurg enda opilaual tapma riigi ühe tuntuima poliitiku või röövitud poeg sureb. Hiljem selgub muidugi, et see poliitik pole nii süütu midagi ja raamatu jooksul areneb väga palju kriminaalseid keerdkäike. Kohati on lausa uskumatu, milleks emad oma laste nimel võimelised on. Minu meelest toimus igal leheküljel midagi sellist, mida ma oodata poleks osanud, seega põnevust jätkus kuni lõpuni. Soovitan kindlasti neile, kellele põnevikud meeldivad.

11. Ketlin Priilinn "Kommionu" – Tegemist on Rebecca Lindebergi sarja kolmanda raamatuga, mille algus pole küll nii võigas kui esimesel kahel osal, kuid üldiselt on tegemist päris masendava looga, sest siin satuvad kuriteo ohvriks 5 noort tüdrukut. Sarnaselt eelmistele osadele jäi krimiloo osa minu jaoks nõrgaks ja kohati häiris ka eelmistes osades teada saadud info kordamine. Samas on raamatute pikad kirjeldused politseinike eraelust läinud nii põnevaks, et tuleb vist sarja kõik raamatud läbi lugeda, et teada saada mis politseinike eraelust lõpuks saab.

Loe edasi

Ülestähendusi põranda alt

 8. septembril 2023 Tallinna Linnateatri etendus Tartu Uues Teatris festivali Draama raames

Foto: Tallinna Linnateater

Mul oli juulis väga kahju, et ma Draama festivaliks ei saanud piletit Tallinna Linnateatri lavastusele “Ülestähendusi põranda alt”. Õnneks tulid festivali ajal viimasel minutil müüki lisapiletid ja mul õnnestus ikkagi lavastus ära näha. Eks ma veidi olin skeptiline selles osas, et teksti autoriks on Fjodor Dostojevski ja minu jaoks on tema tekstid pigem liiga rusuvad ja seega ma pole nendega väga palju kokku puutunud. Samas näitlejad olid head ja minu jaoks on teatri puhul näitlejad üsna määrava tähtsusega. Ning mis seal salata Tallinna Linnateater on siiani ikkagi mingi müstiline teater, kuhu on keeruline pileteid saada ja siis tuleb kõik ära vaadata, mida vähegi vaadata õnnestub.

Natukene läkski nähtud etendusega nii, et tekst jäi minu jaoks veidi keeruliseks ja liiga eksistentsiaal-filosoofiliseks ning ma ei saanud päris lõpuni aru, kes need inimesed seal loos siis ikkagi olid. Sellest sain aru, et Rain Simmul kehastas põrandaalust, kuid kes see põrandaalune siis lõpuks ikkagi oli, jäi minu jaoks arusaamatuks. Korraks tekkis mõte, et ehk on põrandaalune Dostojevski ise oma mõtetega, mida ta saigi nö põranda all mõelda ja levitada, sest põrandaalune kirjutas pidevalt midagi. Natukene oli põrandaalusest kahju ka, sest tundus, et ta oli oma mõtetega üksinda ja tegelikult oleks ta tahtnud väga teistega suhelda ja mõtteid vahetada, aga teda justkui ei võetud seltskonda ja siis ta kapseldus veel rohkem oma põrandaalusesse koopasse.

Põrandaaluse vastandlikest mõtetest anti publikule aimu kolmainsust kasutades. Kui tavaliselt oleme harjunud, et vastandatakse kahte poolt, siis sel korral kehastasid kõik kolm näitlejad teatud situatsioonides kõik korraga põrandaalust ja väljendasid põrandaaluse erinevaid mõtteid sama asja kohta. Ehk siis meil olid põrandaaluse enda mõtted mingi asja kohta ja siis lisasid enda mõtteid sama asja kohta põrandaaluse Yin (Hele Kõrve) ja Yang (Indrek Sammul). Muidu kehastasid Indrek Sammul ja Hele Kõrve teisi tegelasi, kellega põrandaalune loo jooksul kokku puutus. Kuna kostüümid kogu lavastuse jooksul ei muutunud ja erinevaid tegelasi markeeriti ainult väikeste rekvisiitidega, oli kohati keeruline aru saada, keda Kõrve ja Sammul parajasti kehastavad. Tekst muidugi aitas aru saada, et tegelased on muutunud, aga kohati oli teksti keeruline järgida, sest tekst nõudis täielikku süvenemist, et täpselt aru saada mis nüüd toimub ja kes on kes.

Mina aga keskendusin aeg-ajalt teksti asemel hoopis lavakujundusse või näitlejate plastilisse liikumisse. Lavakujundus meenutas veidi koolilava, ent tegevus toimub saali põrandal lava ees ja siis aeg-ajalt käidi laval liikumas. Kui alguses lavalt kardinad eest ära tõmmati ja Hele Kõrve helesinise tausta ees õrnas lumesajus liikus, siis see erk sinine taust oli minu jaoks nii tugevas kontrastis ülejäänud tumeda lavakujundusega, et ma arvasin päris mitukümmend sekundit, et lava asemel on ekraan ja me näeme videosalvestust. Kuidagi kogu Hele Kõrve liikumine ja see värvide kontsentreeritus lõid täiesti teistsuguse maailma, mis ei sobitunud sellesse õhkkonda, mis saalis valitses ja seega olin kindel, et tegemist on videoga. Üleüldse tundus mulle, et kõik see, mis laval toimus oli kuidagi erakordselt palju rõhutatud. Seal liikusid näitlejad justkui aegluubis ja oma iga liigutust rõhutades, samal ajal kui nn lava ees liikusid nad igapäevasemalt. Huvitav kontrast tekkis ka laval kasutatud joonistatud dekoratsioonidega. Näiteks oli etenduses stseen, kus lavale veeretati suur valge plakat, millele oli joonistatud toidunõudega laud ja tegelased hakkasid siis end selle plakati vastu toetama just kui nad oleksid füüsilise laua taga istumas ja jutustamas. Ning selliseid stseene oli etendused veelgi, kus lavamehed tõmbasid nööridega näiteks papile joonistatud rekvisiite üle lava.

Ma saan aru, et Putini sõda ei saa kogu vene kultuurile üle kanda, aga mind siiski veidi häiris, et lavastuses kasutatud laulud olid kõik venekeelsed. Seda enam, et kavalehes olid kõikidele lauludele siiski eestikeelsed sõnad välja toodud. Muidu laulud ja muusika olid iseenesest ilusad ja näitlejate poolt hästi esitatud, aga mulle jäi kõige paremini meelde just Indrek Sammuli esitatud „Urra-urra polka“, kuna see oli ainus laul, mida esitati eestikeelsete sõnadega. Muusika, mis laule (ja ka näitlejate liikumist laval) saatis oli samuti veidi sürreaalne või kohati humoorika (vähemalt minu jaoks) varjundiga ja seega tekkis tunne justkui näidatakse paralleelselt kahte erinevat lugu. Üks lugu oli see, mis toimus põrandaaluse enda peidetud pimedas koopas ja see toimus hämaralt valgustatud saalis. Kusjuures laval oli kaks suurt kivirahnu, mida sai pooleks teha ja nende poolikute kivirahnude sees oli siis kolm istekohta, kus ühes istus põrandaaluse teener Apollon (Indrek Sammul) ja teises kirjutas põrandaalune ise kirjutusmasinal oma tekste ning kolmandat istekohta kasutasid jooksvalt kõik tegelased. Teine lugu toimus suures ja värvilises maailmas, mis oli loodud lavale ja kus kõik tegelased olid palju karikatuursemad ja värvilisemad. Pole vist vaja öelda, et mulle meeldis see värviline ja karikatuuride rohkem maailm rohkem. Kontraste oli veel teisigi. Näiteks see sama kirjutusmasin ja nutitelefonid koos erinevate teavituste helidega.

Tekstilise poole pealt etendus mulle üldse ei meeldinud, sest tekst oli minu jaoks igav ja raske. Samas kui mõelda, et tegemist on Dostojevski kirjutatud tekstiga ja Dostojevski on vaieldamatult kirjandusklassika, siis on „Ülestähendusi põranda alt“ täiesti tüüpiline Tallinna Linnateatri repertuaar. Kogu lavastuse kujundus (muusika, liikumine, lavakujundus, kostüümid) meeldis etendus mulle väga ja samas tundus see nii Tallinna Linnateatri kohta nii ebatüüpiline lavastus olema just kujunduse poolest. Tegelikult kostüümid olid ikkagi pigem tüüpilised ajastutruud kostüümid. Kui välja jätta see, et põrandaalune meenutas pigem kloun Pierrot kui vaest vene kirjanikku (kes põrandaalune tegelikult ju oli).

Seega oli lavastuses minu jaoks üsna võrdselt neid hetki, mida ma nautisin täielikult kui ka neid hetki, mil ma mõtlesin, millal see stseen või tekst juba ükskord lõpeb. Pigem julgeksin lavastust soovitada keskmisest suuremale teatruhuvilisele ja neile, kellele klassikaline kirjandus ja inimeksistentsi analüüsimine huvi pakub. Nendele, kes tahavad lihtsalt meelelahutuse mõttes teatrisse minna ja kes satuvad mõned korrad aastas teatrisse, siis nendele kindlasti seda lavastust soovitada ei julge.

 

Autor: Fjodor Dostojevski
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Rainer Sarnet
Kunstnik: Laura Pählapuu
Valguskunstnik: Emil Kallas
Koreograaf: Tiina Mölder
Laulude seaded: Andre Maaker
Laval:
Rain Simmul – Põrandaalune
Indrek Sammul – Apollon/Simonov/Zverkov/Yang
Hele Kõrve – Liza/Zverkovi sõber/Ettekandja/Yin
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Elajannad

 7. septembril 2023 Eesti Teatri festivali Draama etendus ERM´i teatrisaalis

Foto: Rene Jakobson

Käesolev postitus on veidi erilisem kui teised tekstid, mis varasemalt siin blogis ilmunud on. Nimelt otsustasin selle teksti kirjutamisel veidi kõrvalist abi kasutada. Tänapäeval on olemas igasuguseid imevidinaid ja tehnoloogilisi abivahendeid, miks ma siis ei võiks neid kasutada. Need, kes arvasid et ma postituse jaoks ChatGPT-d ehk siis juturobotit kasutasin, on õigel teel. Päris aus olles pean tunnistama, et kogu siinne tekst siiski tehisintellekti poolt kirjutatud ei ole. Andsin ChatGPT-le sisendparameetrid, mille põhjal ta võiks mulle teksti genereerida, valisin sealt sobivad mõtted välja ja laiendasin neid enda isiklike mõtetega. Kindlasti ei saa selline stiil tavaks, kuid tahtsin lihtsalt midagi teistmoodi katsetada. „Elajannad“ tundus ideaalne lavastus, mille kohta teha veidi erilisem postitus, kuna tegemist on hübriidlavastusega, mis hõlmab endas nii kontserdi kui teatrilavastuse elemente.

Lavastuse idee tuli kahelt naiselt – kontrabassimängija Mingo Rajandilt ja näitleja Eva Kolditsalt ja seega saab öelda et tegemist on naistest rääkiva lavastusega, mis loodud naistelt naistele (kuigi protsessi on kaasatud ikkagi päris mitmedki mehed ka). "Elajannad" ei paku mitte ainult suurepärast muusikalist kogemust, vaid see puudutab ka olulisi ja sügavaid teemasid, mis on naiste jaoks eriti olulised. Etendus ei karda tuua esile naisi mõjutavaid eluolukordi, mis ulatuvad sünnitamisest kuni perevägivallani. Kuigi publikust oli sageli kuulda naeru ka väga mitmete selliste lausete peale, mis tegelikult naljakad ei ole. Näiteks, kui naine tapab oma mehe ära, sest ei soovi et nende lapsed vägivaldses kodus üles kasvaksid, siis reaalsuses pole siin mitte midagi naljakat. Ometigi publik naerab. Ühelt poolt oli naer kindlasti tingitud kaitserefleksist ja soovist kuidagi kuuldule reageerida. Aga teisalt võis publikut naerma ajada ka näitlejate Mirtel Pohla ja Eva Kolditsa veidi huumorivõtmes esitus. Sünnituse stseeni juures ilmselt ajaski naerma eelkõige osaliselt humoorikas lähenemine sünnitusele ja see, et üks naine julgeb välja öelda need mõtted, mis ilmselt paljude naiste peades sünnituse ajal (või ka enne või pärast seda) tekkinud on.

Näitlejad Mirtel Pohla ja Eva Koldits on etenduses "Elajannad" tõelised säravtähed, kes tulevad lavale oma erakordse andega. Nende esitused annavad etendusele veelgi suurema mõju ja sügavuse. Mõlemad näitlejannad toovad esile tegelaskujude emotsionaalsed nüansid ja seega on üsna lihtne tabada 9-aastase lapse paanilist hirmu ema kaotamise pärast, noore naise südantsoojendavat ootust emaks saamise ees või vägivalla alla kannatanud naise ahastust. Kusjuures tegelaste karakterid antaksegi edasi ainult hääle ja miimika abil, kostüüme ja enda välimust muutmata. Näitlejannade oskused väljendada erinevaid tundeid – alates rõõmust kuni kurbuseni – teevad nende esitlused meeldejäävaks ja võimsaks ning pakkudes publikule naudingut.

Teadmine, et me pole üksi ja et teised on sama asja kogenud, on see mis lähendab. Peale etendust oli isegi kuulda kuidas lavastust võrreldi Anna Hintsi filmiga „Savvusanna sõsarad“. Eks teatud sarnasus teemade osas ju ole, kuid minu jaoks on „Elajannad“ siiski veidi esteetilisema esitusega. „Savvusanna sõsarates“ on naised kogu oma alastuses tumedas suitsusaunas ja sinna lisanduvad erinevad lood suitsusaunast, mis muudavad filmi süngemaks ja kohati tekkis mul tunne, et naine olla on väga raske. Peale etendust oli aga vastupidiselt olek kergem ja tundsin, et naised on nagu võimsad haldjad, kes hoolimata oma õrnusest saavad kõikide olukordadega hakkama. "Elajannad" käsitleb neid teemasid õrnuse ja kaastundega ning tõstab esile naiste tugevust ja vastupidavust nende keeruliste olukordade lahendamisel. Etendus julgustab arutelu ja teadlikkuse tõstmist nende teemade ümber ning annab häält neile, kes vajavad tuge ja mõistmist.

Kindlasti aitas minu jaoks naiselikkust rõhutada ka kostüümide valik. Kõik naised on laval lohvakates mustades talaari meenutavates riietes. Kuigi ühelt poolt on riietus lai, siis liikumisel võimaldab see siiski aimata talaari all peituvaid naiselikke kontuure. Peas kandsid nii naised kui mehed mustast tüllist tehtud peakatteid, mis meenutasid väga 18. sajandil moes olnud kõrgeid parukaid. Selline peakatte ja kostüümi kooslus tekitas minus vähemalt illusiooni suursugustest naistest ja see ilmselt ongi peamine põhjus, miks „Elajannad“ minu jaoks tundus õrnema ja naiselikumana kui „Savvusanna sõsarad“. Eks pealkirja „Elajannad“ teine pool juba oma kõlalt loob eelduse millestki ilusast (sõna lõpp  -annad, tekitab minus seose jumalannadega). Samas peab tunnistama et pealkirja algus lubab jlle ristivastupidiselt midagi elajalikku, mis nii veetlev pole. Eks pealkiri võtabki ühe sõnaga kokku naiste olemuse. Oskavad naised olla kui tõelised jumalannad kui seda vaja on, aga kui naine endast välja läheb, siis võib ta olla täielik elajas.

Kuigi muusikud, peale kontrabassimängija Mingo Rajandi, olid kõik mehed, siis eelpool mainitud peakatted tekitasid osaliselt visuaali justkui oleksid laval kõik muusikud kõrget soengut kandvad naised. Või siis turbanit kandvad mehed. Ma ise vist siiski kaldusin neid rohkem vaatama kui turbanitega mehi, aga ma kahtlustan, et tegijatel oli taotlus ikkagi mehi naistena markeerida. Etendusele järgnenud vestlusringist selgus, et Tartus toimunud festivali etenduse jaoks oli lavastuse kujundust veidi muudetud ja seetõttu olid muusikud näitlejate seljataga, mitte niivõrd külje peal kui Vaba Laval, kus lavastust tavaliselt mängitakse. Lisaks puudusid Tartus laval põrandalt mustad pikad õhupallid (mida on võimalik postituse päisepildil näha), mis ideeliselt oma kuju poolest vist peaksid sümboliseerima mehi. See võib väga efektne vaatepilt olla, kuidas Mirtel Pohla ja Eva Koldit nn meesenergia vahel liiguvad ja naiseks olemise ilu ja valu lahkavad. Praegu jäi minu jaoks kujunduse mõttes teatraalsusest veidi puudu ja kohati tekkis mõte, et ma vaatan kontserti, mille vahetekstid on lihtsalt naiste elust ja esitatud kutseliste näitlejate, mitte muusikute endi poolt.

Nagu juba mainitud, pole tegemist ainult teatrietendusega, vaid täiesti arvestatava kontserdiga. Kuigi kontserdil tavaliselt nii palju valgusega ei mängita ja nii on muusikud valgussõõris peamiselt siis kui näitlejad vaikivad ja ongi muusika kord särada. Selles osas kaldub „Elajannad“ ikkagi rohkem teatrilavastuse poole ja seetõttu ta ilmselt ka teatrifestivali põhiprogrammi valitud on. Iga muusik selles ansamblis on oma ala ekspert, ja nende koostöö loob tõeliselt erilise kõlalise maailma. Kuna ma muusikast väga palju ei tea, siis seda ma siinkohal analüüsima ei hakka. Nõustun ChatGPT-ga, et muusikud olid tõesti suurepärased ja eriti meeldis mulle, et sõnaline osa ja muusika ei seganud teineteist ning sõnaliste vahepealade juures tegid muusikud ainult tasast helikujundust. Samas oli väga palju neid hetki kus muusikud said soleerida ja näitlejad istusid vaikselt ning jälgisid muusikuid. Kusjuures Draama festivali publikul vedas veel nii hästi, et laval õnnestus teiste hulgas musitseerimas näha ja kuulda maailmatasemel muusikut Andres Kaljustet. „Elajannad“ on tõeline muusikaelamus, mis võlub oma kauni helikeelega ja jääb südamesse kummitama, seega muusikasõpradele kindlasti kohustuslik. Kusjuures pärast etendust kuulsin nii mõneltki külastajalt, et mehed polnud lavastusest just eriti positiivses võtmes rääkinud, ainus mis meestelt kiidusõnu pälvis, oli muusika.

Kokkuvõttes on "Elajannad" lavastus, mida ei tohiks jätta vaatamata. See on nii muusikaliselt kui ka emotsionaalselt sügav ja rikastav kogemus, mis jääb meelde pikaks ajaks. Võib-olla siiski julgen natukene rohkem naistele kui meestele seda soovitada. Ma praegu ei leidnud millal ja kus lavastust veel vaadata saab, seega tasub huvilistel silmad lahti hoida.

Idee autorid: Eva Koldits ja Mingo Rajandi
Lavastaja: Eva Koldits
Kunstnik: Kairi Mändla
Helilooja ja ansamblijuht: Mingo Rajandi
Dramaturg: Berit Kaschan
Valguskunstnik: Meelis Lusmägi
Laval:
Eva Koldits, Mirtel Pohla, Mingo Rajandi (kontrabass), Erki Pärnoja (kitarrid, elektroonika), Tobias Tammearu (saksofon, elektroonika), Ahto Abner (löökpillid), Andres Kaljuste (vioola)

Lõpetuseks üks näide lavastuses kõlavast muusikast: https://www.youtube.com/watch?v=7oSVZoVqpUU

Loe edasi

TIIT PAGU

 5. september 2023 Tallinna Linnateatri etendus Draama festivali raames Vanemuise väikeses majas

Foto: Siim Vahur

Pärast seda kui sa oled öösel maganud ainult viis tundi ja sedagi rahutult ning mitmete ärkamistega, on ilmselt enamik inimestest järgmisel päeval väsinud ja mitte kõige paremas tujus. Ometigi meil kõigil juhtub selliseid öid ja neile järgnevaid päevi ja elu läheb sellest hoolimata edasi. Minul juhtus selline öö olema just eile ja nii juhtuski, et sellises olekus läksin teatrisse vaatama neli tundi kestvat etendust. Kui juurde lisada pool tundi enne etenduse algust toimunud kontsert ja etendusele järgnenud vestlusring, siis veetsin teatrimajas kokku viis ja pool tundi. Enamus inimesi ilmselt võdistab nii pika teatriõhtu peale mõeldes jubedusest õlgu. Minu jaoks ei tundunud see neli tundi etenduse ajana üldse nii pikk, eriti kui arvestada seda, et etendus algas kell 18 ja seega saab koju varem kui tavapärase etenduse algusaja korral.

Esimese vaatuse ajal selgus siiski, et ma olin oma võimeid tugevasti üle hinnanud ja sel korral oli see neli tundi teatrit minu jaoks eriline piin. Kuna ma siiski olen tugevalt masohhistlike kalduvustega otsustasin etenduse lõppedes vestlusringi ka minna, kuigi esimese vaatuse (ja ka teise vaatuse) ajal ei suutnud ma ära oodata millal vaatus läbi saab. Kui endale ausalt tunnistada, siis suurema osa ajast mõtlesin päevasündmustele ja pidasin plaani eesootavate sündmuste jaoks, sest ma lihtsalt ei suutnud etenduse teksti jälgia. Kuigi ma väga püüdsin. Ma kujutan ette, et enamuse ajast viibisin vestlusringis juba väsimusest pahupidi olevate silmadega. Siiski pean tunnistama, et vestlusring meeldis mulle veidi rohkem kui etendus ise. Peaks hakkama festivalide ajal pileteid ostma nendele etendustele, mis on päev pärast vestlusringi, sest minu meelest on pärast vestlusringi oluliselt parem lavastusest aru saada, sest lavastajad ja näitlejad on enda mõtteid lavastusprotsessist jaganud. Samas poleks siis endal üldse huvitav nähtud lavastust analüüsida ja kaasa mõelda.

„Tiit Pagu“ on Jaan Krossi värsivormis kirjutatud teos, mis räägib juuratudeng Tiit Pagust ja tema muutumisest üliõpilasest kommunistiks, kes seetõttu on sunnitud oma elu pagenduses elama. Sarnased sündmused on olnud ka Jaan Krossi enda elus ja seetõttu peetakse teost paljuski autobiograafiliseks kuna oli Kross ka ise juristi haridusega, kuigi suurem osa eestlastest teab Jaan Krossi eelkõige ainult kirjanikuna. „Tiit Pagu“ ilmus esimest korda 2020. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas ja sealt hakkas lavastaja Jaak Printsil idanema mõte teosest lavastus teha. Nagu eilsest vestlusringist selgus, siis teos on lavale toodud praktiliselt täies mahus, mis seletab etenduse üsna pikka kestust. Väidetavalt on lavastuse tarbeks raamatust välja kärbitud ainult 15 värssi, mida on tegelikult väga vähe. Päris ausaks jäädes, ma sisust midagi detailselt rääkida ei oska, sest etenduse sisuline pool läks väsimuse tõttu minust täielikult mööda. Enamasti rändasid mõtted Krossi värrsidelt enda päevasündmustele. Eks mingi väike süü, miks ma kuulata ei suutnud, võis olla ka värsskõnel. Eeldab ju värsskõne, et seda esitatakse mingi teatud rütmiga ja ühel hetkel muutus see sama rütmiga tekst minu jaoks lihtsalt mingiks taustamüraks mida oli lihtne ignoreerida. Kuigi tegelikkuses olid näitlejatudengid väga tublid ja esitasid teksti väga elavalt ning seega mingit monotoonsust etenduses ei olnud. Seepärast ma ainult enda väsimust süüdistangi. Sest ma tegelikult tahtsin kuulata ja kaasa mõelda, aga hoolimata minu pingutustest ja laval toimuvast, ei suutnud ma kogu täiega etendusega kaasas olla ning pigem oleksin tahtnud silmad kinni panna ja pea naabri õlale toetada ning uinaku teha.

Lavastus on üles ehitatud veidi lavakõne või loo jutustamise võtmes. Laval on küll tegelased, kuid tegelased ise saavad võrdlemisi vähe sõna. Natuke häiris ka see, et ühte ja sama tegelast (Tiit Pagu) kehastasid mitmed erinevad näitlejad ja seega oli veidi keeruline jälgida, kes hetkel keda kehastab. Peamiselt jutustavad teised sellest, mis juhtus ja veidi jääbki mulje justkui kogu lavaka XXXI lend loeb hästi ilmekalt ja liikumisseadetega kaunistatult Jaan Krossi raamatut „Tiit Pagu“ publikule ette. Siinkohal peab siiski XXXI lennu tudengite ja lavastaja Jaak Printsi ees mütsi maha võtma ja tõdema, et kuigi tekst jäi minu jaoks tahaplaanile, siis ilma tekstita oli lavastust samuti tore vaadata. Eriti meeldis mulle koreograafia, mille eest tuleb eraldi tänada koreograaf Eve Mutsot. Liikumist ja kostüüme vaadates tekkis mul täielikult tunne nagu ma oleks 1930ndatesse sattunud. Seda emotsiooni suurendas ka enne etendust toimunud väike kontsert ajastutruude lööklauludega. Seega, kellel vähegi võimalik, soovitan pool tundi enne etenduse algust kohal olla, et kontserti nautida. Ainus segane koht minu jaoks oli etenduse lõpus akutrellidega lava üles võtmine, sest esiteks oli akutrellide mürinas päris keeruline teksti kuulda (ma ikkagi üritasin teksti jälgida nii palju kui mu aju seda võimaldas) ja teiseks polnud akutrell kindlasti mitte sellele ajastule omane leiutis. Lisaks pidid lavamehed lava ilmselt kohe tagasi kokku panema, sest järgmisel päeval on juba uus etendus tulemas. Seega tekitas selline võte minus rohkem küsimusi kui aitas luua tööõhustikku.

Kuna tegemist on Tallinna Linnateatri ja EMTA lavakunstikooli koostöölavastusega, siis laval on ainult XXXI lennu tudengid ja Linnateatri panus on ilmselt rohkem ruumi ja lavatehnilise meeskonna andmine. Tudengid tähendavad minu jaoks seda, et kõik laval olnud näod olid suuresti võõrad. Eks mõni nimi oli tuttav ja ehk olen mõnda nägu ka vilksamisi varem kusagil näinud, kuid nii pikas lavastuses olid siiski kõik minu jaoks võõrad. Tore on vaadata, et tulevased näitlejad on nii andekad ja järelkasvu peaks Eesti teatril olema rohkem kui küllalt. Siinkohal tahaksin tudengeid tunnustada, et kuigi neil on alles õppeprotsess pooleli, siis suur töö on neil tehtud ja tegelikult ei saaks paljud kutselised näitlejadki sellise keerulise lavastusega hakkama. Kuigi laval oli 16 noort inimest (enamasti mitte kõik korraga), jäi mulle teistest enim silma Hanna Jaanovits. Kindlasti ei jäänud ta mulle silma oma nime tõttu (on tema isa ju teada-tuntud Vanemuise näitleja Margus Jaanovits), sest näod ja nimed viisin ma alles pärast etenduse lõppu kavalehe abil kokku. Eelkõige jäi Jaanovits mulle silma oma eriti ilmeka kõnemaneeri ja suurepärase liikumise tõttu. Jah, kõik tantsisid hästi, aga oli näha et Jaanovitsil tulid liigutused välja plastilisemalt ja graatsilisemalt kui teistel. Seega tahan tulevikus näha, mida ta peale kooli lõppu tegema hakkab. Kuigi nagu öeldud, siis minu jaoks oli kursuse tase võrdlemisi kõrge ja ühtlane, kedagi kehva näitlejamesterlikkusega küll silma ei jäänud.

Lavakujunduses on kasutatud lava peale ehitatud pöördplatvormi, millel peamine tegevus toimub. Platvormi tagaseina katab must veidi läbipaistev kangas ning kanga tagant on näha suurt peeglit, millelt platvormil olevad tegelased peegelduvad. Just seda sama platvormi hakataksegi etenduse lõpus üles võtma, imiteerides suurt töö tegemist põgenikelaagris. Lisaks platvormile on laval näha 16 puidust tooli ja vastavalt stseenidele ka ajastule omaseid üksikuid mööbliesemeid (voodi, laud, toolid). Pigem on lavakujundus minimaalne ja suurem rõhk atmosfääri loomise jaoks pannakse Krossi värssidele, mis sisaldavad endas rohkearvulisi kirjeldusi ja seeläbi loovad juba ise paljuski kogu keskkonna. Valdavalt domineerivad kujunduses hallikad ja tumedad toonid. Kõik tüdrukud kannavad samasuguseid tumehalle 30ndate stiilist inspireeritud kleite ja poisid heledamast hallist kangast pükse ja veste. Vastavalt stseenile lisatakse kostüümidele aksessuaare (korporatsiooni lindid, pearätid jms), kuid leidub ka värvilisemaid kostüüme, näiteks värvilised peokleidid. Seega kõik nii üksluine ja hall ikka pole. 

Etenduse lõpus lasti valgus järjest rohkem lavalt maha, imiteerimaks pimedaid töölaagri aastaid. Eks see lõpp oma pimedusega veidi pakkus publikule proovikivi, sest lisaks minule hakkasid ka mitmed teised haigutust tagasi hoidma, nihelema või siis päris häälekalt juttu rääkima ja oli näha, et inimesed tahtsid pimedast teatrisaalist lahkuda. Ometigi tahaksin ma eeldada, et Draama festivali ajal on publikuks keskmisest suurem teatrisõber ja seega selline käitumine ehk annab aimu sellest, et neli tundi on ikka veidi liiga pikk aeg ühe etenduse jaoks. Nagu vaheaja järgselt saali naastes tühjaks jäänud istekohtade järgi oletada saab, oli publikus siiski veel neid, kes lavastust minuga sarnaselt piisavalt hinnata ei osanud ja otsustasid juba vaheajal lahkuda. Ma päris nii jubedaks lavastust siiski ei pidanud, et oleks vaheaejal lahkuda tahtnud, kuid eks see teine vaatus tundus ikka päris pikana.

Minu jaoks oli kindlasti tegemist selle aasta kõige vaevalisema lavastusega. Ühelt poolt polnud lugu päris minu maitsele ja kindlasti mõjutas enesetunnet ning etenduse vastu võtmist ka magamatus. Kuigi ma olin teatrist välja saades siiralt õnnelik et katsumus läbi sai ja ma olin kindel et nähtud lavastus oli minu selle aasta kõige kehvem teatrielamus, siis nüüd puhanud peaga möönan, et kõige kehvem elamus kindlasti ei olnud. Lihtsalt tekst polnud minu jaoks, aga näitlejad tegid head tööd ja ilmselt tänu näitlejate mängule ma päris magama siiski ei jäänud. Soovitada julgeksin ainult suurtele teatrisõpradele, kes värsist oskavad lugu pidada. Kõikidele nendele, kes mõtlevad et võiks lihtsalt ajaviiteks teatrisse minna, on minu soovitus sellest lavastusest kaarega mööda käia.

 
Autor: Jaan Kross
Lavastaja: Jaak Prints
Kunstnik: Kristjan Suits
Koreograaf: Eve Mutso
Valguskunstnik: Emil Kallas
Helikujundaja:  Arbo Maran
Värsiõpetaja: Anu Lamp
Lauluõpetaja: Riina Roose
Grimmikunstnik: Anu Konze
Laval EMTA lavakunstikooli XXXI lend:
Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Hanna Jaanovits, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš

 

Rohkem infot lavastuse ja tulevaste mänguaegade kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Raamatud 2023: august

Juhtus nii, et augusti algus oli teatrilavastuste poolest väga tihe ja nelja esimese augusti päeva jooksul sai kolm korda teatris käidud. Ülejäänud kuu möödus ka sama märkamatult ja kiiresti ning seega väga palju lugemiseks aega ei jäänudki. Endal on ka veidi imelik, et ainult neli raamatut (kusjuures ükski neljast raamatust polnud väga mahukas) läbi jõudsin lugeda. Siin need vähesed raamatud siis on:

1. Samantha Young "Dublin Street" – Selle raamatu avastasime sõbrannaga ühe öövalve ajal, kui googeldasime, mida lugeda võiks. Raamat pidi olema üks nendest raamatutest, mida ei saa enne käest ära panna, kui raamat läbi on loetud. Tegemist on romaaniga, kuid sisu poolest sarnaneb ta veidi raamatule “50 halli varjundit”, seega erootikat (kuigi ma pole väga nõus, et need seksistseenid mida raamatus kirjeldatakse päris puhas erootika on) on omajagu. Ajaviiteks sobis lugeda küll, aga minu jaoks raamat nii kaasahaarav ei olnud, et ma poleks suutnud raamatut käest panna. Tegelikult venis raamatu lugemine päris pikalt. Kellele armastusromaanid ja veidi rohkem erootiliste stseenide kirjeldusi meeldivad, siis neile ehk sobib raamat paremini kui mulle. Ma siiski arvan, et ma olen kordades paremaid romaane lugema juhtunud.

2. Matti J. Peura "Kuidas ma võitsin depressiooni" – Ma pole kindel, kas mul päris depressiooni on, aga läbi põlenud olen ma kindlasti. Seega kõnetavad mind hetkel veidi rohkem igasugu eneseabi raamatud ja nii haarasin raamatukogust selle raamatu ka kaasa, lootes raamatust juhtnööre saada kuidas depressioonist või vaimse tervise probleemidest võitu saada. Lootus oli eriti kõrge seepärast, et raamatu on kirjutanud arst enda isiklikust kogemusest. Kahjuks olid mu ootused raamatule kõrgemad kui raamatu sisu neid täita suutis. Umbes poolteist lehekülge üldist juttu ühel teemal ja siis edasi järgmise teema juurde. Kuna ma olen psühholoogiat ja meditsiini õppinud ja päris palju populaarteaduslikke raamatuid psühholoogiast ja aju toimimisest juurde lugenud, siis jäi raamat mulle isiklikult liiga pinnapealseks. Oleks tahtnud rohkem arsti enda isiklikke näiteid lugeda ja teaduslikud selgitused oleksid võinud ka põhjalikumad olla. Samas esimeseks sissejuhatuseks inimestele, kes teemast midagi ei tea, on see raamat heaks abimeheks, aga raamatu pealkiri minu meelest pole sisuga vastavuses ja seega pealkirja järgi (nagu mina seda tegin) raamatut valides võite veidi pettuda.

3. William Gibson "Neuromant" – Tegin oma blogis katkiseid linke korda ja nii sattusin vana postituse peale Vanemuise lavastusest “Beatrice”, mis rääkis sellest kuidas tulevikus on võimalik inimesi või nende kehaosi (nt aju) ümber vahetada. Nägin sealt postitusest, et lavastuse loomiseks on inspiratsiooni ammutatud William Gibsoni raamatust “Neuromant” ja kuigi ma eriline ulmekirjanduse austaja pole, otsustasin raamatu läbi lugeda. Minu jaoks oli raamatut veidi raske lugeda, kuna raamat on kirjutatud 1983. aastal ja raamatu eestikeelne tõlge ja kujundus pärinesid samast ajastust. Näiteks häiris mind kõige enam see, et uus peatükk ei alanud uuelt leheküljelt ja nii olid kõik leheküljed äärest ääreni teksti täis. Eks sõnakasutus oli ka kohati kummaline, näiteks sõna “pidanud” asemel kasutati järjepidevalt “pidand” ja paljud teised -nud, -tud jne lõpulised sõnad olid minu jaoks ebaharjumuspäraselt kirjutatud. Huvitav oli lugeda, mida arvati 1983. aastal tehisintellektist ja kuidas siis räägiti juba droonidest. Samas oli tekst minu jaoks piisavalt keeruline, et ega ma päris täpselt aru ei saanudki kas tegelased toimetasid täielikult virtuaalmaailmas või oli ikka osa tegevusest reaalses maailmas ja seega ei saanud ma päris täpselt ka kogu sellest tehisintellekti, droonide jms kasutamisest aru. Kannatas lugeda, aga peamiselt seepärast et tegemist oli ikkagi veidi põnevikku meenutava teosega, kus käis erinevate osapoolte vahel võitlus ja kaklemine. Lihtsalt haavata saaduid hakati ravima ulmelistel meetoditel ning pahalastel olid küünte alla implanteeritud terad ning silmade asemel peegelklaasid jne, mis aitasid neil võidelda. Pigem niisama ajaviiteks raamatut ei soovita, kui tegemist pole just eriliste ulmekirjanduse austajatega.

4. John Steinbeck "Hiirtest ja inimestest" – Otsustasin vahelduseks lugeda jälle mõne raamatu nn kirjandusklassika nimekirja kuuluvatest raamatutest. Raamat on kindlasti Ameerika ühiskonnas suurema tähtsusega (sest seal on rohkem ajaloolist tausta nt tumedanahaliste ja vaeste inimeste orjadena kasutamisel ning klassiühiskonnal), kuid eks mingi samastumise suudab ka eurooplane raamatu sisuga luua (sest eks siingi on rikkamad vaesemaid orjadena kasutanud). Minu jaoks jäi kõige enam kõlama mõte, et kui sul on vähemalt üks unistus (näiteks osta endale väike talu ja maad ning saada teistest sõltumatuks), siis see aitab sul rasked ajad üle elada ka siis, kui sa sisimas tead et see unistus ei täitu mitte kunagi. Kuna tegemist on jutustusega, siis oli tegemist kiiresti kulgeva raamatuga. Mulle sisu kahest koos rändavast töömehest täitsa meeldis, aga lõpp oli minu jaoks kuidagi ootamatu ja ma oleksin sinna tapmise lõppu veel midagi juurde tahtnud. Siiski mingit erilist lugemiselamust ma ei saanud (nagu võiks kirjandusklassikalt eeldada).

Loe edasi

Metsas ei kuule su karjumist keegi

7. augustil 2023 Vana Baskini Teatri külalisetendus Võru Kandle aias

Foto pärit Vana Baskini teatri koduleheküljelt
 

See postitus poleks sündinud ilma Ita Everita, puhaku ta rahus! Nimelt ilmus 2021. aastal kirjastuselt SEJS raamat „Ita Ever. Lava on elu“, mis pühendati Ita Everi 90. juubeliks. Selle raamatu koostamise ajal oli Ita Ever ise öelnud, et Helgi Sallost on vaja ka uus raamat kirjutada. Nüüd ongi kirjastus töötamas Helgi Sallo raamatu kallal ja tänu oma blogile saan ka mina anda panuse Helgi Sallo raamatusse. Just selle sama raamatu koostamise pärast oli mul ka võimalus käia vaatamas Vana Baskini Teatri lavastust „Metsas ei kuule su karjumist keegi“. Milles täpselt minu panus seisneb ja kuidas ma ilmuva raamatuga seotud olen, selgub siis kui raamat Novembris ilmub. Ilmselt poleks ma ise enda soovil seda lavastust vaatama läinud, sest tragikomöödiad pole päris minu esmavalik, mida teatris vaadata. 

Ma ei teagi, kas asi on selles, et ma läksin üsna väikeste ootustega teatrisse, või ongi tegemist hästi lavastatud komöödiaga, aga ma olin positiivselt üllatunud, et mulle nähtud etendus nii palju meeldis. Jah, ma ei saanud väga sügavat elamust, aga hea tuju ja üle keskmise rohkem naermist, on juba palju rohkem kui ma lootnud oleksin. Kusjuures ma käisin etendust vaatamas sel kurikuulsal 7. augustil Võrus, mil kogu Eestile oli antud esimese astme tormi hoiatus ja Võrumaa oli saanud lausa kolmanda astme tormi hoiatuse. Kartsin, et ehk oleme emaga ainsad külastajad, sest kes sellise ilmaga ikka teatrisse tuleb. Õnneks oli rahvast päris palju. Eks nimed Anne Veesaar, Katrin Karisma ja Helgi Sallo meelitavad päris palju publikut kohale ja suurem torm läks meist siiski mööda. Vihmasadu ka eriti ei häirinud ja hoopis näitlejatele oleks tahtnud "Braavo" hüüda, et nad sellise ilmaga nii vapralt mängisid.

Lugu räägib kolmest 60ndatesse eluaastatesse jõudnud lapsepõlvesõbrannast, kes kord aastas käivad koos matkal, et meenutada vanu häid aegu. Kuni sel korral saab matk ootamatult täitsa kriminaalse pöörde. Kõik sõbrannad on veidi erinevad ja ilmselt nad seetõttu nii hästi kokku sobivadki. Helgi Sallo kehastatud Monika on kolmest sõbrannast kõige rohkem vigureid täis. Pealtnäha on tegemist üsnagi elava ja värvika karakteriga, kes veab metsamatkale kaasa pakiveini ja viskit ning käib üksinda metsikutel reisidel ja vallatleb noorte poistega, aga see on ainult fassaad. Tegelikkuses on Monika üksik pensionär, kes sattunud alkoholi küüsi ja kes seetõttu enamuse ajast nelja seina vahel veedab. Samuti pole kõik tema räägitud metsikud seiklused mitte üldse nii metsikud kui ta välja laseb paista. Anne Veesaare kehastatud Ellen on samuti veidi elavam tegelane, kes riietub stiilselt mustadesse nahkpükstesse ja jätab endast noorusliku mulje, suutmata mobiili hetkekski käest ära panna. Hiljem selgub, et tal on varjata nii mitmeidki saladusi. Ühtlasi on Ellen kolmest sõbrannast ainus, kes on lesbi ja varjab seda, et tal on suhe Anita (Katrin Karisma) tütre Annaga. Saladus on see muidugi ainult Anita jaoks, sest Monikale räägib Ellen enda saladusi hea meelega, kuna teab, et Monika ei mõista teda hukka. Riukaid täis Monika üritab muidugi endast kõik teha ,et saladus välja tuleks ja ta draamat näha saaks. Kolmest naisest kõige korralikum on Anita, kes peamiselt kolme sõbranna iga-aastaseid kohtumisi korraldab ja tundub muidu ka üsna ontlik olema, mille üle teised sõbrannad nalja viskavad. Samas on ka temas veidi vallatum pool olemas, sest tema unistab koos sõbrannadega Hispaaniasse kolimisest ja seal elu nautimisest.

Kindlasti mõjus lugu huvitavamalt just seepärast, et algselt rootsikeelset teksti on lisaks tõlkimisele ka veidi kohandatud Eesti oludele vastavaks. Eriti tore oli see, et sisse tuuakse mängupaiga lähedal asuvaid kohti, mis on publikule tuttavad ja seetõttu ajavad publikut situatsioonid veelgi rohkem naerma. Palju huvitavam on kuulata lugu, mis räägib sulle tuttavatest kohanimedest ja inimestest, sest see tekitab inimestes seoseid, sest nad on nende inimestega ise kokku puutunud ja nendes kohtades käinud. Näiteks mainiti Võru etendusel muuseas Tamula järve, Ahja jõge ja Kuuse-Taati, keda ja mida kindlasti kõik Lõuna-Eesti inimesed teavad.

Tuttavad kohad pole ainus nipp, millega püütakse publikut naerma saada. Tegelikult on kogu lavastuse tekst selline et häid ütlemisi, mis publikut naerma ajavad, on rohkesti. Kuna tegelased on vanemad inimesed, siis palju jutust on sellist, millega oskavad eakamad inimesed end samastada ja seetõttu tundus mulle, et vanemad inimesed said rohkem naerda. Siiski on ka selliseid teemasid, näiteks sõbrannadega väljas käimine ja kokteilide nautimine,, oli midagi millega mina kui noorema generatsiooni esindaja, ka samastuda suutsin. Ehk siis peaks äratundmist ja nalja leiduma igas vanuses inimestele. Kuna kõik tegelased on naised, siis mulle tundus, et lavastus on rohkem naistele suunatud ja meestel vist hakkas veidi sellist naiselikku juttu kuulates igav. Päris palju oli ka allapoole vööd nalju, aga sel korral need mind isegi väga ei häirinud, sest naljad polnud väga labased. Või oligi asi selles, et tegemist oli naistelt naistele suunatud naljadega ja seepärast tundusid naljad mulle isegi naljakatena. Siiski, kellele kategooriliselt igasugused seksi ja voodinaljad ei meeldi, siis see lavastus pole teie jaoks.

Näitlejad on muidugi head ja rollide kohta pole midagi halba öelda. Kuna mu tähelepanu oli sel korral rohkem Helgi Sallole pööratud, siis jäid tema väikesed vigurid rohkem silma, aga tegelikult tegid kõik näitlejad sellised osatäitmised, et huvitav oli vaadata. Kohati leidsin end juba siis mõtlemas, et Helgi Sallo on veidi Ita Everi moodi, kes kolleegidele väikseid vimkasid viskab laval olles. Vähemalt nägu oli Sallol küll kogu aeg selline nagu ulakust teinud lapsel. Kuigi ilm oli päris kehv, siis ei tekkinud kordagi tunnet, et etendus venib ja tahaks kiiresti sooja autosse pääseda. Näiteks oli väga tore vaadata, kuidas Sallol silm kogu aeg säras ja mingi kelmikas helk silmis oli. Karismale tuleb au anda märjal ja külmal maapinnal lamamise eest. Kuna Katrin Karisma ja Helgi Sallo on siiski tuntud oma lauluoskuse poolest, siis on iseenesestki mõistetav, et lavastuses pannakse nad ka laulma. Kahjuks olid laulud pigem sellised, et kaasa lauldi mõned read ja ülejäänud laul tuli lindilt, aga emotsiooni aitas energiline muusika siiski luua. Eriti jäi mind pärast etendust kummitama lugu „Kui sul tuju hea“.

Üldiselt oli lavastus üsna keskpärane. Polnud päris selline, et enne lõppu tahaks ära minna, aga kui ma praegu mitu päeva hiljem üritan etendust meenutada, siis ega väga palju midagi meeles enam pole. Kes soovib lihtsat ajaviidet ja meelelahutust, siis neile on see etendus suurepärane, eriti kui ilma peaks ka päikseline olema. Väga midagi kaasa mõtlema ei pea, nalja saab päris palju ja hea tuju on pärast etendust garanteeritud. Kuigi näitlejad teevad head rollid, siis meeldejäävaks lavastus siiski ei kujunenud. Ei oskagi öelda, miks. Ilmselt polnud lavastus ikkagi tervikuna nii tugev, et suurt elamust pakkuda. Aga kes on Katrin Karisma, Helgi Sallo või Anne Veesaare austaja, siis need saavad kindlasti toreda õhtu. Mina oleksin veidi rohkem sügavamat sisu soovinud, mis laseks ka pärast etenduse lõppu nähtu üle mõtiskleda. Ilmselt enamus publikust siiski nii valiv ei ole kui mina, sest lavastust mängitakse juba viiendat suve järjest.

Autor: Gertrud Larsson
Tõlkija: Liisa Aedmaa
Lavastaja: Eero Spriit
Kunstnik: Jaak Vaus
Osades:
Helgi Sallo – Monika
Katrin Karisma – Anita
Anne Veesaar - Ellen

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vana Baskini Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Ukuaru

 3. augustil 2023 Emajõe Suveteatri suvelavastus Vooremäel

Foto: Rebeca Rosalie Parbus

Suur raamatulugeja ja kultuurikriitik peab nüüd häbiga tunnistama, et ta pole kunagi lugenud Veera Saare raamatut „Ukuaru“, ega näinud ka raamatu põhjal tehtud filmi. Ukuaru valsist olen muidugi kuulnud ja teadsin, et selline film on olemas, aga kuidagi ei tekkinud soovi teada saada, millest film või raamat siis räägib. Väike huvi „Ukuaru“ vastu hakkas minus tekkima 2021. aasta sügisel (ma vähemalt arvan, et see oli sügis), kui Andres Dvinjaninov ühes vestlusringis poole lausega mainis, et ta tahaks Vooremäel „Ukuarut“ lavastada. Eks see huvi tekkis tol korral ka peamiselt seetõttu, et Dvinjaninov maalis mängupaigast hästi lummava pildi. Tõsisem huvi lavastuse vastu tekkis mul siis, kui eelmisel suvel Emajõe Suveteater Vooremäel „Ukuaru“ lavastuse välja tõi. Kahjuks polnud mul eelmisel suvel absoluutselt mitte mingisugust soovi teatris käia ja lavastuse piletid müüdi üsna kiiresti välja, seega kui soov oleks olnud, poleks ma ilmselt pileteid saanud. Samas kuulsin tuttavatelt ja lugesin internetist ainult kiidusõnu selle lavastuse kohta ja tundus kahetsusväärne, kui mul jääb nägemata lavastus, mida kiidavad nii kriitikud kui tavakülastajad. Nüüd olen lavastuse ise ka lõpuks ära näinud ja ei jäägi muud, kui takka kiita ja teistele ka soovitada. Ja ehk ise veel kord vaatama minna, kui võimalus avanema peaks.

Ma olen juba harjunud, et kui konkreetset istekohta piletil märgitud pole (ja enamasti suvelavastuste puhul kehtivad vabad istekohad), tuleks võimalikult varakult kohal olla, et hea istekoht endale broneerida ja siis kohvikus pakutavat või mängupaiga ümbrust nautida. Siiski pole ma kunagi enne kella 18 kusagile kohale jõudnud. Kuna sel korral oli kõht tühi ja lootsin enne mängupaika jõudmist väikese tanklapeatuse teha, et midagi hamba alla saada, hakkasin kodust varakult liikuma. Juhtus aga nii, et tanklapeatust ma ei teinud ja seetõttu jõudsin parklasse juba 25 minutit enne kella 18. Võib tunduda jabur, aga parklas seisvate autode järgi sain aru, et ma pole sugugi mitte esimene, kes teatrisse saabunud on. Olin varunud parklast mängupaika kõndimiseks samuti aega, sest kodulehel oli kirjas, et jalutuskäik parklast mängupaigani kestab u 10-12 minutit. Tegelikkuses võttis jalutuskäik aega umbes 5 minutit ja ma kindlasti ei kõndinud kõige kiiremas tempos, sest teerada kulges mööda tõusu ja minu astmaatiku kopsud ei võimalda sellisel maastikul eriti kiiret liikumist. Siiski olin mängupaigas kohal enne kella 18 (tegin enda meelest autos päris palju aega parajaks) ja suur oli minu üllatus kui nägin, et nö „väravate“ ette oli juba moodustunud järjekord inimestest, kes ootasid väravate avanemist. Sellist asja juhtusin ma teatris esmakordselt nägema, et enne kella 18 on juba järjekord ukse taga. Ilmselt on kuuldused suurepärasest lavastusest levinud sellisel määral, et inimesed on valmis heade istekohtade nimel juba poolteist tundi varem kohale tulema.

Ainus veidi negatiivsem asi kogu lavastuse juures oli see, et tund aega varem polnud mänguplatsil mitte midagi teha. Kohad said kiiresti välja valitud ja broneeritud, kuid mida teha ülejäänud ajaga? Süüa oli vaja ja õnneks oli kohvik olemas ja kõhu sai täis ka, aga pärast kohvikut polnudki muud teha, kui minna istekohale istuma. Lihtsalt tribüünide ümber olev ala, kus külastajad liikuda said oli nii piiratud, et kõik sinna liikuma ei mahtunud. Ka vaheajal polnud mujale jalutada, kui autosse ja tagasi. Kogu rahvas poleks lihtsalt kohviku, tribüünide ja wc vahelisele piiratud alale ära mahtunud. Ometigi olime me avaras metsas kus ruumipuudust olla ei oleks tohtinud. Seega oli selline väikese ala loomine teatri poolt veidi kummaline otsus. Siiski ei seganud see pisiasi mind kuigi palju ja ununes kiiresti, sest etendusest saadud emotsioonid olid lihtsalt nii ülevad.

Kindlasti teavad kõik eestlased väga hästi millest „Ukuaru“ räägib ja seega ma väga detailset sisukokkuvõtet siin ei tee. Natukene tundus lugu minu jaoks tammsaarelik „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“, kuid sel korral oli töörügajaks naine, mitte mees. Minna (Ursula Ratasepp) ei soovi minna rikkale Keldriaugu peremehele (Margus Prangel) naiseks, kuigi seal saaks ta olla suure talu perenaine ja ei peaks millestki puudust tundma. Selle asemel otsustab Minna naiseks minna vaesele pillimehele Akslile (Pääru Oja) ja on valmis kasvõi männi alla endale kodu ehitama, peaasi et saaks armastatud pillimehega koos olla. Hoolimata sellest, et Aksel armastab Minnat väga, kulub tema energia peamiselt pillimängule, pidudele ja alkoholile. Seevastu on Minna kange Eesti naine, kes ei vannu alla ja teeb enda töökusega teistele silmad ette, luues Ukuarule enda perele kodu. Lõpuks saab armastus võitu ja Aksel hakkab samuti pere ja kodu olulisemaks pidama kui pidu ja pillerkaart.

Ühelt poolt on süžee vana ja ära leierdatud, et mehed on loodrid ja joodikud ning naised peavad kogu töö ära tegema ning mehed on justkui üks lisalaps naisele. Samas teisalt on tegemist ilusa armastuslooga, kus armastus võidab peaaegu kõik ja ravib jalutudki terveks. Kui armastus ikka puudub ja teistel põhjustel abielluda, võib juhtuda nii, et ühel hetkel muutub elu nii koledaks, et ainus väljapääs on end lae alla riputada. Kui niimoodi lavastuse sisu vaadata, siis tundub väga sünge looga tegemist olevat ja ilmselt see on ka põhjus, miks ma pole „Ukuaru“ raamatu ja filmi vastu huvi tundnud. Peep Maasiku lavastus on aga kõike muud kui sünge ja seda lavastust tahaks veel ja veel vaadata. Peamiselt jääb domineerima ilus armastuslugu, kuid suurepärased näitlejatööd, väga hästi valitud mängupaik ja seda kõike kaunistavad dekoratsioonid, kostüümid ning muusika loovad lausa maagilise atmosfääri ja teatriõhtu lõppedes on kuidagi nukker Vooremäe metsadest välja jalutada. Lavastust mängitakse Vooremäe metsade vahel, kuhu on üles ehitatud Ukuaru talu siluett ning siin-seal on näha suuri männipuidu hunnikuid. Tõetruud atmosfääri aitab luua ka hobuvankriga hobune, kellega Keldriaugu peremees kaugustest Ukuarule või Minna vanemate poole sõidab. Muidugi ei saa mainimata jätta looduse poolt tehtud lavakujundust, näiteks taamal kraaksuvad varesed või äikese müristamine ja paduvihm.

Käisin vaatamas 2023. aasta kõige esimest „Ukuaru“ etendust 3. augustil ja seda etendust õnnistas ilmataat korraliku paduvihma ja äikesega. Arvestades seda kui tihti ja milliste pilkudega näitlejad taeva poole vaatasid (pilved jäid täpselt publiku selja taha ja publik ei näinudki millised pilved etendust õnnistasid) võib eeldada, et pilved olid päris koledad ja alla sadanud vihma kogus oli ilmselt ka muljetavaldav. Samas andis selline sadu veelgi erakordsema kogemuse, sest tugev vihmasadu pakkus hetki, mida ükski teine etendus ilmselt ei paku. Nimelt neid, kus näitlejad vihma ja müristamise tõttu improviseerisid ja sellisel tasemel improviseerimine tuleb loomulikult välja ainult suurtel näitlejatel. Näiteks müristas täpselt sel hetkel kui päevakorras olid Minna ja Keldriaugu peremehe pulmad ning Minna otsustas sõrmusest loobuda. Lisaks muule tekstile ütles Minnat kehastanud Ursula Ratasepp: „Isegi loodus ei kiida seda abielu heaks.“, viidates nii just kõlanud kõuekärgatusele. Või teine hetk kus Minna ema (Garmen Tabor) ja isa (Hannes Kaljujärv) pidid pingil istuma ja Kaljujärv kuidagi ei tahtnud sinna läbimärja pingi peale istuda ja kui Tabor üsna nõudlikul häälel Kaljujärvel istuda käskis, vastas Kaljujärv pooledi murrakus: „Ei saa, likke om.“ Sellised ehedad hetked meeldivad mulle teatris kõige rohkem, sest kuigi nüüd on need hetked ka siia blogisse talletatud, jäävad need siiski kestma ainult sel õhtul kohal olnud publiku ja näitlejate mälestustes. Siinkohal minu sügav kummardus kõikidele näitlejatele, et te sellise paduvihmaga suutsite nii suurepäraselt mängida ja märja heina ning porise maapinna peal olite valmis end pikali viskama. Tõelised kangelased on näitlejad, kes selliste ilmadega rollis püsida suudavad. Publik saab kenasti keepide sisse end ära peita ja veidi ebamugavam on, aga suur tõenäosus on soojas ja kuivas püsida, näitlejatel seda luksus pole.

Kõik näitlejad tegid väga suurepärased rollid ja ma nautisin absoluutselt iga sekundit kogu lavastusest. Garmen Tabor ja Hannes Kaljujärv Minna vanematena olid ehtsad Eesti maainimesed. Garmen Tabori kehastatud ema oli samasugune kindla käe ja sõnaga naine nagu Minna isegi, kes juhtis majapidamist ja kelle sõna maksis. Kohati jäi mulje, et ega sellele naisele meest kõrvale polegi vaja, aga kui Minna isa ära suri, siis purunes ka Minna emas miskit ja oli näha, et tegelikult on kõva väliskesta all haavatav naine siiski olemas. Ma viimasel ajal satun üldse nägema lavastusi kus Garmen Tabor väga häid rolle teeb, seega soovitan Ugala mängukaval (sest koduteatris on teda kõige rohkem näha) silma peal hoida. Hannes Kaljujärv Minna isana oli veidi leebem kui ema ja tundus suhtuvat ka leplikumalt tütre soovidesse. Kuid kogu see sünergia, mis Tabori-Kaljujärve duol tekkis, on midagi sellist, mida sõnadega on raske kirjeldada. See on hoopis palju ilusam ja muinasjutulisem kui see paarisuhe mida inimesed on TV vahendusel harjunud Uuevariku perenaise ja -mehe vahel nägema. Kaljujärv on laval oma tuntud muheduses, kuid see pole selline „teen nalja“ muhedus vaid mingi eriline soojus, millega ta kohtleb enda naist ja tütart.

Kõige enam pugesid mulle siiski hinge peategelasi Minnat ja Akslit kehastanud Ursula Ratasepp ja Pääru Oja. Ratasepp oskas olla õigetel hetkedel julge ja tugev naisterahvas, kes ei karda isegi mitte Keldriaugu peremeest ja järgmisel hetkel oli ta kaitsetu ja õrn naine, kes soovis tunda enda mehe tugevust ja kaitset. Ratasepa kehastatud Minnat vaadates tekkis küll tahtmine ise ka nii suure meelekindluse ja lahke südamega naine olla. Oja kehastatud Aksel oli veidi Minnale sarnaselt unistava hingega pillimees, kuid kogu etenduse jooksul oli näha, kuidas elu nautivast pillimehest kasvas korralik pereisa välja. Boonuspunktid saab Oja muidugi selle eest, et ta nii ilusti lõõtsa mängida oskab. Ma usun, et Minna polnud ainus naine, kelle südame see lõõtsamuusika võitis, ja ka mitmed publikus viibivad naised nautisid lõõtsamuusikat.

Minna perele vastandub kõige tugevamalt Keldriaugu peremees (Margus Prangel), kes on vaieldamatult kogu lavastuse kõige negatiivsem kuju. Mees, kes arvab, et tema rikkus lubab tal kõike teha ja naisi vääritult kohelda. Prangel tegi nii hea rolli, et Keldriaugu peremeest oli lausa vastik vaadata ja ma suutsin Loreidaga (Kärt Kull) samastuda, kui Loreida soovis Keldriaugult ära põgeneda, sest peremees on lihtsalt nii jälk. Kui publik tegelast vihkama hakkab, siis järelikult on näitleja oma osatäitmisega hästi hakkama saanud ja just vihkamiseks võib seda emotsiooni nimetada, mis mind valdas igal hetkel, kui Keldriaugu peremees jälle välja ilmus. Seega suurepärane roll Margus Prangelilt. Loreidat, keda saab teatud mõttes Minna sõbrannaks pidada, kehastab Kärt Kull (endise nimega Tammjärv). Kuigi Loreida on papi tütar ja temalt võiks eeldada vagasid elukombeid, siis tegelikkus on ristivastupidine. Loreida armastab lõbutseda ning sel hetkel kui Minna kodus isal palke laasida aitab, lõbutseb Loreida salaja poistega. Ja Kärt Kull mängib väga efektselt välja purupurjus noore naise osa. Eriti meeldejäävaks teevad selle rolli Kulli erepunased huuled, mis tema heledale kleidile värvikat kontrasti annavad ja vihjavad sellele, et pealtnäha süütu neiu polegi nii vabur ja süütu, kui arvata võib. Minu isiklik lemmikstseen oli see, kui Keldriaugu peremees Loreida hobuvankri peale võtab ja kui hirmunud Loreida siis on. Kuna hobune sõitis päris kiiresti, tekkis mul mõte, et kas see ehmunud olek ja karjatus olid väga hea näitlejatöö või Kull reaalselt kartis hobust ja karjatas, sest väljas oli vihma tõttu ka päris libe ning hobune liikus üsna kiiresti. Siiski tundub mulle, et see oli mäng ja seetõttu au ja kiitus nii tõetruu hirmu esitamise eest.

Kui kõik eelmainitud tegelased olid pigem tõsised, siis Loreida ema, keda kehastas Marika Barabanštšikova, oli oma olemuselt tõsine usklik (nagu papi naisele kohane), kuid see kuidas Barabanštšikova selle naise välja mängis oli kindlasti etenduse kõige koomilisem osa. Kõik jooksmised ja puude tagant hiilimised, et ikka kuulda, mida Minna peres räägitakse, et saaks hiljem kõik uudised küla peal laiali rääkida, olid lihtsalt nii humoorikad. Ma olen enamasti näinud Barabanštšikovat tõsisemates rollides ja seega oli selline humoorikas tegelaskuju tõeliselt nauditav vaatemäng. Koomilisust pakkus ka Indrek Kruusimaa kehastatud Jakko, kes käis enda kitarriga külapidudel ja pulmades mängimas, kui talle ainult piisavalt alkoholi pakuti. Seepärast oli ta muidugi kogu aeg purjakil ja nagu öeldakse, siis purjus inimesed ja lapsed ei valeta. Seega kuulis Jakko suust päris palju tõtt, mis publikut sageli naerma ajas. Muidugi ei saa mainimata jätta ka esmaklassilist purjus inimese kehastamist.

Kui juba jutt lastele läks, siis tuleb mainida, et lavastuses teevad kaasa ka kaks noort näitlejat, kes kehastavad Aksli ja Minna vanemaid tütreid. Vanemat tütart Reeta kehastab Kirke Kallaste, kes Emajõe Suveteatri külastajatele on ilmselt “Kasuema” lavastusest tuttav. Nooremat tütart Ilmet kehastab Elli Koidula Kull. Kuigi tüdrukud ei saanud nii palju lavaaega kui teised näitlejad, tegid nemadki tublid rollid. Eriti meeldis mulle, kuidas nad koos isaga lõõtsa mängisid, ikka nii et üks vajutas ühtesid klahve ja teine teisi ning isa tõmbas vastavalt sellele lõõtsa, et meloodia välja tuleks. Selline pealtnäha lihtne asi nõuab harjutamist, et kõik õigel ajal õigeid klahve vajutaksid, et soovitud heli välja tuleks. Loodetavasti saab mõlemat tüdrukut ka tulevikus lavalaudadel näha, sest ilmselgelt on mõlemal soov laval olla ja käesolev lavastus pakkus tüdrukutele üsna väikese tekstiga rolli.

Kui laval on lõõts ja akordion, siis on päevselge, et muusikat on lavastuses palju. Enamasti tulebki kogu muusika kas Pääru Oja lõõtsalt või Indrek Kruusimaa kitarrilt. Peamine lugu mida erinevates variatsioonides mängitakse on loomulikult “Ukuaru valss”. Aga mõningaid heliefekte lastakse ka lindilt. Näiteks sõjastseenis tekitatakse lindilt kostva lennukimüraga selline tunne nagu lendaksid lennukid otse meie peade kohal ja nõnda pidin ma tugevalt võitlema enda sisemise sooviga, end kössi tõmmata, et veidigi rohkem kaitset saada lennukite eest. Ja kogu aja olin ma pinges, et millal see pauk tuleb, sest kui lennukid metsa kohalt nii madalalt üle lendavad, siis on mingisugune pauk kindel. Suitsu tuli küll korralikult, aga võin teistele foobikutele öelda, et pauku sel korral ei saa. Küll aga saab sõja koledus veidi reaalsemaks ja ehk tekib inimestes suurem oskus hinnata seda, et meie riigis hetkel sõda pole. Kuna lavastust mängitakse looduse keskel, siis vahel oli keeruline aru saada, millised looduse hääled on reaalsed ja millised tulevad lindilt, aga eks see kunstlikult loodud keskkonna harmoneerumine päris metsa ja loodusega oligi üks suur võlu, mis lavastuse nii nauditavaks tegi. On ju eestlane metsarahvas ja kui metsas saab eestlane näha teise eestlase kannatusi, siis mida ühe tõelise eestlase hing veel ihata oskab. Lisaks veel tõesti suurepärased näitlejatööd ja sumedad augustiõhtud (mis, tõsi küll, selle etenduse alguses eriti sume ei olnud, aga teise vaatuse ajal haklas päike mõnusasti puulatvade vahelt piiluma ja tekitas veel eriti toreda emotsiooni).

Selline on siis minu hale katse seda teatri ilu ja võlu kirja panna, mis mind Vooremäel valdas. Kõige parem on seda emotsiooni siiski ise kogeda. Natukene ehk annab lavastuse esteetikat ja emotsiooni edasi ka postituse päisepilt, kuid tõelise elamuse saamiseks, soovitan siiski ise Vooremäele minna. Mõned etendused on veel jäänud, kuhu pileteid saada on. Kuigi mõned kuud olid teatris käimise osas vaiksemad, siis ma olen ikkagi päris palju teatris käinud ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et tegemist on minu viimaste aastate ühe suurima teatrielamusega. Tõesti, seda lavastust võiksin ma veel ja veel vaadata.

Esietendus 4. augustil 2022 Vooremäel.

Autor: Veera Saar
Dramaturg: Urmas Lennuk
Lavastaja ja valguskujundaja: Peep Maasik
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Osades:
Ursula Ratasepp – Minna
Pääru Oja – Aksel
Garmen Tabor – Minna ema
Hannes Kaljujärv – Minna isa
Margus Prangel – Keldriaugu peremees
Kärt Kull – Loreida
Marika Barabanštšikova – Loreida ema
Indrek Kruusimaa – Jakko
Kirke Kallaste – Reet
Elli Koidula Kull – Ilme

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta saab Emajõe Suveteatri koduleheküljelt.

Loe edasi