16/09/2021

Mängu ilu

 9. septembril 2021 Tartu Uues Teatris (Festivali Draama 2021 raames)

Foto: Gabriela Urm

Mis mälestused teil tekivad, kui mainida rahvastepalli? Minu esimesed mälupildid ei ole just kõige meeldivamad ja kui ma peaksin valima, siis ma kuuluksin sellesse gruppi, kes keelustaks rahvastepalli koolides ära. Sest see oli peamine mäng, mida me algklassides kehalise kasvatuse tundides mängisime ja mulle tundus siis, et poiste peamine eesmärk oli võimalikult tugevalt palli lüüa, et see, kes palliga pihta sai, ikka võimalikult haiget saaks. Ja mina sain selle palliga ikka päris esimeste hulgas pihta ja enamasti olid need löögid päris valusad. Ilmselt rahvastepall ongi põhjus, miks ma tulevikus kehalise kasvatuse tunde vihkama hakkasin. Ja miks ma praeguseni palle kardan.

Just rahvastepalli poolt või vastu kehalise kasvatuse tundides hääletavadki Jan Jaatus (Jan Ehrenberg) ja Elise Eitus (Elise Metsanurk) Tartu Uue Teatri lavastuses “Mängu ilu”. Debatis kaalutakse erinevaid argumente nii rahvastepalli poolt kui vastu, kuni selleni välja, et rahvastepallist loobumine koolis mõjutab kogu meie ühiskonda väga drastiliselt. Aga lavastus ei keskendu siiski ainult rahvastepallile ja tema positiivsetele ning negatiivsetele külgedele. Nagu pealkirigi viitab, vaadatakse mängu ilu laiemalt.

Lavastus on noorte tegijate, lavastaja Andreas Aadel ja näitlejad Elise Metsanurk ja Jan Ehrenberg lõpetasid kõik lavakunstikooli 20. lennu 2020. aastal, proovide käigus sündinud improvisatsiooni tulemusena valminud. Kuigi provides tehtud etüüdide põhjal on Elise Metsanurk teinud dramatiseeringu, millest etendustes suuresti lähtutakse, jätkub etendustes ruumi ka improvisatsioonile. Näiteks mängitakse laval sulgpalli ja see stseen on suuresti improvisatsioonil põhinev, kuna palju sõltub stseenis sellest, kuhu sulgpall maandub või kuidas vastane parajasti palli lööb ning sellele vastavalt siis ka reageeritakse. Eks see olegi mängu ilu, et alati pole võimalik kõike 100% täpsusega ette teada ja alati tuleb olla valmis improviseerimiseks. Noored näitlejad saavad improviseerimisega väga hästi hakkama.

Kuigi suurem rõhk on lavastuses spordil ja eri stseenide käigus mängitakse nii rahvastepalli ja tennist, hüpatakse üle kitse, esitatakse lindikava ning ronitakse ronimispuudel, ei ole tegemist ainult spordist rääkiva lavastusega. Sport on ainult üks väljendusvahend, mille abil edastada inimeste võitlushimu ja soovi võita. Näiteks kohe esimene stseen, kus toimus debatt selle üle, kas rahvastepalli mängimist tuleks koolides jätkata või mitte, oli vägagi ehtne poliitiline debatt, mida me ilmselt lähiajal enne valimisi jälle igapäevaselt uudistes näha võime. Kohati läksid väited päris jaburateks, kuid põhjus oli ikkagi üks, soovida vastast üle trumbata.

Seega räägib “Mängu ilu” suuresti inimestevahelisest võistlusest ja soovist olla teis(t)est parem. Nii ollaksegi valmis tegema ükskõik mida, peaasi et võit koju tuua. Nii näemegi mitmel korral laval pingutust nõudvaid stseene, mis panevad noorte näitlejate füüsilise võimekuse laval proovile. Näiteks ronimispuudel rippumine on selline pingutus, et mõlemad sportlased on näost punased nagu keedetud vähid ja vajavad pärast pingutust mõningast puhkepausi. Aga teisest parem olemise nimel ollakse valmis tegema kõike. Kui soov võita on väga tugev, siis kasutatakse selleks ka ebaausaid võtteid. Näiteks dopingut.

Nii Ehrenberg kui ka Metsanurk mahtusid samaaegselt sama dressipluusi sisse, esindades ühe sportlase kahte isiksust samaaegselt. Kui Ehrenberg oli see pool, kes tahtis pressikoverentsil üles tunnistada, et ta kasutas võiduks ebaeetilisi võtteid, siis Metsanurk kehastas seda patusemat poolt, kes kõik eelnevalt öeldud sõnad teistega asendas, jättes nii mulje justkui oleks võit saabunud suure ja raske töö tulemusel. Ühelt poolt oli sellist vaheldumisi rääkimist väga naljakas vaadata, kuid eks teisest küljest viitas see sellele, et igaühes meist on olemas nii halb kui ka hea pool ja need käivad meiega igalpool koos. Ainult meie ise saame valida, kummal poolel me domineerida laseme.

Mulle isiklikult meeldis ka lõpustseen, kus võistlus käis võimlemislintidega. Mida kiiremini ja tugevamalt üks enda linti liigutas, seda tugevamalt hakkas ka teine oma linti liigutama, et mitte vastasele alla jääda. Iga sekundiga läks lintide liigutamine järjest jõulisemaks, kuni lõpuks oli liigutustes võimalik juba viha tajuda ja see viha oli näha ka punastes lintides, mis lõpuks omavahel ühe punase sõlme moodustasid. Minu jaoks sümboliseeriski see sõlm või pundar seda, kuidas inimesed ühel hetkel omadega puntrasse jooksevad, proovides end teistest paremana näidata.

Kuigi näitlejad on noored ja ehk paljude jaoks isegi tundmatud, siis ei tasu nende noorust ja tundmatust karta. Mõlemad saavad oma rollidega väga hästi hakkama ja kindlasti tasub nii lavastaja Andreas Aadelit kui ka näitlejaid Elise Metsanurka (kes tegelikult on õppinud lavastajaks) ja Jan Ehrenbergi kiita selle eest, et nad nii füüsilise lavastusega otsustasid end publikule tutvustada. Nagu etendusejärgsest vestlusringist oli näha, siis see valik on igati end õigustanud, sest ka eakamad inimesed kiitsid etendust taevani.

Üks variant ongi lavastust vaadata spordist lähtudes ja need, kellele meeldib sport vaatemänguna, jäävad kindlasti ka lavastusega rahule, sest selle pooleteise tunni jooksul on etenduses pinget kindlasti sama palju, kui mitte rohkemgi veel, kui näiteks mõnes pingelises jalgpalli kohtumises. Mõni teatrivaataja leiab ilmselt sarnaselt minuga paralleele ka spordi ja poliitika vahel. Või siis tunneb keegi enda võitlusvaimu laval ära. Seega tõlgendamisvõimalusi on tegelikult palju. Kes muidugi tahab teatrit tõlgendada. Enamus inimesi vist käivad hoopis niisama elamuse saamise nimel teatris. Seda muidugi saab ka. Juba valge lavakujundus ja valged kostüümid on esteetiliselt nauditavad vaadata. Kuigi tekitasid minus veidi liiga steriilse tunde. Lisaks veel näitlejatevaheline ehtne pinge ja energia, millega nad laval liiguvad. Seega tasub vaatama minna. Positiivne elamus on igatahes kindlalt garanteeritud ja naerda saab ka.

Dramaturg: Elise Metsanurk
Lavastaja: Andreas Aadel
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Laval:  
Elise Metsanurk
Jan Ehrenberg

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tartu Uue Teatri kodulehelt SIIN

12/09/2021

Lehman Brothers - lavastus, mille piletit ostes oled sa võitja

 11. septembril 2021 Vanemuise suures majas (Festivali Draama 2021 raames)

Foto: Heikki Leis

Kas te mäletate lapsepõlvest seda elevust, mis teid tabas siis kui jõuluvana kingitustega saabus? Seda kuidas süda rinnus rõõmust veidi kiiremini lööma hakkas, enam ei suutnud rahulikult paigal istuda ja ehk tuli naeratuski suule. Just täpselt seda sama elevust tundsin mina reede õhtul kella 22 paiku Vanemuise suures majas ringi kõndides. Saalis oli kohe-kohe lõppemas “Lehman Brothersi” etendus ja peale etenduse lõppu pidi algama vestlusring. Just selle vestlusringi pärast ma nii hilja õhtul teatrimajja läksingi. Ja elevil polnud ma sugugi mitte seetõttu, et ma nii hilja õhtul teatrimajas sain ringi liikuda. Ka peatselt algav vestlusring polnud minu elevuse põhjuseks. Need olid hoopis saalist kostuvad võimsad helid, mis mind elevile ajasid. Helid andsid aimu sellest, et saalis toimub midagi erakordset ja ma teadsin, et juba järgmisel päeval istun mina seal samas saalis ja need samad helid ning laval toimuv on ka minu silmale nähtav. Ja just see ajaski mind elevile.

Üdini aus olles ostsin ma pileti ainult seepärast, et siiani oli “Lehman Brothers” saanud nii kriitikutelt kui ka publikult väga head tagasisidet ja ma tundsin, et ma pole tõsiseltvõetav teatriteaduse tudeng kui ma seda lavastust vaatama ei lähe. Ja kui selline uhke lavastus veel Tartusse kohale tuleb, siis oleks lausa patt pilet ostmata jätta. Seda, et ma veidi “kohustuslikust” vaatamisest aasta parima teatrielamuse võin saada, sain ma aru just eelmisel õhtul lavalt kostvaid helisid kuuldes. Ja ma pean ütlema, et see neli tundi teatrisaalis, isegi viimases reas istudes, jättis nii võimsa elamuse, et seda on veidi keeruline isegi kirja panna. Aga ma teen ikkagi proovi.

Lugu ise võib tõlgendada väga mitut moodi. Esiteks võib seda vaadata kui ühe inimese elukaare lugu. Ühe perekonna lugu. Sisserändajate perekonna lugu. Ühe dünastia lugu. Ameerika majanduse lugu. Ameerika ühiskonna kapitalistlikuks muutumise lugu. Ameerikas tegutsenud Lehman Brothersi nimelise finantsettevõtte lugu. Ühiskonna muutumise lugu aja jooksul. Inimese muutumise lugu aja jooksul. Või siis lihtsalt üks teatrilavastus, mis räägib Ameerikasse rännanud juutidest ja sellest, kuidas esialgsest ühest rändkaupmehest saab aastakümnete jooksul koos vendadega terve finantsimpeeriumi omanik. Lisaks on laval kogu etenduse vältel elav muusika ja nii saab lavastust vaadelda eraldi džässmuusika kontserdina. Nagu näha, siis valikuid on palju ja ilmselt see muudabki lavastuse nii populaarseks, kuna igaüks leiab midagi endale huvipakkuvat ja meelepärast, mille kaudu lavastust tõlgendada.

Kindlasti on populaarsuse taga veel palju muudki. Näiteks tõeliselt suurepärane muusika. Oli ju muusika see, mis mindki enne etenduse nägemist elevile ajas. Muusikud mängivad sisuliselt terve etenduse aja muusikat, vahel valjemini, vahel vaiksemalt ja ainult mõned üksikud stseenid on päris ilma muusikata. Sellest, et muusikud ja muusika on lavastuses kesksel kohal, annab aimu ka see, et muusikuid pole lava taha, külgedele ega lavaauku ära peidetud, vaid nad asuvad laval. Esimeses vaatuses on muusikud päris lava ees ja publikule kõige lähemal, teises ja kolmandas vaatuses on muusikud küll lava tagumises servas, kuid siiski nähtaval ja täiesti kohal. Ma ei oska seda muusikat kohe üldse sõnadesse panna. Ilmselt seetõttu, et mul pole väga muusikalist kuulmist ja ma ei tea muusikast kuigi palju (tunnistan seda suure häbiga). Aga muusika oli nii kaasahaarav ja võimas, et suure osa ajast ma lihtsalt nautisin muusikat ja näitlejate liikumist ning sõna muutus minu jaoks ebaoluliseks. Mina, kes ma tavaliselt kurdan, et ma ei saanud aru, mida näitlejad räägivad, sest minu jaoks on sõnaline osa väga oluline nüanss sõnalavastuste juures. Sel korral oleks ma vabalt võinud pantomiimi vaadata. Kui ma peaksin muusikalise osa lühidalt kokku võtma, siis selleks sobiksid sõnad MEELIKÖITVALT VÕIMAS MUUSIKA!

Muusika oli muidugi absoluutselt iga sekund võimas, kuid mulle isiklikult mõjus kõige sügavamalt stseen, kus Joel Remmel mängis klaveril Beethoveni lugu „für Elise“. See on lihtsalt läbi aega minu kõige-kõige lemmikum klassikalise muusika pala üldse. Ma päris täpselt enam ei mäleta, kuidas ma selle pala juurde esimest korda jõudsin, kuid see on mind läbi aastate saatnud. Kui ma algklassides käisin, siis ma kuulasin seda lugu vist peaaegu iga õhtu kasseti pealt. Lisaks oli meie alumisel naabril klaver ja ta oskas seda lugu mängida. Kuna naabrinaine teadis, et mulle „für Elise“ väga meeldib, siis iga kord kui ta klaverit mängis, mängis ta ka „für Eliset“ ja mina siis kuulasin seda klaasiga läbi põranda, et ikka paremini kuulda oleks. Vahepeal käisin ka trepikojas naabri ukse taga kuulamas. Ja nii ma siis istusin ka nüüd teatrisaalis silmad kinni ja lihtsalt nautisin.

Tegelikult ma tegin silmad ikka päris kiiresti lahti tagasi, sest ma kartsin, et võin mõnest hinnalisest hetkest muidu ilma jääda. Ilmselt ma ei valeta, kui ma ütlen, et laval oli kolm väga andekat meesnäitlejat, keda oli laval vägagi nauditav vaadata. Kõik kolm, Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast, on täpselt sellises vanuses, et ilmselt vähemalt korra tuksatas iga saalis viibiva naise süda kiiremini, hoolimata saalis viibivate naiste vanusest. Kui ma vanduda tohiksin, siis kurat kui andekad need kolm meest laval olid. Kõige enam jäi muidugi Võigemast silma, sest tema oli kolmest mehest kõige energilisem ja nii tundusid tema liigutused teatraalsemad kui teistel ja panid publiku saalis rõkkama. Üks meeldejäävamaid stseene oli muidugi üsna lõpus olev tvisti tantsimise stseen, kus Võigemasti kehastatud Robert Lehman arvas, et ta elab igavesti ja tantsis tvisti seni kuni ta oli hingetu. 

Kuna laval oli ainult kolm näitlejat, aga tegelasi oli kordades rohkem, kehastasid kõik kolm meest ka kõiki teisi rolle. Õigem oleks tegelikult öelda, et näitlejad jutustasid laval lihtsalt kolmekesi ühte lugu ja siis vahel kehastasid vajalikke tegelasi, et lugu veidi elavamaks muuta. Näiteks kehastas Guido Kangur naist, pannes pähe musta laia äärega kübara ja võttes kätte valge taskurätiku. Või siis kehastas Kangur Emanuel Lehmani poega Philippi lapsena, tõmmates lihtsalt oma viigipüksid põlvedeni üles nii, et paljad jalad olid näha. Ja see põhjustas iga kord publikus naerukahinaid. Lihtsad asjad, mis töötavad ilmselt alati. Eks seegi näitab näitlejate meisterlikkust, kui ainult enda hääle, miimika ja mõnede žestidega suudetakse kibekiirelt ühest rollist teise üle minna. Näiteks stseenis kus Philip (Guido Kangur) on endale 12 pruudikandidaati välja valinud ja neid kirjeldab, kehastavad Malmsten ja Võigemast vaheldumisi erineva tüpaažiga tütarlapsi, kasutades erinevate karkaterite edasi andmiseks peamiselt miimikat ja žeste. Näitlejate kohta ei saa muud öelda, kui KURADI ANDEKAD NÄITLEJAD!

Kui ma enne mainisin Võigemasti tvistimist, siis tvistivad ka Malmsten ja Kangur, kuid nemad ei tee seda nii pikalt kui Võigemast. Ometigi pole tvistimine ainus nauditav liikumisstseen. Päris tihti on näha, kuidas mehed lavale saabuvad, lavalt lahkuvad või niisama laval tantsides liiguvad. Kuigi kõik liikumised on seadnud Üüve-Lydia Toompere, jäi mulje justkui tunneksid näitlejad end laval nii vabalt, et otsustavad vahepeal muusika taktis veidi tantsida. Eks seegi ole tunnistus suurepärastest näitlejatest, kui nende liikumine laval tundub loomulik ja seda on nauditav vaadata. Oli näha, et näitlejad nautisid laval liikumist, sest LAVALINE LIIKUMINE OLI LUSTI TÄIS.

Kui ma olen siin rääkinud nauditavast muusikast ja näitlejatööst, siis tuleb paar sõna öelda ka minimaalse lavakujunduse kohta, mis oli olemas täpselt seal kus vaja, kuid seal kus vaja lasi särada näitlejatel ja muusikal. Laval oli ainult üks ruudukujuline veidi kõrgem poodium ja selle taga valge taust ning mõlemal pool peaaegu täiesti akside ääres oli üks riidenagi. Vastavalt vajadusele toodi lavale ka puust pink, tugitool või kontoritoolid ning üksikutel kordadel lasti laest alla ka lühter. Enamuse ajast olid näitlejad laval siiski ilma suuremate dekoratsioonideta ja lihtsalt jutustasid lugu. MINIMALISTLIK LAVAKUJUNDUS, MIS LASEB KÕIGEL MUUL ESILE TÕUSTA.

Hendrik Toompere lavastatud „Lehman Brothers“ on minu meelest ehe näide sellest kuidas vähem on rohkem ja kui sul on suurepärased näitlejad koos hoogsa liikumise, suurepärase heli- ja valguskujundusega, siis sul polegi lavale suuri dekoratsioone vaja. Ma tean, et kirja pannes ei mõju see pooltki nii uhkelt, kuid ilmselt oligi lavastuse võlu selles, et publikule näidati, et kolm näitlejat jutustavad meile kellegi lugu, mitte ei püüa ise paaniliselt olla keegi teine, kelle lugu mängida. Ja see töötab.

Töötab lausa nii hästi, et ma ei suuda kõiki etenduse kihte lahti kirjutada ja analüüsida, sest ma lihtsalt ei suutnud seda kõike endasse imeda, mis minusse selle nelja tunni jooksul kõikide mu meelte kaudu jõudis. Tuttavatega vaheajal rääkides jõudsin ma järeldusele, et ma olin eelisseisus, sest ma jõudsin vahetult enne teatrisse minekut Stefano Massini kirjutatud „Lehman Brothersi“ raamatu läbi lugeda. Võin ette ära öelda, et raamat on teksti poolest peaaegu üks-ühele lavastusega. Seega teadsin ma juba ette, mis juhtub ja ma sain rahus näitlejatööd,  liikumist, valgust ja muusikat vaadata ning endasse ahmida. Kõike head on lavastuses lihtsalt nii palju, et ühel hetkel sa saad aru, et sõnad jäävad tahaplaanile ja sa ei saa enam üldse aru, millal sa sõnade kuulamise ära lõpetasid ja kaotasid end kogu sõnu ümbritsevasse maailma ära. Seepärast pole üldse paha mõte enne teatrisse minekut raamat läbi lugeda. Muidugi ilma lugemata saab ka väga hästi hakkama, aga siis võib lihtsalt juhtuda, et ühel hetkel võib sõnade tähenduse tabamine veidi kauem teie teadvusesse kohale jõuda.

Kindel on see, et ühe vaatamisega saab suurepärase teatrielamuse, kuid kui sa tahad nähtut sügavamalt lahti mõtestada, siis ühest vaatamisest kindlasti ei piisa. Lavastuses on lihtsalt nii palju erinevaid kihte ja tahkusid, et kõike korraga ei jõua jälgida. Või ei tahagi jälgida. Sest nii hea on, kui sul on põhjus uuesti teatrisse minna, et seda eufooriat uuesti kogeda. Ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et just eufooria on see, mis mind pärast nelja tundi teatrisaalis valdas. Samas oleksin ma valmis olnud kohe teised neli tundi veel teatrisaalis sama seltskonda vaadates veetma. „Lehman Brothers“ on tõesti lavastus mida ma tahaksin veel ja veel ja veel ja veel vaadata. Sest ma olen täiesti kindel, et ma leiaksin ka kümnendal ja sajandal korral vaadates ikka veel midagi uut ja ennenägematut ning tunneksin seda, et just sellist eufooriat tekitavate lavastuste pärast ma teatris käingi.

Kas siia lõppu on veel üldse vaja lisada, et ma soovitan tungivalt kõikidel „Lehman Brothersit“ vaatama minna?

Tegemist on üle aastate parima lavastusega, mida ma nn „sisehooajal“ näinud olen. Kes tahab teada, milline on minu jaoks õige teater, siis minge vaadake ja te saate teada.

 

Autor: Stefano Massini

Lavastaja: Hendrik Toompere jr

Kunstnik: Laura Pählapuu

Kostüümikunstnik: Kärt Ojavee

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Videokunstnik: Alyona Movko

Helikujundaja: Lauri Kaldoja

Liikumisjuht: Üüve-Lydia Toompere

Mängivad:

Guido Kangur

Mait Malmsten

Priit Võigemast

Muusikud: 

Joel Remmel - klaver

Heiko Remmel või Mihkel Mälgand - kontrabass

Ahto Abner – löökpillid

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

09/09/2021

Balti tragöödia või Balti unenägu?

 7. septembril 2021 ERM-i saalis (Eesti Teatri Festivali Draama 2021 raames)

Foto: Tallinna Linnateater

Ma usun, et pole vist olemas ühtegi teatrisõpra, kes pole Tallinna Linnateatrisse piletite saamise nimel vaeva näinud. Sinna lihtsalt on üsna keeruline pileteid saada ja ilmselt ongi see ka põhjus, miks teater publiku hulgas nii populaarne on. Eriti tuliselt tuleb piletite nimel võidelda siis, kui Tallinna Linnateater juhtub etendusi andma väljaspool Tallinna. Nii juhtuski, et kõikidel Lõuna-Eesti inimestel oli tänu Eesti Teatri Festivalile Draama 2021 võimalik Tallinna Linnateatri uusimat lavastust, Balti tragöödiat, näha Tartus. Eesti Rahva Muuseumisse oli spetsiaalselt festivali etenduste jaoks ehitatud ajutine teatrisaal, mis näitlejate sõnul on peaaegu sama hea koht mängimiseks nagu seda on Salme Kultuurikeskus, kus muidu lavastust mängitakse.

Otse loomulikult pidin ka mina võimalust ära kasutama. Seda enam, et tegelikult oleksin ma tahtnud Balti tragöödiat iga hinna eest vaatama minna ka siis, kui see Draama festivalile poleks tulnud. Aga kuna ma teadsin juba varakult, et lavastus festivalile tuleb, siis ei hakanud ma Tallinnasse minekut organiseerima. Nimelt pidime me koolis Vegesacki romaani lugema, seda koos õppejõu ja kursusekaaslastega analüüsima ning hiljem sain sellest veel eksamitööski kirjutada. Erinevalt mitmest teisest kursusekaaslasest, lugesin ma raamatu algusest lõpuni läbi ja mulle loetu meeldis. Seega tahtsingi teatriversiooni ka näha. Eelkõige seetõttu, et näha, kuidas nii mahukas romaan on lavale toodud. Sest romaani tegevus toimus aastakümnete jooksul ja minu meelest oli kogu sündmustik oluline ja huvitav, seega tundus huvitav mida Moppel ja Laumets välja jätta otsustasid. Esimene muudatus, jäi silma juba enne etendust kava lugedes. Kui romaanis algab tegevus Aureli lapsepõlvest, siis lavastuse alguses on Aurel juba 18-aastane ja tegelikult publikul puudub võimalus mõista, miks Aurel on selliseks kujunenud, millisena me teda järgnevatel aastatel näeme.

Palju on paralleele toodud Vegesacki „Balti tragöödia“ ja Tammsaare „Tõe ja õiguse“ vahel, ning eks see olegi see, mis mulle ka romaani juures meeldis ja mind teatrisse meelitas. Kui Tammsaare puhul on oluline õigus, siis Vegesacki rääkis õiglusest. On ju õigus ja õiglus juba oma kõla poolestki sarnased ja eks suuresti tähendab ka õigus õiglust millegi suhtes. Eks paralleele kahe suurteose vahel ole muidugi veelgi. Siiski räägib Vegesack romaanis kõige rohkem kuuluvusest. Kahjuks jäi lavastuse puhul see kuuluvuse küsimus minu jaoks veidi nõrgaks. Jah, sellest küll räägiti, et baltisakslased ei ole venelased ja nad ei ole ka sakslased ning lätlased ja eestlased nad ka ei ole ning nad justkui ei kuulu kusagile. Aga raamatus oli see nähtamatu klaasseina kujund tugevamalt välja joonistunud. Samas rõhutati päris mitmel korral seda, et kõik rahvused on võrdsed ja iga rahvuse hulgas võib olla mõrtsukaid ning üksikute häbiplekkide pärast ei tasu tervet rahvust häbimärgistada. Eriti meeldis mulle toapoiss Jantsi (Kalju Orro) välja öeldud mõte, et oluline pole see, mis sa oled vaid milline sa oled. Minu meelest on see nii väärtuslik mõte, et selle mõtte võiksime kõik endale igapäevaseks suuniseks võtta.

Eks esialgu tabas raamatut lugedes ka mind mõte, et baltisakslus ja baltisaksa ajalugu on nii vana teema, et see ei saa tänapäeval enam huvitav olla. Tegelikult on meil eestlastena baltisakslastega väga palju sarnast. Meie küll teame, kuhu me kuulume ja meil on suured rahvuslikud traditsioonid, kuid samas on eestlaste kogukond siiski nii väike, et kui midagi juhtuma peaks, vaatame me ikka abi saamiseks suurriikide poole. Ja me läheme rahvusena neile ilmselt sama palju korda, kui omal ajal läksid baltisakslased korda sakslastele või venelastele. Lisaks leiab lavastusest ka mitmeid teisi tänapäeval aktuaalseid ühiskondlikke probleeme. Näiteks tuli väga hästi välja see, kuidas venelased ässitasid kohalikke talupoegi baltisakslaste vastu mässu tõstma ja tänapäeval saab seda võrrelda absoluutselt kõigega, mis meie ümber toimub. Mu esimene paralleel olid Kremli trollid, kes sotsiaalmeedias inimesi poliitilistel teemadel üles ässitavad, aga ilmselgelt ei pea ässitajateks olema ainult venelased ja teemad poliitilised. Minu meelest koosneb meie ühiskond hetkel ainult üksteise teineteise vastu üles ässitamisest kõikvõimalikel teemadel. Seega on lavastus igati kaasaegne. Muidugi ei saa koroonaajastul valminud lavastuse puhul jätta märkamata seda, kuidas tädi Leocadie (Külli Teetamm) ei taha batsillide kartuses Aurelil (Karl Laumets) ja Christofil (Märt Pius) kätt suruda. Aga eks tänapäeval aktuaalseid teemasid leiab lavastusest veelgi.

Mõningate teemade tabamiseks tuleb lavastust veidi põhjalikumalt vaadata ja süveneda kujunditesse, mida meile näidatakse. Võtame kasvõi toolid, mida on laval palju, sest tegelasi on palju ja igaühel on oma tool. Välja arvatud Aurelil. Kuigi me näeme ka teda mõned korrad istumas, siis tema istub mitmel erineval toolil. Nagu väljend juba ütleb, viitavadki toolid sellele, et Aurel ei ole veel enda kindlat kohta ja rolli siin ühiskonnas leidnud, samal ajal kui kõikidel tema lähedastel on kindlad vaated ja põhimõtted ning sellest lähtuvalt ka rollid välja kujunenud. Eks seda on ka tänapäeval sageli noorte juures näha, et noored julgevad rohkem maailmas ringi liikuda ja teha erinevaid asju, et enda jaoks just see kõige südamelähedasem tee valida ja eks nende kogemuste omandamise käigus muutuvad ka nende rollid ja maailmavaated sarnaselt Aureliga. Nii lohistavadki kõik oma toole mööda lava aeglaselt ja mõõdetud sammudel, justkui kandes lõputult rasket taaka, mida baltisakslaseks olemine tähendab. Kuni ainult Aurel on ellu jäänud ja ta otsustab sellest taagast vabaneda, viies lavalt veel viimasegi tooli minema. Nii ongi Aurel lõpuks vabaks saanud ja otsustab minna Saksamaale ning alustada seal uut elu.

Eks seda pikka ajalugu ja rasket baltisakslase taaka rõhutas ka väga täpselt paika pandud ning mõõdetult aeglane liikumine. Kohati tekkis vaadates tunne, et näitlejad võiksid laval kiiremini liikuda, sest mida ma ikka vaatan, kuidas viimane näitleja laval tooli enda taga lohistab, tehes seda äärmiselt sujuvalt ja aegluubis. Selle asemel võiks juba uut stseeni vaadata. Siis hakkasin aga mõtlema, et baltisakslased on meie kultuurile andnud nii palju. Mõelgem näiteks kõikidele mõisatele, lossidele, teatrimajadele jne, mida meil ilma baltisakslasteta poleks. Ometigi tundub meile, et need ehitised on siin seisnud juba nii pikalt, et tegemist oleks justkui ammu unustusehõlma vajunud ajaga. Just seepärast tulebki näitlejatel laval aeglaselt ja mõõdetud sammul liikuda, et publikule jõuaks kohale baltisakslaste poolt kõikide aastasadade eest siia toodud kultuur, mis praegu tundub meile justkui unenäona. Siinkohal tasub küsida, kui meil poleks olnud baltisakslasi koos enda kultuuriga, siis milline oleks meie praegune kultuur? Kas meil oleks teater, ooper ja klassiklaine muusika?

Unenäos elamist rõhutab eriti tugevalt Kristjan Suitsu lavakujundus. Esmapilgul saali minnes tundub, et tegemist on täiesti tavalise lavaga, mille külgseinad meenutavad veidi baroksstiilis valgeid seinu ja tagaseina katab valge taust ning põrandal on katteks hele vaip. Tegelikkuses on tagumine sein tüllist ja selle taga kerkib lavastuse arenedes publiku ette täielik võlumaailm. Tüll tekitab illusiooni justkui näeksime selle taga toimuvat läbi udu. Seda illusiooni võimendab veelgi maad kattev pidev suits, raagus puud ja kõrgemal asuvad kalde all peeglid, mis peegeldavad kogu tülli taga toimuva tegevuse publikuni justkui pealtvaates (vaadake postituse päisepilti ja te saate täpselt aru, mida ma mõtlen). Loo seisukohast oli tülli tagune kirikaed ehk teispoolsus, kuhu läksid surnud inimesed, koht kus nad said lõpuks vabad olla. Eks seegi oli üks baltisakslaste unistustest. Olla vaba, ilma et peaks talupoegade mässu ning erinevate riigivõimude nõudmisi täitma. Mina igatahes nautisin neid vaateid, mis tülli taga moodustusid täiel rinnal. Ühelt poolt oli tegemist täiesti reaalselt laval toimuvaga, kuid teisalt oli mul tunne justkui ma vaataksin mingit maali. Maali efekti tekitaski udusus ja kaugus ning mitmedimensioonilisus.

Ma ei tea, kuidas teistega lood on, aga kui mulle öelda märksõnaks „baltisakslased“, siis esimese asjana tulevad mulle meelde lossid ja mõisad ning seejärel uhked ning puhevil õhtukleidid naistel ning säärsaapad ja ratsapüksid meestel. Umbes sarnases stiilis oli ka Läti kostüümikunstnik Kristine Pasternaka lavastuse kostüümid kujundanud. Kõikidel baltlastest naistel olid suursugused kleidid, välja arvatud isepäine tädi Olla (Evelin Võigemast), kes kandis laiu ratsapükse ja puhevil varrukate ning kroogitud kaelusega pluusi. Lihtsamat kleiti kandis ka koduõpetaja Belinski (Rain Simmul) tütar Sonjetška (Ursula Ratasepp), kuna tema polnud baltisakslane vaid venelane. Justkui väikese üleoleku märgiks erines puhevil kleite kandvatest baltisaksa naistest ka klaveriõpetaja Ara (Anu Lamp), kes oli ainult pooleldi baltisakslane ja pooleldi riigisakslane, kandis kirsipunasest sametist laia lihtsa lõikega pluusi ning samast kangast laiu pükse. Mehed kandsid valdavalt siiski viigipükse ja pintsakuid ning kingi, mitte minu ettekujutusele sobivalt ratsasaapaid ja ratsapükse. Minu ettekujutusele vastas ainult doktor Martinell (Egon Nuter). Siiski olid kostüümid suursugused ja pakkusid silmailu. Igatahes olid kostüümid vaieldamatult ajastutruud ja pakkusid silmailu. Eriti jäi silma tädi Madeleine´i (Hele Kõrve) uhke heleroosast sifoonist õhuline pluus ja valge roosade lilledega suursugune seelikuosa.

Samamoodi pakkusid Tartu (aga ilmselt ka kõikidele teistele teatrihuvilistele) teatripublikule tõelise elamuse Tallinna Linnateatri näitlejad ise, keda nii harva laval näha õnnestub. Mitte, et ma tahaks teiste teatrite truppide kohta midagi halvasti öelda, aga Tallinna Linnateatri näitlejad tunduvad oma kättesaamatuse tõttu kuidagi erilisemad. Või siis on sinna teatrisse tõesti eriliselt andekad näitlejad kokku koondunud. Igatahes vaatas publik hiirvaikselt laval toimuvat. Nagu üks külastaja pärast etendust ütles, siis tulebki tähelepanelikult vaadata ja kuulata, kui selliseid näitlejaid nii harva näha saab. Ja laval oli tõesti suursugune näitlejate plejaad. Kui tavaliselt on etendustes seda harva, et laval on samal ajal korraga suurem hulk näitlejaid, siis „Balti tragöödia“ puhul oli laval korraga väga palju näitlejaid, kuid enamasti on näitlejad laval lihtsalt vaikides ja oma korda oodates. Ometigi on neid kõiki huvitav vaadata ka lihtsalt ooteseisundis olles. Kuigi tegemist on väga-vägeva trupiga, jäid mõned pärlid natukene rohkem teistest silma.

Esiteks lavastaja Karl Laumets, kes kehastas peategelast Aurelit. Tegelikult peaks Aurelit kehastama Kaspar Velberg, kuid tema jäi vahetult vigastuse tõttu eemale. Väidetavalt sai Laumets laupäeval teada, et ta peab teisipäeval ise peaosas olema ja proovi jõudis ta teha ainult teisipäeva hommikupoolikul. Seda sain ma teada pärast etendust toimunud vestlusringis. Kui paljud lavastajad oskavad ainult hästi lavastada, siis Laumets oskab vaieldamatult ka suurepäraselt mängida. Kogu etendus oli nii suurepärane, et mitte sekundiks ka polnud aru saada, et Aureli roll pole Laumetsa mitmete kuude pikkuse töö vili, vaid on nn „püstolina“ sisse õpitud. Ja tekstiga komistasid ka pigem kõik teised, välja arvatud Laumets. Sellise lühikese ajaga selline vapustav roll teha, see lihtsalt väärib teistest enam esile tõstmist. Samuti väärib teistest veidi enam esile tõstmist Hele Kõrve, kes kehastas endist ooperilauljat tädi Madeleine´i ja esitas ühe vägagi kõlava ja ehtsa ooperiaaria ning hiljem veel teisegi laulujupikese. Mul tõusid ihukarvad püsti, kui ma sain aru, et Kõrve laulab otse ja ise. Esimese hooga tundus laul nii võimas, et jäi mulje justkui tuleks see kõlaritest, aga siis liikus Kõrve publikule lähemale ja oli aru saada, et ta laulab täitsa ise ja ikka sama võimsalt. Lausa uskumatu on draamanäitleja esituses nii puhast ooperiaariat kuulata ja see väärib lihtsalt suurt tunnustust.

Esmapilgul võib ju tunduda, et baltisakslaste ajalugu ei paku eestlastele midagi ja kolm tundi teatrisaalis on täielik piin. Komöödiaga tõesti pole tegemist ja naerda saab mõned üksikud korrad, kuid siiski on tegemist äärmiselt nauditava lavastusega. Esiteks kogu Rauno Zubko loodud liikumine, mis mingil hetkel võib küll igava ja aeglasena tunduda, kuid lõpus mõjub veidi kaootilisena tunduv ühistants nauditava harmooniana. Lisaks pakuvad elamuse kostüümid koos lavakujundusega. Ja teleturule kohaselt tasuks öelda, et kui sellest veel vähe on, siis tasub teatrisse nautima minna juba ainuüksi suurepäraste näitlejatööde pärast. Kui ma oleks kõikide näitlejate kiituseks kasvõi ühe lause öelnud, oleks see postitus ilmselt kilomeetreid pikk, sest absoluutselt kõigi kohta saab ainult head öelda. Muidugi on kirsiks tordil Hele Kõrve imeline laul. Kui ükski eelnevatest põhjustest ei tundunud piisav, siis tasub juba ainuüksi sellepärast teatrisse minna, et kuulda Kõrvet laulmas.

 

Autor: Siegfried von Vegesack
Dramatiseering: Kertu Moppel ja Karl Laumets
Lavastaja: Karl Laumets
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka (Läti)
Helilooja: Ann Reimann
Helikujundaja: Arbo Maran
Liikumisjuht: Rauno Zubko
Laval:
Karl Laumets – Aurel
Elisabet Reinsalu – Jenny, Aureli ema
Märt Pius – Christof, Aureli vend
Evelin Võigemast – tädi Olla, Jenny õde
Külli Teetamm – tädi Leocadie, Jenny õde
Helene Vannari – vanatädi Ernestine, Jenny ema õde
Alo Kõrve – onu Nicolas, Jenny vend
Hele Kõrve – tädi Madeleine, onu Nicolas´ abikaasa
Egon Nuter – doctor Martinell, arst
Rain Simmul – Belinski, Aureli koduõpetaja
Ursula Ratasepp – Sonjetška, Belinski tütar
Tõnn Lamp – pastor Awoting
Anu Lamp – Ara, klaveriõpetaja
Allan Noormets – onu Jegor, kauge sugulane
Peeter Tammearu – onu Rembert, kauge sugulane
Kalju Orro – Jants, toapoiss
Andres Raag – Miška, kauge sugulane
Teistes osades: Jaak Kaljurand, Ando Tammsaar, Jarko Rahnel, Tarvo Elblaus, Jaan Kaljurand
 
Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta saab Tallinna Linnateatri kodulehelt SIIN

01/09/2021

2021 suvel loetud raamatud

Päisefoto pärit internetist

Nagu ma suve alguses välja hõikasin, siis teen kogu suve kohta ühe raamatupostituse. Kes regulaarselt seda blogi loevad, siis ilmselt saite juba aru, et sel suvel oli siin väga palju teatripostitusi. Kusjuures mõnda lavastust käisin mitu korda vaatamas, seega kõik teatriskäigud ka blogisse ei jõudnud. Kõikide nende teatriskäikude ja kirjutamiste vahelt ei jäänud väga palju aega lugemiseks. Siiski tundub, et seda normi, et iga nädal üks raamat, suutsin ikkagi hoida. Siit siis tuleb minu selle suve lugemisvara. Mulle endale tundus, et suvel lugesin ma veidi kergema sisuga kirjandust, kui muidu. Aga oli ka huvitavaid raamatuid, mida rannas lugedes suutsin end isegi päikesega ära põletada, sest lugedes läks aeg lihtsalt nii ruttu, et ei märganudki kui juba olin 2h ühes asendis lauspäikese käes peesitanud. Seega on minu puhul tunduvalt ohutum nüüd vihmaste ilmadega toas lugemine.

1. Ann Cleeves "Varjatud sügavused" - Tegemist on Vera Stanhope´i sarja kolmanda raamatuga. Pean tunnistama, et sel korral oli mul raamatu lugemine väga raske. Lugesin seda raamatut peaaegu kolm nädalat. Põhjus oli selles, et ETV hakkas just Vera seriaali kõiki hooaegasid algusest peale näitama ja mina juhtusin kõige esimest osa vaatama. See esimene osa oli täpselt see, millest raamatus räägitakse. Ja mida sa siis sellest raamatust enam loed, kui sa oled just teada saanud, kes mõrvar on. Mingi hetk ikka tekkis mõte, et kuna raamatus olid mõned sündmused teisiti kui seriaalis, et äkki on ka mõrvar keegi teine. Ma arvan, et nendele, kellele Ann Cleeves´i raamatud meeldivad ja kes poel seriaali näinud, meeldib ka see raamat. Minu jaoks kahjuks jäi sel korral raamatuelamus saamata.

2. Anders Hansen "Tugev aju. Kuidas liikumine ja treening sinu aju mõjutavad" - Ma olen õnnelik, et Anders Hanseni teine raamat "Ekraaniaju" läbi juhuse minuni jõudis. See oli vägagi valgustav lugemine. Nüüd otsustasin ka tema esimese raamatu läbi lugeda. Nagu pealkirjast nähagi võib räägib raamat sellest, kuidas liikumine meie aju mõjutab. Lühidalt sisu kokku võttes on meie aju loodud liikumiseks ja seega on aju paremaks toimimiseks vaja regulaarselt liikuda. Kõige parem on mõõdukas tempos jooksmine umbes 20-30 minutit korraga ja 3 korda nädalas. Selle imetrenni abil väheneb stress, paraneb mälu, suureneb aju maht, tekivad kiiremini uued seosed närvirakkude vahel mis tähendab seda, et lihtsam on uusi asju omandada jne. Seega raamatu mõte on lihtne - liikuge. Kui joosta ei jõua, siis kõndimine on ka parem, kui mitteliikumine. Kellel nüüd huvi tekkis, siis soovitan raamatut lugeda. Raamatu lõpus on teadusartiklid ka välja toodud, millel raamat põhineb, seega pole tegemist lihtsalt mingi niisama teadusega. Enese motiveerimiseks on see raamat parim (eriti hea on muidugi lugeda koos läbi mõlemad raamatud).

3. Lucinda Riley "Pärliõde" - Tegemist siis "Seitsme õe" sarja neljanda raamatuga. Nüüdseks olen juba raamatute loogika kätte saanud, et vaheldumisi räägitakse sellest elust, mida tegelane praegu elab ja siis vahele tulevad peatükid tema suguvõsa ajaloost. Praegune raamat edenes üsna kiiresti. Ma ei tea, kas asi oligi selles, et ma olen juba Lucinda Riley kirjutamise paremini selgeks saanud ja seetõttu on teda nauditavam lugeda, või lihtsalt kõnetas mind CeCe lugu. Sel korral viib raamat lugeja Austraalia keskmaastikule põliselanike juurde. Mul tekkisid kohe paralleelid indiaanlastega. Igatahes mulle meeldis see 20. sajandi alguse Austraalia eluolu kirjeldus siiani kõige rohkem. Kui võrrelda varasemate raamatute Norra, Brasiilia ja Inglismaa kirjeldustega. Lisaks romantikale, saab nendest raamatutest veidi ka ajaloo ja reisiteadmisi. Aga tegemist on ikkagi peamiselt romaaniga, seega puhas ajaviitekirjandus.

4. Helene Moss "Cougar" - Seda raamatut võiks vist nimetada eesti enda "50 halli varjundit" raamatuks. Sobib veidi vabameelsematele naistele ajaviitelugemiseks. Ilmselt kõik teised ei naudiks lugemist sellest kuidas üks 43-aastane firmajuht praktiliselt kõikide tema teele ette jäävate noormeestega seksib. Minu jaoks raamat mingit lugemiselamust ei pakkunud. Aga nii hull ka ei olnud, et pooleli raamatut jätta. Kõige huvitavam oli minu jaoks see, et raamatus oli käsitletud veidi ka vägistamise ja korgijoogi teemat, mida võibolla erootikasugemetega raamatust oodatagi ei oska.

5. Aleksandr Barinov "Kaltsakad ja komissarid" - See raamat jäi mulle poes raamaturiiulil täiesti juhuslikult silma ja pealkirja järgi tundus huvitav. Peab tunnistama, et kui ma raamatukogust raamatu sain ja lugema hakkasin, siis esimene mulje enam nii huvitav ei olnud. Kuigi kaanel oli kirjas, et tegemist on tõsielul põhineva romaaniga Eesti-Vene narkoärist, siis esimeste lehekülgede põhjal see eriti romaani mõõtu minu jaoks välja ei andnud. Tundus veidi igav politseikroonika. Mida rohkem ma raamatut lugesin, seda raskem oli mul aga uskuda, et tegemist on tõsieluliste sündmustega ja mitte fiktsiooniga. Ma saan aru küll, et 90ndatel oligi uskumatu palju kriminaalsust, kuid see, kuidas mingisuguseid tööstusmasinaid ja mitmesadade liitrite kaupa keemilisi aineid üle piiri veeti, tundus ikka lausa uskumatu. Raamatu peategelaseks on Heldur Luhter, kes on reaalselt elanud ja narkoäris tegutsenud inimene. Raamat ongi nö tema ülestunnistus sellest, mis ja kuidas tegelikult toimus ja kes kõik selle narkokaubandusega seotud olid. Teiste inimeste nimed on muidugi muudetud, seega võime me ainult oletada, kes komissar Kalle tegelikult oli. Päris niisama ajaviitekirjanduseks ma raamatut ei soovita, kuid kes selliste teemade vastu huvi tunneb, siis päris silmaringi avardav lugemine oli. Igaks juhuks mainin ära, et narkootikumide tegemise õpetust raamatust ei leia. Küll saab aimu, milliseid aineid ja seadmeid kasutati, kuid osad protsessid ja mõned olulised reaktiivid on kirjeldustest välja jäetud, et keegi nüüd massiliselt narkotootmisega tegelema ei hakkaks.

6. Terhi Pääskylä-Malmström "Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika" - Jällegi olen veidi pettunud, sest minu meelest räägib raamat üldisemalt eestlastest ja Eestist, mitte ainult konkreetselt Tallinnast. Samas oleksin ma väga huviga tahtnud Tallinna kohta lugeda. Kuigi väga huvitav oli ka lugeda sellest, kuidas meie põhjanaabrid meid ja meie kultuuri laiemalt näevad. Siiski pealkiri polnud minu meelest päris see, millest raamatus räägiti. Samas on autor suutnud väga huvitavalt visata nalja nii eestlaste kui ka soomlaste kohta ning argumenteerida miks meie, eestlased käitume just nii nagu me käitume. Kindlasti on raamat hea võimalus iseennast kõrvalt vaadata ja natukene rohkem väärtustada meie kultuuri.

7. Susan Luitsalu "Ka naabrid nutavad" - See raamat sattus mulle kuidagi täiesti juhuslikult ette. Ja peab ütlema, et tegemist on väga hea ajaviitekirjandusega. Minu meelest on raamatus suurepäraselt kokku võetud eestlaste soov naabrist parem olla. Lisaks käsitletakse raamatus ka sotsiaalmeediat ja seda, millise fassaadi me teistele endast jätame. Minu kõige lemmikumaks osaks oli siiski anonüümne netikommentaatorlus, mis võtab minu meelest väga hästi kokku selle, kuidas meil reaalselt ka teisi inimesi internetis sopaga loobitakse. Samamoodi andis raamat väikese ülevaate koduvägivallast ja sellest, miks naised ehk alati vägivaldsete meeste juurest minema ei lähe. Ühesõnaga raamatus on käsitletud kõiki eestlastele omaseid pahesid ning püütud veidi valgustada, mis toimub selle fassaadi taga, ning miks me teeme selliseid asju nagu me teeme. Kuigi tegemist on ajaviitekirjandusega, paneb raamat siiski veidi rohkem mõtlema sellele, et kas asjad ka tegelikult on nii nagu meile neid presenteeritakse.

8. Alex Michaelides "Vaikiv patsient" - Raamat jäi raamatukoguriiulitel juhuslikult silma ja meenus, et seda raamatut on vist kiidetud. Hiljem kiitsid raamatut ka mitmed tuttavad. Kahjuks pean ütlema, et nende kiituste põhjal ootasin ma paremat raamatut. Lugu räägib kunstnikust, kes oma mehe ära tapab ja seejärel vaikima hakkab. Vangla asemel saadetakse ta psühhiaatriahaiglasse, kuhu tuleb temaga tegelema psühhotrapeut, kes üritab aru saada, miks naine oma mehe tappis. Lõpuks antakse ülevaade sellest, kuidas tapmine toimus ja mis sellele eelnes. Kusjuures viimased sündmused on päris üllatuslikud. Raamat iseenesest oli huvitav, kuid minu jaoks oli põnevust vähe. Lõpp läks huvitavakas. Sellise hooga oleks võinud terve raamat olla kirjutatud. Kellele põnevus ja veidi kriminaalne tegevus meeldib, siis neile ajaviiteks väga hea kirjandus. 

9. Monika Peetz "Seitse päeva söömata" - Haarasin raamatu täiesti juhuslikult raamatukogust kaasa. Mõtlesin, et äkki on huvitav. Lisaks tundus, et tegemist on piisavalt õhukese raamatuga, et seda oleks mugav näiteks reisile kaasa võtta. Mainin lihtsalt ära, et tegemist on Varraku ajaviiteromaaniga. Kellele seda tüüpi raamatud meeldivad, siis teate, et see raamat võiks ka teile meeldida. Mulle tundus, et tegemist on mingi sarja teise osaga, kuid ma ei suutnud raamatukaanelt välja lugeda, et mis see esimene osa siis oli. Igatahes sain ka nii loetud ja ei tundunud kordagi, et mul oleks eelnevalt mingi info puudu. Loosse on segatud viis sõbrannat, kes otsustavad oma iga-aastase puhkusereisi sel korral veeta paastulaagris. Eks sinna minekuks on igaühel erinevad motiivid. Ja sellest lähtuvalt pistavad nad nädala jooksul rinda erinevate probleemidega. Näiteks üritab üks neist välja selgitada kes tema isa on, teine üritab meeleheitlikult pooleaastase lapse kõrvalt tööd leida, kolmas üritab oma üksildasse ellu kaaslast leida jne. Siiski midagi väga põrutavat kellegi elus ei juhtu ja lõpuks lahenevad kõik probleemid. Ajaviiteks kõlbas lugeda, aga ega midagi väga huvitavat selles raamatus ei olnud.

10. Ann Cleeves "Õhku haihtunud" - Tegemist on järjekordse Shetlandi sarja raamatuga. Sel korral tuleb uurijatel tegemist teha inglastega, kes Shetlandile pulma tulnud. Kui üks külalistest järgmisel hommikul rannast surnuna leitakse, jääb mulje justkui oleks surmaga seotud kummitus, Pisi-Liisu. Ometigi ei saa kummitused inimesi mõrvata ja kui lisandub veel teinegi mõrv ja veel üks inimene kadunuks jääb, hakkab selguma kogu tõde. Kusjuures mul oli lugedes pidevalt väga mitu kahtlusalust, kuid päris õiget mõrvarit ja mõrvamotiivi ma ikka ei suutnud ära arvata. Mulle tundus, et sel korral oli mõrvar kuni viimaste keerdkäikudeni saladuseks jäetud. Ajaviiteks päris hea lugemine.

11. Lucinda Riley "Kuuõde"- Seitsme õe viies raamat. Nagu mulle juba on nende raamatutega tavaks saanud, siis alguses tundub, et see raamat ei ole üldse minu maitse. Siis jõuan kusagile keskele ära ja siis läheb lugu nii põnevaks, et enam raamatut käest ei saa panna. Nii ka sel korral. Kuigi peab tunnistama, et Tiggy loo puhul oli kaasaegne lugu rohkem minu masti (tulistamised, haigla, Šoti mägismaa jne), kui mineviku mustlaskogukond Sacromontes. Mis seal salata, Sacromontet tahaks nüüd küll külastada. Selle raamatu puhul meeldis mulle kõige rohkem see, et tüdrukute kasuisa Pa Salti saladused hakkavad tasapisi kooruma. Ma juba ootan, mis sellest loost lõpuks välja tuleb. Seega tuleb viimased osad ka ära lugeda ikka. Nagu nimigi ütleb, on tegemist ajaviiteromaaniga ja selleks sobib ta hästi. Kuigi pigem koduseks ajaviiteks, sest kaasa võtmiseks on Seitsme õe seeria raamatuid kõik liiga mahukad (enamasti jäävad 500 lk kanti)

12. Anders Hansen ja Mats Wänblad "Juuniori tugev aju" - Kui Varraku kodulehel Anders Hanseni uut raamatut nägin, siis teadsin kohe, et selle ma endale ostma pean. Selgus, et tegemist on rohkem lastele mõeldud raamatuga, aga mis siis. Sel korral on Hansen endale kampa võtnud lastekirjaniku Mats Wänbladi, kellega koos antakse raamatus ülevaade sellest, miks on liikumine meie ajule vajalik ja kuidas ekraanid meie aju mõjutavad. Kõike seda lastele omases keeles. Seega soovitan kõikidele noortele seda raamatut. Ja muidugi lapsevanematele ka. Eriti meeldis mulle see, et raamat üritab noorte seas populaarsete teemade abil liikumist propageerida. Näiteks, kuidas liikumine aitab paremini keskenduda ja kuidas seeläbi on võimalik näiteks arvutimängudes paremaks saada. Geniaalne minu meelest.

13. Anne Veesaar ja Anneli Aasmäe-Pender "Helgi Sallo. Elulugu" - Tegelikult pole see vist päris raamat. Kuigi autorid ise nimetavad seda raamatuks, siis välise formaadi ja materjali järgi nimetaksin seda pigem ajakirjaks. Kuigi sisu on jälle rohkem raamatulikum kui ajakirjale omane. Igatahes siia ma ta kirja panen. Kuna mind näitlejate elulood huvitavad, siis nautisin lugemist. Helgi Sallost pole väga palju eraelulist infot avaldatud (või pole mina seda näinud lihtsalt) ja seega oli päris huvitav lugeda. Sisu oli hea, aga see formaat häiris mind küll. Ma enamasti ei loe ajakirju kaanest kaaneni läbi, küll aga raamatuid. Seda A4 formaati pehmete kaantega on üsna ebamugav lugeda. Ilmselt ongi see rohkem mõeldud nendele inimestele, kes ajakirju igapäevaselt loevad ja nende jaoks pole selline formaat mingi probleem. Kaval lüke, inimesed ei saa arugi, et nad on raamatu läbi lugenud.

14. Joël Dicker "Tõde Harry Queberti juhtumi kohta" - Ma nägin kunagi Kanal 2 reklaami, et neil hakkab jooksma seriaal "Kogu tõde Harry Queberti juhtumist" ja mind see seriaal huvitas. Kahjuks pole mul televiisorit ja nii pole ma ühtegi osa näinud, sest ma ei juhtunud sel ajal maale. Aga raamatukogus oli raamat olemas. Nii sain peas endale oma seriaali kujundada. Nüüd ma tahan veel rohkem seriaali näha. Ma reaalselt ei suutnud raamatut käest ära panna, sest nii huvitav oli. Huvitavaks tegi raamatu see, et seal oli paralleelselt väga mitu erinevat lugu käimas ja koguaeg kahtlusalused vaheldusid. Muidugi ei suutnud ma kahtlusaluseid välja mõelda ja huvitavaid keerdkäike tuli süžees pidevalt ette. Ühesõnaga, kellele meeldivad Ameerika politseiseriaalid, kus politseinik sautb mõne mittepolitsenikuga juhtumit lahendama, siis see raamat on täpselt teile. Need 650 lehekülge said vist kolme päevaga loetud, sest ma lihtsalt neelasin lehekülgi. Lõpuks oli lausa kahju raamatut käest panna. Ja see on ju teadupärast hea raamatu tunnus, kui raamatu lõpus on kahju, et raamat läbi sai. Vaieldamatult minu selle suve parim lugemiselamus.

15. Lucinda Riley "Liblikatuba" - Kuigi tegemist pole Riley seitsme õe seeriasse kuuluva raamatuga, on mingis mõttes raamatu ülesehitus ikkagi sarnane. Vaheldumisi räägitakse kaasajast ja sinna vahele on pikitud meenutused minevikust, mis aitavad kaasaega veidi paremini mõista. Siiski on tegemist armastusromaaniga, milles käsitletakse veidi ka koduvägivalda, lisaks mõrvad ja leukeemia. Seega üdini positiivne raamat see kohe kindlasti pole. Mina sain päris märgade silmadega mõnda kohta lugeda. Raamat räägib Posy-st, kes on kohe tähistamas oma 70ndat sünnipäeva ja raamatus vaadatakse tagasi tema elule, kuidas ta ühes uhkes Inglismaa häärberis üles kasvas, vahepeal internaatkoolis käis, kohtus oma elu armastusega ja temast ilma jäi. See, miks Posy eluarmastus teda maha jättis, selgub raamatust ka. Lisaks saame ülevaate tema poegade ning nendega seotud inimeste elude tõusudest ja mõõnadest. Täielik ajaviitekirjandus, mis minus siiski väga kustumatuid mälestusi ei tekitanud.

16. Helene Moss "Cougar" (2. osa) - Ma isegi ei tea, miks ma selle teise osa lugemiseks võtsin endale, sest esimene osa polnud päris minu masti lugemine. Ja teine osa jätkab üsna samas stiilis esimesega. Kuigi selle loo keskmes on Viktoria rasedus ja püüdlused välja selgitada, kes tema üheksast erinevast seksuaalpartnerist võiks lapse isa olla. kui lihtsalt niisama on vaja aega surnuks lüüa, siis selleks sobib see raamat väga hästi, aga mingit elamust raamat ei paku.

17. Helene Moss "Cougar" (3. osa) - Ütlen ausalt, et see raamat oli minu jaoks kogu triloogia puhul kõige vastumeelsem. Samas toimus selles raamatus kõige rohkem sündmusi, sest erinevate seksuaalakti kirjelduste asemel toimusid raamatus igasugused muud sündmused. Ilmselt olen ma oma töös nii palju segasusseisundis inimesi näinud, et raamatust selle lugemine hakkas vastu. Üldse tundus mulle, et autoril olid mõtted otsa saanud ja seepärast vajus triloogia viimane osa kuidagi ära. Samas raamatu lõpp oli õnnelik. Kuigi ma pole kindel, kas erootilise romaani lõpp peaks olema just üks roosamanna pereelu idüll, kus väikesed lapsed saavad endale kingituseks kutsika ja kõik on väga ilus. Jällegi minu jaoks üsna ajaraiskamine, kuid kuna ma ei jäta raamatuid pooleli, siis lugesin ikka lõpuni.

18. Robin Carr "Parimad meist" – Järjekordne romaan, mille raamatukoguhoidja mulle näppu pistis, kuna seal on tegelaseks arst. Mulle ilmselgelt meditsiiniga mingil määral seotud raamatud meeldivad. Kuigi siin oli siiski peamiseks looks ühe noore arsti ja pubiomaniku armastuslugu. Ehk siis täiesti klassikaline romaan. Jällegi ajaviiteks igati sobilik lugemine. Päris igav ei olnud ja raamat vastu ei hakanud ning lugesin päris mõnuga. Samas mingit elamust lugemisest ka ei saanud.

29/08/2021

Serafima+Bogdan

 27. augustil 2021 Peipsiveerel Kolkjas


Foto: Gabriela Urm

Selle suve jooksul (ja tegelikult juba kevadel) on minu käest kõige rohkem küsitud, mida ma arvan Tartu Uue Teatri lavastusest „Serafima+Bogdan“ ja kas seda tasub vaatama minna või mitte. Nüüd, kui selle suve viimane etendus on ära olnud, pean kõikide nende inimestega ühinema, kes on lavastust kiitnud, ja võin öelda, et tasub küll vaatama minna. Jääb ainult üle loota, et järgmine suvi mängitakse lavastust veel, juhul kui praegune kirjatükk peaks tekitama soovi lavastust vaatama minna.

Üks asi on lavastus ise oma headuses, aga enamasti ei saa suvelavastuste puhul rääkida ainult lavastusest, vaid tuleb vaadata lavastust koos mängupaigana tervikuna. Ja kuna Vahur Afanasjevi raamatu “Serafima ja Bogdan” tegevus toimub Peipsiveerel, siis mängib Kolkja küla oma teeäärsete sibulamüüjate, samovaritee, koha supi, sibulapirukate ja ehtsa vene külaga kogu lavastuse tajumises väga suurt rolli. Ma olin küll teiste inimeste soovitusi näinud, et teatrisse tasuks varem kohale minna, kuid olles ise seda õhustikku kogenud, võin kinnitada, et see pole lihtsalt sõnakõlks. Eriti efektselt mõjus juba pimedaks kiskuval vaheajal Tädi Šura kohvik oma tulukeste ja äärmiselt sõbraliku pererahvaga. Imemaitsvast, ja külmal suveõhtul lausa päästvalt kuumast koha supist ma parem ei räägigi. Muidugi annab paljuemotsioone juurde ka pikk jalutuskäik läbi Kolkja küla, et mängupaika jõuda. Ühesõnaga kogu Sibulatee avastamiseks tasub tõesti juba hommikul Peipsiveerde suund võtta, et õhtuks teatrisse jõuda. Meie läksime õhtuks teatrisse ja nüüd peame plaani mõnel päeval eraldi Peipsiveert avastama minna.

Siinkohal oleks vist aus tunnistada, et mulle Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“ raamatuna väga ei meeldinud. Kusjuures raamatu algus oli minu meelest isegi väga paljulubav, aga mida edasi ma raamatut lugesin, seda vähem see mulle meeldis. Kohati olid sündmused väga masendavad ja kaldusid minu jaoks pigem liiga palju fantaasiamaailma. Mulle meeldivad realistlikumad lood rohkem. Seega olin ma veidi skeptiline ka lavastuse osas (ja see on ka põhjus, miks ma läbi juhuse viimast etendust vaatama sattusin). Samas püsis minus ikkagi lootus, et äkki aitab lavastus mul raamatut paremini mõista, sest mulle tundus, et ma ei saanud lugedes päris hästi aru, mida Afanasjev selle raamatuga tegelikult öelda tahab. Kusjuures ega mulle lavastuse juures ka kõik nüansid päris hästi arusaadavad ei olnud ja paljuski jäi ikka õhku küsimus, et mis kogu selle loo mõte on. Alles praegu seda käesolevat kirjatükki kirjutades, hakkasid mõned mõtted mu peas liikuma. Ehk oli see tingitud sellest, et mulle tundus justkui oleks Ivar Põllu lavastuses veidi rohkem avanud Bogdani ja tema elu, mida raamatus nii põhjalikult polnud kirja pandud. Igatahes tekkis mul tahtmine raamat uuesti käsile võtta ja vaadata, äkki ma sel korral saan aru, miks kõik inimesed raamatut nii tulihingeliselt kiidavad ja miks mina raamatu fenomenist aru ei saa. Tulles tagasi selle juurde, et raamat mulle ei meeldinud, siis lavastusele olid mul ikkagi suured ootused. Eelkõige just mängukoha autentsuse tõttu ning mis seal salata, Tartu Uue Teatri lavastused on lihtsalt sellised, et kui sa ühte neist oled näinud, siis iga uuslavastuse puhul mõtled, et seda tahan ma näha juba ainult seepärast, et vaadata, mida nad sel korral on välja mõelnud. Ja pettuma pole kunagi pidanud.

Minu meelest annab lavastuse pealkiri äärmiselt hästi edasi seda, kuidas Ivar Põllu on Afanasjevi romaani dramatiseerinud. Kui Afanasjev kirjutas Serafima JA Bogdani loo, siis Põllu räägib esmalt Serafima loo ja seejärel Bogdani loo, või siis vastupidi, olenevalt sellest millisesse sektorisse istuma satutakse. Mina alustasin S sektoris, mis tähendaski seda, et mina nägin emsalt Serafima lugu ja siis teises vaatuses Bogdani lugu. Tegelikult on lugu ju üks, aga lihtsalt üks sektor näeb lugu läbi Serafima vaatenurga ja teine sektor läbi Bogdani vaatenurga ning vaheajal toimub sektorite vahetus. Kusjuures esimene vaatus mängiti kronoloogilises mõttes tagurpidi, hilisematest sündmustest varasemateni. Teises vaatuses algas Bogdani lugu sealt samast kus Serafima lugu publiku jaoks lõppes (ehk siis tegelikult algusest) ja liikus siis kronoloogiliselt lõpuni välja. Nüüd oleks väga huvitav lavastust ka teisest perspektiivist vaadata, alustades B sektorist Bogdani looga ja siis liikudes edasi Serafima loo juurde. Praegu jäi minu jaoks Serafima vaatenurk domineerima kuid see oli ilmselt tingitud just sellest, et ma nägin esimesena sündmusi tema vaatenurgast ning see vaatenurk mõjutas minu Bogdani vaatenurga vastuvõttu.

Praegu tundus mulle, et loogilisem oligi alustada Serafima loost, sest Serafima on minu meelest olulisem, kui Bogdan. Viitab sellele kaudselt ka lavastuse pealkiri „Serafima+Bogdan“, et Serafima lugu on põhiline ja boonusena saame teada ka Bogdani loo. Ühelt poolt näitab Serafima naiste uskumatut tahet ja jõudu, tulla toime igasuguste eluraskustega ning hoolimata teel ette tulevatest takistustest liikuda vääramatu jõuga selles suunas, mis nende meelest on õige. Vahendeid valimata. Serafima puhul oli tema elu eesmärgiks tappa oma abikaasa Raimond, sest oli just Raimond see, kes tappis Serafima jaoks kõige olulisemad inimesed – tema pere. Ühelt poolt on see ühe õe ja venna ellujäämise lugu, kuid laiemalt on tegemist siiski ühe väikese rahva (kui nii võib Peipsiveerel elavaid vanausulisi nimetada) ellujäämise looga. Serafima+Bogdan on justkui vanausuliste appikarje, et säiliks nende vabadus elada enda kultuuri ja tavasid järgides. Kõige suurem kujund, mis rääkis vabaduse võtmisest, oli Serafima kaelas olnud roostetanud kett, millega ta end ise maasse aheldas. Kett ilmus Serafima kaela pärast eestlasest miilitsaülem Raimond Uuskülaga abiellumist. Oli just Raimond see, kes kohalikke Nõukogude aja alguses vagunitesse toppis ning igal muul moel oma võimu abil kohalikku elu hävitas ja seeläbi võttis Serafima (ning tegelikult ka Bogdani) vabaduse.

Vastasseisu eestlaste ja vanausuliste vahel ning vabaduse ihalust rõhutavad eriti tugevalt lavastuse kostüümid. Kõik Peipsiveere kohalikud elanikud kannavad lavastuses sinetamistehnikaga värvitud kostüüme, millest mõned on rohkem inspireeritud sunnitööliste rõivastest, kuid teised on äratuntavalt vene rahvarõivaste moodi. Just sinetamistehnika on iseloomulik olnud Peipsiveere piirkonnas ja seega on selle tehnika kasutamine kostüümide värvimiseks, äärmiselt märgilise tähendusega. Samas on helesinine teada-tuntud vabaduse süboliks, sümboliseerides samal ajal ka lojaalsust, tarkust, stabiilsust jne. Seega antakse meile juba kostüümide abil teada, et loos vastanduvad kaks erinevat poolt. Ühelt poolt kokkuhoidev ja teineteist usaldav vanausuliste kogukond ja teiselt poolt kogukonda sisserännanud eestlased. Praegu siis on sissetungijaks kahkivärvi mundris Raimond. Ka Raimondi ja Serafima pojad Sulev ja Kalev on rohkem isa moodi ja ei sulandu kohalikega ning Serafima peab neid lausa nõrkadeks ja rumalateks. Seda iseloomustavad ka nende kahkitooni dressid, kus on näha ainult mõned üksikud sinised värvilaigud. Ilmselt on ka liigne sarnasus isaga põhjus, miks Serafima oma pojad tapab ning otsustab, et kättemaksuks on kõige parem moodus puhas vereliin. Seda saab ta ainult siis, kui tema lapse, kes on nende rahva päästja, isaks saab Serafima vend Bogdan. Poeg kannab nime Mstislav ning temas on koos nii Serafima kangus kui Bogdani tarkus. Erinevalt teistest, ilustavad tema sinist kostüümi punased triibud külgedel, olles justkui märk verisest kättemaksust, mis tema käe läbi peab teoks saama.

Just selliste raskete teemade, nagu vägivald, kättemaks, verepilastus ja ilmselt ka ohtrate roppuste tõttu, ongi lavastus (ja oli ka raamat) äärmiselt rusuv. Ometigi ei mõju lavastus pooltki nii rusuvana, kui seda oli raamat. Rasked teemad tuuakse vaatajate ette väga erinevate kujundite kaudu. Näiteks kõik tapmised toimuvad suurte kaltsunukkude peal, kelle seest kistakse valget vatiini välja. Samuti toimuvad kõik jõhkrad peksmised nende samade nukkude peal. Või siis kujutatakse veriseid inimesi, mässides nende ümber punaste plekkidega valgeid linu. See kõik aitab veidi vägivalda konkreetsetest tegelastest distantseerida ja mõjub eraldi nauditava vaatemänguna (nii palju kui vägivald saab üldse nauditav vaatemäng olla). Vaatemängule aitab kaasa ka heli, mis sel korral ei kostu publikuni lavalt, vaid otse kõrvaklappidest. Nii tekib tunne, et Raimond sosistab oma sajatusi otse sulle kõrva, samal ajal kui teiselt poolt võpsikut on kuulda hoopis teistsuguseid helisid, mis Raimondi roppuste ja sajatustega kohe kuidagi ei haaku. Kui kõrvaklapid on korralikult pähe pandud, ei sega sind ka sinu kõrval istuvad inimesed ja sa saadki keskenduda ainult nendele häätele, mis kostuvad sulle kõrva ja sellele vaatepildile, mis sinu ees parajasti lahti rullub. Kusjuures sellise lahendusega ei lähe ükski nüanss häälest kaduma ja see muudab teatrielamuse kordades unikaalsemaks.

Kohati tundus mulle, et näitlejad räägivad väga sosinal, sest neil pole vaja pingutada, et kõik neid kuuleksid. Samas, oli ikka päris sageli neid kohti, kus klappidest kuuled enda sektori tegelaste juttu ja siis saad aru, et väljastpoolt on läbi võsa teisel pool räägitavat kuulda. Et siis nad ikka väga sosinal ei rääkinudki. Kuigi ma tegelikult kahtlustan, et need mõned kohad olidki lavastatud nii, et teisele poole kuulda oleks. Vähemalt teises vaatuses aitas see mul orientiiri hoida, et kui kaugel nüüd lugu on, kui läbi võsa juba tuttavad stseenide katkendid kostusid.

Mida ma just praegu mõtlema hakkasin on see, et kui lugu algas lõpust, kui tegelased olid vanad, jõudis nende noorusesse välja ja siis pärast vaheaega tagasi noorusest lõppu liikus, siis alguses oli küll tegelaste juustes halli, kuid kas ka lõpus need hallid karvad juustesse tekkisid, seda ma tähele ei pannudki. Lihtsalt selle nelja tunni lõpuks olin ma nii küllastunud, et sellised detailid ei olnud enam olulised. Üldse oli lõpus tuletõrjevoolikuga ringi jooksmine minu jaoks veidi arusaamatu. Raamatust mäletan veidi ähmaselt, et vist mingi tulekahju oli kusagil. Aga minu jaoks ei haakunud praegu see jooksmine kohe kuidagi lõpuga, sest see ei pannud minu jaoks loole punkti. Sama stseen (aga siis teisest vaatenurgast vaadatuna) oli ka etenduse alguses ja siis olin ma kindel, et tegemist on sunnitöölistega, kes kusagil Siberi vangilaagris kurnatuna ringi jooksevad. Ühesõnaga lõpp vajus minu jaoks kuidagi ära. Samas kokkuvõttes möödus 4 tundi nagu linnulennul ja igav ei hakanud kordagi. Hoolimata rasketest teemadest, sai mõned korrad isegi naerda.

Ilmaga ka vedas, sest vihma sain ainult mõned piisad. Kuigi kaugemale vaadates tundus, et tegelikult sadas päris korralikult. Aga ma ei saanudki aru, kas siis oli mingi väike katus kusagil peakohal, et meieni ainult mõni piisk jõudis, või oli etendus nii huvitav, et vihm ei saanud piisavalt tähelepanu ja taandus. Ma ise usun seda viimast varianti. Kogu võsa vahele üles ehitatud lava oli kindlasti juba piisavalt ainulaadne kogemus, kuid sel korral nautisin ma tõeliselt näitlejatööd. Üheks põhjuseks kindlasti see, et kogu heli tuli kõrvaklappidest ja nii sai absoluutselt iga väikseimatki piiksu hoopis teisiti tajutud ja see mõjutas ka näitlejatöö tajumist tervikuna. Samas oli näitlejatel oma rollidega aega tegeleda väga pikalt, sest esialgsete plaanide kohaselt pidi lavastus etenduma juba 2020 suvel. Seega olid näitlejad suutnud vahepealse ajaga oma rollid filigraanseks lihvida.

Ma olen vist kõiki näitlejaid laval varem näinud, kuid ma tunnistan ausalt, et mul oli tõsiseid probleeme, et näitlejaid laval ära tunda ja ma olin sellest äärmiselt häiritud. Mõned kujud olid laval küll välimuse poolest tuttavad, kuid ma ei näinud laval ühtegi tuttavat näitlejat. Sest neid lihtsalt ei olnud seal. Kui tavaliselt on ikkagi võimalik mingi tuttav liigutus või hääletoon ära tabada, siis sel korral sellist luksust ei olnud. Puude vahel tegutsesidki tegelased Afanasjevi raamatust, päris ehtsad lihast ja luust inimesed enda liigutuste ja hääle eripäradega. Eriti suurepärane oli muidugi Serafimat kehastanud Ilo-Ann Saarepera. Ma lihtsalt vaatasin teda terve see neli tundi ammulisui. See, kuidas tema hääl ja näoilmed muutusid, on midagi sellist, et seda ei saa sõnades kirjeldada. Eriti efektselt mõjus algus, kus Serafima veidi hullumeelse pilguga ringi liikus (kusjuures kõnnak oli ka veidi loomalik ja kurjast vaimust vaevatud inimesele omane) ja end ketiga maasse aheldas. Just nagu oleks ta kurjast vaimust vaevatud. Teine minu lemmik sel korral oli Raimondit kehastanud Priit Loog. Laval oligi ainult piirkonnavolinik Raimond Uusküla, mitte näitleja Priit Loog, kes kehastab Raimondit. Ja kuidas Raimondi roppused veel edasi olid antud. Isegi tema hellitused ei kõlanud ilma roppusteta. Sa saad aru, et roll on nii suurepäraselt tehtud, et näitleja on iga oma keharakuga rollis sees ja sa ei näe mitte grammigi näitlejat laval. Kuid siis jalutab Raimond vaatajate ees ringi ja loeb vagunites olevaid inimesi, ning sa saad aru, et tegelikult on Loog selles hetkes siin täielikult kohal ja tajub ka publikut iga oma keharakuga. Sest ühel hetkel jalutab ta publikust mööda ja ütleb „Ilus tass“, nähes esireas ühe pealtvaataja käes termostassi. Vot selliste rollis püsimiste ja hetkes olemiste nimel tasub teatris käia. Muidugi mängib ka ülejäänud trupp lausa suurepäraselt, kuid sel korral jäid mulle Saarepera ja Loog kõige rohkem silma ja kui neid parajasti minu vaateväljas ei olnud, siis ma ootasin, et millal nad jälle tulevad.

Siiski poleks ka Loog ja Saarepera üksinda suutnud midagi nii kaasahaaravat luua. Kogu trupp oli lausa imeline ja särasid terve aja nagu tähistaevas. Lihtsalt Loog ja Saarepera olid nagu kaks põhjanaela, mis säravad veidi eredamalt. Muidui kogu esialgne lugu, dramatiseering, mängupaik, kunstnikutöö, helikujundus, asukoht ja ka ilm tegid lavastusest terviku, mitte ainult suurepärased näitlejatööd. Just sellist tervikut oligi mul suve lõppu vaja, et panna suvelavastustele sama vägev punkt nagu seda oli hooaja algus. Kui keegi juhtub seda postitust lugema ja mõtleb, et tahaks ka seda lavastust näha, siis ma usun, et järgmisel suvel on jälle see võimalus olemas. Uskuge mind, isegi siis kui teile raamat ei meeldinud ja te kahtlete, siis tasub teatrisse ikkagi minna, sest see on hoopis teise tundega lugu, kui see mis raamatus kirjas on. Tuleb õnnelik olla, et meil on Tartu Uus Teater, kes julgeb võtta riske ja teha selliseid mammutlavastusi, mis kestavad 4 tundi ja pakuvad sellest neljast tunnist igaks sekundiks täielikku naudingut.

 

Autor: Vahur Afanasjev
Dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Ivar Põllu
Kunstnik: Kristiina Põllu
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Grimmikunstnik: Kersti Niglas
Originaalmuusika: Eeter
Laval:
Ilo-Ann Saarepera – Serafima
Andres Mähar – Bogdan
Priit Loog – Raimond
Kristel Leesmend
Renate Keerd
Elise Metsanurk
Martin Kork
Ekke Hekles
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tartu Uue Teatri koduleheküljelt SIIN