Öö õigus

 19. juulil 2024 Alatskivi lossi sõiduhobuste talli sisehoovis

Foto: SA Alatskivi loss

Iseenesest on huvitav, et kuigi Alatskivi lossis mängitakse iga suvi suvelavastusi, pole ma sinna põhimõtteliselt kunagi teatrisse sattunud. Olen kunagi 15 aastat tagasi sattunud Alatskivile Vanemuise suvelavastust “Vihurimäe” vaatama, aga see on ka ainus kokkupuude Alatskivi suvelavastustega. Tegelikult pole Alatskivi Tartust üldse nii kaugel, seega võiks sinna rohkem teatrisse sattuda. Nüüd sai see viga parandatud. Kuna ma pole ka niisama väga palju Alatskivil käinud, siis oleks mulle meeldinud kui lossipargis oleks veidi rohkem teeviitasid olnud mis etendusele suunavad. Jah seal olid trükitud sildid, mis ütlesid et toimub etendus ja autod vaikselt sõidaksid ja inimesed väga kõva lärmi ei teeks, aga eilse kõva tuulega oli neid silte veidi raske lugeda ja ega autoroolist see trükitud kiri väga suur ka ei paistnud. Mõned nooltega suunavad suured sildid oleksid minusugustele kaugemalt tulijatele väga meeldinud. Ega ma muidugi ei tea, võib-olla on seal nii kindel seltskond kes teatris käib, et kõigil on juba tee lossi sõiduhobuste talli juurde selge.

Üleüldse olin ma sel korral nagu kuu pealt kukkunud, sest ega ma lavastuse sisust midagi ei teadnud ja trupi koosseisust teadsin ka ainult seda, et Indrek Saar ja Eduard Salmistu mängivad. Kes ülejäänud näitlejad olid, seda ma ei teadnud. Seega läksin täiesti puhta lehena ja ilma igasuguste eelarvamusteta. Mis selles mõttes on hea, et siis ei sega eelarvamused etenduse vaatamist ja pole enda nägemust sellest kuidas ja mis nö „laval“ juhtuma hakkab. Pärast etenduse lõppu oli mul ka veidi tunne, et ega ma päris hästi aru ei saanud, mis lavastuses toimus. Või õigem oleks öelda, et ma ei saanud päris hästi aru, mis oli see sõnum, mida lavastaja lavastusega öelda tahtis. Osalt oli selles ilmselt süüdi ka mu sõbranna öeldud lause, et „Öö õigus“ on lugu meestest ja meestele (see oli lavastuse tutvustusest ainus lause, mis talle meelde oli jäänud). Nii ma siis üritasin etenduse ajal mõelda sellele, et mis seal loos on meestele omast ja miks see meestest räägib ja sellest ma väga hästi aru ei saanudki. Jah, laval oli neli meest ja üks naine, aga minu meelest oli hoopis naine selle loo keskne tegelane.

Võib-olla on see tingitud sellest, et ma ise olen naine ja vaatasin lavastust naise perspektiivist, aga minu meelest olid selle ühe naise kannatused palju suuremad kui nelja mehe kannatused kokku. Nimelt oli talutüdruk Anna (Maria Teresa Kalmet) nooruses armunud parunihärra vennapoega Heinrich von Lindenisse (Jaan Tristan Kolberg) ja noored pidid abielluma. Noorhärra läks Berliini ja nõnda pandi Anna paari kohaliku vallavanema (Eduard Salmistu) poja Toomasega (Madis Mäeorg). Vana paruni surma järel tuleb noorhärra tagasi Ojastu mõisa ja selgub, et tunded Heinrichi ja Anna vahel pole hoolimata aastate möödumisest sugugi lahtunud, kuid Anna abiellub Toomasega, aga kingib esimese öö õiguse ikkagi noorele parunihärrale. Nõnda jääb Heinrichi ja Anna omavaheline suhe Anna ja Toomase suhte kõrvale püsima aastateks. Just selles ongi minu meelest naiste traagika, et naised peavad oma õnne alla suruma ning ohverdama selle nimel armastuse. Samas seda kõike kirja pannes saan ma nüüd aru, miks oli lavastuse tutvustuses toodud välja, et lavastus on meestest ja meestele, sest kogu mängu juhivad mehed. Just mehed (vana parunihärra) olid need, kes otsustasid et Anna ja Heinrich ei tohi abielluda. Mõisa valitseja Jüri (Indrek Saar) ja vallavanem Tõnis (Eduard Salmistu) olid need, kes mõisa vara endale koorisid ning kasumliku äritehinguna otsustasid et nende lapsed Anna ja Toomas peavad abielluma. Ning etenduse lõpus tuli välja, et ega Toomas ka puhas poiss ei olnud ning üritas ka asju endale soodsas suunas juhtida. Samas ütleb Anna, et temal on lapsed, aga meestel pole midagi, mis takistaks neid suremast. Ilmselt see ongi meeste traagika, et kuigi neil võivad lapsed olla, siis lapsed on justkui rohkem naistega seotud ja mõjutavad mehi vähem.

Kohati oli tunne, et kõike toimub liiga palju korraga ja lühikesse lavastusse on väga palju erinevaid teemasid põimitud, mis muutis lavastuse väga kontsentreerituks. Seetõttu oli vähemalt minul raske lavastust jälgida. Lisaks meeste temaatikale kajastati lavastuses mõisa ja aadlitega kaasnevat vabaduse teemat. Lisaks oli vabaduse teema oluline mitte ainult selles mõttes, et talupojad tahavad mõisniku alt vabad olla, vaid oluline oli ka rahva vabadus. Kuid kas on ikka hea vaba olla, kui keegi peab seda vaba riiki juhtima ja kui aadlikud on ära saadetud, siis peavad juhid ju rahva endi hulgast tõusma ning enda kaasmaalaste alluv on hullem olla kui võõra aadliku alluv. Lisaks käis läbi ka eestlaste kui tööka rahva kuvand ning sakslastest aadlikke kujutati laiskade ning lollidena, kes mitte kunagi mitte midagi ei teinud. Samas oli oluline motiiv ka pidetus. Kes sa oled, kui sa oled üles kasvanud koos Eesti talulastega, sõdinud Eesti eest Vabadussõjas, aga päritolult oled ikkagi Saksa aadlik keda eestlased iial omaks ei võta. Ühesõnaga on lavastuses palju olulisi teemasid ja ma olen kindel, et mõned teemad jäid mul märkamata. Üks on kindel, et peale teatriõhtut jätkub arutelu pikemaks ajaks.

Minu meelest oli ka mängupaik selle lavastuse jaoks väga hästi valitud, sest lugu räägib paljuski aadlisoo ja talurahva omavahelistest suhetest ning kogu tegevus toimub väljamõeldud Ojastu mõisas. Üldiselt on juulikuu suveõhtud soojad ja ilusad, kuid eilne õhtu oli päris jahe ning sügiseselt külma tuulega, mis viis mind mõttele, et ehk oleks lossi siseruumides olnud parem lavastust mängida. Samas on Alatskivi loss nii ilusti korda tehtud, et sealt oleks raske olnud leida mängupaigaks sobilikku ruumi, mis annaks edasi ühe vaesunud ja amortiseerunud mõisa atmosfääri. Tegelikult oli õue ka väga äge lava loodud, mis ei jäänud siseruumide atmosfäärile kuidagi alla. Mulle kui vanade mõisate ja mõisasisustuse austajale jäid eelkõige silma kuldne tool ja kuldne laud. Sobilikult oli tool katkine, mis andis aimdust möödunud aegade hiilgusest. Ja mõlemas nö „lava“ servas rippusid õhus suured pitskardinad, mis olid erinevatest pitskardinatest kokku õmmeldud, moodustades nii pikad kardinad. Mulle oleks veidi rohkem meeldinud, et kardinad tuule käes hõljuvad ja neil lastakse ringi liikuda, aga niisama oli ka ilus vaadata. Kardinad ja kuldne mööbel lisasid naiselikku ja luksuslikku tunnetust sellele maskuliinsele ja sära kaotanud maailmale. Ja see, kuidas kogu sõiduhobuste talli sisehoov mänguplatsina ära kasutati, oli ka tore.

Veidi jäi minu jaoks ainult segaseks rahvatantsijate kasutamine. Ma olen harjunud (õigemini on see teatriteaduse õpingutest külge jäänud), et kõigel, mis või kes laval on, on mingi tähendus ja teatrikriitik (kuigi ma end kritiikuks ei pea) peab siis lahti mõtestama, mida lavastaja nende märkidega öelda tahtis. Nii ma siis mõtlesin, et rahvatantsijatel peab mingi mõte olema, aga mina seda läbi ei närinud. Kõige parem seletus, mille peale ma tulin, on see, et nemad ongi see rahvas, kes kunagi Ojastu mõisa hiilgeaegadel mõisas elasid. Sõbranna arvas, et tantsijad olid lihtsalt nö ruumitäiteks. Mul pole rahvatantsijate vastu mitte midagi, aga mulle oleks meeldinud, et nad liiguvad laval rohkem ja tantsivad päris rahvatantse. Praegu tundus mulle, et nad justkui lihtsalt olid seal, aga sellest jäi natukene väheks. Kõige enam meeldis mulle Anna ja Toomase pulmastseen, kus rahvatantsijad koos näitlejatega tantsisid. Ja kuna see oli tantsimine, siis seal oli hoopis teistsugune lõbus energia ja see mulle meeldis. Ülejäänud etendus polnud just morbiidne, aga pigem oli tõsisema ja raskema meeleoluga, seega see rõõmus rahvatantsijate kilkeid ja tantsu täis üürike hetk mõjus ergastavalt. Kuigi teised inimesed ikka aeg-ajalt naersid teistes stseenides ka, siis minu jaoks midagi üleliia humoorikat selles lavastuses polnud. Jah, ma tõden, et päris mitmes kohas naerdi nendes kohtades kus kasutati selliseid sõnu nagu „munn“ või „sitt“, mis tundub et mõjub inimestele alati naljakalt. Siiski komöödiat sellest lavastusest oodata ei tasuks.

Hoolimata sellest, et lavastuse teemad minu hinnangul suvelavastuse jaoks veidi liiga filosoofilised olid, siis nautisin teatriõhtut väga. Sest etenduse juures on lisaks loole oluline ka näitlejatöö ja sel korral olid kõik näitlejad viimase peal. Eriti tore oli muidugi üle pika aja Indrek Saart teatrilaval mängimas näha. Ja Toomase (Madis Mäeorg) ja Heinrichi (Jaan Tristan Kolberg) vaheline kaklusstseen oli ehe näide lavavõitluse ilust ja valust. Neid lavavõitluse stseene on alati huvitav jälgida, kui need on hästi tehtud. Sel korral oli. Sellest koosseisust olen kõige rohkem laval näinud Eduard Salmistut ja kui mulle vahel on Rakvere Teatri lavastustes tundunud, et ma ei saa Salmistu kõnest aru või on tema rollid kuidagi ühesugused, siis sel korral seda tunnet polnud. Eriti meeldis mulle kuidas Salmistu ja Saar vanamehi mängisid ja kepi ning kargu abil ringi lonkasid. Trupi ainus naine (kui rahvatantsijad välja arvata) Maria Teresa Kalmet mõjus meeste keskel kui sõõm värsket õhku oma pealtnäha hapra naiselikkusega. Ometigi oli lõpus näha, mida need haprad naised tegelikult suudavad meestega teha. Ühesõnaga igati nauditav tugev ansamblimäng ja kui keegi mõtleb, et kas minna vaatama või mitte, et teema tundub veidi raske ja ehk ei kõneta nii palju, siis mina soovitan juba ainuüksi näitlejatöö pärast vaatama minna.

Kokkuvõttes julgen etendust soovitada, kuid pigem nendele vaatajatele, kellele meeldib lavastusele kaasa mõelda ja lavastuse sisusse süveneda. Kes tahaks lihtsalt meelelahutust, siis nende jaoks on lavastus pigem keeruline ja võib juhtuda, et etenduse lõppedes tuleb tõdeda et lavastuse mõte ei jõudnud päris kohale. Täpselt seda üks mees eilse esietenduse lõpus kõvahäälselt ka tegi. Lisaboonuseks muidugi see, et saab Alatskivi lossi roosiaias jalutada ja kes piisavalt vara kohale läheb, jõuab ka lossis sees käia ja kaugemalt tulijad saavad Sibulatee teiste võludega ka tutvuda.

 

Autor: Toomas Suuman
Töötlus ja lavastaja: Eili Neuhaus
Kunstnik: Reili Evart
Osades:
Indrek Saar – mõisa valitseja Jüri
Eduard Salmistu – vallavanem Tõnis
Madis Mäeorg – Toomas
Jaan Tristan Kolberg – Heinrich von Linden
Maria Teresa Kalmet – Anna
Lisaks teeb kaasa Alatskivi rahvatantsurühm „Kassikangas“
 
Rohkem infot lavastuse kohta Alatskivi lossi koduleheküljelt

Loe edasi

Ivan Narodny - mees, kes luiskas tõde

 17. juulil 2024 Leevi vabaõhulaval Põlvamaal

Foto: Rivo Veber

Ma olin väga pikka aega kindel, et Põlvamaa on üks mõttetu maakond, sest ega siit väga palju kuulsaid eestlasi pärit pole. No Jakob Hurt on üks kuulus nimi, aga tänapäeval tuntud inimestest väga palju nimesid just ei meenu. Tegelikult tähendab see aga ainult seda, et minu silmaring on väga piiratud ja ma tegelikult lihtsalt ei tea, et paljud inimesed on Põlvamaalt pärit või on need tegijad inimesed elanud nii ammu, et ma pole nende vägitegudest midagi kuulnud. Eks Aapo Ilvesest on kõik inimesed kuulnud ja tema on kindlasti üks suuremaid kohalikke kuulsusi praegusel ajal. Õnneks aitab Ilves ka teistel tähtsaid tegusid teinud põlvamaalastel kuulsaks saada. Üks sellistest olulistest inimestest on ka Ivan Narodny ehk Jaan Sibul või ka Jaan Tasane, kes elas väga kireva elu ja jõudis väikesest Viluste külast välja suurde Ameerikasse. Eks see Viluste mängiski suurt rolli selles, miks ma üldse lavastust vaatama läksin, sest minu emapoolsed vanavanemad ja onud-tädid elavad kõik Vilustes ning olen minagi oma lapsepõlve just Viluste ja Veriora kandis mööda saatnud. Seega on seos Ivan Narodnyga justkui olemas ja eks kõigile meeldib end ju suurkujude au ja kuulsuse paistel soojendada. Ma arvan, et kui tegemist oleks mõne Ida-Virumaalt või Hiiumaalt pärit samalaadse suurmehega olnud, poleks lavastus mind üldse nii palju kõnetanud, et seda vaatama minna.

Lisaboonuse teatrisse minekuks andis muidugi ka see, et mu tädimees lööb harrastusnäitlejana lavastuses kaasa ja oma sugulaste esinemisi tuleb ikka vaadata. Kuna lavastuses on rohkem harrastusnäitlejaid (kui kõik Võru Noortekoori lauljad ja Kabuvilistlaste tantsijad kaasa arvata) kui kutselisi näitlejaid, siis polnud ma kindlasti ainus, kes enda tuttavate pärast lavastust vaatama läks. Kohalikel inimestel oli harrastajate hulgas kindlasti rohkem kui üks tuttav, mis on minu meelest selliste kogukondlike lavastuste üks suur boonus, sest kõik tunnevad kõiki ja tekib üks suur mõnus koostoimimine publiku ja näitlejate vahel. Selliste lavastuste puhul on minu meelest täiesti tavaline, et enne ja pärast etendust ning ka etenduse vaheajal saab publik näitlejatega suhelda ning tekibki tunne, et kõik on osa suurest sündmusest. Kui näitlejaõppe läbinud näitlejatest nii mõnegi nimi võis publikule võõras olla, siis Lauri Saatpalu ega Merle Jäägeri nimed kindlasti kellelegi utvustamist ei vajanud.

Millest siis lavastus räägib? Kohati võib tunduda, et tegemist on kellegi välja mõeldud looga, sest sellist meest nagu Ivan Narodny ei saa reaalselt olemas olla. Kuidas saab olemas olla eestlane, kes läks koos Maksim Gorkiga Ameerikasse ning suhtles seal kuulsa kirjaniku Mark Twainiga. Lisaks tundis Narodny Stalinit ja Leninit ning Georg Lurichit ja oli isegi kohtunud Hitleriga, teistest kuulsatest nimedest rääkimata. Nagu kunagistes kurikuulsates teleturu reklaamides öeldi, siis ka see pole veel kõik. Narodny tegutses väga erinevates valdkondades. Eestis tegutses ta algselt Jaan Sibulana, pidades Võrus fotoateljeed, lõi Räpinas karskusseltsi „Võhandu“, kuulus Õpetatud Eesti Seltsi ning avaldas ajalehtedes ja ajakirjades Jaan Talune nime all lugusid ja luuletusi. Siis aga lõi välja Sibula aferistlikum pool ja ta otsustas valeraha tegema asuda, sattus selle eest vangi, vangist pääsemiseks hullumajja ja sealt edasi rändama mööda Euroopat. Ühel hetkel on Sibulast saanud Narodny ja ta jõuab Ameerikasse. Seal läheb tema bluff veelgi suurejoonelisemaks ning ta nimetab end suureks kunsti- ja muusikakriitikuks ning lisaks sellele kirjutab mitmeid näidendeid. Vene revolutsiooni ajal nimetas Narodny end oluliseks revolutsionääriks ja Vene kindraliks. Samas ei saa selle kõige kõrval ära unustada Narodny suurt eestimeelsust, sest isegi kaugel Ameerikas olles püüdis ta ajada Eesti asja ning hoiatada eestlasi Venemaaga baaside lepingu sõlmimse eest ning saatis Vabadussõja ajal Eestisse varustust.

Tundub kohati päris uskumatu, aga nii see kõik oli. Või vähemalt nii väidab Aapo Ilves, et see kõik on päriselt juhtunud ja selle kohta on olemas dokumendid. Ma usun, et suurem osa juhtunust võib tõsi olla, aga eks mingi osa on ikkagi Ilvese enda juurde mõeldud ka. Väidetavalt kirjutab Narodny lapselaps Peter Narodny oma vanaisast ka Hollywoodi jaoks käsikirja. Seega on eestlastel hea võimalus Aapo Ilvese kirjutatud lavastuse kaudu Narodny eluga tuttavaks saada enne ameeriklasi. Seda võimalust tasub kasutada.

Jah, ma tõden, et minu jaoks oli lavastus kohati igav, sest kuigi mulle elulood meeldivad, siis kahe inimese vestlust kellegi eluloost kuulata pole just päris minu maitse. Tegelikult ma ei saa siiski öelda, et lavastus oli igav. Tegemist oli väga hoogsa ja kaasahaarava lavastusega, lihtsalt mõned stseenid ei haaranud mind kaasa ja ma libisesin Narodny maailmast välja. Eks asi oli ka selles, et ma olin päevatööst väsinud ja lihtne dialoogi kuulamine nõudis kaasa mõtlemist ja süvenemist. Palju lihtsam ja huvitavam oli siis, kui laval oli palju rahvast ning käis tants ja trall ning ei pidanud väga palju keskenduma. Minu õnneks oli kuiva dialoogi pigem väga vähe ja enamuse ajast sai põnevaid stseene nautida. Iseenesest ongi lavastus nii üles ehitatud, et vana Narodny (Lauri Saatpalu) räägib preili Terasele (Merle Jääger) oma elust (sageli olid need need igavamad dialoogikohad) ja sellele järgneb kohe ajastule kohane meenutus sellest olukorrast (enamasti need kohad olid täis laulu, tantsu, nalja ja naeru) mida just dialoogis käsitleti. Selleks, et nendel kes lavastust veel näinud ei ole, oleks huvitavam, ma kõike detailselt lahti rääkima ei hakka. Kes tahab teada mis sündmused ja millise tantsu ning tralli saatel lavale tuuakse, peab ise Leevile minema.

Ma tahaks loota, et eks igaüks leiab lavastusest endale meelepärast äratundmist. Minu üheks lemmikstseeniks oli psühhiaatriahaigla stseen, sest seal lõpus kõlav psühhiaatria laul oli minu jaoks kaasahaarav ja kummitas kogu vaheaja ja hiljem kojugi sõites. Olgem ausad, seal psühhiaatriahaiglas räägiti päris palju ka neuroloogiast ja see laul oleks mulle osakonna hümniks sobinud nagu rusikas silmaauku. Priit Pajusaar on hea muusika ning Aapo Ilves head sõnad teinud (see kehtib kõikide teiste esitatud laulude kohta ka). Üleüldse olid kõik muusikalised vahepalad väga kaasahaaravad ning panid mul pea ning jala muusikataktis kaasa liikuma. Aga psühhiaatriahaigla juurde tagasi tulles, kõnetas mind stseen just eelkõige tindiplekkide pärast, mida psühhiaater Rorschchjev (Peeter Sibul) patsiendile näidata tahtis. Tänapäeva psühhiaatrias kasutatakse tindiplekkide näitamist patsientide isiksuse testimiseks ning seda nimetatakse Rorschachi testiks ja see peaks näitama inimeste fantaasiaküllust, et mida inimesed mingitest tindiplekkidest välja loevad. Selles osas oli huvitav näha, et mis üle saja aasta tagasi oli tabu ja kohati isegi põlatud meetod olnud, on tänapäevaks tavapraktika.

Ainus mis mind selle sama haiglastseeni juures tugevalt häiris, olid õdede kostüümid. Kui teised kostüümid olid minu hinnangul ajastutruud, siis õdede kostüümid olid väga napid ja pärit tänapäevasest kostüümipoest ning kujutasid seksikaid õdesid. Ma olen üsna kindel, et sel ajal õed selliseid kostüüme ei kandnud ja vaadata, et sellist õe kuvandit luuakse, oli minu kui õe jaoks häiriv. Mulle oleks palju rohkem meeldinud, et õed oleksid ajastutruudes kostüümides olnud, aga eks kellelegi selline kostüümivalik meeldis rohkem. Lisaks jäid silma mõned kummalised rekvisiidivalikud, näiteks kuidas üks psühhiaater kasutas rekvisiidiks puidust stetoskoopi. Muidu poleks selles midagi kummalist, aga seda konkreetset puidust stetoskoopi nimetatakse Pinardi stetoskoobiks ja see on mõeldud loote südametoonide kuulamiseks ja seda kasutasid vanasti naistearstid ja ämmaemandad mitte psühhiaatrid. Aga see ilmselt jäi ainult mulle silma ja teised vaatajad peavad seda samasuguseks arstile omaseks rekvisiidiks nagu refleksihaamrit või tavalist stetoskoopi. Seega võite mu profesionalset kretinismi eirata.

Nagu öeldud, siis lavastuses saab kuulata palju muusikat ja kuna laulud on eelnevalt Võru Noortekoori poolt salvestatud, kõlavad laulud selgelt ja mitmehäälselt, luues illusiooni justkui oleks laval rohkem inimesi kui seal tegelikult on. Kuigi peab mainima, et paljudes stseenides on laval korraga vähemalt paarkümmend inimest ja seega inimeste nappuse üle kurta ei saa. Mulle laulud meeldisid ja nagu alati selliste lavastuste puhul, kus spetsiaalselt lavastuse jaoks on laule loodud, tahaksin ma sel korral ka laule eraldi kuulata. Võiks ju olla hea tava, et lisaks kavalehtedele luuakse ka lavastuses kõlavate lauludega CD. Kuigi ma saan aru, et reaalses elus oleks see kallis ja ilmselt keegi teine peale minu neid CD-id ei ostaks ka. Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks lavastust vabaõhumuusikaliks ei nimetata, sest seal on nii palju laulu ja tantsu, et see annab muusikali mõõdu välja küll.

Kuna näitlejaid oli tõesti palju, siis igaühe kohta midagi eraldi kirjutada ei jõua. Kõige enam meeldis mulle Hardo Adamson, kes kehastas väga erinevaid rolle ja kes minu subjektiivsel hinnangul sai erinevates rollides kõige rohkem lavaaega. Ilmselt jäigi Adamson mulle eelkõige seetõttu silma, et tema rollid olid väga erinevad ning sageli ka kõige humoorikamad (nt Võru kaubajuut) ja teda nähes sai alati naerda ning oli huvitav vaadata mida ta laval teeb. Tegelikult arvestades seda, et ma käisin esietendust vaatamas ja kõikidel on esietendusel pinge peal, said kõik näitlejad (eelkõige harrastusnäitlejad) oma rollidega väga hästi hakkama. Kõik rääkisid selgelt ja arusaadavalt ning ilmekalt. Samas polnud kellegi tekst liigselt üle pingutatud, mida vahel võib harrastajate juures märgata.

Ka mängupaik on hästi valitud. Kui ma kuulsin, et seda lavastust tegema hakatakse, tekkis mul küsimus et miks just Leevi vabaõhulava ja mitte nt Veriora, mis on Narodny sünnikohale lähemal. Kavalehes on kohavalikut põhjendatud seda sellega, et Võrru tööle käies, käis Narodny lugematul arvul kordadel Leevilt läbi, kuna see jäi tema teele. Samas on ilmselt kõik kohalikud minuga nõus, et Leevi vabaõhulaval on veidi ilusam vaade Võhandu jõele, mida Verioral pakkuda ei ole. Eks ma natukene olin skeptiline et mida saab ühel väikesel vabaõhulaval ära teha, aga tuleb välja et kogukonna abi ja hea tahtmisega saab väga palju ära teha. Esmapilgul tundus mulle, et ega lavakujunduses väga midagi suurt tehtud ei olegi. Kaks redelit laululava kummalgi küljel ja lavale oli veidi erinevaid tasapindasid juurde ehitatud. Aga kui laval olevad rohelised kardinad eest tõmmati, siis avanes seal hoopis teine maailm – nimelt oli kardinate taga Eesti saatkonna hoone Ameerikas koos suursuguse mööbli ning trükimasinaga ning saatkonna aknast paistsid Ameerika suurlinnale omased pilvelõhkujad.

Kui ühendada lava tagant paistev Võhandu jõgi ja nn „aknast“ paistev Ameerika suurlinn, siis võibki ette kujutada, et asumegi San Leevil. Täpselt nii nagu lavastuses Ivan Narodny unistab, et Ameerikasse võiks rajada New Estonia, mille kohanimed oleksid New Veriora, Los Viluste ja San Leevi (või oli see Los Leevi ja San Viluste). Eks see oli nali, mis kohalikele inimestele rohkem nalja tegi kui kaugemalt tulnutele. Ma selles osas sain end ikka kohalikuks nimetada. Aga naerda saab ikka rohkem kui ainult kohanimede peale ja kõik naljad pole kohalikele suunatud. Mulle vahepeal küll tundus, et minust vanemad inimesed said rohkem naerda, sest eks mul pole Lenini ja Staliniga nii palju äratundmist kui vanematel inimestel, aga isegi mina sain naerda. Tegelikult esimese vaatuse puhul tundus mulle, et ikka päris äge asi on ja nii hea, et ma vaatama tulin. Siis kuulsin vaheajal Aapo Ilvest ütlemas, et edasi läheb veelgi ägedamaks ja ootused tõusid veelgi. Kuigi minu hinnangul nii ägedaks ei läinud kui ma lootsin. Aga pauku sai ja isegi väikese pisara sai poetada kui suur sinimustvalge välja toodi. Tasub õnnelik olla, et meil on oma Eesti Vabariik, kus saab sellist teatrit teha ja nautida. Kui meil oleks praegu ainult rohkem Narodny suguseid hakkajaid mehi, kes eesti asja ajaksid.

Kokkuvõttes on tegemist üsna nauditava suvelavastusega. Kindlasti on lavastus kohalikele aga hindamatu väärtusega, sest kõrgtasemel kultuur tuuakse koju kätte. Minu meelest laulud ja koreograafia olid lavastuse tipphetked ja nende pärast tasub juba lavastust vaatama minna. Boonuseks siis see, et nalja saab ka ja igav ei hakka. Lisaks saab enne ja pärast etendust ning vaheajal osta kohalike tootjate toitu-jooki ning käsitööd. Kahjuks pääseb kaubandusalale peale piletikontrolli, seega on kaubandus mõeldud ainult etenduse külastajatele. Ahjaa, nagu juba ühele vabaõhulavastusele kohane, siis paugutamist ja püsside ning kuulipildujatega ringi jooksmist näeb ka. Kes tunneb aga, et teda ühe mehe elulugu ei huvita, isegi siis kui see elulugu on nii uskumatult värvikirev, siis natukene näeb lavastuses ikka isamaalisust ja Eestimaa ajalugu ka. Mulle isiklikult väga meeldib, et väikesed kogukonnad saavad tähelepanu ning nende ajalugu suvelvastuste abil laiemale üldsusele tutvustatakse.

 
Autor: Aapo Ilves
Helilooja: Priit Pajusaar
Lavastaja: Jaan Willem Sibul
Koreograaf: Janek Savolainen
Lavakunstnik: Silver Vahtre
Kostüümikunstnik: Hille Leiten
Etenduse juht: Maie Lavrentjeva
Muusikajuht: Kaari Kattai
Lavameister: Veljo Rüütli
Kujundaja: Eneken Volkov
Asjaajaja: Kertu Anni
Osades:
Lauri Saatpalu – eakas Ivan Narodny
Ragnar Uustal – noor Jaan Sibul
Merle Jääger – preili Terane
Anette Vaino – preili kommunist
Hardo Adamson – mees mustas; eriti tähtis psühhiaater; Hermann Julius Scmalz; Võru kaubajuut; Stalin
Valdek Ott – mees mustas; tähtis psühhiaater; urjadnik; Mark Twain; Lenin
Marti Ziukman – mees mustas; hullumaja patsient; Leonhard Sibul
Peeter Sibul – Eesti konsul Ameerikas Johannes Kaiv; psühhiaater Rorschachjev
Piret Paulson – Pauline Mathilde Sibul
Karl-Markkus Rebane – Hiedler (noor Hitler)
Lennart Tuur-Eggesbø – ajalehepoiss
Rudolf Tigasing – Vabadussõja sõdur; eriti kole mees; Stalini agent
Tarmo Salve – Vabadussõja sõdur
Kaari Kattai – Maria Mieler-Narodny
Andres Abel – psühhiaater
Aavo Kübar – psühhiaater
Kätlin Veddel – psühhiaatriahaigla õde Sveta; prostituut
Kaili Rätsep – ajakirjanik
Taimar Plaado – Georg Lurich; Maksim Gorki
Lisaks mitmed kohalikud elanikud, Kabuvilistlaste tantsijad ning Võru noortekoori lauljad Narva kommunistide, immigrantide, rahategijate, newyorklaste ja teiste rollides.
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Räpina Vallavalitsuse koduleheküljelt.

Loe edasi

Lahenduste ministeerium

 6. juulil 2024 Eesti Noorsooteatri suvelavastus Võru Kandle aias

Foto: Siim Vahur

Olin oma suurt suvelavastuste postitust tegemas kui nägin, et Eesti Noorsooteater tuleb sel suvel oma suvelavastusega ringreisile üle Eesti. Olen küll pigem vähe Eesti Noorsooteatri lavastusi näinud, aga kõik need mida ma näinud olen on väga head olnud. Seega jätsin lavastuse meelde ja mõtlesin, et seda võiks suvel vaatama minna. Küll aga ei ostnud ma varakult piletit ära ja nõnda juhtuski, et sattusin alles juulis teatrisse kui “Lahenduste ministeerium” Võrru tuli ja minul töölt vaba õhtu juhtus olema. Tegemist on siiski koguperelavastusega, mis enamasti kipub tähendama seda, et lavastus on rohkem noorele vaatajale suunatud. Sellest hoolimata jäin mina nähtuga väga rahule. Ilmselt osalt seetõttu, et teema oli minu jaoks huvitav. Nimelt räägib lavastus suuresti kiusamisest ja selle märkamisest ning üleüldiselt heaks inimeseks olemisest. Seetõttu on minu meelest väga tänuväärne, et lastele selliseid lavastusi tehakse, mis juba varakult annab neile sisendit, et kedagi pole vaja kiusata selliste asjade pärast nagu prillide kandmine või aktsendiga rääkimine. Rõõm oli kuulda, et paljud vanemad ja vanavanemad rääkisid juba enne etenduse algust lastele lavakujunduse näitel, mida tohib teha ja mida mitte. Näiteks oli lavakujunduses kasutuses väga palju grafitit ja nõnda siis vanemad selgitasidki lastele, et niimoodi seinale pole ilus kirjutada ja samuti pole ilus kirjutada sinna koledaid sõnu, sest teised näevad neid. Loomulikult räägiti ka elementaarsest teatriga seotud viisakusest – miks tuleb tasa olla, kuna plaksutada, kuidas istuda jne. Seega on sellised noorele vaatajale suunatud lavastused tänuväärsed ja nagu keegi publikust ütles, siis väga tore on näha, et Võrumaal on nii palju teatrihuvilisi lapsi ja noori.

Ah, et miks see kiusamise teema minu jaoks üldse huvitav tundus? Esiteks seepärast, et ma olin just eelmisel päeval lõpetanud ilukirjandusliku raamatu lugemise mis tegelikult oli küll krimiraamat, aga rääkis just sellest kuidas lasteaias kiusamist taluma pidanud lapsest täiskasvanuna jõhker sarimõrvar sai. Olgugi, et see on ilukirjandus, aga selliseid asju võib ka päriselus ette tulla, sest tegelikult ei oska keegi aimata mida kiusatud lapsed tegelikult tunnevad ja kuidas see nende edasist elu mõjutab. Rääkimata sellest, et kiusatud lapsed võivad väga varakult enesetapu sooritada ja nii jääb nende elu üldse elamata, mis ühiskondlikus mõttes on väga suur kahju. Teisalt puudutas teema mind veidi ka isikliku kokkupuute pärast, kuna olin ka mina see laps, keda koolis sageli kiusati. Võib-olla mul praegu seepärast nii suur tähelepanuvajadus ongi ja ma seda blogi ka pean, et endale tõestada, et ma olen ka keegi. Mis seal salata, eks mul läksid silmad ikka päris mitme koha peal etenduse jooksul märjaks ja peamiselt olid need liigutuspisarad kui nn “lahenduste ministeerium” abivajajaid abistas. Kusjuures silmad läksid pigem märjaks just selle pärast, et inimesed nii head ja abivalmid võivad olla, mitte et teema mulle kuidagi väga valusalt haiget teinud oleks. Eks natukene imelik oli päevavalges läikivate silmadega koguperelavastust (mis võiks ju rõõmus ja energiline olla) vaadata, aga mis sa ära teed kui hing nii hellake sees on.

Nagu juba mainitud, siis lavastus räägib Ruubenist (Hardi Möller), keda koolis kiusatakse kuna ta on pikk ja kannab prille ning tal on halb aura. Ruuben on oma naabrinaiselt kuulnud, et olemas on täiesti salajane lahenduste ministeerium, kes inimesi sarnastes olukordades abistab, ja nii otsustab Ruuben lahenduste ministeeriumile kirja saata ning neilt abi paluda. Kuna Ruuben ministeeriumi aadressi ei tea ja e-kirjad samuti kohale ei lähe, otsustab ta saata posti teel tavalise kirja ja loota, et postkontor oskab kirja õigesse kohta edasi saata. Kahjuks postkontor ja postiljon Susi (Mart Müürisepp) ei oska kirjaga midagi peale hakata. Küll aga loeb postiljoni hakkaja tütar Niina (Alice Siil) salaja kirja läbi ja pärast seda otsustab ta koos oma parima sõbra Alfaga (Maria Ehrenberg) Ruubenit ise aidata. Nagu koguperelavastustele iseloomulik, satuvad lapsed selle abistamise käigus erinevatesse seiklustesse, aga lõpuks laheneb ikka kõik hästi. Kohati tundus mulle, et kõik on justkui väga ilmselge ja täiskasvanuna on kohe aru saada mis lõpuks juhtub (headus võidab), siis eks need vahepealsed seiklused olid ka täiskasvanutele põnevaks üllatuseks.

Ma usun, et eks täiskasvanud leidsid lisaks kiusamisele lavastusest veel teisigi ühiskondlikke valupunkte. Näiteks räägiti väikesest 8-aastasest Ukraina tüdrukust Alinast (Laura Kukk), keda Sophia samuti kiusab tema aktsendi pärast. Aga mida mõistsid ilmselt ainult täiskasvanud, oli see miks üldse üks 8-aastane tüdruk oma kodumaalt teise riiki elama on sattunud. Seega räägiti läbi kiusamise ka Ukraina sõjast ja sellest, kuidas niigi palju kannatada saanud inimesi ootavad ka võõrsil ees kannatused ning miks me peaksime nendega sõbralikud olema. Lisaks tuleks heatahtlik olla ka veidi tõreda endise merekaruga, sest tema ainus poeg on koos oma perega kolinud Ameerikasse ning seega polegi vanal Barremansil kodumaal kedagi ning tema elu oleks palju ilusam kui ta endale kasvõi ühe sõbragi leiaks. Loo moraal täiskasvanute (ja ka noorte) jaoks võikski olla see, et märgata tuleb abivajajaid ning mitte kedagi ei tohiks üksinda jätta.

Lavastuse kodulehe andmetel on lavastus sobilik alates 7. eluaastast ja seda oli veidi etendusel tunda et mõned väiksemad lapsed hakkasid igavlema ja enda jaoks olulisemaid küsimusi arutama, mis polnud kuidagi etendusega seotud. Näiteks miks ei või koerad teatrisse tulla? Ilmselt jäid laste jaoks tähelepanuta ka trupi poolt tehtud väikesed kohandused. Kuigi originaalteksti autor on hollandlanna Sanne Rooseboom, on kõikide tegelaste nimed sellised, et võiksid vabalt olla ka eestlaste nimed. Näiteks täiskasvanulikud nimed Ülo ja Andres, mille üle Niina ja Alfa vaidlevad, pole kohe kindlasti hollandis kasutatavad nimed. Siinkohal peab tänama dramatiseerijat Siret Campbelli, kes on hollandlaste teksti eestlastele omaseks teinud. Lisaks kasutasid tegelased väga palju Võrus paiknevate kohtade nimetusi, näiteks käis etendusest korduvalt läbi Tamula järv ja korra mainiti ka Ränduri pubi. See ilmselt on kas näitlejate endi või siis lavastaja poolne väike lisanüanss, et igas mängupaigas kasutatakse kohalikke nimesid. Kuna mõlemad mainitud kohad on mängupaigast ainult mõnesaja meetri kaugusel, tekitas see kohati tunde, et tegemist ongi kohalike laste looga. Eriti süvendas seda tunnet see, kui tornmajast rääkides viidati Kandle aia kõrval asuvatele kortermajadele. Need aspektid jäid laste jaoks tähelepandamatuks, kuigi kuulsin et mõned emad üritasid laste tähelepanu sellele juhtida.

Minu meelest oli küll tegemist igati kaasahaarava ja energilise lavastusega, kus kellelgi igav ei hakanud. Lihtsalt lapsevanematel tuleb teatrite poolt seatud soovituslikust vanusepiirist kinni pidada, sest on ilmselge, et väikesed mudilased ei suuda peaaegu 2h järjest vaikselt ühe koha peal istuda, ükskõik kui põnev lavastus ka ei oleks. Minu üheks lemmikuks stseeniks kujunes muidugi Tommi Q kontsert, mis põhimõtteliselt andis päris rock-kontserdi mõõdu välja, sest teadupärast on Tommi Q-d kehastanud Mart Müürisepp väga hea laulja. Natukene kahju oli ainult sellest, et publik näitlejatega täielikult kaasa ei läinud ja kaasa ei rokkinud. Eks mõned seda tegid, aga mitte kõik, ja eks ma isegi jäin selle rokkimise osas tagasihoidlikuks. Kui kõik oleksid rokkinud nii nagu trupp seda eeldas, siis oleks päris raju kontsert olnud. Mis sest, et kontsert kestis ainult mõne minuti. Aga põhimõtteliselt on võimalik lavastusele kaasa elada veel teistelgi hetkedel, aga samas ei pea kartma, et publikut väga palju kaasatakse. Peamine kaasamine seisnebki plaksutamises ja mõni julgem võib veidi hõigata ka. Lavastuses kasutatud muusika oli mõnusalt energiline ning tõmbas tähelepanu endale, kui mõni stseen jälle liiga pikalt kestnud oli, ja tähelepanu äratamiseks lavastuses rütmivahetust vaja oli. Kusjuures kasutatud muusika on loodud helilooja Liina Sumera poolt ning kõikide laulusõnade looja ning esitaja on luuletaja ning laulja Eik. Kuigi Tommi Q esituses kuuldud „Morning love“ kõlas küll selliselt, et see võik olla maailmakuulsa poppstaari lugu.

Minu siiras au ja kiitus läheb näitlejatele, sest noortele pole just kerge mängida. Jällegi ma laste sisukohast muidugi ei tea, kas neil oli huvitav või mitte, aga minu hinnangul olid kõik näitlejad ikka väga ägedad ja millise energiaga nad kõik mängisid. Minu meelest võiks täiskasvanutele ka sellise energiaga lavastusi teha, kus kõik kostüümivahetused käivad kiirelt. Vahel on täiskasvanutele mõeldud teatrit vaadates selline tunne, et seal ainult räägitakse paigal seistes ja midagi justkui ei toimugi. Noorele vaatajale mõeldud teatris seda naljalt ette ei tule. Laura Nõlvaku ja Laura Kuke kehastatud kiusajad Sophia ja Jasmiin olid ikka väga usutavad kiusajad. Veidi sellised popid tüdrukud, keda me Ameerika noorte seriaalidest oleme harjunud nägema, kes endast vaesemaid narrivad ja kiusavad. Ja ega Alice Siili ja Maria Ehrenbergi kehastatud Niina ja Alfa kehvemad ei olnud. Ehtsad hakkajad lapsed, kes kiusajatele aeg-ajalt väga ägedalt keelt näitasid. Mina igatahes oleksin küll uskunud, et laval on eelteismelised 10-12 aasta vanused lapsed, mitte täiskasvanud, kes lapsi kehastavad. Erilised kiidusõnad lähevad Alfat kehastanud Maria Ehrenbergile, kes rääkis nii usutava vene aktsendiga, et ma korraks hakkasin juba mõtlema, kas Ehrenberg on mõne vene emakeelega näitlejanna vastu välja vahetatud (kuigi välimus oli ikkagi Ehrenbergi oma). Kui tüdrukutel oli veidi vähem rolle, siis Hardi Möller ja Mart Müürisepp kehastasid kõiki lavastuses olevaid mehi ja vahel kordamööda. Vahel käis tegelaste vaheldumine nii kiiresti, et mul oli keeruline aru saada, kas parajasti on kapten Barremansi kehastamas Mölder või Müürisepp. Eks ma lõpuks tegin muidugi neil väikeste salanippide põhjal vahet ka, kuigi välimus oli üsna sarnane. 

Kõige lemmikumaks kujunesid minu jaoks ikkagi need hetked kui praktiliselt kõik näitlejad kehastasid salajasi hõbemehi. Kõik hõbemehed kandsid halli tolmumantlit ja halli kaabut ning musti pükse. Vahel olid tüdrukud oma pikad juuksed ka nii osavalt kaabu või mantli alla ära peitnud, et kiires liikumises oli päris keeruline eristada, kes on nüüd kes. Mina ikka üritasin, aga ma kujutan ette, et laste jaoks võisidki nad päris samasugused välja näha. Sest erinevalt minust vaatasid lapsed ilmselt tervikut, mitte ei üritanud välja mõelda milline näitleja millist hõbemeest kehastab. See on puhtalt minu kiiks. No ja muidugi oli hõbemeeste ilmumisel ka see kiire kostüümide vahetus, sest alles olid näitlejad lastena laval ja siis järsku hakkasid ükshaaval ilmuma hõbemehed kuni kõik lapsed olid kadunud. Selliste kiirete kostüümi- ja rollivahetuste juures meeldibki mulle tegelikult kõige rohkem see kuidas üsna väikeste vahenditega saab midagi täitsa uut teha. Näiteks need samad hõbemeeste mantlid tõmmati kiiresti teiste kostüümide peale ja polnud mingit suurt ja aeganõudvat kostüümivahetust vaja.

Tegelikult meeldis mulle kogu lavakujundus ka. Sisuliselt oli kujunduses kasutatud kolme tellingut, millest üks kujutas graffitiga kaunistatud müüri ja teised kaks siis erinevaid kodusid. Kusjuures kodud olidki lihtsalt tellingud, mida oli kaunistatud ohtrate lilleamplitega ning siin-seal olid mõned puidust kuubikud, mida sai erineva otstarbega kasutada. Nii võisid kuubikud ühte pidi keerates moodustada Barremansi laeva, sest kuubiku ühele küljele olid maalitud laeva illuminaatorid. Kui kuubiku teine külg keerata, moodustasid need Mykhailo ja Alina kodus olevad sugulaste portreed ning kuubiku kolmanda külje keerates moodustasid need hoopis proua Vis´i raamaturiiulid. Ja muidugi need värvilised kostüümid. Iseenesest oli tegemist igapäevaste riietega, aga kuna tänavapildis näeb minu meelest enamasti ainult musta, valget ja halli, siis oli tore näha et keegi kandis punaseid pükse või rohelist pluusi ja see tegi minu küll kohe tuju heaks. Minu jaoks natukene jäi segaseks, miks Niina kogu aeg kummikutega käis ja miks tal neid nii palju oli. Ma suutsin ainult välja mõelda, et ilmselt ilmestas iga erinev paar uut päeva, sest kirjud kummikud olid ainsad, mis kostüümides vaheldusid.

Igatahes peaaegu 2h hiljem tulin ma Kandle aiast väga hea tujuga ära, sest mulle tundus et maailm oli parem paik. Mitte, et ma nüüd mingi hingelise puhastuse läbi oleksin teinud, aga lavastus oli nii kaasahaarav ja energiline, et ma suutsin kõik argimured ära unustada. Suvel on veel mõned etendused erinevates mängupaikades tulemas. Soovitan kõigil vaatama minna. Ja kes teab, äkki mängitakse lavastust sügishooajal veel Eesti Noorsooteatri saalis edasi.

 

Autor: Sanne Rooseboom
Tõlkija: Vahur Aabrams
Lavastaja: Taavi Tõnisson
Dramatiseerija: Siret Campbel
Kunstnik: Kristel Maamägi
Grafitikunstnik: TA
Helilooja: Liina Sumera
Laulusõnade autor ja esitaja: Eik Erik Sikk (EiK)
EiKi laulude produtsendid: Maris Pihlap ja Mattias Tirmaste
Valguskunstnik: Targo Miilimaa
Osades:
Maria Ehrenberg – Alfa
Alice Siil – Niina
Laura Kukk – Sophia; Alina
Laura Nõlvak – Proua Vis; Jasmiin
Hardi Möller – Ruuben; Ralf; Barremans
Mart Müürisepp – Paps; Barremans; Mykhailo; Tommi Q; Kalle
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Noorsooteatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest

 30. juunil 2027 Temufi suvelavastus Tarvastu mõisa tallihoovis

Foto: Helen Vunder

Üks põhjus, miks mulle suvel meeldib väga teatris käia on see, et siis saab mööda Eestimaad ringi sõita ja uusi ning ilusaid paikasid avastada. Põhimõtteliselt saab seda ka muul ajal teha kui suvel, aga sügisest kevadeni on enamasti kõik lavastused siseruumides ja kindlates mängupaikades ning seetõttu huvitavaid kohti vähem mida külastada. Eriti meeldib mulle, kui teatrit tehakse vanades hoonetes või nende ümbruses, eriti kui nendeks vanadeks hooneteks on mingid mõisad, lossid, häärberid jne. See lubab mul unistada, et ma kunagi hangin endale ka mõne vana ja lagunenud mõisa ning teen selle korda ja hakkan seal üritusi korraldama. Nagu öeldakse, siis unistamine ei maksa midagi ja seetõttu ilmselt minu unistused unistusteks ainult jäävadki. Seda toredam on sattuda suvelavastuste käigus täpselt sellistesse minu unistuste kohtadesse, kus minust hakkajamad inimesed midagi toredat korraldavad.

Kuigi Tarvastu ja Mustla kandiga olen ma veidi tuttav ja sealse kiriku juures korduvalt jalutamas käinud, oli minu jaoks täielik uudis, et seal kandis on ka mõisahooneid. Seega oli ühtepidi tee teatrisse tuttav, sest seda marsruuti olen aastate jooksul korduvalt sõitnud, kuid samas oli ka üllatusmoment, et millised need mõisahooned välja näevad ja kuidas Temufi sinna teatri on üles ehitanud. Iseenesest on teatrisse jõuda väga lihtne (sageli on uute paikadega see probleem, et need on nii eraldatud paigas, et kohale jõudmine on omaette eksirännak) sest Viljandi-Rõngu maanteel näitab suur silt õiget kohta kust on vaja ära keerata ja sealt juhatavad juba toredad parkimiskorraldajad edasi. Kuna parkimisega on veidi kitsas, siis ise ei pea õnneks muretsema kuhu teeäärde autot jätta võib, vaid kõik näidatakse puust ja punaseks ette. Kusjuures kuulsin mitme teise teatrikülastaja käest samuti, et kogu asi on hästi korraldatud – sildid näitavad kus midagi asub ja suunavaid inimesi on igal pool piisavalt palju, kes vajadusel abistavad (mitte ainult parkimise juures, vaid ka publikutribüünidel).

Peab ütlema, et kõik etenduspaigas olevas vanad hooned olid kenasti lavastuse jaoks ära kasutatud, kuigi publikut lasti ainult ühte vanasse lauta/küüni sisse, kuhu oli kohvik tehtud. Teised hooned olid lavastusega seotud, kuigi peamine tegevus toimus ikkagi õues, käisid näitlejad hoonetest sisse-välja. Enamasti olid tallihooned siiski kasutusel nö „lava tagusena“ ehk siis ruumidena, kus näitlejaid laval minekuks ette valmistati. Üks tallihoonetest kujutas Saamuel Pliuhkami kodu ja teine tallihoone Pliuhkami naabrinaise Leena majapidamist. Kahe hoone vaheline ala oli kaetud hallika multšiga ning sinna tehtud hallidest laudadest teerajad, mis veidi meenutasid rabades olevaid laudteid. Eks see võis muidugi ollagi Lutsu teosest „Soo“ inspireeritud lähenemine ja pidigi tekitama illusiooni keerulisest soomaastikust. Neid samu halle lauajuppe oli kasutatud ka hoonete juurde aedade meisterdamiseks. Lisaks leidus lavakujunduses väga palju erineva suurusega maakive (jällegi viide minu meelest keerulisele ning kivisele maapinnale ning raskele tööle, et kividest lahti saada). Seega saab öelda, et lavakujundus oli maalähedane, kuid kuna minu meelest on see hall toon praegu arhidektuuris väga populaarne värv, siis veidi oli maalähedusele lisaks ka kaasaegset hõngu.

Sarnaselt lavakujundusele saavad ka Urmas Lennuki dramatiseeringus kokku tänapäev ja minevik. Tänapäeva on toodud kunagised Oskar Lutsu näidendite „Laul õnnest“ ning „Kapsapea“ kangelased, kes üritavad tänapäeval hakkama saada. Tegelikult on lisaks tänapäevasele eluolule ikkagi väga palju tuttavaid stseene nendest samadest juba mainitud näidenditest ja ka mitmetest teistest Lutsu mitte nii tuntud näidenditest. Oma tegelaste elusid tuleb vaatama ka Oskar Luts, keda tegelased ja ka Luts ise paljuski maha teevad. Kuna Luts ise arvab, et ta pole kirjanikuna õnnestunud, ei julge ta end oma õige nime all tutvustada ja nii peetakse teda ekslikult hoopis üheks teiseks tuntud kirjameheks. Ma siinkohal jätan selle teise nime mainimata, et nendel, kes vaatama tahavad minna, ikka rohkem üllatusi oleks. Kuigi tegelased on pärit eelmisest sajandist, on neil samad probleemid mis tänapäeva inimestelgi. Näiteks võistlevad Saamuel Pliuhkam (Peeter Volkonski) ja Julius Jõuram (Veikko Täär) pidevalt selle nimel kumb on teisest parem ning kohati läheb võistlus lausa nii üle võlli, et muutub absurdseks. Näiteks kuulutab Jõuram, et tema teeb oma wc-potist purskkaevu ja seepeale tahab Pliuhkam ka endale veelgi uhkemat poti-purskkaevu, mõtlemata selle peale, mida wc potist tehtud purskkaev suure tõenäosusega üldse välja purskaks.

Kui omal ajal tahtis Luts enda loodud tegelastega tolleaegset ühiskonda kritiseerida, siis Peep Maasiku lavastus kasutab neid samu tegelasi, et panna publikut tänapäevase ühiskonna peale mõtlema ja ehk veidi ka kritiseerima panna. Tänapäeval räägitakse järjest rohkem liigirikkusest ja sellest, et mõned murulapid võiksid sellised olla, kus muru veidi kõrgemaks jäetakse, et putukad saaksid seal elada ja sellega seoses saaks ka toiduahel toimida. Ometigi on inimesed nii küüniliseks muutunud, et kõik see, mida keegi teine teeb jääb meile järjest rohkem ette ja nõnda vaadatakse sageli sellele kõrgemaks jäetud murule naabrite poolt viltu ja nii oleme me sunnitud muru kord nädalas niitma, et kõik ikka ilus ja kena välja näeks (sageli just naabrite meeleheaks). Millal leida aega muru niitmiseks, kui tööd on palju ja kogu aeg kulub töö tegemisele? Nii ongi ainus hetk muru niitmiseks pühapäeva hommikul kell 6. See aga jälle naabritele ei meeldi, sest siis tahaks õige eestlane end raskest töönädalast veel välja puhata. Kahjuks on ühiskonnas juba mõned juhtumid olnud, kus erimeelsusi lahendatakse püstolitega ja nii otsustavad ka Lutsu kangelased oma vastasseisu revolvrite abil lahendada nagu tõelised kauboid. Teine tänapäeva väga populaarne teema on investeerimine ja seda võimalust ei jäta samuti Pliuhkam ja Jõuram kasutamata, sest õnneks pole ju rohkem mitte midagi vaja kui ainult naabrimehest suuremat rahakotti. Ja kõige kindlam viis rikkaks saada on oma raha börsile viia nind panna see dividende teenima. Või, kas ikka on?

Tegelikkuses siiski raha ei võrdu õnn ja kogu lavastuse jooksul tegelevadki nii Oskar Luts kui ka tema tegelased õnne otsingutega. Selle käigus on võimalik leida juba tuttavaid motiive kunagistest Lutsu tuntud teostest, näiteks ei puudu lavalt kapsapea ega Imeliku kannel. Lisaks sellele on Urmas Lennuk teksti põiminud ka kaasaegseid väljendeid, mis ehk eakamale publikule midagi ei ütlegi, näiteks väljend sita ventikasse viskama, põhjustas ainult nooremates vaatajates naerupahvaku. Üldiselt on tekst selliselt kirjutatud, et naerda saab omajagu, hoolimata publiku vanusest või huumorieelistustest. Lisaks leiduvad lavastuses ka mõned situatsioonikoomikat tekitavad olukorrad. Ma päris naerust kõveras ei olnud, aga igav mul ka ei olnud. Minu meelest on lavastus suveõhtusse täpselt paras meelelahutus, kus väga palju kaasa mõtlema ei pea ja saab naerda. Ehk täpselt see, mis aitab end tööpäevast või -nädalast välja lülitada. Võib-olla oleksid mulle mõned naljad paremini kohale jõudnud, kui ma Lutsu kunagiste näidenditega paremini kursis oleksin olnud, kuid kuna tegemist on ikkagi eraldiseisva looga, siis iseenesest ei takistanud ka see teadmiste puudujääk väga palju. Põhilistele naljadele sain enda hinnangul ikkagi pihta. Ja lavastust saab tervikuna vaadata ilma igasuguste eelteadmisteta Lutsu näidenditest. Mingid üldteadmised Eesti kirjandusloost siiski peaksid olema, et naljadele pihta saada.

Näitlejatena teevad kaasa juba Temufi varasemates lavastustes kaasa teinud tuntud nimed Lauri Kink, Peeter Volkonski, Silver Kaljula, Veikko Täär. Lisaks Ugala näitleja Oskar Punga, kes minu teada teeb Temufi lavastuses esmakordselt kaasa. Minu jaoks täiesti uued näitlejad olid Elis Järvsoo, Liina Roht ja Karmen Meos. Iseenesest oli trupp väga hea ja nende mängu nauditav vaadata. Kõik eespool mainitud kutselised näitlejad on laval oma headuses ja mulle tundub, et kui neid nimesid lavastuse plaktatil näha võib, saab kindel olla, et näitlejates pettuma ei pea. Nii ka sel korral. Tegelikult meeldisid mulle kõik näitlejad ja keegi teistest rohkem silma ei jäänudki. Võib-olla veidi rohkem pöörasin tähelepanu tüdrukutele, sest nemad olid minu jaoks kõik „uued näod“ ja seega oli neid veidi huvitavam jälgida, sest pole ju neid varem laval näinud ja seega on kõik, mis nad teevad uus ja huvitav. Kiire guugeldamine näitas, et ainult Elis Järvsoo on neist kutseline näitleja. Kuigi ma pean tunnistama, et ka Karmen Meose ja Liina Rohti puhul oleks ma pakkunud, et nad on näitlejaõppe läbinud. Ma kahtlustan, et äkki ongi, aga lihtsalt Temufi enda stuudios. Ja kui nüüd ikkagi väga-väga aus olla, siis kõige rohkem vist meeldisidki mulle just Roht ja Meos. Ühelt poolt meedis Rohti kehastatud Leena seetõttu, et ta ähvardas iga asja peale ära surra ja see on üsna minu argipäev, kuna praktiliselt kord päevas kuulen kuidas mõni patsient ähvardab kohe ära surema hakata. Seega oli oma peas tekkinud seose tõttu iga kord naljakas vaadata ja kuulda kuidas Leena surema hakkas või siis teine kord kiusu pärast otsustas just mitte ära surra. Teisalt Meose kehastatud Maria oli tegelastest kõige tasakaalukam ja rahulikum ning uskus, et õnneks pole palju vaja. Miski tema siiruses oli see, mis mulle südamesse puges ja Maria tegelaskuju mulle sümpaatseks tegi.

Kokkuvõttes saan öelda, et jäin teatriõhtuga igati rahule. Võib-olla ainus veidi negatiivsem asi oli etenduse alguseaeg, mis tavapärase kella 19 asemel oli kell 20, sest see tähendab seda, et ka etendus lõpeb hiljem ja kuna ma loomu poolest olen hommikuinimene, on see hilisõhtune aeg mulle veidi keerulisem ärkvel püsimiseks. Õnneks oli lavastus nii huvitav, et etenduse ajal ei tulnud kordagi uni peale ja mõte rändama ei läinud. Koju jõudsin ka turvaliselt, kuigi üks väike karumõmm proovis viljapõllult mulle auto ette joosta, aga õnneks ma nägin teda õigeaegselt ja saime mõmmikuga mõlemad turvaliselt oma teekonda jätkata. Samas saan aru, et sellise palavusega on hilisem algusaeg parem, kuna õhtud on jahedamad ja terav päike ei paista enam otse lagipähe ja niimoodi on publikul kergem etendust nautida ning näitlejatel kergem etendusi mängida. Vaatasin praegu, et augustis on etenduste algusaeg 19.00, seega ilmselt ongi hiline algusaeg tingitud kesksuve kuumadest ilmadest.

Soovitan Temufi lavastust „Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest“ kõigile Oskar Lutsu teoste austajatele ning neile, kes suviseks teatriõhtuks väga sügavamõttelist või filosoofilist lavastust ei otsi, kuid kes päris maha ja taha tüüpi labast komöödiat ka vaadata ei taha.

 

Dramaturg: Urmas Lennuk
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Helilooja-muusikaline kujundus: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Peep Maasik
Grimeerija: Grete-Liis Oja
Lavameister: Mathias Leedo
Lavastaja assistendid: Carolyn Mardim ja Marje Sepp
Produktsiooni assistent: Kaisa-Kadi Pilt
Heli- ja valgustehnik: Aksel Mänd
Kostümeerija: Ulve Vohla
Osades:
Lauri Kink – Oskar Luts
Peeter Volkonski – Saamuel Pliuhkam
Veikko Täär – Julius Jõuram
Oskar Punga – Tõnis Sägi
Silver Kaljula – Hannes
Elis Järvsoo – Emilia
Liina Roht – Leena
Karmen Meos – Maria

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Temufi koduleheküljelt

Loe edasi

Raamatud 2024: mai ja juuni

Kuna mulle tundus, et ma mais lugesin liiga vähe (ainult neli raamatut), siis ei tahtnud nende kohta eraldi postitust teha ja nõnda otsustasin sel korral kahe kuu jooksul loetud raamatute kohta ühe postituse teha. Ega juunis ka kahjuks väga palju rohkem lugeda ei jõudnud kui mais. Aga siit need loetud raamatut tulevad. Kuna mu raamatute soovinimekiri on üsna kokku kuivanud, siis võite vabalt raamatu soovitusi kommentaaridesse jätta.

1. Fred Jüssi "Olemise mõnu" - Raamatusse on kokku koondatud Fred Jüssi mõtted loodusest ja looduse vaatlemisest ning üleüldse elust ning inimeseks olemisest. Peamiselt on tegemist Ööülikooli saadete salvestuste või varasemate intervjuudega. Igati huvitav oli lugeda Jüssi mõtteid ühiskonna ja looduse kohta kuna ma pole ühtegi tema teist raamatut ega Ööülikooli loengut kuulanud. Ma natukene lootsin küll lugeda mingeid pikemaid lugusid tema loodusrännakutest, aga tegelikult oli niisama ka ajaviiteks hea raamat ja piisas nendest põgusatest mõtetest ka. Natukene sai lisaks Jüssi maailmavaatele ja loodusega seotud põhimõtetele selgemaks ka tema perekondlik lugu ja põlvnemine mis on iseenesest väga huvitav. Loodushuvilistele filosoofidele kindlasti hea lugemine.

2. Daniel Vaarik "Vapilõvi" - Paljud vihkavad Kersti Kaljulaidi, kuid mulle ta presidendina täitsa meeldis. Seega oli väga huvitav lugeda Daniel Vaariku raamatut Kaljulaidi presidendiks olemise aja nö köögipoolest - milline Kaljulaid inimesena oli oma lähimate kolleegidega ja millised näevad üldse presidendi tööpäevad välja. Kõigest sellest andis raamat ülevaate ja ma pean ütlema, et minu illusioon Kaljulaidist veidi purunes, sest oma alluvatega polnud ta alati kõige meeldivam ja jäi sageli oma põhimõtetele kindlaks, tekitades sellega nii mõneski inimeses pahameelt. Kõikidele poliitikahuvilistele kindlasti väärt lugemine, sest raamat annab väga hea ülevaate kui raske on tegelikult tipp-poliitiku töö ja kui suur meeskond ühe poliitiku taga on. Samas annab ka kõikidele Kaljulaidi vihkajatele võib-olla ülevaate sellest miks Kaljulaid presidendina mingeid otsuseid tegi nii nagu ta neid tegi. Igatahes mulle täitsa meeldis ja oli igati huvitav lugemine.

3. Ann Cleeves "Vaiksed hääled" - Selles raamatus läheb uurija Vera Stanhope oma perearsti soovitusel terviseklubisse, et seal ujudes veidi kehakaalu langetada. Ühel päeval pärast ujumist sauna minnes, leiab ta saunast mõrvatud naise. Iseenesest oli raamat päris mõnus ajaviide krimikirjanduse austajatele, kuid midagi väga põrutavat raamatus siiski ei juhtunud. Palju oli igasuguste omavaheliste suhete lahkamist, aga põnevaks läks lugu päris lõpus, kui Vera ja ta kolleegid mõrvarile jälile olid jõudnud. Minu jaoks jäi raamat veidi venima ja oli natukene igav. Ma olen vist juba nii palju krimiraamatuid lugenud, et tahan rohkem põnevust. Ega mulle raamatust pärast lugemist väga palju rohkem meelde ei jäänudki, kui saunas istuv mõrvatud naine. Ja see fakt tuleb mul iga kord spaas saunas istudes jälle meelde, kui ma ise aurusauna nurgas vaikselt liiga pikalt istunud olen.

4. Jojo Moyes "Tähtede jagaja" - Olin selle raamatu kohta juba vähemalt üle aasta tagasi palju kiidusõnu kuulnud, kuid populaarseid raamatuid on keeruline raamatukogust kätte saada. Nii jõudis lugemisjärg alles nüüd minuni. Lugema asudes olin veidi skeptiline, sest tegevus toimub 1930ndate Ameerikas ja see ajastu mind väga palju ei kõneta. Lõpuks suutis siiski ratsaraamatukogu teema mind veidi kõnetada ja kui väike romanss ka arenema hakkas, siis lugesin huviga edasi, et näha kas ju kuhu romanss välja viib. Kahjuks selgus nüüd seda postitust kirjutades (umbes 2 nädalat pärast raamatu läbi lugemist), et ega ma enam ei mäletanud absoluutselt millest raamat rääkis, pidin veidi guugeldama ja siis hakkas meenuma. Seega minule raamat väga erilist lugemiselamust ei tekitanud ja raamatu fenomen jääb mulle veidi arusaamatuks. Kuigi isenesest lugemine edenes päris kiiresti ja väga suurt süvenemist ei nõudnud. Kes selliseid sajandi algusaastate romaane armastavad, siis neile ilmselt on raamat paremini sobilik.

5. Heelia Sillamaa "Filtriteta filtritest" - Ma pole Heelia Sillamaa esimest raamatut lugenud ja ilmselt poleks ka seda raamatut lugenud, kui see ei räägiks suunamudija töö köögipoolest. Eks ma olen ka vahel arvanud, et tahaks suunamudija olla (no see blogi ehk veidi on suunamudimise nuusutamine, aga see on puhas hobi), sest tundub lihtne rahateenimise viisina. Tegelikult annab Sillamaa oma raamatus väga põhjaliku ülevaate sellest, milline ühe sisulooja argipäev on ja kui palju vaeva peab nägema, et lõpuks hea elu peale saada ehk siis suunamudimisest ära elada (ja hea elu on see ainult kõrvaltvaatajatele, suunamudijatele endile on see raske töö). Sillamaa on isegi ühe vihase netikommentaatori välja mõelnud, kes teda raamatus nö "maha teeb". Minu jaoks jäi kohati selle välja mõeldud tegelase ja Sillamaa dialoog arusaamatuks, sest mõnes kohas oli raske eristada, kes nüüd siis räägib ja kuigi kommentaatori välja mõtlemine oli vist selle ideega, et raamatu lõpuks saab ka tema aru, et see suunamudimine on ränkraske töö mitte niisama muiduleiva söömine, siis mind see välja mõeldud tegelane veidi häiris. Soovitan raamatut lugeda kõikidel nendel, kes arvavad et sisuloomine on täiskohaga lihtne töö. Kõige enam meeldisid mulle need fotod, mis olid raamatule lisatud, sest need andsid koos tekstiga paremini edasi seda, milline töö ja vaev on ühe ilusa pildi taga ja kui petlik võib sotsiaalmeedia tegelikult olla.

6. Viktoria Berezina "Minu Herson. Kirjad Ukrainast" - Raamatusse on kokku koondatud Ukraina kunstniku Viktoria Berezina kirjad Eesti kunstikuraatorile Raul Oreškinile. Nende suhtlus sai alguse ühisest näituse ideest, kuid kui Berežina jäi venelaste poolt okupeeritud Hersonisse lõksu, hakkas ta Oreškinile kirjutama oma igapäevaseid muljeid ja tundeid okupeeritud Hersonist. Kuigi televisiooni vahendusel on näidatud küll, mida sõda Ukrainas tähendab, andis raamat minu meelest veelgi parema ülevaate, sest Berezina kirjeldab peaaegu igapäevaselt seda kuidas poes toit kallimaks läheb, mida tunnevad inimesed kui Vene sõdurid neile tänaval vastu jalutavad või kedagi läbi otsivad. Ühtlasi annab Berezina veidi aimu ka sellest kuidas püüavad inimesed võimalikult igapäevast elu elada, hoolimata kogu neid ümbritsevast jubedusest. Silmiavav lugemine igatahes ja soovitan kõigile. „Minu“ sarja raamatutele on alati lisatud ka fotogalerii, sel korral koosnes galerii kunstitöödest, kuid minu meelest oleks võinud raamatule lisada hoopis pilte okupeeritud Hersonist, sest siis oleks raamat veelgi mõjusam, kuna pildid suudavad sageli rohkem õudusi edasi anda kui sõnad.

7. Florika Kolbakova ja Jessika Liivak "Õpsid hoos. Lennuk, buss ja tallatakso" - Nägin juhuslikult Põlvas poes käies, et Põlva õpsidel on uus reisiraamat välja tulnud. Tegelikult on raamat juba mõned kuud vist lausa müügil olnud, aga ma polnud kohalikus poes lihtsalt raamaturiiulite vahele ära eksinud. Sel korral oli raamatule lisatud tegelaste nimekiri, kus ma üritasin eesnimede ja selgitavate kirjete järgi ära arvata, kas need õpetajad on ka minu õppimise ajal koolis töötanud. Ma arvan, et mõned ikka on, ja see tegi raamatu lugemise veelgi põnevamaks. Ainult natukene kahju oli sellest, et neid teisi õpetajaid nii põgusalt mainiti. Reisimuljeid on alati tore lugeda ja eriti hea on kui saab lisaks veel pilte vaadata. Eriti meeldis mulle selle raamatu puhul äparduste edetabel (vist oli enam-vähem selline pealkiri sellel edetabelil). Miks mulle see kõige rohkem meeldis? Sest mul juhtub reisidel ka peaaegu alati midagi ja tore oli vaadata, et teistel juhtub ka ja vahel juhtub veelgi hullemini kui mul. Raamat pole selles mõttes klassikaline reisiraamat, et kuigi seal antakse mõned soovitused mida teha ja kus käia, siis selline klassikaline reisigiid see siiski pole, mille järgi saaks enda reisi planeerida. Küll aga tekitavad humoorikad jutud reisiseiklustes soovi ise järgmist reisiplaani välja mõtlema hakata. Kindlasti on õpsidel veel reise ja lugusid, et ka kolmas raamat avaldada.

8. Heléne Holmström "Armastus ja haputainas" - Järjekordne raamat, mis oli minu lugemisnimekirjas väga pikka aega oodanud. Lausa nii kaua, et ma enam ei mäletanudki, et raamatu tegevus toimub jõulude ajal. Olin raamatu ilmselt lugemisnimekirja lisanud sügisel, et seda jõulumeeleolu loomiseks lugeda. Seega oli nüüd juunis seda jõuluhõngulist raamatut veidi kummaline lugeda. Tegemist on klassikalise naisteromaaniga ja lisaks ilusatele tunnetele saab raamatust mõnusa annuse jõuluhõngu ka. Kes on romantilisi jõulufilme vaadanud, siis see raamat on täpselt selline nagu need filmid, aga lihtsalt raamatu kujul. Ega ma ei tea, äkki on raamatust juba film ka jõutud teha. Igati mõnus ajaviitelugemine, aga natukene imelik oli enne jaanipäeva jõuludest lugeda. Kuna kaneelisaiadest räägiti ka liiga palju, siis pidin mitmel korral raamatu lugemise pooleli jätma ja poest kaneelisaiu ostma minema. Jõulude ootuseks oleks kuum kakao, kaneelisaiad ja mõnus raamat ideaalne kombinatsioon. Seega soovitan teistel selle raamatu lugemine pigem hallidesse novembriõhtutesse jätta.

9. Camilla Läckberg "Majakavaht" – Kuna lugemisnimekiri on kokku kuivanud ja mõned raamatud on pika järjekorraga, lähenesin loominguliselt ja valisin raamatukogust huupi raamatuid välja. Kui raamatukaanel on lause, et tegemist on Rootsi krimikirjanduse kuninganna järjekordse raamatuga, siis suure krimižanri austajana tuleb mul seda ju ometigi lugeda. Pean tunnistama, et kohati oli raamatu lugemine alguses raske, sest raamatul polnud eraldi peatükke ja erinevaid tegevuskohti ja tegelasi eraldas ainult tühi rida kahe lõigu vahel. Lisaks sellele, et esmapilgul on väga palju eraldiseisvaid tegelasi, tegevuskohti ja süžeeliine, siis toimub raamatu tegevus kahes eraldi ajas. Õnneks ajastud olid ikkagi eraldi lehekülgedele eraldatud. Üks tegevus toimub kaasaja Rootsis ja teine siis 1870ndatel ühel väikesel asustamata saarel. Nagu krimiraamatute puhul ikka, siis viimased sada lehekülge läks veidi põnevamaks ja lõpp oli päris ootamatu. Nagu alati, siis püüdsin mõrvarit ära arvata, kuid seda ma teha ei suutnud. Seega oli lõpus päris huvitav raamatut lugeda. Krimikirjanduse austajatele kindlasti hea ajaviitekirjandus, aga nõuab veidi keskendumist, et kõi ktegelased ja sündmuskohad meelde jätta.

Loe edasi

Rongirüüv

 27. juunil 2024 Miksteatri lavastus Karilatsi Vabaõhumuuseumis

Foto: Kalev Lilleorg

Kui kõik päris ausalt ja algusest ära rääkida, siis pean tunnistama, et Miksteatri suvelavastus “Rongirüüv” oli minu selle suve kõige oodatuim lavastus. Miks? Ega sellele mul ühtegi päris mõistlikku vastust tegelikult olemas ei olegi. Ainsaks põhjenduseks võiks vist tuua kõhutunde, mis ütles et tegemist on hea lavastusega ja siiani pole mu kõhutunne mind teatri osas veel alt vedanud. Äkki peaks tulevikus tegema eraldi postituse, kus toon välja need lavastused, mida minu kõhutunne soovitab vaatama minna. Boonusena lisaks mitmed tuttavad omakandi näitlejad ja mõned lemmiknäitlejad ka veidi kaugemalt. Nagu kuulsates reklaamides öeldakse, siis ka see pole veel kõik. Kui sisetunne ütleb, et tegemist on hea lavastusega ja mitmed tuttavad ning lemmikud mängivad ja see kõik toimub veel minu kodukandis, siis seda lavastust lihtsalt peab vaatama minema. Päris ausalt öeldes ma isegi eriti ei süvenenud lavastuse temaatikasse, sest võrukeelne lavastus ikka peab kohalikest asjadest rääkima ja küll see temaatika ka mind kõnetab kui ta kohalik on.  

Kuna ema tahtis ka lavastust näha, võtsin tema samuti kaasa ja tema oli just selle pärast kõige rohkem mures, et kas see metsavendluse teema ikka päris tema jaoks on. Ega mina ka metsavendlusest midagi suurt ei tea ja võib-olla seetõttu ei osanud ma väga midagi selle teema osas nö „karta“. Eks ma olen näinud neid pruune kultuuriloolisi teeviitasid, mis näitavad ühe või teise metsavenna langemiskohta ja kuulnud vendadest Voitkadest kuid sellega minu teadmised laias laastus piirduvadki. Ahjaa, lapsena sõitsime õhtuse bussiga Võrust maale vanaema poole ja siis tuli alati selle bussi peale ka üks tumedates riietes pika habemega vanem härrasmees (praeguse mälupildi järgi ütleksin, et ta meenutas veidi Igor Mangi), kes kusagil Paidra kandi metsade vahel maha läks. Eks on seal metsades ka neid metsavendi olnud ja kui mu mälu mind ei peta, on seal praegugi olemas teeviit, mis viitab metsavend August Sabbe langemiskohale ning eks me siis vennaga mingi aeg arvasime, et see habemega mees ongi metsavend, kuigi ilmselt ta seda siiski ei olnud. Aga lapsena oli ikka põnev seda uskuda. Tegelikult ma seda meest ja neid meie tolleaegseid uskumusi enam ei mäletanudki, aga etendusega tuli see kuidagi järsku meelde.

„Rongirüüv“ räägib teise maailmasõja järgsest ajast, kus Võrumaa metsavennad kaaperdasid Sõmerpalu lähedal Tallinn-Pihkva reisirongi ja röövisid sealt 152 000 rubla põllumajandusmaksu raha. Kusjuures raha rööviti heade kavatsustega ja jagati ära puudust kannatajatele. Lisaks on lavastuses olemas ka metsavend Juhani (Margus Jaanovits) ja tema naise Aino (Kaia Skoblov) armastuslugu, mis veidi tasakaalustab või mahendab kogu karmi metsavenna temaatikat. Selles osas on loo autorid Aapo Ilves ja Jan Rahman väga hea loo kokku kirjutanud, et kõik oli tasakaalus ja ei sõda ega armastus jäänud domineerima. Lisaks muidugi need mõned humoorikad väljamõeldud stseenid murueide tütre ning Jessukesega, mis pakkusid tõsise temaatika juures publikule võimalust südamest naerda. Nii palju kui ma olen Aapo Ilvese ja Jan Rahmani tekste lugenud/näinud, siis neis on alati päris head huumorit. Ühtlasi oli see fakt, millega mu ema enne etendust end lohutas, et kui Ilves ja Rahman on teksti kirjutanud, siis peab see hea olema. Etteruttavalt võib öelda, et ega ta ei eksinud.

Mis seal salata, minu meelest saab Margus Jaanovitsi näoilmete peale peaaegu alati naerda, sest temas on lisaks heale draamanäitlejale olemas ka suurepärane karakternäitleja. Seega oleks ilmselt Jaanovits suutnud ka ilma Ilvese ja Rahmani humoorika tekstita panna publiku mõnedki korrad naerma, aga praegu andis tekst publiku naerutamiseks lihtsalt rohkem võimalusi. Ja eks lavastaja Kristo Toots andis omalt poolt tekstile sellise lihvi, et seda oli nauditav vaadata ja mõned stseenid olid ekstra humoorikad. Mul on lihtsalt kahju, et mu aju mõnda asja veidi liiga aeglaselt protsessis ja nii ei jõudnud mõned naljad mulle õigeaegselt kohale (nt Juhani nime vene keeles kirjutamine). Ja venekeelsed laused ning nendes peituv nali läksid ka minu jaoks osaliselt kaduma mu puuduliku keeleoskuse tõttu, aga kuna publik naeris, siis järelikult seal lausetes miskit ikka oli.

Lavastusmeeskond oli muidugi mitmeid päris huvitavaid lahendusi kasutanud. Mulle meeldis kõige enam see looduslik metsatukk, milles tegevus suuresti aset leidis. Pealtnäha olidki ainsaks lavakujunduseks neli madalat peenrakasti meenutavat puidust alust, mille ümber ja peal tegevus toimus, kuid tegelikkuses oli kogu ümbritsev loodus kaasatud ning neid puidust peenrakaste andis väga mitmeotstarbeliselt ära kasutada. Minu vaieldamatult lemmikstseen just kujunduse osas oligi rongi röövimine. Õigem oleks öelda, et rongi kujutamine oli mu lemmik. Kui lavastuse pealkiri on rongirüüv, siis peab ikka mingi rong lavastuses olema, aga ega suurt rongi ilmselgelt lavale tuua ei anna. Ma julgen väita, et praegune lahendus oli põhimõtteliselt pärast reaalset rongi paremuselt teine asi, mida lavastuses kasutada saaks. Need samad neli puidust kasti olid seal kus nad olid ning näitlejad lihtsalt istusid kohvritega kastide peale ja liigutasid end nii nagu rong raputaks või järsult pidurdaks. Lisaks lõid näitlejad veepudelitega vastu kohvreid, millel nad istusid ja sellest tekkis rongi rööbastel sõitmisele iseloomulik heli. Minu meelest nii lihtne, aga samas geniaalne lahendus. Nagu öeldakse, siis lihtsuses peitub võlu. Kui seda hetke silmad kinni kuulanud oleks, siis oleksin uskunud, et päris rong sõidab kusagilt lähedalt mööda. Igaks juhuks mainin ära, et tänapäevaste Elroni rongidega seda heli võrrelda ei saa. Ma ikka mõtlen neid Elroni eelkäijaid, mis veidi rohkem rööbastel sõites häält tegid.

Veel meeldis mulle ühe suure puu varjus istuv Harakas (Ülle Sillamäe), kes nägi veidi kummituslik välja ja mõjus suure kuuse varjus istudes kohati nõiduslikult. Kuigi lavastus oli soovituslik alates 14. eluaastast, siis oli esietendusel üks algklassilaps ka ja sellele poisile meeldis (nagu ma tema kommentaaridest kuulsin) ka kõige rohkem see puu all istuv tädi ja sõdurid, seega ma polnud ainus. Aga Haraka öeldud vanarahva uskumused või vanade naiste lorajutt andis jällegi lavastusele hoopis teistsuguse nüansi ja lisas muinasjutulikkust. Ühtlasi ei saa ma peast kujutluspilti sellest, et Harakas oleks justkui meenutanud veidi surnuist üles tõusnud ja vanaks muutunud Lydia Koidulat. Ärge pange tähele, mu fantaasia on vahel päris elav. Muinasjutulikkust lisas ka Anne-Mai Tevahi kujutatud murueide tütar, kes heliseva häälega puude vahel ringi jooksis ning mõjus tõelise unenäona täis karmi metsavendade maailma. Veelgi unenäolikumaks muutis murueide tütre stseenid puude vahel hõljuv toss, mis kohati meenutas udu. Seega võiks puhtteoreetiliselt iga teatrihuviline midagi endale meeldivat lavastusest leida, sest erinevaid süžeeliine on omajagu.

Kusjuures minu kõige suurem hirm oli seotud paugutamise ja metsavendade kurva saatusega. Ma otseselt paugutamist ei karda, aga ma suudan alati teatris suurest ehmatusest oma istmelt kilomeetri kõrgusele hüpata kui mõni püss pauku teeb. Seepärast ma veidi neid paugutamisi kardan, sest kuidas kaaspublik mind vaatab, kui ma nii tugevalt reageerin. Kõik selle blogi lugejad on ilmselt korduvalt lugenud kuidas mul on silmad märja koha peal ja seetõttu olin ma kindel, et ma saan sel korral ka päris mitu pisarat poetada, aga see mind eriti ei häirinudki. Kusjuures silmad läksid mul väga mitmes kohas märjaks, aga ma olin hullemaks valmistunud, seega tegelikult nii kurb lavastus ei olnudki. Ja kui keegi veel minusugune püssipaugu kartja on (kusjuures ma kardan ainult teiste tehtud pauku, ma võin ise lasketiirus ilma igasuguse probleemita püssi kõmmutamas), siis need lasud polnud ka üldse hirmsad. Kuigi paugutati palju ja kohati hakkas mul seal looduse keskel viibides kohalikest loomadest, lindudest ja inimestest kahju, et nad mitmeid õhtuid järjest seda paugutamist peavad kuulma, siis polnud asi üldse nii hull. Mingi hetk kui sain aru, et rohkem pauku enam ei tehta, siis tundus, et tegelikult oli kõik isegi liiga rahumeelne ja oleks ikka võinud rohkem märulit ja pauku olla. Üleüldse tundus mulle, et lugu sai kuidagi liiga kiire lõpu ja ma oleks veidi veel tahtnud kogu seda metsavendluse temaatikat vaadata. Ilmselgelt oli tegemist hea asjaga, et see nii kiiresti otsa sai.

Näitlejatest olen juba põgusalt rääkinud, aga räägin veidi veel. Nagu ma postituse alguses ütlesin, siis üks põhjus teatrisse minekuks olidki just näitlejad ja ma ei pidanud neis pettuma (aga tegelikult ma teadsin seda juba ette). Kuigi lavastuses teevad kaasa nii kutselised kui ka harrastusnäitlejad, on kaasa tegevad harrastusnäitlejad juba nii pikalt teatriga tegelenud, et tegelikult kutsuksin mina ka neid kutselisteks näitlejateks. Ja seda on tunda, et kõik kes trupis kaasa teevad on suurte kogemustega, sest minu meelest polnud trupis mitte ühtegi nõrka lüli ja ma nautisin iga laval viibiva näitleja esitust täiel rinnal. Jah, oma lemmikutel hoidsin veidi rohkem silma peal, aga ma ei saa kuidagi öelda, et keegi nüüd tegi teistest parema osatäitmise. Siinkohal peab ilmselt tänama lavastaja Kristo Tootsi, kes on truppi kutsunud nii õiged inimesed ja neile andnud rollid, mis sobivad neile nagu rusikas silmaauku (kui nii tohib öelda).

Näiteks Margo Mitt Jessukesena oli minu meelest täpselt selline nagu ta oleks otse mõnelt humoorikalt altarimaalilt maha astunud ehtne Jeesus. Ja metsavendi kehastanud Tarmo Tagamets, Karel Käos, Kristjan Häggblom, Renee Trei, Ülo Needo ja Margo Mitt olid ehtsad metsavennad ning neid vaadates sain aru, et metsavennad olid väga erinevas vanuses ja elukogemusega. Sõduritest kõige enam paistis siiski silma kõrgemat ülemust kehastanud Alo Kurvits, sest tema sai kehastada purjus vene sõdurit ja olgem ausad, eestlasi ajavad alati etendustes purjus vene sõdurid naerma. Teised kaks sõdurit (Henrik Lainvoo ja Martin Tikk) olid pigem vaiksed korralduste täitjad, kuigi Lainvoo kehastatud sõdur oli vahel sellise kurja pilguga, et sellise sõduriga mina küll kokku saada ei tahaks. Ülle Sillamäe kehastatud Harakat ja Anne-Mai Tevahi kehastatud murueide tütart sai juba mainitud. Ma kujutan ette, et Tevahi kehastatud murueide tütart metsa all silkamas nähes tahtis nii mõnigi mees publikust näha samasugust unenägu murueide tütrest nagu Juhan seda nägi. Ja tema hüüe „Metsamees“ heliseb mul siiani kõrvus koos Haraka lausutud mantraga „Vares vaak, kägu kuuk“ (seda raudselt kirjutatakse võro keeles teisiti, aga ma pole selles võro keeles kirjutamises kõige osavam).

Peaosades olid Margus Jaanovits, kes kehastas metsavendade pealikku Juhanit ning Kaia Skoblov, kes kehastas Juhani naist Ainot. Jällegi sai eespool mainitud, et Jaanovits on hea karakternäitleja ja eelkõige tuli tema karkaternäitleja oskus välja just murueide tütre ning Jeesusega kohtumise humoorikates stseenides. Kuigi muul ajal oli tema osatäitmine ka väga nauditav. Skoblovi pole ma väga palju teatrilavadel näinud, aga enamasti olengi ma teda näinud lavastustes, kus tema kehastada on kanged taluperenaised, kes peavad rasketes oludes toime tulema. Mõnes mõttes ei erinenud ka Aino roll väga palju sellest, kuigi siin oli põhirõhk meestel ja seda kuidas Aino üksinda kodus hakkama pidi saama ning Vene sõdurite piinamist taluma, väga palju ei näidatud. Eks see oli rohkem tingitud ka lavastuse ülesehitusest, et raskusi mitte väga palju näidata. Vähemalt mulle jättis lavastus kokkuvõttes rindu helge ja kerge tunde ning mu hing polnud haige, et eestlased on nii rasket elu pidanud elama. Ilmselt see on jälle autorite teene, et tekst mõjus pigem humoorika ja kergena kui raske ja masendavana. Või siis tundus lugu just selle armastusloo ilusa lõpu pärast (vabandust, et nüüd lõpu ette ära rääkisin) veidi ilusam, kui ta tegelikkuses oli.

Igatahes kokkuvõttes mulle lavastus väga meeldis ja ma läheksin seda iga kell uuesti vaatama. Vaieldamatult minu selle suve parim teatrielamus (vähemalt kogu juuni jooksul). Lisaboonusena tooksin välja lavastuses kõlava muusika ja laulud. Kohati läksid metsavennad väga ülemeelikuks ja hakkasid rahvalikke laule esitama. Lavastuses teevad metsavendadena kaasa mitmed laulvad näitlejad (eelkõige Margo Mitt ja Kristjan Häggblom), kelle laulu ning pillimängu saatel oleks võinud keset etendust tõelise simmani lahti lüüa. See elav muusika, ja veel rahvalik muusika, andis minu meelest lavastusele eriliselt meeldejääva emotsiooni lisaks. Vähemalt minul võttis jala tatsuma ja kui sõnu oleks teadnud, oleks ilmselt kaasa ka laulunud. Mina sain esietenduse lõppedes lisaemotsioonid, mida teistel etendustel enam saada ei õnnestu. Nimelt olid esietendusel kohal ka Eesti Endiste Metsavendade Liidu esindajad (häbiga pean tunnistama, et ma isegi polnud varem sellisest liidust kuulnud), kes kogu trupile andsid üle tänukirjad ja väikesed rinnamärgid teema kajastamise eest. See oli selline pidulik ja ootamatu hetk, mida oodata ei osanud ja seetõttu tegi etenduse minu jaoks veelgi meeldejäävamaks ning ühtlasi näitas, et tegemist on olulise teemaga.

Igatahes soovitan kõigil lavastust vaatama minna, kui vähegi võimalust on ja võro keelest aru saate. Nagu ma ütlesin, siis tegelikult pole lavastuse temaatika üldse nii keeruline kui arvata võib ja midagi endale meelepärast leiab nii märuli, romantika kui ka muinasjutu armastaja. Ahjaa, lisaks muusikale on hea boonus ka see, et enne etendust ning vaheajal saab teatripiletiga külastada ka Karilatsi Vabaõhumuuseumi väliala ning osta kohaliku Postitee kauplejate kraami. Seega ühe pileti eest saab nautida nii laata, muuseumi külastust kui ka teatrietendust. Minu meelest igati kasulik tehing, sest lavastus on tõeline elamus, mitte kiirelt kokku klopsitud suvetuur, mida igal võimalikul laululaval suure kasumi nimel tehakse.

 

Autorid: Jan Rahman ja Aapo Ilves

Lavastaja: Kristo Toots

Lavastaja assistent: Kristin Kooskora

Laulusõnad: Aapo Ilves

Muusika: Erki Meister 

Lava- ja kostüümikunstnik: Maarja Meeru (Vanemuine)

Koreograaf: Andre Laine

Lavavõitlus: Kaire Russ

Heli- ja muusikaline kujundus: Kristjan Häggblom (Vanemuine) ja Renee Trei

Heli- ja valgustehnikud: Martin Meelandi, Mathias Meelandi

Osades:

Kaia Skoblov – Aino

Margus Jaanovits – Juhan

Tarmo Tagamets – Ants

Margo Mitt – Väiku Piitre; Jessuke

Alo Kurvits – Ivan

Karel Käos – Mihkli

Kristjan Häggblom – Harri

Renee Trei – Piitre

Ülo Needo – Vello

Martin Tikk – Vassili

Anne-Mai Tevahi – Murueide tütar; neiokõnõ

Ülle Sillamäe – Harakas

Henrik Lainvoo – sõdur

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab Miksteatri koduleheküljelt

Loe edasi