16/06/2021

Raamid

 14.06.2021 Viljandi Seasaare Teatris

Foto Pärit seasaare Teatri Facebooki leheküljelt

Teate, mis mulle selle blogi juures siin kõige rohkem meeldib? See, et see on minu oma ja ma võin kirjutada täpselt nendest asjadest, millest ma tahan ja millal ma tahan.

Näiteks õpetatakse meile koolis, et kontrolletenduse põhjal arvustust kirjutada ei tohi. Ja ilmselt pole keegi väga näinud, et teatrikriitikud harrastusteatrite tegemisi kajastaksid. Mitte, et ma end teatrikriitikuks peaksin, aga siiski... Sel korral kirjutan oma mõtetest harrastusteatri lavastuse kohta kontrolletenduse põhjal. Ja seda ainult seepärast, et mul on siin blogis vaba voli seda teha. Olgem ausad, tegelikult on lavastaja luba ka olemas kontrolletenduse põhjal oma mõtetest kirjutada. Siiski ma igaks juhuks rõhutan veel üle, et tegemist pole arvustusega, vaid puhtalt minu mõtete ja arvamustega ning pigem on tegemist erijuhtumiga. Enamasti ikkagi kirjutan etenduste põhjal oma postitusi.

Esmalt pean mainima, et mulle meeldis "Raamid" kordades rohkem, kui eelmisel õhtul Jõgeval nähtud "Ja kui nad surnud ei ole...". Mainisin seda ainult selleks, et natukene vähendada seda arvamust, et harrastusteatrid teevad halba tööd ja ühel tõelisel teatrihuvilisel ei sobi harrastusteatrite tegemisi vaatamas käia. Seega on mul praegu tõeliselt hea võimalus julgustada kõiki 18., 19. või 30. juunil (ja loodetavasti ka edaspidi) Viljandi Seasaare Teatrisse minema. Võin käsi südamel vanduda, et saate parema elamuse, kui nii mõnestki kutselisest teatrist. Mulle isiklikult meeldiks muidugi väga, kui inimesed rohkem ka harrastusteatreid külastaksid. Kahjuks olen ma ka enda tutvusringkonnast kuulnud palju seda suhtumist, et „ah mis teater see harrastusteater ikka on“. Minu meelest teevad teinekord asjaarmastajad asju professionaalidest tunduvalt paremini, sest neil on südamest tulev soov seda teha, samal ajal kui professionaal saab palka ja tunneb, et tal on kohustus oma tööd teha. Aga see oli lihtsalt väikene kõrvalepõige.

Minu poolne hea soovitus on taskurätt teatrisse kaasa võtta, sest lugu iseenesest on kurb ja silmad muutuvad kergesti märjaks. Kuigi ma üritasin sel korral äärmiselt tubli olla ja mitte vesistama hakata. Kaasas olnud sõbranna vesistas sel korral minu eest. Kusjuures see sõbranna pole üldse nii märgade silmadega kui mina, seega see, et tema silmad märjaks muutusid on päris kõva näitaja. Üheks põhjuseks, miks lugu nii südamesse poeb, on kindlasti see, et see teema puudutab paljusid meist väga lähedalt ja isiklikult. Loo keskmes on üks pealtnäha tavaline perekond - ema, isa ja nende täiskasvanud tütar. Tegelikult on tegemist väga kurva perekonnadraamaga. Emal on mingisugune haigus, mille nime meile ei öelda kuid meie sõbrannaga tarkade tervishoiutöötajatena nimetasime  selle aju degeneratiivseks haiguseks. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et inimese aju on kaotanud oma normaalse funktsioneerimisoskuse ja inimene muutub lolliks. Aga nüüd ma kaldusin jälle teemast kõrvale. „Raamide“ ema ei räägi enam ja vajab jälgimist ning hoolt 24/7. Kusjuures tegemist pole üldse vana inimesega. Seda traagilisemalt lugu mõjub, sest ühiskonnas ollakse veidi rohkem harjunud sellega, et eakad inimesed on need, kes haigestuvad ja keda siis lähedased põetama peavad hakkama. Mida teha aga siis, kui sul on olemas ema/abikaasa, kes väliselt näeb välja justkui see inimene, keda sa armastad ja tunned, kuid kes ei anna kuidagi märku, et ta sinust sõnadest aru saab või annab sulle kuidagigi märku, et ka tema armastab sind jätkuvalt. Üksnes selgematel hetkedel küsib sinult: "Kes sa oled?". 

Mis toimub selle mehe peas, kes ei kuule õhtul töölt koju tulles, kuidas tema armastatud naine talle armastust avaldab või temaga näägutab, sest mees on mõne üleliigse napsu võtnud? Kas tütar peaks kodust välja kolima, jättes ema päevaseks ajaks omapead, et iseenda perekond luua? Kuidas käituda, kui sa ei tea, kas sinu armastatud inimene ei saa enda tundeid väljendada ja sa ei tea mida ta mõtleb ja tunneb? Nii ongi isa ja tütar dilemma ees, kas jätta ema koju, sest ta on ju ikkagi nende pereliige ja on seni nende eest hoolitsenud ja nüüd on isa ja tütre kord ema eest hoolitseda, sest nad ju armastavad teda. Või oleks õigem ema panna hooldekodusse, sest seal on väljaõppinud töötajad ja turvaline keskkond kus ema saaks rahus teiste omasuguste hulgas olla. Samal ajal saaks tütar ema hoolitsemise asemel endale oma pere luua ja isast saaks vanaisa, et ta saaks jälle elust rõõmu tunda. Iseasi on see, kas seda tahavad nemad, või on see ühiskonna surve?

Kahjuks oma töös näen väga tihti, et enda lähedasi ei taheta hooldekodusse panna, sest mida teised arvavad? Äkki nad arvavad, et ma enam ei armasta ja ei hooli enda lähedasest, kui ma ta hooldekodusse panen, kuigi võiksin teda kodus ise hooldada. Samas kui lähedane on suuteline ise liikuma ja ehk ka mõningal määral enda eest ise hoolitsema, leidub ikka keegi, kes arvustab seda, miks selline inimene hooldekodusse pandi, sest ta ju liigub ise ja saab ise söönuks ja riidesse pandud ehk võiks kodus edasi elada ja toimetada. Tegelikult ei saa mitte keegi kõrvalt vaadates neid otsuseid arvustada, sest üks asi on see, mida me teistele välja näitame ja teine on see, mida me enda sisimas tahame ja õigeks peame. Just nendest rasketest heitlustest räägitakse ka "Raamides". 

Seega pole tegemist mitte eriti meeldiva teemaga. Samas on näitlejad nii soojad ja siirad, et teatrisaalist pole võimalik masendusega lahkuda. Ma tahaks eriliselt kiita Reet Raudseppa, kes mängis üli hästi haiget ema. Ma küll ei tea, millega ta muidu tegeleb, äkki ta töötab samuti haiglas ja on selliseid inimesi liigagi palju näinud. Aga te vaadake kasvõi seda jala hoidmist postituse päisepildil. Enam täpsemalt ei saagi selliseid inimesi kujutada. Mul oli igatahes väga mitmeid deja vu hetki kui ma sellist ema laval nägin. Kahjuks pole pildilt võimalik seda tühja pilku Raudsepa silmades edasi anda. See oli ka väga täpselt tabatud. Ma tahaks öelda, et Raudsepa haige ema oli üle paisutatud, aga kahjuks just sellised need inimesed ongi. Kusjuures kutseliste näitlejate puhul olen ma täheldanud, et nad kipuvad haigeid või eriliste tunnustega tegelaskujusid üle mängima, mis minu meelest ei mõju kunagi hästi. Eriti tahaks kiita Reet Raudseppa selle eest, ema vaev ja segadus olid edasi antud praktiliselt ilma sõnadeta. Sõnadesse on veidi kergem emotsioone põimida, aga kui sul on terve tunni jooksul vaja öelda mõned üksikud laused, siis on tegelaskuju loomine palju keerulisem. Ja Reet Raudsepp sai sellega suurepäraselt hakkama. Need mõned laused, mis tal öelda olid, olid väga täpselt kaalutud ja andsid edasi kogu seda ahastust, mida ema oma haigusega kaasnevalt tundis.

Pikaajalisematele blogilugejatele pole ilmselt üllatus, et Anne-Mai Tevahi on mulle ammu silma jäänud. Ka sel korral pole mul tema kohta midagi halba öelda. Võib-olla jäi tema kehastatud tütar minu jaoks veidi liiga lapselikuks. Kuigi see lapselikkus tekkis mul seoses sellega, et Anne-Mai olemus jätabki temast hästi õrna ja unistava loomuga inimese mulje ja see kandus minu meelest ka tema kehastatud tütresse edasi. Ma ausalt öeldes ei kujuta teda väga ette karmi olekuga mässavat tütart kehastamas. Kuid just mingit mässumeelsust oleksin ma näha tahtnud. Minu jaoks mõjus see liigne unistamine veidi ebaloomulikult. Samas unistas ta enamasti emaga kahekesi olles ja selline unistamine võis väljendada ka igatsust oma endise ema järgi. Ma oleksin tütrelt oodanud natukene rohkem vabaduse ihalust, sest temal oli terve elu ees. Ükskõik kui väga tütar oma ema ei armastanud, siis armastusest vihkamiseni on ainult üks samm ja tegelikult käib kõikidel omastehooldajatel vähemalt korra peast läbi see mõte, et ma enam ei jaksa ja tahaks normaalset elu elada. Hoopis isa oli see, kes tütrele ütles, et ta peaks enda elu peale mõtlema, mitte 24/7 ema eest hoolitsema. Praegu oli ainus märk tütre vabaduse ihalusest õhupall kui vabaduse sümbol. Tütar meenutas emaga koos seda, kuidas nad akna taga lendavaid õhupalle vaatasid ning etenduse lõpus vaatasid nad isaga aknast mööduvaid õhupalle ja vaidlesid nende värvide üle. Siiski minu jaoks jäi sõnalisest vabaduse ihalusest väheks ja ma oleks seda vabaduse ihalust ka tegudes rohkem näha tahtnud. Kasvõi sekundiline kõhklus, enne kui tütar läheb järjekordselt ohtlikul rõdul olevat ema tuppa tagasi tooma.

Jaanus Kukk isana jättis mulle ka veidi leebe mulje. Eriti selles stseenis, kus isa tuli väidetavalt napsisena koju. Kui sellest poleks juttu olnud, siis ma poleks arugi saanud, et isa purjus on. Kuigi purjus ja vägivaldne isa oleks vist loo mõttes veidi liig olnud, kuid tekstist sain ma justkui aru, et kui isa purjus on, siis ta on veidi ettearvamatum. Seega oleksin ma stseenis, kus isa töölt koju saabub, oodanud Kukelt veidi rohkem äkilisust, mis tütre võpatama ja eemale tõmbuma paneb. Üldiselt sobisid näitlejad omavahel hästi kokku ja kõik said oma osatäitmistega hästi hakkama ning olid orgaanilised. Minu meelest kõige hullem vaatepilt on see, kui oma osatäitmist tehakse hästi punnitatult ja püüdlikult ning siis kaob ka näitlejate omavaheline orgaanilisus ära. Trio koosseisus Raudsepp, Tevahi ja Kukk olid väga nauditavad vaadata ja mul ei tekkinud kordagi mõtet, et keegi neist oleks üleliigne või mõni tegelane võiks veel juures olla. Mis kõige tähtsam, mul ei olnud kordagi igav.

Lavakujunduse seisukohast oli geniaalne lahendus maalriteibiga põrandale korteri plaani maha märkimine. Toimis väga hästi ja ma imestan, et ma pole sellist lahendust varem teatris nägema juhtunud. Esimene mõte oli mul küll, et nad teevad endale mingeid raame, kuid hiljem sain aru, et tegelikult märgiti maha erinevad toad, kus tegelased said siis vajadusel üksinda olla. Otse lava tagaseinas oli suur fooliumpaberist peegli moodi ruut, millelt sai tegelaste varjusid jälgida, kuid mulle külje peale need varjud väga mõju ei avaldanud. Ilmselt otse selle nn „peegli“ vastas istudes oleks sellest efektist paremini aru saanud. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et ma olin süžeesse nii süvenenud, et ega minu jaoks väga muud maailma ei eksisteerinudki ja seepärast ma lavakujunduse kohta midagi väga öelda ei oskagi. Natukene ikka jälgisin näitlejate liikumist ka, aga just seda keskkonda ma väga tähele ei pannud. Välja arvatud valge laud koos kolme punase taburetiga. Mul on emal köögis samasugused taburetid ja laud, seega tundus kogu lugu veelgi intiimsem, sest ma seostasingi seda koduga ja ei süvenenud väga sellesse, mis ümberringi toimus. Muidugi läks osa energiast ka sellele, et mitte väga pisardama hakata.

Näitlejatehnilisest aspektist vaadates meeldis mulle lisaks Reet Raudsepa ema kehastamisele kõige rohkem stseen kus isa ja tütar omavahel võitlevad. Kusjuures võitlus polnud klassikaline kaklemine, kuigi koosnes kaklemise elementidest. Kõik elemendid olid aegluubis ja graatsiliselt täpsete liigutustena välja toodud ning stseen näitas ikkagi seda kuidas isa ja tütar omavahel karvupidi kokku lähevad, kuid see ei mõjunud klassikalise füüsilise vägivallana. Need minutid kus Anne-Mai Tevahi ja Jaanus Kukk niimoodi muusika saatel ümber laua liikusid, olid minu meelest eriti vajalikud selleks, et kogu seni nähtud ja kuuldud info endast läbi lasta ning natukene pisaratega võitlemisest taastuda. Sel hetkel ei pidanud süvenema nii olulistesse sõnadesse, vaid sai lihtsalt vaadata liikumist, mis oli kogu etenduse tempost palju aeglasem.

Lõpetuseks tahaksin jõuda sinna, millest ma alustasin. Ärge kartke harrastusteatrite lavastusi, sest need võivad teile väga ägedaid elamusi pakkuda. Ja ma ei väida seda ainult selle ühe lavastuse põhjal, vaid minu harrastusteatri vaatamise kogemused on juba päris pikaajalised.

Kuigi ma just mõtlesin sellele, et äkki ma pole väga objektiivne, sest see teema puudutab mind tööalaselt palju ja äkki seepärast tundus see teema (ja sellega koos ka kogu lavastus tervikuna) mulle nii huvitavana. Sisuliselt tegelen ma nende teemadega töö juures igapäevaselt ja seega on need probleemid mulle vägagi tuttavad. Siiski jään ma sellele kindlaks, et Janno Puusepp oskab hästi kirjutada ja ilmselgelt on tal enda kirjutatud tekste lavastades ka väga konkreetne visioon silme ees, milline peab lõpptulemus välja nägema. Ilmselt see on ka üks tema lavastuste edu võtmetest. Ja mis seal salata, suurem enamus harrastusteatri lavastustest, mis mulle positiivseid emotsioone on pakkunud, on just Janno Puusepa kirjutatud ja/või lavastatud. Teine pool on Lutsu Teatri lavastused J

 

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp

Osades:

Reet Raudsepp - ema

Anne-Mai Tevahi - tütar

Jaanus Kukk - isa

 

Pileteid saab osta SIIT

15/06/2021

Ja kui nad surnud ei ole...

 13. juunil 2021 Jõgeva Kultuurikeskuses

Foto pärit MTÜ Tähetund Facebooki lehelt

Mina ei tea, kuidas teiega lood on, aga mina eelistan kui suvelavastused on tavapärasest veidi rohkem meelelahutuslikud, kuid seal on siiski ka mingi sisu, mis sind mõtlema paneb. Siiski päris labane ("maha ja taha" stiilis naljadega) komöödia pole ka päris minu jaoks. Seega võib öelda, et mulle meeldib kuldne kesktee, kus saab nalja ja naeru, kuid leidub ka tõsisemat sisu, mille üle järele mõelda. 

Eks me kõik ole oma elus palju unistanud. Kindlasti mäletavad kõik seda, kuidas nad unistasid sellest, kelleks nad suurena saada tahavad. Aga unistusi on meil ka täiskasvanuna palju. Aitavad ju meie unistustele kaasa ka tänapäevased töökuulutused, kus palutakse kirjutada milline on sinu visioon seoses töökoha arenguga näiteks viie või kümne aasta pärast. Pole seegi ju midagi muud kui unistamine. Sarnaselt nendele näidetele räägib ka raadiajakirjanik Märt Treieri esiknäidend unistustest. Hobihelilooja Aaro soovib senise koorilaulja ameti asemel hakata heliloojaks, kelle heliteostest kõik vaimustuses oleksid. Selleks, et oma soovi täita, on ta nõus tegema ükskõik mida. Kuni ühel päeval kohtub Aaro Suure Valijaga, kes on nõus tema unistuse täitma. Siiski ei lähe kõik nii libedalt Nagu Aaro lootnud oli.

Kusjuures Piletilevist sisututvustust lugedes ei tundunud lugu mulle üldse nii suure väljamõeldisena ja seega oli mul suur huvi, et kuidas unistustes elamine ja unistuste täitumine siis reaalsuses toimuvad. Nii muinasjutulikku ja kujundlikku lähenemist poleks ma ka parima tahtmise juures osanud ette kujutada. Sisuliselt oligi tegemist puhta fantaasiaga, milles üheks peategelaseks Kurat isiklikult. Vot mulle selline fantaasiamaailm peale ei läinud. Ja seega ei jätnud ka kogu lavastustervik minusse eriti suurt emotsiooni. Kui just seda emotsiooniks mitte lugeda, et ma lugesin minuteid, millal etendus läbi saaks. Kui sisu oleks olnud veidi rohkem elulisem, oleks kindlasti tegemist olnud väga hea lavastusega. Muidugi võivad ka kõik fantaasiakirjanduse austajad nüüd mulle vastu vaielda, et tegemist oli suurepärase tekstiga.

Kui tekst süžee kõrvale jätta, siis näitlejad ja etenduspaiga valik olid väga nauditavad. Etendus ise leidis aset Jõgeva Kultuurikeskuse laval. Publik sai eesriide taga olevale lavale siseneda neid samu treppe pidi, kust tavaliselt sisenevad näitlejad. Kui lavastuse konteksti arvestada, siis mõjus see täpselt nii, et kogu publik on näitlejad, kes mängivad siin elus ainult neile määratud rolli. Samas oli piiratud lavaruum piisavalt väike, et tekitada intiimne õhkkond. Samas ilmselt suures avaras saalis poleks ühe mehe meeleheitlik soov tuntuks saada nii hästi esile tulnud. Kogu seda Aaro ängistust ja Suure Valija võimu oli publikul võimalik iga oma keharakuga tunnetada.

Kui näitlejatest rääkida, siis kõige rohkem meeldis mulle Maarius Pärn Suure Valijana. Alguses ei saanud ma aru miks Pärna tegelaskuju nii imelikult räägib, sest ta tundus olevat täiesti tavaline rongi ootav meesterahvas. Mida rohkem ta rääkis, seda ebameeldivamaks tema tegelaskuju minu jaoks muutus. Lõpuks siis hakkas selguma, kes see salapärane rongi ootav meesterahvas tegelikult on ja siis sain ma ka aru, miks see meesterahvas mulle nii ebasümpaatne oli. Pärn tegi rolli lihtsalt nii geniaalselt hästi, et tema tegelaskuju olemus jõudis mu keharakkudele kohale ennem, kui mu teadvusele. Kõik tema peenelt välja mõõdetud hüpped, käeliigutused ja hiilivad sammud olid filigraanselt kuratlikud. Ma pole tõsiselt ühtegi nii head Kuradit varem lavalaudadel näinud. Kohati tundus mulle, et Pärna roll oli nii suur ja nii täpselt välja joonistatud, et teisi tegelasi polekski vaja olnud. Ta oleks üksinda saanud suurepäraselt näidata, kuidas ühte väikest inimest mõjutada. 

Siiski pean möönma, et Meelis Põdersoo kehastatud Aaro oli vajalik tööriist Suurele Valijale ja nii poleks ilma Põdersoota Pärna hiilgus kaduma läinud. Kahtlemata jäi Põdersoo sel korral Pärna varju, kuid ilmselt oligi sellega nii arvestatud, kui rolle laiali jagati. Minu jaoks jäi Aaro natukene igavaks ja üheplaaniliseks, oleksin rohkem emotsioone tahtnud näha. Samas ilmselt see oligi taotluslik, et tegemist on ühe saamatu tossikesega, kellest saab temast üle olevate olevuste mängukann. 

Samuti jäid minu jaoks arusaamatuks ka Aaro sõbrad Siim (Martin Kõiv) ja Harald (Mihkel Kabel). Minu meelest oleks nende asemel võinud Aaro ka täiesti vabalt üksinda rääkida ja ta oleks saanud selle sama emotsiooni ja teabe publikule edastada. Mul oli isegi Kõivust ja Kabelist kahju, et nad pidid tulema lavale, seal lihtsalt istuma ja mingi kana üle jaurama. Samas etenduse lõpus olid Kabeli ja Kõivu kehastatud Schubert ja Tšaikovski ühed kogu etenduse vaatamist väärivatest stseenidest. Veidi tudiseva kehahoiakuga põrguisanda hirmu all järgmist heliteost kirjutavad heliloojad olid igati nauditav ja koomiline vaatepilt. Kindlasti aitasid kaasa ka valged barokk-stiilis parukad ja pikad mustad talaarid, kuid ilma miimika ja kehahoiakuta oleks ainult talaarist ja parukast väheks jäänud. Siiski peab kõikidele näitlejatele au andma selle eest, et teksti edastasid nad äärmiselt selgelt. Kui sageli on mul teatris olles kahtlus, et mu kõrvakuulmine on halb, sest sõnadest ei saa aru, siis sel korral oleks vist isegi kurt kõikidest sõnadest suurepäraselt aru saanud.

Üleüldse tundus mulle, et etenduse viimased 10 minutit olid kõige huvitavamad. Eriti meeldis mulle stseen, kus eesriie eest tõmmati ja publikul avanes võimalus näha tühja saali. Saal oli täis suitsu ja punast valgust ning saali tagant otsast lähenes lavale kohevas mustas pitsseelikus ja kung fu isanda maski kandev Suur Valija. Samal ajal oli näha, kuidas laval olevad kaks heliloojat läksid läheneva põrguisanda peale silmnähtavalt endast välja. Kui sellele stseenile peaks nime panema, siis selle stseeni nimi võiks olla: "Põrguväravad avanesid ja Kurat laskus maa pealt põrgusse." Sisuliselt võtab see lause kogu stseeni olemuse kokku ja rohkem polegi midagi öelda.

Lisaks sellele stseenile jäi mulle etendusest meelde stseen, kus Siim ja Harald soovisid Aaro lukustatud kapist tema heliteoseid kätte saada. Stseen algas väikese rüselusega, mis läks sujuvalt edasi "Tõmba Jüri" tantsu imiteerimiseks. Minu jaoks oli tegemist meeldiva üllatusega, sest eelnevalt oli kogu laval toimuv minu jaoks üks liiga ulmeline fantaasia olnud. Tants tõi mind tagasi reaalsusesse, sest see pole fantaasia, vaid reaalses maailmas eksisteeriv tants. Lisaks sai aju sel ajal pidevast filosofeerimisest puhata. 

Nagu ma ütlesin, siis inimesed ja nende maitsed on erinevad. Mulle kõnealune lavastus ei meeldinud, kuid iga asja jaoks on olemas oma publik. Ma usun, et kuna tegijad on kõik suuresti Jõgevamaaga seotud, siis kohalikele inimestele avaldab lavastus hoopis teistsugust mõju, kui mulle, kes ma pole Jõgevamaaga kuidagi seotud. Kui enamasti on suvelavastused pigem nali ja naer, siis tasub olla õnnelik, et ka täiesti teistsugust teatrit armastavatele inimestele on lavastusi olemas.

 

Autor ja lavastaja: Märt Treier

Valguskunstnik: Karel Kansvein

Muusikaline kujundaja: Villem Rootalu

Koreograaf: Kristjan Rohioja

Kostümeerija ja rekvisiitor: Eda Orupõld

Osades:

Meelis Põdersoo - Aaro

Martin Kõiv - Siim

Mihkel Kabel - Harald

Maarius Pärn - Suur Valija


Pileteid saab osta SIIT

12/06/2021

Eesti esimene lõõtsamuusikal "Lõõtsajumal"

 10. juunil 2021 Lutsu külaplatsil Põlvamaal

Foto: Riho Semm

Ma üldse ei imesta, kui inimesed üle Eestimaa pole Lutsu Teatrist midagi kuulnud. Küll aga imestan ma tõsiselt siis, kui Põlvamaal peaks leiduma inimest, kes pole Lutsu Teatrist midagi kuulnud, sest suvi Põlvamaal tähendab seda, et mitmel õhtul kogu suve jooksul kogunevad Põlvamaa inimesed Lutsu külaplatsile teatrisse. Eks tulijaid ole kaugemaltki, kuid valdav enamus on siiski põlvamaalased. Kes kord juba sinna külaplatsile teatrit nägema on juhtunud, leiab sinna tee ka edaspidi. Eks on ka põhjust, sest Lutsu Teatri seitsme hooaja jooksul on Lutsu külas igasugu ennenägematuid asju nägema juhtutud. Küll visatakse seal lennukist salaagente alla, küll laulavad seal ooperiartistid ja Anne Veski, pauguvad püssid ning mürisevad mootorid. Seega ei imesta ilmselt keegi, kes varem Lutsu Teatris on käinud, et Eesti esimene lõõtsamuusikal leiab samuti aset just Lutsu külas. Nii pole üldse imekspandav, et mind Lutsu Teatri ja samanimelise küla poole tõmbab. Kui lisada siia veel tõsiasi, et mu esivanemate juured pärinevad sellest samast külast, siis on igati arusaadav, et minu (teatri)suvi peab algama justnimelt Lutsu külaplatsil.

„Lõõtsajumal“ räägib Põlvamaal sündinud lõõtsamängijast Karl Kikasest, kuid tegemist pole ainult ühe inimese elulooga, vaid terve Eesti ajalooga. Nagu ütleb autor Ivo Parbus ise: „Kikas sündis tsaariaja lõpul, sirgus pillivirtuoosiks Eesti Vabariigis, tundis suure sõja ängistavat puudutust, koges küüditamisaastate valu ning kolhoosiaja tõusu ja langust, jõudes veel ära näha Eesti taasiseseisvumise.“ Nii polegi midagi imestada, et õhtu jooksul saab kogeda väga erinevaid emotsioone. Võiks isegi öelda, et lavastus testib seda, kas sa oled tõeline eestlane või mitte. Kui stseen, kus perekond koos väikeste lastega veoatuto kasti aetakse ja Siberisse küüsitatakse, pisarad silmanurka toob, siis saad kindel olla, et sinus voolab tõelise eestlase veri. See stseen võttis paljudel silma märjaks. Mina oma väga märjal kohal asuvate silmadega veetsin suurema osa teisest vaatusest pisaraid tagasi hoides. Siit soovitus kõikidele minusugustele – võtke päikeseprillid kaasa ja hoidke neid ka siis ees, kui päike juba loojunud on, et pisaraid varjata.

Ärgem unustagem, et tegemist oli siiski lõõtsamuusikaliga. Kuna ma pole veel ühtegi kurba muusikali näinud, siis pole ka „Lõõtsajumal“ erand ja kostitab publikut naeru, kaasahaarava muusika ning lauludega. Nii saavad inimesed kurbadele hetkedele kohe jälle naerust ja muusikast kosutust. Kohati olid muusikalised vahepalad nii kaasahaaravad, et teatrietendusest oli saanud eestlaste suur lemmik – laulupidu. Kusjuures see pole mingisugune kunstiline liialdus vaid publik tõesõna laulis kaasa. Ja kui korraga on laval terve lõõtsaorkester, siis pole midagi imestada, et lõpuks kasvas etendusest välja ehtne külasimman. Mina igatahes hakkasin etenduse jooksul küll uskuma, et Karl Kikas oli lõõtsajumal. Lavastuses mainitakse korduvalt, et Kikase pillimäng suutis kõik tantsima ja armuma panna. Kõik, kes mind veidi rohkem tunnevad, teavad et ma ei armasta üldse tantsimist. Minu jaoks pole üldse probleem ihuüksinda nurgas istuda, kui teised tantsivad. Aga sel korral oli mul rahulikult paigal istumisega probleeme, sest nii kui lõõts(ad) mängima hakkasid, hakkasid minu jalad tatsuma ja tekkis tahtmine jalga keerutama minna. Täiesti müstika. Õnneks sain jalakeerutamise asemel kõvasti ja valesti mõningaid laule kaasa laulda. Siinkohal tuleb mul tänada enda mammat, kes mulle lapsepõlves neid laule õpetas, või keda ma olen kuulnud neid laule laulmas, ja tänu sellele tulid „Mu latsõpõlvõ Võromaa“ sõnad nagu iseenesest mu huulile. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et sellist ühtekuuluvustunnet nagu ma Lutsu Teatris sel korral kogesin, olen ma varem ainult laulupeol kogenud. Juba selle emotsiooni pärast tasub teatrisse minna. Muidugi leiab ikka muud ka mille pärast teatrisse minna.

Kindlasti on ühtekuuluvustunde tekkimises oluline osa ka näitlejatel. Nii palju kui ma enda ümber istujaid kuulsin, siis kõik teadsid kedagi trupist. Ja see teeb minu meelest lavastuse kuidagi rohkem „omaks“. Kui mõnda enda isiklikku tuttavat näitlejate hulgas ei olnud, siis Lutsu Teatri ustavale publikule olid varasematest lavastustest tuttavad sellised nimed nagu Aveli Asber, Manivald Paulson, Helje Põvvat, Uno Nagelmaa jt, kes justnimelt läbi varasemate lavastuste on publikule tuttavaks ja omaseks saanud. Mulle tundub, et lisaks teatri produtsendile Janno Rüütlele ongi nemad suuresti need nimed, mis inimestele Lutsu Teatriga seostuvad. Minu jaoks oli eelnimatatutest kõige suuremaks üllatuseks Manivald Paulson, keda ma siiani olen näinud pigem külajoodikust ullikese rollides. Sel korral oli tema kehastada Hüüri talu peremees Alleks, kes polnud küll päris tõsine maamees, kuid vähemalt polnud ta pudeliga ringi käiv külatola. Teised eespool toodutest kehastasid sel korral sarnaseid tüpaaže, keda nad varasemates lavastustes on kehastanud ja see tekitaski veidi seda tuttavat äratundmist. Eriti tekkis mul deja vu hetk siis, kui Uno Nagelmaa ilmus komissarina välja täpselt samas mundris, millega ta „Rummu Jüri ehk Tamasseri rauad“ mängis. Nagu oleks kohtunud vana tuttavaga, keda pole mitu suve näinud.

Muidugi leidub näitlejate hulgas ka uusi tegijaid ja üllatusi. Minu kõige suuremaks üllatajaks oli peaosalist Karl Kikast mänginud Ants Järv. Seda, et ta oskab lõõtsa mängida ja laulda, ma muidugi teadsin, aga see et just tema kehastada on Karl Kikas, see tuli mulle üllatusena. Tavaliselt antakse peaosad kutselistele näitlejatele. Minu meelest sai Ants Järv Kikase rolliga väga hästi hakkama. Kuigi ega tal polnudki suurt midagi muud vaja teha kui istuda ja lõõtsa mängida ja veidi teksti anda. Ometigi suutis ta mulle laval usutavalt ja mitte üldse amatöörlikult mõjuda. Ainult vana Kikasena ei näinud ta väga usutav välja. Oli ta nii vana mehe kohta liiga sirge ja krapsaka kehahoiakuga. Samas meeldis mulle Marika Korolevi kehastatud Karl Kikase abikaasa vana Hilde kõige rohkem. Küürus kehahoiak ja aeglaselt lonkav kõnnak olid täpselt õiged. Võib-olla tuli Korolevi puhul vanuse kontrast seepärast nii hästi välja, et lavale tulles kehastas ta noort tütarlast, kes tantsupeol tantsu vihtus ja nii oli mu ajul olemas kontrast noore ja eaka inimese liikumise vahel. Ants Järve puhul ei tulnud Karl Kikase vananemine nii selgelt esile, et ta istus suurema osa ajast ja mängis lõõtsa. Kui ta oleks rohkem liikunud, siis ehk oleks tema „vananevat“ liikumist ka rohkem välja toodud ja oleks seda rohkem näha olnud. Nagu ma juba ütlesin, oli Ants Järv siiski minu jaoks positiivne üllatus, et ta peaosa kehastamisega nii hästi hakkama sai.

Lisaks Marika Korolevile tegi teise kutselise näitlejana lavastuses kaasa Veikko Täär, kes kehastab külapillimees Luid. Selles loos on Lui see, kes armastab pudelipõhja vaadata ja keda ilma pudelita ringi liikumas ei näe. Ma teadsin, et Täär oskab laulda ja pilli mängida, kuid siiski suutis tema lõõtsamäng ja laulmine mind üllatada. Kõige rohkem üllatusin ma selle üle, kui hästi ta suutis kõvasti, valesti ja koledalt laulda. See pole teadupärast üldse kerge. Kusjuures minu taga istuvad prouad arvasid täiesti tõsimeeli, et Täär ei oskagi paremini laulda kui kõvasti ja valesti. Kui Täär mõne hetke pärast nn „korralikult“ laulma hakkas, oli prouadel suur imestus: „Mis ta enne nii koledat häält tegi, kui ta täitsa kenasti laulda oskab.“ Natukene jäi mind Tääri diktsioon häirima. Näiteks imestasin ma omaette, et miks tsaariajal on ühe eesti tütarlapse nimi Keio. Imestust jätkus täpselt seni, kuni ma kavalehelt lugesin, et tegemist on ikkagi Keiuga. Lihtsalt Tääri tekstist sain ma järjepidevalt aru, et tema räägib Keiost. Aga võib-olla oli asi selles, et pool teksti oli võro keeles ja seega tundusid mõned väljaütlemised kummalistena. Kuigi ma arvan ise, et ma saan võro keelest päris hästi aru. Mind isegi veidi häiris, et kogu tekst polnud puhtas võru keeles, vaid tegemist oli seguga eesti ja võru keelest.

Lisaks inimestele (keda lavastuses oli palju rohkem, kui siin praegu jõusin välja tuua) on Lutsu Teatri lavastustes alati huvitav ka see milliseid rekvisiite nad oma lavastuses sel korral kasutavad. Nad on minu teada ainus teater terves Eestis, kes nii palju erinevat tehnikat kasutavad. Loomi ja autosid kasutavad vabaõhulavastustes ka teised, kuid Lutsus ei piirduta ainult ühega neist. Sel korral on Lõõtsajumala lavastuses näha ühte hobust, ühte traktorit ja tervelt kolme erinevat autot. Kui tavaliselt öeldakse, et kui teatrilaval on püss, siis see teeb ka pauku. Ka selles osas on Lutsu Teater asja suuremalt käsile võtnud, sest nende lavastuses on püsse rohkem kui üks ja iga püss teeb ikka rohkem kui ühe paugu. Kõige parem rekvisiit on muidugi mängukoht ise. Ehtsa aidaga vana talumaja tekitab täpselt selle õige tunde, et sa oledki nagu pinisev sääsk, kes eemalt vaatab taluhoovis aset leidvaid sündmusi. Minu meelest on suur erinevus, kas maja on ajutiselt lavastuse jaoks ehitatud, või on see maja sada aastat sama koha peal seisnud. See kõik loob just õige atmosfääri.

Minu jaoks oligi just atmosfäär ja nii suurejooneliselt planeeritud lavastus see, mis „Lõõtsajumala“ puhul suuresti emotsiooni lõi. Ma ütleksin, et kuigi taustaks on tõsised sündmused, siis tekst on pigem kerge ja humoorikas võtmes kirjutatud. Väga suurt filosoofiat pole mõtet sealt otsima minna.  Mina isiklikult ei soovigi vabaõhulavastustes näha elu mõtte otsimist, vaid pigem mõnusat suvist meelelahutust. Kuigi paljud mõttekäigud on „Lõõtsajumalas“ üsna lihtsasti etteaimatavad, siis pakutakse justnimelt autode ja loomadega rohkesti üllatusi. Ja muidugi ei saa alahinnata Heino Tartese ja Põlvamaa Lõõtsaklubi orkestri muusikalist panust. Minu meelest ongi nemad üsna suuresti kogu lavastuse selgroog. Mina isiklikult pole siiani eriline lõõtsamuusika austaja olnud, kuid peale etendust mõtlesin küll, et tahaks ise ka lõõtsa mängimist proovida. Vaat, milline jõud lõõtsamuusikalil on – paneb inimese jala tatsuma, lööb häälepaelad valla ja tekitab ilma muusikalise kuulmiseta inimesel soovi lõõtsa mängima hakata.

Aitäh, Ivo Parbus, et te Karl Kikase loo kirja panite!

Aitäh, Ivo Eensalu, et te Karl Kikase loo just sellisel kujul lavale tõite!

Aitäh, Lutsu Teater, et te olemas olete ja inimestele jätkuvalt emotsioone ja üllatusi pakute!

Autor: Ivo Parbus

Lavastaja: Ivo Eensalu

Kunstnik: Silver Vahtre

Muusikajuht: Heino Tartes

Osades:

Veikko Täär – Lui (külapillimees); Felix Moor (legendaarne raadiohääl)

Marika Korolev – Hilde (Karl Kikase abikaasa)

Ants Järv – lõõtsakuningas Karl Kikas

Mihkel Linnus – Tambet (Lui sõber ja pillimees)

Aveli Asber – Keiu (Lui abikaasa); Aino Struzkin (raadio rahvamuusika- ja taidlussaadete toimetaja)

Margo Mitt – Nikolai (Karl Kikase isa)

Manivald Paulson – Alleks (Keiu isa)

Helje Põvvat – Velli (Keiu ema)

Egle Lihtsa – ämmaemand; Elsa (külatüdruk)

Uno Nagelmaa – Jaagup (Nikolai naabrimees); komissar

Katrin Arulepp – Katre (Karl Kikase ema)

Markus Juhkam – 10-aastane Karl Kikas; Verinoor lõõtsamees Juhan Uppin

Jan Mattias Kottise – Peeter (Karl Kikase vend); Priidu (külapoiss)

Kristin Kooskora – Roosi (Jaagupi tütar); Tuuli (ringhäälingu toimetaja)

Evelin Arulepp – Liina (külatüdruk); kolhoosnik; õpilasmalevlane

Kristin Semm – Karin (külatüdruk); õpilasmalevlane

Kristo Kooskora – Toomas (külapoiss); kolhoosnik; õpilasmalevlane

Jaan Konks – viiulimees Jaan; kolhoosnik

Tambet Krasnov – Mart (külapoiss)

Eduard Paulson – Aivar (külapoiss)

Demi Otsing – Piia (külatüdruk)

Rudolf Tigasing – sõdur

Lauri Puusepp – sõdur

Janis Männiste – sõdur

Üle Needo – kohalik

Ennu Tobreluts – kolhoosi traktorist

Vaino Linnus – Elmar Koovik (lõõtsamees)

Heino Tartes – Heino Tartes (lõõtsamees)

Mihkel Linnus – kolhoosnik; õpilasmalevlane

Liisa linnus – kolhoosnik; õpilasmalevlane

Samuel Linnus – õpilasmalevlane

Kaisa Linnus, Saara Linnus, Emili Linnus – Keiu ja Lui lapsed

Hobune Ronaldo Glaston


Mänguaegasid ja pileteid saab vaadata SIIT

02/06/2021

2021 mais loetud raamatud

Sel korral jagan ainult oma maikuu lugemisnimekirja. Asi on lihtsalt selles, et juunist alates tulevad suvelavastused peale ja ma ilmselt enam nii palju lugeda ei jõua. Sest ma võtsin selle teatris käimise nüüd uuesti veidi tõsisemalt ette ja paljud nädalavahetused ma elan sisuliselt autos, et ühest mängupaigast teise sõita. Võtan kõik kolme suvekuu jooksul loetud raamatud sügisel ühes postituses kokku. Kui ma need maikuus loetud raamatud ka sinna postitusse jätaksin, läheks nimekiri liiga pikaks. Seega tuleb nüüd üks veidi lühem raamatute nimekiri.

1. Stephen, Rollnick, William R. Miller, Christopher C. Butler "Motiveeriv intervjueerimine tervishoius. Kuidas aidata patsientidel käitumist muuta." - Ma mõtlesin üsna pikalt, kas panna see raamat siia kirja või mitte. Pole nagu päris ajaviitekirjandus, samas ei lugenud ma seda päris tööalaselt, vaid lihtsalt enda huvist. Muidugi tulevad raamatust saadud teadmised ka tööalaselt kasuks, aga lugema sundis siiski isiklik huvi teema ja enesearendamise vastu. Lisaks tervishoiutöötajana efektiivsemalt töö tegemisele, pani raamatu lugemine mind patsiendina ka veidi rohkem mõtlema sellele, kuidas enda käitumist paremini muuta. Või, kas ma üldse olen sellises arenguetapis, et enda käitumise muutmisega enda tervist paremaks muuta. Niisiis annab raamat ülevaate sellest, kuidas ja milliseid küsimusi patsiendilt küsida (või kuidas üldse patsiendiga suhelda) nii, et patsient tunneks end oma raviprotsessi kaasatuna ning saaks ise teha vajalikud otsused (nt loobuda suitsetamisest, hakata dieeti pidama, võtaks korralikult ravimeid jne). Kindlasti pole raamatu lugemine võluvõti, kuid siiski on raamat hea vahend esimeseks sammuks, et muuta enda nõustamist efektiivsemaks. Seega soovitan kõikidele tervishoiutöötajatele lugemiseks. Samas sobib raamat ka kõikidele patsientidele lugemiseks, et mõista kuidas ja miks tervishoiutöötajad meiega räägivad.

2. Bruce D. Perry, Maia Szalavitz "Poiss, keda kasvatati nagu koera" - Selle raamatuni jõudsin jälle läbi enda psühholoogiaõpingute. Aga tundub, et raamat on väga populaarne, sest ma pidin peaaegu pool aastat ootama, et raamatukogust lõpuks raamat enda kätte saada. Raamatus räägib lastepsühhiaater Bruce Perry sellest, kuidas erinevad lapsepõlvetraumad lapsi mõjutavad ning kuidas nendest traumadest aidata lastel välja tulla. Etteruttavalt võib öelda, et enamik lugudest ikkagi lõppesid mingisuguse positiivse noodiga. Muidu raamat nii väga positiivne polnud. Mul oli raamatu lugemiseks väga hea ajastus ka, lugesin seda täpselt emadepäeva nädalavahetusel. Kohati oli natukene uskumatu lugeda, kui jõhkralt Ameerikas lastega käitutakse. Kuigi ilmselt on ka Eestis sarnaseid juhtumeid liiga palju. Liiga kohutav on mõelda, et väike 7-aastane tüdruk arvab, et kui ta jääb mehega kahekesi ühte ruumi, siis peab ta selle mehe püksiluku lahti nööpima, et meest seksuaalselt rahuldada. Selliselt tajus maailma tüdruk, keda oli aastaid seksuaalselt ära kasutatud. Samas leidus raamatus ka juhtumeid sellest, kuidas vanemad lihtsalt oma vastsündinud beebid päevadeks üksinda koju jätsid, sest nad ei saanud nendega hakkama. Lihtsam oli see nuttev laps koju nutma jätta, kui temaga tegeleda. Või siis lugu sellest, kuidas üks mees pärast enda elukaaslase surma hakkas elukaaslase lapselast puuris kasvatama nagu enda koeri, sest ta ei osanud väikese lapsega midagi muud peale hakata. Praegu kirja pannes tunduvad need täiesti utoopiliste lugudena. Seega on äärmiselt kurb mõelda, et sellised lood on tegelikkuses juhtunud ja nii paljude inimeste elusid äärmiselt tugevalt mõjutanud. Ma isegi hakkasin mõtlema, et kas ma üldse kunagi lapsi saada tahan, kui maailm meie ümber selline on. Samas andis raamat ka väga head nõu just selles osas, kui oluline on esimese kolme eluaasta jooksul lastele hellust pakkuda ning lapsi enda läheduses hoida või kui oluline on toetav tugisüsteem. See annab jälle julgust, et äkki olen ma tänu selle raamatu lugemisele piisavalt pädev, et tulevikus lapsi enda teadmatusest mitte ära rikkuda. 

3. Sebastian Fitzek, Michael Tsokos "Ära lõigatud" - Selle raamatu tutvustus jäi mulle ka juhuslikult internetiavarustes silma. Kui tutvustuses on kirjas, et patoloog on üks raamatu peategelastest ning ta hakkab telefoni teel lahkamist läbi viima, siis tundub raamat mulle piisavalt huvitav, et ma tahaks seda lugeda. Sest ma olen see, kes kasvas ülesse igasuguste krimiseriaalidega ja mingil perioodil unistasin ma ka ise patoloogiks saamisest. Esimesel õhtul kui raamatut lugesin, oli küll pimedas toas veidi hirmutav magama jääda. Samas ei saa ma öelda, et raamat oleks nii hirmutav olnud. Pigem oli mul lihtsalt väga elav fantaasia ja ma kujutasin väga elavalt ilma lõualuude ja labakäteta laipa ette. Edasi raamat enam nii hirmus ei tundunud. Huvi püsis kuni lõpuni välja, sest päris mitmel korral juhtus selliseid sündmusi, et ma olin kindel, et varsti on kõik raamatu tegelased surnud. Eks neid suri ka muidugi seal omajagu, aga päris mitmel korral olid surmajuhtumid vägagi huvitavate keerdkäikudega, mis tegi lugemise huvitavaks. Enamasti jäi mulle ikkagi tunne, et tegemist on fantaasiaga ja päris õudusest süda lööke vahele ei jätnud. Ajaviiteks oli hea lugemine, aga ma ootasin veidikene rohkem õudust. Samas jätkus kuni viimaste lehekülgedeni ootusärevust, sest peaaegu kõik tegelased võisid põhimõtteliselt mõrvariks osutuda.

4. Lucinda Riley "Varjuõde" - Tegemist on "Seitsme õe" sarja kolmanda raamatuga. Kui esimene raamat mulle alguses huvi ei pakkunud, siis teine raamat lõppes üsna huviäratavalt ja nii oli mul kange tahtmine teada saada milline on Asterope ehk Stari lugu. Vahepeal segas kevad oma ilusate ilmadega ja õues oleku kutsega vahele, aga õnneks läksid nüüd ilmad vihmaseks. Seega sain 500 raamatulehekülge sisuliselt pooleteise päevaga läbi loetud. Mida rohkem ma õdede lugudesse süvenen, seda kiiremini tahaks järgmise osa käsile võtta. Siiski päris unustamatut lugemiselamust raamat mulle ei pakkunud. Pigem on tegemist ikkagi ajaviiteromaaniga, mille lugemine edenes nii kiiresti tänu väljas möllavale äikesele ja vihmale. Küll aga tundub mulle, et mida rohkem ma erinevate õdede lugudega kokku puutun, seda laiemaks muutub mu maailm nende perekonna kohta ja see omakorda tekitab järjest rohkem küsimusi, millele sooviksin järgmisest raamatust vastuseid saada.

5. Loone Ots "Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel" - Lugesin seda raamatut, et Ukraina kohta rohkem infot saada. Ma nimelt olin kindel, et "Minu Ukraina" või "Minu Kiiev" on raamatutena olemas, kuid ei olnud ja Odessa oli lähim, mida ma leida suutsin. Kahjuks pettusin ma raamatus tõsiselt. Ma lootsin raamatust rohkem saada ülevaadet Odessast ja sealsetest inimestest, arvamustest, loodusest, arhidektuurist jne. Eks seda kõike raamatus muidugi kajastati, aga Loone Ots oli minu jaoks liiga ajalooliseks läinud. Kohati lugesin ma justkui Odessa ajalugu, mitte praegust Odessat, mida ma tegelikult sellest raamatust ootasin. Seega ma loodan, et keegi kirjutab kunagi ka sellise “Minu” sarja raamatu Ukrainast, kus saab veidi rohkem ka kohalike traditsioonide, inimeste ja loodusega tutvuda.

6. Emmi Pesonen "Maailma kauneim sõna" - Juhtus olema üks vihmane nädalavahetus ja ma tahtsin natukene enda raskemal teemal loetavast raamatust puhata. Nii ma siis võtsin emal pooleli oleva raamatu käsile. Raamat räägib noorest Amandast, kes on 29-aastane ja vaba ning vallaline. Kuni ta kohtub Onniga, kellel on neli last ja keeruline elukorraldus. Onni ja Amanda armuvad sisuliselt esimesest silmapilgust ja nende puhul võib tõesti öelda, et vastandid tõmbuvad. Eks tegemist ole armastuslooga, kuid midagi väga romantilist seal pole. Mulle raamat erilist elamust ei jätnud. Kuigi päris emotsioonitult ma seda siiski ei lugenud. Ma läksin üsna närvi ja mõtlesin lugedes, et miks Amanda ometi Onni juurest minema ei lähe. Mina poleks sellist elu välja kannatanud. Aga mul hea öelda, ma pole armastusest pimestatud ka. Ühesõnaga tegemist on ajaviiteraamatuga, kuigi ma ei saa öelda, et see oleks nüüd väga meeldiv ja paeluv ajaviite lugemine olnud. Pigem selline raamat, millega tahaks kiirelt lõpule jõuda, et need närvi ajavad tegelased asendada inspireerivamate tegelaste ja lugudega.

7. Jessikka Aro "Putini trollid. Tõsilood Vene infosõja rindelt" - Ma pean ütlema, et ma pole väga poliitiline inimene, kuid selleks, et aru saada, et meie riigis pole kõik korras, ei peagi poliitikast palju aru saama. See raamat annab päris hea selgituse sellest, kuidas on tekkinud meis võõraviha, kuidas on tekkinud igasugused vaktsiinivastased jne. Kuigi raamatus otseselt Eestit ja eestlasi ei käsitleta, saab teiste rahvuste põhjal väga hästi järeldada, millest meie probleemid tekkinud on. Päris huvitav on lugeda, kuidas meid psühholoogiliselt mõjutatakse. Kuigi ma pean tunnistama, et ma lootsin natukene rohkem lugeda just psühholoogilise mõjutamise kohta. Minu jaoks oli raamat natukene liiga poliitikast lähtuvalt kirjutatud ja seega kohati muutus lugemine igavaks. Samas oli väga huvitav lugeda erinevate inimeste lugusid, kuidas nad on võidelnud Venemaa esitatud valeuudiste vastu ja kuidas neid siis on laimama hakatud. Samas on ikka tõsiselt kahju, et üks riik suudab nii laiahaardeliselt inimesi mõjutada. Kindlasti oskavad kõik inimesed peale selle raamatu läbi lugemist internetis toimuvat infosõda paremini ära tunda ja ehk ei jaga inimesed enam pahaaimamatult võltsuudiseid edasi. Soovitan kõigile, kes natukene poliitika, infosõja ja inimeste mõjutamise teemade vastu huvi tunnevad. Või ka nendele, kes tahaksid natukene paremini mõista, kuidas meie ühiskonda lõhestatakse. Niisama õhtuseks lõõgastumiseks see raamat kõige parem lugemine pole.

8. Sofi Oksanen "Koertepark" - Mulle soovitati seda raamatut, kui väga kaasahaaravat raamatut, mis räägib surrogaatemadusest ja munaraku doonorlusest. Pean ütlema, et minu jaoks jäi raamat natukene igavaks. Ma ootasin Oksase raamatust natukene rohkem. Raamatu sissejuhatuses lubatakse üheaegselt nii jutustust Euroopa lähiminevikust kui ka psühholoogilist põnevikku. Ainus, mis mulle raamatus põnevust pakkus, oligi kogu Euroopa eluolu - kuidas Eestist Ukrainasse elama kolinud tüdruk ei saa aru, miks nad pidid perega kehvemal majanduslikul järjel olevasse riiki kolima. Olgem ausad, mul on Ukraina osas endal sügavad emotsioonid, seepärast see kiht raamatust mulle meeldiski. Aga psühholoogilisest põnevikust oli minu jaoks asi kaugel. Ma tahaksin, et psühholoogilises põnevikus jääks lugedes hing kinni, või ma ootaksin ärevalt, mis edasi saab. Siin ei olnud kumbagi tunnet. Ma oleks veel rohkem sündmusi ja psühholoogilisi läbielamisi tahtnud. Hetkel jäi mulle tunne, et autori fantaasia ei suutnud seda kõike raamatuveergudel edasi anda, mida ta soovis edasi anda. Lisaks häiris mind, et raamat jäi justkui poolikuks. Mina isiklikult oleksin tahtnud teada, mis peategelasest lõpuks saab, kas ta saadakse kätte ja tapetakse ära (kui jah, siis kuidas) või mitte.

* - Päisepildil on ka vihje raamatule, mida ma järgmiseks lugema hakkan.

01/05/2021

2021 märtsis ja aprillis loetud raamatud

Esialgselt oli plaanis käesolev postitus ainult märtsis loetud raamatute kohta teha, sest allpool olevast nimekirjast esimesed 11 raamatut lugesin ma märtsis. Nii tundus, et kui ma aprillis sama hoos olen, siis ühe postituse jaoks saab natukene liiga palju raamatuid. Juhtus nii, et aprillis lugesin ma ainult kuus raamatut. Aprilli esimene nädal läks tervenisti Kuldse Maski teatrifestivali lavastuste vaatamiseks. Ja siis läksid ilmad ilusaks ja oli vaja rohkem õues kõndimas käia. Aga aasta alguses antud lubadust, et igas nädalas loen vähemalt ühe raamatu, suutsin ikka täita. Siit siis tulevad minu kahe möödunud kuu loetud raamatud.

1. Sarah Knight "P*rsse, ei!" - Tegemist on raamatuga mis õpetab "ei" ütlema. Pean siiski tunnistama, et mulle meeldis "Kuidas süümepiinadeta ei öelda" siiski rohkem. Selle raamatu puhul tundus mulle, et asi polnud nii konkreetne ja autor üritas võimalikult palju enda vaimukust välja näidata. Lõpuks hakkas see vaimukus mind häirima. Ja olgem ausad, eks väga palju oli ka sama mõtte kordamist võrreldes minu varemloetud raamatuga. Igatahes, kui keegi tunneb, et ta tahaks rohkem "ei" öelda, siis soovitan seda raamatut esimesena lugeda. Ja siis pärast lugeda "Kuidas süümepiinadeta ei öelda", mis annab veidi konkreetsema ülevaate teemast. 

2. Christian Unge "Läbi tule ja vee" - Olgu Facebooki algoritmid tänatud, et nad mulle selle raamatu sooduspakkumist näitasid. Mis seal salata muidugi olid need meditsiiniteemalised kaanepildid, mis mind reklaami vaatama sundis. Ma muidugi võtsin raamatu raamatukogust. Mulle raamat väga meeldis ning lugesin selle ühe päevaga läbi. Tegemist on krimiraamatuga, millesse on segatud Usbeki maffia, ühe Stockholmi haigla erakorralise meditsiini arst, narkootikumid, politsei jne. Kuna autor on ise arst, siis oli meditsiiniliste protseduuride ja terminite korrektseid kirjeldusi väga meeldiv lugeda. Muidu sisu poolest on raamat veidi "Lohetätoveeringuga tüdruku" stiilis. Kellele "Lohetätoveeringuga tüdruk" meeldis, siis ilmselt meeldib teile ka see raamat. Kui teil muidugi raamatukaanel oleva verise pildi peale halb ei hakka (minu pilk jäi reklaamile pidama just kaanepildi tõttu). Üks kõige parem ajaviiteraamat, mida üle pika aja lugenud olen. Ma nüüd ootan, millal mul õnnestuks raamatukogust selle raamatu järg kätte saada.

3. Shaun Bythell "Raamatukaupmehe päevik" - See raamat sattus kuidagi poolkogemata minuni. Ma mingil põhjusel arvasin, et tegemist on fantaasiateosega ja seega ootasin veidi värvikamat sisu. Tegelikkuses on autor kirja pannud enda igapäevajuhtumised raamatupoodi pidades. Esialgu tundus raamat veidi igav, aga mida edasi, seda huvitavamaks lugu läks. Maailm meie ümber on lihtsalt nii huvitav, et ka igapäeasest elust annab raamatut kirjutada. Seda muidugi juhul, kui sa pead näiteks kasutatud raamatute poodi ja seetõttu puutud kokku väga paljude huvitavate inimestega. Ja ma leidsin end jälle sellelt mõttelt, et tahaks ühel päeval väikest hubast raamatupoodi pidada.

4. Anne B. Ragde "Ma teen su nii õnnelikuks" - Selle raamatu soovitamise eest pean ühte oma lugejatest tänama. Ise ma poleks ilmselt kunagi selle raamatuni jõudnud. Aga mulle tõesti meeldis see, millest raamatus kirjutati. Raamat annab ülevaate 1960. aastate Norra ühest plokkmaja trepikojast. Lugejatele antakse suurepärane võimalus viibida ühe neljakorruselise plokkmaja ühe püstaku kõikides korterites. Kuigi tegevus toimub 60 aastat tagasi, on sellised inimesed ka praegugi meie naabriteks. Vähemalt mulle tundub küll, et ma olen paljude inimestega siit raamatust kohtunud. Kindlasti annab raamat lugejale ülevaate ka sellest, mis toimub teiselpool suletud uksi. Äkki me saame isegi aru, miks see ülemise korruse naaber, keda me oleme kummaliseks pidanud, käitub ja suhtleb meiega sellisel viisil, nagu ta seda teeb. Kuigi raamatut tutvustatakse kui romaani, siis armastusest nõretavaid lehekülgi sellest romaanist ei leia. Küll aga leiab väga värvikaid kirjeldusi meie kummalistest ja mitte nii kummalistest naabritest ja nende igapäevaelust.

5. Ann Cleeves "Vareselõks" - Tegemist on esimese Vera Stanhope sarja romaaniga. Kui ma poleks Vera seriaali televiisorist vaadanud, siis ma ilmselt kujutaksin tegelasi teisiti ette ja see annaks raamatule ka hoopis teise lähenemise. Praegu jäi mulle tunne, et seriaal on huvitavam, kui raamat. Ja mind natukene ajas närvi ka see, et raamatu alguses tegevus juhstkui venib ja samas lõpp tuli liiga järsult. Midagi raamatus mulle siiski meeldis, sest kuida muidu seletada seda, et ma lugesin 460 lehekülge läbi vähem kui pooleteise päevaga. Mulle muidugi oleks veidi rohkem närvikõdi meeldinud. Et õhtul lugedes ei tahaks toast tuld ära kustutada, sest just loetud leheküljed on sellise äreva emotsiooni tekitanud. Sellist emotsiooni ma ei saanud, aga ma proovisin ise detektiivi mängida ja ära arvata, kes mõrvade taga on. Muidugi seda ma ei suutnud, sest kuni päris viimaste lehtedeni oli liiga palju juhtlõngasid, mis võisid ükskõik kellele viidata. 

6. Ann Cleeves "Külm maa" - Tegemist on Shetlandi sarja seitsmenda romaaniga. Kuigi ma pole neid raamatuid järjest lugenud, olen siiski enam-vähem kursis, mis varem juhtunud on. Samas tundub mulle, et tegemist on selliste raamatutega, mille lugemine ei eelda, et eelmised osad oleksid ilmtingimata loetud. Huvitav on see, et Shetlandi sari meeldib mulle rohkem kui Vera Stanhope sari. Kuigi mõlemad on krimiromaanid ja autor on sama. "Külm maa" oli jälle selline raamat, mille puhul ma ootasin, et saaks teised tegevused lõpetatud ja saaks ometi raamatu kätte võtta ja lugema hakata. Täpselt nagu eelmise raamatu puhul, oli mul ka siin raskusi mõrvari ära arvamisega. Kuigi selles raamatus oli kahtlast tegevust rohkem ja seega ei tundunud, et raamatu esimene pool venib ja lõpp tuleb liiga järsku. Pigem nimetaksin ma Ann Cleevesi raamatuid mõnusaks ajaviitekirjanduseks, mitte väga kriminaalseteks krimilugudeks. Ja seega ma usun, et need raamatud võiksid sobida ka nendele inimestele, kes muidu krimiraamatuid ei loe.

7. Lucinda Riley "Seitse õde" - Internetiavarustest oli mulle meelde jäänud Lucinda Riley raamat "Päikeseõde" ja kui ma kogemata raamatukogus seda sama raamatut nägin, siis tundus hea mõte, seda ka lugema hakata. Täpselt selle hetkeni, kuni raamatukoguhoidja soovitas sarja lugemist ikka esimesest osast alustada. "Seitse õde" ongi siis sarja esimene osa. Ma pean tunnistama, et ma olin alguses ikka üsna pettunud lugedes. Esiteks mind häiris see, et raamat oli mina-vormis kirjutatud. Jah, ma tean, et kogu ilukirjandus on väljamõeldis, kuid seda raamatut lugedes oli mul ikka erakordselt muinasjutu tunne. Uhke häärber Šveitsi mägedes Genfi järve kaldal, kuhu pääseb ainult järve mööda kaatriga, tundus mulle liiga jabur. Nii ma isegi mõtlesin, et jätan raamatu lugemise pooleli ja järgmised osad jäävad minu poolt lugemata. Siiski lugesin raamatut edasi. Kui umbes kolmandik raamatust oli loetud, juhtus midagi kummalist. Mul läks öösel kell 3 uni ära ja kuna ma ei suutnud uuesti uinuda, mõtlesin et raamatu lugemine on kõige kindlam viis kiirelt uuesti magama jääda. Sest raamat polnud ju üldse põnev. Ma tegin lugemises pausi neli ja pool tundi hiljem, kui mu telefon mind üles äratas. Ma ei suuda päevalgi ühe hooga nii kaua järjest lugeda. Aga nüüd tegin ma seda keset ööd. Ja raamatu lõpus tulid lugedes ka pisarad silma. Ma tahaks loota, et see oli magamatusest. Ja ma siiani pole suutnud otsusele jõuda, kas tegemist oli sellise raamatuga, mille järgmised osad on ka vaja ära lugeda või mitte. Esimene emotsioon, et raamat on igav, ei taha kaduda, samas on väike uudishimu, millised on teiste õdede lood.

8. Jonas Jonasson "Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad" - Alates Jonas Jonassoni saja aastase raamatu lugemisest olen tema teiste raamatute vastu hakanud huvi tundma. Jaburad juhtumised, mis suuresti läbi juhuse saavad õnneliku lõpu. Mõnus ajaviite lugemine. Kuigi praegune raamat siiski nii hea ei olnud, kui need, mida ma varasemalt lugenud olen. Ma oleks veelgi rohkem jaburaid juhtumisi eelistanud. Praegu oli tunne nagu raamat oleks üsna uisapäisa kokku kirjutatud.

9. Jonas Jonasson "Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju" - Täpselt nagu eelmise raamatuga, oli mul ka seda raamatut lugedes tunne, et saja aastase raamat (käesoleva raamatu mõtteline esimene osa) oli palju huvitavam. Selles raamatus korrati päris palju esimese raamatu sündmusi, mis muidugi on hea uudis neile, kes esimest raamatut lugenud ei ole. Minu jaoks oli selle tõttu aga raamatust uudsus kadunud. Jällegi oleksin tahtnud rohkem üle võlli keeratud sündmusi nagu esimeses raamatus. Siiski on tegemist mõnusa ajaviitelugemisega mis põimib omavahel fantaasia, absurdi ja reaalselt meie keskel eksisteerivad inimesed omavahel uskumatuteks juhtumisteks.

10. Kaarel Veskis "Autismi olemus" - seda raamatut soovitas mulle jälle keegi teie hulgast. Ausalt öeldes olin selle raamatu lugemisele mõelnud juba sellest ajast alates, kui raamat 2018. aastal ilmus, aga kunagi ei olnud aega lugeda ja siis läks meelest ära, et selline raamat olemas on. Ma pean ausalt tunnistama, et ma lootsin veidikene huvitavamat lugemist. Ilmselt on see tingitud minu piiratud maailmavaatest ja meditsiinitaustast, aga ma ootasin sellest raamatust rohkem meditsiinilist vaatenurka, ehk just seda, mida raamatust ei leia. Selles osas ei vaidle ma üldse vastu, et raamat on vajalik autistide mõttemaailma mõistmiseks ja seda oli huvitav lugeda. Eriti meeldis mulle raamatu järelsõna, kus raamatu autor enda autismist veidi põhjalikumalt rääkis (kõik see, mida ma eelneva 400+ lehekülje jooksul oodanud olin). Kindlasti leiavad kõik lugejad raamatust ka äratundmist, sest eks meis kõigis ole teatud autistlikke jooni. Aga paratamatult tekkis mul lugedes tunne justkui üritaks raamatu autor autismispektri häirega inimesi liigselt õigustada ja põhjendada liiga püüdlikult nende positiivseid omadusi. Sellise liigse põhjendamisega tekib mul alateadlikult mingi trots, et miks mingit nähtust, asja vms (hetkel siis autistide positiivseid külgi) nii palju peab põhjendama, ma saan niigi aru et probleem on olemas. Võib-olla ma tõesti olen lihtsalt nii ignorantne inimene ja ei oska autisitde probleeme tajuda (kuigi ma ise arvan, et oskan). Kuigi raamatut lugedes (ja ka varem) on mul tõsiseid kahtlusi, et minus on päris-päris palju autistlikku. Seega lihtsalt niisama ajaviiteks ma raamatut ei soovita. Pigem sobib raamat neile, kellel on autismi teemade vastu suurem huvi.

11. Kristi Saare "Kuidas alustada investeerimisega" - Mulle tundub, et tänapäeval tegelevad kõik inimesed investeerimisega. Ega siis mina ei saa kehvem olla. Nii ma siis mõtlesin, et loen lisaks Kogumispäeviku raamatule ka ühe investeerimisraamatu läbi, et oskaksin ka investeerimisega pihta hakata. Raamatu algus oli igati huvitav ja mulle tundus, et ma olen oma rahatarkuses ikka päris õigel teel. Kohati tundus raha säätmine ja rahaasjade üle vaatamise õpetus nii lihtne, et ma korraks kahetsesin juba selle raamatu ostmist, sest ma teadsin seda kõike juba niigi. Raamatu teine osa keskendub konkreetsemalt erinevatele investeerimisvõimalustele. Siis läks minu jaoks sisu juba huvitavamaks ja ma jõudsin isegi endale sobiva võimaluse investeerimiseks välja valida. Kolmas osa keskendub investeerimiste läbi mõtlemisele. Pean tunnistama, et siin hakkas asi juba veidi keeruliseks minema ja ma jõudsin jälle selle mõtteni, et ma olen investeerimiseks liiga rumal ja oht on midagi valesti teha. Aga samas mingi mõte sellest, et veel investeerimisalast kirjandust lugeda ja end harida, on kuklas endiselt edasi tiksumas.

12. Sirje Endre, Kai Ellip, Ene Paaver, Margus Mikomägi, Heli Pikk, Pille-Riin Purje "Ita Ever. Lava on elu" - Ma just rääkisin märtsi keskel emale, et kunagi küsiti minu käest selle sama blogi kaudu kas mul Ita Everi kohta ka midagi kirjas on. Nimelt oli küsijal plaan Everi 90. jubeliks raamat välja anda. Natukene peale seda vestlust nägingi uudist, et raamat on lähipäevil poodides müügile tulemas (ja ma tegelikult pole kindel, kas see on üldse see sama raamat). Jah, ma ostsin selle raamatu endale. Jah, ma oleks selle kohe läbi lugenud, aga kuna raamat jõudis minuni 26.03, siis otsustasin, et jätan raamatu lugemise aprilli. Et Ita Everi juubelikuul raamatut lugeda. Plaan oli tegelikult 1. aprillil lugeda, aga see päev oli nii kiire, et siis ma ei jõudnudki lugemiseni. Igatahes lugesin raamatu mõne tunniga läbi. Kui sa teatrist huvitud, siis oli huvitav lugeda küll ja pilte vaadata, aga midagi väga erilist raamat siiski ei olnud. Ma lootsin, et seal on natukene rohkem huvitavaid nüansse Everi rollidest ja tema ütlemistest. Tsitaadid olid nt üks väike lause terve lehekülje peal. Sinna oleks nii palju huvitavat teksti saanud veel panna. Näiteks mulle väga meeldisid raamatu alguses olevad erinevad kirjeldused sellest, kuidas inimesed Everiga esimest korda kokku puutusid või millised emotsioonid neid valdasid, kui nad Everit nägid. Selliseid ehedaid emotsioone oleksin ma raamatust rohkem soovinud leida. Praegu jäi raamatust natukene haltuura mulje, sest eks Everi 90. juubel meelitab ikka raamatut ostma (ja mina olen elav näide, et see taktika toimis).

13. Elo Selirand "Elu eesliinil" - Raamatus kirjeldab telerežissöör Elo Selirand seda, kuidas ta 2020. aasta kevadel koroonakriisis Kuressaare haiglas koristaja ja põetajana abis käis. Ausalt öeldes lootsin ma raamatust leida veidi rohkem meditsiini, aga kuna raamatu autor pole meditsiiniga seotud, siis ilmselgelt on loogiline, et ta ei kirjutanud koroonakriisist läbi tervishoiutöötaja vaatevinkli. Samas oli väga silmiavav lugeda just seda, kuidas keegi väljastpoolt "süsteemi" näeb ja tunnetab seda, kuidas süsteemi” igapäevaelu toimib. Eriti meeldis mulle see inimlikkus, millega ta kõiki inimesi kirjeldas. Kui seda raamatut oleks kirjutanud keegi tervishoiutöötajatest, siis ei oleks raamatu tegelased olnud inimesed, vaid pigem kas numbrid (nt patsient 4-2) või haigused (see hingamisraskusega teises voodis). Kindlasti soovitan raamatut lugeda kõikidel tervishoiutöötajatel, et enda inimlikkust mitte ära kaotada. Kõikidele teistele annab raamat siiski väga täpselt edasi seda väikest osa, millega kõik tervishoiutöötajad igapäevaselt oma töös kokku puutuvad. Ehk aitab see paremini mõista seda, millised on meie igapäevased tööpäevad Minul olid muidugi terve raamatu lugemise ajal silmad märjad.

14. Kaire Vilgats ja Dagmar Oja "Ilusad suured tüdrukud" - Ütlen ausalt, et see raamat jõudis minuni ainult sel põhjusel, et kõik need raamatud, mida ma tegelikult laenutada tahtsin, olid välja laenutatud. Nii ma siis võtsingi juhuslikult laenutuste topist selle raamatu, mis raamatukogus kohal oli, et midagi ometigi lugeda oleks. Kuna ma ise ka just piitspeenike pole, siis mõtlesin, et äkki on raamatus midagi huvitavat ka mulle. Etteruttavalt võin öelda, et ei olnud. Raamatu on koostanud storyteller (jutustaja, jutuvestja) Anneli Urge, kes on Vilgatsit ja Ojat intervjueerinud, et nende arvamust erinevate aspektide osas teada saada. Mõnele küsimusele on vastanud ka suurte tüdrukutega kokku puutunud inimesed (näiteks nende personaaltreener). Ma oleks lootnud, et storyteller oskab raamatut huvitavalt kokku panna. Minu jaoks tundus raamat täiesti ebaloogilise ülesehitusega. Näiteks tundusid minu jaoks erinevad psühholoogia-alaste tekstide väljavõtted kummalised ja ei haakunud nende küsimustega, mida Vilgatsilt ja Ojalt küsiti. Lisaks häiris mind see, et kui oli küsimus, siis oleks tahtnud mõlema vastust lugeda, aga enamasti olid ainult ühe vastused konkreetsele teemale välja toodud. Ja siis järsku ilmusid sama küsimuse alla ka nt Ivo Linna või nende personaaltreeneri vastused. Üleüldse tundus mulle, et terve raamat käsitles ainult ühte teemat ja keskendus põhiliselt Vilgatsi ja Oja kehakaalule. Ma oleks natukene mitmekülgsemat vaadet nende elust tahtnud. Kuigi ma ise olen ka pigem ülekaaluline, siis mulle tundus, et terve raamat oli kirjutatud selleks, et õigustada enda suurt kehakaalu ja minul isiklikult sai sellest õigustamisest juba villand. Seega ma ootasin raamatult palju rohkem ja väga seda kellelegi teisele lugemiseks ei soovita. 

15. Lucinda Riley "Tormiõde" - Kuna esimene osa läks lõpuks päris huvitavaks ja esimese osa lõpus tekkis juba pisikene huvi mis teistest õdedest edasi saab, siis tuli ka järgmine osa läbi lugeda. Eks raamatu alguses oli süžee juba tuttav esimesest osast. Siiski tundus mulle, et esimene osa oli kaasahaaravam. Vähemalt see osa, kus õed hakkavad enda päritolu uurima. Siin suutsin ma juba üsna kiiresti ära taibata, kes kuidas kellega seotud on. Siiski on tegemist ajaviiteromaaniga ja selleks sobib see raamat hästi. Lihtsalt mingit erilist lugemiselamust raamat ei paku. Samas raamatu lõpp tekitas ikka uudishimu selle kohta, milline järgmise õe lugu siis on. Seega tuleb ikka need ülejäänud viis osa ka ära lugeda.

16. Toomas Toomsoo "Migreenist vabaks õige toiduga" - Ei, ma ei vaevle ise migreenide käes. Vähemalt 99,9% ajast. Mõned migreeniatakid olen siiski oma elu jooksul läbi elanud, kuid need olid pigem üsna kerget laadi tegelased. See-eest pingepeavalud on üsna igapäevased kaaslased (okei, igapäevased on kunstiline liialdus) olenevalt perioodist. Kunagi olin lühiaegselt ka peavaluõde ja sellest ajast on mulle huvi peavalude vastu külge jäänud. Nii polegi midagi imestada, et ma dr Toomsoo raamatut ka lugeda tahtsin. Ma pean siiski kahetsusega tõdema, et ma lootsin raamatust palju enamat. Loenguid peab Toomsoo väga huvitavalt, aga raamat oli minu jaoks pettumus. Just suuresti seetõttu, et ma tean kui huvitavalt ta loengutes räägib. Raamatu esimeses osas annab dr Toomsoo ülevaate erinevatest peavaludest, teises osas keskendub ta migreeni vallandavatele toiduainetele, kolmandas osas on nimekiri toiduainetest, mida migreeni all kannatajad tohivad süüa ja mida tasuks vältida. Raamatu neljanda osa on kirjutanud Kristel Randrüüt ja seal on välja toodud konkreetsed retseptid, mida võiks migreeni all kannatajad süüa. Esimene osa oli minu jaoks liiga teaduslik. Ja ma tean peavaludest ja neuroloogiast enda arvates üsna palju. Ma arvan, et tavalisel inimesel võib seda osa olla päris keeruline lugeda, sest seal on üsna arstikeskselt teemale lähenetud. Teine osa läks huvitavamaks, eriti veinidele pühendatud osa, aga siiski oli teemale liiga akadeemiliselt lähenetud ja ma panin mitmel korral raamatu käest. Näiteks said samal ajal läbi loetud siin nimekirjas sellele raamatule eelnevad kolm raamatut. Kolmas osa olid lihtsalt tabelid, millest ma silmadega üle lasin, kuid kindlasti on need tabelid oma toidulaua planeerimisel inimestele abiks. Mida ei saa öelda retseptide osa kohta. Ma saan aru, et Kristel Randrüüt elab aastaid Portugalis ja tema retseptid on Vahemere köögist mõjutatud ning üleüldse on Vahemere dieet väga oluline ja hea, kuid mulle oleks meeldinud kui retseptid oleksid veidi rohkem eesti maitseid sisaldanud. Nüüd jääb mulle mulje, et ma olen liiga kriitiline, kuid ma lihtsalt arvan, et patsientidele suunatud raamatud võiksid olla eelkõige lihtsamas keeles (mitte, et patsiendid rumalad oleksid), sest siis ei teki inimestel tunnet, et raamat on suunatud teisele neuroloogile, kes keerulistest terminitest aru saab. Vähemalt mina tajun, et kui mu peavalud on sagedased ja raskete hoogudega, siis ma ei taha oma väheseid valuvabasid hetki kulutada pingsale mõttetööle, et teaduskirjandust lugeda. Kahjuks just sellise tude see raamat minus tekitas.

17. Dan Hurley "Targem. Ajuvõimekuse arendamise uus teadus" - Huvitav raamatu avastus koduselt raamaturiiulilt. Ma mäletan, et sügisel rääkis sellest raamatust minu kognitiivse psühholoogia õppejõud. Seega päris ajaviitekirjandusega tegemist ei ole. Pigem sobib raamat psühholoogiast huvitatutele või siis mingil määral eneseabiõpikuna. Raamatus räägib USA teadusajakirjanik Dan Hurley sellest, kuidas ta sattus juhuslikult uurima ajuvõimekuse arendamist. Selleks, et teada saada, kas ajuvõimekust on reaalselt võimalik arendada, asub ta erinevaid meetodeid uurima ja katsetab neid ka enda peal. Seda, kas katse õnnestub või mitte saate teada raamatut lugedes, sest lõppude lõpuks on see üsna subjektiivne arvamus. Neile, kes raamatut lugeda ei taha, võin kiire lühikokkuvõtte teha. Jõutreening, nikotiin (puhas nikotiin, mitte koos tubakaga), mõõdukas koguses kofeiini, teadlikkusmeditatsioon ja spetsiaalsed kognitiivset funktsiooni testivad harjutused on erinevate teadusallikate sõnul kõige efektiivsemad ajuvõimekuse arendamiseks. Seega minge kõik välijõusaalidesse! Muidugi võite ka kohvi juua ja nikotiiniplaastreid kasutada ning kognitiivseid harjutusi teha, aga ilusate ilmadega (mida viimasel ajal enam väga pole) on välijõusaalis mõnusam.