02/01/2022

Loetud raamatud 2021: November ja Detsember


Kuigi ma tõin juba eelmises postituses kõik 2021. aastal loetud raamatud välja, olen ikkagi võlgu väikese lühiülevaate raamatutest, mis said loetud novembris ja detsembris. Päisepildil on üsna minu unistuste lugemisnurk. Kuigi minu ideaalis oleks tugitool pehmem ja riiulitel oleksid ka nipsasjakeste asemel raamatud. Siit see ülevaade siis tuleb, kahjuks pole ülevaade just kõige lühem:

1. Rait Avestik "Teatriarmastajad. Teatriharrastamisest Eestis" - Juhtusin seda raamatut raamatupoes sirvima, aga tol korral arvasin ma, et mul pole seda raamatut vaja osta. Läks paar päeva mööda ja ma käisin oma võimalikust bakatööst rääkimas ja juhendaja soovitas alustuseks just seda raamatut lugeda. Kohati oli tüütu, sest 70ndatel kirja pandud arvamused harrastusteatrist ei tundunud just kõige köitvam lugemine. Samas vahelduvad raamatus teatriuurijate ja -kriitikute mõtted harrastusteatrist teatriharrastajate endi lugudega. Üks peatükk teoreetikute juttu ja siis vahele harrastajate praktilist juttu. Kuigi ma ei pea end harrastusteatri asjatundjaks, siis oli lausa uskumatu kui paljusid teatriharrastajaid ma juba nime järgi tean. Kokkuvõttes oli väga tore lugemine ja tekitas minuski soovi harrastusteatriga tegelema hakata. Kuigi ma usun, et laval minust asja ei oleks, aga ma võin reklaami teha, pileteid müüa ja kõiki teisi selliseid töid teha, et teised saaksid laval olla. Ja bakatöö jaoks sain ka päris mitmeid mõtteid.

2. Jaanika Elias "Suhtesõltlasest õnnelikuks abielunaiseks" - Hakkasin seda raamatut lugema ainult puhtast uudishimust. Olen Jaanika blogisse mõned korrad sattunud ja kui ta raamatu kirjutas, siis eks ikka tahtsin teada, et kuidas see raamat siis välja kukkus. Lisaks elab ta praegu Põlvas ja on abielus mu kunagise klassivenna ja naabripoisiga. Seega võib vist öelda, et lugema ajas ehteestlaslik uudishimu. Nagu ma arvasin, siis mingit erilist elamust ma lugemisest ei saanud. Kohati tundus, et raamat on teismelistele paras lugemiseks ja mingit suhtesõltlast mina raamatust ei leidnud. Tundus täiesti tavaline noore inimese elu. Mulle vähemalt tundus, et mina päris selle raamatu sihtgrupp ei ole. Ehk noortel on huvitav lugeda ja samastuda ning seeläbi mõningatest kahjulikest suhetest eemale hoida. Samas eks natukene teeb kadedaks ka, et inimesel oli unistus raamat kirjutada ja ta viis oma unistuse ellu. Sellist julgust igaühel pole.

3. Eben Alexander "Tõendid taeva olemasolu kohta. Neurokirurgi reis hauatagusesse ellu" - Tegemist on tõsielulise looga ühest USA neurokirurgist, kes äärmiselt haruldase ajukelmepõletiku tagajärjel oli seitse päeva koomas. Kusjuures tavaliselt surrakse sellist tüüpi bakteriaalse põletiku tagajärjel üsna kiiresti ära, kuid dr Alexander suutis pärast paarikuulist taastumist täiesti endiseks muutuda. Vähemalt nii ta ise väidab, et ta on täiesti endine. Raamat räägib hoopis sellest, mida arst koomas viibimise ajal koges. Ta ise nimetab seda surmalähedaseks kogemuseks ja analüüsib endaga toimuvat neuroteadlase vaatepunktist. Kohati läks raamat minu jaoks liiga teaduslikuks ja järge oli veidi raske pidada. Ja minus on vist liiga palju skeptikut, sest aeg-ajalt tekkis mul lugemise käigus mõte, et äkki dr Alexanderi aju sai ikkagi meningiidi käigus nii palju kahjustada, et see, mida tema tõelisuseks pidas, ikkagi ei olnud tõelisus. Sest ma seda vaimset maailma ikka nii palju ei usu veel. Kes selliste teemade vastu huvi tunnevad, siis nendele soovitan. Ma ise lootsin natukene rohkem meditsiinilisi kirjeldusi ja veidi vähem vaimse maailma kirjeldusi raamatust leida.

4. Lucinda Riley "Päikeseõde" - Läks paar kuud mööda ja lõpuks jõudsingi selle raamatuni, mida ma raamatukogust võtta tahtsin, enne kui sain teada et raamatul on veel kuus osa, mille võiks enne läbi lugeda. Nüüd oli seitsme õe sarjaga väikene vahe lugemises sisse jäänud ja alguses kartsin, et äkki ma ei mäleta enam detaile. Tegelikult polnud lugu üldse nii hull. Raamat räägib mustanahalisest Elektrast, kes on maailmakuulus supermodell, kelle põhitoidukordadeks on uimastid ja alkohol. Ülejäänud õdedest on tema kõige isepäisem. Aga lõpuks otsustab temagi enda päritolu selgeks teha ja nagu teiste õdedegi puhul, päästab oma esivanemate otsimine ka Elektra elu. Kusjuures minu jaoks oli see raamat algusest peale huvitav. Mitte nüüd nii kaasahaaravalt huvitav, et kõik teised tegemised oleks tahtnud sekundi pealt pooleli jätta, aga samas polnud lugedes ka igav. Eelmiste selle sarja raamatute puhul tundusid kas algus või siis need ajaloolised osad minu jaoks veidi venivad ja igavad. Sel korral oli kõik paigas ja peaaegu 800 lehekülge said loetud umbes 5 päevaga. Nüüd ootan millal saaks raamatukogust järgmise osa laenutada, sest see on kõige uuem osa, mis alles ilmavalgust nägi.

5. Raul Oreškin "Minu Peipsiveer" - Kas sa oled üldse õige eestlane, kui sa ei tunne Peipsiveere või Sibulatee vastu huvi? Mulle vähemalt tundub küll, et Peipsiveer on üks Eesti kõige ihaldatum piirkond koos Kihnuga. Tundub, et ma pole ainus, kes nii arvab, sest ka käesoleva raamatu autorit hakkas unes kummitama mõte Peipsiveerele suvila ostmisest. Ilmselt on kõik kuulnud Varnjas asuvast Voronja galeriist ja usinamad on seda ilmselt ka külastanud. Just selle galerii omanik ja asutaja ongi Raul Oreškin ja raamatus saabki lugeda sellest, milline on galerii köögipool. Ja muidugi ka Peipsiveere eluoludest, aga sellest peamiselt siiski suvisest vaatenurgast. Sekka eksivad ka mõned fantaasiahõngulised unenäod ära. Kusjuures mind isiklikult need unenäod veidi häirisid, sest ma oleks ikka "päris" asja lugeda tahtnud, mitte kummalisi fantaasiaid. Mõned peatükid olid alla poole lehekülje pikad ja nii kulus raamatu läbi lugemiseks üks õhtupoolik. Seega üsna kiire lugemine, eriti kui keegi plaanib näiteks Peipsiveerele reisile minna, siis soovitan raamatu eelnevalt läbi lugeda. Ja minus suurendas raamat veelgi rohkem suveigatsust ja toitis unistust maal elamisest ja iseenda oskustega enda ära elatamisest.

6. Andreas Pittler "Rowan Atkinson" - See raamat on hea näide sellest, et ma valin raamatuid sageli ainult kaane järgi. Ilukirjanduse puhul ma muidugi ikka loen sisututvustust ka ja sirvin veidi raamatut. Aga kui raamatukaanel on Rowan Atkinsoni nimi ja pilt, siis ma ei vaevunud sisusse süvenema, sest ilmselgelt on tegemist elulooraamatuga. Mõnes mõttes ongi, aga ma julgeks öelda, et tegemist on Atkinsoni fänni kirjutatud raamatuga, mille koostamisest Atkinsonil pole ilmselt aimugi. Tavaliselt ikka sünnivad elulooraamatud autori ja portreteeritava koostööna. Minule jättis raamat natukene kollase kirjanduse mulje. Lisaks häirisid mind väga tugevalt seriaalide kirjeldused. Mulle oleks piisanud, kui kirjeldada seriaali üldiselt, milles Atkinson tegutses. Ometigi oli autor pidanud vajalikuks kahe tuntuma Atkinson seriaali kõikide osade sisututvustused eraldi välja tuua. Kohati jäi seda lugedes mulje nagu ma loeksin vaegnägijatele mõeldud kirjeldustõlget sisse. See polnud väga tore elamus. Ma lootsin raamatut lugedes midagi Atkinsoni kui inimese kohta rohkem teada saada, mitte saada detailset ülevaadet ainult tema rollidest. Seega pigem oli raamat minu jaoks pettumus ja ma teistele ei soovita.

7. Malin Persson Giolito "Vesiliiv" - Raamat räägib noorest tüdrukust, keda süüdistatakse oma poiss-sõbra ja klassikaaslaste tapmises ning poiss-sõbra mõjutamises, et too tapaks oma isa. Paralleelselt antakse lugejatele ülevaade sellest, mis toimub kohtusaalis ja millised mõtted tüdrukut kohtusaalis valdavad. Samas saab lugeja vaikselt aimu sellest, millised suhted valitsesid tüdruku ja tema poiss-sõbra ning klassikaaslaste vahel. Iseenesest oli väga huvitav lugemine, aga minul jäi psühholoogilisest põnevusest natukene puudu ja mingil hetkel hakkasin ma juba enam-vähem aimama, mis motiiviks võis olla ja kuidas lugu tegelikult oli. Samas oli ikka mõningal määral üllatusi ka. Ajaviiteks täitsa hea lugemine. Aga kuna ma tean, et sama pealkirjaga on veel teiste autorite teoseid, siis ilmselt loen ma need ka läbi. Nimelt sain ma kunagi raamatusoovituse just pealkirja järgi ja nüüd ma siis loen ja otsin, milline see õige raamat oli, mis pidi väga peenelt psühholoogiliselt nauditavat lugemiselamust pakkuma.

8. Nina Lykke "Surmahaigus" - Nagu juba tavaks saanud, siis sattus see raamat mulle puhtjuhuslikult kätte. Esiteks kõnetas see, et loo peategelane on perearst ja kõik mis vähegi meditsiiniga haakub, pakub mulle huvi. Teiseks on tegemist põhjamaade armastusromaani sarja kuuluva raamatuga ja selle sarja kohta olen mitmeid kiidusõnu kuulnud. Päris armastusest nõretava looga tegemist ei ole. Hoopis räägib lugu sellest, kuidas üks perearst enda vana nooruspõlve armastusega suhtlema hakkas ja seejärel kodust välja kolis ning asus ööbima enda kabinetti. Need suhtelood olid minu jaoks igavad, aga palju põnevam oli lugeda neid kohti, kus perearst enda patsiente kirjeldas ja avaldas mida ta tegelikult mõtleb, kui ta patsientidega tegeleb. Ma loeksin täitsa suure huviga mõne eesti perearsti memuaare ja mõtteid, sest ma olen kindel, et pealtnäha viisaka suhtumise varjus mõtlevad ka nemad enda patsientidest vägagi krõbedaid mõtteid. Kas te ei tahaks lugeda, mida arvab perearst tegelikult, no ilma filtrita, eakast prouast, kes iga nädal uue haigusega tema vastuvõtule tuleb? Minu meelest oleks see täiesti kuldaväärt lugemine.

9. Karl Pilvistu "Mooste külateater Virvendus" - Seda raamatut vist ei saa tegelikult isegi raamatuks nimetada. Tegemist on lühikese ülevaatega Põlvamaal tegutseva Mooste külateatri tegemistest. Lugesin seda lootuses, et ehk saan sealt veidi laiemat kultuurilist teadmist Põlvamaa harrastusteatri kohta. Ei saanud. Aga ikka oli huvitav lugeda, kuidas üks harrastusteater tegutseb ja toimetab. Kuigi ilmselt pakubki see raamat huvi ainult nendele, kes ise Mooste külateatriga mingilgi moel seotud on.

10. Lucinda Riley "Kadunud õde" - Tegemist on "Seitsme õe" sarja kuuluva seitsmenda raamatuga. Minu jaoks oli see raamat algusest peale väga huvitav. Ehk oli asi selles, et mul oli eelmine osa üsna värskelt loetud ja ma mäletasin veel seal toimunut ning seetõttu moodustasid raamatud justkui terviku. Kusjuures tegemist oli esimese selle sarja raamatuga, mille jooksul mul hakkasid peas paralleelid toimuma ja ma sain mõned asjad just ajaloolises mõttes enda jaoks rohkem selgeks. Nimelt täägitakse raamatus palju Iirimaa kodusõjast ja IRA-st. IRA-st oli juttu ka kunagises Vanemuise lavastuses "Gorgo kingitus", mis samuti keskendus kreeka mütoloogiale. Aga siis ma ei saanud aru, kes või mis see IRA on. Nüüd sain raamatut lugedes selle vähemalt selgeks. Muidugi jäid mind häirima juba eelmistes raamatutes esile kerkinud lahtised otsad, mis jäid ka praeguses raamatus lahtiseks. Samas andis Lucinda Riley lõppsõnas lootust, et tuleb ka kaheksas raamat, kus on ehk lootust kõikidele nendele tekkinud küsimustele vastused saada. Mina igatahes jään uut osa ootama. Soovitan seda sarja ajaviitelugemiseks eelkõige keskealistele ja vanematele lugejatele. Noortele ei pruugi raamatutes käsitletavad ajaloolised osad väga huvitavad olla. Vanemad inimesed osakvad kindlasti tõmmata paralleele Nõukogude võimu all elamise ja Eestis toimunud sõjategevusega.

11. Delia Owens "Kus laulavad langustid" - Ma enam ei mäleta kui pikalt ma seda raamatut olen raamatukogust üritanud kätte saada. Eks ma langesin reklaami ohvriks kui kõik seda raamatut kiitsid ja ma tundsin ka kohe, et pean seda lugema. Kahjuks pidin raamatus pettuma. Minu jaoks ei olnud raamat pooltki nii huvitav nagu ma tagasiside põhjal lootnud olin. Näiteks eelnevalt loetud "Kadunud õde" oli kordades huvtavam. Või siis häirisid mind need looduskirjeldused, sest ma enamasti kaotan huvi, kui raamatus hakatakse väga palju loodusest rääkima. See raamat keskendus suuresti padurale ja selle loodusele. Või siis oli asi selles, et ma polnud varem kuulnud ei padurast ega langustidest ja seega ei olnud teema minu jaoks nii köitev. Tegemist oli veidi armastusromaaniga, veidi põnevikuga. Eks minu jaoks jäi ka see häirima, et tegemist polnud stiilipuhta raamatuga ja ühe raamatuga prooviti mitut eri žanrit edasi anda. Kusjuures huvitav oli see, et siin ma ei suutnud mõrvarit ära tuvastada ja raamatu lõpp oli minu jaoks siiski üllatav, sest ma olin enda meelest juba umbes 5-6 erinevat mõrvari varianti suutnud välja mõelda, aga õiget mõrvarit ikka ei tuvastanud. Kui vaadata raamatukogude laenutuste edetabelit, siis tundub, et see raamat pakub kõikidele huvi. Ehk siis olen mina nii imeliku lugemismaitsega, et raamat mulle huvi ei pakkunud. Seega tasub teil seda meeles pidada, kui minu soovituste järgi peaksite raamatuid valima hakkama.

12. Tauri Tallermaa "Ajulugu" - Jälle üks raamat, milles ma veidi pettusin. Nimelt lootsin ma raamatust saada veidi detailsemaid juhiseid, kuidas oma aju paremini kasutada. Aga ilmselt saab neid teadmisi ainult koolitustelt. Lugedes tundus mulle, et esimene osa oli teaduslikum ja rääkis veidi rohkem teoreetiliselt, mis lapseeas ajuga või ajus toimub. Edasi läks raamat juba veidi Tauri Tallermaa isikliku elu- või eduloo kirjelduseks ja ajus toimuvast rääkis ta vähem. Kuigi peab tunnistama et insipratsiooniks sobis raamat küll ja sain minagi sealt mõningaid mõtteid ja motivatsiooni. Lihtsalt minu jaoks oli raamatu pealkiri selline, et ma ootasin sealt veidi teistsugust sisu. Ja trükivigu oli raamatus ka päris palju. Mitmetes kohtades oli lausa tunne, et lausetest olid mõned sõnad vahelt puudu ning see häiris lugemist, kuna ma pidin lause mõtte tabamiseks lauset mitu korda üle lugema. Või siis oligi see meelega tehtud selliselt, sest kordamine on ju tarkuse ema.

13. Julie Andrews ja Emma Walton Hamilton "Kodus ja tööl. Mälestusi Hollywoodi aastatest" - Kes meist poleks näinud telerist või kinolinalt "Helisevat muusikat". Ilmselt paljude jaoks on see muusikal esimene tutvus Julie Andrewsiga. Mulle on Andrews alati meeldinud ja kui ma juhuslikult nägin, et tema autobiograafia on eesti keeles ilmunud, pidin seda lugema. Mind natukene häiris, et tegemist oli Andrewsi autobiograafia teise osaga, mis keskendus tema tööle ja elule Hollywoodi perioodil (ehk siis umbes aastatele 1960-1990). Mind oleks kõige rohkem huvitanud just sellele perioodile eelnev ja järgnev periood. Eelnev seetõttu, et huvitav oleks olnud tema lapsepõlvest ja Hollywoodi jõudmisest lugeda. Kuigi raamatu alguses on selle kohta lühikokkuvõtte olemas ja natukene sain ikkagi teada, aga mitte nii palju nagu ma ühelt biograafialt ootaksin. 90ndad ja sellele järgnev periood pakub mulle lihtsalt seetõttu huvi, et seda perioodi ma juba mäletan ka ise. Üldiselt mulle elulugusid lugeda meeldib ja alati on tore teada saada millist elu pealtnäha rikkad, kuulsad ja ilusad tegelikult elavad.

14. Laine Kippari "Meenutusi Tilsi Lastekodust" - Selle raamatuni jõudsin kuidagi kogemata, kui ma Tilsit guugeldasin. Suvel oli periood, kus ma tundsin oma kodukoha ajaloo kohta huvi ja nii ma siis lisasin selle raamatu ka oma lugemisloendisse. Raamatu on kirjutanud kunagi Tilsis lastekodus kasvanud naine. Kahjuks oli raamatus rohkem pilte kui teksti ja minu jaoks oli tekst väga killustatud. Kohati ei saanud ma aru, kas tegemist on autori mõtete ja tekstiga, või on see kellegi teise mälestus (sest raamatus oli palju ka teiste mälestusi lastekodust). Kui raamatu alguses tundus mulle, et pildid ja jutt läheb kronoloogilises järjestuses, siis lõpus tekkisid ka mitmed ajahüpped sisse, kus 1980ndate piltide vahele räägiti ikka 50ndate juhtumeid. Aga eks see ongi enda initsiatiivil välja antud raamat ja kindlasti tasub õnnelik olla, et selline info ja mälestused on talletatud. Kuigi ma oleks raamatult just rohkem mälestusi oodanud. Samas oli tore tänapäevasemaid pilte vaadata ja mitmeid tuttavaid piltidelt näha. Kuna mu ema töötas selles lastekodus pikalt kasvatajana, siis olen ka mina 90ndate teisest poolest selle lastekodu eluga üsna hästi kursis ja võib-olla seetõttu suhtusin sellesse raamatusse veidi kriitilisemalt, kui oleks pidanud.

15. Heather Morris "Auschwitzi tätoveerija" - Praegu on selle raamatu lugemine puhas reklaami ohvriks langemine. Mu vend luges seda kunagi ja ütles, et täitsa hea raamat oli. Ma tahtsin seda ka lugeda, aga tol hetkel polnud sobivat aega ja siis ununes raamat sootuks. Kuni sellest alles hiljuti TVs räägiti. Hankisin koheselt endale ka raamatu ja hingasin selle endale umbes kuue tunniga sisse. Nagu pealkirigi ütleb, siis räägib raamat mehest, kes oli kurikuulsas Auschwitzi koonduslaagris tätoveerija, tätoveerides laagrisse saabunute käsivartele nende vanginumbreid. Lugu on tõsieluline ja räägib ebainimlikest tingimustest koonduslaagris ja kohati uskumatuna näivast vedamisest, sest tätoveerijal õnnestub mitmel korral pääseda olukordadest, kust keegi pole varem elusana väljunud. Õnneks suutsin ma end raamatu lugemise ajal piisavalt distantseerida, et kogu õudus mulle kohale ei jõudnud. Aga kindlasti oli tegemist ühe väga põneva lugemisega. Keda ajalugu huvitab, siis kindlasti soovitan. Spoilerina võin juba ära öelda, et raamat on rõõmsa lõpuga. Kuigi sellest oli ka raamatu eessõnast aru saada, et kõik lõpeb hästi, sest muidu ei oleks tätoveerija suutnud enda lugu rääkida.

16. Maria Lepmaa "Oled paremat väärt" - Ma isegi ei mäleta enam, kuidas ma selle raamatu enda lugemisnimekirja leidsin. Mingil põhjusel arvasin ma, et tegemist on noorteromaaniga. Kusjuures lugedes tundus ka esimese muljena, et tegemist on noorteromaaniga. Põhiteemaks olid pidu ja poisid ja sõbrannadega ajaveetmine. Tegelikkuses annab raamat ülevaate ühe noore naise elust kogu tema elukaare jooksul. Alustades keskkooli lõpetamisest ja lõpeb nagu ikka tegelase surmaga. Raamat kirjeldabki ühe naise soovi olla vaba ja teistest sõltumatu. Kusjuures see õnnestub tal täielikult, tal pole lapsi ja meest, kuid ta käib reisil ja teatris täpselt siis kui tema tahab ja kellega tahab. Tema elu ja unistuste täitumist ei takista keegi ega miski. Vanaduses hakkab siiski olukord hullemaks minema, sest kui sul pole absoluutselt mitte kedagi, siis ei jää sul muud üle, kui kurvalt hooldekodus elada ja surma oodata. Teised ootavad lapselapsi ja lapsi külla, aga sellel naisel pole ka seda ootust. Üldiselt ma ütleks, et raamat on veidi lihtsustatult kirjutatud ja mingit suurt lugemiselamust ei anna. Aga raamat on õhuke ja sai paari tunniga läbi loetud. Olles oma eluga praegu selles punktis, kus ma olen, siis mingit samastumise hetked mul raamatu peategelasega siiski olid, kuid eks mingis osas tundus mulle küll, et kuidas ta nii loll saab olla. Selline lihtne ajaviitelugemine, mida on näiteks hea bussis või rongis või kusagil järjekorras oodates lugeda, sest ei nõua palju kaasa mõtlemist ja süvenemist.

17. Pamela Maran "Eesti vanaemade lood ja salatarkused" - Hakkasin raamatut lugema vahetult enne jõule ja minu meelest oli see raamat täpselt ideaalne jõuluaegne lugemine. Kuigi väga paljuski annavad Eesti vanaemade lugudes tooni sõda ja küüditamine, oli raamatus ka väga palju soojust. Just vanaemadele iseloomulikku soojust. Eks osalt andsid seda soojust edasi vanaemade toiduretseptid ja salanipid. Mul oli väga huvitav kõiki neid lugusid lugeda. Veelgi huvitavam oli lugeda retsepte ja vanaemade jagatud soovitusi, sest ma tunnen praegu erilist huvi nende vanade taimetarkuste ja käsitöö jms kohta. Pisaraid valasin ka omajagu, sest mõned lood olid lihtsalt nii kurvad. Mul on ainult kahju sellest, et raamatusse sattus 100 vanaema, sest vanaemasid on tegelikult rohkem ja kui palju neil veel tarkust ja nippe oleks jagada. Samas mõned nipid ja salatarkused peavadki salajasteks jääma. Soovitan kõikidele, kes sooviksid teada saada kuidas vanasti elati ja millised nipid aitasid ellu jääda.

18. Praskovja Nikolajevna Mošentseva "Kremli haigla saladused. Kirurgi märkmed" - Ma teadsin, et Venemaal on paljud asjad salastatud, kuid ma ei tulnud selle pealegi, et Kremli olulistele inimestele on loodud ka salastatud haigla. Tänapäeval seda Kremli haiglat muidugi enam ei eksisteeri, kuid ehk on mõni teine samasugune haigla siiski Venemaal olemas, kuid see on samuti avalikkuse eest salajas hoitud. Raamatus räägib endine Kremli haigla kirurg sellest, kuidas vaesest talutüdrukust üldse arst sai ja kuidas ta Kremli haiglasse välja jõudis. Muidugi ei jäta ta puutumata ka lugusid Stalinist, Brežnevist, Šostakovitšist ja teistest tuntud inimestest, kes Kremli haiglasse sattusid. Meditsiini ja ajaloo huvilistele igatahes väga põnev lugemine. Soovitan. Kasvõi silmaringi avardamiseks, et näha, kui piiratud oli elu Nõukogude Venemaal ja millised reeglid seal tähtsate inimestega tegelevatele töötajatele kehtisid. Raamatut lugedes tasub ainult õnnelik olla, et me elame 21. sajandil vabas maailmas.

19. Henry Marsh "Ära tee kahju. Elust, surmast ja neurokirurgiast" - Tegemist on 2021. aasta viimase raamatuga. Lihtsalt otsisin raamatukogu elektronkataloogist raamatuid märksõnaga "neuro", sest mulle tundus, et ma pole ammu ühtegi neuroloogia teemalist raamatut lugenud. Raamatu sisukorraga tutvudes olin veidi murelik, kuna peatükid kandsid valdavalt erinevate ajukasvajate nimesid ja ma polnud kindel, kas ma nii teaduslikku kirjandust aasta lõpus lugeda tahan. Siiski polnud raamat keskendunud ainult ajukasvajatele ja neurokirurgia nüanssidele, millest saavad aru ainult neurokirurgid. Raamatust sai lugeda ka Henry Marshi teekonnast neurokirurgiks ja sellest kuidas ta näiteks Ukrainas opereerimas käis. Kuigi raamat keskendub päris palju ka operatsioonikirjeldustele, leiab sealt arsti põhjendusi miks ta on nõus mingit operatsiooni tegema ja millised tunded teda valdasid, kui operatsioon ei olnud nii edukas nagu patsient ja arst lootnud olid. Neuroloogia või neurokirurgia huvilisele igati mõnus lugemine. Tegelikult on raamat mõnus lugemine kõikidele patsientidele, sest paneb meid mõtlema sellele, kuidas arstid käituvad ja miks nad nii käituvad. Ehk aitab see teadmine meil ka veidi parem patsient olla.

Edukat uut lugemisaastat kõigile!

Ühtlasi võite mulle raamatusoovitusi jagada, sest minu soovinimekiri on selle aastaga üsna õhukeseks kulunud.

31/12/2021

2021. aasta kokkuvõte

Järjekordne aasta hakkab lõppema ja on aeg teha kokkuvõtteid. Peamiselt on need iga-aastased kokkuvõtted minu enda jaoks, kuid olen need siiski teinud avalikuks, sest äkki keegi saab minus kokkuvõttest enda järgmise aasta eesmärkide seadmise jaoks inspiratsiooni. Mina näiteks sain ühte sellist aasta kokkuvõtet lugedes inspiratsiooni, et raamatute lugemiseks eesmärke seada.

Peab tunnistama, et kuigi aasta alguses mõjutas Covid-19 veidi kultuurimaastikku, siis nii edukat kultuuriaastat polegi mul varem olnud. Eks selles saab süüdistada vaid seda, et see aasta polnud ma nii palju keskendunud tööle ja jäi rohkem aega kultuuri tarbida. Samas selle aasta üheks parimaks otsuseks oli Põlva Kultuuri- ja Huvikeskusesse vabatahtlikuks minek ja praeguseks tunnen ma end seal majas juba täitsa koduselt. Seega, kui keegi teist mõtleb, et ta nägi väga minu moodi inimest pileteid kontrollimas või garderoobis riideid võtmas, siis see polnud minu kaksikõde, vaid täitsa mina. Seepärast sai ka päisesse pandud pilt, mis on sügisel enne teatrietendust kultuurikeskuses tehtud. Kuigi raamatukogu oleks ka sama hästi päisepildiks sobinud, sest seal olen ma see aasta ka väga palju aega veetnud.

Kuna peamiselt on tegemist teatriblogiga, siis alustan kokkuvõtet ka teatrist:

Eesmärk: Aasta alguses konkreetset eesmärki teatrikülastuste arvule ei seadnud. Samas on paaril viimasel aastal olnud mul alateadlik eesmärk, et vähemalt kord kuus ehk siis 12x aastas võiks teatris käia.

Tegelikkus: Päris kord kuus teatrisse ei jõudnud. Aasta algus oli ikka väga nutune. Käisin teatris korra veebruaris (Vanemuine „Niskamäe naised“) ja korra märtsis (Vanemuine „Kaalud“). Edasi tuli tükk tühja maad ja juunist alates käisin juba regulaarselt teatris. Juhtus, et vahel sattusin kuus isegi neli korda teatrisse. Lõppskooriks jäi 37 etendust ja nähtud 33 erinevat lavastust. Nähtud etenduste arv on suurem, kui nähtud lavastuste arv, sest Lutsu Teatri „Lõõtsajumalat“ käisin kolm korda vaatamas ja Tallinna Linnateatri „Balti tragöödiat“ ja Musta Kasti „Pidu katku ajal“ nägin mõlemat kaks korda.

Lisaks vaatasin aprillis veebis toimunud Kuldse Maski teatrifestivalil Russian Case, ära 10 lavastust (lavastuste kokkuvõtteid näeb SIIT) ja oktoobris toimunud noorele vaatajale mõeldud NAKS festivalil vaatasin kahte lavastust, kuid nendest ma ei kirjutanudki. Eelpoolmainitud festivalidele lisaks osalesin ka septembris toimunud Eesti Teatri festivalil Draama ning oktoobris toimunud festivalidel „Kuldne Mask Eestis“ ning Põhja- ja Baltimaade kogukonnateatri konverentsil.

Tõeliste teatrikorüfeede jaoks on minu teatrivaatamiste numbrid ikka häbiväärselt väikesed, kuid minu jaoks on see teatri mõttes vägagi edukas aasta olnud. Varasem rekord oli 32 etendust aasta jooksul ja see juhtus 2018. aastal. 2021. aastal sai etenduste arv üle löödud ja lisandusid ka veebis nähtud lavastused, mis teeb aasta vaieldamatult edukaimaks teatriaastaks.

Kõige eredam mälestus teatriaastast on Kuldse Maski festivali raames nähtud lavastus „Gorbatšov“ (lavastuse vahetuid muljeid saab lugeda SIIT). Samas iseloomustab selle aasta teatris käimisi väga paljuski logistika. Nimelt oli mul suvel suur teatrikülastuste plaan, kuid auto otsustas katki minna ja hakkas pihta rendiautode otsimine ja tuttavate teatrisse kaasa kutsumine. Suvelavastused on toredad, sest siis saab Eestit avastada, aga kui sul pole autot, siis on veidi keeruline olla ühel õhtul Viljandimaal ja järgmisel õhtul Setomaal. Eriti kui kahe õhtu vahel oleks vaja veel Tartusse tööle ka jõuda. Siinkohal suur tänu mu sõpradele ja tuttavatele, kes mind autodega mööda Eestit sõidutasid ja aitasid mul ikka teatrisse jõuda.

Kui ma teatri kohta kindlat eesmärki aasta alguses ei püstitanud, siis raamatute lugemiseks oli mul väga konkreetne eesmärk püstitatud. Nagu ma juba mainisin, siis motiveeris mind eesmärki seadma paari tuttava lugemishullu postitused 2020. aasta detsembris. Nimelt tõid nad välja mitu raamatut nad aasta jooksul lugenud on ja mulle tundus, et ma võiksin ka mingi kindla arvu endale eesmärgiks seada. Õnneks ma enam ei mäleta, mis nende numbrid olid ja ma ei saa neid endaga võrrelda, aga mulle tundub, et nende numbrid ja eesmärgid olid ikka kordades suuremad kui minul. Minu aasta 2021 kokkuvõte raamatutest on selline:

Eesmärk: Iga nädal vähemalt üks raamat läbi lugeda ehk siis aastas kokku 52 raamatut.

Tegelikkus: 90/52

Jah mõnikord juhtus, et päris ühe nädalaga raamatut läbi ei saanud, aga selle 52 raamatut sain vist loetud juba suve alguseks, kuid otsustasin ikkagi edasi lugeda. Enne jõule vaatasin, et loetud on 87 raamatut ja mõtlesin, et võiks ikka ühe ümmarguse 90 raamatut ära lugeda. Praegu on loetud täpselt 90 raamatut ja kui ma eile veel arvasin, et ehk jõuan täna ka 91. raamatu ära lugeda, siis seda vist ei jõua, sest ma andsin endale veel mõned teised lubadused, mis tuleb täna selle aastaga veel ära teha.

Vaatasin huvi pärast enda varasemate aastate lugemise statistikat ja selgub, et 2018. aastal olin endale samuti eesmärgiks seadnud 52 raamatut aastas läbi lugeda, kuid suutsin läbi lugeda ainult 35 raamatut. 2019. aastal jäi skooriks 36 raamatut ja 2020. aastal 24 raamatut. Seega on 2021. aasta olnud lugemise seisukohast sama edukas aasta kui teatri seisukohast. Kusjuures umbes 6-7 raamatut jäi mul ka poolikuks, sest ma lihtsalt ei suutnud neid lõpuni lugeda.

Kui ma peaksin kõige eredamad lugemiselamused sellest aastast välja tooma, siis mainiksin kindlasti ära Anders Hanseni „Ekraaniaju“, see raamat motiveeris mind veelgi enam raamatuid lugema ja vähem aega ekraanide taga veetma. Ilukirjandusest nautisin Lucinda Riley „Seitsme õe“ sarja, kusjuures viimane osa „Kadunud õde“ (mis tegelikult pole kõige viimane osa, sest ka kaheksas osa on autoril plaanis) oli seitsmest raamatust minu jaoks huvitavaim. Krimiraamatutest meeldis enim Joël Dicker "Tõde Harry Queberti juhtumi kohta". Selle raamatu põhjal tehtud sarja näidati Kanal 2-s ka see aasta, aga sari polnud pooltki nii hea kui raamat. Populaarteaduslikust kirjandusest jäi kõige enam meelde Bruce D. Perry ja Maia Szalavitzi "Poiss, keda kasvatati nagu koera", kus lastepsühhiaater Bruce Perry räägib kuidas lapsepõlvetraumad lapsi tulevikus mõjutavad. Kohati olid need lood väga kurvad, kuid samas oli neid ka väga põnev lugeda ja saada veidi aimu sellest kuidas aidata lastel traumadest üle saada.

Olen aeg-ajalt blogisse ka mõned sissekanded nähtud Eesti filmidest teinud. Siiski 2021. aasta oli kino osas väga kehvake:

Eesmärk: Otseselt eesmärki ei olnud.

Tegelikkus: nägin kahte filmi

Juunis käisin vaatamas "Eesti matust" ja isegi mõtlesin selle kohta arvamuse kirja panna, aga siis hakkas suveteatri hooaeg pihta ja aega polnud ning nii see postitus muudkui lükkus edasi. Lõpuks ma enam ei mäletanud, mida ma kirjutada tahtsin ja kustutasin mustandi sootuks ära. Detsembris 2021 käisin vaatamas "Jahihooaega", mis mulle kahjuks ka väga eredat elamust ei jätnud ja seega jäi kino mõtes 2021. aasta ikka väga kehvakeseks. Mul on tõsiselt kahju, et ma sellised Eesti filmid nagu „Kratt“ ja „Vee peal“ maha magasin. Loodetavasti tulevad need varsti TV-sse ja mul õnnestub neid näha, sest need tundusid päris paljulubavad olevat. Välismaa filme ei näinud ma see aasta ühtegi ja hetkel isegi ei mäleta, et mis filme ma näha oleksin tahtnud. Ohverdasin kinos käigu raamatute lugemisele ja teatris käimisele.

Kuigi mu blogi aadress on triinujakultuur, mis võiks viidata justkui sellele, et siit blogist leiab arvamusi igasuguse kultuuri kohta, kuigi tegelikkuses kirjutan ma peamiselt teatrist. Alguses isegi leidus siin mõtteid mõningate kontserdite kohta, kuid nüüdseks on need postitused kadunud, sest mingil hetkel tundus mulle et kui ma keskendun teatrile, siis ei sobi justkui oma kontserdikülastusi siin kajastada. Ka praegu ei leidu kontserdimuljete kohta postitusi, kuid aasta kokkuvõttes toon ikkagi sel aastal külastatud kontserdid välja:

Eesmärk: Eesmärki ei olnud

Tegelikkus: 4 kontserti

Ma olen kõige ebamusikaalsem inimene kogu maamunal ja seega pole kontserditel käimine väga minu esmane prioriteet olnud, sest ma tunnen, et ma ei oska kontserti nautida ja seda kuidagi enda jaoks lahti mõtestada. Nagu ma juba postituse alguses mainisin, viis tee mind sel aastal vabatahtlikuna tööle Põlva Kultuuri- ja Huvikeskusesse ning oma vabatahtliku töö tõttu olen kasutanud võimalust kontserditel käia. Nii sattusingi novembris Jazzklubis toimunud jazzõhtule, kus esines Karmen Rõivasepp Kvartett. Kunagi kui ma ikka väga noor olin, siis ma unistasin, et ma oskan saksofoni mängida ja ma teeksin jazzmuusikat. See unistus ei täitunud, kuid jazzõhtu oli tore meeldetuletus, et mulle on kunagi muusika meeldinud ja võiks tihedamalt käia kontserditel. Sama tore meeldetuletus oli ka teine novembris toimunud kontsert, milleks oli võrokeelsete koorilaulude kontsert „Liigu, liigu laulukõnõ“. Laulupeod ja võro keel on mulle alati meeldinud ja kui kontserdil esitatakse uusi Uma Pido laule võro keeles, siis see on midagi minu jaoks. Mul on tõsiselt kahju, et Covid-19 tõttu oli osalevate kooride arv nii väike ja seetõttu jäi kontsert veidi lahjaks.

Seevastu pakkus tõsiselt vägeva elamuse kolmandal advendil toimunud Collegium Musicale advendikontsert. Mul käisid korralikud külmavärinad mõne laulu ajal peal ja ihukarvad tõusid püsti. Kõikidele teistele, kes on veel minusugused muusikalised paganad, soovitan soojalt Collegium Musicale kontserditele minna, kui neid enda kodukandis esinemas näete. Kõige viimasem kontserdielamus pärineb päris detsembri lõpust kui Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses toimus galakontsert „Aastalõpu rütmides ja säras“. Esinejateks Suured Tüdrukud ehk Kaire Vilgats ja Dagmar Oja, Trafficu solist Silver Laas ning PPA bigband Riivo Jõgi dirigeerimisel. Kogu õhtut juhtis Priit Strandberg, kes ise õhtu jooksul päris mitmel korral lauljana samuti üles astus. Kõige hämmastavam osa kontserdi juures oli, et tegelikkuses pidi bigbändi dirigendiks olema Siim Aimla ja Riivo Jõgi osalus oli kõikidele täielik üllatus. Ma ei tea, millal Riivo teada sai, et ta pidi dirigeerima, aga igatahes tegi ta seda ülihästi. Mina jälgisin terve õhtu ainult PPA bigbandi ja Riivot. Ehk oli asi nende ilusas vormiriietuses. J Aga tegelikkuses oli põhjus ikkagi nende andekuses, mis lihtsalt pani neid vaatama. Muidugi on andekad ka teised, aga neid olen ma nii palju näinud, et nende andekus polnud minu jaoks enam üllatav, aga kindel on see, et aasta sai igati nauditava punkti. 

Minul on juba uueks aastaks kultuuri puudutavad eesmärgid seatud, kuid neid ma siin veel kõva häälega välja ei tahaks hõigata. Kindel on ainult see, et kultuuri peab olema ja alati saab veelgi paremini minna.

KULTUURIROHKET UUT AASTAT!


Päris postituse lõppu toon välja kõik sel aastal nähtud lavastused ja raamatud.
 
Nähtud lavastused 2021. aastal (ajalises järjekorras):
1.      Niskamäe naised (Vanemuine)
2.      Kaalud (Vanemuine)
3.      Lõõtsajumal (Lutsu Teater)
4.      Ja kui nad surnud ei ole… (MTÜ Tähetund)
5.      Raamid (Seasaare Teater)
6.      Kalevipoja vägiteod ehk missa sööd, et sa nii tugev oled (Piip ja Tuut Teater)
7.      Unemati udujutt (Lutsu Teater)
8.      1984 (Vanemuine)
9.      Piip ja Tuut püstijalakomöödias “Loomad” (Piip ja Tuut Teater)
10. Kasuema (Emajõe Suveteater)
11. Ujuja (SKENE Katus Kunstile)
12. Pidu katku ajal (Teater Must Kast)
13. Tson Lemberi uus elu (Teater Nuutrum)
14. Suudlused (Tartu Linnateater)
15. Rokkooper Johnny (Vaiguviiul)
16. Maakas (TeMuFi)
17. Kassid (Piip ja Tuut Teater)
18. Petserimaa igatsus (Taarka Pärimusteater)
19. Vaim (Seasaare Teater)
20. Serafima+Bogdan (Tartu Uus Teater)
21. Balti tragöödia (Tallinna Linnateater)
22. Lehman Brothers (Eesti Draamateater)
23. Mängu ilu (Tartu Uus Teater)
24. Igatsuse rapsoodia (Eesti Draamateater)
25. Midagi ikka (Lavahunt)
26. Iraani konverents (Moskva Rahvaste Teater)
27. Gorbatšov (Moskva Rahvaste Teater)
28. Galilei elu (Vanemuine)
29. Lihtsalt, rõõmuks (Rakvere Teater)
30. Terror (Vanemuine)
31. Lahti lõikamata sidruni nuusutamine (SKENE Katus Kunstile)
32. Comedy Estonia sügistuur
33. Suvitusromaan (Rakvere Teater)
 
Loetud raamatud 2021. aastal (ajalises järjekorras):
1.      Merle Karusoo "Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... I köide" 
2.      Kai Aareleid "Linnade põletamine" (näidendiraamat) 
3.      Meik Wiking "Väike lykke-raamat. Maailma kõige õnnelikuma rahva saladused"
4.      Anneli Saro ja Hedi-Liis Toome (koostajad) "Teatrielu 2019" 
5.      Merle Karusoo "Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... II köide"
6.      Oliver Sacks "Mees, kes pidas oma naist kübaraks" 
7.      James Bowen "Tänavakass Bob" 
8.      Meik Wiking "Väike hygge-raamat. Kuidas taanlaste kombel hästi elada" 
9.      Kai Aareleid "Linnade põletamine" (romaan)
10. James Bowen "Bobi maailm" 
11. James Bowen "Kingitus Bobilt" 
12. Ingvar Villido "Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus"
13. Bernadette Fisers "Väike raamat suurest kaalulangetamisest" 
14. Jete Leo Norman "Maailm kontoris“
15. Mari-Liis Jääger, Kati Voomets, Kaija Pook, Meelika Müürsepp "Kogumispäevik" 
16. Patti Breitmann ja Connie Hatch "Kuidas süümepiinadeta "EI" öelda"
17. Sarah Knight "P*rsse, ei!" 
18. Christian Unge "Läbi tule ja vee" 
19. Shaun Bythell "Raamatukaupmehe päevik" 
20. Anne B. Ragde "Ma teen su nii õnnelikuks" 
21. Ann Cleeves "Vareselõks" 
22. Ann Cleeves "Külm maa" 
23. Lucinda Riley "Seitse õde" 
24. Jonas Jonasson "Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad" 
25. Jonas Jonasson "Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju" 
26. Kaarel Veskis "Autismi olemus" 
27. Kristi Saare "Kuidas alustada investeerimisega" 
28. Sirje Endre, Kai Ellip, Ene Paaver, Margus Mikomägi, Heli Pikk, Pille-Riin Purje "Ita Ever. Lava on elu" 
29. Elo Selirand "Elu eesliinil”
30. Kaire Vilgats ja Dagmar Oja "Ilusad suured tüdrukud"
31. Lucinda Riley "Tormiõde" 
32. Toomas Toomsoo "Migreenist vabaks õige toiduga"
33. Dan Hurley "Targem. Ajuvõimekuse arendamise uus teadus"
34. Stephen, Rollnick, William R. Miller, Christopher C. Butler "Motiveeriv intervjueerimine tervishoius. Kuidas aidata patsientidel käitumist muuta."
35. Bruce D. Perry, Maia Szalavitz "Poiss, keda kasvatati nagu koera"
36. Sebastian Fitzek, Michael Tsokos "Ära lõigatud"
37. Lucinda Riley "Varjuõde"
38. Loone Ots "Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel" 
39. Emmi Pesonen "Maailma kauneim sõna"
40. Jessikka Aro "Putini trollid. Tõsilood Vene infosõja rindelt"
41. Sofi Oksanen "Koertepark"
42. Ann Cleeves "Varjatud sügavused" 
43. Anders Hansen "Tugev aju. Kuidas liikumine ja treening sinu aju mõjutavad"
44. Lucinda Riley "Pärliõde"
45. Helene Moss "Cougar" (1. osa)
46. Aleksandr Barinov "Kaltsakad ja komissarid"
47. Terhi Pääskylä-Malmström "Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika"
48. Susan Luitsalu "Ka naabrid nutavad" 
49. Alex Michaelides "Vaikiv patsient" 
50. Monika Peetz "Seitse päeva söömata" 
51. Ann Cleeves "Õhku haihtunud"
52. Lucinda Riley "Kuuõde"
53. Anders Hansen ja Mats Wänblad "Juuniori tugev aju“
54. Anne Veesaar ja Anneli Aasmäe-Pender "Helgi Sallo. Elulugu"
55. Joël Dicker "Tõde Harry Queberti juhtumi kohta" 
56. Lucinda Riley "Liblikatuba" 
57. Helene Moss "Cougar" (2. osa) 
58. Helene Moss "Cougar" (3. osa)
59. Robin Carr "Parimad meist"
60. Lucy Foley "Kutsutud külalised" 
61. Jo Nesbø "Lumememm" 
62. Stefano Massini "Lehman Brothers"
63. Rait Avestik "Urmas Kibuspuu. 31 aastat"
64. Miska Rantanen "Kalsarikänni. Mõnus elu Soome moodi"
65. Claire McGowan "Teine naine"
66. Janek Oblikas "Rabajooksust alastimaratonini. Miks on täna hea päev jooksmiseks"
67. Aleksandr Solženitsõn "Vähktõvekorpus"
68. Karmen Kozma "Hull. Otse ja ausalt"
69. Christian Unge "Terake tõtt" 
70. Annela Laaneots "Minu Setomaa. Külatüdrukust kuningriigi peaks" 
71. Ingo Normet "Ujuda selles jões. Teatrikooli aabits"
72. Rait Avestik "Teatriarmastajad. Teatriharrastamisest Eestis" 
73. Jaanika Elias "Suhtesõltlasest õnnelikuks abielunaiseks"
74. Eben Alexander "Tõendid taeva olemasolu kohta. Neurokirurgi reis hauatagusesse ellu”
75. Lucinda Riley "Päikeseõde"
76. Raul Oreškin "Minu Peipsiveer"
77. Andreas Pittler "Rowan Atkinson"
78. Malin Persson Giolito "Vesiliiv"
79. Nina Lykke "Surmahaigus" 
80. Karl Pilvistu "Mooste külateater Virvendus" 
81. Lucinda Riley "Kadunud õde" 
82. Delia Owens "Kus laulavad langustid" 
83. Tauri Tallermaa "Ajulugu" 
84. Julie Andrews ja Emma Walton Hamilton "Kodus ja tööl. Mälestusi Hollywoodi aastatest" 
85. Laine Kippari "Meenutusi Tilsi Lastekodust" 
86. Heather Morris "Auschwitzi tätoveerija" 
87. Maria Lepmaa "Oled paremat väärt"
88. Pamela Maran "Eesti vanaemade lood ja salatarkused" 
89. Praskovja Nikolajevna Mošentseva "Kremli haigla saladused. Kirurgi märkmed" jukirurgiast”
90. Henry Marsh “Ära tee kahju. Lood elust, surmast ja ajukirurgiast”