21/06/2022

Hommikuvalgus

 19. juunil 2022 Eesti Noorsooteatri suvelavastus Telliskivi kvartali M-hoones

Foto: Sten-Erik Remmel

Ma olen üks nendest, kellele igasugused laki ja bensiini ja tavoti lõhnad meeldivad. Seega olin meeldivalt üllatunud, kui esimest korda elus Telliskivi kvartali M-hoonesse sisse astusin ja seal sellist vana garaaži hõngu tundsin. Teate küll seda tavoti ja niiskuse segu, mis vanades garaažides heljub. Esmalt mõtlesin, et kes siis garaažis teatrit teeb. Tundus, et ka paljud teised inimesed arvasid samuti, sest istekohale saamist oodates kuulsin nii mõndagi vestlust pealt, kus räägiti, et läheme õue ootama, mida me siin pimedas ja niiskes ikka seisame. Meil oli see valikuvõimalus, et pimedast päikesevalguse kätte liikuda, aga kõikidel seda võimalust pole. Näiteks nendel lastel, kes sinna pimedusse enda kodu on teinud, selline valikuvõimalus puudus. Õigemini valikuvõimalus on alati, aga kõigil viiel noorel, kes selles maa-aluses või pimedas mahajäetud kohas enda kodu olid leidnud, oli see koht hetkel ainus, kus nad end turvaliselt tundsid. Seetõttu polnud välja päikesevalguse kätte minek nende jaoks esmane valik. Eks turvalisust pakkusid ka teised samas olukorras olevad noored, kellega koos seal maa-aluses kohas elati.

Kuigi lugu oli minu jaoks veidi katkendlik ja ma päris täpselt ei saanud aru, mis kohaga siis ikkagi tegemist oli ja kes need lapsed seal olid ja miks nad seal olid, siis sellegipoolest oli lavastuses väga palju puutepunkte tänase maailmaga, mis tegid etenduse vaatamise nauditavaks. Meile näidatakse viite last/noort, kes elavad poolsaare tipus mingis mahajäetud kohas. Päris täpselt pole aru saada, mis see mahajäetud koht on, kus tegevus toimub. Kas see on mingi vana maja, laev, koobas vms. Siiski jäi mulle mulje, et tegevuskoht asus maa-all. Samuti pole päris täpselt aru saada kes need noored on. Jutu põhjal saab mõista, et vähemalt neli nendest on lapsed, kuid mis vanuses täpselt, see jääb arusaamatuks. Viies noor inimene tundub neljast lapsest veidi vanem olevat, kuna temal olevat kunagi laps olnud. Lisaks hoiab ta rohkem omaette ja ei ühine laste mängudega, kuna tundub et tal on rohkem elutarkust ja laste omavahelised mängud teda ei köida. Läbi teiste juttude kuuleme veel ühest poisist, kes on sealt mahajäetud kohast lahkunud ja kes vist oli selle kamba pealik. Aga mis asjaoludel poiss sealt lahkus ja kes ta täpselt oli, jääb kuni etenduse lõpuni arusaamatuks. Ühesõnaga loogilisuse mõttes üsna keeruline lugu, mis justkui ei alga ega lõpe kusagil.

Samas mõtteainet pakub lavastus publikule küllaga. Esiteks just see laste tavapärane maailm, kuidas nad omavahel ühise keele leiavad ja sõbralikult mängivad ning järgmisel hetkel omavahel tülli keeravad ja kaklema hakkavad. Teisest küljest näidatakse kui raske võib olla laste elu siis, kui keegi neid ei vaja ja ei armasta. Kuidas nad igatsevad endale kasvõi oma väikest ruumi, kui ainult oleks keegi, kes neid armastaks ja nende pead silitaks. Ka kõige tugevamate ja pealtnäha karmimate ning räpasema välimusega lastel on alati ainult üks soov - olla armastatud. Ja sellest tegelikult lavastus üsna palju ka räägib. Need lapsed on leidnud endale turvalise paiga selles poolsaare tipus, kus ühel pool on tühermaa ja teisel pool meri. Nad on üksteise jaoks olemas ja jagavad kõike, mida neil on. Kuni ühel hetkel otsustab maailm muutuda ja nende laste elu segi paisata. Ühel päeval avastavad lapsed, et nende lähedusse on tekkinud suur parkimisplats ja peatus. Veidi hiljem selgub, et ehitatud on ka klaasist "suur purk", kus hästi palju inimesi toimetab. Jällegi jäetakse lahtiseks, kas see "suur purk" on kortermaja, kaubanduskeskus, lennujaam või mõni teine hoone. Kindel on see, et selle võõra objekti ilmumine koos infrastruktuuri loomisega näitab kuidas tänapäeval linnastumine järjest kaugemale ulatub ja hävitab kellegi kodud. Sel hetkel tekkis mul tunne, et need lapsed polegi justkui lapsed, vaid loomad või loodus üldisemalt, kes tahab, et me teda armastaksime ja austaksime, kuid selle asemel me hoopis ähvardame teda ja tungime peale.

Lisaks linnastumisele puudutas lavastus väga põgusalt ka praeguse aja kõige kuumemat teemat - sõda. See teema oli siiski pigem põgus kõrvalepõige ja peale paari lauset sõjakindlast keldrist, oligi sõja temaatika lõpetatud. Mina nägin ka väga palju vihjeid tänapäeva tarbimiskultuurile. Kuidas lapsed tulid oma rännuretkelt tagasi ja saagiks oli mitmed kotitäied riideid või taarat. Eks taara korjamine on kodutute inimeste hulgas peamine sissetulekuallikas, kuid selles loos nägid lapsed suurtes plastpudelites siiski peamiselt mänguasju, millega näiteks hea vehklemist harjutada või kaaslasi loopida, kui raha hankimise vahendit. Ühel hetkel kui laval kogu see taara ja riided ja prügikotid vedelesid, siis tekkis küll tunne, et seda kõike, mida me igapäevaselt kokku ostame ja tegelikult ei vaja, on liiga palju ja see kõik kuhjub kusagile loodusesse. Praegu olid need lapsed, kes selle kraami üles korjasid, aga piltlikult öeldes võiksid selle sama riidekraami ja taara sees elada nii loomad, linnud kui ka kalad. Ja see mõte pole üldse positiivne. Mõeldes kõikide nende koledate teemade peale nagu linnastumine, liigtarbimine ja selle mõju loodusele, sõda, kodutud lapsed (inimesed), siis võib tunduda, et sellist sünget suvelavastust ei taha küll keegi vaadata. Jah, teemad võivad sünged olla, aga selle sünguse kõrval on ka palju positiivset.

Tegelikult on ka nendest teemadest rääkimine positiivne, sest kui me märkame mida liigtarbimine ja linnastumine ühiskonnaga teeb, siis me ehk suudame seda pidurdada. Kõige positiivsema asjana tooksin ma välja mängupaiga. Just see veidi niiske ja tavotilõhnast läbi imbunud pime tööstushoone mõjus täpselt sellise kohana, kus ühiskonnast eemale tõrjutud inimesed tavaliselt pesitsevad. Lugu poleks ilmselt pooltki nii palju mõjule pääsenud, kui seda oleks mängitud puhtas teatrimajas, mis on lavadekoratsioonidega koledaks muudetud. Nii audentset atmosfääri poleks ka kõige osavam kunstnik luua suutnud. Koht oli see, mis minu jaoks koos dekoratsioonidega (kriuksuvad reformmadratsid, määrdunud riided, prügikotid jne) lavastuse tõeliselt elama pani. Muidugi poleks ruum üksinda suutnud midagi ära teha ja teine oluline tahk olid noored ja elavad näitlejad.

Kuna see oli minu esimene kokkupuude Eesti Noorsooteatriga, siis näitlejad olid minu jaoks samuti tundmatud. Varem olen laval näinud ainult Steffi Pähni ja Getter Meresmaad, teised olid kõik minu jaoks head avastused. Kindlasti jäid meelde kõik osalejad. Steffi Pähn kehastas teistest vanemat Pikki ja võrreldes teistega oli teda ajaliselt vähem laval tegevuses näha. Mõned korrad ta siiski ühistegevustes osales, kuid enamasti oli ta teistest eemal enda asemel ja kommenteeris aeg-ajalt sealt. Samas oli tema see, kes regilaule esitas ja regilaul pimedas tööstushoones mõjus just kontrastide tõttu efektselt. Kõige elavamalt jäi mulle meelde Maria Ehrenberg, kes kehastas Helmit. Tema lapselikult suured silmad ja lapselik energia olid väga nauditavad. Minu klassikaline pisar tuli just siis silma kui Ehrenberg pidas monoloogi sellest, kuidas ta on pisikene ja ei võta kodus palju ruumi, kui keegi talle kodu tahaks pakkuda. Ma oleks ta ta kohe sealt kaasa tahtnud võtta. Üldse tekkis mul etenduse vaatamise jooksul korduvalt soov maailma parandada. Bussiga koju sõites vaatasin loomade varjupaigas oelvaid loomi ja poetasin järgmised paar pisarat, sest oleks neid loomi tahtnud ka varjupaigast ära päästa. Aga enda lohutuseks võin öelda, et eks ma oma igapäevase tööga veidi ka parandan seda maailma. Getter Meresmaa kehastatud Selena oli ilmselt alguses kõige raskem roll, sest kõik oma emotsioonid ja mõtted tuli vaikides edasi anda ja seda oli samuti huvitav vaadata. Selena hakkas rääkima alles hiljem, kuid siis tegi ta seda nii jõuliselt, et sundis kõik teised vaikima ja ennast kuulama. Enamasti käisidki Meresmaa ja Ehrenberg laval paaris ja moodustasid kaitsetute tütarlaste tandemi, kes otsustasid eluraskuste trotsimiseks õdedeks hakata ja teineteisele toeks olla ning üksteist kaitsta nii samas kohas elavate poiste kui ka ümbritseva maailma eest.

Hoopis teisest puust olid poisid, keda kehastasid Risto Vaidla ja Joosep Uus. Nagu poisid ikka, kaklesid ka nemad pidevalt, peamiselt selle üle, kes on tugevam ja kelle sõna kõik asukad kuulama peaksid. Poistest jäi mulle rohkem silma Tops (Joosep Uus) oma elavalennulise fantaasia poolest. Peaaegu kõige kohta oli tal näide tuua laiast maailmast, kus ta ise väidetavalt laevaga käinud oli. Mulle meenus kohe tüüpiline laste fantaasia, kus räägitakse sinistest ahvidest ja kõikvõimalikest muudest fantaasialoomadest ning fantaasiareisidest. Risto Vaidla kehastatud Kermo oli tüüpiline paha poiss, kes tahtis kamba juht olla ning seetõttu näitas sageli teistele oma karmi olekut. Sisimas oli ka tema hea ja tahtis, et tal oleks keegi, kellega tulevikus hea koos olla oleks. Siiski jäid minu jaoks laias plaanis poisid võrreldes tüdrukutega natukene nõrgemateks ja ei paistnud nii palju oma rollidega silma. Ehk on asi selles, et ma naissoo esindajana hoian lihtsalt oma sookaaslasi nende kannatuste poolest rohkem. Sest tegelikult mängisid kõik näitlejad väga hästi ja ei saa öelda, et keegi oleks nüüd nii palju paremini mänginud. Lihtsalt juhtus nii, et tüdrukute rollid jäid mulle südamelähedasemateks.

Kui lavastuse pealkirja peale mõelda, siis minu jaoks ongi hommikuvalgus see, mis annab inimestele lootuse, et uus päev on eilsest parem. Hommikuvalguses tunduvad asjad ikka palju ilusamad ja puhtamad kui pimedas õhtuhämaruses. Ivar Piterskihi valguskujundus oli ka selliselt loodud, et just hämarast süttinud soojas kollakas hommikuvalguses julgesid kõik lapsed oma hinge pitsitavad salasoovid välja öelda. Sest mine sa tea, äkki täna on see päev, kus keegi hakkab just neid lapsi armastama sellistena nagu nad on.

Kuigi minu jutust võib jääda mulje, et tegemist on sünge lavastusega, siis ma soovitan väga vaatama minna. Nagu teatri nimigi viitab, siis just eelkõige noorte teatrivaatajatega. Mul on kahju, et esietendusel võrdlemisi vähe noori saalis oli. Sest noorte päralt on meie tulevik ja ehk saavad nad lavastust vaadates aru, mida tunnevad need lapsed, kes pole ehk viimase moe järgi riides ja kes ei oma kõige uuemat Iphone mudelit. Lastel on võimalus ka tarbimise osas paremaid harjumusi teha ja ehk paneb lavastuses nähtav neid natukene selle üle mõtlema, et vähem tarbida ning hoida loodust ja üksteist ning hinnata neid, kes meie lähedal on ja keda me armastame. Tegelikult võiksid sellele ka täiskasvanud mõelda.

Autorid: Eva Koff ja Indrek Koff

Lavastaja: Mirko Rajas

Kunstnik: Illimar Vihmar

Helilooja: Markus Robam

Valguskunstnik: Ivar Piterskihh

Videokunstnik: Elise Christin Jörberg

Liikumisjuht: Steffi Pähn

Osades:

Risto Vaidla - Kermo

Steffi Pähn - Pikk

Maria Ehrenberg - Helmi

Joosep Uus - Tobago ehk Tops

Getter Meresmaa - Selena-Lisandra

Rohkem infot mänguaegade ja piletite kohta leiab Eesti Noorsooteatri kodulehelt SIIN

11/06/2022

Kiri kodukandist

 10. juunil 2022 Verevi kuurilaval

Foto: Aire Pajur

Üks kord tekkis mul mõte, et tahaks ise ka teatrit teha. Mitte selles mõttes, et ma tahaks näitlema hakata, vaid ma tahaks enda valitud kohta kutsuda näitlejad ja lavastaja, kes siis seda teatrit teeksid. Et mul oleks üks vana hoone ja selle kohandaks käepäraste vahenditega teatrisaaliks. See mõte tuli mulle Verevi kuurilavale jõudes jälle meelde. Elvas asuv Verevi kuurilava on uus kultuurisündmuste jaoks mõeldud koht, mis on loodud Verevi motelli juurde asuvasse hoonesse kus asus vanasti pioneerilaagri söökla. Kuigi ruumi sisse astudes oli veidi värske värvi hõngu tunda, hakkas nina peatselt tajuma seda nostalgilist niiskuse ja kaua tühjalt seisnud maja lõhna. Kuurilava sisemus nägi välja selline nagu üks vana nõukogudeaegne pinoeerilaagri sööklahoone välja nägi. Värske värv ja lakke pandud prožektorid olid ilmselt ainsad kaasaegsed uuendused selles ruumis. Veidi tekitasid retrohõngu ka ajalehtedega kaetud seinad. Hämaras ruumis silm võib-olla väga täpselt ei seletanud, kuid ajalehed seintel tundusid samuti kaasaegse sisekujundusena. Samas on ajalehtede leidmine seinalt vanadele hoonetele iseloomulik, seega oli selline sisekujunduslik lahendus igati omal kohal. Ainus mis mind selle vana hoone puhul veidi häiris, olid tugipostid. Häirivaks osutusid nad ka ainult seetõttu, et üks post aeg-ajalt veidi mu vaadet varjas.

Lavastus räägib kahest noorpõlve sõbrannast, kellest üks leidis väljastpoolt kodukohta endale mehe, abiellus ja lõi endale elu pealinna samal ajal kui teine sõbranna kodukohta elama jäi. Kodukanti elama jäänud Helgi (Viire Valdma) pole oma majas veel euroremonti teinud ja nii on tema maja sisustus jäänud samuti nõukogude hiilgeaega. Nimelt siis teenisid Helgi ja tema ema raha sellega, et üürisid oma suures majas tube suvitajatele välja. Seetõttu loob kultuurilava enese atmosfäär koos vana hoone lõhnadega lavastusele täiesti uue mõõtme. Kohati oli koht ja tegevus ning süžee nii omavahel läbi põimunud, et mul tekkis jälle see tunne, et ma olen kärbes (kuigi sel korral võiks vist pigem öelda, et sääsk) seinal, kes kahe sõbranna jutustamist pealt vaatab. Nimelt avab Helgi korduvalt toas aknaid ja viitab akna taga olevale vaikusele, puudele ning puude taga asuvale järvele ja kõik see, millest ta mängitud maailmas räägib, asub ka tegelikkuses selle akna taga. Kuigi seda ei öelda kusagil otsesõnu välja, et tegevuspaigaks on Elva, siis kõik just sellele viitab.

Kavalehel oli kirjas, et teksti autor Andra Teede uuris kolmekümnelt Elva elanikult meeldejäävate lugude, inimeste ja kohtade kohta ning sellest sündiski lavastuse tekst. Selleks, et mõned äratuntavad sündmused või isikud poleks nii äratuntavad, lisas ta juurde ka teiste väikelinnade lugusid ja kirjanduslikku liialdust. Seetõttu oli kohalike kindlasti veelgi huvitavam etendust vaadata ja kuulata neile tuttavaid lugusid ja elada kaasa sellele ajarännakule, kuidas Marta (Eva Püssa) maja maha põles ja selle asemele bensiinijaam ehitati. Kuna mul puudub Elvaga igasugune seos, siis ma ei oska nende lugude tõetruudust hinnata, ma nimelt pole kuulnud ühestki Elva hämara taustaga juhtumist ega turistide poolt järve jäetud sitajunnidest. Kindlasti kohalikel oli seetõttu huvitavam, et eks tulid ka neil endal Marta ja Helgi meenutusi kuulates mingid enda lood või mõtted pähe ja hakkas nö „pilt silme ees jooksma“, aga huvitav oli vaadata ja kuulata ka mittekohalikul.

Tegelikult see vist ei sõltugi konkreetsest kohast, eks igal linnal, asulal ja külal on mingid sarnased jutud, kus vanemad keelasid lastel midagi teha või kusagile minna ja koha ohtlikkuse ilmestamiseks räägiti igasuguseid lugusid. Kui lavastuses olid järves sitajunnid, mistõttu Marta ema ei lubanud tal seal ujuda, siis Tartu Anne kanali kohta olen kuulnud, et paljud ei käi seal ujumas, sest seal on palju laipu. Ja enda lapsepõlvest mäletan koolis räägitavat, kuidas järves tohib ainult ühes kindlas kohas ujuda, sest teistes kohtades on II Maailmasõja ajast uppunud tankid ja lennukid, mis ujudes võivad sind vigastada. Nagu näha, siis räägiti sitajunnidest järves, aga mina jõudsin samal ajal lennukite ja tankideni. Mine tea, mis kellegil teisel sel ajal pähe tuli, sest mälu on kummaline asi ja vähe sellest, et kellegi teise juttu kuulates enda sarnased jutud meelde tulevad, võivad kaks inimest ka täpselt sama sündmust või asja täiesti erinevalt mäletada. Seda juhtus päris palju ka Martal ja Helgil, et mõnda asja mäletati erinevalt ja siis vaieldi selle üle, kummal õigus on.

Ometigi pole lavastus ainult meenutustest ja kohtadest. Peamiselt on see siiski inimestest ja nendevahelistest suhetest. Me näeme kahte täiesti vastandlikku naist (aga vastandid pididki tõmbuma), kellest Eva Püssa kehastatud Marta on kontsakingi ja õhulist kleiti kandev pealinnadaam, kelle jaoks on oluline välimus ja edu, mille saavutamiseks Marta ehk isegi mõned mõtlematu otsuse on teinud. Oma olemuselt paistab Marta samuti elavam ja rõõmsam, selline naine kelle järgi kõik mehed jookseksid ja kes on iga seltskonna hing. Viire Valdma kehastatud Helgi on kohati ehk lihtsameelse inimese muljet jättev vaikne ja tõsine maanaine, kelle jaoks ei paista välimus eriti tähtis olevat. Kuid loo arenedes on näha, et hoolimata oma ilusast välimusest ja pealtnäha heast elust, on Martal tunduvalt rohkem muresid ja probleeme kui Helgil. Ka Helgil on mõned sügavad saladused, mis ilmsiks tulevad, kuid see on jällegi üllatav, et sellisel üksikul ja vaiksel vanatüdrukul sellised saladused on. Just Helgi on see, kes asju kaalutleb ja kes suudab ka keevalist Martat tegema elus õigeid valikuid. Seda muidugi siis, kui naised koos on ja omavahel läbi saavad. Eks neid tülitsemisi ja nägelemisi tuli neil ka palju ette. Teinekord lausa nii, et tabati tahtmatult sõbranna kõige valusamat punkti. Mulle jäi peamiselt meelde siiski sõbrannade dünaamilisus ja see kui oluline on selle ühe inimese olemasolu, kes sind tõeliselt mõistab ja kes sulle rasketel aegadel toeks on.

Tegelikult pole siin midagi imestada, et Marta ja Helgi nii hästi klappisid ja nende tegutsemist huvitav jälgida oli. Minu teada on Viire Valdma ja Eva Püssa sõbrannad ka väljaspool teatrimaailma ja eks hea sõbraga on see lavapartnerlus ka parem, kui lihtsalt kolleegiga. Mingid tülid Helgi ja Marta vahel olid mängitud nii filigraanselt, et sellise mängu jaoks peavadki inimesed omavahel väga hästi klappima, et tüli ja solvumine nii ehedalt välja kukuks. Kuigi minu kokkupuuted Valdma ja Püssaga väljaspool teatrilava on väga minimaalsed, siis tundus mulle, et ma nägin laval ikka üsna palju ka neid ennast oma tavapärases olekus (või siis selles olekus, mis mulje nad mulle väljaspool teatrilava jätnud on). Mitte, et ma arvaksin, et nad päris elus ongi täpselt sellised nagu olid Marta ja Helgi, mitte seda, aga nad olid kaks lihtsat sõbrannat, kes koos naersid, nutsid ja aeg-ajalt ka vihastusid. Kui mõnes rolli puhul on kohe aru saada, et näitleja pole absoluutselt tema ise ja mängib väga pingutatult kedagi teist, siis siin oli õhkkond nii vaba ja mingit pingutust ma ei näinud. Ma julgen öelda, et ma nägin üle pika aja laval sellist vaba ja positiivset energiat.

Ainus asi, mida ma ette tahaksin heita lavastuse tegijatele, on etenduse pikkus. Nimelt olin ma sunnitud vaheajal kõik oma kellad üle kontrollima. Minu kella järgi kestis esimene vaatus ainult 37 minutit! Selle veidi rohkem kui poolteist tundi oleks võinud ka ühes vaatuses teha. Muidugi oleks mulle meeldinud, kui etendus oleks veelgi pikem olnud. Nagu ma juba ütlesin, siis laval oli nii palju positiivset energiat, et see kandus ka saali ja ma oleks seda õhkkonda ning Marta ja Helgi seltskonda tahtnud veel kauem nautida. Tundus, et ma polnud ka ainus. Nimelt juhtus mu kõrval istuma üks veidi vanem meesterahvas, kes pidevalt omaette naeris. Võiks ju arvata, et naiste jutud meestele korda ei lähe, aga näed läksid küll. Naistest ma üldse ei hakka rääkimagi.

Mulle tundus esmasel vaatlusel, et ma olin kõige noorem teatrikülastaja ja ilmselt ongi minu noorus üheks põhjuseks, miks ma ehk nii palju naerda ei saanud kui teised. Jah, mõnes kohas sain lisaks muigamisele ka täitsa naerda, kuid mõnes kohas tundsin, et naljast said rohkem aru need, kellel endal lapsed suured, enda kätega kodu ehitatud ning hulganisti abieluaastaid selja taga. Mis seal salata, eks ilmselt mõni asi ajas kohalikke ka seetõttu naerma, et nad tundsid räägitava koha, inimese või jutu ära. Aga ma siiski ei kurda, sest naerda sain ma rohkem, kui tavaliselt teatris. Kohustuslik pisar tuli ka silmanurka ühel hetkel. Seega minu pisaramääraja on oma kvaliteedimärgi andnud. Lihtsalt selgituseks neile, kes esimest korda lugema satuvad, et kui mul etenduse ajal suurest meeleliigutusest pisar silmanurka tuleb, siis on tegemist väärt lavastusega).

Mina julgen küll lavastust kõikidele teatrihuvilistele soovitada. Seal on lihtsalt nii palju erinevaid kihte, et igaüks peaks endale midagi meelepärast leidma. Lisaks muidugi suurepärased näitlejatööd Eva Püssalt ja Viire Valdmalt. Boonuseks tõetruu mängupaik koos uksest ja aknast sisse tungivate rekvisiitide (sääsed) näol. Sääski tegelikult palju ei olnud, kuna tegemist on siseruumiga, aga mõned üksikud isendid ikkagi suutsid end sisse smuugeldada. Aga kuna sääskedest oli ka etenduses juttu, siis sobisid sääsed ruumi nagu valatult ja nad ei olnud üldse häirivad. Ühesõnaga, tegemist on kindlasti ühe suvelavastusega, mida võiks sel suvel vaatama minna.

NB! Seda unustasin mainida, et lavastuses kõlab Tõnu Tepandi muusika, mis annab veel omamoodi erilise nüansi lavastusele.

 
Autor: Andra Teede
Lavastaja: Jaanus Nuutre
Kunstnik: Jana Wolke
Heli/valgus: Margus Möll
Etenduse juht: Aire Pajur
Laval:
Viire Valdma – Helgi
Eva Püssa – Marta
 
Pileteid saab Piletilevist.

03/06/2022

Näi kui süütu lill...

 2. juunil 2022 Jakobi Mäe Teatristuudio etendus Tartu Jaani kirikus

Mis tunded teil tekivad, kui te kuulete, et üks harrastustrupp toob kirikus välja Shakespeare´i näidendid? Esiteks on kirik juba selline koht, mis paljude jaoks ehmatav tundub. Teiseks ei hinnata meie harrastusteatreid sageli väga kõrgelt ja juba see tekitab teatud eelarvamusi. Eriti suured on eelarvamused siis, kui selgub, et see harrastustrupp plaanib kirikus lavale tuua veel Shakespeare´i näidendid. Shakespeare on teatriklassika ja lisaks veel värsskõnes, mida harrastusteatritel on sageli keeruline huvitavalt ja nauditavalt teha. Kui ma 2. juuni õhtul Tartu Jaani kiriku juurde jõudsin, siis tundus mulle, et ma olen üks vähestest inimestest, kes on julgenud seda teatrikombinatsiooni vaatama tulla. Õnneks inimesi ikka tuli, aga pigem oli publikut siiski vähe. Arvestades kui kõrgekvaliteedilise lavastusega Jakobi Mäe Teatristuudio välja oli tulnud, siis ma julgeks öelda, et publikut oli lausa häbiväärselt vähe. Milles see kõrgekvaliteedilisus siis ikkagi seisnes?

Esiteks mõjus Jaani kirik oma punaste telliste ja kõrgete võlvidega täpselt õige kohana, et luua atmosfääri nagu viibiksime me 16. sajandis ehk siis täpselt selles ajastus, millal Shakespeare tegutses. Kuigi tegelikkuses on Jaani kirik ehitatud mõned sajandid varem ja on gooti stiilis (vähemalt nii väidab Wikipedia), mõjus sealne atmosfäär siiski renessansslikult. Kiriku arhidektuuril lasti täielikult esile tõusta ka selle poolest, et rekvisiite oli kasutatud minimaalselt ja enamasti olidki rekvisiitideks kiriku erinevad paigad ja esemed. Näiteks mängiti „Romeo ja Julia“ rõdustseeni, kasutades kirikus olemasolevat vaateplatvormi. Samuti kasutati sageli tegevuspaikadena igasuguseid müüre, mida kirikus leidus hulgim. Eriti leidlikult oli kirikut koos sealsete elementidega ära kasutatud muusikalises kujunduses. Ilmselt pole väga palju neid lavastusi, kus taustamuusikat tehakse oreliga. Orelil on siiski mingi eriline kõla, mis tekitas kogu lavastusele täiesti ainulaadse varjundi. Lisaks orelile kasutati ka veidi tavalisemaid muusikariistu, nagu klaverit ja kitarri, aga kindlasti mõjus orel kõige efektsemalt. Mis seal salata, orelimuusika lõi teatud kammerliku ja pidulikuma atmosfääri ka.

Kammerlikult mõjusid ka etenduse algus ja lõpp, kus kõik osatäitjad jagunesid kiriku erinevatesse paikadesse ja alustasid igaüks erineval ajal oma laulu. Alguses oli vaikset laulu kuulda ainult ühest paigast, kuid lõpuks kajas terve kirik tugevast ja mitmehäälsest laulust. Seega, kui ma veel enne olin veidi kahelnud, et kas tasus teatrisse tulla, siis see alguse laulmine tegi mu pigem veidi ettevaatlikuks, et kas nüüd siis tulebki mingi vaimulik etendus. Mitte, et mul midagi vaimuliku etenduse vastu oleks olnud, aga mina oma peas lihtsalt ei ole Shakespeare nii palju vaimuliku keskkonnaga seostanud. Samas kostüüme vaadates oli kohe aru saada, et ilmselt tuleb tegemist ikkagi klassikalise Shakespeare´i tõlgendusega, sest kostüümid olid üsna ajastutruud.

Hoolimata sellest, et Jakobi Mäe Teatristuudio on harrastustrupp ja sageli pole harrastustruppide kostüümid just kõige täpsemad, siis siin seda muret polnud. Kõik mehed olid sukkupükstes, nagu ajastule kohane. Samuti ei puudunud kuninglikus õukonnas uhked keebid, kroonid ja tütarlastel puhvis varrukatega kleidid. Kostüümid polnud ehk nii uhkete lisanditega, kui suurtes teatrites, kuid siiski üsna audentsed (vähemalt minusuguse võhiku jaoks). Kostüüme nähes sain kohe aru, et tegemist on klassikalise Shakespearega ja arvestades seda, kuidas viimasel ajal armastatakse kogu klassika kaasaegseks ümber teha, oli sellist originaalset lahendust kõige parem nautida.

Hoolimata sellest, et näitlejateks laval olid Jakobi Mäe Teatristuudio kõige vanemad osalised, kes on gümnaasiumiealised, oli nende mäng palju nauditavam kui mitmete elukutseliste näitlejate oma, mida ma nägema olen juhtunud. Tuleb muidugi tunnistada, et mitmed laval olnutest on juba pikka aega näitlemisega tegelenud ja võtavad seda ilmselt sama tõsiselt või veelgi tõsisemalt kui kutselised näitlejad ja see võib ka olla üks põhjustest, miks lavastus nii hea kvaliteediga on. Mille eest peab noori aga eriliselt kiitma on, see, et kõik kaheksa erinevat Shakespeare´i näidendi katkendit olid need samad noored ka ise lavastanud. Eks nad said nõu ja tuge ka Vanemuise näitlejalt Priit Strandbergilt, kes on teatritrupi üks juhendajatest ning aitas neil kogu käesoleva lavastuse kava kokku panna.

Kuigi lavastus koosnes erinevatest katkenditest Shakespeare´i kaheksast erinevast näidendist, mõjus kogu lavastus ühtse tervikuna ja katkendite vahelised üleminekud olid väga sujuvad. Tervikuks muutis lavastuse narr (Alex Herger), kes katkendite vahepeal tegi väikese sissejuhatuse järgmisesse näidendisse ja andis lühidalt ka mõista, mis enne konkreetset stseeni toimunud on. See on kindlasti hea lahendus nendele, kes pole kõikide Shakespeare´i teostega kursis ja ei tea täpselt, milles seal põhiline iva seisneb. Kui ma muidu arvasin, et Shakespeare on igav ja mitte eriti koomiline, siis tänu narrile, suutsin ma sel korral Shakespeare´i hoopis teiste emotsioonidega vaadata kui varem. Kuigi ega ma enam väga kindel pole, kas ma üldse olen Shakespeare´i lavastusi teatrilaval näinud. Nimelt on Alex Herger pärit Saksamaalt ja tema temperament oli nii elav, et juba ainuüksi teda vaadates tekkis naeratus automaatselt näole ja tuju läks heaks. Eks seda emotsiooni mõjutas lisaks tema elavale karakterile ka situatsioon, kus keegi oli enne etenduse algust rekvisiitideks olnud padjad endale istumise alla võtnud ning narr tuli otsima kuhu tema padjad kadunud on. See on jälle see hetk, mille pärast tasub teatris käia. Mingi pisidetail, mida pole lavastusse sisse lavastatud, muudab seda, kuidas sa kogu ülejäänud lavastust tajud ja vaatad.

Kuigi ma olen täiesti veendunud, et kui poleks seda alguse improviseerimist olnud, oleks lavastus ikkagi sama hea olnud. Hoolimata sellest, et ka kõik teised tegid väga häid rolle, jäi Alex Herger narrina minu lemmikuks. Kogu tema olek, miimika ja isegi aktsent, milles ta eesti keelt rääkis, oli nagu kirss tordil. Kohati oli mul tunne nagu ma vaataksin päris narri või klouni, sest see miimika ja liigutused (ma ei väsi seda kordamast) olid lihtsalt nii elavad ja paljutähenduslikud. Piisas ainult ühest pilgust narri näoilmele ja juba oli sul nägu naerul. Kui keegi arvab, et talle Shakespeare ei meeldi, sest see on liiga igava ja raskse sisuga ning aegunud teemadega, siis ma soovitan ikkagi vaatama minna. Kuigi tegemist on klassikalisel kujul Shakespeari tekstide esitamisega, julgen ma väita, et sellist Shakespeari esitamist pole te varem ikkagi näinud ja ka kõik need, kes Shakespeare´st väga lugu ei pea, leiavad ikkagi, et teatriõhtu on äärmiselt nauditav.

Mulle tundub, et kuigi ma üritasin siin veidi oma mõtteid ja tundeid kirja panna, siis see ei õnnestu mul sel korral kohe absoluutselt. Ma oskan ainult öelda, et tegemist on väärt lavastusega ja soovitan seda kõikidel vaatama minna. Kui tavaliselt on teatripiletite hinnad kallid, siis sel korral saab sisse annetuspiletiga. Seega igaüks saab ise valida, mis hinnaga ta endale pileti ostab (kas 5, 10, 15 või 20 eurot) ja nii ei tohiks suurepärane teatrielamus ka raha taha jääda. Kuigi ma siiski soovitan maksta rohkem ja pigem jätta mõni haltuuramaiguga suvelavastus vahele, kui on vaja valida, et mida vaatama minna. Ja kuigi esmapilgul võib etenduse pikkus (2h 30min) mõne inimese ära ehmatada, siis tegelikkuses möödus etendus nagu ühe silmapilgutusega ja ma oleks tahtnud järgmised 2,5h veel neid noori vaadata. Seda hoolimata äärmiselt kõvadest ja ebamugavatest kirikupinkidest.

Kõige paremini annab ehk seda edasi kui hea lavastusega tegelikult tegemist on minu sõbranna arvamus. Nimelt oli tema see, kes pärast etendust arvas, et ma peaksin sellest kindlasti blogima, et teised inimesed ka teaksid kui hea asjaga tegemist on, ja ikka kõik jõuaksid teatrisse seda lavastust vaatama. Kusjuures see sõbranna pole minusugune, kes peaaegu kõik on valmis ära vaatama, seega võite tema soovitust uskuda (kui minu soovitusest veel väheks jääb). Sel korral saate kahekordse kvaliteedimärgi. Lisaks minule ka minu teatrikauge (vabandust, et sind nii nimetasin) sõbranna kvaliteedimärgi ja kindla soovituse leida tee Tartu Jaani kirikusse.

Jäänud on päris mitu etendust, seega kõik peaksid endale sobiva aja leidma. Kuigi suvelavastusi on Eestis palju, siis kindlasti üks pluss on sellel lavastusel veel – see toimub kirikus sees ja seal on katus peakohal. Seega ei sega ei paduvihm, külm tuul, vähesed soojakraadid ega tüütud putukad etenduse nautimist. Samas on laavstus nii hea, et ma oleksin valmis seda ka mitmeid tunde nautima väljas marutuule, paduvihma ja sääseparvede keskel.

Kellel nüüd huvi tekkis, siis pileteid saab osta Piletilevist.

Lavastaja ja juhendaja: Priit Strandberg
Ettekandmisele tulid katkendid järgmistest Shakespeare´i näidenditest:
“12. öö” (lav. Alex Herger; Osades: Kaarup Tabas, Oliver Valk, Johanna Issak, Alex Herger)
“Romeo ja Julia” (lav. Mirjam Aavakivi; Osades: Joonas Koff, Laura Aurora Vahtra)
“Suveöö unenägu” (lav. Madis Martin Kasterpalu ja Einar Susi; Osades: Madis Martin Kasterpalu, Martin Metsanurk, Helo Kaplinski, Liisu-Johanna Olgo)
“Othello” (lav. Elo Kaalep; Osades: Gustav Nikopensius, Einar Susi, Madis Martin Kasterpalu, Alex Herger)
“Kuningas Lear” (lav. Joonas Koff; Osades: Tobias Pilv,Kaarup Tabas, Einar Susi, Oliver Valk, Elo Kaalep, Liisu-Johanna Olgo, Laura Aurora Vahtra)
“Hamlet” (lav. Oliver Valk; Osades: Joonas Koff, Einar Susi, Iris Viru)
“Macbeth” (lav. Gustav Nikopensius; Osades: Oliver Valk, Tobias Pilv, Madis Martin Kasterpalu, Kaarup Tabas, Helo Kaplinski)
“Perikles” (lav. Helo Kaplinski; Osades: Gustav Nikopensius, Martin Metsanurk, Einar Susi, Tobias Pilv, Mirjam Aavakivi)


See on ekraanitõmmis AK klipist. Ehk annab veidi atmosfääri edasi. Peamiselt tegin kuvatõmmise siiski narri (Alex Herger) pärast

01/06/2022

2022. aastal loetud raamatud


Sellist toredat silti nägin eelmine nädal kohalikus raamatukogus käies. Minu meelest võiks see olla kõikidele innustuseks, et rohkem raamatuid lugeda ja vähem ekraanide taga olla. Eriti õhtuti. Mina vähemalt olen üritanud end selle rutiiniga harjutada, kuigi viimasel ajal ei tule see üldse hästi välja, sest peale tööd on õhtuti vaja paljud olulised asjad arvutis ära teha ja nii juhtubki, et arvuti läheb kinni alles siis, kui korralik öö ja uneaeg ammu käes on. Tegelikult ma teadsin ette, et see esimene poolaasta tuleb üsna kiire ja seetõttu andsin endale lubaduse, et loen vähemalt ühe raamatu kuus, mitte ühe raamatu nädalas. Siiski olen veidi tublim olnud. Jaanuaris loetud raamatute kohta tuli lausa eraldi postitus. Ja nüüd siis tuleb eraldi postitus veebruarist kuni juuni alguseni leotud raamatute kohta.

1. Richard Sechner "Sissejuhatus etendusuuringutesse" - Selle raamatu puhul oli tegemist kohustusliku kirjandusega, kuid otsustasin kogu raamatu kaanest kaaneni läbi lugeda. Ilmselt teatrivõõrastele inimestele see raamat siiski huvi ei pakuks. Eks minagi sundisin end seda lugema. Samas oli raamatus väga palju huvitavaid näiteid sellest, kuidas sisuliselt kõike meie ümber on võimalik etendusena käsitleda. Kes selle peale tuleks, et sõda või presidendivalimised on ka ainult etendus. Ja oma igapäevatööd haiglas suudan ma peale selle raamatu lugemist vaadelda ka kui etendust.

2. Jaanika Merilo "Minu Ukraina" - Üldiselt olen ma Petrone Printi "Minu" sarja raamatuid lugenud valikuliselt. Peamiselt nende sihtkohtade järgi, mis mulle huvi on pakkunud. Ja ma olin tõsiselt üllatunud, et 2020. aastal polnud veel ilmunud raamatut "Minu Ukraina". Peamine üllatuse põhjus oli minu veendumus, et “Minu Ukraina” on sarjas esimeste raamatute hulgas ilmunud. 2021. aastal see raamat siiski ilmus ja ma olin kindel, et ma tahan seda lugeda. Peamiselt seetõttu, et saada kellegi teise ettekujutust sellest, milline Ukraina on. Minul on kokkupuude ainult Kiieviga ja see kokkupuude polnud kahjuks kõige meeldivam. Südames ma siiski usun, et Ukraina on tore maa. Jaanika Merilo raamatut juhtusin lugema Ukraina sõja ajal ja ütleme nii, et poliitilise eluolu kirjeldused, millest raamat peamiselt koosnes, andsid väga palju seletusi sündmustele, mis minuga Ukrainas juhtusid. Ja eks väga palju seletasid need ka praegust sõda. Seega loodetud helgust ja sooja Ukrainat ma raamatust nii palju ei leidnud, kui ma lootsin. Siiski andis Merilo raamatu lõpus ikka põgusa ülevaate ka toidust ja kultuurist, lisaks poliitikale. Aga keegi võiks nüüd ikkagi kirjutada “Minu Ukraina”, mis räägiks rohkem selle rahva kultuurist ja traditsioonidest ja loodusest.

3. Jonas Jonasson "A/S Kättemaks on magus" - Mulle tundub, et ma olen vist lugenud kõiki eesti keeles ilmunud Jonas Jonassoni raamatuid, sest esimene tema raamat, mis minu kätte jõudis, oli nii kaasahaarav, et tekitas soovi ka kõik teised raamatud läbi lugeda. Käesolev raamat rääkis noorest mustanahalisest poisist, keda tema kasuisa üritas ära tappa, jättes poisi Aafrikasse lõvidele söödaks. Juhuse tahtel pääses poiss eluga ja jõudis läbi kummaliste keerdkäikude tagasi Rootsi, kus ta kohtus noore naisega. See noor naine oli juhuslikult poisi kasuisa lahutatud abikaasa, kelle mees peale naise vara kättesaamist oli pagendanud ühetoalisse korterisse. Nii sai poisist ja tüdrukust paar ning koos otsustati oma ühisele vaenlasele kätte maksta. Väga sobivalt jäi neile teele ette firma A/S Kättemaks on magus, kelle kaasabil õnnestus neil lõpuks oma vaenlasest vabaneda. Mis kõiksugu arulagedad sündmused neid sel teekonnal tabasid, ma siinkohal kirjeldama ei hakka. Eks mõnedele tunduks raamat ilmselt piisavalt ajuvaba, et seda mitte lõpuni lugeda. Siiski pean ma tõdema, et Jonassoni teised raamatud on oma ajuvabaduses veidi huvitavad tundunud ja käesolev raamat mulle erilist lugemiselamust ei jätnud. Või on asi juba selles, et ma olen nii palju tema raamatuid lugenud, et tema kirjutamisstiil on end minu jaoks ammendanud ja mu aju otsib muudkui ajuvabamaid sündmusi.

4. Fredrik Bäckman "Britt-Marie oli siin" - Kui ma õigesti mäletan, siis ma nägin selle raamatu kohta kiitvat arvustust kunagi Instagramis ja nüüd siis otsustasin ise ka raamatut lugeda. Raamat räägib Britt-Mariest, kelle kogu senine elu on keerelnud ainult majapidamise korraldamise ümber. Kui Britt-Marie mees ta maha jätab, peab Britt-Marie ise endale töö otsima. Ühel hetkel avastab naine, et teda ei vaja keegi ja tema märkmikus polegi ühtegi kohtumist kirjas, millega oma päeva täita. Läbi tööbüroo saab Britt-Marie endale töökoha väikelinna hääbuvasse noortekeskusesse. Seal leiab Britt-Marie enda elule teise tähenduse ja mõistab, milline on tegelik armastus ja hoolivus. Iseenesest õpetlik lugu ja raamat läks piisavalt kiiresti edasi, kuid mingit erilist lugemiselamust mina ei saanud. Üsna selline keskmine lugemine, mida on ajaviiteks hea lugeda, kuid unustad üsna kiirelt pärast raamatu lõpetamist ära, millest raamat täpselt rääkis. Natukene ajas mind ka närvi see, kui eluvõõras Britt-Marie oli ja ma ei taha uskuda, et selliseid saamatuid inimesi on meie ümber. Aga ehk ajas see mind seepärast närvi, et ma teatud situatsioonides ise sama saamatu olen.

5. Anders Ericsson ja Robert Pool "Tipp. Meistriks saamise saladused" - Selle raamatu jättis mu hea kolleeg mulle lugemiseks, arvates, et raamat võiks mulle huvi pakkuda. Raamatus räägitakse sellest, kuidas saada enda alal tipuks. Ei, vaja pole kaasasündinud andekust, vaid aastaid kestvat järjepidevat tööd paremaks saamise nimel. Kui me kasutame õigeid võtteid, oleme piisavalt kannatlikud ja treenime järjepidevalt, on võimalik peaaegu kõigil oma valitud alal tippu jõuda. Ehk päris 60-aastaselt enam tippbaleriiniks ei saa, aga teoreetiliselt on ka selles vanuses hea tahtmise korral teatud balleti liigutused võimalik selgeks saada ka siis, kui sa pole varem balletiga tegelenud. Raamat võiks olla inspireerivaks lugemiseks kõikidele neile, kes igapäevaelus peavad teisi innustama midagi järjepidevalt tegema (nt treenerid, õpetajad, lapsevanemad jne). Võib-olla õnnestub kellegil ka enda teismelised panna seda raamatut lugema ja seeläbi muuta nende treeningud mõtestatumaks ja rohkem tulemuslikumaks. Ma ennast pean siiski piisavalt laisaks inimeseks, et millegi osas tipu poole püüdlema hakata. Samas, mine sa tea, ehk on praegu viimane aeg, et mõnda pilli mängima hakata või midagi muud huvitavat ära õppida.

6. Zane Zusta, Diāna Zande "Prussakad minu peas. Lood naistest" - Jällegi olin kunagi reklaami kusagil näinud ja nüüd otsustasin poest soodushinnaga raamatu endale osta. Raamatus räägitakse erinevate Läti naiste lugusid, kuidas nad võitlevad prussakatega. Kusjuures mitte nende ülitüütute putukatega, vaid raamatus kutsutakse prussakateks meie peas olevaid häirivaid mõtteid. Näiteks mõtteid, et ma pole piisavalt ilus ja kõik vaatavad alati mis mul seljas on ja milline ma välja näen. Või et ma pole piisavalt hea ema oma lastele jne. Ühelt poolt on raamat väga hea näide sellest, et me pole oma prussakatega üksinda ja ka teistel naistel on samasuguseid probleeme. Kuid eriti positiivne on see, et iga naise loole järgneb kliinilise psühholoogi kiri sellele naisele, kus ta annab soovitusi, kuidas prussakatest vabaneda ja proovib selgitada miks need prussakad üldse meie pähe on tekkinud. Seega päris hea eneseabivahend ja kindlasti tasuks seda raamatut lugeda kõikidele naistel. Ehk saab keegi tänu sellele raamatule prussakatest oma peas lahti.

7. Friedrich Schiller "Röövlid" - Kuigi see on teatriblogi, ei loe ma päris vabatahtlikult näidendeid. Vahepeal küll loen, aga tavaliselt pärast teatris käimist, et nähtud etendusest paremini aru saada. Enamasti on näidendite lugemine seotud kooliga. Nii ka sel korral. Kusjuures näidendi süžee on üsnagi sünge. Nagu pealkirigi viitab, räägitakse seal röövlitest, kes röövivad ainult röövimise pärast ning neid ei huvita kui selle tõttu kannatavad kahju vastsündinud beebid, vanad ja väetid ning naised. Ometigi nende pealik eelistaks röövimist just õigluse eesmärgil. Veidi sarnaselt Robin Hoodile, et röövime rikastelt ja anname vaestele. Näidend on üsna pikk, kuid lugemine edenes kiirelt ja kuna röövimised ja auküsimused leiavad ka tänapäeval aset, siis sobiks 18. sajandi Saksamaal kirjutatud näidend ka tänapäeva Eestis mängimiseks. Ma siiski niisama ajaviitekirjanduseks seda konkreetset näidendit lugeda ei soovita. Aga väga huvitav oleks, kui keegi seda näidendit lugema juhtuks ja otsustaks selle lavale tuua.

8. Jaan Aru "Loovusest ja logelemisest" - Juhtusin seda raamatut poes sirvima ja tundus väga huvitavalt kirjutatud. Tundub, et ma vaikselt tunnen ka huvi meie aju toimimise vastu ja selle vastu kuidas nutimaailm täpselt meie aju mõjutab. Seepärast sellised raamatud mulle ka meeldivad. Veidi läksid mõned teemad kokku "Tipp. Meistriks saamise saladused" raamatu teemadega. Samas räägib Jaan Aru ikkagi sellest, kuidas juba võimalikult varakult tuleks võimaldada lastel arendada enda loovust. Minu meelest oli väga huvitav see osa, kus Aru tegi ettepanekuid haridussüsteemi muutmiseks, et lapsed saaksid loovateks areneda. Aga raamat ei räägi ainult lastest. Mina näiteks sain teada, miks mul tulevad väga sageli head ideed pähe just vahetult enne uinumist või pikal jalutuskäigul olles. Ma usun, et igaüks, kes tunneb veidi rohkem huvi selle vastu, kuidas meie ajud tegelikult töötavad, leiab sellest raamatust midagi huvitavat. Kindlasti tasuks raamatut lugeda kõikidel lastevanematel, et teada kuidas mitte oma lapse aju tuksi keerata ning kuidas suunata oma last selliselt, et temast saaks järgmine maailmakuulus eestlane. Kusjuures selleks ei pea isegi mitte koolis ainult viitele õppima, et tulevikus maailmakuulsaks eestlaseks saada.

9. Juta Kivimäe "Suur tuba" - Selle raamatu sain kolleegilt lugemiseks. Raamat räägib elust viiekümnendate Tartus ja Eestis läbi kooliealise lapse silmade. Omanäolist vaadet annavad loole lapse juudi-vene juured ja peamisteks mängukaaslasteks olevad eesti lapsed. Kuna tegemist on tõsieluliste sündmustega, leiab raamatust nii mõnegi kuulsa teatri- ja kirjandusinimese nimesid. Iseenesest oli täitsa põnev lugemine, aga "Seltsimees laps" meeldis mulle veidi rohkem. Siin raamatus oli kohati kirjeldusi liiga palju ja tekst nii laialivalguv, et ma unustasin vahepeal ära, millest lugu alguse sai ja pidin paar lehekülge tagasi keerama ja uuesti üle lugema. Kes sõjajärgse Eesti eluolu vastu huvi tunnevad, siis nendel soovitan kindlasti lugeda, kuna tegemist pole päris ajaloolraamatuga, vaid päris palju on ikkagi ilukirjanduslikkust raamatus ka.

10. Kaido Kaha "Ütekõrra on katõkõrra" - See on nüüd see koht, kus ma saan öelda, et lugesin võõrkeelse raamatu läbi. Kaido Kaha on kokku kogunud erinevad naljakad jutud, millest paljud käivad nõukogude korra, kolhooside ja sohvooside pihta. Kuigi ma võru keelest saan enda meelest täitsa hästi aru, siis lugedes ikka mõned rõhud läksid valesti ja mõnes kohas ei saanud üldse aru, mis sõna siin mõeldud on. Lõpuks ikka sain aru, aga eks lugemine võttis veidi kauem aega. Kuigi ma pole sellel ajal elanud ja sellest elust-olust midagi ei tea, siis mõned naljad ajasid mind päris naerma. Eks mõnedest naljadest ei saanud aru ka, kuna naljad käisid peamiselt kolhoosi või sohvoosi automajandi ja tehnika pihta, millega mul praktiliselt igasugune kokkupuude puudub. Ma olin õnnelik, kui ma teadsin mis see traktor T või kamass on. Kindlasti kõikidele tehnikahuvilistele ja kolhoosi-ajastust huvituvatele inimestele on nauditav lugemine. Muidugi juhul, kui te võru keelt lugeda mõistate. Sest nii palju kui mina selleaegset ühiskonda tunnen, oli täitsa huvitav lugemine. Eks mõned tuttavad lood tegid ka raamatu lugemise huvitavamaks. Kõik lood ja inimesed pole päris kolhoosiaegsed, vaid leidus ka minu kaasaegseid.

11. Johann Wolfgang Goethe "Wilhelm Meisteri õpiaastad" - See on nüüd mulle endale ka ime, et ma selle raamatu läbi lugesin. Kunagi olen mingit osa sellest raamatust pidanud ühe teise õppeaine raames lugema. Nüüd siis oli teises õppeaines vaja teist osa lugeda. Ja kuna raamat rääkis palju teatrist, siis mõtlesin, et pingutan natukene ja loen kogu 532lk läbi. Mingid osad olid isegi täitsa huvitavad, eriti kui arvestada seda, et raamat on kirjutatud 1776. aastal. Aga lõpp läks päris seebikaks kätte ja ma enam ei suutnudki jälgida, et kes oli kelle õde ja kes kelle vend ja kelle laps keegi oli. Ja kuigi need perekonnasuhted võisid segased olla, polnud raamat siiski nii huvitav, et seda naudinguga lugeda võiks. Seega ilmselt niisama ajaviiteks lugeda ei soovita. Aga kui keegi koolis peab mingit osa lugema, siis on täiesti tehtav ka kogu raamatu läbi lugemine. Eks mingis osas annab raamat päris hea ülevaate teatrist, kultuurist ja inimeste üleüldisest eluolust 18. sajandil.

27/05/2022

Tädi

 19. mai 2022 Karlova Teatris

Foto: Karlova Teatri Facebooki lehelt

Kui ma õigesti mäletan, lugesin sügisel ühte intervjuud Marje Metsuriga, kus ta ütles, et varsti saab teda Karlova Teatri laval näha. Umbes siis hakkasin ma mõtlema, et seda lavastust tahaks ma küll näha, sest mulle Marje Metsur näitlejana meeldib, ja kui teda on võimalik nii lähedal teatrilaval näha, siis tuleb võimalust kasutada. Kuigi Karlova Teatri lavastus “Tädi”, esietendus juba 21. jaanuaril 2022, jõudsin mina alles nüüd maikuus seda vaatama. Arvestades seda, et teatri kodulehel oli lavastuse žanrimääratlusena välja toodud sarkastiline komöödia, olin ma üsna elevil. Kuuldavasti pidavat kõik tervishoiutöötajad olema sarkastilise ja musta huumori austajad, seega arvasin juba puhtalt žanrimääratluse põhjal, et lavastus võiks mulle väga hästi sobida.

Sisututvustust lugedes tekkis mul väike paralleel ühe minu senise lemmiklavastusega „Grace ja Glorie“, kus oli samuti kaks tegelast, kellest üks vana ja kohe-kohe suremas, kusjuures vana naise nimi oli mõlemas lavastuses samuti Grace. Selle vana ja üksiku Grace juurde siis saabub keegi, kes teatud mõttes on samuti üksik ja nii nad kahekesi üksteise probleeme lahkama asuvad. Ja isegi lavakujunduses ning tegevustes olid teatud sarnasused. Eelkõige tooksin välja vanaaegse raudvoodi ja kampsuni kudumise. Lisaks vanadusele ja surmale oli mõlema lavastuse puhul oluliseks teemaks üksindus. Aga hoolimata nendest sarnasustest, on tegemist ikkagi kahe täiesti erineva lavastusega.

„Tädi“ puhul tuli üksinduse teema just eriti tugevalt esile. Kusjuures üksikuna ei tundnud end mitte vana Grace (Marje Metsur) vaid talle külla tulnud Kemp (Lauri Kink). Nimelt töötab Kemp suures linnas pangas ja saades oma tädilt kirja, et tädi on kohe-kohe suremas, võtab Kemp end töölt lahti ja tuleb tädi juurde. Tädi, keda ta on tegelikult väga armastanud ja kellest ta lootis, et tädi teda tema raskest lapsepõlvest eemale tirib. Kohale jõudes selgub, et talvest saab kevad, kevadest suvi, suvest sügis ja sügisest uuesti talv kuid tädi pole ikka veel ära surnud ja pole seda moodigi, et ta hakkaks lähiajal surema. Kemp, kes oli arvestanud sellega, et tuleb kohale ja saab kiiresti enda toimetuste juurde tagasi asuda, pahvatab nii mõneski vihahoos välja enda tegelikud tunded tädi ja oma senise elu vastu. Seeläbi saavad nii publik kui ka tädi teada, kui üksik on Kemp tegelikult ja et uhke töö pangas, palju sõpru ning seltskonna hingeks olemine on ainult üks ilus illusioon, mille Kemp on endale loonud.

Kuigi oma sõnade ja tegudega vihjab Kemp igati, et ta ootab juba pikisilmi tädi surma, on siiski ridade vahelt võimalik välja lugeda, et sisimas on tädi talle oluline (kui mitte kõige olulisem) inimene selles maailmas ja Kemp naudib iga hetke, mida ta saab tädiga koos veeta. Eriti meeldis mulle jõulude stseen, kus toodi välja väike tuledes kuusk ja kaks üksikut inimest said üle pika aja koos teise elava hingega jõule tähistada. Kuigi Kemp tegi jõulude tähistamisele kiire lõpu, oli see pigem tingitud sellest, et tal poleks peale tädi surma üksinda jäädes nii valus, mitte tingitud sellest, et ta tädi ei armastanud. Paljuski jäetakse üksinduse teema lahti rääkimata ning publik saab seda lugu enda peas ise tõlgendada endale sobivalt. Sellest, kui üksikuna Kemp end siinses maailmas tegelikult tunneb, annab aimdust stseen, milles Kemp üritab end tädi nähes üles puua, kuna see tundub olevat ainus lahendus sellest jubedast olukorrast pääsemiseks.

Igasuguseid sarkastilisi ja musta huumori valdkonda minevaid tsitaate ja tegevusi tuli kahe tunnise etenduse jooksul päris palju ette. Kindlasti üheks meeldejäävamaks hetkeks oli stseen, kus Kemp konstrueeris tädi voodi külge käiva elektrišoki masina, mis annaks voodis olevale tädile surmava elektrilöögi, et surematuna tunduv tädi ometi kord ära sureks. Eks enamus sarkastilisi märkusi käiski just tädi suremise kohta. Seega, kõikidel, kellel on surmaga mingid probleemid, siis teil ma ilmselt ei soovita seda lavastust vaatama minna. Aga kõik, kes oskavad surma üle nalja teha ja mõistavad head huumorit, saavad kindlasti kena kõhutäie naerda. Ütleme nii, et padja näkku surumist ja sellega sarnanevaid situatsioone oli lavastuses hulgim. Kõige suurema naerukoha jätan ma üllatuseks, sest muidu poleks nendel inimestel üldse huvitav teatris olla, kes lavastust veel näinud pole, aga seda teha sooviksid. Ütleme nii, et ma olin valmis igasugusteks ootamatusteks, aga mitte selliseks sündmuste arenguks.

Selles suhtes oli tegemist vägagi hea lavastusega, et naerda sai päris palju, näitlejad mängisid hästi ja etendus ei ole väga pikk. Aga kuna ma ei suuda (peaaegu) ühtegi etendust ilma kritiseerimata vaadata, siis mulle oleks meeldinud kui Marje Metsuri kehastatud Grace oleks saanud veidi rohkem rääkida. Ma terve esimese vaatuse lootsin, et äkki teine vaatus on selline, kus Kemp kuulab ja tädi räägib sama loo enda vaatepunktist lähtudes. Kahjuks päris nii see siiski polnud, kuigi õnneks Metsur ikka sai mõned laused teises vaatuses rohkem öelda. See ootus oli tingitud sellest, et esimeses vaatuses lamas Grace enamasti voodis pikali ja kuulas ja jälgis vaikides Kempi, kes alatasa rääkis ja ringi toimetas. Samas peab Marje Metsuri kiituseks ütlema, et ta suutis end väga selgeks teha ka ilma sõnadeta ja praktiliselt kogu aja voodis lamades. Sellist miimikat ja kehakeelt paljudel näitlejatel pole, mis lubaks nii laia emotsioonide skaalat ilma sõnadeta edasi anda. Aga ikkagi oleks Metsurit veidi rohkem liikumas ja rääkimas näha.

Lauri Kink Kempina oli kandev jõud, kelle sõnad ja teod etendust edasi kandsid. Kuigi kohati oleks mulle meeldinud, kui Kink oleks vähem rääkinud ja rohkem sõnadeta tegutsenud. Mitte, et ta oleks kuidagi halvasti rääkinud, otse vastupidi, aga samas tundus mulle, et ta oleks suutnud vähemate sõnade ja rohkema miimikaga palju huvitavama tegelase luua. Sest vahepeal tuli see miimika sealt sõnade tagant nähtavale ja see oli vägagi nauditav. Kõige nauditavam hetk oli muidugi siis, kui nn ametlik osa etendusest läbi oli ja Marje Metsurile toodi lilli. Kink ei saanud ühtegi lille ja siis tegi väga küsiva näo pähe, et miks talle lilli ei toodud. Metsur otsustas mõned enda lilled talle anda, mille peale tegi Kink kohvri lahti ja näitas, et tal on seal lilled olemas. Need lilled, mis olid lavastuses rekvisiidiks olnud. Aga just selliste hetkede pärast ma teatris käingi, sest need hetked sünnivad ootamatult ja näitavad näitlejate tõelist talenti.

Väikese kriitikana tooksin välja ka valguskujunduse, mis nägi ette, et iga natukese aja tagant läks lava pimedaks ja Kemp liikus laval teise kohta või võttis teise asendi sisse. Ma saan aru, et sellega sooviti edasi anda aja liikumist ja seda pikka ootamist, mille jooksul Kemp tädi surma ootas, aga minu jaoks see kunstilises mõttes päris selliselt ei töötanud. Pigem oli minu jaoks laval tekkinud pimedus midagi sellist, mis killustas etenduse tervikut. Selles osas oli teine vaatus parem, et seal sellist valguslahendust väga palju ei kasutatud.

Üldiselt ma soovitan uuel hooajal kindlasti sammud Karlova Teatri poole seada, sest „Tädi“ pakub elamusi ja mõtlemisainet kõikidele. Nii nendele, kes tahavad peale rasket tööpäeva lihtsalt veidi naera, kui ka nendele, kes tahaksid teatrilaval nähtu üle hiljem pead murda ja nähtut analüüsida. Hoolimata rasketest teemadest, ei mõju lavastus raskemeelselt ja teatrist on võimalik hea tujuga väljuda. Seda ilmselt muidugi ainult siis, kui teis on kübekenegi musta huumorit säilinud. Nendele, kes mustast huumorist absoluutselt aru ei saa, võib tunduda, et laval tehakse kohatuid nalju.

 
Autor: Morris Panych
Tõlkija: Juhan Teppart
Lavastaja ja valguskujundaja: Peep Maasik
Kunstnik: Karmo Mende
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Martin Aulis
Mängisid:
Lauri Kink – Kemp
Marje Metsur – Grace
 
Lavastuse kohta leiab rohkem infot Karlova Teatri koduleheküljelt SIIN

26/05/2022

Vahepeal nähtud lavastused, millest pole blogis kirjutanud

Kuidagi juhtus nii, et märtsi keskpaigast alates läks mu igapäevaelu tempo nii kiireks, et teatrisse küll jõudsin, kuid vahepealseid mõtteid kirja panna ei jõudnud. Tegelikult polnud asi väga selles, et ma ei jõudnud mõtteid kirja panna, vaid ma ei tahtnud mõtteid kirja panna. Esiteks seetõttu, et igasugused iseseisvate tööde ja muude kirjatükkide tähtajad ajasid teineteist taga ning ma ei tahtnud lihtsalt enam midagi kirjutada. Sel hetkel oli ainus soov, et tahaks ainult puhata ja mängida ning arvutist võimalikult kaugel olla. Teiseks ei tekitanud need lavastused väga selliseid emotsioone, et ma oleksin tahtnud neid emotsioone ja mõtteid kirja panna. Aga nüüd ma otsustasin hästi lühidalt siiski mõned mõtted kirja panna, et ma tulevikus kasvõi midagi mäletaksin nendest nähtud lavastustest. Kuigi esimesed kaks lavastust on praeguseks vist juba mängukavast maas või kohe-kohe mängukavast maha minemas. Seega teil ilmselt pole võimalust neid lavastusi enam näha. Viimased kaks on Kanuti Gildi SAAL-i lavastused ja seega ilmselt ei kuulu selle blogi põhilugejate teatrieelistuste hulka. Samas on selle blogi pidamine mulle õpetanud, et vahel tuleb ka teistsuguseid lavastusi vaatamas käia ja me võime väga positiivselt üllatuda.

 

Puud olid, puud olid hellad velled (Eesti Draamateater)

Foto: Heikki Leis

Selle lavastuse osas olin ma tõsiselt pettunud. Peamiselt seetõttu, et lavastajaks oli Priit Pedajas, kelle lavastused mulle valdavalt meeldivad. Kuigi viimasel ajal tundub küll, et Pedajase lavastused pakuvad mulle ainult pettumusi (tuletame meelde “Igatsuse rapsoodiat”). Teine põhjus, miks ma tahtsin lavastust näha, oli lavastuse sisu. Peamiselt just 19. sajandi talupoegade eluolu ja kohaliku Tartu keele tõttu, sest midagi sellistes tammsaarelikes tõe ja õiguse otsingutes mulle meeldib, eriti kui seda tehakse veel kohalikus keeles. Saalis istudes tundus mulle justkui oleksin ma seda lavakujundust juba varem näinud. Kollakas valgus ja palju puitu, meenutas väga Pedajase võrukeelset lavastust "Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl". See küttis minu lootused veelgi enam üles, sest see lavastus mulle meeldis. Aga praeguse lavastusega ei tekkinud mul algusest peale lavastusega mingit sidet. Tundus justkui kogu tegevus veniks ja ega tegevust väga ei olnudki. Õnneks lõunaeestlasena sain kohalikust murdest aru ja vähemalt seda muret polnud. Kuigi ega tekst minu meelest polnud väga palju huvitavam igavast tegevusest. Kogu aeg käis ainult üks soigumine paremast elust ja kohtus käimisest. Lõpuks olin ma täitsa õnnelik, et lavastus läbi sai. Minu meelest oli lavastus lausa nii kehva, et isegi näitlejad ei suutnud seda päästa. Et oleks võinud kasvõi mõnda head näitlejatööd nautida, kui kõik muu igav on. Aga ilmselt ongi tegemist ebaõnnestunud lavastusega, sest lavastus esietendus alles 5. märtsil ja juba 6. juunil on lavastuse viimane etendus. Kui suure saali lavastus on ainult kolm kuud mängukavas, siis mulle tundub, et siia on juba suurte tähtedega ebaõnnestumine kirjutatud. Seega ma pigem ei soovitaks selle lavastuse peale piletiraha kulutada.

 

Emadepäev (Ugala Teater)

Foto: Gabriela Liivamägi

"Emadepäev" oli tegelikult lavastus, mida ma olin ammu tahtnud vaatama minna, sest olin selle kohta palju kiidusõnu kuulnud. Tegelikult olid mul isegi enne pandeemiat juba piletid ostetud, aga siis tuli väga ootamatult lumi maha ja ma ei julenud sellise tuisuga suverehvides autoga Tartust Viljandisse sõitma hakata ja lootsin, et küll ma kunagi tulevikus ikka jõuan “Emadepäeva” ära näha. Mingi aeg juhtusin telerist etenduse salvestust nägema ja kuna ma ju nägin põhiasjad ära, siis enam ei tundunud nii huvitav teatrisse minna. Käisin ja vaatasin ikka neid lavastusi, mille salvestusi ma näinud ei olnud. Aga siis jõudis Ugala Põlvasse ja ma sain etenduse ära näha. Ütleme nii, et tegelikult oli lavastus sama naljakas kui salvestus. Tegelikult oli ilmselt lavastus ikkagi naljakam kui salvestus, aga kuna ma olin salvestust näinud, ei olnud osad naljad enam nii üllatuslikud ja pakkusid mulle vähem nalja. Ometigi sain ma korralikult naerda. Ja mul pole lapsi, ehk siis tegelikult oleks etendus ilmselt veelgi naljakam olnud, kui mul oleksid teatud paralleelid enda lastega olemas olnud. Kuna situatsioonid on kõik elust enesest ja neli näitlejannat kõik ise emad, siis tuli nende mäng kohe eriti loomulikult välja ja tegi asja veelgi nauditavamaks. Minu meelest oli kõige toredam see, kuidas ühel hetkel ema kehastanud näitleja võis järgmisel hetkel olla väike virisev laps ja mõlemad rollid olid vägagi usutavad ja tõetruud ning see ühest rollist teise liikumine oli nauditav vaatamine. Kuna lavastus on mängukavas olnud üle viie aasta, siis hakkab lavastuse aeg otsa lõppema. Kõik, kes on emad ja pole seda lavastust näinud, siis viimased kaks võimalust on 26. mail Tartu Vanemuise väikeses majas ja 27. mail Viljandi Ugalas. Kellel teatrisse pole võimalik minna, kuid tahaks lavastust siiski näha, siis ERR-i Jupiteri portaalis on salvestus olemas (https://jupiter.err.ee/1608187669/teatrietendus-emadepaev). Vihmaste kevadpäevade sisustamiseks hea ajaviide. Mina igatahes julgen lavastust kõikidele emadele, vanaemadele ja ka tulevastele emadele soovitada. Muidugi võivad ka kõik isad ja vanaisad lavastust vaadata ja ehk leiavad ka nemad mõne koha, millega samastuda. Või siis saavad aru kui tublid kõik emad ikkagi on, et sellise koormaga hakkama saavad.

 

Yokoonomatopoeemid (Riina Maidre ja Andri Luup/Kanuti Gildi SAAL)

Foto: Kanuti Gildi SAAL

Üldiselt olen ma see inimene, kes ise Kanuti Gildi SAAL-i lavastusi vaatama ei läheks ja kõik, mida ma seni näinud olen, on tänu koolile. Nimelt on teatriteaduse üliõpilased juba mitu aastat korraldanud Kanuti Gildi SAAL-i lavastuste järel vestlusringe ja seetõttu oleme saanud võimaluse ka mitmeid lavastusi ise vaatamas käia. Siiski ei oska ma end seda tüüpi teatri või etenduskunstide arvustajaks kuidagi nimetada ja pean end rohkem klassikalise teatri austajaks. Ja ma ei oskagi öelda, kas “Yokoonomatopoeemid” oli siis kontsert, etendus või hoopis midagi muud. Salvestuse peal tundus isegi üsna huvitav, aga reaalses elus lavastus enam nii huvitav ei tundunud. Ühelt poolt meenutas see mulle veidi mingisugust eripedagoogikas kasutatavat teraapiat, kus kõik saavad end muusikat ja imelikke hääli tehes välja elada. Ainult selle vahega, et publik ei saanud muusikat ja erinevaid hääli teha. Seda kõik tegi Riina Maidre üksinda. Aga võib-olla ei tekitanud etendus minus vaimustust, kuna ma pole ka Yoko Onost ja tema tehtavast väga vaimustuses olnud. Nagu pealkirjastki näha võib, on lavastus seotud eelkõige Yoko Ono ja tema tehtud muusika tõlgendamisega. Ma kujutan ette, et Yoko Ono fännidele võiks see päris hea elamus olla. Kui päris aus olla, siis minu emotsioone mõjutas kindlasti ka äärmiselt kiire periood, mis mul sel hetkel käsil oli ja ma tundsin, et teatris olek on sel hetkel üleliigne, sest igasugused teised kohustused muudkui pressisid end peale. Seepärast ei osanud ma ehk täielikult nautida ja hinnata seda, mida etendus tegelikult pakkuda oleks võinud. Sest tegelikult oli seal väga erinevaid kihte, millest igaüks oleks midagi endale meelepärast leidnud. Kes tahtis kontserti nautida, sai kontserti nautida, kes tahtis näitust vaadata, sai näitust vaadata ja kes tahtis ümberkehastumist näha, siis ka see kõik oli olemas. Kuigi ma ikkagi põhjendan mittemeeldimist sellega, et ma olen rohkem klassikalise teatri austaja ja kõikidele teistele minusugustele ma pigem soovitan enda liistude juurde jääda. Kes aga midagi uut otsib ja tunneb, et klassikaline teater on ära tüüdanud, siis soovitan kindlasti Kanuti Gildi SAAL-I lavastusi vaadata.

 

The Well (Maria Metsalu/Kanuti Gildi SAAL)

Foto: Ink Agop, © Creamcake

Tegemist on järjgmise Kanuti Gildi SAAL-i lavastusega, mille salvestust olin ma eelnevalt näinud. Siinkohal läksingi lavastust ainult seetõttu vaatama, et näha, kas lavastus on tõesti nii jube nagu mulle salvestuse põhjal tundus. Jube on tegelikult vist vale sõna. Aga kui ma ütleksin, et laval on kaks poolpaljast naist, kes üksteise ümber keerlevad-väänlevad ja end laval täis urineerivad ning hiljem selle uriini sees edasi püherdavad, siis ükski täiemõistuslik inimene ilmselt ei läheks sellist asja vaatama. Eriti kui sa oled salvestuse pealt näinud, et need samad uriiniga koos olevad inimesed ronivad publikule sülle ja võtavad publikul jalanõusid jalast ja viskavad jalanõusid keset saali uriini ja läbimälutud puuviljade sekka. Kuna ma olen oma igapäevatöös igasuguste kehavedelikega kokku puutunud, siis need kehavedelikud ja see, et ma võin kehavedelikega kokku saada, mind ei häirinud. Selga panin igaks juhuks mitte kõige uhkemad teatririided ja polnud häda midagi. Kusjuures ma sain ka ühe enda tennise ära loovutada ning mõnda aega sain rasket metallist raamatut enda käes hoida. Eks see nn osalemine tegigi etenduse kaasahaaravamaks ja seetõttu meeldis mulle reaalajas toimunud etendus rohkem kui salvestus. Kuigi ruumi tõttu oli etendust päris palju kohandatud ja mõned huvitavamad kohad olid seetõttu veidi teisiti välja mängitud, kui salvestusel. Näiteks kadus Genialistide klubi saalis ära kaevu efekt, kuna publik oli etendajatega samal tasapinnal. Originaalis oli publik kõrgemal ja vaatas justkui alla kaevu. Mulle oleks just meeldinud vaadata, kuidas etendajad üles publiku juurde ronivad ja siis mööda publikut ringi liiguvad ning neil jalanõusid jalast kisuvad. Seega räägin ma nüüd endale veidi vastu ja ütlen, et vahel tasub ikka enda mugavustsoonist ka välja tulla ja hoopis midagi teistsugust käia vaatamas/kuulamas. Iial ei tea, mis meile elamuse võib pakkuda. Sel korral sain endalegi üllatuseks üsnagi positiivseid emotsioone lavastusest, mida kirjelduse põhjal poleks ilmselt enamus tervemõistuslikke inimesi vaatamagi läinud. Nagu postituse algusest oli näha, siis pettumust võivad valmistada ka need lavastused, mis toimuvad suurtes teatrisaalides ning mille vaatamiseks me end veidi uhkemalt riidesse paneme. Sellisel juhul tekib küll küsimus, et mille jaoks ma nii palju vaeva nägin, kui kogu lavastus oli minu jaoks üks suur null. Aga teatri puhul ongi tore see, et tegelikult pole kunagi võimalik enne saalist väljumist kindlalt teada milliseid emotsioone laval nähtu meis esile kutsub.