SUVELAVASTUSED 2026

Täna on 27. märts 2026 ja kuna tegemist on rahvusvahelise teatripäevaga, siis on aeg teha juba traditsiooniks saanud suvelavastuste ülevaate postitus. Siia postitusse olen kogunud kokku lavastused, mille mänguperiood on ajavahemikus 01.06–31.08.2026. Teravam silm märkab kindlasti, et olen ka mõned mai lõpus esietenduvad lavastused välja toonud, aga seda ainult seetõttu, et lavastused esietenduvad mai lõpus ja enamik mängukordi on ikkagi suvel. Nimekirja on sattunud ka mõned sellised lavastused, mida on aasta sees ka mängitud, kuid nimekirja lisasin need lavastused, mis suveks mõnda teise mängupaika kolivad oma tavapärasest mängupaigast. Postitusest jätsin välja need lavastused, mida läbi hooaja mängitakse ja mida suvel üksikutel kordadel samuti teatrisaalis mängitakse (nt Tallinna Linnateatri, Endla jne püsirepertuaari kuuluvad lavastused).

NB! Kindlasti pole see nimekiri täielik ja lõplik. Täiendan postitust jooksvalt.

 

MAI

Viikingid: Laul jumalatest ja kangelastest (Südalinna teater) 27.05–18.06.2026 Viikingite külas Harjumaal

Ohver otsib mõrvarit (Teater Bel-Etage MTÜ) 31.05–16.08.26 Uue-Harmi Mõisateatris Harjumaal

 

JUUNI

Süütu (Teater Nuutrum) 1.–11. juunini 2026 Tapa raudteejaamas

Monoliit Estonia (Von Krahli Teater ja elektron.art) 2.–4. juunini 2026 Von Krahli Teatris

Naeruväärsed eputised vastu tahtmist (Theatrum) 2.–17. juunini 2026 Theatrumi saalis

Rahamaa (Eesti Draamateater) 2.–19. juunini 2026 Noblessneri valukoja Nobeli saalis. Loe SIIT minu muljeid 2024. aasta lavastusest.

Lell (Karula suveteater) 3.–14. juunini 2026 Karula rahvuspargis Võrumaal

Üks helevalge tuvi (Eesti Draamateater) 3.–25. juunini 2026 Uuemõisa mõisas Läänemaal. NB! ETENDUSED ON VÄLJA MÜÜDUD!

Ma armastasin sakslast (Temufi) 6.–28. juunini 2026 Olustvere mõisa küünis Viljandimaal. Loe SIIT minu 2025. aasta lavastuse muljeid.

Suudlused (Tartu Linnateater) 10.–19. juunini 2026 Ohtu mõisa teatritallis Harjumaal. Loe SIIT minu muljeid 2021. aastal nähtud lavastuse kohta.

Jane Eyre 12. ja 13. juunil 2026 Kehtna mõisa õuealal Raplamaal

Kondas ja maasikasööjad (Ugala) 12.–28. juunini 2026 Viljandi muuseumi hoovis

Väike nõid (LendTeater) 12.–20. juunini 2026 Tartumaa Tervisespordikeskuses

amletH (Endla) 13.06–18.07.2026 Endla teatri küünis

Roosad prillid (MTÜ Banaanikala) 13.–20. juunini 2026 Nõmmel, Lauliku 51

Päeva lõpus (MTÜ Müüdud Naer) 17.–28. juunini 2026 Ihamaru vanas kõrtsihoones Põlvamaal

Ookean meri (Noorsooteater) 20.06–11.07.2026 Hundipea Kakaolaos Tallinnas

Roosivõti (Teater Bel-Etage MTÜ) 20.06–12.07.2026 Uue-Harmi Mõisateatris Harjumaal

Armastuse ankeet (Tartu Linnateater) 25.–30. juunini 2026 Ohtu mõisa teatritallis Harjumaal

Alguskokkukõla. Juhan Liivi lugu (Juhan Liivi muuseum) 26.06–12.07.2026 Juhan Liivi rehemajas Rupsi külas Peipsiääre vallas Tartumaal

Armastuse nimel (Käpipuu) 26.06–18.07.2026 Loobu mõisa aidas Lääne-Virumaal

Kolhoos Vesiroos (Temufi) 26.06–18.07.2026 Tarvastu mõisa tallihoovis Viljandimaal

Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu (Jäneda Pullitalliteater) 26.06–5.07.2026 Jäneda Pullitalliteatris

Richard III (Vanemuine) 26.06–5.07.2026 Raadi lennuangaaris Tartus

Testamenditäitjad (Salme Teater) 26.06–12.07.2026 Peningi mõisas Harjumaal

Tikutoos (Rakvere teater) 27.06–12. juulini 2026 Köster Gööcki majas Rakveres

Häärber (Tõstamaa suveteater) 28.06–1.07 ja 22.–26. juuli 2026 Tõstamaa mõisas

Majakavahi tüdrukud (Hiiumaa Muuseum) 30.06–13.08.2026 Tahkuna tuletorni sisehoovis Hiiumaal

Tormide poeg (Kuressaare teater) 30.06–4.07.2026 Kuressaare teatris

Milfid (1Teater) juunis 2026 Ohtu mõisa Teatritallis Harjumaal

 

JUULI

Kardemoni linna rahvas ja röövlid (Teatribuss) 1.–12. juulini 2026 Tartu Mänguasjamuuseumi sisehoovis

Vereliin (Saueaugu Teatritalu) 1.–19. juuli 2026 Saueaugu Teatritalus Läänemaal

Kippari unerohi (Teater Epiloog) 02.–17. juulini 2026 Purtse kindluselamus Ida-Virumaal

Bändiproov (1Teater) 3.–23. juulini 2026 Ohtu mõisa Teatritallis Harjumaal

Venus karusnahas (Teater Nuutrum) 3.–5. juuli 2026 Viscosa kultuurikehases Hiiumaal

Mõrv idaekspressis (Kellerteater) 5.–25. juulini 2026 Viinistu katlamajas

Soosteri koolkond Hiiumaal (Tartu Uus Teater) 8.–12. juulini 2026 Viscosa Kultuuritehases Hiiumaal

Viimane vaba suvi (Haapsalu suveteatri selts) 08.–30. juulini 2026 Haapsalu raudteejaamas

Marss (Lutsu Teater) 10.–17. juulini 2026 Lutsu kivipurustuse platsil Põlvamaal 

Trahteritüdrukud (Alle-Saija teatritalu) 10.–23. juulini 2026 Alle-Saija teatritalus Põlvamaal

Piip ja Tuut otsivad Ilonit (Piip ja Tuut Teater) 12.–27. juulini 2026 Iloni Imedemaal Haapsalus

Vihmana ma sajan (Kontserdihunt) 15.–25. juulini 2026 Palmse mõisas Lääne-Virumaal

Luba mul kuulata (Arulepiku talu) 16.–19. juulini 2026 Kuremaa teatriaidas Jõgevamaal ja 2.–7. augustini 2026 Kukenoosi küünis Järvamaal

Taani printsi vaim (Ajateater) 17.–28. juulini 2026 Padise kloostris Harjumaal 

Laul Sipirja lastest (MTÜ Hea Maja Vaim) 18.07–2.08.2026 Laitse Graniitvilla Teatrimäel Harjumaal

Mere laul (MTÜ Viscosa Kultuuritehas) 23.–26. juulini 2026 Viscosa kultuuritehases Hiiumaal

Hõbe (MTÜ R.A.A.A.M.) 24.07–4.08.2026 Kernu mõisa küünis Harjumaal

Vargamäe valvur (Teater Nuutrum) 24.07–9.08.2026 Vargamäel

BASKIN (Thors Films) 25.07–9.08.2026 Kiidjärve mõisapargis Põlvamaal

Tutvumiskuulutus (1Teater) 27.–31.07.2026 Ohtu mõisa Teatritallis Harjumaal

Jänki seiklused Hiiumaal (MTÜ Viscosa Kultuuritehas) 28.07–2.08.2026 Viscosa kultuuritehases Hiiumaal

Da Vinci kood (Kellerteater) 30.07– 8.08.2026 Viinistu katlamajas 

"Vahtra hääl ja üllas kuu" ehk "Voce d’acero e nobile luna" (Sandbank) 30.07–6.08.2026 Eesti Rahva Muuseumis

Seto Odüsseia (Seto Kuninglik Teater) 31.07–9.08.2026 Aleksandri puhkekeskuses Luhamaal. Loe SIIT minu 2025. aasta lavastuse muljeid.

 

AUGUST

Elage elavamalt (Teater Varius) 1.–9. augustini 2026 Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal

RAIM-Muusikaline suvelavastus Raimond Valgrest (Varblane katusel OÜ) 1.–15. augustini 2026 Pärnu kuursaali õuealal

Viimane rong (Avijõe Selts MTÜ) 1.–30. august 2026 Avinurme muuseumraudtee lõppjaamas

Armastus kolmele, emast rääkimata (Must JaAm) 5.–7. augustini 2026 Luke mõisapargis Tartumaal

Laevad jäätuvad aeglaselt (Tõstamaa suveteater) 6.–23. augustil 2026 Tõstamaa mõisas

Nüüd õpin Mustamäel (Tallinna Tehnikaülikooli Vilistlaskogu) 07.–13. augustini 2026 Tallinna Tehnikaülikoolis

Viimane metsavend (Piibe Teater) 11.–30. augustini 2026 erinevates mängupaikades üle Eesti

Üksainumas armastus (Kalamaja suveteater) 11.–18. augustini 2026 Kalma haljakul Kalamajas

Naisteranna needus (Teater Nuutrum) 12.–18. Augustini 2026 Eisma sadamas Lääne-Virumaal. NB! ETENDUSED ON VÄLJA MÜÜDUD!

TAPTY1985. Laskumine orgu (Tartu Uus Teater) 14.–29. august 2026 Tartu keskpargis

Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest (Temufi) 24.–30. augustini 2026 Palamuse muuseumi pargialal. Loe SIIT minu muljeid 2024. aasta lavastusest

 

Loe edasi

Läbikäidav magamistuba

 18. märtsil 2026 Põlva Kultuurikeskuses

Seda postitust kirjutades tasub meeles pidada, et ma olen komöödiate suhtes vägagi kriitiline. Ja kui ühte lavastust reklaamitakse kui kelmikat suhtekomöödiat, siis peab tunnistama, et ma olin lavastuse suhtes vägagi skeptiline. Aga siis kuulsin siit-sealt, et tegemist on väga hea asjaga ja see pole üldse nii labane ja halb kui kõik need teised komöödiad, millega enamasti Komöödiateater ringreisil käib. Seega muutusin ka mina optimistlikumaks, et äkki tõesti saan teatrit nautida ja ühtlasi ka korraliku kõhutäie naerda.

Kahjuks see lootus ei täitunud. Natukene lootsin ka seda, et kui tekst ei paku mulle midagi, siis ehk saan näitlejate mängu ja lavastuse ülesehitust nautida. Nimelt on kogu lavastuse meeskond Lätist ja seega saaks justkui vaadata Läti teatrit eesti keeles. Lavastuse on kirjutanud Läti näitleja Ivo Martinsons, kes on ühtlasi ka lavastuse kunstnik ja kostüümikunstnik ning lavastanud on selle Läti Kunstiteatri (Dailes teātris) üks juhtivaid näitlejaid Imants Strads. Minu jaoks jäi lavastus siiski kunstiliselt igavaks ning tegevus ja tekst olid suuresti etteaimatavad. Seega ei pakkunud laval toimuv ka erilist naerulusti.

Kusjuures, mulle tundus et ka ülejäänud saal polnud pidevalt kõht kõveras. Jah vahepeal küll naerdi, aga mitte nii palju kui mõne teise komöödia puhul. Ehk võib teha järelduse, et lätlastel ja eestlastel on erinev huumorimeel, sest minusuguseid oli veel ja mõned inimesed otsustasid vaheajal isegi lahkuda. Nagu selliste komöödiate puhul tavaks on saanud, käib kogu tegevus kahe abielupaari ümber, kes hakkavad üksteisele valetama, et mitte vahele jääda. Lõpuks lähevad valed absurdseks ja see peakski siis publikule naljakas olema. Mina olin seda tüüpi komöödiate liiga palju näinud — kõik tundus liiga etteaimatav ja üllatusmoment puudus. Paaris kohas muigasin, aga tõelist kõhutõmmet see ei tekitanud.

Peaosas olevad näitlejad — Franz Malmsten, Ingrid Margus, Kaisa Selde ning Ragnar Uustal ja Martin Kork — annavad endast parima. Kuulutuses lubatakse, et kaasa teevad Eestis armastatud näitlejad, ja tõsi, mõned nimesid publik tunneb televisioonitööde tõttu paremini. Mulle meeldis

kõige rohkem Martin Kork: tema roll tundus mitmekülgsem ja ettearvamatum. Teised näitlejad jäid minu jaoks veidi ühetooniliseks. Lavapilt on klassikaline magamistoa-komöödia: peeglid, uksed, eksitused — mõned lavakujunduse lahendused toimivad, aga neid ei ole piisavalt, et asendada nõrka teksti. Üks väheseid plusspunkte on vaatusete jaotuse idee: esimene vaatus keskendub ühe abielupaari vaatenurgale ja teine kolib sündmustiku teise abielupaari koju — see annaks hea võimaluse perspektiivide mänguks, mida lavastus kohati ka kasutab. Kuid kokkuvõttes jääb publikule pakutav naerukogus tagasihoidlikuks ning dramaturgiliselt ja lavastuslikult tundub teos veidi pealiskaudne.

Soovitus: kui otsite kerget ja ennustatavat õhtut, võib see lavastus sobida; kui aga loodate teravamat huumorit ja üllatusi, soovitaksin valida midagi muud. Vot selline lühike postitus siis sel korral. Lavastus ise ka pikk ei olnud: 50 minutit esimene vaatus, 20 minutit vaheaega ja 45 minutit teine vaatus, seega pikka juttu siit tulla ei saagi.

Autor, lavastus- ja kostüümikunstnik: Ivo Martinsons (Läti)
Lavastaja: Imants Strads (Läti)
Laval:
Kaisa Selde
Ingrid Margus
Ragnar Uustal
Martin Kork
Franz Malmsten

Loe edasi

Akadeemiline lühis

1. märtsil 2026 Rahvusteatris Vanemuine

Foto: Kalev Lilleorg

Ma arvan, et mul on üsna hea ülevaade sellest mis Eesti haridusmaastikul toimub. Eriti kõrgharidusmaastikul. Ma pole kindlasti selle valdkonna ekspert, aga olles mitu korda kõrgkoolis õppinud ja omades ka hästi väikest kõrgkoolis õpetamise kogemust, siis midagi ma sellest maailmast tean. Teadupärast on Tartu Ülikool ja Tartu Ülikooli Kliinikum ka omavahel seotud ja seega on kliinikumis töötamine mul veidi lubanud nuusutada ka seda teadusmaailma poolt, mis ülikoolide juurde kuulub. Aeg-ajal tõusevad ka meedias esile teemad sellest kuidas riik ei taha kõrgharidust piisavalt rahastada. Seega oli väga huvitav näha, et Rahvusteater Vanemuine toob välja lavastuse, mis räägib just akadeemilisest maailmast ning võrdleb seda ärimaailmaga.

Näidendi on kirjutanud Soome näitekirjanik Juha Jokela ning see esietendus Soomes 2021. aastal ja sai 2023. aastal Soome Teaduste Akadeemia inimõiguste auhinna. Vanemuine on alles kolmas teater kes selle näidendi lavale toob. Seega on tegemist küllaltki värske ja kaasaegse näidendiga, mis kindlasti on üheks põhjuseks miks lavastus tänapäeva Eestisse nii hästi sobitub. Kuigi Jokela on näidendi kirjutanud Soome ülikoolide probleemide põhjal, on need probleemid aktuaalsed ka Eesti akadeemilisel maastikul. Mulle tundub, et mitte ainult akadeemilisel maastikul vaid lavastuses käsitletavaid teemasid saab üle kanda ka teistesse valdkondadesse.

Loo peategelaseks on sotsiaalpsühholoogia professor Johanna Virt (Maria Annus), kes annab auditooriumile loengut sellest milline on ülikooli sisekliima. Johanna alustab loengut sellega kuidas järjest rohkem esineb läbipõlemist ja miks naised on läbipõlemisest rohkem ohustatud. Jõudes lõpuks välja selleni mis on akadeemiline vabadus ning kuidas ülikoolis peavad töötama tipptegijad kes aitavad ülikooli paremini müüa. See pole piisav kui sa oled üliõpilaste arvates suurepärane õppejõud. Sa pead olema lisaks ka teadlasena tipus – publitseerima artikleid, taotlema grante oma uutele projektidele, osalema rahvusvahelistes koostööprojektides, juhendama üliõpilasi, retsenseerima ja kõige selle kõrval peaks sul jääma veel aega meediaga suhtlemiseks, et ikka ülikooli reklaamida. Kõike seda juhivad Exceli tabelid kus need nõudmised kirjas on, sest kui midagi ei vasta nõudmistele, siis sind ei atesteerita ja võib juhtuda et ühel hetkel leiab juhtkond, et sind ja sinu õpetatavat valdkonda pole ülikoolis endam üldse vaja. Kõik see viib läbipõlemiseni.

Eks seda protsesside tõhustamist ja töökorralduse ümber mängimist tuleb ka mujal ette ja ilmselt on kõigile see olukord tuttav, kus sa ühel hetkel leiad et sinu töö kvaliteeti määravad erinevad nõudmised ja üks struktuurireform jõuab vaevalt lõppeda kui järgmine algab. Ärge saage minust valesti aru, ma pole nõuete vastane. Kindlasti ei saa näiteks päästjaks, õpetajaks, tervishoiutöötajaks või ka bussijuhiks hakata päris igaüks. Mingid miinimumnõuded on vajalikud, et seda tööd edukalt teha, kuid me ei saa kõike lõpmatuseni erinevate dokumentidega reguleerida, sest sellisel juhul on sobivate inimeste ring väga piiratud ja need inimesed jäävadki oma erialale lõksu ja põlevad lõpuks läbi.

Kindlasti on „Akadeemiline lühis“ selline lavastus, mis nõuab kaasa mõtlemist ja soovi nähtut analüüsida. Tegemist ei ole kuiva akadeemilise loenguga kuigi peab tunnistama et kantseliitlikku kõnepruuki oli päris palju ja nii läks ka minul aeg-ajalt mõte rändama. Nii nagu praktiliselt igas loengus mõneks sekundiks tähelepanu hajub, seega ma leian et see on normaalne. Kes see ikka jõuab kõikide filosoofide mõtteid kuulata, kui tegemist pole just sinu kitsauurimisvaldkonna filosoofidega. Silmaringi avardamise mõttes on muidugi huvitav uusi mõtteid kuulda. Mina näiteks polnud panoptikumist varem midagi kuulnud. Panoptikum on ringikujuline vangla, kus kongid asuvad ringikujuliselt ja ringi keskel asub valvuritorn. Idee on selles, et kõik vangid on tornist näha, aga vangidel pole võimalik näha keda valvur parajasti tornist jälgib. See tähendab, et vangid hakkavad ise end kontrollima, sest pole teada keda valvur parajasti jälgib. Sarnast kontrollimehhanismi leidub ka tänapäevases ühiskonnas. Näiteks kõik need avatud kontorid, kus iga töötaja kõik liigutused nähtavad on. See on ainult üks näide ja nüüd saab lugeja ise edasi mõelda, miks kõnealune lavastus tänapäeva ühiskonnas nii aktuaalne on.

Lavastuses oli ka humoorikaid kohti. Mõned naljad olid sellised mille peale naersid ainult akadeemikud või need kes ise sellise „üksikindiviid süsteemi vastu võitlusega“ kokku puutunud on, aga leidus ka maisemat sorti huumorit mille üle kogu saal naerda sai. Kuna tegemist on veel võrdlemisi värske lavastusega (esietendus toimus 21. veebruaril 2026), siis ilmselt edaspidi muutub näitlejate mäng ilmselt veelgi vabamaks ja see võib rohkem situatsioonikoomikat põhjustada. Mõned humoorikad hetked olid nii üürikesed, et minu pilk neid kinni ei püüdnud ja kui ma üritasin kaaspubliku naeru peale aru saada, mis just juhtus, oli see hetk juba möödunud. Nii juhtub kui üritad vastuvoolu ujuda ja jälgid näiteks seda, kuidas lavatöölised poodiumit eeslavalt ära sõidutavad.

Kristjan Suitsu loodud lavakujundus loob tunde nagu publik viibiks suures auditooriumis. Suur ekraan, üksik kõnepult (hiljem selgus siiski, et laval oli kaks kõnepulti, millest teine esmapilgul lihtsalt silma ei hakanud) ja puidutooni mööbliplaadist seinapaneelid lõid ehtsa auditooriumi tunde. Ka lavastaja Taago Tubin rõhutas akadeemilist atmosfääri veelgi. Kui tavaliselt annab etenduse algusest märku kõlaritest kostuv kõll, mis tuletab meelde et etenduse pildistamine ja salvestamine pole lubatud ning telefonid tuleks välja lülitada, siis sel korral seda heliklippi ei olnud. Meeldetuletus oli juba etendusse sisse lavastatud. Nimelt tuli peategelast kehastav Maria Annus koos inspitsent Meelis Hansinguga lavale ja arutasid kas kõik tehnika on valmis. Täpselt nagu enne konverentsi või suurte loengute algust veendutakse et tehnika töötab. Seejärel tuletas professor Virt saalisviibijatele meelde, et leongu salvestamine pole lubatud ja telefonid palutakse välja lülitada, millele järgnes teadaanne psühholoogia bakalaureuse üliõpilastele, et nende iseseisva töö nõuded on õppeinfosüsteemis üleval. See tekitas minus tunde, et ma olen taas ülikoolipingis, mitte teatris. Kui esimesel slaidil kuvati akadeemilise tööturu taastemäär Euroopa riikides ilusa värvilise Euroopa kaardina, siis tekkis mul automaatselt tahtmine seda pildistada. Mitte, et ma üldse teaksin kas see on reaalne statistika ja reaalne uurimus ja mul seda infot vaja oleks. Lihtsalt see on nii tugevalt harjumuses, et olulist infot tuleb üles pildistada või kirjutada. Kuna mulle meeldib väga õppida ja koolitustel käia ning ma õpiks kogu aeg uusi erialasid kui see tasuline poleks, siis minul pani selline etenduse algus kohe silma särama ja ma olin müüdud.

Kogu etendus siiski nii akadeemilises atmosfääris ei jätku. Ühel hetkel lükkas Maria Annus kõnepuldi seina äärde ja ekraani all olevad uksed avanesid ning lavasügavustest sõideti eeslavale poodium, mille peale on sisustatud ülikooli rektori kabinet. Samal viisil ilmusid aeg-ajalt välja ka sotsiaalteaduste dekaani kabinet ning professor Virdi enda kodu. Üldiselt on lavakujundus siiski minimalistlik ja suurem rõhk keskendub näitlejate tööle ning lavakujundus ainult toetab sõna ja lastes sõnal ja näitlejameisterlikkusel esile tõusta.

Kõige suurem osa lavastuses ongi täita Maria Annusel, kes mõlemas vaatuses viibib terve aja laval. Lisaks on tal palju monolooge, mis nii mõnigi kord on vägagi keerulised ja kantseliitlikud. Ja mul ei olnud kordagi igav. Kui Maria Annus peaks näitleja tööle vaheldust otsima, siis võiks ta vabalt loenguid anda, ma kuulaksin hea meelega. Vaieldamatult on see parim naispeaosa mida ma üle pika aja näinud olen. Ma soovitan ainuüksi Maria Annuse pärast teatrisse minna. Tore oli, et Liisa Pulk jälle Vanemuises kaasa teeb. Tema vihane järeldoktor Fiona Eskola oli Annuse kehastatud tasase professori täielik vastand. See ilmestas väga hästi seda kuidas sa pead teatud nõuetele vastama, et sa üldse saaksid ülikoolis karjääri teha, kui sa oled vihane ja sotsiaalmeedias liigagi aktiivselt end välja elad, siis sind akadeemilises ühiskonnas ei aktsepteerita.

Minu jaoks ei mõjunud Ragne Pekarevi kehastatud rektor väga usutavalt. Ühelt poolt oli ta küll omajagu kõrk, kuid rektori autoriteetsust mina temas ei näinud. Karol Kuntseli kehastatud dekaan oli tegelastest kõige koomilisem, peamiselt tema vastandliku käitumise tõttu. Ühelt poolt oli ta tähtis dekaan, kuid samas pani ta oma kabinetis pähe kõrvaklapid ja hakkas veipima. Hannes Kaljujärv oli samuti oma tuntud headuses kuigi temalt oleks ma veidi midagi üllatavamat oodanud. Praegune osatäitmine jäi veidi ühekülgseks. Stseenis kus eksabikaasad teineteise peale karjuvad, oli natukene Kaljujärve mängu mitmekesisust näha, aga selliseid hetki oleks tahtnud rohkem näha. Miika Pihlak on sellest näitlejate ansmablist minu jaoks kõige tundmatum, kuid oma gümnasisti rolli sobis ta hästi.

Üldiselt oli minu hinnagul näitlejate ansambel väga hästi kokku pandud ja nad muutsid lavastuse igas mõttes nauditavaks. Kõige suurem kummardus läheb siiski Maria Annusele nii suurepärase rolli eest. Pole kerge nii pikalt laval olla ja tema mäng ei vajunud kordagi ära. Natukene kahju oli teiste näitlejate rollid nii suuri mänguvõimalusi ei pakkunud. Eraldi kiitus läheb teatrile selle eest, et lavastuse kodulehel on välja toodud info selle kohta, et etenduses on vilkuva valgusega stseen. See võib tunduda tühine, aga on inimesi kellel selline teatud sagedusega vilkuv valgus tekitab tugeva haigushoo ja selline hoiatus on igati asjakohane.

Kokkuvõttes julgen lavastust soovitada. Võib-olla tõesti nendele kes teatrist lihtsat meelelahutust otsivad, see lavastus ei sobi ja jääb veidi igavaks ning raskeks. Nagu ma juba eelnevalt kirjutasin, siis on tegemist sellise lavastusega, mis pakub mõtlemisainet ja tekitab soovi nendel teemadel rääkida. Ma mõtlesin kohe, et tahaks seda lavastust minna vaatama koos õppejõududega ja pärast sel teemal ühte vestlusringi korraldada. Ühtlasi suutsin saalis istudes leida ka paralleele enda töökohaga ja mõnel korral avastasin end isegi professor Virdi jutu peale kaasa noogutamast. Ma tahaks öelda, et kõikidele haridus- ja teadusvaldkonna töötajatele võiks see lavastus kohustuslik vaatamine olla. Juhtidele ka. Eks mõned võrdlused on üsna äärmuslikud, näiteks asutuse võrdlemine panoptikumiga või akadeemilise autonoomia võrdlemine venestamisega, aga see ainult näitabki seda, et mingid sarnasused on olemas ja nendel teemadel peab rääkima. Käivad ju kunst ja teadus käsikäes ja mul on hea meel, et kunst tõstab esile teaduse probleeme samal ajal kui teadus üritab kunsti tõlgendada ja mõtestada. Mingem teatrisse!

 

Autor: Juha Jokela
Tõlkija: Kai Aareleid
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Videokunstnik: Martin Rästa
Helilooja: Day of the Triangle
Muusikaline kujundus: Taago Tubin ja Day of the Triangle
Osades:
Maria Annus – sotsiaalpsühholoogia professor Johann Virt
Ragne Pekarev – ülikooli rektor Leena Helander; TV saatejuht
Liisa Pulk – järeldoktorant Fiona Eskola
Karol Kuntsel – sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Mikk Heinloo
Hannes Kaljujärv – praktilise filosoofia kaasprofessor Eero Henrik Palo (Johanna eksabikaasa)
Miika Pihlak – Aapo (Johanna ja Eero poeg)
Meelis Hansing – tehnik
Liis Seljamaa – raadioajakirjanik (hääl)

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Rahvusteater Vanemuise kodulehelt.

Loe edasi

Superstaar

14. jaanuaril 2026 Ugala külalisetendus Põlva kultuurikeskuses

Foto: Annika Vihmann

Selle postituse algusesse tuleb vist kirjutada hoiatus, et lugeda ainult omal vastutusel. Kuigi kõiki blogi postitusi loetakse vabal tahtel ja omal soovil. Aga hoiatus on ainult seetõttu, et sellest tuleb üsna negatiivne postitus. Seega juttu pikaks ei aja, sest kes see ikka pikalt negatiivseid mõtteid lugeda tahab.

Tegelikult olid mul Ugala lavastusele „Superstaar“ suured ootused, sest kuidagi olin meedias kuulnud, et tegemist on väga hea lavastusega. Veel vahetult enne etenduse algustki vestlesin ühe tuttavaga, kelle tuttav oli just hiljuti lavastust näinud ja kiitnud, mispeale ka tuttav otsustas teatrisse tulla. Järelikult on ikka hea lavastus, kui inimene tuttava soovituse peale üsna spontaanselt teatrisse tuleb. See andis mulle ainult lootust juurde. Teine põhjus, miks ma arvasin, et tegemist on hea lavastusega olid näitlejad – Aarne Soro ja Martin Mill on minu hinnangul Ugala teatri kõige andekamad näitlejad ja neid on alati rõõm laval vaadata. Kui nemad juba kaasa teevad, siis järelikult vähemalt saab nalja, sest minu meelest tulevad neil koomilised osad veel eriti hästi välja.

Nüüd peaaegu poolteist kuud hiljem, mil seda postitust kirjutan, olen aru saanud et suuresti jagunebki inimeste arvamus lavastuse osas kaheks. Ühed esitavad kiidulaulu ja teised kiruvad nähtud etendust maapõhja. Mina kuulun teise gruppi. Mul oli kogu etenduse aja peas ainult üks küsimus, et mis asi see siin laval toimub ja miks ma seda eklektilist kakofooniat vaatan. Seda üllatunum olin ma vaheajal, kui külastajatest lahkus ainult üks inimene. Tean seda kindlalt, kuna ma olen vabatahtlikuna kultuurikeskuse garderoobis tööl ja kuna garderoob on otse välisukse vastas, siis on mul üsna hea ülevaade sellest kes tuleb ja läheb. Ma oleksin arvanud, et lahkub rohkem inimesi. Mõni muidugi ütles, et ta jääb ainult sellepärast et vaadata mis kõigest sellest lõpuks välja tuleb ja kui jaburaks asi läheb.

Mis mulle siis ei meeldinud? Tahaks öelda, et kõik. Kogu lavastus oli lihtsalt jabur ja see kuidas näitlejad mingit veidrat külakuhja tegid ja samal ajal laval karjusid, pole minu jaoks teater. Ma vist olen liiga vanamoeline ja traditsioonides kinni, et sellist teatrit nautida. Lisage sinna veel kirjud ja värvilised kostüümid ja ongi ajule liiga palju välist müra tagatud. Nagu mu kaasvabatahtlik ütles siis tal oli tunne nagu ta vaataks ATH-ga inimeste kokkutulekut. Kõik jooksid ringi ja igaüks tegi laval justkui mingit oma asja.

Iseenesest oli seal ikka konkreetne lugu ka, aga kui esmapilgul tundus et lugu on täiesti hetke Eesti olukorrast, siis mida rohkem etendus kestis seda rohkem igasuguseid ajuvabasid pöördeid juurde tuli. Esmapilgul tundus, et tegemist on tavalise sünnipäevapeoga, kuid ühel hetkel oli sünnipäevale saabunud salapärane vetelpäästja Jüri Sügis Ameerikast, kes saabus mingil põhjusel triibulises klounikostüümis; kohaliku poliitiku noor sisuloojast abikaasa oli wc-sse luku taha jäänud ja mingi hetk jooksis poliitik üldse palja tagumikuga lavalt ära. Sekka veel mingid seltskonnamängud, mis mulle arusaamatuks jäid, kuid mis näitlejatele endile kohutavalt nalja tegid. Kohati oli tunne nagu oleks osa lavastusest kohapeal improviseeritud. Aga improteatri improlavastused on kordades humoorikamad. Vähemalt minu jaoks. Seega jäi see sünnipäevapeo lugu ja Annika (Adeele Jaago) ning Olle (Oskar Punga) vaheline armastuslugu ka tahaplaanile ja kadus kõige muu sisse ära. Kui keegi minult järgmine päev töö juures küsis, et millest teater rääkis, siis ma pidin esimese hooga järele mõtlema, et millest siis lugu õieti oli.

Siiski tuleb tunnistada, et Aarne Soro mängis seda kõige jaburamat tegelast suurepäraselt ja kuigi mu peas püsis küsimus et miks näitlejad seda jaburust nõus mängima on, sain Soro erinevate rollide kehastamist nautida. Ühtlasi meeldis mulle kõige rohkem see kui ta tegelikult naist mängis. See oli vist kogu etenduse jooksul ainus kord kui ma naerda sain. Astrid Lindgreni raamatutest inspireeritud tegelaste nimed tekitasid ka kohati lapsepõlvenostalgiat. Seega läbinisti halb lavastus ei olnud, aga ma pole ka kindel, kas ainult Aarne Soro hea näitlejatöö pärast tasub teatrisse minna. Kuid nagu ma alguses ütlesin, siis pooled inimesed kiidavad lavastust. Seega kui teile ohtrad värvid, palju müra ja kaootilisus meeldivad, siis tasub vaatama minna.

 

Autor, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Dramaturg: Esko Salervo
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Oskar Punga – Olle
Martin Mill – Tom
Adeele Jaago – Annika
Tanel Ingi – Rikard Karlsson
Marika Palm – Pipiliis Karlsson
Aarne Soro – Jüri Sügis

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala kodulehelt.

Loe edasi

Džinnimäng

 28. november 2025 Ugala teatri väikeses saalis

Foto: Annika Vihmann

Ugala teatri lavastuses „Džinnimäng“ kohtuvad kaks eakat inimest, kelle päevad mööduvad riikliku hooldekodu verandal. Endine edukas firmaomanik Weller Martin (Andres Tabun) veedab aega pasjanssi ladudes, torisedes kehva toidu, kaasteeliste hädaldamise ja õdede üleoleva suhtlusviisi üle. Ühel päeval satub tema kõrvale väärikas ja tagasihoidlik Fonsia Dorsey (Luule Komissarov), kes on äsja samasse asutusse elama asunud. Kahe üksildase inimese kohtumisest saab alguse kaardimäng, millest kujuneb aga palju enamat kui lihtsalt ajaviide.

„Džinnimäng“ põhineb Donald Lee Coburni 1974. aastal kirjutatud näidendil, mida on aastakümnete jooksul rohkelt lavastatud üle maailma. Kuigi publik naerab etenduse jooksul korduvalt, on autor ise määratlenud teose pigem tragöödiana. Just see traagika ja koomika põimumine loobki lavastuse mõjujõu. Naljakad tunduvad eelkõige olukorrad ja näitlejate täpne karakteriloome – sõnade taga peituv sisu on aga valus ja aus.

Kaardimängust saab elu metafoor. Welleri järjekindel soov džinni mängida viitab vajadusele kontrolli järele – tundele, et midagi on veel tema kätes, et elu pole lõplikult käest libisenud. Võit annab talle kinnituse, et ta suudab endiselt midagi saavutada. Fonsia jaoks muutub mäng esialgu ootamatuks triumfiks: avastus, et ta suudab võita, pakub magusat eneseväärikuse tunnet. Ometi tekib küsimus – kas iga võit peab tulema teise arvelt? Ning miks pöördume ikka ja jälle tagasi harjumuste juurde, millest justkui tahaksime loobuda?

Lavastus toob teravalt esile eakate üksinduse teema. Tänapäeva maailmas, kus nooremad põlvkonnad liiguvad üha enam ja kaugemale, jäävad paljud vanemaealised üksi. Kui kunagi elasid mitu põlvkonda koos, siis nüüd on hooldekodudest saanud paljude jaoks paratamatus. Fonsia algne jutt uhketest hooldekodudest ja näilisest jõukusest varjab tegelikkust – ka tema peab leppima riikliku asutusega, sest rahalised võimalused on piiratud. Nii puudutab lavastus ka eakate majanduslikku ebakindlust ja väärikuse säilitamise küsimust.

Eriti mõjusad on hetked, mil Weller pilkab kaaselanike tervisehädasid. Publik naerab tema täpse matkimise üle, ent sõnade tegelik tähendus on valus: tervis on inimese suurim vara ning selle kadumine muudabki selle keskseks teemaks. Weller ja Fonsia ei taha tunnistada omaenda haprust, kuigi nende viibimine hooldekodus räägib enda eest. Kaardimängu käigus paljastuvad mõlema mineviku varjatud kihid ning selgub, et kumbki pole päris see, kellena end algul esitles.

Luule Komissarov ja Andres Tabun kannavad kaheinimese lavastust suure sisemise pingega. Nagu näitlejad ise on öelnud, ei ole selles tükis võimalik hetkekski „õhku hingata“ – dialoog on tihe, emotsioonid kõiguvad kiiresti ja konfliktid süttivad hetkega. Tabuni kehastatud Welleril on lühike süütenöör, Komissarovi Fonsia aga peidab hapra väärikuse taha ootamatut visadust. Nende omavaheline keemia loob lavale nii plahvatuslikke vastasseise kui ka vaikseid, valusaid äratundmisi. Kui mulle muidu tundus, et pigem on lavastuse sihtgrupiks vanemad inimesed ja teema mind isiklikult väga ei kõnetanud, siis näitlejate mängu oli lausa lust vaadata. Ma kahtlustan, et eks näitlejad ongi peamine põhjus, miks praktiliselt kõik etendused kuni hooaja lõpuni on välja müüdud.

„Džinnimäng“ on lavastus, mis naerutab, ent ei lase mugavalt naerma jääda. See tuletab meelde, et elu ei lõpe siis, kui inimene satub hooldekodusse – kired, solvumised, lootused ja vajadus läheduse järele ei kao kuhugi. Ka vanaduses tahab inimene võita, armastada, olla märgatud. Ugala tõlgenduses muutub lihtne kaardimäng eksistentsiaalseks duelliks, kus kaalul pole mitte ainult võit, vaid väärikus, enesehinnang ja hirm üksinduse ees.

 

Autor: Donald Lee Coburn
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Garmen Tabor
Tõlkija: Mati Soomre
Kunstnik: Liina Unt
Dramaturg: Tõnis Parksepp
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Luule Komissarov – Fonsia Dorsey
Andres Tabun – Weller Martin

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala kodulehelt.

Loe edasi

Raamatud 2026: veebruar

Juba teist kuud juhtus nii, et jäin haigeks ja sain nädalakese kodus olla. Üldjuhul kodus olek tähendab minu jaoks, et on aega lugeda. Siiski oli haigusega energiat piisavalt vähe, et väga palju lugeda ei jõudnud, ise oleksin rohkem tahtnud lugeda. Tegelikult suurem enamus loetud raamatutest oli lihtne ajaviitekirjandus, aga isegi nende lugemine edenes väga vaevaliselt (ka peale haigust ei tahtnud lugemine edeneda). Seega üldiselt sai täidetud miinimumprogramm üks raamat nädala kohta ja aastaeesmärgiga olen järje peal, aga ise oleks ikka vähemalt 1-2 raamatut tahtnud veel lugeda jõuda.

1. Kate Bromley "Räägi minuga raamatute keeles" – Raamatupoes tundus see raamat väga hea ajaviiteromaan olevat. Peategelane on igas mõttes raamatuinimene, kirjutab ise raamatuid, teab kirjandusest kõike ja lisaks pildistab raamatuid Instagrami jaoks üles. Kogu tema elu on raamatud, seni kuni ta kohtub ootamatult oma kolledžiaegse poiss-sõbraga ja nad uuesti armuvad. Tegemist on selles mõttes tüüpilise romaaniga, et kõik ei lähe ilma probleemideta. Vahepeal ilmuvad välja veel saladuses olnud kihlatud ja mõned rääkimata saladused. Raamat ise oli minu jaoks väga igav ja üldse ei tahtnud edeneda. Ainus võib-olla huvitavam osa oligi see, et ka armastusromaanidel on justkui erinevad žanrid (nt ajalooline armastusromaan, linnaromaan jne). Mu jaoks on armastusromaan armastusromaan ja vahet pole mis need erinevad alaliigid on. Võib-olla olid need ka raamatu autori kunstiline liialdus, aga võib-olla tõelised fännid teevad ka päris elus nendel alaliikidel vahet. Pigem ei tahaks soovitada, aga kui keegi tõesti ainult armastusromaane loeb, siis neile ehk meeldib.

 

2. Piret Kuub "Elu heas seltskonnas. Raamat Raivo Adlasest" – Mulle elulood väga meeldivad, teatrihuvilisena meeldivad eriti näitlejate elulood. Kuna Tartu on piisavalt väike linn, siis kõik Vanemuise näitlejad tunduvad veel eriti koduselt tuttavad ja kui neist raamat kirjutatakse, siis ikka ostad ja loed. Kahjuks on raamatus suurem rõhk Adlase näitlejateekonnal ja erinevate teatrirollide ülevaadetel. Natukene on just raamatu alguses ka isiklikku elu sisse toodud, aga mulle oleks veel rohkem isikliku elu kohta lugeda meeldinud. Just eelkõige kuna Adlas oli Kaarel Irdi väimees, siis oleks nende koduse elu kohta väga põnev lugeda olnud. No eks hilisemate lavastuste kohta oli ka juba huvitavam lugeda, kui olin ise lavastust teatris näinud ja raamatut lugedes tulid enda mõtted ja mälestused meelde. Muidu kippus raamat veidi igavaks jääma. Seega sobib lugemiseks pigem tõelistele teatrihuvilistele, kes tunnevad lavastuste vastu rohkem huvi kui näitleja isikliku elu vastu. Samas eelnevale armastusromaanile oli tegemist hea vaheldusega.

 

3. Cara Hunter "Tapja tasu" – Tegemist on krimipõnevike autori Cara Hunteri peainspektor Fawley juhtumite 7. osaga. Ma pole enda teada ühtegi selle autori varasemat raamatut lugenud. Raamatus küll mainiti eelmist juhtumit pidevalt, aga õnneks polnud tegemist sellise järjega, et eelmine raamat väga tugevalt seda raamatut mõjutanud oleks ja seega sai raamatut lugeda ka iseseisvalt, mitte osana sarjast. Sain selle raamatu raamatu pimekohtingust, aga enam ei mäleta kas tegemist oli Apollo või Rahva Raamatu pimekohtingu kampaania raamatuga. Raamatu alguses olid tegelased kõik eraldi välja toodud, kuid ega ma lugedes eest vaatamas ei käinud küll, et kes on kes. Mis selle raamatu puhul üllatas, oli see et autor oli lisaks raamatule ka igasuguseid illustratiivseid tekste vahele põiminud. Kuna raamatus tegeletakse mõrva lahendamisega, siis olid raamatus piltide kujul ka ajaleheartiklite väljavõtted välja toodud. Isegi mõningate tegelaste politseifotod olid välja toodud. Kohati oli see huvitav, samas veidi häiriv, sest oma peas kujutasin ma tegelasi hoopis teisiti ette. Minu hinnangul täitsa keskmine krimipõnevik. Huvitav oli lugeda, aeg-ajalt tuli ootamatuid keerdkäike sisse kuid mõned sündmused olid etteaimatavad. Pinget ja põnevust oleks võinud siiski rohkem olla. Krimihuvilistele ajaviiteks päris hea lugemine.

4. Bella Mackie "Niimoodi minna" – See oli teine raamat, mille ma pimekohtingu raames ostsin. Nagu eelmise raamatu puhul, ei mäleta ma ka selle raamatu puhul kas see raamat tuli välja Apollo või Rahva Raamatu pimekohtingu pakist. Tegemist on järjekordselt krimipõnevikuga. Tegelikult olin selle autori eelmist raamatut „Kuidas tappa oma perekonda“ kunagi poes näinud, aga raamatukokku jõudes läks alati meelest seda laenutada. Nüüd tuleb see viga parandada. Tundus huvitav autor. Raamat on kirjutatud mitme inimese vaatepunktist, kuid mis teeb raamatu põnevaks on see, et raamatu peategelane saab raamatu alguses surma ja tema vaatab enda surmajärgseid sündmusi teispoolsusest ja kommenteerib sündmusi. Et raamat põnevam oleks, ei mäleta tema oma surmale eelnenud viimast poolt tundi ja et surmajärgses elus edasi liikuda, peab ka tema oma surma asjaolud välja selgitama. Seega selline huvitav kooslus kus surnu ise ka justkui osaleb enda surma uurimises lisaks isehakanud detektiivile. Põnevik see raamat kindlasti ei ole, sest põnevust polnud praktiliselt üldse, aga krimiraamatute austajatele ehk ongi vahelduseks hea ka midagi teistsugust lugeda. Mina igatahes lõppu ette näha ei osanud.

Loodetavasti tuleb märts lugemise osas edukam kuu, kuigi tegemist on teatrikuuga ja siis tahaks teatrisse ka rohkem jõuda. Eks aprillis ole näha, milliseks see märts nii teatri kui raamatute lugemise rindel kujuneb.

Loe edasi