02/03/2024

39 astet

 20. veebruaril 2024 Ugala külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Silver Kaljula

Kes mu raamatupostitusi loevad, on ilmselt juba aru saanud, et ma loen peamiselt psühholoogilisi põnevikke või krimiromaane. Ega ma ka filmimaailmas ei ütle heast spioonifilmist ära. Niisiis mõtlesingi ühe spioonikomöödia ka teatris ära vaadata. Kuigi olgem ausad, ega need klassikalised komöödiad kus tehakse allapoole vööd nalju ja kõik tegelased omavahel lootusetult segamini aetakse, mulle eriti ei meeldi. Peamiselt ei meeldi seepärast, et kõik on liiga etteaimatav ja naljad pole naljakad. Sageli jääb mulje, et kui hästi palju ropendada või teha hästi palju allapoole vööd nalju, siis ongi naljakas ja rohkem pingutama ei pea. Tegelikkuses on komöödiat lausa lust vaadata, kui see on hästi tehtud. Kahjuks ei taheta või osata head komöödiat hästi teha. Seda labast komöödiat tehakse Eesti teatrimaastikul minu hinnangul palju rohkem. Seepärast on mul tõsiselt hea meel, et Ugala lavastus “39 astet” on hästi tehtud komöödia, kus sain isegi mina südamest naerda (kusjuures mind on raske naerma ajada).

Ma leian, et spioonikomöödia on žanri mõttes ilmselt kõige õigem nimetus antud lavastusele. Sealt leiab kõige ehedamat spionaaži (sa ei tea kunagi keda võib usaldada ja keda mitte) ja samas on seal ka veidi Monty Pythoni või Charlie Chaplini stiilis komöödiat. Mingid stseenid meenutasid mulle isegi commedia dell´arte´t, peamiselt vist küll tegelaste koomilise hoiaku tõttu. Sest klassikalisele commedia dell´arte-le iseloomulikke tegelaskujusid (kui noored armastajad välja jätta) lavastuses polnud. Kuigi lavastuses räägiti, siis minu jaoks jäi sõnaline osa kuidagi tagaplaanile ja tundus, et sõnu kasutatakse vähem kui klassikalises sõnalavastuses. Teksti järgi toimus kogu tegevus Inglismaal ja Šotimaal ja see on kõigile teada-tuntud fakt, et šotlaste inglise keelest ei saa keegi teine peale nende endi aru. Seega oli minu meelest geniaalne lüke eestindatud versioonis panna šotlased rääkima Lõuna-Eesti murdes (ma tahaks väga väita, et tegemist oli võro keelega, aga kuna ma selles päris 100% kindel pole, jään Lõuna-Eesti murde juurde). Murdes rääkimine siis väljendas seda, et pealinnast saabunud peategelane ei mõistnud kohalike juttu ja vajas nn riigikeelset tõlget. Mulle kui lõunaeestlasele meeldis kohaliku murde kasutamine eriti (oleksid nad võinud ja mulgi murret kasutada). Ja olgem ausad, kui Soro ikka Põlvas murrakut rääkima hakkas, põhjustas see esiteks korraliku naeru ja teiseks sulasid nii mitmegi saalis viibinud inimese südamed, et Viljandis ka meie keelt rääkida osatakse.

Minu hinnangul ongi mitmetahuline komöödia ja viimase detailini lihvitud näitlejatöö peamine argument, miks seda lavastust vaatama peaks minema. Lugu räägib tüüpilisele spiooniloole kohaselt tavalisest inimesest, kes ootamatult kogu spionaaži keerisesse satub ning peab oma kodumaad hakkama pahade käest päästma ja saab seetõttu kangelaseks. Nagu ühele õigele spiooniloole kohane, on asjasse segatud ka ilusad daamid, sest maailma päästev mees on väga nägus ja kõik naised armuvad temasse. Minu jaoks lugu iseenesest jäi veidi nõrgaks ja seal polnud just väga palju ootamatuid keerdkäike, mida võiks ühelt spiooniloolt eeldada. Samas unustasin ma üsna sageli üldse ära, et asjal on ka mingisugune narratiiv, mida mööda tegevus toimub. Peamiselt unustasin spiooniloo seetõttu ära, et näitlejaid oli lihtsalt nii nauditav vaadata, et ma oleksin kasvõi ilma igasuguse omavaheliste seosteta šketsikava võinud samade näitlejate esituses vaadata. 

Tegelikult tundub mulle üldse, et Ugala teeb viimasel ajal väga häid lavastusi, või olen mina siis lihtsalt juhtunud nende parimaid lavastusi vaatama. Igatahes on nemad mulle viimasel ajal kõige suuremaid teatrielamusi pakkunud. Kui sellele lavastusele midagi ette heita, siis ainult seda, et lugu jäi kohati venima ja mida rohkem etenduse lõpu poole, seda vähem oleks näitlejate nn rollist välja astumisi näha tahtnud. Ma ikkagi usun, et kõik rollidest välja tulekud, kus näitlejad üksteise nimesid kasutasid või tegelaste tegevust kõrvalt kommenteerisid, olid ikkagi lavastajal nii mõeldud, mitte polnud kohapeal improviseeritud. Lihtsalt alguses oli see naljakas, aga lõpus tundus veidi venitamisena (kuigi natukene naljakas oli ikka veel) ja oleks tahtnud lihtsalt näha, millega kogu asi lõpeb. Näiteks üsna etenduse lõpus küsis Martin Milli kehastatud tegelane parajasti dekoratsiooni taga riideid vahetavalt Aarne Sorolt “Soro, kaua sul veel läheb?”. Saades vastuseks et 10-20 sekundit veel, otsustati just mängitud stseeni aegluubis korrata, et aega viita. Jah see oli naljakas, aga kohati tekkis küsimus, et miks seda ikkagi praegu vaja on (ma mingil põhjusel kahtlustan, et tegelikult oli Soro valmis ja see oli lihtsalt sisse kirjutatud, aga mine sa tea). Huumori mõttes oleks võinud nad kohe antud stseeni aegluubis mängida, oleks veidi efektiivsem olnud igas mõttes. Jah ma tean, et sageli ongi komöödiates peamiseks nalja tegemise mooduseks sama tegevuse kordamine või tempo muutmine, aga mingil hetkel tundus, et seda oleks veidi vähem võinud olla. Seda näitas ka etenduse kestus. Kui etendus oleks pidanud lõppema u 21.30, siis tegelikkuses lõppes see vist peaaegu 15min hiljem. Järelikult millegagi näitlejad laval siiski venitasid. Tegelikkuses oli see minu silmis ka ainus tõrvatilk meepotis kogu etenduse jooksul.

Nüüd tahaksin kogu etenduse kõige parema osani jõuda ja selleks on näitlejad. Laval oli kokku neli näitlejat - Martin Mill, Marika Palm, Tarvo Vridolin ja Aarne Soro. Lisaks tegid episoodilisi rolle statistidena nii kostümeerijad, grimmeerijad kui lavamehed. Ma isegi ei jõua kokku lugeda kui mitu erinevat tegelast kogu loos oli (vihjeks võin öelda, et ikka väga palju). Peamiselt mängisid erinevaid tegelasi Aarne Soro ja Tarvo Vridolin. Mitmeid rolle oli ka Marika Palmil, kuid võrreldes Soro ja Vridoliniga oli temal ikka väga vähe erinevaid rolle ja palju aega tegelaskujude välimuse muutmiseks lava taga. Soro ja Vridolin suutsid korraga kehastada laval umbes 5-6 tegelast, kusjuures erinevaid tegelasi kujutati erineva mütsi pähe panekuga. Eriti märkimisväärne on see, et mütse vahetati kiiremini kui ühe sekundiga. Kes tahab andekate näitlejate muundumisvõimet näha, siis võite postituse lõpus olevalt lavastuse lingilt fotogaleriid vaadata. Ütlen etteruttavalt ära, et päris mitme pildi peal on just Soro ja Vridolin, kasutades lihtsalt erinevaid parukaid, habemeid ja jakke (kuigi esmapilgul võib tunduda, et tegemist on täiesti erinevate inimestega). Ja ükski tegelane polnud eelmisega sarnane. Kõik rääkisid erineva hääletooniga ning liikusid erineva kehahoiakuga. Nii kiire muundumine ja nii väheste vahenditega (vahel pandi habe ette lausa laval publiku silme all ja see oli ainsaks tegelast määravaks tunnuseks) on näitlejatöö meistriklass. Juba ainuüksi selle vaatemängu pärast tasub “39 astet” vaatama minna. Ampluaa, keda Vridolin ja Soro kehastasid, ulatusid politseinikest kuni naisteni ja sinna vahele jäid nii küla- kui ka härrasmehed, vanameestest rääkimata.

Kuigi Soro ja Vridolin kehastasid ka naisi, tegid nemad rohkem episoodilisi rolle, need naiste rollid, mis olid peategelase seisukohast kõige olulisemad (kes temasse ära armusid, või kellesse tema ära armus), olid kõik Marika Palmi kanda. Veidi tundus, et trupi ainsa naisena (jättes lavatagused naised välja) oli Palmi ülesanne laval olla graatsiline, õrn ja veetlev ning meeste ülesandeks jäi nalja tegemine. Peaosalist kehastanud Martin Mill oli see, kes kogu show juhtis. Minu meelest on Mill väga hea karakternäitleja ja kui teised olid naljakad erinevates rollides, siis tema sai olla see koba peategelane, kellel kõik asjad maha kukuvad või kes igale poole vastu koperdab. Kui ma nüüd õigesti mäletan, oli tema ka see, kes kõige rohkem nn rollist välja tuli ja teiste tegevust kõrvalt kommenteeris, pakkudes seeläbi publikule nalja.

Põhjus, miks mulle tundus justkui ma vaataksin huumorishowd, mitte teatrilavastust oli kindlasti ka selles, et laval kasutati pigem vähem lavakujundust ja kostüüme. Iseenesest oli see hea just selleks, et näitlejate meisterlikkus paremini esile tuleks ja kõik vaatajad said endale täpselt sellise lavakujunduse välja mõelda, mis neile meeldis. Kõige enam meeldis mulle lava tagumises osas olev hele kangas, mis oli lamipirnidega ümbritsetud (postituse päisepildilt näete veidi). Ühelt poolt lõid kollased lamipirnid mulje millestki suursugusest ja teisalt võimaldas hele kangas varjude ja statistide abil luua stseene lendava lennuki eest põgenemisest ning rahvarohkest peost. Kui ma ütlesin, et lugu iseenesest polnud minu hinnangul piisavalt spioonikas, siis helikujundus oli spioonikale sobilik ja tekitas tunde nagu ma oleks kinos ja vaataks järjekordset Bondi filmi. Ehk siis täpselt see emotsioon, mida oli vaja.

Kokkuvõtteks jäin mina väga rahule ja soovitan kõikidel teistel ka sammud Ugala poole seada. Kui minu sõnadest jääb väheks, et tegemist oli suurepärase lavastusega, siis fakt, et puberteediealised kooliõpilased vaatasid vaikides laval toimuvat, peaks iseenda eest rääkima.

Head teatrikuu algust!

 

Lavaversiooni autor: Patrick Barlow

Tõlkijad: Külli Seppa ja Anne-Ly Sova

Lavastaja: Sander Pukk

Kunstnik: Annika Lindemann

Helilooja ja helikujundaja: Veiko Tubin

Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater)

Osades:

Martin Mill – Richard Hannay

Marika Palm – Annabella Schmidt, Pamela, Margaret

Aarne Soro – kõik ülejäänud rollid

Tarvo Vridolin – kõik ülejäänud rollid

Statistid: Aili Nohrin, Grete-Liis Oja, Annika Mänd, Merle Liinsoo, Siim Villem Vester ja Kaspar Laanisto

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala koduleheküljelt.

01/03/2024

Raamatud 2024: Veebruar

Sel kuul sain lõpuks lugeda päris mitut raamatut, mida olen nende ilmumise ajast alates lugeda tahtnud, kuid raamatud on kogu aeg raamatukogudest välja laenutatud. Seega olin rohkem kui elevil. Kahjuks pidin nii mõneski pikalt oodatud raamatus pettuma.

1. Adam Kay "Tsenseerimata" – Olen enda teada kõik Adam Kay eestikeelsed raamatud läbi lugenud ja siiani on kõik mulle meeldinud. Selle raamatu lugemist ootasin pikisilmi ja kui raamatuhunniku kätte sain, alustasin koheselt selle raamatu lugemisega. Kuigi raamatu alapealkiri ütleb, et raamat räägib arstist, kellel said patsiendid otsa, lootsin ma raamatust lugeda ikkagi musta huumoriga varustatud lugusid patsientidest. Kahjuks oli seda osa raamatus väga vähe. Rohkem keskendub raamat sellele kuidas Adam Kay oma elu elab pärast arstikarjääri lõpetamist. Jah, ka see võiks inspireeriv olla, kuid mind tema lugu ei kõnetanud. Üldiselt ma pole homofoob, kuid tema liigsed peenisenaljad olid häirivad (Kay tunnistab raamatus, et ta on gay ja räägib minu jaoks häirivalt palju oma peenise raseerimisest, kujust ja pikkusest). Pigem jättis raamat mulle punnitatud mulje ja nagu juba üks minu Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud kunagi ammu ütles, siis ükski punnitatud asi pole hea. Eelkõige just huumori mõttes punnitatud. Seega pettusin raamatus tõsiselt, sest humoorikate meditsiinilugude asemel leidsin end lugemast ühe vaesunud gay jutustust sellest kui raske on ühiskonnas olla gay ja mitte töötada arstina. Iseenesest on see okei, aga see polnud minu hinnangul vaimukalt kirjutatud, vaid lihtsalt üks pidev soigumine. Ja äärmiselt pikad joonealused märkused olid ka häirivad. Ehk siis üsna tõsine pettumus ja teistel Kay varasemate raamatute austajatel pigem lugeda ei soovita.

2. Ivo Parbus "Lembitu Kuuse kuld" – Lembitu Kuuse oli ja on siiani spordikommentaatorite legend. Ma kujutan vahel siiani ette, kuidas tema praegusi laskesuusavõistlusi kommenteeriks. Aga ega ma Lembitu Kuusest kui inimesest väga midagi ei teadnud ja seega otsustasin seda lünka raamatu abil täita. Ma ei saa öelda, et tegemist oleks klassikalise elulooraamatuga, sest raamatus pole kogu Kuuse elu kronoloogilises järjekorras. Pigem ongi raamatus erinevad inimesed sõna saanud ja Kuuset inimesena kirjeldanud. Seal on nii Lembitu Kuuse pereliikmeid, sõpru, tuntud sportlasi, treenereid kui ka poliitikuid ja ärimehi. Lausa uskumatu kui paljude inimestega Kuuse läbi käis. Ja läbi käimine oli ikka sellisel tasandil, et inimesed oskasid Kuuse kohta pika iseloomustuse anda. Tõeline rahvamees. Kuna mulle elulugusid lugeda meeldib, siis jäin raamatuga rahule. Kõik kes tahaksid omaaegset telelegendi paremini tundma õppida, võiksid raamatut lugeda. Aga raamatut lugedes on oht, et tekib soov kunagisi spordi eredamaid hetki uuesti üle vaadata.

3. Katrin Kaarep (koostaja) "Chuck Norrise anekdoodid" – Ma olen üles kasvanud selliste seriaalidega nagu „A-rühm“, „MacGyver“, „Knight Rider“ ja „Walker Texase korravalvur“. Kui internet Eestis veidi laiemalt levima hakkas ja me endale esimese internetiga arvuti saime koju, leidsime vennaga välismaa veebilehekülje kuhu olid inglise keeles koondatud Chuck Norrise anekdoodid. Oi me lugesime neid üksteisele ette ja see oli nii äge. Kui mõni nädal tagasi nägin, et kirjastus Tänapäev on Chuck Norrise anekdootide kogumiku eesti keeles välja andnud, pidin selle raamatu endale ostma. Lihtsalt vanade aegade mälestuseks. Kuigi peab tunnistama, et ega need naljad praegu enam nii naljakad ei tundunud kui nooruses. Eks ole neid aastate jooksul juba korduvalt kuuldud ka. Kõige suurem pettumus oli muidugi see, et see raamat nii väikene on. Tõeline taskuformaat. Arvestades seda, et neid anekdoote muudkui juurde luuakse, oleks võinud ikka veidi suurema raamatu teha. Kuuldavasti pidi raamat müügiedetabelite tippudes olema, ju siis on minusuguseid hulgim.

4. Anthony Horowitz "Sõna on mõrv" – Ostsin selle raamatu Rahva Raamatu nn raamatu pimekohtingu kampaania ajal. Tegelikult vist on pimekohting raamatuga Apollo kampaania, aga Rahva Raamatus on sarnane kampaania – raamat on ära pakitud ja kirjelduse järgi saab igaüks endale meeldiva raamatu välja valida. Ma valisingi selle raamatu peamiselt selle pärast, et kirjeldus lubas, et Jaan Martinsoni sõnul on tegemist vägagi põneva ja hõrgu krimiromaaniga. No ja Martinson on ju Eesti krimiraamatute ekspert. Alguses tundus, et raamat pole midagi erilist. Järgmisel hetkel ei saanud ma enam aru, kas tegemist on reaalse juhtumiga või ikkagi väljamõeldisega, sest üheks peategelaseks oli raamatu autor ise. Siis hakkas ikka asju ka juhtuma ja nagu ikka läks raamat nii põnevaks, et ega muud elu väga enam elada ei tahtnudki enne kui raamat läbi saab loetud. Seega julgen krimiraamatute austajatele soovitada. Veidi teistmoodi süžee ja kogu lugu pole nii etteaimatav. Ma praegu jätan teadlikult selle ütlemata kui palju siis raamatus fantaasiat ja kui palju tegelikkust oli (või kas üldse oli), muidu pole teistel huvitav lugeda.

5. Mati Narusk "Võta päev sülle" – Kui ma jaanuaris ütlesin, et leidsin veel sugulaste kirjutatud raamatuid, siis pidasingi Mati Naruskit silmas. Raamatut lugedes selgus aga siiski kurb tõsiasi, et tegemist on minu sugulase nimekaimuga. Sellest hoolimata lugesin raamatu läbi. Tegemist on kunagise telemehega, kes on ajakirja „Elukiri“ ka jutukesi kirjutanud. Just need samad jutukesed ongi nüüd raamatuks koondatud. Kuna ma pole päris „Elukirja“ sihtgrupp, siis jäid jutukesed minu jaoks veidi igavateks. Eks need sellised paari leheküljelised jutukesed ole ka. Ega mingit lugemiselamust siit ei saanud, aga pigem oli tegemist põhimõttega, et kui raamat sai raamatukogust võetud, tuleb läbi lugeda. Õnneks oli raamat hästi lühike ja läbi lugemiseks kulus umbes tunnike.

6. Jonas Jonasson "Prohvet ja idioot" – See oli siis see teine raamat, mille lugemist ma pikka aega oodanud olin ja veidi pettuma pidin. Ilmselt olen ka kõik Jonas Jonassoni eesti keeles ilmunud raamatud läbi lugenud. Siiski „Saja-aastane kes hüppas aknast alla ja kadus“ oli minu jaoks kõige esimene ja kõige humoorikam. Teised raamatud on selles mõttes juba igavamad olnud, et süžeeliin on peaaegu kõigil sama. Mingitel segastel asjaoludel saab kokku punt inimesi, kes omavahel tavaelus üldse kokku ei saaks ja asuvad mingile missioonile. Enamasti kulgeb missioon läbi kogu maakera ja viib neid kokku erinevate tegelastega ja hoolimata sellest, et reisiv seltskond pole kõige targem, tulevad nad alati kõigest puhtalt välja. Nii ka sel korral. Kuna sel korral oli maailmakuulsaid tegelasi (nt Obama) kaasatud vähem, polnud lugu minu jaoks nii naljakas kui varasemad lood. Ilmselt mõjus ka see, et kõik raamatud on samas stiilis ja huvitavaid sisupöördeid on autoril minu jaoks vähem, sest kõike seda on ta varasemates raamatutes juba kasutanud. Siiski oli raamat piisavalt humoorikas, et head ajaviidet pakkuda. Ja Vanemuise samanimeline etendus tuleb ka kindlasti ära vaadata.

7. Sarah Vohra "Meelemeedik" – Ükski kuu ei saa mööduda ilma eneseabiõpikuta. See konkreetne raamat jäi vist kunagi raamatupoes silma ja tol hetkel tundus, et mul on seda väga vaja lugeda ja nii ta mu lugemisnimekirja sattus. Praegu tundus, et kogu see jutt, mis raamatus kirjas oli, on mulle juba teada ja midagi uut raamat mulle juurde ei andnud. Alguses tundus, et raamat läheneb vaimse tervise hoidmisele viie meele (haistmine, kompimine, maitsmine, nägemine ja kuulmine) kaudu, kuid lõpuks tundus mulle, et ega neid meeli enam väga ei eristatudki. Selles mõttes, et alguses keskendus autor väga konkreetselt kindlale meelele (nt nägemine) ja selle meelega seotud harjutustele, aga lõpus hakkasid harjutused juba kõik segunema. Nendele, kes enese vaimse tervise teemadega tugevalt tegeleda tahavad on raamat selles mõttes hea, et seal on hästi palju harjutusi, mida teha ja töövihikulehed, kuhu saab igasuguseid asju üles kirjutada. Mind pigem jättis praegu see raamat ükskõikseks.

Sel korral siis sellised raamatuemotsioonid. Arvestades seda, et mul oli kuu alguses puhkus, oleks tahtnud tunduvalt rohkem raamatuid lugeda, aga kogu aeg on kõike nii palju teha, et ei jõua nii palju lugeda kui tahaks. Ilmselt kevadel jääb lugemiseks veelgi vähem aega, sest ilmad muutuvad ilusamaks ja valgemaks ja ma tahan järjest rohkem aega õues veeta.

20/02/2024

Madisoni maakonna sillad

 8. veebruaril 2024 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Jüri Vlassov

See oli peaaegu kümme aastat tagasi, kui Vanemuises esietendus Robert James Walleti romaani põhjal valminud draama „Madisoni maakonna sillad“ (dramatiseeringu autor Sari Niinikoski). Olin enne Vanemuise lavastust samanimelise raamatu ka läbi lugenud ja ootused lavastusele olid kõrged. Mäletan, et lavastus ise oli ka nauditav ja ületas kõik minu tolleaegsed ootused. Ilmselt oma roll oli ka selles, et peaosalisi mänginud näitlejad (Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv) olid minu lemmikud, aga põhiliselt meeldis lavastus ikkagi tugeva sisu pärast. Vanemuise lavastuse mõtteid saab lugeda SIIT. Nähes nüüd, et Rakvere Teater toob sama lavastuse jälle välja, olin kindel et tahan seda sama lavastust veel näha. Kuigi näitlejad on teised, siis lugu on ju sama ja seega ei saa praegune lavastus eriti kehvem olla.

Lavakujundus mulle meeldis. Eriti see, et eeslavale oli kujundatud Francesca (Ülle Lichtfeldt) kodu ja eeslava taga oli läbipaistev valge vahekardin, millele vahel kuvati videoga erinevaid taustasid. Samas tõsteti vahekardin aeg-ajalt üles ja siis oli tagalavale ja veidi kõrgemale kujundatud katusega silla kujutis. Ühtlasi toimusid mõned minevikus toimunud intiimsemad või olulisema tähendusega stseenid vahekardina taga. Selline lavakujundus lõi illusiooni sellest, et minevikusündmusi mäletatakse alati veidi udusena justkui vaataks neid läbi loori. Ühtlasi võimaldas vahekardin näitlejatel intiimseid magamistoastseene veidi varjatumalt esitada. Video kasutamine kujunduses oli samuti hea idee. Eriti jäi mulle silma video Francesca kodust, kus tuba oli täis laste mänguasju ja segamini, samal ajal kui lavale kujundatud sama tuba oli korras. Eks see andis üsna üheselt mõista, milline on ühe pereema argipäev 1960ndate Ameerikas - laste ja kodu eest hoolitsemine. See andis väga hea põhjenduse sellele, miks üksinda koju jäänud pereema otsustab luua salajase armusuhte läbisõidul oleva fotograafiga (Tarvo Sõmer). Lihtsalt et tunda end naisena ja pääseda igapäevasest kodu ja laste eest hoolitsemisest ning koristamisest. 

Nüüd jõuangi ma selle kohani, mis mulle Rakvere Teatri lavastuses vist kõige enam häirima jäi, ehk siis peategelaste armulugu. Teoorias on tegemist vägagi ilusa looga, aga see ilus armastuslugu ei jõudnud lavalt kuidagi minuni. Mulle tundus, et Ülle Lichtfeldi ja Tarvo Sõmeri vahel puudus igasugune keemia, mida selles lavastuses oleks väga vaja olnud. Iseenesest polnud näitlejatel midagi viga, aga lihtsalt see armastus, mida ma laval nägin polnud minu jaoks usutav ega pannud mind mõtlema, et sellist ilusat armastust tahaks ise ka ühel päeval kogeda. Mäletan, et nii raamatu lugemise kui Vanemuise lavastuse nägemise järgselt tundus mulle maailm parema paigana, sest maailmas on ka ilusaid asju olemas. Kui värvide kaudu lavastusi kirjeldada, siis Vanemuise lavastus on mul mälus õrna ja roosa ning helgena, siis Rakvere lavastus pigem seostub mulle halli ja süngena (ilmselt on siin oluline roll ka hallides toonides lavakujundusel). Kuigi ma pole eriline TV vaataja, jäi Sõmeri puhul täpselt selline tunne nagu laval oleks Morna linna konstaabel, kes vabal ajal näiteringis käib ja nüüd esimest armastajat püüab mängida. Ärge saage minust valesti aru, iseenesest polnud sellel osatäitmisel midagi viga ja Tarvo Sõmer on igati hea näitleja, aga minu hinnangul sellesse rolli polnud ta õige natuur. Tegelikult jäi mind miski häirima ka Ülle Lichtfeldti kehastatud Francescas, aga sellele pole ma siiani pihta saanud, mis mind seal täpselt häiris.

Ühelt poolt võibki minu negatiivsus olla tingitud sellest, et ma olen Rakvere Teatri lavastusi viimasel ajal kõige rohkem näinud (kuna nad teevad kõige rohkem väljasõiduetendusi ja seetõttu satuvad Põlvasse tihti) ja peaaegu alati on etendustes samad näitlejad. Seega on minu aju juba eelhäälestatud sellele, et samad näitlejad on igavad ja ma tahaks teisi näitlejaid ka näha. Teisalt on tegemist võrdlemisi uue lavastusega, lavastus esietendus 26. jaanuaril 2024 ja Põlvas mängiti seda juba 8. veebruaril. Äkki näitlejad pole veel kõiki nüansse päris viimse detailini paika lihvinud ja seetõttu tundus lavastus kohati kohmetuna. Igatahes jäi minu jaoks kogu lavastus veidi igavaks ja oodatud elamust ma ei saanud. Sellest on mul tegelikult kohutavalt kahju, sest ma olin valmis üle pika aja meeliülendavaks teatrielamuseks. Reaalsus oli aga, see, et kohati kippus mulle etenduse ajal lausa uni peale tulema ja ma üritasin endaga võidelda, et etenduse lõpuni üleval püsida.  Unes siiski saan osaliselt unehäireid ka süüdistada, aga etendus aitas kõvasti kaasa.

Lugesin nüüd kavalehte ja seal on kirjutatud sildadest ja fotodest kui erinevate ajastute ja eluetappide ühendavatest lülidest. Täiesti arusaadavalt on sillad ja fotod kõnealuses lavastuses olulised kujundid. Francesca lapsed Carolyn (Anneli Rahkema) ja Michael (Imre Õunapuu) tulevad pärast ema surma oma lapsepõlvekoju ja leiavad sealt vanad fotod, millel ema poseerib koos nende jaoks võõra mehega. Just nendest fotodest rullubki lahti kunagine armastuslugu Francesca ja fotograaf Roberti vahel. Samas kui sild jääb ühenduslüliks Francesca ja Roberti vahel kogu eluks, ka siis kui nad peale seda kohtumist enam mitte kunagi ei kohtu. Iseenesest on see loogiline, et sillad ja fotod on justkui märgid, kuid etendust vaadates jäid minu jaoks fotod ja sillad täielikult tagaplaanile ja ilma kavaleheta poleks ma selle seose peale mõtlema hakanudki. Siit loo moraal - kavalehti tasub osta ja lugeda.

Sellega tundub mulle, et saingi kõik olulisemad mõtted kirja pandud. Tükk aega pole nii lühikest postitust teatri kohta kirjutanud, aga sel hetkel Rakvere Teatri lavastus mind nii palju ei kõnetanud, et oleks väga palju emotsioone ja mõtteid tekkinud, mida siin blogis lahata. Kuna ma olen aru saanud, et inimeste teatrimaitsed on äärmiselt erinevad, siis ma isegi ei julge öelda kas tasub vaatama minna või mitte. Mina ise ilmselt enda tuttavatele pigem ei soovitaks kui midagi muud ka valikus on.

Autorid: Robert James Waller / Sari Niinikoski
Lavastaja: Artjom Garejev (Vene Teater)
Tõlkija: Triin Sinissaar
Kunstnik: Rosita Raud (Eesti Noorsooteater)
Muusikaline kujundaja: Natalja Dõmtšenko (Vene Teater)
Videokujundaja: Elisabeth Kužovnik
Valguskujundaja: Arne Maasi
Osades:
Ülle Lichtfeldt – Francesca Johnson
Tarvo Sõmer – Robert Kincaid
Anneli Rahkema – Carolyn Johnson
Imre Õunapuu – Michael Johnson
Eduard Salmistu – Richard Johnson
Liisa Aibel – Marge Miller
 
Rohkem infot ja mängukava näeb Rakvere Teatri koduleheküljelt.

05/02/2024

Raamatud 2024: Jaanuar


Seda postitust kirjutades on hea meel tõdeda, et jaanuaris nii palju raamatuid läbi jõudsin lugeda. Sest tegelikult algas see kuu üsna kiirelt ja kogu minu vaba aeg oleks pidanud minema lõputöö kirjutamisele. Siiski leidsin aega looderdamiseks ja raamatute lugemiseks. Kuu lõpp oli jälle väga töine ja imestan, et siis peale tööpäeva lõppu üldse mingit jõudu oli veel raamatute järele haarata. Loodetavasti siiski suudan ülejäänud aasta sama tõhusalt lugeda, sest hetkel olen suutnud kõik kõrvaltegevused (kool ja igasugused lisatööd) nii miinimumini tõmmata, et võiks rohkem aega hobide jaoks jääda. See võiks omakorda siis tähendada, et jõuan rohkem raamatuid lugeda ja teatris käia. Loodetavasti taastub kirjasoolikas ka kiirelt ja jõuan blogisse veidi rohkem muljeid kirja panna kui paaril eelmisel aastal. Aga siit ta siis tuleb, loetud raamatud ajalises järjekorras:

1. Carol Madisoo "Edgar Savisaare viimased aastad koos minuga" - Tegelikult poleks ma seda raamatut üldse lugema pidanud. Õigemini oleksin pidanud raamatu lugemise ajal oma kooli lõputööd kirjutama, aga 1. jaanuaril polnud kohe üldse kirjutamise tunnet ja isegi vihale ning nutma ajas see suutmatus midagi kirjutada või mõelda. Ema oli just lõpetanud selle raamatu lugemise ja nii ma otsustasin ajaviiteks ka seda lugeda. Et lihtsalt masendusest mitte lolliks minna. Raamat ise minus huvi ei tekitanud ja pigem jäi mulje et tegemist on lihtsa inimese väga lihtsas keeles kirjutatud raamatuga. Eks raamatu vahendusel sai tutvuda hoopis teistsuguse Edgar Savisaarega kui seda meedia vahendusel oleme harjunud nägema. Siiski jäi mulle lugedes suur küsimärk, et miks raamatu autor Edgari juurest ära ei läinud kui too nii halvasti temaga käitus. Selle kõige tagant muidugi kumas läbi ka see suhtumine, et mina olen kõige parem ja Edgari lapsed on halvad ning tegelikult peaks mina hoopis olulisem olema. See suhtumine mulle ei meeldi. Seega raamat erilist muljet ei jätnud ja pigem ei soovita seda lugeda, sest maailmas on palju paremaid elamusi tekitavaid raamatuid lademetes.

2. Andrus Kivirähk "Liblikas" - Ma enam ei mäletagi, millisest raamatust ma selle raamatu pealkirja lugesin. Igatahes mäletan et mingis raamatus seda Kivirähki teost mainiti ja kuna kirjas oli, et raamat räägib humoorikas võtmes Estonia teatrist ja sealsetest inimestest, rändas raamat minu lugemisnimekirja. Raamat rääkis küll Estonias töötanud näitlejatest, kuid minu jaoks polnud raamat humoorikas ja ma lootsin pigem rohkem teatrimaja ajaloo ja inimeste kohta rohkem teada saada. Pigem oli tegemist Kivirähale omase ajuvaba jutustusega, milles ilmselt tõesed olid ainult mõned inimesed (ma ei viitsinud kontrollima hakata). Lisaks olid laused üsna pikad ja kohmakad, mistõttu minu jaoks raamat kippus venima. Seega sain ma loodetud põneva teatriajaloo asemel absurdi kalduva jutustuse ja see polnud mulle kohe üldse meelt mööda, mistõttu olin raamatus veidi pettunud. Kiviräha huumorimeele austajatele ilmselt raamat siiski sobib. Mulle ehk oleks raamat parema mulje jätnud kui mu eelhäälestus oleks teistsugune olnud.

3. Patricia Cornwell "Lahkamine" - Kay Scarpetta sarja põnevusromaan. Kuigi tegemist pole sarja esimese raamatuga, oli see minu jaoks esimene raamat sellest sarjast. Peamiselt hakkasin sarja lugema juhuslikust raamatust alates seetõttu, et raamatupoes jäi skalpelliga raamatukaas lihtsalt silma. Kuigi tegemist on põnevusromaaniga ja see on žanr, mis mulle meeldib otsustasin raamatut lugeda peamiselt pealkirja pärast. Eks meditsiinilisi (või keemilis-füüsikalisi) termineid oli raamatus omajagu, aga lahkamisest räägiti pigem vähem, mis oli minu jaoks väikene pettumus. Kui seriaalidega võrrelda siis võiks teatud paralleele tuua sarjaga "Kondid". Peamiselt seisnes sarnasus selles, et peapatoloog teeb mõrvade uurimiel koostööd politsei ja valitsusega. Lisaks olid mõrva põhjuste välja selgitamiseks kasutusel ka antropoloogilised uuringud, mida sarjas „Kondid“ palju kasutatakse. Seega mulle raamat meeldis ja kuigi algus oli veidi igav, siis lõpp läks päris põnevaks ja kahtlusalust ma ei suutnudki ära arvata. See on krimiraamatute ja põnevike puhul alati oluline. Natukene siiski häiris, et raamatu peamine mõrv jäi lõpus justkui tahaplaanile ja esiplaanile tõusis doktor Scarpetta endaga seotud kriminaalne lugu ja põhimõrva lahendus öeldi nii muuseas ära. Pigem oleks ma süžeeliinid ära vahetanud ja põhimõrva lõpplahendust detailselt kirjeldanud ja põgusalt välja toonud, kes ja miks üritas Kay Scarpettat mürgitada. Aga põneviku austajatele on raamat ajaviiteks siiski hea lugemine.

4. Paavo Kangur "Rahasaladused" - Ostsin raamatu Rahva Raamatust suurte jõulujärgsete allahindluste ajal. Sirvides tundus, et tegemist on ühe toreda rahatarkuse raamatuga. Tegelikult selgus lugedes, et Paavo Kangur, kes on ajakirjanik, räägib rohkem enda kogemusest investeerimismaailmas ja reaalseid õpetussõnu raamatust väga ei leia. Eks mõned halvad investeerimisnäited olid ka välja toodud, aga pigem jäi raamat minu jaoks igavaks ja seda sisu, mida ma lootsin seal polnud. Seega soovitan pigem minu vigadest õppida ja seda raamatut rahatarkuse õppimiseks mitte valida. Kes juba investeerimismaailmas kõvemad tegijad on, neile ehk pakub ka selline raamat huvi. Mina alles nuusutan investeerimismaailma ja seetõttu meeldivad mulle rohkem sellised „puust ja punaseks“ raamatud, mille järgi teadmisi koguda.

5. Tobias Klostermann "Kuidas ma saan rikkamaks kui mu vanemad?" – Selle raamatu ostsin koos eelmisega Rahva Raamatu soodusmüügi ajal. Kujunduse ja teksti järgi ütleks, et tegemist on pigem noortele suunatud raamatuga. Aga mulle meeldis see raamat eelmisest palju rohkem. Peamiselt seetõttu, et raamat andis lihtsas keeles üldised põhimõtted investeerimisega alustamiseks. Lisaks investeerimisele räägiti raamatus ka sellest miks on oluline niisama õnnelik ja edukas olla. Kuigi raamatu autor on sakslane, annab ta raamatus nii lihtsad põhitõed edasi, et neid saab vabalt ka eestis kasutada. Soovitan igatahes kõikidele investeerimisest huvitatud võhikutele. Võib-olla isegi soovitaksin seda lugeda enne eestlaste kirjutatud investeerimist käsitlevaid raamatuid.

6. Tuuli Jõesaar "Meie vana maja" – Kui vanasti lugesin siit-sealt Petrone Printi „Minu“ sarja reisiraamatuid, siis nüüd olen end avastanud lugemas nende „Meie“ sarja. Peamiselt seetõttu, et selle sarja raamatud käsitlevad suuresti maal elamisega seonduvaid teemasid. Pean ennast maalapseks ja ühel päeval soovin samuti maal elada, seega kõik maaelu teemad on minu jaoks huvitavad. See raamat andis ülevaate sellest kui keeruline on vana maja renoveerida, sest ühelt poolt teavad kõik, et renoveerimiseks on raha vaja, kuid kogu seadusandlus ja bürokraatia, mis sellega kaasneb, on veelgi hullem. Samas annab raamat lootust, et kui midagi väga tahta, siis on kõike võimalik teha. Oluline on pealehakkamine. Kindlasti soovitan nendel lugeda, kellel endal sama teekond plaanis, hetkel käsil või juba läbi käidud.

7. Lembit Kurvits, Vahur Laiapea, Peeter Sauter "kurvitsa vabastamine" – Uitan päris tihti raamatukogus niisama raamaturiiulite vahel, et huvipärast kirjandust leida. Esmapilgul arvasin, et mu aju mängis mulle vingerpussi ja ma lihtsalt kujutasin ette, et nägin raamatut, mille pealkirjas kajastub minu perekonnanimi. Lugesin uuesti ja ennäe, ongi kohe täitsa minu perekonnanimi. Ja kuna üks peategelastest Lembit Kurvits on minu kauge sugulane (vanaisa vennapoeg vist poelgi nii kauge sugulane), otsustasin raamatut lugeda. Kahjuks olin veidi pettunud, et Kurvitsast nii vähe kirjutati ja suurem rõhk oli kahe depressiivse tegelase omavahelisel kirjavahetusel. Seetõttu olen raamatus veidi pettunud. Aga otsustasin selle raamatu tõttu veidi rohkem enda sugulaste kirjatükkidega tutvust teha ja ehk tuleb kunagi eraldi postitus, kus enda sugulaste raamatute kohta arvamust avaldan.

20/01/2024

Raamatud 2023: November ja Detsember

Kuigi praegune postitus kajastab raamatuid mida ma lugesin novembris ja detsembris, ilmub see hoopis jaanuaris 2024. Lihtsalt varem polnud väga aega ega tahtmist seda postitust kirjutada. Kahe kuu raamatud ilmuvad seepärast koos, et novembris lugesin läbi täpselt ühe raamatu ja teine raamat jäi pooleli. Seega enamus siin välja toodud raamatuid said loetud detsembris ja seda ka peamiselt seetõttu, et jäin vahepeal haigeks ja siis oli veidi rohkem aega lugeda.

1. Jo Thomas "Armastus jõuluturult" - Tüüpiline Hallmarki romantiline jõulufilm raamatu kujul. Seega, kellele sellised filmid meeldivad, siis neile võiks raamat ka meeldida. Hea jõuluaegne ajaviitelugemine. Lisaboonusena on raamatu lõpus välja toodud saksapäraste piparkookide ja piparmündikakao retseptid.

2. Lisa Genova "Mäletamine. Mäluteadus ja unustamise kunst" - Mäluteadlane Lisa Genova kirjutab huvitavalt milline on normaalne mälu ja millised on haiguslikud muutused. Iga unustamine pole veel dementsus ja minu meelest tuuakse raamatus väga häid näiteid ja seletatakse väga hästi lahti miks me vahepeal unustame ära mida me teise tuppa otsima läksime või kuhu auto parkisime. Raamat on piisavalt lihtsas keeles kirjutatud, et sisu mõistmiseks ei pea omama meditsiiniteadmisi.

3. Kristina Ohlsson "Tuhkatriinud" - Nüüd peaaegu 2 kuud hiljem ma enam raamatu sisu ei mäletagi. Tegemist on krimilooga, mis edenes päris kiiresti. Minu jaoks jäi mõrvar kuni lõpuni üllatuseks. Seega meeldis nii palju, et otsustasin triloogia teise osa ka läbi lugeda. Samas sellist elamust ei pakkunud, et hiljem detailselt mäletaks, millest raamat rääkis.

4. Robyn Carr "Vii mind jõuluks koju" - Järjekordne jõuluteemaline armastusromaan. Jo Thomase raamat meeldis mulle veidi rohkem, aga üldiselt polnud ka sellel raamatul midagi viga. Hea jõulude ajal ajaviiteks lugeda, sest ei nõus pingsat kaasa mõtlemist ja edeneb kiiresti.

5. Jenny Hale "Meeldejäävad jõulud" - Järjekordne jõuluromaan, aga kui pealkiri ütleb, et tegemist on meeldejäävate jõuludega, siis raamatu sisu küll meeldejääv ei olnud. 

6. Kristina Ohlsson "Kirikakrad" - "Tuhkatriinud" teine osa. Raamat oli ülesehituselt sama mõistatuslik ja põnev nagu esimene osagi. Kahjuks jällegi sisu täpselt ei mäleta. Mulle kui krimiraamatute austajale igatahes meeldis ja jään juba kolmandat osa ootama.

7. RaeAnne Thayne "Andestuse allikas" - Sellest raamatust ei mäleta ma midagi. Ilmselt oli tegemist mõne igava romaaniga, mida ma tavaliselt ei loe. Kahtlustan, et raamatu laenutas mu ema ja ma lugesin seda lihtsalt maal olles igavusest. Seega sobib pigem vanematele naistele ajaviitekirjanduseks.

8. Lucinda Riley, Harry Whittaker "Atlas. Pa Salti lugu" - See on raamat, mille lugemist ma kõige kauem oodanud olin. Olen seitsme õe sarja kõik senised raamatut läbi lugenud ja olin väga huvitatud, milline siis Pa Salti tegelik lugu oli. Kuna Lucinda Riley on vahepeal meie seast lahkunud, kirjutas raamatu lõpuni tema poeg Harry Whittaker. Autori vahetus mulle silma igatahes ei hakanud ja 800lk said peaaegu kahe päevaga läbi loetud, sest raamat sisaldas väga palju üllatusmomente. Lisaks tuttavaid momente ka varasematest raamatutest. Kahju, et nüüd kogu sari läbi sai ja enam midagi oodata pole. 

9. Betty Rowlands "Mõrv talvisel pärastlõunal" - Kirjelduse järgi pidi tegemist olema jõuluraamatuga. Aga raamatu tegevustikust sain aru, et väljas on külm, aga muud jõululikku küll lugedes silma ei hakanud. Kuigi mulle krimiraamatud meeldivad, siis see konkreetne raamat venis ja põnevaks läksid alles viimased leheküljed. Lugedes tuli meelde, et ma olen varem ka selle autori raamatuid lugenud ja need pole mulle pigem meeldinud. 

10. Sirje Endre (koostaja) "Helgi Sallo. Sulle kõik nüüd ütlen" - Tegemist on peamiselt Helgi Sallo lavateest rääkiva raamatuga. Eluloolist infot leiab raamatust ka, kuid pigem põgusalt. Lugesin raamatut ainult seepärast, et minu blogi tsiteeritakse antud raamatus ja lisaks sellele oli mul endal võimalus üks väike kirjatükk spetsiaalselt selle raamatu jaoks kirjutada. Mulle oleks veidi rohkem meeldinud raamatust ka eluloolisi fakte lugeda. Nende jaoks, kellele Sallo ja teater meeldivad, on kindlasti tegemist huvitava lugemisega. Neile, kes elulugusid rohkem armastavad, võib raamat veidi üksluiseks jääda.

29/11/2023

Hiireõks

 26. novembril 2023 Kellerteatri etendus Kultuurikeskuses Kaja

Foto: Siim Vahur

Tavaliselt olen mina see, kes enda sõpru ja tuttavaid teatrisse kutsub. Kohati tundub mulle, et ma teen seda nii sageli, et ma vahepeal isegi ei julge kedagi kaasa kutsuda ja lähen täitsa üksinda teatrisse. Seepärast olen ma alati õnnelik, kui keegi teine mind teatrisse kutsub. Eriti tore on veel see, kui kutsutakse vaatama midagi sellist, mis mulle ka huvi pakub. Sel korral just nii juhtuski ja seepärast said ka piletid haruldaselt varakult ära ostetud ja istekohad saime päris heasse asukohta.

Need, kes minu raamatupostitustel silma peal hoiavad, on kindlasti märganud märganud, et mulle meeldib päris palju erinevaid krimi- ja põnevusraamatuid lugeda. Kuna Kellerteater on Eesti esimene põnevusteater, siis ma tegelikult veidi imestan, et ma veel kõiki nende lavastusi näinud ei ole, sest kõik nende lavastused peaksid justkui minu masti olema. Aga kui nad krimilugude absoluutselt parimat autorit, Agatha Christie´t mängivad, siis tuleb ikka teatrisse minna. Seda enam, et tegemist on Christie ilmselt ühe kõige kuulsama näidendiga, mida Londonis mängitakse juba 73. aastat järjest ilma katkestusteta (ainult tegijad on vahetunud). Eks ole näha, kui menukaks Kellerteatri lavastus kujuneb. Mulle tundub, et lavastusel potensiaali on, aga praegu on vist pigem probleemiks see, et päris paljud inimesed pole Kellerteatrist kas üldse kuulnud, või siis peavad teatrit väikeseks harrastusteatriks. Mina igatahes loodan, et kõik teatriklassika (Agatha Christie “Hiirelõks” on kindlasti teatriklassika) austajad leiavad tee Kellerteatrisse üles.

Sarnaselt kõikidele Agatha Christie lugudele, satuvad ka selles loos juhuslikult ühte äsja avatud pansionisse kokku teineteisele täiesti võõrad inimesed ja lumetormi tõttu on juurdepääs majale piiratud. Äsja on Londonis tapetud üks naine ja on üsnagi suur tõenäosus, et Mõrvar viibib samuti Monkswelli võõrastemajas. Seetõttu viibivad kõik ühes majas mõrvariga ja tuleb hakata välja selgitama, kes neist mõrvar on. Mõrvar võib olla ükskõik kes neist. Vihjeid ohvrite kohta annab selgi korral tuntud (Eestis ilmselt mitte üldse tuntud) lastelauluke kolmest pimedast hiirest. Nii saavad peagi kõik kohalviibijad aru, et kui Londonis mõrvati üks naine ja hiiri on kokku kolm, siis järelikult on lähiajal veel kahte mõrva oodata. Nagu krimilugude puhul ikka, siis pikalt pole vaja oodata. Ei jää pansionis mõrvad ega kahtlased olukorrad toimumata. Olukorra muudab veelgi segasemaks läbi lumetormi saabunud politseiinspektor, kes lugu lahendama hakkab.

Selleks, et teistel huvilistel ka põnev oleks, ma siin välja ei too, kes mõrvar on. Ütlen ainult nii palju, et ma jõudsin kõiki kahtlustada, aga õiget mõrvarit ma ära ei tundnud. Siiski tuleb öelda, et lisaks mõrvarile on seltskonnas veel teisigi, kes enda tegelikku identiteeti varjavad. Ja ühe sellise identiteedi muudatuse suutsin ma õnneks ära tuvastada. Seega ma ikka päris lootusetu detektiiv ei ole. Aga üllatavaid keerdkäike on rohkem kui üks ja seega jätkus ohhoo hetki mulle päris palju. Tegelikult oli mul plaanis see lugu enne teatrisse minekut läbi lugeda (mõtlesin, et loen septembris-oktoobris, siis pole nii värskelt kõik enam meeles), aga ma ei suutnud raamatukogust seda õiget raamatut leida, milles see lugu kirjas oleks. Nüüd tagantjärele saan öelda, et see oli ainult hea, et ma seda raamatut kätte ei saanud, sest muidu poleks mul pooltki nii huvitav olnud. Sõbranna näiteks ütles, et ta vist on seda raamatut lugenud või näinud mingit varasemat lavaversiooni näidendist (ta täpselt polnud kindel), aga tal tuli kohe meelde, kes mõrvar on ja kes kõik incognito seal pansionis viibivad. Seega teadmatus on parem, saab etenduse lõpus suurema üllatuse. Kuigi isegi kui lugu on tuttav, siis igav ei tohiks teatris siiski hakata.

Iseenesest oli lavastus nauditav ja eriti nautisin ma kostüüme. Lihtsalt valge (tegelikult oleks õigem öelda hele, sest lisaks valgele leidus seal ka helebeeži) ja punase kombinatsioon kõikides kostüümides oli minu jaoks väga intrigeeriv. Üheltpoolt valge justkui puhtuse ja süütuse sümbol ning teisalt punane kui vere sümbol. Mina tõlgendasin seda nii, et kõik laval viibijad on korraga nii süütud kui ka süüdi, sest eks igaühe hingel mingi patukene ole. Kas see just verega seotud patt on, see on muidugi teine teema. Eriti püüdsid minu pilku preili Casewelli (Kaisa Selde) punane kaabu ja pansioni perenaise Mollie Ralstoni (Liis Haab) punased kingad. Endal võiksid ka sellised aksessuaarid olemas olla. Kostüümidele sarnases stiilis oli ka meik, milles oli peaaegu kõikide tegelaste silmade ümbrus roosakaspunakaks värvitud. Arvestades lavastuse pealkirja, viisid punased silmaümbrused mind kohe mõttele, et tegemist on punaste silmadega hiirtega.

Lavakujundus mõjus nii efektsete kostüümide kõrval minimalistliku ja igapäevasena. Tegelikult julgeksin ma isegi öelda, et lavakujundus oli minu jaoks veidi igav. Keset lava oli ehitatud majakese konstruktsioon. Teate küll, umbes selline klaasist majakene, mida võib jõulude ajal näiteks jõuluturgudelt leida. Ainult, et sellel majakesel polnud klaasi ümber. Ühes lava ääres oli laud ajastutruu raadioga ning teises nurgas teine laud, millel telefon ja märkmeraamat külaliste sisse registreerimiseks ning üks tool. Kuna oli aru saada, et lava oligi pansioni sisemus, siis minu jaoks jäi veidi segaseks see, miks seda maja karkassi ekstra sinna keset lava vaja oli. Minu silmis ei andnud see lavastusele midagi juurde. Teine asi, mis minu peas suure küsimärgi tekitas, oli lavastuse mängupaik. Kuna „Kaja“ keskuse saal ei ole klassikaline teatrisaal, vaid pigem kontserdisaal, siis kogu selle avaruse keskel lahtus minu jaoks lavalt tulev põnevus ära. Ma pole küll Kellerteatri kodusaalis kordagi käinud, kuid ma kujutan ette, et intiimsemas saalis oleks põnevuse tase veidi teine olnud. Kuigi tänu avarale saalile oli publikul piisavalt ruumi, et jalgu liigutada ja end vabalt tunda, mis on hea. Kuigi põnevusteatri puhul sooviksin ma ikka pidevalt närvikõdi tunda. Hetkel jäi see minu jaoks lahjaks. Iseenesest oli Viinistul kordades suurem saal, aga seal see avarus ei tulnud üldse esile (ilmselt seetõttu, et saal oli iseenesest juba tume ja sobiva õhustikuga).

Näitlejatest jäid mulle sel korral kõige enam silma preili Casewelli kehastanud Kaisa Selde ja Christopher Wreni kehastanud Hans Kristian Õis. Esiteks olid mõlemad teistest erilisemad karakterid. Selde kehastatud preili Casewell oli väga konkreetne ja ühteaegu hirmutav naisterahvas, kes oma mustade huulte, punaste nahast kinnaste ning punase kaabuga teistest erines. Christopher Wren seevastu oli aga veidi lapselik ja kohati lihtsameelse muljet jättev noormees, kellele meeldis lastelaule ümiseda. Kusjuures enamus publiku naerust oli põhjustatud just Hans Kristian Õisi kehastatud Wreni ütlemiste või edasi-tagasi jooksmisest. Muidugi olid ka teised näitlejad head ja kehva rollisooritust ei saa kellelegi „süüks“ panna. Siiski tundus mulle, et Seldel ja Õisil oli võimalik enda tegelaskujudega rohkem mängida ja pakkuda rohkem variatsioone, mis publikule meelde jäävad. Ülejäänud tegelaskujud olid minu silmis staatilisemad ja üheplaanilisemad, just eelkõige selles mõttes et nende käitumine ja olek ei paistnud nii palju silma ja seetõttu jäid nad veidi paremini märkamatuks.

Siiski tahaksin kokkuvõtteks Kellerteatrile süüks panna, et lavastuses nii vähe hirmujudinaid tekitavaid stseene oli. Korra küll vehiti laval püstoliga, kuid ühtegi püstolipauku ega isegi mitte ühtegi karjet polnud kogu etenduse jooksul näha. Muusika oli mõnes kohas veidi õudsem, aga seda muusikat oleks võinud veel rohkem võimendada. Minu meelest kõige hirmsam osa lavastusest oli see kui hirmsa sisuga lastelaule Inglismaal olemas on. Ma ekstra kontrollisin üle, kas reaalselt on olemas lastelaul kolmest pimedast hiirest, kellel sabad maha raiutakse. Ja see laul on täitsa olemas, kusjuures YouTube-s olid isegi illustreerivad videod juures. Tõe huvides peab ütlema, et interneti videotes siiski laulu meloodia nii kurjakuulutav ei olnud, kui see lavastuses oli. Hea seegi, et seda meloodiat veidi hirmsamaks oli tehtud.

Igatahes mina jäin rahule, kuigi isiklikult mulle oleks veidi rohkem efekte ja väiksem ning pimedam saal meeldinud, et õudsem oleks. Aga plusspunktid saavad nii Kellerteater kui ilmataat, esimene selle eest et tõi lumetormis toimuva lavastuse välja just sellisel ajal, kui meil lumetormid on, ning ilmataadile lähevad plusspunktid kirja selle eest, et ta meile sellise ilma on toonud just selliseks ajaks. Minu meelest on teatris hoopis teine tunne olla, kui lavastuses kirjeldatav olukord ka reaalsuses peaaegu eksisteerib. Ilmselt oleks veelgi efektsem teatris olla siis kui väljas on korralik lumetorm ja pole päris kindel kuidas pärast etenduse lõppu koju tagasi saab. Kellele Christie raamatud ja stiil meeldivad, siis neile soovitan antud lavastust soojalt. Mida rohkem etendusi möödub, seda paremini ilmselt elavad ka näitlejad sisse ja ehk muudab see lavastust veel veidi nüansirikkamaks. Tegelikult toimub laval pidevalt nii palju, et keegi ei tohiks kogu etenduse ajal igavust tunda ja vahelduse mõttes võiks pimedal ajal käia teatris põnevikku vaatamas küll. Ainus negatiivne asjaolu on see, et piletid on üsna krõbeda hinnaga.

 

Autor: Agatha Christie
Tõlkija, lavastaja ja helikujundaja - Vahur Keller
Kunstnik - Britt Urbla Keller
Koreograaf–lavastaja - Kristina Paškevicius
Valguskunstnik - Margus Vaigur (Pärnu Teater "Endla")
Heli- ja valgustehnikud - Anselm Magnus Püvi ja Aksel Reisser
Osades:
Liis Haab - Mollie Ralston
Pääru Oja - Giles Ralston
Hans Kristian Õis - Christopher Wren
Elina Reinold - proua Boyle
Andrus Eelmäe - major Metcalf
Kaisa Selde - preili Casewell
Riho Rosberg - härra Paravicini
Rauno Kaibiainen - politseiinspektor Trotter
raadiohääled Vahur Keller ja Andres Roosileht


Huvilised leiavad rohkem infot Kellerteatri koduleheküljelt.

27/11/2023

12 vihast meest

 5. oktoobril 2023 Eesti Draamateatris

Foto: Heikki Leis


Mul oli oktoobri kaks esimest nädalat võimalik oma õpingute tõttu Tallinnas praktikal olla. Kuna ma pidin ise endale ööbimiskoha otsima, siis oli minu kindel soov, et ööbimiskoht asuks kesklinnas, sest seal on palju teatreid.  Kui juba Tallinnas olla ja õhtud on niikuinii vabad, siis võin ju sama hästi iga õhtu teatris käia. Juhtus nii, et jõudsin selle kahe nädala jooksul täpselt korra teatrisse. Küll polnud pileteid saada, või oli mul vaja kiiresti järgmiseks päevaks mõni oluline töö- või praktika asi ära teha, mille tõttu ma teatrisse ei jõudnud. Ilmselt ongi hea, et ma nii vähe teatrisse jõudsin, sest muidu oleks mul praegu palju rohkem postitusi, mida tagantjärele kirjutada on vaja.

Nagu pealkirjast juba aru saite, siis ainsaks lavastuseks, mida ma vaatama jõudsin, osutus Hendrik Toompere lavastatud „12 vihast meest“ Eesti Draamateatris. Põhjus, miks just see lavastus valituks osutus, on proosaline, nimelt mängiti seda sel õhtul kui mul aega oli, sinna oli tund enne etenduse algust veel pilet saadaval ning teater asus täpselt nii lähedal, et kui ma kell 18 pileti ostsin, jõudsin ma kiirelt süüa, end valmis sättida ja kella 19-ks saali jõuda. Kui ma oma raha eest pileti ostan, siis on minu jaoks ikka näitlejad ja lugu ise ka olulised. Sel korral jäi lugu veidi tahaplaanile, aga kuna trupp koosnes headest näitlejatest, siis otsustasin siiski minna, sest muidu oleks kõik mu suured teatris käimise plaanid ja südalinnas asuv ööbimine tühja läinud. Veidi kehv oli ainult see, et pilet oli saadaval looži. Loožist peaks küll selles mõttes kõige parem vaade olema, et see asub kõrgemal ja kõik on näha, siis negatiivne pool on see, et ma olin kõige kaugemas loožis ja looži viimases reas. Ilma prillideta. Seega kahjuks mu vaade kõige parem ei olnud. Iseenesest midagi väga hullu ei olnud, lihtsalt vahepeal oli süvenemisega probleeme, sest ma ei näinud kõiki nüansse (nt tegelaste näoilmeid), mis laval toimus.

Näidendi autor Reginald Rose kirjutas algselt „12 vihast meest“ telenäidendina 1951. aastal ja alles aasta hiljem kirjutas ta sellest teatriteksti ja veel mõned aastad hiljem filmistsenaariumi. Samanimeline film on isegi Oscari pälvinud, seega ilmselt on paljud inimesed süžeega tuttavad kuna on filmi näinud. Mina õnneks või kahjuks polnud filmi näinud ega sellest enne teatrisse minekut midagi kuulnud, teadsin ainult nii palju kui lavastuse tutvustuses kirjas oli. Hoolimata sellest oli sisu poolest lavastus minu jaoks üsna etteaimatav ja seega polnud teatud mõttes üldse huvitav lavastust vaadata. Kes ei tea, millest lavastus räägib, aga tahavad vaatama minna ja ei taha, et nende jaoks püänt ära rikutakse, siis ärge seda järgmist lõiku lugege. Teised võivad lugeda.

Lugu räägib 12-st vandekohtunikust, kes peavad otsustama kas 19-aastane noormees on oma isa mõrvas süüdi või mitte. Kohtuprotsessi ja tõendeid meile ei näidata (kui mõned üksikud asitõendid välja arvata). Näidatakse ainult vandekohtunikele mõeldud eraldatud ruumi, kus vandekohus peab oma otsuse langetama. Otsuse langetamiseks on neil nii palju aega, kui nad ise vajavad, kuid otsus peab olema ühehäälne. Kuna tundub, et pikalt midagi arutada pole, tehakse kohe alguses hääletusring ja loodetakse, et igaüks saab kiirelt oma toimetuste juurde asuda. Aga selgub, et hääled jagunevad 1:11, näidates, et üks vandekohtunikest usub, et poiss pole mõrvas süüdi. Siit lähebki kogu lugu lahti, sest teised vandekohtunikud tahavad, et üks vandekohtunik enda arvamust põhjendaks, sest tõendid on üsna kindlad. Mida edasi lugu läheb, seda enam suudab üks vandekohtunik teisi veenda, et tegelikkuses pole tõendid nii raudkindlad nagu alguses tunduda võisid. See omakorda tähendab, et tehakse korduvalt uusi hääletusi, kus peaaegu iga kord hääletustulemused muutuvad, sest keegi leiab jälle, et poiss pole süüdi. Kohati lähevad asjad isegi väga inetuks ja lisaks verbaalsele vägivallale hakkavad vandekohtunikud teiste kallal ka füüsilist vägivalda kasutama, et neid mõjutada. Just seda keerdkäiku aimasin ma ette ja seega oli iga hääletusvooru ajal minu jaoks ainsaks üllatuseks see, et milline vandekohtunik selles ringis oma esialgset häält muudab. Ja see kuhu hääletuse kordamine lõpuks välja viib, polnud samuti minu jaoks üllatav.

Küll aga oli mul huvitav kuulata vandekohtunike põhjendusi, miks keegi oma hääle ümber muutis. Kuigi mulle isiklikult oleks meeldinud, kui ma läbi nende põhjenduste oleksin kohtunike enda kohta ka midagi teada saanud. Praegu sain vist kõige rohkem teada viienda vandekohtuniku (Viire Valdma) kohta, sest jutust tuli välja et tema on kirikuõpetaja ning üles kasvanud agulis. Huvitav oleks olnud teada saada, mis ametimehed ülejäänud vandekohtunikud olid. Võib-olla nad rääkisid või andsid mingeid vihjeid ka, aga mu mõtted rändasid just sel hetkel ringi ja see info läks minu kõrvust mööda. Kui ma juba veidi kritiseerima hakkasin, siis teine asi mis mind häiris oli kohe päris etenduse alguses. Ma ei saanud sellest aru, miks turvamees (Jüri Antsmaa) nii pikalt laval toimetama pidi täielikus vaikuses. Ma saan aru, et ta sättis ruumi vandekohtunike jaoks valmis, kuid minu silmis ei andnud nii pikk ruumi sättimine ja vaikus lavastusele midagi juurde. Pigem muutis mind kärsituks, et saaks juba tegevuse juurde asuda. Ma olen nagu need vandekohtunikud, kes tahtsid kiiresti otsusega ühele poole saada, et enda teiste toimetuste, näiteks jalgpalli võistluse juurde naasta.

Kuna hääletustulemused olid minu jaoks veidi etteaimatavad, keskendusin rohkem lavakujunduse jälgimisele (seda sai ka kohe etenduse alguses teha, kui turvamees ruumi valmis sättis). Lavakujundus mulle selles mõttes meeldis, et lavale oligi kujundatud üks igav ja steriilne tuba, milles olid suur laud ja laua ümber 12 tooli. Publiku poolt vaadates vasakus küljes asus lukustatud uks ruumist väljumiseks ja paremas seinas uks tualeti jaoks. Otse tagaseinas oli suur aken, millest kumas läbi kollakat valgust. Kuna väljas oli sel õhtul sügisele kohaselt vihmane ja pime, siis tekitas valguskujundus tunde nagu oleks ilm õues ootamatult valgeks ja päikseliseks läinud. Iga kord kui ma ilma üle rõõmustasin, tuletasin endale meelde, et see aken on lavale tekitatud ja see pole aken pärismaailma. Samas võis see kollakalt kumav aken sümboliseerida just seda vabadust ja avarust, mis kõiki inimesi väljaspool neid nelja seina ees ootab. Ehk just seepärast käisid peaaegu kõik vandekohtunikud aeg-ajalt aknast välja vaatamas, et enda jaoks meelde tuletada mis neid välismaailmas ootab ja mis nende jaoks oluline on. Loožist vaadates oli minul tunne nagu ma oleksin kärbes kohtumaja laes ja vaatan all toimuvat tegevust. Ühesõnaga minu jaoks mõjus lavakujundus väga tõelisena.

Vandekohtunikud olid justkui hallid kardinalid, kes suletud ruumis otsuseid peavad langetama, samal ajal kui kohtunik nende otsuse hiljem ette loeb ja suure tõenäosusega süüdistatakse pärast ikka kohtunikku, mitte vandekohust. Hallide kardinalide sarnasust rõhutasid hallid kostüümid, mis iga vandekohtuniku puhul küll mingite detailide poolest teistest erinesid, kuid laias laastus kandsid kõik samast hallist kangast pükse ja mõned ka pintsakut või vesti. Ainsa erandina saab välja tuua viienda vandekohtuniku, kes kandis minu mäletamist mööda teistest tumedamat kostüümi. Justkui oleks tema oma aguli päritolu või praeguse ameti tõttu must lammas teiste seas. Kolm vandekohtunikku olid naised, kuid kõik kandsid pükse ja see tekitas minus kuidagi tunde justkui oleksid kõik vandekohtunikud sootud, sest kostüümidega oli tahetud teatud sarnasust kõigis luua. Mulle oleks muidugi tundunud kuidagi õigem, et vandekohtus on mehi ja naisi täpselt pooleks. Täitsa huvitav oleks olnud, milline siis see tulemus oleks olnud või kaua oleks kulunud selleks, et kõik vandekohtunikud ühte moodi hääletavad.

Üldkokkuvõttes mulle lavastus meeldis, aga midagi väga meeldejäävat seal siiski polnud. Näitlejad tegid kõik head rollid, aga enim jäi mulle silma kolmandat vandekohtunikku kehastanud Andres Puustusmaa, kes kuni viimse hetkeni oma arvamuse eest võitles ja tema oli kindlasti see kõige vihasem mees nendest kaheteistkümnest. Kohati mängis ta nii hästi seda vihast meest, et mul tekkis päris mitmel korral teiste näitlejate pärast tõsine hirm, et nad vihahoos päriselt viga ei saa. Teised näitlejad tundusid kuidagi liiga staatilised ja kohati jäi mulje justkui täidaksid nad lihtsalt ühte tüütut kohustust (aga võib-olla see pidigi nii olema, et nad kehastavad tüdinenud vandekohtunikke). Mulle oleks meeldinud rohkem emotsioone ja vandekohtunike enda elu näha. Veidi muidugi üritati tekstiga seda edasi anda, mis vandekohtunike jaoks oluline on, kuid pigem oli seda siiski vähe.

Kellel piletid olemas, või kes tahab mõne konkreetse näitleja pärast vaatama minna, siis vaatama tasub ikka minna. Lihtsalt minu hinnangul pole see selline lavastus, mis erilist teatrielamust looks. Erilise teatrielamuse all pean silmas sellist teatris käiku, mis jääb pikaks ajaks meelde ja tekitab tahtmise sama lavastust veel ja veel vaadata.

Autor: Reginald Rose
Tõlkija: Anu Lamp
Lavastaja: Hendrik Toompere
Kunstnik: Ervin Õunapuu
Helikujundajad: Lauri Kaldoja ja Tristan Rebane
Valguskujundajad: Hendrik Toompere ja Priidu Adlas
Mängisid:
Hendrik Toompere – vandekohtu esimees
Raimo Pass – teine vandekohtunik
Andres Puustusmaa – kolmas vandekohtunik
Jan Uuspõld – neljas vandekohtunik
Viire Valdma – viies vandekohtunik
Jüri Tiidus – kuues vandekohtunik
Christopher Rajaveer – seitsmes vandekohtunik
Harriet Toompere – kaheksas vandekohtunik
Ain Lutsepp – üheksas vandekohtunik
Merle Palmiste – kümnes vandekohtunik
Karmo Nigula – üheteistkümnes vandekohtunik
Markus Luik – kahteteistkümnes vandekohtunik
Jüri Antsmaa – valvur
Rein Oja (hääl) – vanemkohtunik
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.