30/11/2022

Solist

 26. oktoobril 2022 Eesti Draamateatri külalisetendus H. Elleri nimelises Muusikakoolis

Foto: Heikki Leis

Ilmselt on minu kaasmaalaste hulgas, eriti just nooremate inimese seas, palju neid kelle Käbi Laretei nimi on täiesti tundmatu. Ega minagi temast rohkem ei teadnud, kui seda, et tegemist on Eesti päritolu pianistiga, kes elas Rootsis ja oli mingil ajal abielus kuulsa Rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergmanniga. Veidi hiljem avastasin, et nii Laretei kui ka Bergmann on sündinud mõlemad minuga täpselt samal päeval, 14. juulil. Seega tekkis soov Käbi Laretei elust rohkem teada saada ja kui Eesti Draamateater teatas, et nad tulevad Lareteist rääkiva lavastusega „Solist“ Tartusse külalisetendusi andma, siis ostsin kiiresti pileti ära.

Külalisetendused toimusid H. Elleri nimelises muusikakoolis, mille saal on mõeldud kontserdituks ja on hea akustikaga. Kahjuks on kõik pingiread samal tasandil ja seetõttu oli mul üheksandast reast lavale üsna keeruline näha. Sellest on iseenesest kahju, sest ma oleks tahtnud näitlejate näoilmeid ka näha. Praegu oli kohati selline tunne, nagu oleks kuuldemängu kuulama tulnud. Samas Kirke Karja klaverimängu oli väga hea akustikaga saalis jällegi suurepärane kuulata.

Laval oli ainult kaks näitlejat ja pianist. Kersti Kreismann, kes kehastas Käbi Lareteid ja vahel kehastus ka Käbi emaks Almaks, Märten Metsaviir, kes kehastas peamiselt Laretei ja Bergmanni poega Danieli, kuid kehastus vahel ka kõikideks teisteks meesteks, kes Käbi elus olulised olid olnud. Nagu mainitud, siis oli lisaks näitlejatele laval ka pianist Kirke Karja, kes valdavalt kehastus nooreks Käbi Lareteiks.

Kuna mulle elulugusid meeldib lugeda, siis oli lavastus minu jaoks sisulises mõttes ka huvitav, kuna andis põgusa ülevaate ühest kuulsast naisest Eesti ajaloos. Näiteks ei teadnud ma seda, et Käbi Laretei ristinimi oli hoopis Alma Laretei ja Käbi oli tema hüüdnimi, mis jäi teda igal pool saatma nii tugevalt, et kogu maailm tunneb Käbi Lareteid. Lugu algabki Käbi nime saamise looga, kuid Käbi eluteed vaadeldakse peamiselt kuulsaks pianistiks saamiseni. Mulle oleks meeldinud, kui lavastus oleks kogu Käbi Laretei elu kajastanud ja rääkinud ära ka tema surmaloo (kuna ta suri ja kuhu maetud on).

Isegi mulle, kes ma naudin elulugusid, oleks lavastus puhtalt eluloolise lavastusena igavana tundunud. Seetõttu oli mul hea meel, et läbi Käbi Laretei elu kujutamise käsitleb autor Mehis Pihla ka selliseid feministlikke teemasid nagu naiste karjäär ja eneseteostus versus kodu ja pere. Millised emotsioonid valdavad ühte naist, kes on enda lapsed ohverdanud karjääri nimel. Kersti Kreismanni esitatud ema monoloog oli minu jaoks vaieldamatult selle etenduse kõige südamlikum ja hingeminevam stseen. Mulle omaselt pidin päris tõsiselt pisaratega võitlema. Lisaks avab lavastus veidi ka tagamaid, miks naised endast vanemate meestega abielluvad ning elu jooksul korduvalt mehi vahetavad. Lisaks nendele teemadele kajastati põgusalt ka Eestist välismaale põgenemise ja kodumaa igatsuse temaatikat. Seega kaasamõtlemist ja mõtlema panevaid teemasid peaks kõikidele jätkuma.

Nagu eelnevalt mainitud, siis näitlejate mängu ma väga suuresti ei näinud, seega on selle kohta mul ka raske arvamust avaldada. Küll aga jäi mind häirima see, kuidas Märten Metsaviir sageli liiga ülepaisutatult teatraalselt rääkis. Minu jaoks kriipis see lihtsalt kõrva. Kuigi ma saan aru, et eesmärk oligi kujutada erinevaid inimesi, kes räägivad erinevalt. Samas, kuna mina maneere ei näinud ja suuresti kuulasin kuuldemängu, olid erinevad kõnemaneerid heaks abimeheks, et ära tabada, millal tegelane vahetus. Tegelikkuses vist mängiti erinevate tegelaste puhul ka väikeste kostüüminüanssidega (nt kes kandis nahkjakki, kes mantlit jne), et edasi anda erinevate tegelaste karaktereid.

Pean häbiga tunnistama, et ma pole väga suur klassikalise muusika austaja. Ma tean küll kuulsaid Beethoveni, Mozarti, Vivaldi ja teiste teoseid ja õige hingeseisundi korral võin tundide viisi Beethoveni klaveripalasid kuulata, kuid siiski pean end pigem selles vallas täielikuks võhikuks. Seega ei oska ma nimetada ühtegi pala, mida pianist Kirke Karja mängis, kuid siiski oli tema klaverimängus minu jaoks midagi nauditavat. Kuna ma olen võhik, siis ei oska ma öelda, kas need esitusele tulnud klaveripalad olid keerulised või mitte ja mida nad sümboliseerisid. Siiski tean ma seda, et klaverimäng sobis hästi selleks, et vahepeal teksti endast läbi lasta ja äsja räägitud mõtteid endast läbi lasta.

Kokkuvõttes jäin teatriõhtuga igati rahule, kuigi minu jaoks ei kuulunud lavastus kindlasti selle kalendriaasta tippelamuste hulka. Ma olen täiesti kindel, et kui mul oleks õnnestunud istuda eespool ja näha kogu laval toimuvat tegevust, oleksin ma siiski natukene rohkem „etendusega kaasas olnud“. Praegu kippus ikka vahel mõte veidi rändama minema. Mulle tundub, et lavastus võiks sobida nendele, kes armastavad klassikalist muusikat ja on ehk veidi rohkem huvitatud kunstist ja kultuurist üldiselt. Nendele, kes tahavad lihtsalt minna vaba õhtu puhul teatrisse meelt lahutama, võib lavastus igavaks jääda.

Autor: Mehis Pihla
Lavastaja ja kunstnik: Kersti Heinloo
Kostüümikunstnik: Anu Lensment
Muusikaline kujundaja: Kirke Karja
Valguskujundaja: Triin Suvi
Laval: Kersti Kreismann, Märten Metsaviir ja pianist Kirke Karja

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

06/11/2022

Loetud raamatud 2022: September ja Oktoober

Väike valik oktoobris loetud raamatutest

1. Nicola May "Väike nurgapood" - Jälle üks raamat, mille kohta ma olin internetis väga palju kiidusõnu kuulnud ja nii tuligi raamat ka endal läbi lugeda. Minu meelest ideaalne ajaviite lugemine. Sisu oli piisavalt huvitav ja lugemine läks kiirelt edasi. Kohati tekkis endalgi tunne, et tahaks sellist pärandust saada ja kusagil väikeses kohas oma äriga alustada ja tunda seda kogukonna ühtehoidmise tunnet. Siiski pean tunnistama, et mõned süžeekäigud olid minu jaoks liiga läbinähtavad ja seetõttu oli üllatusi vähem.

2. Claudia Hammond "Puhkamise kunst. Kuidas leida tänapäeva maailmas hingetõmbeaega" - Mingi hetk nägin seda raamatut Rahva Raamatu lugemissoovitustes, aga siis ei osanud ma raamatust veel midagi arvata. Mulle jäi raamat aga suvel täiesti juhuslikult poes näppu ja siis tuli meelde, et mingi aeg oli see raamat internetis väga paljude suunamudijate lugemissoovitustes. Sügisene puhkus on kõige õigem aeg, millal õppida puhkamise kunsti. Selles mõttes on enamus eneseabiõpikuid üsna sarnase sisuga ja ega ma midagi väga uut teada ei saanud, sest teoorias tean ma väga hästi kuidas puhata. Kuigi olen tähele pannud, et pärast raamatu läbi lugemist oskan ka lühikestel hetkedel (nt 30 minutiline paus kahe loengu vahel) leida mooduse, kuidas end hetkeks olmest välja lülitada ja veidi puhata. Järelikult midagi ma ikka õppisin sellest raamatust ja tasus lugeda. Kindlasti soovitan kõigile, kes tahaksid õppida elus aega maha võtma.

3. B. A. Paris "Terapeut" - Mulle tundub, et ma olen krimiraamatute näol oma uue lemmikžanri leidnud. Ma lugesin raamatu ainult mõne tunniga läbi. Minu jaoks oli raamat põnev ja kuigi ma suutsin enda meelest jube tark olla ning mõrvari kindlaks teha, siis selgus, et autor oli siiski minust osavam ja mõrvarit ma ära ei arvanudki. Seega jätkus põnevust kuni viimaste lehekülgedeni. Vahel oli nii põnev, et ma hakkasin isegi mõtlema, et miks raamatu pealkiri "Terapeut" on. Tundus, et pealkiri ei lähe absoluutselt süžeega kokku, kuigi tegelikkuses oleks võinud pealkiri päris hea vihje anda. Kui keegi soovib lugeda, siis krimikirjanduse austajatele on see ilmselt päris lihtne ja mõnus ajaviitelugemine.

4. Nicola May "Väike nurgapood. Taaskohtumine" - Kui ma juba esimese osa läbi lugesin, siis oli selge, et tuleb kõik teised osad ka läbi lugeda. Võiks kõigi nelja osa kohta öelda, et väga mõnus ajaviitekirjandus. Ma isegi saan aru, miks neid raamatuid nii palju kiidetakse. Lugedes tekkis päris mitmel korral endalgi tunne, et tahaks mõnda väikesesse kogukonda kolida ja seal mingisugust enda asja ajama hakata.

5. Nicola May "Väike nurgapood. Kingitus" - Sarnaselt eelmisele kahele osale mõnus ajaviitelugemine. Alguses ei saanud raamat hoogu sisse, aga poole peal tekkis juba see tunne, et ei taha raamatut käest ära panna. Mingi mõnusalt soe tunne tekkis kogu seeriat lugedes peale.

6. Nicola May "Väike nurgapood. Talv" - Seda raamatut oleks vist pidanud veidi hiljem lugema. Kuna raamatus oli palju juttu jõuludest ja selle ettevalmistustest, siis tekkis mul ka kohe tahtmine mõnusat jõuluootust kogeda. Samas septembris on vist natukene liiga vara jõuluettevalmistusi tegema hakata. Vähemalt oli mõnus lugemine. Kui raamat läbi sai, siis oli isegi natukene kahju, et kõik osad läbi said.

7. J. P. Connell "Hotell Portofino" - Raamat räägib ühest inglise perekonnast, kes pärast I Maailmasõda on otsustanud Itaaliasse kolida ja seal hotelli avavad. Raamatu tegevus toimub 1926. aasta suvel ja peamiselt toimubki tegevus hotelli ja selle värvikate külaliste tegevuse ümber. Ehk on keegi ETV pealt ka samanimelist seriaali näinud. Mina ei olnud. Kuigi ma pole eriti suur ajalooliste raamatute austaja (mulle ikkagi meeldib kui tegevus enam-vähem minu kaasajal toimub), siis oli lugemine täitsa nauditav. Siiski mingit erilist lugemiselamust ma ei saanud. Ajaviitekirjanduseks sobis hästi, kuigi mõte kippus vahel uitama minema. Üritasin peale raamatu lugemist internetist ka seriaali vaadata, peab tõdema, et raamat meeldis mulle seriaalist siiski rohkem ja jätsin seriaali vaatamise juba esimese osa keskelt pooleli.

8. Georgie Hall "Parajalt raevukas naine oma parimais aastais" - Raamat räägib menopausis olevast naisest ja sellest kuidas ta tuleb toime oma puberteediealise tütre ja autistist poja kasvatamisega, perekonna üleval pidamise, õdede-vendadega rivaalitsemise ning koera surmaga. Lisaks veel tüdimus abikaasast. Seda kõike saadavad muidugi menopausiga kaasnevad kuumahood ja emotsioonide kiire vaheldumine. Kuigi raamat on ilukirjanduslik teos ja kirjutatud huumorivõtmes, siis mina midagi väga humoorikat raamatust ei leidnud. Ilmselt menopausis olevatel naistel on rohkem äratundmishetki ja neile võib kindlasti raamatut soovitada. Minu jaoks jäi raamat veidi igavaks ja pidin natukene end sundima, et raamat ikka lõpuni lugeda. Ilmselgelt polnud ma raamatu sihtgrupp, aga enda raamatud olid läbi loetud ja nii asusingi ema raamatute kallale.

9. Sarah Pearse "Sanatoorium" - Järjekordne põnevusromaan. Minu jaoks tundus raamat kohe algusest peale põnev. Mis seal salata, eks ma valisin pealkirja järgi ka natukene. Kui raamatu pealkiri on „Sanatoorium“ ja see on põnevusromaan, siis võib juba aimata, et kuidagi on tegevus seotud ka meditsiinimaailmaga. Põnevust oli ikka nii palju, et õhtul hilja raamatut lugedes väga pimedas toas olla ei tahtnud. Enda meelest sain üsna varsti pihta, kes mõrvar on, kuid lõpuks selgus, et ma panin ikka väga mööda. Kohati tundus lugedes, et teatud süžeeliinid on väga etteaimatavad, aga nagu selgus, oli see vale järeldus. Põnevike austajatele julgen soovitada.

10. Rosie Walsh "Päev, mil me kadusime" - Peale eelmist põnevikku tundus see raamat alguses ikka üsna igavavõitu. Kohati mõtlesin, et jätan raamatu lausa pooleli. Aga viimased mõnikümmend lehekülge olid psühholoogiliselt väga pingestatud ja põnevad. Kogu raamat oleks võinud nii pingestatud olla. Algus tundus lausa nii igavana, et lõpus tekkinud sündmuste pööret poleks ma osanud ette aimata. Esimene mõte oli, et tegemist on klassikalise armastusromaaniga, mitte psühholoogilise romaaniga. Minu meelest võiksid raamatud ikka alata juba huvitavalt, et inimesed nende lugemisest peale paari lehekülge ei loobuks.

11. Hans Rosenfeldt "Hundisuvi" - Mingil hetkel nägin, et kõik kiitsid sotsiaalmeedias seda raamatut ja panin raamatu ka kohe enda lugemisnimekirja. Aga raamatukogust sain raamatu alles nüüd kätte. Sisuliselt lugesin raamatu mõne tunniga läbi. Mul jooksis kogu lugemise aja pilt raamatus toimuvast silme ees. Päris verine süžee oli. Samas oli kogu aeg huvitav ja sündmused polnud väga kergesti etteaimatavad. Paljud tegelased, kes minu meelest oleksid pidanud kiirelt surma saama, jäid ellu ja need kes minu loogika järgi oleksid pidanud ellu jääma, tapeti ära. Krimkafännidele kindel lugemissoovitus. Sellest raamatust saaks üsna minu maitsele sobiva krimifilmi.

12. B. A. Paris "Murdumine" - Raamat jäi täiesti juhuslikult raamatukogus käies näppu. Alguses olin ma üsna kindel, et tean, kes mõrvar on ja kes raamatu peategelase närvide kallal mängib ning teda hulluks üritab ajada. Lõpplahendus oli päris üllatav ja raamatu viiskümmend viimast lehekülge olid nii põnevad, et ma ei suutnud isegi enne õhtust süüa, kui raamat läbi oli. Ühesõnaga oli tegemist järjekordse psühholoogilise põnevikuga, mis oli väga huvitava sisuga ja mis sobib põnevike ja krimiraamatute austajatele ideaalselt pimedasse sügisesse ajaviitelugemiseks. Tundub, et ma tahan nüüd ka B. A. Parise teisi raamatuid lugeda.

13. Joakim Zander "Ujuja" - Mingi hetk jäi raamatupoes silma, et tegemist on põnevusromaaniga ja kui nüüd raamatukogus seda raamatut märkasin, siis otsustasin lugeda. Kuna raamatu tegevus on üsna palju seotud Lähis-Idaga, siis natukene meenutas tegevus mulle algselt "Minu turbani saladust". Selle vahega, et üks raamat põhines tõsielul ja teine on väljamõeldis. Aga sõjakoledused on mõlemas sarnased. Raamatu tegevus toimus paralleelselt nii Brüsselist, Rootsis, Ameerikas kui ka Lähis-Idas, mis tegi kohati tegevuste jälgimise mulle raskemaks. Üldse tundus minu jaoks, et kuigi põnevust justkui jagus, ei haaranud raamat mind endasse ja kohati pidin end lausa lugema sundima. Lõpp läks veidi põnevamaks, aga siiski nii põnev polnud kordagi, et ma poleks tahtnud raamatut käest panna. Selle raamatu puhul on tegemist veidi rohkem süvenemist nõudva ja keerulisema süžeega looga, kui eelmised põnevusromaanid, mis pigem liigituvad ajaviiteromaanideks.

24/10/2022

OSNAP

 6. Oktoobril 2022 Tallinna Linnateatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses ning 7. oktoobril 2022 Võru kultuurimajas "Kannel"

Foto: Tallinna Linnateater

Kui ma tahan kaks õhtut järjest täpselt sama lavastust vaadata, siis see on juba selle lavastuse jaoks minu silmis kvaliteedimärk. Just nii juhtus Tallinna Linnateatri lavastusega „OSNAP“. Pilet Põlvas toimuvale etendusele oli mul juba paar kuud varem ette ostetud. Peale etendust vaatasin juhuslikult, et järgmiseks päevaks on ka Võrru mõned vabad piletid saadaval, ja nii juhtuski, et läksin järgmisel õhtul Võrru uuesti sama lavastust vaatama. Ema võtsin ka kaasa, sest ma tundsin, et sellist teatrielamust võiks isegi tema nautida.

Tegelikult polnud tegemist klassikalise lavastusega, vaid pigem kontsertlavastusega erinevatest muusikapaladest, mis olid Voldemar Pansole olulised või mida seostas trupp Pansoga. Muidugi sai lisaks ilusatele laulu- ja tantsunumbritele ka mõned faktid Panso kohta teada. Tegelikult hakkab lavastus ikkagi sellega, et Panso sünnib 1920. aastal ja kulgeb edasi läbi tema elu ning aja kulgemist saadavad erinevad muusikapalad. Samas ei lõpe lavastus Panso surmaga, vaid tunduvalt varem, seega on alles jäetud võimalus, et järgmiseks Panso tähtsaks sünniaastapäevaks valmib uus lavastus. Nimelt valmis kõnealune lavastust Panso 100. sünniaastapäevaks, mida varjutas suuresti Covid-19. Õnneks saab lavastust käesoleval ajal edukalt nautida.

Mina isiklikult arvasin, et tegemist on natukene rohkem sõnalavastusega. Samas oli kontsertlavastus väga nauditavalt üles ehitatud ja energia oli kogu aeg põhjas ning sõnalavastusest kui sellisest ma puudust ei tundnud. Isegi natukene kahju oli, et lavastus nii lühikest aega kestis. Ma oleksin neid kohati humoorikaid laulu- ja tantsunumbreid veelgi rohkem näha ja kuulda tahtnud. Ilmselt suurematel teatriaustajatel, kes on siin ilmas veidi kauem elanud, oli veelgi rohkem põnevust, sest iga looga hakkasid neil seosed varasemate teatrisündmustega ja enda meenutused nendest sündmustest peas keerlema. Kui räägiti George Bernard Shaw „Pygmalionist“, siis lootsin ma kohe, et Hele Kõrve sealt mõnda laulu laulaks, sest mängis ju Kõrve Rahvusooper Estonias „Pygmalioni“ põhjal valminud muusikalis „Minu veetlev leedi“. Õnneks minu soove võeti kuulda ja Kõrve kehastuski Eliza Doolittle´ks ning laulis laulu "Oota vaid, Henry Higgins!" 

Olles omajagu Panso kirjutatud raamatuid lugenud, siis mõnusat äratundmist pakkus ka lavakujunduses kasutatud orel (mida Panso isa kodus mängis) ning Lepa-Anna ja teiste Kassarimaa inimeste lood raamatus „Naljakas inimene“. Panso päevaraamatutest (vähemalt ma arvan, et sealt) oli meelde jäänud ka laul „Lauliku lapsepõli“, mis minu mäletamist mööda oli Panso jaoks väga tähendusrikas laul ja oma päevaraamatus on ta seda korduvalt tsiteerinud. Ühesõnaga äratundmist ja seoseid jagus, kuid ilmselgelt ei saanud ma kõigest aru. Kui oleksin vahetult enne teatrisse minekut Panso raamatuid lugenud, oleksid kindlasti paljud asjad mõistetavamad olnud. 

Nagu ma juba ütlesin, siis tegemist oli kontsertlavastusega ning loo kui narratiivi jälgimine ja mõistmine polnudki sel korral kõige olulisem. Seega pole ma väga kurb, et ma kõiki alltekste ja kontekste ei taibanud. Lavastust tasub ka täiesti teatrikaugetel inimestel vaatama minna, sest muusikat kõlab lavastuses igasugust ja kõigile peaks midagi meelepärast leiduma. Juba mainitud orelimängu taustal kõlavad nii rahvalaulud, kiriklik muusika kui ka muusikalidest tuttavad laulud. Kõik Tallinna Linnateatri näitlejate veidi humoorikas kastmes, vürtsitatud natukese tänapäevase huumori ja suurepärase liikumisega. Lisaks orelimängule kõlavad ka trummid, klahvpillid ja mitmed teisedki pillid.

Näitlejatest sel korral kedagi eraldi välja tuua ei tahakski, sest ansamblina olid kõik suurepärased. See, kuidas kõik laulsid ja tantsisid ja väikese huumorikillu igasse laulunumbrisse lisasid, oligi täielik tervik. Oli tunda, et lavastust on ühistööna ette valmistatud ja näitlejad nautisid seda, mida nad laval tegid. Muidugi peab tunnistama, et kõik olid üliandekad ja laulsid igasuguseid erinevas stiilis laule, mängisid pille, tantsisid, tegid etüüde jne. Eks näitlejad saidki näidata kõike seda, mida nad tegelikult lavakunstikoolis õppinud on ja tehes niimoodi kummarduse Voldemar Pansole, kes lavakunstikoolile praegusel kujul aluse pani. Erakordselt tore oli nii palju andekaid inimesi korraga laval näha.

Kuigi ma eelmise lõigu alguses ütlesin, et kedagi eraldi välja tuua ei taha, siis kõige eredamalt jäid ikkagi meelde Maiken Piusi poolt tantsitud tšarlston ja Hele Kõrve lauldud Tambergi muusikalile kirjutatud „Aina kordan“. Vot nende kahe numbri ajal istusin vist saalis suu ammuli ja mõtlesin, et küll need näitlejad peavad ikka andekad olema, et selliseid asju teha. Võib öelda, et tänu nendele etteastetele süvenes minu aukartus näitlejatesse veelgi. Siiski pean veelkord rõhutama, et kogu trupp oli suurepärane ja ma nautisin iga viimset kui sekundit. Piusi ja Kõrve numbrid läksid mulle lihtsalt hästi natukene rohkem südamesse ja jäid seetõttu veidi eredamalt meelde.

Ainus asi, mis mind lavastuse juures natukene häiris (lisaks sellele, et lavastus nii lühikene oli) oli lavasuits, mis kattis ühtlaselt saali. Eks ühelt poolt oli selle mõte ilmselt tekitada natukene udusse mattunud unustuse hõngu, justkui vaataksime Panso elule tagasi läbi mälestusteloori. Teisalt ajas see pidevalt saalis hõljuv suitsuvine inimesed kogu aeg köhima ja üsna keeruline on laval toimuvasse süveneda, kui igast ilmakaarest keegi pidevalt köhib. 

Hea uudis on see, et lisaks tavapärasele mängupaigale Salme kultuurikeskuses on võimalik jaanuari lõpus lavastust näha ka Tartus ja Rakveres. Mina igatahes soovitan piletid valmis varuda. Näiteks pole ma üldse üllatunud, kui ma kolmandat korda seda lavastust vaatama läheksin. Ma saan aru, et see praegune postitus on üks üsna suur mull, kuid ma ei suuda oma mõtteid ja emotsioone väga paremini edasi anda. Peale mõlemat etendust kordasin põhiliselt seda, et kõik näitlejad on nii nunnud (kusjuures see polnud selline ninnu-nännu nunnu, vaid nad on nii andekad-nunnu). Seda, et ma ei oska midagi konkreetset öelda, väga tihti ei juhtugi ja enamasti juhtub seda tõesti siis, kui ma nähtuga väga rahule jään. Mõlema etenduse järgselt oli mul väga tugevalt sees see tunne, et tahaks näitlejaid lihtsalt kallistama minna ja neile öelda, kui kuramuse andekad nad on. Ja seda tunnet ma väga sageli teatris käies ei tunne.

„OSNAP-it“ soovitan küll kõigile, kes mõnusat õhtut tahavad veeta. Isegi natukene teatrikaugemad inimesed kiidavad.

Autor: Trupi ühistöö

Lavastaja ja muusikajuht: Riina Roose

Lavastaja abi: Anu Lamp

Kunstnik: Kristjan Suits

Kostüümikunstnik: Anu Konze

Tantsuseaded: Sirli Kriis-Kalm

Arranžeerija: Jaak Jürisson

Valgujundaja: Teet Orupõld

Helikujundaja: Haar Tammik

Mängivad: Hele Kõrve, Sandra Uusberg, Maiken Pius, Andero Ermel, Argo Aadli, Mart Toome, Kaspar Velberg, Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu

Klahvpillidel Jaak Jürisson ja Riina Roose

Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri kodulehelt SIIN

10/10/2022

Kolm pikka naist

 5. oktoobril 2022 Vanemuise väikeses majas

Foto: Heikki Leis

Priit Pedajas on juba mõnda aega olnud üks minu lemmiklavastajatest. Peamiselt seetõttu, et esimesed tema lavastused, mida ma nägin, meeldisid mulle väga ja sealt tekkis ka huvi Pedajase järgnevate lavastuste vastu. Viimased tema lavastused pole mulle muidugi eriti meeldinud, aga hoolimata sellest tahan ikkagi tema lavastusi vaadata. Kui ma kuulsin, et Pedajas tuleb Vanemuisesse lavastama, siis teadsin, et seda ma tahan näha. Seda enam, et lavastus räägib naistest ja Pedajas on tuntud just selle poolest, et tema lavastustes teevad naised väga tugevaid rolle, seega ootused olid kõrged.

„Kolm pikka naist“ on Edward Albee autobiograafiliste sugemetega näidend, mille keskmes on 92-aastane naine, kelle mälu pole enam päris see, mis ta olla võiks. Tugevate mäluprobleemide tõttu on eakal naisel kodus hooldaja, kes aitab tal kodus toime tulla. Kuid vanaproua iseloomu tõttu (lisame siia veel juurde ka päris arvestatavad mäluhäired) pole hooldajal just kuigi kerge temaga toime tulla. Samuti käib vanaproua poeg teda pigem harva vaatamas, mis ühelt poolt annab aimu vanaproua keerulisest iseloomust ja teisalt suurendab proua trotslikkust veelgi, suurendades sellega omakorda hooldaja koormust. Lisaks selgub, et vanaproua pole päris kõiki arveid tasunud nii nagu peaks ja seepärast tuleb tema juurde ka advokaadibüroo esindaja, kelle soovidest vanaproua muidugi midagi aru ei saa. Nii me näemegi esimeses vaatuses kolme naist, kes üritavad kuidagi aimu saada sellest olukorrast, kuhu nad hetkel sattunud on.

Teises vaatuses on laval selle sama vanaproua poeg, kes on ema surivoodi juurde lõpuks tulnud. Voodis surevat vanaprouat vaatavad kolm naist, kelle näol on tegemist selle sama vanaprouaga tema elu erinevates etappides. Kui esimene vaatus on pigem üsna igapäevane elu koos mäluhäiretega inimesega, siis teine vaatus on väike sissevaade sellesse mida tunneb ja kuidas näeb inimene enda elu erinevates etappides. Mõlemad vaatused olid psühholoogiliselt pingestatud ja ilmselt pakuvad mitmeid äratundmishetki peaaegu kõigile.

Mulle isiklikult meeldisid mõlemad vaatused erinevatel põhjustel. Üks põhjusi oli muidugi inimese psüühika ja selle toimimine, aga kummaski vaatuses oli mitmeid aspekte, mis mind kõnetasid. Esimene vaatus meeldis mulle pelgalt seetõttu, et sellist mälulünkadega vanainimese vaatepilti näen ma peaaegu igapäevaselt tööl olles. Kui peale tööpäeva mõtled, et lähed teatrisse lõõgastuma ja laval vaatab sulle vastu vaevaliselt liikuv ja kohati trotslik proua, kes ei mäleta oma eelmist lauset ja on harjunud oma tahtmist saama, siis tekib küll korraks tunne, et kas ma tõesti pidin selleks teatrisse tulema, et sellist situatsiooni näha, sest ma olen päev otsa tööl selliste prouadega tegelenud. Samas tuleb kiidusõnad öelda 92-aastast vanaprouat kehastanud Külliki Saldrele, kes vanaproua väga ehtsalt välja mängis. Ainus sarnasus Saldre ja 92-aastase vanaproua vahel oli vanakooli väärikus. Muidu oli ekstsentrilise silmameigi ja vägagi pretensioonika käitumisega vanaproua, kes enda hooldajat erinevates asjades süüdistas täpselt selline nagu üks dementne inimene on, kes oma elu üle kontrolli hakkab kaotama. Kohati tundus mulle lausa nagu Saldre oleks mõnda aega meie osakonnas käinud patsiente jälgimas, sest nii filigraanse täpsusega oli ta kõik mäluhäirega kapriisse vanaproua pisimadki nüansid ära tabanud. Juba ainuüksi selle pärast olin ma teatriõhtuga rahul.

Saldrele ei jäänud palju alla ka hooldajat kehastanud Piret Laurimaa ja advokaadibüroo esindajat kehastanud Linda Porkanen. Laurimaa oli ehtne näide hooldajast, kes tegelikkuses tahaks midagi muud teha, aga hea raha eest on valmis rikast dementset vanainimest hooldama. Kuigi enamuse ajast oli hooldaja vanaprouaga lahke ja sõbralik, oli näha, et vahel ta siiski väsis ja hakkas ironiseerima ning soovis et tema hooldatav oleks juba surnud, et ta sellest hooldamisest pääseks. Kuigi see on kurb, siis kahjuks nii see täpselt ka päriselus käib, sest hooldaja töö on raske nii vaimselt kui füüsiliselt ja ühel hetkel lihtsalt inimesed väsivad sellest. Kolmest naisest kõige malbem oli advokaadibüroo esindaja (Linda Porkanen), kes ei teadnud päris täpselt ise ka millesse ta end seganud on ja ütles seetõttu pidevalt valesid asju. Oli tunda, et advokaadibüroo töötaja tundis end vanaproua läheduses ebamugavalt. Siiski tundub mulle, et see ebakindlus oli pigem Porkaneni hea näitlejameisterlikkus, mitte polnud tegemist näitleja enda ebakindlusega laval.

Teine vaatus oli minu jaoks sama huvitav, kuna siis kehastasid Porkanen, Laurimaa ja Saldre kõik sama tegelast kuid erinevates vanustest. Eriti meeldis mulle see, kuidas Priit Pedajas oli osanud erinevas vanuses naiste puhul tuua välja selle, mida mingis vanuses kõige enam tähtsaks peetakse. Näiteks 26-aastase naise (Linda Porkanen) puhul oli kõige olulisem leida elus armastus ja ta ei suutnud kuidagi mõista, miks vanemas eas on vaja meest petta ning miks peab ühe silmaga mehega abielluma, kui seal pole puhast armastust. Kogu tema jutust ja liigutustest õhkus noorele tütarlapsele omast puhtust ja süütust, kui sa veel ei tea kui kole paik võib maailm olla. 52-aastane naine (Piret Laurimaa) pidas end 26-aastasest versioonist juba tunduvalt targemaks ning elukogenumaks ning olles juba näinud maailma kurjust, oli ta väga kibestunud ning ei osanud enam midagi head oma elus näha. Näiteks ei suutnud ta enda pojale andestada ja ei soovinud oma pojaga enam suhelda. Samal ajal oli kõige vanem versioon naisest (Külliki Saldre) juba leppinud enda eluga ning ei süüdistanud poega selles, et poeg tal enam külas ei käi ja tundis siiski rõõmu sellest, et poeg ema surivoodi äärde tuli. Oli tunda, et proua oli leppinud oma elus tehtud vigadega ning oskas elatud elule positiivselt meelestatuna tagasi vaadata.

Kõigi kolme naise puhul oli näha sellele eale iseloomulikku käitumist. Tulevikust unistav ja kergejalgselt mööda lava ringi heljuv tütarlaps, siis veidi vanem ja elus juba ühtteist tunda saanud, kuid veidi skeptiline keskealine naine ning väärikas vanem daam, kes on valmis oma elule tagasi vaatama ning andestama nii mõndagi. Pole ka midagi imestada, et kõik kolm naisnäitlejat nii hiilgavad rollid tegid, kuna Pedajas on tuntud just selle poolest, et pakub naisnäitlejatele tugevaid rolle. Ühelt poolt oskab Pedajas leida üles need materjalid, kus näitekirjanik on juba suured rollid naistele kirjutanud, kuid lavastajana oskab Pedajas panna näitlejad seda rolli veelgi suuremaks mängima, lastes erinevas eas naistel laval enda parimad küljed välja tuua.

Lisaks kolmele naisele oli laval üks meesnäitleja – Ken Rüütel, kes kehastas sureva naise poega. Poeg tuli ema vaatama, istus vaikides ema voodiserval mõnda aega ning lahkus seejärel. Vaikiv roll on mõnigi kord kaalukam kui suurte sõnadega roll, kuid sel korral jäi Ken Rüütel vaikiva halli kardinalina naiste varju (nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes). Kohati leidsin end mõtlemast, et miks üldse oli vaja poega lavale tuua. Miks ei oleks võinudki poeg jääda tegelaseks, kellest räägitakse, kuid keda publikule ei näidata. Minu meelest poleks lavastus sellest midagi kaotanud, sest Pedajas oli praegu küll ainsa mehe rolli nii väikseks teinud, et teda polnud laval praktiliselt võimalik nähagi. Minu jaoks tegi naistest kõige võimsama rolli siiski Saldre, olles nii ekstsentrilise vanaprouana kui ka hiljem vanaproua ühe minana üheaegselt võimas matroon, kellele teised allusid kuid jäädes samaaegselt õrnaks ja naiselikuks naiseks, kes soovib siiski armastust, millest ta noorest peast juba unistas. Kuna Saldre on vaieldamatult üks minu lemmik naisnäitlejatest Vanemuises, siis olen teda laval päris palju näinud ja minu silmis oli praegune naine võrdväärne Niskamäe vanaperenaisega ja ma loodan, et Saldrel õnnestub ehk veel üks naispeaosa auhind võita teatripäeval. Mulle natukene isegi tundub, et Külliki Saldre on nagu hea vein, mis läheb aastatega paremaks, sest viimasel ajal on tema rollidesse tulnud hoopis teistsugune võimsus sisse.

Minu jaoks mõjusid teise vaatuse naiste pastelsetes toonides kleidid ja naiste ülekaal selliselt, et lavastus mõjus üsna soojalt ja naiselikult, kohati isegi liiga feministlikult. Kleitide juures meeldis mulle eriti see, et mida vanemaks naine muutus, seda pikemaks muutus kleit. Eks omajagu mõjutas üleüldist naiselikkust ka Pille Jänese loodud lavakujundus. Õhulised hallid kardinad, mis lava kolmest seinast ääristasid, koos suure mitmete patjadega mugava voodiga lõid tunde hubasest magamistoast. Magamistoale lisas naiselikkust valge peeglilaud ja voodi kohal nurga all rippuv suur peegel. Õhustik oli ühelt poolt hubane kuid samas piisavalt intiimne, et rääkida isiklikest teemadest. 

Hoolimata naiselikust ja soojust õhkavast hubasest lavakujundusest, polnud teemad, mida lavastus puudutab üldse nn „pehmed“ teemad. Millisele naisele meeldiks rääkida vananemisest ja mõelda sellele kuidas ühel hetkel ollakse vana, väeti ja üksik? Ilmselt mitte kellelegi, sest kõik me sooviksime kiiret ja valutut surma, mitte pikka ja kannatusi täis elu, sest olgem ausad dementsus on kannatusi pakkuv nii dementseks jäävale inimesele kui ka tema lähedastele ja hooldajatele. Pärast kavalehe lugemist tundus mulle, et üksindus ja armastuse puudumine ongi see autobiograafiline osa lavastusest, sest kavalehelt saab lugeda sellest kuidas Albee bioloogiline ema ta juba imikuna hülgas ning kasuema jäi Albee jaoks kaugeks ja külmaks, nagu käesoleva loo naine jäi kaugeks enda pojale ning teatud mõttes distantseeris oma praegust mina ka enda varasematest minadest.

Mulle tundub et lavastuse põhiidee on selles, et isegi siis kui sa oled vana ja väeti ning ei mäleta enam hästi kes sa oled ja kes on sinu ümber, siis armastust ja soojust igatsevad kõik ning meil kõigil on õigus armastusele. Lisaks on meil õigus mälestustele, isegi siis kui mälestused on lünklikud ja me päris täpselt enam ei mäleta kõike või ei suuda meenutada mida me täpselt ei mäleta. Elada on võimalik ka poolikute mälestustega, peamine on olla õnnelik ja olla armastatud.

Mina jäin igatahes teatriõhtuga üsna rahule. See oli alles teine etendus, seega võib arvata, et näitlejad olid veel veidi rabedad ja edaspidised etendused võivad veelgi parema energiaga olla. Ma ütlen seda ainult seepärast, et mulle tundus paaris kohas nagu etendus oleks veidi venima hakanud ja esialgne pinge kadus. Kellele psühholoogia ja inimeste tegutsemismotiivid huvi pakuvad, siis nendele see lavastus kindlasti meeldib. Ilmselt leiavad ka tervishoiutöötajad rohkesti sarnasusi oma igapäevatööga ja muigama panevaid olukordi tuleb hulgim ette. Iseasi on muidugi see, kas tervishoiutöötajad peale tööpäeva tahavad teatrisse tööd vaatama minna. Mina pigem tahan, sest alati on huvitav vaadata kuidas kõrvaltvaatajatele tervishoiu- ja meditsiinimaailm tundub. Siiski hoiatan igaks juhuks, et kuigi naerda saab päris mitmes kohas, siis päris lauskomöödiaga tegemist ei ole ja pigem nõuab lavastus pingsat kaasa mõtlemist, et kõikidest nüanssidest aru saada.

Autor: Edward Albee
Tõlkija: Anne Lange
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Osades:
Külliki Saldre – A
Piret Laurimaa – B
Linda Porkanen – C
Ken Rüütel – Poiss

Kellel lavastuse vastu tõsisem huvi tekkis, siis Vanemuise koduleheküljelt saab lavastuse kohta rohkem infot SIIN.

09/10/2022

Sirli, Siim ja saladused

 26. septembril 2022 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Eks me kõik oleme vahetevahel millestki unistanud. Täiskasvanutena ilmselt unistame veidi ratsionaalsematest asjadest kui lapsena ja ega me täiskasvanutena ei taha väga tunnistada ka, et me millestki unistame. Unistamine on ikka rohkem laste pärusmaa. Lastele on selles osas palju rohkem lubatud ja nemad võivad unistada sellest kuidas nad pilvebaleriinid või superkangelased on. Unistama peab, sest see annab jõudu ja motiveerib meid edasi tegutsema. Räägivad ju mitmedki elustiili gurud ja coach-id samuti, et oma tulevikku tuleb visualiseerida, et soovid täide läheksid. Mis see visualiseerimine muud on kui unistamine.

Just unistamisest ja sellest, et unistades on kõik võimalik, räägibki Rakvere Teatri koguperelavastus „Sirli, Siim ja saladused“, mis põhineb Andrus Kivirähki samanimelisel raamatul. Kuigi tegemist on koguperelavastusega, jäi mulle mulje et pigem on lavastusest hästi palju õppida just lapsevanematel. Näiteks seda, kuidas mitte ära unustada seda millest täiskasvanud lapsena unistasid. Sest see unistus võib kahte põlvkonda ühendada ja aidata vanematel oma lapsi paremini mõista ja kuulata. Näiteks tahtis Siim (Imre Õunapuu) minna isaga (Peeter Rästas) kalale, kuid isal polnud selleks mitte kunagi aega. Nagu hiljem selgus, oli isa lapsena unistanud samuti sellest, et enda isaga kalale minna, kuid tema unistus ei täitunud. Kuigi isa oli lapsena lubanud, et tema viib enda poja tulevikus kalale, ta seda siiski teinud ei olnud, sest keegi polnud teda tema lapsepõlves kalale viinud ja seepärast ei teadnud ta kuidas kalalkäik täpsemalt toimuma peaks. Teadmatus põhjustas temas hirmu ja seetõttu lükkas ta enda pojaga kalale minekut samuti edasi. Kui me ei julge enda unistusi täide viia, siis võibki ühel päeval juhtuda, et mingid tegevused või oskused kaovad jäädavalt, sest täiskasvanud ei julge proovida ja laste unistamisest jääb väheks kui vanemad nende unistusi täita ei aita. Seega julget unistamist ja ärge kartke oma unistusi ellu viia!

Natukene jäi mind häirima ka see, et Sirli (Grete Jürgenson) siunas kogu aeg enda matemaatika õpetajat ja seda kui halb on matemaatikat õppida. Ühelt poolt saan ma sellest aru, sest kellele meeldiks lapsena matemaatikat õppida. Teisalt just seetõttu olekski võinud lavastus julgustada lapsi matemaatikat õppima. Praegu jäi lavastusest kõlama, et matemaatika on nõme ja palju parem on unistada kui matemaatikat õppida. Mina oleksin kuidagi matemaatika õppimise sidunud kojamehe (Elar Vahter) päästmisega vaimuhaiglast.

Mulle on kusagilt meelde jäänud, et lastele meeldimiseks tuleb kohe esimeste sekunditega nende tähelepanu endale püüda. Ma pole küll laps, aga mulle tundus et lavastuse esimesel minutil toimunud perekonna sõnatu edasi-tagasi sagimine oli saalis viibivate laste jaoks veidi igavavõitu. Isegi mina mõtlesin korraks, et huvitav milleks see vajalik on. Õnneks on lastel parem kannatus, kui ma oodanud olin ja kõik püsisid vagusi ning ootasid ära, mis edasi saama hakkab. Siiski tundus mulle, et lastele jäi lavastus veidi igavaks ja nad ei elanud laval toimuvale väga kaasa. Kui üks väike lasteaialaps välja arvata, kes tahtis etenduse lõppedes lavalt butafooriana kasutatavat kaneelisaia kaasa võtta.

Selleks, et postitus liiga negatiivsetes toonides ei tuleks, jagan midagi positiivset ka. Mulle meeldisid väga pallimeres olevad pallid, mis lõpuks lava täitsid. Lavastuses olid pallid mõeldud veemullidena kuna laste fantaasia järgi oli nende kojamees vetevalla prints ja vajas kojamehe ämbris olevat vett, et elus püsida. Eriti tavalistest pallimere pallidest suuremad ja läbipaistvad pallid, mis meenutasid veidi suuri seebimulle. Ma polnud muidugi ainus, kellele pallid ja butafooriana kasutatud kaneelisai ahvatlevatena tundusid. Päris mitu last üritas etenduse lõppedes lavalt lisaks kaneelisaiale just neid värvilisi palle kaasa haarata. Järelikult köitsid need asjad laste tähelepanu veidi rohkem kui laval toimunud tegevus. Vähemalt mulle jäi selline mulje.

Mina otseselt ei kahetse, sest mulle isiklikult lavastus täitsa meeldis. Kui arvestada seda, et tegemist oli lastelavastusega. Samas jäi mulle ikkagi mulje, et lastele oleks midagi sellist rohkem peale läinud, kus neid oleks rohkem kaasatud. Kava järgi pakkudes tundub, et lavastus on pigem eelkooliealistele lastele mõeldud, sest kavas on palju nuputamist ja peegelkirja jms mis pakub pigem väiksematele huvi. Samas lavastus oli üles ehitatud selliselt, et eelkooliealistel oli pigem igav etendust vaadata.

Autor: Andrus Kivirähk
Dramatiseerija: Urmas Lennuk
Lavastaja: Mari Anton
Kunstnik: Mailiis Laur
Helilooja: Markus Robam
Liikumisjuht: Hanna Junti
Videokunstnik: Kerttu Kruusla
Valguskujundaja: Märt Sell
Osades:
Grete Jürgenson – Sirli
Imre Õunapuu – Siim
Elar Vahter – Kojamees
Liisa Aibel – Moonika; Moonika ema (vaimuhaigla õde)
Silja Miks – ema
Peeter Rästas – isa; härra Lammas
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt SIIN.

27/09/2022

Mefisto

 10. september 2022 Eesti Draamateatri etendus Eesti Teatri Festivalil Draama

Foto: Gabriela Urm

Sel korral tahan ma oma postituse kirjutamisega alustada hoopis lavastuse lõpust. Kui laval lauldakse "Õllepruulijat", siis pole võimalust, et see lavastus mulle ei meeldi. Mis teha, kui ma olen selliste lauludega üles kasvanud ja need mul hea peomeeleolu tekitavad. Eriti veel siis kui laulmise ajal ikka laua peale jõutakse nagu kord ja kohus ette näeb. Kuigi ma pole päris kindel, kas „Õllepruulija“ väikeste poiste esituses on ikka kõige õigem lähenemine... 

Nimelt käisin Draama festivali ajal vaatamas Eesti Draamateatri lavastust „Mefisto“, mis nagu kõik selleaastased festivalil osalevad lavastused, räägib palju poliitilistel teemadel. Lisaks poliitikale käsitletakse „Mefistos“ väga palju ka teatrit, sest peamiselt räägib lavastus saksa näitleja Hendrik Höfgeni (Juhan Ulfsak) soovist saada riigi esinäitlejaks ning tema kohanemisest riigis muutuvate poliitiliste oludega, et oma karjäärilisi ambitsioone saavutada, hoolimata sellest kes parajasti võimul on.

Ma päris kindel pole, aga mulle tundub, et see on esimene Kertu Moppeli lavastus, mida ma vaatama olen juhtunud. Tundub, et energiat oli selles küll rohkem sees, kui teistest Draamateatri lavastustes, mida ma vaatama olen juhtunud ja ilmselt toob Kertu Moppel Draamateatri repertuaari veidi elu ja värskust sisse. Või siis ainult mulle tundub nii. Igatahes läks etendus kohe suure muusikaga lahti ja minu jaoks andis see mõnusa energialaengu kohe kätte. Polnud sellist tuima ja igavat soigumist lavastuse alguses nagu paljude lavastuste puhul näha võib. Ma küll ei tea, kas Moppeli lavastajakäekiri ongi selline, et lavastustes on mingi hoopis teistsugune energia, aga mulle igatahes tundus juba algusest peale, et siit tuleb midagi huvitavat.

Mingil hetkel sai seda poliitilisust minu jaoks siiski liiga palju ja ma enam kõike detailselt jälgida ei suutnud ja tabasin end mõttelt, et millal etendus läbi saab. Eelkõige nendel hetkedel, kus Höfgen üritas end Berliinis ministerpresidendile (Gert Raudsep) tõestada ja oli valmis oma senised põhimõtted maha müüma selle nimel, et ta ainult saaks teatrit edasi teha ja olla tunnustatud. Teised igavad stseenid olid minu jaoks need, kus kogu teatri trupp baaris pärast etendust või proovi lobises. Kohati ei saanud ma nendes stseenides kõigest räägitavast aru ja nii kadus tähelepanu. Mulle ikkagi tundub, et Vanemuise suures majas on mingisugused akustikaprobleemid, sest see on ainus teatrimaja, milles ma olen kõige tihedamalt tähele pannud, et osa tekstist lihtsalt kaob ära. Või siis hakkan mina lihtsalt vanaks ja kurdiks jääma.

Kui ma juba arusaamatuks jäänud kohtadest räägin, siis minu jaoks isiklikult olid kõige vähem tervikusse sobivad stseenid video vahendusel filmitud tantsustseenid, kus Höfgen läks Juliettalt (Sandra Ashilevi) tantsutunde võtma. Kohati jäi mulle mulje, et nad olid armukesed, aga lõpuks sain siiski aru, et Julietta andis Höfgenile ainult tantsutunde. Aga milleks need tantsutunnid nii salajased pidid olema? Kas tõesti ainult seepärast, et Julietta oli tumedanahaline ja Teise Maailmasõja aegne Saksamaa polnud valmis tumedanahalisi inimesi ühiskonna osana tunnistama? Igatahes kui ülejäänud lavastus mõjus minu jaoks tervikuna, siis Julietta juurde minekud ja tegelikult ka see miks Julietta koos Höfgeniga lõpuks „Õllepruulija“ ajal laual tantsis, jäid minule arusaamatuks. Ilmselgelt ei oska ma kõiki märke ja vihjeid hoomata, kuna ma pole poliitilise teatri alal mingi suur ekspert ja seetõttu jäävad mitmed nüansid mulle arusaamatuks.

Samas oli päris huvitav kuulata teksti sellest, kuidas Höfgen tahtis teha kunsti ja mitte olla ainult väike tegelane igavas riigiteatris, kus tuleb teha seda, mida kästakse. Eks Ulfsak, kes peaosas oli,  ja Kertu Moppel on mõlemad sellised loojad, kes tahavad teha kunsti, mis inimesi kõnetaksid, mitte teha kusagil riigiteatris lihtsalt mingit igavat asja. Ometigi on praeguseks hetkeks Kertu Moppelist saanud lavastaja igavas riigiteatris, kus ehk ei lubata nii vabalt kunstilist teatrit teha. Mulle tundub, et teatriga tihedalt seotud inimesed suutsid lavastusest kindlasti veel väga palju vihjeid leida aktuaalsetest probleemidest teatrimaastikul, millest lihtne teatrivaataja ei pruugi teadlik olla.

Taavaline teatrivaataja, nagu mina, oskab hinnata head näitlejatööd, lavakujundust, muusikalist kujundust ning üleüldist elamust, mida teatris käimine talle pakub. Kuna „Mefistos“ oli muusikal suur osa ja seda osa aitas täita Rahvusooper Estonia poistekoor „Juhanid“, siis kindlasti oli elamus kindlustatud. Nagu ma ütlesin, siis mulle meeldis eriti lavastuse lõpp. Eriti huvitavaks tegi „Õllepruulija“ laulu kasutamise see, et laulus on sõnad „Ja sina oled Juhan ja mina olen Jaan. Kõik väravapostid ma pikali aan.“, mis justkui viitas ühelt poolt poistekoori enda nimele, aga teisalt vihjas ka peategelast kehastanud Juhan Ulfsakile, kes Höfgeni rolliga teatrimaailmas auhindu korjab. Või vähemalt mina lõin kohe laulusõnu kuuldes enda peas sellise seose. Üleüldse meeldivad mulle saksakeelsed laulud ja „Õllepruulijat“ lauldi ka alguses saksa keeles, mille eest annan mina kohe mõned plusspunktid lavastusele. Sellest ma juba rääkisin, et lavastus algas minu jaoks võimsalt. Nimelt algas lavastus sellega, et laval oli Saksamaa kuulsaim naisnäitleja Dora Martin (Hilje Murel), kes lõpetas oma etteaste võimsa laulunumbriga (jällegi saksa keeles) ja just seda võimsat laulunumbrit me esimese asjana nägimegi. Ja juba siis olin ma müüdud (peamiselt saksa keele ja laulu pärast, kuigi eks kiigel kiikumine ja Dora Martini võimas olemus andsid ka oma panuse).

Midagi rohkemat stseenide mõttes mulle meelde ei jäänudki. Küll aga tasub ära mainida, et juba Juhan Ulfsaki pärast tasub lavastust vaatama minna. See energia, mis temast kiirgub, sellist asja pole lavalaudadel väga sageli näha. Eriti siis, kui Ulfsak üksinda laval on. Ühes stseenis, kus Ulfsaki kehastatud Höfgen on laval üksinda ja vestleb publikuga, oleks justkui kehastatud Draama festivali vestlusringe ja justkui parodeeritud seda, et näitlejatelt küsitakse alati samu tüüpküsimusi, millele näitlejad tegelikkuses enam ammu siiraid vastuseid ei anna, vaid annavad mingeid stampvastuseid. See oli minu meelest jälle ehe näide sellest, kuidas näitlejatel ei lasta lihtsalt näitleja olla, vaid turunduse nimel peavad nad järjest rohkem andma intervjuusid ja ka endast rääkima.

Kuigi see ei ole otseselt lavastusest tingitud, siis kõige rohkem meeldis mulle aga see, et akside vahelt oli näha näitlejate liikumist lava taga. Ma ei tea, kas see oli taotluslik, või juhtus kogemata nii, et mingist hetkest alates oli üks külg nii avatud, et ääres istuv publik nägi kuidas näitlejad lava taga ühest kohast teise liikusid ja kuidas lavamehed või rekvisiitorid vajalikke rekvisiite õigesse kohta liigutasid. Ma olin kindel, et see juhtus kogemata, kuna tegemist polnud Draamateatri kodulavaga, aga nüüd hakkasin mõtlema, et äkki see ikka polnudki nii kogemata ja publikule tahetigi veidi teatrimaailma köögipoolt näidata. Igatahes oli see minu jaoks huvitav ja mingitel hetkedel kus laval toimuv minu jaoks nii köitev polnud, hakkasin ma mõtlema selle elu peale, mis sel ajal lava taga samal ajal toimub. Ja see tekitas minus jälle tahtmise seda teatriimet lähemalt tundma õppida.

Kokkuvõttes võin siiski öelda, et ma nii suures vaimustuses nähtud lavastusest pole, nagu ülejäänud teatriringkond. See näitab ilmselgelt ära, et ma pole mingi väga suur teatriala asjatundja vaid lihtne inimene, kes käib natukene rohkem teatris ja seetõttu ei oska õiget teatrielamust hinnata. Kuigi eks maitseid ole ka erinevaid ja kindlasti olenes palju ka üleüldisest emotsionaalsest seisundist. Pean siiski tõdema, et enamasti etendus igavaks ei läinud ja mõnel hetkel vaatasin laval toimuvat täiesti ennastunustavalt. Samuti polnud mingi probleem 2h järjest saalis istuda ja mõte läks pigem rändama üksikutel kordadel. Aga vot seda suurt vau emotsiooni ma teatrisaalist väljudes siiski ei saanud. Seda on ilmselt aru saada ka sellest postitusest, sest ma kirjutan seda kaks nädalat pärast etenduse nägemist ja ma ei oma enam väga palju mälestusi, mida üldse siin kajastada. Mõnest teisest lavastusest võiksin ka aastaid hiljem kirjutada. Draama festivali raames nähtud lavastustest oli tegemist siiski vaieldamatult kõige huvitavama lavastusega ja tõsistele teatrigurmaanidele julgen soovitada. Eks ma ise olen hetkel veidi roostes selle hea teatri vaatamise osas ja ei oska head teatrit vääriliselt hinnata.

 

Autor: Klaus Mann

Tõlkija: Rita Tasa

Dramatiseerija ja lavastaja: Kertu Moppel

Kunstnik: Arthur Arula

Koreograaf: Jüri Nael

Valguskujundaja: Priidu Adlas

Helikujundaja: Lauri Kaldoja

Videokujundaja: Epp Kubu

Osades: 

Juhan Ulfsak - Hendrik Höfgen

Lauri Kaldoja - Hans Miklas

Hendrik Toompere jr - Otto Ulrichs

Teele Pärn - Barbara

Merle Palmiste - Nicoletta von Niebuhr; Lotte Lindenthal

Inga Salurand - Angelika Siebert

Gert Raudsep - Ministerpresident; Töölisteatri näitleja

Guido Kangur - direktor Kroege

Karmo Nigula - Böck

Hilje Murel - Dora Martin; Töölisteatri näitleja

Markus Luik - Caesar von Muck; Töölisteatri näitleja

Sandra Ashilevi - Julietta

Rahvusooper Estonia poistekoor JUHANID, juhendajad Jaanika Kuusik ja Maret Poll

 

Kellel tekkis huvi lavastuse kohta rohkem teada saada, siis seda saab teha Eesti Draamateatri koduleheküljel SIIN.