06/12/2021

Terror

 1. detsembril 2021 Sadamateatris

Foto: Maris Savik

Mina usun, et kõik asjad meie elus juhtuvad mingi kindla põhjusega just sellel hetkel kui nad juhtuvad. Mu kolleeg rääkis mulle vist juba oktoobris, et ta käis Vanemuises „Terrorit“ vaatamas ja see oli täitsa hea ja ma mõtlesin, et peab ka siis selle lavastuse ära vaatama. Läks kuu edasi ja ma hakkasin novembris tõsisemalt mõtlema, et võiks „Terrorit“ vaatama minna. Kuidagi ei jõudnud. Kirjutasin selle asemel hoopis oma psühholoogia uurimistööd ja lugesin raamatuid. Viimane raamat, mida ma lugesin oli Malin Persson Giolito „Vesiliiv“, mis on psühholoogiline lugu sellest, kuidas üks 18-aastane tüdruk väidetavalt oma klassikaaslased ja poiss-sõbra ning poiss-sõbra isa maha lasi ja tema üle hakatakse kohut mõistma. Raamatus räägibki tüdruk oma tegude tagamaadest ja sellest, millised mõtted teda kohtusaalis süüdistatavana valdavad ning kuidas ta näeb kohtunikku, prokuröri, vandemehi ja enda kaitsjat. Ja raamatu lõpuks siis selgub ka see, kas tüdruk mõistetakse süüdi või mitte.

Ja siis sattusin ma Vanemuisesse „Terrorit“ vaatama. Lavastust, mis räägib kohtuprotsessist. Õigemini ei räägi kohtuprotsessist, vaid publik saab osaleda ehtsas kohtuprotsessis ja hääletada, kas süüdistatav on süüdi või mitte. See lavastus ei oleks saanud minu jaoks enam õigemal ajal tulla. Ma lõpetasin raamatu lugemise kaks päeva varem ja nüüd teatrisse jõudes oli mul tunne nagu ma näeksin ühte tervikut. Paratamatult hakkas raamat mu teatrielamust mõjutama, nii et ma kandsin raamatust loetud mõtteid ka lavastuses olevatele tegelastele üle. Nii sündis minu jaoks hoopis teine dimensioon lavastusele ja ma lõin endale täiesti oma kohtusaali ja tegelased sinna sisse. Kui ma oleks varem või hiljem seda lavastust vaatama sattunud, siis poleks mu muljed ilmselt pooltki sellised olnud nagu nad praegu on. Seega õige ajastus on ülioluline.

Mis seal salata, eks ma natukene olin teatrisse minnes ettevaatlik ka. Nimelt olin ma erineva teatrimaitsega inimestelt lavastuse kohta pigem positiivseid sõnu kuulnud ja see teadmine kippus loomulikult minu ootusi kõrgeks ajama. Lisaks tutvusin ma Vanemuise kodulehel üsna põhjalikult lavastuse infoga ja leidsin sealt ühe veebilingi, millelt sai vaadata üle maailma toimunud sama lavastuse nn „kohtuprotsessi“ tulemusi. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis polnud veel ühtegi kohtuprotsessi toimunud, kus süüdistatav oleks oma teos süüdi mõistetud. Või kui oligi, siis need süüdimõistvad otsused oli vähemuses. Eks see teadmine mõjutas mind päris palju, sest ma mõtlesin terve kohtuprotsessi aja, kas ma hääletan kohtualuse süüdi või mitte. Samas, eks päris kohtus käib see samuti, et sa peadki mõtlema iga ülekuulamise ja iga sõna ajal seda, kas süüdistatav on süüdi või mitte. Seega soovitan kõikidel juba olla valmis selleks, et te peate päriselt lõpus hääletama ja seega tasub hoolega kaasa mõelda kogu protsessi ajal. Vähemalt minu puhul aitas selline kaasa mõtlemine ja etendusega kaasas olemine väga edukalt mänguga kaasa minna ja see teadmine, et sa oled osa etendusest, muudab teatrikogemuse palju huvitavamaks.

Eks lavastus ongi mäng teatrimaailma ja pärisreaalsuse vahel. Ühelt poolt saad sa aru, et tegemist on ainult mänguga, aga samas on see mäng päris tõetruult üles ehitatud. Eks mind veidi ajas kohe alguses muigama, kui kohtu eesistuja (Merle Jääger) teatas, et nad mängivad kohtuprotsessi siin kohtusaalis läbi, aga ta rõhutab, et tegemist pole näitemänguga ja nemad pole näitlejad. Mina igatahes läksin sellesse mängu nii tugevalt sisse, et päris mitmel korral oleksin ma tahtnud käe tõsta ja enda peas tekkinud küsimused süüdistatavatelt või tunnstajatelt ära küsida. Mulle tundus, et ma polnud ainus, kes mänguga kaasa läks, sest sellist vaikuse ja ootusärevuse tunnet pole ma publikus istudes enam ammu tundnud. Enamasti on ikkagi tunda mingit rahutust ja nihelemist ja kommentaare. Kui peale vaheaega kellegi mobiil saalis helises parasjagu sel ajal, kui prokurör (Maria Annus) oma lõppsõna ütles, siis kõlas see mobiiliheli ehtsa pühaduse teotusena ja oli tunda kuidas see mobiilihelin publiku keskendumist häiris. Kusjuures tavaliselt mind need telefonid nii tugevalt ei häiri, seega oli see praegune päris uudne kogemus. Eriti meeldis mulle see, kuidas Annus sellele helinale reageerides oma jutu katki jättis ja ootas üsna häiritud pilguga, kuni telefon vaikib. Ilmselt oleks päris kohtus täpselt samuti olukorrale reageeritud.

Eks üheks põhjuseks, miks ma lavastusele nii kaasa elasin oli lugu ise. Mitte, et mind väga kõnetaksid terroristid, kes lennukeid kaaperdavad. Tegelikult oli terrorist, kes lennuki kaaperdas ainult tõukejõud, mis kogu edasise sündmuste käigu vallandas. Kohut mõistetakse hoopis major Kochi (Reimo Sagor) üle, kes on sõjaväelendur ja kes lasi välja õhk-õhk tüüpi raketi, mille tõttu terroristi poolt kaaperdatud lennuk plahvatas. Just selles major Kochi süüdistataksegi, et ta tappis lennukis viibinud 164 inimest. Aga ka see pole põhiline. Tegelikkuses käsitleb lugu aga hoopis palju sügavamaid ja eksistentsiaalsemaid teemasid. Näiteks kas 164 inimese elu kaalub üle 70 000 inimese elu, sest just nii palju inimesi oli parasjagu jalgpalli vaatamas staadionil, mida terrorist plaanis lennukiga rünnata. Kes ja millal tohib otsustada selle üle, millal on inimesel aeg surra? Kas me oleme nõus päästma võõraste inimeste elu enda lähedaste inimeste elu hinnaga? Kuidas sellele kõigele vaatavad teised inimesed ja mida ütlevad seadused? Mulle tundub, et selle lavastusega saaks hästi inimesi tundma õppida. Eriti seda, kui empaatilised inimesed on ja kuidas nad sellistesse olulistesse küsimustesse suhtuvad.

Mulle tundus, et päris kohtuprotsessist eristaski lavastust liigne rõhumine emotsioonidele ja eksistentsiaalsetele teemadele. Vähemalt mul on ettekujutus, et reaalses elus süvenetakse kohtusaalis rohkem faktidele, mitte ei keskenduta nii palju tunnetele. Samas nagu veebist näha võib, siis emotsioonidele rõhumine aitab ja süüalune on iga kord õigeks mõistetud. Ilmselt seda teab ainult igaüks, miks ta sellise otsuse on teinud, kas tuginedes emotsioonidele või faktidele. Mina näiteks hääletasin faktidele tuginedes ja leidsin, et süüalune on süüdi, sest ta astus konkreetselt oma ülemuse käsust üle. Kuigi inimlikust aspektist oleksin ma tahtnud teda samuti süütuks tunnistada. See on nüüd see koht, kus ma varasematest otsustest mõjutatud olin ja ma tahtsin lihtsalt näha, kas on võimalik süüalust ka süüdi mõista. Iseenesest oleks huvitav seda teist versiooni ka lavastusest näha, kus süüdistatav süüdi mõistetakse.

Tegelikult oli väga huvitav vaadata seda nn hea ja halva omavahelist võitlust. Kui keegi veel etendust vaadates aru ei saanud, et meil on hea ja halb vastamisi ning me üritame välja selgitada, kas süüalune on tegelikult hea või on ta halb, siis tasub kavalehele korraks pilk peale visata. Minu meelest võtab kavaleht kogu lavastuse olemuse suurepäraselt kokku. Helesinise taeva taustal on näha kohevad ja valged pilved, ning valge lennukitiib. See õhulisus ja valge värv annab edasi puhtust ja süütust. Ning keset seda heledat puhtust on musta värviga trükitud sõna „terror“. Minu meelest suuremat kontrasti ei saagi enam olla ja see vist on esimene kord, kus ma olen kavalehte vaadates nii selgelt tajunud, et kavaleht annab edasi lavastuse ideoloogiat. Nimelt seda, et lennukis viibinud 164 inimest olid süütud ja major Koch tappis 164 süütut inimest ja nüüd on major Kochist saanud vaenlane, kelle vastu tuleb võidelda. Ma teoorias muidugi tean, et kavaleht pole suvaliselt kujundatud, vaid sellel on mingi idee, aga nii selget ideed pole ma varem lihtsalt ära tabanud. Või siis oligi asi selles, et ma olin nii õigel ajal õiges kohas, sest ma tajusin iga keharakuga seda, mis minu ümber toimus ja olin kõigele vastuvõtlikum.

Minu meelest mängisid kõik näitlejad suurepäraselt, aga kõige rohkem meeldis mulle siiski Merle Jääger eesistujana. Ma uskusin, et ta ongi eesistuja, mitte näitleja, kuigi eks seda näitleja Merle Jäägerit ikka viskas ka aeg-ajalt sinna sisse. Samas ma usun, et mida rohkem lavastust mängitakse, seda rohkem elab Jääger kohtu eesistujasse sisse ja ühel hetkel võib saalis istuv publik tema ees päris tõsist aukartust tunda. Maria Annus on mulle juba aegade algusest saadik meeldinud, aga minu meelest oli ta prokuröri jaoks veidi liiga leebe. Ma oleksin tema hoiakust natukene rohkem rangust ja süüdistamist tahtnud välja lugeda. Praegu jäi mulle kohati mulje, et prokurör tegelikult ei tahagi, et süüalune süüdi mõistetakse ja ta püüab teda igati mõista. Nii palju kui ma aru olen saanud, siis prokurör tahab alati, et süüalune süüdi mõistetaks ja seda suhtumist oleksin ma Annuse kehastatud prokuröris tahtnud rohkem näha. Praegune prokurör oli justkui moe pärast prokurör ja tegelikkuses oleks ta tahtnud kusagil mujal olla.

Samas meeldis mulle väga süüaluse kaitsja (Margus Jaanovits). Eriti see, kuidas ta rahvaga suhtles ja üritas rahvast enda poolele kallutada ja võib vist väita, et see tal ka õnnestus. Kuna Jaanovits kandideeris kohalikel valmistel ka Tartu linnavolikokku, siis ma paratamatult mõtlesin sellele, et temast oleks päris hea poliitik saanud, sest ta oskab väga hästi rääkida ja panna inimesed ennast kuulama ning enda sõnadesse uskuma. Ja see on ühe poliitiku puhul väga oluline omadus, nagu ka kaitsja ja prokuröri puhul. Just sellest kohtumõistjate mõjutamisest ma tundsingi Annuse kehastatud prokuröri puhul puudust. Teiste hulgas istus kohtusekretärina laua taga ka etenduse juht Liisa Jurtom, kelle ülesanne oli tunnistajaid kohale juhatada ning publikule ehk kohtumõistjatele kohtuprotseduure selgitada. Jurtomi puhul tajusin ma väga selgelt seda, et kuigi ta on kohtusekretär, siis tegelikkuses on kogu saal tema kontrolli all. Eks etenduse juhti töö seisnebki kogu etenduse kontrollimises.

Sellest on mul kahju, et Reimo Sagor süüdistatavana ja Lena Barbara Luhse tunnistajana nii vähe sõna said ja nende peamine ülesanne oli lihtsalt laua taga istuda. Nende põgusate hetkede jooksul, kus nad tunnistajapingis viibisid, oli neid nauditav vaadata ja ma oleks tahtnud et need hetked oleksid pikemalt kestnud. Eriti Lena Barbara Luhse tunnistus. Arusaadavalt oli selles tunnistuses nii maailmavalu ja heldimust kaotatud abikaasa pärast ning põlgust süüdistatava vastu ja need emotsioonid olid väga täpselt välja mängitud. Tunnistajapingis käis ka major Kochi ülemus Christian Lauterbach (Riho Kütsar), kelle jutt oli väga tehniline ja seega kippus minu jaoks veidi monotoonseks jääma. Kütsarit on minu meelest palju huvitavam vaadata osades, kus ta saab rohkem lavaaega ja saab ennast erinevate nurkade alt näidata. Praegune Lauterbach oli sama monotoonne kui tema tehniline jutt. Samas tekkis mul tema ülekuulamise ajal mitmeid küsimusi sündmuste käigu kohta. Näiteks, miks räägiti, et kui lennuk oleks staadionile maandunud ja staadion oleks pealtvaatajatest tühjaks tehtud, et siis poleks keegi surma saanud. Nüüd lasi major Koch lennuki õhku ja selle tõttu hukkusid kõik lennukis viibinud inimesed. Nad oleksid ka siis hukkunud, kui lennuk oleks staadionile põrutanud. Aga see tõsiasi ei paistnud kohtus kedagi väga huvitavat. Eks neid küsimusi oli teisigi, aga see küsimus oli mu peas kõige suurem küsimärk.

Nagu Andres Noormetsa lavastustele omane, siis on ka sel korral lavastuse kujunduse teinud Noormets ise. Helikujunduse osas olen ma veidi kahtleval seisukohal, sest ma ei saanud aru, miks kohtusaalis peaks lennukimüra kuulda olema. Samas, kui kohtumaja on lennukoridori läheduses, siis on see põhjendatud, kuid praegu minu meelest ei andnud see väga midagi juurde. Ehk oli asja mõte see, et tekitada süümepiinu või muuta lennuõnnetus reaalsemaks, kuid minu meelest see ei toiminud ja pigem tekitas minus rohkem küsimust, miks ma siseruumis nii tugevat lennukimüra kuulen. Kuigi jah, see lennukimüra tuli alati kõige olulisemate kohtade peal, kus oli vaja sündmuse olulisust mõjutada. Samas marmori imitatsiooniga tagasein, mõjus minu meelest väga tüüpilise kohtu moodi. Eriti veel koos seinakellaga. Natukene harjumatu oli, et kell näitas õiget aega ja sul oli täiesti vabalt võimalik etenduse ajal vaadata palju kell juba on. Eks kohtuhõngu andsid juurde ka talaarid, mida nii kohtueesistuja, -sekretär, prokurör ja kaitsja kandsid.

Vähemalt minule mõjus Noormetsa poolt loodud atmosfäär ja lavastuse ülesehitus selliselt, et tekkis tunne nagu ma oleksin esimest korda päris kohtusse sattunud. Muidugi eriti tore oli see, et sai päriselt hääletada ja eriti rõhutati seda kui oluline osa on kohtumõistjast publikul. Jah, teatrit ei saaks ilma publikuta eksisteerida, kuid sel korral tajusin ma eriti tugevalt seda, et näitlejad vaatasid lavalt otse publikule silma, mitte ei vaadanud lihtsalt publiku poole. Eks seda kuidas hääletamisprotsess täpselt välja nägi, saate siis teada kui ise teatrisse lähete. Midagi peab üllatuseks ka jääma ja ma ei hakka seda üllatust rikkuma. Mulle tundub, et ma olen niigi juba palju üllatusmomente siin välja rääkinud, mistõttu võib teil olla igavam lavastust vaadata. Meie kohtumõistjatena leidsime 70 poolthäälega ja 38 vastuhäälega, et kohtualune on süütu. Eks muidugi oleks tulemus ausam tundunud, kui hääli oleks publiku ees loetud, aga tuleb teatrit usaldada.

Mina igatahes julgen lavastust soovitada. Kes tahab natukene teistsugust teatrit vaadata ja ise mängurõõmu tunda, siis see on kindlasti midagi teile. Eriti hea on veel, kui saate seltskonnaga minna ja pärast kogu kohtuistungi omavahel läbi arutleda. Kindlasti saate oma tuttavate kohta midagi uut teada, näiteks kuidas nad selliste eetiliste olukordade puhul mõtlevad ja mille alusel oma hinnanguid inimestele ning nende tegudele annavad.

 

Autor: Ferdinand von Schirach
Lavastaja, kunstnik ja helikujundaja: Andres Noormets (Ugala)
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Osades:
Merle Jääger – kohtu eesistuja
Maria Annus – prokurör Nelson
Margus Jaanovits – kaitsja Biegler
Reimo Sagor – süüdistatav Lars Koch
Riho Kütsar – Christian Lauterbach
Lena Barbara Luhse – Franziska Meiser
Liisa Jurtom – kohtusekretär

 

Kellel nüüd lavastuse vastu huvi tekkis, siis järgmised mänguajad ja piletiinfo on leitav Vanemuise koduleheküljelt SIIN.

25/11/2021

Lihtsalt, rõõmuks

 18. novembril 2021 Rakvere Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Teadupärast pidid oktoober ja november kõige pimedamad ja süngemad sügiskuud olema. Seepärast on eriti tore, kui ühe lõbusa kontsertlavastusega õnnestub seda sügismasendust eemale peletada. Kuigi Rakvere Teatri lavastuse „Lihtsalt, rõõmuks“ üks etendus kestab umbes poolteist tundi, on etenduse mõju siiski pikaajalisem.

Tuleb tunnistada, et saali jõudes oli teatriinimene minu sees ikka päris skeptiline. Kui teater on ise žanri määranud kontsertlavastuseks, siis on selge, et päris teatrilavastusega tegemist ei ole. Ehk on asjal veidi haltuurahõngugi juures, sest mingit kunstilist elamust ei saa ju sellise lavastuse juures olla. Oleks ma seda teadnud, kuidas ma eksida võin...

Esmapilgul tundus tõesti, et tegemist on ühe kontserdiga, mis on ehk tavapärasest veidi teatraalsem ja rohkemate rekvisiitidega. Samas, mis siin imestada, kui lauljateks peamiselt näitlejad, kes ongi harjunud veidi teatraalsemalt end väljendama. Kuigi esimesed laulud, mis kõlasid, olid minu jaoks pigem võõrad ja seega ei saanud ma kohe algusest sama hooga minema. Üldiselt mulle tundus, et pigem ongi lavastus mõeldud vanemale põlvkonnale, sest nende jaoks on ilmselt need laulud tuttavamad ja tekitavad rohkem emotsioone.

Veidi on lauluvalik minu jaoks kummaline, sest lavastuse tutvustuses on välja toodud, et näitlejad esitavad neid laule, mis neil tuju rõõmsaks teevad. Aga pigem on laulud pärit isegi nende vanemate (või vanavanemate) nooruspõlvest ja seega on selline laulude valik veidi kummaline. Õnneks on mu noore inimese kesta sees sisemine vanainimene olemas ja nii leidsin ka mina endale päris mitu tuttavat ja kaasa haaravat laulu. Eriti tore oli muidugi vaheajal kavalehelt leida laulude nimekiri ja siis kõvasti ja valesti juba neid laule ette laulda. Aga vahet pole, minu tuju läks ikka rõõmsaks.

Mu ema ütles mulle pärast etenduse lõppu, et talle meeldis esimene pool rohkem, sest see oli rõõmsam ja teises osas oleks võinud ka rohkem rõõmsaid laule olla. Nagu ühele õigele teatriteadlasele kohane, suutsin ma leida sellisele laulude järjestusele tõlgenduse. Aga ma igaks juhuks rõhutan, et see on ainult minu nägemus asjast ja ei pruugi absoluutselt lavastuse tegijate nägemusega kokku sobida. Aga minu tõlgendus siis oli selline, et lugu räägib ikka sellest, mis meile kõigile kõige rohkem rõõmu valmistab, armastusest. Esmalt saavad vanad sõbrad kokku ja siis näevad nad kaunist naist (Silja Miks), kes sõprade vahele tuleb. Sellele järgneb naise tähelepanu võitmine ja armumine. Seejärel on ilus armastusest nõretav periood, kus öeldakse üksteisele kõiksugu ilusaid sõnu ja lõpeb see nagu ikka kõik sellega, et minnakse teineteisest lahku. Olgu lahkumise põhjuseks siis mis iganes. See praegune kirjeldus on väga suur üldistus, kuid annab edasi seda, kuidas laguses on suur rõõm ja tasapisi hakkab see rõõm asenduma halli argipäevaga ning hiljem kurbusega.

Aga üldiselt valitses etenduses siiski rõõm. Isegi, kui laulud olid veidi mõtlikumad või kurvemad, oli näitlejate liikumine või värvilised kostüümid need, mis tuju üleval hoidsid. Kusjuures seda, mitu korda Silja Miks kingi ja kostüüme vahetas, peab ikka päris hoolega jälgima. Eriti jalanõude vahetust. Aga mina sellele väga tähelepanu ei pööranud, sest mind lummas rohkem lavale ehitatud võlumaailm. Võiks isegi öelda, et tegemist oli võlumetsaga. Publiku poolt vaadatuna oli lava vasakul poolel üks pink ja pingi taga suur puu ning paremal poolel erinevad pillid. Võib tunduda üsna igav lavakujundus, aga need värvid, mis valguskujundusega loodi, tekitasid minus küll tõelise muinasjutumaa tunde. Kui sellele muinasjutumaale veel juurde lisada lõbusad liigutused, ainult naerusuised näitlejad ning valdavalt tuju rõõmsaks tegevad laulud, siis ongi üks äärmiselt positiivne õhtu garanteeritud.

Juhtusin enne teatrisse minekut lugema lavastuse tagasisidest, et terve kodutee on samuti need etenduses kuuldud laulud veel peas kõlamas. Esimesi laule kuuldes, ei tahtnud ma seda väga uskuda ja pidasin seda üleliigseks kiituseks, kui pean tunnistama, et see on tõsi. Ma käisin veel mitu päeva hiljemgi ringi ja laulsin omaette Ülle Ulla poolt kuulsaks lauldud laulu „Valgesse uttu“.  Eks kaasahaaravaid laule oli teisigi. Näiteks tooksin siinkohal välja mulle enim meelde jäänud laulud „Vana frakk“, „“Imeilus suvepäev“, „Sulle kõik nüüd ütlen“ ja „Suveöö“. Keda hakkas huvitama, kuidas need laulud näitlejate suus kõlavad, või millised laulud veel näitlejatele südamelähedased on, siis tasub Rakvere Teater üles otsida. Üks igavesti tore õhtu on kindlasti garanteeritud. Nagu ma juba ütlesin, siis kõiki laule saadavad rekvisiidid ja näitlejameisterlik esitus, mis tähendab seda, et päris mitmes kohas saab naerda. Muidugi valguskujundus on ka omaette väärt vaatamisväärsus.

Idee ja teostus: Toomas Suuman, Silja Miks, Margus Grosnõi, Madis Mäeorg, Imre Õunapuu, Vootele Ruusmaa (külalisena) ja Teno Kongi (Külalisena)
Kunstnik: Kristi Leppik                       
Liikumisjuht: Oleg Titov (Ugala)
Valgus: Roomet Villau

Kuna Rakvere teater teeb väga palju väljasõiduetendusi, siis saate nende kodulehelt järgi vaadata, kas ja millal teie läheduses muusika saatel rõõmustada saab.


11/11/2021

Galilei elu

 9. novembril 2021 Sadamateatris


Foto: Maris Savik

Ma ei oska öelda kui paljud nö “tavalised teatrikülastajad”, ehk siis need, kes käivad teatrit nautimas ajaviite eesmärgil ja ei ürita teatrit alati enda jaoks lahti mõtestada, on kuulnud Bertolt Brechtist ja tema võõristusefektist või eepilisest teatrist. Aga just Brecht ja see, mida ma temast teatriajaloo kontekstis tean, viiski mind sel korral Vanemuise teatrisse. Boonuseks oli muidugi ka lavastaja Karl Laumets kelle töödest samuti võrdlemisi palju teatriringkondades räägitakse. Jutt käib muidugi Bertolt Brechti kirjutatud näidendist „Galilei elu“, mille Karl Laumets sel sügisel Vanemuise teatris lavale tõi.

Nagu lavastuse pealkirigi viitab, on teemaks tuntud teadlase Galileo Galilei elu. Mind pole teadus ja ajalugu kunagi nii palju huvitanud, et ma ainult nende teemade pärast teatrisse tahaksin minna. Sel korral olid need ikkagi puhtalt näidendi autori ja lavastaja nimed, mis mind teatrisse meelitasid. Peab tunnistama, et teatrist tulin ma ära üsnagi kahetiste tunnetega. Olgu see postitus siis abiks neile, kes on kahevahel, kas minna Vanemuisesse „Galilei elu“ vaatama või mitte. Abiks saab minu postitus olla muidugi juhul, kui te otsite enne teatrisse minekut lavastuse kohta eelinfot. Mina ei otsi. Enamasti sellepärast, et muidu olen ma eelnevalt juba alateadlikult teiste arvamusest mõjutatud. Kuigi sel korral ma natukene ikkagi teadsin millest lavastuses räägitakse, aga ma olin nii kindel, et Laumets teeb sellest minu jaoks igavast teemast täiega ägeda lavastuse, mida ma ikkagi naudin.

Kui ma jätan selle kõrvale, et süžee mind väga ei huvitanud, kuigi eks mingil määral on teater ka hea ajalooliste teadmiste omandamiseks, pole ajalooline tõde sageli teatris esmatähtis ja ma ei lähe ajalooliste teadmiste saamise eesmärgil teatrisse. Ma kuulsin endast targemate teatrikülastajate aruteludest, et Brecht kirjutas selle näidendi sel ajal, kui natsid Saksamaal võimul olid ja seetõttu on näidendis väga palju viiteid natside tegudele. Minu meelest toimus lavastuse tegevus 16. sajandi teisel ja 17. sajandi esimesel poolel ning seal polnud mingit seost natsidega. Muidugi, kui ma seda vestlust vaheajal kuulnud olin, siis ma paratamatult hakkasin mõtlema, et ehk oli Rooma inkvisitsioon näidendis see, mis pidi edasi andma natside tegusid Saksamaal. Aga ise ma poleks seda küll kuidagi teadnud, kui ma poleks seda vestlust juhuslikult pealt kuulma juhtunud. Minu jaoks ei muutnud see fakt süžeed ka oluliselt huvitavamaks. Kuigi kindlasti mängis sellise sõnumiga lavastus äärmiselt olulist rolli sellel ajastul, kui Brecht näidendi kirjutas ja kui see esimest korda lavale otsustati tuua. Muidugi on ka tänapäevases Eestis palju poliitilisi olukordi, mida saaks lavastuse süžeega kõrvutada, kuid minu peas sel korral selliseid paralleele ei tekkinud.

Ometigi ma ei kahetse teatrisse minekut üldiselt. Ma isegi ei tea, mis fluidum see Sadamateatris õhus heljus, aga esimesed pool tundi olin ma teatrisaalis istudes väga õnnelik. Mulle tundus, et kõik näitlejad mängisid suure energiaga ja olid sel hetkel kogu täiega etenduses kohal. Ja siis hakkas see energia vähehaaval langema ja esimese vaatuse lõpuks hakkas mul tekkima tunne, et äkki ikka kõik polegi nii suurepärane nagu mulle alguses tundus. Teise vaatuse vaatasin juba suuresti selle mõtte saatel, et millal see kõik läbi saab. Mulle tundus, et esimeses vaatuses oli kõik uudne, teises vaatuses tekkis mulje justkui ma oleks seda kõike juba näinud ja kuulnud (kuigi tegelikult ei olnud, aga tunne oli selline). Lisaks tundus, et ka näitlejate leek oli vahepeal täielikult kustunud ja ma ei näinud enam seda vau-efekti, mis mind alguses neid vaadates tabas. Nad soperdasid tekstiga ja kohati jäi mulje justkui poleks tegelased veel näitlejatele omaseks muutunud.

Kõige eredamalt jäi meelde stseen, kus Riho Kütsar ja Marika Barabanštšikova laulsid ja sel ajal teised valgeid pabereid õhku viskasid. Esiteks oli see visuaalselt efektne, sest valgete paberite sadu meenutas ühelt poolt lumesadu, mis minu meelest teeb alati kogu olemise helgemaks ja puhtamaks. Teiseks oli heli laulu ajal päris korralikult võimendatud, aeg-ajalt said ka teised näitlejad mikrofoni midagi laulda, sest Barabanštšikova ja Kütsar liikusid ringiratast ümber laudade, pannes mikrofoni teiste näitlejate suu ette. Selle stseeni ajal tekkis mul teises vaatuses korraks jälle see tunne, mis mind etenduse alguses valdas – et teater on äge ja selles on elavat energiat. Kahjuks kadus see ülevoolav energia koos viimase noodiga. Ühtlasi on see stseen ka ainus, mida ma praeguseks veel etendusest mäletan.

Kahjuks on ainult üks stseen veidi vähe, et selle pärast teatrisse minna. Praegu siin neid ridu kirja pannes, sain ma aru, et mind ilmselt häiriski kogu etenduse juures teatav eepilisus ja võõritusefekt, mis Brechtile omased on ja mida Laumets on võimendanud. Kui loogiliselt mõelda, siis peaks 16. sajandi inimesed hoopis teisiti riides käima. Kohe kindlasti ei kandnud mehed sel ajal pintsakuid ja triiksärke. Aga lavastuses just nii kõik mehed ja ka Marika Barabanštšikova riides on. Nad kannavad triiksärke, viigipükse ja pintsakuid ning vahel ka lipsu. Pigem jätab selline riietus mulje kontoritöötajatest kusagil nullindate alguses. Seda sama aastatuhande vahetuse tunnet tekitab ka minus üks osa lavakujundusest. Nimelt ringi kujuliselt asetatud lauad ja toolid, mis minu meelest sobivad oma minimalistliku välimusega samuti nullindate alguse eraettevõtjate kontoritesse, mitte 16. sajandi teadusmaailma, milles Galiei kahtlemata viibis.

Muidugi leidus ka teadusmaailmale viitavaid elemente. Näiteks laual olev päikesesüsteemi mudel ning lava kohal kõrguv suur pronksjas kera, mis ilmselt oli maakera või gloobuse kujutis. Siiski peab tunnistama, et lavakujundus ja kostüümid ei häirinud mind teatrisaalis istudes. Praegu seda postitust kirjutades ja illustreerimiseks päisefotot otsides, hakkasin ma mõtlema, et süžee tegevusaeg ja lavakujundus on omavahel vastuolus. Täpselt nagu tahaks publikule öelda, et see mida te praegu näete pole päris, vaid mäng. Just selles seisnebki Brechti võõritusefekti idee. Ja tundub, et Laumets on selle siiski koos kunstnik Kristjan Suitsuga kenasti ära tabanud ja edasi andnud. Lihtsalt minu jaoks oli see piisavalt segadusttekitav ja ei muutnud lavastust huvitavamaks. Ehk näitlejate osas läheb ka lavastus ajapikku paremaks ja nad suudavad lõpuni välja mängida selle sama laetud energiaga, mida ma esimese pooltunni jooksul neis nägin ja mis minu nähtud etenduse ajal hakkas vaikselt kuhtuma. Aga kindlasti sobib lavastus vaatamiseks keskmisest suuremale ajaloo- ja teatrihuvilisele. Need, kes tahaksid aastas kord või paar käia teatris oma meelt lahutamas, võiksid siiski endale midagi muud vaatamiseks valida.

 

Autor: Bertolt Brecht
Lavastaja:  Karl Laumets
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Muusikaline kujundaja: Ann Reimann
Osades:
Hannes Kaljujärv – Galileo Galilei
Oskar Seeman – Andrea Sarti
Piret Laurimaa – proua Sarti (Andrea ema, Galilei majapidajanna)
Kaarel Pogga – Ludovico Marsili (rikas noormees)
Karol Kuntsel – härra Priuli (Padova ülikooli kuraator); õpetlane-munk
Marika Barabanštšikova – Sagredo (Galilei sõber); Firenze teadlane; õpetlane-munk; kardinal Barberini; paavst Urbanus VIII; ballaadilaulja naine; valvav munk
Maarja Johanna Mägi – Virginia (Galileo tütar)
Aivar Tommingas – doodž; Firenze teadlane; väga vana kardinal; rauavalaja Vanni
Riho Kütsar – raehärra; Firenze teadlane; paks prelaat; kardinal Bellarmin; ballaadilaulja
Robert Annus – raehärra; filosoof; õpetlane-munk
Priit Strandberg – raehärra; matemaatik; õpetlane-munk; tundmatu munk
Veiko Porkanen – raehärra; Firenze teadlane; suurhertsogi teener; väike munk
Jüri Lumiste – kardinal-inkvisiitor 

Kellel siiski lavastuse vastu huvi tekkis, siis rohkem infot leiab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

31/10/2021

Septembris ja Oktoobris 2021 loetud raamatud


Viimane raamatupostitus ilmus septembris. Nüüd on kahe kuuga saanud blogist jälle natukene teatri kohta lugeda ning on viimane aeg jälle väike kokkuvõte teha loetud raamatutest. Kuidagi juhtus nii, et sel korral sai eriti palju põnevikke loetud. Siiski tundub mulle, et ma olen põnevike osas veidi kriitiline, aga kuna mulle põnevusfilmid meeldivad, siis mulle tundub, et raamatutes võiks ka rohkem põnevust ja just psühholoogilist põnevust olla. Muidugi leiab teatrihuvilisele omaselt lugemisnimekirjast ka mõned teatriga seotud raamatud. Ei puudu ka meditsiiniga seotud raamatud, sest teater on mu hobi ja armastus, meditsiin on mu töö, kuid see kuidas meditsiini kirjanduses ja kultuuris kajastatakse on mu erihuvi.

1. Lucy Foley "Kutsutud külalised" - Tegemist on krimilooga, kus rikkad ja kuulsad hakkavad ühel mahajäetud ja tormisel saarel pulmapidu pidama. Peo käigus hakkavad selguma mitmete külaliste elus aset leidnud ebameeldivad juhtumised. Lõpuks selgub muidugi, et kõik juhtumid on omavahel kuidagi seotud ning neid ühendav inimene tapetakse. Loo teebki huvitavaks just see, et peaaegu kõikidel külalistel on väga erinevaid põhjuseid ohvri tapmiseks, kuid nagu ikka, on tapja see, kellest seda kõige vähem oodata oskaks. Esimesed mitukümmend lehekülge tundusid väga igavad ja ma tõsimeeli kaalusin raamatu pooleli jätmist. Aga kui külalised olid juba saarele jõudnud ja seal hakkas sündmusi toimuma, siis läks ka raamat põnevamaks. Siiski nii põnev ei olnud, et poleks raamatut tahtnud käest panna. Üsna keskpärane ajaviitelugemine minu meelest. Võib-olla krimilugude autorid vaidlevad mulle vastu, kuigi ma usun, et tõsiste krimilugude austajate jaoks jääb raamat veidi lahjaks.

2. Jo Nesbø "Lumememm" - Järjekordne krimilugu, kus lumememmeks nimetatud sarimõrvar tapab Norras noori naisi. Sel korral oli mõrvari tuvastamine minu jaoks lihtne ja oli üsnagi läbinähtav, et kõik need, kellele vihjati kui sarimõrvarile, ei olnud tegelikult sarimõrvarid. Sarnaselt eelmisele loetud raamatule oli mul ka sel korral tahtmine raamat pooleli jätta, sest ma ei saanud aru miks inimesed seda raamatut nii heaks peavad. Ju mul on siis lihtsalt teistsugune maitse lugemise osas. Lõpus läks isegi veidi huvitavaks, aga osad mõrvade tehnilised kirjeldused olid nii keerulised, et ma pidin kümme korda ühte lauset lugema ja siis ka ei suutnud täpselt ette kujutada, kuidas see laip ikkagi ruumis asetses ja mis moodi ta täpselt tapeti. Ja mulle meeldib sellistest asjadest aru saada. Krimilugude austajatele ilmselt hea ajaviitelugemine, kuid minu jaoks suuremat lugemiselamust see raamat siiski ei pakkunud. Kusjuures mulle tuleb meelde, et ma kunagi mitu aastat tagasi vaatasin selle raamatu põhjal tehtud filmi ja peab tunnistama, et film pakkus mu jaoks rohkem põnevust kui raamat.Või oli asi selles, et ma vaatasin filmi öises bussis kottpimedal Tallinn-Tartu maanteel sõites.

3. Stefano Massini "Lehman Brothers" - Kõik teatrihuvilised ilmselt teavad "Lehman Brothers" lavastust, mis Eesti Draamateatris mängukavas on. Nii pidin kohe raamatu ostma, kui seda Varraku kodulehel müügis nägin. Plaan oli enne lavastuse nägemist kindlasti raamat läbi lugeda. Kusjuures alguses tundus, et raamatut on imelik lugeda, kuna see on vabavärsis. Aga sellega harjub kiirelt ära. Ainus, mis raamatu juures häiris, olid hulgalised võõrkeelsed (muuhulgas kreeka ja heebrea keelsed) väljendid. Raamatu lõpus on siiski tõlkija märkused olemas, kuidas neid väljendeid hääldada, samuti ka seletused, et mida need väljendid tähendavad. Nii ma lugesingi kahe järjehoidjaga. Üks järjehoidja oli sisu osas ja teine oli taga kommentaaride osas, et kohe leiakse õige märkuse üles. Muidu mulle lugu meeldis ja raamat läks ruttu edasi. Natukene isegi liiga ruttu. Siiski lavastusega ei anna raamatut võrrelda. Kuna raamatu tekst on üks-ühele lavastuse tekstiga, siis sel korral on lavastus tunduvalt parem kui raamat, sest lavastuses annab muusika, valgus ning näitlejad tekstile nii palju juurde.

4. Rait Avestik "Urmas Kibuspuu. 31 aastat" - Mulle eluooraamatud meeldivad, eriti tuntud inimeste omad. Huvitav on meile meedia, televisiooni, teatri, muusika vms kaudu tuttavate inimeste kohta hoopis midagi teistsugust teada saada. Tavaliselt elulooraamatutest ikka saab päris palju uut infot inimeste kohta. Ja just adekvaatset infot või sellist infot, mida inimene ja tema lähedased lubavad enda kohta avaldada. Kollane meedia avaldab seda teistsugust infot. Mina olen veel see põlvkond, kes Jüri Krjukovit ja Urmas Kibuspuud teab. Ma küll sündisin pärast Kibuspuu surma, kuid ma olen ohtralt näinud telelavastusi, kus ta mänginud on. Seega haarasin tema eluloo lugemiseks. Ja kuigi raamat on postuumselt kirjutatud, siis oli ikkagi huvitav lugeda. Muidugi huvitavam on siis, kui inimene ise on enda mälestustega raamatu kirjutamisele kaasa aidanud. Samas sellist emotsiooni mul lugedes ei tekkinud, et tahaks samal ajastul ise elada ja neid lavastusi näha. Igav ei olnud, aga polnud ka kõige kaasahaaravam elulooraamat. Näiteks Avestiku kirjutatud raamat Aarne Ükskülast meeldis mulle palju rohkem. 

5. Miska Rantanen "Kalsarikänni. Mõnus elu Soome moodi" - Selle raamatu ostsin nende kuulsate Taani hygge elustiilist rääkivate raamatute põhjal. Mõtlesin, et äkki on soomlastelt ka midagi õppida, sest nad on ju ikkagi meie sugulusrahvas. Ütleme nii, et ma oleks võinud poes raamatut enne ostmist sirvida ka. Tegemist on paroodiaraamatuga, milles parodeeritakse justnimelt neid samu kuulsaid Taani elustiili raamatuid. Kuigi raamatut illustreerivad fotod olid sama kenad nagu ilusates sisustusportaalides, ei sobinud jutt aluspesu väel krõpse mugivast ja diivanil õlut või veini joovast soomlasest nende piltidega kokku. Mõnes mõttes oli isegi huvitav lugeda, kuidas soomlased oskavad enda alkoholi tarbimise üle nalja visata ja eks selles osas oligi mul õigus, et eestlased ja soomlased ongi sarnased. Võiks vist öelda, et meil on ka väga palju kalsarikännit harrastavaid inimesi, kes istuvad peale tööpäeva kodus diivanile, võtavad ebamugavad riided seljast, panevad teleka tööle ja hakkavad siis jooma. Ja mis seal salata, eks lugedes tuleb kõigil vähemalt see üks kord meelde, kus ise sai samuti käitutud. Ometigi ma lootsin raamatust natukene rohkem inspireeritud saada, aga seda ei juhtunud. Tuleb taanlaste kombel küünlaid edasi põletada ja nautida pleedi all mõnusasti raamatu lugemist. Ja siis korra kuus võib soomlaste kombel üksinda kodus alkoholi juua ja ohjeldamatult netist erinevaid seriaale vaadata.

6. Claire McGowan "Teine naine" - Selle raamatu lugemisega oli mul täielik deja vu hetk. Hakkasin raamatut lugema ja peale paari esimese lehekülje lugemist olin kindel, et ma olen seda raamatut varem lugenud. Peab ütlema, et ma olin selle avastuse peale üsna pahane, sest ma polnud raamatut raamatukogust laenutanud, vaid olin selle ise ostnud. Soodushinnaga, aga siiski olin raha selle eest välja käinud. Vaatasin kogu oma lugemisajaloo läbi (küll on hea, et ma blogis raamatuid ka kajastan) ja ei leidnud, et ma seda raamatut lugenud oleksin. Lugesin veel mõned lehed edasi ja siis raamat enam nii tuttav ei tundunud. Ju ma siis olin seda raamatut varem kas raamatukogus või -poes sirvinud ja sealt need esimesed lehed tuttavad tundusidki. Esimese poole peal tundus küll, et mida seal nii põnevat on. Ma olin üsna kindel, kes see surnud inimene on, kes lume sulamise käigus kraavist leiti. Minu meelest polnud selleks väga erilist mõttetööd vaja. Samas, mida edasi ma raamatut lugesin, seda keerulisemaks süžeepöörded muutusid ja kõik see, mis ühel hetkel tundus tõde olevat, oli nüüd juba kahtluse alla seatud. Lõpus tuli veel selline püänt, mida ma oodatagi ei osanud. Kuigi keerdkäike oli, ei jätnud raamat minu jaoks piisavalt psühholoogilise põneviku muljet. Ma oleks veel rohkem keerulisi sündmusi tahtnud, mis lugedes närvid pingule tõmbavad. Sellist sisu, et sa ei suuda raamatut käest ära panna, kuigi see mida sa loed, on su närvid juba pingule tõmmanud ja sul on veidi kõhe tunne kui hämaras toas raamatut loed, aga ikka tahaks edasi lugeda ja teada saada mis juhtub. No seda kõike selles raamatus ei ole. On ainult palju petmist ja mõned mõrvad ka. Ajaviiteks sobib siiski hästi, aga väga suurt lugemiselamust põnevike austajatel oodata ei tasu.

7. Janek Oblikas "Rabajooksust alastimaratonini. Miks on täna hea päev jooksmiseks" - See raamat jõudis minuni läbi loosiõnne. Olen viimasel ajal näinud Facebookis reklaami, mis väidab et see raamat läheb sama kiiresti edasi ja on sama põnev nagu krimiromaan, mida ei saa käest ära panna. Jah, ma nõustun sellega, et raamat sai kiiresti läbi loetud. Mul kulus vähem kui 24h. Algab raamat ka krimiloole omaselt ja korraks tekkis mul isegi tunne, et kui tegemist on jooksmisest rääkiva raamatuga, siis miks algab raamat tüüpilisele inglise krimiseriaalile omase sündmuse kirjeldusega. Päris sama põnevalt raamat siiski edasi ei läinud. Raamatus annab Janek Oblikas ülevaate sellest, kuidas temast, ebasportlikust 30ndates mehest sai maratoonar. Ma oleksin natukene konkreetsemaid soovitusi tahtnud lugeda, et kui raamatut loeb täiesti jooksuvõhikust lugeja (khm-khm, nagu mina), et kuidas siis oleks mõistlik jooksmisega alustada. Muidu pigem on raamat väga spetsiifiliselt ikkagi mõeldud nendele, kellele maratonid, sport ja jooksmine huvi pakuvad. Üsna konkreetne jutustus, et mis juhtus ja milliseid tundeid tekitas ja oleks võinud hoopis teisiti teha. Aga seda teisiti tegemist, millest teised saaksid õppida, raamat ei kajastanud. Niisama ajaviiteks ilmselt väga lugemiselamust ei paku. Samas ega tegemist väga halva raamatuga ka polnud. Ehk oleks võinud innustamist rohkem olla. Või siis olen mina nii tuim inimene, et mind ei suutnud raamat jooksma innustada.

8. Aleksandr Solženitsõn "Vähktõvekorpus" - Kui päris ausaks jääda, siis hakkasin raamatut lugema ainult pealkirja pärast. Kõik mingilgi määral meditsiini puudutavad ilukirjandusteosed on alati minu jaoks huvitavad. Raamatut on ka meditsiiniromaanina tutvustatud. Raamatu tegevus toimub laia Nõukogude Liidu ühes nimetus lõunapoolse linna haigla vähktõvekorpuses. Väga palju räägitakse raamatus lisaks vähile ka poliitilistest muudatustest Venemaal ja Siberisse küüditamistest ning sunnitööst. Seega sobib raamat kindlasti nii ajaloo- kui ka meditsiinihuvilistele. Kuigi raamatu sündmused leiavad aset umbes 50ndatel aastatel, siis on palju äratundmist ka tänapäevases kontekstis. Näiteks see, kuidas vähktõvekorpuse patsiendid musta pässikut proovivad leida, et end sellega ravida. Minu meelest on praegusel ajal must pässik väga sage kõneaine. Aga kõige rohkem meeldis mulle raamat selle poolest, et see avas mu silmad selles osas, kui palju meditsiin 60 aastaga arenenud on. Eelkõige suhtumise osas. Raamatus järgisid onkoloogid seda põhimõtet, et patsiendil pole oma tervise kohta vaja midagi teada ja nii ei räägitud inimesele kunagi, kas tal on kasvaja, kui kaugele arenenud see on ja anti inimesele haiglast välja kirjutades mõista, justkui oleks ta tervenenud, kuigi tegelikkuses on tal ainult mõned päevad elada jäänud. Ja siis räägime meie tänapäeval inimkesksest meditsiinist, kus patsiendil on õigus kõike teada ja ise otsuseid teha ning enda ravis kaasa rääkida. Ja see kontrast tegigi raamatu minu jaoks huvitavaks. Kuna raamat räägib ikkagi rohkem patsientide vaatest, siis pani raamat mind väga palju sellele mõtlema, kuidas saaks patsientide elu haiglas veelgi paremaks teha. Kui te ise olete patsiendid ja teile tundub, et praegu on haiglas kõik halvasti, siis lugege seda raamatut ja saate veenduda, et tegelikult on meil praegu ikka üsna hea see olukord haiglates.

9. Karmen Kozma "Hull. Otse ja ausalt" - Ainus põhjus, miks ma seda raamatut lugeda tahtsin oli see, et ma olen oma psühholoogiaõpingute jooksul Karmeniga põgusalt kohtunud. Mõnes loengus oleme isegi kõrvuti istuma juhtunud ja seega oli seda raamatut justkui nagu veidi isiklikum lugeda. Minu jaoks oli kõige huvitavam osa raamatust see, kus Karmen enda psühhoosi kirjeldas. Seal oli nii palju ära tundmist just sellest, mida ma koolis õppinud olen. Aga raamat pole ainult huvitav seetõttu, et tegemist on ühe inimese ausa ülestunnistusega, kuidas ta hulluks läks ja nüüd üritab oma elu korda sättida. Tegemist on äärmiselt inspireeriva looga ühest ääretult tugevast noorest naisest, kellel on suured unistused ja ambitsioonid ning erakordselt suur distsipliin enda unistused ellu viia. Hoolimata teda saatvatest vaimse tervise probleemidest. Esimese poole lugemise ajal ma nutsin. Teist poolt lugesin juba suure imetlusega ning mõtlesin, et tahaks ka ise nii sihikindel olla ja nii palju saavutada. Soovitan kõikidele, kellel on vaimse tervisega probleeme või kes arvavad et neil on raske oma elus kusagile jõuda.

10. Christian Unge "Terake tõtt" - Kevadel lugesin selle raamatu esimest osa ja kohe hakkasin kannatamatult teist osa taga ajama, aga see oli kogu aeg raamatukogudest välja laenutatud. Nüüd siis sain raamatu lõpuks kätte. Esimene mõte oli, et esimesest raamatust ei mäleta ma enam midagi ja nii oli raske sellele raamatule keskenduda. Tegelikkuses oli siiski tegemist eraldi looga, ainult tegelased olid samad. Seega väga hullu ei olnud, et ma esimest raamatut ei mäletanud. Minu jaoks isiklikult jäi selles raamatus põnevusest puudu. Ja erinevate tegelaste silmist edasi antud tegevused hakkasid ka lõpuks häirima, sest tegelasi oli palju ja nad kippusid segamini minema. Siiski põneviku austajatele on ilmselt tegemist mõnusa ajaviitekirjandusega. Paraku meeldis mulle sel korral meditsiiniline kirjeldus ja nüansid rohkem, kui põneviku osa.

11. Annela Laaneots "Minu Setomaa. Külatüdrukust kuningriigi peaks" - Ma olen juba lapsest saadik tundnud tõmmet setode poole. Seega pani mind veidi imestama, et ma veel seda raamatut lugenud ei ole ja nii oligi viimane aeg see viga parandada. Iseenesest oli huvitav lugeda sellest, kuidas setod mõtlevad ja millised inimesed nad on. Mingeid traditsioone ma teadsin, kuid samas oli raamatus ka väga palju huvitavat. Näiteks ma selle peale polnud üldse tulnud, kui oluline on setode jaoks Setomaa valla olemasolu. Igatahes tekitas raamat minus veel suurema huvi setode ja Setomaa vastu. Tahaks kasvõi kohe mõnda nende tähtpäeva vaatama minna. Või mööda kontrolljoone äärt autoga sõita. Olen paaril korral mööda seda teed sõitnud, kuid nüüd teaks veidi rohkem lahtiste silmadega seal sõites ringi vaadata. Kindlasti väga hea lugemine neile, keda huvitavad erinevad kombed ja traditsioonid. Natukekene leiab looduse ja reisikirjeldusi ka, aga peamiselt kajastab raamat siiski ühe väikese rahva eluolu, mõtteid, kombeid ja kultuuri.

12. Ingo Normet "Ujuda selles jões. Teatrikooli aabits" - Sügisel loetakse ikka aabitsat. Ma võtsin sel korral käsile teatrikooli aabitsa. Ingo Normet annab raamatus ülevaate sellest, kuidas lavakasse kandideerimine käib ja millised on põhilised harjutused, mida lavakas esimese semestri jooksul tudengitega tehakse. Ma saan aru, miks seda raamatut soovitatakse enne lavakasse minekut lugeda. See raamat võtab igasuguse soovi lavakasse minekust ära, kui sa loed väga konkreetseid harjutusi, mida koolis tegema tuleb hakata. Vähemalt minusugusel andetul inimesel. Samas teisest küljest aitab raamat enda kooliks paremini ette valmistada. Mina lugesin raamatut siiski lihtsalt huvist, et teada saada kuidas see lavaka elu välja näeb. Kuigi sellest raamatust saab vast ülevaate ainult väga väikese murdosa kohta. Sest raamat ei räägi üldse loengutest, kõne-, laulu-, hääleseade- ja tantsutundidest. Kes selle maailma vastu huvi tunneb, siis kindlasti on tegemist huvitava lugemisega. Ja eks need harjutused annavad ka teadlikule teatrivaatajale veidi õpetussõnu, mida ühe hea näitleja juures tuleks tähele panna. 

Järgmine raamatupostitus peaks plaanide kohaselt ilmuma detsembri lõpus. Ma ei tea, kui palju ma vahepeal raamatuid lugeda jõuan, sest tegelikult tahavad kirjutamist üks psühholoogia uurimistöö ja üks teatriteaduse bakalaureusetöö. Kuna ma siiani olen tubli olnud ja suutnud oma aasta alguses välja mõeldud lubadust pidada, et nädalas loen ühe raamatu, siis ehk seda eesmärki suudan ikka aasta lõpuni täita. Olgem ausad, bakalaureusetöö jaoks on ka vaja mõni raamat läbi lugeda. Kuigi arvestades seda, et aastas on 52 nädalat ja mul praeguseks loetud 71 raamatut, siis mõningate mööndustega võiks ju eesmärgi justkui täidetuks lugeda… Aga eks seda näitab aeg, palju ma järgmise kahe kuuga lugeda jõuan. Ja kas ja kui palju teatrissegi jõuab. Loodetavasti ikka mõni teatripostitus ka ilmub järgneva kahe kuu jooksul.


21/10/2021

Gorbatšov

 18. oktoobril 2021 teatrifestivali "Kuldne Mask Eestis" raames Rahvusooperis Estonia 

Foto: Ira Poljarnaja

Perestroika, glasnost ja NLKP Keskkomitee peasekretär on ilmselt esimesed märksõnad, mis tulevad Eesti inimestele esimesena meelde, kui neile mainida Mihhail Gorbatšovi nime. Mis seal salata, eks mul endalgi seostus esimesena Gorbatšovi nimega poliitika ja ajalootunnid (sest mind veel ei eksisteerinud selles maailmas sellel ajal, kui Gorbatšov võimul oli). Aga kas keegi teab, milline oli Mihhail Gorbatsov inimesena? Mina nüüd tean ja võin julgelt öelda, et pärast seekordset teatrikülastust reageerin ma Mihhail Gorbatšovi nimele hoopis teiste emotsioonidega kui varem.

 Mul oli võimalus aprilli alguses osaleda veebis toimunud veebifestivalil Russian Case, mis on Venemaal toimuva festivali Kuldne Mask üks osa. Kirjutasin oma blogis ka festivalil nähtud lavastustest lühikese kokkuvõtte, mida saab lugeda SIIT. Kuigi ma nägin seal väga palju häid lavastusi, mida tahaks oma silmaga teatrilaval näha, jäi mulle kõige rohkem meelde just Läti lavastaja Alvis Hermanise lavastus “Gorbatšov”. Ja mu soove võeti kuulda, sest „Gorbatšov“ etendus Eestis toimuval Kuldse Maski festivalil ja mul õnnestus seda näha. Seda poleks ma küll osanud oodata, et ma saan lavastust orkestiaugust vaadata, ehk siis kogu tegevus toimus minus vaid mõne meetri kaugusel. Vot see on emotsioon mida ma ei unusta. Ma lihtsalt istusin suu ammuli ja vaatasin näitlejaid, nende miimikat, pisarate tekkimist, iga väikseimat liigutust ja nautisin seda täiega. Kohati oli mul tunne justkui kedagi teist saalis ei eksisteerigi ja näitlejad räägivad ainult minuga. Nagu ma aprillis kirjutatud lühikokkuvõttes mainisin, oli tegemist väga helgetes toonides lavastusega ja just see soojus, siirus ja helgus oli see, mida ma tahtsin ka päris teatris kogeda. Sest veebis on ikkagi hoopis midagi muud lavastust vaadata, kui päris saalis istuda.

Olles lavastust veebis näinud ja laias laastus teades, mis toimub ja olles aru saanud, et sünkroontõlge ikkagi mingil määral segab detailidesse süvenemist, otsustasin, et sel korral vaatan etendust ilma sünkroontõlketa. Kevadest oli justkui meeles, et tegemist oli pigem lihtsama vene keelega, millest ma aru sain. Tegelikkuses see muidugi nii lihtne ei olnud. Eks mõned sõnad jäid ikkagi arusaamatuks. Aga mul polnudki vaja sõnade tähendust taibata, selleks et mõista, mis laval toimub. Nagu juba öeldud, olin ma lavastust varem näinud ja teadsin millega lugu algab ja kuidas edasi kulgeb. Pigem läksingi ma vaatama seda, kuidas see asi päris teatris, päris inimestega välja näeb.

Võib öelda, et nägi välja sama helge kui veebis, kuid emotsioon oli kordades suurem ja ma siiani tunnen, et ma olen mingi erilise soojuse ja siirusega küllastunud. Võib-olla oli mul lihtsam lavastust lapseliku siirusega vaadata, sest sel ajal kui Gorbatšov võimul oli, polnud mind veel olemaski, või olin ma veel liiga väikene. Seega polnud mul isiklikku seost tema poliitilise rolliga ja ma sain lavastust vaadata lihtsalt ühe väga südamliku ja puhta armastuse loona. Tegelikult mõjus etendus ka nendele sarnaselt, kes on otseselt Gorbatšovi võimu ajal elanud ja on kursis ka tema poliitiliste tegudega. Nimelt kuulsin ma vaheajal ringi jalutades väga mitme inimese suust, et nad pidid pisaraid tagasi hoidma, sest ühelt poolt oli lugu nii kurb, kuid samas ka ilus. Ma usun, et lavastuse edu põhinebki sellel, et ühte oma aja suurt poliitilist kangelast näidatakse meile hoopis teisest küljest, et ka temas on olemas inimlikkus, mitte ainult poliitilised otsused, mis võivad vägagi ebameeldivad olla. Kui nüüd positiivselt mõelda, siis ehk just tänu sellele inimlikkusele tegigi Gorbatšov selliseid poliitilisi otsuseid, mis võimaldasid Balti riikidel lõpuks oma iseseisvuse saavutada.

Kui loo sisust rääkida, siis algab lugu lõpust ja räägib meile sellest, kuidas Raissa Gorbatšoval avastati leukeemia ning kuidas ta Saksamaal haiglas suri. Sellise kurbades toonides sissejuhatuse järel hakkab lugu mööda ajatelge liikuma, alustades nii Mihhaili kui Raissa lapsepõlvest ja nende kodust kuni liikudes edasi selleni kuidas nad ülikoolis kohtusid ja kuidas sellest kohtumisest kasvas välja järjest suurem teineteisemõistmine ja armastus, mis kestab edasi ka siis, kui üks neist surnud on. Ehk need, kes minust vanemad on, tundsid lavastuses isegi ära mõned kõned või esinemised, kus nad Gorbatšovi näinud on, kuid nüüd näidati neid poliitilisi sündmusi sellise nurga alt, millest ilmselt keegi neid veel näinud pole. Muidugi ei saa kogu sündmustikku täieliku tõena võtta, sest tegemist on ikkagi dramatiseeringuga, aga mulle meeldis ühes vene telekanalis öeldud mõte, et lavastus on justkui konstruktor, mis paneb kokku erinevad osad ja millest siis meie vaatajatena saame oma terviku luua. Ma kujutan ette, et kõik need inimesed, kes seda lavastust eri saalides näinud on, meenutavad tulevikus Gorbatšovi hoopis teistsuguse inimesena, sest nende maailmapilti on lisatud uusi pusletükikesi, mis aitab Gorbatšovi elu uues valguses näha.

Kui ma aprillis kirjutasin, et ma terve vaatamise aja ainult nutsin arvuti ees, siis sel korral ei hakanud ma kordagi nutma. Eks silmad olid märjad ikka, aga päris nutma ei hakanud. Sest ma ei süvenenud nii palju teksti kui varem. Põhjus miks ma teksti ei süvenenud oli see sama konstruktorit meenutav ülesehitus. Mul oli tunne nagu ma oleks etenduse asemel hoopis proovisaalis või teatrikoolis. Ja see kõik oli nii huvitav, et mul lihtsalt ei olnud aega nutta. Näiteks oli minu jaoks täiesti uus avastus (selles mõttes uus, et ma videosalvestusel seda ei näinud), et laval oli ukse kõrval silt kirjaga „тихо! идет спектакль“, mis tundub alguses üsna tavalise sildina mida võib teatris näha. Aga siis tuleb mulle meelde, et me asume Rahvusooper Estonia saalis ja järelikult on see silt osa lavakujundusest. Ma küll ei pannud tähele, millal see tabloo punaselt põlema hakkas, kuid ma panin tähele, et mingitel hetkedel kustus tabloo ära. Samas näitlejad olid sel hetkel laval ja tegutsesid. See viis mind mõttele, et kas sel hetkel kui tabloo ei põlenud olid näitlejad laval nemad ise ja justkui rollist väljas. Ning tabloo oli ainult vahend selleks, et mängida teatrietenduse tähendusega.

Sest publikule antakse kohe algusest peale väga selge sõnum, et lavale tulevad näitlejad Jevgeni Mironov ja Tšulpan Hamatova, mitte näitlejate ehastatud Mihhail ja Raissa. Näitlejad tulevad lavale justkui igapäevases riietuses, näiteks Mironov kannab dressipluusi ja teksapükse ning Hamatoval on samuti seljas dressipluus ning jalas dressipüksid. Mõlemal on käes tekstiraamatud. Seejärel hakkavad nad otsima ja proovima, milline on just õige intonatsioon ja miimika, et kehastuda Mihhailiks ja Raissaks. Ettevalmistuse juurde kuuluvad muidugi ka hääle- ja venitusharjutused, ning otse loomulikult grimm ja kostüümid. Grimm valmib samuti laval otse publiku silme all. Vahel teevad näitlejad grimmi, siis vaatavad tekstiraamatust teksti, korraks justkui oleks laval juba Raissa ja Mihhail, kuid midagi on justkui ikka puudu ja jätkatakse ettevalmistustega. Terve selle ettevalmistuse aja räägitakse publikule Mihhaili ja Raissa lõpsepõlvest ning sel hetkel, kui näitlejad on täielikult kehastunud Mihhailiks ja Raissaks, on kätte jõudnud see hetk, kus nad ülikoolis kohtuvad. Sellest hetkest läheb käima tõeline teatrietendus. Kuid aastad mööduvad ja vaja on vahetada nii kostüüme kui parukaid ja korrigeerida grimmi. Kogu selle tegevuse jooksul ei lahku näitlejad kordagi lavalt. Küll aga kustub punane tuli tablool, mis annab märku justkui hetkel ei toimukski enam etendust. Kohe, kui näitlejad on uuesti valmis saanud, süttib tuluke ja etendus jätkub sama energiliselt. Või kas etendus üldse katkes vahepeal, sest näitlejad olid ju laval ja tegutsesid seal? See mitmeplaanilisus nagu oleks laval korraga käimas kaks lavastust oligi see mis mulle juba veebis huvi pakkus, kuid mis nüüd avaldus täies hiilguses ja pakkus minu sees pesitsevale teatriteadlasele tõelist naudingut.

Ma kujutan ette, et see lavastus oleks suurepärane õppevahend teatrietenduse analüüsiks. Ja muidugi ka näitlejaõppeks. Eks seepärast oligi nii palju lavaka tudengeid teatrisaalis vaatamas. Lisaks sellele, et analüüsida kas näitleja on laval iseendana või kehastab ta parasjagu rolli, saaks seal analüüsida veel nii mõndagi. Näiteks lavakujundust. Sest kuigi ühest küljest on laval väga palju rekvisiite, siis paljusid neist ei kasutata ning reaalse loo jutustamise seisukohast saadakse pigem hakkama väheste vahenditega. Lava ise on kujundatud selliselt, et tegemist on pigem proovisaali või garderoobiga. Nii on seal lisaks lavale suunduvale uksele ja selle kõrval olevale tabloole, veel lavakujunduse osaks vastasseinas asuv suur aken, millest paistab valgust sisse. Ühelt poolt on kindlasti see sisse paistev valgus ka süüdi selles helges meeleolus. Sest kuigi väljas valitses pime Eesti sügisõhtu, siis saalis viibides oli tunne justkui akna taga paistaks ainult ere päike. Juba mainitud peeglitele, mille ees grimmi tehti, oli laval näha rohkelt erinevaid parukaid, kosmeetikavahendeid ning väga paljusid fotosid Gorbatšovidest eri situatsioonides. Lisaks riidestange erinevate kostüümidega. See kõik lõi siis selle proovisaali meeleolu. Sest oli näha, kuidas näitlejad aeg-ajalt peegli ümber paigutatud fotosid uurisid ja sealt tegelaskuju loomiseks malli võtsid.

Päris etenduses kasutati ühte lauda, tugitooli, kõrgema peaalusega kušetti ning kahte puidust taburetti. Kusjuures kušett oli nii voodi ülikooli ühiselamus kui ka hiljem näiteks loodus, kus Gorbatšovid jalutamas käisid ja pikali heitsid. Samuti võis tugitool olla ühel hetkel Gorbatšovide kodus ja teisel hetkel asuda telestuudios. Tegelikult oli lava tinglik ja tegevuskohtade muutusest andsid märku uus stseen koos tekstiga. Tegevuskohti sai iga inimene endale oma äranägemise järgi ette kujutada. Eks igaüks oskab ise mõelda, milline võis välja näha 16 voodiga ühiselamutuba 50ndatel või ühiskorter või telestuudio kus need esemed parasjagu paiknesid. Mulle tundub, et see tinglikkus ja iga inimese enda fantaasia muutis samuti lavastuse kõigile südamelähedaseks, sest sa said just endale sobiva maailma tegelastele ümber mõelda.

Ühelt poolt on tegemist hästi tingliku lavastusega, kuid teiselt poolt on näitlejad niivõrd head, et nad loovad oma tekstiga suurepäraselt selle keskkonna, et sa saad nendega läbi Gorbatšovide elu igal pool kaasas käia. Kuigi ma nägin laval alguses näitlejaid sellisena nagu nad on, siis kolme tunni möödudes kui etendus lõppes, ei suutnud ma enam meenutada, millised näitlejad alguses välja nägid, sest ma olin näinud nende muundumist ja seega tundus täiesti loogiline, et lavale tulid kummardama hoopis teised inimesed, kui need, kes kolm tundi tagasi lavale saabusid. Midagi oli muutunud nii näitlejates, kui ka minus. Me kõik olime väga emotsionaalse teekonna koos läbi käinud ja see jättis jälje meisse kõigisse.

Kui etendust vaadata nii lähedalt nagu minul see võimalus oli, siis sa näed väga hästi ära, kuidas näitlejad rolli sisse elavad ja kuidas nad oma tegelase emotsioone ise läbi elavad. Ausalt, seda ei ole võimalik kirjeldada. Seda peab lihtsalt ise nägema. Mul läksid endal silmad ainuüksi selle pärast märjaks, et ma nägin, kuidas Raissat kehastanud Hamatova silmad järjest rohkem ja rohkem läikima hakkasid, kuni silmist voolasid välja ehtsad pisarad. Kusjuures ma kuulasin nüüd ühte Vene telekanali intervjuud Tšulpan Hamatovaga, kus ta ütles, et need pisarad ei olnud lavastaja nõue, vaid ta oligi nii rolli sisse elanud, et need pisarad olid täiesti ehtsad ja tulid tema sees valitsevatest emotsioonidest. Kõik emotsioonid olid nii Hamatoval kui Mironovil nii ehtsad, et seal ei olnud näha kübetki võltsi, sest ilmselt on tegemist nii suurte näitlejatega ja nii hea tekstiga, et nad läksid rolli nii sisse, et kõik emotsioonid, mida laval näidati olidki ehedad. Kõige võltsim asi oli ilmselt päris etenduse lõpus kogu Mironovi nägu kattev Gorbatšovi mask, kuid ma usun, et kaugemalt vaadates nägi ka see üsna tõetruu välja.

Et nüüd mitte jätta muljet, et kogu kolme tunni pikkune etendus on ainult üks suur nutuorkester, kus nii publik kui ka ka näitlejad kogu aja nutavad, on igati õiglane välja tuua ka mõned humoorikamad kohad. Nagu ma juba mainisin, siis tegelikult kogu lavakujundus loob pigem helge meeleolu, milles neid pisaraid on kergem taluda. Aga tegelikkuses teeb lavastuse positiivseks just Gorbatšovide äärmiselt positiivne hoiak ja huumorimeel. Näiteks stseen, kus Gorbatšovid on ühes suvilas, mis pole enam kõige värskem ja mille asukoht pole samuti kiite. Raissa ütleb, et ta ei taha selles suvilas olla, sest seal on külm ja seal laua taga on keegi surnud. Mille peale ütleb Mihhail üsna rõõmsalt, et selle laua taga ei surnud keegi ja Raissa hingab kergendatult. Mille peale näitab Mihhail teisele ruumis asuvale lauale ja teatab, et hoopis selle laua taga suri eelmine omanik, misjärel hakkavad mõlemad naerma. Selliseid naeruks muutuvaid pisaraid leiab lavastusest väga palju ja ma usun, et sellist ellusuhtumist võiksime me kõik Gorbatšovidelt õppida.

Kindlasti on lavastus õppimise koht ka selles osas, et ta aitab meil mitmeski mõttes oma hinnanguid teiste inimeste osas ümber kujundada. Näiteks meeldis mulle väga stseen, mill pealkiri oli „Raissa ja fašistid“. Tegemist on Raissa mälestusega II Maailmasõjast, kus nende koduhoovi satub üks saksa sõdur, kes jääb õues mängivat Raissa nooremat õde vaatama. Kuna Raissa õde on ilus heledapäine tüdruk, kardab Raissa kohe, et sõduril on tema õega kurjad plaanid ja jookseb kiiresti õde päästma. Õe juurde jõudes näeb ta, et sõdur lihtsalt vaatab tema õde ja nutab. Ju oli sellel sõduril koju maha jäänud samasugune heledapäine õde või isegi laps. Minu jaoks oli see stseen ehe näide sellest, et tegelikult on kõik inimesed võrdsed ja neis kõigis on inimlikkust. Ka nendes, keda me kõige õudsemateks inimesteks oleme harjunud pidama. Me lihtsalt kipume seda ära unustama ja selles osas oligi Hermanise lavastus, mis näitab ühte maailma mõjuvõimsamat poliitilist juhtfiguuri hoopis inimlikumas valguses, hea meeldetuletus kõigile.

Lavastus esietendus Moskvas 2020 oktoobris, mis tähendab seda, et suuresti on lavastuse prooviperiood jäänud pandeemia ajale. Seda enam on tähelepanuväärne, et veebivahendusel tehtud proovidest (sest riigipiirid olid suletud ja Hermanis ei pääsenud Lätis Venemaale ning ka näitlejad ei saanud mingil perioodil proovisaalis koos käia) on selline suurepärane koostöö sündinud. Nähes seda sünergiat, mis laval näitlejate vahel ning etenduse lõppedes ka näitlejate ja lavastaja vahel toimus, siis ma tegelikult pole üllatunud, et see lavastus nii suure edu on saavutanud ja kõik sellest räägivad. Ma võiks vanduda, et ma nägin aplausi ajal näitlejate silmis rõõmupisaraid. Aga samas võisid need olla ka minu enda kurbusepisarad, läbi mille ma kummardamist vaatasin, sest ma sain aru, et see etendus on nüüd läbi ja ma pean sellest helgust täis maailmast lahkuma ja astuma pimedasse ning sobusesse sügisesse.

See oli ehtne kurbus, mis mind etenduse lõpepdes tabas. Kusjuures sarnast kurbust tundsin ma siis, kui ma 2015. aastal esimest korda „Grace ja Glorie“ etendust käisin vaatamas Rehe küünis. Ainult, et siis oli tegemist Eestis valminud lavastusega ja ma teadsin, et mul on võimalus seda uuesti vaatama minna. Nagu ka 2015. aastal, oleks ma ka sel korral tahtnud näitlejaid kallistada ja neid selle suurepärase emotsioonide karusselli eest tänada. Ma olin veel terve õhtu etenduse meelevallas ja ei suutnud öösel uinuda. Praeguseks on paar päeva möödunud, kuid ma mõtlen ikka ja jälle sellele, kui nauditavad need kolm tundi teatrisaalis olid ja kuidas ma tundsin, et maailm on üks väga soe ja ilus paik. See tunne on praeguses vihkamist täis ühiskonnas lausa hindamatu. Seega olen ma südamest tänulik, et festivali korraldajad mulle seda elamust pakkusid. Vaieldamatult oli tegemist minu teatriaasta tähtsündmusega. Nii teatriteadlasena, kellele meeldib nähtut analüüsida kui ka tavalise teatriarmastajana, kes naudib head näitlejatööd ning huvitavat lugu. Just selliste ilusate hetkede pärast ma teatrit armastangi.

Lisaks sellele, et ma sain ajaloos esimest korda Rahvusooper Estonia orkestriaugus etendust vaadata, oli tegemist ka meeldejääva sündmusega selles osas, et ma tegin esimest korda etenduse lõppedes kummardavatest näitlejatest pilti. Lihtsalt, et seda emotsiooni paremini endale mällu talletada. Enda tehtud foto on ikka ju midagi muud kui teatri kodulehelt alla laetud foto. Siiski siia postituse algusesse panin teatri kodulehelt pärit foto. Postituse lõppu oleks igati sobilik panna enda tehtud foto kummardavatest näitlejatest, kes pildistamise hetkel tegelikult ei kummardanud.

Foto: Triinu Kurvits. Siin siis lubatud foto kummardavatest näitlejatest, kes tegelikult ei kummarda

Dramatiseeringu autor, lavastaja, lavastuskunstnik: Alvis Hermanis
Lavastaja assistent: Leonid Timtsunik
Kostüümikunstnik: Viktoria Sevrjukova
Valguskunstnik: Gleb Filštinski
Grimmikunstnik: Anna Nikulina
Näitlejad:
Jevgeni Mironov - Mihhail
Tšulpan Hamatova - Raisa

Kes vene keelt valdab, siis saab lavastuse kodulehelt vaadata erinevaid videoklippe lavastusest. 

20/10/2021

Iraani konverents

 16. oktoobril 2021 Alexela Kontserdimajas festivali "Kuldne Mask Eestis" raames

Foto: Ira Poljarnaja

Käes on oktoobri keskpaik ja see tähendab muuhulgas seda, et käimas on teatrifestival Kuldne Mask Eestis. Kuigi festival toob Eestisse Venemaa parimad teatrilavastused, siis ei tähenda see absoluutselt seda, et festival on suunatud ainult vene keelt rääkivale elanikkonnale. Tõele au andes peab tõdema, et suurem enamus külastajatest on siiski vene keelt rääkivad inimesed ja siis satub nende vahele mõni inimene, kes vene keelt täielikult ei valda. Nagu näiteks mina. Aga pole hullu, sest festivali etendustel on sünkroontõlge eesti keelde ja nii saavad ka minusugused meie suure naabri teatri parimatest lavastustest osa.

Ma korraks pidasin endaga siseheitlust, et äkki ma olen nii kõva tegija, et sünkroontõlke jaoks kõrvaklappe ei võta ja vaatan etendust vene keeles. Sest noh, ma ju olen koolis vene keelt õppinud ja kui subtiitritega asju olen vaadanud, siis tundub, et subtiitreid väga vaatama ei peagi ja saan nagu kõigest enam-vähem aru. Õnneks soovitati mul siiski klapid võtta ja jumal tänatud, et ma seda tegin, sest tegemist oli vägagi filosoofilisi ja eksistentsiaalseid teemasid käsitleva lavastusega. Ma ei saanud sünkroontõlkegagi kõigest aru, sest tõlk ei suutnud kõiki sõnu eesti keelde ära tõlkida. Nagu lavastuse pealkirjast on aru saada, siis toimub tegevus konverentsil, mis käsitleb Iraani teemasid. Ja kus selline konverents toimuda võiks? Loogiline oleks, et tegevus toimub Venemaal, sest teksti autoriks on tunnustatud Vene näitekirjanik Ivan Võrõpajev, aga tegelikkuses peetakse Iraani konverents maha hoopis Taanis. Olete üllatunud? Mina küll ei ole, sest Taanist räägitakse väga palju kui kõige õnnelikumate inimestega riigist ja õnnelikkuse üks komponente on seal riigis valitsev kõrge sotsiaalne heaolu. Seega on igati loogiline, et just taanlased on need, kes Iraanis toimuva pärast muretsevad ja selle üle arutlemiseks konverentsi korraldavad.

Kogu lavastus on üles ehitatud selliselt, et päris mitmel korral tekibki Alexela Kontserdimaja saalis istudes tunne justkui oleksin ma osaline sellest konverentsist. Laval oli kõnepult ja üheksa tooli ning ekraan. Ühest ekraaninurgast nägi konverentsi korraldajat või moderaatorit (Vladimir Bolšov), teisest nurgast lava taga oma järge ootavaid esinejaid ning kolmas väike ekraan näitas suurelt parasjagu esinevat inimest. Vahel tekkis ekraanile ka keegi konverentsi külastajatest, kellel esinejale küsimus või kommentaar oli tekkinud. Kui esineja oli oma ettekande lõpetanud, jäi ta laval olevatele toolidele istuma, oodates justkui paneeldiskussiooni. Kuigi ma pole ise NO99 „Ühtne Eesti suurkogu“ lavastust näinud (ainult video vahendusel), siis tekkis mul ikkagi saalis viibides tunne, et mingid sarnasused „Iraani konverentsil“ ja „Ühtse Eesti suurkogul“ on. Ilmselt tekitaski seda tunnet suur saal ja lavakujundus, mis meenutas ehtsat konverentsi. Kui NO99 lavastuse puhul oli väga pikalt küsimus, kas tegemist on reaalse poliitilise sündmuse ja uue erakonna loomisega või ainult lavastusega, siis sel korral oli ikka väga selge, et tegemist on lavastusega. Aga samas olid mingid elemendid, mis andsid mõista, et tegemist pole päris sellise lavastusega kus näitlejad mängivad laval ja publik vaatab, vaid väga selgelt oli tunda see kuidas laval toimuv pani saali kaasa mõtlema ja kõval häälel kuuldule reageerima. Lisaks ei mänginud näitlejad, et nad räägivad publikuga vaid kõik nende kõned ja mõtted olidki väga teadlikult publikule suunatud.

Kuigi lavastus esietendus 2019. aasta aprillis, on seda veidi kaasajastatud, sest vähemalt korra käis teksist läbi ka koroonaviiruse kriis. Aga tegelikult tahtsin ma sellest rääkida, kuidas ekraani kasutamine praeguses ühiskonnas mõjub. Näiteks ona videos kasutatud erinevaid efekte, kus pilt justkui hangub ja siis aegluubis liigub. Enne 2019. aasta detsembrit oligi see kunstiline nähtus, kuid pärast koroonat on ekraani hangumisest saanud kunsti asemel igapäevane karm reaalsus. Minu meelest annab see näide edasi seda lavastuse ideed, et kõik oleneb sellest, kuidas me mingitele asjadele läheneme.

Lavastuse tegevus toimub Taanis, peaaegu kõik esinejad konverentsil on taanlased ja käsitletakse Iraani probleeme, kuid mulle tundus, et tegelikult olid väga tugevalt Iraani probleemide hulka ära peidetud Venemaa probleemid. Näiteks et igal inimesel on õigus elule ja sõnavabadusele. Jah, vahel öeldi isegi välja, et Venemaal on sellised ja sellised probleemid, aga mulle tundus, et see oligi vihje, et tegelikult need teised probleemid, millest me siin räägime, ei ole mitte niivõrd Iraani probleemid kuivõrd Venemaa probleemid. Veelgi rohkem tekkis mul see mõte etenduse lõpus, kui viimase esinejana tuli lavale üks Iraani naine, kes rääkis kuidas ta uskus, et ta kaotab täielikult oma vabaduse, kui ta oma armsamale andub. Aga kui ta oli oma armsamale täielikult andunud, mõistis ta, et see ongi tema vabadus. Ehk et me võime küll kehtestada mingid reeglid ja öelda, mis kellegi jaoks vabadus olema peaks, kuid iga inimene peab just selle enda vabaduse ise üles leidma. Ja selleks meile elu ongi antud, et seda tõde üles leida ning ükski riik ja valitsus ei tohiks meile dikteerida, mis on meie vabadus.

Kui nüüd veidi filosoofilisemaks minna, siis meeldis mulle väga etenduses kõlanud mõte, et kui me ei saa ise otsustada millal ja kuhu me sünnime, siis miks me peaksime ise saama otsustada millal ja kus me sureme. Seega, kes siis otsustab mis on meie jaoks vabadus? Kui nüüd märke ja tähendusi otsida lavastusest, siis ma arvan, et vastus sellele küsimusele on, et meie elu üle valitsevad hallid kardinalid. Nimelt olid kõik konverentsil esinejad valdavalt hallides riietes. Kes heledamas, kes tumedamas, kuid hallid toonid domineerisid. Ja minu meelest viitasid need hallid riided vägagi selgelt hallidele kardinalidele, kes on tegelike otsuste taga ja mõjutavad sellega inimeste elu nii Taanis, Iraanis, Venemaal kui ka Eestis. Sama mõtet kandis edasi ka esinejate amet. Esinejate hulgas oli nii vaimulik, professorid kui ka ajakirjanik, kes samuti oma otsuste, väljaütlemiste ning reeglitega mõjutavad vägagi otseselt kõikide inimeste elu ning määravad selle, mis vabadused meil on.

Et nüüd mitte sama hallides toonides lõpetada, oleks aus välja tuua, et kuigi käsitletud teemad olid rasked ja tõsised, näiteks koroonapandeemia või noorte poiste ahistamine vaimulike poolt (kui ainult mõned näited tuua), leidus lavastuses ka helgemaid hetki. Mulle jäi näiteks väga eredalt meelde jõuluvana ja Jumala teaduslik võrdlus. Jõuluvana on teaduslik ja Jumal ei ole, sest jõuluvana on iga inimene päriselt näinud kuid Jumalat ei ole. Tegelikult leidus selliseid väikseid huumorikillukesi lavastuses veel, kuid need kõik ei jäänud mulle meelde. Ja eks aus oleks tunnistada, et hoolimata sünkroontõlkest, jäi mingi osa tekstist minu jaoks ikkagi arusaamatuks. Esmalt selle tõttu, et ma pole üles kasvanud selles kultuuriruumis ja ma pole kõige Venemaal toimuvaga nii hästi kursis, et ma suudaksin kõiki vihjeid ja alltekste taibata. Teiseks on ikkagi originaaltekst palju tähendusrikkam, kui tõlge, kasvõi väikeste keeleliste nüansside tõttu.

Ometigi ma ei kahetse, et ma käisin nii rasket teemat käsitlevat lavastust vaatamas ja seda veel võõras keeles. Esiteks on Eesti näitlejaid meil võimalik peaaegu iga päev vaadata, kas siis teatris, kinos või teleri vahendusel ja seega on huvitav täiesti võõraid nägusid näha. Eriti veel siis, kui need „võõrad näod“ on auhinnatud ja omal maal väga kõrgelt tunnustatud. Kuigi jah, sel korral ma tegelikult ei saanudki aru, et näitlejad mängiksid kuidagi teisiti või teise energiaga, kui näiteks Eestis. Naljatlemisi võiks vist öelda, et nende mäng ei erinenud Eesti teatris nähtavast seepärast, et neil on trupis ka üks Eesti juurtega näitleja. Nimelt on Ilja Isajev sündinud Tallinnas.

Mina igatahes jäin teatriõhtuga rahule. Kui tegemist oleks Eesti teatris mängitava lavastusega, siis julgeksin ka teistele vaatamiseks soovitada. Nüüd vist sellest soovitusest väga palju kasu ei ole. Aga igatahes, kui keegi Moskvasse satub ja tahab teatrisse minna, siis võite julgelt „Iraani konverentsi“ vaatama minna. Seda muidugi juhul, kui te oskate vähegi tõsisemaid teemasid käsitlevat teatrit hinnata.

Autor: Ivan Võrõpajev
Lavastaja: Viktor Rõžakov
Lavakujundus: Nikolai Simonov
Kostüümid: Viktor Rõžakov, Anna Hrustaljova
Valgus: Maksim Birjukov
Heli: Jan Kuzmitšjov
Video: Vladimir Gusev
Kompositsiooni sitaril esitab Andrei Abroskin
Näitlejad:
Vladimir Bolšov
Dmitri Lõsenkov
Ilja Isajev
Aleksei Vertkov
Nelli Uvarova
Marina Drovosekova
Svetlana Ivanova-Sergejeva
Vitali Kištšenko
Igor Vernik
Veniamin Smehhov

Kes vene keelt valdab ja tahab veidi rohkem lavastuse kohta tagasisidet lugeda, siis Rahvaste Teatri kodulehel on võimalik seda teha.