27/09/2022

Mefisto

 10. september 2022 Eesti Draamateatri etendus Eesti Teatri Festivalil Draama

Foto: Gabriela Urm

Sel korral tahan ma oma postituse kirjutamisega alustada hoopis lavastuse lõpust. Kui laval lauldakse "Õllepruulijat", siis pole võimalust, et see lavastus mulle ei meeldi. Mis teha, kui ma olen selliste lauludega üles kasvanud ja need mul hea peomeeleolu tekitavad. Eriti veel siis kui laulmise ajal ikka laua peale jõutakse nagu kord ja kohus ette näeb. Kuigi ma pole päris kindel, kas „Õllepruulija“ väikeste poiste esituses on ikka kõige õigem lähenemine... 

Nimelt käisin Draama festivali ajal vaatamas Eesti Draamateatri lavastust „Mefisto“, mis nagu kõik selleaastased festivalil osalevad lavastused, räägib palju poliitilistel teemadel. Lisaks poliitikale käsitletakse „Mefistos“ väga palju ka teatrit, sest peamiselt räägib lavastus saksa näitleja Hendrik Höfgeni (Juhan Ulfsak) soovist saada riigi esinäitlejaks ning tema kohanemisest riigis muutuvate poliitiliste oludega, et oma karjäärilisi ambitsioone saavutada, hoolimata sellest kes parajasti võimul on.

Ma päris kindel pole, aga mulle tundub, et see on esimene Kertu Moppeli lavastus, mida ma vaatama olen juhtunud. Tundub, et energiat oli selles küll rohkem sees, kui teistest Draamateatri lavastustes, mida ma vaatama olen juhtunud ja ilmselt toob Kertu Moppel Draamateatri repertuaari veidi elu ja värskust sisse. Või siis ainult mulle tundub nii. Igatahes läks etendus kohe suure muusikaga lahti ja minu jaoks andis see mõnusa energialaengu kohe kätte. Polnud sellist tuima ja igavat soigumist lavastuse alguses nagu paljude lavastuste puhul näha võib. Ma küll ei tea, kas Moppeli lavastajakäekiri ongi selline, et lavastustes on mingi hoopis teistsugune energia, aga mulle igatahes tundus juba algusest peale, et siit tuleb midagi huvitavat.

Mingil hetkel sai seda poliitilisust minu jaoks siiski liiga palju ja ma enam kõike detailselt jälgida ei suutnud ja tabasin end mõttelt, et millal etendus läbi saab. Eelkõige nendel hetkedel, kus Höfgen üritas end Berliinis ministerpresidendile (Gert Raudsep) tõestada ja oli valmis oma senised põhimõtted maha müüma selle nimel, et ta ainult saaks teatrit edasi teha ja olla tunnustatud. Teised igavad stseenid olid minu jaoks need, kus kogu teatri trupp baaris pärast etendust või proovi lobises. Kohati ei saanud ma nendes stseenides kõigest räägitavast aru ja nii kadus tähelepanu. Mulle ikkagi tundub, et Vanemuise suures majas on mingisugused akustikaprobleemid, sest see on ainus teatrimaja, milles ma olen kõige tihedamalt tähele pannud, et osa tekstist lihtsalt kaob ära. Või siis hakkan mina lihtsalt vanaks ja kurdiks jääma.

Kui ma juba arusaamatuks jäänud kohtadest räägin, siis minu jaoks isiklikult olid kõige vähem tervikusse sobivad stseenid video vahendusel filmitud tantsustseenid, kus Höfgen läks Juliettalt (Sandra Ashilevi) tantsutunde võtma. Kohati jäi mulle mulje, et nad olid armukesed, aga lõpuks sain siiski aru, et Julietta andis Höfgenile ainult tantsutunde. Aga milleks need tantsutunnid nii salajased pidid olema? Kas tõesti ainult seepärast, et Julietta oli tumedanahaline ja Teise Maailmasõja aegne Saksamaa polnud valmis tumedanahalisi inimesi ühiskonna osana tunnistama? Igatahes kui ülejäänud lavastus mõjus minu jaoks tervikuna, siis Julietta juurde minekud ja tegelikult ka see miks Julietta koos Höfgeniga lõpuks „Õllepruulija“ ajal laual tantsis, jäid minule arusaamatuks. Ilmselgelt ei oska ma kõiki märke ja vihjeid hoomata, kuna ma pole poliitilise teatri alal mingi suur ekspert ja seetõttu jäävad mitmed nüansid mulle arusaamatuks.

Samas oli päris huvitav kuulata teksti sellest, kuidas Höfgen tahtis teha kunsti ja mitte olla ainult väike tegelane igavas riigiteatris, kus tuleb teha seda, mida kästakse. Eks Ulfsak, kes peaosas oli,  ja Kertu Moppel on mõlemad sellised loojad, kes tahavad teha kunsti, mis inimesi kõnetaksid, mitte teha kusagil riigiteatris lihtsalt mingit igavat asja. Ometigi on praeguseks hetkeks Kertu Moppelist saanud lavastaja igavas riigiteatris, kus ehk ei lubata nii vabalt kunstilist teatrit teha. Mulle tundub, et teatriga tihedalt seotud inimesed suutsid lavastusest kindlasti veel väga palju vihjeid leida aktuaalsetest probleemidest teatrimaastikul, millest lihtne teatrivaataja ei pruugi teadlik olla.

Taavaline teatrivaataja, nagu mina, oskab hinnata head näitlejatööd, lavakujundust, muusikalist kujundust ning üleüldist elamust, mida teatris käimine talle pakub. Kuna „Mefistos“ oli muusikal suur osa ja seda osa aitas täita Rahvusooper Estonia poistekoor „Juhanid“, siis kindlasti oli elamus kindlustatud. Nagu ma ütlesin, siis mulle meeldis eriti lavastuse lõpp. Eriti huvitavaks tegi „Õllepruulija“ laulu kasutamise see, et laulus on sõnad „Ja sina oled Juhan ja mina olen Jaan. Kõik väravapostid ma pikali aan.“, mis justkui viitas ühelt poolt poistekoori enda nimele, aga teisalt vihjas ka peategelast kehastanud Juhan Ulfsakile, kes Höfgeni rolliga teatrimaailmas auhindu korjab. Või vähemalt mina lõin kohe laulusõnu kuuldes enda peas sellise seose. Üleüldse meeldivad mulle saksakeelsed laulud ja „Õllepruulijat“ lauldi ka alguses saksa keeles, mille eest annan mina kohe mõned plusspunktid lavastusele. Sellest ma juba rääkisin, et lavastus algas minu jaoks võimsalt. Nimelt algas lavastus sellega, et laval oli Saksamaa kuulsaim naisnäitleja Dora Martin (Hilje Murel), kes lõpetas oma etteaste võimsa laulunumbriga (jällegi saksa keeles) ja just seda võimsat laulunumbrit me esimese asjana nägimegi. Ja juba siis olin ma müüdud (peamiselt saksa keele ja laulu pärast, kuigi eks kiigel kiikumine ja Dora Martini võimas olemus andsid ka oma panuse).

Midagi rohkemat stseenide mõttes mulle meelde ei jäänudki. Küll aga tasub ära mainida, et juba Juhan Ulfsaki pärast tasub lavastust vaatama minna. See energia, mis temast kiirgub, sellist asja pole lavalaudadel väga sageli näha. Eriti siis, kui Ulfsak üksinda laval on. Ühes stseenis, kus Ulfsaki kehastatud Höfgen on laval üksinda ja vestleb publikuga, oleks justkui kehastatud Draama festivali vestlusringe ja justkui parodeeritud seda, et näitlejatelt küsitakse alati samu tüüpküsimusi, millele näitlejad tegelikkuses enam ammu siiraid vastuseid ei anna, vaid annavad mingeid stampvastuseid. See oli minu meelest jälle ehe näide sellest, kuidas näitlejatel ei lasta lihtsalt näitleja olla, vaid turunduse nimel peavad nad järjest rohkem andma intervjuusid ja ka endast rääkima.

Kuigi see ei ole otseselt lavastusest tingitud, siis kõige rohkem meeldis mulle aga see, et akside vahelt oli näha näitlejate liikumist lava taga. Ma ei tea, kas see oli taotluslik, või juhtus kogemata nii, et mingist hetkest alates oli üks külg nii avatud, et ääres istuv publik nägi kuidas näitlejad lava taga ühest kohast teise liikusid ja kuidas lavamehed või rekvisiitorid vajalikke rekvisiite õigesse kohta liigutasid. Ma olin kindel, et see juhtus kogemata, kuna tegemist polnud Draamateatri kodulavaga, aga nüüd hakkasin mõtlema, et äkki see ikka polnudki nii kogemata ja publikule tahetigi veidi teatrimaailma köögipoolt näidata. Igatahes oli see minu jaoks huvitav ja mingitel hetkedel kus laval toimuv minu jaoks nii köitev polnud, hakkasin ma mõtlema selle elu peale, mis sel ajal lava taga samal ajal toimub. Ja see tekitas minus jälle tahtmise seda teatriimet lähemalt tundma õppida.

Kokkuvõttes võin siiski öelda, et ma nii suures vaimustuses nähtud lavastusest pole, nagu ülejäänud teatriringkond. See näitab ilmselgelt ära, et ma pole mingi väga suur teatriala asjatundja vaid lihtne inimene, kes käib natukene rohkem teatris ja seetõttu ei oska õiget teatrielamust hinnata. Kuigi eks maitseid ole ka erinevaid ja kindlasti olenes palju ka üleüldisest emotsionaalsest seisundist. Pean siiski tõdema, et enamasti etendus igavaks ei läinud ja mõnel hetkel vaatasin laval toimuvat täiesti ennastunustavalt. Samuti polnud mingi probleem 2h järjest saalis istuda ja mõte läks pigem rändama üksikutel kordadel. Aga vot seda suurt vau emotsiooni ma teatrisaalist väljudes siiski ei saanud. Seda on ilmselt aru saada ka sellest postitusest, sest ma kirjutan seda kaks nädalat pärast etenduse nägemist ja ma ei oma enam väga palju mälestusi, mida üldse siin kajastada. Mõnest teisest lavastusest võiksin ka aastaid hiljem kirjutada. Draama festivali raames nähtud lavastustest oli tegemist siiski vaieldamatult kõige huvitavama lavastusega ja tõsistele teatrigurmaanidele julgen soovitada. Eks ma ise olen hetkel veidi roostes selle hea teatri vaatamise osas ja ei oska head teatrit vääriliselt hinnata.

 

Autor: Klaus Mann

Tõlkija: Rita Tasa

Dramatiseerija ja lavastaja: Kertu Moppel

Kunstnik: Arthur Arula

Koreograaf: Jüri Nael

Valguskujundaja: Priidu Adlas

Helikujundaja: Lauri Kaldoja

Videokujundaja: Epp Kubu

Osades: 

Juhan Ulfsak - Hendrik Höfgen

Lauri Kaldoja - Hans Miklas

Hendrik Toompere jr - Otto Ulrichs

Teele Pärn - Barbara

Merle Palmiste - Nicoletta von Niebuhr; Lotte Lindenthal

Inga Salurand - Angelika Siebert

Gert Raudsep - Ministerpresident; Töölisteatri näitleja

Guido Kangur - direktor Kroege

Karmo Nigula - Böck

Hilje Murel - Dora Martin; Töölisteatri näitleja

Markus Luik - Caesar von Muck; Töölisteatri näitleja

Sandra Ashilevi - Julietta

Rahvusooper Estonia poistekoor JUHANID, juhendajad Jaanika Kuusik ja Maret Poll

 

Kellel tekkis huvi lavastuse kohta rohkem teada saada, siis seda saab teha Eesti Draamateatri koduleheküljel SIIN.

18/09/2022

Iraani konverents

 9. septembril 2022 Theatrumi etendus Eesti Teatri Festivalil Draama

Foto: Ülar Mändmets

Peaaegu aasta tagasi oli mul võimalik teatrifestivali Kuldne Mask Eestis raames näha Rahvaste Teatri esituses Ivan Võrõpajevi kirjutatud „Iraani konverentsi“ (lav. Viktor Rõžakov). Oma tookordse posituse lõpetasin sõnadega: „Mina igatahes jäin teatriõhtuga rahule. Kui tegemist oleks Eesti teatris mängitava lavastusega, siis julgeksin ka teistele vaatamiseks soovitada.“ Kes tahab seda eelmainitud postitust pikemalt lugeda, siis postitus asub SIIN. Juhtus nii, et läksid mööda mõned kuud ja minu soov läks täide, sest Lembit Peterson tõi Theatrumis 2022. aasta veebruaris välja enda nägemuse „Iraani konverentsist“. Otse loomulikult pidin ma seda lavastust nägema, sest Rahvaste Teatri lavastuse puhul oli minu jaoks kõige häirivam see, et etendus oli vene keeles ja sünkroontõlkega ning seetõttu läks suur osa filosoofilisest tekstist minu jaoks kaduma. Kui nüüd on võimalik lavastust oma emakeeles vaadata, siis ei saa seda võimalust kasutamata jätta.

Kui ma esimese hooga Eesti Rahva Muuseumi Hurda saali sisse astusin, siis tabas mind hetkeks tunne, et lavakujundus on üsna üks-ühele varasemalt nähtud Rõžakovi lavastuse kujundusega. Ma ei tea, kas Lembit ja Marius Peterson käisid Kuldse Maski ajal kõnealust etendust vaatamas ja said sealt enda lavastuse jaoks inspiratsiooni, või siis ongi lavastuse tekst ja kontekst need, mis sellise sarnase lavakujunduse tagavad. Eks need konverentsid näevad igal pool peaaegu samasugused välja ja nii polegi imestada, et konverentsi ka erinevates lavastustes sarnaselt kujutatakse. Nagu ma ütlesin, siis sarnasuse tunne tabas mind ainult hetkeks. Üsna pea sain ikkagi aru, et ainus sarnasus on see, et seinale on suurelt kuvatud „Iranian conference“ ja laval asuvad esinejate jaoks kõnepult ning toolid. Peenemad nüansid olid kahes lavastuses ikka täiesti erinevad.

Kahe lavastuse üks sarnasus oli veel see tunne, mis saalis istudes tekkis. Tunne justkui ma polekski teatrisaalis, vaid olengi suures saalis üks paljude koverentsikülastajate seast. Peab tunnistama, et Theatrumi lavastus suutis seda konverentsi tunnet päris korralikult süvendada. Nimelt tulid kõik näitlejad korraga saali siis kui konverents nö „algas“, kusjuures osad näitlejad sisenesid sellest samast uksest, millest olid saabunud teatrikülastajad ning kui näitlejaid mitte tunda, siis on isegi raske aru saada, kas need on hilinenud külastajad või näitlejad, kes parajasti uksest sisenesid. Saali sisenenud  konverentsil esinejad vaatasid sarnaselt külastajatega otsiva pilguga saalis ringi, liikusid lavale ja seejärel ajasid omavahel juttu ning sättisid end oma kohtadele istuma täpselt nii nagu reaalsetel konverentsidel tehakse. Lisaks olid kõikidel kaelas araabiakeelse tekstiga kaelakaardid ja kaasas mustad riidest kotid, mida konverentsidel osalejatele ikka jagatakse.

Kui konverentsi eestvedaja Philip Rasmussen (Marius Peterson) konverentsi avatuks kuulutas ja publikusse vaadates ütles, et tal on väga hea meel, et ka peaminister on konverentsiga ühinenud, pöörasid nii mitmedki teatrikülastajad oma päid selles suunas, kuhu Rasmussen vaatas, lootes seal peaministrit näha. Peale lühikest pausi selgus, et saalis ei viibinud mitte Eesti peaminister Kaja Kallas nagu ilmselt paljud teatrikülastajad arvasid, vaid kujuteldav Taani peaminister. Paaril korral esitati saalist ka esinejatele küsimusi, mis omakorda süvendas seda tunnet, et ma olengi päris konverentsil. Kahjuks muidugi polnud näitlejaid publiku sekka ära peidetud, vaid küsimused kõlasid lindilt, lihtsalt kõlarid olid paigutatud selliselt nagu hääl tuleks kusagilt kõrgemalt publiku selja tagant.

Peale konverentsi avamist oligi aeg hakata ettekandeid kuulama. Kui mul oli venekeelse lavastuse ajal probleem, et ma ei saanud kõigest aru ja ma süüdistasin oma puudulikku keeleoskust ning sünkroontõlget, siis ega eesti keeles asi kuigi palju parem polnud. Minu jaoks jäid peaaegu kõik ettekanded liiga igavaks ja ühetooniliseks. Ma avastasin end üsna kiirelt hoopis teistele asjadele mõtlemas, sest ma lihtsalt ei suutnud seda filosofeerimist jälgida. Mulle tundus, et venelased esitasid neid igavaid konverentsiettekandeid kõlavamalt ja mitmeplaanilisemalt, pannes enda juttu veidi rohkem emotsioone. Kusjuures ma vaheajal kuulsin paari inimest arutamas, et nad teiseks vaatuseks tagasi ei lähe, kuna nad said aru mis põhimõttel lavastus üles on ehitatud ja vaevalt seal teises osas midagi raputavalt teistsugust on. Teatud määral ma pean nendega nõustuma. Kuigi ma teadsin laias laastus ette, kes omavahel tülli lähevad ja natukene uut energiat pakuvad. Siiski peab tõdema, et Theatrumi lavastuses ei tulnud konfliktid erinevate esinejate maailmavaadete vahel ka nii teravalt välja nagu ma lootsin. Aga mingile osale publikust paistis selline energia ka sobivat, sest mõned inimesed naersid päris mitmel korral üle saali. Ma vist suutsin paaril korral ainult muiata, sest polnud need omavahelised tülid nii huvitavad, et oleks naerma ajanud. Telerist Eesti poliitikuid ja nendevahelist kraaklemist vaadates näeb ka teinekord rohkem emotsioone ja saab rohkem naerda. Mitte, et lavastuses poleks üldse emotsioone olnud, emotsioonid olid, aga minu jaoks olid need natukene liiga vaoshoitud ja üheplaanilised.

Kui Rõžakovi lavastus rääkis koroonakriisist, siis Theatrumi lavastuses anti lavakujunduse ja kostüümidega vihjeid valitsevale pandeemiale. Kõik esinejad olid teineteisest klaasseintega eraldatud. Näiteks kandis üks esineja kaelaskantavat õhupuhastit (midagi sarnast) ning teine oli maski enda käsivarrele kinnitanud. Mõned märkused Venemaa kohta küll tehti, kui jällegi tundus mulle, et Rõžakovi lavastuses räägiti Venemaast veidi rohkem. Ilmselt Rõžakov julges enda kodumaa suhtes veidi kriitilisem olla ja teab sealseid probleeme veidi paremini. Eks poliitilisi vihjeid leidus lavastuses siiski hulgaliselt, kui ainult süvenenult teksti kuulata. Näiteks võiks praeguses olukorras kogu lavastuse pealkirjaks panna Ukraina konverents ja sisuliselt kõik need teemad, mida lavastuses käsitletakse Iraani teemadena sobituksid väga hästi ka Ukraina teemadeks.

Sel aastal oligi Draama festivali läbivaks teemaks praegune ühiskond ja seetõttu ehk võib jääda mulje, et teater ainult süngetest ja negatiivsetest asjadest räägibki. Tegelikkuses see päris nii siiski pole. Kes minust veidi rohkem süveneda suudab, siis kindlasti samastub ta nii mõnegi konverentsil kõnelenu jutuga. Kohati jäi ettekandeid kuulates mulje, et kõigil on õigus ja vastavalt sellele, kuidas esinejad vahetusid, muutus ka publiku maailmavaade ja ühel hetkel võisidki avastada, et sa nõustud praegu täpselt selle mõttega, mille vastu sa veel kümme minutit tagasi argumente otsisid.

Kes otsib veidi intellektuaalsemat väljakutset pakkuvat lavastust, siis nendele ma kindlasti soovitan. Minu ootused kahjuks olid eelnevalt nähtud Rahvaste Teatri lavastuse tõttu väga kõrgele tõstetud ja mina olin lavastuses veidi pettunud. Iseenesest lavakujundus ja lavastuse ülesehitus mulle meeldisid, aga mulle tundus, et näitlejad jäid oma tegelaskujudes natukene üheplaaniliseks ja vaoshoituks. Seetõttu ei oska ma ka kedagi eraldi välja tuua, kes eriliselt meelde oleks jäänud. Tundub, et vene teatri liigne dramaatilisus ja üliemotsionaalsus on mu ära rikkunud. Ilmselt, kui ma poleks seda lavastust varem näinud, oleksid mu emotsioonid hoopis teistsugused. Sellest hoolimata usun ma, et kõigil neil, kelle jaoks komöödiad on ajaraiskamine ja need ei paku mingisugust intellektuaalset väljakutset, tasuks sammud Theatrumi poole seada ja ühest „Iraani konverentsist“ osa võtta.

Autor: Ivan Võrõpajev
Tõlkija: Tiit Alte
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik ja helikujundaja: Marius Peterson
Valguskunstnik: Helvin Kaljula
Osades:
Marius Peterson – Philip Rasmussen
Ott Aardam – Daniel Christensen
Helvin Kaljula – Oliver Larsen
Kristjan Üksküla – Magnus Thomsen
Laura Peterson – Astrid Petersen
Anneli Tuulik – Emma Schmidt-Poulsen
Tarmo Song – Gustav Jensen
Andri Luup – Isa Augustin
Lempit Peterson – Pascual Andersen
Maria Peterson – Širin Širazi
Mare Peterson – Mathilde Hansen
Tiit Alte – Patrick Nielsen
Eva Eensaar – Katerine Johansen

 

Kellel lavastuse kohta huvi tekkis, siis rohkem infot saab Theatrumi koduleheküljelt.

17/09/2022

Jõehobu

 8. septembril 2022 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses Circus SaboK külalisetendus

Foto: Circus SaboK Facebook


Mis teil esimesena pähe tuleb, kui keegi mainib tsirkust? Minu esimene mõte on trikke tegevad loomad ja seejärel meenuvad mulle akrobaadid. Kuna loomade kasutamine tsirkuses on tänapäeval keelatud, siis jäävad järele ainult akrobaadid. Eks me kõik oleme mingisuguseid akrobaaditrikke näinud ja need on päris ägedad. Juba selle pärast tasub tsirkusesse minna. Tavaliselt on tsirkuses muidugi ka klounid ja saab palju nalja. Eriti äge on siis, kui palju nalja saab nende samade akrobaaditrikkide ajal, nagu seda juhtub sageli Eesti esiklounidel Piibul ja Tuudul. Aga tsirkust saab teha ka ilma naljata. Kaasaegne tsirkus koosneb paljuski tuttavatest tsirkuseelementidest, millele on lisatud veidi kaasaegset tantsu ja kostüümid, mis ei meenuta kuskilt otsast klassikalist tsirkuse kostüümi. Just sellise kaasaegse tsirkusekavaga tuli Põlvasse esinema Eesti-Soome tsirkuseduo Tsirkus SaboK.

Mulle tundus, et sel korral polnud lapsevanemad väga palju süvenenud, et see oli kaasaegse tsirkuse etendus, mis oli soovituslik alates 7. eluaastast ja sinna tuldi palju väiksemate lastega. Eks inimesed on harjunud, et tsirkus on midagi lastele ja enamasti ongi selle eelarvamuse põhjustajaks need naljakad klounid ja võimsad akrobaaditrikid. Kuna käesolevalt polnud tegemist sellise tsirkusega, kus keegi nalju räägiks või nalja teeks, siis hakkas nendel väikestel lastel üsna kiirelt igav ja kuulda oli nuttu. Ma pean ütlema, et mind natukene see häiris, sest ma ei saanud keskenduda trikkidesse, mida laval tehti. Mitte, et neid verd tarretama panevaid trikke nüüd nii palju oleks olnud, aga kui üks inimene hoiab enda õlal pikka peenikest harjavarre jämedust toru, mida mööda teine inimene samal ajal üles ronib, siis võtab endal ikka hingamise veidi aeglasemaks küll, et süvenenult keskenduda ja loota, et keegi viga ei saa. Eks selliseid hetki oli päris palju, kus ma avastasin et jälgin laval toimuvat hinge kinni hoides.

Muidugi näidati ka veidi tavalisemaid trikke, kui üldse tsirkusetrikkide kohta saab öelda, et need on tavalised, sest tavalised inimesed ei suuda kohe kindlasti selliseid asju järele teha. Aga köiel kõnd ja laest alla rippuva köie otsas rippumine on minu meelest sellised trikid, mis on peaaegu kõikides tsirkusekavades kohustuslikud elemendid ja seega võib neid teatud mööndustega tavalisteks tsirkusetrikkideks nimetada. Seda huvitavam oli näha näiteks, kuidas Saana Leppänen rippus juustesse kinnitatud metallrõnga abil pea alaspidi  ja tegi samal ajal trikke. Või siis see sama õlal püsiva toru otsas püsimine. Eks need olid füüsiliselt väga rasked trikid ja nõudsid palju pingutust. Kui laval on ainult kaks artisti korraga ja kava on 55 minutit pikk, eks siis tulebki vahel taastumiseks teha veidi rahulikumaid etteasteid. Näiteks paaristantsu. Kuigi ma pean tunnistama, et need tantsulised osad olid minu jaoks kõige igavamad ja natukene tekkis minu jaoks kavast välja tulemise tunne. Ma olin ikkagi trikke tulnud vaatama. 

Sisututvustuse põhjal saan aru, et lavastus on inspireeritud Soome kirjaniku Tommy Hellsteni raamatust ,,Jõehobu elutoas”, mis jutustab sellest, kuidas elada oma elu koos halvima versiooniga iseendast. Mina sellest raamatust varem kuulnud ei olnud ja sealset sisu ka ei tea, seega ei oska nähtud lavastusega paralleele tõmmata. Aga minu jaoks see jõehobu osa jäi kavas veidi arusaamatuks. Jah, aeg-ajalt oli küll ühel või teisel (või lõpuks ka mõlemal) jõehobu pead meenutav mask peas, kuid see oli minu jaoks ka ainus seos pealkirjaga. Mingisugust enda halvima versiooniga koos elamise mõttest ma lavastust vaadates külla aru ei saanud. Ega ma muidugi ei oska tsirkust (ja üldse teisi etenduskunste peale teatri) nii väga analüüsida ka ja ehk ma ei saanud lihtsalt öelda, mida selle kavaga meile öelda taheti. 

Kokkuvõttes võin öelda, et mulle täitsa meeldis. Kui ma oleks veel tervet lava näinud (istusin üsna ääres ja sealt jäi üks lava nurk nähtamatuks), siis oleks elamus ilmselt võimsam olnud, sest ma oleks kogu köiel kõndimist näinud. Mine tea, ehk jäi mul veel midagi huvitavat nägemata. Tegelikult pole kava kallal midagi norida ja tegemist oli toreda vaheldusega argiõhtusse ja kogu etenduse aja püsis minul küll pinge korralikult peal. Nagu ma alguses ütlesin, siis pigem pole etendus väikestele lastele mõeldud ja neil võib seal igav hakata. Pigem tasuks kaasaegset tsirkust vaatama viia vanemad lapsed ja samas on see väga hea koht, kus vanemad ise saavad veidi teistsuguseid emotsioone nautida. Mina mõtlesin küll, et nii äge oleks ise ka mõnda sellist trikki osata, kuid ma olen selleks liiga vana. Selles suhtes on väiksemad lapsed tänuväärne publik, et ehk õnnestub mõnes lapses lavastusega samuti akrobaadi pisik üles leida. Teine väga hea põhjus seda lavastust vaatama minna on see, et lavastus on ilma sõnadeta ja seega sobib absoluutselt kõikides keeltes suhtlevatele inimestele.

Ma pole küll kindel, kas lähiajal „Jõehobu“ enam Eestis mängitakse, aga tsirkus CaboK kodulehel tasub huvilistel aeg-ajalt silma peal hoida. Koduleht asub SIIN.

Lavastajad ja tsirkuseartistid: Saana Leppänen (Soome) ja Kert Ridaste (Eesti)
Helilooja: Thibaud Rancoeur
Dramaturg: Sade Kamppila (Soome) ja Julien Auger (Prantsusmaa)
Videoprojektsioonid: Taavi Varm (Eesti)
Valguskunstnik: Chris Kirsimäe (Eesti)
Lavameister: Pauli Niemelä (Soome
Kostüümikunstnik: Anni Veskimäe (Eesti)


12/09/2022

Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt

 7. septembril 2022 Vaba Lava etendus Eesti Teatri Festivalil DRAAMA

Foto: Siim Vahur

Juba rohkem kui pool aastat on sõda Ukrainas olnud iga päev meie ümber. Kui esimestel päevadel tekitasid sõjauudised meis õudu ja me elasime igale Ukraina sündmusele tugevalt kaasa ja olime ise paanikas, siis tänaseks oleme end paljuski sõjast distantseerinud. See toimub ju kusagil kaugel ja puudutab meid ainult nii palju, et Eestisse saabub järjest rohkem sõjapõgenikke ja gaasihinnad tõusevad. Tundub täiesti jabur mõte osta teatripilet etendusele mis räägib sõjast ja toob sõja, millest me end distantseerida püüame, meile jälle nii lähedale. Või kas see ikka on jabur?

Hoolimata sellest, et paljud tuttavad, kes kuulsid et ma lähen Julia Augi dokumentaallavastust Ukraina sõjast vaatama, pidasid mind napakaks (sest lihtsam on ju midagi lõbusat vaadata ja luua endale illusioon, et meie pole sõjast puudutatud), jäin mina teatrielamusega rahule. Jah, teatrisaalist väljudes valdasid mind pigem negatiivsed emotsioonid ja ma olin kõike muud kui õnnelik, kuid kes ütles, et teater peab rõõmsaks tegema. Teater peab inimest puudutama ja seda Julia Augi dokumentaallavastus kahtlemata teeb. Etendus puudutas mind selle võrra tugevamalt, et ma olin just samal hommikul sõitnud mööda kurikuulsa Narva tanki asukohast ja näinud sealset lilledest lokkavat kalmistut, mille Venemaa patrioodid tanki asemele loonud olid. Ja see tegi mu vihaseks ning veelgi raskem oli seetõttu õhtul vaadata koledaid fotosid ja kuulata päris inimeste lugusid sõjakoledustest Ukrainas, teades et kõik see on võimalik ainult seetõttu, et väga suur osa inimestest kuulab ja usub Vene propagandat.

Nagu ma juba mainisin, siis lavastuses pole midagi ilusat. Postituse päisepildilt on näha, et lava nn tagaseina moodustavad kolm valge kangaga kaetud paneeli, millele kuvatakse fotosid rindelt. Fotod ei näita armeed vaid tavaliste inimeste argipäeva – surnukehasid, majavaremeid jne. Lisaks fotod inimestest, kelle kirjavahetust me parajasti kuuleme. Sõjale kohaselt pole valged kangad terved, vaid auklikud just nagu keegi oleks neisse augud põletanud. Lisaks visuaalile tekitati helikujunduse abil samuti illusioon õhuhäiretest ja pommirünnakutest. Jah, see hääl oli ebameeldiv, aga helitugevuse poolest ilmselt üks sajandik sellest, kui tugev õhuhäire tegelikkuses on.

Eks mingil määral puudutati ka neid teemasid, mida meedias laialt on kajastatud, näiteks pikk stseen süütute laste hukkumisest ja laste matmisest või siis see kuidas vene sõdurid ukrainlasi vägistavad. Mõlemad stseenid on üsna võikad ja kujutavad laval vägagi verist vaatepilti. Seetõttu ilmselt nõrganärvilistele see lavastus ei sobi. Suurem rõhk (või siis mu ajule lihtsalt tundus, et see oli suurema rõhuasetusega kuna mu aju blokeeris need jubedamad sündmused lihtsalt ära) oli siiski rindel elavate inimeste argipäevast. Nagu etendusele järgnenud vestlusringis selgus, siis viiest inimesest, kelle kirjade põhjal Aug lavastuse kokku pani, on ainult üks Leetu põgenenud. Ühest inimesest polnud ta enam midagi kuulnud ja pole teada, kas see inimene on elus või mitte, aga ülejäänud kolm inimest elavad rindel edasi ja üritavad oma argipäevatoimetustega toime tulla.

Näiteks räägiti sellest kui pikad on poejärjekorrad, mida keegi poest ostab ja mida poest üldse saada on. Lisaks see, kuidas toimuvad pommitamised ja õhuhäired ning kuidas nende vahel viiendalt korruselt õue koera pissitama jõuda. Eriti meeldis mulle see mõte, et kui koer tänavale kakab, siis tuleb koera kaka ikkagi üles korjata, sest see on ikkagi kodulinn ja seda ei tohi reostada. Minu silmis võttis kogu see lause kokku ukrainlaste isamaa-armastuse ja põhimõtted ning ütles üsna viisakalt ridade vahelt, mida nad neid ründavatest venelastest arvavad. Seda kõike saadavad muidugi kaasmaalaste surnukehad, mis vedelevad tänaval ja mille poole vaatamist välditakse, sest see võib olla mõni sinu tuttav. Samas läheb ka Ukrainas elu edasi ja ka ukrainlased harjuvad sõja ning sellest põhjustatud pommirünnakute ja õhuhäiretega mingil määral. Näiteks võib juhtuda, et su päeva kõige olulisem sündmus on see, et sa magasid ja ärkasid alles õhuhäire peale, mitte polnud juba eelnevalt õhuhäiret oodates üleval.

Jah, need ukrainlaste lood on koledad ja me peame olema ainult tänulikud, et nad on nii tugevad ja võitlushimulised ning on valmis oma kodumaa eest kasvõi paljakäsi võitlema. Kusjuures see võitlushimu ja soov kodumaad mitte hüljata kumab kõikidest nendest igapäevastest lugudest väga tugevalt läbi (see koera junnide korjamine keset pommitamist on üks väheseid näiteid). Minu jaoks olid etenduse kõige õudustäratavamad stseenid need, mis Julia Aug oli ise kuulnud või milles ise osalenud siin meie Eestimaa pinnal. Mõeldes ka Narva tanki sündmustele on päris hirmutav teada, et meie hulgas on nii palju neid inimesi, kes pooldavad sõda (sest mingit sõda pole, on ainult erioperatsioon) ja neid sõjakoledusi, sest fašištid on selles ise süüdi. 

Ma olen täiesti teadlik, et sellist mõtlemist ei saa omistada kõikidele venelastele, sest nende hulgas on ka palju neid, kes taunivad sõda ja Putini käitumist. Samuti eks ole ka teiste rahvuste hulgas neid inimesi, kes sõda pooldavad ja seetõttu ei saa rahvuse põhjal üldistusi teha. Oluline on see, et Julia Aug on olnud julge ja need sõjakoledused teatrilavale toonud ja aitab seeläbi tõsta inimeste teadlikkust sellest, mis Ukrainas hetkel toimub. Lisaks Ukrainale saab sealt aimu ka sellest, kuidas nt Eestis osa elanikkonnast sõtta suhtub, aga siin on siiski oluline ära mainida, et see näitab pigem Vene propagandamasina head tööd, mitte kogu Eestimaa suhtumist. Kuna lavastus on käinud ka mõningatel festivalidel, siis ma loodan väga, et igal etendusel avanevad kasvõi ühe inimese silmad propaganda osas ja juba see oleks suur võit. Seda enam, et lavastust mängitakse peamiselt eesti keeles, kuid kõikidel etendustel on olemas sünkroontõlge nii vene kui ka vajadusel inglise keelde. Ainus tegelane, kes kogu etenduse vene keeles räägib on Luganski Rahvavabariigis elav stsenarist, keda kehastab Norrast pärit Harald T. Rosenstrøm, kes on Moskvas näitekunsti õppinud. Eesti keel on peamine keel just seetõttu, et lavastus on välja toodud Eestis, kuid venekeelne sünkroontõlge on lisatud just mõeldes eelkõige vene keelt rääkivale elanikkonnale. Eks ühelt poolt on põhjus see, et ka venekeelne elanikkond tahab Eestis kultuuri nautida, kuid teine põhjus on kindlasti see, et seda venekeelset osa rahvast valgustada Ukraina sõja teemadel (mis võiks olla selle lavastuse peamine eesmärk).

Ma ei ütle, et ma olen hirmus palju teatris käinud, aga ikka omajagu on erinevaid lavastusi vaadatud. Kõik neist pole olnud alati meeldiva süžeega, kuid praegune lavastus on siiani ainus, mille lõpus publik ei plaksuta. Mitte seetõttu, et etendus oleks halb olnud, vaid lihtsalt seetõttu, et plaksutamine tundub kohatu. Justkui me plaksutaksime Putinile ja vene sõduritele nende kuritegude eest. Seega lõppeb etendus minutilise leinaseisakuga ja seejärel valitses minu hinges tühjus. Ühelt poolt oli hea, et see õuduste näitamine ja nendest rääkimine lõppes, aga teisalt olin ma jõuetu, sest mina saan nüüd minna värske õhu kätte ja nautida vaba õhtut, samas kui tuhande kilomeetri kaugusel elavad inimesed järjekordse pommirünnaku või õhuhäire hirmus. See minutiline leinaseisak on küll hea austusavaldus, aga samas tahaks midagi rohkemat Ukraina heaks ära teha.

Samas ma ei kahetse, et ma pileti ostsin ja etendust vaatamas käisin. See oli justkui meeldetuletus sellest, et kuigi meil hinnad tõusevad ja raha on alati kõigil vähe (siiski mitte nii vähe, et ei jõuaks teatripiletit osta), siis tegelikult on meil kõik hästi ja me peame selle üle õnnelikud olema. See kõlas nüüd küll ehteestlaslikult, et peame olema õnnelikud, et meil läheb hästi samal ajal kui teistel halvasti läheb. Aga päris nii see siiski mõeldud ei olnud. Tegelikult on lavastus ajas muutuv, sest iga etendus lõpeb teisiti ja mida kauem sõda kestab, seda pikemaks muutub lavastus, sest rohkem on sündmusi, millest rääkida. Ma siiralt loodan, et Ukraina võidab selle sõja ja see juhtub varsti. Täitsa huvitav oleks näha, milliseks on lavastus siis teisenenud, kui Ukraina kord sõja võidab, kas siis järgneb leinaseisakule suur aplaus ukrainlastele? Seniks saame meie siin teha teavitustööd ja näidata, milline on tegelikult elu Ukraina rindel. Olgu selleks siis kasvõi teatris käimine ja lavastusest rääkimine.

Autor ja lavastaja: Julia Aug
Kunstnik: Katharina Kuusemets
Videokunstnik: Laura Romanova
Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Muusikajuht: Ardo Ran Varres
Tõlk ja tõlkija (RUS): Tiit Alte
Tõlkija (ENG): Eva Maria Suurevälja
Osades: Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Rea Lest, Simeoni Sundja, Loviise Kapper, Harald T. Rosenstrøm (NO)

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vaba Lava koduleheküljelt.

01/09/2022

Vabakava "Ala(s)ti Palmiste"

 26. augustil 2022 Eesti Maanteemuuseumi õuel

Foto: Eesti Maanteemuuseum

Kui ma eelmises raamatupostituses ütlesin, et ma peale haige olemist suvel rohkem teatrisse ei jõudnud, siis päris tõsi see siiski polnud. Augusti lõpus, hakkasin juba vaikselt tundma, et nüüd võiks teatrisse minna. Aga selleks ajaks oli enamik suvelavastusi selleks suveks otsad kokku tõmmanud, ja need, mida veel vaatama sai minna, olid kõik välja müüdud. Seega valik väga suur polnud. Ühel päeval nägin Põlvas toidupoe kuulutustetahvlil reklaami, et Eesti Maanteemuuseumis toimub Merle Palmiste vabakava „Ala(s)ti Palmiste“ ja mõtlesin, et see võiks sobida küll.

Esiteks seetõttu, et ma olen Palmistet laval pigem vähe näinud. Teiseks asub Eesti Maanteemuuseum siin samas lähedal ja pole vaja kusagile kaugele sõita. Kolmandaks vabakava on ilmselt midagi monolavastuse sarnast ja seega pole selle sisu väga sügavamõtteline, et peaks pingsalt kaasa mõtlema. Kõige määravamaks sai muidugi asjaolu, et ilmselt ei kesta selline etendus väga pikalt, sest ma polnud ikka veel päris kindel, kui kiiresti ma ära väsin ja kui kaua keskenduda jõuan.

Nagu nimigi ütleb, on laval alasti Palmiste, kes jääb alati Palmisteks. Palmiste pole laval siiski päris alasti selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Alasti tähendab käesoleva vabakava kontekstis seda, et Palmiste on laval tema endana ja räägib temaga juhtunud lugusid. Parafraseerides JES Kirjastuse raamatusarja pealkirja, siis võiks öelda, et Merle Palmiste on laval otse ja ausalt. Lugusid sellest, kuidas ta on hakkama saanud paralleelselt teatritöö ja lapse kasvatamisega, olnud elukaasalse tõttu politsei huviorbiidis jne räägib Palmiste avameelselt ja lihtsa inimesena, kuid samal ajal on tunda, et publikuga räägib ikkagi punaste huultega ja kõrgete kontsadega diiva Merle Palmiste.

Ma muidugi kõike, mida Palmiste rääkis päris puhta kullana ei võtnud, sest eks seal midagi oli ikkagi liialdusena räägitud. Aga selline vabakava on hea võimalus publikul enda lemmiknäitlejaga paremini tuttavamaks saada. Kohati tekkis mul publikus istudes tunne, et oleks tahtnud Palmistega kaasa rääkida ja temalt küsimusi küsida. Kuigi päris nii see vabakava siiski üles polnud ehitatud, oli õhkkond üsna sundimatu ja vaba. Osalt lõi kindlasti mõnusa atmosfääri ka Eesti Maanteemuuseumi sisehoov ja mõnusalt soe suveõhtu.

Kahju oli ainult sellest, et vabakava kestis umbes 55 minutit. Ühelt poolt ma saan aru, et üks inimene ei jõuagi väga pikalt järjest laval olla, aga omast kogemusest tean, et 1,5h järjest juttu rääkida on küll täitsa võimalik. Seega oleks ma natukene pikemat kestvust tahtnud, sest sama piletihinna eest saab enamasti ikka rohkem teatrit nautida. Ühelt poolt oligi see lühikene kestvus peamiseks põhjuseks, miks ma teatriõhtuga rahule ei jäänud. Oleks need Palmiste jutud veidi rohkem naerma ajanud, siis oleks ma veel võinud ette kujutada, et käisin püstijalakomöödiat vaatamas. Ma tean, et Palmiste on tegelikult väga hea näitleja ja seetõttu ma ilmselt lootsin ka veidi rohkem sellelt õhtult. Samas, kes on suured Merle Palmiste austajad, siis nendel soovitan vaatama minna, saate tunde et olete oma lemmiknäitlejaga mõnusalt juttu puhunud ja tema elust igasuguseid seikasid kuulnud. Teatri mõttes siiski vabakava mingit elamust ei paku ja pigem soovitan selle piletiraha mõne teise lavastuse peale kulutada.

Suvelugemine 2022

Peamiselt möödus sel suvel lugemine nii: Pikali diivanil ja teki all. Randa päikese kätte minekuks polnud lihtsalt vaimselt jõudu.

Siit tuleb järjekordne raamatupostitus. Sel aastal juhtus nii, et jaanipäeval sain ka lõpuks teada, mida tähendab koroonasse jäämine. Kahjuks ma päris väikese nohu ja köhaga ei piirdunud. Kuigi isolatsioon sai läbi, ei suutnud ma leida endas jõudu ja motivatsiooni, et teatrisse minna. Kodus diivanil lamamine ja mitte millegi tegemine oli sel hetkel mu ainus soov. Mingi hetk juuli keskpaigas sain aru, et päris niimoodi edasi minna ei saa ja hakkasin vaikselt uuesti raamatuid lugema. See oli päris raske, sest pärast paari lause lugemist ma enam loetavale tekstile keskenduda ei suutnud. Sügaval südames oleksin ma tahtnud palju rohkem lugeda ja teatris käia, aga vaimne pool polnud selleks veel valmis. Olgem ausad, ega suvelavastuste hulgas väga selliseid lavastusi polnud ka, mida ma väga-väga-väga näha oleksin tahtnud. Siit tuleb selle suve lugemiskokkuvõte ja juba varsti peaksid jälle ka teatripostitused ilmuma hakkama.

1. Lenna Kuurmaa "Elu ilmaveerel" - Jah, ma ostsin selle raamatu ainult selleks, et lugeda kuidas üks Tallinna tüdruk maal hakkama saab. Olgu tegelikult lootsin sealt Setomaa kohta ka veidi detailsemat infot saada, sest mulle on Setomaa ja setod alati meeldinud. Aga, et ma raamatust nii palju inspiratsiooni saaksin maal elamise osas, ma arvata ei osanud. Mul hetkel jääb veidi julgusest puudu, et ise niimoodi maale kolida, aga eks kusagil ajukäärude vahel see unistus püsib. Seega austan Lennat inimesena veel rohkem, et ta julges selle teekonna ette võtta ja julgeb avalikult enda seiklustest maal rääkida. Ka sellest, mis valesti läheb ja mis just kõige paremini välja ei tule. Eks tegijal ikka juhtub. Olles ise maal üles kasvanud, siis mingite Lenna lapsepõlve meenutustega suutsin samastuda ja eks see tegi selle raamatu veelgi sümpaatsemaks. Kõik, kes on alles hiljuti maale kolinud või mõtlevad, et tahaks maale kolida, aga hästi ei julge, siis soovitan Lenna raamatut lugeda ja ilmselt inspireerib see paljusid maale elama kolima.

2. Ira Lember "Lavale sündinud" - Kuna raamat räägib teatrist, siis pidin selle ometigi ostma. Jah, tegemist on ilukirjandusega ja ilmselt puudub sellel seos tõeliste sündmustega, aga ajaviiteks lugemiseks sobis. Täpselt see raamat, millega ilusate ilmadega õues päikest võtta. Pole nii huvitav, et end mitmeteks tundideks päikese kätte praadima unustada, aga samas ei nõua kuumuses lugemine ka erilist mõttetööd ja raamat läheb kiiresti edasi. Tõe huvides olgu öeldud, et ma lugesin seda õues päikese käes täpselt 30 minutit. Eks mingid situatsioonid olid rohkem elulised (nt laste võõrandumine vanematest, suhted sõpradega jne) ja oli huvitav lugeda ja mõelda kuidas ise selles olukorras käituksin. Samas üldmulje raamatust on ikkagi selline pigem alla keskmise ajaviitekirjandus. Eks see ole ka see põhjus, miks ta poes nii soodsa hinnaga müügis oli. Ma pigem ei soovita teistel seda lugeda.

3. Jurga Vile ja Lina Itagaki "Siberi haiku" - Nägin sotsiaalmeedias, et seda graafilist romaani on palju kiidetud ja mõtlesin ise ka selle läbi lugeda. Peab tunnistama, et tegemist oli minu esimese graafilise romaani lugemisega. Siiski kõnetas mind rohkem raamatu teema, kui tõsiasi, et tegemist on graafilise romaaniga. Raamat põhineb tõsielusündmustel, kus üks leedu mees meenutab nende pere küüditamist Siberisse ja seda kuidas nad seal Siberis elasid. Eks sarnased meenutused on kõikidel Balti riikidel ühised ja kui nimed kõrvale jätta, oleks see võinud ka mõne eestlase või lätlase lugu olla. Eelkõige meeldis mulle see, et raamat oli kirjutatud lastele mõeldes, et ka nemad saaksid aru, mis see Siberisse küüditamine oli. Täitsa huvitav oli lugeda, kuid ma siiski pole kindel, et minu jaoks see raamat nii tugeva elamuse jättis, nagu ma reklaamidest ja teiste soovitustest eeldasin. Samas illustratsioonid olid ägedad. Ja kuna raamat polegi täiskasvanutele mõeldud, siis ma usun, et lastele mõjub raamat ka hoopis teisiti. Kõikidele nendele, kes ajaloo või graafiliste romaanide vastu huvi tunnevad, jätab raamat kindlasti sügavama mulje kui mulle. Jällegi suvekuumuses ideaalne kergemat sorti lugemine.

4. Roland Tokko "12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma" - Üks veidi eneseabiõpiku moodi raamat, mis peaks aitama inimestel oma eluga paremini toime tulla. Mina siiski tundsin, et ma veel hetkel nii suurteks muutusteks valmis ei ole ja kõiki ülesandeid kaasa ei teinud, mis kaasa tegemiseks mõeldud olid. Samas silmaringi avardamiseks igati hea lugemine. Eks natukene ikka tekitas huvi, et milline minu elu oleks, kui ma neid õpetusi järgiksin. Samas olen ma seda meelt, et kõik inimesed ei saa ka mentoriteks, coachideks ja elutreeneriteks hakata ja keegi peab ikka seda nn tavapärast tööd ka tegema. Seega ma raamatu järgi praegu oma elu veel muutma ei hakka ja kõiki raamatus leiduvaid õpetussõnu ei usu.

5. Roland Tokko ja Harald Lepisk "Minu elu kutse. Avasta oma tõeline kirg ja rakenda tegelik potentsiaal" - Kuna kaks raamatut tulid komplektis, siis lugesin teise raamatu ka läbi. Üsna paljud mõtted kordusid eelmise raamatuga, kuid ikkagi ei tekkinud mul soovi oma elu nii kardinaalselt muutma hakata. Ju mul puudub siis julgus. Samas eks natukene ikka hakkasid mõtted jooksma, et kuidas mingeid muudatusi elus teha nii, et ma seda elu rohkem naudiksin ja saaksin teha ainult neid asju, mis mulle meeldivad. Ilmselt oli asi ka suvekuumuses, sest siiski erilist inspiratsioonipuhangut minus ei tekkinud. Mõned varasemalt loetud raamatud on suutnud minus palju rohkem inspiratsiooni tekitada. Siin jäi minu jaoks veidi liiga palju kõlama see, et Lepisk ja Tokko reklaamivad end ja raamat on paljuski varjatud reklaam nende loodud firmadele ja pakutavatele enesearengu võimalustele. Nii palju on minu elus siiski vabadus säilinud, et sellist varjatud reklaami ja turundust ma ei kannata. Seega peale raamatu lugemist võtsin need teadmised omaks, mis mind kõnetasid, aga Tokko ja Lepiski kodulehtedele enesearengu võimalusi edasi arendama ei läinud.

6. Martin Fourcade "Unistus kullast ja lumest" - Ma pole eriline spordifänn, aga laskesuusatamist olen täitsa huviga vaadanud. Muidugi üritan eestlastele kaasa elada, aga eks huvi on ka tipus olevate välismaalaste vastu. Seetõttu teadsin juba pikka aega, et tahan Prantsusmaa laskesuusataja Martin Fourcade raamatut lugeda, et teada saada kuidas ta nii kiirelt tippu jõudis. Teleülekannetest on jäänud mulje, et Fourcade on ennasttäis tegelane, kuid raamatust sai lugeda mida ta tegelikult tunneb nendel hetkedel, mida me telerist näeme. Algab muidugi raamat sellest, miks Fourcade üldse laskesuusatamisega tegelema hakkas ja kuidas ta tippu jõudis. Kellele laskesuusatamine huvi pakub, siis kindlasti on tegemist põneva lugemisega. Mis peamine, raamat läks kiiresti edasi, sest seal oli palju pilte.

7. A. K. Turner "Kehakeel" - Krimiromaan prosektuuris (surnukuuris) töötavast laborandist, kes räägib lahangule saadetud surnutega. Ühel päeval satub tema lahangulauale tema tuttav ja selgub, et surm polnud loomulik. Muidugi hakkab Cassie surma uurima. Mis kõik selle käigus välja tuleb, jäägu saladuseks. Mulle krimiromaanid ja -sarjad meeldivad. Alguses raamat veidi venis ja tundus igav, aga lõpp läks juba päris huvitavaks. Mina vähemalt ei suutnud lõppu ette aimata. Ma tean, et tegemist on triloogia esimese raamatuga, kuid kahjuks pole teised osad veel eesti keeles ilmunud. Ei jää muud üle, kui oodata ülejäänud kahte osa. Kõikidele krimifännidele soovitav lugemine. Pole väga keerulise sisuga ja seega on raamatut kerge ajaviiteks lugeda. Lehed olid paksud ja tekst suur, mistõttu sai raamat lausa mõne tunniga läbi loetud.

8. Mart Juur "Iff. Suur loterii" - Ma lootsin, et tegemist on Ivo Linna elulooraamatuga. Seega olin veidi pettunud, kui avastasin, et poole raamatust moodustavad laulusõnad ja teise poole lühikirjeldused sellest, kuidas need laulud sündisid. Pettumusest hoolimata lugesin raamatu läbi ja selleks kulus vist vähem kui tund (laulusõnu ma lugema ei hakanud). Kes tahab Ivo Linna laulusõnu lugeda ja laulude tekkimise kohta rohkem teada, siis nendele on see raamat ideaalne. Neile, kes soovivad Ivo Linna eluloost rohkem teada, raamat väga palju infot ei anna.

9. Merle Karusoo"14. juuni needus" - Raamat põhineb Virumaalt Siberisse küüditatute mälestustel ja dokumentidel ning räägib sellest, kuidas lapsed 1941. aasta küüditamist mäletavad ja kuidas reis täpselt kestis. Praeguses sõjaolukorras see midagi meeldivat muidugi pole, aga äkki aitab meelde tuletada miks me Ukrainat praegu aitama peame. Päris kurb oli lugeda. Kindlasti võiksid kõik eestlased vähemalt mõnda Siberi eluolu ja küüditamist käsitlevat raamatut lugeda. Lihtsalt selleks, et mäletada, mida meie rahvas on pidanud üle elama. Mina lugesin ja nutsin. Natukene oli sarnasusi „Siberi haikuga“, sest seal tuli ka see laste tagasi kodumaale saatmise teema päevakorda, mida siin raamatus ka Karusoo kajastab.

10. Caroline Criado Perez "Nähtamatud naised" - Nägin raamatut kiitvat postitust Instagramis ja tundsin, et tahaks ka veidi rohkem teada saada, kuidas kogu maailm on meestekeskne ja naistega ei arvesta. Ma muidugi ei osanud oodata, et raamat nii poliitiline on ja praktiliselt kõiges mehi süüdistab. Ma vist pole nii suurte feministlike kalduvustega, et ma leiaksin, et absoluutselt kõiges peavad mehed ja naised võrdsed olema. Ilmselt lüüakse mind risti selle eest, et ma ütlen, et on meeste ametid ja naiste ametid, aga olgem ausad, mehed lasteaiaõpetajate või hooldajate või koristajatena mõjuvad ikka veidi kummaliselt. Siiski sellega olen nõus, et avalikkuses peaks naistele veidi rohkem mõtlema, kasvõi rohkem wc-sid looma ja tagama hügieenitoodete kättesaadavuse nt avalikes wc-des. Raamatut soovitan lugeda nendel, kes tõsisemalt feminismi ja naisliikumise vastu huvi tunnevad. Minu jaoks jäi raamat igavaks ja ma lugesin seda üle nädala (teised raamatud olen paari päevaga läbi lugenud).

11. Anton Tšehhov "Elu igavus ja teisi jutte" - Sattusin raamatut juhuslikult töö juures lugema, kui oli rahulikum moment. Kuna palju räägiti tervisest ja haigustest, siis oli päris minu masti raamat. Vähemalt mina võtsin paljut raamatus kirjutatust huumoriga ja sain päris mitmel korral muiata. Lisaks leidsin raamatust palju tarkuseteri ka, mida tulevikus on hea tsitaatidena kasutada. Kõigile lugemishuvilistest meditsiinihuvilistele soovitav lugemine. Kõik meedikud (või ka need, kes on ise patsiendid olnud) tunnevad kindlasti nii mõnegi situatsiooni raamatust ära.

12. Lisa Stone "Doktor" - Ma nüüd enam ei olegi päris kindel, kas tegemist oli ulme- või krimikirjandusega. Pigem vist ulme. Sest mis see muud saab olla, kui üks anestesioloog on valmis enda haruldast geenihaigust põdeva naise külmutama ja kui haigusele ravi on leitud, siis valmis naise uuesti ellu äratama. Doktori tegevuse vastu hakkab huvi tundma nende naabrinaine ja lõpuks läheb asi juba väga kriminaalseks. Verdtarretama panevat õudust raamatus ei ole. Mõned kohad olid minu jaoks liiga kergesti etteaimatavad ja ehk polnud seetõttu raamat nii põnev, kui lootsin. Samas mõnus ajaviitekirjandus oli. Pigem julgen krimi- ja ulmekirjanduse austajatele soovitada lihtsaks ajaviiteks.

13. Nadia Ghulam, Agnes Rotger "Minu turbani saladus" - Selle raamatu kohta nägin väga palju kiidusõnu jällegi internetis. Minu jaoks jäi raamatu algus veidi venima, aga lõpp läks huvitavamaks. Ma oleksin siiski tahtnud teada, mis Nadiast pärast Afganistanist lahkumist edasi sai. Seetõttu minu jaoks isiklikult jäi raamat justkui poolikuks. Tänases maailmas, kus sõda on meile võrdlemisi lähedal, oli päris kõhe lugeda sõjaõudustest ja sellest, millega üks noor tütarlaps pidi vastamisi seisma. Kusjuures see kõik juhtus Afganistaanis alles hiljaaegu ja seetõttu oli veelgi hirmsam mõelda, et tänapäeval toimuvad sellised jubedused. Kes soovib teada, milline on sõja mõju tsiviilelanikele või milline on elu Kabuli inimeste jaoks sõja ajal, siis soovitan lugeda. Siin Euroopas elades, kus internet on inimõigus, on veidi kummaline lugeda, et kooliharidust saavad ainult poisid ja millises vaesuses inimesed elavad. Kindlasti võiks raamat panna meid mõtlema sellele, kui hea elu meil on ja aitas meil ümbritsevat paremini väärtustada.

14. Verni Leivak "Pille Pürg. Pisarais päikesetüdruk" - Kui kusagil ilmub mõne näitleja (peaaegu) elulooraamat, siis mina tahan seda lugeda. Ma ei tea, kas ma Pille Pürgi reaalselt olengi laval näinud, aga kuna tegemist on Anne Veski parodeerijaga, siis ilmselt on kõik (nii ka mina) Pille Pürgi nime kuulnud. Mulle raamat meeldis, kuna Pürg rääkis väga avalikult ka nendest teemadest, millest ehk paljud rääkida ei taha ja mida enamus inimesi sooviksid avalikkuse eest varjata. Minu jaoks oli üllatus see, et minul ja Pürgil on väga palju sarnasusi nii elus kui ka maailmavaates. Selles osas oli see nagu eneseabiõpik, loed kuidas Pürg on katsumustele vastu hakanud ja siis mõtled, et kui tema sai hakkama, saan mina ka. Mõnus ajaviitelugemine, kui elulood meeldivad. Raamat on mõnusalt suures kirjas ja ohtrate piltidega, seega läheb lugemine ülikiiresti. Ma oleksin tahtnud, et raamat veelgi paksem oleks ja saaks veel rohkem Pürgi mõtteid lugeda.

15. Indrek Hargla "Süvahavva. Esimene suvi" - Täiesti uskumatu, et mulle ei pakkunud Süvahavva lood mingit huvi siis kui need ilmusid. Tegelikult pole ma kunagi eriline ulmekirjanduse austaja olnud. Aga mingil hetkel töö juures paljud kolleegid rääkisid vaigutajast ja Süvahavvast ja otsustasin siis ka aru saada, millest jutt käib. Ütleme nii, et ma pidin end ikka päris korralikult sundima raamatut lugema. Algus polnud kohe üldse põnev. Kõige põnevam oli ilmselt tegevuskoht ise, kuna ma olen ka Põlvamaalt pärit ja Süvahavva nimeline koht, on üsna mu vanaema kodu lähedal. Raamatu lõpp läks siiski veidi paremaks, aga no nii põnevaks ikka ei läinud, et ma poleks tahtnud raamatut käest ära panna. Veendusin jälle, et ulmekirjandus ikka pole päris minu maitsele. Aga loen ikka teise ja kolmanda osa ka ära. Äkki läheb paremaks.

16. Voldemar Panso "Naljakas inimene" - Kui raamat on Loomingu Raamatukogu kuldsarjas välja antud, siis järelikult peab tegemist olema väärt teosega ja tuleb endale koju osta. Minu jaoks oli raamat siiski kohati liiga luuleline ja liiga paljude looduskirjeldustega. Ma oleksin palju rohkem nautinud ohtraid naljakate inimeste kirjeldusi, mida Panso nii hästi kirja oskab panna. Eks omal ajal võis raamat põnevam olla, kui inimesed üksteist ära tundsid ja aru said, kellest raamatus juttu on. Polnud nagu päris lihtsalt ajaviiteks lugemine, aga samas ei saa öelda, et oleks nüüd väga ajalooline raamat olnud. Pigem ongi tegemist põgusa sissevaatega 1965. aasta eluolusse Kassaris.

17. Indrek Hargla "Süvahavva. Teine suvi" - Pean tõdema, et teine osa meeldis mulle tõesti veidi rohkem kui esimene. Siiski jään selle arvamuse juurde, et selline žanr pole päris minu jaoks. Vahepeal läks põnevaks, aga see põnevus kadus ka kohe ära. Sellist tunnet küll ei olnud, et tahaks kohe järgmist osa edasi lugeda, et mis edasi saab. Pigem häiris terve lugemise aja miski teadmine, et see kõik on nii jabur ja see ei saa tõeline olla. Enamasti on ju kogu ilukirjandus kellegi välja mõeldud ja ma tean seda ja see mind ei häiri, aga sel korral häiris. Ehk ongi süüdi see, et ma hakkasin neid kohti suuresti reaalsete kohtadega seostama.

18. Indrek Hargla "Süvahavva. Viimane suvi" - Kuna ma siiski olin kõik kolm osa korraga raamatukogust laenutanud, sundisin end ka viimast osa lugema. Mulle tundus, et siin hakkas Harglal juba fantaasia otsa saama ja natukene liiga palju tuli tüüpilist seebika sisuliini (kes kellega magab) sisse. Ja lõpuks jäi minu jaoks ikkagi kõik lahtiseks, et mis siis lõpuks Süvahavva talust ja arbujatest edasi saab. Kõigi kolme osa puhul häirisid mind nö ajas tagasi minekud. Ma saan aru, et need pidid vaigutajate ja arbujate ajalugu valgustama, aga minu jaoks see ajalooline tekst venis. Seega ma nüüd saan vähemalt aru, kes see vaigutaja on, kui keegi seltskonnas jälle rääkima peaks, aga mingit erilist lugemiselamust need raamatud mulle ei pakkunud.

19. Ellen Kilgas "Tõnu Kilgas. Peaasi, et oleks kirge!" - Tunnistan, et olin raamatust kuuldes juba veidi skeptiline raamatu sisu osas. Nimelt otsustas Tõnu Kilgase üks tütardest isast raamatu kirjutada. Lähedaste puhul on ikka see oht, et mingid emotsioonid ja mälestused mõjutavad meie teisi mälestusi ja seega ma arvasin, et raamat pole väga objektiivne. Kahjuks sain lugedes sellele ainult kinnitust. Peamine küsimus oli see, et miks polnud Kilgase teiste tütarde ja elukaaslaste mälestusi kirja pandud. Kuigi mõned üksikud mälestused olid kolleegidelt ja sõpradelt, siis perekonna vaatest oli lugu väga kallutatud. Minu jaoks kõlasid väga tugevalt raamatust Ellen Kilgase enda emotsioonid läbi ja see häiris mind. Tegemist oli vist ühe kõige vähem mulle meeldinud elulooraamatuga, mida ma lugenud olen. Kes väga lugeda tahab, siis laenutage raamat kindlasti raamatukogust. Sellise kalli hinna eest (Rahva Raamatus nt maksab raamat 46 eurot) seda raamatut osta ei tasu. Minu jaoks pole raamatu sisu ja hind absoluutselt omavahel kooskõlas.