3/27/2021

Suvelavastused 2021

Suvelavastuste info on avaldatud seisuga 27.03.2021

Hoolimata olukorrast, kus kõik kultuuriasutused on kinni, loodan ma jätkuvalt et suveks olukord stabiliseerub ja saab teatrisse minna. Eks ma olen juba veidi planeerinud ja mõelnud ka, et mida vaatama tahaks minna. Minu jaoks on erinevates Eesti paikades teatris käimine tavaliselt mitte ainult teatris käik, vaid ma ühildan teatriga väikese "Tunne kodumaad" ekskursiooni. Seetõttu olen juba enda jaoks hakanud suvelavastustest nimekirja koostama. Tänasel rahvusvahelisel teatripäeval on igati sobilik traditsiooniline suvelavastuste koondpostitus ka teistele teatrihuvilistele nähtavaks teha. Saate koos minuga oma suve planeerima hakata. Head rahvusvahelist teatripäeva!

JUUNI

Pille Pürg „Kutse juubeliks“ (Komöödiateater) 8.06–2.07.2021 erinevates kohtades üle Eesti

Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas (Karakter) 10.–12.06.2021 Rakvere vallimäel

Röövel Hotzenplotz (Eesti Noorsooteater) 12.06-11.07.2021 erinevates mängupaikades üle Eesti

Põrgupõhja uus Wanapagan (Endla) 18.06–04.07.2021 ja 13.–28.08.2021 Fortumi katlamajas (Ringi 56, Pärnu)

Kuningal on külm (LendTeater) – 18.–30.06.2021 LendTeatri suvelaval (Tartu mnt 3, Elva)

1984 (Vanemuine) 26.06–10.07.2021 Kammivabriku sündmuskeskuses (Teguri 28, Tartu)

Aadama õunad (Nargenfestival) 30.06-05.07.2021 Omari küünis Naissaarel

Robin Hood (Rakvere Teater)

 

JUULI

Neli rüütlit (Ugala) 1.–4.07.2021 ja 12.–15.08.2021 Ugala väikeses saalis

Keisri usk (Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskus) 1.–10.07.2021 Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskuses Tartumaal

Kapten Mihkel (R.A.A.A.M.) 1.–16.07.2021 Hiiumaal, Pärnus, Muhus ja Kuressaares

Läbi kõigi elude ma otsin sind... (R.A.A.A.M.) 6.–18.07.2021 Tõstamaa mõisas ja 26.–28.07.2021 Puurmani mõisas

ERAMAA (Pootsi Mõisa Põllud) 8.07–15.08.2021 Pootsi veinimõisas Pärnumaal

Praegu pole aeg armastamiseks (R.A.A.A.M.) 9.–11.07.2021 Hiiumaal Soonlepa talus, 19.–21.07.2021 Tõstamaa mõisas ja 23.–25.07.2021 Puurmani mõisas

Kasuema (Emajõe Suveteater) 9.07–24.07.2021 Staadioni 48, Tartu.

Ujuja (SKENE Katus Kunstile) 18.07–3.08.2021 Sakala 3 teatrimajas Tallinnas

Bäng (Nargenfestival) 18.07-1.08.2021 Omari küünis Naissaarel

Printsess MOON (Alle-Saija Teatritalu) 22.07–1.08.2021 Alle-Saija Teatritalus Põlvamaal

Metsas ei kuule su karjumist keegi 26.07–25.08.2021 erinevates kohtades üle Eesti

VANA KLAVER ehk SUUSABAASIS ON TANTSUPIDU (Thors Films) 28.07–08.08 2021 Kiidjärve pargis Põlvamaal

Tson Lemberi uus elu (Teater Nuutrum) 23.07–15.08.2021 Eisma sadama paadikuuris

Eesti matus (Vene Teater) 27.07–1.08.2021 Viimsi Vabaõhumuuseumis

Serafima ja Bogdan (Tartu Uus Teater) 31.07–25.08 2021 Peipsiveerel Kolkjas

Petserimaa igatsus (MTÜ Taarka Pärimusteater) 31.07–21.08.2021 Saatses

 

AUGUST

Elevandi kõrts 5.–12.08.2021 Jäneda Pulliteatris

Rockooper Johnny 5.-14.08.2021 Tartu laululaval

Katkuhaud (Ugala) 19.–29.08.2021 Ugala väikeses saalis

3/02/2021

Kaalud

 26. veebruaril 2021 Sadamateatris


Kas te olete kunagi mõelnud, et tahaks olla kärbes seinal? Mina küll olen. Kuigi enamasti jääbki see mõte ainult fantaasiaks. Kui keegi on mõelnud, et tahaks sünnitusosakonnas kärbsena ringi lennata, siis mul on teile hea uudis. Vanemuise uues lavastuses “Kaalud” saab see fantaasia reaalsuseks. 

Sadamateater, kus lavastust mängitakse, on eriline teatrimaja, mis lubab ruumi muuta vastavalt sellele, millist lavakujundust parajasti vaja on. Nii oli sel korral Sadamateatri saali tekkinud päris ehtne sünnitusosakonna koridor, milles toimuvat tegevust publik eemalt vaadata saab. Kui istuda rõdul või viimastes ridades, nagu mina, siis on küll tunne, et oled kärbes osakonna lae all ja saad segamatult vaadata, mida osakonnas viibivad inimesed teevad ja mõtlevad. 

Kui ma juba lavakujundustnagu sageli haiglates kohanud oleme. Seinas kolm valget ust, millest osad kannavad silti “protseduurid” ja üks läbipaistev automaatselt avanev uks, mis viib osakonna sellesse ossa, kus paiknevad sünnitustoad. Tegemist ei oleks tõsiselt võetava haiglaga, kui ukse kõrval poleks korvi siniste kilesussidega - üks puhaste ja teine kasutatud susside jaoks. Ja otse loomulikult need pruunid nahkkattega pingid ja kandilised toolid, mida me kõik oleme harjunud haiglates Nõukogude ajal nägema (ja mõnes kohas näeme veel praegugi). Mõlemast ääreseinast leiame ka väikesed puust lauad, millelt võib leida erinevaid terviseteemalisi brožüüre.

Mulle meenutas lavakujundus ühe väikese haigla sünnitusosakonda, kus ma kümme aastat tagasi praktikal olin. Võib-olla kõige mitte-haiglalikum osa lavakujundusest oli suur läbipaistev plastikust sein, mis eraldas publikut ja laval kujutatud osakonna koridori. Ühelt poolt võib seda vaadelda kui neljandat seina, mis eraldab publikut ja lava ning annab selge signaali, et tegemist on ikkagi teatri, mitte päris eluga. Kuna näitlejad veedavad enamuse ajast siiski seina ees, siis ma usun, et pigem on sein ikkagi osa sünnitusosakonnast ja on mõeldud eraldama ooteala ülejäänud osakonnast.

Kui keegi nüüd hakkas arvama, et teatrilaval reaalset sünnitamist näidatakse, siis seda pole vaja karta. Tegevuse keskmes on hoopiski neli meest, kes kõik satuvad erinevatel põhjustel sünnitusosakonna ooteruumi ja hakkavad seal rääkima isaks olemisest ja saamisest ning elust laiemalt. Eriti filosoofiliseks muutuvad mehed peale väikest plasttopsiku täit konjakit. See omakorda avab meile meeste kõige sügavamad hingesopid ja saame teada selliseid mõtteid, mida mehed pole varem isegi oma parimatele sõpradele rääkinud. Kindlasti annavad palju kõneainet ka meeste erinev vanus ja elukogemus. Hannes Kaljujärve kehastatav Igor oli meestest kõige vanem ja omas konkreetse sünnitusosakonnaga väga pikaaegset kogemust. Ka Aleksei, keda kehastas Riho Kütsar, oli varem sünnitusosakondades käinud, kuid mitte selles konkreetses haiglas. Alekseiga oli kaasas tema sõber Eduard (Margus Jaanovits), kes oli paljuski süüdi selles, et mehed oma südant puistama hakkasid. Meestest kõige noorem oli Reimo Sagori kehastatud Artjom, kes valmistus alles esimest korda isaks saama ja selleks eriliseks sündmuseks olid neil peresünnituse näol ka erilised plaanid.

Mis sünnitusosakond see ilma naisteta oleks? Nii näeme Külliki Saldret kehastamas haiglaõde ning Artjomi ämma Galina Borissovnat ja ema. Minu meelest tegi Saldre nii võimsad rollid, et isegi siis kui ühtegi naist parasjagu silmapiiril polnud, hõljus meestega täidetud ruumis ikkagi mingi naiselikkus, mis mehi mõjutas. Kui Artjomi ema ja Galina Borissovna mõjutavad peamiselt Artjomi, siis õde on see kes kogu osakonnas asjad paika paneb ja kelle ees kõikidel meestel aukartus on. Just õde on see, kes ühendab kahte maailma - ooteruumi ja seda läbipaistvate uste tagust salamaailma. Ja kõik mehed tahavad teada, mis seal taga toimub. Peamiselt küll sellepärast, et teada kas naistega, kes uste taga viibivad on kõik korras. Ainsaks infoedastajaks ja sillaks kahe maailma vahel on õde. Niisiis saavad mehed üsna kirielt aru, et õde vajab hoopis teistsugust suhtumist, kui teised mehed, kes samas ruumis viibivad. Kas suhtumise muutus on tingitud õe käes olevast võimust või hoopis sellest, et õde on naine, saab iga teatrikülastaja ise otsustada. 

Pole vist väga üllatav, et mulle meeldis kõige rohkem Külliki Saldre õe rollis. Isiklikult minu jaoks oli Nadežda veidi liiga karm meestega, kuid arvestades seda, et kogu tegevus toimub ikkagi Venemaal, siis sealseid veidi napsutanud isasid tulebki veidi karmimalt kohelda. Ja mis seal salata, eks meil Eestis leidub ka selliseid Nadeždasid päris palju. Ometigi sellest karmist ja liigagi otsekohese ütlemisega õest õhkus empaatiat ja hoolivust, seda mis ühes heas ões olemas peab olema. Tegelikult vist võiks öelda, et õde ja üleüldse naised olid nende meeste jaoks autoriteedid. Kõige paremini illustreeris seda stseen, kus Artjom ära minestas ja õde lihtsalt tuli ja seisis tema kõrval käed puusas ning ütles “Maast lahti!” ja Artjom oligi püsti. Ei saa ju lihtsalt minestunult lamama jääda, kui naine käseb sul end püsti ajada. Kuna praegu on teatrid kinni ja haiglates ollakse töötajate üle rõõmsad, siis ma usun, et Saldre saaks vabalt haiglas hakkama. Ja võib-olla veel paremini kui mõni õde, kes on selleks õppinud.

Galina Borissovna ja Artjomi omavaheline stseen kohe lavastuse alguses näitab, kuidas erinevad põlvkonnad sünnitusse suhtuvad. Ämm on kaugelt kohale kihutanud, et oma tütrele sel raskel ajal toeks olla. Võrgust kotiga on isegi söök kaasa võetud. Artjom näitab ämmale lepingut, milles on kirjas, et neil on peresünnitus ja see tähendab seda, et mees on sünnituse ajal naise juures. Galina Borissovna hakkab muidugi sellise asja peale naerma, sest see on ju ennekuulmatu, et mehed sünnituse juures on. Pole ju meilgi sellest väga palju aega möödas, kus mehed pidid sünnitusmaja akende all ootama ja keegi neist ei osanud isegi sellest mõelda, et naise kõrval sünnituse ajal olla. Seega võib meie armsas Eestis ka seda suhtumist kohata, et parem on kui mees ei näe oma naist sünnitamas. Samas annab sünnituse nägemine Artjomile teistsuguse kogemuse ning kuigi ta ei suuda seda kogemust sõnadesse panna, annab ta oma kogemusega meeste vestlusesse hoopis teistsuguse vaate. Kui seda mõtet nüüd edasi arendada, siis äkki peaksid just vastupidiselt kõik mehed oma naisi sünnitamas nägema, et mõista mida naised sel hetkel läbi elavad. Selline kogemus paneks mehed kogu naissugu hoopis teise pilguga vaatama. Kui palju valu ja vaeva mehed (ja ka naised) oma emadele põhjustanud on. Aga enamasti me ei mõtle sellele. 

Nii hakkavadki mehed rääkima elust, tööst, naistest, õnnest ning tähtkujudest. Igaüks oma maailmavaatest ja elukogemusest lähtuvalt. Lõpuks tundub, et kuigi mehed on kõik erinevad, siis sisimas erinevus nii suur polegi. Neid kõiki ühendab austus naiste vastu. Ja kuigi esmapilgul võivad mehed tunduda enesekesksete, lärmakate või ülbetena, siis tegelikult on nad siiski ilusad ja head. Lihtsalt mõni neist oskab seda paremini välja näidata kui teised ja paneb publikut endale rohkem kaasa elama kui mõni teine. Nii jõudiski etenduse lõpuks mulle kohale, et kõik mehed väärivad kaasa elamist, sest igaühel on elus midagi sellist, mis meid teistele sümpaatseks teeb. Mõni lihtsalt ei näita seda poolt endast teistele võib-olla nii sageli.

Kuigi Vanemuine on oma kodulehel lavastust draamaks nimetanud, on laval ka väga palju koomilist. Vähemalt mulle seostub Margus Jaanovitsi nimi kohe koomiliste rollidega. Ja nii ka selles lavastuses nerutab publikut kõige rohkem just Jaanovitsi kehastatud Eduard. Eduard tuleb oma sõbra Alekseiga sünnitusosakonda kaasa. Mõlemad mehed on mõõdukalt napsu võtnud, kuigi Eduardi pehmest keelest ja taaruvast kõnnakust on näha, mida mõõdukus tema jaoks tähendab. Kuigi järgmisel hetkel võib Eduard argumenteerida täiesti kaine inimese loogilisusega. Kui Jaanovits näitas, et Eduard on purjus, siis pehme keel, liigutused ja kõik sinna kuuluv oli üle võlli keeratud. See muutis purjus inimese naljakaks, mitte vastumeelseks. Ja olgem ausad, usutavalt purjus inimest mängida on ikka üsna raske ja Jaanovits sai sellega hästi hakkama. Kuigi minu jaoks vahepeal pani ta sellega natukene liiga palju üle võlli.

Hannes Kaljujärve Igor oli ehtne eesti mees (kuigi tegevus toimub Venemaal ja kõik tegelased on venelased). Istub vaikselt nurgas ja ei räägi midagi, kuid peale paari pitsi lähevad häälepaelad valla ja räägib kõik oma mured südamelt ära. Algselt tundus mulle, et Kaljujärve roll on kõige lihtsam – lihtsalt istub ja vaikib. Aga kui Igor lõpuks rääkima hakkas, siis roll enam nii lihtne ei tundunud. Kuigi ma pean tunnistama, et minu jaoks Kaljujärv päris veenev 70-aastane ei olnud (nagu pakkus Eduard).

Minu jaoks oli meestest kõige paremini edasi antud Riho Kütsari kehastatud Aleksei, kes vaevles süümepiinades, et juba kolmandat korda ei õnnestunud tal ise oma naist sünnitama tuua. Kuigi kõik näitlejad olid oma kehastatud tegelaste karaktereid suurepäraselt tabanud, jäi meestest mulle eriliselt silma just Kütsar. Võib-olla seepärast, et selliseid süümepiinades mehi olen ma oma haiglatöös kõige rohkem kohanud ja see oli väga tõetruu. Eriti duo Kütsar - Saldre. Ega ma siis niisama ei öelnud, et Saldre sobiks haiglasse tööle. Ikka selle pärast ütlesin, et selliste kõige tüütumate tüüpidega saab ta väga hästi hakkama. Aga Kütsar mõjus ka ilma Saldreta laval väga hästi.

Reimo Sagor, kes on näitlejatest noorim, kehastas ka noorimat meest - Artjomi. Minu meelest mängis Sagor väga hästi välja Artjomi erinevad nüansid. Ämmaga suhtles Artjom veenvalt nagu juristile kohane. Emaga suheldes oli näha aukartust ja allumist ema soovidele. Sattudes aga meeste seltskonda oli ta pigem vaatleja rollis, kes üritab endast targematelt elu kohta õppida selliseid teadmisi, mida saab õppida ainult siis kui erineva elukogemusega mehed õnne ja elu üle filosofeerima hakkavad. Tegelikult said kõik mehed oma osatäitmistega väga hästi hakkama, aga eks meelde jäävad ikka rohkem need, kes millegi erilisega silma paistsid. Sel korral oli minu jaoks eriline Eduard, sest tema eristus koomilisuse poolest. 

Lõpetuseks pean ausalt tunnistama, et minu jaoks oli kogu haigla õhustik nii ehedalt kujutatud, et ma unustasin üldse ära, et ma teatris olen. Seega ei oska ma väga hästi öelda, mis mõtteid nähtu minus tekitas. Mingeid erilisi seoseid tegelaste ja sündmuste vahel ma oma peas tekitada ei suutnud. Ainus mõte, mis mind teatrisaalist väljudes tabas, oligi et näitlejad olid nii suurepäraselt tõetruud ja lavakujundus tekitas täiesti tunde, et ma olen haiglas. Ma lihtsalt istusin ja nautisin terve aja tavapärast elu, mis haiglas toimub. Ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Võrreldes igasuguste haiglaseriaalidega, oli Sadamateatri laval nähtu kordades parem ja huvitavam. Ilmselt seetõttu, et seal oli parajas annuses huumorit, elu, filosoofiat, teatrit ja haiglat. Samas olid kõik tegelased täiesti tavalised inimesed meie endi keskelt ja näitlejad kehastasid neid inimesi hirmuäratavalt tõetruult.

Seega soovitan kõikidel teatruhuvilistest tervishoiutöötajatel seda lavastust vaatama minna. Ainus oht on see, et peale kurnavat tööpäeva võib teil tekkida illusioon, et tööpäev jätkub. Kõikidele teistele soovitan muidugi ka vaatama minekut. Kui keegi teist omab haiglaga negatiivseid emotsioone, siis ilmselt pole "Kaalud" teie jaoks parim meelelahutus, aga muidu soovitan kõikidele. Kui piirangud läbi saavad, siis mina lähen kindlasti veel kord seda lavastust vaatama, äkki näen siis haiglast kaugemale ka.

 

Autor: Jevgeni Griškovets

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu

Kunstnik: Maarja Meeru

Valguskunstnik: Andres Sarv

Osades:

Reimo Sagor – Artjom

Riho Kütsar – Aleksei

Margus Jaanovits – Eduard

Hannes Kaljujärv – Igor

Külliki Saldre – Galina Borissovna; Artjomi ema; haiglaõde

* - päisefoto autor on Maris Savik

Rohkem infot lavastuse kohta ja mänguajad leiab SIIT

3/01/2021

Loetud raamatud 2021 jaanuaris ja veebruaris

Ühel heal päeval tekkis mõte, et mis oleks, kui prooviks end nutimaailmast võõrutada ja selle asemel rohkem raamatuid lugeda. Põhikoolis ja gümnaasiumis lugesin ma väga palju, kuid kõrgkooli ajal jäi lugemine unarusse. Nüüd tundus õige aeg, et võiks lugemise jälle selgeks õppida. Eks selliseid lubadusi anname me kõik aasta alguses, aga mina ei lubanud endale midagi. Lihtsalt mõtlesin, et oleks tore aastal 2021 iga nädal vähemalt üks raamat läbi lugeda. Eesmärgiks võiks siis olla, et aasta lõpuks on kokku loetud 52 raamatut.

Praeguseks on olukord selline, et õppisin jälle raamatuid lugema. Jah, ma pidin uuesti õppima, sest nutimaailm oli kogu keskendumisvõime ära röövinud ja nii ei suutnud ma raamatu sisule eriti keskenduda ja alguses lugemine ei edenenud üldse. Siiski tundub, et päris lootusetu juhtum ma pole. Olen nüüdseks peaaegu iga vaba hetke lugedes veetnud (olgem ausad, eks pool vabast ajast ikkagi kulub nutimaailmale ka) ja nii juhtuski, et veebruari lõpuks sai 16 raamatut loetud. Otsustasin, et teen ühe väikese vahekokkuvõtte, sest kui ma samas tempos jätkan, siis aasta lõpus kõiki raamatuid ühte postitusse koondada poleks kuigi hea mõte. Kes seda eepost läbi viitsiks lugeda ja võib-olla jääks nii mõnelgi teist mõni hea raamat kahe silma vahele.

Teie ees on jaanuaris ja veebruaris loetud raamatute lühimuljed.

1. Merle Karusoo "Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... I köide" - Aususe mõttes pean märkima, et alustasin raamatu lugemisega juba jõulude ajal. Aga siis tuli aasta algus peale ja ma ei võtnud terve nädala jooksul raamatut kätte. Iseenesest võib öelda, et mulle kui teatrihuvilisele raamat meeldis. Tekitas jälle selle sama tunde, et oleks tahtnud sel ajal elada ja teatris käia. Raamat on selliselt üles ehitatud, et seal on Merle Karusoo erialapäeviku sissekanded sellest perioodist, kui ta lavakas õppis. Lisaks neile Voldemar Panso enda märkmed ja Merle Karusoo poolt kirja pandud "Ehitusmeister Solness" proovide märkmed. Minu jaoks oli väga huvitav lugeda seda, kuidas lavakas õpe välja nägi ja millised olid prooviperioodid. Tekitas kohe tunde, et peaksin ennast ka teatrisse ikka praktikale organiseerima, et lavastuse valmimisprotsessi näha. Mis puudutab õpet lavakas, siis see osa on ilmselt kohustuslik lugemine kõigile neile, kes lavakasse õppima tahaksid minna.

2. Kai Aareleid "Linnade põletamine" (näidendiraamat) - Tegemist on Eesti Draamateatri näidendiraamatu sarjas ilmunud näidendiga, mis põhineb samanimelisel romaanil. Sattusin 2020 septembris Draama festivalil seda lavastust vaatama ja mulle meeldis. Nüüd tekitas ka näidendi lugemine tagantjärele sama emotsiooni, mida kogesin teatrisaalis. Enamasti jäi meelde ikkagi kurbus. Loodan lähiajal ka romaani läbi lugeda, seal on loodetavasti tegelasi ja süžeed laiemalt lahti kirjutatud. Äkki jääb lõpus ka positiivsem noot kajama. Kui lavastust näinud ei ole, aga tahaksite, siis näidendiraamatut ma enne teatrisse minekut lugeda ei soovita. Hakkab teatris igav.

3. Meik Wiking "Väike lykke-raamat. Maailma kõige õnnelikuma rahva saladused" - Kes mäletab siis mõni aasta tagasi oli väga populaarne hygge-raamat. Need on sama autori raamatud ja sel korral keskendub autor õnnelikuks olemisele. Ma enda meelest igasugust hookus-pookust ei usu ja päris hipsteriks ka ennast ei pea, kuid see raamat mulle meeldis. Ma pole kindel, kas ma nüüd kõiki õnnelikuks tegevaid asju tegema hakkan, kuid mõnda asja ma siiski teen. Näiteks käin jalgsi tööle. Kogukonda puudutavad ideed mulle ka meeldisid, need lähevad minu ideaaliga kokku sellest, kuidas ma tulevikus elada tahaksin. Mitte päris kommuunielu, aga võiks ju omada toredaid naabreid, kellega saab näiteks koos üritusi pidada, või kes aitavad sul lapsi hoida ja koera jalutada, kui sul endal parasjagu selleks aega pole ja vastupidi. Vähemalt mingisuguse positiivse emotsiooni annab selle raamatu lugemine kindlasti. Ja paneb maailma natukene teises valguses nägema. Ja minus tekitas vastupandamatut soovi midagi ühiselt korraldada.

4. Anneli Saro ja Hedi-Liis Toome (koostajad) "Teatrielu 2019" - Seda raamatut soovitan lugeda ainult neil, kes on tulihingelised teatriaustajad. Teiste jaoks jääb see ilmselt igavaks. Raamatu esimeses pooles kirjutavad erinevad autorid oma mõtteid 2019. aasta teatrielu kohta. See on see osa, mis tekitab tahtmise teatrisse minna. Või siis vastupidi, tekitab süümepiinad, et nii vähe teatrisse jõudsid ja nii paljud huvitavad asjad vaatamata jäid. Vähemalt mul oli tahtmine neid lavastusi vaatama minna, millest kirjutati. Teises osas näidatakse terve aasta teatristatistika ära. Millised olid uuslavastused, mitu korda ühte lavastust mängiti, palju käis publikut vaatamas jne. Võib tunduda igav osa, kuid kuna seal antakse ka ülevaade harrastus-, kooli- ja väiketeatritest, siis oli ka see lugemine väga hariv. Ma ei teadnudki, et meil nii palju erinevaid teatreid on. Eks ma lugesin seda raamatut muidugi ka väikese tagamõttega. Nimelt on minu teatriblogi ka raamatus mainitud. Ja nagu üks mu õppejõududest ütles, siis see on väga kõva sõna (#olenmeelitatud).

5. Merle Karusoo "Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... II köide" - Kuna esimene köide mulle meeldis, siis olid ka selle raamatu jaoks ootused kõrged. Minu jaoks jäi teine köide siiski igavamaks. Kui esimeses köites oli rohkem lavastuse proovide kirjeldusi ja Merle Karusoo erialapäeviku katkendeid, siis teine köide keskendus rohkem Panso enda kartoteegikaartidele. Neid oli ka huvitav lugeda, kuid mulle isiklikult tundus, et infarkt oli Pansole juba oma jälje jätnud ja ta ei kirjutanud peale infarkti enam nii huvitavalt, kui varem. Eks eesti teatri ühe olulise mehe mõttemaailma kohta saab ikka palju teada. Ja jälle oli mul see kahjutunne, et ma sel ajal ise elada ei saanud. Mis seal salata, eks natuke meelitasin end ka selle mõttega, et ma olen veidi Pansoga sarnane. Panso kirjutas ka loetud raamatutest tsitaate ja mõtteid välja. Ma teen sama.

6. Oliver Sacks "Mees, kes pidas oma naist kübaraks" - Kui päris aus olla, siis ma ei oskagi seisukohta võtta, kas tegemist on teadusliku, populaarteadusliku või ilukirjandusliku teosega. Pigem vist populaarteaduslik ikkagi. Raamatus räägib neuroloog Oliver Sacks huvitavatest haigusjuhtudest. Siiski ei leia raamatust klassikalisi neuroloogilisi haigusi nagu dementsus, ajuinfarkt, Parkinsoni tõbi jne. Õigemini mõnel patsiendil küll on need diagnoosid, aga haigusloo põhirõhk on ikkagi mõnel neuropsühholoogilisel patoloogial. Seega soovitan raamatut pigem neile, kes omavad mingisuguseid teadmisi neuropsühholoogiast. Vastasel juhul võib raamatu lugemine veidi keeruliseks osutuda. Igatahes tuleb raamatu lugemisel kasuks, kui te teate mida tähendavad konfabulatsioon, propriotseptsioon, prosopagnoosia jne, sest neid termineid kasutatakse üsna palju ja ilma pikema selgituseta. Kui kellelegi teema siiski huvi pakub, soovitan raamatut lugeda. Kahjuks on raamat pärit 1985. aastast ja oleks huvitav teada, kas tänapäeval on selliste seisundite käsitlus kuidagi muutunud. Mulle, kui neuroloogias töötavale ja psühholoogiat õppivale inimesele oli raamat igatahes väga huvitav.

7. James Bowen "Tänavakass Bob" - Ma ei tea, kui paljud teist on kuulnud Londoni kuulsaimast kassist nimega Bob. Mina näiteks kuulsin temast esimest korda 2020 suvel, kui ilmus uudis sellest, et Bob on surnud. Ja siis nägin ma TV-st filmi, mille peaosas Bob ise oli. Filmi ajal ma ainult töinasin (ma töinan muidugi ka igasuguste jõulureklaamide, kadunud loomade otsimise kuulutuste, sportlaste võidu jne peale, seega see pole mingi näitaja). Kuna ma tean, et Bobi omanik kirjutas nende kohtumisest ja elust Londoni tänavatel ka raamatu, pidin ma seda raamatut lugema. Sest teadupärast on raamatutes rohkem sündmusi, kui filmis. Raamat on minu meelest väga hea ajaviitelugemine. Ma oleksin selle ühe õhtuga läbi lugenud, kui mul poleks vaja olnud järgmine hommik kohe koosolekule jõuda. Ühelt poolt on raamat ilukirjanduslik, kuid teisest küljest on see jällegi James Boweni tõestisündinud lugu. Minule mõjus raamat igatahes natukene eneseabiõpikuna ja tekitas tahtmise edaspidi parem inimene olla. Ja Bob raamatu kaanepildil on lihtsalt super. Ma saan aru, miks ta kõikidele meeldib. Soovitan kõigil lugeda, kes pole veel lugenud. Ja kui keegi kardab, et raamat nutma ajab, siis mind ei ajanud. Ja nagu ma ütlesin, siis ma olen maailma suurim piripill. Peale raamatu läbi lugemist võiksime hakata endale kalleid inimesi/loomi rohkem hindama.

8. Meik Wiking "Väike hygge-raamat. Kuidas taanlaste kombel hästi elada" - Kui ma Meik Wikingi õnnelikkuse raamatut lugesin, siis meenus mulle, et ta on varasemalt ka hygge teemal raamatu kirjutanud. Pidin selle raamatu ka ilmselgelt kohe läbi lugema. Hygge on midagi sellist, mida pole võimalik eesti keelde otsesõnu tõlkida. Tegemist on millegi heaolu, hubasuse ja mõnusa vahepealsega. Näiteks küünalde põletamine, maiustuste ja kookide söömine ning pere ja sõpradega koos aja veetmine on hygge. Tuleb välja, et ma olen väga hygge  inimene, sest ma veedan enamuse ajast pleedi all (ka suvel, kui väljas on soe), põletan hääääästi palju küünlaid ja sööksin kogu aeg maiustusi. Ma siiani arvasin, et see on laiskus, aga tuleb välja, et see on üks osa õnneliku elu valemist. Seega kavatsen ma järjest rohkem patjade ja pleedide ning raamatutega diivanil olla. Seltsiks pragisevad küünlad ja maiustused. Kokkuvõttes meeldis mulle õnnelikkusest rääkiv raamat rohkem, kuna seal oli minu jaoks rohkem praktilist infot, kuidas enda (ja oma kogukonna) elu õnnelikumaks muuta. Aga võib-olla oli asi selles, et ma olen juba nii hygge-inimene, et see raamat ei rääkinud mulle midagi huvitavat. Soovitan eriti soojalt kõikidele neile, kes raamatu lugemisele, küünalde põletamisele, maiustuste söömisele, hubasele olemisele pleedi all jne õigustusi otsivad. Sellest raamatust leiate tea lausa teaduslikud põhjendused oma käitumisele.

9. Kai Aareleid "Linnade põletamine" (romaan) - peale Eesti Draamateatri lavastuse ja näidendiraamatu lugemise oli romaani veidi igav lugeda. Sest põhilised sündmused olid teada. Väga palju midagi uut romaanis ei olnud. Samas oli jällegi huvitav näha, kuidas romaanis ja näidendis olid mõned sündmused kohad vahetanud. Ilmselgelt pole see üllatus, et romaani mahtus rohkem tegelasi ja sündmusi, kuid enamasti oli tegemist põhisõndmste laiendustega. Ja pisara sain ka silmanurka. Igatahes oli huvitav lugeda ühe perekonna lugu ja ilmselt leiab iga inimene mõne osa raamatust, millega samastuda. Aga Tartu lugu tuleb minu jaoks näidendis paremini välja kui romaanis.

10. James Bowen "Bobi maailm" - Järjekordne lugu tänavakass Bobist. Kui esimese raamatu ajal ma pisaraid ei poetanud, siis seda raamatut lugedes olid silmad pidevalt märjad. Sellest hoolimata oli tegemist huvitava lugemisega. Mul oli isegi kahju, et raamat nii kiiresti läbi sai. Päris maailma parandamise soovi mul lugedes ei tekkinud, aga kui ma muidu olen end koerainimeseks pidanud, siis nüüd oleksin juba valmis ka kassi omama. Igatahes võiks olla üks loom, kes ka mulle igal ajal toeks oleks. Seda südamlikkust, mis Jamesi ja Bobi vahel oli, ei saa sõnadesse panna, seda peab lugedes ise kogema. Ja ilmselt tahaksid kõik endale sellist lemmikut, kes neid kaitseks ja toetaks nii nagu Bob seda tegi.

11. James Bowen "Kingitus Bobilt" - Järjekordne tänavakass Bobi raamat. Siiski pean tunnistama, et esimene raamat meeldis mulle kõige rohkem. Teised kaks kordasid paljuski esimeses raamatus kirjutatud mõtteid. See konkreetne raamat rääkis jõuludest Londoni tänavatel. Ma usun, et kui ma oleks seda raamatut jõulude ajal lugenud, siis ilmselt oleks ma enda jõuludele hoopis teise pilguga vaadanud. Kas on nii palju kingitusi vaja osta? Ja ilmselt oleks ma äkki natukene rohkem tähelepanu ka heategevusele pööranud. Aga ma lugesin seda veebruaris ja jõuludeks ehk pole sellest emotsioonist enam kuigi palju alles. Kõige rohkem andis raamat siiski edasi mõtet, et ole tänulik selle eest, mis sul on ja enamasti on andmisrõõm suurem, kui saamisrõõm. Ja seda võiksime me kõik proovida.

12. Ingvar Villido "Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus" - Kui päris aus olla, siis ma isegi ei tea, kuidas see raamat minu raamaturiiulile jõudis. Ju siis sel hetkel tundus, et mul on seda raamatut vaja, kui ma selle koju tõin. Nii ta mu raamaturiiulil üsna õnnetult ja pikka aega seisis. Kuna ma olen psühholoogiaõpingutes ka neid teemasid veidi puudutanud, siis otsustasin raamatu lõpuks läbi lugeda. Kui aus olla, siis ootused olid väga suured. Seda suurem oli minu pettumus, kui ma lugema hakkasin. Esiteks oli tekst minu jaoks liiga tihe ja ma ei suutnud kuidagi keskenduda. Teiste raamatutega pole seda väga ammu juhtunud. Lisaks häirisid mind keelevead. Jah, ma ise ei kirjuta ka kõige korrektsemalt, kuid see raamat oli ju keeletoimetaja käe alt läbi käinud. Ja ikka seal kirjavigadest puudust ei olnud. Kõige rohkem häiris mind aga see, et Villido rääkis natukene ühest teemast ja siis liikus kohe edasi järgmise teema juurde. Ma oleksin natukene rohkem süvitsi minekut oodanud. Õnneks mõnest teemast sain ma tänu psühholoogialoengutele siiski paremini aru ja see süvitsi mineku vajadus nii suur ei olnud. Raamatu lõpuks hakkas mind valdama tunne, et tegemist on häbitu reklaamiga ja seepärast Villido räägibki kõigest nii pinnapealselt. Selleks, et rohkem teada saada, tuleb osta järgmine tema raamat või minna koolitustele. Kokkuvõttes tundub mulle, et ma pole vist siiski nii vaimne inimene ja seetõttu raamat mind ei kõnetanud. Kui keegi räägib, kuidas emotsioonide kogunemine ongi krooniliste haiguste tekkimises süüdi, siis tervishoiutöötaja minu sees tõstab mässu. Järgmine kord, kui keegi vähi tõttu meedias annetusi kogub, et välismaale ravile minna, siis äkki keegi läheks ja õpetaks sellele inimesele emotsioonide vabastamist, et vähk ära läheks. Või suunake see inimene Villido juurde kursustele.

13. Bernadette Fisers "Väike raamat suurest kaalulangetamisest" - Iga naise raamaturiiulis peab vähemalt üks dieedist või kaalulangetusest rääkiv raamat olema. Ma sain ka nüüd selle vea parandatud. Midagi uut ma teada ei saanud. Kui siis ehk ainult seda, et ilma trennita on ka võimalik kaalu langetada. Aga samas tundub mulle, et trenni tehes saab kaalu langetades veidi rohkem süüa. Raamatus räägib Bernadette Fishers sellest, kuidas ta 30 nädalaga 30 kg kaotas. Näiteks on üheks tema nipiks juua palju rohelist teed ja vett ning ta on loobunud igasugusest suhkrust. Pole ju midagi üllatavat. Ja see poleks ju õige kaalulangetusraamat, kui raamatus poleks retsepti. Kahjuks on siin ainult üks saia retsept. Mulle oleks meeldinud, kui retsepte oleks rohkem olnud. Samas ega raamat mind nii palju inspireerida siiski ei suutnud, et ma nüüd kohe kaalu langetama hakkaksin. Ehk hakkan kevadel jälle rohkem liikuma ja proovin rohkem vett juua ning vähem rämpstoitu ja magusat süüa. Kuid päris kõikidest toiduainetest loobuda ma siiski ei suuda.

14. Jete Leo Norman "Maailm kontoris" - Kuidas näeb välja tavaline elu avaliku sektori kontorites? Just sellest see raamat räägibki. Ilmselt on suurem osa inimesi mingil hetkel kokku puutunud bürokraatiaga ja see raamat annab väikese ülevaate sellest, mis selle bürokraatia põhjustanud on. Ma siiski tahaksin olla naiivne ja uskuda, et osa raamatust on ilukirjanduslik fiktsioon ja päris nii suvaliselt meie avalikus sektoris plaanide ja numbrite välja töötamine ei toimu. Aga mine sa tea. Eks mõni avaliku sektori töötaja oskab seda paremini kommenteerida. Samas annab raamat ikka mingi ettekujutuse sellest küll, miks ametiasutused või kasvõi meie ülemused käituvad meiega nii nagu nad käituvad. Kindlasti on raamat avalikus sektoris töötavatele inimestele huvitavam lugemismaterjal, kui neile, kes avaliku sektoriga tööalaselt kokku pole puutunud.

15. Mari-Liis Jääger, Kati Voomets, Kaija Pook, Meelika Müürsepp "Kogumispäevik" - kindlasti on kõik kuulnud rahast rääkivast Facebooki grupist nimega "Kogumispäevik". Ehk olete sealt isegi häid rahatarkuse alaseid teadmisi või nõuandeid saanud. Mina küll olen. Ja kui ma kuulsin, et nad on olulisemad ideed raamatusse koondanud, siis ma pidin selle raamatu endale muretsema. Kui kõik olulised tarkused on ühes kohas koos, siis on neid tunduvalt lihtsam raamatukaante vahelt üles leida, kui hakata suurest internetigrpist konkreetset tarkust taga otsima. Pean siiski tunnistama, et grupp on kordades asjalikum kui see töövihiku formaadis raamat. Minu meelest sobiks see raamat lapsele esimeseks rahatarkuse alaseks töövihikuks. Täiskasvanutele kasutamiseks tundub üsna mõttetu. Või siis lootsin ainult mina, et raamat koondab oluliselt rohkem rahatarkust endasse. Igatahes oleks rahakotile tunduvalt parem olnud, kui ma poleks seda raamatut ostnud.

16. Patti Breitmann ja Connie Hatch "Kuidas süümepiinadeta "EI" öelda" - Ma olen viimasel ajal väga palju pooleldi eneseabi ja psühholoogia sugemetega raamatuid lugenud. See raamat sattus juba aastaid tagasi mingi soodusmüügi kaudu minu raamaturiiulile. Ühel hetkel ma lihtsalt tundsin, et ma peaksin õppima "ei" ütlema, kui ma ei taha kohustuste alla ära lämbuda. Aga raamatu lugemiseni ma ei jõudnud. Kuni praeguseni. Ja uskuge või mitte, aga see on üks parimaid raamatuid, mida ma sel aastal lugenud olen. Raamatus on ära käsitletud kõikvõimalikud situatsioonid, mis meil elus ette võivad tulla ja millele me võime tahta "ei" öelda. Näiteks soovimatu seksuaalvahekord, vähemusgruppide pihta suunatud märkused, telefonimüügiagendid, kauge sugulase pulmad, tüütud sõbrad/sugulased, tööülesanded, mis pole meie pädevuses jne. Lisaks sellele, et iga osa juures selgitatakse ära, miks me "ei" öeldes võime täiesti ilma süümepiinadeta edasi elada, on iga osa juures ka näitelaused kuidas "ei" öelda. Kõik on puust ja punaseks ette tehtud. Lihtsalt loe raamat läbi, jäta laused meelde ja oledki oma elu lihtsamaks teinud. Mina igatahes soovitan kõikidel seda raamatut lugeda, kes tahaksid oma elus midagi muuta.

Kuna mul hakkavad lugemisideed otsa saama, siis võite kommentaarides häid lugemissoovitusi jagada. Ootan huviga.

2/24/2021

Niskamäe naised

 17. veebruaril 2021 Vanemuise suures majas

Ma pean kohe vabandama, et ma ei oska enam kirjutada. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et ma ei taha enam kirjutada. Blogis kestnud vaikus on ehe tõestus sellest. Muidugi saaks kõik ajada maailmas valitseva olukorra süüks ja öelda, et teatrid olid kinni ja midagi ei saanudki vaadata ja siis polnud ka millestki kirjutada. Eks mõnes mõttes on see ju tõsi. Ometigi olen ma teatrisse sattunud ja sellest lihtsalt mitte kirjutanud. Näiteks eelmisel aastal nähtud 12-st lavastusest said kirja pandud ainult pooled. Sest ma lihtsalt tundsin, et kuigi nähtud lavastused olid head, ei oska ma nende kohta mitte midagi öelda.
Kummaline on ka see, et kui teatrid aasta tagasi kinni pandi, siis oleks pidanud minus kohe suur teatriigatsus tekkima. Ometigi seda ei juhtunud. Mulle tundub, et ma hoopis võõrdusin teatrist veelgi rohkem. Kui uuesti teatrisse sai, siis polnud üldse enam soovi teatrisse minna. Ühelt poolt sain tervishoiutöötajana aru, et võõraste inimestega ühes ruumis koos olemine ei ole ilmselt kõige parem idee, kuid kordagi ei tekkinud ka seda tahtmist, et aga äkki paneks maski ette ja ikka läheks.
Postituse pealkirjast on näha, et selle kriisi ja teatripaastu olen ma ületada suutnud. Sel korral lihtsalt juhtus nii, et Vanemuine uuristas end oma “Niskamäe naiste” reklaamiga nii sügavale minu ajukurdude vahele, et ma lihtsalt pidin teatrisse minema. Kui sa oled teatriajaloo loengutes käinud, siis on ka Hella Wuolijoki nimi tuttav ja meelitab sind teatrisse. Lisaks saab mind alati teatrisse meelitada, öeldes et tegemist on perekonnadraamaga.
Kui perekonnadraamast rääkida, siis minu jaoks oli draamat vähe. Eks omal ajal mõjus lugu matriarhaadist dramaatilisemalt, kui see praegu meie jaoks tundub. Samas eks tänapäeval juhtub jällegi sagedamini seda, et mees näeb noort ilusat õpetajannat ning armub ning jätab oma pere ja kodutalu maha ning alustab linnas uut elu oma uue perekonnaga. Kindlasti on ka tänapäeval väga selgelt tajutav generatsioonide vahe, kus vanem generatsioon ei mõista noorema generatsiooni vabaduseihalust ja rõhub traditsioonidele ja sellele, et nii on nende peres asjad juba aastasadu kestnud. Niisiis julgen ma väita, et hoolimata sellest, et Wuolijoki on oma näidendi kirjutanud kaasaegse inimese mõistes vanal hallil ajal, siis kõik probleemid, mida ta käsitleb, kehtivad ka tänapäevalgi. Ehk ma olen liigselt amerikaniseerunud ja seega tundus mulle, et draamat oli liiga vähe. Kui süžeesse süüvida, siis aktuaalsed probleemid on seal olemas, kuid neid probleeme ei lahendatud ülepaisutatult nagu seda kiputakse tänapäeval tuttavaks saanud seebiooperites tegema.
Mulle tundus kohati kummalisena, kuidas vanaperenaine (Külliki Saldre) oma poja Aarne (Priit Strandberg) armulugu nii külma kõhuga suutis võtta, samal ajal kui tema minia Martta (Ragne Pekarev) korralikku draamat tegi. Eks siit tulebki see põlvkondadevaheline konflikt välja. Vanaperenaine oli selle kõik ise läbi elanud ja teadis, et lõpuks saab kõik korda ja pole mõtet draamat korraldada, sest see teeb asja ainult hullemaks. Kindlasti oleme kõik olnud sellises olukorras kus tundub, et vanem põlvkond ei mõista meid ja see omakorda süvendab põlvkondadevahelisi erimeelsusi. Enamasti on lõpp alati samasugune. Kas noorem generatsioon mõistab, et vanemal oli õigus ja elu saab rahus jätkuda, või käib suur pauk, katel plahvatab ja emotsioonid keevad üle, kuid tulemuseks on alati rahu põlvkondade vahel ning elu läheb edasi. Ma julgen väita, et Niskamäel juhtub mõlemat. Pärast Aarne lahkumist Niskamäelt, tekitab Martta seal korralikult intriige ja lõpuks lahkub ka Martta Niskamäelt. See siis on katla plahvatamine, sest peale Martta lahkumist saab õige ja rahulik elu Niskamäel jätkuda. Õige elu on vanaperenaise arusaam selelst, kuidas Niskamäel peaksid asjad toimuma. Linnas elades mõistab Aarne, et ta ei saa ilma Niskamäeta elada ja lõpuks läheb tagasi Niskamäele. See on näide vanema generatsiooni tõekspidamiste omaks võtmisest, sest Aarne mõistab, et emal on õigus ja Niskamäe ongi elu ja ilma Niskamäe leivata pole õiget elu. Ometigi ei saa elu nii lihtsalt edasi minna ja kõik on määratud korduma. Nii leiab Aarne uus kaaslane Ilona (Maarja Johanna Mägi), et Niskamäe ei lase neil vaba olla ja nad peaksid linna edasi jääma. Algab uus perekonnadraama, aga sellest räägitakse hoopis ühes teises näidendis ja ühes teises lavastuses.
Kui kogemata on mõni komöödia austaja saali sattunud, siis ei pea ka nemad närviliselt kella vaatama ja mõtlema, millal see piin ükskord ometi lõpeb. Lavastusest leiab koomilisi elemente nii palju, et draama kaob nende vahele ära. Seega ei pea keegi kartma, et saalis igav hakkab. Järgmisel päeval kõhulihased naermisest küll valusad ei ole, aga see ei loe. Kohati tekkis minus vägisi tunne, et neid koomilisi tegelaskujusid oleme me kõik Vanemuise laval varem näinud. Ma kahjuks ei suuda praegu ühtegi konkreetset koomilist näidet varasemast tuua. Aga kui te mõtlete näiteks Merle Jäägeri koomiliste rollide peale, siis ma võin mürki võtta, et seda sama koomilist Mercat näete te “Niskamäe naistes” telefoni-Sandrana. Sama lugu oli ka Simola peremeest kehastanud Riho Kütsariga. Ma olen kindel, et seda koomilist meesterahvast olen ma varem Vanemuise lavalaudadel näinud, kuid siis ei kandnud ta Simola peremehe nime. Siiski olgu tõe huvides mainitud, et päris “tordiga näkku ja jalaga tagumikku” komöödiat siiski näha ei saa. Kes pigem sellist komöödiat ootab, siis nende jaoks “Niskamäe naised“ päris õige lavastus pole.
Üldse mulle tundus, et ma leidsin sel korral tegelaste juurest liiga palju paralleele. Üks asi on see, et näitleja seostub oma eelmiste tegelaskujudega, kuid mulle tundus, et ma olen just seda konkreetset tegelaskuju varem teatrilaval näinud. Lihtsalt ühes teises kohas ja teise nimega. Kui Merca ja Riho Kütsari puhul olin ma kindel, et ma olen täpselt seda sama tüpaaži nende kehastuses varem näinud, kuid ma ei suutnud konkreetset tegelast ega lavastust välja mõelda, siis Ragne Pekarevi puhul oli mu mälu konkreetsem. Tema Martta meenutas mulle üks-ühele Patsit, keda Pekarev mängis 2015. aastal esietendunud Vanemuise lavastuses “Obinitsa”. Kõik see mehest kümne küünega kinni hoidmine ja ellu suhtumine on minu meelest Marttal ja Patsil 99% ulatuses samasugune. Näiteks on mõlemad naised harjunud saama seda mida nad tahavad, selleks vahendeid valimata. Kes “Obinitsat” näinud on, need ilmselt mäletavad ka Patsi laulu (inspireerituna Nirvaana loost “Smells Like Teen Spirit”). See emotsioon, mis selle laulu ja saateliigutustega edasi antakse on täpselt sama, mis tekib “Niskamäe naistes”, kus Martta tantsib meeste laulu “See on amore” taustal. Ma oleks pidanud selle tantsu ajal sattuma Itaaliasse (kuna Martta Itaalia reisist räägiti palju), aga mina sattusin hoopis Obinitsa. Ja Obinitsast sattusin ma Niskamäele tagasi alles siis, kui Martta tohtriga abiellus ja ära sõitis.
Kui trupist rääkida, siis mulle meeldis sel korral kogu trupp võrdselt. Kõige enam jäidki silma Ragne Pekarev, Merle Jääger ja Riho Kütsar oma koomiliste rollidega. Noort kooliõpetajat Ilonat kehastanud Maarja Johanna Mägi meeldis ka. Temas on midagi sellist, mis paneb teda vaatama ja temale keskenduma. Ja noorte, alles lavaka lõpetanud näitlejate puhul pole ma sellist võimet varem tajunud. Just seda võimet endale tähelepanu tõmmata ja panna saal oma tegelaskujule kaasa elama. Kõige vähem jäin ma rahule Külliki Saldre vanaperenaise osatäitmisega. Kui ma plakateid linnaruumis nägin, siis see pilk, mis mulle plakatil vastu vaatas, kutsus mind teatrisse. Selles pilgus oli mingi Niskamäe vägi ja võim, millele ei julgenud vastu hakata. Kahjuks see võim laval minuni ei jõudnud. Aga võib-olla oli asi selles, et ma istusin saali viimases reas ilma prillideta ja ei näinud kõiki detaile. Samas selline veidi hirmu äratav võim peaks igast liigutusest ja sõnast kiirguma, mitte ainult näoilmes väljenduma. Kuigi ega mul midagi muud ette heita polegi. Tegelikult tegi Saldre hea rolli ja päris mitmel korral hakkas mul vanaperenaisest kahju. Mis seal salata, silm läks ka ikka vahepeal märjaks. Aga seda juhtub mul iga kord, kui ma kaasa elama hakkan. Kokkuvõttes võib öelda, et ühtegi halba osatäitmist ei olnud ja kõik töötasid ühtse meeskonnana. Kui kasvõi üks osatäitja oleks puudu olnud, poleks lugu enam tervikuna kokku kõlanud.
Üldiselt on mul hea meel, et ma oma pika teatripausi (peaaegu 3 kuud polnud teatris käinud) otsustasin “Niskamäe naistega” lõpetada. Esialgu tundus mulle, et tegemist on üsna keskpärase lavastusega. Sest nagu juba mainitud, siis paljusid asju oleksin ma justkui juba laval näinud ja midagi väga ahhetama ka ei pannud. Laias laastus jättis lavastus ikkagi positiivse emotsiooni. Nüüd, kui ma seda teksti kirjutan, on peaaegu nädal möödas ja ma olen arvamusel, et tegelikult oli päris huvitav ja võiks teine kord veelgi vaatama minna. Mida rohkem ühte lavastust vaadata, seda huvitavamaks ta muutub. See tõde kehtib muidugi nende lavastuste puhul, kus midagi vaadata on. Ja siin on vaadata nii palju, et ühe korraga kõike haarata ei jõuagi. Näiteks üks kiht on perekonnadraama, teine kiht komöödia, kolmas kiht muusika ja koreograafia, neljas valgustus ja lavakujundus jne.
Kogu lavastuse jooksul mõjus minu jaoks kõige vastuolulisemalt lavakujundus. Näiteks mõjusid lavakujundus ja hele valgus mulle modernselt, kuigi tegevus toimub umbes 90 aastat tagasi. Minus tekitas see vastuolu kohe selle teadmise, et kuigi aeg on edasi liikunud, siis inimeste probleemid olid samasugused sada aastat tagasi, on täpselt samasugused ka nüüd ning ilmselt on samasugused ka saja aasta pärast. Huvitava resonantsi tekitas ka Aarne ja Ilona Helsingis asuv korter, kus kogu mööbel oli miniatuurne. Ühelt poolt on naljakas vaadata täiskasvanud inimest laste tugitoolis istumas, kuid kui me näeme sellist asja teatris, siis peab see midagi tähendama. Ilmselt ei tähenda see seda, et kõik tavalised tugitoolid olid kasutuses ja ainult laste tugitool oli vaba. Pigem näitas see seda, kui väike on vabade inimeste elu Niskamäe vanaperenaise ja Aarne silmis kuna Niskamäe on elu eesmärk ja selle kõrval kahvatub kõik muu. Samas oli Niskamäe ka midagi sellist, mis sünge varjuna kõigi kohal rippus. Kõik tegelased kandsid alati tumedaid riideid, justkui leinates oma vabadust, mille Niskamäe neilt on võtnud. Ainus, kes kannab heledaid riideid on Ilona, kes tuleb vaba inimesena Aarnet Niskamäest vabastama. Hiljem, linnas elades on ka Aarne heledad riided selga pannud ning uuesti abielludes on ka Marttat ja tohtrit võimalik heledates riietes näha. On näha, et heledad riided pannakse siis selga, kui Niskamäelt eemale minnakse ja vabanetakse Niskamäe needusest. See omakorda on jälle üks vastuolu, sest vanaperenaise ja Aarne jaoks on Niskamäe elu eesmärk ja ometigi kannavad nad samuti tumedaid riideid. Lisaks heledatele kostüümidele leevendavad morbiidsust ka lõbusad vahepalad. Näiteks 1930-ndate stiilis meeleolukaid laulukesi esitav trio või kelmikad tütarlapsed, kes tantsivad nii suuskade kui suurte kõhtudega. Iga tantsunumbri ajal oli saalist naeru kuulda. Ja laulud tegid lihtsalt tuju heaks. Kohati tekkis tunne nagu oleks kontserdile või peole sattunud. Peomeeleolu süvendas veelgi enam see, et laval oli pilllimees, kes akordionit mängis. Oleks muusika ainult lindilt tulnud, siis poleks emotsioon pooltki nii tugev olnud. Seda lõbusust oli vaja, et mitte täielikult mattuda Niskamäe alla.
Seega mulle tundub küll, et “Niskamäe naistes” leiab iga teatrikülastaja endale midagi meelepärast. Kuigi tõe huvides pean ütlema, et pigem on lavastus vist ikkagi mõeldud juba selles vanuses inimestele, kes teavad mis asi on abielu ja seal esinevad probleemid. Võib-olla ma teen noortele nüüd liiga, aga mulle tundus, et rohkem naersid keskealised ja vanemad inimesed ning need üksikud noored, keda ma esimese vaatuse ajal saalis nägin, olid pärast vaheaega kadunud. Ometigi mina end keskealiseks ei nimeta ja mulle meeldis. Ja abielust ei tea ma ka midagi. Ja tegelikult ei tea ma ka teatrist midagi. Seega ei oska ma arvata, kellele see lavastus meeldida võiks. Mulle igatahes meeldis.
 
Autor: Hella Wuolijoki
Lavastaja, dramaturg ja laulutekstide autor: Tiit Palu
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Valguskujundaja: Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Koreograaf: Mare Tommingas
Osades:
Külliki Saldre – Loviisa, Niskamäe vanaperenaine
Priit Strandberg – Aarne Niskamägi (Loviisa poeg)
Ragne Pekarev – Martta
Maarja Johanna Mägi – Ilona
Riho Kütsar – Simola peremees
Saara Nüganen – Salli (toatüdruk)
Merle Jääger – telefoni-Sandra
Andres Mähar – praost
Kaarel Pogga – apteeker
Karol Kuntsel – tohter
Oskar Seeman – õpetaja Vainio
Ken Rüütel – töödejuhataja
Aime Roosileht – Serafiina
Tantsivad lüpsitüdrukud: Mirjam Aavakivi, Saara Kaljujärv, Trine Uusen, Gabriele Eensoo, Veronika Maide, Anabel Ainso, Eliise Virumäe, Merilyn Elge, Lisanna Lajal, Anette Pärn
Pillimees: Kert Krüsban
 
LOE LISAKS: https://www.vanemuine.ee/repertuaar/niskamae-naised/ 

* – päisefoto autor Heikki Leis

12/31/2020

Loetud raamatud aastal 2020



1. Werner Bergengruen "Surm Tallinnas" - Ühe baltisaksa autori imeõhuke vihikuke, mis ilmunud kunagi "Loomingu Raamatukogu" sarjas. Üllatus-üllatus, lugesin seda kooli jaoks. Peaks ütlema, et need 58 lehekülge nõretavad meedikutele sobilikust mustast huumorist. Natukene ehk pakub ajaloolastele ka huvi kunagise eluolu ja kommete osas. Kuna ma usun, et te ise seda raamatut otsida ei oskaks, siis ma soovitan lugeda. Saate vähemalt huvitava kõrvalpilgu. Ja minu meelest paneb raamat meid erinevate inimeste ja surma osas hoopis teisiti mõtlema.
2. Andrus Kivirähk "Sinine sarvedega loom" - Hoolimata sellest, et Kivirähk kirjutab kohati täiesti ajuvabadusse langevaid fantaasiatekste, on tema varasemad raamatud mulle meeldinud. Neid lugedes olin ma muidugi ka noorem. "Siniste sarvedega loom" tundus alguses minu jaoks küll täiesti ajuvabana. Isegi veidi närvi ajas. Lõpuks läks raamat küll veidi huvitavamaks, aga ilmselt teist korda ma seda raamatut enam ei loeks. Sel korral räägib raamat kuulsast Eesti kunstnikust Oskar Kallisest, kuid tegelikult on Oskar lihtsalt üks kunstnik. Kõik muu on puhas fantaasia. Kellele Kivirähki raamatud meeldivad, siis neile ilmselt meeldib ka käesolev raamat. Mina igatahes lugeiselamust ei saanud. Nagu ma ütlesin, siis esimesed leheküljed olid sellised, et pidin endaga võitlema, et raamatut mitte käest ära panna. Lõpp läks küll huvitavamaks, aga mitte nii huvitavaks, et raamat oleks mind endasse neelanud.
3. Hanif Kureishi "eimiski" - Lausa uskumatu, kuidas raamatud lihtsalt minuni jõuavad. See konkreetne raamat jõudis Rimi raamatulaadalt minuni ainult paari euroga. Ma olen sed tüüpi inimene, kes vahel võib tõsisema kirjanduse vahele romaane ka lugeda. Ja kuna mulle tundus, et sama autori raamat Äärelinna Buddha" mulle meeldis, siis vedasin selle raamatu ka endaga koju. Kuigi ma pole üldse kindel, kas ma "Äärelinna Buddha" tegelikult ka läbi lugesin, või sirvisin seda ainult raamatupoes. Igatahes praegune raamat on veidi nilbe. Samas midagi väga roppu ja erootilist seal ei kirjeldata. Aga päris "seksisime pimedas toas" kirjeldused need ka ei ole. Positiivne on see, et raamat saab kiiresti läbi. Ja üldiselt oli kerge lugeda. Kuigi paaris kohas oli dialoogi raske jälgida. Ja õpus hargesid sündmused ka selliselt, et päris kõigel toimuval ei suutnud mina järge hoida.
4. Pedro Calderon de la Barca "Elu on unenägu" - Vahelduseks sai jälle näidendeid loetud. Alguses veidi häiris, et näidend oli värsis kirjutatud, aga inimene harjub ju kõigega. Kuigi tegemist ei olnud kõige keerulisema näidendiga, mida ma lugenud olen, siis niisama ajaviiteks ilmselt ei loeks. Suurt elamust ei saanud ja mingeid emotsioone raamat ei tekitanud.
5. Pedro Calderon de la Barca "Suur maailmateater" - See näidend meeldis mulle isegi rohkem, kui "Elu on unenägu". Oleneb kuidas vaadata, aga aamat annab lühiülevaate sellest, kuidas tehakse teatrit ning kuidas luuakse maailma. Kes Piiblit ei taha lugeda, siis saab siit näidendist piiblitõed teada. muidugi selleks peab suutma end värsiridadest läbi närida. Selline raamat, mis minul lugedes tekitas küll tahtmise paremaks inimeseks saada. Ja lugemine ei võta rohkem kui paa tundi aega.
6. Jerome Groopman "Kuidas arstid mõtlevad" - Kirjelduse järgi tundus olevat hea raamat, et mõista paremini seda, kuidas arstid teatud otsuseid teevad. Tervishoiutöötajana pean tõdema, et päris kõigega, mida raamatus kirjutatakse, ma nõus ei ole. Aga suuresti olen autoriga nõus. Eriti meeldisid näited, mis arstidel esinevaid kognitiivseid vigasid illustreerisid. Päris mitu arsti, kellega ma olen elu jooksul kokku puutunud, tundisn ka nendes näidetes ära. Vähemalt nüüd ma tean ise, kuidas arstidega suhelda, et neid õigele rajale suunata ning kindlustada õige ravi. Samuti oskan ka ise tervishoiutöötajan ehk oma mõtlemist ja suhtumist rohkem suunata, ning seeläbi patsientidele ja nende lähedastele rohkem toeks olla. Tõesti, nii nagu autor ütles, peaksid seda raamatut kõik patsiendid ja nende lähedased lugema. Ehk siis mõistaksid patsiendid ja lähedased ka arste paremini.
7. Albert Camus "Katk" - Ma arvan, et see on üks väheseid raamatuid, mis praegusel koroonakarantiini ajal sobib lugemiseks nagu rusikas silmaauku. Kuigi ma olen seda raamatut kunagi 10 aastat tagasi lugenud, siis oli ikkagi päris huvitav lugeda. Kuigi ma olen vist näidendite lugemisega nii ära harjunud, et dialooge oli meeldivam lugeda kui pikka proosateksti, mis kohati tundus monotoonne olevat. Igatahes sai raamatu sisu praeguses eriolukorras minu jaoks täiesti uue tähenduse.
8. Virginia Woolf "Proua Dalloway" - Selle raamatuni jõudsin ka ikka läbi kooli. Pidime lugema 3 20.saj autori teost läbi. Mõtlesin, et loeks siis midagi huvitavat ja Woolf tundus huvitava autorina. Eks neid tänapäevaseid romaane on loetud, ja nii tunduski hea idee ka mõni Woolfi romaan läbi lugeda. Päris minu masti autor Woolf ei ole. Mulle ikka meeldib, kui raamatutel on eraldi peatükid. Kohati oli raske jälgida, et kelle mõtteid siis parasjagu edasi antakse. Lihtsalt ühel hetkel rääkis üks tegelane enda mõtteid ja lause lõppes juba järgmise tegelase mõtetega. Aga muidu oli raamat huvitav. Minus, kes ma poel kunagi Londonis käinud, tekitas tahtmise Londonisse minna. Samas võis see olla ka praegune koroonakarantiin, mis selle tunde tekitas. Kokkuvõttes ma soovitaksin raamatut ilmselt suuremale kirjandushuvilisele lugemiseks. Niisama ajaviiteks jääb ilmselt veidi raskeks lugemiseks. Võib-olla on see ainult minu probleem, et ma tahan raamatusse süveneda ja selleks eeldan ma vaikust.
9. Jonas Jonasson "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga" - Kui te olete juhtunud nägema Ugala teatri lavastust "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", või lugenud samanimelist raamatut, ja teile see meeldis, mida te sealt nägite/kuulsite, siis meeldib teile ka see raamat. Tegemist on samas stiilis kirjutatud raamatuga, kus keegi midagi halba ei taha, kuid mõningate inimestega lihtsalt juhtub lausa uskumatuid lugusid. Sellest, kes sel korral raamatu peategelaseks on, saate pealkirjast juba aimu. Kelle või mille käest kirjaoskamatu Rootsi kuningat päästma hakkab, selgub juba raamatut lugedes. Praeguses karantiiniajas kindlasti väga tujutõstev lugemine. Pole isegi mitte kartust, et äkki raamatu lugemine ei edene. Mul edenes lausa nii hästi, et isegi öösel ei tahtnud raamatut käest panna, sest sündmused meenutasid lumepalli, mis muudkui kasvab. Kuidas sa paned raamatu kõige põnevamal kohal käest ära, ei saa ju panna. Lugege, ja te ei kahetse.
10. Ann Cleeves "Lugusid jutustades" - Kui te olete kunagi ETV pealt juhtunud nägema sellist seriaali nagu "Vera", siis raamatu põhitegelased peaksid teile tuttavad olema. Nimelt on seriaali esimese hooaja teine osa just selle raamatu põhjal kirjutatud. Tegemist on krimiromaaniga, kuid minu meelest oli kriminaalset osa raamatus vähe. Samas, romantikat seal ka väga polnud. Ühesõnaga hea ajaviitekirjandus. Mulle seriaal meeldib, ja raamat ka meeldis.
11. Kai-Michael Beeh "Kopsude hämmastav maailm" - kindlasti pole tegemist juturaamatuga, mida kõik ajaviiteks lugeda tahaksid. Kui ma peaksin raamatut kategoriseerima, siis mina paigutaksin ta eneseabi raamatute hulka. Peab tunnistama, et ise ma seda endale ostnud ei oleks. Aga kuna ma unustasin õigel ajal raamatuklubi tellimuse tühistada, rändas raamat mulle koju. Lugesin seda vahelduva eduga mitu kuud, sest kohe kuidagi ei edenenud. Ometigi peaksid mind meditsiinilised asjad huvitama. Samas ega ta päris anatoomiaõpikut terminoloogia poolest välja ei anna. Raamat on ikkagi eelkõige tavainimesele suunatud. Ehk need, kellel mõni krooniline kopsuhaigus on, või tahaksid lihtsalt teada, kuidas kopsud töötavad, leiavad siit raamatust päris huvitavat infot. Lõpus läks isegi mul huvitavaks. Oma pooliku astmaga võin ennast ka krooniliseks kopsuhaigeks pidada. Nüüd vähemalt tean, kuidas oma kopse paremini hoida. 
12. Anders Hansen "Ekraaniaju" - See on lausa hämmastav, kuidas head raamatud leiavad ise tee minuni. Unustasin Varraku raamatuklubi kuu raamatu tellimuse tühistada ja nii "Ekraaniaju" minuni jõudiski. Esialgu oli plaan raamat kohe edasi müüa, sest mul pole sellega midagi peale hakata. Issand, kui suur viga see oleks olnud. Õnneks ma siiski sirvisin raamatut ja tundus, et tegemist võib päris loetava raamatuga olla. Nüüd, kui raamat on läbi loetud, pean tõdema, et tegemist oli ühe huvitavama raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Raamat räägib sellest, milliseks meie aju on evolutsiooni käigus muutunud ning, kuidas tänapäevane ekraane ja nutiseadmeid täis maailm meid mõjutab. Näiteks saab raamatust vastuse küsimusele, miks me kogu aeg oma telefonis või arvutis samasid uudiseid kogu aeg vaatame. Mina igatahes otsustasin oma elu peale selle raamatu läbi lugemist tunduvalt ekraanivabamaks muuta. Soovitan soojalt kõikidel see raamat läbi lugeda. Nendele, kes tahaksid end nutimaailmast rehabiliteerida, on käesolev raamat kohustuslik.
13. David Lagercrantz "Tüdruk, kes peab surema" - Tegemist on Stieg Larssoni "Millenniumi" sarja viimase osaga. Olen terve sarja läbi lugenud ja Larssoni kirjutatud raamatud olid väga kaasahaaravad. Kui Lagercrantz kirjutamise Larssoni surma järel üle võttis, siis hakkas süžee minu jaoks veidi laiali valguma. Käesolev raamat pidi justkui kõik lahtised otsad kokku võtma, kuid minu meelest tekkis vastuste asemel küsimusi ainult juurde. Ja sisu polnud enam nii kaasahaarav. Polnud küll kõige hullem raamat, mida ma lugenud olen, aga kindlasti on tegemist selle sarja kõige nõrgema raamatuga. Kes Lisbeth Salanderiga varasemalt tuttavad on, ja tahavad teada, mis temast edasi saab, siis neile soovitan. Kui varem pole seda sarja lugenud, siis on käesolevat raamatut veidi keeruline lugeda. Ka mul oli eelmise osa lugemisest päris omajagu aega möödas ja mõnede tegelaste osas pidin päris palju meenutama, et kes nad olid ja mis funktsioon neil varasemates raamatutes oli.
14. Eike Värk, Lea Arme "Salme Reek. Noor vana daam" - Mulle on viimasel ajal inimeste eluloo hakanud meeldima. Eriti huvitav on lugeda kunagiste teatri suurkujude elulugusid. See tekitab minus alati kahetsuse, et miks ma umbes 100 aastat varem ei sündinud. Kui näiteks Voldemar Pansost minul mälestused puuduvad, siis Salme Reeki olen ma ikka televisiooni vahendusel mõnes lastelavastuses või filmis näinud. Lisaks konkreetse inimese eluloole annavad need raamatud ka värvi ajaloole ja väga huvitav oli oma teadmisi meie teatriajaloost kinnitada. Ma usun, et kõikidele ajaloo- ja teatrihuvilistele peaks see raamat meeldima.
15. Adam Kay "See kõik teeb haiget" - Kui ma kunagi Apollos nägin raamatut, mille esikaas kujutas vereplekiga kitlit, siis muidugi pidin ma seda lähemalt uurima. Tundus, et ühe nooremarsti salajased märkmed võiksid olla just need, mis mulle kui tervishoiutöötajale huvi pakuvad. Ometigi ei pidanud ma raamatut suhteliselt kõrge hinna tõttu tol ajal ostmisvääriliseks. Mingi aeg hiljem ostsin raamatu ikkagi soodustuste ajal ära. Ja raamat jäi mu raamaturiiulile seisma, sest mul oli mitmeid teisi raamatuid parasjagu pooleli. Aga siis nägi sõbranna seda raamatut ja ostis endale ka. Kuulsin sõbrannalt kiitust, et tegemist on väga hea raamatuga. Ja nii ma siis pingutasin ka eelmise raamatu kiiremini läbi lugeda. Ma pean ütlema, et ma pettusin raamatus korralikult Mulle jäi mulje, et autor oli küll üritanud nalja teha, kuid minule tema huumor ei istunud. Kohati tundusid mõned naljad lausa labastena ning ma ei taha uskuda, et reaalselt on sellised olukorrad meditsiinis võimalikud. Kohati tundus, et autor ei ole süsteemi päris objektiivselt näinud ning kokkuvõttes on mul hea meel, et raamatu autor arstiameti maha pani. Ühtlasi tänan õnne, et ta töötas Ühendkuningriikides, mitte Eestis. Kuigi ma sirvin alati lisaks kaantele ka raamatu sisu, et ikka kaalutletud otsus teha, siis tundus, et praegusel juhul olid kaaned paremad, kui sisu. Keskmise huumorisoonega inimestele ma raamatut ei soovita. Ja ka mitte keskmisest mustema huumorisoonega inimestele. Ehk sobib raamat neile, kellele meeldivad sugu- ja seedeelundeid haaravad naljad, sest raamatu autor on justnimelt günekoloog ja puudutab seda temaatikat päris palju.
16. Kaja Nordengen "Ainulaadne aju" - See raamat ühtib veidi Hanseni "Ekraaniajuga". Soovitan kõikidele neile, kes tunnevad sügavamat huvi aju toimimise ja psühholoogia kohta. Raamat annab väga hea ja lihtsustatud ülevaate peamistest psüühika põhifunktsioonidest. Kuna ma ise töötan neuroloogias ja õpin psühholoogiat, siis mulle tundus, et raamat sobib ka niisama ajaviitekirjanduseks väga edukalt. Ilmselt teised siiski nii ei arva. Seepärast päris öökapi raamatuks ma seda võtta ei soovita. Asjadest aru saamine nõuab ikka väikest pingutust ja puhanud pead.
17. Piret Kooli "Raivo Järvi. Kõike muud kui kukupai" - Ilmselt pole Eestis väga palju neid inimesi, kes poleks mitte midagi kuulnud Raivo Järvist ehk Onu Raivost. Mu sõbranna, kes seda raamatut enne mindluges, ütles, et tema jaoks rikkus raamat Onu Raivo ära. Mina nii ei arva. Aga mulle on elulood alati just seetõttu meeldinud, et need annavad inimesest mitmekülgsema pildi, kui me harjunud oleme. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, siis kindlasti polnud Raivo Järvi kukupai. Samas midagi väga pöörast ta ka oma elus ei teinud. Kes elulugude vastu huvi tunnevad, siis neile soovitan soojalt. Samuti soovitan kõikidele neile, kes Raivo Järvist rohkem teada tahaksid. Raamat on päris hea trükiga ja läheb väga kiiresti edasi. Ma ütleks, et isegi liiga kiiresti sai raamat läbi. Muidugi ei puudu raamatust ka Onu Raivo joonistused. Tasub pilk peale visata.
18. Ann Cleeves "Punased luud" - Kuna mulle "Vera" seriaal meeldib, ja see on tehtud Ann Cleevesi raamatute põhjal, siis otsustasin Cleevesi "Shetlandi" seeria raamatutega ka tutvuda. Kuna tegelased ei ole mulle tuttavad, siis oli seda raamatut isegi parem lugeda, kui "Vera" seeriasse kuuluvat raamatut. Lisaks tundus mulle, et siin oli ka veidi rohkem kriminaalsust. Leidsin end krimiromaanile kohaselt mõtlemas sellele, et kes siis mõrvar on. Peab ütlema, et kuigi ma enda meelest tegin väga häid pakkumisi, siis täppi ma ikka panna ei suutnud. Soovitn kõikidele neile, kellele krimiromaanid meeldivad. Minul vähemalt edenes raamat väga kiiresti. Õhtuti hea ajaviiteks lugeda.
19. Ann Cleeves "Surnud vesi"- Tegemist on Shetlandi sarja viienda raamatuga. Kuigi mul on neljas osa lugemata, siis tegemis on ikkagi nii palju eraldiseisva raamatuga, et puuduolev osa ei härinud. Mulle tundus, et eelmisest raamatust (kolmas osa), oli viies osa isegi paremini kirjutatud. Ja mõrvar selgus ikka päris viimastel lehekülgedel alles. Minu meelest raamatus väga ei vihjatud mõrarile, sest ma üritan tavaliselt ikka ära arvata, kes mõrvar on. Praegu ei tulnud ära arvamine mõttessegi. Jällegi sobilik ajaviite lugemine.
20. Martin Kivirand (koostaja) "100 silmapaistvat Eesti naist" - Mul oli vaja lihtsat lugemist, mis aitaks bussisõidul aega surnuks lüüa. See raamat sobis selleks suurepäraselt. Kindlasti andis raamat ka palju faktiteadmisi Eesti ajaloo ja selle (nais)suurkujude kohta. Ja mis seal salata - eks tekitas endas ka väikest inspiratsiooni. Kui juba 150 aastat tagasi said naised vägitegudega hakkama ja võitlesid naiste õiguste eest, siis meil on praegu ikka kordades lihtsam end tõestada ja maailmas läbi lüüa. 
21. Bill Price "Lahendamata vandenõud. Salasepitsused ja pettused, mille õnge on läinud targimatki pead" - Järjekordne raamat, mis kogemata minuni jõudis. Unustasin jälle klubiraamatu ära tühistada. Kui raamat juba kohal oli, siis otsustasin selle ka läbi lugeda. Eks mingil määral on vandenõuteooriad ja kriminaalsed lood mind kogu aeg huvitanud. Aga peab ütlema, et see raamat ei pakkunud minu jaoks mitte kumbagi. Päris kasutu lugemine siiski ei olnud. Sain mõningaid fakte teada ajaloosündmuste kohta. Näiteks käsitletakse raamatus Jeesuse abielu Maarja Magdaleenaga, Osama bin Ladeni kinni püüdmist USA poolt, printsess Diana surmavat autoavariid jne. Mingit lugemishasarti küll ei tekkinud. Pigem juhtus see, et peale mõne rea lugemist jäin igal õhtul raamatut lugedes magama.
22. Allan Espenberg (koostaja) "Imetabased jõulud" - Nagu nimigi ütleb, räägib raamat jõuludest. Aga tegemist pole juturaamatuga. Ajaloolane Allan Espenberg on sellesse raamatusse kokku koondanud erinevate rahvaste jõulutraditsioone. Näiteks mida kingitakse jõuludeks Filipiinidel, Eestis, Venemaal, Hispaanias? Või missugused toidud nendes riikides laual on? Või millal nad kingitusi jagavad. Ilmselt pole see mingi üllatus, et terve raamat on huvitavaid fakte täis. Minu jaoks oli näiteks uskumatu, et karpkala on maailma eri paigus väga populaarne jõuluroog. Kindlasti oleksin ma lapsena olnud õnnelik, kui kingitusi saaks juba 6. detsembril. Kõik pole muidugi nii ilus. Mõnes riigis on ikka päris iiveldamaajavaid traditsioone ka. Näiteks selle raamatu andmetel on Gröönimaa tõeline jõuluroog SEITSMEKS!!! kuuks maa sisse mädanema jäetud hüljes, kes on täidetud umbes 500 linnuga. Kusjuures linnud on hülge sees koos sulgede, nokkade, jalgade ja sisikonnaga. Õnneks raamat selle jäledusega ei lõpe ja üldiselt tekitab raamat jõulumeeleolu küll.
23. Adam Kay "Oh sa püha(de) vahetus!" - Kuigi mulle Adam Kay eelmine raamat nii suurt elamust ei pakkunud nagu ma sisututvustuse põhjal lootsin, siis andsin talle teise võimaluse. Sel korral räägib endine arst olukordadest, mis teda jõulude ja aastavahetuse ajal valves olles on üllatanud. Ma pean ütlema, et mu meelest oli üsna igav raamat. Võib-olla ma lihtsalt ei suuda ennast sünnitusabi ja günekoloogiaga piisavalt samastada. Vähemalt meeldis mulle raamatu kaanepilt. Ma arvan, et jõulusoki kujuline verekott tõmbab paljude meditsiinitöötajate tähelepanu. Seega vähemalt kujundusega on täppi pandud. Tegemist on üsna õhukese raamatuga, mille lehed on paksust paberist, seega lugemine läheb ruttu. 
24. Kerli Kõiv "Haavatud jumalanna paranemispäevik. 30 päevaga tallamatist supernaiseks" - Kingitud hobuse suhu ei vaadata. Ise ma seda raamatut kätte poleks võtnud, aga kuna jõuluvana mulle selle kinkis, siis lugesin läbi. Võib-olla nendele naistele, kes just kallimast lahku on läinud, oleks see raamat kasulik olnud. Mulle mitte. Või pole ma siis nii vaimne inimene. Lihtsalt mulle hakkas vastu see, et raamatus üritatakse naist väärtustada siiski läbi seksapiilsuse. Kõik illustreerivad fotod olid minu jaoks liiga seksika alatooniga. Ma leian, et jumalanna saab ka teisiti olla. Aga võib-olla on minu maailm lihtsalt liiga katkine, et ma sellest raamatust peale ärrituse, midagi muud kaasa ei saanud. Ärritas just autori vastuolulised. Kui ühel lehel räägib ta, et alkoholi pole mõtet juua, sest see teeb enesetunde kehvemaks, siis järgmisel lehel soovitab ta peole minna ja end sisuliselt täis juua. Võib-olla ma pole lihtsalt Kerli Kõivu austaja.