Onu Bella tähestik

 28. augustil 2024 Noblessneri valukoja Nobeli saalis

Foto: Alana Proosa

Kui minult küsida, mis mul seostub Onu Bellaga, siis kindlasti esimesena tulevad pähe laulusõnad “Miks ükski daam ei istu mu Fiatti, et panna tagaistmel tatti”. Siiski ei seostu minu peas nende laulusõnadega noor Onu Bella, vaid juba vanem Onu Bella, kes Põlvas Marta raadios saateid tegi ja kellega ma korduvalt koos bussiga Tartust Põlvasse sõitnud olen. Eks ma muidugi olen üht-teist kuulnud ka tema noorusest, aga tema kõrgaeg jäi täpselt minu sündimise ja esimeste eluaastate vahele, mistõttu on loogiline et ma sellest ajast mälestusi ja seoseid ei oma. Ma tean küll, kes on Onu Bella, aga tema kõrgaja saavutused on mulle tundmatud. Seega ei pakkunud eelmisel suvel mulle Eesti Draamateatri suvelavastus „Onu Bella tähestik“ mitte mingit huvi täpselt seni kuni üks mu tuttav seda vaatamas käis ja ütles, et talle täitsa meeldis. Siis tahsin ka vaatama minna rohkem seepärast, et tegemist on hea lavastusega, mitte et mind oleks Onu Bella kui inimene huvitanud. Eelmisel suvel lavastust enam vaatama minna ei õnnestunud, sest kõik piletid olid välja müüdud, seega tuli sel suvel minna.

Ütleme nii, et see vist oli selle suve parim lavastus, mida ma näinud olen. Ma oleksin kohe pärast etenduse lõppu olnud valmis uuele etendusele piletid ostma, kui mul ainult aega oleks, et etendust uuesti vaatama minna. Ilmselt on asi selles, et lavastus on nii üle võlli, et isegi labased naljad ja vulgaarne kõnepruuk ei häiri selle lavastuse puhul absoluutselt. Kui muidu ma ütleksin, et see oli selline lihtne komöödia, et teed paar roppust ja paned inimesed nilbusi tegema ja loodad et see on naljakas, aga mulle see nalja ei tee, siis sel korral oli isegi minul naljakas. Olgem ausad, tegu polnud siiski ka mitte ainult lihtsa komöödiaga, sest lavastus oli ikkagi nii hästi lavastatud ja kunstiliselt lavale toodud, et laval olevad oigamised, striptiis ja ropendamine ei tundunud labased, vaid olidki üle võlli naljakad. "Onu Bella tähestik" on lavastus, mis viib vaataja tagasi aega, mil Onu Bella teravmeelsed laulud ja tabavad naljad olid igapäevase kultuurivoo osaks. Lavastuses on kasutatud vaimukaid dialooge ja laule, mis peegeldavad nii Onu Bella isiklikke mälestusi kui ka tema loomingulisi saavutusi. Tekst on rikas oma sõnamängude ja irooniliste nootide poolest, mis iseloomustavad Onu Bellat ning tema loomingut.

Eks minust vanemad inimesed vaatasid lavastust ilmselt hoopis teise pilguga, sest neil tulid teatud situatsioonid tuttavad ette. Rocksummer ja Pühajärve Beach Party olid omal ajal mõlemad legendaarsed peod, millest mina olen ainult kuulnud ja võib-olla on mõnes minu tagumises mälusopis peidus lühike uudistesaate reportaaž nendelt üritustelt. Või oli see hoopis üritusele eelnenud reklaam mida ma mäletan. Igatahes oli mul juba ainuüksi nende nimedega seoses äratundmisrõõmu, ma kujutan ette et nendel, kes 90ndatel noored olid ja aktiivselt pidudel käisid, olid seda lavastust vaadates hoopis teised emotsioonid ja mälestused kui mul. Sest kui ainuüksi Pühajärve Beach Party mind elevile ajas, kuigi ma pole seal kordagi käinud, siis kui elevile võisid veel need minna, kes Beach Partyl ise käinud on. Eks mul oli ka mõni oma seos ja mälestus, aga neid ma siinkohal välja tooma ei hakka. Seega ilmselt on väga suur osa naerust siiski tingitud iga inimese enda assotsiatsioonidest laval toimuvaga ja sellel on ehk veidi vähem seost Onu Bella kui konkreetse inimesega. Vähemalt mulle tundub, et ega see polegi oluline, mis täpselt inimesed naerma ajab, aga kindel on see, et naerda saab korralikult.

Kuigi lugu räägib Onu Bellast, siis tegelikult on vaatluse all kogu Eesti 90ndate periood ja vabaks saamise joovastus. Nagu lavastuses Inga Saluranna kehastatud Malle-Hiie Kivikett ütleb, siis ühelt poolt oli sel ajal Nõukogude Liidu lõpp ja sellest tingitud vabanemise tunne ning teisalt oli Läänest saabunud totaalne vabadus, mis tegi tollase ühiskonna selliseks nagu see oli. Kohati mõeldi järjest jaburamaid asju välja lihtsalt seepärast, et see oli vabaduse tõttu võimalik. Samas mainitakse lavastuses ka selliseid asju, mis toona tundusid täieliku utoopiana, aga aastal 2024 on täiesti normaalsed. Näiteks see, et sugusid pole enam olemas ja mehed võivad vabalt naiste riideid kanda ja öelda, et nad on naised ning vastupidi. Kes tahab lavastusest veelgi sügavamat mõtet otsida ja seda tänapäevaste probleemidega siduda, siis kindlasti leiab lavastusest veelgi viiteid sellele, mis kõik tänastele probleemidele tähelepanu juhivad.

Arutasime just peale etenduse lõppu sõbrannaga, et tegelikult on väga raske lühidalt kokku võtta, millest lavastus rääkis. Noh, kindlasti rääkis ta Onu Bellast, või siis pigem 90ndate meelelahutusmaastikust läbi Onu Bella silmade, sest toimub ju tegevus Onu Bella peas. Eks inimeste mälestused ongi katkendlikud, seega on täiesti arusaadav, et ühel hetkel näidatakse meile saate salvestust stuudios ja järgmisel hetkel oleme Bella kodus. Sarnaselt Eesti Draamateatri teisele selle suve suurlavastusele „Rahamaa“, näidatakse ka Bella puhul palju stseene videokaamera vahendusel. Selline lahendus lubas ühtlasi publikul näha, mis toimub suletud uste taga, sest lava üks osa oli nö kinnine tuba, kus toimuvat oli ilma kaamerateta publikul praktiliselt võimatu näha. Teisalt oli tänu kaamerale paremini näitlejaid suures plaanis näha. Lisaks otse laval toimuvale näidati ekraanile ka mõningaid vanu salvestisi arhiivist. Näiteks salvestis sellest kuidas Alo Matiisen Onu Bellale klaverit õpetab, või kuidas Bella originaalis mõnda enda laulu laulab. Lisaks oli vahele pikitud ka arhiivikaadreid Vahur Kersna poolt tehtud intervjuudest. Seega on lavastus tõesti erinevate fragmentide segu, mis tegelikult loob kokku ühe loogilise mälupildi terviku, mida on nauditav vaadata.

Kui mõelda sellele kui palju on laval erinevaid tegelasi ja kui vähe tegelikult on näitlejaid, siis on see lausa imekspandav. Kusjuures paljud tegelased on publikule tuttavad, näiteks Ester ja Üllar Jörberg, Aarne Valmis, Linnar Priimägi, Vahur Kersna ja just seetõttu et nad on publikule tuttavad, ongi neid naljakas vaadata, sest näitlejad kohati parodeerivad neid, mitte ainult ei jäljenda. Minu meelest tegi Anne Türnpu kõige rohkem erinevaid rolle ja kohati oli see lausa uskumatu kuidas ühel hetkel sõidab ta läbi saali Rooma paavstina ja järgmisel hetkel on ta juba teises stseenis Bella emana, kusjuures täiesti teistsuguses kostüümis ja parukas. Selliseid rollivahetusi oli kõikidel teistel näitlejatel ka, aga sageli polnud need rollid nii kardinaalselt erinevad. Siiski olid kõik rollid nii hästi tehtud, et kogu lavastust oli lausa lust vaadata ja mul oli vahel keeruline aru saada, kes näitlejatest nüüd mingit rolli kehastab, sest rollid vahetusid liiga kiiresti. Ainus, kes kogu lavastuse jooksul ühte rolli teeb, on Onu Bellat kehastav Tõnis Niinemets. Minu meelest tuli tal Bella väga hästi välja. Kuna Bella ka väga musikaalne polnud, siis polnud siin isegi aru saada, et Niinemets kõige parema lauluoskusega pole. Ma ütleksin, et Onu Bella moodi laulmine tuli tal nii hästi välja, et ma pidin vahepeal lausa mõtlema, kas laulab Niinemets otse, või tuleb Onu Bella laul lindilt.

Mina igatahes jäin etendusega väga rahule ja kuna mul oli päris hea istekoht, siis ei saa millegi üle nuriseda. Ainus mille üle ehk nuriseda saab on see et Piletimaailm näitas justkui oleksid igas reas üksikud kohad vabad ja nõnda ma siis ostsingi endale ja sõbrannale piletid teineteise selja taha. Selgus, et ka teistel oli sama asi ja seega saime istekohad kõrvuti vahetada. Aga kui juba mitmel inimesel on pileteid niimoodi müüdud, et kohad asuvad juskui teineteise taga, mitte kõrval, siis see ilmselt pole juhus, vaid on taotluslik. Aga tegelikult pole minu meelest vahet kus sa istud, igalt poolt tundus sama hea vaade olevat. Eks esimestes ridades on selle lavastuse puhul see oht, et võib-olla mõnes stseenis haaratakse publikut ka lavale tantsima. Ma arvan, et kui ma oleks isegi eespool istunud ja mind oleks kutsutud, siis ma oleks läinud ka, kuigi ma tavaliselt olen see kes kõige kaugemasse nurka ära peidab end ja mingit tähelepanu ei taha. Lihtsalt lavastus oli nii kaasahaarav, et paljud laulsid ja tantsisid publikus niikuinii kaasa, miks mitte siis minna lavale, kui sind kutsutakse.

Ühesõnaga oli kogu lavastuse ülesehitus ja lavakujundus väga äge ning kaasahaarav. Kohati tundus mulle, et laval toimus korraga nii palju, et kõiki nüansse ma jälgida ei jõudnudki ja seetõttu tahaks veel vaatama minna. Lavakujundus Noblessneris sobib ideaalselt lavastuse atmosfääriga, tuues esile tööstuslikud ja boheemlaslikud elemendid. Minimalistlik lavakujundus toetab Onu Bella isikupärase stiili esiletoomist, pakkudes piisavalt ruumi näitlejate mängule ja muusikalistele etteastetele ning humoorikatele kostüümidele. Suurepäraselt valgustatud ja mõnusalt hubane lavastus loob tunde, nagu oleksid vaatajad osa Onu Bella intiimsest maailmast. Eritit meeldisid mulle laes olevad suured diskokuulid, mis minu meelest on sellele ajastule ainuomased. Kusjuures saali ukse kohale on tehtud suur Onu Bella näo kujutis, mille suu on välja lõigatud ja seal asub uks saali, luues illusiooni nagu publik astuks sõna otseses mõttes Onu Bella pähe sisse. 90ndatele iseloomulikku atmosfääri annab edasi ka Ristikheina kohviku menüü, kus pakutakse õlis küpsetatud lihapirukaid, kartulisalatit, rosoljet, singirulli, rummipalle jms. Soovitan kõigil teatrisse minejatel proovida. Tõeline nostalgai.

"Onu Bella tähestik" pakub naudingut nii Onu Bella fännidele kui ka neile, kes kohtuvad tema loominguga esimest korda. See on südamlik ja vaimukas austusavaldus mehele, kes on eesti popkultuuris jätnud sügava jälje oma unikaalse stiili ja sõnumiga. "Onu Bella tähestik" on kindlasti lavastus, mida tasub vaatama minna – see on täis nostalgiat, naeru ja elurõõmu, mis jäävad veel kauaks hinge helisema. Kusjuures sellisel moel, et pärast etenduse lõppu on kohati raske oma mõtteid formuleerida, et mis seal siis nüüd täpselt sulle meeldis ja miks. Kindel on see, et lavastus mulle meeldis ja ma soovitan seda kõikidel vaatama minna, kellele veel vähegi võimalust on. Või on mul siis lihtsalt nii kohutav teatrimaitse, et mulle lavastus meeldis. Kuigi Onu Bella inimesena polnud minu suur eeskuju, vaid pigem jättis ta mind inimesena ükskõikseks, siis teatrikunsti mõttes oli lavastus ikkagi suurepärane.

 

Autor ja lavastaja: Kertu Moppel
Kunstnik: Arthur Arula
Valgus- ja videokunstnik: Rommi Ruttas
Helikujundaja: Lauri Kaldoja
Koreograaf: Märt Agu
Osades:
Tõnis Niinemets – Onu Bella
Kõikides teistes osades: Hilje Murel, Inga Salurand, Karmo Nigula, Lauri Kaldoja, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Anne Türnpu, Liisa Pulk, Johannes Tammsalu, Eret Kuusk, Maribel Lasn
Bänd: Ahto Abner (löökpillid), Marvin Mitt (kitarrid), Indrek Mällo (basskitarr), Kristjan-Robert Rebane (klahvpillid)

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Raamatud 2024: juuli ja august

1. Michel Houellebecq "Serotoniin" - Kuna mu lugemisnimekiri on kokku kuivanud, vaatasin raamatukogude laenutusedetabelites olevate raamatute nimekirju ja leidsin sealt selle raamatu. Houllebecq´i näidendeid on Eestis lavastatud ja tema teoseid kiidetud, seega otsustasin selle raamatuga tutvust teha. Eks pealkirja järgi võis eeldada, et tegemist on depressiooni puudutava raamatuga. Ja täpselt nii oligi. Raamatu minategelane on depressiooni käes vaevlev keskealine mees, kes ühel hetkel oma elule tagasi vaatab ja peamiselt armusuhteid analüüsib. Minu jaoks oli raamatut raske lugeda, sest esiteks olid laused väga-väga pikad, kohati võis kogu lehekülg olla üksainus lause. Seega läks lugedes mõte päris tihti rändama, sest juba oli meelest läinud millest lause algus rääkis. Teiseks selgus, et keskealise depressiivse prantsuse mehe elu pole minu kui keskeale läheneva mittedepressiivse naise arvates üldse huvitav. Kohati tundus mulle, et mehed vaatavad kogu elu läbi seksi ja väga palju keskenduski raamat sellele kuidas depressiooni tõttu ei suuda minategelane enam seksida. Ma oleks veidi laiemat maailmavaadet tahtnud.

2. Carin Gerhardsen "Piparkoogimaja" - eakas naine tuleb haiglast koju ja leiab oma kodust surnud mehe. Esmapilgul pole vana naise ja surnud mehe vahel absoluutselt mitte mingit seost. Järsku hakkab üle riigi mujal ka umbes samaealisi inimesi surema. Tegemist on koolikiusu ohvri kättemaksuga. Iseenesest on tegemist täiesti tavalise krimiraamatuga kus politsei hakkab mõrva uurima ja vaheldumisi räägivad peatükid nii politsei vaatest kui ka mõrvari vaatest. Siiski pean ütlema, et raamat oli nii hästi üles ehitatud, et kogu raamatu vältel tundus süüdlane justkui ilmselge olevat, aga kui politsei lõpuks temani jõudis, tuli huvitav pööre ja selgus, et mõrvar on hoopis keegi teine. Selles osas oli huvitav lugeda ja mõelda kui segi võib üks koolikius inimesed ajada ja millised võivad tagajärjed olla. 

3. Bassel van der Kolk "Keha peab arvet. Aju, vaim ja keha traumast paranemisel" - Seda raamatut nägin Instagramis psühhiaatria resident Ove-Liis Mahhovi kontol, kus ta oma jälgijatel soovitas seda raamatut lugeda traumakogemuse mõistmiseks. Raamat oli pikka aega minu lugemisnimekirjas ja lõpuks jõudis raamatukogu järjekord minuni. Ma natukene pettusin raamatus, sest ma lootsin et raamat räägib rohkem näidete varal sellest miks ja kuidas trauma inimesi mõjutab ning mida teha. Tegelikult küll patsientide juhtumeid raamatus kajastati, aga need olid väga pinnapealsed. Rohkem rääkis autor enda traumakogemuse uurimisest ning tõi ohtralt välja teadustöid, mida selles vallas tehtud on. Natukene meenutas raamat mulle tuima teadustööd kuhu on suurel hulgal teadusartikleid kokku koondatud. Seega raamat kippus minu jaoks venima. Ega pärast raamatu läbi lugemist mulle sealt suurt midagi meelde ei jäänud. Selgub, et kõige sagedasem trauma on kas füüsiline, vaimne või seksuaalne vägivald lapseeas ja see mõjutab suuresti paljude tulevaste vaimse tervise häirete väljakujunemist. Soovitan raamatut lugeda pigem nendel, kes selle teemaga igapäevases töös kokku puutuvad, lihtsalt silmaringi laiendamiseks ja enda isikliku huvi rahuldamiseks on raamat minu hinnangul liiga teaduslik ja tundub nagu loeks ülikoolile mõeldud psühholoogia õpikut.

4. Ragnar Jónasson "Pimedus" - Ostsin raamatu Apollo suvise sooduskampaania ajal lihtsalt selleks, et suvel oleks midagi kerget lugeda. Tegemist on krimiraamatuga, aga mõni päev pärast raamatu läbi lugemist polnud mul enam üldse mitte midagi raamatust meeles. Seega ilmselt väga huvitav krimiraamat ei olnud. Vaatasin nüüd raamatu tagakaane üle ja meenus, et raamat räägib Islandi naissoost politseiuurijast, kes saadetakse pensionile, aga enne pensionile minekut võib ta seni lahendamata juhtumite hulgast valida ühe, mida uurida. Seega valib ta aasta tagasi rannast surnuna leitud noore venelanna juhtumi, kelle surm oli enesetapuks tunnistatud. Uurimise käigus selgub muidugi, et enesetapust on asi kaugel ja kui uurija jõuab tõele jälile, satub tema enda elu ohtu. Kohati oli minu jaoks raamatut keeruline lugeda just nende pikkade ja hääldamatute Islandi kohanimede tõttu. Teisalt ma küll sündmusi ette ei aimanud, aga mingi põnevus jäi siiski puudu.

5. Bernard J. Farmer "Raamatumüüja surm" - See raamat sai ka Apollo soodusmüügi ajal ostetud ja peamiselt seetõttu, et tegemist on Briti krimiklassikaga. Kuigi ma polnud sellisest raamatust varem midagi kuulnud, seega ilmselt see klassika mujal tuntud ei ole. Eks huvitav oli lugeda ka seda kuidas juhtumite lahendamine toimus enne kui ilmusid telefonid ja internet. Siiski kõige huvitavam osa mini jaoks oli see, et raamatus räägiti palju vanade ja haruldaste raamatute kogumisest. Mõrvalugu jäi minu jaoks veidi igavaks ja ma ei suutnud sealt leida ka tüüpilist Agatha Christie stiilis krimiklassikat.

6. Alex Michaelides "Neidised" - Sama autori esimene raamat "Vaikiv patsient" oli väga hea põnevik. Mulle meeldis see muidugi eelkõige psühhiaatria teema pärast. Seega olid selle raamatu osas ka ootused kõrged. Mulle meeldis see, et kohe alguses oli pinge üleval, et kes siis peategelast Marianat jälgib. Kui raamat mõrvadeni jõudis, siis suutsin ma kõiki tegelasi kahtlustada, aga vot õiget mõrvarit küll ära arvata ei osanud. Raamatu lõpus aset leidvad sündmused olid ikka väga mõnusa üllatusena sisse toodud. Ja kes on "Vaikivat patsienti" lugenud, siis sellele raamatule leidub selles teoses ka viide. Mulle väga meeldis ja soovitan kõikidele põnevike austajatele.

7. Javier Castillo "Lumetüdruk" - See vist on viimase aja üks huvitavamaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Kõige toredam on see, et raamat juhtus mulle ema pool täiesti juhuslikult kätte, kuna ema oli selle endale raamatukogust lugemiseks toonud. Kohati mind veidi häiris, et tegevus toimub mitme erineva inimese vaatepunktist ja väga erinevatel aegadel, aga samas lisas see põnevust, sest lugu ei jooksnud lineaarselt ja kui midagi uut selgus, tehti ajahüpe kaugemasse või hilisemasse aega, et midagi selgitada. Lugejad said muidugi üsna raamatu keskel teada mis ja kuidas väikese Kieraga juhtus, kes järsku New Yorkis tänupühaparaadi ajal kaduma läks, aga see ei tähenda et põnevus oleks poole peal kadunud. Just siis minu meelest tõeline põnevus lahti läkski. Netflixis peaks sari ka olema selle raamatu põhjal tehtud, kes lugeda ei armasta, võib sarja otsida. Kindlasti on sari sama põnev kui raamat, aga kuna mul pole Netflixi ja praegu on raamat värskelt meeles ka, siis hetkel sarja pole mõtet vaadata. Aga jällegi julgen raamatut kõikidele põnevike austajatele soocitada.

8. Kristi Saare "Kuidas saavutada finantsvabadus" – Ostsin selle raamatu endale sünnipäevakingiks, sest kes meist ei tahaks finantsvabadust saavutada. Iseenesest olen ma vist nii palju juba teemat uurinud, et raamatust finantsvabaduse kui sellise seisukohalt midagi väga uut teada ei saanud. Samas andis raamat tõuke teiste eluvaldkondade üle vaatamiseks ja korrastamiseks. Näiteks selles osas, kes on sinu tutvusringkonnas ja mida nad sinust arvavad ning kuidas olla äge inimene. Lisaks pani raamat mõtlema ka igasuguste teiste rahaga seotud oluliste teemade üle. Näiteks kas elukindlustus on tehtud ja kuidas korraldada üleüldse rahaasju (kuidas kindlustada oma rahaline olukord igasuguste ootamatuste korral). Igatahes andis raamat väga palju motivatsiooni oma unistuste poole püüdlemiseks ja julguseks suurelt unistada.

9. Theresa Brown "The Shift. One nurse, twelve hours, four patients' lives" – Esimene ingliskeelne raamat, mille ma olen algusest lõpuni ühe jutiga läbi lugenud. Kuna teema oli tuttav, siis oli arusaamine isegi lihtne ja lugemine edenes päris kiiresti. Kindlasti võiks see olla huvipakkuv lugemine paljudele õdedele ja teistele tervishoiutöötajatele. Raamatus räägib endine ülikooli inglise keele professor sellest kuidas temast sai õde ja milline on tema tüüpiline tööpäev haiglas. Kuigi raamatu autor räägib Ameerika haiglast ja tervishoiusüsteemid on erinevad, siis leidsin raamatust väga palju tuttavaid probleeme, mida esineb Eestis ka.

10. Kertu Moppel "Onu Bella tähestik" – Teatris käies ostsin ka näidendiraamatu ja lugesin selle kohe peale teatrit läbi. Peamine põhjus oli selles, et etenduses öeldi üks hea lause, mis mul kohe meelest läks ja ma lootsin selle näidendiraamatu abiga meelde tuletada. Kahjuks on näidend ja lavale jõudnud lavastus veidi erineva tekstiga ja seda konkreetset lauset raamatus polnud. Aga kuna mulle etendus meeldis, siis aitas tekst uuesti lavastust läbi elada. Ilmselt niisama näidendit lugedes tundub see üsna mittemidagiütlev.

11. Toni Caines ja Kerry Ann Murphy "Just a nurse?" – Tellisin selle raamatu peamiselt pealkirja järgi, kuna raamat on võrdlemisi uus ja sisutuvustust veel saadaval ei olnud. Lootsin sellest raamatust leida lugusid kuidas õed räägivad oma elukutsest ja tõestavad et õendus on midagi palju olulisemat kui ainult arsti abistamine. Või et lause ma olen õde omandaks tähenduse, et õde on sama oluline kui arst. Raamatus räägivad kaks Ühendkuningriigi päritolu naist oma lood sellest kuidas nad on õeks ja hiljem ämmaemandaks saanud ning mis tööd nad teinud on. Raamatu peamine eesmärk ongi näidata kui erinevad võimalused on õena töötada. Selles osas annab raamat tõesti hea ülevaate, et võimalused on erinevad ja erinevad ka riigiti, ning õde ei tähenda enam ammu madalapalgalist arsti abilist, kellel pole mingit olulist tähtsust. Siiski võrreldes eelmise ingliskeelse raamatuga oli seda raamatut keerulisem lugeda, sest siin oli palju lühendeid kasutusel ja ilmselt need lühendid ei ütle väljastpool Ühendkuningriigi meditsiinisüsteemi olevatele inimestele midagi. Seega jäid minu jaoks segaseks paljud ametid ja nõuded, sest ma ei teadnud lühendeid. Seega tundus raamat minu jaoks veidi pettumusena, sest polnud päris nii inspireeriv ja äratundmisrõõmu pakkuv kui ma lootsin.

Loe edasi

Rännaklavastus "Eedeni aed"

 29. augustil 2024 Luke mõisapargis Tartumaal

Tänaseks olen Luke mõisaparki sattunud vist peaaegu igal suvel vähemalt korra. Just teater oli see, tänu millele ma esimest korda Luke mõisaparki jõudsin ja nägin väikest killukest sellest suursugusest pargist. Aastatega on mõisapark ja mõisahooned järjest rohkem muutusi läbi teinud, kuid lugu seal mõisapargis jääb ikka läbi aastate samaks. Mina tegelikult sellest mõisast ega sealsest loost väga palju ei tea. Ainult niipalju kui mu kolleeg, kes sealsamas läheduses elab, aeg-ajalt mulle pajatanud on. Siiski pean tunnistama, et ega mulle miskit eriti meeldi pole jäänud. Kui nüüd avanes võimalus Luke mõisapargi looga (mis sest et osalt väljamõeldud muinasjutuna) rännaklavastuse formaadis tutvuda, tuli mul see võimalus ometi ära kasutada. Sest mulle meeldib kõndida, mulle meeldib teater, mulle meeldib loodus (eriti õhtuse loojuva päikese valgusega üle kullatud loodus) ja mulle meeldivad vanad mõisad ning nende ajalugu. Tundub lausa liiga hea, et olla tõsi.

Kuna “Eedeni aed” ei ole selles mõttes päris tavaline rännaklavastus, vaid seal on rohkem tähelepanu pööratud kõigile viiele meelele (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine), siis ma lavastuse detailidesse laskuma ei hakka. Lihtsalt sel põhjusel, et mitte teiste elamust ära rikkuda. Pole ju üldse huvitav, kui tegijad on suurt vaeva näinud, et inimestele emotsiooni pakkuda ja kui suur osa emotsioonist seisneb üllatusmomendis, siis mina ei taha olla see inimene, kes üllatusmomendi ära rikub. Rännaklavastus ise näeb välja nii, et osalejad jagatakse rühmadesse ja iga osaleja saab endale kõrvaklapid ja ühe üllatuskotikese. Kusjuures keegi ei pea seda rühmadesse jagamist ja viie meele kasutamist kartma. Saab täiesti rahus koos enda kaaslasega samas grupis olla ja ausõna midagi jubedat tegema ei pea. Kirjutan seda seetõttu, et mul endal tekkis korraks mõte et kui kõik viis meelt on kaasatud, siis järelikult peab midagi puudutama ja maitsma ja mine sa tea mida mind tegema pannakse. Tüüpiline eestlane, kes kardab end teiste ees lolliks teha ja tahaks pigem vaikselt omaette olla ja kulgeda. Tegelikult on “Eedeni aed” iga eestlase unistuste lavastus, sest sulle antakse kõrvaklapid pähe ja kõrvaklappidest kuuled sa lavastuse helikujundust ja näitlejate teksti ning kogu lugu rullubki lahti sinu peas kui sa jalutad mõisapargis ringi ja näed neid kohti, millest sulle kõrvaklappides räägitakse. Selleks, et lugu jookseks nii nagu autorid seda tahtnud on, on igal grupil siiski teenäitaja, kes annab märku millal liikuda, millal seista ning kuhu suunda vaadata, et elamus oleks maksimaalne.

"Eedeni aed" on lavastus, mis pakub võimalust osa saada näidendist teistsugusel, mitmekülgsel ja interaktiivsel moel. Rännaklavastus tähendab, et publik liigub mööda erinevaid mõisapargi paiku ja vaatab, kuidas lugu mitmetes kohtades avanevates pildikestes lahti rullub. Siiski ei pea üldse selle pideva liikumise pärast muretsema. Nagu ma juba eespool mainisin, siis tehakse ka seismispause ning kogu läbitav vahemaa ei tohiks ületada 2km. Seega on lavastus jõukohane kõigile, kui korraldajaid eelnevalt informeerida, on isegi võimalik ratastooliga lavastuses osaleda. See formaat annab vaatajale võimaluse tunnetada lavastuse sündmusi füüsiliselt ja vahetult, muutes etenduse kogemuse isiklikumaks ja sügavamaks. Seega ma ei saaks ka kõige parema tahtmise juures lavastust kirjeldada, sest me kõik kogeme asju isemoodi ja meie meelte kaudu tajutud informatsioon loob igaühele erineva ettekujutuse nendest pildikestest, mida meile näidatakse.

Lavastuse tegevus toimub nii ajaloolises kui ka müütilises ruumis, tuues esile küsimusi paradiisist ja selle kaotamisest, inimeseks olemise olemusest ja vaimsete väärtuste otsingutest. Lavastuse käigus saavad vaatajad kaasa elada lugudele, mis räägivad armastusest, igatsusest ja inimlikust murest. Nii saame rännaku käigus tuttavaks kunagise mõisahärra, mõisapreili, kärneri kui ka lihtsa talurahvaga ja kogeme mida tähendab üks ja sama park erinevatele inimestele. Näitlejad, kuigi nad on justkui ainult hääled meie peas, toovad siiski oma rollidesse elu ja emotsiooni, mis puudutavad ja panevad mõtlema. Ja mõtlema ei pea ainult mõisapargi sündmuste peale. Minu üks mälupilt eilselt rännaklavastuselt on hoopis selline: roheline kiviplaatidest sein puupliidi taga ning roheliselt taustal on näha kuidas ahjusiibri küljes ripuvad nööri otsa kuivama aetud õunad. Kuna ahju on just köetud, siis on vanaema juures köögis soe ja ma saan vaikselt kuivama pandud õunaviilukesi nosida. Sest õunad maitsevad kuivatatuna palju paremini kui värskena ja eriti maitsvad on kuivatatud õunad siis kui neid salaja nööri otsast võtmas käia. Ega ma tegelikult ei tea, kas selline hetk on minuga kunagi päriselt juhtunud või on see ainult minu mälu vingerpuss, aga selline mälestus mul eile tekkis. Seega ei räägi lugu ainult mõisapargist, vaid paneb osalejaid mõtlema ka enda elu peale. Ja võimalik et ka looduse või loomade või autode või sõja või inimeseks olemise või jumal teab mille peale veel. Sest me kõik oleme erinevad ja meil tekivad erinevate aistingute peale erinevad assotsiatsioonid.

Muusikaline taust ja loodushääled täiendasid lavastuse meeleolu, muutes kogu pargi justkui üheks suureks etenduspaigaks. Hästi valitud muusika ja looduslik keskkond lõid harmoonia, mis aitas vaatajal veelgi sügavamalt etenduse maailma sukelduda. Kuigi ma pean ausalt ütlema, et need kurjad sääsed tahtsid vägisi minu etenduses osalised olla ja kohati olin ma nende peale pahane, et nad mind etenduse maailmast välja tõid. Vähemalt minul oli väga keeruline keskenduda mõisapreili ängi tunnetamisele kui sääseparv samal ajal mu näole vihast pealetungi korraldab. Õnneks need sääsed olid siiski nii väikesed, et kogu elamust nad minu jaoks ära rikkuda ei saanud. Kes kunagi õhtul Luke mõisaparki sattunud on, siis need teavad juba kui ilusat vaatemängu loojuv päike seal pakub. Valguse ja varjude mäng rõhutasid stseenide emotsionaalsust ja andsid kogu lavastusele tunde justkui viibiksin unenäos. Siiski tõid aeg-ajalt kaugusest kostvad jutukatked, koerte haukumised ning mööduvate autode mürin mind üsna kiiresti tagasi reaalsusesse ja panid mind hoopis teiste asjade peale mõtlema. Õnneks siiski oma argipäevamured suutsin ma rännaku ajaks täielikult unustada.

Kahtlemata on "Eedeni aed" mitmekihiline lavastus, mille ilu seisneb mitte ainult loo süžees, vaid ka viisis, kuidas see lugu vaatajateni (või peaks hoopis ütlema, et kogejateni) tuuakse. Lavastuse loojad on teinud kiiduväärt tööd, tuues välja Luke mõisa ajaloolise atmosfääri ja kombineerides seda kaasaegse teatrikunsti väljendusvahenditega. Kes maksimaalselt meelelist elamust soovib, siis on lisaks rännaklavastusele võimalik veel enne nautida õhtusööki ja pärast etendust saab samuti kohvikus istuda ja muusikat kuulata ning atmosfääri nautida. Kuigi mina seda ei teinud, soovitan siiski õhtusöögiga koos rännakule minna, sest siis saate Luke mõisa poolt pakutavat pikemat aega nautida. Minule isiklikult oleks meeldinud kui rännak oleks veelgi pikemalt kestnud, sest mulle tundus, et ma alles hakkasin üles soojenema ja meeled jõudsid just täielikult avaneda, kui kõik juba läbi sai. Eks see ole see tüüpiline eestlane jälle, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

"Eedeni aed" ei ole lihtsalt etendus – see on elamus, mis jääb hinge ja meeltesse veel kauaks ajaks. Nii näiteks saatsid etenduse lõhnad mind veel mitmeid tunde pärast rännaku lõppu. See rännaklavastus ei rahulda pelgalt visuaalse ilu järele janunevaid silmi, vaid toidab ka mõttelendu ja hingeigatsust. Luke mõisa "Eedeni aed" on hea näide sellest, kuidas ajalugu, kunst ja loodus võivad üheskoos luua midagi tõeliselt erakordset. Seetõttu tasub kõikidel huvilistel kiirustada, sest ainult kaks etendust on jäänud.

 

Lavastuse idee autor: Virko Annus
Lavastajad: Astrid Hallik ja liri Saar
Teksti autorid: Virko Annus, liri Saar ja Astrid Hallik
Kunstnik: Marge Nelk
Muusika: Kristiin Hanimägi, Rauno Alliksaar ja Janar Sarapu
Tekste loevad:
Kärt Kull (Vanemuine)
Marko Mäesaar (Teatribuss)
Martin Kork (Uus Teater)
 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Luke mõisa koduleheküljelt ja pileteid saab Piletilevist.

Loe edasi

Õnne valem ehk meiereist miljonäriks

 15. augustil 2024 Eesti Põllumajandusmuuseumi rukkiküünis Ülenurmel

Foto: Kalev Lilleorg

Avastasin lavastuse „Õnne valem ehk meiereist miljonäriks“ juulis täiesti juhuslikult ja kuna selle tõi lavale Eesti Põllumajandusmuuseum koos Miksteatriga, tundus see vaatamist väärt olevat. Eriti peale Miksteatri “Rongirüüvi” lavastuse nägemist, mis mulle väga meeldis, sest lavastaja ja mõned näitlejadki olid siin samad mis „Rongirüüvis“. Tõsi, teema oli küll veidi selline, mis minu jaoks nii põnev ei tundunud, aga see tundus väheoluline. Nimelt räägib lavastus Peeter Munast, kes oli esimene eestlasest Ülenurme mõisahärra ning kunagine suur juustukuningas. Ma olen Tartus nii vähe elanud, et tean ainult linnakodanik Jaan Muna, aga Peeter Muna nimi oli mulle täiesti võõras. Seda kas Peeter ja Jaan omavahel ka kuidagi sugulased olid, ma ei tea ja seega kuulsin Peeter Munast ja Ülenurme mõisast üldse esimest korda. Selleks tulebki teatris käia, et lisaks ajaviitele ka targemaks saada.

Siiski tundus pealkiri “Õnne valem” piisavalt peibutav, et teatrisse minna, sest äkki saab teatrist mõne nipi kuidas ise õnnelikuks saada. Lisaks see, et teksti on kirjutanud Peep Pedmanson, kes on tuntud oma humoorikate tekstide poolest (nt „Vanad ja Kobedad“), seega oli loota et igav ei hakka. Kuigi pean siinkohal tõe huvides siiski ära ütlema, et ma lootsin natukene rohkem humoorikust kui lavastus mulle pakkuda suutis. Jah, mõned kohad olid tõesti sellised, et naera end ribadeks, aga siis olid jälle teised kohad kus oli tunne et kõik muudkui venib ja tahaks juba sealt küünist välja pääseda. Eks siin oli oma osa muidugi ka sellel, et õues oli erakordselt ilus ja soe ilm ning etendus toimus rukkiküünis, mis selle sooja ilmaga oli päris umbseks läinud ja nõnda siis juhtuski et ma vaatasin päris mitmel korral kella, et millal vaheaeg tuleb et saaks õue minna värsket õhku hingama minna. Lisaks veel see, et pinkide vahed olid üsna kitsad ja nõnda pidin küljega istuma, et mitte oma põlvedega eesistujale neerudesse lüüa ja kuna ka minu taga istujatel oli ruumi vähe, sain omakorda nende põlvedega üsna sageli obadusi. Ilmselt polekski see kõik üldse häirinud, kui nendes mõnes kohas etendus veidi venima poleks kippunud, sest siis pöörasin ma ümbritsevale rohkem tähelepanu. Samas nendes stseenides kus naerda sai ja tegevust justkui rohkem oli, ei seganud mind absoluutselt see, et pingivahed olid kitsad ning ruumis väga õhku ei olnud.

Tegelikult mulle tundus, et need kohad kus ma rohkem naerda sain (ja kus suurem enamus publikust naeris) polnud üldse tekstiga seotud, vaid pigem pakkus nalja tegelaste välimus ja maneerid. Nii naeris publik üsna homeeriliselt iga kord kui Tartu linnavalitsuse kolm ametnikku lavale tulid. Tõe huvides peab siiski mainima, et eks poliitikutele kohaselt ajasid nad vahel ka üsna ajuvaba juttu suust välja, aga siiski olid nad muidu ka ülikoomilised. Lavale tulles ei rääkinud nad ühtegi sõna, seega naerdi puhtalt seda millised nad välja nägid ja kuidas lavale kõndisid (kes longates ja kes suurt kõht naljakalt ees hoides). Peab tõdema, et see oli tõesti nauditav vaatepilt. Lisaks võib veel välja tuua talitajate stseeni ja stseeni kus Maiu Madis Könni taga ajab. Kahe viimase puhul oli lisaks liikumisele naljakas ka tekst. Tegelikult on neid lõputult naljakaid ja kaasakiskuvaid stseene hulganisti ja need eelmainitud olid vaid mõned üksikud näited, mis mul ilma pikema mõtlemiseta meelde tulid ning venima kiskuvaid stseene oli pigem ikkagi vähe, aga eks nad lihtsalt umbse ruumi tõttu tundusid veidi pikematena kui nad tegelikult olid.

Humoorika lavastuse eest tuleb kindlasti osaliselt tänulik olla lavastaja Kristo Tootsile ja kunstnik Maarja Meerule, kes tegelased nii koomilistena lavale tõid. Teisalt poleks lavastajast ja kunstnikust vähe kasu kui poleks nii suurepäraseid näitlejaid, kes kostüümid ja lavastaja ideed laval tõeliselt elama panevad. Kõik näitlejad tegid esmaklassilised sooritused ja absoluutselt kordagi ei tekkinud mul küsimust et miks keegi laval on. Eriti jäid mulle silma Kristin Kooskora, keda varasemalt olen küll korduvalt Lutsu Teatris näinud, kuid sel korral kehastas ta suurema osa ajast mehi ja nii mõnigi mees oli väga koomiline. Lisaks olid kõik seekordsed Kooskora rollid vägagi erinevad nendest, mida ma seni olen näinud ja seega oli huvitav vaadata kuidas ta teistsugust tüpaaži kehastab. Minu jaoks teine huvitav leid oli Maiut kehastanud Katrin Kalma, keda olin varem ainult filmides näinud, kuid teatrilaval mitte. Maiu oli justkui loo jutustaja kuid mitte selline igav jutustaja vaid koomiline tegelane, kelle hoiak oli juba selline et inimesed hakkasid lihtsalt teda nähes naerma. Lisaks tuli tema suust kõige sagedamini koomilisi väljaütlemisi, sest tema kui jutustaja sai öelda repliike, mida 20 sajandi alguses elanud tegelased öelda poleks saanud.

Lisaks ei saa ma mainimata jätta oma varasemaid lemmikuid Anne-Mai Tevahit ja Margo Mitti, kes tegid samuti suurepärased osatäitmised. Selles osas oli Mitti huvitavam vaadata, sest tema sai mitmeid erinevaid tegelasi kehastada ja huvitav oli vaadata kuidas iga tegelaskuju puhul Mitti habe järjest lühemaks muutus. Tevahi on juba pikka aega mu lemmik olnud ja mis seal salata, eks tema oli ka üks põhjus, miks ma teatrisse läksin, sest kui su lemmik lavastuses kaasa teeb, tuleb ikka vaatama minna. See on nagu kvaliteedimärk, sest tead et pettuma ei pea kuna lemmiknäitleja ikka sulle meeldib ja elamuse pakub, ka siis kui ülejäänud lavastus ehk nii palju ei meeldi. Nii teadsin, et vähemalt see on kindel, et Tevahi mulle ikka meeldib, olgu ülejäänud näitlejad ja lavastus milline tahes. Õnneks läks nii, et lisaks Tevahile olid kõik teised näitlejad ka väga head ja kui ma teatrist tulles mõtlesin, et kas see teema ikka oli minu jaoks ja äkki oli teatriõhtu mulle veidi pettumus, siis leidsin, et ainuüksi näitlejad tegid nii head tööd, et juba nende pärast tasus minna. Ja tegelikult polnud teemal ka midagi viga, sest elulood mulle meeldivad.

Lisaks eelmainitutele teevad lavastuses veel kaasa telesaatest „Laske mind lavale“ tuttav Oliver Valk, kusjuures tema kehastatud lehepoiss Johannes laseb Valkil näidata enda koomiku andeid. Mitmetes rollides teeb kaasa ka Martin Metsanurk, kes samuti erinevaid karaktereid kehastades saab enda eriilmelisust näidata. Peaosas on Martin Tikk, kes minu hinnangul kehastas noore mehena eriti nauditavalt väärikas eas Peeter Muna. Tema kehastatud noore Peeter Muna olekus oli midagi minu jaoks veidi puudu. Ma ei oska sõnastada mis see täpselt oli, aga kui Tikk juba hallineva peaga lavale tuli, siis tundsin ma, et selline Peeter Muna oli täpselt see, mida ma oodanud olin. Ilmselt oli see teatud enesekindlus ja -väärikus, mille Tikk väga hästi välja mängis ja mis mulle just vanema Muna juures eriti meeldis.

Lisaks näitlejatele olid laval ka kolm muusikut, kellest kaks tegid lisaks muusika mängimisele ka näitlejatena kaasa. Suurema rolli tegi Emma-Elisabeth Toots, kes kehastas Peetri ja Pauline tütart Elgat ning kelle ümber teises vaatuses päris palju tegevust toimus. Lisaks astus Jakob Ermann üles sõnatutes rollides nii punalippu lehvitava revolutsionääri kui ka Pauline kosilasena. Muusikuna oli laval ka Riko Misnik, kes isegi lõpukummarduse ajal veel lõõtsa mängis ja sellega meeleolu lõbusana hoidis (mitte, et muidu poleks meeleolu lõbus olnud, aga elav muusika teeb tuju alati veelgi lõbusamaks). Kõige enam meeldis mulle kuidas muusikud pillidega väga mitmeid heliefekte tegid (nt vikati helid). Rahvalike laulude popurrii kohe etenduse alguses oli ka selline, mis kohe jala tatsuma pani ja rahva soojaks küttis.

Sain alles nüüd teada, et Eesti Põllumajandusmuuseum asubki kunagiste Ülenurme mõisa maadel ja seega oli mängupaik igati sisuga kooskõlas. Tegelikult oligi Peeter Munast rääkiv lavastus Eesti Põllumajandusmuuseumi idee. Kui me selle välja jätame, et kuuma ilma tõttu polnud küünis õhku, siis heinapallid, redelid, nurgas seisev koorelahutaja, vikat jne tekitasid tunde nagu oleksin maale vanaema juurde küüni sattunud. Oleks see hein siis veel lõhnanud ka. Aga selline maalähedus või tunne nagu oleks vanaema juurde sattunud pani vähemalt mind küll mõtlema, et tegelikult oleks kõikide eestlaste lugu võinud olla samasugune nagu Peeter Munal, kui neil oleks vaid piisavalt sihikindlust jätkunud. Eks samas peab natukene õnne ka olema, et rikkaks ja edukaks saada. Samas, võib selle üle filosofeerida, et mis see õnn siis on. Kas õnn on see kui sul on palju raha ja sa saad mõisa osta? Või on õnn see, kui sul on armastav abikaasa, kes on sinuga alati nõus tantsima, kasvõi selg ees ja ükskõik milline tulevik ka poleks? Eks seda, mis see õnne valem täpselt on, saab igaüks kas etenduse ajal või pärast etendust ise mõelda. Samuti nagu saab igaüks mõelda, kas tegemist oli armastuslooga või elulooga või looga Eesti ajaloost. Mina ütleksin, et tegemist oli seguga neist kõigist. Sest paratamatult on kõikide inimeste elulood seotud armastuse ja ajalooga ning ajalugu on seotud inimeste elulugude ja armastusega. Seega peaks igaüks lavastusest midagi endale meelepärast leidma.

 

Autor: Peep Pedmanson
Lavastaja: Kristo Toots
Koreograaf: Kadri Lepasson
Lava- ja kostüümikunstnik: Maarja Meeru
Valguskunstnik: Martin Meelandi
Muusikaline kujundus: Emma-Elisabeth Toots, Viktoria Misnik, Jakob Ermann
Osades:
Martin Tikk – Peeter Muna
Anne-Mai Tevahi – Hr. Muna naine Pauline
Katrin Kalma – Maiu
Oliver Valk – lehemees Johannes
Margo Mitt – isa, komissar, linnapea
Martin Metsanurk – kosilane, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi liige, tööline, revolutsionäär, talitaja, baltisaks, volinik, Madis Könn
Kristin Kooskora – kosilane, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi liige, teenija, talitaja, volinik
Emma-Elisabeth Toots – muusik, hr. Muna tütar Elga
Jakob Ermann – muusik, revolutsionäär, kosilane
Riko Misnik – muusik
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Miksteatri Facebookist.

Loe edasi

Salakuulaja Vastseliinas

 27. juuli 2024 Vastseliina piiskopilinnuses

Foto: Rain Traagel

Kuna mu emapoolsed vanavanemad on mõlemad pärit Võrumaalt, siis olen lapsepõlves nende kodukandis päris palju käinud ja seega on kogu Vastseliina, Rõuge ja Kasaritsa kant siiani südamelähedane. Üritan ikka vähemalt kord suve jooksul sinna kanti sattuda, et need paigad ei ununeks. Ja olgem ausad, eks ma naudin neid Võrumaa künklikke kurvilisi teid ja seal sõitmist ka. Oma lapsepõlvest mäletan veel neid aegu kui Vastseliina Piiskopilinnuse varemed olid lihtsalt varemed ja seal sai täiesti tasuta ronimas käia. Kui mu mälu mind ei peta, siis paaril korral nägin seal isegi arheolooge või teisi eksperte välitöid tegemas, mis lapse jaoks oli samaaegselt põnev ning arusaamatult igav. Seega oli alguses veidi harjumatu Vastseliina Piiskopilinnust raha eest külastada, aga selle raha eest olen elamusi ka saanud rohkem kui tavaliselt. Julgen Vastseliina Piiskopilinnuse külastamist soovitada, sest ma olen iga kord saanud ka väikese giidituuri elamuskeskuses ja vahel on isegi õnnestunud omal nahal keskaega kogeda. Näiteks ühel korral pani linnuseisand mind vangi, sest ainult nõiad on punaste juustega ja keskajal oli nõia koht kindlasti vangis. Lisaks Piiri kõrtsi imehea kodukali, kusjuures ma pole nii head kalja mujal saanud.

Tulen nüüd siiski reklaamiminutite juurest tagasi teatri juurde. Tänu Tartu2024 kultuuripealinnale on sel aastal (eriti suvel) Lõuna-Eestis väga palju huvitavaid kultuurisündmusi, mh ka suvelavastusi. Minusugusele Lõuna-Eestis elavale teatriarmastajale on see lausa paradiis. Kuna ma polnud see suvi ka veel Vastseliina linnust külastama sattunud, siis oli seal mängitav suvelavastus igati hea põhjus, miks linnust külastada. Pean tunnistama, et esmapilgul tundus teatripilet üsna krõbeda hinnaga olevat ja pidin natukene mõtlema, kas ma ikka tahan seda lavastust näha. Siis aga mõtlesin niimoodi, et kui teatripiletiga saab linnusesse sisse juba kolm tundi enne etenduse algust, siis saab selle sama piletiga külastada kogu linnuse ala ning lisaks saab osaleda erinevates ajastutruudes töötubades. Kui asjale nii läheneda, siis pole pilet üldse kallis. Kahjuks sel päeval kui mina teatrisse läksin, sadas Lõuna-Eestis alates lõunast päris korralikku paduvihma ja seega jätsin mina oma teatrisse saabumise viimasele hetkele, kuigi nt küünla valmistamise või keskaegse ravikunsti töötuba tundusid üsnagi ahvatlevad.

Lavastus „Salakuulaja Vastseliinas“ on loodud Erkki Koorti samanimelise romaani alusel ning tegevus toimub 14. sajandil, inspireerituna Vastseliina linnuses aset leidnud tõestisündinud ajaloolistest seikadest ning legendidest. Vastseliina linnusesse saabub 1385. aastal sõjasulaseks Markus (Markus Truup), kelle kodukanti Pugolat on venelased rünnanud ning Markuse ülesanne on tabada rünnaku organiseerija ning tema käsilased. Siiski ei õnnestu Markusel ülesande täitmine takistusteta, sest Vastseliinas on Markuse saabumine teada ning linnuse juhtkond jälgib Markuse tegevust teraselt, sest äkki on just Markus see, kes neid rünnata tahab. Lisaks seiklustele leiab loost ka armastust, sest linnuseisand Lippe tütar armub Markusesse ning üritab teha kõik mis tema võimuses, et leida vastuarmastust. Lavastuse reklaamides on välja toodud, et tegemist on keskaegse Bondi looga, sest loos on palju saladuslikku ja üksteise reetmist ning omavahelisi võitlemisi ja nagu öeldud ei puudu sealt ka väike armastuslugu. Seega kõik Bondi loole omased elemendid on olemas ja neid esitatakse keskaegses võtmes.

Minu jaoks jäi lugu siiski veidi arusaamatuks. Jah, ma sain aru mis laval toimus kuid kohati jäid mõned põhjus-tagajärg seosed mulle hoomamatuks ja nõnda oli raske aru saada miks tegelased käitusid just nii nagu nad käitusid. Lisaks tundus mulle, et dramatiseeringu käigus oli teksti nii palju tihendatud või just hõrendatud, et palju taustainfot oli kaotsi läinud ja seega oli lugu keeruline jälgida. Olen mitme teise külastaja käest sama kuulnud, et nad ei saanud päris täpselt aru mis laval toimus ja neile tundus, et ilmselt oleks eelnev Erkki Koorti romaani lugemine etenduse vaatamisele kasuks tulnud. Eks tuleb siis raamat pärast etenduse vaatamist läbi lugeda, et aru saada mis ja miks täpselt juhtus. Kuigi pean tõdema, et see keskaegne Bondi lugu jäi minu jaoks nii palju lahjaks, et ma vist ei taha nii palju ka teada mis seal juhtus, et raamatut lugema hakata. Teisalt tundus mulle, et minu jaoks tegi asja raskemaks ka minu enda piiratus keskaegsetest kohanimedest (ja üleüldisest eluolust ja sündmustest). Jah, ma sain aru, et Tarbatu on tolleaegne nimetus Tartule ja Kirumpääd ma ka teadsin, sest Kirumpää linnuse varemed jäävad mulle Põlva-Võru marsruuti sõites teele ette, aga mis koht see Pugola on, see jäi mulle arusaamatuks. Iseenesest oleks täiesti ükskõik olnud, aga kuna peategelane Markus oli Pugolast ja seal oli ka sakslastest tegelasi ning mängus olid ka venelased, siis häiris mind teadmatus mis riigi alla Pugola kuulub ja kas Markus on nö oma või välisriigist pärit. Google aitas mind hädast välja ja ütleb, et Pugola on tänapäevase Misso piirkonna keskaegne nimetus. Seega Markus oli ikka eestlane ja seega rohkem oma kui sakslased, lätlased või venelased. Kuigi eks mõni nendest rahvustest oli keskajal rohkem eestlaste hulgas soositud kui mõni teine. Kohati jäi mulle mulje, et ega Markust Vastseliinas ka ei soositud ja seega tekkiski mõte, et äkki Pugola on välismaa ja seepärast Markust ei soosita. Eks ebasoosingul oli muidugi ka teisi põhjuseid, mis lavastuse lõpus välja tulevad, kuid siiski jäid need minu jaoks ka veidi segaseks.

Kuigi minu jaoks jäi lavastuse sisuline pool veidi arusaamatuks, siis see ei tähenda kuidagi, et tegemist oleks olnud halva lavastusega. Vaieldamatult on „Salakuulaja Vastseliinas“ üks suurejoonelisemaid suvelavastusi mida ma näinud olen. Juba kogu see territoorium, millel tegevus toimus on mitmeid kordi suurem, kui tavapärased suvelavastuste mänguplatsid. Kuna tegevus toimub Vastseliina linnuses, siis ilmselgelt olid linnusevaremed ise mängupaigana kasutusel, kuigi tegevus toimus väljaspool linnusemüüre ja suurem osa tegevusest leidis aset linnuse müüre ümbritsevas vallikraavis. Keskajal olid vallikraavid päris sügavad ja kuigi kraav on aastasadadega kinni kasvanud ja sealt enam vett ei leia, oli näitlejatel siiski katsumus pidevalt endise vallikraavi nõlvadest üles ja alla liikumisega. Eriti kui arvestada seda, et päeval oli korralik vihma tulnud ja nõlvad olid omajagu porised ja libedad.

Kõige rohkem nautisingi ma sel korral näitlejatööd, sest kõik keskaegsed kostüümid ja liikumine, eriti lavavõitlus tekitasid minus tunde nagu ma oleksin sattunud päris keskaega ja vaataksingi hetki linnuse igapäevaelust. Minu jaoks kõige hämmastavamad stseenid olid need lavavõitluse stseenid, kus linnusetornist inimeste pihta vibunooli lennutati. Kuidas on võimalik nii täpselt vibunoolega sihtida ja siis tagada näitlejate turvalisus? Selle kohta võib vist teatriime öelda küll. Igatahes ükski näitleja viga ei saanud, kuigi vibunooled lendasid neile vägagi täpselt pihta. Lisaks vibulaskudele oli korralikule põnevuslavastusele kohaselt etenduses võitlusstseene hulgim, küll löödi kellelgi pea maha ja küll sai keegi mõõgahoobi tagajärjel surma. Ei puudunud ka keskajale iseloomulikud timukad ja võlla tõmbamine. Kellele sellised stseenid meeldivad, siis tasub vaatama minna. Lavavõitlus moodustab minu meelest üsna suure osa lavastusest ja seda on nauditav vaadata, sest stseenid on hästi lavastatud. Siiski on lavavõitlus korraldatud ilma vereta, seega tegelikult midagi vägivaldset ja jubedat lavastuses ei ole.

Kohalike jaoks oli kindlasti nauditav ka see, et kõik näitlejad, kes kaasa tegid on Lõuna-Eesti juurtega ja eks omakandi inimeste vaatamine on veel ekstra nauditav. Jällegi oli näitlejaid laval palju ning seetõttu igaühe kohta eraldi midagi välja tuua on keeruline. Eks rohkem jäid silma tuntud nimed, kellele suuremad rollid ja seega rohkem sõnalist rolli ning rohkem lavaaega anti. Samas oli tore näha ka kohalikke harrastusnäitlejaid, kes ilmselt kaugemalt tulijatele täiesti tundmatuks jäid, kuid kohalike jaoks juba tuntud tegijad on. Kuna publik istus teisel pool vallikraavi ja seega oli näitlejatest pigem kaugel, siis kohati häiris mind see, et näitlejate näoilmeid polnud näha ja natukene keeruline oli näitlejate suurepärast tööd nautida. Mõni inimene oli tark ja oli lausa binokli kaasa võtnud, eks sellega oli parem kaugemal linnusemüüri ääres toimuvaid stseene vaadata. Eks ma saan aru, et teatud stseenid mõjusid kaugemalt vaadatuna paremini ning suurt mänguala oli samuti publikul kaugemalt parem hoomata, aga ikka ju meeldiks võimalikult lähedalt kõike vaadata.

Lisaks väga headele näitlejatöödele ja kostüümidele ja kohapealsele õhustikule aitas tõelist keskaegset atmosfääri luua ka Lätist pärit keskaegse muusika ansambel Trakula. Muusika tekitas minus täpselt selle tunde nagu ma oleks sattunud keskaja päevadele või kunagiste algusaja Hansapäevadele, kus kuulis palju keskaegset muusikat ja nägi uhkeid kaupmehe kostüüme. Laada melu sai tunda ka vaheajal, kus sai lisaks kohalikule käsitööle osta ka Läti käsitööd, mis on küll kohalikule käsitööle sarnane, aga tundub ikkagi veidi eksootilisem. Kohati oli vaheaeg minu jaoks mõistetamatult pikk (40 minutit), kuid teisalt eks see oligi tehtud seepärast nii pikk, et inimesed saaksid ikka süüa-juua osta ning elamuskeskuses ringi jalutada. Siiski tundus mulle, et peale vaheaega olid publikutribüünid veidi hõredamalt asustatud ja nii mõnedki inimesed otsustasid vaheajal lahkuda.

Kui ma peaksin lühidalt ütlema, kas ma jäin etendusega rahule, siis minu esimene vastus oleks, et ma natukene pettusin. Peamiselt oli pettumuse põhjuseks jällegi see, et reklaamide põhjal ootasin ma veidi rohkem põnevust ja bondilikkust. Iseenesest märulit ju oli, aga kuna lugu jäi segaseks, siis jäi märuli põhjus ka minu jaoks segaseks ja seega oli kogu toimuv veidi keeruline. Ja arusaadavalt polnud keskaegne märul selline nagu tänapäevane märul, aga no mõne paugu oleks ikka võinud lavastuses teha. Teisalt oli teatriõhtu linnusevaremetes siiski piisavalt maagiline, et mõjuda huvitavalt ning jäi mälestustesse. Eelkõige lõpustseenid, kus pimedas välja toodud tõrvikud punaseks värvuvate linnusevaremete taustal piisavalt silmailu pakkusid. Ma usun, et sellist müstilist vaadet ei paku ükski teine suvelavastus ja juba selle vaate pärast tasub minna. Lisaks muidugi Vastseliina enda kuplitega loodus on juba piisavalt ilus. Lausa nii ilus, et mitmed inimesed pidasid keset etendust olulisemaks pildistada Piusa ürgoru kohale loojuvat päikest, kui vaadata etendust (samas eks selline teguviis ütleb ka lavastuse kohta midagi). Ja kes väga tahab, siis leiab keskaja ja tänapäevase elu vahel paralleele, sest eks meil leidu tänapäeval ka neid salakuulajaid, kes teistele luuret teevad. No ja see on vist kõigile selge, et Venemaa ründab ja hävitab tänapäeval täpselt samamoodi nagu 14. sajandilgi. Kes teksti paremini jälgida suutis, või ajalooga rohkem kursis on, leidis ilmselt veelgi rohkem paralleele tänapäeva ja 14. sajandi vahel. Ajaloolises mõttes igati nauditav vaatemäng ja silmailu jagus, aga teater kui tervik jäi minu jaoks veidi siiski lahjaks.

Foto: Triinu Kurvits. Lavastuse lummav lõpustseen

 Autor: Erkki Koort

Lavastaja ja dramaturg: Tarmo Tagamets
Kunstnik: Riina Vanhanen
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Vootele Ruusmaa
Lavavõitlusstseenid: Agu Trolla
Valguskujundaja: Kristen-Kalev Lina
Helirežii: Joonatan Kivi
Tehniline produtsent: Joosep Kurm
Helitehnik: Laura Sinimäe
Keskaja muusika ansambel: Trakula
Rekvisiidid ja kostüümid: Eero Ehala
Osades:
Markus Truup – Markus
Märten Matsu – Hecte
Helgur Rosenthal – pealik Watsel
Karel Käos – Timmo
Imre Õunapuu – pealik Ylemwalde; isand Lippe
Sten Karpov – palverändur Jacob
Agur Seim – vikaar
Silva Pijon – preili Lippe
Aare Post – Mehr
Kaido Arulepp – Tabbe
Uku Pai – Jahn
Ott Kiveste – sõjasulane
Teistes osades: Ane Purgas, Astrid Hallik, Iiri Saar, Jaanika Kozlova, Keiti Lii Sikk, Kristel Lempu, Otto Gustav Almann, Rihard Rammul, Riina Adson, Siiri Hõimla, Silvi Jansons, Tannar Kozlova, Tiiu Sillavee, Tuulike Mölder
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vastseliina Piiskopilinnuse koduleheküljelt.

Loe edasi

Leenane´i kaunitar

 31. juulil 2024 Vana-Kuberi talus Jõgevamaal

Foto: Kalev Lilleorg

Eestlane on tõesti teatrirahvas. Ilmselt pole kusagil mujal lihtsalt selline asi võimalik, et ühe suve jooksul nii palju erinevaid lavastusi välja tuuakse ning kõikidele lavastustele jätkub ka publikut. Eks minusugused teatrihullud mängivad siin tähtsat osa, sest kui kõik vaatavad kahe kuuga vähemalt 10 suvelavastust ära, siis jagubki igale poole publikut. Tegelikult on mul natukene kahju sellest, et sageli jõuavad suurema produktsiooniga lavastused juba varakult inimestele reklaami teha ning publikul on lihtsam selliseid lavastusi üles leida. Samas kui mitmed väiksemad tegijad võivad märkamatuks jääda või siis neid küll märgatakse, aga lihtsalt kardetakse et kuna reklaami pole peaaegu üldse olnud, siis äkki on tegemist mingi halva asjaga. Eks need, kes väikeste tegijate tegemistega juba kursis on, teavad kui head asja nad teevad, aga ka need inimesed, kes harvem teatrisse satuvad võiksid need väiksemad tegijad üles leida. See on küll ainult minu subjektiivne arvamus, aga sageli jääb mulle mulje, et suurte produktsioonidega lavastuste kohta võib öelda, et produktsioon on olnud suurem kui lavastus ise, samal ajal kui väiksemad tegijad pakuvad tõeliselt häid teatripärle. Kahju on ainult sellest, et need pärlid leiavad ainult vähesed üles.

Just ühe sellise väikese pärli otsa ma just äsja komistasingi ja tahan nüüd teisi ka valgustada. Kahjuks jäi minu leid liiga hiljaks (sest saatus ei tahtnud, et mul oleks lihtsalt varem võimalik seda lavastust vaatama minna) ja kui keegi nüüd tunneb, et tahaks ka seda lavastust vaatama minna, siis viimased kaks võimalust ongi täna ja homme (1. ja 2. august 2024) õhtul. Ma sisimas lootsin, et äkki mängitakse järgmine suvi ka, et siis saan veel isegi teist korda vaatama minna ja tuttavaid kaasa võtta, aga seda võimalust ei ole. Öeldakse vist, et head asja ei tohi palju olla ja nõnda pääsevad ainult kiiremad veel viimast kahte etendust vaatama. Teised peavad lihtsalt leppima siinse kiidulaulu lugemisega ja tõdemisega, et see lavastus jääbki neil vaatamata. Või siis saab keegi kergendusega ohata, et ta on seda lavastust enne mind näinud ja ta on õnnelik, et seda nägi. Ah, et mis pärl see selline on? Jõgeva Linna Teatri suvelavastus „Leenane´i kaunitar“, mida mängitakse Jõgevamaal Vana-Kuberi talus juba teist suve.

Kõigile teatrihuvilistele on kindlasti iiri näitekirjaniku Martin McDonagh´i „Leenane´i kaunitar“ tuttav ja sisu tutvustamist ei vaja. "Leenane'i kaunitar" keerleb ümber ema ja tütre, Maggie (Eve Somelar) ja Maureeni (Anne-Mai Tevahi), kes elavad koos väikese iiri külakese kitsikuses ja isolatsioonis. Maggie ja Maureeni suhe on täis aastaid kogunenud pingeid, valusid ja unistuste purunemist. Mind paeluski lavastuse juures eelkõige ema ja tütre keerulised suhted, mida mõnel pool nimetatakse tragikoomilisteks, aga mulle meeldib rohkem kasutada väljendit perekonnadraama. Ma olen suur perekonnadraamade austaja, sest seal on palju psühholoogilist põnevust ja huvitav on vaadata millised perekonnasuhted inimeste vahel valitsevad. Kuna McDonagh´i teksti on Eestis selle ilmumisest alates korduvalt lavadele toodud, on kriitika paljuski arutlenud ka selle üle kas sellised suhted saavad ema ja tütre vahel ka reaalselt eksisteerida. Kas tõesti on võimalik, et üks tütar vihkab oma ema nii palju, et on valmis teda oma õnne nimel piinama ja tapma ning kas tõesti on üks ema nii egoistlik, et on enda heaolu nimel valmis oma tütre elu ära rikkuma. Mina arvan, et sellised suhted on päriselt olemas ja võib-olla on neid isegi meie lähiringkondades, me lihtsalt ei tea sellest. Kohati oli raske aru saada kumb neist teise hulluks on ajanud ja kas üldse üks on teisest vaimses mõttes tervem või mitte.

Tegelikult on võimalik samaaegselt mõista nii ema kui tütart, hoolimata sellest et mõlemad ei tundu just kõige selgema mõistusega olevat. Maggie on 70-aastane ja tema kaks tütart on juba abiellunud ja temast kaugemale kolinud ning elavad oma elu, pööramata talle mingit tähelepanu. Nõnda teebki Maggie kõik endast sõltuva, et tema viimane kodus elav tütar jääks tema juurde ning keedaks talle putru ning teeks teed ja jõujooki. Samal ajal ihkab 40-aastane Maureen tunda kordki elus tõelist armastust ning saada eemale oma emast ning alustada oma elu, mis ei oleks seotud pudru keetmise ning tee ja jõujoogi valmistamisega. Lavastus toob esile emotsioonide laia spektri, mis ulatub armastusest ja hoolimisest vihkamise ja manipuleerimiseni, pakkudes väga suurepärast ja nauditavat näitlejatööd.

Anne-Mai Tevahi kehastab Maureeni, andes tegelaskujule erakordse sügavuse ja nüansirikkuse. Tevahi toob lavale Maureeni unistused, pettumused ja sisemise võitluse sellise tõepärasusega, et vaataja ei saa muud kui tunda kaasa tema valule ja lootustele ning mis seal salata, veidi ka rahulolevalt muiata kui Maureen ja Pato (Karmo Toome) esimest ühist ööd veetma hakkavad. Neid muigamise hetki on muidugi ikka rohkem. Maureeni konfliktid ja hetked õrnusest ning raevust loovad sügava ja kihilise tegelaskuju, kes jääb pikaks ajaks meelde. Eve Somelar Maggiena on aga sama muljetavaldav. Tema esitus Maggiena, kes on ühtaegu nii õel kui ka haavatav, loob karakteri, kes jääb vaatajate mõtetesse kummitama. Somelar suudab edasi anda Maggie manipuleerimise ja meeleheite keerulist segu, tehes tema tegelaskujust komplekse ja mitmetahulise inimese. Eriti nautisin ma neid hetki kui Somelari silmisse kuratlik helk tekkis ja tema näol oli samaaegselt naeratus ning piinatud ilme, mis andis märku sellest et Maggie naudib oma tütre piinamist, teeseldes nii mõnelgi korral abitust.

Kahe naise omavaheline pinge on tajutav ruumi teise otsa ning publik ootab iga järgmist steeni suure põnevusega. Mulle tundub, et lavastus võiks vabalt olla ainult kahe naise omavaheline dialoog. Lugu naistelt naistele, mis räägib naistest ja sinna poleks meestegelasi üldse vaja. Sest sel korral jäävad mehed minu silmis lavastuses tahaplaanile. Kuigi ilma meesteta poleks nii mõnedki nüansid naiste eludest ilmsiks tulnud, juhtisid tegelikult seda mängu siiski naised. Aga nii Karmo Toome kui ka Carl-Kristjan Sepp härrasmeestena lõid suurepärased võimalused selleks, et Anne-Mai Tevahi ja Eve Somelar saaksid laval täies hiilguses särada. Küll need hetked ka tulevad, kus naised on tagaplaanil ja mehed saavad rohkem särada. Mõnda erilist hetke näeb siiski laval ka ainult meeste esituses. Näiteks jääb meelde kohe teise vaatuse alguses Karmo Toome esitatud laul „Mägede ilusduskuninganna“ (kusjuures seda on võimalik YouTube-s kuulata SIIN), mis oli nii hästi esitatud, et üks proua publikust arvas et tegemist on vaheajal lindilt tuleva lauluga ja ei saanud üldse aru, et etendus juba käib ning jätkas oma juttu.

Kiidulaulu jätkates tuleb kiita ka mängupaika, milleks on Jõgevamaal asuv Vana-Kuberi talu ja täpsemalt toimuvad etendused vanas tallihoones. Pean tõdema, et mängupaik on äärmiselt hästi valitud ja maakivist pisikene hoone on ühteaegu intiimne mängupaik, kus kõik emotsioonid jõuavad võrdselt iga vaatajani, kuid samas on tunne nagu viibiks kaugel iiri mägedes asuvas talumajas. Ma arvan, et just see väike mängupaik ongi üks võlukomponentidest, miks lavastus nii võimas on. Lihtsalt näitlejad ei kao suurde mänguruumi ära ja kuna nad on täpselt nii lähedal, et kogu nende valu, ahastus ja rõõm on publikule selgesti näha ja tajuda, loob see lavastusele hoopis teise dimensiooni kui seda näiteks suurel teatrilaval vaadata. Vaest iiri talumaja emotsiooni annavad edasi ka ilma akendeta ruumis valisev hämarus ning üksikud mööbliesemed, mis paljuski tekitasid minus tunde nagu ma oleks 90ndatel maale vanaema juurde sattunud. Eks need 90ndate iiri ja Eesti maakohtade elamised mõnes mõttes olidki omavahel sarnased, sest vaesus lokkas mõlemas riigis. Lavastuse valgus- ja helikujundus lisavad omakorda atmosfäärile sügavust, tuues esile Iirimaa maapiirkonna sünge ja üksildase olemuse.

Kõige paremat heli- ja valguskujundust tegi sellel konkreetsel etendusel muidugi ilmataat isiklikult. Kuna lavastuses räägitakse palju vihmast ja Iirimaal pidevalt sajab, siis Jõgevamaal olnud erakordne paduvihm ja äikene andsid omalt poolt veel need õiged heliefektid juurde. Esimese hooga ei saanudki ma etenduse alguses aru, kas akna tagant paistev välk oli nüüd päris või siiski ainult valguskujundus. Kuna ruumis ühtegi päris akent ei olnud, oli sel korral tegemist valguskujundusega, aga kui ruumid oleks mõni päris aken olnud, oleks see võinud looduslik valguskujundus ka olla. Kuigi helipult oleks võinud kõik kõuekärgatused küll mängimata jätta, sest neid pakkus loodus kuhjaga. Väljas sadav paduvihm lõi veelgi enam seda illusiooni, et see kõik toimub päriselt, mitte ei ole teater, sest esimeses stseenis saabus Maureen ruumi kalosside ja vihmakeebiga ja see sisenemine tekitas tunde nagu ta oleks siit samast õuest vihma käest ruumi sisenenud, nagu seda oli mõni hetk tagasi teinud publik. Eks sellel vihmal oli muidugi oma väikene varjupool ka. Vahepeal lihtsalt sadas nii kõvasti, et vihmakrabin oli tugevam kui näitlejate tekst ja nii läksid minul mõned üksikud sõnad tekstist vihma tõttu kaduma.

Kes tahab, leiab muidugi Eesti ja Iirimaa hüljatud maapiirkondade ja sealsete inimeste eluoludes nii mitmeidki sarnasusi lisaks vihmale. Näiteks vaesus ja tööpuudus, teise riiki tööle käimine ning end seal võõrana tundmine on tundlikud teemad mõlemas riigis. Kindlasti ka ühe väikese riigi ellujäämispüüdlused ning oma keele ja kultuuri säilitamine, kui suurem riik on nad enda võimule allutanud. Kes nende teemade peale mõtleb, siis leiab kindlasti lavastusest väga palju sellist, mis tekitavad tunde, et kuigi tegevus toimub juttude järgi iiri mägedes, võiks see toimuda ka siinsamas Jõgevamaa voorde vahel, sest tegelikult probleemid on samad. Eriti kui mõelda tagasi Eesti 90ndatele, sest on ju McDonagh näidendi kirjutanud 1996. aastal ja käsitleb suuresti tolleaegseid probleeme. Mina sel korral siiski sellese nii palju ei süvenenud ja nautisin lihtsalt võimast vaatemängu, mida Tevahi ja Somelar pakkusid, ja selles oli küll ja veel, et saada selle aasta unustamatuim teatrielamus.

Jõgeva Linna Teater on tõestanud, et väikeses teatris võivad sündida suured ja võimsad lavastused, mis suudavad pakkuda sügavat emotsionaalset elamust ja jääda vaatajate südamesse pikaks ajaks. "Leenane'i kaunitar" on tõeline pärl, mida teatrihuvilised ei tohiks vahele jätta. Tegelikult ei tohiks seda ka need vahele jätta, kes teatrihuvilised pole. Ehk annaks see lavastus just inimestele selle teadmise, et teatris tehakse häid ja nauditavaid asju ning kõik ei ürita ainult publiku raha endale meelitada. Sest siin on tõesti tunda, et teatrit tehakse sellepärast, et tegijad armastavad teatrit ja neile meeldib see.

 

Autor: Martin McDonagh
Tõlkija: Erkki Sivonen
Lavastaja: Janek Varblas
Kunstnik: Janne Vaabla
Grimmikunstnik: Made Ratasepp
Valgusrežii: Erich Zelinski
Osades:
Anne-Mai Tevahi – Maureen
Eve Somelar – Maggie
Carl-Kristjan Sepp – Ray
Karmo Toome – Pato
Ülle Karu – raadiohääl
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Jõgeva Linna Teatri leheküljelt

Loe edasi

Öö õigus

 19. juulil 2024 Alatskivi lossi sõiduhobuste talli sisehoovis

Foto: SA Alatskivi loss

Iseenesest on huvitav, et kuigi Alatskivi lossis mängitakse iga suvi suvelavastusi, pole ma sinna põhimõtteliselt kunagi teatrisse sattunud. Olen kunagi 15 aastat tagasi sattunud Alatskivile Vanemuise suvelavastust “Vihurimäe” vaatama, aga see on ka ainus kokkupuude Alatskivi suvelavastustega. Tegelikult pole Alatskivi Tartust üldse nii kaugel, seega võiks sinna rohkem teatrisse sattuda. Nüüd sai see viga parandatud. Kuna ma pole ka niisama väga palju Alatskivil käinud, siis oleks mulle meeldinud kui lossipargis oleks veidi rohkem teeviitasid olnud mis etendusele suunavad. Jah seal olid trükitud sildid, mis ütlesid et toimub etendus ja autod vaikselt sõidaksid ja inimesed väga kõva lärmi ei teeks, aga eilse kõva tuulega oli neid silte veidi raske lugeda ja ega autoroolist see trükitud kiri väga suur ka ei paistnud. Mõned nooltega suunavad suured sildid oleksid minusugustele kaugemalt tulijatele väga meeldinud. Ega ma muidugi ei tea, võib-olla on seal nii kindel seltskond kes teatris käib, et kõigil on juba tee lossi sõiduhobuste talli juurde selge.

Üleüldse olin ma sel korral nagu kuu pealt kukkunud, sest ega ma lavastuse sisust midagi ei teadnud ja trupi koosseisust teadsin ka ainult seda, et Indrek Saar ja Eduard Salmistu mängivad. Kes ülejäänud näitlejad olid, seda ma ei teadnud. Seega läksin täiesti puhta lehena ja ilma igasuguste eelarvamusteta. Mis selles mõttes on hea, et siis ei sega eelarvamused etenduse vaatamist ja pole enda nägemust sellest kuidas ja mis nö „laval“ juhtuma hakkab. Pärast etenduse lõppu oli mul ka veidi tunne, et ega ma päris hästi aru ei saanud, mis lavastuses toimus. Või õigem oleks öelda, et ma ei saanud päris hästi aru, mis oli see sõnum, mida lavastaja lavastusega öelda tahtis. Osalt oli selles ilmselt süüdi ka mu sõbranna öeldud lause, et „Öö õigus“ on lugu meestest ja meestele (see oli lavastuse tutvustusest ainus lause, mis talle meelde oli jäänud). Nii ma siis üritasin etenduse ajal mõelda sellele, et mis seal loos on meestele omast ja miks see meestest räägib ja sellest ma väga hästi aru ei saanudki. Jah, laval oli neli meest ja üks naine, aga minu meelest oli hoopis naine selle loo keskne tegelane.

Võib-olla on see tingitud sellest, et ma ise olen naine ja vaatasin lavastust naise perspektiivist, aga minu meelest olid selle ühe naise kannatused palju suuremad kui nelja mehe kannatused kokku. Nimelt oli talutüdruk Anna (Maria Teresa Kalmet) nooruses armunud parunihärra vennapoega Heinrich von Lindenisse (Jaan Tristan Kolberg) ja noored pidid abielluma. Noorhärra läks Berliini ja nõnda pandi Anna paari kohaliku vallavanema (Eduard Salmistu) poja Toomasega (Madis Mäeorg). Vana paruni surma järel tuleb noorhärra tagasi Ojastu mõisa ja selgub, et tunded Heinrichi ja Anna vahel pole hoolimata aastate möödumisest sugugi lahtunud, kuid Anna abiellub Toomasega, aga kingib esimese öö õiguse ikkagi noorele parunihärrale. Nõnda jääb Heinrichi ja Anna omavaheline suhe Anna ja Toomase suhte kõrvale püsima aastateks. Just selles ongi minu meelest naiste traagika, et naised peavad oma õnne alla suruma ning ohverdama selle nimel armastuse. Samas seda kõike kirja pannes saan ma nüüd aru, miks oli lavastuse tutvustuses toodud välja, et lavastus on meestest ja meestele, sest kogu mängu juhivad mehed. Just mehed (vana parunihärra) olid need, kes otsustasid et Anna ja Heinrich ei tohi abielluda. Mõisa valitseja Jüri (Indrek Saar) ja vallavanem Tõnis (Eduard Salmistu) olid need, kes mõisa vara endale koorisid ning kasumliku äritehinguna otsustasid et nende lapsed Anna ja Toomas peavad abielluma. Ning etenduse lõpus tuli välja, et ega Toomas ka puhas poiss ei olnud ning üritas ka asju endale soodsas suunas juhtida. Samas ütleb Anna, et temal on lapsed, aga meestel pole midagi, mis takistaks neid suremast. Ilmselt see ongi meeste traagika, et kuigi neil võivad lapsed olla, siis lapsed on justkui rohkem naistega seotud ja mõjutavad mehi vähem.

Kohati oli tunne, et kõike toimub liiga palju korraga ja lühikesse lavastusse on väga palju erinevaid teemasid põimitud, mis muutis lavastuse väga kontsentreerituks. Seetõttu oli vähemalt minul raske lavastust jälgida. Lisaks meeste temaatikale kajastati lavastuses mõisa ja aadlitega kaasnevat vabaduse teemat. Lisaks oli vabaduse teema oluline mitte ainult selles mõttes, et talupojad tahavad mõisniku alt vabad olla, vaid oluline oli ka rahva vabadus. Kuid kas on ikka hea vaba olla, kui keegi peab seda vaba riiki juhtima ja kui aadlikud on ära saadetud, siis peavad juhid ju rahva endi hulgast tõusma ning enda kaasmaalaste alluv on hullem olla kui võõra aadliku alluv. Lisaks käis läbi ka eestlaste kui tööka rahva kuvand ning sakslastest aadlikke kujutati laiskade ning lollidena, kes mitte kunagi mitte midagi ei teinud. Samas oli oluline motiiv ka pidetus. Kes sa oled, kui sa oled üles kasvanud koos Eesti talulastega, sõdinud Eesti eest Vabadussõjas, aga päritolult oled ikkagi Saksa aadlik keda eestlased iial omaks ei võta. Ühesõnaga on lavastuses palju olulisi teemasid ja ma olen kindel, et mõned teemad jäid mul märkamata. Üks on kindel, et peale teatriõhtut jätkub arutelu pikemaks ajaks.

Minu meelest oli ka mängupaik selle lavastuse jaoks väga hästi valitud, sest lugu räägib paljuski aadlisoo ja talurahva omavahelistest suhetest ning kogu tegevus toimub väljamõeldud Ojastu mõisas. Üldiselt on juulikuu suveõhtud soojad ja ilusad, kuid eilne õhtu oli päris jahe ning sügiseselt külma tuulega, mis viis mind mõttele, et ehk oleks lossi siseruumides olnud parem lavastust mängida. Samas on Alatskivi loss nii ilusti korda tehtud, et sealt oleks raske olnud leida mängupaigaks sobilikku ruumi, mis annaks edasi ühe vaesunud ja amortiseerunud mõisa atmosfääri. Tegelikult oli õue ka väga äge lava loodud, mis ei jäänud siseruumide atmosfäärile kuidagi alla. Mulle kui vanade mõisate ja mõisasisustuse austajale jäid eelkõige silma kuldne tool ja kuldne laud. Sobilikult oli tool katkine, mis andis aimdust möödunud aegade hiilgusest. Ja mõlemas nö „lava“ servas rippusid õhus suured pitskardinad, mis olid erinevatest pitskardinatest kokku õmmeldud, moodustades nii pikad kardinad. Mulle oleks veidi rohkem meeldinud, et kardinad tuule käes hõljuvad ja neil lastakse ringi liikuda, aga niisama oli ka ilus vaadata. Kardinad ja kuldne mööbel lisasid naiselikku ja luksuslikku tunnetust sellele maskuliinsele ja sära kaotanud maailmale. Ja see, kuidas kogu sõiduhobuste talli sisehoov mänguplatsina ära kasutati, oli ka tore.

Veidi jäi minu jaoks ainult segaseks rahvatantsijate kasutamine. Ma olen harjunud (õigemini on see teatriteaduse õpingutest külge jäänud), et kõigel, mis või kes laval on, on mingi tähendus ja teatrikriitik (kuigi ma end kritiikuks ei pea) peab siis lahti mõtestama, mida lavastaja nende märkidega öelda tahtis. Nii ma siis mõtlesin, et rahvatantsijatel peab mingi mõte olema, aga mina seda läbi ei närinud. Kõige parem seletus, mille peale ma tulin, on see, et nemad ongi see rahvas, kes kunagi Ojastu mõisa hiilgeaegadel mõisas elasid. Sõbranna arvas, et tantsijad olid lihtsalt nö ruumitäiteks. Mul pole rahvatantsijate vastu mitte midagi, aga mulle oleks meeldinud, et nad liiguvad laval rohkem ja tantsivad päris rahvatantse. Praegu tundus mulle, et nad justkui lihtsalt olid seal, aga sellest jäi natukene väheks. Kõige enam meeldis mulle Anna ja Toomase pulmastseen, kus rahvatantsijad koos näitlejatega tantsisid. Ja kuna see oli tantsimine, siis seal oli hoopis teistsugune lõbus energia ja see mulle meeldis. Ülejäänud etendus polnud just morbiidne, aga pigem oli tõsisema ja raskema meeleoluga, seega see rõõmus rahvatantsijate kilkeid ja tantsu täis üürike hetk mõjus ergastavalt. Kuigi teised inimesed ikka aeg-ajalt naersid teistes stseenides ka, siis minu jaoks midagi üleliia humoorikat selles lavastuses polnud. Jah, ma tõden, et päris mitmes kohas naerdi nendes kohtades kus kasutati selliseid sõnu nagu „munn“ või „sitt“, mis tundub et mõjub inimestele alati naljakalt. Siiski komöödiat sellest lavastusest oodata ei tasuks.

Hoolimata sellest, et lavastuse teemad minu hinnangul suvelavastuse jaoks veidi liiga filosoofilised olid, siis nautisin teatriõhtut väga. Sest etenduse juures on lisaks loole oluline ka näitlejatöö ja sel korral olid kõik näitlejad viimase peal. Eriti tore oli muidugi üle pika aja Indrek Saart teatrilaval mängimas näha. Ja Toomase (Madis Mäeorg) ja Heinrichi (Jaan Tristan Kolberg) vaheline kaklusstseen oli ehe näide lavavõitluse ilust ja valust. Neid lavavõitluse stseene on alati huvitav jälgida, kui need on hästi tehtud. Sel korral oli. Sellest koosseisust olen kõige rohkem laval näinud Eduard Salmistut ja kui mulle vahel on Rakvere Teatri lavastustes tundunud, et ma ei saa Salmistu kõnest aru või on tema rollid kuidagi ühesugused, siis sel korral seda tunnet polnud. Eriti meeldis mulle kuidas Salmistu ja Saar vanamehi mängisid ja kepi ning kargu abil ringi lonkasid. Trupi ainus naine (kui rahvatantsijad välja arvata) Maria Teresa Kalmet mõjus meeste keskel kui sõõm värsket õhku oma pealtnäha hapra naiselikkusega. Ometigi oli lõpus näha, mida need haprad naised tegelikult suudavad meestega teha. Ühesõnaga igati nauditav tugev ansamblimäng ja kui keegi mõtleb, et kas minna vaatama või mitte, et teema tundub veidi raske ja ehk ei kõneta nii palju, siis mina soovitan juba ainuüksi näitlejatöö pärast vaatama minna.

Kokkuvõttes julgen etendust soovitada, kuid pigem nendele vaatajatele, kellele meeldib lavastusele kaasa mõelda ja lavastuse sisusse süveneda. Kes tahaks lihtsalt meelelahutust, siis nende jaoks on lavastus pigem keeruline ja võib juhtuda, et etenduse lõppedes tuleb tõdeda et lavastuse mõte ei jõudnud päris kohale. Täpselt seda üks mees eilse esietenduse lõpus kõvahäälselt ka tegi. Lisaboonuseks muidugi see, et saab Alatskivi lossi roosiaias jalutada ja kes piisavalt vara kohale läheb, jõuab ka lossis sees käia ja kaugemalt tulijad saavad Sibulatee teiste võludega ka tutvuda.

 

Autor: Toomas Suuman
Töötlus ja lavastaja: Eili Neuhaus
Kunstnik: Reili Evart
Osades:
Indrek Saar – mõisa valitseja Jüri
Eduard Salmistu – vallavanem Tõnis
Madis Mäeorg – Toomas
Jaan Tristan Kolberg – Heinrich von Linden
Maria Teresa Kalmet – Anna
Lisaks teeb kaasa Alatskivi rahvatantsurühm „Kassikangas“
 
Rohkem infot lavastuse kohta Alatskivi lossi koduleheküljelt

Loe edasi