12 vihast meest

 5. oktoobril 2023 Eesti Draamateatris

Foto: Heikki Leis

Mul oli oktoobri kaks esimest nädalat võimalik oma õpingute tõttu Tallinnas praktikal olla. Kuna ma pidin ise endale ööbimiskoha otsima, siis oli minu kindel soov, et ööbimiskoht asuks kesklinnas, sest seal on palju teatreid.  Kui juba Tallinnas olla ja õhtud on niikuinii vabad, siis võin ju sama hästi iga õhtu teatris käia. Juhtus nii, et jõudsin selle kahe nädala jooksul täpselt korra teatrisse. Küll polnud pileteid saada, või oli mul vaja kiiresti järgmiseks päevaks mõni oluline töö- või praktika asi ära teha, mille tõttu ma teatrisse ei jõudnud. Ilmselt ongi hea, et ma nii vähe teatrisse jõudsin, sest muidu oleks mul praegu palju rohkem postitusi, mida tagantjärele kirjutada on vaja.

Nagu pealkirjast juba aru saite, siis ainsaks lavastuseks, mida ma vaatama jõudsin, osutus Hendrik Toompere lavastatud „12 vihast meest“ Eesti Draamateatris. Põhjus, miks just see lavastus valituks osutus, on proosaline, nimelt mängiti seda sel õhtul kui mul aega oli, sinna oli tund enne etenduse algust veel pilet saadaval ning teater asus täpselt nii lähedal, et kui ma kell 18 pileti ostsin, jõudsin ma kiirelt süüa, end valmis sättida ja kella 19-ks saali jõuda. Kui ma oma raha eest pileti ostan, siis on minu jaoks ikka näitlejad ja lugu ise ka olulised. Sel korral jäi lugu veidi tahaplaanile, aga kuna trupp koosnes headest näitlejatest, siis otsustasin siiski minna, sest muidu oleks kõik mu suured teatris käimise plaanid ja südalinnas asuv ööbimine tühja läinud. Veidi kehv oli ainult see, et pilet oli saadaval looži. Loožist peaks küll selles mõttes kõige parem vaade olema, et see asub kõrgemal ja kõik on näha, siis negatiivne pool on see, et ma olin kõige kaugemas loožis ja looži viimases reas. Ilma prillideta. Seega kahjuks mu vaade kõige parem ei olnud. Iseenesest midagi väga hullu ei olnud, lihtsalt vahepeal oli süvenemisega probleeme, sest ma ei näinud kõiki nüansse (nt tegelaste näoilmeid), mis laval toimus.

Näidendi autor Reginald Rose kirjutas algselt „12 vihast meest“ telenäidendina 1951. aastal ja alles aasta hiljem kirjutas ta sellest teatriteksti ja veel mõned aastad hiljem filmistsenaariumi. Samanimeline film on isegi Oscari pälvinud, seega ilmselt on paljud inimesed süžeega tuttavad kuna on filmi näinud. Mina õnneks või kahjuks polnud filmi näinud ega sellest enne teatrisse minekut midagi kuulnud, teadsin ainult nii palju kui lavastuse tutvustuses kirjas oli. Hoolimata sellest oli sisu poolest lavastus minu jaoks üsna etteaimatav ja seega polnud teatud mõttes üldse huvitav lavastust vaadata. Kes ei tea, millest lavastus räägib, aga tahavad vaatama minna ja ei taha, et nende jaoks püänt ära rikutakse, siis ärge seda järgmist lõiku lugege. Teised võivad lugeda.

Lugu räägib 12-st vandekohtunikust, kes peavad otsustama kas 19-aastane noormees on oma isa mõrvas süüdi või mitte. Kohtuprotsessi ja tõendeid meile ei näidata (kui mõned üksikud asitõendid välja arvata). Näidatakse ainult vandekohtunikele mõeldud eraldatud ruumi, kus vandekohus peab oma otsuse langetama. Otsuse langetamiseks on neil nii palju aega, kui nad ise vajavad, kuid otsus peab olema ühehäälne. Kuna tundub, et pikalt midagi arutada pole, tehakse kohe alguses hääletusring ja loodetakse, et igaüks saab kiirelt oma toimetuste juurde asuda. Aga selgub, et hääled jagunevad 1:11, näidates, et üks vandekohtunikest usub, et poiss pole mõrvas süüdi. Siit lähebki kogu lugu lahti, sest teised vandekohtunikud tahavad, et üks vandekohtunik enda arvamust põhjendaks, sest tõendid on üsna kindlad. Mida edasi lugu läheb, seda enam suudab üks vandekohtunik teisi veenda, et tegelikkuses pole tõendid nii raudkindlad nagu alguses tunduda võisid. See omakorda tähendab, et tehakse korduvalt uusi hääletusi, kus peaaegu iga kord hääletustulemused muutuvad, sest keegi leiab jälle, et poiss pole süüdi. Kohati lähevad asjad isegi väga inetuks ja lisaks verbaalsele vägivallale hakkavad vandekohtunikud teiste kallal ka füüsilist vägivalda kasutama, et neid mõjutada. Just seda keerdkäiku aimasin ma ette ja seega oli iga hääletusvooru ajal minu jaoks ainsaks üllatuseks see, et milline vandekohtunik selles ringis oma esialgset häält muudab. Ja see kuhu hääletuse kordamine lõpuks välja viib, polnud samuti minu jaoks üllatav.

Küll aga oli mul huvitav kuulata vandekohtunike põhjendusi, miks keegi oma hääle ümber muutis. Kuigi mulle isiklikult oleks meeldinud, kui ma läbi nende põhjenduste oleksin kohtunike enda kohta ka midagi teada saanud. Praegu sain vist kõige rohkem teada viienda vandekohtuniku (Viire Valdma) kohta, sest jutust tuli välja et tema on kirikuõpetaja ning üles kasvanud agulis. Huvitav oleks olnud teada saada, mis ametimehed ülejäänud vandekohtunikud olid. Võib-olla nad rääkisid või andsid mingeid vihjeid ka, aga mu mõtted rändasid just sel hetkel ringi ja see info läks minu kõrvust mööda. Kui ma juba veidi kritiseerima hakkasin, siis teine asi mis mind häiris oli kohe päris etenduse alguses. Ma ei saanud sellest aru, miks turvamees (Jüri Antsmaa) nii pikalt laval toimetama pidi täielikus vaikuses. Ma saan aru, et ta sättis ruumi vandekohtunike jaoks valmis, kuid minu silmis ei andnud nii pikk ruumi sättimine ja vaikus lavastusele midagi juurde. Pigem muutis mind kärsituks, et saaks juba tegevuse juurde asuda. Ma olen nagu need vandekohtunikud, kes tahtsid kiiresti otsusega ühele poole saada, et enda teiste toimetuste, näiteks jalgpalli võistluse juurde naasta.

Kuna hääletustulemused olid minu jaoks veidi etteaimatavad, keskendusin rohkem lavakujunduse jälgimisele (seda sai ka kohe etenduse alguses teha, kui turvamees ruumi valmis sättis). Lavakujundus mulle selles mõttes meeldis, et lavale oligi kujundatud üks igav ja steriilne tuba, milles olid suur laud ja laua ümber 12 tooli. Publiku poolt vaadates vasakus küljes asus lukustatud uks ruumist väljumiseks ja paremas seinas uks tualeti jaoks. Otse tagaseinas oli suur aken, millest kumas läbi kollakat valgust. Kuna väljas oli sel õhtul sügisele kohaselt vihmane ja pime, siis tekitas valguskujundus tunde nagu oleks ilm õues ootamatult valgeks ja päikseliseks läinud. Iga kord kui ma ilma üle rõõmustasin, tuletasin endale meelde, et see aken on lavale tekitatud ja see pole aken pärismaailma. Samas võis see kollakalt kumav aken sümboliseerida just seda vabadust ja avarust, mis kõiki inimesi väljaspool neid nelja seina ees ootab. Ehk just seepärast käisid peaaegu kõik vandekohtunikud aeg-ajalt aknast välja vaatamas, et enda jaoks meelde tuletada mis neid välismaailmas ootab ja mis nende jaoks oluline on. Loožist vaadates oli minul tunne nagu ma oleksin kärbes kohtumaja laes ja vaatan all toimuvat tegevust. Ühesõnaga minu jaoks mõjus lavakujundus väga tõelisena.

Vandekohtunikud olid justkui hallid kardinalid, kes suletud ruumis otsuseid peavad langetama, samal ajal kui kohtunik nende otsuse hiljem ette loeb ja suure tõenäosusega süüdistatakse pärast ikka kohtunikku, mitte vandekohust. Hallide kardinalide sarnasust rõhutasid hallid kostüümid, mis iga vandekohtuniku puhul küll mingite detailide poolest teistest erinesid, kuid laias laastus kandsid kõik samast hallist kangast pükse ja mõned ka pintsakut või vesti. Ainsa erandina saab välja tuua viienda vandekohtuniku, kes kandis minu mäletamist mööda teistest tumedamat kostüümi. Justkui oleks tema oma aguli päritolu või praeguse ameti tõttu must lammas teiste seas. Kolm vandekohtunikku olid naised, kuid kõik kandsid pükse ja see tekitas minus kuidagi tunde justkui oleksid kõik vandekohtunikud sootud, sest kostüümidega oli tahetud teatud sarnasust kõigis luua. Mulle oleks muidugi tundunud kuidagi õigem, et vandekohtus on mehi ja naisi täpselt pooleks. Täitsa huvitav oleks olnud, milline siis see tulemus oleks olnud või kaua oleks kulunud selleks, et kõik vandekohtunikud ühte moodi hääletavad.

Üldkokkuvõttes mulle lavastus meeldis, aga midagi väga meeldejäävat seal siiski polnud. Näitlejad tegid kõik head rollid, aga enim jäi mulle silma kolmandat vandekohtunikku kehastanud Andres Puustusmaa, kes kuni viimse hetkeni oma arvamuse eest võitles ja tema oli kindlasti see kõige vihasem mees nendest kaheteistkümnest. Kohati mängis ta nii hästi seda vihast meest, et mul tekkis päris mitmel korral teiste näitlejate pärast tõsine hirm, et nad vihahoos päriselt viga ei saa. Teised näitlejad tundusid kuidagi liiga staatilised ja kohati jäi mulje justkui täidaksid nad lihtsalt ühte tüütut kohustust (aga võib-olla see pidigi nii olema, et nad kehastavad tüdinenud vandekohtunikke). Mulle oleks meeldinud rohkem emotsioone ja vandekohtunike enda elu näha. Veidi muidugi üritati tekstiga seda edasi anda, mis vandekohtunike jaoks oluline on, kuid pigem oli seda siiski vähe.

Kellel piletid olemas, või kes tahab mõne konkreetse näitleja pärast vaatama minna, siis vaatama tasub ikka minna. Lihtsalt minu hinnangul pole see selline lavastus, mis erilist teatrielamust looks. Erilise teatrielamuse all pean silmas sellist teatris käiku, mis jääb pikaks ajaks meelde ja tekitab tahtmise sama lavastust veel ja veel vaadata.

Autor: Reginald Rose
Tõlkija: Anu Lamp
Lavastaja: Hendrik Toompere
Kunstnik: Ervin Õunapuu
Helikujundajad: Lauri Kaldoja ja Tristan Rebane
Valguskujundajad: Hendrik Toompere ja Priidu Adlas
Mängisid:
Hendrik Toompere – vandekohtu esimees
Raimo Pass – teine vandekohtunik
Andres Puustusmaa – kolmas vandekohtunik
Jan Uuspõld – neljas vandekohtunik
Viire Valdma – viies vandekohtunik
Jüri Tiidus – kuues vandekohtunik
Christopher Rajaveer – seitsmes vandekohtunik
Harriet Toompere – kaheksas vandekohtunik
Ain Lutsepp – üheksas vandekohtunik
Merle Palmiste – kümnes vandekohtunik
Karmo Nigula – üheteistkümnes vandekohtunik
Markus Luik – kahteteistkümnes vandekohtunik
Jüri Antsmaa – valvur
Rein Oja (hääl) – vanemkohtunik
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Kõik ägedad asjad

 10. septembril 2023 Eesti Noorsooteatri etendus Draama festivalil

Foto: Sabine Burger

Draama festivali ajal küsis üks tuttav minu käest, kui kiiresti ma tavaliselt postitused valmis kirjutan. Ütlesin, et ideaalis 24h jooksul, kuid üldiselt siiski esimesel võimalusel. Selle peale uuris tuttav, et kas ma vahepeal mõnel lavastusel lasen pikemalt n-ö "settida" ja kirjutan siis läbi analüüsitud mõtted näiteks paari nädala pärast üles. Võib vist öelda, et sel korral ma seda teen. Nimelt on praeguseks Eesti Noorsooteater lavastuse "Kõik ägedad asjad" nägemisest möödunud peaaegu kaks kuud ja mõtted tulevad praegusest hetkest. Üldiselt ma nii pika aja järel enam midagi kirja ei pane, aga see lavastus on selline,mida tahaks soovitada ja reklaamida.

Kui keegi muretseb, et endine Nukuteater ainult lastele mängib, siis see lavastus on soovituslik alles alates 13. eluaastast. Ma usun, et vanusepiirang on eelkõige seepärast, et lavastus räägib rasketest teemadest ja kuna palju on lihtsalt jutustamist, siis noorematel vaatajatel võib igav hakata. Nimelt räägib lavastus enesetapust. Laval on üks noor inimene (ütlen noor inimene, sest erinevatel etendustel võib lugu rääkida nii poiss kui tüdruk, sõltuvalt sellest milline näitleja parajasti etendust annab), kelle ema on korduvalt üritanud enesetappu teha ja nii otsustab väikelaps hakata nimekirja koostama kõikidest ägedatest asjadest, mille pärast tasub elada. Lavastus räägib läbi selle nimekirja ühtlasi sellest kuidas lähedase enesetapp või enesetapu katse(d) teisi pereliikmeid kogu ülejäänud elu mõjutavad. Kuigi selle kirjelduse järgi võib tunduda, et tegemist on väga morbiidse ja masendava lavastusega, siis etenduse ülesehitus üritab siiski rasketesse teemadesse põimida helgust, naeru ja lootust.

Nimekiri algab lapse jaoks toredate asjadega, nagu näiteks jäätis, kaua üleval olemine jne ning täieneb jooksvalt. Lõpuks saab sellest nimekirjast miski, mis aitab lapsel kasvada noorukiks, armuda, luua oma pere ning elada üle täiskasvanuea raskused. Kohati oli nimekirja koostamine nii võimestav, et etendust vaadates tekkis tahtmine endal ka sarnast nimekirja koostama hakata. Lihtsalt selleks, et rasketel hetkedel (sest neid tuleb kõigil elus ette) näha, et tegelikkuses on häid asju rohkem kui neid raskeid hetki. Just seepärast tundus mulle, et „Kõik ägedad asjad“ pakub lisaks suurepärasele kultuurielamusele ka head võimalust eneseanalüüsiks ja abistamiseks.

Sellel etendusel, mida mina vaatamas käisin, mängis laval nimekirja koostavat noorukit Risto Vaidla. Kuigi tekst on kõikidel näitlejatel sama, siis hoolimata sellest on iga etendus täiesti omanäoline, kuna selles lavastuses sõltub hästi palju ka publikust. Nagu ma ütlesin, on laval ainult üks noor inimene, aga episoodilisi tegelasi on lavastuses rohkem. Näiteks on seal poisi isa, koolipsühholoog, loomaarst, ülikooli professor ja minu nähtud etenduses siis poisi pruut (ilmselt nendel etendustel, kus peaosalist mängib Getter Meresmaa või Doris Tislar, on pruudi asemel tegelaseks peigmees). Põnevaks tegigi lavastuse see, et kõiki kõrvalosatäitmisi tegi publik. Näitleja valib ise välja, kes kehastab tema koera magama pannud loomaarsti, kes isa, kes õpetajaid ja kes pruuti. Suuresti öeldakse publikule siiski tekst ette, mida nad ütlema peavad, aga teatud määral on improviseerimisruumi ka. Ma tegelikult saan inimestest aru, et see võib päris ehmatav kogemus olla, aga samas tegid mõned lähedased enda lähedasest pilti või filmisid, kui ta tegelasena nö etendusse kaasatud oli. Ülejäänud publikul on kindlasti väga naljakas kohmetunud kaaspubliku üle naerda. Saab ju lõdvemalt hingata, et vähemalt ei pidanud mina see olema, kes peab midagi tegema või ütlema ja siis on hea teiste kometust naerda.

Võimalusi etenduses kaasa lüüa on teisigi. Nimelt on osadele toolidele juba etenduse alguses pandud paberilipikud. Just nende lipikute peale ongi kirjutatud erinevad ägedad asjad, mida publik siis õigel ajal ütlema peab. Näiteks kui näitleja ütleb numbri „10“, siis see, kelle paberil on see number kirjas, peab ette lugema selle ägeda asja, mis seal paberil kirjas on. Ja seda tehakse korduvalt. Kusjuures kui teatrisaali sisenedes mitte süveneda ja istuda sellise koha peale, kus paberit toolil ei ole, siis võib alguses jääda mulje justkui täiesti suvalised julged inimesed hõikaksid neid asju, mis nende meelest elus ägedat on. Ja juba selline ülesehitus iseenesest on äge. Mul on selles mõttes hea kirjutada ka, sest ma sain lihtsalt vaadata, ei pidanud kedagi mängima ega ühtegi ägedat asja välja hõikama.

Kuna ma enne teatrisse minekut tavaliselt väga palju lavastuse kohta eelinformatsiooni ei otsi, siis kujutasin ma veidi ette et tegemist on ühe näitleja monolavastusega. Tegelikkuses luuakse etenduse käigus publiku abiga terve suur maailm ja kuna tegevusse on kaasatud saalitäis inimesi, siis tekibki tunne, et publik on osa räägitavast loost ja me oleks justkui viibinud ise nende samade sündmuste keskel. Natukene tekkis selline tunne nagu vaataks ühe pere loost rääkivat filmi, kus väikesed kaamerad filmivad nii psühholoogi kabinetis, kooli raamatukogus kui ka autos. Vähemalt minul jooksis kogu etenduse aja elavalt kogu lugu silme ees. Sest laval anti seda sama lugu edasi ka väga väikeste (võiks öelda, et peaaegu ilma igasuguste vahenditeta) vahenditega.

Lava oli seatud üles keset saali ja publik istus neljas seinas ümber ruudukujulise lava (õigem oleks vist öelda poodium). Seal poodiumil näitleja enamasti oma lugu jutustaski. Kusjuures poodium oli keskelt valge ja seda ääristas justkui pilvemustriga raam (seda on veidi postituse päisepildilt näha ka). Minu jaoks lõi just see pilvemuster tunde nagu tegemist oleks millegi ilusa ja helgega, sest pilved olid pehmed ja armsad, mitte tumedad ja koledad äikesepilved. Justkui oleks see noor inimene loonud endale oma nimekirjaga teistest kõrgemal asuva unistuste maailma, kus kõik on ilus ja hea. Vahel toodi sinna poodiumile lisaks mõned kastid või süntesaator, kuid üldiselt seal väga palju rekvisiite ei olnud ja seda suurem rõhk oli sõnal. Episoodiliste rollide täitjatele anti ka üksikuid rekvisiite nagu näiteks raamat, sokk, kõrrejook jne.

Ühelt poolt rääkis lavastus jah raskest teemast ja kui süveneda, siis on kogu see enesetappude trend järjest suurenev probleem ja selles pole midagi ilusat. Samas teisest küljest kogu see vorm, kuidas lugu esitati oli humoorikas ja kohati isegi tuletas meelde lapsepõlve fantaasiamaailma (mängime, et pastapliiats on süstal, millega loomaarst koera magama paneb jne). Ma ei salga, et pärast etendust olid mu silmad õige punased ja märjad, sest lugu iseenesest oli kurb, aga samal ajal oli mul äärmiselt hea meel, et ma nii ägedat asja vaatamas käisin ja oli kuidagi kergem olla. Seega mina julgen soovitada küll, sest see on üks ägedamaid lavastusi, mida ma see aasta näinud olen.

Autor: Duncan Macmillan

Tõlkija: Pirjo Jonas

Lavastaja: Tanel Jonas (Ugala)

Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)

Valguskunstnik: Triin Rahnu

Mängivad Getter Meresmaa, Doris Tislar või Risto Vaidla.

 

Rohkem infot leiab Eesti Noorsooteatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Raamatud 2023: Oktoober

Kuigi aasta alguses sai endaga sõlmitud vaikimisi kokkulepe, et loen iga nädal vähemalt ühe raamatu, siis oktoobris jõudsin kogu kuuga ainult kolm raamatut lugeda. Aeg läks kuidagi kiiresti ja kogu aeg oli justkui midagi muud teha ja raamatu lugemiseks aega väga palju ei jäänudki. Kuigi pooleli olevaid raamatuid on hetkel vähemalt kaks.

1. Dana Schwartz "Anatoomia" – Olles enda vastu täitsa aus, jäi see raamat poes ammu oma pealkirja pärast silma. Siis sattusin sisukirjeldust lugema ja pidin pettumusega tõdema, et tegemist on hoopis armastuslooga, mille tegevus toimub 1817. aasta Šotimaal. Kuigi armastuslood mulle valdavalt meeldivad, siis ajaloolised armastusromaanid on mind siiani veidi ükskõikseks jätnud. Nii see raamat tol korral poodi jäigi. Küll aga hakkasin igalt poolt lugema kiitvaid arvustusi ja nõnda otsustasin raamatule võimaluse anda. Armastusloo osa oli minu jaoks tegelikult pigem tahaplaanile jääv liin. Minu jaoks rääkis raamat kõige enam siiski naiste õigustest ja sellest kuidas üks noor naine unistab kirurgiks saamisest ja kuidas see unistus ei saa täituda ainult seetõttu, et tegemist on naisega. Nauditavad olid ka üsna võikad kirjeldused operatsioonidest ja anatoomia õppimisest. Sest tegemist ei olnud siiski tnapäevase steriilse operatsioonisaaliga vaid veri voolas põrandale saepuru peale ning narkoosiks oli alles hakatud eetrit kasutama. Lisaks kõik surnute surnuaiast üles kaevamised ja arstidele müümised, sest arstidel oli vaja surnukehi, kelle peal anatoomiat õpetada ja protseduure harjutada. Niimoodi seda kirjeldust lugedes tundub hästi võigas raamat, aga tegelikult läks lugemine kiiresti. Kõikidele nendele, kellele meditsiin ja ehk ka veidi gootilikku õudust meeldib, peaksid seda raamatut kindlasti lugema.

2. Ketlin Priilinn "Jenny Dahlgren" – Otsustasin siiski kogu Ketlin Priilinna kirjutatud Rebecca Lindebergi sarja lõpuni lugeda, et teada saada, mis tegelastega edasi juhtub. Lugeda täitsa kannatas, aga mingit kustumatut mälestust raamat ei tekitanud. Mulle tundus, et krimiloo asemel keskendus raamat rohkem tegelaste eraeludele. Kriminaalne lugu oli muidugi taustaks, aga see polnud selline, et lugedes peab hinge kinni hoidma ja mõtlema mis edasi saab. Samas polnud ka päris etteaimatav. Õnneks läks raamat kiiresti edasi ja mõne õhtuga sai läbi.

3. Ketlin Priilinn "Lumehaldjas" – Tegemist on Rebecca Lindebergi sarja viimase raamatuga. Ma ikka lootsin, et juhtub mingi ime ja Rebecca ning Anders saavad viimases osas kokku, aga nii ei juhtunud. Sellest oli veidi kahju. Krimiloo poole pealt ma praegu (umbes nädal pärast lugemist) ei mäletagi, et mis mõrvad seal täpselt juhtusid. Ju polnud midagi nii meeldejäävat. Lihtsalt see tundus kummaline, et nii palju inimesi kogu aeg sureb. Aga sarnaselt eelmistele selle sarja raamatutele läks lugemine kiiresti ja ajaviiteks lugeda sobis, sest raamat ei nõudnud suurt kaasa mõtlemist, aga mingit erilist lugemiselamust raamat siiski ei pakkunud. Kohati tundus jälle, et tegelaste eraelu sai suurema rõhuasetuse kui kriminaalne lugu.

Loe edasi

Õhtused majad

 25. oktoobril 2023 Rahvusooper Estonia külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Kas 34-aastaselt on õige aeg hakata baleriini karjäärist unistama? Eks paljud väikesed tüdrukud on unistanud baleriiniks või printsessiks saamisest, et ilusaid kleite saaks kanda. Mina enda lapsepõlvest sellist unistust ei mäleta, aga eile teatrisaalis Tiit Härmi balletti „Õhtused majad“ vaadates tekkis minus küll unistus baleriiniks saamisest. Ühelt poolt oli see kindlasti mõjutatud Maarja Meeru ilusatest kostüümidest ja baleriinide graatsilisest liikumisest laval ning teisalt Gustav Mahleri emotsionaalselt dramaatilisest muusikast, mille saatel oleks ise ka end liigutada tahtnud.

Võib-olla pole ma baleriini karjäärist unistanud ka seetõttu, et ega ma üleliia palju pole balletti vaatamas käinud ja siis ei saagi sellist unistust tekkida. Põhjus, miks ma pole balletti vaatama läinud peitub peamiselt selles, et ma veidi kardan seda et ilma sõnadeta ei saa ma täielikult kogu räägitavast loost aru. Selles mõttes oli Tiit Härmi ballett „Õhtused majad“ hea sissejuhatus balletimaailma, kuna lugu põhineb Eduard von Keyserlingi samanimelisel jutustusel ja seega tundus mulle, et lugu oli rohkem arusaadavam kui nö klassikaliste balletide puhul. Kuigi kõigile teada-tuntud balletide (nt "Luikede järv" või "Pähklipureja") on süžee niikuinii kõikidele teada ja seega pole seal ka seda hirmu, et loost aru ei saa. Aga see, et "Õhtused majad" kuidagi eriti hästi arusaadav oli, võib vabalt ka ainult illusioon olla ja tegelikult võivad kõik balletid täiesti arusaadavad olla. Kuna ma pole eriline balleti külastaja, siis ma lihtsalt ei pruugi teada. Seetõttu ma siin ka eriti balletti kui sellist eraldi ei kajasta, vaid räägin ainult lavastusest kui tervikust.

Etenduse alguses tundus mulle justkui oleksin vaatama sattunud draama-või ooperilavastust, sest kostüümid ja dekoratsioonid oleksid võinud vabalt olla osaks draama- või ooperilavastusest. Minu ettekujutuses balletis tantsitakse rohkem ja seega tundus harjumatu näha laval baariletti, kanapeed või söögilaudu. Lisaks andis videoinstallatsioon väga konkreetse ettekujutuse sellest, kas hetkel näidatav tegevus toimub baltisaksa aadlike majas, pargis, kuupaistel vms. Nii leidsin ma end päris mitmel korral ootamast, et millal mõni tegelane rääkima hakkab, sest esimestel minutitel tundus kogu laval toimuv liikumine lihtsalt kui draamalavastuse vaikiv stseen. Ainult belletitantsijate varvaskingad tuletasid meelde, et ma olen siiski tulnud balletti vaatama. Kuigi tegelikkuses oli tantsijate esitus nii emotsionaalne ja teatraalne, et ka ilma sõnadeta oli võimalik tegevusest ja emotsioonidest aru saada.

Lavastuse tutvustuses kirjutatakse loo kohta järgmist: „Õhtused majad“ räägib baltisaksa põlistes mõisates valitsevast eleegilisest ilust eelmise sajandi vahetusel. Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest. See on lugu kahest kirgliku elusädemega noorest, kes teineteise poole püüeldes loodavad koos ületada baltisaksa aadli meele- ja elulaadi sumbunud inertsi ning elada julgelt ja vabalt.

Padureni mõisa noor paruness Fastrade saabub koju pärast pikemat äraolekut. Kodus on kõik endine, kinnistunud kombeid ja elurütmi järgiv. Naabermõisa noor parun Dietz lahutab meelt prassimisega, jahilkäikude, kaardimängu ja salasuhtega parun Dachhauseni naise Lydiaga, leidmata millestki kestvamat rahuldust. Ta korraldab lõbustusi ümberkaudsete mõisate noortele, vastukaaluks nende igavale vegeteerimisele. Ühele sellistest koosviibimistest ilmub ootamatult Fastrade. Mõlemas tärkab lootus, et teineteisega koos võib midagi nende elus määravalt muutuda. Dietz teeb spontaanse otsuse siduda oma elu Fastradega. Nende suhtes kohtuvad ennastohverdav armastus ja taltsutamatu eluenergia...

Nagu tutvustusest lugeda võib, siis saab laval näha suuri tundeid ja ma ei suutnud vahepeal ära otsustada, kas vaadata kuidas laval neid suuri tundeid tantsides väljendatakse, või panna silmad kinni ja lihtsalt nautida Mahleri muusikat, mis neid tundeid väljendab. Oleks tahtnud mõlemat teha, aga kinniste silmadega oleks kaunis ballett nägemata jäänud ja balletti vaadates läksin loosse nii sisse, et kui muusika järsku dramaatilisemaks muutus, olin sunnitud korraliku võpatusega reaalsesse maailma tagasi tulema. Kusjuures muusika on siiski eraldi teos ja pole spetsiaalselt selle balleti jaoks loodud, kuigi arvestades muusika dramaatilisust, siis on Tiit Härm teinud väga hea muusika valiku, mis ühtib koreograafiaga täielikult. Kohati oli küll tunne, et muusika ja lavastus on koos loodud ja täiendasid teineteist. Kusjuures kogu muusika tuli lindilt, mitte polnud kohal orkestrit, kes muusikat orkestriaugus esitab. Muusika oli nii hästi salvestatud, et suletud silmadega oleks vabalt võinud ette kujutada, et 80-st orkestrandist koosnev orkester on orkestriauku mängima pandud.

Kuigi ma pole eriline balletisõber, siis mina jäin õhtuga väga rahule. Isegi veidi kahju oli, et mõlemad vaatused ainult 36 minutit kestsid (ei, ma ei võtnud aega, vaid küsisin tuttavalt adminstraatorilt et kui pikk esimene vaatus oli, sest minu jaoks oli see liiga lühike), sest ma oleks kogu seda ilu tahtnud rohkem nautida. Kuigi palju oli selliseid tantsunumbreid, kus konkreetselt balletielemente ei näidatud vaid pigem oli tegu aadlike korraldatud balliga, siis mina nautisin eriti soolonumbreid, kus sai näha kõrgustesse küündivaid hüppeid, kiiret varvaskingadel tippimist, mitmeid keerutusi ja ohtralt tõsteid. Minusugune balletivõhik jäi õhtuga nii rahule, et tahaks kohe uuesti balletti vaatama minna. Balletiblogijat aga minust kindlasti ei saa, sest eelkõige meeldib mulle teatris draamalavastusi nautida, aga vahelduse mõttes on ooper ja ballett hea vaheldus. Seega julgen teistele ka soovitada. Isegi saalis olnud mitmed väikesed lapsed ja noored püsisid kogu etenduse aja rahulikult ja nautisid laval toimuvat. Kindlasti tahan nüüd Keyserlingi raamatu ka läbi lugeda, et päris täpselt kõigest aru saada, mis lugu laval jutustati.

 

Jutustuse autor: Eduard von Keyserling
Muusika: Gustav Mahler
Koreograaf-lavastaja: Tiit Härm
Lavastaja assistent: Irina Härm
Kunstnik: Maarja Meeru
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Videokunstnik: Taavi Varm
Repetiitorid: Luana Georg, David Jonathan, Linnar Loorits, Marina Kesler, Daniel Kirsipuu
Osades:
Ali Urata – Dietz von Egloff
Laura Maya – Fastrade
Anna Roberta – Lydia
Vitali Nikolajev – Parun Warthe
Triinu Leppik-Upkin – Paruness Arabella
Phillipa McCann – Paruness Arabella saatja
Marcus Nilson – Parun Dachhausen
Benjamin Pierce – Parun Port
Abigail Mattox – Paruness Carolina
Nikos Gkentsef – Krahv Šutov
Ashley Chiu – Krahvinna Adine
Samuel Parham – Krahv Bützow
Nadežda Antipenko – Krahvinna Rosalje
Antonio Gallo – Kokk
Luca Giovanetti – Kokk
Leonardo Celegato – Kokk
Karolina Bart – Vanaema
Ana Maria Gergely – Mustlanna
 
Rohkem infot leiab Rahvusooper Estonia koduleheküljelt

Loe edasi

Raamatud 2023: September

Nagu öeldakse, siis kõik on uus septembrikuus. Mul küll sel septembril midagi uut ei ole, aga kuna septembri esimesed kaks nädalat oli puhkus, siis jõudsin endalegi üllatuseks septembris päris palju raamatuid läbi lugeda. Kahjuks on enamus raamatuid pigem lihtne ajaviitekirjandus ja seega raamatutarkust väga palju juurde ei saanud.

1. Michelle Thomas "Minu s*tt terapeut & muud vaimse tervise lood" - Raamat jäi mulle raamatupoes soodushinnaga silma ja kuidagi kõnetas mind. Ilmselt seetõttu et selleks hetkeks olin aru saanud, et ma olen vaimselt kurnatud ja läbi põlenud ja lootsin raamatust enda jaoks veidi häid mõtteid saada. Raamatu autor on ise sügava depressiooniga maadelnud ja kirjutabki raamatus sellest kuidas tema enda vaimse tervise korda sai. Kuna autor on Inglismaal pidanud ka vaimse tervise blogi, siis on ta enda raamatus kajastanud ka erinevate inimeste mõtteid ja kogemusi erinevate vaimse tervisega seotud teemade kohta. Kellel on endal vaimse tervisega probleeme, siis soovitan lugeda, sest raamat näitab et samasuguste muredega on veel palju inimesi ning ehk annab raamat motivatsiooni ja jõudu enda probleemidega tegelemiseks. Minul oli igatahes mitmeid äratundmishetki ja sain aru, et ilmselt nii hullus seisus ma ikkagi ei ole, et saaksin öelda, et mul on depressioon. Väga hästi sobib raamat ka nendele inimestele, kes lihtsalt tahavad erinevaid vaimse tervise probleeme paremini mõista või enda vaimse tervise probleemidega vaevlevaid lähedasi paremini mõista. Igatahes praegu, kus järjest rohkem räägitakse vaimsest tervisest ja selle hoidmisest, on raamat sobilik lugemine igaühele.

2. Ketlin Priilinn "Enne kui on hilja" - Tegemist on Ketlin Priilinna kirjutatud Rebecca Lindebergi sarja krimiloo esimese osaga. Minu jaoks tundus raamat kohati nagu Eesti krimiseriaal, mis on välismaa eeskujul tehtud, aga on aru saada et sellist põnevust oodata ei tasu nagu välismaa eeskujudelt. Lugeda kannatas, aga minu jaoks põnevust väga üles ei kerinud. Peamiselt lugesin seepärast, et midagi oli isu lugeda, aga maal peale selle raamatu sel hetkel midagi loetavamat ei olnud. Kuigi mõrvarit ma päris alguses ära ei arvanud, oli minu jaoks liiga palju ebaolulisi süžeeliine, mis raamatut huvitavamaks ei teinud. Ajaviiteks siiski sobib hästi.

3. Christina Lauren "Ilus tõbras" - See on järjekordne raamat nendest, mida pidid naised tahtma ilma katkestuseta lõpuni lugeda. Tegemist on erootilise romaaniga ja kellele sellised romaanid meeldivad, siis ilmselt neile meeldib raamat ka. Ajaviiteks oli hea lugemine, ei pidanud väga ajusid pingutama. Aga ma olen lugenud kordades kaasahaaravamaid raamatuid nii süžee kui erootika osas. Kusjuures need teised raamatud pole isegi mitte erootilised romaanid olnud. Ja raamatut panin ikka päris mitu korda käest ära, enne kui raamatu lõpuni lugesin.

4. Graeme Macrae Burnet "Patsiendi lugu" - Nägin seda raamatut kunagi raamatupoes ja sisututvustus tundus huvitav. Kuna raamat kuulub kaasaegse romaani sarja, siis ilmselt oli tegemist ikkagi ilukirjandusliku teosega. Kuigi autor üritab jätta muljet, et raamat on kirjutatud leitud päevikute järgi ja arsti eluloo kirjeldamiseks on ta teadustööd teinud, usun ma siiski et tegemist on ilukirjandusega. Ma lootsin natukene rohkem psühiaatrilisi nüansse ja psühholoogilist põnevikku, sest raamatu tuvustuse põhjal jääb mulje, et just ühe psühhiaatri juures käinud ja enesetapu teinud noore naise lugu hakkabki tema õde rääkima. Tegelikult on see siiski rohkem elus olnud õe lugu ja kohati tundus mulle, et raamat räägib sellest kuidas hulluks minnakse. Romaanist oli minu jaoks asi kaugel, sest minu jaoks seostub romaan armastuslooga, aga kuigi siin armastusest räägiti, siis pigem tehti seda pinnapealselt ja see polnud loo keskne sisuliin.

5. Helen Cox "Laip raamatupoes" - Ma arvan, et selle raamatu lisasin ma endale nimekirja peamiselt sellepärast, et tegevus toimub raamatupoes. Iseenesest kõlbas lugeda, aga erilist põnevust mina sealt ei leidnud ja raamatu lugemine ikka venis. Pealkirja järgi võiks eeldada, et tegemist on põneviku või krimilooga, aga minu jaoks jäi seda põnevust ja krimi veidi väheks. Veidi meenutab neid tohutuid seriaale, kus nunnad, raamatukoguhoidjad, preestird, kokad jne politseil kuritegusid lahendada aiavad, sest siin on samuti kaks noort naist, kellest üks töötab raamatukogus ja kes aitavad politseil koletu kuriteo ära lahendada. Ma saan aru, et tegemist on sarjaga ja kuna ma polnud sarja esimest osa lugenud, siis äkki olid mõningad eeldused mul puudu, et raamatut paremini mõista. Samas tundus mulle, et raamat oli täiesti sobilik ka iseseisvalt lugemiseks ja mulle lihtsalt ei avaldanud raamat muljet, kuna ma oleksin veidi põnevamat sisu tahtnud. Kõikidele neile, kellele eelpool mainitud sarjad meeldivad, võiks ka see raamat meeldida.

6. Sosuke Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid" - Jällegi võtsin selle raamatu, sest tegemist oli raamatutest rääkiva raamatuga. Alles pärast sain teada, et tegemist on pigem noorteraamatuga. Samas tundus mulle, et raamatus oli päris palju häid ütlemisi ja ilmselt ongi raamatu eesmärk läbi fantaasia innustada noori rohkem lugema ja näidata miks raamatuid tasub armastada. Vähemalt mulle jäi selline moraal raamatust kõlama. Soovitan lugeda kõikidel raamatuarmastajatel ka siis, kui nad ei ole enam päris noorteromaani lugemise vanuses. Kindlasti aga tasuks raamat ette sokutada nendele noortele, kes ehk lugemisest võõrdunud on ja ei oska enam raamatuid vääriliselt hiinata.

7. Sylvia Day "Alasti" – Nagu pealkirja järgi arvata võib, siis kuulus ka see raamat sellesse kuulsasse nimekirja raamatutest, mida naised enne lõpuni lugemata käest ära ei suuda panna. Minu jaoks venis see raamat veel hullemini kui eelmised. Kohati oli tunne et tegemist on sama süžeega, millest rääkis „Ilus tõbras“ ja ma mõtlesin, kas tõesti erootiliste raamatute kirjutajatel kulub kogu fantaasia seksistseenide välja mõtlemisele. Kuigi ega need seksistseenid ka eriti köitvad ei olnud. Päris mitmel korral tabasin end mõttelt, et tegelikkuses on selle raamatu kirjutanud mõni ohtralt pornot vaadanud meesterahvas, kes end Sylvia Day varjunime taha peidab. Seega raamat mind eriti ei köitnud.

8. Ketlin Priilinn "Kas keegi kuuleb mind?" – Tegemist on Rebecca Lindebergi sarja teise raamatuga, mida ma hakkasin peamiselt seepärast lugema, et olin jälle maal ja enda raamat sai läbi loetud ning nii otsustasingi emal pooleli oleva raamatu ka läbi lugeda. Eks natukene ikka tekkis esimese osa lõpus ka huvi, et mis Rebecca ja Andersi suhtest edasi saab. Igatahes teine raamat oli veidi juba huvitava, kuigi välismaa autorite krimilugudele jääb see ikkagi alla. Raamatu muutsid huvitavaks mitmed keerulised keerdkäigud inimeste eludes. Ajaviiteks kannatab täitsa lugeda.

9. Robert I. Sutton "Kuidas mölakatega toime tulla" – Selle raamatu soovitust nägin Instagramis ühe psühhiaatriaresidendi kontol. Ja kuna ma olen päris kindel, et mind ümbritseb mitu mölakat, siis tahtsin lugeda kuidas nendega toime tulla. Raamat andis kindlust juurde, et mõned inimesed minu ümber on täielikud mölakad, sest raamatut lugedes tekkis tunne nagu kirjeldataks neid konkreetseid inimesi. Igatahes tänu sellele raamatule tean nüüd kuidas end mölakatega kohtudes hoida ja säästa. Soovitan kindlasti lugeda kõikidel nendel, kes samuti arvavad, et nende tutvusringkonnas võib mölakaid olla.

10. Jack Jordan "Ära tee kahju" – Raamat räägib kuulsast kardiokirurgist, kelle 8-aastane poeg röövitakse ja selleks, et poega tagasi saada peab kirurg enda opilaual tapma riigi ühe tuntuima poliitiku või röövitud poeg sureb. Hiljem selgub muidugi, et see poliitik pole nii süütu midagi ja raamatu jooksul areneb väga palju kriminaalseid keerdkäike. Kohati on lausa uskumatu, milleks emad oma laste nimel võimelised on. Minu meelest toimus igal leheküljel midagi sellist, mida ma oodata poleks osanud, seega põnevust jätkus kuni lõpuni. Soovitan kindlasti neile, kellele põnevikud meeldivad.

11. Ketlin Priilinn "Kommionu" – Tegemist on Rebecca Lindebergi sarja kolmanda raamatuga, mille algus pole küll nii võigas kui esimesel kahel osal, kuid üldiselt on tegemist päris masendava looga, sest siin satuvad kuriteo ohvriks 5 noort tüdrukut. Sarnaselt eelmistele osadele jäi krimiloo osa minu jaoks nõrgaks ja kohati häiris ka eelmistes osades teada saadud info kordamine. Samas on raamatute pikad kirjeldused politseinike eraelust läinud nii põnevaks, et tuleb vist sarja kõik raamatud läbi lugeda, et teada saada mis politseinike eraelust lõpuks saab.

Loe edasi

Ülestähendusi põranda alt

 8. septembril 2023 Tallinna Linnateatri etendus Tartu Uues Teatris festivali Draama raames

Foto: Tallinna Linnateater

Mul oli juulis väga kahju, et ma Draama festivaliks ei saanud piletit Tallinna Linnateatri lavastusele “Ülestähendusi põranda alt”. Õnneks tulid festivali ajal viimasel minutil müüki lisapiletid ja mul õnnestus ikkagi lavastus ära näha. Eks ma veidi olin skeptiline selles osas, et teksti autoriks on Fjodor Dostojevski ja minu jaoks on tema tekstid pigem liiga rusuvad ja seega ma pole nendega väga palju kokku puutunud. Samas näitlejad olid head ja minu jaoks on teatri puhul näitlejad üsna määrava tähtsusega. Ning mis seal salata Tallinna Linnateater on siiani ikkagi mingi müstiline teater, kuhu on keeruline pileteid saada ja siis tuleb kõik ära vaadata, mida vähegi vaadata õnnestub.

Natukene läkski nähtud etendusega nii, et tekst jäi minu jaoks veidi keeruliseks ja liiga eksistentsiaal-filosoofiliseks ning ma ei saanud päris lõpuni aru, kes need inimesed seal loos siis ikkagi olid. Sellest sain aru, et Rain Simmul kehastas põrandaalust, kuid kes see põrandaalune siis lõpuks ikkagi oli, jäi minu jaoks arusaamatuks. Korraks tekkis mõte, et ehk on põrandaalune Dostojevski ise oma mõtetega, mida ta saigi nö põranda all mõelda ja levitada, sest põrandaalune kirjutas pidevalt midagi. Natukene oli põrandaalusest kahju ka, sest tundus, et ta oli oma mõtetega üksinda ja tegelikult oleks ta tahtnud väga teistega suhelda ja mõtteid vahetada, aga teda justkui ei võetud seltskonda ja siis ta kapseldus veel rohkem oma põrandaalusesse koopasse.

Põrandaaluse vastandlikest mõtetest anti publikule aimu kolmainsust kasutades. Kui tavaliselt oleme harjunud, et vastandatakse kahte poolt, siis sel korral kehastasid kõik kolm näitlejad teatud situatsioonides kõik korraga põrandaalust ja väljendasid põrandaaluse erinevaid mõtteid sama asja kohta. Ehk siis meil olid põrandaaluse enda mõtted mingi asja kohta ja siis lisasid enda mõtteid sama asja kohta põrandaaluse Yin (Hele Kõrve) ja Yang (Indrek Sammul). Muidu kehastasid Indrek Sammul ja Hele Kõrve teisi tegelasi, kellega põrandaalune loo jooksul kokku puutus. Kuna kostüümid kogu lavastuse jooksul ei muutunud ja erinevaid tegelasi markeeriti ainult väikeste rekvisiitidega, oli kohati keeruline aru saada, keda Kõrve ja Sammul parajasti kehastavad. Tekst muidugi aitas aru saada, et tegelased on muutunud, aga kohati oli teksti keeruline järgida, sest tekst nõudis täielikku süvenemist, et täpselt aru saada mis nüüd toimub ja kes on kes.

Mina aga keskendusin aeg-ajalt teksti asemel hoopis lavakujundusse või näitlejate plastilisse liikumisse. Lavakujundus meenutas veidi koolilava, ent tegevus toimub saali põrandal lava ees ja siis aeg-ajalt käidi laval liikumas. Kui alguses lavalt kardinad eest ära tõmmati ja Hele Kõrve helesinise tausta ees õrnas lumesajus liikus, siis see erk sinine taust oli minu jaoks nii tugevas kontrastis ülejäänud tumeda lavakujundusega, et ma arvasin päris mitukümmend sekundit, et lava asemel on ekraan ja me näeme videosalvestust. Kuidagi kogu Hele Kõrve liikumine ja see värvide kontsentreeritus lõid täiesti teistsuguse maailma, mis ei sobitunud sellesse õhkkonda, mis saalis valitses ja seega olin kindel, et tegemist on videoga. Üleüldse tundus mulle, et kõik see, mis laval toimus oli kuidagi erakordselt palju rõhutatud. Seal liikusid näitlejad justkui aegluubis ja oma iga liigutust rõhutades, samal ajal kui nn lava ees liikusid nad igapäevasemalt. Huvitav kontrast tekkis ka laval kasutatud joonistatud dekoratsioonidega. Näiteks oli etenduses stseen, kus lavale veeretati suur valge plakat, millele oli joonistatud toidunõudega laud ja tegelased hakkasid siis end selle plakati vastu toetama just kui nad oleksid füüsilise laua taga istumas ja jutustamas. Ning selliseid stseene oli etendused veelgi, kus lavamehed tõmbasid nööridega näiteks papile joonistatud rekvisiite üle lava.

Ma saan aru, et Putini sõda ei saa kogu vene kultuurile üle kanda, aga mind siiski veidi häiris, et lavastuses kasutatud laulud olid kõik venekeelsed. Seda enam, et kavalehes olid kõikidele lauludele siiski eestikeelsed sõnad välja toodud. Muidu laulud ja muusika olid iseenesest ilusad ja näitlejate poolt hästi esitatud, aga mulle jäi kõige paremini meelde just Indrek Sammuli esitatud „Urra-urra polka“, kuna see oli ainus laul, mida esitati eestikeelsete sõnadega. Muusika, mis laule (ja ka näitlejate liikumist laval) saatis oli samuti veidi sürreaalne või kohati humoorika (vähemalt minu jaoks) varjundiga ja seega tekkis tunne justkui näidatakse paralleelselt kahte erinevat lugu. Üks lugu oli see, mis toimus põrandaaluse enda peidetud pimedas koopas ja see toimus hämaralt valgustatud saalis. Kusjuures laval oli kaks suurt kivirahnu, mida sai pooleks teha ja nende poolikute kivirahnude sees oli siis kolm istekohta, kus ühes istus põrandaaluse teener Apollon (Indrek Sammul) ja teises kirjutas põrandaalune ise kirjutusmasinal oma tekste ning kolmandat istekohta kasutasid jooksvalt kõik tegelased. Teine lugu toimus suures ja värvilises maailmas, mis oli loodud lavale ja kus kõik tegelased olid palju karikatuursemad ja värvilisemad. Pole vist vaja öelda, et mulle meeldis see värviline ja karikatuuride rohkem maailm rohkem. Kontraste oli veel teisigi. Näiteks see sama kirjutusmasin ja nutitelefonid koos erinevate teavituste helidega.

Tekstilise poole pealt etendus mulle üldse ei meeldinud, sest tekst oli minu jaoks igav ja raske. Samas kui mõelda, et tegemist on Dostojevski kirjutatud tekstiga ja Dostojevski on vaieldamatult kirjandusklassika, siis on „Ülestähendusi põranda alt“ täiesti tüüpiline Tallinna Linnateatri repertuaar. Kogu lavastuse kujundus (muusika, liikumine, lavakujundus, kostüümid) meeldis etendus mulle väga ja samas tundus see nii Tallinna Linnateatri kohta nii ebatüüpiline lavastus olema just kujunduse poolest. Tegelikult kostüümid olid ikkagi pigem tüüpilised ajastutruud kostüümid. Kui välja jätta see, et põrandaalune meenutas pigem kloun Pierrot kui vaest vene kirjanikku (kes põrandaalune tegelikult ju oli).

Seega oli lavastuses minu jaoks üsna võrdselt neid hetki, mida ma nautisin täielikult kui ka neid hetki, mil ma mõtlesin, millal see stseen või tekst juba ükskord lõpeb. Pigem julgeksin lavastust soovitada keskmisest suuremale teatruhuvilisele ja neile, kellele klassikaline kirjandus ja inimeksistentsi analüüsimine huvi pakub. Nendele, kes tahavad lihtsalt meelelahutuse mõttes teatrisse minna ja kes satuvad mõned korrad aastas teatrisse, siis nendele kindlasti seda lavastust soovitada ei julge.

 

Autor: Fjodor Dostojevski
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Rainer Sarnet
Kunstnik: Laura Pählapuu
Valguskunstnik: Emil Kallas
Koreograaf: Tiina Mölder
Laulude seaded: Andre Maaker
Laval:
Rain Simmul – Põrandaalune
Indrek Sammul – Apollon/Simonov/Zverkov/Yang
Hele Kõrve – Liza/Zverkovi sõber/Ettekandja/Yin
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.

Loe edasi