Raamatud 2023: veebruar

Sellele postitusele polegi vist pikka sissejuhatust vaja teha. Siit tulevad järjekordsed raamatud, mis said veebruaris läbi loetud. Kuna veebruar oli lühike kuu ja väga tihe, siis olen rahul, et nii palju raamatuid jõudsin läbi lugeda. Peamiselt juhtus see tänu nädalasele haiguslehel olekule. Kuna keskendumine haiguse ajal on nagu ta on, siis see kuu sai pigem lihtsalt ajaviitekirjandust loetud ja kõik tõsisemad elulood ja psühholoogia ning eneseabi raamatud jäävad tulevikku, kui mu aju suudab veidi rohkem kohal olla ja lugemise ajal kaasa mõelda.

1. Betty Rowlands "Mõrv puuviljaaias" - Aus oleks öelda, et võtsin raamatu ainult pealkirja järgi. Sisututvustuses öeldi, et tegemist on veidi Midsomeri mõrvade sarnase süžeega. Midsomeri mõrvad mulle meeldivad, aga raamat jäi veidi igavaks. Nagu pealkirjast võib aru saada leiab ühes puuviljaaias aset mõrv ja lisaks kohalikule politseile asuvad mõrva uurima ka kaks kirjanikku, kes samal ajal mõrva toimumise hetkel selles kompleksis puhkust peavad. Kes vähegi krimisarju vaadanud on, siis need ilmselt teavad, et isehakanud uurijatel õnnestub sageli mõrv enne politseid ära lahendada. Või siis vähemalt avastada olulisi juhtlõngasid. Samas sarjas peaks veel teisigi raamatuid olema, kuid minu jaoks polnud see raamat nii huvitav, et tahaksin teiste sarnaste mõrvade kohta lugeda. Minu jaoks oli raamatus põnevust vähem, kui ma krimiromaanidelt ootaksin. Midagi koguaeg justkui toimus, aga samas tundus mulle, et tegevust nagu eriti ei olnudki.

2. Kai Aareleid "Vaikne ookean" - Selle raamatu kohta leidsin soovituse internetist. Kohati jäi minu jaoks süžee segaseks, sest tegevuspaigad vaheldusid tihti ja tegevusi räägiti läbi erinevate tegelaste. Kohati olid ka tegelased läbisegi, mis häiris mind veelgi enam. Siiski tundus mulle, et tegemist on ühe perekonna naiste looga, kus mitu põlvkonda naisi astuvad sama "reha" otsa ja ei leia endale seda õiget armastust. Raamat edenes kiiresti, kuid minu jaoks see just eriline lugemiselamus siiski polnud.

3. Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis" - Mingi aeg oli see raamat väga menukas ja kõik lugesid seda. Mõtlesin nüüd siis selle raamatu lõpuks läbi lugeda. Ütleme nii, et ma sain kohe aru, et kahe naise kohtumine rongis saab kogu ülejäänud loole aluseks. Kõik vihjed anti päris varakult, seega polnud eriti keeruline ennustada, millised suhted tegelaste vahel valitsevad. Samas oli põnev lugeda ja ma saan täitsa aru, miks see raamat nii populaarne oli. Kuigi mõned nüansid olid etteaimatavad, juhtus ka selliseid süžeepöördeid, mida mina ette aimata ei osanud ja seetõttu oli kuni lõpuni raamatut põnev lugeda. Kui keegi veel seda raamatut lugenud pole, siis ajaviiteks igati soovitan.

4. Ruth Ware "Üks teise järel" - Haarasin raamatu raamatukogust täiesti juhuslikult kaasa, kuna meenus, et seda põnevikku on samuti kiidetud. Esmapilgul pole tegemist tavalise põnevikuga, sest esimesed kadumised toimuvad suusamäel, mida saab pidada ohtliku suusamäe ja vallandunud lumetormi kombinatsiooniks. Edasi hakkab siiski juhtuma selliseid kadumisi, mida ei saa enam lumetormi süüks ajada. Minu jaoks raamat nii huvitav ei olnud, kui eelmine raamat, aga ajaviiteks sobis täitsa lugeda. Eriti siis, kui põnevikke austad. 

5. T. J. Newman "Ultimaatum" - See raamat jäi mulle täiesti juhuslikult kunagi raamatupoes näppu. Ma väga palju ei valeta, kui ma ütlen, et tegemist on "Visa hinge" raamatuversiooniga. Raamat räägib lennukikaptenist, kelle pere võtavad pantvangi islamiterroristid ja kes peab valima, kas sõita lennukiga terroristide poolt ette antud sihtmärgi pihta ja hukata kõik lennukis viibivad 149 hinge või tapavad terroristid kapteni pere. Selleks, et põnevus säiliks, ma ei ütle, millise otsuse kapten teeb ja kuidas see otsus kogu lennureisi ja kapteni peret mõjutab. Eks see annab omamoodi vihje, kui ma ütlen, et raamat on “Visa hinge” raamatuversioon. Põnevust jagub lausa igaks lauseks. See oli tõesti raamat, mida lugedes mul jooksis kogu aeg filmilint silme ees. Ilmselt kõige huvitavam raamat, mida ma veebruaris lugenud olen. Seda kinnitab juba ainuüksi see, et raamat sai paari tunniga läbi loetud, sest ma ei suutnud raamatut käest panna. Seega võiks raamat kõikidele põneviku ja krimi sõpradele kohustuslik ajaviitekirjandus olla.

6. Vanessa Springora "Nõusolek" - Järjekordne raamat, mida nägin väga palju Instagramis. Raamat on tõestisündinud lugu teismelisest V-st, kes satub 14-aastasena 50+ aastase kirjaniku armukeseks. Tüdruk ei usu, et kirjanik on pedofiil, vaid usub et nende vahel valitseb tõeline armastus. Raamat räägib rasketest teemadest, kuid samas annab hea sissevaate sellesse, miks noored tüdrukud endast vanematesse meestesse armuvad ning miks nii raske on mõista, et neid kasutatakse ära. Eriti võigas on see, et tegemist on reaalselt juhtunud sündmustega. Igatahes tuleb Vanessa Springorat kiita, et ta julges enda looga avalikuks tulla. Mõnus psühholoogiline lugemine, kuid samas teisalt sisu poolest väga võigas, sest väga palju see raamat fantaasiatele ruumi ei jäta ja kirjeldab detailselt pedofiili ja noore tütarlapse vahelist armusuhet. 

7. Fredrik Backman "Karulinn" - Nägin hiljuti Rahva Raamatu sotsiaalmeedias reklaami, et kahe Rootsi kirjaniku - Jonas Jonassoni ja Fredrik Backmani raamatud on poes soodushinnaga müügil. Kuna Jonasson mulle väga meeldib, siis lootsin salamisi, et Backmanist saab minu uus lemmikkirjanik. "Karulinn" siiski päris minu maitsele polnud. Esimesed 100+ lehekülge olid minu jaoks liiga igavad ja kirjeldasid ainult Karulinna ja sealseid elanikke. Eks see kirjeldus oli edasiste sündmuste paremaks mõistmiseks vajalik, kuid mind häiris et sündmused nii pikalt paigal venivad. Tegelikult on tegemist noortele mõeldud triloogiaga ja ehk see oli ka üks põhjus, miks raamat mulle veidi igavana tundus. Kuigi peab tunnistama, et raamatu lõpp läks isegi huvitavaks. Samas siiski mitte nii huvitavaks, et ma tahaksin sarja järgmised osad ka läbi lugeda. Ilmselt on raamat ikkagi rohkem sobilik noortele, kelle jaoks kambad ja populaarne olemine on üsna igapäevased teemad. 

8. Synne Sun Løes "Vihane psühholoog" – Selle raamatu valisin vist peaasjalikult pealkirja järgi. Tutvustuses lubati, et raamat räägib psühholoogist, kes tegeleb psühhiaatriliste patsientide nõustamisega, kuid kuna piir tervemõistuslikkuse ja haiguse vahel on õhkõrn, satub ta ühel päeval ise teisele poole tervet mõistust. Kuigi raamatu sisu oli minu jaoks üsna igav ja kohati ärritav, sest ma ei saanud aru miks ja kuidas peategelane selliseid valikuid teeb, olid raamatus ka mõned sellised kohad, millega ma samastusin. Jah, tegemist oli romaaniga läbipõlenud inimesest, kuid eks need kohad, millega ma samastusin, panid mind mõtlema sellele, et peaks enda läbipõlemisega midagi ette võtma. Siiski pean tunnistama, et sisututvustuse ja pealkirja järgi ootasin ma raamatult veidi kaasahaaravamat sisu. Ajaviitelugemiseks sobib, aga mingit lugemiselamust mina ei saanud.

NB! Kes häid raamatuid teab, siis soovitage mulle ka, sest mu raamatute soovinimekiri hakkab väga õhukeseks jääma. Eriti hea oleks, kui raamatud poleks äsja ilmunud, sest neile on raamatukogudes pikad järjekorrad.

Loe edasi

Afäär

 17. veebruaril 2023 Kellerteatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Siim Vahur

Kui teatris meeldib mulle valdavalt vaadata psühholoogilisi draamalavastusi (eelkõige Ameerika perekonnadraamasid), siis raamatutest meeldivad mulle kõige enam põnevikud ja krimiromaanid. Ka filmide ja seriaalide osas on minu eelistus ikkagi krimi, põnevus ja märulid. Seega on kummaline, et ma pole veel ühtegi Kellerteatri lavastust näinud, kuna teater nimetab end Eesti esimeseks põnevusteatriks. Arvestades mu raamatu ja filmi ning sarja eelistusi, peaks Kellerteater mu koduteater olema. Olen kunagi isegi ühe Kellerteatri auhinnamängu võitnud, aga kuupäevad ei sobinud kuidagi töögraafikuga ja nii see külastus tol korral katki jäigi ja rohkem pole ma nende külastamisele mõelnud. Tegelikult on Kellerteatri lavastusi võimalik ka veebis vaadata, aga saalis kohapeal teatrit vaadata on ikka hoopis teine tera, kui veebis vaadata. Seega ei oskagi ma öelda, miks ma seni ühtegi Kellerteatri lavastust veel vaadanud pole, asukohta ei saa ettekäändeks tuua, kuna veebis vaatamine ei nõus isegi mitte diivanilt tõusmist.

Nüüd aga oli mul Põlvas võimalik lõpuks palju kiidetud (just nimelt palju kiidetud, kuna olen teatri kohta internetist ainult positiivset tagasisidet lugenud) Kellerteatriga tutvust teha. Lootused olid mul väga kõrged, kuigi ma peaks juba teadma, et teatrisse ei tohi kõrgete lootustega minna, sest kukkumine võib ränk olla. Ma annan endale aru, et enamasti on lavastused ikkagi mõeldud teatri kodusaalis mängimiseks ja ringreisil nähtud etendus ei pruugi olla päris sama tasemega, sest ruum ja lava pole päris need, millele lavastus kohandatud on. Just seepärast tahaksingi ma loota, et palju kiidetud Kellerteater ei jätnud minusse nii suurt emotsiooni, kuna ma nägin lavastust teatri jaoks võõras keskkonnas ja kõik mis mind Põlvas nähtud lavastuse juures häiris pole nende kodusaalis üldse probleemiks. Minule teadaolevalt peaks Kellerteatri enda saal olema tunduvalt väiksem ja seega ka intiimsem, kui seda on Põlva kultuurikeskuse teatrisaal ja seega oli mul tunne, et saalis ei tekkinud päris sellist pinevat õhustikku, mida ühelt põnevikult oodata võiks. Või siis olen ma tõesti liiga palju põnevikke vaadanud ja lugenud, sest süžee pöörded olid mulle liigagi etteaimatavad. Teadupärast põnevike eesmärk ongi üllatavate süžee pööretega põnevust tekitada ja seda üleval hoida. Kohati tundus mulle, et ma vaatan hoopis tüüpilist Mehhiko seebikat, kus kõik on kõigiga sugulased ja kuidagi omavahel seotud.

Ehk kadus minu jaoks põnevus ära ka osalt seetõttu, et ma lihtsalt ei saanud umbes poolest tekstist aru. Ma tahaksin väga loota, et see oli tingitud sellest, et näitlejad on harjunud oma kodusaaliga ja ei tulnud selle peale, et Põlva lava on suurem ja publik on neist kaugemal. Kuigi iga endast lugupidav näitleja peaks suutma oma mängu kohendada vastavalt mängupaigale ja suutma end igas olukorras arusaadavaks teha. Mul on varem ka seda probleemi olnud, et ma ei saa teatris kogu tekstist aru ja nii tekib paratamatult tunne, et äkki on minu kuulmisega midagi valesti. Sel korral siiski oli veel teisigi inimesi, kes kurtsid, et tekstist on raske aru saada, seega saan uskuda enda kunagist kõrva-nina-kurguarsti, kelle sõnul on mul kuulmine nagu rebasel. Ehk just selle rebase kuulmise pärast mind nii väga häiribki kui ma laval öeldud tekstist aru ei saa. Mõned kohad olid sellised, et alguses süüdistasin valjut muusikat selles, et ma tekstist aru ei saa. Peale muusika vaikimist sai aga üsna kiiresti selgeks, et tegelikult ei saa ka täielikus vaikuses tekstist aru. Näiteks ei teadnud ma lavastuse lõpuni kas noore poisi nimi oli Bill, Billy, Will või Willy, sest ma lihtsalt ei saanud sellest aru. Õnneks lavastuse kodulehekülg andis sellele vastuse.

Ometigi polnud kõik nii lootusetu. Kellele põnevikud meeldivad, siis iseenesest lugu on päris iseloomulik tüüpilisele põnevikule. On verd (minu jaoks siiski liiga vähe), kaklemisi, pantvangi võtmist, röövimist ning psühholoogilist mängu inimeste närvidel (sel korral küll mängitakse ainult tegelaste närvidega, publiku närvid jäetakse minu kurvastuseks puutumata). Muidugi ei puudu lavalt ka pihtimused, miks kuritegu toime pannakse ja ilmselge on see, et kui tegemist on ühe korraliku põnevikuga, siis ei saa lavalt puududa ka relv. Kõik teatrivaatajad ilmselt teavad, et kui relv juba lavale toodud on, siis teeb see relv ka pauku. Ma tean, et lavastustes ei kasutata päris relva, kuid siiski on mul gümnaasiumi riigikaitse tundidest meeles, et mitte mingisugust relva ei tohi suunata inimese suunas, kui sul pole mitte mingisugust reaalset vajadust tema suunas sihtida või tulistada. Seega häiris ming väga tugevalt see, et Rauno Kaibiaineni kehastatud Billy vehkis laval relvaga nii hooletult, et korra libistas ta relva üle publiku. Jällegi, võib-olla väiksemas saalis oleks see kuidagi põnevust tekitavalt mõjunud, kuna väikese ruumi tõttu tunneb publik, et ka nemad on osa loost. Praegu oli publik üsna selgelt lavast distantseeritud ja selline relva publikusse suunamine mõjus häirivalt ja pigem segas edasist etenduse jälgimist. Kuna see relvaga vehkimine oli üsna alguses, siis edaspidi jälgisin relva juba hoolega, et olla valmis selleks hetkeks, kui relv jälle peaks publikusse suunatama. Minu õnneks seda rohkem ei tehtud, aga pauku tegi see relv rohkem kui korra.

Ehk olen ma tõesti liiga kriitiline, sest päris mitmed inimesed minu ümber paistsid etendust nautivat ja naersid või kihistasid korralikult. Ehk on minu huumorisoolikas umbes, sest mina sain kogu etenduse jooksul ainult umbes 2-3 korda muiata. Samas ei läinud ma sinna komöödiat vaatama, ma tahtsin põnevusest pingul närve saada, seega on minu jaoks täiesti okei see, et ma naerda ei saanud. Jah, see relv veidi tekitas põnevust, aga sellega põnevus minu jaoks ka piirdus. Kohati oli mul selline tunne, et näitlejad mängisid veidi lahjalt ja ükskõikselt. Kui sulle relv näkku suunatakse, siis on üsna keeruline rahulikuks jääda. Inimese psüühika on lihtsalt juba nii sätitud, et me tunneme relva ees hirmu ja see paneb meid ebamõistlikult käituma. Samas lavastuses olid kõik tegelased relva nähes täiesti rahulikud ja justkui teadsid, et see on ainult mäng (ometigi ei saanud kõik seda teada). Kuidas saan mina publikus põnevust tunda, kui mulle antakse lavalt signaal, et kõik see, mis seal toimub on täiesti tavapärane tegevus. Aga just tavapärase tegevuse mulje mulle laval toimuv jättis. Eelkõige oleks ma tahtnud rohkem hirmu ja enesekaitset näha Liina Tennosaare kehastatud Camille´is, kes oli ainus naistegelane ja kelle väärtuslikke esemeid tulvil korteris kogu see sündmus aset leidis. Ma oleksin näitlejatelt veidi rohkem pingestatust ja hirmu ning viha näitamist soovinud. Tekst tegelikult pakkus väga head põnevikku, aga kui seda igapäevaselt esitada, siis kaob põnevus ära. Isegi kaklemised ja tulistamised mõjusid pigem koomilise kaklemise imitatsioonina, kuigi lavavõitlust õpetatakse lausa eraldi ja seetõttu ei tohiks ükski põnevusteatri kaklus jätta paroodia muljet. Pigem lõi ka lavakujundus, milles oli valdavalt kasutatud hallikaid toone, mulje rahulikust ja hubasest keskkonnast, mis ei seostu minul kuidagi põnevusega vaid igava ja üksluise eluga.

Kuigi esimese vaatuse algus jäi minu jaoks venima, siis mingi uus hingamine tekkis etenduses peale seda kui turvamees Ted (Riho Rosberg) ruumi sisenes. Ilmselt seepärast, et siis läks madin ja tulistamised ning tapmised lahti. Samas hakkas siis ka saladusi hargnema. Aga nagu ma juba postituse alguses ütlesin, siis suurem osa saladustest ei tulnud minu jaoks üllatusena, sest ma olin juba umbes 5 minutit tagasi oma peas mõelnud, et nüüd ilmselt selline sündmuste keerdkäik aset leiab. Peaksin vist vähem põnevikke lugema ning krimifilme vaatama. Kuigi tegelasi on laval ainult kolm, siis võib vist öelda, et mõned neist „surevad“ korduvalt, seega kaklemist jagus, aga kahjuks jätsid kaklused pigem paroodia mulje. Siiski pean tunnistama, et üks „surnust üles tõusmine“ oli ka minu jaoks üllatus. Õigemini ma arvasin, et surnu ilmub välja teisest kohast, kust ta välja ilmus, see et ta tegelikult surnud pole, polnud minu jaoks mingisugunegi üllatus. Natukene oli mul etendust vaadates selline tunne nagu vaataks tüüpilist Eesti filmi. Tahetakse teha küll midagi ägedat ja tekst võib äge olla ja näitlejad eraldi võivad ägedad olla, aga ometigi mitut ägedat asja kokku pannes, lõpptulemus väga eriline välja ei tule.

Ma ei ütle, et lavastus iseenesest halb on. Lihtsalt omas keskkonnas oleks ta ilmselt paremini mõjunud kui suures pooltühjas saalis. Kuigi ma olen veidi nähtud etenduses pettunud, tahaksin ma ikkagi korra ka Kellerteatri tavapärases mängupaigas ära käia, et näha kas sealne atmosfäär suudab minus selle õige pinevuse tekitada. Ehk oli neil sel õhtul lihtsalt halb õhtu ja seetõttu ei olnud etenduses nii palju põnevust ja näitlejate vahel seda energiat, mida ma ühelt põnevikult oodanud oleksin. Eks meil kõigil juhtub vahel selliseid mitte kõige paremaid päevi olema, see ei tähenda, et me ebaõnnestunud oleme. Sest Kellerteatri idee põnevusteatrist on tegelikult hea ja kui lavastused tekitaksid minus seda põnevust, et süda jätab saalis istudes löögi vahele ja natukene on hirmus ning põnev samal ajal, siis ma võiksin ilmselt kõik Ameerika perekonnadraamad ära unustada ja ainult põnevusteatrit vaadata.

 

Autor: David Foley
Tõlkija, lavastaja, helikujundaja: Andres Roosileht
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Valguskujundaja: Rene Topolev
Grimmikunstnik: Evelin Sulg
Osades:
Liina Tennosaar – Camille
Rauno Kaibiainen – Billy
Riho Rosberg – Ted
 

Kellel huvi tekkis, siis Kellerteatri ja „Afäär“-i kohta saab rohkem infot nende koduleheküljelt.

Loe edasi

Kui palju maksab mees?

 18. jaanuaril 2023 Komöödiateatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Komöödiateater

Üldiselt mulle komöödiad ei meeldi ja seetõttu ma neid tavaliselt vaatamas ei käi. Eriti kui komöödiad ongi suuresti mõeldud ringreisideks, sest minu jaoks tähendab see enamasti seda, et tahetakse meeldida paljudele inimestele ning reeglina on lavastuste dekoratsioonid ja kostüümid tagasihoidlikud, et oleks kergem mööda Eestit ringi reisida. Mulle, kui teatriteadlasele meeldib teatrit analüüsida ja komöödiad pakuvad selles osas üsna vähe võimalusi, eriti need komöödiad, millega kõigile meeldida soovitakse. Teate ju küll seda, et kui soovid teha midagi, mis võimalikult paljudele meeldiks, siis kokkuvõttes ei meeldi see kellelegi.

Ometigi ei ütle ma ära võimalusest head komöödiat vaadata, aga kahjuks on lood sellised, et head komöödiat on üsna raske leida. Võin muidugi ka igasugust komöödiat vaadata, kui ma selle eest oma raha välja ei pea käima. Sel korral saingi tänu oma vabatahtliku tegevusele tasuta vaadata Komöödiateatri lavastust „Kui palju maksab MEES?“, mis algselt oli suvelavastus, kuid suure publikumenu tõttu otsustati sügise saabudes ringreisidega jätkata. Lihtsalt vabaõhulavad asendusid kultuuri-ja rahvamajadega. Nüüd siis jõudis järg Põlva kätte.

Mulle tundus, et ma olin üks vähestest inimestest saalis, kes kogu etenduse ajal väga ei naernud. Mõned üksikud korrad võttis tekst mindki muigama, aga üldiselt olid minu meelest paljud naljad „allapoole vööd“ naljad, mis enam naljakad ei tundu. Vähemalt mulle. Eks peab tunnistama, et mõned laused olid päris head ja kindlasti pakkusid mitmed laused naeru eelkõige nendele, kes ise abielus või kooselus on. Mina vaba ja vallalisena hetkel selle tekstiga nii palju ei haakunud. Kuigi päris palju oli ka meestele suunatud nalju, kus ainult saalis olevad mehed naersid. Mingitel hetkedel tundus mulle, et lavastus on üldse meestele suunatud ja meeste vaatenurgast, sest nii loo autor, tõlk kui ka lavastaja on mehed ja seega on saanud nad panna enda nägemust sellesse, kuidas naised mehe pärast võistlevad (kas pole see mitte iga mehe unistus?). Kui nii mõelda, siis on loogiline, et mehed rohkem naerda said. No näete, ma suutsin ikkagi lihtsa komöödia puhul ka leida midagi, mida analüüsida.

Lugu räägib abielupaarist, Lindast (Marika Korolev) ja Sanderist (Juss Haasma), kellel on täna kahekümnes aastapäev ja meest koju ootav naine teeb tähtpäeva tähistamiseks ettevalmistusi. Ühel hetkel saabubki keegi uksest, aga see pole oodatud mees, vaid noor 20-ndates Jaana (Karmel Naudre), kes tuli Lindale teatama, et Sander armastab nüüd teda ja ta sooviks Sanderi Lindalt ära osta. Sellega läks muidugi lahti komöödiale omane segadus. Sel korral kedagi kellegagi ära ei vahetatud ja ära ei peidetud. Kõik kolm tegelast olid peaaegu kogu aeg korraga laval ja suhtlesid omavahel. Ainult selgus, et kogu see jutt, mida Sander Jaanale Lindast rääkinud oli, oli täielikult vale, või siis käisid mõned punktid lausa Sanderi enda kohta. Nii hakkas pihta üks suur kauplemine, et kes naistest siis ikkagi mehe endale saab ja mida mees tegelikult väärt on. Nagu lavastuse pealkirjastki aru võib saada, siis kogu lavastuse keskne tegevus ja tekst käiski mehe väärtuse kindlaks tegemise ümber. See oli muidugi ka kõige huvitavam osa, sest enamus nendest lausetest, mis mind naerma ajasid, olidki öeldud selle kauplemise käigus.

Näitlejatega jäin ka valdavalt rahule. Kuidas sa siis ei jää rahule, kui Marika Korolev võtab pillikastist lõõtsa ja mängib seda, olgugi, et lühiajaliselt. Aga kuna Põlva on lõõtsapealinn ja Korolev on kaks suve Põlvamaal Lutsu külas suvelavastuses lõõtsajumal Karl Kikka abikaasat kehastanud, siis ilmselt Põlva publikule meeldis see stseen väga. Huvitav oleks muidugi teada, kas see lõõtsastseen eksisteerib mujal ka, või oligi spetsiaalselt Põlva publiku jaoks sisse toodud (see oleks alles hea lüke olnud).

Karmel Naudret olen varem näinud ainult korra Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti osakonna ja Ugala koostöös valminud lavastuses „Kuidas minust sai HARKOMAH“, seega temast ei osanud ma midagi väga oodata, sest kokkupuude on vähene. Aga minu meelest tuli tal naiivse noore armastaja roll väga hästi välja ja koos Marika Koroleviga täitsid nad lava korraliku naisenergiaga.

Minu jaoks oli kõige häirivam Juss Haasma. Ühelt poolt oli see roll, et Sander on närviline ja seetõttu ei püsi paigal ja hüppab ühelt jalalt teisele ja hoiab jalgu pidevalt ristis, kuid teisalt oli see väga häiriv. Mulle mõjus see igatahes täpselt nii nagu Haasma olek unustanud enne lavale tulekut wc-s käia ja nüüd peab jalad ristis kannatama. Kui peale vaheaega tema kehastatud Sander sama teguviisi jätkas, siis sain aru, et see on ikkagi nii planeeritud. Minu jaoks oli see aga nii häiriv, et ma ei suutnud Haasma tegelast tõsiselt võtta ja kohati muutus ta minu jaoks laval segavaks teguriks. Palju parema meelega oleksin ma vaadanud, kuidas kaks naist omakeskis mehe üle kauplevad. Ainus hetk, kus ma Haasmad laval nautisin, oli lõpus, kus ta laulis omaaegset Erich Kriegeri hitti „Naised on hullud“. Tegelikult vist saabki nende sõnadega kogu etenduse olemuse lühidalt kokku võtta.

Kuna ma siiski pole komöödiaekspert, siis ei tasu minu arvamust puhta kullana võtta. Minu arvamuse vastu räägib juba ilmselgelt suur publikumenu, sest lavastust mängiti suvel ja siis pikendati lavastuse mängimist ja seda mängitakse kuni praeguseni ikka veel. Järelikult seal on midagi sellist, mis inimestele meeldib. Kui teile ikka komöödiad meeldivad, siis soovitan vaatama minna, sest ma olen palju kehvemaid komöödiaid nägema juhtunud. Kes siiski teatrist lisaks naerule ka mingit suuremat elamust saada tahab, võiks ikkagi midagi muud vaatama minna.

Piletilevist ja Piletimaailmast leiab järgmised mängukohad, kellel huvi peaks olema.

Autor: Mihhail Zadornov
Tõlkija: Erki Aule
Lavastaja: Andrus Vaarik
Osades:
Marika Korolev – Linda
Karmel Naudre – Jaana
Juss Haasma – Sander

Loe edasi

Raamatud 2023: Jaanuar

Kõik inimesed räägivad kogu aeg, et aega on järjest vähem ja ma saan seda ainult kinnitada. Seega ma imestan natukene ise ka, et ma jaanuaris suutsin 8 raamatut läbi lugeda kõikide teiste kohustuste kõrvalt. Kui oleks ainult ilukirjandust ja eelkõige krimiraamatuid lugenud, siis oleks ilmselt raamatute arv veelgi suurem olnud, sest ilukirjandust suudan ma lugeda kiiremini, kui aimekirjandust mis nõuab veidi rohkem süvenemist ja kaasa mõtlemist.

1. Helena Miranda "Võim valu üle" - Ostsin selle raamatu kunagi selleks, et saada häid nippe valuga toime tulekuks, mida siis saan hiljem krooniliste valude käes piinlevatele patsientidele jagada. Kuna raamatu on kirjutanud Soome anestesioloog, kes ise mitmete krooniliste valude käes vaevleb, siis on raamatusse koondatud nii patsiendi kui arsti vaade. Seega mulle tundub, et autorit võib usaldada, eriti kuna lisaks oma töö- ja isiklikule kogemusele kajastab Helena Miranda ka teadusuuringute tulemusi. Ometigi pole raamat ainult tuim teadusartiklite ülevaade, vaid kirjutatud positiivses ja inspireerivas võtmes ning kõige olulisemad mõtted on iga peatüki lõpus veel eraldi punktidena välja toodud. Ma usun, et iga kroonilise valu käes vaevlev inimene peaks seda raamatut lugema. Ja ka kõik krooniliste valude käes kannatavate inimestega kokku puutuvad inimesed. Lausa uskumatu kui palju võimalusi on enda valu kontrolli alla saada lisaks ravimitele. 

2. Aidi Vallik "Minu Haapsalu" - Olen teisi Minu sarja raamatuid lugenud valikuliselt. Enamasti loen selle linna või riigi kohta, mis minugi südamesse pugenud on. Seekord mõtlesin, et oleks tore Haapsaluga lähemalt tutvust teha, sest olen viimase paari suvega Haapsalut armastama hakanud. Muidugi pole Aidi Valliku Haapsalu päris samasugune nagu minu Haapsalu. Aga ikkagi on huvitav kellegi teise silme läbi reisida kohtadesse, mis mullegi tuttavad on. Siiski ma päris niisama reisiraamatuid ei loe, kui seost pole, sest minu jaoks reisiraamatud ilma isikliku seoseta on igavad. Aga ajaviiteks ilmselt kõikidele reisikirjanduse austajatele päris hea ja kiire vahepala. Kui veel lugenud ei ole.

3. John Boyne "Poiss triibulises pidžaamas" - Nagu paljude teiste raamatute tutvustust, nägin ka selle raamatu tutvustust ja kiidusõnu Instagramis. Tagakaanel olev raamatututvustus tundus ka põnev. Raamatu algus jäi minu jaoks veidi igavaks, eelkõige see osa kus Bruno kolimise vastu oli ja tegevus veel perekonna Berliini kodus toimus. Aga pärast seda, kui toimus kolimine ja pere Berliinist Auschwitzi kolis (ise seda teadamata, kuhu nad täpselt kolivad ja milleks), läks raamat huvitavamaks. Nimelt on Bruno isa üks SS-ohvitseridest, kes pidi füüreri korraldusel koos perega kolima Auschwitsi, et sealseid vange valvata. Auschwitsi elu on muidugi Bruno jaoks äärmiselt igav, sest pole seal sõpru, ega midagi teha. Oma toa aknast näeb Bruno ainult traataia taga olevaid imelikke ühesugustes triibulistes pidžaamades inimesi. Kuni ta ühe triibulises pidžaamas poisiga sõbruneb. Raamatu lõppes muidugi eriti kurvalt. Samas sellist lõppu ma oodata ei osanud. Seega püsis põnevus lõpuni üleval. Jällegi selline mõnus ajaviitelugemine, mis üle paari tunni aega ei võta. Kuigi reaalselt on selline koonduslaager eksisteerinud, siis raamat on puhtalt väljamõeldis ja teeb lugemise veidi kergemaks. 

4. Claudia Piñeiro "Neljapäevased lesed" - Selle raamatu kohta olin samuti kiidusõnu näinud ja seega otsustasin lugeda. Pean tunnistama, et mulle raamat ei meeldinud. Lootsin, et see on veidi põnevama ja kriminaalsema sisuga. Minu jaoks oli jutt liiga hüplev ja kohati tundus, et lausa iga lauset jutustab erinev inimene ja nii ei saanudki ma vahepeal aru, kes see mina-tegelane oli, kes parajasti rääkis. Lisaks hakkas raamatu sisu minu jaoks juba esimestest lehekülgedest peale venima ja ma pidin end sundima, et raamat lõpuni lugeda. Seega mina pigem ei tahaks seda raamatut ajaviitelugemiseks soovitada.

5. Shankar Vedantam ja Bill Mesler "Kasulikud luulud. Miks aju end petab ja petta laseb" - Pean tunnistama, et selle raamatuga sain veidi petta. Nimelt lootsin ma, et raamatus räägitakse nendest tüüpilistest luuludest, mida enamus inimesi vaimuhaigete ja skisofreeniaga seostab. Mõtlesin, et nii huvitav oleks teada, miks mõni aju teatud situatsioonides luulusid näeb. Tegelikkuses rääkis raamat aga kõige tavapärasemast ühiskonnast ja sellest, kuidas me teistele valetame ja teised meie valesid usuvad. Näiteks, kui keegi minult küsiks, kuidas mul läheb ja ma ilmselgelt muserdatu ja väsinuna vastaksin, et mul läheb suurepäraselt, siis enamus inimesi usuksid seda. Ja just seda peavadki raamatu autorid kasuliku luulu all silmas. Et meil on teatud ühiskondlikud normid ja nn häda- või viisakusvaled, mida me teistele ütleme ja mida siis teised usuvad, kuigi on näha et meie öeldu tõele ei vasta. Mõni peatükk oli päris huvitav, aga üldiselt oli raamat minu jaoks pettumus. Peamiselt just seetõttu, et ma ise ootasin midagi muud. Siiski psühholoogiahuvilistele julgen lugemiseks soovitada, sest üht-teist põnevat saab aju toimimise kohta teada.

6. Olav Osolin "Kus lendab part" - Jällegi üks teiste poolt palju kiidetud raamat. Kui ma aru sain, et tegemist on veel krimiraamatuga, siis olin eriti huvitatud. Kahjuks siiski väga palju põnevust raamat ei pakkunud. Jah, üllatusi oli palju ja sündmuseid ette aimata oli peaaegu võimatu. Kohati meenutas Jonas Jonassoni ajuvabasid raamatuid, sest sündmused võtsid vägagi ootamatuid ja ajuvabasid pöördeid. Selles mõttes humoorikas lugemine. Ma lihtsalt oleksin seda krimimomenti veidi rohkem oodanud. Jällegi väga kiire ja mõnus ajaviitelugemine, mis ei nõua eriti suurt ajutööd. Seega soovitan kõikidele, kes veidi armastavad krimiromaane, kuid arvestage sellega, et tegemist on sellise a´la „Kättemaksukontor“-i algusaegade stiilis huumoriga krimiromaaniga.

7. Meik Wiking "Minu Hygge-kodu. Kuidas muuta kodu õnne allikaks" - Varem olen lugenud Meik Wikingi "Väike Hygge-raamat", mis rääkis sellest kuidas taanlaste kombel õnnelik olla. Seekordne raamat räägib, kuidas oma kodu õnnelikuks paigaks muuta. Sain päris palju häid ideid, mida kodu sisustades jälgida. Näiteks milline peaks valgustus olema ja milline söögilaud kõige paremini seltskondlikeks õhtusöökideks sobib. Lisaks kodule vaatab Wiking veidi ka laiemat pilti, keskendudes tänavate ja linnade planeerimisele üldisemalt, et selgitada millistel tänavatel ja millistes linnades me kõige õnnelikumalt end tunneme. Peamine rõhk on siiski kodul. Kõik, kes end oma kodus hästi ei tunne, võiksid raamatut lugeda, et saada väikseid nippe, mille asemel oma elamisest tõeliselt mõnus ja hubane kodu teha. Kusjuures hygge nipp ongi selles, et väikeste ja odavate asjadega saab kodu hubasemaks muuta.

8. Jaak Roosaare "Rikkaks saamise õpik" - Ilmselt pole väga palju neid inimesi, kes poleks mitte midagi kuulnud investeerimisest ja rahatarkusest. Ma pean tunnistama, et ma olen üks nendest inimestest, kes nooruses küll rahaga päris hästi läbi sai, aga viimastel aastatel on raha hakanud käest libisema ja ega ma väga oma rahaasjadel silma peal ei hoia. Samas rikkaks nagu tahaks ka saada. Ei jäänudki siis muud üle, kui vastav õpik läbi lugeda. Lihtsama investeerimisega saan nüüd tänu raamatule hakkama ja kindlasti tean veidi rohkem, kust investeerimise kohta põhjalikumat infot saada. Kuna raamatus on ka väga palju praktilisi ülesandeid, mis on soovitatav läbi teha, siis saab juba raamatu lugemise ajal enda rahalisest olukorrast ja selle parandamise võimalustest päris hea ülevaate. Soovitan raamatut kõigile, kes on vähemalt korra elus mõelnud, et tahaks rahalist vabadust saavutada. Tegelikult võiks neile ka soovitada, kes mu rikkaks saamise soovi välja on naernud, aga tundub, et nende jaoks pole selline rikkaks saamine võimalik ja ilmselt on sellise raamatu lugemine ka nende jaoks aja raiskamine. Aga võtke raamat kätte ja proovige, äkki siis enam ei tundugi mu mõte nii naeruväärsena.

Veebruaris juba uued raamatud. Kuna mu enda lugemist ootavate raamatute nimekiri hakkab vaikselt kokku kuivama, siis võite mulle igasuguseid raamatuid soovitada, mida lugeda võiksin.

Loe edasi

Võtame aasta kokku: 2022

 

Siit tuleb järjekordne aastat kokku võttev postitus. Peamiselt on see mõeldud mulle endale, et kunagi tulevikus meenutada ja võrrelda. Teadupärast on eestlase lemmiktoit ikka teine eestlane, siis ma pole kade. Saavad kõik teised huvilised ka vaadata, kuidas mul aasta läinud on ja siis kas kadedust tunda või parastada, et teil läks paremini. Äkki annab minu kokkuvõte kellelegi inspiratsiooni järgmine aasta rohkem teatris käia või lugeda. Ma tean, et teater ja raamatud pole kogu kultuur, aga see on peamine kultuur, mida mina tarbin. Kuna tegemist on ikkagi kultuuriblogiga, siis peamiselt võtan kokku kultuurisündmustega seonduva. Eraelu jääb niivõrd-kuivõrd puutumata.

Eelmisele aastale sarnaselt alustan selgi aastal teatriga. Eelmine aasta oli teatri eesmärgiks käia vähemalt 12x aastas teatris, ehk siis vähemalt kord kuus. Juhtus nii, et teatrisse sattusin eelmisel aastal 37 korda. Kuna alati saab paremini, siis mõtlesin, et võtaks sel aastal auahne plaani ja käiks 52 korda aasta jooksul teatris. Teoorias võiks see olla kord nädalas, aga kuna ma teadsin, et kord nädalas võib teatrisse jõudmine keeruliseks osutuda, siis jäi lihtsalt 52 korda. Mõni nädal ei jõua teatrisse ja mõni nädal jälle käin mitu korda. Tundus täiesti tehtav. Nüüd on see koht, kus teatriblogija Triinu põsed löövad õhetama ja ma pean end häbi pärast maa alla peitma, sest 52 korra asemel jõudsin ma teatrisse 29 korda. See on peaaegu poole vähem, kui ma planeerisin.

Vabandusi leiab ikka ja alati. Minu selle aasta peamine vabandus on koroona, millesse ma täpselt 23. Juunil haigestusin ja mis kulges oodatust raskemalt. Seetõttu pidin ära jätma 5 lavastust, mille külastused olid planeeritud vahetult peale jaanipäeva. Üritasin küll kuupäevi ümber mängida, aga kuna ma olen aasta algusest tagasi osakonnas tööl, mis tähendab 12h või 24h valveid, siis pole igal õhtul teatrisse jõudmine enam nii lihtne, kui varem. Kuna koroona jättis mulle pikaks ajaks kaaslaseks nõrkuse, mäluhäired, keskendumisraskused ja suure huvipuuduse absoluutselt kõige vastu, siis kogu ülejäänud suvi möödus teatrivabalt. Ka sügisel ütlesin päris mitmed koostööd ja kutsed ära, sest paaritunnise etenduse pärast Tartust Tallinnasse sõitmine tundus liiga väsitavana. Palju lihtsam oli kodus diivanil olla (ja heal juhul raamatut lugeda). Sügisel hakkasin siiski oma teatrihuvi vaikselt üles leidma ja sattusin mõned korrad isegi teatrisse. Aga kirjutamiseni pole jõudnud. Loodan uue aasta alguses viimased kolm teatripostitust ka ära kirjutada.

Vaieldamatult kõige parem teatrielamus, mis mulle aastast 2022 meelde jääb, on Ugala lavastus “Arst”. Ühelt poolt meeldis see mulle kindlasti temaatika poolest, aga minu meelest on seal ka nii palju psühholoogilist inimolemust taga, et seda oli lihtsalt nauditav vaadata. Mul on juba uueks aastaks sama lavastuse piletid ostetud, sest ma tahan seda veel näha. Kes veel näinud ei ole, siis soovitan. Suve suurima elamuse (nagu umbes 3-4 suvelavastust oleks väga palju materjali andnud, mida võrrelda) jättis minuses Tartus tegutsev Jakobi-Mäe Teatristuudio, kes esitas Jaani kirikus Shakespeare´i teoste katkendeid pealkirja all „Näi kui süütu lill...“. Kooliõpilased tegid paljuski kutselistele näitlejatele silmad ette. Kahjuks seda lavastust vist uuesti enam vaadata pole võimalik. Sellised veidi teistmoodi teatrielamused mulle meeldivad ja mul on hea meel, et mu sõbranna meelitas mind seda vaatama. Kolmas kõige meeldejäävam lavastus oli Tallinna Linnateatri "Osnap”, mis on küll juba paar aastat vana, kuid mida ma alles nüüd nägema juhtusin. Tallinna Linnateatri puhul vist kehtibki see, et näitlejatööd on neil alati head ja seda on nauditav vaadata. “Osnap” muidugi polnud klassikaline teatrilavastus, vaid veidi meenutas ühte toredat kontserti, kus oli palju laulu, tantsu ning paroodiat. Täpselt selline hea tuju lavastus. Minu teada mängitakse seda ikka veel, seega soovitan vaadata, kes head tuju tahab teatrist leida.

Praegu ma uueks aastaks ühtegi konkreetset teatriga seotud eesmärki endale ei püstita. Loodan lihtsalt, et õnnestub mõned huvitavad lavastused ära näha ja ehk ka suvel veidi rohkem teatris käia (ja ühtlasi Eestimaad avastada, kui põnevatesse kohtadesse teatrisse sõidan). Loodetavasti jõuan blogisse kirjutama ka, kuigi olles uuesti täiskoormusega kooliõpilane ja järgmise aasta lõppu peaks jääma magistritöö kirjutamine, võib juhtuda, et mul pole jälle mingit soovi vabal ajal veel midagi teatrist kirjutada. Aga kindel on see, et blogi ma kinni ei pane, isegi siis kui siia harva kirjutama satun.

Olgu siis siin ka välja toodud kõik lavastused, mida 2022. aastal nägin:

1.     Arst (Ugala)

2.     Näi kui süütu lill... (Jakobi Mäe Teatristuudio)

3.     Osnap (Tallinna Linnateater) nähtud 2 korda

4.     Kõik minu emast (Vanemuine)

5.     Hommikuvalgus (Eesti Noorsooteater) 

6.     Kiri kodukandist (Teater Nuutrum)

7.     Lõõtsajumal (Lutsu Teater)

8.     Oi, Johnny (Rakvere Teater)

9.     X** война. M*** sõda. Kirjad Ukraina rindelt (Vaba Lava)

10. Mefisto (Eesti Draamateater) 

11. Kolm pikka naist (Vanemuine) 

12. Solist (Eesti Draamateater)

13. U-Tube (Temufi)

14. Emadepäev (Ugala)

15. Jõehobu (Circus Sabok)

16. Tädi (Karlova Teater)

17. Sirli, Siim ja saladused (Rakvere Teater)

18. Iraani konverents (Theatrum)

19. Operetikuningas Imre Kálmán (Rahvusooper Estonia)

20. Charlotte Löwensköld (Rakvere Teater)

21. The Well (Maria Metsalu)

22. Piip ja Tuut kontserdil (Piip ja Tuut Teater)

23. Romeo ja Julia (Vanemuine ja Tartu Uus Teater)

24. Ala(s)ti Palmiste

25. Yokoonomatopoeemid (Riina Maidre ja Andri Luup)

26. Lea (Kuressaare Linnateater)

27. Puud olid, puud olid hellad velled (Eesti Draamateater)

28. Ilma sinuta (Rakvere Teater)

 

Vastupidiselt teatrile oli mul raamatutega sel aastal äärmiselt tagasihoidlik eesmärk. Kui eelmisel aastal oli eesmärgiks 52 raamatut aastas lugeda ja loetud sai vist 91, siis sel aastal seadsin eesmärgiks ainult 12 raamatut. 12 raamatut vist sai juba kevadel või suve alguses loetud ja täna lõpetasin just aasta viimase raamatu lugemise. Kokku sai aastal 2022 loetud 55 raamatut. Raamatuid on täiesti erinevatest valdkondadest, on ilukirjandust, elulugusid, aimekirjandust jne. Tegelikkuses oleks saanud ka veel rohkem lugeda, aga suvel seisis lugemine ka üsna pikalt selle sama koroona ja sellest tingitud keskendumisraskuste tõttu. Ma võisin raamatu kätte võtta, aga esimest lauset lugesin 10 korda ja ikka ei saanud aru, mida see lause ütleb. Või juhtus see, et teise lauseni jõudes oli juba eelmine lause meelest läinud ja pidin uuesti algusest peale alustama.

Ühtegi väga head raamatut eelmisest aastast meelde ei tulegi. Päris palju lugesin näitlejate elulugusid, aga need mind väga kaasa ei haaranud (Ulfsaki elulugu veidi isegi paelus, aga peamiselt geograafilistel põhjustel). Kõige suuremaid lugemiselamusi pakkusid sel aastal põnevikud ja krimikirjandus. Ju siis oli tähtede seis selline. Näiteks võib välja tuua Hans Rosenfeldti “Hundisuvi”, A. K. Turneri “Kehakeel” ja teised selles stiilis raamatud. Mõnusad ajaviiteks, samas oli parajalt põnevust ja nende puhul ei suutnud ma lõpuni sündmuste käiku ette aimata, sest pidevalt juhtus mingi pööre.

Uueks aastaks praegu ei oskagi ühtegi raamatu eesmärki sättida. Ilmselt saab aasta olema jälle üsna kiire, kuna täiskoormusega töö, täiskoormusega kool ja kõik teised kohustused, mis mul lisaraha teenimise eesmärgil ja missioonitundest on, võtavad ka oma osa ajast. Ilmselt jätan jälle eesmärgiks 12 raamatut aastas ja siis loodan, et suudan natukene rohkem lugeda. Kõige olulisem on regulaarset lugemisharjumust mitte ära unustada, nagu see mul peale gümnaasiumi lõpetamist umbes 10 aastaks juhtus.

Aastal 2022 loetud raamatud:

1.     Kristel Vilbaste "Meie maarohud. Mõõdukalt ja mõnusalt"

2.     Merle Karusoo "Olen kolmeteistkümne aastane"

3.     Marju Kõivupuu, Ain Raal "Armas apteek aita, ehk see imeline Ladina köök"

4.     Rosa Liksom "Kupee nr 6. Üks kohtumine muudab kõike"

5.     Michelle Marly "Madame Piaf ja armastuse laul"

6.     Matt Haig "Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta"

7.     Katja Pantzar "Leides sisu. Julguse, jõu ja õnne otsimine soome moodi"

8.     Richard Sechner "Sissejuhatus etendusuuringutesse"

9.     Jaanika Merilo "Minu Ukraina"

10. Jonas Jonasson "A/S Kättemaks on magus"

11. Fredrik Bäckman "Britt-Marie oli siin"

12. Anders Ericsson ja Robert Pool "Tipp. Meistriks saamise saladused" 

13. Zane Zusta, Diāna Zande "Prussakad minu peas. Lood naistest"

14. Friedrich Schiller "Röövlid"

15. Jaan Aru "Loovusest ja logelemisest"

16. Juta Kivimäe "Suur tuba"

17. Kaido Kaha "Ütekõrra on katõkõrra"

18. Johann Wolfgang Goethe "Wilhelm Meisteri õpiaastad"

19. Lenna Kuurmaa "Elu ilmaveerel"

20. Ira Lember "Lavale sündinud"

21. Jurga Vile ja Lina Itagaki "Siberi haiku"

22. Roland Tokko "12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma"

23. Roland Tokko ja Harald Lepisk "Minu elu kutse. Avasta oma tõeline kirg ja rakenda tegelik potentsiaal"

24. Martin Fourcade "Unistus kullast ja lumest"

25. A.K. Turner "Kehakeel"

26. Mart Juur "Iff. Suur loterii"

27. Merle Karusoo "14. juuni needus"

28. Caroline Criado Perez "Nähtamatud naised"

29. Anton Tšehhov "Elu igavus ja teisi jutte"

30. Lisa Stone "Doktor"

31. Nadia Ghulam, Agnes Rotger "Minu turbani saladus"

32. Verni Leivak "Pille Pürg. Pisarais päikesetüdruk"

33. Indrek Hargla "Süvahavva. Esimene suvi"

34. Voldemar Panso "Naljakas inimene"

35. Indrek Hargla "Süvahavva. Teine suvi"

36. Indrek Hargla "Süvahavva. Viimane suvi"

37. Ellen Kilgas "Tõnu Kilgas. Peaasi, et oleks kirge!"

38. Nicola May "Väike nurgapood"

39. Claudia Hammond "Puhkamise kunst. Kuidas leida tänapäeva maailmas hingetõmbeaega"

40. B. A. Paris "Terapeut"

41. Nicola May "Väike nurgapood. Taaskohtumine"

42. Nicola May "Väike nurgapood. Kingitus"

43. Nicola May "Väike nurgapood. Talv"

44. J. P. Connell "Hotell Portofino"

45. Georgie Hall "Parajalt raevukas naine oma parimais aastais"

46. Sarah Pearse "Sanatoorium"

47. Rosie Walsh "Päev, mil me kadusime"

48. Hans Rosenfeldt "Hundisuvi"

49. B. A. Paris "Murdumine"

50. Joakim Zander "Ujuja"

51. Eero Epner "Lembit Ulfsak" 

52. Piret Õunapuu, Liina Karron "Nii meil jõulud tuppa toodi"

53. Minna Lindgren "Raevukas lesk"

54. Julie Heiland "Diana Südamete kuninganna"

55. Anders Hansen "Depressiivne aju

 

Kui raamatute lugemise ja teatriga ei suutnud ma oma eesmärke täita, siis kontserdite osas ma endale ühtegi eesmärki ei seadnud. Ometigi sai aasta jooksul päris mitmel kontserdil käidud. Ükski kontsert polnud küll suur Tallinna Lauluväljakul toimuv kontsert, kuid asi seegi. Enamus kontserte olid väikesed ja toimusid Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses, kus ma üritan vabatahtlikuna abis käia. Kuigi suure koormuse tõttu olen ka sinna vähem jõudnud, kui tahaks.

2022 aasta külastatud kontserdid:

1.     Marko Matvere, Margus Põldsepp, Jaanus Jantson “Meestelaulud”

2.     Mingo Rajandi kvintett “Jazziõhtu Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses”

3.     Ansambel “Horoskoop”, Nele-Liis Vaiksoo ja Voldemar Kuslap “Põlva ööd kontsert”

4.     Mari Kalkuni kontsert Põlva Maarja kirikus

5.     Silver Sepp ja Kristiina Ehin luule- ja muusikaõhtu “Ajajõel”

6.     Curly Strings ja NOËP kliinikumi aastalõpukontserdil

7.     Jassi Zahharov I advendi kontsert Põlva Maarja Kirikus

8.     Anne Veski ja Koit Toome kliinikumi aastalõpupeol

 

Ma ei julge mõelda, et 2023 tuleb kultuuri osas sama edukas aasta, kuna teiste kohustuste jaoks tuleb ka aega leida. Aga ma tahaks väga loota, et vähemalt 12 teatrilavastust ja 12 raamatut jõuab aasta lõpuks blogisse. Eriti tore oleks muidugi, kui iga lavastuse kohta ka postitus tuleks. Tegelikult olen mõelnud, et peaks ka iga raamatu kohta eraldi postituse tegema, mitte iga paari kuu tagant lühikest kokkuvõtet. Samas pole ma kindel, kas mul nii palju aega oleks, et igale raamatule eraldi postitust teha.

 

2023 on kuulutatud sauna-aastaks. Seega soovin teile kõikidele ka mõnusaid sauna elamusi uueks aastaks! Pakkige kotti mõni hea raamat, võtke kaasa hea kaaslane ning minge kaaslasega spasse. Kohe mitmeks päevaks. Nii jõuate spa mõnudest puhates vahepeal raamatut lugeda ja kui spa asub mõnes sellises linnas, kus on teater, saate mõneks õhtuks ka teatrikülastuse planeerida. Tundub igati tore minipuhkuse idee. Muidugi käige ka suvel teatris. Selleks leiate varsti juba siit blogist traditsiooniks saanud kokkuvõtva postituse suvelavastustest (mul on postituse algus juba 2022 novembri alguses valmis tehtud).

 

Head uut aastat!

 

Triinu

Loe edasi