Superstaar

14. jaanuaril 2026 Ugala külalisetendus Põlva kultuurikeskuses

Foto: Annika Vihmann

Selle postituse algusesse tuleb vist kirjutada hoiatus, et lugeda ainult omal vastutusel. Kuigi kõiki blogi postitusi loetakse vabal tahtel ja omal soovil. Aga hoiatus on ainult seetõttu, et sellest tuleb üsna negatiivne postitus. Seega juttu pikaks ei aja, sest kes see ikka pikalt negatiivseid mõtteid lugeda tahab.

Tegelikult olid mul Ugala lavastusele „Superstaar“ suured ootused, sest kuidagi olin meedias kuulnud, et tegemist on väga hea lavastusega. Veel vahetult enne etenduse algustki vestlesin ühe tuttavaga, kelle tuttav oli just hiljuti lavastust näinud ja kiitnud, mispeale ka tuttav otsustas teatrisse tulla. Järelikult on ikka hea lavastus, kui inimene tuttava soovituse peale üsna spontaanselt teatrisse tuleb. See andis mulle ainult lootust juurde. Teine põhjus, miks ma arvasin, et tegemist on hea lavastusega olid näitlejad – Aarne Soro ja Martin Mill on minu hinnangul Ugala teatri kõige andekamad näitlejad ja neid on alati rõõm laval vaadata. Kui nemad juba kaasa teevad, siis järelikult vähemalt saab nalja, sest minu meelest tulevad neil koomilised osad veel eriti hästi välja.

Nüüd peaaegu poolteist kuud hiljem, mil seda postitust kirjutan, olen aru saanud et suuresti jagunebki inimeste arvamus lavastuse osas kaheks. Ühed esitavad kiidulaulu ja teised kiruvad nähtud etendust maapõhja. Mina kuulun teise gruppi. Mul oli kogu etenduse aja peas ainult üks küsimus, et mis asi see siin laval toimub ja miks ma seda eklektilist kakofooniat vaatan. Seda üllatunum olin ma vaheajal, kui külastajatest lahkus ainult üks inimene. Tean seda kindlalt, kuna ma olen vabatahtlikuna kultuurikeskuse garderoobis tööl ja kuna garderoob on otse välisukse vastas, siis on mul üsna hea ülevaade sellest kes tuleb ja läheb. Ma oleksin arvanud, et lahkub rohkem inimesi. Mõni muidugi ütles, et ta jääb ainult sellepärast et vaadata mis kõigest sellest lõpuks välja tuleb ja kui jaburaks asi läheb.

Mis mulle siis ei meeldinud? Tahaks öelda, et kõik. Kogu lavastus oli lihtsalt jabur ja see kuidas näitlejad mingit veidrat külakuhja tegid ja samal ajal laval karjusid, pole minu jaoks teater. Ma vist olen liiga vanamoeline ja traditsioonides kinni, et sellist teatrit nautida. Lisage sinna veel kirjud ja värvilised kostüümid ja ongi ajule liiga palju välist müra tagatud. Nagu mu kaasvabatahtlik ütles siis tal oli tunne nagu ta vaataks ATH-ga inimeste kokkutulekut. Kõik jooksid ringi ja igaüks tegi laval justkui mingit oma asja.

Iseenesest oli seal ikka konkreetne lugu ka, aga kui esmapilgul tundus et lugu on täiesti hetke Eesti olukorrast, siis mida rohkem etendus kestis seda rohkem igasuguseid ajuvabasid pöördeid juurde tuli. Esmapilgul tundus, et tegemist on tavalise sünnipäevapeoga, kuid ühel hetkel oli sünnipäevale saabunud salapärane vetelpäästja Jüri Sügis Ameerikast, kes saabus mingil põhjusel triibulises klounikostüümis; kohaliku poliitiku noor sisuloojast abikaasa oli wc-sse luku taha jäänud ja mingi hetk jooksis poliitik üldse palja tagumikuga lavalt ära. Sekka veel mingid seltskonnamängud, mis mulle arusaamatuks jäid, kuid mis näitlejatele endile kohutavalt nalja tegid. Kohati oli tunne nagu oleks osa lavastusest kohapeal improviseeritud. Aga improteatri improlavastused on kordades humoorikamad. Vähemalt minu jaoks. Seega jäi see sünnipäevapeo lugu ja Annika (Adeele Jaago) ning Olle (Oskar Punga) vaheline armastuslugu ka tahaplaanile ja kadus kõige muu sisse ära. Kui keegi minult järgmine päev töö juures küsis, et millest teater rääkis, siis ma pidin esimese hooga järele mõtlema, et millest siis lugu õieti oli.

Siiski tuleb tunnistada, et Aarne Soro mängis seda kõige jaburamat tegelast suurepäraselt ja kuigi mu peas püsis küsimus et miks näitlejad seda jaburust nõus mängima on, sain Soro erinevate rollide kehastamist nautida. Ühtlasi meeldis mulle kõige rohkem see kui ta tegelikult naist mängis. See oli vist kogu etenduse jooksul ainus kord kui ma naerda sain. Astrid Lindgreni raamatutest inspireeritud tegelaste nimed tekitasid ka kohati lapsepõlvenostalgiat. Seega läbinisti halb lavastus ei olnud, aga ma pole ka kindel, kas ainult Aarne Soro hea näitlejatöö pärast tasub teatrisse minna. Kuid nagu ma alguses ütlesin, siis pooled inimesed kiidavad lavastust. Seega kui teile ohtrad värvid, palju müra ja kaootilisus meeldivad, siis tasub vaatama minna.

 

Autor, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Dramaturg: Esko Salervo
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Oskar Punga – Olle
Martin Mill – Tom
Adeele Jaago – Annika
Tanel Ingi – Rikard Karlsson
Marika Palm – Pipiliis Karlsson
Aarne Soro – Jüri Sügis

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala kodulehelt.

Loe edasi

Sünnipäevaküünlad

 9. aprillil 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Annika Vihmann

Üldiselt ma igasugustes loosimängudes tavaliselt ei osale, sest ma tean et ma ei võida. Ometigi kui teatripileteid võib võita, siis kipun ikka osalema. Nii ongi viimasel ajal juhtunud, et olen mitmeid pileteid võitnud ja seetõttu sattunud vaatama ka neid lavastusi, millele ma ise ilmselt pileteid ostnud ei oleks. Tegelikult sain sel korral sellise võidu, et võisin ise valida Ugala repertuaarist lavastuse, mida vaadata tahan. Seega oli ikka natukene minu käsi ka mängus, et just „Sünnipäevaküünlad“ see lavastus oli, mida ma vaatama sattusin ja ainult fortuunat süüdistada ei saa.

Miks siis just see lavastus? Eelkõige kõnetas mind kirjeldus sellest, et lavastuses vaadatakse ühe naise elu lugu peaaegu saja aasta jooksul. Mis seal salata, kui lavastuse tutvustuses lubatakse, et lavastus on mõeldud neile, kellele meeldivad igasugused tähtpäevad, siis see kirjeldus käis ka minu pihta. Natukene aitas ka see kaasa, et tegemist on Andres Noormetsa 100. lavastusega ja kuigi ma pole just palju Noormetsa lavastusi näinud, siis olen tema varasemate lavastuste kohta kiidusõnu lugenud. Seega kõike seda arvesse võttes, tundus „Sünnipäevaküünlad“ olevat just see lavastus mida vaadata. Isegi siis kui näitlejate hulgas ühtegi minu lemmikut ei olnud.

Vahetult enne etenduse algust tekkis minus kahtlane sisetunne, et äkki oleks mõne teise lavastuse pidanud valima. Väga suur põhjus, miks ma nii mõtlesin oli selles, et saal oli praktiliselt pooltühi (Piletimaailma andmetel oli vist 200+ vaba kohta saalis). Sõbranna arvas, et saal on tühi kuna tegemist on lihtsalt nii uue lavastusega, aga mind tegi see ikkagi ettevaatlikuks. Tavaliselt on hea lavastuse korral kõik etendused juba algusest peale kui mitte päris välja müüdud, siis ikkagi suurem enamik saalist on välja müüdud. Etenduse jooksul sain aru, et halb eelarvamus oli sel korral kahjuks minu jaoks põhjendatud. Nimelt sain esimese vaatuse ajal aru, et see lavastus pole ikka üldse minu jaoks. Tehniliselt oleks lugu võinud mulle meeldida, aga ma ei leidnud end kordagi loo moraali või sõnumi peale mõtlemast. Ma ei teagi, kas mulle lihtsalt ei sobinud Andres Noormetsa kontseptsioon lavastusest, või siiski polnud ka tekst päris see, mis mind kaasa oleks haaranud.

Teadupärast ei tee ma ka enne teatrisse minekut erilist uurimistööd lavastuse kohta. Sel korral vaatasime sõbrannaga juba teatris olles lihtsalt lavastuse kodulehel ringi ja ma märkasin, et ühtegi arvustuse linki pole teater veel oma lehele postitanud. Iseenesest polnud see midagi imelikku, sest tegemist on ikkagi väga värske lavastusega ja ilmselt polnud keegi jõudnud nii kiiresti arvustust kirjutada või siis polnud teater jõudnud neid veel avaldada. Nüüd on paar arvustust silma jäänud ja ma pean tõdema, et minu teatrimaitse on vist äärmiselt kummaline, sest mulle on silma jäänud et teiste jaoks on lavastus kaasahaarav ja mõtlemapanev. Mulle vastupidiselt ei jätnud lavastus aga mitte mingisugust head emotsiooni. Mis mind siis kõige rohkem häiris, kui ma tekstile isegi tähelepanu väga ei pööranud?

Esiteks mind vist häiriski see, et tekst polnud minu jaoks piisavalt kaasahaaravalt esitatud ja mu mõte kippus uitama minema ning teksti ridade vahele peidetud mõtted jäid kõik minu jaoks tabamatuks. Teiseks häiris mind näitlejate valik. Ma saan suurepäraselt aru, et tegemist on teatriga ja näitlejad ei saa alati enda vanuseid inimesi mängida. Aga kui Jaana Kena, kes on kindlasti vanem kui Klaudia Tiitsmaa mängib lavastuses Tiitsmaa poja pruuti ja hiljem tema lapselast, siis see vanuse vahe jäi mind häirima. Eriti kui arvestada seda, et ega näitlejaid grimmi või parukatega nooremaks/vanemaks ei tehtud. Samuti nagu see, et Janek Vadi ja Aarne Soro mängisid Tiitsmaa vanuseid poisse ja hiljem mehi. Ning kui lavastuse jooksul Tiitsmaa tegelane vananeb 17 aastasest neiust 107 aastaseks raugaks, siis võiks seda vananemist kuidagi rõhutada. Praegu oli Tiitsmaa kogu lavastuse jooksul praktiliselt samasuguse välimusega (kui mõned kampsuni/kardigani vahetused ning prillid välja jätta) ning võiks öelda et isegi sama energiline.  Minu jaoks lihtsalt ei suutnud näitlejad edasi anda seda vanust, mida nad kehastama pidid. Kuigi mind häiris näitlejate rollidesse paigutamine, siis mõned näitlejad pakkusid isegi üllatust. Näiteks sümpatiseeris Klaudia Tiitsmaa mulle Ernestine´i rollis väga ja ma nii lootsin, et teda tehakse vaheajal veel vanemaks, et teises vaatuses tulebki lavale hallipäine Ernestine. Kahjuks seda ei juhtunud. Oleks näiteks Jaana Kena kehastanud etenduse jooksul vananevat Ernestine´i ja Klaudia Tiitsmaa kehastanud tema poja pruuti ja hiljem lapsi, siis oleks lugu minu jaoks ehk hoopis teisiti mõjunud.

Eks neid küsitavusi oli minu jaoks veel teisigi, aga kõige häirivam oli siiski näitlejate valik. Näiteks häiris mind veel lavakujunduses kasutatud valguskettide ere valgus. Kui stseenide taustal olid põlevatest lampidest moodustatud ketid ilusaks ja isegi pidulikuks täienduseks, siis stseenide vahel löödi lambid nii heledalt põlema, et see oli silmade jaoks lausa valus. Selleks, et peaaegu sada aastat paari tunni jooksul ära mängida, möödusid mõned stseenid sekunditega ja seega seda eredat valgussähvatust sai päris palju näha. Kohati tekitas selline kiire stseenide vahetamine mulje nagu oleks näitlejatel midagi untsu näinud ja nad alustaksid stseeni uuesti. Tegelikkuses näidati sellega aga seda, et kuigi aastad mööduvad siis mingid asjad korduvad aastast aastasse ja nõnda tekibki mulje nagu aastad libiseksid ühe silmapilgutusega meist mööda.

Iseenesest on lavastuse mõte hea, et traditsioonid on olulised ja neid tuleb hoida ka rasketel aegadel, sest need annavad meile teatud kindlustunnet ja lohutust. Nagu juba öeldud, siis minu jaoks läks etenduse sügavam mõte kaotsi ja seega ma väga palju ei oskagi seda reflekteerida mis tundeid lavastus minus tekitas. Pigem oli minu jaoks tegemist sellise lavastusega, et vaatasin ära ja teatrisaalist lahkudes oli juba suurem osa laval toimuvast meelest läinud. Ma saan aru, et tegelikult käsitletakse lavastuses olulisi teemasid nagu lähedaste suremine, petmine, õige armastuse leidmine, eneseotsingud jms, aga need teemad lihtsalt ei jõudnud sel korral minuni. Iseenesest on mul sellest kahju, sest ma tahaksin iga kord teatrist niimoodi ära tulla, et ma olen elevil ja õhkan, et see oli nii äge, mida ma just nägin. Ja sisukirjelduse põhjal oleks tekstil seda potentsiaali olnud, et minus neid tundeid tekitada.

Et mitte nii negatiivse tooniga lõpetada, siis kogu lavastuse juures meeldis mulle see, et laval küpsetati päris torti. Kuigi esimese vaatuse alguses venis see taigna tegemine nii kaua, et ma hakkasin mõtlema, et tort saab vist etenduse lõpuks alles valmis. Tegelikkuses sai isegi esimese vaatuse lõpuks valmis ja teises vaatuses asuti torti kaunistama. Peale vaheaega oli niisiis eriti hea minna magusat koogilõhna täis saali. Seda sama Ernestine´i kodust torti võiks etenduse päevadel ka teatrikohvikus serveerida.

Kokkuvõttes mina pigem ei soovita seda lavastust vaatama minna, sest minu hinnangul pole lavastuses mitte ühtegi sellist asja, mida lavastuse sisututvustuses lubatakse. Jah, peategelane küll vananeb etenduse jooksul, aga see vananemine ei paista välja. Ja ma ei räägi siin ainult välimusest. Ka üheski liigutuses ega kõnemaneeris ei paistnud neid lisanduvaid aastaid välja. Ning kuigi kogu lavastuse tegevus toimub ainult sünnipäeva ajal, siis sellist pidulikku sünnipäeva meeleolu, mis tähtpäevade tähistamisega kaasas käib, ma ka ei tundnud kordagi. Õnneks vahel ikka sai naerda ja mina oma professionaalse kretinismiga suutsin lavastusest leida viiteid insuldile ja dementsusele. See siiski pole minu hinnagul piisav põhjus, et kalleid teatripileteid ostma hakata.

 

Autor: Noah Haide
Tõlkija, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets/ Rozell
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Klaudia Tiitsmaa – Ernestine
Aarne Soro – Kenneth (Ernestine´i naaber)
Marika Palm – Alice (Ernestine´i ema); Madlen (Ernestine´i ja Matti tütar); Stiny (Alexi tütar)
Jaana Kena – Joan (Billy naine); Alex (Joani ja Billy tütar); Beth (Johni elukaaslane)
Janek Vadi – Matt (Ernestine´i poiss-sõber ja hiljem abikaasa); William (Alexi poeg)
Oskar Punga – Billy (Ernestine´i ja Matti poeg); John (mees, kes ärkas üles keset ööd)

 

Rohkem infot lavastuse ohta leiab Ugala koduleheküljelt.

Loe edasi

Terror

 1. detsembril 2021 Sadamateatris

Foto: Maris Savik

Mina usun, et kõik asjad meie elus juhtuvad mingi kindla põhjusega just sellel hetkel kui nad juhtuvad. Mu kolleeg rääkis mulle vist juba oktoobris, et ta käis Vanemuises „Terrorit“ vaatamas ja see oli täitsa hea ja ma mõtlesin, et peab ka siis selle lavastuse ära vaatama. Läks kuu edasi ja ma hakkasin novembris tõsisemalt mõtlema, et võiks „Terrorit“ vaatama minna. Kuidagi ei jõudnud. Kirjutasin selle asemel hoopis oma psühholoogia uurimistööd ja lugesin raamatuid. Viimane raamat, mida ma lugesin oli Malin Persson Giolito „Vesiliiv“, mis on psühholoogiline lugu sellest, kuidas üks 18-aastane tüdruk väidetavalt oma klassikaaslased ja poiss-sõbra ning poiss-sõbra isa maha lasi ja tema üle hakatakse kohut mõistma. Raamatus räägibki tüdruk oma tegude tagamaadest ja sellest, millised mõtted teda kohtusaalis süüdistatavana valdavad ning kuidas ta näeb kohtunikku, prokuröri, vandemehi ja enda kaitsjat. Ja raamatu lõpuks siis selgub ka see, kas tüdruk mõistetakse süüdi või mitte.

Ja siis sattusin ma Vanemuisesse „Terrorit“ vaatama. Lavastust, mis räägib kohtuprotsessist. Õigemini ei räägi kohtuprotsessist, vaid publik saab osaleda ehtsas kohtuprotsessis ja hääletada, kas süüdistatav on süüdi või mitte. See lavastus ei oleks saanud minu jaoks enam õigemal ajal tulla. Ma lõpetasin raamatu lugemise kaks päeva varem ja nüüd teatrisse jõudes oli mul tunne nagu ma näeksin ühte tervikut. Paratamatult hakkas raamat mu teatrielamust mõjutama, nii et ma kandsin raamatust loetud mõtteid ka lavastuses olevatele tegelastele üle. Nii sündis minu jaoks hoopis teine dimensioon lavastusele ja ma lõin endale täiesti oma kohtusaali ja tegelased sinna sisse. Kui ma oleks varem või hiljem seda lavastust vaatama sattunud, siis poleks mu muljed ilmselt pooltki sellised olnud nagu nad praegu on. Seega õige ajastus on ülioluline.

Mis seal salata, eks ma natukene olin teatrisse minnes ettevaatlik ka. Nimelt olin ma erineva teatrimaitsega inimestelt lavastuse kohta pigem positiivseid sõnu kuulnud ja see teadmine kippus loomulikult minu ootusi kõrgeks ajama. Lisaks tutvusin ma Vanemuise kodulehel üsna põhjalikult lavastuse infoga ja leidsin sealt ühe veebilingi, millelt sai vaadata üle maailma toimunud sama lavastuse nn „kohtuprotsessi“ tulemusi. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis polnud veel ühtegi kohtuprotsessi toimunud, kus süüdistatav oleks oma teos süüdi mõistetud. Või kui oligi, siis need süüdimõistvad otsused oli vähemuses. Eks see teadmine mõjutas mind päris palju, sest ma mõtlesin terve kohtuprotsessi aja, kas ma hääletan kohtualuse süüdi või mitte. Samas, eks päris kohtus käib see samuti, et sa peadki mõtlema iga ülekuulamise ja iga sõna ajal seda, kas süüdistatav on süüdi või mitte. Seega soovitan kõikidel juba olla valmis selleks, et te peate päriselt lõpus hääletama ja seega tasub hoolega kaasa mõelda kogu protsessi ajal. Vähemalt minu puhul aitas selline kaasa mõtlemine ja etendusega kaasas olemine väga edukalt mänguga kaasa minna ja see teadmine, et sa oled osa etendusest, muudab teatrikogemuse palju huvitavamaks.

Eks lavastus ongi mäng teatrimaailma ja pärisreaalsuse vahel. Ühelt poolt saad sa aru, et tegemist on ainult mänguga, aga samas on see mäng päris tõetruult üles ehitatud. Eks mind veidi ajas kohe alguses muigama, kui kohtu eesistuja (Merle Jääger) teatas, et nad mängivad kohtuprotsessi siin kohtusaalis läbi, aga ta rõhutab, et tegemist pole näitemänguga ja nemad pole näitlejad. Mina igatahes läksin sellesse mängu nii tugevalt sisse, et päris mitmel korral oleksin ma tahtnud käe tõsta ja enda peas tekkinud küsimused süüdistatavatelt või tunnstajatelt ära küsida. Mulle tundus, et ma polnud ainus, kes mänguga kaasa läks, sest sellist vaikuse ja ootusärevuse tunnet pole ma publikus istudes enam ammu tundnud. Enamasti on ikkagi tunda mingit rahutust ja nihelemist ja kommentaare. Kui peale vaheaega kellegi mobiil saalis helises parasjagu sel ajal, kui prokurör (Maria Annus) oma lõppsõna ütles, siis kõlas see mobiiliheli ehtsa pühaduse teotusena ja oli tunda kuidas see mobiilihelin publiku keskendumist häiris. Kusjuures tavaliselt mind need telefonid nii tugevalt ei häiri, seega oli see praegune päris uudne kogemus. Eriti meeldis mulle see, kuidas Annus sellele helinale reageerides oma jutu katki jättis ja ootas üsna häiritud pilguga, kuni telefon vaikib. Ilmselt oleks päris kohtus täpselt samuti olukorrale reageeritud.

Eks üheks põhjuseks, miks ma lavastusele nii kaasa elasin oli lugu ise. Mitte, et mind väga kõnetaksid terroristid, kes lennukeid kaaperdavad. Tegelikult oli terrorist, kes lennuki kaaperdas ainult tõukejõud, mis kogu edasise sündmuste käigu vallandas. Kohut mõistetakse hoopis major Kochi (Reimo Sagor) üle, kes on sõjaväelendur ja kes lasi välja õhk-õhk tüüpi raketi, mille tõttu terroristi poolt kaaperdatud lennuk plahvatas. Just selles major Kochi süüdistataksegi, et ta tappis lennukis viibinud 164 inimest. Aga ka see pole põhiline. Tegelikkuses käsitleb lugu aga hoopis palju sügavamaid ja eksistentsiaalsemaid teemasid. Näiteks kas 164 inimese elu kaalub üle 70 000 inimese elu, sest just nii palju inimesi oli parasjagu jalgpalli vaatamas staadionil, mida terrorist plaanis lennukiga rünnata. Kes ja millal tohib otsustada selle üle, millal on inimesel aeg surra? Kas me oleme nõus päästma võõraste inimeste elu enda lähedaste inimeste elu hinnaga? Kuidas sellele kõigele vaatavad teised inimesed ja mida ütlevad seadused? Mulle tundub, et selle lavastusega saaks hästi inimesi tundma õppida. Eriti seda, kui empaatilised inimesed on ja kuidas nad sellistesse olulistesse küsimustesse suhtuvad.

Mulle tundus, et päris kohtuprotsessist eristaski lavastust liigne rõhumine emotsioonidele ja eksistentsiaalsetele teemadele. Vähemalt mul on ettekujutus, et reaalses elus süvenetakse kohtusaalis rohkem faktidele, mitte ei keskenduta nii palju tunnetele. Samas nagu veebist näha võib, siis emotsioonidele rõhumine aitab ja süüalune on iga kord õigeks mõistetud. Ilmselt seda teab ainult igaüks, miks ta sellise otsuse on teinud, kas tuginedes emotsioonidele või faktidele. Mina näiteks hääletasin faktidele tuginedes ja leidsin, et süüalune on süüdi, sest ta astus konkreetselt oma ülemuse käsust üle. Kuigi inimlikust aspektist oleksin ma tahtnud teda samuti süütuks tunnistada. See on nüüd see koht, kus ma varasematest otsustest mõjutatud olin ja ma tahtsin lihtsalt näha, kas on võimalik süüalust ka süüdi mõista. Iseenesest oleks huvitav seda teist versiooni ka lavastusest näha, kus süüdistatav süüdi mõistetakse.

Tegelikult oli väga huvitav vaadata seda nn hea ja halva omavahelist võitlust. Kui keegi veel etendust vaadates aru ei saanud, et meil on hea ja halb vastamisi ning me üritame välja selgitada, kas süüalune on tegelikult hea või on ta halb, siis tasub kavalehele korraks pilk peale visata. Minu meelest võtab kavaleht kogu lavastuse olemuse suurepäraselt kokku. Helesinise taeva taustal on näha kohevad ja valged pilved, ning valge lennukitiib. See õhulisus ja valge värv annab edasi puhtust ja süütust. Ning keset seda heledat puhtust on musta värviga trükitud sõna „terror“. Minu meelest suuremat kontrasti ei saagi enam olla ja see vist on esimene kord, kus ma olen kavalehte vaadates nii selgelt tajunud, et kavaleht annab edasi lavastuse ideoloogiat. Nimelt seda, et lennukis viibinud 164 inimest olid süütud ja major Koch tappis 164 süütut inimest ja nüüd on major Kochist saanud vaenlane, kelle vastu tuleb võidelda. Ma teoorias muidugi tean, et kavaleht pole suvaliselt kujundatud, vaid sellel on mingi idee, aga nii selget ideed pole ma varem lihtsalt ära tabanud. Või siis oligi asi selles, et ma olin nii õigel ajal õiges kohas, sest ma tajusin iga keharakuga seda, mis minu ümber toimus ja olin kõigele vastuvõtlikum.

Minu meelest mängisid kõik näitlejad suurepäraselt, aga kõige rohkem meeldis mulle siiski Merle Jääger eesistujana. Ma uskusin, et ta ongi eesistuja, mitte näitleja, kuigi eks seda näitleja Merle Jäägerit ikka viskas ka aeg-ajalt sinna sisse. Samas ma usun, et mida rohkem lavastust mängitakse, seda rohkem elab Jääger kohtu eesistujasse sisse ja ühel hetkel võib saalis istuv publik tema ees päris tõsist aukartust tunda. Maria Annus on mulle juba aegade algusest saadik meeldinud, aga minu meelest oli ta prokuröri jaoks veidi liiga leebe. Ma oleksin tema hoiakust natukene rohkem rangust ja süüdistamist tahtnud välja lugeda. Praegu jäi mulle kohati mulje, et prokurör tegelikult ei tahagi, et süüalune süüdi mõistetakse ja ta püüab teda igati mõista. Nii palju kui ma aru olen saanud, siis prokurör tahab alati, et süüalune süüdi mõistetaks ja seda suhtumist oleksin ma Annuse kehastatud prokuröris tahtnud rohkem näha. Praegune prokurör oli justkui moe pärast prokurör ja tegelikkuses oleks ta tahtnud kusagil mujal olla.

Samas meeldis mulle väga süüaluse kaitsja (Margus Jaanovits). Eriti see, kuidas ta rahvaga suhtles ja üritas rahvast enda poolele kallutada ja võib vist väita, et see tal ka õnnestus. Kuna Jaanovits kandideeris kohalikel valmistel ka Tartu linnavolikokku, siis ma paratamatult mõtlesin sellele, et temast oleks päris hea poliitik saanud, sest ta oskab väga hästi rääkida ja panna inimesed ennast kuulama ning enda sõnadesse uskuma. Ja see on ühe poliitiku puhul väga oluline omadus, nagu ka kaitsja ja prokuröri puhul. Just sellest kohtumõistjate mõjutamisest ma tundsingi Annuse kehastatud prokuröri puhul puudust. Teiste hulgas istus kohtusekretärina laua taga ka etenduse juht Liisa Jurtom, kelle ülesanne oli tunnistajaid kohale juhatada ning publikule ehk kohtumõistjatele kohtuprotseduure selgitada. Jurtomi puhul tajusin ma väga selgelt seda, et kuigi ta on kohtusekretär, siis tegelikkuses on kogu saal tema kontrolli all. Eks etenduse juhti töö seisnebki kogu etenduse kontrollimises.

Sellest on mul kahju, et Reimo Sagor süüdistatavana ja Lena Barbara Luhse tunnistajana nii vähe sõna said ja nende peamine ülesanne oli lihtsalt laua taga istuda. Nende põgusate hetkede jooksul, kus nad tunnistajapingis viibisid, oli neid nauditav vaadata ja ma oleks tahtnud et need hetked oleksid pikemalt kestnud. Eriti Lena Barbara Luhse tunnistus. Arusaadavalt oli selles tunnistuses nii maailmavalu ja heldimust kaotatud abikaasa pärast ning põlgust süüdistatava vastu ja need emotsioonid olid väga täpselt välja mängitud. Tunnistajapingis käis ka major Kochi ülemus Christian Lauterbach (Riho Kütsar), kelle jutt oli väga tehniline ja seega kippus minu jaoks veidi monotoonseks jääma. Kütsarit on minu meelest palju huvitavam vaadata osades, kus ta saab rohkem lavaaega ja saab ennast erinevate nurkade alt näidata. Praegune Lauterbach oli sama monotoonne kui tema tehniline jutt. Samas tekkis mul tema ülekuulamise ajal mitmeid küsimusi sündmuste käigu kohta. Näiteks, miks räägiti, et kui lennuk oleks staadionile maandunud ja staadion oleks pealtvaatajatest tühjaks tehtud, et siis poleks keegi surma saanud. Nüüd lasi major Koch lennuki õhku ja selle tõttu hukkusid kõik lennukis viibinud inimesed. Nad oleksid ka siis hukkunud, kui lennuk oleks staadionile põrutanud. Aga see tõsiasi ei paistnud kohtus kedagi väga huvitavat. Eks neid küsimusi oli teisigi, aga see küsimus oli mu peas kõige suurem küsimärk.

Nagu Andres Noormetsa lavastustele omane, siis on ka sel korral lavastuse kujunduse teinud Noormets ise. Helikujunduse osas olen ma veidi kahtleval seisukohal, sest ma ei saanud aru, miks kohtusaalis peaks lennukimüra kuulda olema. Samas, kui kohtumaja on lennukoridori läheduses, siis on see põhjendatud, kuid praegu minu meelest ei andnud see väga midagi juurde. Ehk oli asja mõte see, et tekitada süümepiinu või muuta lennuõnnetus reaalsemaks, kuid minu meelest see ei toiminud ja pigem tekitas minus rohkem küsimust, miks ma siseruumis nii tugevat lennukimüra kuulen. Kuigi jah, see lennukimüra tuli alati kõige olulisemate kohtade peal, kus oli vaja sündmuse olulisust mõjutada. Samas marmori imitatsiooniga tagasein, mõjus minu meelest väga tüüpilise kohtu moodi. Eriti veel koos seinakellaga. Natukene harjumatu oli, et kell näitas õiget aega ja sul oli täiesti vabalt võimalik etenduse ajal vaadata palju kell juba on. Eks kohtuhõngu andsid juurde ka talaarid, mida nii kohtueesistuja, -sekretär, prokurör ja kaitsja kandsid.

Vähemalt minule mõjus Noormetsa poolt loodud atmosfäär ja lavastuse ülesehitus selliselt, et tekkis tunne nagu ma oleksin esimest korda päris kohtusse sattunud. Muidugi eriti tore oli see, et sai päriselt hääletada ja eriti rõhutati seda kui oluline osa on kohtumõistjast publikul. Jah, teatrit ei saaks ilma publikuta eksisteerida, kuid sel korral tajusin ma eriti tugevalt seda, et näitlejad vaatasid lavalt otse publikule silma, mitte ei vaadanud lihtsalt publiku poole. Eks seda kuidas hääletamisprotsess täpselt välja nägi, saate siis teada kui ise teatrisse lähete. Midagi peab üllatuseks ka jääma ja ma ei hakka seda üllatust rikkuma. Mulle tundub, et ma olen niigi juba palju üllatusmomente siin välja rääkinud, mistõttu võib teil olla igavam lavastust vaadata. Meie kohtumõistjatena leidsime 70 poolthäälega ja 38 vastuhäälega, et kohtualune on süütu. Eks muidugi oleks tulemus ausam tundunud, kui hääli oleks publiku ees loetud, aga tuleb teatrit usaldada.

Mina igatahes julgen lavastust soovitada. Kes tahab natukene teistsugust teatrit vaadata ja ise mängurõõmu tunda, siis see on kindlasti midagi teile. Eriti hea on veel, kui saate seltskonnaga minna ja pärast kogu kohtuistungi omavahel läbi arutleda. Kindlasti saate oma tuttavate kohta midagi uut teada, näiteks kuidas nad selliste eetiliste olukordade puhul mõtlevad ja mille alusel oma hinnanguid inimestele ning nende tegudele annavad.

 

Autor: Ferdinand von Schirach
Lavastaja, kunstnik ja helikujundaja: Andres Noormets (Ugala)
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Osades:
Merle Jääger – kohtu eesistuja
Maria Annus – prokurör Nelson
Margus Jaanovits – kaitsja Biegler
Reimo Sagor – süüdistatav Lars Koch
Riho Kütsar – Christian Lauterbach
Lena Barbara Luhse – Franziska Meiser
Liisa Jurtom – kohtusekretär

 

Kellel nüüd lavastuse vastu huvi tekkis, siis järgmised mänguajad ja piletiinfo on leitav Vanemuise koduleheküljelt SIIN.

Loe edasi

Suluseis

14.oktoobril 2018 Sadamateatris

Alati kui ma omadega ummikusse jooksen, tekib mul tahtmine teatrisse minna midagi head vaatama. Tunnistan ausalt üles, et mu esimene plaan oli sel korral Ugalasse minna, aga minu üllatuseks ei olnud neil pühapäeval mitte midagi mängukavas. Siis oli plaan Eesti Draamateatrisse minna. Seal oli isegi mulle sobiv lavastus mängukavas, aga see kestab liiga kaua ja oleks eeldanud ööbimist Tallinnas, samas esmaspäeva hommikul oli vaja koolis olla. Vähemalt aitas mu vana hea „koduteater“ Vanemuine hädast välja. Nii ma siis käisingi Kristian Hallbergi „Suluseis“ vaatamas.

Tegelikult olen ma seda lavastust juba ammu vaatama tahtnud minna, sest mõned minu kolleegid, kellega mu teatrimaitse ühtib, soovitasid seda lavastust. Ilmselt on kõik, kes seda lavastust näinud on, samal arvamusel, et tegemist on hea lavastusega, sest peaaegu kaks aastat on etendused pidevalt välja müüdud olnud. Minu õnneks oli pühapäevasele etendusele veel pileteid, sest see oli eelviimane etendus. Ja ma tänan jumalat, et ma selle eelviimase etenduse kasuks otsustasin. Tegemist oli täiesti minu masti lavastusega. Seega soovitan kõikidel see jutt lõpuni lugeda ja 23.oktoobriks (millal on viimane etendus) teatripilet hankida. 

Kuigi mu kolleegid olid lavastust kiitnud ja ma tegin sel korral ka natukene eeltööd (lugesin täpselt ühe kiitva arvustuse läbi), läksin ma teatrisse ikkagi ilma eriliste ootusteta. Peaasi oli lihtsalt kodust välja saada ja natukene „teatriõhku“ hingata. Tagasi tulin aga hoopis teiste emotsioonidega. Ma oleksin küll nii mõndagi lavastuses ümber teinud, kuid siiski oli tegemist päris kümnesse mineva lavastusega. Eelkõige just seepärast, et päris palju sai kaasa mõelda. Eriti meeldis mulle lavastuse lõpp, kus valgele seinale näidati algselt tegelaste portreesid ja seejärel erinevaid hetki nende elust. Just neid hetki, mida tegelased eelmise tunni jooksul lahanud või läbi elanud olid. Lihtsalt see vahe oli, et pildil nägid need situatsioonid hoopis teistsugused välja, kui tegelased neid läbi mänginud olid. Eks meil ole elus sageli nii, et need, kes ainult pilte vaatavad, loovad piltide põhjal hoopis teistsuguse maailma, kui need inimesed, kes teavad ka lugu mis piltidega kaasa käib. Piltidel võib igaüks meist luua täpselt nii rõõmsa ja idüllilise elu endale, nagu ta seda soovib. Aga see, mis jääb nende piltide taha, reaalne maailm, võib olla sootuks tumedam. Just selle erinevuse pärast mulle need pildid meeldisidki. Piltidel olevad meeleolud olid pigem helged, kuigi pildid ise olid mustvalged, samas kui laval olnud tegelaskujude läbi elatud sündmused olid pigem sünged ja keskkond, milles neid etendati oli valge ja helge.

Siit jõuan loogiliselt lavakujunduse kiitmiseni. Tegelikult pole mingi ime, et lavakujundus nii hästi kogu lavastuse tervikule kaasa mängis, kui lavastaja Andres Noormets ise ka lavastuse kunstnik oli. Eks lavastaja ise teab kõige paremini oma terviknägemust lavastusest ja oskab sellele vastava keskkonna luua. Kuna lavastust mängiti nö mustas kastis, siis pääses valge sein väga hästi mõjule. Seda valget seina saab postituse päisepildilt näha. Kogu tegevus toimub selle valge seina ees ja vähesel määral ka seal akna taga. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et lihtsuses peitub võlu. Sel korral aitas valge taust ja tegelaskujude heledates toonides riided esile tuua nende värvikirevust ja neid vaadata justkui ilma maskideta. See lubas igal saalisviibijal valge pildi täpselt enda soovide järgi ära värvida. See valge steriilsus, milles meile tegelasi näidati, polnud reaalsus, vaid vahend meie peades reaalsuse tekitamiseks. Nii kujutasin mina restoranistseenis hoopis värvilisemat pilti endale kogu loost ette, kui see hetk, mis sellel päisepildil tabatud on. Vähemalt mulle jäi selline mulje nagu inimesed oleksid minu ees ilma mingisuguse kaitsekilbita olnud. Eriti meeldis mulle see, et värvid olid kuni pisidetailideni läbi mõeldud. Isegi jalgpall ja telefonikaaned olid valged. Samas ilmselt mustad või punased telefonikaaned ja jalgpall oleksid väga kriiskavalt mõjunud ka selles steriilsuses. Vastukaaluks heledasse riietatud tegelastele oli Marika Barabanštšikova tegelane riietatud tumedasse, sest tema istus publiku seas ja seal oleks tema hele riietus ilmselt rohkem silma hakanud kui tume riietus. Visuaalselt mõjus tema tume riietus ka vastandina heledatele kostüümidele ja tegelikult vastandus Marika Barabanštšikova tegelane ka teksti poolest teistele tegelastele. Ma julgen isegi öelda, et tema tegelaskuju oli mõistuse- või südamehääl, mis tegelastele ette ütles, kuidas nad käituma peaksid või pani neid oma teguviise analüüsima.

Tegelikult mulle meeldis kogu lavastuse juures kõige rohkem ülesehitus. Ma pole veel varem sellist lavastust juhtunud nägema, kus üks tegelane (antud juhul siis Marika Barabanštšikova kehastatud tegelane) istub publiku seas saalis (enam-vähem saali keskel) ja suunab ning juhib lavastust. Kohati mõjus ta mulle kui lavastaja või inspitsient, kes on terve etenduse aja kohal ja vajadusel sekkub jalgpallivilet vilistades. Kuigi ma saan reaalselt väga hästi aru, et ükski lavastaja ega inspitsient ei paneks etendust niimoodi seisma. Aga proovides ikka. Selline lahendus jättis mulje, nagu tegemist oleks osaliselt pihikaameraga, kus tegelane astub ette ja selgitab mida ning miks ta just praegu tegi või mis nüüd juhtuma hakkab. Kuigi tegemist oli ikkagi dialoogiga kus Marika Barabanštšikova kehastatud tegelaskuju H küsis ja teised tegelaskujud siis vastasid. Kuni kõlas jälle jalgpallivile ja tavapärane tegevus laval jätkus. Selline etenduse juhtimine oli väga hea, sest see andis publikule infot lavastuse konteksti ja toimumise koha kohta. Samuti aitas paremini tegelaskujusid ning nende tausta mõista. Mind pani selline ülesehitus mõtlema, et äkki peaks kõik inimesed igapäevases elus vahel selliseid tegevuspause tegema ja natukene oma sisemist jalgpallivilega kohtunikku kuulama ning veidi mõtlema miks me midagi teeme.

Nii nagu ma postituse alguses ütlesin, siis ma oleksin natukene lavastust muuta tahtnud ja tegemist oleks minu silmis ideaalse lavastusega. Ma nimelt oleksin kogu lavastuse nii-öelda pihikaamera rollis teinud. See vorm oli minu jaoks palju rohkem pinget pakkuvam ja pani rohkem kaasa mõtlema, kui tavapärane lavaline tegevus. Tavaline tegevus ajas mind isegi kohati marru (eks see oligi antud lavastuse eesmärk ja seega läks teatriskäik asja ette), samal ajal kui dialoogid tegelaste ja nii-öelda etenduse juhi vahel ajasid mind kõige rohkem muigama ning tõid samas ka kõige sagedamini pisarad silma. Ma olen kindel, et mulle meeldis selline lähenemine oma uudsuse poolest. Kindlasti oli oluline ka see, et ma pidin ise natukene mõtlema, sest tegelased ei teinud nendes stseenides väga muudkui lihtsalt seisid ja rääkisid teineteisega. See pakkus aga publikule just suurepärast võimalust kaasa mõelda ja seeläbi tõmmata paralleele oma eluga. Ehk sai nii mõnigi teatrivaataja tänu lavastuses käsitletud teemadele nii mõnegi asja oma pereelus korda. Või vähemalt mõned mõtted selgemaks või mõne teadmise, kuidas mingis olukorras mitte käituda. Mina küll sain.

Kui ma näitlejatest juba nii palju olen rääkinud, siis vist oleks aeg lemmikud ka välja tuua. Selles mõttes on see natukene raske, kuna mulle meeldisid kõik näitlejad. Mitte kellegi kohta ei oska ühtegi märkust välja tuua. Kõige vähem meeldis mulle Margus Jaanovitsi kehastatud tegelane K. Aga sellel mittemeeldimisel pole mingit pistmist Margus Jaanovitsi halva mänguga. Lihtsalt tegelaskuju oli oma maailmavaatega mulle vastuvõetamatu. Ma ei kannata selliseid inimesi, kes arvavad, et nad on ise ideaalsed ja kogu maailm keerleb ainult nende ümber. Ja nemad pole mitte kunagi milleski süüdi, sest nemad on ju nii head. Ma oleks korduvalt tahtnud, et keegi selle K paika paneks. Üleüldse oli mul tahtmine K psühhiaatri juurde viia ja vanemlikud õigused oleksin ma temalt ka ära võtnud. Aga järelikult mängis Margus Jaanovits seda K rolli nii hästi, kui mul sellised mõtted peas ringi käisid. Ma olen siiani Margus Jaanovitsi ainult selliseid natukene lihtsameelseid või koomilisi tegelasi mängimas näinud, seetõttu oli see praegune roll vägagi nauditav.

Veel jäi mulle eriliselt silma Kärt Tammjärv, kes sai 6-aastase Lee kehastamisega väga hästi hakkama. Minu meelest on 27-aastaselt 6-aastast ikka päris raske kehastada. Ja ma ei mõtle siin pikkust ja välimust, vaid üleüldist olemust. Kõik grimassid ja hüplemised ja lollitamised olid Kärt Tammjärvel täpselt nagu 6-aastasel tüdrukul. Eriti meeldisid mulle need keele vastu klaasi panemised ja sealt klaasi vahelt piilumised. Kui ma enne ütlesin, et ma ei taha ühtegi halba sõna öelda, siis natukene ikkagi tuleb ka negatiivset. Kui käitumise poolest oli Lee igati 6-aastane, siis sõnaline osa oli minu jaoks natukene liiga täiskasvanulik. Ja ma ei pea silmas Kärt Tammjärve intonatsiooni, vaid just autori poolt kirjutatud dialoogi. Seega see kivi läheb autori kapsaaeda. Eriti meeldis Kärt Tammjärv mulle nendes stseenides, kus ta teisel pool seda valget seina akna taga hüples ja kargles. Siis oli ta täpselt nagu üks pallimerre mängima pääsenud laps, kuigi ma olen kindel, et seal oli tavaline põrand ja Kärt Tammjärv suutis lihtsalt meisterlikult oma keha niimoodi kontrollida, nagu ta hüppaks mõnusalt pehmes pallimeres, mitte kõval põrandal.

Muidugi oli huvitav ka Leila Säälikut laval näha. Mina pole teda varem teatrilaval näinud. Ega teleris ka väga pole näinud, sest mul sisuliselt pole televiisorit kodus. See ongi see põhjus, miks ma nii tihti teatris käin, mingisugust meelelahutust on inimesel ju vaja. Aga tore oli teda nii-öelda oma silmaga näha. Sellist vanaema tahaks ma endale küll. Maria Annuse osas pole ma ilmselt objektiivne, sest tegemist on minu vana lemmikuga. Seega pole ilmselt üllatav, et ka tema mulle meeldis. Kuigi otseselt midagi üllatavat tema rollis minu jaoks ei olnud. Ja siis oli seal Marika Barabanštšikova, keda ma vist olen sel korral kõige rohkem maininud. Tavaliselt pole ta minu lemmikute hulgas. Need, kes mu blogi on lugenud pikemalt, ilmselt teavad, et mul on näitlejad kes on mu lemmikud ja on need kes mulle ei meeldi, kuid neid on käputäis. Suurem enamus näitlejatest kuulub sinna keskele, kes minus mingit emotsiooni ei tekita. Just sellesse rühma kuulus kuni tänaseni ka Marika Barabanštšikova. Aga kohe kui ta lavale tuli, tundsin ma täna temaga mingit sidet. Seda ei saa kirjeldada. Ometigi ma nägin teda ainult mõne minuti jooksul etenduse alguses ja siis lõpus kummardama tulles. Ülejäänud aja kuulsin ma tema häält oma selja tagant. Aga äkki see oligi see õlg-õla kõrval tunne, mis ta täna mulle nii omaseks tegi, just see, et ta istus meie hulgas ja juhtis sealt teiste elu. Tekitades sellega ka publikus tunde, et me saame tegelikult midagi muuta, kui me julgeme ainult õigel ajal vilistada ja sekkuda.

Nüüd oleks lõpetuseks vist viimane aeg ära mainida, millest lavastus räägib. Kogu loo keskmes on üks rootslane K (Margus Jaanovits), kes on taimetoitlane ja aktiivne rassismi vastu võitleja. Ta üritab ka oma last kasvatada samas usus, kuid 6-aastasele on nii mõndagi asja raske selgeks teha. Eriti kui sa üritad ise kõiki asju poliitiliselt väga korrektselt öelda. Lõpuks juhtub ikka nii, et kuigi isa püüab paaniliselt oma elu parimast küljest välja näidata, siis tema 6-aastane tütar Lee (Kärt Tammjärv) ütleb kõik otse välja. Kohati jäi mulle mulje, et tegelikult olid need isa enda mõtted, mida ta püüdis kogu elu eest enda ja ka ülejäänud maailma eest varjata, mida tema tütar siis maailmale teatavaks tegi. Selles kõiges oli muidugi süüdi mehe ema (Leila Säälik), kes elas väikeses linnas ja kellel polnud nii head haridust. See muutiski ema poja silmis temast madalamaks ja tekitas probleeme nende vahelises suhtluses. Eks selliseid situatsioone on meil kõigil elus ette tulnud, kus me pole mingi etapiga oma elus rahul ja üritame end siis igast küljest parematena näidata ning vaatame viltu kõikide nende peale, kellega me sel eluperioodil lähedased olime.

Lisaks vanemate ja laste vahelistele suhetele käsitletakse lavastuses ka hulgaliselt muid teemasid. Näiteks meeste ja naiste võrdõiguslikkust, pagulasteemat, lastekasvatust, terrorismi, taimetoitlust jne. Ühesõnaga kõik aktuaalsed ja olulised suured teemad on vaatluse all. Lisaks natukene arutelusid jalgpallist. Ma sain näiteks peaaegu selgeks selle, mida tähendab suluseis jalgpallis. Ma usun et peaaegu iga inimene peaks sellest lavastusest mõne endale olulise mõtte leidma. Kindlasti on lavastus hea ideede genereerija, kuidas tänapäevases maailmas hakkama saada. Näiteks kuidas pagulastega hakkama saada ja kuidas praeguses muutunud maailmas oma lapsi kasvatada ning vanematega suhelda. Need teemad võivad tunduda täiesti poliitilised ja meile võib tunduda, et teatrist tahaks midagi lõbusamat saada, kui päevapoliitikat. Samas ongi selles lavastuses päevapoliitikat käsitletud väikese huumoriprisma läbi ning teisest vaatenurgast, pannes meid oluliste teemade üle mõtlema.
Ja kuigi lavastus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ning 15 minutit, siis aeg läks väga kiiresti ja kahju oli saalist lahkuda. Minul ei läinud mõte mitte kordagi uitama, isegi mitte sekundiks. Ja seda pole vist sel aastal veel kordagi juhtunud. Lihtsalt kogu sündmustik oli nii kaasahaarav. Mulle tundus, et näitlejatele meeldis endale ka seda etendust mängida, vähemalt mina tajusin etenduse lõpus mingisugust suurt sünergiat lava ja saali vahel, mida ma pole enam ka väga-väga ammu tundnud. Ilmselt oligi hea publik, kes kaasa mõtles ja kellele käsitletud teemad olulised olid. Seega, kellel huvi tekkis, siis viimane võimalus on lavastust näha 23. oktoobril.

Autor: Kristian Hallberg

Lavastaja, muusikaline kujundaja, kunstnik: Andres Noormets

Kostüümikunstnik: Maarja Viiding

Valguskunstnik: Andres Noormets, Jaanus Moor

Mängisid:

Leila Säälik – ema

Margus Jaanovits – K

Kärt Tammjärv – Lee

Maria Annus – Jana; Rašhidi ema

Marika Barabanštšikova – H

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

* – Postituse päisepildi autor on Maris Savik.

Loe edasi