Mäluteater Eestis Merle Karusoo näitel

Blogis on väga pikka aega vaikus olnud. Pean häbiga tunnistama, et teatrisse pole tõesti väga palju jõudnud. Eks see rööprähklemine mitme töökoha ja täiskohaga päevaõppes õppimise ajal võtab päris palju aega ja energiat ära. Siiski üritan järgemööda oma mõtteid kirja panna. Enamus lavastusi, mida vaatamas käinud olen, on nii uued, et saate neid sügisel uuesti vaatama minna. Ehk avaldangi oma mustandid siis sügisel. Aga vahelduseks jagan sel korral hoopis oma referaati, mida nii mõnigi teatriteadust õppiv kursusekaaslane kiitis. Ehk saate Teiegi midagi uut teada.

Siit ta tuleb.

Teater on üks osa rahvuslikust kultuurimälust. Eriti oluliseks sai Eestis teater kultuurimälu ja rahvusliku ajaloo edasikandjana Nõukogude okupatsiooni ajal. Sel perioodil oli teater inimeste võimaluseks oma allasurutud pingete välja elamiseks ning võõrvõimu vastu protesti avaldamiseks. (Kruuspere 2017: 42) Piret Kruuspere (2017: 35) toob oma artiklis välja, et teatrit kui kultuurimälu meediumit on Eestis analüüsitud põgusalt.

Mäluteatri olemus

Mäluteatrit saab vaadelda kui dokumentaallavastuste ühte alaliiki. Oma doktoriväitekirjas defineerib Madli Pesti (2016: 82) dokumentaalteatrit kui lavastust, mille algmaterjaliks on kasutatud erinevaid arhiivimaterjale, intervjuusid, dokumente, kirju, statistikat, raadiosaateid, helifaile, filmikaadreid jms. Ajaloost on teada, kuidas dokumentaalteater on aidanud ajalugu lahti mõtestada, andes võimaluse rääkida näiteks nendest teemadest, millest varem peeti vajalikuks vaikida (Pesti 2016: 82).

Jeanette Malkin (1999: 21) nimetab mäluteatriks etenduskunsti, mis tegeleb rahvuslike minevikumälestustega, mida seni on tabuks peetud. Samas võib mäluteater olla publiku ja teatritegijate minevikumälu käivitavaks teguriks. Malkini definitsiooniga nõustub ka Anneli Saro (2008: 309–310), kes toob välja, et nii film kui teater on kollektiivse mäletamise olulised edasikandjad, ja et teater on üks mälu väljendusvahenditest. Teatrist rääkides on kõige olulisemate mälestuste edasiandjateks näidendid ja inimesed, kes neid näidendeid lavale toovad. Samas ei saa ära unustada teatrisaalis istuvat publikut, kes laval nähtud ja kuuldud lugudele oma eluloo juurde lisab ja sellega oma mäluteatri loob. (Saro 2008: 310) Siiski toob Piret Kruuspere (2010: 131) välja, et mäluteater on pigem kujundlik termin, mitte ei kätke väga täpselt piiritletud teadusterminit.

Eesti kultuurimälu ja teatri seoseid on võimalik analüüsida, kasutades rahvusklassika ja ajaloolise proosa lavatõlgendusi, ajaloolisest ainesest lähtuvat omadramaturgiat ning lähiajaloo traumaatiliste kogemuste dramatiseerimist. Merle Karusoo kasutab oma loomingus peamiselt viimati nimetatud analüüsiviisi. (Kruuspere 2017: 43)

Merle Karusoo mäluteater

Karusoo eluloolisi lavastusi 1980ndatel peetakse Eesti mäluteatri alguseks. Tema tehtavaid lavastusi võib nimetada ka teatriks, mis tegeleb teatud kindla eluvaldkonna uurimisega. (Pesti 2016: 109) Piret Kruuspere (2010: 140) ütleb, et Merle Karusoo lavastustes on tunda sotsiaalteaduslikku lähenemist, mida on mõjutanud Karusoo sotsioloogiaõpingud Tartu Ülikoolis. Sotsiaalteaduslikku lähenemist pooldab ka Merle Karusoo ise, (2000) nimetades enda lavastusi sotsiaaluuringuteks. Kunagistest õpingutest ja sotsioloogiahuvist annab märku tema lavastuste peamine eesmärk, milleks on võimendada sotsiaalseid probleeme teatri kaudu ning seeläbi selgitada välja ühiskonnas esinevad pingekolded (Pesti 2016: 109).  Sageli võib Karusoo lavastustest leida ühtseid teemasid või motiive ning mitmed lavastused on niiviisi mõtteliselt omavahel seotud. Näiteks oli mõlema 1982. aastal valminud X lennu diplomitöö („Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis…”) tuumaks (noorte) inimeste mure oma riigi, keele ja kultuuri pärast. (Kruuspere 2010: 132–133)

Aastatel 1987–1998 juhatas Merle Karusoo Pirgu Arendusseltsi mälusektorit, kus ta kogus koos oma trupi näitlejatega eesti inimeste elulugusid. Sama trupiga esitati lavastusi, mis rääkisid Eesti ajaloost alates 20. sajandi algusest kuni Saksa ja Vene okupatsioonideni. Pärast Nõukogude võimu aega on Merle Karusoo peaeesmärgiks mõtestada lavalauadel Eesti ajalugu. Eesmärgiks on olnud tuua avalikkuse ette inimeste isikliku elu pained, mille oli põhjustanud omaaegse Nõukogude süsteemi julmused. (Pesti 2016: 110) Dokumentaalteatri põhielemendiks on inimese elulugu ja Merle Karusoo rõhutab, et inimeselt ei saa tema elulugu ära võtta (Kruuspere 2010: 132). Karusoo on öelnud (2000): „Sotsioloogilise teatri eesmärk on tõstatada teatud teemasid, mille lahendamise järele on ühiskonnas juba karjuv vajadus“.

Karusoo lavastustele on iseloomulik, et kuigi algmaterjal on ühe inimese personaalne lugu, saab lavastustervikuna ühe inimese personaalsetest lugudest kogu rahva ühiskondlik ja poliitiline üldistus (Kruuspere 2010: 131; Pesti 2016: 111). Näiteks annab Karusoo teater vanema põlvkonna inimestele õiguse mäletada seda, millest Nõukogude okupatsioon neid vaikima sundis (Kruuspere 2010: 132). Karusoo (2000) ütleb, et tema jaoks on mäluteatri juures kõige olulisem teatri vabastav toime, sest mälestustest rääkimine lubab andestada endale ja neile, kes meile kannatusi on põhjustanud. Karusoole on teater kui väitlusareen, kus näitlejad saavad esitada ühe teema kohta nii poolt- kui ka vastuargumente, jäädes ise sealjuures neutraalseks (Pesti 2016: 112). Oma mäluteatri võtab Merle Karusoo (2000) kokku järgnevalt: „Ma olen sügavalt seda usku, et minevikku peab mäletama, ja just nimelt emotsionaalselt“.

Merle Karusoo mäluteatri lavastused saab jagada kaheks. Esiteks lavastused, mille lähtematerjal põhineb originaaldokumentidel, ning teiseks lavastused, mille tekst on saadud intervjuudest. Intervjuude põhjal valminud lavastused saab jagada omakorda kolmeks. Esiteks lavastused, kus inimesed, kes oma lugusid rääkisid, esitavad neid ka teatrilaval. Sellised lavastused on näiteks Lavakunstikooli X lennuga tehtud „Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis”, kus näitlejad rääkisid ja esitasid iseenda elulugusid. Teiseks on lavastused, kus näitlejad on uuritavatega ise intervjuud teinud ning esitavad neid lugusid. Näiteks said lavastuse „Sügis 1944” puhul Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilased ülesandeks intervjueerida 1944. aasta sügisel üle mere põgeneda soovinud inimesi ning seejärel nende lugusid laval ette kanda. Kolmandaks on lavastused, kus intervjuud on teinud lavastaja või näitlejad, kuid pole oluline, et teksti kannab laval ette konkreetselt see inimene, kes intervjuu tegi. Selliseks lavastuseks oli näiteks “Küüdipoisid”, mis käsitles küüditamist küüditajate vaatepunktist. (Pesti 2016: 110).

Kokkuvõtteks võib öelda, et mäluteatrit kui ühte dokumentaallavastuste alaliiki võib nimetada rahvusliku mälu edasikandjaks. Kuigi Eestis on teatrit kultuurimälu edasikandjana vähe käsitletud, on siiski hea meel tõdeda, et Merle Karusoo on oma lavastustega andnud suure panuse kultuurimälu edasi kandmiseks. Lisaks kultuurimälu edasi kandmisele on Merle Karusoo lavastused olnud laiemalt olulised Eesti ajaloo ja eesti inimeste elulugude mõtestamisel. Ajaloo autentseks mõtestamiseks on Karusoo oma lavastuste algmaterjaliks kasutanud nii originaaldokumente kui ka intervjuusid. Kuna Karusoo lavastused on emotsionaalsed, siis on kindel, et ükskõikseks ei jäta need kedagi.

Kasutatud allikad:

·  Karusoo, Merle 2000. Põhisuunda mittekuuluv – Teater. Muusika. Kino., 2, 15–27. http://ares.nlib.ee/TMK/2000/02/b13596755.html. Vaadatud 30.03.2019

·      Kruuspere, Piret 2010. Omaeluloolisus eesti teatris: Merle Karusoo lavastustest. – Methis, vol 4, 131–142.

·      Kruuspere, Piret 2017. Eesti näitekirjandus ja teater kultuurimälu meediumitena. – Philologia Estonica Tallinnensis, 2, 35–58.

·      Malkin, Jeanette R. 1999. Memory Theatre and Postmodern Drama. Michigan: The University of Michigan Press.

·      Pesti, Madli 2016. Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris. Doktoriväitekiri. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

·   Saro, Anneli 2008. Stereotypes and cultural memory: adaptations of Oskar Luts’s Spring in theatre and film. – Trames, 309–318.

Loe edasi

Suvelavastused 2018

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, alustasin selle postituse kirjutamist 27. detsembril 2017. Sel hetkel oli nimekirjas mõni üksik suvelavastus. Hetkel (29.03.2018) on suvelavastuste nimekiri oluliselt täiendust saanud ja ma olen kindel, et selleks ajaks kui suvi üks kord kohale jõuab, on see nimekiri veelgi täienenud. Ilmselt täieneb ta ka suve jooksul. See on muidugi veidi hirmutav, sest juba praegu seda nimekirja vaadates tekib mul tunne, et peab vist suveks töölt ära tulema, sest nii palju on lavastusi, mida näha tahaks.

Kui esialgses postituses olid kõik lavastused läbisegi selles järjekorras, milles ma nad avastasin, siis nüüd katsun nad kuidagi ajalisse järjestusse panna, et kogu seda kremplit parem hallata oleks. Suvelavastuse kriteeriumiks oli, et nad toimuksid ajavahemikus 1.juuni kuni 31.august. Väikese erandina on nimekirjas üks Vene Draamateatri lavastus, mis esietendub mai lõpus, kuid ülejäänud etendused on suvel. Lisaks on erandina nimekirjas ka Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali lavastus, mida mängitakse mai lõpust juuni alguseni ja see on ka peaaegu nagu suvi juba. Ja siit nad siis tulevad:

MAI

• "Metsa forte" (Eesti Draamateater ja Nargenfestival) alates 25.maist kuni 2.juunini 2018 Eesti Draamateatri suures saalis
• "Kuu aega maal" (Vene Draamateater) alates 30.maist kuni 22.juunini 2018 Sagadi mõisas

JUUNI

• "Ma teenindasin Inglise kuningat" (Endla Teater) alates 1.juunist 2018 Endla Teatri suures saalis). Tehnilistel põhjustel on lavastus edasi lükatud ja asendatud lavastusega „Vedelvorst“. Ehk ikka jõuab see lavastus ka suve jooksul vaatajate ette.
• "Kirsiaed" (Vanalinna Hariduskolleegium ja Theatrum) alates 2.juunist kuni 15.juunini 2018 Esna mõisas
• "Vedelvorst" (Endla) alates 1.juunist kuni 14.juunini 2018 Endla teatri suures saalis.
• "Sweeney Todd" (Vanemuine) alates 2.juunist kuni 17.juunini 2018 Vanemuise suures majas
• "Susanna saladus" (MTÜ Opera Veto) alates 3.juunist kuni 10.juunini 2018 Toompea muusikasalongis
• "Eluhingus" (Eesti Draamateater) alates 6.juunist kuni 21.juunini ja 14.augustist 29.augustini 2018 Laitse Graniitvillas.
• "Lilled Algernonile" (Vaba Lava) 6.juunil kell 19 Vabalaval
• "Pesukaru talgupäev" (Von Glehni Teater) 6. ja 7.juunil Von Glehni teatris Nõmmel krimilugu lastele.
• "Viimane võllamees" (Rakvere Teater) alates 7.juunist kuni 27. juunini 2018 Loodi kuivatis Lääne-Virumaal
• "Trad.Attack!/ Eesti mängud. TÖNK" (Eesti Kontsert) 10. kuni 13. juunini 2018 Tartus Raadi lennukiangaaris aadressiga Roosi 83
• "Neli monoloogi püha Jüri asjus. Katse portreteerida kunstnikku..." (Theatrum) alates 11.juunist kuni 15.juunini ja 13.augustist 17.augustini 2018 Niguliste kirikus Tallinnas.
• "Suhtlen, järelikult olen!" (NUKU noortestuudio) 12.juunist kuni 16.juunini 2018 NUKU Ovaalsaalis.
• "Olmeulmad 2" (Neikidskai OÜ) alates 13.juunist kuni 20.juunini 2018 Põhjala tehases Koplis (Marati tn 5, Tallinn). tegemist on tantsulavastusega.
• "Lõikuspeo tantsud" (Rakvere Teater) mängitakse alates 14.juunist kuni 29.juunini 2018 Arkna mõisa karjalaudas Lääne-Virumaal
• "Isamaa pääsukesed" (Eesti Draamateater ja Nargenfestival) alates 15.juunist kuni 20.juunini ja 3.augustist 30.augustini 2018 Keila kultuurikeskuses.
• "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" (Tallinna Linnateater) alates 16.juunist kuni 3. juulini 2018 Tallinna Linnateatri lavaaugus
• "Äratõmbetuli" (Teater Bel-Etage MTÜ) alates 17.juunist kuni 21.juunini 2018 Eesti Draamateatri Maailsaalis.
• "Sarah Bernhardt´i viimane suvi" (Sundown Entertainment MTÜ) alates 18.juunist kuni 30.juulini 2018 Rehe Küünis Saku vallas Harjumaal.
• "Viikingitütar Ragna" (Alle-Saija Teatritalu) alates 26.juunist kuni 15.juulini 2018 Alle-Saija Teatritalus Põlvamaal
• "Üle linna Vinski" (Emajõe Suveteater) alates 27.juunist 1. Juulini 2018 Tartu Laulupeomuuseumis
• "Me olime kodutütred" (Eesti Teatri Festival SA) alates 27.juunist kuni 15.juulini 2018 Saueaugu teatritalus 

JUULI

• "Gulliveri reisid" (NUKU teater) alates 1.juulist kuni 15.juulini 2018 Viinistu katlamajas
• "Magamistubades" (MTÜ Kell10) alates 1.juulist kuni 11.augustini 2018 Ohtu mõisa tallisaalis
• "Murru 422/2" (Kinoteater) alates  3.juulist kuni 15.juulini 2018 endises Murru vanglas Rummu alevikus Harjumaal
• "Piimamees Tevje" (Jõgeva Linna Teater) alates 4. kuni 19.juulini 2018 Pedja meiereis Jõgevamaal
• "Inriid ja Toomas Nipernaadi" (Pärnu Suveteater) alates 4.juulist kuni 5.augustini 2018 Pärnu Jahtklubi purjekakuuris (Lootsi tn 6, Pärnu)
• "Armastus Laitses" (MTÜ Kalevipoja Kojutulek) alates 4.juulist kuni 29.juulini 2018 Laitse Graniitvillas
• "Rasmus, Pontus ja Lontu" (Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA) alates 4.juulist kuni 26.juulini 2018 Iloni imedemaal (Kooli tn 5, Haapsalu)
• "Kuuvarjutus" (MTÜ Pikk Mari) alates 4.juulist kuni 14.juulini 2018 Hüüru mõisas Harjumaal
• "Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt" (Emajõe Suveteater) alates 5.juulist kuni 4.augustini 2018 Tartu Pühade Aleksandrite Kiriku tagaaias (Sõbra tn 19a)
• "Viimsepääva läüge" (Lutsu teater) alates 6.juulist kuni 14.juulini Lutsu külaplatsil Põlva vallas Põlvamaal
• "Mamma lood ehk hiiu eluvilosoohvia" (MTÜ Hiiu Öko) alates 9.juulist kuni 8.augustini 2018 Suuremõisa lossihoovis Hiiumaal). Kõik etendused on välja müüdud!
• "Roosi nimi" (Vanemuine) alates 10. kuni 20.juulini 2018 Tartu Ülikooli muuseumi toomkiriku varemete juures
• "Praegu pole aeg armastamiseks" (MTÜ R.A.A.A.M.) alates 10.juulist kuni 30. juulini 2018 Võhma Seltsimajas Lääne-Virumaal
• "Luke Venus" (MTÜ Luke Mõisa teater) alates 10. - 13. juulini 2018 Luke mõisas Tartumaal
• "Saabastega kass" (MTÜ Miksteater) alates 10.juulist kuni 22.juulini 2018 Teatri Kodus Tartus.
• "Ristumine peateega" (SA Kukruse Polaarmõis) 11.juulist kuni 22.juulini 2018 Kukruse Polaarmõisas
• "Piip 20 Tuut juubeldavad" (Piip ja Tuut Mängumajad OÜ) 11.juulist kuni 22.juulini erinevates mängupaikades üle Eesti.
• "Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola" (Endla) alates 12.juulist kuni 2.augustini 2018 Pärnus Koidula muuseumi aias
• "Armastus on ajaviide" (MTÜ Tuulekell) alates 12.juulist kuni 29.juulini Ravila mõisa pargis, Kose vallas Harjumaal
• "Mowgli" (Teater Must Kast) Eesti Maanteemuuseumis Põlvamaal Varbusel alates 13.juulist kuni 22.juulini 2018
• "Omade vahel" (MTÜ Kell10) alates 13.juulist kuni 26.juulini 2018 Ohtu mõisa Tallisaalis
• "Piiri peal" (Prem Productions OÜ) alates 15.juulist kuni 25.juulini 2018 Uue-Jaani talus Ikla külas Häädemeeste vallas Pärnumaal
• "Kas hakkame seksima?" (Vana Baskini Teater) alates 16.juulist kuni 12.augustini 2018 erinevatel vabaõhulavadel üle Eesti
• "Needid ja suhkruvatt" (MTÜ Müüdud Naer) alates 18.juulist kuni 30.juulini Stedingu maja hoovis Võrus.
• "Pikse pill" (MTÜ R.A.A.A.M.) alates 19.juulist kuni 10.augustini 2018 Jäneda Pullitallis
• "Eestirand. Lootuse kursil" (Prangli Reisid OÜ) alates 20.juulist kuni 25.augustini 2018 Prangli sadamakuuris "Noor Kaardivägi"
• "Mälutempel" (Eesti Rahvamajad) mängitakse 20. ja 21. juulil Tori vallamaja aasal Pärnu jõe kalda.
• "KUKK" (Alle-Saija Teatritalu) alates 21.juulist kuni 19.augustini 2018 Alle-Saija Teatritalus Põlvamaal
• "Kostja ja hiiglane. Päts" (MTÜ R.A.A.A.M.) alates 25.juulist kuni 5.augustini 2018 Viinistu katlamajas Harjumaal
• "Pargivaht" (MTÜ Neeruti Mõisateater) alates 27.juulist kuni 19.augustini 2018 Neeruti mõisa Buxhöwdeni pargis Kadrina vallas Lääne-Virumaal
• „Ilmavõõras“ (Saueaugu teatritalu) alates 28.juulist kuni 5.augustini 2018 Saueaugu teatritalus Läänemaal.
• "Meretagune paradiis" (Kuressaare Linnateater) alates 31. juulist kuni 10.augustini 2018 Sadamaaidas Kuressaares

AUGUST

• "Kui seda metsa ees ei oleks" (Saku Maja AS) 1.augustist kuni 9.augustini 2018 Saku Mõisas Harjumaal.
• "Tõeajastu lõpp" (Tõstamaa suveteater) 1.augustist kuni 9.augustini 2018 Eesti Rahva muuseumi Viinaköögis Tartus
• "Toomas Nipernaadi" (Temufi) alates 2.augustist kuni 26.augustini 2018 Linnamehe Puhkekeskuse tiigi kaldal Tori vallas Pärnumaal.
• "Kõrboja perenaine" (Ugala) alates 3.augustist kuni 25.augustini 2018 A.H. Tammsaare muuseumis
• "Pagulased" (Miksteater) alates 3.augustist kuni 19.augustini 2018 Eesti Maanteemuuseumis Põlvamaal Varbusel
• "VANAHUNT" (Taarka pärimusteater) 3.augustist kuni 31.augustini 2018 Treski küünis Põlvamaal
• "Midagi on viltu" (Kammerteater) alates 7.augustist kuni 19.augustini 2018 Kurgjal C.R. Jakobsoni talumuuseumi õel
• "Kremli ööbikud" (Tartu Uus Teater) alates 10.augustist kuni 19 augustini 2018 Kreenholmi manufaktuuris Narvas
• "MUNA" alates 11.augustist kuni 18.augustini 2018 Soonlepa karjamõisas Hiiumaal
• "Viiuldaja katusel" (Rahvusooper Estonia) alates 14.augustist kuni 30.augustini 2018 Rahvusooperis Estonia
• "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" (Misanzen MTÜ) 14.augustist kuni 19.augustini 2018 Villikese teatritalus Urvaste vallas Võrumaal.
• "100 Valget Daami" (Haapsalu Kultuurikeskus) 24. - 26. augustil Haapsalu Piiskopilinnuses

Loe edasi

Aastakokkuvõte

Ma arvan, et täna ei leidu inimest, kes ei mõtleks möödunud aastale tagasi ja ei teeks aastast kokkuvõtet. Kes teeb seda teadlikult, kes alateadlikult ja endale tunnistamata. Mina otsustasin oma teatriaasta kokkuvõtte ka siia kirja panna. Lihtsalt selleks, et oleks kunagi hea varasemate/hilisemate aastatega võrrelda.

Alustame algusest. Teatrikülastusi tuli sel aastal kokku 20. Planeeritud oli 21 etendust, aga viimane planeeritud etendus oli "Eesti matus", kuhu oli mul pilet 23.detsembriks. Siis selgus aga, et ma olen 24.detsembril 24h tööl ja nii otsustasin ma 23.detsembri hommikul, et Tallinnasse sõit jääb ära. Küll aga olen ma seda meelt, et selle lavastuse vaatan ma ikka kunagi lähitulevikus ära. Olen eelmist versiooni (seda mis esietendus 2002 ja milles veidi teised näitlejad mängisid) video vahendusel näinud ja koolitöö raames on sellest isegi analüüs olemas. Huvitav oleks nüüd teatris ikka nö "oma silmaga" ka lavastus ära näha ja siis oma arvamust võrrelda. Aga siit tuleb minu 2017 aasta nähtud teatrilavastuste pingerida:

1. Vanad ajad (Eesti Draamateater)
2. Beatrice (Vanemuine)
3. Lapsepõlvebänd (Vanemuine)
4. Magamistubades (MTÜ Kell Kümme)
5. Tulleminek (Vanemuine)
6. Öökuninganna (Karlova Teater)
7. Kolm talve (Eesti Draamateater)
8. Rännakud. Maarjamaa laulud (Sõltumatu Tantsu Lava ja Vanemuine)
9. Hedda Gabler (Vanemuine)
10. Paljasjalgne Debora (Kuressaare Linnateater)
11. Tõeajastu lõpp (Tõstamaa suveteater)
12. Armunud Shakespeare (Eesti Draamateater)
13. Täiesti salajane (Lutsu Teater)
14. KRATT (Rahvusooper Estonia)
15. Meie oma tõde, meie oma õigus (Vanemuine)
16. Kadunud Jõmmu (Teatribuss)
17. Köster (Tallinna Linnateater)
18. Vaim masinas (Vanemuine)
19. Hollywoodi filmitähed (Komöödiateater)
20. Elagu eurotoetused (Komöödiateater)

Nüüd kui aasta on möödas ja saan kõikidele nähtud lavastustele rahus tagasi mõelda, siis seda pingerida ma vist ei muudaks. Küll aga peab mainima, et kahjuks polnud eelmisel aastal ühtegi sellist lavastust, mis teistest peajagu parem oleks olnud. Tegelikult neid lavastusi kindlasti oli, aga mina lihtsalt ei sattunud neid nägema. Kõige rohkem jäi meelde Draamateatri "Vanad ajad". Kuigi tegemist on väga hea lavastusega, siis jäi seekordne etendus ikkagi meelde tuletõrjealarmi pärast. Siiski pani üks hea lugeja mulle ideepojukese pähe, et seda lavastust võiks ma uuesti vaatama minna, sest tegemist on väga hea lavastusega. Ma hetkel täitsa tõsiselt kaalun seda mõtet, sest mulle pakkus nähtud etendus pinget täpselt selle hetkeni, kuni alarm tuli ja kogu mu keskendumine ja pinge kadusid hetkega. Samas tahaks seda naudingut ikka kätte saada, mida lavastaja ja trupp saavutada on tahtnud.

Kindlasti oleksin ma tahtnud rohkem erinevate teatrite lavastusi näha, kuid samas ei ole ka sellist piinavat tunnet, et mõni lavastus jäi nägemata, mida kindlasti näha oleksin tahtnud. Siit saab ainult lubada, et järgmisel aastal üritan tublim olla ja ehk rohkem teisi teatreid külastada. Samas nõuab kõik raha ja aega ja tahtmist. Ma arvan, et minu kõige suurem mure ongi see, et vahepeal jääb tahtmisest puudu, et kusagile kaugemale teatrisse minna. Ja eks need teatripiletid ole ka üsna kallid mõningatele etendustele ja kui mitu korda kuus teatris käia, siis on summa päris suur.

Kuigi paljud arvavad, et ma selle blogi tõttu ainult tasuta teatris käingi, siis päris nii see ei ole. Ma pole kunagi oma blogipostitustes eraldi välja toonud, kas tegemist on sponsoreeritud postitusega või mitte, kuna enamasti ostan ikka pileteid ise. Postituste lõppu olen pannud viite teatri kodulehele ainult seepärast, et lugejatel oleks lihtsam lavastuse kohta infot otsida kui minu jutt neile põnev tundub. Mõned inimesed näevad sellistes viidetes aga otsest reklaami ja arvavad, et kõik postitused on puhas reklaam ja ma kiidan lavastusi seepärast, et teatrid on mulle piletid tasuta andnud. Tõde on aga see, et 20-st nimekirjas olevast lavastused ainult kahele ("Kadunud Jõmmu" ja "Tulleminek") pole ma ise pileteid ostnud ja kogu kiitus, mida blogist lugeda olete saanud on tõene. Võib-olla ma siiski loodan, et ma järgmisel aastal olen enda üle uhkem ja julgen end rohkem reklaamida, et teatritega rohkem koostööd teha. Ma ise küll arvan, et minu kui täiesti tavalise inimese arvamus ei huvita kedagi, kuid järjest rohkem olen erinevatelt teatritegijatelt kuulnud (ja nende raamatutest lugenud), et see nö "tavainimese" arvamus on veel kõige tähtsam, sest etendusi ju käivadki vaatamas tavalised inimesed, mitte kriitikud.

Samuti olen õnnelik, et 2017 aasta blogiauhindadel sain ma kultuuriblogide kategoorias 4. koha. Kõik eespool olevad blogid olid eelmisel aastal teistes kategooriates ja nö sellistest puhtalt teatrile, kinole jne keskenduvatest blogidest olin mina nende tulemuste põhjal parim (ennast kiitmast ma ei väsi). Tänu sellele kõrgele kohale (kuigi ma pole kindel kui suure väärtusega see praegune blogiauhindade jagamine on) on huvi ka minu blogi vastu kasvanud. Järjest rohkem olen saanud kirju reaalsetelt inimestelt, kes mu blogi loevad ja keda ma ei tunnegi. Ma ise olin üsna kindel, et mu blogi loevad ainult peale minu mu ema ja heal juhul paar teatrihuvilist kolleegi. Ma hetkel ei oska küll konkreetset numbrit välja öelda, palju mu blogi külastatud on (ma seda Bloggeri enda statistikat väga ei usalda) ja kuidas külastatavus varasemate aastatega võrreldes kasvanud on. Küll aga on mul plaan tänase (so 31.12.2017) seisuga kell 23.59 vaatamised lukku lüüa ja siis hakata jälgima ka seda kuidas blogi külastatavusega edaspidi lood on.

Esimesed kuud olid sel aastal blogis vaikus, kuna siis olin ma haige ja teatris ei käinud. Samuti ei lugenud ma siis raamatuid. Küll aga sai raamatuid suvel lugema hakatud. Nii olen ma teatriga seotud raamatutest umbes viie kuuga läbi lugenud järgnevad raamatud:

Ene Paaver (koostaja) "Voldemar Panso. Päevaraamat I"

Ene Paaver (koostaja) "Voldemar Panso. Päevaraamat II"

Eike Värk "Leida Rammo värvilised maailmad"

Luule Epner "Eesti teatrilugu. teatrikunst"

Rait avestik "Aarne Üksküla" (see on tegelikult hetkel täpselt poole peal)

Eesti filmidest vaatasin 2017 aastal:

"Igitee"

"Svingerid"

Kui nii võtta, siis polnud kõige viljakam aasta ja oleks võinud rohkem lugeda, kinos ja teatris käia. Aga nagu sportlased ütlevad, siis eks siit ole uuel aastal hea edasi minna. Nii ma siis loodan, et uuel aastal olen tublim ja jõuan rohkem teatris ja kinos käia ning lugeda. Kes teab, ehk juhtub veel midagi põnevat, kuid selle jätan ma esialgu oma salamõtteks.

Loe edasi

Teatriarmastus on meil veres

Eelmisel nädalavahetusel olin vanaema juures ja otsustasime onunaisega vanaemal ühe tagatoa korda teha. Põhiliselt on seal toas raamatud ja kangad ja lõngad ja kõik muu, mis mulle huvi pakub. Seepärast olin ka nõus koristama. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ühest sahtlist, kus olid lasteraamatud leidsin ma ühel hetkel mõned kolletunud lehed, millelt vaatas mulle suurelt vastu Vanemuise nimi. Otse loomulikult pidin ma koristamise hetkeks pooleli jätma ja asja lähemalt uurima hakkama. Mõned lehed olid käsitsi kirjutatud ja mõnedele olid kleebitud ajaleheväljalõiked. Aga need kõik lehed rääkisid teatrist või täpsemalt Vanemuisest. Ühesõnaga oli kohe näha, et need on keegi ise kokku meisterdanud.

Kahjuks ei olnud lehtedel kirjas, kes need koostanud on ja mis aastal. Lugedes sain aru, et artiklid pärinevad 1979. aastast, ilmselt on siis kogu see asi samal aastal kokku pandud. Ema ütles, et tema seda kohe kindlasti teinud ei ole ja arvas, et ehk on see mu tädi tehtud. Nimelt olla mu tädi lapsena ballettitantsija karjäärist unistanud. Ühesõnaga mu tädi oli sel ajal siis umbes 12 või 13-aastane (eeldusel, et see nö referaat on tehtud aastal 1979). Tänapäeval vist ei teeks ükski selles vanuses laps sellist asja. Aga siis olid teised ajad. Ma isegi ei tea, kas see oli tädil enda suurest huvist balletti ja teatri vastu tehtud, või oli tegemist kooli kohustusliku referaadiga. Igatahes oli seda omal ajal nii oluliseks peetud, et raamatute vahele ära panna, mitte ahjus ära põletada.

Ilmselt paljude jaoks tundub sellistee lehtede leidmine üsna mõttetuna. Ma olen päris kindel, et kui mina poleks neid lehti leidnud, siis oleks keegi teine need leidnud ja ära põletanud. Mina vedasin need endaga koju ja skännisin arvutisse. Kuigi seal pole väga palju teksti, siis see on ikkagi ajalugu ja võib-olla pakuvad need mõned read ühel päeval (kasvõi praegu) kellelegi huvitavat lugemist. Ma isegi mõtlesin korraks need skännitud paberid Vanemuisesse saata, et äkki neile pakuks selline asi huvi. Igatahes ma veel mõtlen sellele.

Nüüd lasen piltidel enda eest ise rääkida.

Ärge küsige, miks keskmise veeru lõpp tagurpidi on kleebitud. Aga kellel huvi on, saab vast selle väikese lõigu ikka loetud

Loe edasi

Teatrijutud: Eesti teatri tekkimine

Pilt pärit Google otsingust

Ma ei tea kui palju inimesi satub siia blogisse eelkõige teatrietendusi otsides või kui paljud loevad seda blogi regulaarselt, sest neile meeldib teater. Igatahes on mul peas juba pikka aega küpsenud idee blogisse lisaks "arvustustele" kirjutada ka muud teatrijuttu. Mõned sellelaadsed katsetused olen juba blogisse kirja pannud, kuid suurem osa ideedest seisavad hetkel veel mustandite kaustas ja ootavad päris oma aega. Kõik need postitused, mis ei puuduta otseselt minu arvamusi etendustest on leitavad blogi avalehe paremas veerus olevas alajaotuses "Vali, mida tahad lugeda". Rubriigist "teatrisündmus" saab lugeda üritustest, mida teatrid oma majas (või maja ümbruses) korraldavad, kuid mis otseselt ei ole etendustega seotud. Näiteks ekskursioonid, laadad, kohtumisõhtud jne. Uuest rubriigist "teatrijutud" saab lugeda aga kõigest muust, mis on teatriga seotud. Näiteks leiab sealt rubriigist postituse sellest, kuidas toimub teatripiletite müük internetis. 

Idee teatrist laiemalt kirjutada tekkis mul erinevaid teatrialaseid raamatuid lugedes. Need raamatud tundusid nii põnevad ja kuna ma olen kindel, et suurem hulk inimestest ei viitsi neid raamatuid lugeda, otsustasin mõned faktid/punktid kirja panna, mida võiksid kõik inimesed teada. Näiteks kuidas üldse tekkis Eesti teater või millele pöörata tähelepanu mäne konkreetse lavastaja lavastustes. Ahjaa, siiski ei tasu ära unustada väikest tõsiasja, et ma pole teatriteadust ega midagi õppinud ja seega ei pruugi kogu terminoloogia, mida ma kasutan korrektne olla. 

Alustan sel korral päris algusest ehk siis sellest kuidas Eestis üldse teater tekkis. Kuni tänapäevani on Eesti teatriloos päris palju juhtunud ja nii lõpetan selle postituse ajateljel koos II maailmasõja lõpuga. Lihtsalt sel põhjusel, et muidu läheks postitus väga pikaks ja teiseks oli II maailmasõja ajaks Eesti teater tekkinud ning teatrimajade pommitamisega sõja lõpus võib lugeda ühe etapi Eesti teatrimaastikul lõppenuks. 

• Eesti teatri eelkäijaks võib nimetada erinevaid rahvuslikke rituaale ja lõbustusi (nt mardipäeval mardisantideks maskeerumine)
• Teater kui kunstiliik on Eestisse toodud saksa kultuuri kaudu
• Tavaliselt loetakse Eesti teatri algusajaks 1870. aastat (24.juuni), kui esietendus "Saaremaa onupoeg", mis oli esimene konkreetselt eestlastele suunatud lavastus. Siiski teatrit tehti Eestis juba tunduvalt varem
• Esimene etendus toimus Eestis 1529. aastal, kui Tallinna Linnakooli õpilased esitasid vastlapäeval ladina keelse komöödia "Androslanna"
• 17.sajandil tulid Eestisse esimesed välismaised rändtrupid. Samal ajal kohandati Tallinnas ka esimene barakitaoline hoone teatrietendusteks ja seda nimetati "Theatrumiks"
• 1770-1780 alustas Tallinnas kolm korda nädalas tegevust Hundeburgi trupp, millega kujunes välja järjepidev teatritraditsioon. Lisaks sõnalavastustele hakati esitama ka oopereid ja ballette.
• 1780. aastatel hakkasid Eestisse tekkima mitmed harrastusteatrid
• Tallinnasse suunati 18.sajandi lõpul tööle Euroopas tol ajal väga populaarne saksa draamakirjanik August von Kotzebue, kes asutas koos kohalike mõttekaaslastega 1784. aastal Tallinna asjaarmastajate teatri.
• 1789. aastal toodi välja Kotzebue ühe vaatusega saksakeelne muusikaga rahvatükk "Isalik ootus", mis kujutas ühe Eestimaa mõisnikku. Selles lavastuses toodi esimest korda lavale eesti keel ja eestlane
• 1795. aastal asutati Eesti esimene pidevalt töötav kutseline teater, mis kandis nime Tallinna saksa teater ja avati 1809. aastal. Esialgselt asus teater Laial tänaval, kuid 1910 valmis teatri uus maja Pärnu maanteel. Teater lõpetas II maailmasõja tõttu tegevuse 1939. aastal ja maja müüdi Eesti Draamateatrile
• Esimene ainult eesti keelne etendus anti 1819. aastal Tallinna saksa teatris ja selleks oli Peter Andreas Johann Steinsbergi teos „Häbbi sellel, kes petta tahhab“
• 1781. aastal muudeti Tartus teatrihooneks Aleksandri ja Lao tänava nurgal asuv vaseveski, kuhu mahtus umbes 200 pealtvaatajat
• 1812.–1867. aastal takistas Tartus teatritegevust Vene keisri Paul I kehtestatud teatrikeeld, kuna Tartu Ülikooli juhtkond kartis teatri halba mõju üliõpilaste moraalile
• 1870. aastal (kolma päeva enne Eesti rahvusliku teatri sündi) avati Tartus praeguse Vanemuise teatri väikese maja kõrval asuvas pargis Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi suveteater, mis tegutses I maailmasõjani
• Saksa seltside eeskujul hakati 1860.–1870. aastatel asutama ka Eesti seltse. Esimesteks seltsideks olid 1865. aastal asutatud Vanemuine Tartus ja Estonia Tallinnas
• Esialgu oli Vanemuise seltsi peamiseks tegevusalaks meeskoorilaul ja korraldati  iga kuu kuuõhtuid, kus lauldi, tantsiti, söödi-joodi ja peeti kõnesid. Rahva juurde meelitamiseks otsustati kuuõhtute programmi lisada ka näitemänge
• Koos „Saaremaa onupoeg“ etendusega avati Tartus Jaama tänavas ka Vanemuise seltsi uus maja
• „Saaremaa onupoeg“ on Lydia Koidula mugandus saksa kirjaniku Theodor Körneri ühevaatuselisest värsskomöödiast „Onupoeg Breemenist“.
• Järjepidev eestikeelne teatritegevus sai alguse 1880. aastatel, kui August Wiera Vanemuise seltsi teatritrupi juhtimise enda kanda võttis. August Wierat võib pidada esimeseks eestlasest elukutseliseks teatrijuhiks
• 1883. aastal esietendus Vanemuise seltsis Maria von Weberi ooper „Preziosa“, mis püsis laval 20 aastat. „Preziosa“ edust innustatuna, hakkasid Vanemuise repertuaaris domineerima muusikalavastused
• 1880. aastate lõpus tekkis järjepidev teatrikriitika traditsioon
• 1890. aastatel ilmusid mängukavva eksootilisi maid ja seiklusi kujutavate romaanide dramatiseeringud ehk ilunäitlused, kuhu lisati huumorit, muusikat ja teatritrikke. Sellised ilunäitlused kestsid tavaliselt 5–6 tundi ja neil olid pikad vaheajad, mille tõttu lõppesid nad tavaliselt öösel kella 1–2 ajal
• 20. sajandi alguseks oli teatriharrastus talupojakultuuri loomulik osa. Üle kogu Eesti oli umbes 200 näitemänguga tegelevat gruppi. Näitegrupid kasvatasid nii potensiaalseid teatritegijaid kui teatripublikut, mis lõi vajaduse teatri kui kunstiliigi järele ning võimaluse kutselise teatri asutamiseks
• 20.saj alguses hakati Vanemuisele ehitama uut teatrimaja ja asutati kutseline teater. Teatrijuhiks sai Karl Menning, kes läks peale seda Berliini teatrikunsti õppima
• Karl Menningu teatripõhimõtted olid: 1) rahva harimine, 2) psühholoogiline realism, 3) ansambliteater ja 4) lavastuslik tervik
• 13. augustil 1906 avati Eesti esimene kutseline teater (Vanemuine)Karl Menningu lavastusega „Tuulte pöörises“
• 1911. aastal avati Eesti kolmas kutseline teater (Endla) August Kitzbergi lavastusega „Libahunt“
• 1914. aastal lahkus Karl Menning Vanemuisest konflikti tõttu Vanemuise seltsi juhatuse liikme Jaan Tõnissoniga. Menningu lahkumisega sattus Vanemuine paariks järgnevaks aastakümneks kunstilisse kriisi
• 1890. aastal pandi Tallinna teatritegevusele alus Estonia seltsis näitetrupi loomisega
• Kutseline teater Estonia avati 3. septembril 1906 Mait Metsanurga näidendiga „Päikese tõusul“
• Estonia repertuaarist poole moodustasid operetid ja laulumängud, millest menukaimaks kujunes Leo Falli operett „Lõbus talupoeg“, mida mängiti 10 aastat
• 1913. aastal avati Estonia uus maja Shakespeare näidendiga „Hamlet“ ja esmakordselt Eesti teatriajaloos oli näidendi tekst tõlgitud originaalkeelest
• 1916. aastal lahkus loomingulistel põhjustel Vanemuisest grupp näitlejaid, kes asutasid Tallinnas uue teatri, mida lõpuks hakati nimetama Draamateatriks
• 1918. aastal sai Draamateatri päris oma koduks Tallinna saksa teater, mida jagati esialgu saksa ja vene trupiga
• 1924. aastal lõpetas Draamateater oma tegevuse, kuna majanduslangus ning tõsine ja uuenduslik repertuaar viisid publiku vähenemiseni, mille tõttu oli Draamateater sunnitud liituma Vanemuisega
• 1921.–1924. aastal tegutses Tallinnas Hommikteater, mis koones noortest asjaarmastajatest näitlejatest, kelle eesmärgiks oli leida teatrile uut ühiskondlikku funktsiooni. Teatri looming oli kollektiivne ning kõrvalistele inimestele anonüümne (kavalehtedel ei olnud ühtegi osaleja nime välja toodud). Enamasti oli nende jaoks prooviperiood olulisem, kui etendused ja nii antigi nelja tegutsemisaasta jooksul välja ainult 4 etendust. Tegutseti hommikuti Estonia või Draamateatri laval kui seal etendusi ei olnud ja seetõttu võetigi nimeks Hommikteater
• 1925. aastal võeti vastu Eesti Kultuurkapitali seadus, mille järgi hakati alkoholi ja tubaka aktsiisist ning lõbustusasutuste maksust saadud rahaga toetama kultuuriasutusi ja -tegelasi
• 1924. aastal lõpetas Eesti esimese teatrikooli, Draamastuudio I lend. Selle lennu lõpetajad asutasid Draamastuudio Teatri, mis aastast 1937 kannab nime Eesti Draamateater
• Draamastuudio tegutses 1921.–1933. aastal, ning selle lõpetas 51 inimest.
• 1938. aastal avati Riiklik Lavakunstikool
• II maailmasõja ajal pommitati rusudeks Estonia, Vanemuise ja Endla teatrimajad

Kuidas Eesti teater arenes edasi peale II maailmasõja lõppu, saab lugeda juba järgmisest postitusest.

Allikas: L. Epner, M. Läänesaar, A. Saro. (2006). Eesti teatrilugu. Kirjastus ILO.

Loe edasi