See
postitus poleks sündinud ilma Ita Everita, puhaku ta rahus! Nimelt ilmus 2021.
aastal kirjastuselt SEJS raamat „Ita Ever. Lava on elu“, mis pühendati Ita
Everi 90. juubeliks. Selle raamatu koostamise ajal oli Ita Ever ise öelnud, et
Helgi Sallost on vaja ka uus raamat kirjutada. Nüüd ongi kirjastus töötamas
Helgi Sallo raamatu kallal ja tänu oma blogile saan ka mina anda panuse
Helgi Sallo raamatusse. Just selle sama raamatu koostamise pärast oli mul ka
võimalus käia vaatamas Vana Baskini Teatri lavastust „Metsas ei kuule su
karjumist keegi“. Milles täpselt minu panus seisneb ja kuidas ma ilmuva
raamatuga seotud olen, selgub siis kui raamat Novembris ilmub. Ilmselt poleks ma ise enda soovil seda lavastust vaatama
läinud, sest tragikomöödiad pole päris minu esmavalik, mida teatris vaadata.
Ma
ei teagi, kas asi on selles, et ma läksin üsna väikeste ootustega teatrisse,
või ongi tegemist hästi lavastatud komöödiaga, aga ma olin positiivselt
üllatunud, et mulle nähtud etendus nii palju meeldis. Jah, ma ei saanud väga sügavat elamust, aga hea tuju ja üle keskmise rohkem naermist, on juba palju rohkem kui ma lootnud oleksin. Kusjuures ma käisin
etendust vaatamas sel kurikuulsal 7. augustil Võrus, mil kogu Eestile oli antud
esimese astme tormi hoiatus ja Võrumaa oli saanud lausa kolmanda astme tormi
hoiatuse. Kartsin, et ehk oleme emaga ainsad külastajad, sest kes sellise
ilmaga ikka teatrisse tuleb. Õnneks oli rahvast päris palju. Eks nimed Anne
Veesaar, Katrin Karisma ja Helgi Sallo meelitavad päris palju publikut kohale ja suurem torm läks meist siiski mööda. Vihmasadu ka eriti ei häirinud ja hoopis näitlejatele oleks tahtnud "Braavo" hüüda, et nad sellise ilmaga nii vapralt mängisid.
Lugu
räägib kolmest 60ndatesse eluaastatesse jõudnud lapsepõlvesõbrannast, kes kord
aastas käivad koos matkal, et meenutada vanu häid aegu. Kuni sel korral saab matk ootamatult täitsa kriminaalse pöörde. Kõik sõbrannad on veidi
erinevad ja ilmselt nad seetõttu nii hästi kokku sobivadki. Helgi Sallo kehastatud
Monika on kolmest sõbrannast kõige rohkem vigureid täis. Pealtnäha on tegemist üsnagi
elava ja värvika karakteriga, kes veab metsamatkale kaasa pakiveini ja viskit
ning käib üksinda metsikutel reisidel ja vallatleb noorte poistega, aga see on
ainult fassaad. Tegelikkuses on Monika üksik pensionär, kes sattunud alkoholi
küüsi ja kes seetõttu enamuse ajast nelja seina vahel veedab. Samuti pole kõik tema räägitud metsikud seiklused mitte üldse nii metsikud kui ta välja laseb paista. Anne Veesaare
kehastatud Ellen on samuti veidi elavam tegelane, kes riietub stiilselt
mustadesse nahkpükstesse ja jätab endast noorusliku mulje, suutmata mobiili hetkekski käest ära panna. Hiljem selgub, et tal on varjata nii mitmeidki saladusi. Ühtlasi on Ellen
kolmest sõbrannast ainus, kes on lesbi ja varjab seda, et tal on suhe Anita
(Katrin Karisma) tütre Annaga. Saladus on see muidugi ainult Anita jaoks, sest
Monikale räägib Ellen enda saladusi hea meelega, kuna teab, et Monika ei mõista
teda hukka. Riukaid täis Monika üritab muidugi endast kõik teha ,et saladus välja tuleks ja ta draamat näha saaks. Kolmest naisest kõige korralikum on Anita, kes peamiselt kolme sõbranna iga-aastaseid kohtumisi
korraldab ja tundub muidu ka üsna ontlik olema, mille üle teised sõbrannad nalja viskavad. Samas on ka temas veidi
vallatum pool olemas, sest tema unistab koos sõbrannadega Hispaaniasse
kolimisest ja seal elu nautimisest.
Kindlasti
mõjus lugu huvitavamalt just seepärast, et algselt rootsikeelset teksti on
lisaks tõlkimisele ka veidi kohandatud Eesti oludele vastavaks. Eriti tore oli
see, et sisse tuuakse mängupaiga lähedal asuvaid kohti, mis on publikule
tuttavad ja seetõttu ajavad publikut situatsioonid veelgi rohkem naerma. Palju
huvitavam on kuulata lugu, mis räägib sulle tuttavatest kohanimedest ja inimestest,
sest see tekitab inimestes seoseid, sest nad on nende inimestega ise kokku
puutunud ja nendes kohtades käinud. Näiteks mainiti Võru etendusel muuseas
Tamula järve, Ahja jõge ja Kuuse-Taati, keda ja mida kindlasti kõik Lõuna-Eesti
inimesed teavad.
Tuttavad
kohad pole ainus nipp, millega püütakse publikut naerma saada. Tegelikult on
kogu lavastuse tekst selline et häid ütlemisi, mis publikut naerma ajavad, on
rohkesti. Kuna tegelased on vanemad inimesed, siis palju jutust on sellist,
millega oskavad eakamad inimesed end samastada ja seetõttu tundus mulle, et vanemad inimesed said rohkem naerda. Siiski on ka selliseid teemasid, näiteks sõbrannadega väljas käimine ja kokteilide nautimine,, oli midagi millega mina kui noorema generatsiooni esindaja, ka samastuda suutsin. Ehk siis peaks äratundmist ja nalja leiduma igas vanuses inimestele. Kuna kõik tegelased on naised, siis mulle tundus, et lavastus on rohkem naistele suunatud ja meestel vist hakkas veidi sellist naiselikku juttu kuulates igav. Päris palju oli ka
allapoole vööd nalju, aga sel korral need mind isegi väga ei häirinud, sest naljad polnud väga labased. Või oligi asi selles, et tegemist oli naistelt naistele suunatud naljadega ja seepärast tundusid naljad mulle isegi naljakatena. Siiski,
kellele kategooriliselt igasugused seksi ja voodinaljad ei meeldi, siis see
lavastus pole teie jaoks.
Näitlejad
on muidugi head ja rollide kohta pole midagi halba öelda. Kuna mu tähelepanu oli
sel korral rohkem Helgi Sallole pööratud, siis jäid tema väikesed vigurid
rohkem silma, aga tegelikult tegid kõik näitlejad sellised osatäitmised, et
huvitav oli vaadata. Kohati leidsin end juba siis mõtlemas, et Helgi Sallo on veidi Ita Everi moodi, kes kolleegidele väikseid vimkasid viskab laval olles. Vähemalt nägu oli Sallol küll kogu aeg selline nagu ulakust teinud lapsel. Kuigi ilm oli päris kehv, siis ei tekkinud kordagi
tunnet, et etendus venib ja tahaks kiiresti sooja autosse pääseda. Näiteks oli
väga tore vaadata, kuidas Sallol silm kogu aeg säras ja mingi kelmikas helk
silmis oli. Karismale tuleb au anda märjal ja külmal maapinnal lamamise eest. Kuna Katrin Karisma ja Helgi Sallo on siiski tuntud oma lauluoskuse
poolest, siis on iseenesestki mõistetav, et lavastuses pannakse nad ka laulma.
Kahjuks olid laulud pigem sellised, et kaasa lauldi mõned read ja ülejäänud
laul tuli lindilt, aga emotsiooni aitas energiline muusika siiski luua. Eriti
jäi mind pärast etendust kummitama lugu „Kui sul tuju hea“.
Üldiselt oli lavastus üsna keskpärane. Polnud päris selline, et enne lõppu tahaks ära minna, aga kui ma praegu mitu päeva hiljem üritan etendust meenutada, siis ega väga palju midagi meeles enam pole. Kes soovib lihtsat ajaviidet ja meelelahutust, siis neile on see etendus suurepärane, eriti kui ilma peaks ka päikseline olema. Väga midagi kaasa mõtlema ei pea, nalja saab päris palju ja hea tuju on pärast etendust garanteeritud. Kuigi näitlejad teevad head rollid, siis meeldejäävaks lavastus siiski ei kujunenud. Ei oskagi öelda, miks. Ilmselt polnud lavastus ikkagi tervikuna nii tugev, et suurt elamust pakkuda. Aga kes on Katrin Karisma, Helgi Sallo või Anne Veesaare austaja, siis need saavad kindlasti toreda õhtu. Mina oleksin veidi rohkem sügavamat sisu soovinud, mis laseks ka pärast etenduse lõppu nähtu üle mõtiskleda. Ilmselt enamus publikust siiski nii valiv ei ole kui mina, sest lavastust mängitakse juba viiendat suve järjest.
Autor: Gertrud Larsson
Tõlkija: Liisa Aedmaa
Lavastaja: Eero Spriit
Kunstnik: Jaak Vaus
Osades:
Helgi Sallo – Monika
Katrin Karisma – Anita
Anne Veesaar - Ellen
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vana Baskini Teatri koduleheküljelt.
0 kommentaari:
Postita kommentaar