Kuvatud on postitused sildiga Helgi Sallo. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Helgi Sallo. Kuva kõik postitused

12/08/2023

Metsas ei kuule su karjumist keegi

7. augustil 2023 Vana Baskini Teatri külalisetendus Võru Kandle aias
Foto pärit Vana Baskini teatri koduleheküljelt
 

See postitus poleks sündinud ilma Ita Everita, puhaku ta rahus! Nimelt ilmus 2021. aastal kirjastuselt SEJS raamat „Ita Ever. Lava on elu“, mis pühendati Ita Everi 90. juubeliks. Selle raamatu koostamise ajal oli Ita Ever ise öelnud, et Helgi Sallost on vaja ka uus raamat kirjutada. Nüüd ongi kirjastus töötamas Helgi Sallo raamatu kallal ja tänu oma blogile saan ka mina anda panuse Helgi Sallo raamatusse. Just selle sama raamatu koostamise pärast oli mul ka võimalus käia vaatamas Vana Baskini Teatri lavastust „Metsas ei kuule su karjumist keegi“. Milles täpselt minu panus seisneb ja kuidas ma ilmuva raamatuga seotud olen, selgub siis kui raamat Novembris ilmub. Ilmselt poleks ma ise enda soovil seda lavastust vaatama läinud, sest tragikomöödiad pole päris minu esmavalik, mida teatris vaadata. 

Ma ei teagi, kas asi on selles, et ma läksin üsna väikeste ootustega teatrisse, või ongi tegemist hästi lavastatud komöödiaga, aga ma olin positiivselt üllatunud, et mulle nähtud etendus nii palju meeldis. Jah, ma ei saanud väga sügavat elamust, aga hea tuju ja üle keskmise rohkem naermist, on juba palju rohkem kui ma lootnud oleksin. Kusjuures ma käisin etendust vaatamas sel kurikuulsal 7. augustil Võrus, mil kogu Eestile oli antud esimese astme tormi hoiatus ja Võrumaa oli saanud lausa kolmanda astme tormi hoiatuse. Kartsin, et ehk oleme emaga ainsad külastajad, sest kes sellise ilmaga ikka teatrisse tuleb. Õnneks oli rahvast päris palju. Eks nimed Anne Veesaar, Katrin Karisma ja Helgi Sallo meelitavad päris palju publikut kohale ja suurem torm läks meist siiski mööda. Vihmasadu ka eriti ei häirinud ja hoopis näitlejatele oleks tahtnud "Braavo" hüüda, et nad sellise ilmaga nii vapralt mängisid.

Lugu räägib kolmest 60ndatesse eluaastatesse jõudnud lapsepõlvesõbrannast, kes kord aastas käivad koos matkal, et meenutada vanu häid aegu. Kuni sel korral saab matk ootamatult täitsa kriminaalse pöörde. Kõik sõbrannad on veidi erinevad ja ilmselt nad seetõttu nii hästi kokku sobivadki. Helgi Sallo kehastatud Monika on kolmest sõbrannast kõige rohkem vigureid täis. Pealtnäha on tegemist üsnagi elava ja värvika karakteriga, kes veab metsamatkale kaasa pakiveini ja viskit ning käib üksinda metsikutel reisidel ja vallatleb noorte poistega, aga see on ainult fassaad. Tegelikkuses on Monika üksik pensionär, kes sattunud alkoholi küüsi ja kes seetõttu enamuse ajast nelja seina vahel veedab. Samuti pole kõik tema räägitud metsikud seiklused mitte üldse nii metsikud kui ta välja laseb paista. Anne Veesaare kehastatud Ellen on samuti veidi elavam tegelane, kes riietub stiilselt mustadesse nahkpükstesse ja jätab endast noorusliku mulje, suutmata mobiili hetkekski käest ära panna. Hiljem selgub, et tal on varjata nii mitmeidki saladusi. Ühtlasi on Ellen kolmest sõbrannast ainus, kes on lesbi ja varjab seda, et tal on suhe Anita (Katrin Karisma) tütre Annaga. Saladus on see muidugi ainult Anita jaoks, sest Monikale räägib Ellen enda saladusi hea meelega, kuna teab, et Monika ei mõista teda hukka. Riukaid täis Monika üritab muidugi endast kõik teha ,et saladus välja tuleks ja ta draamat näha saaks. Kolmest naisest kõige korralikum on Anita, kes peamiselt kolme sõbranna iga-aastaseid kohtumisi korraldab ja tundub muidu ka üsna ontlik olema, mille üle teised sõbrannad nalja viskavad. Samas on ka temas veidi vallatum pool olemas, sest tema unistab koos sõbrannadega Hispaaniasse kolimisest ja seal elu nautimisest.

Kindlasti mõjus lugu huvitavamalt just seepärast, et algselt rootsikeelset teksti on lisaks tõlkimisele ka veidi kohandatud Eesti oludele vastavaks. Eriti tore oli see, et sisse tuuakse mängupaiga lähedal asuvaid kohti, mis on publikule tuttavad ja seetõttu ajavad publikut situatsioonid veelgi rohkem naerma. Palju huvitavam on kuulata lugu, mis räägib sulle tuttavatest kohanimedest ja inimestest, sest see tekitab inimestes seoseid, sest nad on nende inimestega ise kokku puutunud ja nendes kohtades käinud. Näiteks mainiti Võru etendusel muuseas Tamula järve, Ahja jõge ja Kuuse-Taati, keda ja mida kindlasti kõik Lõuna-Eesti inimesed teavad.

Tuttavad kohad pole ainus nipp, millega püütakse publikut naerma saada. Tegelikult on kogu lavastuse tekst selline et häid ütlemisi, mis publikut naerma ajavad, on rohkesti. Kuna tegelased on vanemad inimesed, siis palju jutust on sellist, millega oskavad eakamad inimesed end samastada ja seetõttu tundus mulle, et vanemad inimesed said rohkem naerda. Siiski on ka selliseid teemasid, näiteks sõbrannadega väljas käimine ja kokteilide nautimine,, oli midagi millega mina kui noorema generatsiooni esindaja, ka samastuda suutsin. Ehk siis peaks äratundmist ja nalja leiduma igas vanuses inimestele. Kuna kõik tegelased on naised, siis mulle tundus, et lavastus on rohkem naistele suunatud ja meestel vist hakkas veidi sellist naiselikku juttu kuulates igav. Päris palju oli ka allapoole vööd nalju, aga sel korral need mind isegi väga ei häirinud, sest naljad polnud väga labased. Või oligi asi selles, et tegemist oli naistelt naistele suunatud naljadega ja seepärast tundusid naljad mulle isegi naljakatena. Siiski, kellele kategooriliselt igasugused seksi ja voodinaljad ei meeldi, siis see lavastus pole teie jaoks.

Näitlejad on muidugi head ja rollide kohta pole midagi halba öelda. Kuna mu tähelepanu oli sel korral rohkem Helgi Sallole pööratud, siis jäid tema väikesed vigurid rohkem silma, aga tegelikult tegid kõik näitlejad sellised osatäitmised, et huvitav oli vaadata. Kohati leidsin end juba siis mõtlemas, et Helgi Sallo on veidi Ita Everi moodi, kes kolleegidele väikseid vimkasid viskab laval olles. Vähemalt nägu oli Sallol küll kogu aeg selline nagu ulakust teinud lapsel. Kuigi ilm oli päris kehv, siis ei tekkinud kordagi tunnet, et etendus venib ja tahaks kiiresti sooja autosse pääseda. Näiteks oli väga tore vaadata, kuidas Sallol silm kogu aeg säras ja mingi kelmikas helk silmis oli. Karismale tuleb au anda märjal ja külmal maapinnal lamamise eest. Kuna Katrin Karisma ja Helgi Sallo on siiski tuntud oma lauluoskuse poolest, siis on iseenesestki mõistetav, et lavastuses pannakse nad ka laulma. Kahjuks olid laulud pigem sellised, et kaasa lauldi mõned read ja ülejäänud laul tuli lindilt, aga emotsiooni aitas energiline muusika siiski luua. Eriti jäi mind pärast etendust kummitama lugu „Kui sul tuju hea“.

Üldiselt oli lavastus üsna keskpärane. Polnud päris selline, et enne lõppu tahaks ära minna, aga kui ma praegu mitu päeva hiljem üritan etendust meenutada, siis ega väga palju midagi meeles enam pole. Kes soovib lihtsat ajaviidet ja meelelahutust, siis neile on see etendus suurepärane, eriti kui ilma peaks ka päikseline olema. Väga midagi kaasa mõtlema ei pea, nalja saab päris palju ja hea tuju on pärast etendust garanteeritud. Kuigi näitlejad teevad head rollid, siis meeldejäävaks lavastus siiski ei kujunenud. Ei oskagi öelda, miks. Ilmselt polnud lavastus ikkagi tervikuna nii tugev, et suurt elamust pakkuda. Aga kes on Katrin Karisma, Helgi Sallo või Anne Veesaare austaja, siis need saavad kindlasti toreda õhtu. Mina oleksin veidi rohkem sügavamat sisu soovinud, mis laseks ka pärast etenduse lõppu nähtu üle mõtiskleda. Ilmselt enamus publikust siiski nii valiv ei ole kui mina, sest lavastust mängitakse juba viiendat suve järjest.

Autor: Gertrud Larsson
Tõlkija: Liisa Aedmaa
Lavastaja: Eero Spriit
Kunstnik: Jaak Vaus
Osades:
Helgi Sallo – Monika
Katrin Karisma – Anita
Anne Veesaar - Ellen

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vana Baskini Teatri koduleheküljelt.

23/03/2022

Operetikuningas Imre Kálmán

  16. märtsil 2022 Rahvusooper Estonia külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Indrek Illus

Kui ma nägin, et Rahvusooper Estonia tuleb Põlvasse, siis ma teadsin kohe, et sellest võimalusest tuleb kinni haarata. Esiteks ei tee Estonia väga sageli väljasõiduetendusi ja teiseks, kui ikka operett koju kätte tuuakse, siis tuleb teatrisse minna. Kusjuures ma sellele ei mõelnud üldse, et operettides ja ooperites on lisaks lauljatele ka orkester laval. Ja nii Vanemuises kui Estonias on orkestri jaoks eraldi orkestriauk olemas, aga Põlvas seda ei ole. Või noh, vähemalt nii ma oleksin arvanud, kui ma oleksin orkestri olemasolule mõelnud, et kuhu Põlvas see orkester ära paigutatakse. See, et opereti jaoks on ka orkestrit vaja, sai mulle selgeks alles siis, kui ma saali sisenedes enda imestuseks nägin, et Põlva kultuurikeskuse laval on olemas orkestriauk. Hiljem kuulsin, et see oli maja 30-aastase ajaloo jooksul esimene kord, kus seda orkestriauku üldse kasutati.

Üldiselt olen ma Rahvusooperi majast alati äärmiselt positiivsete tunnetega tagasi välja tulnud. Ainult ühel korral, kui ma käisin muusikali „West Side Story“ vaatamas, olin ma veidi pettunud, aga kõik teised korrad olen ma ikka väga positiivse laengu sealt majast saanud. Ma isegi ei tea, kas põhjuseks on olnud nähtud lavastused, maja ise või siis mõlemad koos. Arvasin kogu aeg, et mulle ikkagi on lavastused meeldinud ja seega olid ka sel korral ootused kõrged. Kahjuks pidin sel korral pettuma.

Kõige enam valmistas mulle pettumust loo terviklikkus. Nagu pealkirjast näha võib, siis rääkis lugu Ungari päritolu heliloojast ja operetiliteratuuri suurkujust Imre Kálmánist ja tema loomingust. Kálmáni peetakse oma aja (ja ka hilisema aja) üheks viljakamaks operettide autoriks ja seetõttu võib teda ka operetikuningaks pidada. Lavastaja ja idee autor on Jaak Jõekallas, kes on tervikuks põiminud kokku vahetekstid Kálmáni elust ning muusikalised numbrid Kálmáni erinevatest operettidest. Laval näemegi Estonia ooperi- ning tantsusoliste esitamas operetinumbreid ning peamiselt esitasid vahetekste Helgi Sallo (kehastas Kálmáni naist Verat) ning Jaak Jõekallas (Imre Kálmán). Kohati sai vahetekstidest küll mingi ülevaate Kálmáni elust, kuid see ülevaade oli väga põgus ja oleks ehk suuremale operetiajaloo austajale huvi pakkunud. Tavaline inimene, kes läheb operetti kuulama/vaatama tahaks ikka näha rõõmsat meeleolu, ilusaid tantsunumbreid ja uhkeid kostüüme ning muidugi laulu näha ja kuulda.

Võimsa elamuse andsid just need samad äsja mainitud ilusad tantsunumbrid, uhked kostüümid ja lõbusad laulud. Aga võimas elamus oli iga üksiknumber eraldi vaadates. Päris mitmel korral mõtlesin ma, et küll need solistid on andekad. Üks asi on osata laulda, aga samal ajal veel tantsida ning ka karakternäitlejana silma paista, seda paljud ei suuda, aga kõik ooperisolistid said sellega suurepäraselt hakkama. Seega Kálmáni operettidest pärit numbrite esitused olid viimase peal ja pakkusid mulle täpselt selle sama võimsa elamuse, mida ma olen Rahvusooper Estoniast harjunud saama. Kui mõelda, et kõik see toimus minu väikeses kodulinnas, siis tundub see lausa uskumatuna. Mõned numbrid olid lausa nii lõbusad, et ajasid muigama. Kõige enam jäi meelde stseen, kus kelner daame (Juuli Lill ja Triin Ella) paksude põrsastega võrdles. Seega sai isegi veidi naeru kihistada.

Siiski jäi minu jaoks domineerima ebakõla vahetekstide ja operetinumbrite vahel ning seetõttu kahjuks üldmulje lavastusest nii positiivne polnud. Osalt oli näha, et ka solistidel oli laval ebamugav, sest kultuurikeskuse lava on nende harjumuspärasest lavast väiksem ja nii pidid solistid oma liikumisega üsna ettevaatlikud olema, et mitte orkestriauku kukkuda. Ometigi polnud see ebamugavus põhjus, miks mina soovitud emotsiooni ei saanud. Peamiselt häiriski mind see, et vahetekstidel ja näidatavatel operetikatkenditel polnud omavahel mitte mingisugust seost. Vahel justkui tekkis seos, sest Kálmán rääkis sellest, mis teda konkreetset operetti kirjutama inspireeris, kuid järgmisel hetkel tuli juba järgmine number teisest ooperist ja kogu seos oli läinud. Kui vahetekstid ja operetinumbrid oleksid omavahel paremini seotud, siis oleks ilmselt mulle lavastus tervikuna väga meeldinud. Ma muidugi tean muusikast ja muusikateatrist üsna vähe, ehk ei osanud ma lihtsalt seoseid teksti ning laulunumbrite vahel näha?

Ilmselt oli publikus ka palju teisi pettunud inimesi. Nimelt olen ma üsna kindel, et suur osa publikust tuli kohale just nimelt Helgi Sallo tõttu ja lootis teda laulmas kuulda. Kui JOKK-skeemi kasutada, siis teoreetiliselt me kuulsimegi Sallot laulmas, kuid see oli alles lavastuse lõpus ja siis kadus ka tema hääl üsna kiirelt teiste solistide tugevamate häälte varju. Seega ma julgeks öelda, et tegelikult me Sallot ikkagi laulmas ei kuulnud. Ma olen lugenud intervjuud, kus Sallo ise on öelnud, et teda enam laval laulmas ei kuule, kuna ta on enda (ja oma hääle) suhtes väga kriitiline ning leiab, et tema laulmine pole enam avalikkusele mõeldud. Seega olin ma veidi isegi üllatunud, et Sallo laulis. Samas need, kes ainult Sallo pärast kohale olid tulnud, olid kindlasti sellest vähesest laulmisest sügavalt pettunud, sest mingit uhket ja täies pikkuses aariat me Sallo esituses ei kuulnud.

Sellest hoolimata oli tegelikult õhtu meeleolukas ja pakkus praegusel raskel ajal silmailu ja uhket show-d. Mina lihtsalt läksin liiga suurte ootustega teatrisse ja pidin seetõttu natukene pettuma. Nüüd avastasin, et kavalehel on kirjas, et tegemist oli kontsertlavastusega. Kui vaadata seda õhtut kontserdina, siis oli tegemist tõesti äärmiselt nauditava kontserdiga, mis pakkus rohkesti positiivseid emotsioone. Kindlasti on see etendus, mis enamustele saalis viibinutele üsna kustumatu mulje jättis ja mida mäletatakse Põlvas veel pikka aega (kasvõi juba selle orkestriaugu pärast). Ma vist peaksin kavalehtedesse veidi rohkem süvenema, siis oleks ehk mõned pettumused teatrisaalis väiksemad.

 
Lavastaja ja idee autor: Jaak Jõekallas
Dirigent: Lauri Sirp
Kunstnik: Reili Evart
Valguskunstnik: Rasmus Rembel
Koreograaf: Hedi Pundonen
Kostüümid: Ülle Kogerman
Lavastuse assistent: Auri Jürna
Pianistid-repetiitorid: Riina Pikani, Tarmo Eespere, Jaanika Rand-Sirp
Laval:
Jaak Jõekallas – Imre Kálmán
Helgi Sallo – Vera Kálmán
Helen Lokuta – Vera Kálmán nooruses
Janne Ševtšenko – Krahvinna Ágnes Esterházy
Kadri Kõrvek – Primadonna
Tamar Nugis – Bariton
Mehis Tiits – Tenor; Noor Kálmán
Kristel Pärtna – Sopran
Kristina Vähi – Subrett
René Soom – Koomik; Natsiametnik
Urmas Põldma – Kelner
Triin Ella – I daam
Juuli Lill – II daam
Toomas Hark – Mimansiartist
Eesti Rahvusballeti ja Eesti Tantsuagentuuri tantsijad: Maigret Peetson, Tuuli Peremees, Allar Valge, Maria Uppin-Sarv, Jaroslav Galitski, Mehis Saaber, Endro Roosimäe, Argo Liik, Märt Agu
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rahvusooper Estonia kodulehelt SIIN


17/03/2018

Öökuninganna Vana Baskini Teatris

16.märtsil 2018 Põlva Kultuuri- ja huvikeskuses



Ma mäletan, et umbes kümme aastat tagasi olin ma üsna suur Vana Baskini Teatri austaja. Lihtsalt sel põhjusel, et nad käisid oma etendustega mööda Eestit ringi ja nii õnnestus mul Eesti kagunurgas nii mitutki nende lavastust näha. Ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Ilmselt seetõttu, et ma polnud väga palju rohkem teiste teatritega kokku puutunud.
Nüüdseks olen teiste teatritega väga palju kokku puutunud ja oskan juba öelda mis lavastused ja mis teatrid mulle rohkem meeldida võiksid. Päris aus olles Vana Baskini Teater enam nende lemmikute hulka ei kuulu. Siiski olen vahel mõelnud nende erinevate lavastuste peale, enamasti just eelkõige näitlejate tõttu. Sel korral sattusin Vana Baskini Teatri lavastust vaatama lavastuse enda tõttu. Ja natukene ka Helgi Sallo tõttu.
Olin novembris näinud Karlova Teatri lavastust „Öökuninganna“ (SIIT saab arvamust lugeda) ja kohe kui ma nägin, et Vana Baskini Teater toob selle sama lavastuse välja, teadsin, et ma pean teise versiooni ka ära nägema, et siis näha kuidas erinevad teatrid sama lavastust tõlgendavad. Olgem ausad, ma arvasin, et Liina Tennosaar on Elli Heidelbergi rolli jaoks veidi noor. Helgi Sallo on selle rolli jaoks aga täpselt õiges vanuses. Lisaks on Helgi Sallo peaaegu 50 aastat osalenud erinevates muusikalides, ooperites ja operettides, seega oleks Elli Heidelbergi roll täpselt nagu talle loodud. Just seetõttu olingi ma üsna positiivselt meelestatud, et Vana Baskini Teater teeb „Öökuningannaga“ Karlova Teatrile pika puuga ära. Seda enam, et meedia lubas, et Helgi Sallot kuuleb üle 20 aasta jälle laval laulmas. No kui sellised ilusad lubadused ajalehtedes ilmuvad, siis tekib ju tahtmine teatrisse minna.
Ma vist teen Vana Baskini Teatrile, lavastaja Eero Spriidile ja näitlejatele liiga, kui ma ütlen, et ma pettusin juba esimestel minutitel. Tegelikult esimesed minutid midagi väga laval ei toimunudki ja siis ma vist ikkagi lootsin, et kui Helgi Sallo rääkima hakkab, siis läheb asi kohe paremaks. Aga kahjuks ei läinud. Vähemalt mitte minu jaoks. Võib-olla kui ma poleks Karlova Teatri versiooni läinud, oleksin ma seda versiooni ka rohkem nautinud. Sest tegelikult ülejäänud saal naeris päris palju ja mu kõrval istunud mees pidi vahepeal oma naeru kätte ära lämbuma. Ja kui vaadata, millise aplausi ja vilekooriga publik etenduse lõppedes näitlejaid ja eelkõige Helgi Sallot vastu võttis, siis teistele vist meeldis. Ma isegi mõtlesin, et äkki neile meeldis seepärast, et nad pole paremat teatrit näinudki, vaid nad võrdlevadki neid rändtruppe, kes igas väiksemas rahvamajas etendusi andmas käivad. Või oli siis asi  selles, et ma ei olnud sihtgrupp, sest valdav osa saalis istujatest olid hallipäised. Kõige tõenäolisem on aga siiski see, et mul oli võrdlusmoment ja paratamatult tuli mul iga stseeniga meelde see mida Liina Tennosaar ja Martin Tikk Karlova Teatri lavastuses tegid.
Karlova Teatri lavastus meeldis mulle seepärast rohkem, et seal olid tegelased veidi huvitavamalt välja toodud. Liina Tennosaare Elli oli üsna järsu ütlemisega ja veidi karmima olekuga samal ajal kui Helgi Sallo kehastatud Elli oli tunduvalt pehmema oleku ja leebema keelekasutusega. Mulle isiklikult meeldis see järsem Elli tunduvalt rohkem, sest selle Elliga läks tema jutt mehele insuliini üledoosi süstimisest ja karmist minevikust paremini kokku. Samuti läks pidev alkoholi tarvitamine ja suitsetamine paremini kokku karmima olekuga Elliga. Kuigi tekst oli sama, siis mulle tundus, et Karlova Teatri lavastuses juhtus palju rohkem, kui Vana Baskini Teatri lavastuses, sest siin jäi näitlejate jutt monotoonseks ja nii tundus mulle kohati, et näitlejad lihtsalt istuvad ja lihtsalt on laval. Sel korral polnud aga seda lihtsalt laval olekut mitte kuigi huvitav jälgida. Samas Roland Laose kehastatud sotsiaaltöötaja Jakob meeldis mulle grammikese rohkem kui Martin Tiku kehastatu Jakob. Jällegi sel põhjusel, et Rolandi kehastatud Jakob oli veidi tigedam ja rohkem turris olekuga. Kuigi Martini ja Liina vahel oli rohkem seda salapärast miskit, mis Elli ja Jakobi omavahelise suhtluse särisema pani, kui seda oli Rolandi ja Helgi vahel.
Vana Baskini lavastusest poleks ma üldse aru saanud, et tegelikult Elli ja Jakobi vahel oli mingi sõnulseletamatu särin ja see kuidas nad teineteist vajasid, ei tulnud loost üldse välja. Nii oli Helgi Sallo ja Roland Laose suudlusstseen vägagi kummaline ja ei sobinud üldse konteksti. Samas kui Liina Tennosaare ja Martin Tiku puhul ei tulnud suudlusstseen üldse ootamatult ja pigem oli juba seal varem õhus seda keemiat tunda, mis selle suudluseni viib. Üldse tundus mulle, et Eero Spriit oli lavastusest veel nii mõndagi välja jätnud (või oli Andres Dvinjaninov enda lavastusse teksti lisanud). Nii näiteks pahandas Karlova-Elli sotsiaaltöötajaga pidevalt, et jalanõud tuleb tuppa tulles jalast võtta, samal ajal kui Baskini-Elli ei öelnud sõnagi, aga Jakob muudkui võttis jalanõusid jalast ära. Samuti jäi Baskini versioonis segaseks ka see, kas Jakob sai peale Elli surma endale väljateenitud raha või mitte. Karlova versioonis kirjutas Elli küll kogu varanduse organisatsiooni nimele, kuid Jakobile jättis ta välja teenitud palga. Baskini versioonis ei öeldud Jakobi palgast midagi, kuid jakob otsis ise endale peeglilaua sahtlist raha, kuid selle võttis ka minu mäletamist mööda Meemees temalt ära.
Kui ma juba kritiseerima asusin, siis minu jaoks jäi Meemehe roll täielikuks müstikaks. Olgu, Karlova versioonis tundsin ma etenduse lõpus eraldi näitlejast puudust, kes Meemehe rolli mängiks, kuid sellisena ma seda rolli ette ei kujutanud, nagu Eero Spriit rolli lahendanud oli. Minu jaoks oli see Meemees etenduse sees täiesti ebavajalik (välja arvatud ehk ainult see kord, kus ta käis piiritust ja sidet toomas). Aga mille jaoks need muud käimised vajalikud olid? Pigem jättis mulle Raivo Mets inspitsiendi mulje – ilmus lavale, sättis veidi asju ja lahkus lavalt. Ja miks ta selle musta kangaga seal tooli kohal lehvitama pidi? Täielik müstika minu jaoks. Ma veel vaatasin enne etendust kavast, et minu etenduses mängib Meemeest Raivo Mets, et tema on hea näitleja ja saan rolli nautida. Aga roll oli nii imelikult üles ehitatud, et seal polnud midagi nautida. Lõpus oli mul ka tunne, et Meemees on rohkem saadetud selleks lavale, et ta peeglilaualt asju kokku korjaks, et pärast kiiremini saaks asjad kokku pakkida ja ära sõita, kui selleks, et teksti esitada. Ühesõnaga täielik ämber lavastaja poolt, vähemalt minu meelest.
Ainus asi, millega ma rahul olen on see, et kui lavastaja pani Elli ossa Helgi Sallo, et ta suutis Sallo ka laval laulma panna. Ma ootasin terve esimese vaatuse, et millal see laulu koht tuleb. Sest mul oli meelde jäänud, et Liina Tennosaar laulis päris mitmes kohas, aga võib-olla ma mäletan ka valesti. Igatahes see laulmise koht oli küll selline, et minul tulid külmavärinad peale. Ma oleks kohe sel hetkel tahtnud püsti tõusta ja aplodeerida. Kahju ainult, et Helgi Sallo rohkem ei laulnud seda aariat, oleks kasvõi ühe salmi võinud laulda. Ta oleks sellega suurepäraselt hakkama saanud. Aga hea, et ma seda natukestki lauluhäält kuulda sain.
Kui Vana Baskini Teatrit veel millegi eest kiita, siis selleks on kindlasti kostüümid. Eelkõige Elli kostüümid, mis olid vahel vägagi uhked ja sätendavad. Just nagu ühele kunagisele ooperiprimadonnale kohane. Eriti kui arvestada seda, kui tähtsaks Elli end ise pidas. Eriti uhke oli muidugi Elli viimane kostüüm, milles Helgi Sallo ka oma Öökuninganna aariat laulis. Eks see oligi kulminatsiooniks mõeldud. Mu ema kiitis ka üldist lavakujundust, et seal oli piisavalt palju, mida vaadata kui etendus ise peaks igav olema. Mulle isiklikult meeldis lavakujundusest ainult seinal olnud Helgi Sallo nooruspõlve foto. Ülejäänud lavakujundus jäi minu jaoks kuidagi võltsiks. Siin tuleb jällegi mängu Karlova Teater, kelle väikene ja hubane teatrimaja lubaski teatri välisust kasutada Elli koduuksena ja nii jäi publikule mulje justkui viibiks ta kärbsena Elli kodu seinal. Vana Baskini Teatri etendus mõjus aga täpselt vastupidiselt. Distants publiku ja näitlejate vahel oli täiesti arvestatav ja kohati tundsin ma end nagu mingi jumalana, kes kusagilt kõrgustest vaatab, mida inimesed maamunal teevad. Mulle isiklikult sobis see intiimsem variant rohkem. Aga nagu Helgi Sallo ühes intervjuus ütles, siis nii palju kui on erinevaid inimesi saalis, siis nii palju sünnib sel õhtul ka erinevaid etendusi. Seepärast olen ma üsna kindel, et osadele inimestele meeldib Vana Baskini Teatri etendus ja osadele Karlova Teatri etendus rohkem. Mina isiklikult soovitan praegusel hetkel Karlova Teatri lavastust rohkem, aga Vana Baskini Teatri lavastust tasub puhtalt Helgi Sallo pärast vaatama minna.
Kuigi ma kritiseerisin etendust korralikult, siis ma ei kahetse, et ma seda vaatamas käisin. Kui Draamateatris on Ita Ever, keda vaadata tasub, siis tasub ka Helgi Sallot vaatama minna. Minu jaoks jääb ikkagi müstikaks, kuidas sellises eas näitlejannad suudavad laval nii energilised olla. Mu ema jaoks on müsteerium see, kuidas sellises vanuses näitlejatele sellises koguses tekst nii perfektselt meelde jääb. Igatahes sügav kummardus, kniks ja kraaps Helgi Sallole, et ta ikka jaksab sellises vanuses mööda Eestit ringi reisida ja publikut rõõmustada. Isegi kui etendus on igav, siis Helgi Sallo pärast tasub ikka teatrisse minna. Olgu lõpetuseks veel ära öeldud, et ma pole ilmselgelt sel korral objektiivne, sest novembris nähtud Karlova Teatri etendus  mõjutab mind liiga palju, selleks, et praegu nähtud lavastust objektiivselt hinnata. Seega, kes tunneb, et talle meeldiks just leebem Elli, siis nende jaoks on Vana Baskini Teatri lavastus kindlasti õigem valik. Ja nende jaoks ka, kes ei kannata laval liigset joomist ja suitsetamist, sest Karlova Teatri lavastuses on seda suitsetamist ja joomist ikka veidi liiga palju.

Autor: Piret Jaaks
Lavastaja: Eero Spriit
Kunstnik: Jaak Vaus
Mängisid: 
Helgi Sallo - Elli Heidelberg
Roland Laos - Jakob Tiitus
Raivo Mets – Meemees

Etenduse toimumisaegu ja -kohti saab vaadata SIIT

* - Postituse päisepilt on pärit Vana Baskini Teatri kodulehelt

04/10/2017

Hollywoodi filmitähed

3.oktoobril 2017 Põlva Kultuuri- ja huvikeskuses
Pilt pärit internetist
See oli kunagi kevadel, kui ma märkasin, et Komöödiateater toob Katrin Karisma 70. juubeliks välja lavastuse "Hollywoodi filmitähed". Viimasel ajal Komöödiateater mulle ei istu, kuid kui Katrin Karisma ja Helgi Sallo mängivad, siis nende pärast võiks ju isegi teatrisse minna. Kuna ma kevadel teatrisse ei jõudnud, kui lavastus oma mängukorraga Lõuna-Eestis oli, siis tuli nüüd see viga parandada ja teatrisse minna. Ma tean ise ka, et ma olen veidi noor, et lihtsalt Helgi Sallo ja Katrin Karisma pärast teatrisse minna, kuid lisaks neile tundus ka kahe diiva omavaheline rivaalitsemine piisavalt intrigeeriv teema olema, et etendust vaatama minna. Idee tuli üsna viimasel minutil, nagu alati. Kuna ma arvasin, et emale võiksid Katrin Karisma ja Helgi Sallo meeldida, kutsusin ema ka kaasa.
Nii nagu lavastuse pealkirigi juba reedab, räägib lugu kahest Hollywoodi filmitähest, kelle "parim enne" aeg on juba möödas. Tegemist on ka vanade konkurentidega, kes sel korral sattuvad koos ühte filmi õdesid mängima. Kuna mõlemal on raha hädasti vaja, siis üritatakse omavahelisest konkurentsist hoolimata head nägu teha ja koos mängida. Siiski pole kahe diiva omavahelised suhted nii soojad ja sõbralikud, nagu avalikkusele näidata üritatakse. Kogu sündmustik keerlebki sisuliselt üksteisele "ära panemise" ja enda paremana näitamise ümber.
Selline süžee võiks minu silmis eeldada klassikalist komöödiat ja hulgaliselt naeru, kuid käesolevas etenduses seda polnud. Katrin Karisma kehastatud Bette Davis küll ropendas etenduse jooksul korduvalt, kuid nagu mu ema ütles, siis tänapäeval ei aja „perse“ ja „kurat“ enam kedagi naerma. Ja nii ongi. Lisaks olid mõned sellised väljendid või fraasid, mis ajasid muigama, kuid see oli ka kõik. Mõnel korral publik isegi naeris saalis, aga seda oli ikka häbiväärselt vähe. Koos vaheajaga kestis etendus kokku kaks tundi ja ma arvan, et need naerupahvakud, mis selle aja jooksul saalis kostusid, saab vabalt kahe käe sõrmedel üles lugeda, kui mitte isegi ühe käe sõrmedel. Igatahes sellist naeru kohta etenduses küll ei olnud kus terve saal oleks üksmeeles naernud. Isegi mina, kes ma pole väga komöödia inimene oleksin rohkem nalja ja naeru oodanud. Sest sisututvustuse põhjal ma just seda eeldasin ja tegelikult selle mõttega ma teatrisse läksingi. On ju Eesti meedias ka pikalt räägitud Karisma ja Sallo omavahelisest rivaalitsemisest ja nii tundus huvitav näha, kuidas nad selle teema lahti mängivad.
Ema arvas, et etendus oli muidu hea, aga teksti oleks võinud eestindada. Väga palju kasutati välismaisete näitlejate ja filmikompaniide nimesid, mis mu ema sõnul talle midagi ei öelnud. Kui need nimed oleks näiteks teada-tuntud Eesti näitlejate nimedega asendatud oleks tema sõnul olnud lugu huvitavam. Ma ise arvan, et võib-olla oleks selline Eesti nimede kasutamine ka aidanud nalja teha. Sest paratamatult ikkagi teatakse EEsti näitlejaid rohkem ja selline omavaheline suhete lahkamine võib nalja pakkuda. Kuna ma olin üks nooremaid inimesi saalis, siis minu jaoks olid muidugi ka kõik nimed (peale Marilyn Monroe ja filmikompaniide nimede) võõrad, aga mina panin selle enda vanuse arvele. Äkki on mu ema ka selle lavastuse jaoks veel liiga noor ja seepärast olid talle ka need nimed võõrad. Sest saalis istuvate inimeste põhjal oli keskmine teatrikülastajate vanus 60-aastate ringis. Võib-olla selles vanuses inimestele ütlesid need omaaegsed kuulsuste nimed palju. Samuti oleks mu ema soovinud rohkem naerda saada. Sellega ma olen nõus, sest Komöödiateatri nimi juba eeldab, et peaks nalja saama. Veel olen ma kindel selles, et tegemist ei olnud draamaga ja seetõttu oleks nalja pidanud saama. Kontrollisin praegu spetsiaalselt üle ja tegemist on tragikomöödiaga. Kahju, et selles tragikomöödias komöödiat nii vähe oli.
Üsna kindel olen ma ka selles, et Helgi Sallo ja Katrin Karisma oskavad nalja teha ja nad oleksid nalja väga hästi välja mänginud, juhul kui näidend ja eelkõige lavastaja nalja eeldavad. Näiteks naeris pool saali etenduse lõpus ainuüksi seda kui Helgi Sallo kummardamiseks lavale hüples nagu noor tütarlaps. Miks siis ei antud näitlejatele võimalust nalja teha? Või oligi teiste külastajate puhul ka süüdi võõrapärased nimed. Võib-olla Inglismaal, kus lavastus 2011 aastal esietendus, oli see tõesti väga humoorikas just selle tõttu, et nemad said aru, kes olid näitlejate eksmehed jne. Ma olen üsna kindel, et enamus publikust tuli etendust vaatama just seetõttu, et 1) näha Katrin Karismad ja Helgi Sallot laval ja 2) saada nalja. Nagu ma kirjutasin, siis nalja publik ilmselt nii palju ei saanud, kui nad lootnud oleksid, küll aga said nad see-eest nautida Katrin Karismad ja Helgi Sallot. Ega midagi pole öelda, nii Karisma kui Sallo on hoolimata oma vanusest jätkuvalt väga heas vormis (k.a. füüsilises vormis) ja teevad kohati enda noorematele kolleegidele silmad ette. Eriti meeldis mulle Katrin Karisma Baby Jane kostüümis. Kui ma kavalehel nägin pilti, kus Katrin Karisma on sokkides ja blondis parukas, siis mu esimene mõte oli küll, et kuidas saab nii kole olla. Etenduse ajal mõtlesin, aga hoopis vastupidi - mõni teater võiks sellisest lapstähest (nagu Karisma etenduse keskmes olevas filmis kehastas) eraldi lavastuse teha ja panna sinna Katrin Karisma mängima selles samas kostüümis. Minu meelest oli see lehvidega kostüüm üks etenduse toredamaid kohti. Ja kui Katrin Karisma selles kostüümis lavale tuli, siis sai publik kõige rohkem naerda ka.
Kui ma nüüd võrdlen seda Komöödiateatri etendust oma viimase Komöödiateatri etenduse (Elagu eurotoetused) kogemusega, siis ma olin sel korral ka palju hullemaks etenduseks valmis. Sest nö "tootja" on neil kahel lavastusel sama ja ma julgen väita, et Komöödiateater pigem keskendubki suvalise komöödia tegemisele. Tegelikult olen ma üsna kindel, et sel korral päästsidki etenduse näitlejad. Ja võib-olla mingil määral ka mulle rohkem huvipakkuv tekst. Sest filminduse ja teatriga seotud tekst on ikka huvitavam kui eurotoetustest pajatav tekst. Lisaks tundus käesoleva lavastuse tekst veidi tõetruum ja usutavam, kui eurotoetuste tekst, mis oli nii üle võlli keeratud, et lausa halb hakkas. Näiteks rääkis Bette, keda kehastas Katrin Karisma, kuidas naisnäitlejatele maksti omal ajal Hollywoodis vähem palka kui meestele. Palga teema on aktuaalne ka praegu Hollywoodis (kui meediaväljaandeid uskuda) ja ka Eesti teatri näitlejate hulgas.
Kuna „Elagu eurotoetused“ oli vaieldamatult minu selle aasta ja tegelikult vist kogu minu teatriajaloo kõige kehvem teatrikogemus, siis pole ilmselt raske arvata kuidas ma reageerisin, kui Komöödiateatri juht Hannes Villemson enne eilset etendust lavale tuli ja kasutas võimalust järgmist etendust reklaamida. Nii kui ma kuulsin, et järgmine Komöödiateatri etendus, mis Põlvasse tuleb on „Elagu eurotoetused“, tekkis mul tahtmine samuti lavale joosta ja öelda: „Palun ärge minge seda vaatama! Teil on rahaga palju paremat teha, kui seda saasta vaadata. Minge kasvõi Vanemuisesse.“ Õnneks paljud ütlesid vaheajal ise ka, et nii kui nad kuulsid, et järgmises lavastuses mängib Hannes Võrno, siis nende isu lavastuse vastu kadus. Jumal tänatud selle eest!
Nii uskumatu kui see mulle endale ka ei tundu, siis mul polegi sel korral väga rohkem midagi etenduse kohta öelda. Sel aastal nähtud lavastuste edetabelis läks ta küll eelviimasele kohale, kuid ma pean lisama, et viimasest kohast lahutab teda ikka väga-väga pikk vahemaa. Lihtsalt teised nähtud etendused on ikkagi paremad olnud ja pannud mind laval nähtu üle kaasa mõtlema või mingi emotsiooni tekitanud. Sel korral ma lihtsalt istusin saalis ja võib öelda, et täiesti ilma igasuguste emotsioonideta. Ma isegi ei vaevunud teksti üle kaasa mõtlema. Samas ikka jälgisin mida näitlejad teevad ja kuidas nad laval on. Päris mahavisatud aeg ikka ei olnud, aga ütleme nii et minu ootused olid suuremad.
Mulle tundub, et kas vanasti olin mina teatri suhtes ükskõiksem (mis on ilmselt tõsi) või olid siis Komöödiateatri lavastused paremad, sest siis ma nautisin neid rohkem. Praegu jääb mulle järjest rohkem mulje, et võetakse lihtsalt mingi materjal ja siis pannakse sinna tuntud nimed juurde, et publikut vaatama meelitada ja nii aetaksegi raha kokku. Ma saan aru, et kui tegemist on ringreisi lavastusega, siis ongi parem kui lavakujundus on lihtne, et seda saaks kiiresti kokku pakkida ja ühest kohast teise sõita, aga mulle jättis isegi selle etenduse lavakujundus haltuura mulje. Siiski ma lohutan end sellega, et isegi mu ema, kes käib väga harva teatris ja kellele meeldib rohkem lihtsaid komöödiaid vaadata (ja seetõttu oleks tema pidanud selle etenduse sihtgrupp olema) ei hõisanud peale etendust suurest rõõmust. Järelikult pole ikkagi viga minus, vaid etenduses ja seetõttu soovitan ma inimestel mõelda, mis kaalutlustel nad etendust vaatama tahavad minna. Kui tahate Katrin Karismad ja Helgi Sallot koos laval näha, siis on see lavastus just teile. Samas, äkki keegi teeb Karisma ja Salloga ka mõne nauditavama lavastuse. Näiteks sellise, kus nad saavad oma lauluoskust ka näidata. Kui te aga ootate tõelist rivaalitsemist ja sellele üles ehitatud peenetundelist komöödiat (mida mina naiivselt ootasin), siis soovitan pigem raha kokkuhoiu mõttes seda lavastust mitte vaadata.

Autor: Anton Burge
Lavastaja: Erki Aule
Kujundaja: Riina Vanhanen
Mängisid:
Katrin Karisma – Bette Davis
Helgi Sallo – Joan Crawford

Väga hea ülevaate etendusest koos väikese videomaterjaliga leiab SIIT

05/06/2016

muusikal "Viiuldaja katusel"

05. juunil 2016 Rahvusooperis Estonia

Pilt pärit Rahvusooper Estonia koduleheküljelt
Lavastaja: Georg Malvius
Dirigent: Jüri Alperten
Mängisid:
Mait Malmsten - Tevye (piimamees)
Evelin Võigemast - Golde (Tevye naine)
Helgi Sallo - Yente (küla kosjamoor)
Rene Soom - Lazar Wolf (rikas lihunik)
Mati Vaikmaa - Avram (raamatukaupmees)
Kadri Kipper - Tzeitel (Tevye ja Golde tütar)
Anett Schneider - Hodel (Tevye ja Golde tütar)
Kaia Oidekivi - Chava (Tevye ja Golde tütar)
Reigo Tamm - Motel Kamzoil (rätsep)
Norman Salumäe - Perchik (üliõpilane ja bolševikust revolutsionäär)
Karl-Erik Tamme - Fedka (noor kristlane)
Georg Gurjev - Rabi
Jaak Jõekallas - Mendel (rabi poeg)
Mart Madiste - Mordcha (kõrtsmik)
Mart Laur - Urjadnik
Pille-Riin Rajavee - Shandel (Moteli ema)
Loviise Võigemast - Shprintze (Tevye ja Golde tütar)
Mirel Sissel Kolk - Bielke (Tevye ja Golde tütar)
Lembit Tolga - Nachum (kerjus)
Airike Kolk - Vanaema Tzeitel (Golde surnud vanaema vaim)

Vjacheslav Rezhichenko - Fruma-Sarah (Lazar Wolfi surnud naise vaim); I venelane
Aare Kodasma - Yussel (mütsitegija)
Oleksandr Bražnik - Saša (Yusseli sõber)
Henno Soode - Viiuldaja katusel
Evert Rästas - Väike külapoiss
Kari Rästas - Väike külapoiss
Rahvusooper Estonia koor
Rahvusooper Estonia orkester
Rahvusooper Estonia mimansiartistid: Andres Kask, Henri Liiv
Tantsijad: Ivar Eensoo, Sergei Kondrašev, Simo Kruusement, Kardo Kukk, Sergei Kuznetsov, Argo Liik, Paul Reinolt, Endro Roosimäe, Johhan Rosenberg, Mehis Saaber, Ilja Simpson, Pavel Vjunenko

Nii, nüüd on see siis lõpuks tehtud. "Viiuldaja katusel" on nähtud. Järjekordselt. Ei, ma ei ole 27 aastat tagasi Rahvusooper Estonias etendunud muusikali näinud. Ma olen hoopis näinud Vanemuise versiooni. Kahjuks ei suutnud ma Vanemuise koduleheküljelt nii vana lavastuse kohta infot leida. Aga aasta siis oli umbes 2003 või 2004. Ma isegi ei mäleta, kes tookord mängisid. Ehk olid seal Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Külliki Saldre? Ma nagu suudaks neid kuidagi ähmaselt mäletada. Igatahes me käisime seda lavastust tookord klassiga vaatamas ja ma võin öelda, et sellest Vanemuise külastusest, tekkiski minu suurem huvi teatri vastu. Seega võin ma öelda, et praegune Estonia "Viiuldaja katusel" oli minu jaoks märgilise tähendusega. Nii, kui ma kuulsin, et Estonia teeb suvelavastust ning selleks on "Viiuldaja katusel", oli kindel, et seda ma lihtsalt pean nägema. Nii saigi pilet vist juba novembris valmis ostetud. Siis tundus küll see 5. juuni 2016 nii kaugel olevat, aga ära ma ta jõudsin oodata. Läbi ta ongi.
Ma pean siiski tunnistama, et minu ootused olid järjekordselt kõrgemad, kui reaalsus. Võib-olla oli asi selles, et inimese mälu kipub asju paremini mäletama, kui sündmused tegelikult olid. Sest kui ma loogiliselt mõtlen, siis ei saanud tolleaegne Vanemuise "Viiuldaja katusel" parem olla. Rahvusooper on ikkagi rahvusooper ja siinsed näitlejad, lauljad ja ooperisolistid ongi harjunud tegema oopereid, operette ja muusikale, mis minu jaoks lubab eeldada, et Tallinnas on tase parem. Vabandust, kui see tundub kuidagi klišeena. Igal inimesel on oma arvamus ja see on minu arvamus. Seega ma arvan, et täna nähtu oli kordades parem, kui see mida ma mitmed-mitmed aastad tagasi Vanemuises nägin. Lihtsalt tol ajal mul puudus võrdlusmoment ja ma olin lihtsalt eufoorias kui tore asi on teater. Ja olgem ausad, maatüdrukuna oli minu jaoks juba Vanemuisesse teatrisse minek suur sündmus. Ja kuna ma tookord sain supertoreda kogemuse, siis ilmselt lisasin oma mälusopis olevale kogemusele veel natuke eufooriat ja roosamannat juurde ning sain ulmelise kompositsiooni, mida ootasin ka täna. 
Ulmelist kompositsiooni ma täna küll ei saanud, kuid see ei tähenda, et ma poleks etendusega rahule jäänud. Enne kui ma oma arvamusest räägin, teen lühidalt ülevaate sellest, millest lavastus räägib. 
Lavastuse keskmeks on vana piimamees Tevye, kes elab väikeses Anatevka külas koos oma naise ja viie tütrega. Anatevka on juudi küla, kus on omad traditsioonid, millest peetakse kinni ja keegi pole tulnud mõttelegi, neid traditsioone muuta. Nii näiteks on kombeks, et noorele tüdrukule otsib peigmehe kosjamoor. Sageli juhtuvad tulevased peigmehed aga pruutidest kordades vanemad olema. Peaasi, et kasuliku partii saaks teha. Sama lugu on ka Tevye peres, kelle vanimale tütrele on kosjamoor kaasaks valinud rikka lihuniku. Sellise väimehega on rahul nii Golde, kui ka Tevye. Tzeitel aga armastab vaest rätseppa. Kuna Tevye on väga heasüdamlik ja tahab, et tema lapsed oleksid õnnelikud, annab ta tütre soovile järgi. Varsti on ka vanuselt järgmine tütar kodust läinud, kui tema armsam, vaene üliõpilane on Kiievis vangi pandud. Ka kolmas tütar ei lähe mehele kosjamoori poolt valitud mehele, vaid valest usust külapoisile. Nii ütleb Tevye oma ühest tütrest üldse lahti. Hoolimata sellest, et Anatevka külas on traditsioonid kõrgel au sees ja Tevye pere on mitmeidki traditsioone murdnud,austatakse teda külas ikkagi. Nii saab ta läbi kohaliku Vene sõjaväelasega, kes teda Vene võimude eest hoiatab. Lõpuks käseb Vene võim kogu külal Anatevkast kolme päeva jooksul lahkuda. See, kuhu nad lähevad, või mida edasi teevad ei huvita mitte kedagi. Külarahvas lubab küll sõjaväele vastu hakata, kuid lõpuks siiski pakitakse oma kompsud kokku ja asutakse minekule. Igaüks läheb täpselt nii kaugele, kui palju neil raha on või kus sugulasi on. Pered lüüakse lahku ja üldse on igasugust õudust. Selle õudusega tegelikult lugu lõpebki. Nende sündmustee vahele jääb veel ohtralt vähem dramaatilisi sündmuseid.
Sattusin etenduse vaheajal kavalehte lugema ja seal meenutas Helgi Sallo 27 aasta taguseid prooviaegasid. Kuidas inimesed ei suutnud peaproovis olla, sest see oli täpselt märtsiküüditamise aastapäev ja inimestel oli kogu see märtsiküüditamine liiga selgelt meeles. Täna kuulsin aga publiku hulgast sellist mõttetera, et mida need juudid üldse hädaldasid. Neile anti kolm päeva aega asju kokku pakkida ja külast lahkuda. Said ise koha valida, kuhu elama asuda. Vot kus meil ikka omal ajal oli raske, paari tunniga pidi kraam koos olema ja keegi ei andnud valida. Kõik läksid vagunitesse ja Siberisse. Minu meelest päris nii ka ei saa mõelda. Aga see on tüüpiline eestlane, temal peab alati kõik kõige halvem olema, kui vingumiseks juba läks. Või kui kiitlemiseks läks, siis on eestlane ikka see kõige targem, kavalam ja parem. Mina leian, et Eesti ajalugu on selline, et kõik, kes saalis viibisid, tundsid mingit seost. Olgu, võib-olla need väikesed lapsed, kes on alla 15-aasta vanad ja väga Eesti ajaloost midagi ei tea, ei näinud seost, aga teised küll. Samasugust seost oleksid kindlasti näinud ka lätlased, leedukad, juudid, ukrainlased ja mitmed rahvad veel, kes kunagi on Nõukogude võimu tunda saanud. Või mõnda teist võõrvõimu. Sest tegelikult pole vahet, mis rahvusest olen mina või sina. Me kõik oleme inimesed. Samas arvavad ühed inimesed, et nemad on tähtsamad ja võimsamad, ning võivad teisi oma võimu alla allutada ning sundida sind tegema seda, mida tema tahab. Mu jutu mõte on see, et kindlasti kõnetas "Viiuldaja katusel" eestlasi väga tugevalt 27 aastat tagasi, kõnetab aastal 2016 ja kõnetab ka 27 aasta pärast. Jah, siis ei ole võib-olla piimamees see, keda need probleemid vaevavad. Võib-olla on see mõni IT-mees, aga fakt on see, et probleemid ja suhted on inimestel ikkagi ajast aega samasugused. Ning ilmselt see ongi põhjus, miks mõnda lavastust saab mängida sajandeid ja seda tuleb publik ikka vaatama, samas kui mõnda lavastust käiakse vaatamas ja võib-olla juba mõne minuti pärast enam ei mäletatagi, mida parasjagu vaadatakse.
Et see jutt siin nüüd väga süngeks ja morbiidseks ei läheks, kirjutan natuke positiivsemas võtmes edasi. Kuigi eelmisestest lõikudest võib jääda mulje, et tegemist on ühe perekonnatragöödiaga ja miks peaksid inimesed seda vaatama, siis päris nii see ei ole. Tevye on igati lõbus tegelane, kelle ütlemiste üle saab korralikult naerda. Samas on lavastuses ka üsna palju tänapäevast situatsioonikomöödiat ning kohati tundub, et tegelaste dialoogid on siit samast meie kõrvalt tänavalt üles korjatud. Seega ajatu lugu igas mõttes. Kui selline termin nagu komöödiamuusikal olemas on, siis ma nimetaksin "Viiuldaja katusel" selle nimega. Või siis muusikaline komöödia. Sest naerda sai ikka väga palju. Olgu siin kohal öeldud, et ma sain nutta ka päris palju. Aga see on minu viga. Lisaks humoorikatele dialoogidele, oli lavastuses palju selliseid efekte, mis pakkusid igas mõttes positiviseid emotsioone. Näiteks meeldis mulle väga see viiuldaja katusel, kes reaalselt istuski katusel lava kohal. Ma mäletan ähmaselt, et Vanemuise lavastuses istus viiuldaja ühe maja katusel, mis oli lavale ehitatud. Siin oligi ainult katus, mis rippus lava kohal trosside najal ja seal siis see viiuldaja istus ja mängis. Siis oli vanaema Tzeiteli vaim, kes tärkas nagu lava seest ja hõljus siis samuti lava kohal. Selles hõljumises pole midagi uut ja huvitavat, aga see valge kleit seal üleval lava kohal hõljumas, oli lihtsalt liiga efektne. Mitme meetri kõrgusest Fruma-Sarah vaimust ma ei hakka rääkimagi. Ja siis need tantsijad, kes seda ehtsat (vähemalt minu võhiku silmale tundus see ehtne) vene rahvatantsu tantsisid. Mulle lihtsalt meeldib see temperamentne tants, ükskõik kus ma seda ka ei näeks. Need samad tantsijad tegelikult tantsisid veel ühe tantsu nii, et neil olid pudelid peas. Ma alguses mõtlesin, et pudelid on kübara külge liimitud, sest muidu pole võimalik nii tantsida. Aga siis tuli tantsijaid juurde ja ma nägin, kuidas nad neid pudeleid kaabude peale panid. Aeg-ajalt ikka mõni pudel kukkus ära ka. Sellest hoolimata, oli elamus äge. 
Ja siis on need näitlejad. Ma ikka aeg-ajalt üllatun, milleks Eesti näitlejad võimelised on. Okei, ma tean jah, et Mait Malmsten oskab laulda. Mingit moodi. Siiski pean tunnistama, et ma olin veidi skeptiline, kui kuulsin et tema peaosalist mängib. Skeptiline olin ma veel tänase etenduse esimestel minutitelgi. Siis kui Tevye oma piimavankrit vedas ja om kurba elu kurtis, tekkis mul aga järsku meelemuutus. Ühel hetkel tuli selle vankriga Mait Malmsten, aga järgmisel hetkel oli seal samas kohas piimamees Tevye rollis ei keegi muu kui Jüri Krjukov isiklikult. Ma olen nii noor inimene, et mina pole oma ihusilmaga Jüri Krjukovit laval näinud. Küll aga mitmeid videosid ja telelavastusi, kus ta mänginud on. Ja siis oli ta minu ees, Estonia laval. Jüri Krjukov isiklikult. Mängimas seda sama rolli, mida ta 27 aastat tagasi mängis. Te arvate nüüd, et ma olen hulluks läinud. Ma võin kinnitada, et ei ole. Aga see muutumine, mis Mait Malmstenis toimus, oli minu meelest imeline. Ja seda Jüri Krjukovit oli laval kuni etenduse lõpuni. Ma pole vist ühtegi Malmsteni rolli varem nii palju nautinud kui seekord. Evelin Võigemasti olen Vanemuise "Evita"-s näinud, kuid neid rolle ei anna võrrelda. Minu meelest igati hea roll. Mul vist oli täna mingisugune deja-vu päev, sest kohati nägin ma ka Goldena Helgi Sallot, mitte Evelin Võigemasti. Siiski oli Võigemasti rohkem. Ilmselt oli see tingitud sellest, et Sallo oli Yentena pidevalt olemas. Võib-olla oleks lavastaja võinud Goldeks mõne natukene vanema näitleja võtta, sest kohati mind jäi häirima Golde ja tema tütarde vaheline olematu vanusevahe. Ma saan aru, et tol ajal saadigi lapsi noorelt, aga mitte päris nii noorelt, et ema ja tütred üheealised oleksid. Mulle isiklikult oleks meeldinud kui juudi pereema oleks ka natukene suurema kondiga olnud. Lihtsalt selleks, et ta jõuaks ikka maatööd teha. No ja siis oli laval veel kuulus ja armastatud Helgi Sallo. Mul käis ausalt mingi soe jutt seest läbi, kui Helgi Sallot laval nägin. Jah, ma olen siiani elanud nii, et pole teda laval näinud. Minu jaoks on ta siiani igal laupäevaõhtul Alma Peterson teleseriaalist "Õnne 13". Nüüd enam mitte. Tegelikult ma tundisn, kuidas tervest saalist mingi laine üle käis, kui Sallo lavale tuli. Kui Draamateatri grand old lady on Ita Ever, siis ma julgen väita, et Helgi Sallo on Rahvusooper Estonia grand old lady. Keda rahvas lihtsalt alati armastab. Ma siiski kahtlustan, et enamik on teda ka varem laval näinud ja lihtsalt teavad kui suurepärane laulja ta on. Ma tean ka, et ta on suurepärane laulja, kuid niimoodi otse teda laulmas oma ihusilmaga ma polnud näinud. Aga ikkagi Sallot laval laulmas näha ja kuulda oli minu jaoks elamus omaette. Peale tänast on mul lausa tunne, nagu ma oleks lisaks kosjamoor Yentele näinud laval ka omaaegset Pipi Pikksukka. Lausa lust oli vaadata, kuidas üks inimene nii särasilmil oma tööd teeb ja naudib. Kohati tundus, et ta oli oma rolli veidi üle võlli keeranud, aga see oligi see Pipi moodi väike vigur. Sallo osatäitmist vaadates tuli mul kohe meelde sügisene Estonia hooaja avaüritus, kus tehti "Savoy balli" näidisproovi ja seal oli Sallo nö lavastajana. Nüüd jooksis mul kohe paralleel selle vahel, mida Sallo tookord näitlejatele ütles ja mida ta nüüd ise laval tegi. Ma olen siiralt õnnelik, et mul õnnestus seda kõike täna laval näha ja kogeda. Ilmselt olid ka teised saalisviibijad sama õnnelikud, sest Helgi Sallo sai etenduse lõppedes tormilise aplausi osaks. Minugi poolt suur kummardus ja kniks talle.
Nagu ma alguses ütlesin, siis ma nii head elamust ei saanud, kui ma lootsin. Ma pean siiski tunnistama, et ma ei tea ise ka mida ma siis lõpuks ootasin. Sest tegelikult oli etendus SUUREPÄRANE. Näitlejad olid tasemel, lavakujundus oli vinge, oli nii tantsu, laulu, nalja ja naeru. Nagu ma varasemalt olen öelnud, siis kui minul silm märjaks läheb, siis on asi hea. Ma võin liialdamata öelda, et ma pole kunagi varem nii märgade ja punaste silmadega teatrisaalis istunud. Õnneks on saalis pime. Ja ma olin täiesti erapooletu. Kui Kiievi teema välja jätta. Ses suhtes, et lavastuses oli Kiiev üsna läbiv teema. Ka minul on oma teema Kiieviga, mis isegi mingis mõttes sarnaneb Perchiku olukorraga. Ma siiski vangi minekust pääsesin. Kuigi ega vist palju puudu ei jäänud. Aga mitte see ei ajanud mind nutma, see pigem tegi nalja. Lihtsalt seepärast, et mul tekkisid omad seosed ja mälestused. Ja ka see on minu puhul hea lavastuse tunnuseks, kui ma leian lavastusest midagi, mida oma isikliku eluga seostada. Seega kui on seosed oma eluga või silmad märjad, siis on tegemist hea etendusega. Seekord olid lausa mõlemad esindatud. Lisaks need flashback hetked aegadesse, kus mind ei olnud olemaski veel. Ja siis need külmavärinad, mis tekkisid siis kui koor esimest korda laulma hakkas. Järelikult oli tegemist väga väärt asjaga ja mul on tõsiselt hea meel, et ma tookord hetke emotsiooni ajel endale selle pileti hankisin. Ja et ma praktiliselt poole aastaga ära ei unustanud, et ma teatrisse pean minema ja piletit ära ei kaotanud jne. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et Rahvusooperist Estonia saab kõrgetasemelisi elamusi, mida mujalt ei saa. Ilmselt on juba maja aura selline. Ahjaa, see tore teatritunne oli ka täna olemas. See tunne, kus tahaks ise selles majas olla ja töötada. Kasvõi saaliteenindajana. Kuigi laval oleks toredam olla. Aga kuna mulle on elevant mõlema kõrva peale astunud ja jalgade asemel on mul kaks puust karku, siis ilmselgelt Estonia lavale mul asja pole. Kuigi jah, saaliteenindaja saab ju ka laval käia lilli viimas :)

Vot selliste mõtete ja emotsioonidega ma seekord lõpetan. Soovitan kõikidel, kellel veel pileteid pole Rahvusooper Estoniasse minna. Juuni etenduste piletid on küll välja müüdud, aga Augustis toimuvatele lisaetendustele on veel pileteid saada.
Rohkem infot leiab ikka Rahvusooper Estonia kodulehelt

SUVISEID TEATRIELAMUSI!