Savvusanna sõsarad

 

Foto: Kaader filmist

Ma olen põhimõtteliselt saunas üles kasvanud. Nii kaua kui ma end mäletan, olen ma laupäeva õhtuti maal vanaema juures saunas käinud. Saunas käidi ikka nii, et kogu suguvõsa tuli kokku ja ajapikku tekkis oma järjekord, et kes kellega koos saunas käis ja kes peale keda sauna läks. Mingi hetk oli emal selline töökoht, et reedeõhtuti sai tööl saunas käia ja nii ma siis käisin ka naistega koos saunas ja kuulasin laval neid huvitavaid jutte, mida seal räägiti. See töökoha saun oli muidugi suurem ja ühiskondlikum ning seepärast meeldis mulle ikka vanaema juures olev maasaun rohkem, sest see oli minu jaoks natukene rohkem päris saun.

Minu jaoks ongi päris saun ikka puukerisega saun, mis asub eraldi majas, sest sellise saunaga olen ma üles kasvanud ja selline saun on osa minu vereringest. Ilmselt on saun minusse nii tugevalt sisse juurdunud osalt seetõttu, et mu emapoolsed vanavanemad on pärit Vana-Võromaalt, kus see saunatraditsioon ja eelkõige suitsusauna traditsioon on eriti tugevalt arenenud. Tegelikult oli meil ka maal kunagi suitsusaun, aga siis polnud vist mina veel sündinud või olin liiga väike, et seda mäletada. Mina mäletan ikka soome sauna.

Just selle Vana-Võromaa saunakombestiku pärast tahtsingi ma Anna Hintsi filmi „Savvusanna sõsarad“ vaadata. Ma muidugi kujutasin oma vaimusilmas ette, et film räägib rohkem saunakombestikust ja sauna tegemise traditsioonidest. Natukene oli seda teemat ka sisse põimitud, kuid filmi põhiline fookus oli ikkagi naiseks olemise ilu ja valu. Peamiselt näitab film paljaid naisi suitsusauna laval leili võtmas ja vihtlemas ja rääkimas. Just rääkimise kaudu tulevadki kõik naiseks olemise head ja halvad küljed välja, sest saun puhastab nii ihu ja hinge ning seetõttu on saunalaval võimalik rääkida nii armastusest, seksist, abordist, vähist, vägistamisest ja kõigest muust, millega naised elu jooksul kokku võivad puutuda. Ma usun, et iga naine, kes filmi vaatama läheb, leiab sealt vähemalt ühe asja, millega samastuda või mis teda puudutab.

Nagu ma sõbrannale ütlesin, siis kui abort, lesbiks olemine ja vägistamine välja jätta, siis räägib see film totaalselt minust. Kuidas naised end paratamatult teiste naistega (olgu selleks siis vanem õde, ema, sõbrannad, meediakangelased jne) võrdlevad ja seetõttu maha teevad, oskamata end armastada sellistena nagu me oleme. Sest tegelikult oleme me kõik ilusad just sellistena nagu me oleme ja me peame end armastama. Eriti meeldis mulle see, et filmis ei näidatud viimseni sätitud modellikehadega naisi, vaid naisi meie ümbert. Kellel oli rinnavähi tõttu ühest rinnast tükk väljas, kellel oli rohkem kehakumerusi või tselluliiti, kelle keha kattis rohkem karvu, kes oli lakitud küüntega, kes pikkade juustega, kes lühikeste juustega jne. Sest tegelikult oleme me kõik omamoodi ja just seda peaks väärtustama ning selle poole püüdlema. Selles osas oli film igati aus ja midagi ei ilustatud. Näiteks olin ma šokeeritud sellest, et nii otse näidati kuidas menstruaalveri mööda jalgu alla voolab. Samas on ka see tavaline osa naiseks olemisest. Meestele ilmselt võib filmi häiriv olla, sest sisuliselt kogu film näitab alasti naisekehasid ja need kehad pole alati nii ilusad, nagu mehed interneti vahendusel harjunud on. Aga kõikidele naistele võiks küll film olla ärkvele raputajaks, mis paneb oma elule vaatama hoopis teise pilguga.

Siiski polnud kogu film ainult üks suur alastus ja naiseks olemisest rääkimine. Natukene ikka räägiti saunatraditsioonidest ka. Näiteks kuidas saunas käimise kohustuslik osa on veekogus käimine, olgu selleks siis mis aastaaeg tahes. Meil oli küll maal tiik otse sauna kõrval, aga kui ma laps olin, siis lapsi saunast tiiki ei lubatud ja hiljem oli juba tiik nii palju kinni kasvanud, et sinna ei saanud minna. Aga seda ma mäletan küll, et talvel sai saunast õe mindud ja siis natukene aega lumes oldud ja siis tagasi lavale mindud. Kui lund ei olnud, oli jahutava vihma käes ka väga mõnus olla. See muidugi eeldab seda, et saun on piisavalt eraldatud, et saaks niimoodi paljalt õues olla. Isegi sauna juures ringi luusiv koer tuli mulle lapsepõlvest tuttav ette. Ainult selle vahega, et me vedasime vahepeal ikka vennaga koera ka lava peale, kui me veel nii väikesed olime, et koos vennaga saunas käisime. Ma võiksin veel pikalt rääkida sauna kütmisest, vee tassimisest sauna, vihtade tegemisest jne, millest ka kõigest veidi filmis aimu antakse.

Lisaks puudutab film ühe vanema naisterahva (vähemalt hääle järgi jäi mulje, et tegemist oli eaka naisterahvaga, sest naisterahvast näidati läbi saunasuitsu ainult aimatava viirastuslike piirjoontena) jutu läbi ka sauna olulisust minevikus. Ilmselt oleme kõik kuulnud või lugenud, et saunas käidi sünnitamas ja sauna mindi surema või surnuid pesema ning mõned vaesemad inimesed lausa elasid saunas. Seega saun on eestlastele läbi ajaloo juba püha paik olnud. Seoses püha paigaga on jäänud püsima ka mitmed traditsioonid, kus sauna minnes sauna teretatakse või siis kiidetakse saunakütjat, veetoojat, leiliviskajat jne. Mina selliseid tänamise ja teretamise rituaale ei tea, kuigi eks vahel on ikka mõttes või ka kõva häälega hea leili või hea sauna eest tänatud. Mis filmis minu jaoks veidi võõraks jäi, oli loitsimise teema. Nimelt näidati filmis, et saunas saab kehast kurje vaime välja ajada ja igasugu kaitsesõnu peale lugeda. Iseenesest see ei tundunud mulle võõras, aga sellise kombestikuga pole ma väga kursis lihtsalt ja seetõttu tekkis väike küsimus, et kas tõesti seda kusagil tehakse.

Kui mulle öelda savvusann või suitsusaun, siis mu esimene assotsiatsioon on ikka suitsuliha. Mis teha, kui söök mulle oluline on. Ma oleks hea meelega kinos ka selle filmi kõrvale söönud sõira ja suitsuliha. Popkorn tundus kuidagi kohatu sellise filmi jaoks. Igatahes näidati filmis ka seda, kuidas lihakänakad suitsusauna lae alla suitsema pannakse. Liha suitsetamise osas oli vist kõige küsitavam hetk see, kui ema andis imikule väikseid suitsuliha tükikesi. Mind see ei häirinud, sest ma usun et ma olin ise see sama imik, kellele juba maast madalast erinevat talutoitu imeväikestes kogustes maitsta anti. Aga ma kuulsin tagumisest reast küll sosinat, et suitsuliha ju tekitab vähki ja kuidas seda saab üldse nii väikesele imikule anda ja kas imik üldse tahket toitu tohib süüa. Kui keegi nüüd ka väga muret tundma hakkab, siis see lihatükk oli tõesti imepisike ja ma usun, et selle lapsega ei juhtunud midagi. Kõike ei saa ka keelata ja laste eest eemale hoida.

Igatahes mulle tundub, et ma olen sisimas ikka tõeline maasool, sest ma tahaks ka sellist natukene väinud väljanägemisega sauna, mille ümber kasvab tõeline elurikkus. Ja ühte head naisteseltskonda, kellega seda sauna nautida. Ainult, et ma lisaks omalt poolt veel sõira ja suitsuliha vaagna ka sinna idülli. Minu hingekeeli puudutas film igatahes väga sügavalt ja mul oli peale filmi nägemist selline tunne nagu oleks ma oleks saunas käinud hinge puhastamas. Soovitan julgelt kõikidele naistele. Meestele võib sellises koguses alasti (eelkõige hingeliselt alasti) naiste nägemine traumeeriv kogemus olla.

Dokumentaalfilm „Savvusanna sõsarad“:
Režissöör ja stsenarist on Anna Hints
Produtsent on Marianne Ostrat (Alexandra Film, Eesti)
Kaasprodutsendid on Juliette Cazanave (Kepler22 Productions, Prantsusmaa), Hlín Jóhannesdóttir (Ursus Parvus Island) ja Eero Talvistu † (Eesti).
Filmi operaator on Ants Tammik
Monteerijad Hendrik Mägar, Tushar Prakash, Qutaiba Barhamji, Martin Männik ja Anna Hints
Heli salvestas Tanel Kadalipp ja Patrick McGinley
Helirežissöör on Huldar Freyr Arnarson
Heliloojad Edvard Egilsson ja ansambel EETER (Anna Hints, Marja-Liisa Plats, Ann Reimann).

Filmi valmimist toetasid Eesti Filmi Instituut, Eesti Kultuurkapital, Centre national du cinéma et de l’image animée, SACEM, Sundance Institute Documentary Fund, Islandi Filmikeskus ning Tartu Filmifond. Projekti arendati Ice & Fire Docs dokfilmide arendusprogrammis. Projekti esitleti IDFA Forumil ja Nordisk Forumil.

Loe edasi

Jahihooaeg

Foto pärit Apollo Kino kodulehelt

Kui ma “Jahihooaja” treilerit nägin, siis ma sain kohe aru, et tegemist on naiste versiooniga “Klassikokkutulekust” ja kuna “Klassikokkutuleku” ükski osa mulle erilist kinoelamust ei pakkunud, siis olin kindel, et “Jahihooaega” ma vaatama ei lähe. Läks hoopis teisiti ja nii ma end filmi vaatamast leidsingi. Kindlasti ei ole ma seda meelt, et tegemist on äärmiselt õnnestunud filmiga, kuid minu jaoks oli “Jahihooaeg” veidi parem kui samas stiilis “Klassikokkutulekud”.

Eelkõige tegi filmi minu jaoks paremaks see, et peategelasteks olid kolm naist ja olles ise naine, samastusin ma mingitel puhkudel peategelastega ja seega olid nende naljad mu jaoks arusaadavamad, kui meeste naljad. Seega sain ma mõnes kohas isegi naerda ja und ei tulnud ka kordagi peale. Teadupärast “Klassikokkutuleku” esimese osa ma magasin sõna otseses mõttes maha. Otse loomulikult muutub film kohe paremaks, kui seal sulle meeldivaid tegevusi näidatakse. Nagu filmi pealkirigi viitab, siis näidatakse filmis jahil käimist. Ma ise pole jahile sattunud, kuid jahimehed ja jaht mulle meeldivad. Ja kui mul on võimalik vaadata midagi, mis jahist räägib, siis seda ma ka teen. Kuigi enamasti ma ikkagi vaatan dokumentaale, mitte komöödiat. Ka teine tegevuskoht, milleks oli Laulasmaal asuv LaSpa nime kandev spaa, oli minu jaoks tuttav ja tekitas emotsioone. Olles ise seal viibinud, tõi spaa nägemine kõik selle kohaga seotud emotsioonid meelde ja juba see oli nauditav. Lisaks kõik teiste spaade külastused, kus ma sõbrannadega meeldivalt aega olen viitnud. 

Kahjuks filmi süžee oli minu jaoks nõrk ja tegelased liiga ullikesteks tehtud. Kõige kergem on teise inimese õnnetuse üle naerda, aga kui kogu filmi vältel ühte inimest ainult kobakäpa ja ullikesena näidata, siis see pole enam absoluutselt naljakas. Selliste filmide puhul häirib mind alati see, et miks näitlejad need rollid vastu võtavad ja on nõus end selliselt alandama. Ma olen täiesti teadlik, et näitlejad hindavad head komöödiat ja hea komöödia tegemist, aga see film oli heast komöödiast kaugel. Kohati oli mul isegi saalis olles piinlik vaadata, kuidas näitlejad selliseid lollusi tegema peavad. Jah, võib-olla ühe korra oli naljakas, kui Harriet Toompere kehastatud Eva autol ei avanenud juhipoolne uks ja ta pidi kõrvalistuja uksest välja ronima. Aga kui ta juba ka pagasiluugi kaudu autost väljus, siis see polnud enam naljakas ja minul oli seda Toompere ukerdamist seal autos piinlik vaadata. Samuti jättis minu jaoks täiesti kohtlase mulje Jan Uuspõllu kehastatud kloun, kes ei suutnud ka teise täiskasvanuga rääkides korralikult oma klouni rollist välja tulla. Ma saan aru, et see peaks naljakas olema, aga minu meelest võiks film ikka veidi elu jäljendada. Või siis kui ongi soov panna üle võlli, siis teha seda täiega, et asi oleks juba absurdselt naljakas.

Kõige absurdsem stseen oli minu jaoks muidugi koera stseen. Õigele jahile omaselt oli ka siin jahil kaasas koer, kelle purjus Eva kogemata maha lasi. Kuna tegemist oli jahi korraldanud mehe koeraga, siis tahtsid naised koera hukkumist varjata ja jooksid koera surnukehaga mööda metsa ja maastikku ringi, et leida koht, kuhu surnud koer peita. Loomulikult langesid juhused kokku selliselt, et püssi kandev Eva jäi koera surnukeha kõrval koeraomanikule vahele ja koheselt oli aru saada, mis koeraga juhtunud oli. Eks see koera surnukeha vihmakeepi mässimine ja niimoodi ringi jooksmine oli veidi absurdne, kuid see, mis järgnes oli veelgi absurdsem. Omanik viis koera tagasi maja juurde ja tõmbas koeral kuuli kerest ja koer oli kenasti elavate kirjas tagasi. No millegi nii ajuvaba peale annab tulla. Ja kuidas see veel naljakas peaks olema, sellest ma ka aru ei saa, sest stseen polnud naljakas mõttes absurdne. Või siis ongi minu huumorisoon täielikult umbes, et ma heast naljast aru ei saa ja seetõttu ka filmi ei osanud nautida. Kusjuures välismaa komöödiatest ma saan ikka aru ja naeran kaasa.

Kahtlasevõitu huumor ja liiga kobad tegelased polnud ainus, mis mind filmi juures häiris. Minu jaoks oli suur küsimärk ka näitlejate valik. Ma ei taha kuidagi öelda, et Jan Uuspõld, Harriet Toompere või Mirtel Pohla ja teised kutselised näitlejad on halvad, vastupidi. Millest ma hoopis aru ei saa, on see et miks peab teiste elukutsete esindajaid näitlema panema? Filmis tegi kaasa kolm muusikut (Kaire Vilgats, Koit Toome ja Hendrik Sal-Saller), kelle osatäitmised olid küll episoodilised, aga ikkagi tekkis küsimus, et miks just nemad selle rolli jaoks parim valik olid. Näiteks Koit Toome kehastatud hotelli administraatorit oleks võinud täiesti vabalt kehastada selle hotelli päris administraator. Samas, eks pandeemia aeg on ka muusikutele raskelt mõjunud ja neilgi ole raha vaja. Mind teatrihuvilisena lihtsalt ärritab veidi see, et meil on nii palju näitlejaid ja siis valitakse ikkagi muusikud. Kusjuures mulle tundus, et Sal-Saller end oma rollis küll väga kindlalt ei tundnud ja iga kord kui kaamera teda näitas, lootsin ma, et kaamera kiirelt edasi liiguks. Mu ainus lohutus on see, et äkki mõnel näitlejal oli julgust rollist ära öelda ja seepärast asendati näitleja muusikuga.

Samas ei tahaks ma jätta muljet, et kõik Eesti filmid on kehvad. Ma olen ikka väga häid Eesti filme ka näinud. Aga eks filminduses on täpselt nii nagu igal pool mujalgi, et on väga tõsiseid oma ala fanatte, kes teevad oma tööd südamega ja tahavad vaatajatele pakkuda intellektuaalset ja kvaliteetset meelelahutust. Ja siis on alati ka need, kellel pole oma loominguga nii kõrgeid kustilisi ambitsioone ja kelle jaoks on ainus oluline asi raha ja see, et nalja saaks. Minu isiklike kriteeriumite järgi kuulub "Jahihooaeg" kahjuks sellesse viimati mainitud kategooriasse.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui absoluutselt mitte midagi teha pole, siis pärast rasket tööpäeva lõõgastumiseks film sobib. Eriti kui teile „Klassikokkutuleku“ tüüpi filmid on meeldinud. Aga kes tahab kasvõi natukene mingisugust loogikat ja esteetikat või veidi kultuursemat meelelahutust, siis parem võtke lõõgastuseks mõni korralik raamat lugemiseks või minge õue jalutama. Kes aga kindlasti soovib kinno minna, siis mina soovitan kinokavast mingi teine film valida.

Loe edasi

Talve

Kas Eestimaal on olemas inimest, kes poleks mitte midagi kuulnud Oskar Lutsust ja tema Paunvere lugudest? Vaevalt küll. Ilmselt teavad ka kõik eestlased tema raamatute põhjal tehtud filme. Ma pean häbiga tunnistama, et ma olen kõiki kolme filmi vist ainult osaliselt näinud. Kõige paremini tean ma muidugi “Kevade” sisu, sest seda sunniti meid juba põhikoolis kohustuslikus korras vaatama. Seega tegelastest ma ikka natukene tean. Kuigi sellest, mis neist pärast kooli edasi sai, ma suurt midagi ei tea. Välja arvatud see, et Teele abiellus Tootsiga. Nii „Suvi“ kui „Sügis“ jätsid mind omal ajal filmidena täiesti ükskõikseks. Nüüd peaks vist need filmid ka ära vaatama, et oskaks paremini „Talve“ tõlgendada.

Tegelikult oleks võinud seda enne kinno minekut teha. Nagu minu puhul traditsiooniks saanud, siis sattusin ka sel korral peaaegu täiesti poolkogemata töölt otse kinno. Seega eeltööks polnud aega. Nii tulevad alljärgnevad emotsioonid üsna puhtalt lehelt. Raamatuid ma pole ka lugenud, seega ei oska ma ka öelda, kui palju filmi stsenaariumis on Lutsu raamatuga arvestatud. Kuigi väidetakse, et „Talve“ on nii teises stiilis kirjutatud, et äkki see polegi enam üldse Oskar Lutsu kirjutatud. Mistõttu võib märgilisena võtta ka seda, et „Talve“ film ei ole enam tehtud Arvo Kruusemendi poolt, vaid selle autorid on Martin Algus ja Ergo Kuld. Aga raamatud peaks vist ikka proovima ka läbi lugeda. Kuigi öeldakse, et need raamatud ei pidavat üldse nii head olema.

Eks ma natukene ikka lootsin, et „Talvest“ tuleb midagi huvitavat ja sellist, millest võiks saada samasugune Eesti kinoklassika nagu seda oli „Kevade“. Tundub, et „Kevade“ vastu ei saa ikka ükski teine film. Seega need ootused võite kohe maha matta. Aga eks nii üht kui teist „Kevadest“ tuttavat on ka „Talvest“ võimalik üles leida. Kindlasti poleks see film nii tähenduslik ilma tegelasteta, kes kõikides varasemates filmides kaasa on löönud. Nö vanadest tegijatest näidatakse kõige rohkem Teelet (Riina Hein) ja Jorh Aadniel Kiirt (Margus Lepa), aga lisaks neile teevad filmis kaasa ka Lesta (Tõnu Alveus) ja Imelik (Rein Aedma). Nende kaudu on üritatud ka varasematest filmidest kõigile teada-tuntud nalju sisse tuua. Näiteks koht, kus kaupmees Ollep tutvub Imelikuga, tehakse jälle seda „nimi on Imelik“ nalja, mida vist kõik eestlased teavad. Samuti pole ei vana ega noor Kiir vabanenud parasiitsõnast „Igatahes“.

Muidu on minu meelest tegemist hoopis täiesti uue filmiga, mida kohati tundub raske eelmistega võrrelda. Filmi keskseteks tegelasteks on kunagiste lemmikute lapsed. Nii tuleb Arno Tali poeg Arnold Tali (Franz Malmsten) Austriast tagasi Eestisse ja hakkab oma isa lapsepõlvemaadel toimetama. Kui omal ajal jooksid Tali ja Toots mõlemad Teele sabas, siis nüüd jooksevad noor Tali ja noor Toots mõlemad hoopis Maie (Henessi Schmidt)  järele, kes on Tartu linnast maale elama sattunud peale seda kui tema vanemad surid. Eks armastuse eest võitlemises tuleb ka varasematest filmidest tuttavaid keerdkäike ette. Näiteks teeb Oskar Toots (Karl Robert Saaremäe) oma isa Joosep Tootsi moodi koerustükke, et Arnold Talit kehvemas valguses näidata. Samuti on poeg pärinud isa lokid ja kavala naeratuse. Kuigi mulle tundub, et poeg on veidi rohkem koerustükke täis, kui seda oli isa. Neid sarnasusi leiab veelgi, aga selleks, et teistel ka huvitav oleks kinos filmi vaadata, ei hakka ma kõike üles lugema.

Kuigi ma olen juba siit-sealt kuulnud, et film pole suurem asi, siis mulle film meeldis. Ja ma pole teab mis suur Eesti filmide austaja. Vähemalt mulle tundus, et filmil oli mingi mõte olemas ja lugu polnud ajuvaba (mida sageli Eesti filmide puhul juhtub). Eks Oscaritele film kandideerima ei hakka, aga ma usun, et rahvale võiks ikka meeldida. Vanad head tuttavad tegelased ning arusaadav lugu. Lisaks ei kesta film ka ülemäära kaua ja saab ilusat suvist loodust nautida. Kui üldiselt Eesti filme võrrelda, siis tegemist on rõõmsa ja värvilistes toonides filmiga. Sageli on Eesti filmid kõik väga tumedates toonides või halli värvigammaga ja tekitavad kinost lahkudes masendust. Ma kujutan ette, et „Talve“ on samasugune hea tuju looja nagu seda oli „Kevade“ omal ajal. Isegi need mõned kurvad hetked, mis filmis on, ei tekita kurbust vaid ikka tekib mingisugune helge tunne südamesse.

Eks alati saab midagi paremini teha, aga üldmulje oli hea. Mul oli ainult natukene kahju sellest, et tegelaskujud olid vananedes veidi üksluisemaks muutunud. Näiteks ei olnud Kiir vananedes enam nii koomiline, kui varasemalt. Samas tegi Fritz Kiir (Märt Koik) kõik selle tagasi, mis isal puudu jäi. Natukene oli ka näha, et need kes igapäevaselt näitlemisega ei tegele, olid veidi roostes. Mul oli isegi kahju, et Riina Heina kehastatud Teele kohati nii tuim oli ja väga pingutatult rääkis. Veidi rohkem oleks võinud olla ka endise Teele lõbusust. Natukene häiris mind ka see, et Harri Kõrvitsa kehastatud kaupmees Ollep meenutas liiga palju Esna vallavanem Pavel Koosarit. Just oma kasuahnuse tõttu. Aga see polnud siiski üleliia häiriv.

Nagu ma juba ütlesin, siis Oskar Toots oli nagu isa koopia ja kui kunagised Joosep Tootsi tembud meeldisid, siis ilmselt meeldivad ka tema poja Oskari tembud. Seega naerda saab korralikult. Kõige rohkem vist paneb aga publikut naerma hoopis kaupmees Ollepi tütar Selma (Saara Nüganen). Selma on väga konkreetne ja iseteadlik, kellel on lisaks enda elule ka isa elu ja ärid ära planeeritud. Kohati on lausa uskumatu vaadata, kuidas 1942. aastal üks tütarlaps niimoodi käituda sai ja kuidas tal lubati seda teha. Juba ainuüksi Selma tegelaskuju pärast tasub kinno minna. Ma usun, et ka kõige tuimem inimene saab natukene naerda.

Enne filmi algust ütles Riina Hein, et „Talve“ on tema lemmikfilm Lutsu lugude sarjast peale „Kevadet“. Lisaks hoiatas Hein, et film võib nutma ajada. Kuna ma pole „Suve“ ja „Sügist“ algusest lõpuni näinud, siis esimese väite osas ma nõustuda ei oska. Küll aga julgen öelda, et kui „Talve“ vaadata kui eraldiseisvat filmi, siis on tegemist kindlasti väga hea filmiga. Eriti kui arvestada seda, et film on filmitud ainult kuu ajaga ja piiratud rahaliste vahenditega. Siiski usun ma, et ka tõsised Lutsu austajad peaksid filmist endale meelepäraseid kohti leidma. Arvestada tuleb lihtsalt sellega, et filmi ei saa vaadata rangelt ainult eelmiste Lutsu lugudel põhinevate filmide järjena. Ja nutma ei aja film kohe kindlasti mitte. Sest mina olen teada-tuntud pisardaja ja mul ei tulnud kordagi pisarat silma.

Mulle igatahes film meeldis ja ma võiksin iga kell seda uuesti vaatama minna. Kusjuures neid Eesti filme pole väga palju, mida ma kinos oleksin olnud valmis korduvalt vaatama. Tegemist on mõnusa meelelahutusega, mis pakub argiõhtuteks lõõgastust, toob meie ette armastatud tegelased, kuid samas ei lange labasustesse ega lahka liiga sügavaid teemasid. Ilus Eestimaa suvi ja tärkav armastus põimitud humoorikate seikadega, peaks igale igas vanuses inimestele meeldima.

  

* - Postituse päisepilt on pärit Apollo Kino koduleheküljelt.

Loe edasi

Põrgu Jaan

Nüüd tuleb vahelduseks jälle natukene filmi juttu. Nimelt käisin ma järjekordset Eesti filmi vaatamas. Tõe huvides peab küll mainima, et niisama ma ilmselt seda filmi vaatama poleks läinud. Läksingi ainult seepärast, et ma lubasin endale võimalikult paljud Eesti filmid ära vaadata. Ma pean endale ikkagi tõestama, et ma mõnda lubadust suudan pidada ka (erinevalt kaalu langetamise ja füüsilise aktiivsuse tõstmise lubadustest) Film ise ei tundunud reklaami põhjal mitte kuidagi minu maitse olema. Aga nüüd, kui film on vaadatud, võin julgelt öelda, et film meeldis mulle rohkem kui nii mõnigi teine Eesti film, mille kinno tulekut ma pikisilmi oodanud olen. Film, millest sel korral juttu teen, kannab pealkirja „Põrgu Jaan“.

Peamine põhjus, miks ma arvasin, et film pole päris minu maitsele oli sünge meeleolu, mida reklaampostrid ja klipid süvendasid. Kuidagi oli selline tunne neid klippe vaadates, et see pole lihtsalt ajaloofilm, vaid kogu selle süngusega on filmi autorid mingisugust kõrgemat kunstilist taset soovinud saavutada, millest ma aru ei saa. Ühesõnaga, ma kartsin et film on minu jaoks liiga kõrge kunstilise tasemega ja seega jääb sisu mulle mõistmatuks. Lisaks viitas ka filmi pealkiri mingile müstilisele tegevusele põrgus (vähemalt nii ma seda endale ette kujutasin). Mõningas osas olid mu kartused põhjendatud, kuid siiski suutis film mind positiivselt üllatada.

Film oli tumedates toonides, täpselt nagu ma kartsingi. Filmi tegevus toimus Põhjasõja järgsel Eestimaal. Ehk siis 18. sajandil, mis on umbes täpselt 300 aastat enne tänapäeva. Ilmselt praegu sellele ajale tagasi mõeldes, tundubki kõik pime ja tume. Vähemalt, kui ma mõtlen sellele ajastule, tuleb mulle täpselt selline tume ja pime Eestimaa silme ette nagu ma nüüd filmis nägin. Filmi vaadates oli kogu aeg tunne nagu olekski Eestis tol ajal ainult pilkane pimedus ja igavene öö olnud. Samas, eks neid sõjajärgseid rüüsteretki silmas pidades, võiski inimese meeleolu selline olla nagu nad elaksidki pilkases pimeduses. Kuigi ma olen enam kui kindel, et ka tol ajal paistis päike Eestis ja polnud see olemine neil nii pime midagi, kui me ette kujutame. Ega päike pole alles 100 aastat tagasi leiutatud. Ometigi mulle tundub, et kõik arvavad, et valgus hakkas Eestimaa pinnale paistma umbes alles 19.sajandi lõpus, kuid kõige kindlam on ikkagi väita, et valgus jõudis Eestisse 20.sajandil. 

Ka sisu osas läks minu kartus täide. Sisu polnud keeruline, aga ma ei saanud päris täpselt kõikidest nüanssidest aru. Lisaks pole ma kindel, et ma tõlgendasin filmi päris samuti nagu seda autor mõtles/tahtis, et vaatajad mõtleksid. Tegevust küll oli ja põnevust minu jaoks ka jagus, kuid puudus point või mingi õpetlik sõnum. Vaatasin filmi ära ja lõpuks lihtsalt keerles mul peas mõte, et mis selle filmi mõte oli? Mingisugused mõtted mul küll tekkisid, kuid need jäid ka poolikuteks mõteteks. Ja ma ei saa neid filmi keskseks ideeks pidada. Näiteks hakkasin ma kohe parunit ja külarahvast omavahel vastandama. See on ju teada, et vanasti pöörati seisustele suurt rõhku ja sageli ei saanud lihtrahvas endale õiget arstiabi lubada ja nii nad uskusidki rohkem rahvameditsiini ja igasuguseid külanõidasid. Samas kui parunid ja mõisahärrad neid nõidasid patu tegemise pärast karistasid ja ise teaduslikku meditsiini uskusid (kui teaduslik see meditsiin tol ajal oli, on muidugi iseasi). Või uskusidki inimesed taassündi ja surmajärgset elu. Filmis näidati tüdrukut, kes oli arsti silmis surnud, kuid erinevate tulerituaalidega ärkas tüdruk ellu ja jagas oma kogemusi teispoolsusest. Seda põhjendasin ma endale massipsühhoosiga, mis kaasnes kurnatuse ja mõjuvõimsa nõia sõnadega. Samas lasi parun selle tüdruku hiljem oma aita luku taha panna. Kas ka parun ja tema teenijad läksid siis selle massipsühhoosiga kaasa, et nad uskusid ja said tüdruku kinni võtta ning mõisa aita viia? Või polnud Jaan, kes tüdruku surnuks kuulutas siiski päris arst, nagu talle sisendada püüti ja ei eristanud näiteks koomat ja surma ära ning hiljem ärkas tüdruk koomast üles ning sai seetõttu oma teispoolsuse kogemusi jagada. Ühesõnaga üsna segane lugu, millele ka filmi lõpus otseselt lahendust ei näidatud. Ühel hetkel oli tüdruk aidast lihtsalt kadunud ja mul tekkis mõte, et kas ta üldse oligi olemas?

Ma sain filmist nii palju aru, et mõisas olid mingi aeg hobustel ratsutavad röövlid käinud ja midagi hirmsat seal mõisas korda saatnud. Ma mingil põhjusel eeldasin, et nad üritasid selle käigus ka parunessi ära vägistada. Sest paruness leiti peale seda aknast alla hüpanuna. Ja parunessi poeg lakkas peale neid sündmusi rääkimast ja liikumast. Sisuliselt oli ta nagu hingav nukk, keda pidi liigutama. Ka teenijatüdruk, kes sel ajal majas oli, põgenes ja hiljem suri. Kusjuures teenijatüdruk oli see sama tüdruk, kes külaelanikele teispoolsusest rääkis. Kui filmi lõpus hakkas parunessi poeg iseseisvalt liikuma, lootsin ma, et ta toob selle saladuse päevavalgele. Aga see jäigi ainult lootuseks. See lõputa lugu oligi peamine põhjus, miks mulle sisuline pool ei meeldinud. Ma oleks kasvõi mingit vihjet tahtnud, et mis seal mõisas sii tol korral parunessiga juhtus. Kas see oli lihtsalt röövretk (nagu neid tol ajal palju ette tuli) või oli seal midagi muud taga? Ja kui see oli lihtne röövretk, siis mida seal nii hirmsat juhtus, et laps seetõttu rääkimise lõpetas? Nendele küsimustele ei leidnud mina filmist mitte mingisuguseid vastuseid.

Muidu kogu pattude andeks palumine oma isiklikke asju põletades ja erinevad rituaalid tulega, olid väga huvitavad. Just seetõttu, et minu jaoks peegeldasid need tolle ajastu elu. Mul mingil seletamatul põhjusel on eelarvamus, et tol ajal tegeleti palju rohkem ohverdamiste ja nõidumistega ning see, mida me filmis nägime, võiski selle ajastu igapäevane elu olla. Samas võib see sama tõenäoliselt olla ka minu fantaasia. Veel meeldis mulle kaldalt leitud tundmatu teadvusetu mehe motiiv, kellel polnud õrna aimugi, kes ta tegelikult on. Ta võis olla kuulus ja hea arst, kui talle seda sisendati. Samas võis ta olla paruni mõisasse sisse tunginud üks röövlitest, kui ta seda ise nii mõelda tahtis. Või hoopis mees, kes on pärit põrgust. Ma tegelikult arvasin, et seda põrgu motiivi on filmis rohkem sees, sest filmi pealkiri lubas mul sellise oletuse teha. Aga põrgut, kui sellist ei näidatud seal üldse. Vähemalt mitte otse.

Kujundlikult võis kogu filmis näidatud pimedus ja tuli viidata põrgule, millest Eesti ja eestlased on pidanud aja jooksul läbi käima. Viitab ka Jaani nimi tüüpilisele Eesti mehele, kes siis kujundlikult kogu Eesti rahvast sümboliseerib. Film on siiski pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks ja seega peame me seda filmi mingit moodi oma ajaloo konteksti sobitama. Ma väga hästi ei taha uskuda, et filmi tegijad lihtsalt soovisid ainult sisuga viidata meie minevikule. Surnust üles ärganud tüdruk rääkis, et maailmalõpp tuleb suure veeuputusega. Kui see tänasesse päeva üle tuua, siis veeuputus võib näiteks kliima soojenemisele vihjata. Ja ühel päeval võibki kliima soojenemise tõttu maailma lõpp tulla. Ja mõisniku ühe teenijapoisi minek oma tehtud parvega merele, kui vihma sadama hakkas võib viidata kõikidele nendele kordadele, kui eestlased on pidanud oma maalt lahkuma. Mis viib mu mõtteni, et maailmalõpp veeuputuse läbi ei ole siiski kliima soojenemine, vaid vesi on see võõrvõim, kes meilt on mitmel korral oma riigi käest ära võtnud ja seega ongi Eesti, kui riigi jaoks tekkinud maailma lõpp. Kuigi ma tean, et seda ei saa võtta päris üks-ühele, sest Eesti ei saanud ju peale Põhjasõda iseseisvaks. Aga sellised mõtted mul tekkisid. Ja Põhjasõda võib filmis olla ka lihtsalt üks laiem kujund kõikide sõdade kujutamiseks.

Vähemalt on film selles mõttes asja ette läinud, et mul tekkisid mingid seosed ja ma mõtlesin peale filmi selle peale, et mida ma siis nägin ja mis seos sellel kõigel minuga on. Ma saan aru, et enamus inimesi läheb ikkagi kinno meelelahutuslikul eesmärgil, mitte filosofeerima teemadel, mida see tuli ja pimedus, mida ekraanil poolteist tundi näidati, ikkagi sümboliseeris. Ma ütlen, see koolis käimine on juba selle kahe kuu jooksul mu mõtlemist muutma hakanud. Üldiselt meie inimestele meeldivad lõbusad ja lihtsama sisuga filmid. Kes see ikka enda esivanemate kannatusi näha tahab. Seda enam, kui kõiki asju ei öelda otse välja ja sa pead ise oma peaga mõtlema. Pole me ju veel väga harjunud ise mõtlema. Oleme ju ainult 27 aastat saanud rahus seda ise mõtlemist praktiseerida, ilma et keegi võõras meid juhiks kuidas ja mida mõtelda.

Ometigi ma leian, et need vähesed inimesed, kes olid vaevaks võtnud kinno minna, ei pidanud pettuma. Kui sisu ei pakkunud huvi ja tundus igav, siis filmi tehniline teostus oli selle eest väga paeluv. Mind hämmastas, et kuidas on Eestis tänapäeval võimalik sellises ulatuses tühja ja äärmiselt kõledat raba leida. Ja siis meenus mulle Kõrvemaal asuv Jussi nõmm, mis ongi kilomeetrite viisi lagedat tühjust. Ma muidugi ei tea, kas filmi stseenid olid seal filmitud või mitte, aga mu point on see, et Eestis ikkagi leidub tänapäeval kõledaks võtvalt lagedaid maa-alasid. Või siis oli kogu see maastik ja kõledus arvutiga hiljem töödeldud. Aga vahet ei ole. Kunstilise poole pealt tegi filmi kujundus nii mõnelegi kuulsale Hollwoodi filmile silmad ette. Nagu oleks mingit müstilist muinasjuttu vaadanud. Kuigi muinasjutte pole me harjunud nii tumedates toonides nägema. Aga kuidagi müstiliselt kaasahaaravalt mõjus mulle filmi tehniline lahendus. Ja eks see tehniline lahendus rõhutas ülejäänud laia maailma arvamust meist - mingi tühermaa ja natukene merd ja mõned üksikud metslaste moodi käituvad barbaarsed inimesed seal kõledal maal.

Ka näitlejad sobisid rollidesse ülihästi. Ma pole muidu suur Meelis Rämmeldi austaja, aga oma sasipeaga oleks ta võinud kasvõi Vanakuradit ise mängida. Lisapunktid annaksin ma selle eest, et üldiselt oli filmis kasutatud näitlejaid (või ka lavastajaid), keda me igapäevaselt teleekraanidel ei näe. Nii näiteks mõjus kiilaspäine Anne Türnpu naise rollis vägagi kaasahaaravalt. Eks Anne Türnpu folkloori taust mängis siin suurt rolli, sest ma vaatasin teda ja mul ei tekkinud tunnet, et see on näitleja kes mängib mingit rolli, vaid ma tundsin läbi kinoekraani seda võimu ja energiat, mida see naine neid rituaale läbi viies külaelanikesse sisendas. Ja ka need näitlejad, keda inimesed ehk on rohkem harjunud nägema (nagu Peeter Volkonski, Pääru Oja ja Egon Nuter) mõjusid sel korral teiste tugevate rollide kõrval uudsetena. Egon Nuteri kubjas siiski meenutas mulle natukene suvel nähtud Kõrboja vana peremeest, aga see oli pigem väline sarnasus (sarnased habemed ja liigutused).

Kokkuvõtteks võingi öelda, et kindlasti pole tegemist laiatarbe kaubaga, ehk filmiga mis sobiks igale eestlasele lihtsaks meelelahutuseks. Ma ei taha end nüüd kuidagi teistest paremaks ja targemaks teha, kuid ma julgen väita, et see film on mõeldud natukene rohkem mõtlemist armastavale filmisõbrale. Ehk ka nendele, kellele on keskmisest tugevam huvi ajaloo ja kunstide vastu. Mul need huvid puuduvad ja seega jäi minu jaoks filmi sisu raskesti mõistetavaks. Kuigi mõtlemisainet sain päris palju ja visuaalne elamus oli tasemel. Aga ilmselt suuremate kunstiliste huvidega inimesed peavad sellest filmist rohkem lugu. 

Loe edasi

Võta või jäta

Nüüdseks on blogis juba mõnda aega vaikus olnud. Kuigi kui ma järele kontrollisin, siis käisin teatris viimati 25.august. Täna on 13.september. Seega enamiku inimeste jaoks ilmselt ei tundugi see vahe nii üüratu pikk. Kuid sel korral ei kirjuta ma teatrist, vaid hoopis filmist. Seega teatripaus kestab veel.

Kui ma endale aasta alguses väikese lubaduse andsin, et vaatan ära kõik kinodesse jõudvad Eesti filmid, siis olin selles osas üsna skeptiline, sest ma olen tegelikult väga väike kinokülastaja. Heal juhul jõuan korra või paar aasta jooksul kinno. Vastupidiselt ilmselt enamikule inimestest, kes käivad enamasti kinos, mitte teatris. Aga see oli lihtsalt väikene vahelepõige. Kõiki Eesti filme ma sel aastal vist siiski näinud ei ole. Vähemalt on mul tunne, et midagi on vahele jäänud, sest film ei tundunud minu jaoks piisavalt huvitavana.

Seepärast ma tegelikult ei olegi kindel, kas ma jõudsin sel korral uut Eesti filmi „Võta või jäta“ vaatama eelkõige seepärast, et see on uus Eesti film ja ma lihtsalt pidin oma lubaduse pärast seda vaatama minema. Või läksin ma seda hoopis seepärast vaatama, et film on valitud Eestit esindama parima võõrkeelse Oscari auhinnale. Või läksin ma sinna hoopis näitlejate pärast. Või oli see hoopis mingi neljas põhjus. Kui päris aus olla, siis ma ei ole ise ka kindel, miks ma täpselt seda filmi vaadata tahtsin. Ma nimelt pole viimasel ajal ühtegi väga sügavat muljet jätnud Eesti filmi näinud. Samas, äkki see oligi põhjus, väike salajane lootus, et sel korral ma näen kinos midagi jalustrabavat...

Nendele, kes minult juba filmi kohta küsinud on, olen kohe vastanud, et mulle ei meeldinud filmi lõpp. Minu jaoks jäi lõpp kuidagi lahtiseks. Ma ei taha väga ette ära rääkida, mis filmis täpselt juhtus, kuid mulle oleks meeldinud, kui film oleks kohtuotsusega lõppenud. Hetkel lõppes film ära enne, kui kohtu mingisuguse otsuse tegi ja see jättis minu jaoks asjad lahtiseks. Samas lahtised otsad lasevad alati filmile järje teha. Kuigi see pole päris selline film, millele järge teha. Mingil põhjusel mulle tundub, et Eesti filmid vajuvad alati kõik lõpuks ära. Isegi siis kui sisu ja mõte on olemas (mida minu silmis pole paljudel Eesti filmidel) ja filmi vaatamise ajal on tunne, et sel korral on eestlased päris hea asjaga hakkama saanud, siis enamasti viimaste lõpukaadritega rikutakse see elamus ära. Mu sõbranna ütles ka „Võta või jäta“ lõpus, et lõpeb nii nagu Eesti filmid ikka lõpevad.

Muidu sisult oli film täitsa hea. Jah, ma suutsin ühes kohas isegi silmad märjaks saada (aga see võis olla ka sellest, et ma vaatasin natukene liiga lähedalt filmi ja mul hakkas sellest pea meeletult ringi käima ja ma võitlesin endaga, et mitte keset kinosaali oksendama hakata). Tegemist oli igati asjaliku filmiga, sest pidevalt räägitakse üksikemadest, aga selline nähtus nagu üksikisad on ka täiesti olemas. Ja seda maailma oli huvitav näha, kuidas üks tüüpiline pidusid armastav noor mees (minu jaoks on 30-aastane veel päris noor, kuigi ma pole kindel, kas 30-aastane peaks enam nii pidude ja alkoholi lembene olema) pidi järsku nö „täiskasvanuks“ saama ja õppima nii enda kui oma lapse eest vastutama. Kuigi eks filmis oli natukene kunstilisi liialdusi ka.

Vähemalt minu silmis on tegemist üsnagi sotsiaalse filmiga, mis keskendub päris paljuski enamlevinud sotsiaalsetele probleemidele Eestis, millele me sageli igapäevaelus tähelepanu ei pööra. Suitsetamine ja alkoholi tarvitamine on üsna levinud nähtused ja nendest ka räägitakse avalikult. Aga vanemate ja laste suhted, üksikvanemana hakkama saamine jne jäävad sageli avalikkuse poolt tähelepanuta. Ma julgeks isegi öelda, et film on kui läbilõige Eesti inimeste igapäevaelust. Mehed, kes pidevalt (see on ilmselt minu poolne liialdus) naudivad õllepurgi taga jalgpalli; vanemad, kes kipuvad lapsi õpetama ja tahavad laste elu kontrollida ka siis kui lapsed on täiskasvanud jne. Lisaks annab film ülevaate ka noorte muutunud hoiakutest. Näiteks tõi  filmi peakangelase Eriku (keda kehastas Reimo Sagor) endine tüdruksõber Moonika (Liis Lass) välja, et tema ei tahtnud seda last, sest tal oli kool pooleli ja ta tahtis enne endale „jalad alla saada“ kui ta on lapse kasvatamiseks valmis. See seisukoht peegeldab üsna hästi minu meelest seda, miks tänapäeval naised järjest hilisemas vanuses lapsi soovivad saada, võrreldes veel paarikümne aasta taguse ajaga, kus naine võiski koolitee perekonna loomise pärast pooleli jätta. Iseasi on muidugi see, et kui laps on juba olemas, kas siis temast kohe loobuma peab, nagu selles filmis.

Ma soovitaksin seda filmi tulevikus koolides noortele näidata sotsiaalkampaaniana, kuidas lapse saamine (soovitud või soovimatu) nende elu mõjutama hakkab. Alguses oli see väike beebi tõesti ilus ja armas, kuid kui sa näed, kuidas ta pidevalt nutab ja millisesse seisundisse see vaene üksikisa viidud oli, siis äkki see paneb kedagi mõtlema, millal on õige aeg lapsi saada. Igatahes mind pani küll natukene mõtlema, et kuidas nii väikese lapsega üksinda hakkama saada. Kuna ma pole maailma kõige rahulikum inimene, vaid vahel võin ikka päris tühja koha pealt ärrituda, siis pani film mind mõtlema, et sellist elu mina endale ei tahaks. Juhutööd, lagunev ja räämas elamine, pidevalt karjuv laps ja ise oled masenduse äärel ja sul pole seda koormat kellegagi jagada. Ainus võimalus pääsemiseks ongi imik üksinda koju magama jätta (sest ta ju niikuinii ainult magab kogu aja) ja sõbraga kluppi pidutsema minna. Tänan, ei.

Kui ma nüüd seda teksti kirjutan, siis ma tegelikult vist saan aru, et film oli natukene rohkem, kui ma esmapilgul arvasin. Kunstilises mõttes jäi elamus saamata, aga sisimas tekitas igasuguseid mõtteid ja emotsioone. Ja kui film juba Oscarile kandideerima esitatakse, siis vist tasub seda ikka vaadata. Kuigi ma usun, et keskmisele eestlasele see film just selle pealtnäha mittemidagiütlevuse pärast ei meeldi ja ilmselt film mingisuguseid kassarekordeid ei püüa. Aga see on minu arvamus. Vahelduseks igasugustele komöödiatele (nt „Klassikokkutulek“) ja abstraktse sisuga filmidele (nt „Tuliliilia“) igati korralik Eesti film. Mulle isegi ei jäänud väga palju reklaami filmis silma. Mõned ebatäpsused siiski olid, kuid eks neid ole igas filmis ja need ei takistanud filmi kui terviku mõjule pääsemist.

Kõikidele nendele, kes filmist midagi kuulnud ei ole, kopeerin siia filmi tutvustuse. Sest minu heietusest ei saa ka väga palju aru, millest film siis ikkagi täpsemalt räägib. Kinodes tutvustatakse filmi alljärgnevalt: Mida teeksid sina, kui ühel päeval pandaks su kätele vastsündinud laps ja öeldaks: võta või jäta! 

Ühel unisel laupäevahommikul saab 30-aastane ehitaja Erik jalustrabava uudise: endine tüdruksõber Moonika, keda mees pole pool aastat näinudki, on just lapse sünnitanud. Tüdruku. Naine ise pole emaduseks valmis ja kui mees last endale ei taha, läheb tüdrukuke lapsendamisele. Võta või jäta!

"Võta või jäta" on lugu Eriku pikast, keerulisest ja kohati koomilisest isaks kasvamise teekonnast. Lugu, mille käigus tavalisest eesti mehest saab igapäevaelu kangelane, Superman, kes on oma isaduse eest valmis küünte ja hammastega võitlema. Mis teeb isast isa?
Film valmib Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.

* – Postituse päisepilt on pärit Forum Cinemas lehelt. 

Loe edasi

Tuliliilia

Kui ma käisin kinos „Seltsimees laps“ filmi vaatamas, nägin „Tuliliilia“ filmi treilerit. Treiler kõnetas mind ja nii ma otsustasin, et seda filmi tahan ma näha. Otsustamise tegi muidugi kergemaks ka aasta alguses endale antud lubadus, et vaatan kinos võimalikult palju Eesti filme ära. Siiani on päris hästi läinud. Ainult „Portugal“ jäi nägemata, sest selle kohta kuulsin igalt poolt ainult negatiivset tagasisidet. Aga see selleks.

"Tuliliiliat" tutvustatakse nii: "Filmi peategelaseks on 38-aastane Pia, kes avastab end ühel hetkel olukorrast, et tema mees on ta nö. "noorema mudeli" vastu ümber vahetanud ja ootab nüüd uue elukaaslasega peatselt ka perelisa. Nende lahkumineku peamiseks põhjuseks oli Pia viljatus. Pia üritab kõigiti oma eluga edasi minna, aga kergete killast see ülesanne pärast pöörast kihutamist emotsioonide ameerika mägedel ei ole…
Ühel hetkel hakkab Pia tundma, et keegi (või miski) nagu oleks temaga. Hommikuti on naisel üha sagedamini tunne nagu keegi oleks tema juures käinud ning kohati on võimatu öelda, kas see kõik on ikka unes või ilmsi. Olukord võtab aga juba sootuks müstilisema pöörde hetkel, mil selgub, et Pia ootab last. Seda vaatamata tema meditsiiniliselt tõestatud viljatusele ja ka asjaolule, et tema elus ei ole pärast lahutust olnud kohta meessuhetele. Pia avastab end ootamatult seisust, kus täitumas on tema suurim salasoov. Lihtsalt mitte nii nagu naine oli seda ette kujutanud. Pia otsustab leida tema hinge ja mõistust pitsitavatele küsimustele vastused, kuid kas ta on nendeks ka valmis?"

Nagu enamasti, ei olnud ma ka sel korral enne kinno minekut filmi süžeega tutvunud.  Seega see ülaltoodud sisututvustuse info oli mulle enne filmi teadmata. Ühelt tuttavalt olin ainult kuulnud, et tegemist on veidi ulmemaailma kalduva filmiga. Ja ulmefilmid pole kohe kindlasti minu maitse. Seepärast läksin ma kinno ilma suuremate ootusteta. Sest esiteks see ulmefilmi temaatika ja teiseks pole minu arvates suurem osa Eesti filmidest midagi väga erilist.

Ka „Tuliliilia“ esimeste stseenide puhul tundus mulle, et tegemist on „tüüpilise“ Eesti filmiga, milles puudub sisu ja mis on kuidagi katkendlikult üles ehitatud. Alguses näeme öist vaadet Tallinnale (kusjuures peab ütlema, et see öine drooniga filmitud linnavaade oli mu lemmikkoht filmis). Seejärel suumitakse vaadet järjest rohkem sisse kuni ühe konkreetse aknani. Akna taga magab naine. Järgmisel hetkel näeme seda naist töötamas silmaarstina. Siis autoga sõitmas ja ühe maja hoovi keeramas. Sellele järgneb tavaline stseen, kus naine autost väljub, võtab saapad jalast ja läheb kööki külmkapi juurde, et sealt piima võtta. Järsku hakkab mingi teine naine paaniliselt karjuma, siis saabub üks mees, kes paistab piimapakiga naist tundvat ja soovib teda välja visata. Mees peab muidugi ka selle naise peale karjuma. Ma pean tunnistama, et ma ei saa enam üldse aru, mida ma kirjutan. Aga samas, ega ma filmi vaadates ei saanud ka nendest stseenidest aru. Sel hetkel mõtlesin ma küll, et oleks võinud pigem õues ilusat suveõhtut (kes teab, palju meil neid ilusaid õhtud sel aastal veel tuleb) nautida, mitte pimedas kinosaalis sellist ajuvabadust vaadata. Filmi kaitseks peab siiski ütlema, et enamus nendest jaburatest stseenidest saavad filmi jooksul selgituse ja lahenduse ning ei tundugi enam nii jaburatena.

Naine, kes „koju“ sõitis oli Pia. Pia oli kunagi sellest majas elanud, kus elas nüüd tema eksabikaasa Jürgen koos oma uue lapseootel naisega. Ma siiski eeldan, et uus naine teadis, kes Pia on ja seetõttu ei saa ma sellest tema paanilisest karjumisest absoluutselt aru. Jah, see pole normaalne, et mingi naine sulle niimoodi elamisse sisse sajab, aga niimoodi karjuda vist pole ka päris normaalne. Edasine sisu oli päris normaalne. Ulmeliseks pidi filmi muutma see, et kuigi Pia elas üksinda, siis oli tal tunne, et keegi justkui käib öösiti temaga magamas. Nii ärkas ta korduvalt hommikuti ihualasti ja ühel korral ärkas ta orgasmi peale üles. Ma ütleksin, et see pole veel midagi ulmelist. On ju siin-seal kirjutatud naistest, kes ongi tundlikumad ja saavad igapäevategevuste juures orgasme. Mis see unenäo peale orgasmi saamine siis nii ulmelist on? Samuti suudaksin ma selle hommikul alasti ärkamise loogiliselt ära põhjendada. Seega polnud selles osas minu jaoks mitte midagi müstilist või ulmelist. Selliseid asju lihtsalt juhtub ja selleks ei pea mingitesse kõrgematesse jõududesse uskuma. Küll aga läks minu jaoks ulmeliseks see Pia lapse saamise osa. Jah, imesid juhtub kuid sellistesse imedesse ma siiski ei usu. Samas ei jäänud see mind nii häirima, et ma nüüd selle pärast kogu filmi maha teeksin. Nõia seletus oli selles osas päris õige, et laps oli Pia salasoov ja eks ta ise selle energiatega endale kuidagi külge tõmbas. Ulmeline oleks asi siis olnud, kui lapse asemel oleks Pia ilmale toonud mingisuguse üleloomuliku olendi.

Seega lõppes film minu jaoks loogiliselt, et Pia sünnitas ja saigi film sellega läbi. Lõppes üks eluetapp Pia elus. Samas oleks ma teada tahtnud, et kas need salapärased tundmused kadusid siis peale lapse sündi ära või kadusid need varem. Sest filmi alguses jäi mulje, et praktiliselt iga öö käis keegi Pia juures, aga kui Pia oma sõbranna last Peetrikest hoidis, siis mulle tundus, et see salapärane keegi ilmus harvem. Samuti ei saanud ma sellest aru, et kes see patsient siis oli, kes Pia juures käis ja kes teda Tuliliiliaks kutsus. Filmi jooksul jäi mulle mulje, et tema ongi see energia, kes Pia juures käib, sest tema teadis Pia rasedusest ja ilmus välja siis kui ööklubist leitud mees taksoga Pia juurest minema läks. Ma mõtlesin, et see mees ongi see, kes teised mehed Pia juurest eemale tõrjub. Sest filmis oli näha, et nii kui keegi Piale läheneda üritas, siis miski justkui lõi need mehed lööklainega Piast eemale. Seda kummalisemaks läks asi siis, kui see sama jälitaja justkui magnetiga auto ette tõmmati. Ja miks see kummaline jõud Kaarlit Piast eemale ei tõmmanud? Kas see oli mingi kõrgem jõud, kes sai aru, kes nendest meestest Piale head ja kes halba tahtis? See oleks ilmselt iga naise salajane unistus, sellist nähtamatut kaitseinglit omada. Ja ilmselt selline lapse saamise ime oleks kõikide lastetute naiste unistuse täitumine. Minu jaoks on see film umbes sama nagu Ameerika jõulufilmid, milles toimuvaid imesid on ilus vaadata ja tore mõelda, kui asjad ka päris elus nii ilusad oleksid, kuid sügaval sisimas annad sa endale aru, et tegemist on väljamõeldud filmiga ja päris elus asjad nii ei käi.

Kinosaalist väljudes mingit erilist emotsiooni filmi osas ei olnud. Päris nii lootusetu film ei olnud, nagu paljud teised Eesti filmid, mida ma kunagi näinud olen. Samas sellist tunnet ka ei olnud, et tahaks kangesti uuesti vaatama minna. Isegi sisu peale ei pannud film mõtlema. Astusin kinost välja ja olidki filmiga seotud mõtted peast läinud. Tundub, et eks ta üks naisteka film on. Nendest inimestest, kellega ma kinos koos käisin, oli vist üks või kaks meest. Ja mis seal salata suurem osa naisi oli vist tulnud Johann Urbi vaatama, sest nii kui Urb kaadrisse ilmus, käis saalist mingi kahin ja itsitamine läbi. Ma õnneks või kahjuks ei saanud aru, et tegemist oleks mingi erilise Hollywoodi näitlejaga. Eks tal see eesti keel ongi puisem ja võib-olla jäi osaliselt selle taha eriline Hollywoodi sära. Minu meelest olid kõik näitlejad võrdsed. Vähemalt mulle ei jäänud keegi sel korral eriliselt silma nii hea kui halva osatäitmise poolest. Ühesõnaga täiesti keskmine Eesti film. Siiski arvestades seda kui uue filmiga on tegu ja vaadates kinosaalide tühjust, siis Eesti rahvale film väga peale ei lähe.

Lavastaja: Maria Avdjuško

Operaator: Thierry Pouget

Helilooja: Tõnu Kõrvits

Kunstnik: Carolin Saan

Monteerija: Helis Hirve

Stsenaristid: Maria Avdjuško, Leana Jalukse, Al Wallcat

Produtsent: Aet Vaigu

Näitlejad: 

Ingrid Isotamm - Pia

Johann Urb - Kaarel

Eva Eensaar-Tootsen - Ida

Adele Taska - Kaia

Rasmus Kallas - Peetrike

Epp Eespäev - Dagmar

Kristjan Sarv - Jürgen

Rain Simmul - kirikuõpetaja

Elina Reinold - nõid

Raivo Trass - psühhiaater

jt

* – Postituse päisepilt on pärit Forum Cinemas koduleheküljelt.

Loe edasi

Seltsimees laps

"Seltsimees laps" on üks nendest Eesti viimase aja filmidest, mille kinno jõudmist ma olen pikalt oodanud. Seetõttu on veidi imelik, et ma seda alles nii hilja vaatama jõudsin. Eks neid vabandusi võibki ilmselt loetlema jääda, miks ma varem kinno ei jõudnud. Pigem kirjutan sellest, miks ma seda filmi nii väga vaatama tahtsin minna. Esimene põhjus oli muidugi see, et tegemist on Eesti filmiga ja ma lubasin endale sel aastal võimalikult paljud Eesti filmid ära vaadata. Teiseks mõjutas muidugi ka see, et olen igalt poolt selle filmi kohta ainult kiidusõnu kuulnud ja kes ei tahaks siis head Eesti filmi näha? Ja kolmas ning kõige mõjusam põhjus on see, et ma tahtsin näha filmi, mille massistseenide castingul ma 2016 aasta suvel osalesin. See oli mu täiesti esimene casting. Veidi kohmetu oli massistseeni jaoks lasta end iga nurga alt pildistada. Aga uus kogemus seegi. Etteruttavalt võin ära öelda, et mind filmis siiski ei näe, sest võttepäevades olid vist (kui mu mälu mind ei peta) mingid muudatused ja ma ei saanud oma töö kõrvalt mõlemal päeval võttel osaleda ja siis mind massistseenidesse ei soovitud. Aga filmi tahtsin ma sellegipoolest näha. Mind ikkagi huvitab ka see Nõukogude temaatika. Kuidagi huvitav tundub näha, kuidas kunagi elati ja millised tingimused siis olid.

Ma natukene teadsin mis filmis juhtub, sest mu vanaema oli filmi vaatamas käinud ja kuna talle film meeldis, siis ta rääkis mulle päris palju sisu ette. Õnneks sain ma sisust veidi teisiti aru ja seega oli ikka huvitav vaadata. Eks ma vaatasin filmi muidugi teise vaatenurga alt ka. Mina vaatasin lihtsalt selle pilguga, kuidas kunagi eluolu oli, samas kui mu vanaema vaatas enamvähem enda lapsepõlve aegset eluolu. Midagi teadsin ma ju ka filmi sisututvustusest, sest päris teadmatuses ei ole ma ühtegi filmi vaatama läinud. Mulle tundub, et pole väga vahet, mis vanuses seda filmi vaadata. Huvitav on ikkagi. Eks see ajalugu on meid kõik vähemal või suuremal määral puudutanud ja nii pakub ta igale eestlasele mõtte- ja kõneainet. See ajalugu on päris kurb ja vihale ajav, ning nii juhtubki, et film läheb paljudele südamesse. Ütlen kohe ära, et ega mina väga palju filmi normaalse inimese kombel vaadata ei saanud. Mul on silmad märja koha peal ja nii ma siis suurema osa ajast istusin väga märjade silmadega kinosaalis ja üritasin mitte üle saali kõval häälel nutma hakata. Minu jaoks on täiesti müstika, kuidas mõned inimesed mingites kohtades naerda said. Jah, see kassipoeg oli väga armas ja ma isegi kuulsin, kuidas kellegi nunnumeeter suure ohkega tööle läks, kuid naerma ei suutnud see mind siiski ajada. Paar kohta olid veel sellised, kus mõned inimesed naerma turtsatasid (need vist olid mingid eakamad inimesed), eks neil tuli midagi oma noorusest meelde või oli seal mingi muu seos, mis neid naerma ajas.

Ma igatahes soovitaksin küll seda filmi kõikdel vaatama minna, kes seda veel näinud ei ole. Pole seal mingit üle võlli keeratud huumorit ega mingit kahtlaselt ebaloogilist fantaasiat (mida minu meelest nii paljudes Eesti filmides kahjuks kohata võib). Täiesti ehe Eesti elu. Samas mitte liiga mustades värvides ja ära leierdatud võtmes. Hoolimata sellest, et ma suurema osa filmist nutsin, oli seal parajas annuses rõõmu ja tegelikult oli film minu jaoks üsna helgetes toonides filmitud. Eriti kui arvestada seda, millest film rääkis. Ja lapse vaatenurk oli uus ja huvitav, mis ilmselt andiski filmile omase siiruse, mitte ei kujutanud seda Nõukogude võimu poolset tagakiusamist mustades toonides ja läbinisti halva sündmusena. Kõige parem meel on mul selle üle, et film ikkagi positiivselt lõppes. 

Kui nüüd natukene negatiivsematest asjadest rääkida, siis mulle tundus, et Leelo oli filmis vanemaks kirjutatud. Ma olen kuulnud, et tegelikult oli Leelo Tungal 3-aastane kui ta ema Siberisse saadeti. Filmis oli väike Leelo kohe kooli minemas. Ma küll ei tea kui vanalt tol ajal kooli mindi, aga ma olen üsna kindel, et mitte 3-aastaselt. Kohati oli seda vanuse erinevust tekstis tunda, sest Leelo esitas sageli selliseid küsimusi, mida üks kohe kooli minev laps ei tohiks minu arvates küsida. Aga võib-olla on tänapäeval lapsed lihtsalt varem küpsemad ja ma seepärast pidasin filmi-Leelot kooli mineva lapse kohta veidi liiga titelikuks. Aga Helena Maria Reisner, kes filmis Leelot mängis, oli küll super äge. Vaieldamatult minu lemmik selles filmis. Eriti koos oma helesinise mantli ja pruuni karvase mütsiga. Lihtsalt nii armas, et minu nunnumeeter läks selle peale lõhki. Üldse mulle tundub, et vanasti olid lapsed armsamad. Tänapäeval kannavad kõik oma kilest Lenne või Didriksoni kombekaid ja need pole üldse armsad. Mina tahaksin kunagi oma lapsele ka sellist armsat mantlikest ja uhket lehvikest pähe. Lisaks kostüümile tundus Helena Maria Reisner niisama ka hästi siiras ja soe laps olevat ja see tegi tema Leelo veelgi südamelähedasemaks. Ma vist enamuse ajast nutsingi seepärast, et nii armas väike tüdruk peab sellise julmusega kokku puutuma. Igatahes 5+ kostüümikunstnikule. Ja nendele, kes Helena Maria Reisneri Leelo osatäitjaks valisid. Ma küll ei tea, millised need teised lapsed olid, aga ilmselt oli see parim valik.

Siit on seda armsat mantlit ja mütsi näha. Üldse tundusid kõik kostüümid filmis väga soojades toonides olevat ja sisendasid headuse võitu.

Kui nüüd teistest näitlejatest rääkida, siis Tambet Tuisk sobib minu meelest filmidesse mängima. Temas on see mingi filmigeen olemas, mida kõikidel näitlejatel ei ole. Ma ei ole teda tegelikult üldse paljudes filmides näinud (vähemalt hetkel ei tule meelde küll) kuid mulle sel korral tundus, et osades nüanssides on tema rollid kõik sarnased. Tal on lihtsalt selline omapärane kõnemaneer, et teatud sõnade juures tundub see alati sarnane. Ma neid täpseid sõnu ei mäleta, aga selles filmis jätsid need kuidagi tänapäevase mulje. Ma vist olen seda Kanal 2 "Väikesed hiiglased" liiga palju juhtunud vaatama. Kohe tuli mingites stseenides see saade meelde. Aga kõik muu oli tasemel. Täpselt nii nagu teised näitlejad. Ma ei oska kellelegi midagi ette heita. Eraldi kiidaksin filmi autoreid, et nad Lembit Petersoni vanaisa rolli olid võtnud. Ma vist ei olegi Lembit Petersoni näitlemas näinud ja see oli omamoodi huvitav. Üldse moodustasid nad Maria Klenskajaga harmoonilise vanaema-vanaisa dueti. Üks veidi karmim ja teine heasüdamlikum. Eks nii need vanavanemad tavaliselt kipuvadki olema.

Igas filmis kipuvad ikkagi mõned apsud ka sisse jääma. Ma pean tunnistama, et ma pole väga kunagi mingeid apse filmides vaadanud/märganud. Kui ma filmi vaatan, siis ma ikka elan sündmustesse nii palju sisse, et seal olevad pisikesed apsud mind ei häiri. Sel korral suutsin siiski ühe pisikese apsu leida. Nimelt stseenis kus Leelo tuleb isaga tädi poolt ja hakkavad tänavale minema, siis on näha kuidas teisel pool tänavat oleval majal on pakettaknad ees. Kogu paljastus. Eks eksperdid nägid muidugi rohkem apse, aga minu eesmärk ei olnud apse otsida, vaid need pakettakand lihtsalt jäid ette. Küll aga pani mind imestama kui head tööd oli Tallinna linna stseenides tehtud. Nendes stseenides ei näinud ma ühtegi tänapäevast autot, ega moodsates riietes inimesi. Kas tõesti olid kõik kõrvalised inimesed suudetud sel ajal eemale hoida? Või on pärast head järeltöötlust tehtud. Igatahes filmide puhul on see alati minu jaoks kõige suurem müstika, et kuidas nii käidavad ja rahvarohked kohad nagu Tallinna vanalinn suudetakse nii ajastutruuks muuta.

Ühesõnaga suur tänu Leelo Tunglale, et ta selle loo kirja pani ja filmitegijatele, et nad selle loo filmiks tegid. Minu meelest on „Seltsimees laps“ igati väärikas avapauk EV100 filmidele. Need, kes pole filmi veel näinud, võiksid kiiremas korras sammud lähima kino poole seada. Ma luban, et sellist filmi pole te veel Eesti filmimaastikul näinud. Varuge siis igaks juhuks taskurätte ka 😊 

Mina planeerin nüüd igatahes endale „Seltsimees laps“ raamatu muretseda ja selle ka läbi lugeda. Sest mulle jäi filmist väheks ja ma tean, et raamatus on ilmselt rohkem sündmusi kirjas.

Režissöör, stsenarist: Moonika Siimets

Operaator: Rein Kotov

Kunstnik: Jaagup Roomet

Produtsent: Riina Sildos

Filmi žanr: kogupere film, ajalooline draama

Näitlejad:

Helena Maria Reisner – Leelo

Tambet Tuisk – Leelo isa Feliks

Eva Klemets – Leelo ema Helmes

Juhan Ulfsak – NKVD ametnik

Maria Klenskaja – Vanaema

Lembit Peterson – Vanaisa

Liina Vahtrik – Tädi Anne

jt

PS! Mõlemad pildid on pärit Forum Cinemas kodulehelt

Loe edasi

Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused

Ma arvan, et ma vist olen üks viimastest inimestest, kes seda menukomöödiat kinos vaatamas käis. Vähemalt siis kui ma seda vaatamas käisin, ei näidatud filmi enam täissaalile. Seega on nüüd õige aeg ka oma mõtted kirja panna, sest suurem kära filmi ümber on juba vaibunud. 

Minu jaoks on veidi kummaline, et ma seda filmi üldse vaatama tahtsin minna, sest erinevalt suuremast osast eestlastest, ei näinud mina filmi esimeses osas midagi huvitavat. Esimene osa oli minu jaoks täpselt nii igav, et ma ei mäleta sellest mitte kui midagi, sest ma magasin sõna kõige otsesemas mõttes terve filmi maha. Seepärast võib teistele kummaline tunduda, et miks ma küll teist osa vaatama läksin, kui esimene osa mulle ei meeldinud. Asi on väga lihtne. Ma lubasin endale, et vaatan sel aastal võimalikult palju Eesti filme ära. Kuigi see tundub üsna utoopiline lubadus, sest esiteks ma käin kinos jube harva ja teiseks pole ma Eesti filmidest väga lugu pidanud (ma siiski mõtlen eelkõige neid filme, mida tavalises kinos näeb, mitte neid mida peenetel filmifestivalidel näidatakse). Põhjus, miks ma Eesti filmidest väga lugu ei pea on see, et minu jaoks puudub neil enamasti loogiline sisu. Ka välismaa filmidel puudub sageli loogiline sisu, kuid neil on rohkem raha, et kõikvõimalike efektide ja erinevate kaameranurkade abil sisu puudujääki korvata.

Ka „Klassikokkutulek 2. Pulmad ja matused“ filmil puudus minu jaoks loogiline sisu,  kuid hoolimata sellest film mulle meeldis. See, et keskeas olevad mehed peavad oma klassivenna matustele minema on väga tõenäoline. Samuti on tõenäoline, et üks nendest samadest meestest keskeas abiellub ja teine üritab meeleheitlikult endale uut naist leida. Aga kogu see muu sisu, mis sinna ümber käis oli väga üle võlli keeratud. No ma tahaks näha meest, kes enda kubet raseerides tuleb alasti uksele vastu? Või kes läheb surnud klassikaaslast kabeli tagaruumis lahti riietama, et näha kui pikk peenis tal  ikkagi oli. Issand, mu jutust jääb sellest filmist ikka väga labane mulje.

Tegelikult filmi nii labane siiski ei ole. Vähemalt minu meelest. Aga võib-olla olen ma lihtsalt nii labane inimene, et ma ei saanud arugi kui labane film tegelikult on. Samas, ega see nüüd maailma kõige viisakam film ka pole. Kuigi ma pole end viimasel ajal väga suureks komöödia inimeseks pidanud, siis sel korral oli film minu jaoks nagu rusikas silmaauku. Ma reaalselt ka ei mäleta, millal ma viimati ühte filmi (või teatrietendust) vaadates nii palju naerda sain. Mu sõbranna ütles mulle peale filmi, et ta ei saanud vahepeal isegi minu poole vaadata, sest ma naersin nii kõvasti, et ta oleks juba minu naermise peale veel rohkem naerma hakanud. Ja nii kõvasti naeran ma ikka üsna harva. Sellise komöödia puhul ei mängigi sisu väga olulist rolli, põhiline on see, et naerda saab ja seda saab sel korral palju. Ma isegi hakkasin mõtlema, et kui kolmas osa ka tuleb, siis seda tahaksin ma samuti näha.

Kui keegi minult küsiks, et mis mind siis nii väga naerma ajas, siis ma ei oskagi konkreetselt midagi välja tuua. Ilmselt see ajuvaba ja üle võlli keeratud sisu. Ma küll pole mitte mingit pidi filmi sihtgrupp (kelleks eelkõige on keskealised mehed, nagu ma aru olen saanud), mingid situatsioonid olid mulle ka tuttavad ja lihtsalt ajasid naerma. Muidugi ei pääse me üle ega ümber situatsioonikoomikast. See hetk, kus ma kõige rohkem naersin, oligi vist see hetk kui matustel pastor end ümber keeras ja siis hematoomides ja plaasterdatud ninaga rahva poole vaatas. Ma vist naersin enamuse filmist, seega peaksin ma terve filmi ümber jutustama kui ma tahaksin Teile näiteid tuua sellest, mis mulle meeldis.

Igatahes kõikidele neile, kes ei taha oma pead vaevata argimuredega või mingi sügavamõttelise sisuga,  on „Klassikokkutulek 2. Pulmad ja matused“ suurepärane valik ajaviiteks. Mõtlema ei pea, heal juhul saad end mõne tegelasega samastada ning mõnus ajaviide koos hea söögi ja joogiga on garanteeritud.

Minu jaoks oli film meelelahutuslikus mõttes nii  hea, et ma ei oska midagi kritiseeridagi. Leopoldi kostüümiga käib minu jaoks paratamatult kaasas ka laul kõige suuremast sõbrast. Ma isegi lootsin, et Genka tegelaskuju paneb matustel Leopoldi kostüümi selga ja laulabki seda sõbra laulu. Aga see pole kriitika, vaid minu fantaasia. Aga ma rõhutan veel kord, et mulle meeldis film just meelelahutuslikus mõttes. Lihtsalt lähedki kinno ja naudid popkorni ja naerad. Kui sa hakkad juba mingitele asjadele mõtlema, et miks need selles filmis just nii on ja tegelikkuses ei saaks need asjad nii toimida, siis on film läbikukkunud. Tegemist on just täpselt sellise filmiga, mida sa vaatad mõnusalt popkorni süües ja koolat juues ning mitte mõeldes. Ühesõnaga väga kerge meelelahutus. Aga tuju tegi minul heaks. Võib-olla olin ma ka seetõttu selle filmiga rahul, sest ma ei teadnud esimesest osast suurt midagi. Olen kuulnud arvamusi, et teine osa on sama hea kui esimene või siis, et esimene osa oli parem. Minu arvates oli teine osa kordades huvitavam, sest selle ajal ei jäänud ma magama ja mulle tundus, et koguaeg toimus midagi, mille üle naerda sai. Aga võib-olla olen ma selle filmiga rahul just seetõttu, et mu ootused olid peale esimese osa vaatamist nullis. Aga esimest osa läksin ma vaatama suurte ootustega, sest seda reklaamiti juba pikalt kui midagi väga head.

Ega ma midagi muud väga öelda ei oskagi. Näitlejad (kellest nii mõnigi kuulub minu lemmikute hulka) olid head, kuid ma ei hakanud nende rollidesse süvenema. See lihtsalt ei ole selline film, mille puhul hinnata näitleja-  või kaameratööd. Lihtsalt mõnus ajaviide, kus saab mõnusalt naerda ja argimured ära unustada. Kes veel filmi näinud ei ole ja tahaks head kõhutäie naerda saada, siis soovitan soojalt. Kõik teised, kes filmi juba näinud on, võivad öelda mida nemad filmist arvasid.

Loe edasi