Seltsimees laps

"Seltsimees laps" on üks nendest Eesti viimase aja filmidest, mille kinno jõudmist ma olen pikalt oodanud. Seetõttu on veidi imelik, et ma seda alles nii hilja vaatama jõudsin. Eks neid vabandusi võibki ilmselt loetlema jääda, miks ma varem kinno ei jõudnud. Pigem kirjutan sellest, miks ma seda filmi nii väga vaatama tahtsin minna. Esimene põhjus oli muidugi see, et tegemist on Eesti filmiga ja ma lubasin endale sel aastal võimalikult paljud Eesti filmid ära vaadata. Teiseks mõjutas muidugi ka see, et olen igalt poolt selle filmi kohta ainult kiidusõnu kuulnud ja kes ei tahaks siis head Eesti filmi näha? Ja kolmas ning kõige mõjusam põhjus on see, et ma tahtsin näha filmi, mille massistseenide castingul ma 2016 aasta suvel osalesin. See oli mu täiesti esimene casting. Veidi kohmetu oli massistseeni jaoks lasta end iga nurga alt pildistada. Aga uus kogemus seegi. Etteruttavalt võin ära öelda, et mind filmis siiski ei näe, sest võttepäevades olid vist (kui mu mälu mind ei peta) mingid muudatused ja ma ei saanud oma töö kõrvalt mõlemal päeval võttel osaleda ja siis mind massistseenidesse ei soovitud. Aga filmi tahtsin ma sellegipoolest näha. Mind ikkagi huvitab ka see Nõukogude temaatika. Kuidagi huvitav tundub näha, kuidas kunagi elati ja millised tingimused siis olid.

Ma natukene teadsin mis filmis juhtub, sest mu vanaema oli filmi vaatamas käinud ja kuna talle film meeldis, siis ta rääkis mulle päris palju sisu ette. Õnneks sain ma sisust veidi teisiti aru ja seega oli ikka huvitav vaadata. Eks ma vaatasin filmi muidugi teise vaatenurga alt ka. Mina vaatasin lihtsalt selle pilguga, kuidas kunagi eluolu oli, samas kui mu vanaema vaatas enamvähem enda lapsepõlve aegset eluolu. Midagi teadsin ma ju ka filmi sisututvustusest, sest päris teadmatuses ei ole ma ühtegi filmi vaatama läinud. Mulle tundub, et pole väga vahet, mis vanuses seda filmi vaadata. Huvitav on ikkagi. Eks see ajalugu on meid kõik vähemal või suuremal määral puudutanud ja nii pakub ta igale eestlasele mõtte- ja kõneainet. See ajalugu on päris kurb ja vihale ajav, ning nii juhtubki, et film läheb paljudele südamesse. Ütlen kohe ära, et ega mina väga palju filmi normaalse inimese kombel vaadata ei saanud. Mul on silmad märja koha peal ja nii ma siis suurema osa ajast istusin väga märjade silmadega kinosaalis ja üritasin mitte üle saali kõval häälel nutma hakata. Minu jaoks on täiesti müstika, kuidas mõned inimesed mingites kohtades naerda said. Jah, see kassipoeg oli väga armas ja ma isegi kuulsin, kuidas kellegi nunnumeeter suure ohkega tööle läks, kuid naerma ei suutnud see mind siiski ajada. Paar kohta olid veel sellised, kus mõned inimesed naerma turtsatasid (need vist olid mingid eakamad inimesed), eks neil tuli midagi oma noorusest meelde või oli seal mingi muu seos, mis neid naerma ajas.

Ma igatahes soovitaksin küll seda filmi kõikdel vaatama minna, kes seda veel näinud ei ole. Pole seal mingit üle võlli keeratud huumorit ega mingit kahtlaselt ebaloogilist fantaasiat (mida minu meelest nii paljudes Eesti filmides kahjuks kohata võib). Täiesti ehe Eesti elu. Samas mitte liiga mustades värvides ja ära leierdatud võtmes. Hoolimata sellest, et ma suurema osa filmist nutsin, oli seal parajas annuses rõõmu ja tegelikult oli film minu jaoks üsna helgetes toonides filmitud. Eriti kui arvestada seda, millest film rääkis. Ja lapse vaatenurk oli uus ja huvitav, mis ilmselt andiski filmile omase siiruse, mitte ei kujutanud seda Nõukogude võimu poolset tagakiusamist mustades toonides ja läbinisti halva sündmusena. Kõige parem meel on mul selle üle, et film ikkagi positiivselt lõppes. 

Kui nüüd natukene negatiivsematest asjadest rääkida, siis mulle tundus, et Leelo oli filmis vanemaks kirjutatud. Ma olen kuulnud, et tegelikult oli Leelo Tungal 3-aastane kui ta ema Siberisse saadeti. Filmis oli väike Leelo kohe kooli minemas. Ma küll ei tea kui vanalt tol ajal kooli mindi, aga ma olen üsna kindel, et mitte 3-aastaselt. Kohati oli seda vanuse erinevust tekstis tunda, sest Leelo esitas sageli selliseid küsimusi, mida üks kohe kooli minev laps ei tohiks minu arvates küsida. Aga võib-olla on tänapäeval lapsed lihtsalt varem küpsemad ja ma seepärast pidasin filmi-Leelot kooli mineva lapse kohta veidi liiga titelikuks. Aga Helena Maria Reisner, kes filmis Leelot mängis, oli küll super äge. Vaieldamatult minu lemmik selles filmis. Eriti koos oma helesinise mantli ja pruuni karvase mütsiga. Lihtsalt nii armas, et minu nunnumeeter läks selle peale lõhki. Üldse mulle tundub, et vanasti olid lapsed armsamad. Tänapäeval kannavad kõik oma kilest Lenne või Didriksoni kombekaid ja need pole üldse armsad. Mina tahaksin kunagi oma lapsele ka sellist armsat mantlikest ja uhket lehvikest pähe. Lisaks kostüümile tundus Helena Maria Reisner niisama ka hästi siiras ja soe laps olevat ja see tegi tema Leelo veelgi südamelähedasemaks. Ma vist enamuse ajast nutsingi seepärast, et nii armas väike tüdruk peab sellise julmusega kokku puutuma. Igatahes 5+ kostüümikunstnikule. Ja nendele, kes Helena Maria Reisneri Leelo osatäitjaks valisid. Ma küll ei tea, millised need teised lapsed olid, aga ilmselt oli see parim valik.

Siit on seda armsat mantlit ja mütsi näha. Üldse tundusid kõik kostüümid filmis väga soojades toonides olevat ja sisendasid headuse võitu.

Kui nüüd teistest näitlejatest rääkida, siis Tambet Tuisk sobib minu meelest filmidesse mängima. Temas on see mingi filmigeen olemas, mida kõikidel näitlejatel ei ole. Ma ei ole teda tegelikult üldse paljudes filmides näinud (vähemalt hetkel ei tule meelde küll) kuid mulle sel korral tundus, et osades nüanssides on tema rollid kõik sarnased. Tal on lihtsalt selline omapärane kõnemaneer, et teatud sõnade juures tundub see alati sarnane. Ma neid täpseid sõnu ei mäleta, aga selles filmis jätsid need kuidagi tänapäevase mulje. Ma vist olen seda Kanal 2 "Väikesed hiiglased" liiga palju juhtunud vaatama. Kohe tuli mingites stseenides see saade meelde. Aga kõik muu oli tasemel. Täpselt nii nagu teised näitlejad. Ma ei oska kellelegi midagi ette heita. Eraldi kiidaksin filmi autoreid, et nad Lembit Petersoni vanaisa rolli olid võtnud. Ma vist ei olegi Lembit Petersoni näitlemas näinud ja see oli omamoodi huvitav. Üldse moodustasid nad Maria Klenskajaga harmoonilise vanaema-vanaisa dueti. Üks veidi karmim ja teine heasüdamlikum. Eks nii need vanavanemad tavaliselt kipuvadki olema.

Igas filmis kipuvad ikkagi mõned apsud ka sisse jääma. Ma pean tunnistama, et ma pole väga kunagi mingeid apse filmides vaadanud/märganud. Kui ma filmi vaatan, siis ma ikka elan sündmustesse nii palju sisse, et seal olevad pisikesed apsud mind ei häiri. Sel korral suutsin siiski ühe pisikese apsu leida. Nimelt stseenis kus Leelo tuleb isaga tädi poolt ja hakkavad tänavale minema, siis on näha kuidas teisel pool tänavat oleval majal on pakettaknad ees. Kogu paljastus. Eks eksperdid nägid muidugi rohkem apse, aga minu eesmärk ei olnud apse otsida, vaid need pakettakand lihtsalt jäid ette. Küll aga pani mind imestama kui head tööd oli Tallinna linna stseenides tehtud. Nendes stseenides ei näinud ma ühtegi tänapäevast autot, ega moodsates riietes inimesi. Kas tõesti olid kõik kõrvalised inimesed suudetud sel ajal eemale hoida? Või on pärast head järeltöötlust tehtud. Igatahes filmide puhul on see alati minu jaoks kõige suurem müstika, et kuidas nii käidavad ja rahvarohked kohad nagu Tallinna vanalinn suudetakse nii ajastutruuks muuta.

Ühesõnaga suur tänu Leelo Tunglale, et ta selle loo kirja pani ja filmitegijatele, et nad selle loo filmiks tegid. Minu meelest on „Seltsimees laps“ igati väärikas avapauk EV100 filmidele. Need, kes pole filmi veel näinud, võiksid kiiremas korras sammud lähima kino poole seada. Ma luban, et sellist filmi pole te veel Eesti filmimaastikul näinud. Varuge siis igaks juhuks taskurätte ka 😊 

Mina planeerin nüüd igatahes endale „Seltsimees laps“ raamatu muretseda ja selle ka läbi lugeda. Sest mulle jäi filmist väheks ja ma tean, et raamatus on ilmselt rohkem sündmusi kirjas.

Režissöör, stsenarist: Moonika Siimets

Operaator: Rein Kotov

Kunstnik: Jaagup Roomet

Produtsent: Riina Sildos

Filmi žanr: kogupere film, ajalooline draama

Näitlejad:

Helena Maria Reisner – Leelo

Tambet Tuisk – Leelo isa Feliks

Eva Klemets – Leelo ema Helmes

Juhan Ulfsak – NKVD ametnik

Maria Klenskaja – Vanaema

Lembit Peterson – Vanaisa

Liina Vahtrik – Tädi Anne

jt

PS! Mõlemad pildid on pärit Forum Cinemas kodulehelt