Oh Jumal

 15. juunil 2023 Tartu Laulupeomuuseumi õues

Enamasti olen mina see, kes teisi inimesi endaga teatrisse kutsub. Seega olen ma alati meelitatud, kui keegi teine mind teatrisse kutsub (sel korral siis oli kutsujaks sõbranna) ja ega ma väga ei süvene sellesse, mida mind vaatama kutsutakse, sest teater on teater ja väga tore, kui mind kutsutakse vaatama midagi sellist, mida ma ise vaatama ehk ei satukski. Sel korral teadsin ainult seda, kes näitlejatest mängivad ja et tegemist on Tartu Linnateatri lavastusega. Kusjuures eelmine Tartu Linnateatri suvelavastus „Suudlused“ (mida muide mängitakse mõned üksikud korrad ka selle aasta augustis) meeldis mulle väga. Ilmselt seetõttu ma sel korral väga palju lavastuse kohta eeltööd ei teinud ka, sest teater oli end minu jaoks juba tõestanud. Natukene olin ikka Facebookis reklaami näinud ja kui pingsalt mõelda, oleksin ehk mõne märksõna lavastuse sisu kohta ka välja suutnud mõelda, aga midagi detailsemat ma siiski ei teadnud.

Kui eelmine Tartu Linnateatri lavastus oli väga romantiline, siis seekordne lavastus keskendus pigem eksistentsiaalsetele küsimustele ja romantikast oli asi väga kaugel. Lavastus rääkis psühhoterapeudist nimega Ingel (Maarja Jakobson), kelle vastuvõtule saabus Jumal (Helgur Rosenthal). Ja kogu etendus keerleski selle ümber, et Ingel üritas Jumala elu analüüsida viisil nagu psühhoterapeudid seda ikka teevad. Selle väikese erinevusega, et esmalt pidi Jumal Inglit veenma selles, et ta ikka on päriselt Jumal, mitte mingi hullumeelne, kes arvab end Jumala olevat. Kusjuures see oli minu jaoks väga palju äratundmist pakkuv hetk, kuna olen minagi kohtunud psühhiaatria osakonnas praktikal viibides inimesega, kes end tõsimeeli Jumalaks pidas. Lavastuses muidugi oli Jumal täie mõistuse juures ja tegemist oligi reaalse jumalaga. Pärast seda kui Jumal oli enda ehtsust Inglile tõestada suutnud, sai Jumala ja Ingli duo toimivalt tööle hakata ja vahel oli keeruline aru saada, kes keda siis nõustas.

Kuna ma pean häbiga tunnistama, et ma Piiblist suuremat ei tea, siis minu jaoks psühhoteraapia käigus analüüsitud piiblilood jäid veidi arusaamatuks ja seega kogu lugu samuti ei paelunud mind nii väga. Eks ma üritasin ikka vaadata veidi selle pilguga, et kuidas psühholoog ja klient omavahel suhtlevad ja suhet arendavad, kuid selles osas seal midagi tõetruud ei olnud. Siiski pean tõdema, et mõned stseenid pakkusid üllatusmomenti (nt see kui keset palavat suveilma vihma sadama hakkas) ja panid nii mõnegi südame ärevusest lööke vahele jätma (nt siis kui Jumal kivimüürilt ootamatult alla kukkuma hakkas). Kes soovib eksistentsiaalsematel teemadel kaasa mõelda, siis lavastuse sisututvustus seda lubab, mina sel korral etendusega nii palju kaasas ei olnud ja sellele väga palju ei mõelnud, et milline meie maailm oleks siis, kui mõned ajaloolised sündmused oleksid teisiti kulgenud.

Praeguseks, kui ma seda postitust kirjutan, on peaaegu pool kuud etendusest möödas ja peab tunnistama, et peale eelmainitud stseenide mul midagi suuremat etendusest meeles polegi. Maarja Jakobsoni mäng oli minu jaoks kohati rabe, kuigi nii mõnedki etendused olid selleks ajaks juba olnud ja roll oleks võinud selge olla. Kohati oli roll lausa nii rabe, et Jakobson puterdas tekstiga ja unustas teksti päris korralikult ära. Lisaks oleksin ma Jakobsoni mängus veidi rohkem emotsioone tahtnud näha. Eks psühholoog peabki emotsioonitu olema, aga tekst lubas rohkem emotsioone ja Jakobson neid veidi ka näitas, kuid mulle isiklikult tundus, et sellistesse olukordadesse sattudes võiks inimene veidi rohkem reageerida, mitte nii tuim ja flegmaatiline olla. Rosenthali kehastatud Jumal oli minu meelest kõike muud kui klassikaline (pika habemega vana mees) Jumal. Olgem ausad, klassikaline Jumal ilmselgelt ei vaevleks sügava depressiooni käes ja ei läheks ka psühhoterapeudilt abi otsima. Eriti meeldisid mulle need stseenid, kus Jumal veidi ägestus, sest siis sai näha Rosenthali jõulisemat mängu, mis pakkus veidi värvi Jakobsoni üksluiseks jäänud mängule. Kahju ainult, et neid Rosenthali jõulisi stseene nii vähe oli.

Tegelikult käis lavalt läbi ka kolmas tegelane – Ingli autistist poeg, kelle nimi mul hetkel enam meeles pole ja keda kehastas Sebastian Astmäe. Kuna tegemist oli autistiga, siis poiss ei rääkinud, kuid oli maalimises väga osav. Ma ei saa siiani aru, kuidas see maalitrikk etenduses tehti, sest ma ilmselgelt ei pööranud maalivale poisile mingit tähelepanu, kuna ta ei rääkinud. Ühel hetkel oli maalil olev õun poisi käes ja maalil õuna asemel kujutatud säravat tähte. See vist on kõigile selge, et kui loosse on segatud Jumal, siis etenduse lõpuks hakkab tumm autist rääkima, seega see polnud minu jaoks üllatus, et etendus nii lõppes.

Võib-olla ei jäänud mulle sellest etendusest väga meeliülendavat mälestust, sest ma olin samal ajal viirusest taastumas ja üritasin enamuse etenduse ajast köha tagasi hoida ja seega läks kogu mu aur sellele, mitte etenduse nautimisele. Kuigi ma pigem kaldun ikkagi sinnapoole, et see lavastus polnud lihtsalt minu maitsele, sest lavastuse kohta lugedes ei tekkinud mul ka seda äratundmist, et seda lavastust ma lihtsalt pean nägema (see võib tunduda kummaline, aga mu intuitsioon on tegelikult lavastuste osas päris hästi toiminud). Jah, tegemist oli täiesti vaadatava lavastusega, mis ilmselt pakub head mõtteainet, kui sa oled veidi rohkem Piibli ja kristliku maailmaga kursis ja mõtled eksistentsiaalsetele teemadele. Mina ei ole. Lavastuse tutvustuses lubatud situatsioonikoomikat ma siiski ka väga palju ei suutnud tabada (aga mulle teadupärast komöödiad väga ei meeldi ka). Eks ma mõned korrad ikka naersin ka, aga kõhulihased järgmisel päeval valusad ei olnud ja kui keegi küsiks, mis mulle nalja pakkus, siis ma seda pärast etendust enam öelda poleks osanud. Siiski polnud kindlasti tegemist sellise lavastusega, mida lõpuni vaadata ei kannata. Lihtsalt peale etenduse lõppu polnud mul seda tunnet, et see, mida ma nägin oli nii äge ja tahaks veel ja veel seda emotsiooni teatris kogeda.

Kellel siiski lavastuse vastu huvi tekkis, siis selleks suveks on etendused läbi, kuid järgmisel suvel mängitakse lavastust jälle.

Autor: Anat Gov
Tõlkija: Margus Alver

Lavastaja: Algis Astmäe
Laval:
Maarja Jakobson
Helgur Rosenthal
Sebastian Astmäe