Salakuulaja Vastseliinas

 27. juuli 2024 Vastseliina piiskopilinnuses

Foto: Rain Traagel

Kuna mu emapoolsed vanavanemad on mõlemad pärit Võrumaalt, siis olen lapsepõlves nende kodukandis päris palju käinud ja seega on kogu Vastseliina, Rõuge ja Kasaritsa kant siiani südamelähedane. Üritan ikka vähemalt kord suve jooksul sinna kanti sattuda, et need paigad ei ununeks. Ja olgem ausad, eks ma naudin neid Võrumaa künklikke kurvilisi teid ja seal sõitmist ka. Oma lapsepõlvest mäletan veel neid aegu kui Vastseliina Piiskopilinnuse varemed olid lihtsalt varemed ja seal sai täiesti tasuta ronimas käia. Kui mu mälu mind ei peta, siis paaril korral nägin seal isegi arheolooge või teisi eksperte välitöid tegemas, mis lapse jaoks oli samaaegselt põnev ning arusaamatult igav. Seega oli alguses veidi harjumatu Vastseliina Piiskopilinnust raha eest külastada, aga selle raha eest olen elamusi ka saanud rohkem kui tavaliselt. Julgen Vastseliina Piiskopilinnuse külastamist soovitada, sest ma olen iga kord saanud ka väikese giidituuri elamuskeskuses ja vahel on isegi õnnestunud omal nahal keskaega kogeda. Näiteks ühel korral pani linnuseisand mind vangi, sest ainult nõiad on punaste juustega ja keskajal oli nõia koht kindlasti vangis. Lisaks Piiri kõrtsi imehea kodukali, kusjuures ma pole nii head kalja mujal saanud.

Tulen nüüd siiski reklaamiminutite juurest tagasi teatri juurde. Tänu Tartu2024 kultuuripealinnale on sel aastal (eriti suvel) Lõuna-Eestis väga palju huvitavaid kultuurisündmusi, mh ka suvelavastusi. Minusugusele Lõuna-Eestis elavale teatriarmastajale on see lausa paradiis. Kuna ma polnud see suvi ka veel Vastseliina linnust külastama sattunud, siis oli seal mängitav suvelavastus igati hea põhjus, miks linnust külastada. Pean tunnistama, et esmapilgul tundus teatripilet üsna krõbeda hinnaga olevat ja pidin natukene mõtlema, kas ma ikka tahan seda lavastust näha. Siis aga mõtlesin niimoodi, et kui teatripiletiga saab linnusesse sisse juba kolm tundi enne etenduse algust, siis saab selle sama piletiga külastada kogu linnuse ala ning lisaks saab osaleda erinevates ajastutruudes töötubades. Kui asjale nii läheneda, siis pole pilet üldse kallis. Kahjuks sel päeval kui mina teatrisse läksin, sadas Lõuna-Eestis alates lõunast päris korralikku paduvihma ja seega jätsin mina oma teatrisse saabumise viimasele hetkele, kuigi nt küünla valmistamise või keskaegse ravikunsti töötuba tundusid üsnagi ahvatlevad.

Lavastus „Salakuulaja Vastseliinas“ on loodud Erkki Koorti samanimelise romaani alusel ning tegevus toimub 14. sajandil, inspireerituna Vastseliina linnuses aset leidnud tõestisündinud ajaloolistest seikadest ning legendidest. Vastseliina linnusesse saabub 1385. aastal sõjasulaseks Markus (Markus Truup), kelle kodukanti Pugolat on venelased rünnanud ning Markuse ülesanne on tabada rünnaku organiseerija ning tema käsilased. Siiski ei õnnestu Markusel ülesande täitmine takistusteta, sest Vastseliinas on Markuse saabumine teada ning linnuse juhtkond jälgib Markuse tegevust teraselt, sest äkki on just Markus see, kes neid rünnata tahab. Lisaks seiklustele leiab loost ka armastust, sest linnuseisand Lippe tütar armub Markusesse ning üritab teha kõik mis tema võimuses, et leida vastuarmastust. Lavastuse reklaamides on välja toodud, et tegemist on keskaegse Bondi looga, sest loos on palju saladuslikku ja üksteise reetmist ning omavahelisi võitlemisi ja nagu öeldud ei puudu sealt ka väike armastuslugu. Seega kõik Bondi loole omased elemendid on olemas ja neid esitatakse keskaegses võtmes.

Minu jaoks jäi lugu siiski veidi arusaamatuks. Jah, ma sain aru mis laval toimus kuid kohati jäid mõned põhjus-tagajärg seosed mulle hoomamatuks ja nõnda oli raske aru saada miks tegelased käitusid just nii nagu nad käitusid. Lisaks tundus mulle, et dramatiseeringu käigus oli teksti nii palju tihendatud või just hõrendatud, et palju taustainfot oli kaotsi läinud ja seega oli lugu keeruline jälgida. Olen mitme teise külastaja käest sama kuulnud, et nad ei saanud päris täpselt aru mis laval toimus ja neile tundus, et ilmselt oleks eelnev Erkki Koorti romaani lugemine etenduse vaatamisele kasuks tulnud. Eks tuleb siis raamat pärast etenduse vaatamist läbi lugeda, et aru saada mis ja miks täpselt juhtus. Kuigi pean tõdema, et see keskaegne Bondi lugu jäi minu jaoks nii palju lahjaks, et ma vist ei taha nii palju ka teada mis seal juhtus, et raamatut lugema hakata. Teisalt tundus mulle, et minu jaoks tegi asja raskemaks ka minu enda piiratus keskaegsetest kohanimedest (ja üleüldisest eluolust ja sündmustest). Jah, ma sain aru, et Tarbatu on tolleaegne nimetus Tartule ja Kirumpääd ma ka teadsin, sest Kirumpää linnuse varemed jäävad mulle Põlva-Võru marsruuti sõites teele ette, aga mis koht see Pugola on, see jäi mulle arusaamatuks. Iseenesest oleks täiesti ükskõik olnud, aga kuna peategelane Markus oli Pugolast ja seal oli ka sakslastest tegelasi ning mängus olid ka venelased, siis häiris mind teadmatus mis riigi alla Pugola kuulub ja kas Markus on nö oma või välisriigist pärit. Google aitas mind hädast välja ja ütleb, et Pugola on tänapäevase Misso piirkonna keskaegne nimetus. Seega Markus oli ikka eestlane ja seega rohkem oma kui sakslased, lätlased või venelased. Kuigi eks mõni nendest rahvustest oli keskajal rohkem eestlaste hulgas soositud kui mõni teine. Kohati jäi mulle mulje, et ega Markust Vastseliinas ka ei soositud ja seega tekkiski mõte, et äkki Pugola on välismaa ja seepärast Markust ei soosita. Eks ebasoosingul oli muidugi ka teisi põhjuseid, mis lavastuse lõpus välja tulevad, kuid siiski jäid need minu jaoks ka veidi segaseks.

Kuigi minu jaoks jäi lavastuse sisuline pool veidi arusaamatuks, siis see ei tähenda kuidagi, et tegemist oleks olnud halva lavastusega. Vaieldamatult on „Salakuulaja Vastseliinas“ üks suurejoonelisemaid suvelavastusi mida ma näinud olen. Juba kogu see territoorium, millel tegevus toimus on mitmeid kordi suurem, kui tavapärased suvelavastuste mänguplatsid. Kuna tegevus toimub Vastseliina linnuses, siis ilmselgelt olid linnusevaremed ise mängupaigana kasutusel, kuigi tegevus toimus väljaspool linnusemüüre ja suurem osa tegevusest leidis aset linnuse müüre ümbritsevas vallikraavis. Keskajal olid vallikraavid päris sügavad ja kuigi kraav on aastasadadega kinni kasvanud ja sealt enam vett ei leia, oli näitlejatel siiski katsumus pidevalt endise vallikraavi nõlvadest üles ja alla liikumisega. Eriti kui arvestada seda, et päeval oli korralik vihma tulnud ja nõlvad olid omajagu porised ja libedad.

Kõige rohkem nautisingi ma sel korral näitlejatööd, sest kõik keskaegsed kostüümid ja liikumine, eriti lavavõitlus tekitasid minus tunde nagu ma oleksin sattunud päris keskaega ja vaataksingi hetki linnuse igapäevaelust. Minu jaoks kõige hämmastavamad stseenid olid need lavavõitluse stseenid, kus linnusetornist inimeste pihta vibunooli lennutati. Kuidas on võimalik nii täpselt vibunoolega sihtida ja siis tagada näitlejate turvalisus? Selle kohta võib vist teatriime öelda küll. Igatahes ükski näitleja viga ei saanud, kuigi vibunooled lendasid neile vägagi täpselt pihta. Lisaks vibulaskudele oli korralikule põnevuslavastusele kohaselt etenduses võitlusstseene hulgim, küll löödi kellelgi pea maha ja küll sai keegi mõõgahoobi tagajärjel surma. Ei puudunud ka keskajale iseloomulikud timukad ja võlla tõmbamine. Kellele sellised stseenid meeldivad, siis tasub vaatama minna. Lavavõitlus moodustab minu meelest üsna suure osa lavastusest ja seda on nauditav vaadata, sest stseenid on hästi lavastatud. Siiski on lavavõitlus korraldatud ilma vereta, seega tegelikult midagi vägivaldset ja jubedat lavastuses ei ole.

Kohalike jaoks oli kindlasti nauditav ka see, et kõik näitlejad, kes kaasa tegid on Lõuna-Eesti juurtega ja eks omakandi inimeste vaatamine on veel ekstra nauditav. Jällegi oli näitlejaid laval palju ning seetõttu igaühe kohta eraldi midagi välja tuua on keeruline. Eks rohkem jäid silma tuntud nimed, kellele suuremad rollid ja seega rohkem sõnalist rolli ning rohkem lavaaega anti. Samas oli tore näha ka kohalikke harrastusnäitlejaid, kes ilmselt kaugemalt tulijatele täiesti tundmatuks jäid, kuid kohalike jaoks juba tuntud tegijad on. Kuna publik istus teisel pool vallikraavi ja seega oli näitlejatest pigem kaugel, siis kohati häiris mind see, et näitlejate näoilmeid polnud näha ja natukene keeruline oli näitlejate suurepärast tööd nautida. Mõni inimene oli tark ja oli lausa binokli kaasa võtnud, eks sellega oli parem kaugemal linnusemüüri ääres toimuvaid stseene vaadata. Eks ma saan aru, et teatud stseenid mõjusid kaugemalt vaadatuna paremini ning suurt mänguala oli samuti publikul kaugemalt parem hoomata, aga ikka ju meeldiks võimalikult lähedalt kõike vaadata.

Lisaks väga headele näitlejatöödele ja kostüümidele ja kohapealsele õhustikule aitas tõelist keskaegset atmosfääri luua ka Lätist pärit keskaegse muusika ansambel Trakula. Muusika tekitas minus täpselt selle tunde nagu ma oleks sattunud keskaja päevadele või kunagiste algusaja Hansapäevadele, kus kuulis palju keskaegset muusikat ja nägi uhkeid kaupmehe kostüüme. Laada melu sai tunda ka vaheajal, kus sai lisaks kohalikule käsitööle osta ka Läti käsitööd, mis on küll kohalikule käsitööle sarnane, aga tundub ikkagi veidi eksootilisem. Kohati oli vaheaeg minu jaoks mõistetamatult pikk (40 minutit), kuid teisalt eks see oligi tehtud seepärast nii pikk, et inimesed saaksid ikka süüa-juua osta ning elamuskeskuses ringi jalutada. Siiski tundus mulle, et peale vaheaega olid publikutribüünid veidi hõredamalt asustatud ja nii mõnedki inimesed otsustasid vaheajal lahkuda.

Kui ma peaksin lühidalt ütlema, kas ma jäin etendusega rahule, siis minu esimene vastus oleks, et ma natukene pettusin. Peamiselt oli pettumuse põhjuseks jällegi see, et reklaamide põhjal ootasin ma veidi rohkem põnevust ja bondilikkust. Iseenesest märulit ju oli, aga kuna lugu jäi segaseks, siis jäi märuli põhjus ka minu jaoks segaseks ja seega oli kogu toimuv veidi keeruline. Ja arusaadavalt polnud keskaegne märul selline nagu tänapäevane märul, aga no mõne paugu oleks ikka võinud lavastuses teha. Teisalt oli teatriõhtu linnusevaremetes siiski piisavalt maagiline, et mõjuda huvitavalt ning jäi mälestustesse. Eelkõige lõpustseenid, kus pimedas välja toodud tõrvikud punaseks värvuvate linnusevaremete taustal piisavalt silmailu pakkusid. Ma usun, et sellist müstilist vaadet ei paku ükski teine suvelavastus ja juba selle vaate pärast tasub minna. Lisaks muidugi Vastseliina enda kuplitega loodus on juba piisavalt ilus. Lausa nii ilus, et mitmed inimesed pidasid keset etendust olulisemaks pildistada Piusa ürgoru kohale loojuvat päikest, kui vaadata etendust (samas eks selline teguviis ütleb ka lavastuse kohta midagi). Ja kes väga tahab, siis leiab keskaja ja tänapäevase elu vahel paralleele, sest eks meil leidu tänapäeval ka neid salakuulajaid, kes teistele luuret teevad. No ja see on vist kõigile selge, et Venemaa ründab ja hävitab tänapäeval täpselt samamoodi nagu 14. sajandilgi. Kes teksti paremini jälgida suutis, või ajalooga rohkem kursis on, leidis ilmselt veelgi rohkem paralleele tänapäeva ja 14. sajandi vahel. Ajaloolises mõttes igati nauditav vaatemäng ja silmailu jagus, aga teater kui tervik jäi minu jaoks veidi siiski lahjaks.

Foto: Triinu Kurvits. Lavastuse lummav lõpustseen

 Autor: Erkki Koort

Lavastaja ja dramaturg: Tarmo Tagamets
Kunstnik: Riina Vanhanen
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Vootele Ruusmaa
Lavavõitlusstseenid: Agu Trolla
Valguskujundaja: Kristen-Kalev Lina
Helirežii: Joonatan Kivi
Tehniline produtsent: Joosep Kurm
Helitehnik: Laura Sinimäe
Keskaja muusika ansambel: Trakula
Rekvisiidid ja kostüümid: Eero Ehala
Osades:
Markus Truup – Markus
Märten Matsu – Hecte
Helgur Rosenthal – pealik Watsel
Karel Käos – Timmo
Imre Õunapuu – pealik Ylemwalde; isand Lippe
Sten Karpov – palverändur Jacob
Agur Seim – vikaar
Silva Pijon – preili Lippe
Aare Post – Mehr
Kaido Arulepp – Tabbe
Uku Pai – Jahn
Ott Kiveste – sõjasulane
Teistes osades: Ane Purgas, Astrid Hallik, Iiri Saar, Jaanika Kozlova, Keiti Lii Sikk, Kristel Lempu, Otto Gustav Almann, Rihard Rammul, Riina Adson, Siiri Hõimla, Silvi Jansons, Tannar Kozlova, Tiiu Sillavee, Tuulike Mölder
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vastseliina Piiskopilinnuse koduleheküljelt.

Loe edasi

Oh Jumal

 15. juunil 2023 Tartu Laulupeomuuseumi õues

Enamasti olen mina see, kes teisi inimesi endaga teatrisse kutsub. Seega olen ma alati meelitatud, kui keegi teine mind teatrisse kutsub (sel korral siis oli kutsujaks sõbranna) ja ega ma väga ei süvene sellesse, mida mind vaatama kutsutakse, sest teater on teater ja väga tore, kui mind kutsutakse vaatama midagi sellist, mida ma ise vaatama ehk ei satukski. Sel korral teadsin ainult seda, kes näitlejatest mängivad ja et tegemist on Tartu Linnateatri lavastusega. Kusjuures eelmine Tartu Linnateatri suvelavastus „Suudlused“ (mida muide mängitakse mõned üksikud korrad ka selle aasta augustis) meeldis mulle väga. Ilmselt seetõttu ma sel korral väga palju lavastuse kohta eeltööd ei teinud ka, sest teater oli end minu jaoks juba tõestanud. Natukene olin ikka Facebookis reklaami näinud ja kui pingsalt mõelda, oleksin ehk mõne märksõna lavastuse sisu kohta ka välja suutnud mõelda, aga midagi detailsemat ma siiski ei teadnud.

Kui eelmine Tartu Linnateatri lavastus oli väga romantiline, siis seekordne lavastus keskendus pigem eksistentsiaalsetele küsimustele ja romantikast oli asi väga kaugel. Lavastus rääkis psühhoterapeudist nimega Ingel (Maarja Jakobson), kelle vastuvõtule saabus Jumal (Helgur Rosenthal). Ja kogu etendus keerleski selle ümber, et Ingel üritas Jumala elu analüüsida viisil nagu psühhoterapeudid seda ikka teevad. Selle väikese erinevusega, et esmalt pidi Jumal Inglit veenma selles, et ta ikka on päriselt Jumal, mitte mingi hullumeelne, kes arvab end Jumala olevat. Kusjuures see oli minu jaoks väga palju äratundmist pakkuv hetk, kuna olen minagi kohtunud psühhiaatria osakonnas praktikal viibides inimesega, kes end tõsimeeli Jumalaks pidas. Lavastuses muidugi oli Jumal täie mõistuse juures ja tegemist oligi reaalse jumalaga. Pärast seda kui Jumal oli enda ehtsust Inglile tõestada suutnud, sai Jumala ja Ingli duo toimivalt tööle hakata ja vahel oli keeruline aru saada, kes keda siis nõustas.

Kuna ma pean häbiga tunnistama, et ma Piiblist suuremat ei tea, siis minu jaoks psühhoteraapia käigus analüüsitud piiblilood jäid veidi arusaamatuks ja seega kogu lugu samuti ei paelunud mind nii väga. Eks ma üritasin ikka vaadata veidi selle pilguga, et kuidas psühholoog ja klient omavahel suhtlevad ja suhet arendavad, kuid selles osas seal midagi tõetruud ei olnud. Siiski pean tõdema, et mõned stseenid pakkusid üllatusmomenti (nt see kui keset palavat suveilma vihma sadama hakkas) ja panid nii mõnegi südame ärevusest lööke vahele jätma (nt siis kui Jumal kivimüürilt ootamatult alla kukkuma hakkas). Kes soovib eksistentsiaalsematel teemadel kaasa mõelda, siis lavastuse sisututvustus seda lubab, mina sel korral etendusega nii palju kaasas ei olnud ja sellele väga palju ei mõelnud, et milline meie maailm oleks siis, kui mõned ajaloolised sündmused oleksid teisiti kulgenud.

Praeguseks, kui ma seda postitust kirjutan, on peaaegu pool kuud etendusest möödas ja peab tunnistama, et peale eelmainitud stseenide mul midagi suuremat etendusest meeles polegi. Maarja Jakobsoni mäng oli minu jaoks kohati rabe, kuigi nii mõnedki etendused olid selleks ajaks juba olnud ja roll oleks võinud selge olla. Kohati oli roll lausa nii rabe, et Jakobson puterdas tekstiga ja unustas teksti päris korralikult ära. Lisaks oleksin ma Jakobsoni mängus veidi rohkem emotsioone tahtnud näha. Eks psühholoog peabki emotsioonitu olema, aga tekst lubas rohkem emotsioone ja Jakobson neid veidi ka näitas, kuid mulle isiklikult tundus, et sellistesse olukordadesse sattudes võiks inimene veidi rohkem reageerida, mitte nii tuim ja flegmaatiline olla. Rosenthali kehastatud Jumal oli minu meelest kõike muud kui klassikaline (pika habemega vana mees) Jumal. Olgem ausad, klassikaline Jumal ilmselgelt ei vaevleks sügava depressiooni käes ja ei läheks ka psühhoterapeudilt abi otsima. Eriti meeldisid mulle need stseenid, kus Jumal veidi ägestus, sest siis sai näha Rosenthali jõulisemat mängu, mis pakkus veidi värvi Jakobsoni üksluiseks jäänud mängule. Kahju ainult, et neid Rosenthali jõulisi stseene nii vähe oli.

Tegelikult käis lavalt läbi ka kolmas tegelane – Ingli autistist poeg, kelle nimi mul hetkel enam meeles pole ja keda kehastas Sebastian Astmäe. Kuna tegemist oli autistiga, siis poiss ei rääkinud, kuid oli maalimises väga osav. Ma ei saa siiani aru, kuidas see maalitrikk etenduses tehti, sest ma ilmselgelt ei pööranud maalivale poisile mingit tähelepanu, kuna ta ei rääkinud. Ühel hetkel oli maalil olev õun poisi käes ja maalil õuna asemel kujutatud säravat tähte. See vist on kõigile selge, et kui loosse on segatud Jumal, siis etenduse lõpuks hakkab tumm autist rääkima, seega see polnud minu jaoks üllatus, et etendus nii lõppes.

Võib-olla ei jäänud mulle sellest etendusest väga meeliülendavat mälestust, sest ma olin samal ajal viirusest taastumas ja üritasin enamuse etenduse ajast köha tagasi hoida ja seega läks kogu mu aur sellele, mitte etenduse nautimisele. Kuigi ma pigem kaldun ikkagi sinnapoole, et see lavastus polnud lihtsalt minu maitsele, sest lavastuse kohta lugedes ei tekkinud mul ka seda äratundmist, et seda lavastust ma lihtsalt pean nägema (see võib tunduda kummaline, aga mu intuitsioon on tegelikult lavastuste osas päris hästi toiminud). Jah, tegemist oli täiesti vaadatava lavastusega, mis ilmselt pakub head mõtteainet, kui sa oled veidi rohkem Piibli ja kristliku maailmaga kursis ja mõtled eksistentsiaalsetele teemadele. Mina ei ole. Lavastuse tutvustuses lubatud situatsioonikoomikat ma siiski ka väga palju ei suutnud tabada (aga mulle teadupärast komöödiad väga ei meeldi ka). Eks ma mõned korrad ikka naersin ka, aga kõhulihased järgmisel päeval valusad ei olnud ja kui keegi küsiks, mis mulle nalja pakkus, siis ma seda pärast etendust enam öelda poleks osanud. Siiski polnud kindlasti tegemist sellise lavastusega, mida lõpuni vaadata ei kannata. Lihtsalt peale etenduse lõppu polnud mul seda tunnet, et see, mida ma nägin oli nii äge ja tahaks veel ja veel seda emotsiooni teatris kogeda.

Kellel siiski lavastuse vastu huvi tekkis, siis selleks suveks on etendused läbi, kuid järgmisel suvel mängitakse lavastust jälle.

Autor: Anat Gov
Tõlkija: Margus Alver

Lavastaja: Algis Astmäe
Laval:
Maarja Jakobson
Helgur Rosenthal
Sebastian Astmäe

Loe edasi

Pildilt kukkujad

07. detsembril 2016 Sadamateatris

Foto: Tõnis Järs

Ma kardan, et see on sel aastal viimane postitus, mis räägib konkreetselt ühest lavastusest. Olgugi, et käes on alles detsembri algus. Detsember kipub olema aasta kõige kiirem kuu, sest enne aasta lõppu on vaja igasuguseid asju veel teha ja lõpetada. Seega otsustasin, et teen sel kuul teatrikülastuse parem varakult ära. Nimelt olen ma iseendaga teinud vaikiva kokkuleppe, et käin vähemalt kord kuus teatris. Ja mul tekib kohe mingisugune äng sisse, kui ma vaatan, et pool kuud on juba möödas ja ma pole veel teatrisse läinud. Nagu keegi sunniks mind sinna minema. Kuna mul on vaja enne jõule veel ka oma magistritöö enam-vähem valmis saada, siis pole sel aastal detsembris enam väga vaba aega alles jäänud. Igatahes enamasti on see teatriskäik meeldiv ja see on nö minu aeg iseendaga kuna reeglina käin ma üksinda teatris (sest minu tutvusringkonnas pole nii palju inimesi, kes minuga iga kuu teatris kaasas tahaksid käia). Sageli ei jõuagi keegi nii kiiresti teatrisse kaasa tulekuks plaane seada, kui kiiresti tuleb mul isu teatrisse minna.

Igatahes on mul juba pikalt olnud soov näha Vanemuise lavastust "Pildilt kukkujad", mis praeguseks on laval olnud juba üle aasta. Näha tahtsin teda esiteks sel lihtsal põhjusel, et tegemist on draamaga ja ma olen avastanud, et mida suurem ja traagilisem draama, seda paremini lugu mulle meeldib. Teiseks tundus mulle mingi aeg Vanemuise kodulehel ringi surfates lavastuse tutvustust lugedes, et see lavastus on täpselt minust. Kodulehel olev tekst on järgmine: "See on lugu, mis toimus või toimub siinsamas Eestis, ükskõik kelle sõprade, naabrite või iseenda peres. Meie kõigi elud koosnevad põhjuste ja tagajärgede katkematust reast, millel on tervikule määrav mõju: elukutse valik, elukaaslase valik, töökoha valik, julgus oma elus midagi muuta, hirm ebaõnnestumise ja üksijäämise ees… Kui kõik on läinud absoluutselt teisiti kui lootsid, kust võtta siis usku ja jõudu edasi minemiseks?"

Kui alguses olid kõnealusele lavastusele pea kõikide etenduste piletid välja müüdud, siis nüüd oli mul lausa võimalus kohapeal endale pilet osta. Tuli tuju teatrisse minna, mängukavas oli meelepärane lavastus ja pileteid ka oli. Nii ma teatris käingi. Üsna spontaanselt, sest minul kui Vähil on see halb iseloomuomadus, et ma kipun miljon korda meelt muutma. Siiski kui on hea lavastus, mida ma väga-väga näha tahan, siis ma ikkagi ostan selle pileti kasvõi pool aastat varem valmis ja ootan kannatlikult. Aga enamasti käib kõik ikka hetkeemotsiooni ajel.

Praegusest lavastusest sattusin veelgi rohkem elevile, kui ma Sadamateatri nö saali sisenesin ja publikuteeenindaja soovitas ülemistesse ridadesse istuda, kuna tegevus toimub kõrgel. Siis ma panin alles tähele, et lava ei ole mitte põrandale kujundatud, vaid kusagil kõrgustes (umbes 160cm põrandast) kõigub üks kastilaadne nukumaja. Selline ilusa lillelise tapeediga kaetud seintega nukumaja. Lavakujunduse eest annaks hindeks 5+. Esimene mõte oli mul tõesti, nagu vaataks nukumaja. Kui oleks saanud veel kõrgemalt vaadata, et see nö nukumaja oleks publikust veidi allapoole jäänud. Siis oleks täpselt selline tunne olnud nagu vaataks kuidas väikesed nukud oma majas askeldavad. Korraks meenutas lavakujundus mulle ka TV-d. Et inimesed on väikese kasti sees ja mina siis vaatan kuidas nad seal kasti sees oma igapäevaelu elavad. Päris mehhiko seebikaks seda nimetada ei saa, aga selline korralik Eesti „Suletud uste taga“ tunne tekkis küll. Eriti kui ma teemasse süvenesin.

Lugu põhiliselt räägib ühest perest, kellel on omad probleemid, nii nagu meil kõigil. Mis juhtub siis, kui lapsed arvavad, et emal on tõsine tervisehäire, kuna ta on loobunud maalimast, mis talle kunagi nii palju tähendas? Millised ootused olid peres lastele? Või mis juhtub siis kui sa üritad iga hinna eest oma perekonda koos hoida, kuid kogu perekonnal on saladusi, mida keegi teine ei tea? Kas kõike on vaja teineteise eest varjata? Ma ei tahaks nendele küsimustele siin vastuseid anda, sest muidu pole teil huvitav etendust vaadates. Igatahes on „Pildilt kukkujad“ läbilõige klassikalisest Eesti perest. Eestlased on ju teadupärast kinnised ja ega kõiki enda muresid ei räägita ka pereringis. See võib omakorda aga viia järgmiste sekelduste ja probleemideni. Seni kuni üks pereliikmetest otsustab ette võtta lausa nii traagilise sammu nagu ise pommi meisterdamine, et oma rivaal õhku lasta. Miks me ei võiks osata nautida elus selliseid pisikesi asju nagu sõbra tehtud maitsev kohv, ratastega mere äärde sõitmine, perega ühise laua taga koogi söömine? Miks me peame sageli ühised koosviibimised perega lõpetama üksteise peale karjudes või tülitsedes? Igatahes need küsimused annavad ilmselt nii mõnegi vihje sellest, millistele teemadele lavastus keskendub. Eelkõige räägib lugu aga Eesti enda inimestest, keda võib leida kõikjalt meie ümber. Nendest inimestest, kes on olnud pildil, kuid piisab ühest valikust ja nad võivad pildilt kukkuda.

Mul on ainult kahju sellest, et ma sattusin teatrisse koos klassitäie põhikooliõpilastega, keda jätkus nii minu ette, taha kui ka küljele. Enne etendust käis igatahes väga suur kisa ja itsitamine saalis. Etenduse ajal õnneks see kisa ja itsitamine kadus, kuid see asendus minu ees olevate helkivate telefoniekraanide, telefonide kolinal maha kukkumise ja taga närviliselt nihelevate jalgade sebimisega. Ma ei taha nüüd öelda, et lapsi teatrisse ei tohi tuua, kuid kindlasti oleks ma saanud paremini keskenduda, kui mu toolil oleks puudunud jalaväristamisest tingitud vibratsioon. Või kui mu pilk poleks lavalt rännanud ees järsku helkima hakanud telefoniekraanile. Ilmselt oli lugu laste jaoks liiga raske, kuid kindlasti tulevikuks vajalik, et nad oma elus samasid vigasid ei teeks.

Näitlejad mängisid minu meelest väga hästi. Eriti meeldisid mulle Maria Annus ja Helgur Rosenthal, kes mängisid lapsi. Nende emotsioonid olid ehedad ja kui Annus karjus, siis kajas vist terve Sadamateater. See ei olnud mängitud viha ja raev, vaid see oligi õe ja venna vahel valitsev viha, mida ma laval nägin. Mul näiteks tekkis tunne, et läheks virutaks neile mõlemale ühe tou kirja, sest mida nad kaklevad niimoodi. Merle Jääger ema Emmyna jäi minu jaoks aga vahepeal veidi lahjaks. Mulle tundus, et alguses ei saanud ta end käima ja Emmy oli kuidagi väga koba ja pingutatud. Lisaks ei saanud ma vahel tekstist aru. Ilmselt see teki all öeldud tekst nõudis suuremat tähelepanu, mis mul oli minu taga olevate närviliste jalgade tõttu veidi häiritud. Lõpuks, kui lugu arenema hakkas, muutus ja Emmy veidi loomulikumaks ja seal oli samuti võimalik näha erinevaid emotsioone ja tundevarjundeid, mitte ei olnud laval ainult üks kähisev Merle Jääger. Aivar Tommingase igati positiivne Bruno oli hästi mängitud. Siiski minule tundus kummaline, et üks inimene nii positiivne, abivalmis ja allaheitlik saab olla. Samas oleksin ma tahtnud peale jalgrattaõnnetust rohkem tema süümepiinu näha. Kohati jättis ta mulle mulje, nagu oleks Bruno kogu peree poolt välja mõeldud hea nähtamatu sõber, kes alati kohal on, kui teda vaja on.

Lavakujundus mulle meeldis, nagu ma juba eespool kirjutasin. Selline armas lilleline iga tüdruku unistuste nukutuba. Kohati oli see isegi utoopiline, et nii keerulisi probleeme lahendatakse sellises lillelises toakeses. Lõpus, kui kõikidel tegelastel selle sama tapeedi mustriga riided seljas olid, läks asi veelgi utoopilisemaks. Vähemalt minu jaoks. Samas lõppes lugu nii, et need lillelised riided sümboliseerisid seda õnne ja vabanemist, mis tegelasi lõpuks valdas. On ju lilled alati olnud hea tuju ja vabaduse sümboliks olnud. Ehk see lilleline tuba ongi meie kõigi jõud ja usk edasi minemiseks…

Autor: Tiina Laanem
Lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja ja valguskujundaja: Andres Noormets
Valguskujundaja: Jaanus Moor
Mängisid:
Merle Jääger - Emmy
Maria Annus - Ines (Emmy tütar)
Helgur Rosenthal - Paul (Emmy poeg)
Aivar Tommingas - Bruno

Rohkem infot saab Vanemuise koduleheküljelt SIIT

Loe edasi