Pildilt kukkujad

07. detsembril 2016 Sadamateatris

Foto: Tõnis Järs

Ma kardan, et see on sel aastal viimane postitus, mis räägib konkreetselt ühest lavastusest. Olgugi, et käes on alles detsembri algus. Detsember kipub olema aasta kõige kiirem kuu, sest enne aasta lõppu on vaja igasuguseid asju veel teha ja lõpetada. Seega otsustasin, et teen sel kuul teatrikülastuse parem varakult ära. Nimelt olen ma iseendaga teinud vaikiva kokkuleppe, et käin vähemalt kord kuus teatris. Ja mul tekib kohe mingisugune äng sisse, kui ma vaatan, et pool kuud on juba möödas ja ma pole veel teatrisse läinud. Nagu keegi sunniks mind sinna minema. Kuna mul on vaja enne jõule veel ka oma magistritöö enam-vähem valmis saada, siis pole sel aastal detsembris enam väga vaba aega alles jäänud. Igatahes enamasti on see teatriskäik meeldiv ja see on nö minu aeg iseendaga kuna reeglina käin ma üksinda teatris (sest minu tutvusringkonnas pole nii palju inimesi, kes minuga iga kuu teatris kaasas tahaksid käia). Sageli ei jõuagi keegi nii kiiresti teatrisse kaasa tulekuks plaane seada, kui kiiresti tuleb mul isu teatrisse minna.

Igatahes on mul juba pikalt olnud soov näha Vanemuise lavastust "Pildilt kukkujad", mis praeguseks on laval olnud juba üle aasta. Näha tahtsin teda esiteks sel lihtsal põhjusel, et tegemist on draamaga ja ma olen avastanud, et mida suurem ja traagilisem draama, seda paremini lugu mulle meeldib. Teiseks tundus mulle mingi aeg Vanemuise kodulehel ringi surfates lavastuse tutvustust lugedes, et see lavastus on täpselt minust. Kodulehel olev tekst on järgmine: "See on lugu, mis toimus või toimub siinsamas Eestis, ükskõik kelle sõprade, naabrite või iseenda peres. Meie kõigi elud koosnevad põhjuste ja tagajärgede katkematust reast, millel on tervikule määrav mõju: elukutse valik, elukaaslase valik, töökoha valik, julgus oma elus midagi muuta, hirm ebaõnnestumise ja üksijäämise ees… Kui kõik on läinud absoluutselt teisiti kui lootsid, kust võtta siis usku ja jõudu edasi minemiseks?"

Kui alguses olid kõnealusele lavastusele pea kõikide etenduste piletid välja müüdud, siis nüüd oli mul lausa võimalus kohapeal endale pilet osta. Tuli tuju teatrisse minna, mängukavas oli meelepärane lavastus ja pileteid ka oli. Nii ma teatris käingi. Üsna spontaanselt, sest minul kui Vähil on see halb iseloomuomadus, et ma kipun miljon korda meelt muutma. Siiski kui on hea lavastus, mida ma väga-väga näha tahan, siis ma ikkagi ostan selle pileti kasvõi pool aastat varem valmis ja ootan kannatlikult. Aga enamasti käib kõik ikka hetkeemotsiooni ajel.

Praegusest lavastusest sattusin veelgi rohkem elevile, kui ma Sadamateatri nö saali sisenesin ja publikuteeenindaja soovitas ülemistesse ridadesse istuda, kuna tegevus toimub kõrgel. Siis ma panin alles tähele, et lava ei ole mitte põrandale kujundatud, vaid kusagil kõrgustes (umbes 160cm põrandast) kõigub üks kastilaadne nukumaja. Selline ilusa lillelise tapeediga kaetud seintega nukumaja. Lavakujunduse eest annaks hindeks 5+. Esimene mõte oli mul tõesti, nagu vaataks nukumaja. Kui oleks saanud veel kõrgemalt vaadata, et see nö nukumaja oleks publikust veidi allapoole jäänud. Siis oleks täpselt selline tunne olnud nagu vaataks kuidas väikesed nukud oma majas askeldavad. Korraks meenutas lavakujundus mulle ka TV-d. Et inimesed on väikese kasti sees ja mina siis vaatan kuidas nad seal kasti sees oma igapäevaelu elavad. Päris mehhiko seebikaks seda nimetada ei saa, aga selline korralik Eesti „Suletud uste taga“ tunne tekkis küll. Eriti kui ma teemasse süvenesin.

Lugu põhiliselt räägib ühest perest, kellel on omad probleemid, nii nagu meil kõigil. Mis juhtub siis, kui lapsed arvavad, et emal on tõsine tervisehäire, kuna ta on loobunud maalimast, mis talle kunagi nii palju tähendas? Millised ootused olid peres lastele? Või mis juhtub siis kui sa üritad iga hinna eest oma perekonda koos hoida, kuid kogu perekonnal on saladusi, mida keegi teine ei tea? Kas kõike on vaja teineteise eest varjata? Ma ei tahaks nendele küsimustele siin vastuseid anda, sest muidu pole teil huvitav etendust vaadates. Igatahes on „Pildilt kukkujad“ läbilõige klassikalisest Eesti perest. Eestlased on ju teadupärast kinnised ja ega kõiki enda muresid ei räägita ka pereringis. See võib omakorda aga viia järgmiste sekelduste ja probleemideni. Seni kuni üks pereliikmetest otsustab ette võtta lausa nii traagilise sammu nagu ise pommi meisterdamine, et oma rivaal õhku lasta. Miks me ei võiks osata nautida elus selliseid pisikesi asju nagu sõbra tehtud maitsev kohv, ratastega mere äärde sõitmine, perega ühise laua taga koogi söömine? Miks me peame sageli ühised koosviibimised perega lõpetama üksteise peale karjudes või tülitsedes? Igatahes need küsimused annavad ilmselt nii mõnegi vihje sellest, millistele teemadele lavastus keskendub. Eelkõige räägib lugu aga Eesti enda inimestest, keda võib leida kõikjalt meie ümber. Nendest inimestest, kes on olnud pildil, kuid piisab ühest valikust ja nad võivad pildilt kukkuda.

Mul on ainult kahju sellest, et ma sattusin teatrisse koos klassitäie põhikooliõpilastega, keda jätkus nii minu ette, taha kui ka küljele. Enne etendust käis igatahes väga suur kisa ja itsitamine saalis. Etenduse ajal õnneks see kisa ja itsitamine kadus, kuid see asendus minu ees olevate helkivate telefoniekraanide, telefonide kolinal maha kukkumise ja taga närviliselt nihelevate jalgade sebimisega. Ma ei taha nüüd öelda, et lapsi teatrisse ei tohi tuua, kuid kindlasti oleks ma saanud paremini keskenduda, kui mu toolil oleks puudunud jalaväristamisest tingitud vibratsioon. Või kui mu pilk poleks lavalt rännanud ees järsku helkima hakanud telefoniekraanile. Ilmselt oli lugu laste jaoks liiga raske, kuid kindlasti tulevikuks vajalik, et nad oma elus samasid vigasid ei teeks.

Näitlejad mängisid minu meelest väga hästi. Eriti meeldisid mulle Maria Annus ja Helgur Rosenthal, kes mängisid lapsi. Nende emotsioonid olid ehedad ja kui Annus karjus, siis kajas vist terve Sadamateater. See ei olnud mängitud viha ja raev, vaid see oligi õe ja venna vahel valitsev viha, mida ma laval nägin. Mul näiteks tekkis tunne, et läheks virutaks neile mõlemale ühe tou kirja, sest mida nad kaklevad niimoodi. Merle Jääger ema Emmyna jäi minu jaoks aga vahepeal veidi lahjaks. Mulle tundus, et alguses ei saanud ta end käima ja Emmy oli kuidagi väga koba ja pingutatud. Lisaks ei saanud ma vahel tekstist aru. Ilmselt see teki all öeldud tekst nõudis suuremat tähelepanu, mis mul oli minu taga olevate närviliste jalgade tõttu veidi häiritud. Lõpuks, kui lugu arenema hakkas, muutus ja Emmy veidi loomulikumaks ja seal oli samuti võimalik näha erinevaid emotsioone ja tundevarjundeid, mitte ei olnud laval ainult üks kähisev Merle Jääger. Aivar Tommingase igati positiivne Bruno oli hästi mängitud. Siiski minule tundus kummaline, et üks inimene nii positiivne, abivalmis ja allaheitlik saab olla. Samas oleksin ma tahtnud peale jalgrattaõnnetust rohkem tema süümepiinu näha. Kohati jättis ta mulle mulje, nagu oleks Bruno kogu peree poolt välja mõeldud hea nähtamatu sõber, kes alati kohal on, kui teda vaja on.

Lavakujundus mulle meeldis, nagu ma juba eespool kirjutasin. Selline armas lilleline iga tüdruku unistuste nukutuba. Kohati oli see isegi utoopiline, et nii keerulisi probleeme lahendatakse sellises lillelises toakeses. Lõpus, kui kõikidel tegelastel selle sama tapeedi mustriga riided seljas olid, läks asi veelgi utoopilisemaks. Vähemalt minu jaoks. Samas lõppes lugu nii, et need lillelised riided sümboliseerisid seda õnne ja vabanemist, mis tegelasi lõpuks valdas. On ju lilled alati olnud hea tuju ja vabaduse sümboliks olnud. Ehk see lilleline tuba ongi meie kõigi jõud ja usk edasi minemiseks…

Autor: Tiina Laanem
Lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja ja valguskujundaja: Andres Noormets
Valguskujundaja: Jaanus Moor
Mängisid:
Merle Jääger - Emmy
Maria Annus - Ines (Emmy tütar)
Helgur Rosenthal - Paul (Emmy poeg)
Aivar Tommingas - Bruno

Rohkem infot saab Vanemuise koduleheküljelt SIIT