Vanemuine avas suure maja

Publik hakkab vaikselt saali kogunema etendust jälgima

Laupäeval, 30.septembril avas teater Vanemuine pidulikult oma värskelt renoveeritud suure maja. Tegelikult toimus maja pidulik avamine 28.septembril, kui maja avamisele olid kutsutud erinevad ametnikud. Tavakülastajatele avati maja 30. septembril. Vanemuise suurt maja nimetatakse peale renoveerimist Baltikumi kõige moodsamaks teatrimajaks. Nii pole ka midagi imestada, et Vanemuine oma maja uhkelt avada soovis ja mitu avamispidu korraldas.

Kuigi ma pole ametnikele mõeldud avamispeol käinud, julgen ma siiski väita, et linnarahvale mõeldud pidu ei jäänud kõrgete ametnike peole alla. Aga mida siis peol teha sai? Kõige suuremalt oli välja kuulutatud ekskursioonid lavale, mis pidid toimuma iga 15 minuti järel kolmel korral enne etendust ja kahel korral peale etendust. Ekskursioone korraldati nii vähe sel põhjusel, et õhtul oli seal samas laval vaja mängida "Mamma Mia!" etendust ja nii pidid lavamehed hakkama hiljemalt kell 15.05 lava sättima, et õhtul kella 19-ks etenduse ajaks kõik paika sättida. Ikka uskumatult kaua aega võtab see lava kokku panek. Pole vist väga mõeldav, et lavamehed sätivad lava ja samal ajal on vähemalt 30 inimest veel niisama laval uudistamas ja asju näppimas. Mul poleks muidugi midagi selle vastu ka olnud, kui lava oleks näidatud koos "Mamma Mia!" dekoratsioonidega. Samas siis poleks nendest dekoratsioonidest midagi alles jäänud. See oli lausa uskumatu, mis toimus, et inimesed lavale saaksid. Ega laval olek väga palju viisakam ei olnud. Ma ei saa aru, miks on inimestel kõike vaja oma kätega puutuda. Mind on küll õpetatud, et silmadega vaadatakse. 
Esialgselt oli plaanis lavale lasta inimesi 30 inimese kaupa. Ma ei tea kui suured esimesed grupid olid, kuid lõpuks tehti grupid küll suuremad, et kõik ikka lavale pääseksid, kes seda soovivad. Ja soovijaid oli palju. Mina sain ka eelviimase grupiga lavale ja mul oli lõpuks isegi veidi piinlik. Enda ümber veidi ringi vaadates nägin ma seal reeglina soliidseid vanemaid daame. Mõned nooremad inimesed olid ka ja siis mõned perekonnad. Kui giid ukse juures seistes ütles, et veel mõne minuti peab ootama, siis tundsin, kuidas inimesed mulle järjest enam selga tulid. Lõpuks ei saanud enam end liigutadagi, sest kogu rahvasumm oli üheks puntraks kogunenud. Lihtsalt korralik trügimine toimus. Ja kui need uksed lõpuks lahti tehti, et saali minna ja sealt lavale, siis ma ei pidanud ise absoluutselt kõndima. Inimvool lihtsalt lükkas mu uksest sisse. Sekka paar küünarnuki hoopi siit- ja paar jalgadel tallamist sealtpoolt. Ma ei osanud muud teha kui naerda. Kuidagi koomiline oli, et soliidsetes riietes (valdavalt) prouad nüüd sellist trügimist korraldavad. Kas teatrisõpradele on Vanemuise suurele lavale pääsemine sama oluline, kui mõnele inimesele Hulludel Päevadel esimesena parema kauba krabamine? Oleks seal laval siis midagi esimestele jagatud, et seepärast peab kiirustama ja trügima. Isegi teatrijuht ei hakanud enne rääkima, kui kõik lavale olid ohutult jõudnud. Lisaks rõhutati veel sedagi, et kõik kes soovivad, saavad lavale. Seega polnud seda hirmu ka, et laval käimata jääks. Ja minu jaoks jäi selline trügimine arusaamatuks. 

Igatahes minul oli häbi sellise karjaga sinna lavale trügida. Tuleb ikka raha eest see etenduse-eelse ekskursiooni pilet osta ja siis saab lisaks laval käimisele ka lava taga ja võib-olla ka lava all ja erinevates töökodades ringi uudistada. Veel olen ma üsna kindel, et siis ei ürita keegi mind laiaks litsuda, ega minust üle sõita, vaid mul on aega rahus kuulata ja uudistada kust kuhu me kõnnime ja mis emotsioone see tekitab. Kõik need, kes on Vanemuise suures majas saalis istunud ja mõelnud, et see saal on ikka jube suur, siis lava on veel 3x suurem, kui saal, kui mitte veel suurem. Laval seistes oli selline tunne, et saalis on ainult mõned üksikud istekohad ja isegi minusugune jänespüks võiks seal esinemisega hakkama saada. Ühesõnaga võimas oli see lava küll. Ma ei tea, kas asi oli selles, et me olime laval nii lühikest aega või milleski muus, aga laval käimine minus erilist emotsiooni ei tekitanud. Täiesti vabalt poleks mitte midagi juhtunud, kui ma sinna lavale saanud poleks. Ma mäletan, et väikese maja ekskursiooni ajal oli küll elamus omaette, kui sai lavale minna. Ilmselt see ümbritsev seltskond oma käitumisega veidi mõjutas mind.

Lisaks lavaekskursioonidele oli Vanemuine välja kuulutanud ka avamisetenduse, mis pidi tutvustama kõiki lava uusi tehnilisi võimalusi. Kohe majja sisenedes loeti sõnad peale, et täpselt kell 14 peab saalis olema, sest siis algab etendus pihta. Kell oli 14.08 ja etendus polnud ikka alanud. Lõpuks tuli teatrijuht Toomas Peterson ja pidas väikese avakõne. Nagu Peterson ise ütles, siis kõne oli kahes jaos. Esimene osa oli see, mida ta oli planeerinud rääkida ja teine osa see, mida ta ei planeerinud rääkida, aga mida ta peab rääkima. Viimane osa siis tähendas seda, et etendus ei toimu päris nii nagu vaja, sest lava ei tööta nii nagu planeeritud oli. Nii jäid meil nägemata trikid, mis eeldasid tõstukite ja vajukite (ehk siis need asjad, millega ühe osa lavast saab kõrgemaks või madalamaks lasta) kasutamist. See on ainus osa, mille poolest oli linnarahva pidu ametnike omast kehvem (ametnikele ilmselt pakuti koogi kõrvale vahuveini ka). Sest ametnike peol kõik mehhanismid veel töötasid ja ametnikud nägid rohkem trikke. 
Katkendit etendusest näeb Reporteri uudisteklipis SIIN (seal on mõned trikid näha ka, millega publikut üllatati). Muidugi oleks tore olnud näha, mis imetrikke siis nende tõstukite ja vajukitega korda saadetakse, kuid see peaaegu 30 minutiline etendus tegi minu meelest silmad ette paljudele teistele Eesti teatrites püsirepertaaris olevatele lavastustele ka ilma nende eriefektideta. Ma arvan, et olulist rolli mängis ka saalis olev uus helisüsteem, sest tavaliselt ei saa ma pooltest laulusõnnadest aru. Sel korral olid kõik sõnad kristallselged. Laval olid nii balletiartistid, ooperikoor, draamanäitlejad ja ooperilauljad. Etendus, mis kandis nime "Olla või mitte olla", oli kokku pandud sellistest Vanemuise hittlavastustest nagu "Mary Poppins", "Hamlet", "Carmen", "Ooperifantoom" jne. Ja uskumatu kui suurel hulgal inimesi selle väikese etenduse jaoks kokku oli toodud. Ma olen siiralt õnnelik, et Vanemuises on nii toredad näitlejad, lauljad ja tantsijad kes on nõus sellistes projektides osalema. Sest see etendus oli ikkagi keset päeva ja tulla mõneks minutiks lavale on teine asi, kui õhtul täispikale etendusele tulla.

Peale etendust said kõik kooki nautida

Lisaks avaetendusele ja lavaekskursioonidele olid ürituse reklaamis välja kuulutatud üllatused. Ma usun, et ma ei liialda, kui ma ütlen et üllatusi oli palju. Alates sellest, et avamispäeva puhul oli nii mitmelegi Vanemuise lavastusele võimalik pileteid osta ainult 10 euroga. Kahjuks oli tegemist mõne konkreetse etendusega ja see etendus, mida mina näha oleksin tahtnud (Lapsepõlvebänd) oli sellise kuupäevaga kus mina tööl pean olema. Nii jäigi soodushinnaga pilet ostmata. Veel oli fuajees kassa juures võimalik viktoriinist osa võtta, mille vastajate vahel loositakse välja pileteid Vanemuise lavastustele. Tuleb nüüd fortuuna peale lootma jääda :) Ja kõige suurem üllatus oli see, et sealsamas kassa kõrval oli loosiratas, millel peal erinevate etenduste nimed ja hulgaliselt ka tühje sektoreid. Mina naiivselt uskusin, et loosiratast keerutades saab endale mingi soodustuse välja tõmmata, millega siis sellele etendusele soodsamalt pileteid saab osta. Selgus aga, et loosirattaga sai endale täiesti tasuta teatripileteid tõmmata. Mul oli küll tahtmine seda ratast keerutama jääda, kuid viisaka inimesena otsustasin ainult ühe korra kasuks. Seni kuni ma nägin, et inimesed keerutavad perekondade kaupa massiliselt loosiratast. Siis tegin ka teise tiiru peale. Aga rohkem ei julgenud. Kuidagi häbi hakkas. Selline tunne tekkis, et Vanemuine võiks siis juba niisama pileteid tasuta ära kinkida, kui kõik muudkui seda ratast keerutavad. Kui Vanemuine peaks tahtma kellelegi pileteid niisama ära anda/kinkida, siis mulle võib neid ikka kinkida. Lisaks nendele üllatustele pakuti veel kooki ka. Piletijärjekorras seisjatele anti elus püsimiseks kommi, sest järjekord oli ikka väga pikk. Teise pileti välja lunastamiseks pidin ma 25 minutit järjekorras seisma. Lõpuks said kommid otsa ja kusagilt toodi õunakorv välja. Ma ei taha nüüd küll kuidagi õelalt kõlada, aga ma olen kindel, et inimesed oleksid ilma nende õunte ja kommideta ka selle järjekorra ära seisnud. Aga kena žest Vanemuise poolt, kuigi mulle tundus, et inimestel kadus igasugune mõõdutunne ära nende pakkumistega. Või olen mina liiga tagasihoidlik. Igatahes kui ma ühe kommi ära olin võtnud ja teisel korral kommi ei soovinud, siis tuli kommi pakkunud naine suure ehmatusega minu juurde tagasi, et ma ei võtnudki kommi, et ta väga vabandab et niimoodi korviga minu nina alt minema läks ja mulle kommi ei pakkunud. Kui ma oleks tahtnud, siis oleks ma kommi ka niisama võtta saanud, selleks ei pea mulle personaalselt kommikorviga nina alla tulema. Veel vähem vabandama. Aga mõned inimesed olid küll pahased, et miks nende nina alla korv ei tulnud. Ja kui kommid otsa said, toodi õunakorv välja. Ma sain aru, et õunad polnud esialgu jagamiseks, aga kuna rahvas seisis järjekorras ja kommid said otsa, otsustati käigu pealt õunad laiali jagada. Siis tuli küll siit-sealt virinat, et kas midagi muud ei ole, et praegu on kõikidel kodus õunu niigi. Mina võtsin õuna igatahes parema meelega, kui kommi. Vähemalt on tervislik ja annab rohkem vitamiine kui komm. Ühesõnaga nii palju, kui Vanemuine andis, siis niipalju inimesed ka võtsid ja ikka polnud rahul. Isegi ühel korral suutsin kuulda kahe proua vestlust, et kus need lubatud üllatused siis jäid? Kook polnud üllatus? Soodushinnaga teatripiletid polnud üllatus? Võimalus loteriiga tasuta pileteid võita ei olnud üllatus? Kui jah, siis ma tõesti ei tea, mis üllatus on.

Mina jäin üritusega igatahes väga rahule. Kuidagi väga positiivseid emotsioone tekitas kogu see Vanemuise õhkkond. Ega igapäevaselt teatrisse minnes vist kinnine eestlane garderoobitöötaja või publikuteenindajaga rääkima ei hakka. Mina igatahes küll ei hakka. Aga laupäeval oli küll tunne, et nii külastajad kui töötajad on üks suur pere. Nii näiteks sain ma piletijärjekorras, laval kui ka igal pool mujal suhelda isegi teatri juhiga nagu enda vana sõbraga. Teistest töötajatest rääkimata. Kõik käisid naerulsui ringi ja ei lasknud end häirida sellest, et keegi kusagil nurises, et miks järjekord nii pikk on ja miks kassad ei tööta nii kiiresti ja miks kommi nii vähe on ja miks laval kauem olla ei saa jne. Veidi pettunud olen ma külastajates. Teile korraldatakse nii uhke pidu ja enamus inimesi on ilmselt oma vabast ajast (sest laupäev pole ju ametnikel tööpäev ja ometigi olid ka need inimesed tulnud avapidu korraldama, kes tavaliselt teatritööd kabinettidest juhivad) tulnud tööle, et teile elamust pakkuda ja siis te ka vingute. Olge rahul sellega mida teile pakutakse ja nautige seda. Mina poleks ausalt nii suurejoonelist pidu oodata. Ma eeldasin, et laval on heal juhul ainult teatri juht ja mõned lavamehed, kes lava võimalusi demonstreerivad. Aga olid hoopis näitlejad, lauljad ja tantsijad. Igavesti hästi korraldatud üritus ja minul on siiani sellest laupäevast meel rõõmus (ja täna on juba esmaspäev). Mu kõige suurem küsimus oli see, et palju Vanemuine selle toreda ürituse peale raha kulutas, kuid sellele küsimusele ei hakanud keegi muidugi vastama.

Lõpetuseks tahaksin tänada Vanemuiset selle toreda päeva eest ja loodan, et sellised linnarahvale mõeldud üritused hakkavad regulaarselt toimuma (igal üritusel pole nii suures koguses üllatusi vaja teha).

Alljärgnevalt jagan illustreerimiseks mõned fotod ka ürituses. Kõik fotod on tehtud Aivo Põlluääre poolt ja võetud Vanemuise teatri Facebooki lehelt. 

Eelviimane grupp ootab ekskursioonile minekut. Suurem osa soovijatest jääb kaadrist paremale poole

Õnneratas, millega oli võimalik endale tasuta pileteid keerutada

Ekskursioonigrupp laval

Lisaaks suure maja avamisele avati maja publikualas ka kunstinäitus

Loe edasi

Estonia teatrilaat 2016

Pilt pärit Rahvusooper Estonia koduleheküljelt

Mul oli plaan, seekordsest Estonia teatrilaadast mitte kirjutada. Tundus, et pole midagi kirjutada. Täna bloggerisse minnes avastasin üllatusega, et alates eilsest on paljud blogisse jõudnud läbi otsingusõnade: "estonia teatrilaat". Nende inimestee auks otsustasin siiski paar sõna kirja panna. Nädalavahetusel toimus jälle traditsiooniline Estonia teatrilaat, millega Rahvusooper Estonia alustas oma uut hooaega. Ikka sai võtta õnneloosi, osta soodushinnaga teatripileteid, osta teatrikostüüme, vaadata näidisproove ning kuulata kontserti. Pileteid ma ei ostnud, sest järjekord oli pikk ja ma jõudsin järeldusele, et mul on kasulikum osta üliõpilase soodustusega pileteid. Kui muidu müüs Estonia pileteid 30% soodustusega, siis üliõpilastele on soodustus 50%, seega on kasulikum mul oma üliõpilase staatust ära kasutada. Õnneloosiga sain endale G4S tulekustutusvaiba, 300g Kalevi šokolaadi küpsisepallidega ja Tele2 kaelussalli. Enamasti jalutasin laadal niisama ja ei oskagi midagi pikalt kirjutada. Tahan lihtsalt jagada seda hetke, kus ballett ja ooper kohtusid. Nimelt toimus ooperitelgis viimasena üritus nimega ballett ooperist ja ooper balletist. Kohtusid ooperilaulja Helen Lepalaan ja balleti kunstiline juht Toomas Edur. Nii täitus ooperilauljal lapsepõlve unistus baleriiniks saamisest ja Toomas Edur sai ooperit laulda. Publikule näidati väikest proovi sellest, kuidas balletiartist laulma õpib ja kuidas ooperilaulja balletti tantsima õpib. Peale proovi oli publikul ainulaadne võimalus näha maailma esiettekannet opereti "Silva" ja balletti "Luikede järv" ühisest lavastusest. Mõtlesin ka seda maailma esiettekannet ka teiega jagada.

NB! Video vaatamiseks valige hammasratta alt HD, saate veidi parema kvaliteediga pildi.

Loe edasi

Ekskursioon Vanemuise väikses majas

Pilt pärit internetist

Seekord kirjutan vahelduseks jälle natukene teistmoodi teatrijuttu. Nimelt oli mul harukordne võimalus käia ekskursioonil Vanemuise teatri väikeses majas. Harukordne on see seepärast, et teater korraldab ekskursioone ainult Vanemuise suurde majja. Enamasti käivad seal ekskursioonidel inimesed gruppidega. Seega sellist võimalust väga ei ole, et mina lihtsalt tahan ekskursioonile minna ja lähen. Keegi ei hakka ju ühele inimesele ekskursiooni tegema. Mul on aga infot, et uuest hooajast (september 2016) alates on Vanemuise suures majas võimalik kõikidel ekskursioonil käia. Neil hakkavad laupäeviti enne etendusi toimuma ekskursioonid, kuhu on võimalik piletit osta. Kas pole mitte tore? Saad enne etenduse algust majaga tutvuda, näha kuidas lava konkreetseks etenduseks valmis seatakse, ehk näed sedagi, kuidas näitlejad majja tulevad ja kuidas neile grimmi ja soenguid tehakse. Pärast lähed saali ja hakkad etendust nautima. Mina igatahes kavatsen küll endale selle ekskursioonipileti hankida. No sest mulle on alati meeldinud teater ja ma ei leia, et kui ma tean mis lava taga toimub, see kuidagi seda teatrimaagia sündi segab. Vastupidi. Minu meelest, kui sa tead, mis lava taga toimub, siis see aitab paremini etendusse süveneda ja sa märkad rohkem detaile. Vähemalt minu puhul on see nii. Mitte, et ma väga palju lava taha oleksin sattunud, aga tänu kunagisele töövarjupäevale, sain päeva koos veeta näitleja Marika Koroleviga, ning seega olen ka natukene lavatagust elu näinud. 

Seekord sain siis külastada Vanemuise teatri väikest maja. Ilmselt enamikele inimestest ei paku see huvi, kuid kuna mulle meeldib teater, siis on ju jube tore teada, milline näeb teater välja teiseltpoolt lava. Publikutsoon on juba väga läbi käidud ala. Kui jalutuskoridoris jalutada, siis ühel hetkel  tulevad ette uksed, mille kõrval ilutseb silt "Ametiruumid". No mina olen küll mitu korda mõelnud, et tore oleks näha, millised need ametiruumid on. Nüüd ma siis tean. Mina igatahes soovitan huvilistel silma peal hoida 29.juunil 2017 Tartus toimuvatel üritustel. Nimelt on just sel kuupäeval Tartu linna päev, mille raames mul ekskursioonil käia õnnestus. Ma küll ei tea 100% kas järgmisel aastal ka see ekskursioon toimub või mitte, aga eelmisel aastal oli ja sel aastal jälle. Aga miks peaks sinna ekskursioonile üldse minema?

Esiteks saab rohkem teada Vanemuise teatri ajaloo kohta. Ilmselt seda teavad kõik, et Vanemuine on Eesti vanim teater. Kes ajaloo vastu huvi ei tunne, võiks ka ekskursioonile minna, sest ilmselt selle 10min ajaloo tutvustust kannatavad kõik ära. Meie kogunesime Ovaalsaali (see saal, kus teatrikohvik asub), seal kuulasime väikest ajalootutvustust ja edasi liikusime saali. Seal sain näiteks teada, et Vanemuise väikse maja saal on oma akustika poolest Eesti top3 saalide hulgas. Kuna seal on nii hea akustika, siis on laval toimuv saali väga lihtsasti kuulda ning seal peab väga täpselt rääkima ja laulma, sest lihtsalt kõik mustad noodid ja ebatäpsused on väga kergesti kuuldavad. Sama hästi on kuulda ka publikut lavale ja isegi lava taha. Näiteks pidid näitlejad enne etenduse algust akside vahel kuulamas käima, mis meeleolus publik saalis on. Ja kui etenduse ajal kõik on vaikne, siis on lavale väga hästi kuulda mida publik saalis teeb. Seega ei tasu väikses majas kommi süüa, naabriga sosistada, niheleda ega muud kõrvalist teha, sest näitlejad lihtsalt kuulevad selle väga hästi lavale ära. Selleks, et me ikka usuksime tehti meile katse. Üks ekskursiooni juhtidest võttis küpsisepaki ja läks sellega üles rõdule kõige tagumisse ritta ja üritas võimalikult vaikselt küpsisepakki avada. Ma pean tunnistama, et mulle tundus nagu oleks seda küpsisepakki otse minu kõrva ääres avatud. Seega jätke meelde, et väikses majas pole etenduse ajal kõrvalistele tegevustele kohta. 

Lastele pakuti võimalust lavale minna ja siis tõmmati kardinad ette ning avati uuesti. Lapsed said saalis istuvatele täiskasvanutele ühe tõelise etenduselõpu kummarduse teha. Marulise aplausi saatel muidugi. Seejärel lubati ka täiskasvanud lavale. Ma pean tunnistama, et olgugi, et saal oli tühi, siis laval seista oli väga eriline tunne. Ja see saal ei tundunud lavalt vaadates üldse nii hirmus ja suur, kui arvata võiks. Lava oli ise ka tegelikult väga väike. Saalist dekoratsioonidega lava vaadates on mulle ikka jäänud mulje, et lava on suurem. Kusjuures huvitav fakt on see, et Vanemuise väikese maja lava on praktiliselt sama suur kui Rahvusooper Estonia lava. Lavalt liikusime edasi lava taha. Nägime nö etenduse ooteruumi, kus näitlejad saavad oma etteastet oodata. Kuna teater on hetkel majast välja kolinud, siis olid ruumid tühjad, kuid meile räägiti et etenduste ajal on seal ruumis ikka paras segadus ning laual vedelevad kabe, male ja ajalehed. No nii nagu legendides räägitakse, kuidas kõik suured näitlejad enne etendust kabet ja malet mängivad. Ja ka see on õige, et näitlejatel on lava taga telekas, mis näitab seda, mis laval toimub. Edasi liikusime juba veidi kõrgemale. Saime piiluda lavale nö töörõdult, ehk siis seal kohas, kus valgusmeistrid oma prožektoreid sätivad. Siis saime piiluda proovisaali ja garderoobidesse ning grimmituppa. Ma pean mainima, et see grimmituba oli kuidagi mannetu, sest see oli asjadest tühjaks tehtud. Aga kuna ma olen suures majas grimmitoas paaril korral käinud, siis ma lihtsalt tean milline üks õige grimmituba välja näeb, kui seal elu sees on. Eks tegelikult oligi kogu see maja hetkel välja surnud, aga huvitav oli ikkagi.

Huvitav oli juba seepärast, et sai ringi kolada kohtades, kuhu iga inimene ei satu ning sai ka uusi teadmisi. No seda ma teadsin, kes on inspitsient ja mis on tema ülesanne. Seda teadsin ka, miks lavamehed mustades riietes ringi käivad. Aga see oli küll üllatav, et laval nii palju töölisi on. Mina tavaliselt olen näinud umbes 5-6 mustades riietes inimest. Aga meile toodi näide, et kui Ooperifantoomis on laval umbes 30 artisti, siis tegelikult on inimesi laval kokku 220! Te kujutate ette, palju neid musta riietatud inimesi seal laval siis tegutseb? Ulmeline mu meelest. Veel anti soovitusi, millistesse kohtadesse tasub pileteid osta, et teatrielamusest maksimumi võtta. Ma võin vihjeks öelda, et mitte alati ei ole kõige kallimad piletid kõige paremad. Ja lõpetuseks jagan mõningaid pilte ka. Siiski enamus pilte on internetiavarustest leitud, sest mu telefon ei suuda hämaras väga häid pilte teha ja ma päris igal pool ei julgenud pilti teha ka, sest mine sa tea, kui palju sellest lavatagusest maailmast jagada võib. 

Ovaalsaal. See on ilmselt kõikidele teatrikülastajatele veel tuttav paik. Aga kas te teadsite, et need ornamendid, mis seal üleval on, on originaaljooniste järgi tehtud. Need kavandati maja ehitades, kuid tol ajal neid ornamente ei kasutatud kaunistamisena. Need ehivad Ovaalsaali alles viimasest remondist, mis oli paar aastat tagasi.

Publiku vaade saalist lavale. Ka ilmselt tuttav kõigile.

Vaade lavalt saali. Sellist vaadet juba ilmselt iga tavakülastaja ei näe. Kõige üleval rõdul on valguspult. See saal näeb siin pildil ikka väga suur välja. Te kujutage nüüd ette, et sealt rõdu tagumisest reast on siia lavale väga hästi kõik kuulda. Saali esimestest ridadest siis rääkimata.

Ega siis ei saa jätta kasutamata võimalust ja endast laval pilti lasta teha.

See on siis see nö etenduse ootetuba. Asub see praktiliselt otse lava kõrval. Ja siit on näha ka see TV, mis näitab laval toimuvat.

Natukene informatsiooni Vanemuise teatri kohta nende kodulehelt (LINK)
Väikese maja ajaloo kohta leiab infot ka Wikipeediast (LINK)

Loe edasi

Võtame hetke: Karmen Puis ja Külliki Saldre

09. aprillil 2016 Vanemuise väikese maja Ovaalsaalis

Vanemuise kontsertmeister Ele Sonn, ooperilaulja Karmen Puis, draamanäitleja Külliki Saldre ja ooperilaulja Reigo Tamm

Laupäeval toimus Vanemuise teatris järjekorde kohtumisõhtu "Võtame hetke". Seekordseteks külalisteks olid ooperilaulja Karmen Puis ja draamanäitleja Külliki Saldre. Vestlusringi juhtis nagu ikka ooperilaulja Reigo Tamm. Järjekorranumbrilt oli tegemist kolmanda kohtumisõhtuga, kuid minu jaoks oli tegu teise kohtumisõhtuga. Ma lihtsalt teisele kohtumisõhtule ei jõudnud, kuigi ilmselt oleks huvitav olnud. Sest Merca (Merle Jääger) on lihtsalt nii huvitav inimene minu meelest. No ja Merle Jalakas on samuti üks mu lemmikutest Vanemuises. Aga mis parata, seekord läks nii. 

Tegelikult tahtsin ikka rääkida viimasest kohtumisõhtust, kus külalisteks olid Külliki Saldre ja Karmen Puis. Paljudele pole ilmselt üllatuseks, et Külliki Saldre on pikka aega olnud minu lemmik. Õigemini oli ta vist mu esimene Vanemuise lemmiknäitleja. Nüüdseks on neid lemmikuid muidugi rohkem tekkinud. Karmen Puis on samuti üks nendest mitmetest lemmikutest. Ooperilauljatest on Karmen Puis just minu kõige lemmikum. Kahjuks pole ma viimasel ajal teda laval väga vaatama jõudnud. Tulevikus kavatsen selle vea muidugi parandada.

Nii kui ma kuulsin, et minu lemmikutega tuleb kohtumisõhtu, olin kindel, et seekord olen ma platsis. Kuigi enesetunne ei olnud laupäeval kõige parem ja mõte sellest, et ma kolmandat päeva järjest teatrimajja lähen, ei olnud ka kõigee ahvatlevam, sättisin ma end siiski kohale. Tavaliselt oleks see ainult heaks unistuseks, et kolm päeva järjest teatrimajas käia, kuid kuna olin just kolmapäeva õhtul välislähetusest tlunud ja neljapäeval koolis käinud, siis koolist otse teatrisse läinud. Reede hommikul tööle ja töölt otse teatrisse, siis tundus laupäeval teatrisse minek mitte just hea mõttena. Samas oli uudishimu ka, et tahaks oma lemmikute kohta rohkem teada saada. No ja ehk midagi ka ise küsida.

Ma nüüd ei oskagi seisukohta võtta, kas asi oli selles, et ma ikkagi olin väsinud ja seepärast ei tundunud seekordne vestlusring nii huvitav. Või oli asi selles, et näiteks Külliki Saldre kohta teadsin ma juba seda kõike ja rohkemgi veel, millest räägiti. Samas Karmen Puisist ei teadnud ma eriti midagi ja tema kohta oli väga tore kuulda. 

Ilmselt põhjus, miks mulle kõige esimene kohtumine kõige enam meeldis oligi see, et tookordsetest külalistest ei teadnud ma suurt midagi ja seega oli huvitav. Kui tookord olid publikuks valdavalt noored, siis seekord oli tore näha rohkem vanemas eas inimesi. Järelikult on info kohtumisõhtutest ka laiema publikuni jõudnud. Mina sain kohtumisõhtutest teadlikuks näiteks läbi Vanemuise teatri Facebooki konto. Ma tahaks loota, et see blogi siin aitab ka veidi maailmale kuulutada et Vanemuises sellised toredad kohtumisõhtud toimuvad. Minu meelest võiks kõikides Eesti teatrites sarnaseid kohtumisõhtuid korraldada. Kas just selles formaadis, et üks küsib ja teine vastab, kuid kasvõi mingid loengud või seminarid, kus nö teatripublik saaks siis lemmikartistidega lavalt eluliste probleemide või jumal teab mille üle veel arutleda. 

Minu meelest on sellised koosviibimised täiesti tänuväärsed. Esiteks, sa saad oma lemmikutest rohkem teada ja nad saavad seeläbi sulle veelgi lähedasemateks, sest sul on see tunne, et te olete koos midagi läbi teinud. Teiseks on näitlejatega see probleem, et nad suudavad laval kõiki teisi peale iseenda näha, seega saad sa sellisel kohtumisel teada, milline inimene su lemmiknäitleja tegelikult on. Kolmandaks hea emotsioon on alati garanteeritud. Neljandaks, tavaliselt saab Vanemuise kohtumisõhtutelt teada ka näiteks häid teatrisoovitusi, mida osalejad ise soovitavad. Ilmselt võiks ma neid põhjuseid siin lõpmatuseni jätkata.

Aga kokkuvõtteks tahaksin tänada Vanemuise teatrit ja Reigo Tamme, et nad sellised kohtumisõhtud teoks tegid. Eriliselt suured tänud Küllikile ja Karmenile, et nad mõlemad nii toredad ja südamlikud inimesed on (vaadake kasvõi üleval olevat pilti ja öelge, et ma eksin). Igal kohtumisõhtul on komme, et külalised nö esinevad ka millegagi. Seekord luges Külliki Saldre ette ühe katkendi oma lemmikraamatust. Ma polnud teda laval veel sellisena näinud. Selle paari lehekülje jooksul, mida ta luges tuli välja päris mitu erineva karkateriga tegelast. Ning selle mõne minuti jooksul sain ma südamest naerma turtsatada ning silma märjaks. Karmen Puis tõestas aga seda, et ka ooperilauljad oskavad laulda täiesti normaalsete inimeste kombel ja ei pea koguaeg aariaid laulma ega kriiskama. Seda tegelikult ei ole võimalik kirjeldada, mis emotsioone nad tekitasid, sest selleks pidi ise kohal olema. Igatahes mõlemad naised on tegijad ja mul on hea meel, et ma sain nendega 2 tundi koos samas ruumis viibida ja sama õhku hingata :)  Nüüd on nad veel rohkem mu lemmikud kui varem. 

PS! Vestlusringist tuli välja ka see, et Vanemuise teatrisse on võimalik töövarjuks minna. Mina julgeksin küll soovitada nii Karmeni kui Külliki töövarjuks minna. 

Järgmine kohtumisõhtu toimub Vanemuise väikese maja Ovaalsaalis juba 30. aprillil kell 16.00 ja siis tulevad külla Hannes Kaljujärv ja Simo Breede.

Loe edasi

Eesti teatri aastaauhinnad 2016

Nagu ilmselt kõik suuremad teatrisõbrad teavad, siis eile (27.03.2016) anti üle järjekordsed Eesti teatri aastaauhinnad. Muidugi olin mina ka seda üritust jälgimas. Sain seda rahulikult kodus teleri ees jälgida, kuigi olen siit-sealt nii naljaga pooleks kuulnud küll lauseid stiilis: "Sa ka ikka sinna teatriauhindadele oled kutsutud?". No näed, seda blogi siin võin pidada, kuid nii suur tegija ma veel ei ole, et mind nii tähtsale üritusele teatrimaailmas kutsutakse. Äkki kunagi tuleb ka see hetk (naer). Aga kodus televiisori ees oligi mugavam, sai samal ajal näksida ja diivanil vedeleda. Mis ei tähenda muidugi seda, et mul poleks oma arvamust või mõtteid üritusega seoses. 

Üldiselt olin enne teleülekande algust väga positiivselt meelestatud, sest nominatsioone vaadates oli seal päris palju lavastusi, mida ma näinud olin ja üldse oli palju, keda ma teadsin ning kellele pöialt hoida. Ilmselt see, et ma paljusid lavastusi teadsin, oli sellest et ma viimasel ajal olen sihilikult rohkem teatris käinud ja sattunud vaatama just selliseid lavastusi, mis on alles esietendunud. Ühesõnaga ma olen teatrist teadlikumaks saanud. Kahjuks pidin ma oma kauaoodatud ülekannet vaadates päris palju pettuma. Mitte nominatsioonide ja laureaatide osas, vaid ülesehituse poole pealt.

No esiteks ma vaatasin seda algust, mis oli mustvalge ja muudkui ootasin, et millal selle "Põrgupõhja uue vanapagana" näitamine juba lõpetatakse, et saaksin auhindade üleandmist vaadata. Tavaliselt mulle need erinevad vaheklipid meeldivad, kuid eile läksid need minu jaoks liiga pikaks ja igavaks. Ma saan aru, et põhimõtteliselt näidati läbi aegade populaarsemaid ja kultuslikumaid ja teatriuuenduslikumaid lavastusi, kuid minu meelest oleksid nad palju lühemad võinud olla. Ma olin suuremat osa neist koolis vaadanud ja see oli ka ilmselt ainus põhjus, miks ma neid üldse olin nõus uuesti vaatama. Mul oli nende katkenditega mingi oma seos olemas. Siiski oli mul kodus ka võimalus nende klippide ajal arvutis istuda, seega võib-olla jäi mul mõni hea nüanss nägemata. Aga ma lihtsalt ei suutnud nendele klippidele nii väga keskenuda. Ilmselt mõnele tavainimesele olid need vahekatkendid väga igavad. Ma kusjuures tean, et mõni tavainimene ka vaatab aeg-ajalt neid auhindade üleandmisi. No lihtsalt selleks, et tuntud nägusid telekast näha ja vaadata, mis neil seljas on ja kes kelle kõrval istub. Kui nüüd nende klippide juurde tagasi tulla, siis oli muidugi tore näha, milline on Eesti teater läbi aegade olnud ja kuidas on teater ajas muutunud. Siinkohal kiitus NO99 näitlejatele ja grimmeerijatele ja kostüümikunstnikule ja lavastajatele jne, sest need klipid olid jube hästi tehtud. Mul läks ikka tükk aega, enne kui ma aru sain, et need on NO99 näitlejad, mitte originaalklipid. Aga sellest hoolimata oleks võinud need veidi lühemad olla. 

Üldiselt oli minu meelest SEGADUS selle aasta teatripeo märksõnaks. Lisaks sellele, et klipid minus segadust tekitasid, jäid mulle arusaamatuks ka osad vahetekstid, mida NO99 näitlejad esitasid. Kord ilmus näitleja õige nimi ekraanile, kord mingi täiesti juhuslik nimi. Mulle oleks meeldinud, kui nad oleksid näiteks öelnud, et Kersti Kreismann meenutab ja siis oleks see jutt tulnud. Mitte, et üks noor neiu, kes kohe kindlasti mitte ei ole Kersti Kreismann räägib nagu oma elust ja siis ilmub ekraanile alla nimi Kersti Kreismann. Lisaks oli päris mitu korda näha, et nominentide näitamisega oli ka paras segadus. Sest ruumis viibis ainult üks tõstukkraana (järjekordne NO99 eriline lähenemine asjale) ja see siis pidi nominente filmima, kui nominendi nimi oli välja hõigatud. Ja vahel läks see kaamera vale inimese peale ning korduvalt oli näha, kuidas õhtujuhid siis käega inimese peale suunasid, et see on nüüd see inimene, keda praegu filmida. Täiesti arusaadav, et kõik inimesed ei tunne kõiki, isegi kui nad mõnede teiste jaoks on teatrimaailmas täiesti tuntud tegijad. Lisaks pean ma mainima, et kui mina oleksin nominent, siis mulle isiklikult küll väga ei meeldiks, et keegi minu peale näitab. Päris näpuga ei näidatud, aga siiski.

Teine häiriv asi selle inimeste peale viipamise juures oli see, et õhtujuhid pidid seal laudade vahel koguaeg ringi liikuma, et ühe laua juurest teise juurde jõuda jne. Samas oli näha, et seal saalis oli päris kitsas ja nii mitmelgi korral oli kuulda, kuidas keegi vabandas, sest ta lihtsalt kõndis kellelegi selga. Ja see, et need auhinnad sealsamas laua juures üle anti, oli ka kummaline. Minul jäi selline mulje, et näe, väga tore, et sa auhinna said, võta see ja istu kiiresti maha. Mõnel ikka lasti aitäh ka öelda. Ma nagu natukene igatsesin seda, et laureaat saab lõpuks paar sõna mikrofoni öelda, et mida ta sel hetkel tunneb. Mitte, et ma mingeid pikki tänukõnesid oleksin oodanud, aga minu meelest on need kõned alati huvitavad. Lisaks on see minu meelest ka natuke austuse moodi, kui inimene saab aitäh öelda.

Mulle jäigi ülekannet vaadates selline mulje, et ainult nominendid olidki peole kutsutud. Ise mõtlesin, et kui tavaliselt on ikka saadud kaaslane kaasa võtta, siis seekord on nii õnnetu seal üksinda istuda. Nüüdseks olen siiski Instagrami vahendusel aru saanud, et tegelikult oli teistes saalides teiste kutsutute koht. Nemad said samuti auhindade jagamist televiisorist vaadata, mitte saalist kohapealt nagu tavaliselt. Sellisel juhul olen ma vist isegi peaaegu samas seisus, sest kohapealset emotsiooni ei saanud ka teised näitlejad kätte. Okei, auhindadele järgnenud peost said nemad osa, kuid mina jäin ilma. Aga muidu oleme üsna võrdsed.

Lõpetuseks tahan öelda, et ma ootasin NO99 ka auhindade jagamisele uut vaatenurka ja selle ma ka sain. Siiski minu mõttemaailm on ilmselt nii piiratud, et ma lootsin et nad teevad auhindade jagamise samuti suures teatrisaalis ja nii nagu alati on tehtud. Sellist väljaspool piire mõtlemist ei oleks ma osanud oodata. Ma ei tea, kas ma olen ainus inimene, kelle jaoks eilne teatriauhindade jagamine tundus kuidagi kaootiline ja killustunud? Või oli asi selles, et ma vaatasin seda televiisori vahendusel ja kohal olles oli asi kordades efektsem? Mine sa tea. Mina igatahes ei jäänud selle korraldusega rahule ja kohe tundsin, et pean oma arvamuse siia blogisse kirja panema. Varasemad aastad olen väga rahul olnud ülesehitusega ja näiteks eelmise aasta auhindade jagamist Estoniast vaatan veel nüüdki vaheklippide pärast.

Laureaatide kohta ma eraldi midagi välja ei hakka tooma. Aga mul on siiralt hea meel, et Hilje Murel parima naiskõrvalosatäitja auhinna sai. Minu ideaalmaailmas oleks Ülle Kaljuste naispeaosa auhinna saanud selle sama etenduse rolli eest. Aga Marika Vaariku üle on mul ka väga hea meel. Lihtsalt neid tema etendusi pole ma näinud. Üleüldse võitsid paljud etendused, mida ma näinud pole. Ja see tekitab tahtmise neid etendusi näha. Ilmselt ka paljudel teistel, seega peaksin vist pileteid kiiremas korras hankima hakkama. Kuna Vanemuine on mu nö "koduteater" siis on hea meel, et ka nemad auhinna said. Kuigi mul on kõikide laureaatide üle hea meel ja siinkohal sooviksingi neile kõigile PALJU ÕNNE!

Ja veel, miks nii paljud nomineeritud lihtsalt ei ilmu auhindade jagamisele? Olgu ma saan aru, kui sa tõesti oled teises maailma otsas ja sul on võib-olla see pilet ammu juba ära ostetud ja üritused broneeritud. Mõned nominendid viibisid täiesti Eesti pinnal sel ajal ja lihtsalt ei ilmunud kohale. Kas see polegi nende jaoks tähtis sündmus? Kui keegi mind kunagi kusagile nomineerima peaks, siis ma oleksin raudselt kohal. Ja kui ma teaksin ette, et vot sel kuupäeval on iga aasta selline tähtis sündmus minu erialal, siis ma ei planeeriks sellele ajale mitte midagi ja ei läheks kuhugi, sest no äkki on võimalus, et ma pean sel ajal seal üritusel olema. Aga see olen mina.

Ja kui keegi eile auhindade jagamist ei vaadanud, siis seda saab järgi teha SIIN.

Väike galerii auhindade jagamiselt on Õhtulehes SIIN ja SIIN

Ja lõpetuseks toon siin välja ka tänavused laureaadid:

LAVASTUST ETTEVALMISTAVA TÖÖTAJA AUHIND

OLIVER KULPSOO – Von Krahli teatri ja vabakutseline valgustaja

Meeskonnamängija, väljakujunenud loojavaimu ja rafineeritud silmaga kunstnik, kes kaitseb Siioni lõvina oma isikupärast käekirja. Prožektoritega kirjutatud poeemi, mis tõstab lavastuse teatripõrandast lahti ning laseb tal peegelduda pilvedel ning meie südametes. Tasub meenutada, et seal kus pole valgust, on pimedus.

ETENDUST TEENINDAVA TÖÖTAJA AUHIND

MADIS KIRKMANN – valgusala juhataja (NUKU teater)

Põhjalik ja järjepidev töö NUKU teatri valgusosakonna ülesehitamisel, juhtimisel ja uuele tasemele viimisel; lisaks uuslavastuste valguskujunduste loomine ja igapäevane pühendunud töö valgusala juhataja ja valgustajana. 

HALDUS- JA ADMINISTRATIIVTÖÖTAJA AUHIND

LIINA VIRU – kirjandustoimetaja (Rahvusooper Estonia)

2015. aastal esietendunud lavastuste kavalehtede koostamise eest. 9 aastat pühendunud tööd teatri kavaraamatute ning muude teatrilooliste trükiste koostamisel ja toimetamisel. Läheneb tekstidele värske pilguga ning avab lavastusi nüansirikkalt. Liina koostatud sisukad kavad on raamaturiiuli väärilised. Ooperiteater on Liina sügav armastus, mis kajastub tema aupaklikus suhtumises kolleegidesse ning soovis publikut harida. On oma töös põhjalik, täpne ja kiire.

KRISTALLKINGAKESE AUHIND

Kahele noorele teatriinimesele esimeste märkimisväärsete lavatööde eest.

LAURA METS

Lavastused „45 339 km² raba“,  „Werther“, „Eedeni aed“ ja „Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid“ (kõik Endla teatris) ning „Korduma kippuvad küsimused" (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias).

RAHO AADLA

Eriilmelised rollid lavastustes "Klapp" ja "Imelise otsinguil" (mõlemad Tallinna Tantsuteatris) ning otsingulised work-in-progress performance-lavastused Kanuti Gildi Saalis 2015-2016.

SALME REEGI nimeline AUHIND

Kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest.

MIRKO RAJAS – meisterlik ja kütkestav peaosa lavastuses "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" (NUKU Teater)

ANTS LAUTERI nimeline NÄITLEJAAUHIND

Välja antakse 2 auhinda, kuni 10 aastat teatritööd teinud noorele näitlejale või lavastajale. Auhinna määramisel peetakse silmas kandidaadi erialast arengut.

URSULA RATASEPP

Osatäitmised lavastustes "Melujanu" (Tallinna Linnateater), "sugu: N" (Vaba Lava), Õde James – „Kahtlus" (MTÜ Pikk Mari), Roberta - "Harakale haigus …“ (Tallinna Linnateater), Mari - "Kuldne Lurich" (Eesti Draamateater), Caroline Cassidy – „Kassirabal" (Tallinna Linnateater), Tatjana – "Utoopia rannik. I osa. Teekond“ (Tallinna Linnateater), Carol Conway – "Aeg ja perekond Conway" (Tallinna Linnateater), "Tallinna Linnateater laulab. Õnnelik õhtu", Erica – "Ma armastasin sakslast" (Tallinna Linnateater), Kristi – "Wargamäe Wabariik" (Tallinna Linnateater), Julia – „Romeo ja Julia“ (Emajõe Suveteater), Cordelia – „Head ööd, vend“ (Eesti Draamateater / Kanuti Gildi SAAL), Anna van Gogh – "Vincent" (Tallinna Linnateater), "Impro 3 - Punane Hanrahan" (Tallinna Linnateater), Koor – "Kuidas ma õppisin sõitma" (Tallinna Linnateater) ning filmirollid Kertu – mf „Kertu“ (Amrion) ja Kadri – mf „Vehkleja“ (Making Movies Oy / Allfilm / Kick Film).

LAURA PETERSON

Osatäitmised Jekaterina – ""Delhi" tants" (Theatrum),  Marta – Joobnud" (Theatrum), Célimēne – „Misantroop“ (Theatrum), Elizabeth – „Ring“ (MTÜ Kell Kümme), Fanny – „Tuulesaared“ (Theatrum / HEF), Naine – „Planeet“ (Theatrum), Naine – „Peeter Volkonski viimane suudlus“ (Tartu Uus Teater), Iti – „Nukitsamees“ (Vanemuine), Mara – „Maarja kuulutamine“ (Theatrum), Esmeralda – „Jumalaema kiriku kellamees“ (Emajõe Suveteater), Gädvi / Kats / väike laps – „Börs ja Börsitar“ (Ugala), Kass – „Kass, kes kõndis omapead“ (Vanemuine), Gerda – „Lumekuninganna“ (Vanemuine), Helina / Marina / Tädi – „Tühirand“ (Vanemuine), Nastenka – „Valged ööd“ (Theatrum), Monika – „Juveliiri poe ees“ (Theatrum), osatäitmine telesarjas „Klass: Elu pärast“ (ERR) ning filmiroll Erna – mf „Risttuules“ (Allfilm / Baltic Pine Films).

PRIIT PÕLDROOSI nimeline AUHIND

Teatrimõtte arendamise, pikaaegse teatriuurimusliku või teatripedagoogilise tegevuse eest

ANDRES LAASIK – sisuka, rikkalikule arhiivimaterjalile toetuva, uurimuslikus laadis väljapeetud raamatu "Teatri vang. Leo Kalmeti kirjutamata elulugu" (2014) eest; samuti arvestades varasemat sisukat elulooraamatut "Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast" (2011) ning pikaajalist viljakat kriitikutegevust.

REET NEIMARI nimeline KRIITIKAAUHIND

Annab välja Eesti Teatriliidu juhatus

PILLE-RIIN PURJE – Järjepideva näitlejale pööratud tähelepanu, harvaesineva süvenemise ja põhjalikkuse eest  2015. aastal ajakirjanduses avaldatud teatriartiklites ning Tallinna Linnateatri 50-aastast  tegevust kokkuvõtvas teoses „Olla“.

NÄITLEJATE LIIDU AUHIND (Annab välja Eesti Näitlejate Liidu juhatus) - LUULE KOMISSAROV

ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND

Tunnustab erinevaid etenduskunste põimivaid lavastusi, mis oma otsingulisuses avardavad teatrikunsti väljendusvahendeid.

CABARET RHIZOME – lavastused „Otsuse anatoomia“ ja „Kuningas Oidipus“

TANTSUAUHIND

RENATE KEERD – väljakutsuvalt isikupärase koreograafilise käekirjaga jõuline kunstnikunatuur füüsilis-visuaalses teatripildis

BALLETIAUHIND

LUANA GEORG  - Tatjana lavastuses „Onegin“ (Eesti Rahvusballett)

MUUSIKAAUHIND

VELLO PÄHN – Paul Hindemithi ooperi „Cardillac“ ja Richard Straussi ooperi „Arabella“ kontsertetenduse kõrgetasemelise muusikalise teostuse eest (Rahvusooper Estonia)

MUUSIKAAUHIND

RAUNO ELP – ooperi „Cardillac“ nimiosalise rolli jõulise ja veenva lahendamise eest (Rahvusooper Estonia)

NATALIE MEI nimeline AUHIND

Antakse muusikalavastuse kõrgetasemelise kujunduse esiletõstmiseks.

MAARJA MEERU – isikupärase värvilahendusega kunstilise terviku loomise eest mastaapse lavapildi ja karakteersete kostüümide kaudu Georges Bizet’ ooperile „Carmen“ (Vanemuise teater).

MUUSIKALISE KUJUNDUSE AUHIND

Mõjuva ja lavastuse ideed oluliselt toetava originaalmuusika või muusikalise kujunduse eest draamalavastuses.

ARDO RAN VARRES

Originaalmuusika ja muusikalise kujunduse eest lavastusele "Krabat" (Tallinna Linnateater).

MUUSIKALISE KUJUNDUSE AUHIND

Mõjuva ja lavastuse ideed oluliselt toetava originaalmuusika või muusikalise kujunduse eest draamalavastuses.

HELENA TULVE

Originaalmuusika ja muusikalise kujunduse eest lavastusele „“Delhi“ tants“ (Theatrum).

KUNSTNIKU AUHIND

ILLIMAR VIHMAR – kujundus lavastustele „Laulud halli mere äärest“, „Romeo ja Julia“ (mõlemad Eesti Draamateater) ning „45 339 km² raba“ (Endla Teater)

NAISKÕRVALOSATÄITJA AUHIND

HILJE MUREL – Glorie lavastuses „Grace ja Glorie“ (Sundown Entertainment), Dorine lavastuses „Tartuffe“ (Eesti Draamateater) ja osatäitmine lavastuses „sugu: N“ (Vaba Lava).

MEESKÕRVALOSATÄITJA AUHIND

INDREK SAMMUL – Cléante lavastuses „Tartuffe“ ja osatäitmised lavastuses „Kaart ja territoorium“ (mõlemad Eesti Draamateater)

NAISPEAOSATÄITJA AUHIND

MARIKA VAARIK – nimiosa lavastuses „Savisaar“ ja osatäitmine lavastuses „El Dorado: klounide hävitusretk“ (mõlemad Teater NO99)

MEESPEAOSATÄITJA AUHIND

JAAK PRINTS – osatäitmine lavastuses „Kodumaa karjed“ (Teater NO99)

LAVASTAJA AUHIND

ARTJOM GAREJEV – lavastus „Vaenlane“ (Vene Teater)

TEATRIKUNSTI ERIAUHIND (Annab välja Eesti Teatriliidu juhatus) -

Lavastaja-kunstnik ENE-LIIS SEMPER, kuraator EERO EPNER, näitlejad REA LEST, JÖRGEN LIIK, HELENA PRUULI, JARMO REHA ja SIMEONI SUNDJA ning näitejuht TIIT OJASOO (kõik Teater NO99)

ja produtsent MARET KUKKUR (Eesti Lavastuskunstnike Liit).

Innovatiivse lähenemise eest teatrikunstile – Praha kvadriennaali peaauhinna Kuldne Kaarik pälvinud lavastusprojekti „Ühtne Eesti” eest.

Loe edasi

Võtame hetke

"Võrdlemisi värske vanemuislasena näen teatris palju huvitavaid inimesi ja arvan, et tahan nendega lähemalt tuttavaks saada." /Reigo Tamm

Just selliste sõnadega algas täna esimest korda Vanemuises toimunud vestlusring Vanemuises teatrit tegevate inimeste ja publiku vahel. Seekordseteks vestlusringis osalejateks olid Vanemuise draamanäitleja Karol Kuntsel ja ooperisolist Rasmus Kull. Vestlusringi juhtis ooperisolist Reigo Tamm. Ürituse tutvustuses oli kirjas, et räägitakse elust ja sellest kuidas tundub elu lavalt ning saalist vaadatuna. Sellise lause peale ootasin mina naiivselt, et nüüd hakatakse koos publikuga tähtsaid maailmaasju arutama (kuigi mind jätavad need päevapoliitilised teemad täiesti ükskõikseks). Siiski otsustasin ma kohale minna ja vaadata, mida seal täpsemalt tehakse ja millest räägitakse. Õnneks siiski päevapoliitilistest sündmustest ja maailma näljahädast ja pagulastest ja teistest sama kirgikütvatest teemadest ei räägitud. 

Kui mina Väikese Vanemuise Ovaalsaali kohale jõudsin valitses seal juba päris soe õhkkond. Külastajatel oli võimalus laua taha istuda ja endale puhvetist kohvi, kooki ja salatit osta. Puhvetis käimine oli lubatud ka vestlusringi ajal, peaasi, et külastajad end koduselt ja mugavalt tunneksid. Kuigi laudasid, mille ümber istuda oli võrdlemisi vähe, mahtusid kõik huvilised saali ära. Veel oli võimalik seina ääres toolidel istuda või siis täitsa ees põrandal patjadel lamaskleda (seda võimalust täna siiski keegi ei kasutanud). Eks esimese korra kohta oli täna rahvast veidi vähem kohal ka. Nagu ma aru sain, siis suurem osa publikust olid need, kes suvel olid seotud Vanemuise teatris toimuva Kollase Kassi Suvekooliga. Ja siis olin mina. Ning võib-olla veel mõni minusugune, sest selliseid vanemaid inimesi, kes Kollase Kassi suvekooliks liiga vanad on, oli seal veel. Ehk järgmisel korral on huvilisi juba rohkem.

Kui nüüd vestlusõhtu juurde tagasi tulla, siis vestlusõhtu ei olnud pooltki selline nagu mina ette kujutasin. Nagu ma ütlesin, siis päevapoliitikast ei räägitud. Juttu tehti rohkem sellest, mis inimesed on Karol Kuntsel ja Rasmus Kull, et neid paremini tundma õppida. Räägiti sellest, kust kohast nad pärit on, mis koolides käinud, kuidas lavaka katsed möödusid jne. Natuke tuli sekka ka teatrijuttu sellest, millised on ooperisolisti ja draamanäitleja suurimad hirmud laval, milliseid piinlikke momente on laval olnud jne. Sekka ka natukene nende pereelust ja selle ühendamisest tööga. Ühesõnaga päris huvitav oli. Jutuks tulid ka mõned praegu mängukavas olevad lavastused või siis varasemalt mängukavas olnud lavastused. Seega kui nendest lavastustest pärit huvitavaid seikasid kuulsin, siis hakkasin mina küll lavastusele hoopis teise pilguga vaatama. Ja näitlejatele ka. Selleks muidugi peab ilmselt olema neid lavastusi näinud, et konkreetseid situatsioone endale ette kujutada. Aga ka niisama oli huvitav (sest lasteetendusi ma näinud ei ole, aga nende etenduste seiklusi oli ka tore kuulata). Seega igati tänuväärt üritus. Samas ei olnud see 2 tundi puhast vestlust, vaid ürituse juhatas sisse Karol Kuntseli ja Rasmus Kulli laul "16 peagi 17" (Sixteen going on seventeen), mis pärit muusikalist "Helisev muusika". Lisaks natuke klaveri- ja karmoškamängu ning laulu ja oligi väga huvitavalt sisustatud laupäevaõhtu. Kusjuures laulsid ja pilli mängisid ikka Karol Kuntsel ja Rasmus Kull ise.

Kuna tegemist oli siiski vestlusõhtuga, siis mina oleksin eelistanud, et publik oleks saanud veidi rohkem kaasa mõelda. Täna anti publikule võimalus küsimusi küsida lõpus, kuid mina oleksin rohkem eelistanud dialoogi publiku ja teatrirahva vahel. Kuigi jah, eestlane on vaikne rahvas, kes alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Seega ma ei tea kui hästi publik alguses kohe kaasa oleks tulnud. Aga seda võiks teine kord katsetada. Mind jäi vahepeal häirima ka vestlusringi juhtinud Reigo Tamme liiga teatraalne kõne. Selge on see, et päris tuimalt ei saa rääkida, kuid ma pole kindel kas päris nii palju ka oleks vaja esineda olnud. Aga nagu ta ka ise ütles, siis ta on edev inimene ja võib-olla oli see ülepaisutatud etlemine sellest tingitud. Mine sa tea...

Aga ma olen siiralt õnnelik, et Reigo Tamm (või keegi teine veel) selle idee peale tuli. Mul tekkisid täna peas kohe paralleelid telesaatega "Kontakt" kus rääkisid Linnateatri näitlejad. Minu meelest see Vanemuise kohtumisõhtu on midagi sarnast, ainult see ei jõua ETV ekraanile. Vabalt võiksid sellised üritused toimuda igas suuremas teatris, sest minu meelest annab see publikule etendust vaadates nii palju juurde, kui publikul tekib tunne, et ta tunneb neid inimesi seal laval. Võib-olla avavad sellised kohtumisõhtud ka inimeste silmad selles osas, kui raske töö tegelikult teatris ära tehakse enne kui etendus lavale jõuab ja võib-olla hakkavad inimesed teatris hoopis teise pilguga ringi vaatama ja rohkem detaile märkama. Mina sain igatahes uue vaatenurga teatris käimiseks ja jään huviga järgmisi kohtumisõhtuid ootama.

Järgmine kohtumisõhtu juba 12.märtsil Väikese Vanemuise Ovaalsaalis.

PS! Kohtumisõhtud on tasuta ja kohtade arv on piiratud!

Lõpetuseks paar pilti ka tänasest kohtumisõhtust, mis annavad aimu, kuidas see olustik seal välja nägi. Pildid pärit Vanemuise teatri Facebooki leheküljelt.

Loe edasi

Draamateatri jõulusahver

Jõulukuul on praktiliselt igal pool jõululaadad ja erinevad jõuluhõngulised üritused. Nii ka Eesti Draamateatris. Ja muidugi olin mina ka kohal. Esiteks meeldib mulle jõululaatadel ja üleüldse laatadel käia ning teiseks meeldib mulle teater. Ja see mõte, et ma saan laadalt endale mõne oma lemmiknäitleja käte läbi valminud eseme koju tuua. Tõe huvides pean mainima, et ma siiski nii tubli ei olnud, et hunnikute viisi käsitööd koju oleks toonud. Ma nimelt olen lihtsalt enda käsitöö-alastest võimetest nii heal arvamusel, et usun, et saan kodus ise samasuguste asjade meisterdamisega hakkama. Seepärast nautisin kohvikus Ülle Kaljuste hõrgutisi ja proovisin õnne õnneloosis. Ahjaa Draamateatri näidendiraamatute sarjast ostsin Mari-Liis Lille ja Paavo Piiki näidendiraamatu "Varesele valu..." ja Viire Valdma luuleraamatu "Liblika jäljed lumel". Viire oli nii kena ja kirjutas autogrammi ka sisse. Nüüd saan raamatu rõõmuga edasi kinkida.

Õnneloosis mul seekord väga suurt õnne ei olnud. Sealt õnnestus koju tuua kaks näidendiraamatut (üks oli valik Ungari näidendeid ja teine valik Hispaania näidendeid), siis Draamateatri näidendiraamatute sarjas ilmunud "Tund aega, et hinge minna" ja punane Kättemaksukontori poekott, kus sees oli TV6 kärbsepiits ja Kättemaksukontori vihik. Seega kui keegi tahaks mõne Kättemaksukontori fänni jõule rõõmsamaks teha, siis ma annan oma poekoti ja vihiku suurima heameelega ära. Võtke ainult ühendust. Samuti annan ära raamatu "Tund aega, et hinge minne", kuna mul endal on kodus üks raamat olemas. 

Kui nüüd laada juurde tagasi tulla, siis ma pean ausalt tunnistama, et ma ootasin sellelt laadalt natukene rohkem. Kuulutuses oli lubatud, et laat toimub läbi kahe korruse, kuid mina nägin laata ainult ühel korrusel. Aga ilmselt oli minu väikene pettumus tingitud ka sellest, et ma läksin üsna varakult kohale ja rahvast oli sel ajal juba üsna palju. Mis tähendas seda, et ma pidin veidi trügima ja ei saanud asju rahulikult vaadata. Ning ma kahtlustan, et selleks ajaks kui ma kohale jõudsin, olid juba paremad palad müüdud. Nagu TV3 uudised mainisid, siis kiirematele oli parem valik. Ja kui ma elaksin linnas ja mul oleks kiire elutempo ja ma ise asju ei nokitseks, siis oleks ilmselt minu kotti rännanud ka mõned Eleka prossid, ÖÖVÖÖ kuuseehted, pipargoogitaigen, Haapsalu sall, hulgaliselt keraamikat ja Uitpuit firma puidust kõrvarõngad. Need tassid oleksid võinud tegelikult ka praegu minu kotti rännata, kuid kuna ma viimasel ajal pole tasside kokku ostmisega väga piiri pidanud, siis pole elamises väga kohta kuhu tasse panna. Ja nii ilusaid tasse ei raatsiks ma kohe kuidagi kuhugi suvalisse kapinurka ära peita. Seega ehk tulevikus kui ma endale suurema elamise saan, hangin ma endale need ilusad beebipea kujulised tassid ka. 

Selle aastase laada kõige hinnatum müüja (nagu ka varasematel aastatel) oli Viire Valdma oma marineeritud küüslauguvõrsetega. Ühesõnaga umbes tunniga olid kõik küüslauguvõrse purgid müüdud. Eks need, kes teadsid kui head need võrsed on, olid varakult oma saaki jahtimas. Siiski maitsmiseks jagus küüslauguvõrseid veidi pikemaks ajaks. Nii sain ka mina seda imeasja maitsta. Päris huvitava maitsega olid. Alguses isegi ei maitsenud nii nagu küüslauk ja neid marineeritud võrseid on tervise turgutamise ja batsillide eemale peletamise eesmärgil tunduvalt mugavam süüa, kui toorest küüslauku. Kellel huvi tekkis, siis hoidke silmad-kõrvad lahti ja ehk saate hea õnne korral järgmisel aastal laadal Viirelt ühe purgi osta. Aga Viire riiulilt võis leida veel seeni, kurke/suvikõrvitsaid (kuna mul polnud prille kaasas ja ma kaugele ei näe, siis ma kahjuks ei suutnud tuvastada mis rohelised viljad seal purgis olid) ja tomateid (vähemalt ma loodan, et need punased viljad olid tomatid). Kui ma nüüd mõtlen, siis marineeritud tomateid oleks ju võinud isegi osta. Aga siis oleksin ma pidanud seda purki päev otsa käekotis kaasas tassima ja kott oleks veel raskem olnud. Lisaks võis laadalt leida veel Mait Trink´i erinevaid kastmeid ja kõrvitsasalatit (LINK). Muide Tartu inimestele on hea uudis see, et kuni jõuludeni saab Maidu kastmeid osta Tasku keskuse aatriumist. Sahvrisse oli tulnud ka Draamateatri grimmeerija Mariti ettevõtte Maruul (LINK) märkmikke, külalisteraamatuid ja kalendreid müüma. Saadaval olid ka Anu Kaelussoo imelised kindad (LINK), Draamateatri juhatuse assistendi Maariti süüteroosid, Marion Isabelle Variku keraamika (LINK) ehk need ilusad beebinägudega tassid. Kõikidele küpsetamishuvilistele leidus sahvris Koogikontori (LINK) pipargoogitainast, kusjuures väidetavalt ei muutu sellest taignast tehtud piparkoogid kõvaks. Pisikestele printsessidele pakkus uusi kleite Karin Raski ettevõte Kalamaja Printsess (LINK). Toomperede suguvõsas on lisaks andekatele näitlejatele ka andekaid käsitöölisi, kelle ilusad kudumid leiab firma ZisterZ (LINK) nime alt ja kes oma loomingut ka laadal müüsid. Lisaks Draamateatri töötajatele võis leida laadalt müümast ka Tallinna Linnateatri inimesi, näiteks Anu Konze müüs oma ilusaid prosse. Nagu ma eespool mainisin, siis olid laadal saadaval ka Uitpuit (LINK) firma imekerged ja omapärased puidust kõrvarõngad. Puidust prossidega oli sahvrisse tulnud ka Eleka stuudio (LINK), kelle prossid mulle igati sümpatiseerisid, kuid kahjuks pole ma eriline prossikandja, et endale sellist ilusat prossi niisama kapinurka seisma osta. Puidu- ja linnusõprade rõõmuks oli sahvrisse tulnud Külli Teetamm oma õe tehtud linnumaju müüma. Selleks, et külmadel talveõhtutel külm ei oleks, sai sahvrist soetada endale Ellu sallide (LINK) käest mõnusalt sooja pleedi. Mul õnneks/kahjuks on kodus juba mitu erinevas suuruses pleedi, kuhu ennast sisse kerida. Seepärast jäid need pleedid ka minust sahvrisse maha. Rannarahva kodu (LINK) müüs Muhu saare ainetel ilmunud toiduraamatut. Et kogu kaup ainult täiskasvanutele suunatud ei oleks, siis oli laadalt võimalik osta Tiina Võhma poolt valmistatud tekstiilist mänguasju (LINK). Lisaks olid laadal müümas ka Piret Krumm koos ema Katrin Karismaga, kes müüsid Pireti tädi poolt tehtud õhkõrnasid Haapsalu salle. Muidugi oli laadal oma käsitööna valminud prosse, peavõrusid ja kuuseehteid müümas jõulusahvri üks peakorraldaja Kersti Heinloo ise. Tema meisterdusi saab leida ÖÖVÖÖ leheküljelt (LINK). Mari-Liis Lill müüs uhiuut naisteajakirja "sugu: N". Lubati, et see on just selline naisteajakiri, mida igaüks tahab lugeda. Ei tea, kahjuks ei sirvinud ajakirja, kuid kellel on huvi, siis ajakirja lühitutvustuse leiab siit (LINK). 

Lisaks eelpool mainitud müüjatele oli võimalik osta imesoodsa hinnga pileteid Draamateatri lavastustele ning teisi Draamateatri meeneid (CD-d, raamatud jne) ja osta õnneloosi. Õnneloosi tulu läks heategevuseks. Heategevuseks läks ka kogu kohvikust saadud tulu. Kohvik oli väga edukas. Igatahes kogu selle aja, kui mina seal olin, oli kohvikus koguaeg suur järjekord. Kohviku menu näitab ka see, et Ülle Kaljuste jooksvalt kooke juurde küpsetas, et külastajatel oleks midagi süüa. Kolleegid ristisid Ülle isegi sariküpsetajaks. Sel hetkel, kui mina kohvikut külastasin olid seal valikus Ülle Kaljuste seenesalat, seenerosolje, mõnupirukas, soolane pirukas, kohupiimakook marjadega. Lisaks Mari-Liis Lille muffinid, Inga Koppeli lavendliküpsised ja palju muudki huvitavat. Ma pean tunnistama, et seenerosoljet sõin ma esimest korda elus ja see oli väga maitsev. Kui ma nüüd kusagilt seeni saaksin, siis prooviksin seda ka kodus ise teha. Ilmselt proovin kunagi mõnele üritusele lauale panekuks seda Ülle Kaljuste mõnupirukat ka teha, sest seal olid lihtsalt nii huvitavad komponendid koos. Ma igaks juhuks ei hakka siin avalikult kuulutama, mis koostisosad ma sealt pirukast tuvastasin, ehk on see Ülle salaretsept. Kohvikus oleks võinud ainult veidi rohkem laudu ja ruumi olla, et külastajad oleksid saanud rahus maha istuda ja lobiseda. Võib-olla teistel oligi seal aega rahulikult istuda, kuid meie kiirustasime küll sealt üsna pea minema, kuna nägime, et laua taha istuma tahtjaid oli palju. 

Seda pikka ja igavat juttu ilmselt ilmestaksid hästi pildid, kuid ma ei suutnud seal laadal oma kaamerat kotist välja võtta, kuigi plaan oli küll palju pildistada ja nende piltide abil meeleolu edastada neile, kes sahvris ei viibinud. Siiski kukkus välja hoopis teisiti.

Siiski panen Teile siia mõned pildid, mille ma Internetiavarustest leidsin.

Eleka puidust prossid. Pilt pärit Buduaarist. Foto autor Hele-Mai Alamaa

Maruuli märkmik. Foto autor Hele-Mai Alamaa

ZisterZ´i kindad. Foto autor Hele-Mai Alamaa

Loe edasi

Estonia teatrilaat

Seekord ei taha ma Teile rääkida teatrietendusest vaid hoopis teatrilaadast. Ilmselt on kõik teatrihuvilised kuulnud sellisest üritusest nagu Estonia teatrilaat. Vot mina olin ka kuulnud, kuid ise kohal polnud kunagi käinud. Kunagi on ikka esimene kord. Kuna ma Tallinnas ei ela, siis kõik kolm päeva festivalil osaleda ei saanud ja seega läksin kohale viimasel päeval, kui toimus laat. Ütleme nii, et viimase päeva programm tundus minu jaoks kõige huvitavam. Kopeerisin Estonia koduleheküljelt kava siia:

TEATRILAAT
6. september, pühapäev
12.00–15.00
Dirigendid: Vello Pähn, Jüri Alperten, Kaspar Mänd, Lauri Sirp
Solistid: Eneko Amorós, Anatoli Arhangelski, Pavlo Balakin, Giacomo De Leidi, Rauno Elp, Elisabetta Formento, Jevgeni Grib, Jonathan Hanks, David Horn, Kadri Kipper, Daniel Kirspuu, Denis Klimuk, Oliver Kuusik, Juuli Lill, Helen Lokuta, Seili Loorits-Kämbre, Mart Madiste, Bruno Micchiardi, Vitali Nikolajev, Alexander Nuttall, Marika Muiste, Kristel Pärtna, Alena Shkatula, René Soom, Heli Veskus
Rahvusooper Estonia koor ja orkester
Koormeister: Elmo Tiisvald
Pianistid-repetiitorid: Tarmo Eespere, Riina Pikani, Ivo Sillamaa, Jaanika Rand-Sirp
Repetiitorid: Toomas Edur, Elita Erkina, Viktor Fedortšenko, Marina Kesler, Daniel Otevrel
Heli: Lehar Lepler, Kalev Timuska
Etenduse juhid: Jüri Kruus, Rein Lepnurm

I osa

12.00 Teatrijuhi Aivar Mäe tervitus

Avamäng Mozarti ooperile „Figaro pulm“
RO Estonia orkester, dirigent Jüri Alperten

Krahvi aaria Mozarti ooperi „Figaro pulm“ III vaatusest
Rauno Elp, dirigent Jüri Alperten

Stseen ja adagio Tubina balleti „Kratt“ II vaatusest
Marika Muiste, Jevgeni Grib, Eesti Rahvusballett, dirigent Kaspar Mänd

Kvintett Mozarti ooperi „Võluflööt“ I vaatusest
Kadri Kipper, Kristel Pärtna, Juuli Lill, Oliver Kuusik, René Soom, dirigent Jüri Alperten

Rosina kavatiin Rossini ooperi „Sevilla habemeajaja“ I vaatusest
Helen Lokuta, dirigent Jüri Alperten

Porgy ja Bessi duett Gershwini ooperist „Porgy ja Bess“
Heli Veskus, Rauno Elp, dirigent Jüri Alperten

II osa

13.00 Rahvusooper Estonia loomingulise juhi ja peadirigendi Vello Pähna ja Eesti Rahvusballeti kunstilise juhi Toomas Eduri tervitus.

Avamäng Wagneri ooperile „Lendav hollandlane“
RO Estonia orkester, dirigent Vello Pähn

Roosi adagio Tšaikovski balleti „Uinuv kaunitar“ I vaatusest
Alena Shkatula, Anatoli Arhangelski, Denis Klimuk, Jonathan Hanks, Alexander Nuttall, dirigent Vello Pähn

Aida aaria „Ritorna vincitor!“ Verdi ooperi „Aida“ I vaatusest
Heli Veskus, dirigent Vello Pähn

Nadiri ja Zurga duett Bizet’ ooperi „Pärlipüüdjad“ I vaatusest
Oliver Kuusik, Rauno Elp, dirigent Vello Pähn

Meremeeste koor ja stseen Wagneri ooperi „Lendav hollandlane“ III vaatusest
RO Estonia koor, dirigent Vello Pähn

Koor ja sekstett Donizetti ooperi „Lucia di Lammermoor“ II vaatusest
Oliver Kuusik, Rauno Elp, Mart Madiste, Kristel Pärtna, Juuli Lill, Pavlo Balakin, RO Estonia koor, dirigent Vello Pähn

III osa

14.00

Avamäng Straussi operetile „Nahkhiir“
RO Estonia orkester, dirigent Lauri Sirp

Johann Straussi „Bandiitide galopp“
Seili Loorits-Kämbre, Daniel Kirspuu, David Horn, Eneko Amorós, Giacomo De Leidi, Bruno Micchiardi, Alexander Nuttall, dirigent Lauri Sirp

Mister X-i aaria Kálmáni operetist „Mister X“
Andres Köster, dirigent Lauri Sirp

Adele kupleed Straussi operetist „Nahkhiir“
Kristel Pärtna, RO Estonia koor, dirigent Kaspar Mänd

Johann Straussi „Šampanja polka“ op. 211
Elisabetta Formento, Giacomo De Leidi, Daniel Kirspuu, David Horn, Eneko Amorós, Vitali Nikolajev, dirigent Kaspar Mänd

II vaatuse finaal Straussi operetist „Nahkhiir“
Kõik solistid, dirigent Lauri Sirp

PILETID JA MEENED
Kassad on avatud kell 11.00 kuni päeva lõpuni.
Piletid septembrist juunini rahvusooperi teatrisaalis toimuvatele etendustele 30% soodsamalt. Samas saab soetada hea hinnaga teatri suveniire. Piletimaailm.com või piletilevi.ee lehelt ostes vali soodustus 110 elamust rohkem ja sisesta kood Estonia.

KOHVIK avatud kell 11.00 kuni päeva lõpuni.
13.00 Toimub uue koogi degustatsioon, peakokk ootab kõiki arvamust avaldama! Kohvijooke valmistab Jungent Estonia barista Helger Aava. Kohvikust saab osta rummipalle, kringlit ja kooke, tõsisema nälja puhuks pakutakse bataadipüreesuppi, küüliku koiba ja soolaseid pirukaid.

TEATRIKOSTÜÜMIDE JA VANAVARA MÜÜK
Soodsalt müügil kümme kärutäit Estonia teatri kostüüme. Lisaks möödunud aegade kavad, plaadid ja raamatud.

ESTOONLASTE KIRBUTURG
Müügil on aiasaadused, riided, käsitööehted ja maiustused.

BALLETITELK
12.00 Elita Erkina balletitund
13.00 Marina Kesler viib läbi balleti „Kratt“ proovi.
14.00 Võimalus proovida ehtsaid varvaskingi! Samal ajal jagavad rahvusballeti tantsijad autogramme.
14.15 Tallinna Balletikooli tutvustab direktor Kaie Kõrb. Esinevad balletikooli õpilased.

OOPERITELK

12.00 Triin Ella juhendamisel näidistund kahe õpilasega, kontsertmeister Riina Pikani.
13.00 Silva Valdt, Helgi Sallo ja Riina Pikani viivad läbi „Savoy balli“ näidisproovi Janne Ševtšenko, René Soomi, Juuli Lille ja Aare Kodasmaga.
14.00 Autogrammitund, kus Estonia ooperisolistid jagavad autogramme.

SEB TELK
SEB telgis on võimalik tellida endale Estonia piltidega SEB pangakaarte.

LASTEALA
12.00 Võimlemine pöialpoistega
13.00 Karlssoni üksiku kuke joonistamine
14.00 Baleriini joonistamine/voolimine
12.00–15.00 Pipi, Tommy ja Annika teevad pannkooke

BAUHOFI MEISTERDAMISALA
Lasteala lähedal asub Bauhofi meisterdamisala, kus värvitakse väikeseid taimepotte ja istutatakse maitsetaimede seemneid.

TELE2 TELK
13.00 Selgitab Tele2 välja Eesti kõige kõvema häälega inimese. Eeskuju kõva hääle tegemises näitavad Estonia solistid. Kõik osalejad saavad kingituse, võitjatele väärikad auhinnad.

ÕNNELOOS
Maja ees on võimalus panna proovile oma fortuuna ja võtta õnneloosi – iga loos võidab! Ühe loosi hind on 2 eurot. Auhinnad on välja pannud Eckerö Line, SEB, Lexus, Postimees, G4S, Bauhof, Kalev ja Estonia. Peaauhinnaks on 20 kaheinimese Soome-reisi Eckerö Line’ilt! Õnneloosist saadud tulu läheb Estonia raamatukogu toetuseks.

SPORDIALA
Klubi Tallinna Mõõk noorvehklejad näitavad oma oskusi. Tehakse üks näidismatš, mille käigus tutvustatakse ka reegleid. Pärast seda saab igaüks ka ise vehklemises kätt proovida. Torketäpsust ja reaktsioonikiirust saab mõõta elektroonilisel märklehel.
12.45 Toimub spordialal näidisvehklemine epeevehkleja Irina Embrichi ja balletitantsija Anatoli Arhangelski vahel.

G4S TELK
Toimub lastele joonistusvõistlus „Turvaline kodu“, parimatele vinged korvpalliteemalised auhinnad! Kell 14.30 toimub parimate autorite autasustamine.
Vanematele tutvustatakse interaktiivse stendi abil Eesti parimat koduvalvet – G4S Koduvalvet, millele kehtib ainulaadne turvagarantii.

POSTIMEHE TELK
Telgis saab mängida noolemängu. Mängu hind 1 euro Telgis saab vormistada Postimehe tellimust ja ajalehepoiste käest saab osta hea hinnaga värsket Postimeest.

LEXUSE AUTOALA
Lexus tutvustab kahte NXi maasturit .

KALEVI KOMMILAEV
Šokolaada magusad hinnaüllatused Kalevi Kommilaevas! Valitud tooted kuni 50% soodsamalt.

SEBE BUSSIALA
SEBE on teatrilaadal ajatu uunikumbussiga Timeless Buses. See buss võimaldab kaeda möödunud sajandi meistrite tööd sõidukiehitamises ning tutvuda autentsel kujul ka Eestis reisijaid sõidutanud nostalgilise bussiga. Lisainfo: www.timeless.ee.

IDA-TALLINNA KESKHAIGLA TELK
ITK telgis saab mõõta vererõhku ja teha spirograafiat ehk kopsuuuringut.

FOTOALA
Peeter Hüti (Tippfoto) eestvedamisel töötab fotonurk, kus on võimalik jäädvustada end teatrikostüümis. Fotod kohe kätte! Ühe foto hind on 3 eurot.

Nagu kavast näha on, siis tegevusi oli hästi erinevaid ja igale maitsele/vanusele. Minu kindel soov oli kostüümilaat läbi käia ja vaadata Savoy balli proovi. Okei, kui päris aus olla, siis fototelgi juures oleks ka tahtnud lasta endast ühes uhkes kostüümis pilti teha. Kui ma aga vaatasin, kuidas teised seal poseerisid, siis ma otsustasin, et ma ilmselgelt ei oska nende uhkete kostüümidega nii hästi avalikult poseerida. Teine hirm oli see, et mulle ei lähe ükski kostüüm selga ja seega ma ei läinud neid isegi mitte uudistama. Kodus tundus hea idee ka Tele2 telgis proovida kõva häält teha. Seda ma samuti ei teinud, kuna iga jumala kord kui ma Tele2 telgi juures olin, ei olnud seal ühtegi teist inimest ja ma arvasin, et ma olen millestki valesti aru saanud. Nüüd nägin Reporteris, et siiski sai kõva häält teha. Oleks pidanud julgem olema ja küsima. Täitsa huvitav oleks olnud, kui tugevat häält ma teha suudan. Ilmselgelt ei käinud ma ka SEB telgis, sest uut pangakaarti mul vaja ei olnud. Minust jäid puutumata ka G4S lastetelk ja vehklemisareen. Kuigi näidismatši nähes tekkis endal ka tahtmine vehklemist proovida proovida. Ilmselt tekib Teil nüüd küsimus, et mida ma siis lõpuks seal teatrilaadal tegin. Aga sellest räägin nüüd järgemööda.

Kuna jõudsin teatrimaja juurde veidi enne kella 12 ja esimese asjana nägin loteriitelki, siis otsustasin ka ühe loterii võtta. Peab mainima, et auhinnad olid väga head. Minu ees said inimesed selliseid asju nagu Postimehe termoskruus, suur Kalevi šokolaad, raamat Helmi Puurist, Georg Otsa postkaartide kogumik, silinderkübarad, pitskindad jne. Peaauhinnaks olid EckeröLine poolt laevapiletid Helsingisse. Mul õnneks vedas, sest järjekord oli pikk, kuid pärast oli see poole pikem. Ja kui ma kella 14.15 paiku otsustasin, et võiks uuele tiirule minna, oli järjekord kadunud, sest loterii oli otsas. 

Kohe loteriitelgist paremat kätt oli ooperitelk, kus mina käisin Savoy balli proovi vaatamas. Selles suhtes oli mul seda huvitav vaadata, et etendust olen ma ju näinud. Kahjuks jäi siiski pool juttu kuulmatuks möödasõitvate autode ja trammide tõttu. Aga nii tore oli Helgi Sallo kommentaare kuulata ja naerda. Reaalselt ka, ta pani ikka selliseid killukesi, et kõik (nii ooperisolistid kui ka publik) lihtsalt naersid. Ja ma olin tema paljude märkustega täiesti päri. Kuigi mind häiris teadmine, et etendust mängitakse ja ilmselt on näitlejatel oma väljakujunenud roll olemas ning ma pole eriti kindel, et nad oma rollijoonises väga palju midagi muudavad. Tore oli sellegipoolest näha, kuidas üks tõeline proov toimub. 

Pildil Rene Soom, Helgi Sallo ja Janne Ševtšenko

Pildil Juuli Lill ja Rene Soom

Seal samas ooperitelgis oli võimalus ka valitud ooperisolistidelt autogramme küsida. Kuigi ma pole väga pikalt enam ühtegi autogrammi küsinud, siis otsustasin seekord, et võtan siis ka mõned autogrammid. Ma pean kahjuks tunnistama, et ma Estonia ooperisoliste väga ei tea. Mul vedas ja ma isegi tundsin kolme solisti viiest :) Rene Soom, Juuli Lill ja Janne Ševtšenko on mulle täiesti tuntud nimed. Kadri Kipper ja Pavlo Balakin olid mulle täiesti tundmatud nimed. Aga kuna Pavlo oli esimene, kes laua taga oli ja ta mulle nii kenasti silma vaatas ja küsis, et mis mu nimi on, siis ma ju lihtsalt pidin temalt ka autogrammi võtma. Kadri Kipper ja Juuli Lill olid lahkesti nõus minuga pilti ka tegema. Kuna ma ei oska piltidel eriti kenasti peale jääda, siis ma ei hakka neid pilte siin avalikustama (kellel huvi, siis vihjena võin äelda et blogi fb lehel on üks kaltsakaga pilt üleval). Kui tavaliselt tunnen ma end autogramme küsides ebamugavalt, kuna reeglina suurem osa autogrammiküttidest on minust nooremad, siis täna oli vastupidi. Enamus autogrammi soovijaid jäid sinna 60+ vanusesse. Aga vahet pole. See emotsioon on nii tore, kui autogrammi küsimise ajal saab paar sõna niisama ka vahetada.

Ooperitelgi kõrval olevast telgist oli võimalik teatri meeneid osta (ooperi- ja balletivihikud, cd-d, vihmavarjud, pitskindad, elulooraamatud, t-särgid ja mida kõike veel. Kellel huvi on, siis kõiki neid meeneid saab igapäevaselt osta Estonia kassadest. Meeneteletist edasi oli piletimüügi telk ja seal oli ka alati jube pikk järjekord. Edasi tulid Postimehe telk, kus sai noolemängu mängida. Väidetavalt maksis mäng 1 euri, kuid mina sain nooli küll täiesti tasuta loopida ja kingituseks sain väikese kommitoosi, millel on Postimehe logo peal. Siis tuli Tele2 telk, kus ma oleksin tahtnud ka oma häält proovile panna, kuid mina ei näinud seal ühtegi inimest. Nägin ainult seda, kuidas lapsed Tele2 õhupalle endale lunisid. Aga mu teada on igal aastal Estonia laadal mingisugused võistlused seotud häälega. Ehk järgmisel aastal veab rohkem. 

Olemegi oma ringkäiguga jõudnud Estonia maja pargipoolsesse külge, kus asus välilava, millel toimusid erinevad esinemised. Neid ma muidugi eriti pikalt ei vaadanud, kuna aega oli mul laadal olemiseks piiratult ja enamuse ajast veetsin erinevate telkide juures. 

Balletiartistide esinemine välilaval

Välilava kõrval oli ka vehklemisareen, kus toimus näidismatš vehkleja Irina Embrichi ja balletisolisti Anatoli Arhangelski vahel. Seda oli päris huvitav vaadata. Ma ei tea vehklemisest midagi, kuid hiljuti vaatasin filmi "Vehkleja" ja sealt oli midagi meelde jäänud. Päris huvitav oli. Ehk tahaks isegi kunagi proovida. Igatahes Anatoli võitis vehklemise. Kuigi olgu mainitud, et võistluse võrdsemaks muutmiseks oli Irinal võistluskäsi köiega keha ümber kinni seotud. 

Vehklevad Irina Embrich ja Anatoli Arhangelski

Veel oli laadal võimalik SEB pangas endale Estonia teatri pildiga pangakaart teha, uusi lexuse mudeleid imetleda, osta suurepärastee hindadega magusat Kalevi Kommilaevast, joonistada G4S telgis, küpsetada Pipi, Annika ja Tommiga pannkooke, uudistada SEBE uunikumbussi, shopata estoonlastee täikal, maitsta uut ooperikooki, lasta ennast uhkes kostüümis pildistada ja palju muudki põnevat. Kuna seda kõike on väga raske sõnadega edasi anda, siis lasen piltidel enda eest rääkida. Minule igatahes meeldis väga ja ma leian et selline reklaamimine ja publikule lähemale tulek on igati nutikas mõte. Arvestades neid järjekordasid, siis ilmselgelt ei jäänud teater üritusega ka kahjumisse.

Päev on veel algamas ja inimesi vähe

Kostüümilaat, kus müüjad kandsid samuti suursuguseid kostüüme

Ooperisolistid pealaval esinemas

SEBE uunikumbuss

Minu lapsepõlves kutsuti seda Kalevi Kommilaevaks. Nüüd kannab see nime Kalevi Magusamobiil

Sel ajal kui naised ooperiaariaid kuulavad, uudistavad mehed Lexust

...ja lapsed nuruvad õhupalle

Kostüümilaat vol2

Kostüümilaat vol3

Kostüümides sai lasta end ka pildistada

Kostüümide proovimisest ja ostmisest olid huvitatud ka mehed

Savoy balli proov

Estonia ooperikoor esinemas

Kõik huvilised erinevas vanuses said omal jalal proovida mis tunne on balletisussidega liikuda

Rene Soom autogramme jagamas

Pavlo Balakin mulle autogrammi kirjutamas

Loe edasi