Lapsepõlvebänd

1.detsembril 2017 Vanemuise suures majas

Pilt: Maris Savik

Veebruaris 2017 esietendus Vanemuise teatris uus lastelavastus „Lapsepõlvebänd“, mis on kokku pandud näitlejate endi lugudest ja kombineeritud erinevate lauludega. Enamasti on tegemist lastelauludega („Põdra maja“, „Konna kosjad“ jne) kuid lastelaulule omased sõnad on saanud ka mitmed maailma rokiklassikasse kuuluvad laulud (nt „We will rock you“ kannab nüüd pealkirja „Tordisööja“). Juba veebruaris oli mul tahtmine seda lavastust näha. Seda enam, et Vanemuise Facebooki lehele ilmusid peale esietendust järjest kiitvad kommentaarid, mis ainult suurendasid isu teatrisse minna. Nüüd on siis käidud ja nähtud.

Kuna tegemist on ikkagi lastelavastusega, siis kahjuks pole mul ühegi lapse arvamust lavastuse kohta võtta, sest ma käisin üksinda lastelavastust vaatamas. Siiski tundus mulle, et saalis istuvatele lastele lavastus meeldis, sest esiteks oli kogu aeg nende naermist kuulda. Ja teiseks kui enne etendust ja etenduse vaheajal oli saalis hirmus kisa ja kära, siis etenduse ajal valitses saalis haudvaikus (välja arvatud need hetked kui saal naerust rõkkas) ja laulude ajal plaksutasid lapsed tublisti kaasa. Nii saangi jagada ainult täiskasvanu arvamust lavastusele. Ehk julgustab see arvamus rohkem vanemaid oma lapsi teatrisse viima, sest lastelavastused ei ole ilmtingimata vanematele igavad vaadata (nagu kahjuks sageli arvatakse).

Lavastus ise räägib Mariast (Maria Annus), kelle ema on stjuuardess ja isa piloot ning kes elab koos vanaisaga (Aivar Tommingas). Maria käib muusikakoolis ja etenduse päeval on tema sünnipäev, kuhu tulevad kõik tema muusikakooli sõbrad. Lisaks tordi söömisele otsustavad lapsed hakata bändi tegema. Sisuliselt kogu etenduse jooksul tutvustavad lapsed üksteisele erinevaid pille ja kuna kõik lapsed käivad muusikakoolis, siis tuleb neil kõikide pillide mängimine ka hästi välja. Kasutusele võetakse klaver, trummid, kitarr, basskitarr, plokkflööt, ukulele, kontrabass ja mitmed teised pillid (nii eksootilisemad kui ka need, mida võib üsna tihti kasutuses näha). Muidugi ei puudu ühelt õigelt sünnipäevalt ka laul ja tants.

Muidugi meeldisid mulle näitlejad. Kõik nad on ju varem lastelavastustes kaasa teinud ja oskavad lastele mängida. Lisaks suur au ja kiitus suurepärase lauluoskuse eest. Laval olevast kooslusest oleks väga hea a capella bändi saanud. Veel suurem kummardus näitlejatele pillimängu eest. Ainus pill, mida ma kunagi klimberdanud olen, on klaver ja seega pole ma ehk õige inimene seda hindama, aga ma usun et trummide või plokkflöödi mängimine pole kõige kergem ülesanne. Ometigi said kõik näitlejad sellega suurepäraselt hakkama. Ainus, kes lastelavastustes pole minu teada varem mänginud on Ele Sonn, kes tegelikult on Vanemuise kontsertmeister. Kahjuks jäi tema roll ka kõige nõrgemaks ja mulle tundus, et tal ei olnud seal laval üldse mugav olla. Ometigi draamakogemust tal juba on. Võib-olla oli Ele Sonni ebakindluse põhjuseks just see, et ta pole varem lastele mänginud. Ja minu arvates oleks kostüümikunstnik võinud Elele natukene teistsugusema lõikega kleidi teha. Või siis sellised sukkpüksid jalga anda nagu Lindal olid. Natukene kole oli nii lühikese kleidiga Elet laval näha, sest see kleit ei kaunistanud teda üldse ning esimestest ridadest oli praktiliselt kogu aeg võimalik Ele kleidisaba alla vaadata, mis ei olnud ka kuigi meeldiv. Ehk tundis Ele ise ka end selle kleidiga ebamugavalt, sest kohati tundus tema liikumine veidi kohmetu. Võib-olla lapsed ei pööranud sellele tähelepanu, aga mind see kleit (õigemini kleidi pikkus) häiris.

Muidu kõik muu oli super. Maria Annust vaadates tuli mul meelde enda lapsepõlv ja see, kuidas sai televiisorist „Buratino tegutseb jälle“ seriaali vaadatud. Ilusad lapsepõlvemälestused. Ja sellisest roosast tüllseelikust ning printsessikroonist sünnipäeval on ilmselt iga tütarlaps unistanud. Veel tahaksin eraldi välja tuua Linda Kolde ja Jaanus Tepomehe, kelle tantsunumbrid olid lausa fantastilised. Sel hetkel mõtlesin ma korduvalt, et Lindale ja Jaanusele võiks rohkem karakterrolle anda mängida, sest minu meelest on nad selleks justkui loodud. Nende tantsunumbrites oli lihtsalt nii palju karakterit ja energiat. Kohati tundusid nende tantsunumbrid lausa üle võlli keeratud olevat. Kohe oleks tahtnud ise ka minna niimoodi lavale karglema ja hüplema minna. Aivar Tommingas on minu meelest alati laval nauditav, aga kui ta laulma hakkab, siis see on juba sündmus omaette. Nii tabasin ma end korduvalt mõttelt, et miks ei võiks Aivar Tommingas oma bossanoova stiilis plaati välja anda. Ma olen kindel, et see kaoks poelettidelt kiiremini kui mõne „päris“ laulja plaat.

Ühesõnaga mulle tundus, et näitlejad naudivad lastele mängimist, sest niimoodi säramas polnud ma vist mitte ühtegi näitlejat (peale Aivar Tommingase, keda ma nägin samamoodi säramas lavastuses „Moonlight Express“) varem näinud. Ja mis seal tunnistada, ka mina nautisin seda lastelavastust täiel rinnal. Nüüd unistan ma juba mitmendat päeva kodusest kartulisalatist koos kotlettide või „lõbusate viinerinotsudega“ ja küpsisetordist. Lisaks olen ma reedest alates oma kolleegidele ja sõbrannadele etendust tsiteerinud. Ja see, et mina etendust tsiteerin pidevalt, näitab ainult seda, et mulle etendus meeldis. Kuigi pean tunnistama, et esimene vaatus oli kordades parem kui teine. Minu jaoks vajus teine vaatus kuidagi ära ja polnud enam nii kaasahaarav.

Aga kõik kes pole oma laste või lastelastega kaua teatris käinud, siis võtke minu soovitust kuulda ja minge vaadake „Lapsepõlvebändi“. Ma luban teile, et korralik kõhulihaste treening naeru kujul on garanteeritud nii lastele kui ka täiskasvanutele. Lisaks on lavastus heaks motivatsioonivahendiks lastele, kui tore on muusikakoolis käia, sest siis saavad nemad ka sama moodi erinevaid pille mängida. Boonusena on videokujundus hästi äge, millele lapsed kindlasti kaasa elavad, sest tantsivad tikrid seinal meeldisid minuga koos olnud lastele küll nii väga, et kohati unustasid nad ära, et nad on teatris, mitte ei vaata tantsivatest tikritest multikaid. Seepärast julgen ma soovitada, et tänapäeva lastele, kes pidevalt erinevate ekraanide taga istuvad oleks suurepärane jõulukingitus näiteks teatrielamus  kus neil on võimalik muusikapisik külge saada. Võib juhtuda, et peale teatrikülastust tuleb veel mõni lisaväljaminek teha ja lapsele mõni pill osta, sest laps tahab kasõpradega bändi tegema hakata.

Lõpetuseks tahaksin soovitada kõikidele täiskasvanutele, et ärge kartke lastelavastusi. Reeglina ei ole need nii surmigavad, et te teatrisaalis igavusest ära surete. Võib-olla saate hoopis mõne uue vaatenurga, millega mõningatele asjadele läheneda ja minu meelest on kõikide lastelavastuste puhul korralik kõhutäis naeru samuti garanteeritud.

Dramaturg, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets

Kostüümikunstnik: Maarja Viiding

Muusikajuht: Ele Sonn

Videokunstnik: Taavi Varm

Valguskunstnik: Karmen  Tellisaar

Mängisid:

Maria Annus - Maria

Ele Sonn - Ele

Linda Kolde - Linda

Jaanus Tepomees - Jaanus

Priit Strandberg - Priit

Tanel Jonas - Tanel

Aivar Tommingas - Vanaisa

Rohkem infot lavastuse kohta Vanemuise kodulehelt SIIN

Loe edasi

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka...

15.juulil 2016 Luke Mõisapargis Tartumaal

Lavastaja: Tanel Jonas

Mängisid:

Tanel Jonas

Ele Sonn

Priit Strandberg

Maria Soomets

Juba kolmandat (vähemat minu teada) suve teeb sama trupp Tartumaal Luke mõisapargis suvelavastust. Eks ikka seepärast, et suvelavastus on väljaspool riigiteatrit hea viis hästi teenida. Vähemalt nii väidavad osalised ise lavastuses.Selle aastase lavastuse põhiteemaks ongi töö. 

Varasemalt olin antud trupi lavastuste suhtes skeptiline. Ma isegi ei oska konkreetset põhjust välja tuua. Minu jaoks tundus lihtsalt kummaline, et kusagil lageda taeva all suudavad kolm näitlejat ja üks muusik midagi head teha. Ehk seepärast, et lavastust tutvustati kui sketside tegemist ja ma pole kunagi eriline sketside austaja olnud. Mulle teadupärast meeldivad ühtsed ja sügavamõttelised draamad. Juhtusin aga siit-sealt kuulma eemisel aastal nende poolt tehtud lavastuse kohta kiidusõnu ja otsustasin, et kui nad sel suvel jälle mängivad, siis mina lähen vaatama. Tuli välja, et mängivad küll, aga hoopis teist asja. Ja ainult neli korda. Vaatasin Facebookis, et ka seda lavastust kiidetakse ja nii saigi otsus vastu võetud, et tuleb vaatama minna.

Korraldajad kirjutavad ise etenduse kohta nii: "Kontsert-lavastus „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka…“ räägib tööst. Eestlasi on alati peetud töökaks rahvaks. Juba Kalevipoeg oli töökas mees, Vargamäe Andresest rääkimata. Töö tegemist on läbi aegade saatnud mingi kummaline pühaduseoreool, mis muudab selle olulisemaks kui mistahes teise tegevuse. Vanasõnad nagu „Tänasida toimetusi ära viska homse varna“ ja „Enne töö ja siis lõbu“ on iga eestlase teadvuses nii kõvasti kinni, et ilma tööd tegemata nagu enam ei saagi. Või ei tahagi? Või äkki hoopis ei oskagi? Kas selle põhjuseks on rasked elutingimused või luterlik soov saada õndsaks läbi vaevade? Võimalik. Või teeme me tööd teadmata õieti isegi, miks me seda teeme, põhjenduseks vaid kulunud tõdemus „sest nii on alati olnud“? Mis on üldse õige töö? Kas loomeinimestel on õigust oma töö eest palka saada või peaks see käima hobi korras, pärast seda kui õiged tööd on lõpetatud? Mis saab siis, kui selgub, et tegelikult ei ole meil vaja üldse nii palju tööd teha? Kas oskame puhata ja niisama olla? Või tekitab selline olukord nii suure stressi, et tuleb uuesti hakata tööd tegema, lihtsalt selleks, et normaalselt elada?"

Seda kirjeldust lugedes tekkis mul idee, et äkki tehaksegi sketse Kalevipojast ja Vargamäe Pearust ja Andresest ja teistest meie kirjanduskangelastest. Aga nii see ei olnud. Sketside tegelasteks olid meie tänapäevased inimesed oma igapäevaste murede ja rõõmudega. Näiteks näitlejad, kes lähevad kasiino suvepäevadele ja neilt tellitakse 10 sketsi. Täitsa vabalt võivad ise valida mida teevad, ainsaks tingimuseks on see, et nad peavad enne sketse olema tund aega vee all ja nende sketsid võiksid haakuda puurist vabanenud pantriga. Kõige selle ettevalmistamiseks on nädal. Lisaks sellele ei taha tellija ka neile väga töö eest maksta. Lõpuks on suvepäevad käes, näitlejad on tund aega vee all olnud, kuid kasiino suvepäevi pole kusagil. Vahepeal on suvepäevad Luke asemel Klaipedasse üle kolitud. Nii jäävad näitlejad pika ninaga ning sullerist ärikas on neilt viimasegi näitlejatöö isu ära võtnud. Aga mida siis edasi teha? Niikuinii ei pea paljud inimesed näitleja ametit päris õigeks tööks, sest sellel pole käega katsutavat tulemust. Nii otsustabki Tanel laevakapteniks hakata ja Maria tahab avada omaenda pagaritöökoda. Lihtsalt seepärast, et nad on nendest ametitest lapsest saadik unistanud. 

Omad unistused on ka koristusfirmatöötajatel, kes alluvad ülemusele ja saavad oma töö eest praktiliselt olematut palka. Palka, mille eest pank laenu ei anna ja nii ongi üks tööline sunnitud elama perega ämma juures ühes toas. Teisel töölisel pole aga piisavalt raha, et maalikursustele minna, kuigi just maalida on ta lapsest saadik tahtnud. Või näiteks betoonivalaja, kelle tööpäev on 8-17 aga reaalsus on selline, et päev algab kell 7 ja lõpeb kell 5 hommikul. Või õpetaja, kelle närvid on läbi, sest õpilastelt nõutakse järjest rohkem ja see paneb ka õpetajad pinge alla. Siis oli seal üks 6-aastane poiss, kes tahtis looduses rännata, mitte kooli minnes mõelda majanduskallakule. Või üks vana abielupaar, kes teatrisse tuli ja kes olid terve elu teinud lihttöid ja siiani olid õnnelikult koos. Isegi lapse olid saanud, hoolimata sellest et kohtusid ainult siis kui üks töölt tuli ja teine tööle läks. See on isegi nagu natukene Eesti rahva paradoks, et me rügame koguaeg kõigest väest tööd teha, et siis pole ka ime, et meil iive negatiivne on. 

Minule etendus meeldis just seetõttu, et ma olen ise end mitmel korral leidnud sellest olukorrast, kus ma tunnen, et mu praegune töö pole üldse see, mida ma teha tahan ja kõik teised ametid tunduvad hulga parematena. Et mis probleemid on näiteks kirjakandjal. Lihtsalt pane kirjad ja ajalehed õigesse postkasti ja kõik. Pole nagu mingit vastutust ega midagi. Või miks ma ei võiks ka lihtsalt töölt ära tulla ja minna mere äärde elama ning tegeleda sellega, mis mulle meeldib. Seda sama mõtet lahatigi etenduses ka, et miks me ei tee seda, millest me päikeseloojangut vaadates unistame. Aga ehk me ainult arvame, et laevakapteniks olemine või pagaritöökoja avamine ongi see, mida me teha tahame. Sageli siiski me teeme tegelikult seda, mis meile meeldib, kuid me vajame lihtsalt selle taipamiseks uut vaatenurka. Sest suurem osa meist siiski on valinud endale ameti või elukutse, mis meile meeldib. Ja nii ongi, et sa teed koguaeg tööd ja näed vaeva ja siis tuleb ka armastus, nagu Tammsaare ütles. Iseasi on juba see, kas me selle armastuse ära ka tunneme, või kas meile see armastus ka meeldib, mille me alateadlikult oleme teinud. Või ei ole me oma elus piisavalt vaeva näinud ja teinud (või kartnud teha) õigeid valikuid, et saada õnnelikuks. 

Mulle ausalt meeldis etenduse esimene vaatus kordades rohkem, kui teine vaatus. Peale vaheaega vajus minu jaoks midagi ära. Võib-olla oli asi selles, et teises vaatuses figureeris Priit Strandbergi kehastatud Marco (ärikas, kes etenduse alguses näitlejatel naha üle kõrvade tõmbas). Alguses oli Marco lihtsalt naljakas, kuid lõpuks muutus ta mulle vastumeelseks. Ta oli lihtsalt minu jaoks täiesti vastumeelne inimene. Täpselt selline macho mees, kes on kogemata mingi kauni tibiga lapse saanud ja nüüd peab seda last kasvatama. Kõik see oleks ja kõnemaneer hakkas mulle lõpuks lihtsalt vastu. Ja see vanapaari osa hakkas ka minu jaoks venima. Mina näiteks oleksin etenduse sellega ära lõpetanud, kui vanamees läks kella küsima, et teada millal etendus hakkab. Kuna mehel oli kell jälle seisma jäänud. Nimelt oli mehel vana-aasta õhtul ka kell seisma jäänud ja nii nad uue aasta tuleku maha magasidki. Mulle lihtsalt tuli selline mõte, et mees läheb nüüd seest kella küsima ja siis tuleb tagasi ja teatab naisele, et kell on 22.10 ja mulle öeldi seest, et etendus sai just läbi. Praegune lõpp jäi minu silmis venima.

Algus oli see-eest väga hoogne ja naljakas. Ka lauluvalik oli väga hea. Mina leidsin end mitmel korral kaasa õõtsumast või isegi kaasa laulmast. See on ime, sest mul kummitab alates teisipäevast ikka veel kõrvus Amazing Grace laul. Ka näitlejad olid väga head. Kui mulle siiani Priit Strandberg väga meeldinud ei ole (ja mulle ei meeldinud ka tema praegune Marco tegelaskuju), siis tegelikult mängis ta kõik karakterid väga hästi välja. Marco ei meeldinud mulle ka seepärast, et karakter oli liiga hästi välja mängitud ja mulle lihtsalt seda tüüpi mehed on vastukarva. Tanel Jonase karakteritest meeldis mulle kõige enam väike Benedict Lembit ja Maria Soomets oli kõige parem iseenda ehk näitleja Maria rollis. Veel meeldis mulle Maria Soomets trimmerdajana, sest seal kasutas ta oma vanu häid töömehe tunkesid, kuhu peale oli Tutt kirjutatud. Need tõid mulle meelde aga mu kunagise teatrielamuse "Muna EÜE" lavastusest, kus ta neid pükse kandis. Ja ma ei teadnud ausalt, et Maria Soomets, Tanel Jonas ja Priit Strandberg nii hästi laulda oskavad ja kitarre ning trumme mängida. Ilmselt oli ka see üks põhjus, miks ma skeptiline lavastuse suhtes olin. Aga nüüd olen ma tõsiselt üllatunud. 

Ma arvan, et iga eestlane leiab sellest lavastusest endale samastumishetki ja kohati tekibki tunne, et kuidas nad minu mõtteid teavad. No mina pole küll näitleja ega muusik, kuid peale head (ja tegelikult ka halba) etendust ei saa ka mina pikalt uinuda, sest mul on vaja etendus läbi mõelda. Mida ma seal nägin, mis tundeid see minus tekitas jne. See on ka üks põhjus, miks ma teatrist blogima hakkasin, et oma mõtteid natuke koondaja ja ehk seeläbi oma mõtetes selgust saada. Mina igatahes soovitan kõigil seda lavastust vaatama minna. Kui enda elust paralleele ei leia (mis on praktiliselt võimatu), siis äkki hakkate te paremini mõistma kassapidajat ja kojameest, kes teile võib-olla teinekord halvasti ütlevad. 

Lõpetaksin mõttega, et Eesti on väike, aga okei. See lavastus on ka väike, kuid see-eest väga okei. Lausa paremgi kui okei. Minu teatrikülastustes kuulub ta igatahes lavastuste paremikku.

Viimane võimalus seda lavastust sel aastal näha on 17. juulil kell 20.00 Luke mõisapargis. 

Loe edasi

Võtame hetke: Karmen Puis ja Külliki Saldre

09. aprillil 2016 Vanemuise väikese maja Ovaalsaalis

Vanemuise kontsertmeister Ele Sonn, ooperilaulja Karmen Puis, draamanäitleja Külliki Saldre ja ooperilaulja Reigo Tamm

Laupäeval toimus Vanemuise teatris järjekorde kohtumisõhtu "Võtame hetke". Seekordseteks külalisteks olid ooperilaulja Karmen Puis ja draamanäitleja Külliki Saldre. Vestlusringi juhtis nagu ikka ooperilaulja Reigo Tamm. Järjekorranumbrilt oli tegemist kolmanda kohtumisõhtuga, kuid minu jaoks oli tegu teise kohtumisõhtuga. Ma lihtsalt teisele kohtumisõhtule ei jõudnud, kuigi ilmselt oleks huvitav olnud. Sest Merca (Merle Jääger) on lihtsalt nii huvitav inimene minu meelest. No ja Merle Jalakas on samuti üks mu lemmikutest Vanemuises. Aga mis parata, seekord läks nii. 

Tegelikult tahtsin ikka rääkida viimasest kohtumisõhtust, kus külalisteks olid Külliki Saldre ja Karmen Puis. Paljudele pole ilmselt üllatuseks, et Külliki Saldre on pikka aega olnud minu lemmik. Õigemini oli ta vist mu esimene Vanemuise lemmiknäitleja. Nüüdseks on neid lemmikuid muidugi rohkem tekkinud. Karmen Puis on samuti üks nendest mitmetest lemmikutest. Ooperilauljatest on Karmen Puis just minu kõige lemmikum. Kahjuks pole ma viimasel ajal teda laval väga vaatama jõudnud. Tulevikus kavatsen selle vea muidugi parandada.

Nii kui ma kuulsin, et minu lemmikutega tuleb kohtumisõhtu, olin kindel, et seekord olen ma platsis. Kuigi enesetunne ei olnud laupäeval kõige parem ja mõte sellest, et ma kolmandat päeva järjest teatrimajja lähen, ei olnud ka kõigee ahvatlevam, sättisin ma end siiski kohale. Tavaliselt oleks see ainult heaks unistuseks, et kolm päeva järjest teatrimajas käia, kuid kuna olin just kolmapäeva õhtul välislähetusest tlunud ja neljapäeval koolis käinud, siis koolist otse teatrisse läinud. Reede hommikul tööle ja töölt otse teatrisse, siis tundus laupäeval teatrisse minek mitte just hea mõttena. Samas oli uudishimu ka, et tahaks oma lemmikute kohta rohkem teada saada. No ja ehk midagi ka ise küsida.

Ma nüüd ei oskagi seisukohta võtta, kas asi oli selles, et ma ikkagi olin väsinud ja seepärast ei tundunud seekordne vestlusring nii huvitav. Või oli asi selles, et näiteks Külliki Saldre kohta teadsin ma juba seda kõike ja rohkemgi veel, millest räägiti. Samas Karmen Puisist ei teadnud ma eriti midagi ja tema kohta oli väga tore kuulda. 

Ilmselt põhjus, miks mulle kõige esimene kohtumine kõige enam meeldis oligi see, et tookordsetest külalistest ei teadnud ma suurt midagi ja seega oli huvitav. Kui tookord olid publikuks valdavalt noored, siis seekord oli tore näha rohkem vanemas eas inimesi. Järelikult on info kohtumisõhtutest ka laiema publikuni jõudnud. Mina sain kohtumisõhtutest teadlikuks näiteks läbi Vanemuise teatri Facebooki konto. Ma tahaks loota, et see blogi siin aitab ka veidi maailmale kuulutada et Vanemuises sellised toredad kohtumisõhtud toimuvad. Minu meelest võiks kõikides Eesti teatrites sarnaseid kohtumisõhtuid korraldada. Kas just selles formaadis, et üks küsib ja teine vastab, kuid kasvõi mingid loengud või seminarid, kus nö teatripublik saaks siis lemmikartistidega lavalt eluliste probleemide või jumal teab mille üle veel arutleda. 

Minu meelest on sellised koosviibimised täiesti tänuväärsed. Esiteks, sa saad oma lemmikutest rohkem teada ja nad saavad seeläbi sulle veelgi lähedasemateks, sest sul on see tunne, et te olete koos midagi läbi teinud. Teiseks on näitlejatega see probleem, et nad suudavad laval kõiki teisi peale iseenda näha, seega saad sa sellisel kohtumisel teada, milline inimene su lemmiknäitleja tegelikult on. Kolmandaks hea emotsioon on alati garanteeritud. Neljandaks, tavaliselt saab Vanemuise kohtumisõhtutelt teada ka näiteks häid teatrisoovitusi, mida osalejad ise soovitavad. Ilmselt võiks ma neid põhjuseid siin lõpmatuseni jätkata.

Aga kokkuvõtteks tahaksin tänada Vanemuise teatrit ja Reigo Tamme, et nad sellised kohtumisõhtud teoks tegid. Eriliselt suured tänud Küllikile ja Karmenile, et nad mõlemad nii toredad ja südamlikud inimesed on (vaadake kasvõi üleval olevat pilti ja öelge, et ma eksin). Igal kohtumisõhtul on komme, et külalised nö esinevad ka millegagi. Seekord luges Külliki Saldre ette ühe katkendi oma lemmikraamatust. Ma polnud teda laval veel sellisena näinud. Selle paari lehekülje jooksul, mida ta luges tuli välja päris mitu erineva karkateriga tegelast. Ning selle mõne minuti jooksul sain ma südamest naerma turtsatada ning silma märjaks. Karmen Puis tõestas aga seda, et ka ooperilauljad oskavad laulda täiesti normaalsete inimeste kombel ja ei pea koguaeg aariaid laulma ega kriiskama. Seda tegelikult ei ole võimalik kirjeldada, mis emotsioone nad tekitasid, sest selleks pidi ise kohal olema. Igatahes mõlemad naised on tegijad ja mul on hea meel, et ma sain nendega 2 tundi koos samas ruumis viibida ja sama õhku hingata :)  Nüüd on nad veel rohkem mu lemmikud kui varem. 

PS! Vestlusringist tuli välja ka see, et Vanemuise teatrisse on võimalik töövarjuks minna. Mina julgeksin küll soovitada nii Karmeni kui Külliki töövarjuks minna. 

Järgmine kohtumisõhtu toimub Vanemuise väikese maja Ovaalsaalis juba 30. aprillil kell 16.00 ja siis tulevad külla Hannes Kaljujärv ja Simo Breede.

Loe edasi