Inishmaani igerik

 11. septembril 2026 Ugala suures saalis

Foto: Siim Vahur

Kas teil on ka vahel nii, et näete mõne raamatu, filmi või teatrilavastuse pealkirja ja juba puhtalt selle põhjal tekib tunne, et seda peab nägema? Minul juhtub seda aeg-ajalt ning miskipärast oli Ugala „Inishmaani igerik“ üks neist lavastustest. Teadsin üsna kiiresti, et tahan seda näha. Esialgu ei sobinud kuupäevad ja siis, kui mulle kuupäev lõpuks sobis, olid piletid juba välja müüdud. Nii jõudsingi teatrisse alles mitu kuud pärast esietendust.

Pealkiri polnud muidugi ainus põhjus. Tegevus toimub Iirimaal ning Iirimaa ja Šotimaa tõmbavad mind mingil kummalisel põhjusel alati ligi. Ilmselt piisaks juba sellest, kui lavale panna Iirimaa kaljud, natuke merd ja taustaks iiri muusika ning mina oleksin rahul (etteruttavalt võib öelda, et seda kõike lavastuses ka pakuti). Aga veel olulisem põhjus oli autor. Martin McDonagh on minu hinnangul üks huvitavamaid tänapäeva näitekirjanikke ja kui tema teoseid Eestis lavastatakse, siis tahaks need ikka ära näha. Tema lugudes võivad inimesed olla korraga julmad ja hoolivad, naljakad ja traagilised ning sageli avastad ennast naermas täpselt sellisel hetkel, kus tavaelus poleks üldse ilus naerda.

„Inishmaani igeriku“ tegevus toimub 1934. aastal pisikesel Inishmaani saarel, kus elu kulgeb ühetaoliselt ja kus ühe inimese elu on paratamatult kõigi teiste asi. Kui naabersaarele Inishmore'ile saabub Robert Flaherty filmivõttegrupp, näeb puudega noormees Billy Claven (Jass Kalev Mäe) selles võimalust pääseda maailmast, milles teda on kogu elu ennekõike tema füüsilise eripära kaudu määratletud. Filmi pääsemine ei tähenda talle ainult kuulsust. See tähendab võimalust olla kusagil mujal keegi teine. Billy ei taha saarelt lahkuda lihtsalt seepärast, et Inishmaan on väike ja igav. Ta tahab põgeneda pilgu eest, millega teised teda vaatavad. Ta on kõigi jaoks „igerik“ juba enne, kui ta jõuab olla Billy. See on nii tavaline, et näiteks Pisibobby (Riho Kütsar), kes lubab Billy naabersaarele viia ja lubab hoida Billy saladust, kutsub teda automaatselt igarikuks, kuigi Billy on palunud teda oma ristinimega kutsuda. Billy keha (eelkõige tema puue) on saanud justkui kogukonna omandiks – seda kommenteeritakse, selle üle naljatatakse ning sellest tehakse tema identiteet. Isegi Billy tädid kutsuvad teda Igeriku-Billyks.

Seetõttu kõlas minu jaoks lavastusest kõige tugevamalt vastu just kiusamise teema. Kiusamiseks pole sageli vaja erilist põhjust. Piisab sellest, kui inimene erineb kuidagi sellest, mida peetakse tavaliseks – välimuse, riietuse, käitumise, haiguse või puude tõttu. Billy puhul on erinevus nähtav ning Inishmaani väikeses kogukonnas ei anta talle hetkekski võimalust seda unustada. Eks sama nähtusega maadlevad tänapäevalgi väga paljud inimesed nii tööl, koolis kui ka oma kogukonnas.

McDonagh teeb asja keerulisemaks sellega, et Inishmaani inimesed pole lihtsalt pahad.

Nad võivad olla Billy vastu halastamatud, üksteist solvata, valetada, kakelda ja soovida teineteisele kõige jubedamaid asju – ning ometi selgub ikka ja jälle, et nende groteskse käitumise taga on kiindumus. Ja ega Billy polnud ainus, kelle vastu õelad olid. Ka Jhonnytoru sai halastamatut tellistega löömist tunda. Kui mõtlema hakata, siis selline omakohus on ikka väga brutaalne, aga McDonagh on teksti selliselt kirjutanud ja Diana Leesalu lavastuse niimoodi lavastanud, et isegi tellistega pähe peksmine tundus koomiline. Seda siin kirjutades on mul endal ka veidi hirmutav mõelda, et mis inimene ma selline olen, kellele kividega peksmine naljakas tundub.

Gerda Kordemets on Sirbis väga tabavalt kirjeldanud, kuidas McDonagh keerab julmuse ja hoolimatuse nii tugevalt üle võlli, et selle tagant hakkab paistma nende vastand – hoolimine, armastus ja üksteise hoidmine. Ma arvan, et lisaks sellele on see üle võlli keeramine ka just see põhjus, miks tavaelus jubedust tekitavad stseenid teatrilaval koomilistena mõjuvad.

See on ka Diana Leesalu lavastuse üks suuremaid õnnestumisi. Lavastus on üles ehitatud pidevatele vastandustele. Traagiline olukord muutub hetkega koomiliseks ning naerule järgneb midagi, mis sunnib järgmises stseenis hoopis vaikima. Billy tädi Kate (Terje Pennie) hakkab igatsusest ja murest kividega rääkima. Tegelikult on see ääretult kurb: naine ei tule talle olulise inimese kadumisega toime ja otsib lohutust kivilt. Ometi on situatsioon laval nii absurdne, et publik naerab. See võiks tunduda isegi kohatu, kui see poleks McDonagh' maailmas sedavõrd läbiv põhimõte.

Sama ülesannet täidab minu arvates lavastuses tants. Ingmar Jõela koreograafias katkeb argine tegevus aeg-ajalt ootamatult ja tegelased hakkavad tantsima. Realistliku teatri seisukohast pole sellel põhjust – inimesed lihtsalt tantsivad. Aga just seetõttu töötab see nii hästi. Tants väljendab midagi, mida need inimesed sõnades öelda ei oska. See vabastab hetkeks pingest ning toob süngevõitu lavamaailma elujõu. Ja mulle pakkus lihtsalt naudingut, sest ma mäletan juba lapsepõlvest, et tahtsin kuulsat Iiri Riverdance truppi vaatama minna, sest juba telereklaamist nähtuna läks nende tants mulle hinge. Kui ma midagi sarnast veel praegugi näen, siis see puudutab mind.

Aga liigume edasi näitlejate juurde. Näitlejate ansambel on selle lavastuse suur tugevus. Minu jaoks on Aarne Soro praegu üks Ugala kõige nauditavamaid näitlejaid ning tema Johnnytoru kinnitas seda taas. Tegemist on külauudiste levitajaga, kelle jaoks kellegi teise õnnetus on ennekõike potentsiaalselt suurepärane uudis. Soro Johnnytoru on omamoodi õukonnanarr. Just tema keerab kõige süngemad olukorrad koomiliseks veel enne, kui publik jõuab märgata, kui kole see, mille üle naerdakse, tegelikult on.

Eriti hästi töötab tema suhe Luule Komissarovi kehastatud Mamma O'Dougaliga. Komissarovil pole suur roll, kuid seda enam näitab ta, kui palju saab laval teha väga vähesega. Tema napsulembene, määrdunud näoga vana naine võib lihtsalt istuda või vaadata ning publik juba ootab, mis sealt järgmiseks tuleb. Seejuures pole Mamma üksnes karikatuur. Ka kõige pöörasemates tegelastes on selles lavastuses mingi inimlikkuse jääk.

Üks minu õhtu lemmikuid oli Garmen Tabor Billy tädi Eileenina. Eriti jäi meelde Billy kojutuleku stseen. Teised reageerivad, räägivad ja rõõmustavad, aga Eileen võib peaaegu lihtsalt seista – ning tema näost on ometi näha kõik: solvumine, armastus, kergendus ja trots. Just sellistel hetkedes peitubki minu jaoks teatriime. Näitleja ei pea teksti ütlemagi, tema kehakeel räägib tema eest.

Billy rolliga kaasneb üks keeruline probleem: kuidas mängida füüsilise puudega inimest nii, et puue ei muutuks näitlejatrikiks? Jass Kalev Mäe lahendus töötab just seetõttu, et mõne aja pärast lakkad tema füüsilist olekut eraldi vaatamast. Kuigi ma oma peas ikka mõtlesin päris palju sellele, et kuidas Mäe suudab kogu etenduse aja selline igerik olla, mul oleks sõrmed ammu krampi läinud sellisest ebaloomulikust asendist. Billy liikumine, käe asend ja kehahoiak pole demonstratsioon, vaid tegelase normaalne olemisviis. See on oluline, sest tegelikult pole Billy lugu ainult puudest. Ta on üks saare intelligentsemaid inimesi. Ta loeb. Ta mõtleb. Ta jälgib teisi ning saab neist sageli paremini aru kui nemad ise. Tema tragöödia pole üksnes füüsiline eripära, vaid tõsiasi, et ümbritsevad inimesed keelduvad temas sageli midagi muud nägemast. Ja Billy pole sugugi ainult ohver. Ta valetab, manipuleerib ning teeb teistele haiget. Just see muudab ta huvitavaks. McDonagh ei kirjuta temast pühakut, kellele publik peaks kohustuslikus korras kaasa tundma. Ta kirjutab inimesest.

Martin Miksoni lavakujundus on sünge. Kivid, kaljud, hallus ja mere kohalolu loovad kiiresti Arani saarte karmi maailma. Mulle mõjus see sünge kujundus paradoksaalselt rahustavalt. Võib-olla seetõttu, et kogu lavamaailmas on palju loodust: kivi, meri, avarus. See on külm maailm, kuid samal ajal kuidagi turvaline ja püsiv. Siin tekkis mul siiski lavastusega ka kõige suurem probleem. Ma oleksin tahtnud seda lavastust näha väiksemas saalis.

Ugala suur saal võtab minu arvates loost ära osa selle intiimsusest. Mina istusin pigem tagapool ning aeg-ajalt tundsin, et lavalt tulev energia hajub suurde ruumi. Billy lugu on väga isiklik. Need inimesed elavad pisikesel saarel, kus kõik tunnevad kõiki ning keegi ei saa kellegi eest kuhugi peitu minna. Selline maailm võiks eriti tugevalt töötada ruumis, kus ka publik on tegelastele ebamugavalt lähedal. Suur lava annab muidugi võimaluse luua merd, kaljusid ja maastikku ning kasutada hoogsaid tantsustseene. Kuid selle eest makstakse mõningase emotsionaalse distantsiga. Kui lavastaja valib sellise intiimse loo jaoks suure saali, peaks minu meelest lavastus jõudma emotsionaalselt sama tugevalt ka viimasesse ritta kui esimesse. Seekord ma pole kindel, et päris nii juhtus.

Kui lavakujundus loob Iirimaa silmadele, siis Veiko Tubina muusikaline kujundus teeb seda kõrvadele. Eriti puudutasid mind Margaret Sarve esitatud laulud etenduse alguses ja lõpus. Tema hääl loob kohe midagi, mida dekoratsioon üksinda ei suudaks: tunde, et sellel saarel on olnud elu ammu enne neid tegelasi ja jääb ka pärast neid. Minu jaoks jäid nendest lauludest kõlama ka Iirimaa igatsus ning kui ma oleks saalis kinnisilmi istunud, oleksin ma ainult nende laulude põhjal seda külma, hämarat ja üksildast Iirimaad ka oma silme ees näinud.

Margaret Sarv Helenina väärib tegelikult eraldi tähelepanu ka näitlejana. Helen on ropu suuga, agressiivne ja kohati lausa jõhker. Lihtne oleks mängida teda ainult koomilise riiukukena. Sarve rollis on aga pidevalt tunda, et kogu see agressiivsus on kaitsekiht. Ja just seetõttu muutub Billy ja Heleni suhe lõpuks usutavaks. Nad on kaks inimest, kes on õppinud ennast maailma eest erinevalt kaitsma: Billy taandub raamatutesse ja vaatlemisse, Helen ründab enne, kui keegi jõuab rünnata teda.

Lavastuse kõige huvitavam küsimus pole minu jaoks lõpuks see, kas Billy pääseb Ameerikasse. Küsimus on selles, millest inimene tegelikult põgeneb. Kohast? Teistest inimestest? Iseendast? Sellest, millisena teised teda näevad?

Billy pääseb füüsiliselt Inishmaanilt minema, kuid avastab, et suur maailm pole tingimata õiglasem. Hollywood ei muuda teda imekombel kellekski teiseks. Väikesel Iiri saarel kutsutakse teda igerikuks; suures maailmas võib sama diskrimineerimine lihtsalt viisakama nime saada. Seepärast pole ka tema kojutulek lihtne triumf. Ja McDonagh ei anna publikule isegi lõpuks päriselt lohutust. Just siis, kui Billyle avaneb Heleni kaudu võimalus armastuseks ja tavaliseks noore inimese eluks, jõuab kohale viimane iroonia. Haigus, mida ta kunagi kasutas väljapääsuna, osutub tegelikkuseks.

Enne teatrisse minekut ei olnud ma etenduse kestust vaadanud. Kui kuulsin kohapeal, et ees ootab umbes kolm ja pool tundi teatrit, muutusin natuke murelikuks. Poolteist tundi järjest ühes asendis istumist ei kõlanud just ahvatleva väljavaatena. Siis tuli vaheaeg. Ja mulle tundus, et möödunud oli umbes pool tundi. See on võib-olla kõige lihtsam, aga samas üks ausamaid viise teatrilavastuse toimimist hinnata: kas tekib vajadus kella vaadata? „Inishmaani igeriku“ puhul ei tekkinud.

Kui peaksin kogu lavastuse lõpuks ühe mõttega kokku võtma, siis on see minu jaoks lugu inimestest, kes teevad üksteisele haiget, sest nad ei oska üksteist paremini armastada. Nad narrivad. Solvavad. Valetavad. Joovad. Räägivad kividega. Peksavad. Levitavad kuulujutte. Ja siis toovad üksteisele kommi. Ootavad koju. Muretsevad. Andestavad. Tantsivad. See vastuolu muudab „Inishmaani igeriku“ palju enamaks kui looks ühest puudega noormehest, kes tahab Hollywoodi pääseda. See on lugu väikestest kogukondadest ja suurtest unistustest, kiusamisest ja kuuluvusvajadusest, põgenemisest ja koduigatsusest ning sellest, kui uskumatult halvasti inimesed mõnikord oma armastust väljendada oskavad. Ja see on just täpselt see, mida mina teatris otsin.

Vaatamata minu kahtlusele, kas suur saal on sellele loole kõige parem ruum, meeldis lavastus mulle väga. Selles on piisavalt traagikat, et pärast etendust mõelda, ning piisavalt huumorit, et kolm ja pool tundi ei muutuks raskeks. Veel enam – see suudab panna publiku naerma hetkedel, mille üle pole tegelikult üldse naljakas naerda.

Ja võib-olla ongi just see kõige McDonagh'likum asi üldse.

Naerad. Siis saad aru, mille üle sa just naersid. Ja enam polegi päris nii naljakas.

 

Autor: Martin McDonagh
Lavastaja: Diana Leesalu
Kunstnik: Martin Mikson
Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin
Liikumisjuht: Ingmar Jõela
Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo
Videokujundaja: Margo Siimon
Osades:
Jass Kalev Mäe – Billy Claven
Garmen Tabor – Eileen Osbourne
Terje Pennie – Kate Osbourne
Alden Kirss – Bartley McCormick
Margaret Sarv – Helen McCormick
Aarne Soro – Jhonnytoru
Andres Tabun – Doktor McSharry
Riho Kütsar – Pisibobby Bennett
Luule Komissarov – Mamma O´Dougal

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiate Ugala kodulehelt.