Inishmaani igerik

 11. septembril 2026 Ugala suures saalis

Foto: Siim Vahur

Kas teil on ka vahel nii, et näete mõne raamatu, filmi või teatrilavastuse pealkirja ja juba puhtalt selle põhjal tekib tunne, et seda peab nägema? Minul juhtub seda aeg-ajalt ning miskipärast oli Ugala „Inishmaani igerik“ üks neist lavastustest. Teadsin üsna kiiresti, et tahan seda näha. Esialgu ei sobinud kuupäevad ja siis, kui mulle kuupäev lõpuks sobis, olid piletid juba välja müüdud. Nii jõudsingi teatrisse alles mitu kuud pärast esietendust.

Pealkiri polnud muidugi ainus põhjus. Tegevus toimub Iirimaal ning Iirimaa ja Šotimaa tõmbavad mind mingil kummalisel põhjusel alati ligi. Ilmselt piisaks juba sellest, kui lavale panna Iirimaa kaljud, natuke merd ja taustaks iiri muusika ning mina oleksin rahul (etteruttavalt võib öelda, et seda kõike lavastuses ka pakuti). Aga veel olulisem põhjus oli autor. Martin McDonagh on minu hinnangul üks huvitavamaid tänapäeva näitekirjanikke ja kui tema teoseid Eestis lavastatakse, siis tahaks need ikka ära näha. Tema lugudes võivad inimesed olla korraga julmad ja hoolivad, naljakad ja traagilised ning sageli avastad ennast naermas täpselt sellisel hetkel, kus tavaelus poleks üldse ilus naerda.

„Inishmaani igeriku“ tegevus toimub 1934. aastal pisikesel Inishmaani saarel, kus elu kulgeb ühetaoliselt ja kus ühe inimese elu on paratamatult kõigi teiste asi. Kui naabersaarele Inishmore'ile saabub Robert Flaherty filmivõttegrupp, näeb puudega noormees Billy Claven (Jass Kalev Mäe) selles võimalust pääseda maailmast, milles teda on kogu elu ennekõike tema füüsilise eripära kaudu määratletud. Filmi pääsemine ei tähenda talle ainult kuulsust. See tähendab võimalust olla kusagil mujal keegi teine. Billy ei taha saarelt lahkuda lihtsalt seepärast, et Inishmaan on väike ja igav. Ta tahab põgeneda pilgu eest, millega teised teda vaatavad. Ta on kõigi jaoks „igerik“ juba enne, kui ta jõuab olla Billy. See on nii tavaline, et näiteks Pisibobby (Riho Kütsar), kes lubab Billy naabersaarele viia ja lubab hoida Billy saladust, kutsub teda automaatselt igarikuks, kuigi Billy on palunud teda oma ristinimega kutsuda. Billy keha (eelkõige tema puue) on saanud justkui kogukonna omandiks – seda kommenteeritakse, selle üle naljatatakse ning sellest tehakse tema identiteet. Isegi Billy tädid kutsuvad teda Igeriku-Billyks.

Seetõttu kõlas minu jaoks lavastusest kõige tugevamalt vastu just kiusamise teema. Kiusamiseks pole sageli vaja erilist põhjust. Piisab sellest, kui inimene erineb kuidagi sellest, mida peetakse tavaliseks – välimuse, riietuse, käitumise, haiguse või puude tõttu. Billy puhul on erinevus nähtav ning Inishmaani väikeses kogukonnas ei anta talle hetkekski võimalust seda unustada. Eks sama nähtusega maadlevad tänapäevalgi väga paljud inimesed nii tööl, koolis kui ka oma kogukonnas.

McDonagh teeb asja keerulisemaks sellega, et Inishmaani inimesed pole lihtsalt pahad.

Nad võivad olla Billy vastu halastamatud, üksteist solvata, valetada, kakelda ja soovida teineteisele kõige jubedamaid asju – ning ometi selgub ikka ja jälle, et nende groteskse käitumise taga on kiindumus. Ja ega Billy polnud ainus, kelle vastu õelad olid. Ka Jhonnytoru sai halastamatut tellistega löömist tunda. Kui mõtlema hakata, siis selline omakohus on ikka väga brutaalne, aga McDonagh on teksti selliselt kirjutanud ja Diana Leesalu lavastuse niimoodi lavastanud, et isegi tellistega pähe peksmine tundus koomiline. Seda siin kirjutades on mul endal ka veidi hirmutav mõelda, et mis inimene ma selline olen, kellele kividega peksmine naljakas tundub.

Gerda Kordemets on Sirbis väga tabavalt kirjeldanud, kuidas McDonagh keerab julmuse ja hoolimatuse nii tugevalt üle võlli, et selle tagant hakkab paistma nende vastand – hoolimine, armastus ja üksteise hoidmine. Ma arvan, et lisaks sellele on see üle võlli keeramine ka just see põhjus, miks tavaelus jubedust tekitavad stseenid teatrilaval koomilistena mõjuvad.

See on ka Diana Leesalu lavastuse üks suuremaid õnnestumisi. Lavastus on üles ehitatud pidevatele vastandustele. Traagiline olukord muutub hetkega koomiliseks ning naerule järgneb midagi, mis sunnib järgmises stseenis hoopis vaikima. Billy tädi Kate (Terje Pennie) hakkab igatsusest ja murest kividega rääkima. Tegelikult on see ääretult kurb: naine ei tule talle olulise inimese kadumisega toime ja otsib lohutust kivilt. Ometi on situatsioon laval nii absurdne, et publik naerab. See võiks tunduda isegi kohatu, kui see poleks McDonagh' maailmas sedavõrd läbiv põhimõte.

Sama ülesannet täidab minu arvates lavastuses tants. Ingmar Jõela koreograafias katkeb argine tegevus aeg-ajalt ootamatult ja tegelased hakkavad tantsima. Realistliku teatri seisukohast pole sellel põhjust – inimesed lihtsalt tantsivad. Aga just seetõttu töötab see nii hästi. Tants väljendab midagi, mida need inimesed sõnades öelda ei oska. See vabastab hetkeks pingest ning toob süngevõitu lavamaailma elujõu. Ja mulle pakkus lihtsalt naudingut, sest ma mäletan juba lapsepõlvest, et tahtsin kuulsat Iiri Riverdance truppi vaatama minna, sest juba telereklaamist nähtuna läks nende tants mulle hinge. Kui ma midagi sarnast veel praegugi näen, siis see puudutab mind.

Aga liigume edasi näitlejate juurde. Näitlejate ansambel on selle lavastuse suur tugevus. Minu jaoks on Aarne Soro praegu üks Ugala kõige nauditavamaid näitlejaid ning tema Johnnytoru kinnitas seda taas. Tegemist on külauudiste levitajaga, kelle jaoks kellegi teise õnnetus on ennekõike potentsiaalselt suurepärane uudis. Soro Johnnytoru on omamoodi õukonnanarr. Just tema keerab kõige süngemad olukorrad koomiliseks veel enne, kui publik jõuab märgata, kui kole see, mille üle naerdakse, tegelikult on.

Eriti hästi töötab tema suhe Luule Komissarovi kehastatud Mamma O'Dougaliga. Komissarovil pole suur roll, kuid seda enam näitab ta, kui palju saab laval teha väga vähesega. Tema napsulembene, määrdunud näoga vana naine võib lihtsalt istuda või vaadata ning publik juba ootab, mis sealt järgmiseks tuleb. Seejuures pole Mamma üksnes karikatuur. Ka kõige pöörasemates tegelastes on selles lavastuses mingi inimlikkuse jääk.

Üks minu õhtu lemmikuid oli Garmen Tabor Billy tädi Eileenina. Eriti jäi meelde Billy kojutuleku stseen. Teised reageerivad, räägivad ja rõõmustavad, aga Eileen võib peaaegu lihtsalt seista – ning tema näost on ometi näha kõik: solvumine, armastus, kergendus ja trots. Just sellistel hetkedes peitubki minu jaoks teatriime. Näitleja ei pea teksti ütlemagi, tema kehakeel räägib tema eest.

Billy rolliga kaasneb üks keeruline probleem: kuidas mängida füüsilise puudega inimest nii, et puue ei muutuks näitlejatrikiks? Jass Kalev Mäe lahendus töötab just seetõttu, et mõne aja pärast lakkad tema füüsilist olekut eraldi vaatamast. Kuigi ma oma peas ikka mõtlesin päris palju sellele, et kuidas Mäe suudab kogu etenduse aja selline igerik olla, mul oleks sõrmed ammu krampi läinud sellisest ebaloomulikust asendist. Billy liikumine, käe asend ja kehahoiak pole demonstratsioon, vaid tegelase normaalne olemisviis. See on oluline, sest tegelikult pole Billy lugu ainult puudest. Ta on üks saare intelligentsemaid inimesi. Ta loeb. Ta mõtleb. Ta jälgib teisi ning saab neist sageli paremini aru kui nemad ise. Tema tragöödia pole üksnes füüsiline eripära, vaid tõsiasi, et ümbritsevad inimesed keelduvad temas sageli midagi muud nägemast. Ja Billy pole sugugi ainult ohver. Ta valetab, manipuleerib ning teeb teistele haiget. Just see muudab ta huvitavaks. McDonagh ei kirjuta temast pühakut, kellele publik peaks kohustuslikus korras kaasa tundma. Ta kirjutab inimesest.

Martin Miksoni lavakujundus on sünge. Kivid, kaljud, hallus ja mere kohalolu loovad kiiresti Arani saarte karmi maailma. Mulle mõjus see sünge kujundus paradoksaalselt rahustavalt. Võib-olla seetõttu, et kogu lavamaailmas on palju loodust: kivi, meri, avarus. See on külm maailm, kuid samal ajal kuidagi turvaline ja püsiv. Siin tekkis mul siiski lavastusega ka kõige suurem probleem. Ma oleksin tahtnud seda lavastust näha väiksemas saalis.

Ugala suur saal võtab minu arvates loost ära osa selle intiimsusest. Mina istusin pigem tagapool ning aeg-ajalt tundsin, et lavalt tulev energia hajub suurde ruumi. Billy lugu on väga isiklik. Need inimesed elavad pisikesel saarel, kus kõik tunnevad kõiki ning keegi ei saa kellegi eest kuhugi peitu minna. Selline maailm võiks eriti tugevalt töötada ruumis, kus ka publik on tegelastele ebamugavalt lähedal. Suur lava annab muidugi võimaluse luua merd, kaljusid ja maastikku ning kasutada hoogsaid tantsustseene. Kuid selle eest makstakse mõningase emotsionaalse distantsiga. Kui lavastaja valib sellise intiimse loo jaoks suure saali, peaks minu meelest lavastus jõudma emotsionaalselt sama tugevalt ka viimasesse ritta kui esimesse. Seekord ma pole kindel, et päris nii juhtus.

Kui lavakujundus loob Iirimaa silmadele, siis Veiko Tubina muusikaline kujundus teeb seda kõrvadele. Eriti puudutasid mind Margaret Sarve esitatud laulud etenduse alguses ja lõpus. Tema hääl loob kohe midagi, mida dekoratsioon üksinda ei suudaks: tunde, et sellel saarel on olnud elu ammu enne neid tegelasi ja jääb ka pärast neid. Minu jaoks jäid nendest lauludest kõlama ka Iirimaa igatsus ning kui ma oleks saalis kinnisilmi istunud, oleksin ma ainult nende laulude põhjal seda külma, hämarat ja üksildast Iirimaad ka oma silme ees näinud.

Margaret Sarv Helenina väärib tegelikult eraldi tähelepanu ka näitlejana. Helen on ropu suuga, agressiivne ja kohati lausa jõhker. Lihtne oleks mängida teda ainult koomilise riiukukena. Sarve rollis on aga pidevalt tunda, et kogu see agressiivsus on kaitsekiht. Ja just seetõttu muutub Billy ja Heleni suhe lõpuks usutavaks. Nad on kaks inimest, kes on õppinud ennast maailma eest erinevalt kaitsma: Billy taandub raamatutesse ja vaatlemisse, Helen ründab enne, kui keegi jõuab rünnata teda.

Lavastuse kõige huvitavam küsimus pole minu jaoks lõpuks see, kas Billy pääseb Ameerikasse. Küsimus on selles, millest inimene tegelikult põgeneb. Kohast? Teistest inimestest? Iseendast? Sellest, millisena teised teda näevad?

Billy pääseb füüsiliselt Inishmaanilt minema, kuid avastab, et suur maailm pole tingimata õiglasem. Hollywood ei muuda teda imekombel kellekski teiseks. Väikesel Iiri saarel kutsutakse teda igerikuks; suures maailmas võib sama diskrimineerimine lihtsalt viisakama nime saada. Seepärast pole ka tema kojutulek lihtne triumf. Ja McDonagh ei anna publikule isegi lõpuks päriselt lohutust. Just siis, kui Billyle avaneb Heleni kaudu võimalus armastuseks ja tavaliseks noore inimese eluks, jõuab kohale viimane iroonia. Haigus, mida ta kunagi kasutas väljapääsuna, osutub tegelikkuseks.

Enne teatrisse minekut ei olnud ma etenduse kestust vaadanud. Kui kuulsin kohapeal, et ees ootab umbes kolm ja pool tundi teatrit, muutusin natuke murelikuks. Poolteist tundi järjest ühes asendis istumist ei kõlanud just ahvatleva väljavaatena. Siis tuli vaheaeg. Ja mulle tundus, et möödunud oli umbes pool tundi. See on võib-olla kõige lihtsam, aga samas üks ausamaid viise teatrilavastuse toimimist hinnata: kas tekib vajadus kella vaadata? „Inishmaani igeriku“ puhul ei tekkinud.

Kui peaksin kogu lavastuse lõpuks ühe mõttega kokku võtma, siis on see minu jaoks lugu inimestest, kes teevad üksteisele haiget, sest nad ei oska üksteist paremini armastada. Nad narrivad. Solvavad. Valetavad. Joovad. Räägivad kividega. Peksavad. Levitavad kuulujutte. Ja siis toovad üksteisele kommi. Ootavad koju. Muretsevad. Andestavad. Tantsivad. See vastuolu muudab „Inishmaani igeriku“ palju enamaks kui looks ühest puudega noormehest, kes tahab Hollywoodi pääseda. See on lugu väikestest kogukondadest ja suurtest unistustest, kiusamisest ja kuuluvusvajadusest, põgenemisest ja koduigatsusest ning sellest, kui uskumatult halvasti inimesed mõnikord oma armastust väljendada oskavad. Ja see on just täpselt see, mida mina teatris otsin.

Vaatamata minu kahtlusele, kas suur saal on sellele loole kõige parem ruum, meeldis lavastus mulle väga. Selles on piisavalt traagikat, et pärast etendust mõelda, ning piisavalt huumorit, et kolm ja pool tundi ei muutuks raskeks. Veel enam – see suudab panna publiku naerma hetkedel, mille üle pole tegelikult üldse naljakas naerda.

Ja võib-olla ongi just see kõige McDonagh'likum asi üldse.

Naerad. Siis saad aru, mille üle sa just naersid. Ja enam polegi päris nii naljakas.

 

Autor: Martin McDonagh
Lavastaja: Diana Leesalu
Kunstnik: Martin Mikson
Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin
Liikumisjuht: Ingmar Jõela
Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo
Videokujundaja: Margo Siimon
Osades:
Jass Kalev Mäe – Billy Claven
Garmen Tabor – Eileen Osbourne
Terje Pennie – Kate Osbourne
Alden Kirss – Bartley McCormick
Margaret Sarv – Helen McCormick
Aarne Soro – Jhonnytoru
Andres Tabun – Doktor McSharry
Riho Kütsar – Pisibobby Bennett
Luule Komissarov – Mamma O´Dougal

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiate Ugala kodulehelt.

Loe edasi

Lühem kui elu

 31. augustil 2026 Viljandi vanas haiglas

Foto: Annika Vihmann

Minu selle suve vaieldamatult kõige oodatum suvelavastus oli Ugala „Lühem kui elu“. Kes on seda blogi varem lugenud või minu taustaga kursis, teab, et kõik meditsiiniteemalised lavastused on mulle juba eos huvitavad, sest tegutsen ise selles valdkonnas. „Lühem kui elu“ oli aga veel ekstra südamelähedane, sest olen Viljandi haiglas praktikal olnud ja mõnda aega seal isegi töötanud. Seega oli maja mulle tuttav ning teatud mõttes kujunes lavastus ka minu isiklikuks hüvastijätuks selle hoonega.

See isiklikkus ongi ilmselt üks „Lühem kui elu“ olulisemaid märksõnu. Margus Haav on lavastuse kohta kirjutanud, et Ugala ei tee kummardust ainult ühele loole, vaid tervele majale, ajastule ja tuhandete inimeste mälestustele. Minu jaoks lisandus nende tuhandete mälestuste hulka paratamatult ka minu enda oma ja see muutiski lavastuse eriliselt meeldejäävaks. Ilmselt polnud ma ainus.

Õnneks tahtis lavastust vaatama tulla ka sõbranna, kes töötab siiani Viljandi haiglas. Seega oli meil eriti tore koos mööda vana maja liikuda, ruume ära tunda, meenutada ja omavahel kommenteerida. Ilmselt kogesime seda lavastust hoopis teistmoodi kui inimene, kellel selle haiglaga varasem seos puudub. Ma usun, et sllest lavastusest on täpselt nii palju erinevaid versioone kui palju on inimesi, kes seda vaatamas on käinud, sest just igaühe mälestused on need, mis selle lavastuse nende jaoks tööle panevad.

Etendus oli lausa nii tore, et minu jaoks jäi neljatunnine etendus liiga lühikeseks. Ma oleksin tahtnud iga viimse kui maja nurga läbi käia, rohkem uudistada ja rohkem meenutada. Saan muidugi aru, et inimesele, kellel majaga isiklikku sidet ei ole, võiks veel pikem rännak muutuda väsitavaks. Praegusel kujul tundus neli tundi aga täiesti optimaalne. Kui peaks neli tundi järjest ebamugaval toolil umbses teatrisaalis istuma, oleks see piin. Isegi poolteist tundi võib sellistes tingimustes olla piin. Aga kui liigud mööda üheksakorruselist haiglat ja midagi toimub ka ühest mängupaigast teise liikumise ajal, saab aeg hoopis teise mõõtme. Neli tundi möödub nagu linnutiivul.

Huvitav, et ma just linnutiibadeni jõudsin, sest lind on lavastuses oluline kujund. Vana kahe tiivaga haiglahoonet võrreldakse linnuga, kes sirutub taevasse, ning linnumotiiv ilmub erineval moel korduvalt. Minule jäi algusest meelde, et Aarne Soro võrdles haiglat konkreetselt tuviga. Tuvi seostub rahu, puhtuse ja armastusega ning haigla kontekstis muutuvad kõik need tähendused eriti kõnekaks. Haiglasse minnakse lootusega leida rahu ja leevendust. Mõni kohtub seal esimest korda oma elu suurima armastusega – oma lapsega. Mõni jätab seal oma armastatuga viimast korda hüvasti.

Ja puhtus? Haigla peaks ju olema üks steriilsemaid kohti üldse. Mahajäetud haiglas ringi kõndides nägi aga kõike muud peale steriilsuse. Kohati oli raske aru saada, kus lõppes maha jäetud haigla ja algas lavakujundus. Kas põrandal olevad peeglikillud olid rekvisiidid või jäi peegel haigla kolimise ajal tõesti sinna purunenuna maha? Kas vanad käitumisjuhendid ja tühjad küsimustikud olid kunstniku paigutatud või lihtsalt unustatud? Surnud kärbsed, rõskus ja lagunemine olid seevastu juba päriselt tühjaks jäänud maja reaalsus.

Just see piiride hägustumine oli minu jaoks üks lavastuse suurimaid õnnestumisi. Inna Grünfeldt on nimetanud „Lühem kui elu“ lavastuseks, mis on sündinud „kirurgi tarkuse, täpsuse, hoolimise ja vastutusega“, tuues esile selle, kuidas näilise lihtsuse all on väga täpselt tasakaalustatud öeldu ja ütlemata jäetu ning usaldatud vaataja enda kujutlusvõimet. Täpselt selline tunne tekkiski: mitte kõike ei antud ette. Vaataja pidi ise otsustama, mida ta näeb, mida mäletab ja mida ruum talle tähendab.

Tühjana mõjus 1985. aastal valminud haigla mulle üllatavalt nõukogudeaegse ja isegi masendava ehitisena. Olin majas varem korduvalt viibinud, aga töötavas haiglas ei olnud ruumid mulle kunagi niimoodi mõjunud. Alles tühjas ruumis hakkasin tajuma, kui palju tähendust annavad ruumile inimesed. Patsiendid, õed, arstid, hooldajad, lähedased, koristajad, töömehed. Ja muidugi aitab natuke kaasa ka kaasaegne haiglatehnika. Pille-Riin Purje jõuab ERR-is üsna sarnase mõtteni, kuid veel laiemas plaanis. Tema jaoks ei ole „Lühem kui elu“ niivõrd nostalgialavastus, vaid lavastus aja suhtelisusest ja ajutisusest. Haigla ehitati omal ajal püsima, kuid lõpuks osutub maja enda elu kõigest neljakümneaastaseks – lühemaks kui paljude inimeste elu. See annab ka pealkirjale „Lühem kui elu“ mitu võimalikku tähendust.

„Lühem kui elu“ on rännaklavastus. Publik jagatakse nelja gruppi, kes liiguvad haiglas erinevas järjekorras ja kohtuvad stseenidega eri ajal. Pileti ostes tead juba, millisesse rühma kuulud, seega ei pea kartma, et kaaslasega lahku satud. Tegelikult tahaksingi nüüd kõik neli marsruuti läbi käia. Oleks väga huvitav teada, kuidas muudab stseenide järjekord lavastuse tähendust.

Meie alustasime üheksandalt korruselt vanast operatsioonitoast, kus pensionile minev kirurg Sirje, keda mängib Luule Komissarov, tähistab oma viimast tööpäeva. Hiljem kohtume sama naisega uuesti ning siis pole enam päris selge, millises ajas ta ise viibib. Ta liigub mööda haiglat justkui endiselt töötava arstina, kuni poeg tuletab talle meelde, et ta läks juba mõnda aega tagasi pensionile ja ta ei pea operatsioonisaali minema.

Purje rühm alustas hoopis prosektuurist. Ta nimetab nelja publikurühma paralleelset liikumist lausa logistiliseks meistritööks. Olen täiesti nõus. Vaatajana võib olla lihtne unustada, kui meeletult keeruline süsteem selle kõige taga töötab. Üks grupp on keldris, teine kolmandal, järgmine üheksandal korrusel, näitlejad liiguvad ühe stseeni juurest teise juurde ja publik peab samal ajal täpselt õigesse kohta jõudma. Oluline roll on publikusaatjatel, kes kogu seda mehhanismi koos hoiavad. Isegi Aarne Soro pidi meie linnaekskursiooni pooleli jätma, sest saatja teatas, et nüüd on aeg edasi liikuda. Samas ei muutunud see tohutu logistiline masinavärk kordagi vaataja jaoks tehniliseks. Kõik toimis väga orgaaniliselt.

Praktiliselt pärast iga stseeni jäeti publikule aega niisama ruumides ringi vaadata. Kõikjale, kus uks oli lahti, võis sisse astuda. Minule oli see üks lavastuse väärtuslikumaid osi. Kes ei tahaks näiteks lahkamisruumis ringi vaadata? Okei, seal oli veidi häiriv lõhn, aga mitte midagi hullu. Pimedas ja rõskes keldris oleksin isegi mõnda korralikku kummituslugu tahtnud kuulda. Või vähemalt ühte luust ja lihast läbi lõikavat karjatust.

Ühes töömeeste puhketoas oli aga nii värske kohvi lõhn, et pidin kontrollima, kas kannus on tõesti kuum kohv. Oli küll. Sellised pisikesed detailid tekitasidki tunde, nagu inimesed oleksid majast kõigest hetk tagasi lahkunud. Purje kirjeldab samamoodi, kuidas publikule antakse aega ise ruume uurida, kuulata raadiost lugusid, võtta vastu lauatelefonist kostvaid pajatusi või vaadata televiisorist filmikatkeid. Tema sõnul muutub see lausa „aega aeglustavaks“ kulgemiseks. Minul juhtus aga pigem vastupidi – aeg kiirenes. Ma ei jõudnud pooltki nii palju vaadata, kui tahtsin.

Kõige võimsam oli muidugi see, kuidas maja hakkas publiku enda mälestusi üles äratama. Mõni vaataja tundis ära ruumi, kus sündis tema laps. Mõni avastas, et legendid haigla keldrisaunast ei olnudki hooldajate väljamõeldis. Mina tundsin ära surnukuuri külmkambri, kuhu viisin oma esimese Viljandi haigla praktika ajal surnuid. Need olid minu esimesed tõsisemad kokkupuuted surmaga haiglas ja etenduse ajal tuli see mälestus väga selgelt tagasi. Samamoodi meenusid mulle hoopis helgemad hetked – näiteks vaated kaheksanda ja üheksanda korruse akendest. Eriti talvised hommikud, kui päike tõusis härmas puude tagant.

Siin jõuab „Lühem kui elu“ minu meelest kõige lähemale sellele, mida Margus Haav silmas peab, kui kirjutab, et ühe maja sees rändab terve elu. Maja ise on ainult betoon, klaas ja koridorid. Elu annavad sellele inimesed ja nende mälestused.

Veel kümme aastat tagasi tekitas minus paanikat mõte, et teatris võib näitleja minuga rääkima hakata või mind midagi tegema panna. Ilmselt on selliseid inimesi päris palju. Nüüd avastasin, et mulle meeldis see väga. Väikeses grupis liikudes sai näitlejaid lähedalt vaadata, nendega silmsidet luua ja vahel isegi dialoogi astuda. Sa ei olnud enam lihtsalt pealtvaataja. Kui teatriteaduse terminoloogiat kasutada, siis neljas sein oli siin sisuliselt olematu.

Paljudes stseenides oli korraga ainult üks näitleja. Sellisel juhul muutub publik talle paratamatult partneriks. Näitleja ei saa proovides kunagi päriselt ette teada, kes tema ees istub, millise näoga teda vaatab, kas naerab, ehmub või otsustab vastata. Just seepärast tahaksingi sama lavastust uuesti näha – mitte ainult teise marsruudi tõttu, vaid ka selleks, et näha, kuidas teine publik samu olukordi muudab.

Mulle endale tundus kohati, et ma polnud ehk kõige „adekvaatsem“ publikuliige, sest oma tervishoiutausta ja haiglaga seotud mälestuste tõttu ajasid mõned olukorrad mind rohkem naerma kui ilmselt lavastajad plaanisid. Eriti Margaret Sarve kehastatud naine, kes koridoris inimestele ligi astus ja ikka sama juttu platsenta Prantsusmaale kosmeetikatööstusesse müümisest kordas. Tervishoiutöötaja minus oli ta muidugi juba ammu ära diagnoosinud.

Purje kirjeldab sama tegelast hoopis kui peaaegu märkamatult publiku sekka imbuvat naist ning tunnustab Margaret Sarve täpset karakterrolli. Minule oli ta üks lavastuse kõige meeldejäävamaid tegelasi. Ootasin juba huviga, kus ta järgmisena välja ilmub.

Tegelikult ei taha ma ühtegi näitlejat oma lemmikuks nimetada, sest kogu trupp oli suurepärane. Mõni tegelaskuju lihtsalt jäi teistest värvikamalt meelde. Näiteks Oleg Titovi töömees Arseni. Kõik, kes haiglas töötavad, saavad ilmselt aru, mida ma mõtlen, kui ütlen, et ta oli täiesti ehtne haigla töömees. Need, kes haiglas ei tööta, aga lavastust nägid – nüüd siis teate, et haigla töömehed ongi sellised.

Purjel tekib Titovi tegelaskuju vaadates paralleel Tšehhovi „Kirsiaia“ Firssiga – vana maailma esindajaga, kes võib justkui koos majaga maha jääda. See on huvitav lisakiht, mille peale ma ise etenduse ajal ei tulnud, kuid mis sobib lavastusse väga hästi. Mõlemal juhul on üks ajastu lõppemas ja keegi näib veel viimast korda selle varemete vahel ringi kõndivat. Oli Arseni see, kes lubas maja üksinda korda teha ja ilmselt seda ta teeks ka, sest armastus selle maja vastu on nii suur.

Lavastuses osalevad ka Viljandimaa Kammerkoori lauljad, kes suurema osa ajast ei laula, vaid on haigla vaikivad inimesed. Keegi istub voodiserval, keegi vaatab palati aknast välja, keegi ootab koridoris arsti vastuvõttu, keegi räägib lähedasega. Vaikiv haigla argipäev. Purje kirjeldab neid kord vaimude, kord mälestuste, kord minevikuhetkedena, mis majas korraks uuesti ellu ärkavad. Minu jaoks olid nad tõesti justkui märk sellest, et haigla ei saa kunagi päriselt tühjaks. Isegi kui patsiendid ja töötajad on lahkunud, jäävad nende lood ruumidesse alles. Ja ehk mõni kummitus ka.

Lavastusse on tugevalt põimitud Arvo Iho 1990. aasta film „Ainult hulludele ehk Halastajaõde“, mida filmiti samas haiglas. Liina Olmaru kehastab Ritat – viidet Margarita Terehhova filmitegelasele – ning lavastuses näidatakse ka filmikatkeid. Siin läheb minu kogemus mõne teise arvustaja omast kõige rohkem lahku.

Mina olen selle filmi jaoks ilmselt liiga noor ja vähemalt ei mäleta, et oleksin seda kunagi tervikuna näinud. Seetõttu jätsid filmikatked mind üsna ükskõikseks ja just nendes kohtades tundsin esimest korda, et etendus hakkab natuke venima. Ka Liina Olmaru tegelane jäi mulle veidi tabamatuks. Ta mõjus nagu mingi ilmutus, keda ma ei osanud praktilise haiglaeluga seostada. Oma osa mängis ilmselt ka valge kittel ja kõrged platvormkingad – kõigi tänapäevaste haiglariiete kõrval mõjus ta teadlikult võõrkehana.

Pille-Riin Purje nägi Ritas seevastu lavastuse üht olulist tähenduskihti. Tema jaoks avardab Liina Olmaru tegelane haigla argipäeva millekski salapärasemaks ning lisab sellele pühaduse ja halastuse mõõtme. Purje kirjutab ka, et pärast lavastust filmi uuesti vaadates hakkasid teos ja lavastus teineteist vastastikku täiendama. Film säilitab vana haiglahoone kujutise ka siis, kui maja ennast enam olemas ei ole. See pani mind mõtlema, et äkki peaksin filmi nüüd ära vaatama. Võib-olla muutuks siis ka minu jaoks see lavastuse osa hoopis teistsuguseks. Ja tegelikult ongi tore, et kõik vaatajad ei pea lavastust ühtemoodi kogema.

Liis Seljamaa nimetab „Lühem kui elu“ väga tabavalt „tõeliselt kaduvaks kunstiks“ – pärast viimaseid etendusi kaob peagi ka ruum, milles see lavastus sündis. See teebki „Lühem kui elu“ eriliseks. Tavaliselt saab õnnestunud lavastust järgmisel hooajal uuesti mängida. Saab vahetada saali, teha kordusetendusi, minna külalisetendustele. Seda lavastust niimoodi üle viia ei saa. Viljandi vana haigla ei ole dekoratsioon. See maja on üks lavastuse peategelasi. Kui maja kaob, kaob praegusel kujul ka lavastus. Võib-olla just seepärast muutus nii oluliseks iga detail: maha jäetud paberid, kohvikann, katkine peegel, rõskus, vana operatsioonituba, prosektuur, koridorid, akendest avanev Viljandi, publikusaatjate punased haiglariided.

Mul oli kogu aeg raske otsustada, mis oli kunstniku käega paika sätitud ja mis oli lihtsalt haiglast maha jäänud. See on minu meelest suur kompliment lavastuse kunstilisele tervikule.

Ka Pille-Riin Purje nimetab lavastust korraga mastaapseks ja vaikseks, isiklikuks ning südamlikuks ning leiab, et selle tugevuseks on intiimse äratundmise ja sügava inimliku üldistuse tasakaal.vMulle meeldib see sõnastus väga, sest täpselt selline „Lühem kui elu“ oligi. See rääkis tohutust üheksakorruselisest majast, aga tegelikult rääkis üksikutest inimestest. Sünnist. Surmast. Vanaks jäämisest. Tööst. Lahkumisest. Mälust. Ja sellest, mis inimesest või majast pärast lahkumist alles jääb.

Etenduse lõpus saavad seni eraldi liikunud publikurühmad taas kokku. Vaikivatest haiglainimestest saab Viljandimaa Kammerkoor ja lõpuks kõlab ka laul. Purje kirjeldab finaalist jäänud tunnet kahe sõnaga: rahunemine ja tänutunne. Mul tekkis väga sarnane tunne. Kella kümne ajal õhtul pimedas mahajäetud haiglas istuda oli teraapiliselt puhastav ja rahulik. Kuigi kui ma korraks ratsionaalselt mõtlesin, et olen tühjas haiglas koos hulga võõraste inimestega, tuled on kustunud ja näitlejad sõitsid juba bussiga minema, muutus mõte iseenesest päris kõhedaks. Aga situatsioon oli lihtsalt ilus.

Pika jutu kokkuvõtteks: nii suurepärast lavastust pole ma ammu näinud. Mulle meeldis tekst, kus üks meenutus läks nii sujuvalt üle teiseks, et vahepeal ei saanud arugi, millal üks lugu lõppes ja järgmine algas. Mulle meeldis kujundus, mille puhul ei saanud aru, mis oli päris ja mis lavastatud. Mulle meeldis publikuga loodud lähedus. Mulle meeldis kogu näitlejate ansambel. Ja mulle meeldis kõige rohkem see, et lavastus ei jutustanud lihtsalt vana haigla ajalugu, vaid pani selle maja veel viimast korda elama.

Tahaksin nüüd kõigile öelda: minge vaatama.

Aga selles soovituses ongi „Lühem kui elu“ traagika. Lavastust mängitakse ainult loetud korrad ning hoone läheb lammutamisele. Järgmisel suvel seda lihtsalt enam samas kohas teha ei saa. Ugala ise kirjeldab lavastust poeetilise ja dokumentaalse hüvastijätuna ühe hoone, ühe ajastu ja ühe suvega.

Välja arvatud muidugi juhul, kui Võrus asuv Lõuna-Eesti haigla otsustab endale uue maja ehitada ja oma praeguse Viljandi vana haiglaga identse maja teatrile loovutada. Aga seda ilmselt ei juhtu. Seega on mul lihtsalt väga hea meel, et sain „Lühem kui elu“ näha.

Ja kuna olen selles majas kunagi mitmeid kuid viibinud ja oman sellest majast ja selasetest inimestest mälestusi, oli see minu jaoks rohkem kui lihtsalt üks väga hea suvelavastus.

See oli päriselt hüvastijätt.

Ja natuke on tunne, et sain olla osake millestki, mida enam kunagi täpselt samal kujul korrata ei saa. Osake teatriajaloost.

Dramaturg-lavastaja: Priit Põldma
Kunstnik-lavastaja: Joel Väli
Dramaturgid: Maarja Moor ja Aare Pilv
Helikujundaja: Lauri Lüdimois
Koorijuht-dirigent: Kadi Ritsing-Tamra
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits
Videokujundaja: Margus Siimon 
Osades: Liina Olmaru, Lauren Grinberg, Luule Komissarov, Karel Käos, Margaret Sarv, Aarne Soro, Oleg Titov, Janek Vadi

Viljandi Kammerkoori lauljad: Priit Alvre, Tuuli Ekbaum, Tiit Hein, Veronika Heinsoo, Carmen Jaeski-Toomra, Merle Juurik, Anneli Kengsepp, Gaili Kuum, Meelis Käämer, Maiken Mardim, Ene Nobel, Priit Noorhani, Kaido Pihelgas, Tuuli Põder, Kadi Ritsing-Tamra, Anne-Ly Romandi, Urve Siimon, Merle Sukk, Kaire Taevere, Mariliis Tallo, Maret Tamme, Kristiina Tsõtsin, Signe Vaabel, Ülo Vaabel.

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Ugala koduleheküljelt.

Mõned fotomeenutused:

Vaade etenduse ajal üheksanda korruse liftihallist Viljandi linnale (august 2026). Foto Triinu Kurvits

Viljandi haigla kaheksanda korruse aknast vaadet pildistamas (veebruar 2011). Foto Liis Villem

Loe edasi

Superstaar

14. jaanuaril 2026 Ugala külalisetendus Põlva kultuurikeskuses

Foto: Annika Vihmann

Selle postituse algusesse tuleb vist kirjutada hoiatus, et lugeda ainult omal vastutusel. Kuigi kõiki blogi postitusi loetakse vabal tahtel ja omal soovil. Aga hoiatus on ainult seetõttu, et sellest tuleb üsna negatiivne postitus. Seega juttu pikaks ei aja, sest kes see ikka pikalt negatiivseid mõtteid lugeda tahab.

Tegelikult olid mul Ugala lavastusele „Superstaar“ suured ootused, sest kuidagi olin meedias kuulnud, et tegemist on väga hea lavastusega. Veel vahetult enne etenduse algustki vestlesin ühe tuttavaga, kelle tuttav oli just hiljuti lavastust näinud ja kiitnud, mispeale ka tuttav otsustas teatrisse tulla. Järelikult on ikka hea lavastus, kui inimene tuttava soovituse peale üsna spontaanselt teatrisse tuleb. See andis mulle ainult lootust juurde. Teine põhjus, miks ma arvasin, et tegemist on hea lavastusega olid näitlejad – Aarne Soro ja Martin Mill on minu hinnangul Ugala teatri kõige andekamad näitlejad ja neid on alati rõõm laval vaadata. Kui nemad juba kaasa teevad, siis järelikult vähemalt saab nalja, sest minu meelest tulevad neil koomilised osad veel eriti hästi välja.

Nüüd peaaegu poolteist kuud hiljem, mil seda postitust kirjutan, olen aru saanud et suuresti jagunebki inimeste arvamus lavastuse osas kaheks. Ühed esitavad kiidulaulu ja teised kiruvad nähtud etendust maapõhja. Mina kuulun teise gruppi. Mul oli kogu etenduse aja peas ainult üks küsimus, et mis asi see siin laval toimub ja miks ma seda eklektilist kakofooniat vaatan. Seda üllatunum olin ma vaheajal, kui külastajatest lahkus ainult üks inimene. Tean seda kindlalt, kuna ma olen vabatahtlikuna kultuurikeskuse garderoobis tööl ja kuna garderoob on otse välisukse vastas, siis on mul üsna hea ülevaade sellest kes tuleb ja läheb. Ma oleksin arvanud, et lahkub rohkem inimesi. Mõni muidugi ütles, et ta jääb ainult sellepärast et vaadata mis kõigest sellest lõpuks välja tuleb ja kui jaburaks asi läheb.

Mis mulle siis ei meeldinud? Tahaks öelda, et kõik. Kogu lavastus oli lihtsalt jabur ja see kuidas näitlejad mingit veidrat külakuhja tegid ja samal ajal laval karjusid, pole minu jaoks teater. Ma vist olen liiga vanamoeline ja traditsioonides kinni, et sellist teatrit nautida. Lisage sinna veel kirjud ja värvilised kostüümid ja ongi ajule liiga palju välist müra tagatud. Nagu mu kaasvabatahtlik ütles siis tal oli tunne nagu ta vaataks ATH-ga inimeste kokkutulekut. Kõik jooksid ringi ja igaüks tegi laval justkui mingit oma asja.

Iseenesest oli seal ikka konkreetne lugu ka, aga kui esmapilgul tundus et lugu on täiesti hetke Eesti olukorrast, siis mida rohkem etendus kestis seda rohkem igasuguseid ajuvabasid pöördeid juurde tuli. Esmapilgul tundus, et tegemist on tavalise sünnipäevapeoga, kuid ühel hetkel oli sünnipäevale saabunud salapärane vetelpäästja Jüri Sügis Ameerikast, kes saabus mingil põhjusel triibulises klounikostüümis; kohaliku poliitiku noor sisuloojast abikaasa oli wc-sse luku taha jäänud ja mingi hetk jooksis poliitik üldse palja tagumikuga lavalt ära. Sekka veel mingid seltskonnamängud, mis mulle arusaamatuks jäid, kuid mis näitlejatele endile kohutavalt nalja tegid. Kohati oli tunne nagu oleks osa lavastusest kohapeal improviseeritud. Aga improteatri improlavastused on kordades humoorikamad. Vähemalt minu jaoks. Seega jäi see sünnipäevapeo lugu ja Annika (Adeele Jaago) ning Olle (Oskar Punga) vaheline armastuslugu ka tahaplaanile ja kadus kõige muu sisse ära. Kui keegi minult järgmine päev töö juures küsis, et millest teater rääkis, siis ma pidin esimese hooga järele mõtlema, et millest siis lugu õieti oli.

Siiski tuleb tunnistada, et Aarne Soro mängis seda kõige jaburamat tegelast suurepäraselt ja kuigi mu peas püsis küsimus et miks näitlejad seda jaburust nõus mängima on, sain Soro erinevate rollide kehastamist nautida. Ühtlasi meeldis mulle kõige rohkem see kui ta tegelikult naist mängis. See oli vist kogu etenduse jooksul ainus kord kui ma naerda sain. Astrid Lindgreni raamatutest inspireeritud tegelaste nimed tekitasid ka kohati lapsepõlvenostalgiat. Seega läbinisti halb lavastus ei olnud, aga ma pole ka kindel, kas ainult Aarne Soro hea näitlejatöö pärast tasub teatrisse minna. Kuid nagu ma alguses ütlesin, siis pooled inimesed kiidavad lavastust. Seega kui teile ohtrad värvid, palju müra ja kaootilisus meeldivad, siis tasub vaatama minna.

 

Autor, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Dramaturg: Esko Salervo
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Oskar Punga – Olle
Martin Mill – Tom
Adeele Jaago – Annika
Tanel Ingi – Rikard Karlsson
Marika Palm – Pipiliis Karlsson
Aarne Soro – Jüri Sügis

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala kodulehelt.

Loe edasi

Džinnimäng

 28. november 2025 Ugala teatri väikeses saalis

Foto: Annika Vihmann

Ugala teatri lavastuses „Džinnimäng“ kohtuvad kaks eakat inimest, kelle päevad mööduvad riikliku hooldekodu verandal. Endine edukas firmaomanik Weller Martin (Andres Tabun) veedab aega pasjanssi ladudes, torisedes kehva toidu, kaasteeliste hädaldamise ja õdede üleoleva suhtlusviisi üle. Ühel päeval satub tema kõrvale väärikas ja tagasihoidlik Fonsia Dorsey (Luule Komissarov), kes on äsja samasse asutusse elama asunud. Kahe üksildase inimese kohtumisest saab alguse kaardimäng, millest kujuneb aga palju enamat kui lihtsalt ajaviide.

„Džinnimäng“ põhineb Donald Lee Coburni 1974. aastal kirjutatud näidendil, mida on aastakümnete jooksul rohkelt lavastatud üle maailma. Kuigi publik naerab etenduse jooksul korduvalt, on autor ise määratlenud teose pigem tragöödiana. Just see traagika ja koomika põimumine loobki lavastuse mõjujõu. Naljakad tunduvad eelkõige olukorrad ja näitlejate täpne karakteriloome – sõnade taga peituv sisu on aga valus ja aus.

Kaardimängust saab elu metafoor. Welleri järjekindel soov džinni mängida viitab vajadusele kontrolli järele – tundele, et midagi on veel tema kätes, et elu pole lõplikult käest libisenud. Võit annab talle kinnituse, et ta suudab endiselt midagi saavutada. Fonsia jaoks muutub mäng esialgu ootamatuks triumfiks: avastus, et ta suudab võita, pakub magusat eneseväärikuse tunnet. Ometi tekib küsimus – kas iga võit peab tulema teise arvelt? Ning miks pöördume ikka ja jälle tagasi harjumuste juurde, millest justkui tahaksime loobuda?

Lavastus toob teravalt esile eakate üksinduse teema. Tänapäeva maailmas, kus nooremad põlvkonnad liiguvad üha enam ja kaugemale, jäävad paljud vanemaealised üksi. Kui kunagi elasid mitu põlvkonda koos, siis nüüd on hooldekodudest saanud paljude jaoks paratamatus. Fonsia algne jutt uhketest hooldekodudest ja näilisest jõukusest varjab tegelikkust – ka tema peab leppima riikliku asutusega, sest rahalised võimalused on piiratud. Nii puudutab lavastus ka eakate majanduslikku ebakindlust ja väärikuse säilitamise küsimust.

Eriti mõjusad on hetked, mil Weller pilkab kaaselanike tervisehädasid. Publik naerab tema täpse matkimise üle, ent sõnade tegelik tähendus on valus: tervis on inimese suurim vara ning selle kadumine muudabki selle keskseks teemaks. Weller ja Fonsia ei taha tunnistada omaenda haprust, kuigi nende viibimine hooldekodus räägib enda eest. Kaardimängu käigus paljastuvad mõlema mineviku varjatud kihid ning selgub, et kumbki pole päris see, kellena end algul esitles.

Luule Komissarov ja Andres Tabun kannavad kaheinimese lavastust suure sisemise pingega. Nagu näitlejad ise on öelnud, ei ole selles tükis võimalik hetkekski „õhku hingata“ – dialoog on tihe, emotsioonid kõiguvad kiiresti ja konfliktid süttivad hetkega. Tabuni kehastatud Welleril on lühike süütenöör, Komissarovi Fonsia aga peidab hapra väärikuse taha ootamatut visadust. Nende omavaheline keemia loob lavale nii plahvatuslikke vastasseise kui ka vaikseid, valusaid äratundmisi. Kui mulle muidu tundus, et pigem on lavastuse sihtgrupiks vanemad inimesed ja teema mind isiklikult väga ei kõnetanud, siis näitlejate mängu oli lausa lust vaadata. Ma kahtlustan, et eks näitlejad ongi peamine põhjus, miks praktiliselt kõik etendused kuni hooaja lõpuni on välja müüdud.

„Džinnimäng“ on lavastus, mis naerutab, ent ei lase mugavalt naerma jääda. See tuletab meelde, et elu ei lõpe siis, kui inimene satub hooldekodusse – kired, solvumised, lootused ja vajadus läheduse järele ei kao kuhugi. Ka vanaduses tahab inimene võita, armastada, olla märgatud. Ugala tõlgenduses muutub lihtne kaardimäng eksistentsiaalseks duelliks, kus kaalul pole mitte ainult võit, vaid väärikus, enesehinnang ja hirm üksinduse ees.

 

Autor: Donald Lee Coburn
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Garmen Tabor
Tõlkija: Mati Soomre
Kunstnik: Liina Unt
Dramaturg: Tõnis Parksepp
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Luule Komissarov – Fonsia Dorsey
Andres Tabun – Weller Martin

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala kodulehelt.

Loe edasi

Uhkus ja eelarvamus (justkui)

 16. mail 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Elena Loit

Juhtub pigem harva, et inimesed mulle teatrilavastusi soovitavad – peamiselt seetõttu, et arvatakse, et olen juba kõike näinud. Siiski mainis üks sõbranna, et ta käis koos oma sõbrannaga vaatamas Ugala lavastust „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“ ning see oli tema sõnul nii naljakas ja hea, et tal olid juba olemas piletid, et seda koos oma mehega uuesti vaadata. Pidin siis minagi kohe vaatama minema, et ise kogeda, kas tõesti on tegemist nii hea lavastusega.

Mulle tundub, et kui minusugune teatrifriik ühte lavastust mitu korda vaatab, siis see ei ole enam mingi eriline näitaja. Aga kui inimene, kes enda sõnul pole mitu aastat teatrisse sattunud, läheb sama lavastust uuesti vaatama, siis on see juba tugev kvaliteedimärk.

Nagu pealkiri vihjab, räägib lavastus Jane Austeni kuulsa romaani „Uhkus ja eelarvamus“ loost – aga mitte päris. Tegemist on šoti kirjaniku Isobel McArthuri kirjutatud looga Austeni ainetel. Sündmuste põhiraamistik on küll sama mis originaalteoses (kuigi ma ise pole veel raamatut lugenud, seega ei oska otseselt võrrelda). Nagu kavalehel öeldakse, saavad lavaloos kokku komöödia, Briti 20. sajandi popmuusika, Austeni romantiline armastuslugu ja ainult naisnäitlejad. Miks ainult naised, kui tegelaste seas on ka mehi? Nimelt jutustavad Austeni tuntud armastusloo teenijad, kes kehastuvad kõigisse rollidesse.

Üks peamisi põhjuseid, miks lavastus mulle meeldis, oligi see, et laval oli vaid viis naisnäitlejat, kes kehastasid kokku 16 erinevat tegelast – lisaks nendele teenijatele, kelle rollis nad lugu jutustasid. Mõned ümberkehastumised toimusid väga kiiresti: hetk tagasi oli teenija, juba järgmisel sekundil seisis laval pidukleidis rikas neiu või mundris mees. Ja see pole mõeldud solvanguna, aga miks nägi Adeele Jaago Fitzwilliam Darcyna ehk mehena parem välja kui proua Bennetina? Üldse oli äge vaadata, kuidas naised mehi nii veenvalt mängisid – ja muidugi ka erinevat tüüpi naisi ja tüdrukuid.

Lisaks sellele, et lavastus oli väga naljakas, tasub seda kindlasti vaatama minna ka näitlejameisterlikkuse pärast. Ma ei väsi kordamast: komöödia toimib siis, kui näitlejad selle hästi välja mängivad.

Lavastuses pakkusid nalja ka ootamatud kombinatsioonid: 19. sajandil toimuv tegevus koos Pringelsi krõpsupaki, suure prügikonteineri, 20. sajandi pophittide ja ropendavate naistega. Lugedes sellist loetelu, oleksin ma ilmselt olnud skeptiline, aga laval toimis see suurepäraselt. Nautisin kogu õhtut, naersin südamest ja tahan seda lavastust veel näha. Nautisin õhtut juba enne etenduse algust – laval oli suur pruun nahktugitool ja raamaturiiul, mis tuletas mulle meelde šoti mõisaid ja tekitas tunde, nagu oleksin ise tahtnud elada mõisas 19. sajandil.

Kui aga mõelda selle loo sügavamale sisule, siis polnud 19. sajandi naiste elu kuigi roosiline. Kogu see ebaõiglus – et naised ei saanud vanemate varandust pärida ja pidid abielluma vähemalt samast seisusest mehega, veel parem kui klass kõrgemalt – mõjub tagantjärele ikka üsna karmilt. Olen rõõmus, et elan vabal maal ja vabal ajal, kus naistel on rohkem õigusi ja kus nad saavad ka teatrilaval vabalt lustida ja maailma üle nalja visata.

Natuke tunduski, et see lavastus on tehtud naistelt naistele – kogu saal naeris kogu aeg ja mitmes kohas (mitte ainult laulude ajal) teeniti spontaanne aplaus. Samal ajal tundusid saalis istuvad mehed (vähemalt need, kes mu vaatevälja sattusid) kohati üsna unised – peaaegu neli tundi kestev etendus pani mõned neist tukkuma. Aga mine tea, võib-olla nad lihtsalt ei tundnud huvi teatri ega viisakate riiete vastu.

Võrreldes võrreldamatut, meenutas lavastus mulle natuke Eesti Draamateatri „Cafe Theatral’i“, peamiselt seetõttu, et ka seal kasutati tuntud poplugudele kirjutatud uusi eestikeelseid tekste, mis haakusid lavastuse sisuga. Kui Draamateatri kavalehel olid kõik laulutekstid olemas, siis Ugala lavastus oli välja toonud vaid ühe. Oleksin väga tahtnud kõiki sõnu lugeda – laulud olid nii kaasahaaravad, et oleks tore olnud neid koduski kavalehelt üle vaadata. Ja kuna ma pole suur muusikaekspert, oleks olnud abiks ka nimekiri originaallauludest – meloodiad olid tihti tuttavad, aga ei suutnud alati meenutada, kes neid algselt esitas ja mis pealkirjaga need olid.

Näitlejatest kedagi eraldi esile tõsta oleks ebaaus, sest kõik viis naist olid uskumatult andekad – nad laulsid, tantsisid ja mängisid kõik oma rollid suurepäraselt. Minu isiklikud lemmikud olid sel korral Adeele Jaago ja Jaana Kena, kes mängisid enim meesrolle ja kelle lavaloleku ajal ma kõige rohkem naersin. Eriti Jaana Kena kehastatud õde-venda Bingleyd olid nii humoorikad, et juba ainuüksi teda vaadates ajas naerma. Tegelikult tunduski, et ta laval improviseeris rohkem kui lavastaja ette nägi, ajades vahepeal isegi oma kolleege naerma. Näha, kuidas Adeele Jaago laval naerukrampidega võitles ja püüdis rollis püsida, oli vaieldamatult koomiline vaatepilt.

Selle suure nalja, naeru ja laulu kõrval ei jäänudki meelde süveneda lavastuse sügavamasse sõnumisse – võib-olla teinekord, sest olen üsna kindel, et lähen seda veel vaatama. Just sellist humoorikat teatriõhtut mul oligi vaja, eriti peale viimase aja teatrikülastusi, kus laval nähtud etendused pole eriti minu maitse olnud. Sain nüüd taas usu teatrisse tagasi ja selle tundega on hea suvelavastustele vastu minna.

Kes juba sügiseks teatriplaane peab, siis soovitan Ugala lavastust „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“ soojalt. See on kindlasti üks neist lavastustest, mis muudab pimedad ja vihmased sügisõhtud märksa helgemaks.

 

Autor: Isobel McArthur
Tõlkijad: Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Lavastaja: Liis Aedmaa
Kunstnik: Rosita Raud
Muusikaline kujundaja ja lauluõpetaja: Peeter Konovalov
Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo
Liikumisjuht: Villiko Kruuse
Osades:
Adeele Jaago – teenija; proua Bennet; Fitzwilliam Darcy
Jaana Kena – teenija; Lillie; Charlotte Lucas; Charles Bingley; preili Caroline Bingley
Lauren Grinberg – teenija; Jane Bennet; George Wickham; leedi Catherine de Bourgh
Margaret Sarv – teenija; Elizabeth Bennet
Klaudia Tiitsmaa – teenija; Mary Bennet; Lydia Bennet; härra Collins; proua Gardiner

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala teatri kodulehelt.

Loe edasi

Uus tüdruk

 3. aprillil 2025 Ugala teatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Gabriela Järvet

Vabatahtlik töö on täiesti geniaalne asi, sest tänu sellele saab tasuta kogeda igasuguseid uusi asju. Või hoida raha kokku ürituste ja tegevuste pealt, kuhu te muidu niikuinii läheksite, aga nüüd saate lisaks elamusele veel telgitaguseid näha ja ise ühiskonda panustada. Regulaarsed blogi lugejad ilmselt teavad, et ma olen Põlva Kultuurikeskuses vabatahtlik ja nii mõnedki on minuga garderoobis jutustama tulnud, sest enamasti võib mind leida just garderoobist, harvem ka uksel pileteid kontrollimast. Suure teatrihuvilisena üritan end võimalikult paljude etenduste ajal graafikusse sättida, et siis saaksin ise pärast minna teatrit nautima. Et te ei arvaks, et ma ainult teatri pärast vabatahlik olen, siis olgu aususe huvides öeldud, et muidugi käin vahel ka kontserte nautimas. Mulle tundub, et meil on kuidagi kujunenud välja inimesed, kes tahavad rohkem kontserte nautida ja siis end graafikusse panevad ja siis mõned minusugused, kes rohkem teatrist vaimustuvad. Ja siis on mõned inimesed, kellel väga vahet ei ole.

Alustasin selle vabatahtliku töö jutuga seepärast, et ilma vabatahlikuks olemiseta poleks ma Ugala lavastust „Uus tüdruk“ ilmselt vaatama läinud. Kuigi üks kolleeg veebruaris pakkus mulle pileteid, kuna ta ise oli haigeks jäänud. Minu õnneks oli mul auto katki ja muud kolimisjärgsed toimetused vajasid sel õhtul toimetamist, et ma ei saanud raha eest tol korral teatrisse minna. Just arutasime oma kaasvabatahtlikuga, et kui me oleks oma raha eest piletid ostnud, siis oleks meil mõlemal rahast veidi kahju olnud. Iseenesest on see kummaline, sest me oleme mõlemad Põlvaga seotud ja peaksime seda väikese koha võimaluste puudust tundma, millest lavastus suuresti rääkis. Lavastuse tegevus toimub 80ndate lõpul või 90ndate alguses, kui midagi saada ei olnud ja inimeste ainus elevus oligi kellegi poolt välismaalt toodud uus ja põnev asi või siis igal õhtul telerist jooksvad seebikad. Nii ilmubki kogu külarahvas ühiselt teleri ette vaatama seebikat, kuni ühel hetkel lööb äike telekasse sisse. Pärast pauku ja suitsu hajumist leiavad külainimesed, et nende tuppa on sattunud seebikast tuttav Luisa Maria, kes räägib ainult hispaania keelt. Kuidagi tuleb selle uue olukorra ja uue tüdrukuga harjuda. Natukene utoopiline lugu minu jaoks ja ilmselt seetõttu ei haakunud ma ka teemaga nii palju, kui oleks võinud.

Kuigi see osa oleks võinud mulle tuttav olla, et tahaks maalt ära linna, sest maal pole mitte midagi. Kõik asutused on kinni pandud ja kohalike poolt juba ära lammutatud, alles on jäänud ainult vanad või rumalad inimesed, sest teised on kõik linna ära läinud jne. Ma arvan, et ma olen praegu juba selles vanuses, kus ma saan aru et tegelikult palju sellest mis maal toimub, on inimeste endi teha ja sageli inimesed, kes vinguvad et midagi pole väikelinnas või külas teha, ei tunne ise eriti mingite asjade vastu huvi. Näiteks olen kuulnud kuidas paljud kurdavad, et Põlva on täielik pommiauk ja seal pole midagi teha. Kõik poed pannakse kinni, riigiasutused kolivad minema jne. Jah, eks see ühelt poolt on tõsi, aga samas raamatukogus toimub kord kuus raamatuklubi, lisaks muud üritused. Kultuurikeskuses on vähemalt kord kuus teater ja mõni kontsert ning kino. Muusikakoolis toimuvad kontserdid, mängutubades korraldatakse üritusi nii lastele kui täiskasvanutele. Noortekeskuses toimuvad üritused. Spordivõistlused toimuvad jne. Ole ainult mees ja võta üritustest osa.

Seebikaid ma muidugi mäletan ka ja eks sai isegi seal 90ndate teises pooles andunult seebikaid vaadatud. Tegelikult vist vaatasin esimeses pooles ka, aga seda ma ise ei mäleta. Juttude järgi olevat mul isegi nukkude nimed olnud seebikatest võetud, stiilis see nukk on Prosta Maria ja see on Lihtsalt Maria. Ühesõnaga oleks võinud teema mulle veidigi kaasahaarav olla, aga ilmselt ma olingi 90ndatel veel liiga väike ja laval nähtuga mul seetõttu seosed puudusid. Mu kolleeg on seevastu minust mitukümmend aastat vanem ja tema kindlasti mäletab milline oli eluolu Nõukogude Liidu lagunemise ajal, aga ka tema ei leidnud, et lavastus väga kõnekas oleks olnud. Vaadates mis inimesed publikusse tulid, siis võiks arvata et rohkem oligi lavastus mõeldud noortele inimestele. Kohati oli tunne nagu oleks mingi noortelavastus alanud, sest noori tuli minu meelest klasside kaupa teatrisse. Vähemalt rohkem oli neid küll kui tavaliselt. Seevastu vanemad inimesed läksid mitmed vaheajal ära, öeldes, et see lavastus pole päris nende maitsele.

Ühelt poolt ma mõistan, miks neil selline tunne tekkis. Lavastus põhineb Vaiko Epliku muusikal ja ega mina ka tema muusika eriline fänn pole. Ilmselt polnud ka need vanemad inimesed suured Epliku muusika fännid, või siis ärritasid neid laulusõnad, mis isegi minu üsna vabameelset kõrva häirima hakkasid. Kohati olid mõned laulud sellised, et mitu minutit järjest laulsid kõik tegelased laval lihtsalt „Mine munni“. Polnud just tõesti väga meeldiv kuulamine ja uskuge mind, ma tarvitan autoroolis olles väga palju vägisõnu ja seega see sõna „munn“ minu jaoks iseenesest väga häiriv ei ole. Aga kui ikka seda järjest korratakse, siis natukene muutub tülgastavaks. Kuigi laule saatev koreograafia oli isegi parem kui see ja mitmed teised laulud. Siiski tundus lavalugu minu jaoks veidi katkendlik ja muusikalised laulu- ning tantsunumbrid veidi kontekstist välja rebitud. Mulle oleks meeldinud, kui asi oleks rohkem terviklikum olnud. Praegu tundus libreto olevat ühtne tervik, aga vahele põimitud laulud rebisid terviku katki ja olid minu jaoks ikkagi eraldiseisvad esitused, mitte osa suurest tervikust.

Seega jäi minu jaoks etenduse sügavam mõte tabamatuks. Ometigi saan ma aru, et Laura ja Priit Võigemastil oli teksti kirjutades väga kindel visioon, et materjal on kõnekas ja tekst on dramaturgiliselt suurepärane. Ilmselt pean ise peeglisse vaatama ja tunnistama, et ma ei taba suurt kunsti ära. Ma kujutan ette, et suurtele seebikafännidele (jah, ma tean et neid inimesi Eestimaal leidub) ja Vaiko Epliku muusika austajatele oleks etendus rohkem meeldinud kui mulle. Kuigi tegemist polnud kõige halvema lavastusega, mida ma näinud olen, sest mõned nauditavad asjad ma ikka leidsin, siis enda raha ma selle pileti ostmiseks kulutada poleks tahtnud ja pigem ei soovita seda ka teistel teha.

Nagu juba mainitud sai, siis koreograafia oli päris äge ja mõned kaklusstseenid olid ka humoorikalt naljakad, mitte vägivaldsed. Omamoodi tore oli ka see, kui seebika alguses kõik tunnusmeloodiat kaasa laulsid, sest eks see omal ajal niimoodi oligi. Võin ilmselt siiani mingit osa „Rosa Salvaje“ („Metsik roos“) tunnusmeloodiast oma sõnadega kaasa laulda, sest see lihtsalt kulus vaatamise jooksul pähe. Kui näitlejatest keegi ekstra välja tuua, siis meeldis mulle kõige enam vanainimene Liisat kehastanud Maarja Mõts. Tema vanarahvatarkused ja küürakil vaevatud olekuga kõndiv vanainimene, kes tantsustseenides kergejalgselt kaasa tantsis, oli lihtsalt kõige nauditavam rollisooritus. Mingi hetk vist jäi mul osa loost arusaamatuks seepärast, et ma ei pannud tähele mis lava teises nurgas toimub kuna ma vaatasin mida Liisa teeb. Seega midagi nauditavat ma ikka leidsin.

Kokkuvõttes mina lavastust enda tuttavatele ei soovitaks, aga kes tunneb et ta tahab kangesti Epliku muusikat nautida, siis teie võite riskeerida. Võite siis mulle pärast teada anda, kuidas teile lavastus meeldis.

 

Lavastajad ja autorid: Laura Võigemast ja Priit Võigemast
Muusika: Vaiko Eplik
Kunstnik: Kristjan Suits
Liikumisjuht: Rauno Zubko
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits
Muusikajuht ja lauluõpetaja: Peeter Konovalov
Bändijuht: Kristjan-Robert Rebane
Bänd: Kristjan-Robert Rebane, Mihkel Kuusk, Tobias Tammearu
Osades:
Tarvo Vridolin – Illar
Martin Mill – Kämmal
Terje Pennie – Lembi
Maarja Mõts – Liisa
Lauren Grinberg – Maria Luisa
Margaret Sarv – Monsa
Alden Kirss – Ragnar
Jass Kalev Mäe – Silver
Adeele Jaago – Triinu
Riho Ktsar – Velts

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Sünnipäevaküünlad

 9. aprillil 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Annika Vihmann

Üldiselt ma igasugustes loosimängudes tavaliselt ei osale, sest ma tean et ma ei võida. Ometigi kui teatripileteid võib võita, siis kipun ikka osalema. Nii ongi viimasel ajal juhtunud, et olen mitmeid pileteid võitnud ja seetõttu sattunud vaatama ka neid lavastusi, millele ma ise ilmselt pileteid ostnud ei oleks. Tegelikult sain sel korral sellise võidu, et võisin ise valida Ugala repertuaarist lavastuse, mida vaadata tahan. Seega oli ikka natukene minu käsi ka mängus, et just „Sünnipäevaküünlad“ see lavastus oli, mida ma vaatama sattusin ja ainult fortuunat süüdistada ei saa.

Miks siis just see lavastus? Eelkõige kõnetas mind kirjeldus sellest, et lavastuses vaadatakse ühe naise elu lugu peaaegu saja aasta jooksul. Mis seal salata, kui lavastuse tutvustuses lubatakse, et lavastus on mõeldud neile, kellele meeldivad igasugused tähtpäevad, siis see kirjeldus käis ka minu pihta. Natukene aitas ka see kaasa, et tegemist on Andres Noormetsa 100. lavastusega ja kuigi ma pole just palju Noormetsa lavastusi näinud, siis olen tema varasemate lavastuste kohta kiidusõnu lugenud. Seega kõike seda arvesse võttes, tundus „Sünnipäevaküünlad“ olevat just see lavastus mida vaadata. Isegi siis kui näitlejate hulgas ühtegi minu lemmikut ei olnud.

Vahetult enne etenduse algust tekkis minus kahtlane sisetunne, et äkki oleks mõne teise lavastuse pidanud valima. Väga suur põhjus, miks ma nii mõtlesin oli selles, et saal oli praktiliselt pooltühi (Piletimaailma andmetel oli vist 200+ vaba kohta saalis). Sõbranna arvas, et saal on tühi kuna tegemist on lihtsalt nii uue lavastusega, aga mind tegi see ikkagi ettevaatlikuks. Tavaliselt on hea lavastuse korral kõik etendused juba algusest peale kui mitte päris välja müüdud, siis ikkagi suurem enamik saalist on välja müüdud. Etenduse jooksul sain aru, et halb eelarvamus oli sel korral kahjuks minu jaoks põhjendatud. Nimelt sain esimese vaatuse ajal aru, et see lavastus pole ikka üldse minu jaoks. Tehniliselt oleks lugu võinud mulle meeldida, aga ma ei leidnud end kordagi loo moraali või sõnumi peale mõtlemast. Ma ei teagi, kas mulle lihtsalt ei sobinud Andres Noormetsa kontseptsioon lavastusest, või siiski polnud ka tekst päris see, mis mind kaasa oleks haaranud.

Teadupärast ei tee ma ka enne teatrisse minekut erilist uurimistööd lavastuse kohta. Sel korral vaatasime sõbrannaga juba teatris olles lihtsalt lavastuse kodulehel ringi ja ma märkasin, et ühtegi arvustuse linki pole teater veel oma lehele postitanud. Iseenesest polnud see midagi imelikku, sest tegemist on ikkagi väga värske lavastusega ja ilmselt polnud keegi jõudnud nii kiiresti arvustust kirjutada või siis polnud teater jõudnud neid veel avaldada. Nüüd on paar arvustust silma jäänud ja ma pean tõdema, et minu teatrimaitse on vist äärmiselt kummaline, sest mulle on silma jäänud et teiste jaoks on lavastus kaasahaarav ja mõtlemapanev. Mulle vastupidiselt ei jätnud lavastus aga mitte mingisugust head emotsiooni. Mis mind siis kõige rohkem häiris, kui ma tekstile isegi tähelepanu väga ei pööranud?

Esiteks mind vist häiriski see, et tekst polnud minu jaoks piisavalt kaasahaaravalt esitatud ja mu mõte kippus uitama minema ning teksti ridade vahele peidetud mõtted jäid kõik minu jaoks tabamatuks. Teiseks häiris mind näitlejate valik. Ma saan suurepäraselt aru, et tegemist on teatriga ja näitlejad ei saa alati enda vanuseid inimesi mängida. Aga kui Jaana Kena, kes on kindlasti vanem kui Klaudia Tiitsmaa mängib lavastuses Tiitsmaa poja pruuti ja hiljem tema lapselast, siis see vanuse vahe jäi mind häirima. Eriti kui arvestada seda, et ega näitlejaid grimmi või parukatega nooremaks/vanemaks ei tehtud. Samuti nagu see, et Janek Vadi ja Aarne Soro mängisid Tiitsmaa vanuseid poisse ja hiljem mehi. Ning kui lavastuse jooksul Tiitsmaa tegelane vananeb 17 aastasest neiust 107 aastaseks raugaks, siis võiks seda vananemist kuidagi rõhutada. Praegu oli Tiitsmaa kogu lavastuse jooksul praktiliselt samasuguse välimusega (kui mõned kampsuni/kardigani vahetused ning prillid välja jätta) ning võiks öelda et isegi sama energiline.  Minu jaoks lihtsalt ei suutnud näitlejad edasi anda seda vanust, mida nad kehastama pidid. Kuigi mind häiris näitlejate rollidesse paigutamine, siis mõned näitlejad pakkusid isegi üllatust. Näiteks sümpatiseeris Klaudia Tiitsmaa mulle Ernestine´i rollis väga ja ma nii lootsin, et teda tehakse vaheajal veel vanemaks, et teises vaatuses tulebki lavale hallipäine Ernestine. Kahjuks seda ei juhtunud. Oleks näiteks Jaana Kena kehastanud etenduse jooksul vananevat Ernestine´i ja Klaudia Tiitsmaa kehastanud tema poja pruuti ja hiljem lapsi, siis oleks lugu minu jaoks ehk hoopis teisiti mõjunud.

Eks neid küsitavusi oli minu jaoks veel teisigi, aga kõige häirivam oli siiski näitlejate valik. Näiteks häiris mind veel lavakujunduses kasutatud valguskettide ere valgus. Kui stseenide taustal olid põlevatest lampidest moodustatud ketid ilusaks ja isegi pidulikuks täienduseks, siis stseenide vahel löödi lambid nii heledalt põlema, et see oli silmade jaoks lausa valus. Selleks, et peaaegu sada aastat paari tunni jooksul ära mängida, möödusid mõned stseenid sekunditega ja seega seda eredat valgussähvatust sai päris palju näha. Kohati tekitas selline kiire stseenide vahetamine mulje nagu oleks näitlejatel midagi untsu näinud ja nad alustaksid stseeni uuesti. Tegelikkuses näidati sellega aga seda, et kuigi aastad mööduvad siis mingid asjad korduvad aastast aastasse ja nõnda tekibki mulje nagu aastad libiseksid ühe silmapilgutusega meist mööda.

Iseenesest on lavastuse mõte hea, et traditsioonid on olulised ja neid tuleb hoida ka rasketel aegadel, sest need annavad meile teatud kindlustunnet ja lohutust. Nagu juba öeldud, siis minu jaoks läks etenduse sügavam mõte kaotsi ja seega ma väga palju ei oskagi seda reflekteerida mis tundeid lavastus minus tekitas. Pigem oli minu jaoks tegemist sellise lavastusega, et vaatasin ära ja teatrisaalist lahkudes oli juba suurem osa laval toimuvast meelest läinud. Ma saan aru, et tegelikult käsitletakse lavastuses olulisi teemasid nagu lähedaste suremine, petmine, õige armastuse leidmine, eneseotsingud jms, aga need teemad lihtsalt ei jõudnud sel korral minuni. Iseenesest on mul sellest kahju, sest ma tahaksin iga kord teatrist niimoodi ära tulla, et ma olen elevil ja õhkan, et see oli nii äge, mida ma just nägin. Ja sisukirjelduse põhjal oleks tekstil seda potentsiaali olnud, et minus neid tundeid tekitada.

Et mitte nii negatiivse tooniga lõpetada, siis kogu lavastuse juures meeldis mulle see, et laval küpsetati päris torti. Kuigi esimese vaatuse alguses venis see taigna tegemine nii kaua, et ma hakkasin mõtlema, et tort saab vist etenduse lõpuks alles valmis. Tegelikkuses sai isegi esimese vaatuse lõpuks valmis ja teises vaatuses asuti torti kaunistama. Peale vaheaega oli niisiis eriti hea minna magusat koogilõhna täis saali. Seda sama Ernestine´i kodust torti võiks etenduse päevadel ka teatrikohvikus serveerida.

Kokkuvõttes mina pigem ei soovita seda lavastust vaatama minna, sest minu hinnangul pole lavastuses mitte ühtegi sellist asja, mida lavastuse sisututvustuses lubatakse. Jah, peategelane küll vananeb etenduse jooksul, aga see vananemine ei paista välja. Ja ma ei räägi siin ainult välimusest. Ka üheski liigutuses ega kõnemaneeris ei paistnud neid lisanduvaid aastaid välja. Ning kuigi kogu lavastuse tegevus toimub ainult sünnipäeva ajal, siis sellist pidulikku sünnipäeva meeleolu, mis tähtpäevade tähistamisega kaasas käib, ma ka ei tundnud kordagi. Õnneks vahel ikka sai naerda ja mina oma professionaalse kretinismiga suutsin lavastusest leida viiteid insuldile ja dementsusele. See siiski pole minu hinnagul piisav põhjus, et kalleid teatripileteid ostma hakata.

 

Autor: Noah Haide
Tõlkija, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets/ Rozell
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Klaudia Tiitsmaa – Ernestine
Aarne Soro – Kenneth (Ernestine´i naaber)
Marika Palm – Alice (Ernestine´i ema); Madlen (Ernestine´i ja Matti tütar); Stiny (Alexi tütar)
Jaana Kena – Joan (Billy naine); Alex (Joani ja Billy tütar); Beth (Johni elukaaslane)
Janek Vadi – Matt (Ernestine´i poiss-sõber ja hiljem abikaasa); William (Alexi poeg)
Oskar Punga – Billy (Ernestine´i ja Matti poeg); John (mees, kes ärkas üles keset ööd)

 

Rohkem infot lavastuse ohta leiab Ugala koduleheküljelt.

Loe edasi