Sünnipäevaküünlad

 9. aprillil 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Annika Vihmann

Üldiselt ma igasugustes loosimängudes tavaliselt ei osale, sest ma tean et ma ei võida. Ometigi kui teatripileteid võib võita, siis kipun ikka osalema. Nii ongi viimasel ajal juhtunud, et olen mitmeid pileteid võitnud ja seetõttu sattunud vaatama ka neid lavastusi, millele ma ise ilmselt pileteid ostnud ei oleks. Tegelikult sain sel korral sellise võidu, et võisin ise valida Ugala repertuaarist lavastuse, mida vaadata tahan. Seega oli ikka natukene minu käsi ka mängus, et just „Sünnipäevaküünlad“ see lavastus oli, mida ma vaatama sattusin ja ainult fortuunat süüdistada ei saa.

Miks siis just see lavastus? Eelkõige kõnetas mind kirjeldus sellest, et lavastuses vaadatakse ühe naise elu lugu peaaegu saja aasta jooksul. Mis seal salata, kui lavastuse tutvustuses lubatakse, et lavastus on mõeldud neile, kellele meeldivad igasugused tähtpäevad, siis see kirjeldus käis ka minu pihta. Natukene aitas ka see kaasa, et tegemist on Andres Noormetsa 100. lavastusega ja kuigi ma pole just palju Noormetsa lavastusi näinud, siis olen tema varasemate lavastuste kohta kiidusõnu lugenud. Seega kõike seda arvesse võttes, tundus „Sünnipäevaküünlad“ olevat just see lavastus mida vaadata. Isegi siis kui näitlejate hulgas ühtegi minu lemmikut ei olnud.

Vahetult enne etenduse algust tekkis minus kahtlane sisetunne, et äkki oleks mõne teise lavastuse pidanud valima. Väga suur põhjus, miks ma nii mõtlesin oli selles, et saal oli praktiliselt pooltühi (Piletimaailma andmetel oli vist 200+ vaba kohta saalis). Sõbranna arvas, et saal on tühi kuna tegemist on lihtsalt nii uue lavastusega, aga mind tegi see ikkagi ettevaatlikuks. Tavaliselt on hea lavastuse korral kõik etendused juba algusest peale kui mitte päris välja müüdud, siis ikkagi suurem enamik saalist on välja müüdud. Etenduse jooksul sain aru, et halb eelarvamus oli sel korral kahjuks minu jaoks põhjendatud. Nimelt sain esimese vaatuse ajal aru, et see lavastus pole ikka üldse minu jaoks. Tehniliselt oleks lugu võinud mulle meeldida, aga ma ei leidnud end kordagi loo moraali või sõnumi peale mõtlemast. Ma ei teagi, kas mulle lihtsalt ei sobinud Andres Noormetsa kontseptsioon lavastusest, või siiski polnud ka tekst päris see, mis mind kaasa oleks haaranud.

Teadupärast ei tee ma ka enne teatrisse minekut erilist uurimistööd lavastuse kohta. Sel korral vaatasime sõbrannaga juba teatris olles lihtsalt lavastuse kodulehel ringi ja ma märkasin, et ühtegi arvustuse linki pole teater veel oma lehele postitanud. Iseenesest polnud see midagi imelikku, sest tegemist on ikkagi väga värske lavastusega ja ilmselt polnud keegi jõudnud nii kiiresti arvustust kirjutada või siis polnud teater jõudnud neid veel avaldada. Nüüd on paar arvustust silma jäänud ja ma pean tõdema, et minu teatrimaitse on vist äärmiselt kummaline, sest mulle on silma jäänud et teiste jaoks on lavastus kaasahaarav ja mõtlemapanev. Mulle vastupidiselt ei jätnud lavastus aga mitte mingisugust head emotsiooni. Mis mind siis kõige rohkem häiris, kui ma tekstile isegi tähelepanu väga ei pööranud?

Esiteks mind vist häiriski see, et tekst polnud minu jaoks piisavalt kaasahaaravalt esitatud ja mu mõte kippus uitama minema ning teksti ridade vahele peidetud mõtted jäid kõik minu jaoks tabamatuks. Teiseks häiris mind näitlejate valik. Ma saan suurepäraselt aru, et tegemist on teatriga ja näitlejad ei saa alati enda vanuseid inimesi mängida. Aga kui Jaana Kena, kes on kindlasti vanem kui Klaudia Tiitsmaa mängib lavastuses Tiitsmaa poja pruuti ja hiljem tema lapselast, siis see vanuse vahe jäi mind häirima. Eriti kui arvestada seda, et ega näitlejaid grimmi või parukatega nooremaks/vanemaks ei tehtud. Samuti nagu see, et Janek Vadi ja Aarne Soro mängisid Tiitsmaa vanuseid poisse ja hiljem mehi. Ning kui lavastuse jooksul Tiitsmaa tegelane vananeb 17 aastasest neiust 107 aastaseks raugaks, siis võiks seda vananemist kuidagi rõhutada. Praegu oli Tiitsmaa kogu lavastuse jooksul praktiliselt samasuguse välimusega (kui mõned kampsuni/kardigani vahetused ning prillid välja jätta) ning võiks öelda et isegi sama energiline.  Minu jaoks lihtsalt ei suutnud näitlejad edasi anda seda vanust, mida nad kehastama pidid. Kuigi mind häiris näitlejate rollidesse paigutamine, siis mõned näitlejad pakkusid isegi üllatust. Näiteks sümpatiseeris Klaudia Tiitsmaa mulle Ernestine´i rollis väga ja ma nii lootsin, et teda tehakse vaheajal veel vanemaks, et teises vaatuses tulebki lavale hallipäine Ernestine. Kahjuks seda ei juhtunud. Oleks näiteks Jaana Kena kehastanud etenduse jooksul vananevat Ernestine´i ja Klaudia Tiitsmaa kehastanud tema poja pruuti ja hiljem lapsi, siis oleks lugu minu jaoks ehk hoopis teisiti mõjunud.

Eks neid küsitavusi oli minu jaoks veel teisigi, aga kõige häirivam oli siiski näitlejate valik. Näiteks häiris mind veel lavakujunduses kasutatud valguskettide ere valgus. Kui stseenide taustal olid põlevatest lampidest moodustatud ketid ilusaks ja isegi pidulikuks täienduseks, siis stseenide vahel löödi lambid nii heledalt põlema, et see oli silmade jaoks lausa valus. Selleks, et peaaegu sada aastat paari tunni jooksul ära mängida, möödusid mõned stseenid sekunditega ja seega seda eredat valgussähvatust sai päris palju näha. Kohati tekitas selline kiire stseenide vahetamine mulje nagu oleks näitlejatel midagi untsu näinud ja nad alustaksid stseeni uuesti. Tegelikkuses näidati sellega aga seda, et kuigi aastad mööduvad siis mingid asjad korduvad aastast aastasse ja nõnda tekibki mulje nagu aastad libiseksid ühe silmapilgutusega meist mööda.

Iseenesest on lavastuse mõte hea, et traditsioonid on olulised ja neid tuleb hoida ka rasketel aegadel, sest need annavad meile teatud kindlustunnet ja lohutust. Nagu juba öeldud, siis minu jaoks läks etenduse sügavam mõte kaotsi ja seega ma väga palju ei oskagi seda reflekteerida mis tundeid lavastus minus tekitas. Pigem oli minu jaoks tegemist sellise lavastusega, et vaatasin ära ja teatrisaalist lahkudes oli juba suurem osa laval toimuvast meelest läinud. Ma saan aru, et tegelikult käsitletakse lavastuses olulisi teemasid nagu lähedaste suremine, petmine, õige armastuse leidmine, eneseotsingud jms, aga need teemad lihtsalt ei jõudnud sel korral minuni. Iseenesest on mul sellest kahju, sest ma tahaksin iga kord teatrist niimoodi ära tulla, et ma olen elevil ja õhkan, et see oli nii äge, mida ma just nägin. Ja sisukirjelduse põhjal oleks tekstil seda potentsiaali olnud, et minus neid tundeid tekitada.

Et mitte nii negatiivse tooniga lõpetada, siis kogu lavastuse juures meeldis mulle see, et laval küpsetati päris torti. Kuigi esimese vaatuse alguses venis see taigna tegemine nii kaua, et ma hakkasin mõtlema, et tort saab vist etenduse lõpuks alles valmis. Tegelikkuses sai isegi esimese vaatuse lõpuks valmis ja teises vaatuses asuti torti kaunistama. Peale vaheaega oli niisiis eriti hea minna magusat koogilõhna täis saali. Seda sama Ernestine´i kodust torti võiks etenduse päevadel ka teatrikohvikus serveerida.

Kokkuvõttes mina pigem ei soovita seda lavastust vaatama minna, sest minu hinnangul pole lavastuses mitte ühtegi sellist asja, mida lavastuse sisututvustuses lubatakse. Jah, peategelane küll vananeb etenduse jooksul, aga see vananemine ei paista välja. Ja ma ei räägi siin ainult välimusest. Ka üheski liigutuses ega kõnemaneeris ei paistnud neid lisanduvaid aastaid välja. Ning kuigi kogu lavastuse tegevus toimub ainult sünnipäeva ajal, siis sellist pidulikku sünnipäeva meeleolu, mis tähtpäevade tähistamisega kaasas käib, ma ka ei tundnud kordagi. Õnneks vahel ikka sai naerda ja mina oma professionaalse kretinismiga suutsin lavastusest leida viiteid insuldile ja dementsusele. See siiski pole minu hinnagul piisav põhjus, et kalleid teatripileteid ostma hakata.

 

Autor: Noah Haide
Tõlkija, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets/ Rozell
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Klaudia Tiitsmaa – Ernestine
Aarne Soro – Kenneth (Ernestine´i naaber)
Marika Palm – Alice (Ernestine´i ema); Madlen (Ernestine´i ja Matti tütar); Stiny (Alexi tütar)
Jaana Kena – Joan (Billy naine); Alex (Joani ja Billy tütar); Beth (Johni elukaaslane)
Janek Vadi – Matt (Ernestine´i poiss-sõber ja hiljem abikaasa); William (Alexi poeg)
Oskar Punga – Billy (Ernestine´i ja Matti poeg); John (mees, kes ärkas üles keset ööd)

 

Rohkem infot lavastuse ohta leiab Ugala koduleheküljelt.