18. oktoobril 2024 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses
Üldiselt pole ma väga suur stand-up etenduste austaja, aga mõnda olen siiski vaatama juhtunud ja need on mulle täitsa meeldinud. Kuigi tõe huvides peab vist ütlema, et Mihkel Tikerpalu, Madis Kreevani ja Mihkel Seederi lavastus “Coolmeister. Järelaitamistund muusikas”, pole klassikaline stand-up, vaid pigem ühe mehe monolavastus ja seega ma seda teiste stand-up lavastustega võrrelda pigem ei saa. Minu parima arusaamise kohaselt räägivad stand-up koomikud naljakaid seikasid oma enda elust. Selles lavastuses kehastab Mihkel Tikerpalu aga noort muusikaõpetajat, kes õpetaja ameti võlust ja valust räägib, tegemist on välja mõeldud looga ja laval on rekvisiidid ning tegelane, keda näitleja keshastab ja seega on minu silmis tegemist täiesti klassikalise ühemehe monolavastusega.
Kuna ma olen veidi kõrgkoolis õpetaja ametit maitsnud ja lisaks on minu tutvusringkonnas mitmeid õpetajaid, siis ootasin lavastust huviga, sest eks ma enda meelest natukene sellest õpetaja raskest tööst tean ja on huvitav vaadata, et mida sellest siis komöödiasse põimitud on. Eks me oleme kõik kursis sellega, et õpetajad saavad vähe palka, nende töö on raske ja õpetajaks ei taha keegi õppida. Ja kui lavastuse tutvustus lubab eeldada, et etenduse lõpuks on õpetaja amet lahti mõtestatud ja seda veel koos nalja ja muusikaga, siis tuleb ju teatrisse minna. Piletilevi lehel oli selline lavastuse tutvustus: “Meil on hetkel puudus noortest meesõpetajatest! Ei, tegelikult on meil suur puudus noortest õpetajatest üldiselt!! Ei-ei, tegelikult on meil tohutusuur puudus õpetajatest üleüldse!!! Miks see nii on? Miks ei taha iga värskelt keskkooli lõpetanu hakata ise õpetajaks? Pidada ametit, mis on üllaim, põnevaim, loomingulisim ja vaheldusrikkaim kõigist ameteist?
Õpetaja on ju põhimõtteliselt nagu näitleja – ta seisab pidevalt uue publiku ees, kannab ette pähe õpitud teksti ja püüab seejuures olla meelelahutuslik ja sisendusjõuline. Hea õpetaja on omamoodi pop-staar. Ja tema tegudel on päriselt pikaajaline mõju.
Dünaamiline trio, Mihkel Tikerpalu, Madis Kreevan ja Mihkel Seeder on üheskoos mõtestanud laste kasvatamist (DAD-talk „Isal on plaan”) ja naiste olulisust (muusikaline austusavaldus „Jah, ilma naisteta!”). Nüüd astutakse üheskoos õpetaja kingadesse. Aeg on küps, et muuta eepiliseks tunniplaanis ebaõiglaselt vähe elevust tekitav muusikatund!
NB! Järelaitamine ei lähtu riiklikust õppekavast
NBNB! Tunnis kedagi laulma ei panda ega hindeid ei jagata
NBNBNB! Loomulikult pole me unustanud ka vahetundi.”
Eriti elevil olin ma seetõttu, et lavastus pidi olema muusikaline komöödia, mis pani mind lootma, et saab naerda ja muusikat on lavastuses rohkesti. Etteruttavalt ütlen ära, et muusikat oli lavastuses tõesti palju, sest tegemist on ikkagi muusikatunniga, aga see komöödi pool jäi minu jaoks lahjaks. Kusagil minu pimedas ajusopis on teadmine, et Mihkel Tikerpalu laulab hästi ja seega ootasin seda muusikalist vahepala huviga. Tõesti, Tikerpalu lauluhääl ei petnud minu ootusi ja laulab ta tõesti hästi. Kahjuks olid enamus laule selle lavastuse jaoks loodud oma sõnadega ja paljuski mulle tundmatu viisiga, seega polnud lavastus selles mõttes üldse nii kaasahaarav kui ma lootsin. Kui Tikerpalu vanu tuntud laule laulis, siis see oli minu jaoks palju nauditavam, sest aju tundis meloodia ja sõnad ära ja kohe tekkis suurem huvi selle vastu, mis laval toimub. Kahjuks laulis ta tuntud laule ainult mõned üksikud read, aga uued laulud olid pikad ja neid esitas ta täies pikkuses. Tundus, et laulusõnad polnud Tikerpalul täielikult peas, sest kohati vaatas ta enda ees olevalt ekraanilt laulusõnu päris tihti ja mind see veidi häiris. Kuigi tõe huvides olgu mainitud, et ekraan oli tegelikult päris hästi ära peidetud ja kõik ei pruukinud seda üldsegi märgata, et mingi ekraan olemas oli ja Tikerpalu sealt sõnu spikerdas.
Mulle tundus, et lisaks laulusõnadele vaatas Tikerpalu niisama ka aeg-ajalt ekraanilt teksti märksõnu ja see häiris mind veel rohkem kui laulusõnade vaatamine, sest kutselise näitleja puhul eeldan ma, et tal on ikkagi oma tekst peas. See teksti maha lugemine tekitas minus veidi seda haltuura maiku, et tahetakse lihtsa vaevaga kiiresti raha teenida ja just nagu ei peaks väga palju pingutama. Kindlasti oli laulusõnade ümber tegemine ja kogu teksti kokku panemine suur töö, aga ilma ekraani abita oleks minu jaoks etendus veidi paremini mõjunud (eelkõige just professionaalsema mulje loomise aspektist). Tõesti, kui kõik sõnad meelde ei jää, siis oleks nn “spikerdamiseks” ka teisi mooduseid leidnud (nt need samad grafoprojektori kiled, kuhu tegelikult olid ka osad laulusõnad peale kirjutatud).
Kõik need, kes ise õpetajad on, ilmselt tundsid väga mitmeid tuttavaid olukordi etendusest siiski ära. Vähemalt mulle tundus, et inimesed vahepeal ikka naersid ja said naljadele pihta. Minu jaoks jäi lavastus veidi igavaks ja nii palju nalja nagu ma lootsin, etendus mulle pakkuda ei suutnud. Võib-olla pole ma siiski selle päris õpetaja hingeeluga nii kursis nagu ma arvasin ja seetõttu jäi etendus minu jaoks kaugeks. Igatahes kui võrrelda sarnasel teemal nähtud lavastusi, siis kunagi kodukohvikus nähtud Ülle Sillamäe monolavastus “Õpetaja Instagramist” meeldis mulle rohkem ja sel käsitletavate teemadega suhestusin ma veidi rohkem.
Iseenesest on Tikerpalu hea näitleja ja ma oleksin veidi rohkem erinevaid karaktereid näha tahtnud. Praegu oli laval justkui ainult kaks tegevust, laulev õpetaja ja rääkiv õpetaja, kusjuures emotsioone natukene nagu oli, aga ikka oli minu jaoks igav. Oleks võinud mõne päris õpetaja (ilma näitlejahariduseta) lavale rääkima ja laulma panna ning tulemus oleks ilmselt sama olnud. Lisaks Tikerpalule on laval ka muusik Madis Kreevan, kes aeg-ajalt justkui Tikerpalu tegevust kommenteerib või midagi vahele ütleb, aga sageli oli taustamuusika nii vali, et Kreevani lauseid mina ei kuulnud. Seega jäi Kreevan minu silmis rohkem muusiku rolli ja ehk kõige efektsem oli ta kohe etenduse alguses, kui tema kehastas nö õpetajat ja õpilane Mihkel kogu aeg vastamiseks käe tõstis.
Lavakujundus tõi kindlasti igale saalis viibinud õpetajale vähemalt hetkeks meelde oma klassiruumi ja kõikidele teistele nii mõnegi mälestuse oma kooliajast. Minul tekkis küll korraks tunne nagu oleksin tagasi oma põhikooli aega sattunud. Eelkõige oli selle põhjuseks vana ühekohaline koolipink, mille peal see juba mainitud grafoprojektor. Ma ei tea, kas tänapäeval enam keegi üldse grafoprojektorit kasutab, sest kõiki asju saab arvutist powerpoint ettekandega näidata, kuigi ma usun, et tegelikult on see powerpoint ka juba tänapäeva koolides pigem kaduma hakkav lahendus. Mulle oleks meeldinud kui seda koolipinki oleks kasutatud ka näiteks selle taga istumiseks või kirjutamiseks. Praegu oli laua ainus otstarve kanda grafoprojektorit ja osaliselt varjata lauajalgadele toetatud ekraani, millelt Tikerpalu laulusõnu ja teksti märksõnu luges. Seega tundus mulle, et lavakujundus oli ka veidi läbimõtlemata, sest rohkem kasutas Tikerpalu asjade hoiustamiseks ja toetamiseks kõrget pukklauda, kui koolipinki. Lavastuse temaatikast lähtudes oleks võinud siis kooliga seotud rekvisiite rohkem kasutada.
Kokkuvõttes pean tunnistama, et mina pettusin sel korral korralikult. Kaks tundi kestnud (koos vaheajaga) lavastuse jooksul sain mõned üksikud korrad veidi muiata ja midagi sellist, mis mind tõsiselt naerma oleks ajanud, ma ei leidnud. Lisaks tundus mulle, et tekst oli üsna üheülbaliselt edasi antud (kui laulmine välja jätta) ja lavale oli palju asju toodud, kuid tegelikkuses neid väga palju ei kasutatudki. Kui tegemist on muusikatunniga, siis oleks võinud kasvõi nt triangel laval kusagil olemas olla ja keegi seda ka mängida, sest minu meelest käivad triangel ja muusikatund kokku nagu sukk ja saabas. Ma siiski tahan arvata, et viga oli minus, mitte lavastuses. Mulle vähemalt tundus, et pedagoogid, kes saalis olid (ja neid oli suurem enamus publikust) jäid lavastusega rohkem rahule kui mina, ilmselt seetõttu, et neile pakkus lavastus rohkem äratundmisrõõmu ja seega said nad rohkem nautida. Kuigi ma ei tahaks lavastust kellelegi soovitada, siis julgen öelda, et kui keegi tahab vaatama minna, siis soovitan seda teha ainult õpetajatel.
Autorid: Mihkel Tikerpalu, Mihkel Seeder ja Madis Kreevan
Muusik: Madis Kreevan
Näitleja ja artist: Mihkel Tikerpalu
Rohkem mänguaegasid leiab Piletilevi lehelt.
0 kommentaari:
Postita kommentaar