Surm

 1. oktoobril 2024 Genialistide klubis

Foto: Gabriela Urm

Eesti ühiskonnas on päris palju tabuteemasid, näiteks seks, raha ja surm, millest isegi pereringis ei räägita, avalikust arutelust rääkimata. Rahast rääkimisega on praegusel investeerimissajandil minu meelest juba päris hästi. Seksi ja seksuaalsuse teemadele pööratakse ka järjest rohkem tähelepanu ja julgustatakse inimesi sellest rääkima. Üle jääb ainult surm, millest keegi kõva häälega jaavalikult väga rääkida ei taha. Ometigi oleme me kõik surmaga seotud, sest tahame me seda või ei, siis surm ootab meid kõiki ees ja seetõttu peaks sellest rääkima. Kui ma eelmises postituses ütlesin, et kõik haiguste, vanaduse ja surmaga seotud teemad mulle teatris meeldivad, siis on täiesti loogiline, et ma läksin vaatama lavastust, mis räägib surmast. Kuigi pean tõdema, et ega ma ka nende hulka ei kuulu, kes surmast vabalt ja avalikult räägivad, kuigi võiks. Tegemist on Musta Kasti eelmise aasta detsembris esietendunud uurimusliku sisuga lavastusega, mis käsitleb peaaegu kõike surmaga seonduvat, alates sellest miks ja kuidas inimesed surevad ning lõpetades sellega kuhu keegi maetud tahab saada või milliseid riideid kirstus kanda.

Paljudele võib see tunduda õõvastavana, et miks sellist asja teatris teha ja miks seda keegi üldse vaatama peaks minema. Tegelikult on surm elu osa ja on hea need teemad lähedastega juba varakult läbi arutada. Nagu ma ütlesin, siis pole keegi meist surma eest kaitstud ja kuigi me võime ilmselt vaielda selle üle, kas inimese hing elab pärast surma edasi või mitte, siis oleks kõigil ju palju parem olla, kui me teaksime et ka noore inimese matused said sellised nagu tema seda tahtis. Sest olgem ausad, vanemate inimestega räägitakse surmast palju rohkem ja sageli me teame täpselt millises kapinurgas on vanaema või vanaisa kirsturaha ja kus aastakümneid tagasi ostetud uued riided, mis mõeldud just kirstu selga panekuks.

Etendusele järgnenud vestlusringis käis läbi mõte, et tegelikult on vähihaiged suremise seisukohast eelistatud olukorras, sest diagnoos on selline, et paneb inimese ja tema lähedased surma peale mõtlema ning selle tõttu saavad kõik olulised asjad läbi räägitud. Pean tunnistama, et igapäevaselt haiglas töötades ja nähes ka ootamatut surma, pole ma ise selle peale mõelnud, et enda lähedastele elu lihtsamaks teha, kui minuga peaks ootamatult midagi juhtuma. Kasvõi näiteks see, kus on minu panga PIN-koodid või kontode paroolid, et lähedased saaksid näiteks minu kontod sulgeda või vajadusel minu rahaga toimetada. Rääkimata sellest, et mida teha minu asjadega ja milliseid matuseid ma endale tahaksin. See võib tunduda vastik, sest kes ikka tahaks oma surmale mõelda, kuid lähedastel on palju lihtsam kui nad teavad, et ma olen ise ära otsustanud, et ma näiteks tahan tuhastamist ja hiljem tuha merre viskamist ning keda matustele kutsuda ja kus teha peielaud ning milline muusika võiks matustel mängida. Iseenesest oleks viisakas, et mul oleks kõikide oma erisoovide jaoks kontol piisavalt raha ka, et lähedased ei peaks selle peale samuti mõtlema. Selguse huvides ütlen, et kõik eelnimetatud soovid olid väljamõeldis, sest ma pole selle teema peale mõelnud ja ma ei tea millist matust ma tahan ja kuhu ma tahan end mind maetaks, teistest aspektidest rääkimata.

Kui eelnev jutt väga morbiidseks kiskus, siis mul pole veel kavas ära surra ja ma loodan, et ma selle jutuga surma ligi ka ei tõmba. Aga need on elulised teemad, millele Musta Kasti lavastus tähelepanu tõmbab ja millest me peaksime omavahel rääkima. Kõikide skeptikute rahustuseks ütlen juba ette ära, et tegemist on Mustale Kastile omase huumoriga vürtsitatud lavastusega ja rohkem saab naerda kui nutta. Tegelikult nutmiseks tuleb endal kõvasti pingutada, sest minul on silmad väga märja koha peal ja mul ei tulnud kordagi isegi mõtet, et nutta tahaks. Naerda saab siiski korralikult ja on oht, et ainsad pisarad mis pooleteise tunni jooksul tekivad, on naerupisarad. Eriti kui sa oled tervishoiutöötaja, kes armastab musta huumorit, sest lavastus on musta huumorit pilgeni täis. Ma igaks juhuks ühtegi nalja ära ei räägi, sest muidu pole nendel võib-olla huvitav, kes alles planeerivad teatrisse minna. Mina igatahes soovitan kõikidel (aga eriti tervishoiutöötajatel) lavastust vaatama minna.

Eks mulle jäi lavastus eelkõige kodulehel oleva tutvustuse järgi silma, kus lubatakse, et tegemist on uurimusega surmast. Eritit meeldis mulle lause „Me uurime surma füsioloogiat, kliiniliselt ja steriilselt.“, sest see kõlab täpselt nii nagu tegemist oleks tervishoiutöötajatele mõeldud kohustusliku lavastusega. Ja see tähendas ainult seda, et ma pidin seda vaatama minema. Kõikide teadustöö ja uurimuste hirmus elavate inimeste rahustuseks võin öelda, et uurimus on tehtud ka Musta Kasti vaatenurgast ja seega väga palju tõsiseid fakte surma kohta lavastuses ei esitata. Mõned üksikud faktid on, aga neid on pigem siiski vähe. Pigem oli lavastuse loomisprotsess tegijate endi jaoks uurimus, sest laval räägitakse peamiselt enda või enda tuttavate lugusid ja mõtteid surmaga seoses. Et need mõtted saaksid paremini tekkida külastas trupp enne proove nii krematooriumit kui ka hospiitsi ja tutvus nende igapäevase tööga ja rääkis töötajatega surmas. Just täpselt neid mõtteid ja kogemusi meile lavastusega edasi antakse. Lisaks mõned tegijate isiklikud lood ka. Kuigi kõik kolm näitlejat on laval oma nimedega ja räägivad iseenda lugusid, siis ei tähenda see, et kõik see, mida nad laval ütlevad ka päriselt nende kohta tõsi on. Vestlusringis tuli välja, et kunstilisuse huvides on mõned lood ja nende rääkijad ära vahetatud.

Üldiselt vahelduvad lood humoorikate vahepaladega nii orgaaniliselt et vahel on raske aru saada, et üks lugu lõpeb ja nüüd juba tuleb uus. Algab kõik sellega, et keset saali on valge surilina all üks surnukeha kellest on näha ainult tema jalatallad. Kuna laval on ainult kolm näitlejat ja Kristjan Lüüs ja Kaarel Targo on publiku saali lubamise hetkeks samuti laval ja võtavad justkui teisi külalisi vastu, saab teha järelduse, et lina all on Laura Niils. Etenduse algus tundub justkui veidi kummaline, sest Lüüs ja Targo räägivad omavahel kui ajuvaba mõte on teha lavastust surmas ja kas keegi seda üldse vaatama tuleb, kuigi samal ajal on saal täiesti täis. Ühel hetkel hakatakse arutlema selle üle miks surmast ei räägita ja miks sellest rääkima peaks. Lõpuks jõuab arutelu nii kaugele, et Niils tuleb lina alt välja ja vaja on uut „surnut“. Etenduse jooksul saavad kõik rohkem või vähem surnut mängida ja see, kes parajasti poodiumil pikali on, vahetub vahel päris kiiresti.

Muuhulgas arutletakse lavastuses selliste teemade üle, kes ja millal peaks otsustama seda kas ajusurmas haigel hingamisaparaat seinast välja tõmmata; kuhu keegi tahaks, et teda maetaks; kas matused peaksid olema kurvad või rõõmsad; kui palju matused üldse maksavad jne. Lisaks antakse üsna koomiline ülevaade sellest kuidas surnut pestakse ja riietatakse. Seda riietamise osa oli mul tervishoiutöötajana kõige raskem vaadata, sest ma tean, et päriselt keegi niimoodi seda inimest ei väntsutaks. Aga olgem ausad, see väntsutamine oli kunstilises mõttes kordades naljakam kui oleks korrektne tegevus olnud. Kindlasti on lavastus väga mitmeski erinevas mõttes silmiavav. Näiteks neile, kes pole lähedase matmisega kokku puutunud, võivad silmiavavaks teguriks olla matuste hinnad. Minu jaoks oli põnev fakt, et urne saab teha sisuliselt kõigest, ka näiteks meriadrust.

Mis muidugi lavastuse kõige enam meeldejäävaks tegi, olid kolm näitlejat. Ainsa naisena pidi Laura Niils kõige rohkem surnut kehastama, sest naisena on ta meestest väiksem ja seega oli teda erinevate stseenides näiteks lihtsam riietada. Kaarel Targo jäi kõige enam silma oma suurepärase laulmisega (mitte, et see minu jaoks uudis oleks, et ta hästi laulab), esitades Urmas Alenderi laulu „Kui mind enam ei ole“. Laul ilma igasuguse taustahelita mõjus lihtsalt selliselt, et tõi kananaha ihule. Ma julgeks öelda, et ainuüksi selle laulu pärast tasub teatrisse minna. Ja siis muidugi Kristjan Lüüs, kes vist jäi kõige rohkem oma naljadega meelde. Kohati on raske igaühe kohta eraldi midagi välja tuua, sest kõik koos ühtse triona mõjusid nad kõige paremini. Mul on natukene ainult sellest kahju, et kui tavaliselt on Musta Kasti lavastused üsna palju inimese füüsilisi võimeid proovile panevad, siis sel korral see füüsiline pool jäi minu jaoks nõrgaks. Aga kõik muu oli nii nagu Musta Kasti lavastuste puhul ikka.

Seega kokkuvõtteks julgen kõikidele soovitada. Kahjuks mängitakse lavastust harva ja Genialistide klubi saal on pigem väike, seega kellel huvi on, tasub piletid varakult valmis varuda. Mina tõesti julgen kõikidele soovitada. Eilsel etendusel oli väga palju koolinoori ja tundus, et teema kõnetas neidki ja peale naerupahvakate polnud kogu etenduse aja saalist ühtegi lobisemist ega telefoniekraani valguskuma, mis oleks teisi seganud. Seega ilmselt polnud mina ainus, kes etendust nautis. Kolleegidele tervishoiusektorist julgen öelda, et tegemist on lausa kohustusliku lavastusega. Mina hakkasin küll peale etendust ja vestlusringi paljudele surmaga seotud töösituatsioonidele teisiti mõtlema. Olen korduvalt vestlusringi maininud. Ma saan aru, et vestlusringid toimuvad pärast iga etendust ja soovitan kõigil see aeg varuda ning jääda ka vestlusringi kuulama ja kaasa mõtlema. Vestlusring on sama silmaringi avardav kui kogu etendus.

 

Autor: trupitöö
Lavastaja: Birgit Landberg
Dramaturg: Mehis Pihla (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Illimar Vihmar
Valguskujundaja: Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
Helikujundaja: Sander Rebane (Endla teater)
Osades:
Laura Niils (Rakvere Teater)
Kaarel Targo
Kristjan Lüüs
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Musta Kasti koduleheküljelt