Bertod ja Agnes

 25. septembril 2024 Eesti Draamateatri väikeses saalis

Foto: Heikki Leis

Mulle on Priit Pedajase lavastused alati meeldinud. Ilmselt seepärast, et minus on peidus väike vanainimene ja seega mulle meeldib see vana ja traditsiooniline teater rohkem kui tänapäevased uusi ja huvitavaid lahendusi otsivad lavastused. Kuna oma igapäevaelus töötan peamiselt eakatega, siis kõnetavad mind eakate probleemid ka rohkem ja seega vaatan ma väga hea meelega teatris neid lavastusi, mis räägivad vanadekodudest, vanusega seotud muredest, haigustest, surmast jne. Kuigi haigused ja surm pole ainult eakatega seotud, aga ilmselt jõudis mu mõte teile siiski kohale. Tegelikult võivad suure näitlejate hulgaga lavastused ka väga huvitavad ja kaasahaaravad olla, aga kui lavastuses on ainult kolm tegelast, siis on tõenäoliselt tegemist väikese saali lavastusega ja seetõttu on lavastus intiimsem ning kõnetab publikut rohkem.

Seega kõike eelnevat arvesse võttes tundus mulle, et Priit Pedajase lavastus „Bertod ja Agnes“ võiks täpselt minu tüüpi lavastus olla. Esiteks mängitakse seda Eesti Draamateatri väikeses saalis. Teiseks on seal ainult kolm näitlejat. Kolmandaks on peategelasteks vana abielupaar, kellest ühel on mäluprobleemid. Kõige küsitavam kogu lavastuse juures oli minu jaoks tegevuskoht ja -aeg, nimelt toimub tegevus juudi peres juudi uusaasta õhtul. Ma ei tea juutidest ja nende kommetest väga midagi, seega kartsin, et äkki mu teadmiste puudujääk hakkab lavastust segama. Otsustasin siiski end sellest mitte häirida lasta ja ostsin juuni alguses teatripileti ära. Kuigi siis juhtusin septembri keskel nägema Facebookis Danzumehe postitust Eesti Draamateatri piletidraama kohta, kus ta soovitas millistele lavastustele pileteid osta. Ja ta soovitas sellele lavastusele mitte kellelgi piletit osta, sest see on selline vanainimeste teater, et isegi vanainimestele ei soovita. Siis ma muutusin veidi skeptiliseks, aga kuna ajalugu on näidanud, et meie teatrimaitsed Danzumehega ei ühti, siis veidi rahunesin.

Jah tõesti polnud tegemist sellise lavastusega, mis minu selle aasta teatrilavastuste tippu tõuseks, aga nii hull ka ei olnud, et ma poole pealt ära tahaksin tulla. Ja kuna ma nende teemadega igapäevaselt tööl kokku puutun, siis oli äratundmishetki palju ja naerda sain ka. Ja argimured sai ka etenduse ajaks ära unustada, mis on minu meelest juba päris suur boonus. Eks vanemad inimesed (keda oli suurem hulk saalis) naersid rohkem nende pika abielu ja armastusega seotud äratundmishetkede üle. Mina jälle naersin rohkem dementsuse ja ravimite võtmisega seotud äratundmishetkede üle. Kuigi lugu räägib vanast juudi abielupaarist ja nende armastusest läbi vanusega kaasnevate terviseprobleemide, siis mina keskendusin just peamiselt nendele mälu halvenemisega seotud terviseprobleemidele. Minu vaieldamatu lemmikhetk oli see, kus Martin Veinmanni kehastatud Bertod hakkas nähtamatute ravimitega žongleerima ja luges ette mis ravimeid Agnes võtab ja miks. Üheltpoolt oli see naljakas just seetõttu, et ravimid nagu Memantiin ja Cerucal ja Prozac olid tuttavad nimed ja ma teadsin milleks neid võetakse. Teisalt oli see luuletuse ülesehitus naljakas, sest ühe ravimi tarvitamine põhjustas sümptomeid, mis tekitasid vajaduse võtta järgmist ravimit jne. Kuigi kui patsiendi seisukohast võtta, siis see pole üldse naljakas, et ühe ravimi tarvitamine tekitab sellise ahela, millesse lõpuks kuulub 10 erinevat ravimit lihtsalt selleks, et inimene saaks end enam-vähem normaalselt tunda. Aga eks see on see meedikute must huumor, sest ma vist olin ainus, kes selle stseeni üle naeris. Samas teised naersid sageli just mehe ja naise omavaheliste suhete üle. Seega mulle tundus et kõik saalis viibijad said ikka veidi naerda ka. Ega ma siis ka ainult ravimite ja dementsuse üle ei naernud, ikka muud oli ka, aga mulle tundus, et see vana abielupaari omavaheline nääklemine ilmselt pakkus vanadele abielupaaridele rohkem nalja kui mulle.

Tegelikult räägitakse lavastuses päris palju sellest mida inimene armastusega seoses ohverdab või mida ta oma kaaslasele ei ütle. Näiteks kuidas Agnes ostis kõik Bertodi raamatud ära, selleks et Bertod saaks kirjanikuna uhkust tunda, et ta nii hästi müüv autor on. Samas tulevad paljud saladused ilmsiks just siis kui inimesel on mäluhäired ja ta unustab ära, et ta pidi midagi kaaslase eest varjama. Veidi on see sarnane nagu väikeste lastega, kes alati kõik ausalt ja tõde ilustamata välja ütlevad. Tõeline armastus jääb siiski püsima ka siis kui armastatud inimene võib oma tegude ja sõnadega sulle haiget teha. Sest mis muu see ikka on kui tõeline armastus kui sa elad koos mäluhäirega inimesega, kes sind ära ei tunne ja sissetungijaks peab ning üritab sind oma kodust välja ajada. Lihtsam ja mugavam oleks see inimene näiteks hooldekodusse saata, mitte mõelda välja kavalusi selleks, et sind kui võõrast inimest oldaks nõus uuesti tuppa lubama.

Siinkohal kiidusõnad Laine Mägile, kes dementsuse all kannatavat Agnest mängis. See, kuidas ta ühel hetkel oli armastav abikaasa ja sekundi pealt muutus hirmunud naiseks, kelle elamises on võõras mees, kes teda ära tahab vägistada, oli lausa imeline. Nendele, kes teemaga kursis ei ole, võib see kummaline tunduda, aga kahjuks mäluhäired niimoodi töötavadki, et emotsioonid võivad poole lause pealt muutuda. Igatahes mina nautisin Laine Mägi mängu sel korral kõige rohkem ja võib-olla see oli ka põhjus, miks lavastus mulle meeldis. Martin Veinmanni kehastada oli Agnese abikaasa Bertodi roll, millega ta sai hästi hakkama kuid minu jaoks oli Bertod veidi liiga igav ja asjalik. Kuigi mõne üksiku hetke jooksul tekkis mul küll tunne, et kumb neist nüüd siis tegelikult mäluhäirete all kannatab või hallutsineerib. Kuigi teksti järgi oli kindlasti Agnes see, kes haige oli, ei julge ma väita, et ka Bertod täitsa terve oli. Midagi Veinmanni mängus ja ka autori poolt kirjutatud tekstis jättis selle võimaluse õhku. Viimase näitlejana tegi kaasa Hilje Murel, kes kehastas abielupaari tütart. Kuna Mureli roll oli pigem põgus, siis selle kohta väga palju öelda ei oskagi. Tundus justkui poleks ta sellesse pilti sobitunud, aga miks, seda ma täpselt sõnadesse panna ei oskagi. Tekkis ainult küsimus, et mis peres nii valesti on läinud, et tütar ei teadnud ema diagnoosist ja polnud mingeid mälu halvenemise märke varem tähelegi pannud.

Ühesõnaga üsna keskmine lavastus, mis mulle meeldis peamiselt näitlejatöö ja osalt ka mäluhäirete temaatika poolest. Kuna lavastus on ilma vaheajata, siis pole võimalik saalist lahkuda isegi siis kui see soov tekkima peaks. Samas 1.5 tundi pole minu hinnangul nii pikk aeg, et selle kannatab ära ka siis kui lavastus kohe üldse ei meeldi. Soovitada vist julgen ainult nendele, kes veidi mäluhäirete temaatika vastu huvi tunnevad, või kes tundsid et vanainimeste lavastus neile huvi võiks pakkuda. Ilmselgelt päris noortel hakkab saalis igav, aga keskealised ilmselt juba oskaksid lavastusest midagi nauditavat leida. Meedikutele mõned stseenid meeldivad kindlasti. Aga kas tasub kallist piletiraha ainult nende mõne stseeni ja hea näitlejatöö peale kulutada, kui samal ajal on väga palju väga häid lavastusi mängukavades, mis suurema emotsiooni pakuvad, on juba omaette küsimus.

 

Autor: Noa Lazar-Keinan
Tõlkija: Margus Alver
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Kaido Mikk
Osades:
Martin Veinmann – Bertod
Laine Mägi – Agnes
Hilje Murel – Šira (Bertodi ja Agnese tütar)
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.