Petserimaa igatsus

13. augustil 2021 Säpina küla heinaküünis Setomaal

Foto:Triinu Pungits

Triinu ja Setomaa, kes neid suudaks lahuta. Ei, ma pole seto ja mu esivanemate hulgas pole ilmselt grammigi seto verd, aga nii kaua kui ma end mäletan, olen ma tahtnud setoks saada. Kes tahtis lapsena saada poemüüjaks, kes maavanaemaks ja mina tahtsin setoks saada. See soov pole küll siiani täitunud, kuid lahti ma sellest soovist ka saanud ei ole, ja nii köidavadki Setomaa ja setod mind praeguseni. Seega pole midagi imestada, et ma seekordsest teatris käigust tõelise elamuse sain. On ju tegemist ikkagi Taarka Pärimusteatriga, kelle ülesanne on just hoida ja arendada seto kultuuri läbi pärimusteatri.

Esiteks olin ma valmis tõelisteks seiklusteks Setomaal, et õiget kohta üles leida. Peab tunnistama, et ma olin isegi veidi pettunud, kui kohale jõudes avastasin, et Heina küün on kohe Tartu-Koidula maantee ääres ja eksimisvõimalust polegi. Vähemalt minu jaoks polnud eksimisvõimalust, sest suurem osa teest oli mulle tuttav ja ka sellest samast küünist olen ma korduvalt mööda sõitnud (aga ega ma siis ei teadnud, et see ongi see sama küün).

Tõelise elamuse pakkusi ikkagi lavastus ise. Kuigi tegemist oli noore ja õhetava armastuse looga, siis said kõik saalisviibijad väga hästi aru (ja seda tegelikult öeldakse ka kavalehel ning etenduses välja), et tegelikult on tegemist poolitatud Setomaa looga. Ajalooliselt asus Setomaa praeguse Eesti Vabariigi kagunurgas ja Venemaa Petseri rajooni külade aladel. Eesti iseseisvumisega tekkis kahe riigi vahele piir ja Setomaa löödi pooleks. Nii on setod näiteks sugulaste külastamiseks või surnuaias käimiseks sunnitud viisat taotlema. Kusjuures mõningatel setodel läks lausa nii kehvasti, et piir jookseb otse nende maa pealt läbi. Nagu kunagi Vanemuise suvelavastuses „Peko“ öeldi, siis on sul viisat vaja selleks, et välikemmergusse minna. See oli muidugi väga mitmetähenduslikult mõeldud lause, aga iseloomustab setode praegust olukorda hästi. Kõige suurem kahju on ilmselt selles, et Petseri, mis praegu asub Venemaa territooriumil on ajalooliselt olnud Setomaa ja setode vaimseks keskuseks. Nüüd on vaimne keskus ühest osast Seto Kuningriigist lahutatud. Sellest kõigest lavastus räägibki. Ja muidugi igatsusest. Igatsusest armastuse ja Petseri järele.

Muidugi on võimalus vaadata ka lihtsalt Valli (Lauli Otsar) ja Pauli (Agur Seim) armastuse lugu. Kuidas igatsus kui tunne võib teinekord olla palju mõjusam, kui igatsetu kätte saamine. Oleme me ju kõik unistanud millestki ja kui unistus lõpuks täitub, tundub, et unistus ise oli ilusam, kui kätte saadud asi, millest me unistasime. Nii ütleb ka Valli, et Pauli luule meeldis talle palju rohkem siis, kui luuletustest oli igatsust tunda, mitte polnud igatsus konkreetse sõnana välja kirjutatud. Esialgu sain ma aru, et Valli ja Paul olid juba ammused tuttavad, kes on lapsest saadik koos mänginud ja siis aegade jooksul tekkinud territoriaalsete muudatuste tõttu jäänud elama teine teisel pool piiri. Seda ootamatum oli minu jaoks nende kahe kohtumise lugu. Ilmselt oli kohtumine ootamatu ka nende endi jaoks, sest nagu selgus, teise elust nad kuigi palju ei teadnud. Nende jaoks oli oluline ainult igatsus nende vahel. Sest olid nad ju teineteisele nii lähedal, aga samas nii kaugel. Just nagu Setomaa erinevad pooled. Valli ja Pauli igatsuses väljendus soov leida endale hingesugulane, keegi, kes sind mõistaks ilma sõnadeta. Eks seda soovi saab laiendada kogu setode kogukonnale. Nagu Valli ütleb, siis pole nad ei eestlased ega venelased. Nad on justkui eikeegi. Natukene tundub mulle, et see on üle pingutatud väide. Vähemalt Eestis, sest siin on setod ikka väga tugevalt oma traditsioone ja kultuuri edasi kandnud. Või vähemalt kõrvaltvaatajale tundub see nii. Ehk tunnevad setod end tõesti ohustatuna ja väljasureva liigina, sest on ju nende leelo kantud Unesco kaitse alla.

Kui nüüd eksitentsiaalsete murede juurest tulla tagasi lavastuse juurde, siis hoopis huvitav on see, millist lugu räägib meile lavakujundus. Kui üks lugu oli Setomaa poolitamisest ja teine armastusest, siis lavakujundus räägib meile veel kolmandagi loo. Näiteks annavad Valli poolt kuivama pandud riided meile (ja ka Paulile) üsnagi palju uut infot sellest, mis Valli elus toimub. Näiteks saab Paul just tänu nööril kuivavale meeste hamele teada, et Valli majas on ka mees. Mõte, mis pole Paulile kunagi pähe tulnud. Ausalt öeldes ei tulnud ka mulle kordagi pähe mõtet, et Valli elus võiks olla mõni teine mees peale Pauli. Just nöörile kuivavad riided on need, mis annavad märku, et Valli elus on ka üks pisikene poiss. Kuid kas kõik see, mida me näeme on alati just see, millena me teda näeme ja arvame teadvat kuidas kõik on? Tasub alati meeles pidada seda, et kõik mida me oma silmaga näeme ei pruugi olla täpselt nii nagu meie seda arvame. Ja tasuks leida endas see jõud, et asjaosalistelt üle küsida, kuidas lood tegelikult on. Sarnaselt enamikule, pole ka Paulil seda kannatust ja nii teeb ta Valli olukorra kohta järeldused ainult kuivavate riiete kohta. Nii ei saagi Paul teada, et Valli elus oli mees juba enne Pauli ja laps pole üldse Valli oma.

Lavakujundusest hakkab kõige enam silma valge, näiteks need samad linasest riided, mis on kuivama pandud ja mis katavad suure osa ühest lavapoolest. Valge on teada tuntud lootuse värv ja ka siin sümboliseerib valge lootust ja igatsust. Siiski ei saa öelda, et heledad toonid lavakujunduses domineeriksid. Hõre ilma akendeta heinaküün ning vanaaegne tumedates toonides mööbel tekitavad pigem süngeid emotsioone. Samuti võimendavad rusutust tegelaste valdavalt tumedatesse toonidesse (erinevat tooni hallid, prunid, lillad ja tumesinised) kalduvad kostüümid. Kuid kõige enam köidab pilku lava tagaseina moodustav suur valgetest kappidest sein. Kapid ja riiulid on erinevate kõrgustega ning neid katavad sinised sibulakupleid meenutavad kujutised. Pole kahtlustki, et tegemist on setode jaoks ühe oluliseima maamärgiga – Petseri kloostriga. Nagu ühele pühakojale omane, leiab kappide seest ikoone, mis moodustavad ühe suure altarimaali kui kapiuksed korraga lahti teha. Lisaks setode jaoks kõige olulisemale ehitisele leiame lavalt veel teisigi usu ja rituaalidega seotud stseene. Näiteks see, kuidas Paul Petseris surnuaiale läheb, et seal oma esivanemate haual oma vanaisa hingega rääkida ja temalt juhatust saada. Muidugi ei tule juhatus ilma kombekohase ohvriannita – muna ja mitu pitsi hansat.

Kusjuures see surnuaia stseen on üks mitmest kunstiliselt ja lavastuslikult väga huvitavalt lahendatud stseenist. Kusjuures see „huvitav“ pole üldse halva tähendusega. Päriselt oligi huvitav. Küüni ühes ääres on suur mullahunnik, mis pealt on juba rohumätastega kattunud. Selle mätta sees on näha üks armetu puust rist. Kui Paul selle risti kõrval puhta valge liniku laiali laotas ja sinna ohvriannid asetas, ilmus künka tagant välja tema vanaisa. See on kõige ägedam vaimudega suhtlemise stseen, mida ma näinud olen. Eks natukene ehmatav oli ka, et keegi niimoodi tasapisi sealt mullahunniku tagant paistma hakkab, sest seda poleks küll oodanud. Sama huvitav oli muidugi ka see hetk, kui vanaisa sama mullahunniku teisest küljest sinna hunniku sisse tagasi kadus. Nüüd ma olen niigi palju juba ette öelnud ja rohkem ei ütle midagi, sest nendel, kes pole lavastust veel näinud, kaob kogu uudsus muidu ära.

Ma ei tea, kas see oli mängupaiga, lavakujunduse või väga heade näitlejatööde tunnus, aga mulle tundus väga mitmel korral, et sarnaselt vanaisa kadumisega mulla alla, kadusid ka teised tegelased lavalt väga äkki. Või vähemalt nii mulle tundus. Näiteks jäin ma korduvalt pead murdma selle üle, millal Paul või Valli lavalt lahkusid ja kus nad end nö peidavad, sest ma ei näinud, et nad oleksid kappide taha läinud. Kuni ma ühel hetkel nägin, et tegelikult olid nad laval olemas, kuid lihtsalt voodis pikali. Ja mina ei näinud üldse seda hetke, kui üks neist voodisse pikali heitis. Sest laval toimus samal ajal teises nurgas nii palju tegevust, et ma olin täielikult süvenenud sellesse hetkesse ja ei näinud muud. Kõige vähem salapäraselt kadus lavalt ära piirivalvur Ljubov (Jekaterina Moskalenko). Nimelt saabus ja lahkus tema enamuse ajast selle sama valge kapi kaudu. Selline lahendus võis viidata sellele, et mingil perioodil ei võinud setod iial teada, kes, kus ja millal sind jälgivad. Seda kinnitab ka Ljubovi lause, et ta rääkis piiril Pauliga vene keeles, kuigi tegemist oli samuti setoga, sest vaja oli Pauli kontrollida. Lisaks sellele või jälgimine toimuda kõige ootamatumas kohas, näiteks sinu enda magamistoa kapis. Kusjuures Ljubov väljus ja sisenes just nö Pauli poolel asuvast kapiuksest. Ja rääkis Paul ju Vallilegi, et tal on tunne, et tema telefoni kuulatakse pealt. Seega üsna ilmsed viited salaluure tegevusele.

Seoses telefoniga jäi mind häirima mõte, et kuigi Valli ja Pauli jutust käis korduvalt läbi see, et nad kasutavad mobiiltelefone, siis laval ühtegi mobiiltelefoni polnud. Selle asemel oli üks väga vana ja suur telefoniaparaat. Kusjuures ma ei mõtle vanu numbrilauaga või kettaga telefone, vaid ikka konkreetselt suurt telefoniaparaati. Samuti olid mõlemas toas raudvoodid ning Valli pesi pesu plekkvannis pesulauaga. Eestit ja Venemaad eraldav piir ja mobiiltelefonid on ju kaasaegsed nähtused. Seega vanaaegne lavakujundus mõjus väga vastuoluliselt. Kas oli selle mõte viidata sellele, et vanasti oli elu parem? Polnud piiri ja setod said vabalt ringi liikuda. Või näitas see seda, et aeg on setode jaoks justkui seisma jäänud ja moodsas maailmas mõjuvad nemad ikka kuidagi vanaaegsetena koos kõigi oma traditsioonidega?

Vanade ja paremate aegade meenutamisega haakusid ka lavastuse algus ja lõpp. Nimelt näidatakse nende samade valgete kapiuste pealt projektsiooni ühest väikesest poisist. See poiss on meie loo peategelane Paul, kelle lapsepõlvemälestus suveõhtul piima jahutamisest „avab“ lavastuse. Lõpus tuleb see sama väike Paul selle sama projektsioonina suurele Paulile järele. Väike paul sirutab projektsioonil käe ja suur Paul sirutab laval käe ning kõnnib kapiukseni. Sel hetkel kui ta kapiuksest sisse läheb, on projektsioonil näha kuidas ta on väikese Pauli juurde jõudnud. Nii nad kõnnivad koos päikesepaistelisel suveõhtul mööda heinamaad kaugusesse. See oli ehtne ühest maailmast teise hüppamine. Ja järjekordselt lahendatud väga ägedalt. Ma ütlen, selliseid lihtsaid kuid samas väga efektselt mõjuvaid lahendusi oli lavastuses nii palju, et lausa lust oli vaadata. Projektsioon erines tumedast lavakujundusest just oma soojuse ja helguse poolest. Justkui oleks vanasti kõik olnud palju parem kui praegu. Selline ühest maailmast teise hüppamine illustreerib setode lootust, et ühel päeval on neil jälle võimalik viisavabalt piiri ületada ja ilma bürokraatiata enda juurte juurde tagasi minna.

Muidugi ei saa ma rääkimata jätta Mari Kalkuni loodud muusikast. Nagu Wikipedia väidab, siis Kalkuni muusika on saanud inspiratsiooni eesti elust, regilauludest ning loodusest ja luulest. Seda kõike on ka lavastuse muusikalise kujunduse juures võimalik tajuda. Üheks põhjuseks, miks ma vahepeal laval näitlejad „ära kaotasin“ oligi muusika. Muusika haaras mind nii endasse, et ma ei pannd enam muud tähele, vaid jäin muusikast tuttavaid katkendeid kuulama. Näiteks tundus mulle, et ühes palas oli kasutatud setode rahvalaulu „Kergotamine“ motiive. Ning algus ja lõpu projektsiooni saatev muusika meenutas mulle tempokat rändamise muusikat, millesarnaseid võib sageli reisisaadete tunnusmeloodiates kuulda. Natukene kahju on mul ainult sellest, et Kalkunit nii vähe laulmas sai kuulda. Ma oleksin ühte mõnusat setokeelset laulu ka tahtnud kuulda. Eriti tore oleks olnud, kui Valli ema matuste ajal oleks traditsioonilist setode itkulaulu kuulnud. Aga see on vist ka ainus negatiivne mõte, mis mul seoses lavastusega pähe tekkis.

Kogu suurepärase loo, lavastuse ülesehituse, muusika ja lavakujunduse juures ei saa me ometigi kõige tähtsamat ära unustada. Ja selleks on otse loomulikult näitleja. Kõige rohkem kuulsin publiku hulgast kiidusõnu just näitlejate kohta. Näiteks Agur Seimi lavalise liikumise kohta tulid sellised kommentaarid: „Issand, kui tubli akrobaat!“, „Vaata, kui heas füüsilises vormis ta on, et niimoodi liikuda.“. Ja neid ohhetamisi ja ahhetamisi teiste näitlejate kohta võiksingi ma üles loetlema jääda. Jah, ma nõustun, et Agur Seim tegi kõige füüsilisema rolli selles lavastuses. Kõik ronimised ja tantsud olid äärmiselt nauditavad vaadata ning andsid väga hästi tema igatsust edasi. Kuid kindlasti polnud see ainult hea füüsiline sooritus, mille tõttu Seimi mäng nii nauditav oli. Tema mängus oli hingestatust, justkui olekski see tema igatsus ja tema lugu, mida ta laval edasi annab. Sama hingestatult mängis ka Lauli Otsar, kuid tema mäng ei olnud nii jõuline, vaid pigem andis tema Valli igatsust edasi vaimse tasandi kaudu ja teda ei näinud me suurest igatsusest tantsimas. Valli oli mõtlikum ja tasasem ning kindlasti kalkuleerivam pool. Duo Otsar ja Seim täiendasid teineteist laval suurepäraselt ja mul oli terve aeg väga nauditav vaadata, mis laval toimub. Mitte kordagi polnud tunnet, et ma olen seda juba kunagi kusagil näinud või et näitlejad mängivad üle. Selleks, et kogu lugu väga kurvaks ei muutuks, andsid igatsuse loole veidi karakterit ja värvi juurde Jekaterina Moskalenko karm kuid hooliv piirivalvur ja Siim Angerpikk veidi väikest härjapõlvlast meenutava vanaisa vaimuna. Kokku moodustavad need neli dünaamilise kvarteti, kelle mängimist laval on lausa lust vaadata. Kohati isegi ununeb lõbusamate stseenide juures ära see valu, mis tegelikult Valli ja Pauli ning kõikide teiste setode lugu saadab. Ausalt öeldes pole ma sellist harmooniat näitlejate vahel enam lavalaudadel mõnda aega kohanud. Jah, ma olen näinud suurepäraseid esitusi, kuid seda, et kogu trupp nii ühte jalga astub kogu etenduse vältel, seda oli tõeliselt nauditav vaadata.

Nagu ma juba alguses ütlesin, siis mina olen suur setode fänn. Aga ma ütlen täiesti ausalt, et tegemist on lihtsalt suurepärase lavastusega ning ma ei ole mitte kuidagi kõigutatud oma suure setode armastuse poolt. Jah, mu suurepärase lavastuse indikaator – märjad silmad olid ka sel korral kohal. Kuigi sel korral ma vist vesistasin mitte niivõrd konkreetse loo, kui setode ajaloo ja saatuse üle laiemalt. Lavastuse ümber pole suurt produktsiooni ja suurt meediavahtu, kuid ometigi tulevad inimesed lähemalt ja kaugemalt Eestimaa eri otstest kokku ning isegi teiselt poolt Vene riigipiiri oldi kohale tuldud. Vot nii südamesse läheb ühe väikese pärimusteatri tegevus inimestele. Seda ilmselt sellepärast, et nad ajavad oma kindlat asja ja teevad seda kogu südamega. Südamesoojust ja hingega tehtud lavastuse puhastavat mõju on tunda ka viimastesse ridadesse. Selliste teatrielamuste pärast ma teatris käingi. Ja kui keegi küsib, miks ma nii palju käin, siis seepärast käingi, et nende paljude keskpäraste ja heade lavastuste hulgast tuleb see üks eriline pärl üles leida. Ja minu jaoks tõesti on Taarka Pärimusteatri lavastus „Petserimaa igatsus“ teatripärl.

Igaks juhuks mainin ära, et suurem osa jutust räägitakse seto/võru keeles, sekka ka mõned eesti-, vene- ja inglisekeelsed väljendid. Kes sellest lõunaeesti keelest kohe midagi aru ei saa, siis teil pole ka midagi karta vaja. Kavalehel on sisukokkuvõte iga stseeni kohta olemas ja lavakujundust, muusikat ning näitlejatööd saate ikka nautida. Kes tunneb, et kõik need lavastused mida ta sel suvel siiani näinud on, pole talle suurt elamust pakkunud, siis minu soovitus on küll, et otsige Säpina küla üles ja minge tutvuge veidi setode igatsusega.

 

Autor: Ilmar Vananurm

Dramatiseering: Urmas lennuk

Lavastaja: Helena Kesonen

Lava- ja kostüümikunstnik: Triinu Pungits

Muusikaline kujundus: Mari Kalkun

Valguskunstnik: Enor Niinemägi

Videokunstnik: Kärt Petser

Graafiline disainer: Rivo Mehilane

Laval:

Agur Seim – Paul

Lauli Otsar – Valli

Jekaterina Moskalenko – ­piirivalvur Ljubov

Siim Angerpikk – vanaisa

 

Rohkem infot Taarka Pärimusteatri ja lavastuse kohta saab nende kodulehelt ja pileteid saab Fientast.

Loe edasi

Elu maal on nagu võilill - enamus põlgavad ja ainult vähesed oskavad väärtustada

 7. augustil 2021 Olustvere mõisa tallihoovis

Foto: Kevin Kohjus

Kohe, kui ma olen jõudnud Olustvere mõisa talli hoovi, saan ma iga keharakuga aru, et ma olen jõudnud maale. Maapind tribüünide ees on äsja sadanud vihmast niivõrd porine, et tribüünide ette on pandud puidust alus, et linnainimesed ikka puhaste jalgadega kohale jõuaksid. Ometigi mu sisetunne ju käskis kummikud kaasa võtta, miks ma seda siis ei teinud?. Eks sai linnainimene minus võitu, kes mõtles, et kuidas sa ikka kummikutega teatrisse lähed. Lisaks tabab mu nina etendust oodates õhust tuttava aroomi – jah, see on lauda lõhn. Pole ka midagi imestada, sest Olustvere mõisa tall ei kanna lihtsalt vanade aegade mälestuseks talli nime, vaid seal on ka veel tänapäeval hobused sees ja seega on lõhn vabandatav. Minu meelest mängisid lauda lõhn ja tallist kostuvad hobuste hääled ainult kaasa lavastuse jaoks vajaliku olustiku loomisele.

Lavakujundus võimendab veelgi enam ühe ehtsa maatalu õhustikku. Paekivist tallikompleksi hoonete vahel hakkavad silma üsna viisakalt laotud puuriidad, heinahunnik ja maha puistatud põhk ning põhu vahel on lava eesmist osa ääristamas taimekastid, millest paistavad välja igas taluõues tuttavad saialilled ja piparmünt. Lisaks on lava keskel näha suurt pukkidel seisvat lauda, mille ühes otsas on hulgaliselt erinevaid tööriistu ning laua teises otsas aurab kastrul. Teisel pool tribüüni äärt on minu kõrval punane kombain, millele ma erilist tähelepanu ei pööra, sest ma olen maal ja üsna loomulik on, et seal on kombainid. Selle peale, et kombain ja hobusetall omavahel väga hästi ei sobitu, ma sel hetkel ei mõtle.

Nagu selgub üsna lavastuse alguses, on kombain osa lavakujundusest. Kuigi ma olen aegade jooksul näinud suvelavastustes väga erinevaid autosid, busse ja isegi lennukeid, siis liikuva kombaini nägemine suvelavastuses on minu jaoks vägagi uus ja tervitatav nähtus. Selles mõttes olen ma peategelase Jaaguga (Silver Kaljula) sarnane, et kombainid on ka mulle alati meeldinud. Kui Jaak kirjeldas kuidas ta ühel hommikul ärgates kuulis, kuidas kombainid nende maja naabruses odrapõllule sõidavad, siis see hetk oli minu jaoks väga tuttav. Ma olen samuti suuteline üsna eksimatult põllul oleva kombaini paljalt heli järgi ära tuvastama ka siis, kui kombain on teisel pool metsa ja paari kilomeetri kaugusel. Sarnaselt Jaagule jooksen ka mina viljapõllu äärde kombaini vaatama ning äsja koristatud põllul põhu sees liikuvad toonekured satuvad sageli mu fotokaamera ette. Sama tuttav oli ka hetk, kus Jaak sai kombainiga kaasa sõita põllul. Ma küll kombainiga pole sõita saanud, kuid see-eest möödusid minu mitmed suvepäevad vilja vedava veoauto kabiinis.

Ülaltoodu oli ainult pisku sellest äratundmisest, mis mind etendust vaadates tabas. Ma ei tea kui palju oli publiku hulgas teisi minuga sarnaseid maakaid, kes on ise maal üles kasvanud ja kelle jaoks vanaisaga puude riita ladumine, tühjalt seisva kombaini otsas mängimine, vanaisa poolt räägitud hirmujuttude kuulamine jne mõnusat äratundmist pakkus. Kõiki stseene ma teile siia kirja ei pane, et teatrisse minnes jätkuks ka teile üllatusmomentidest täis äratundmisrõõmu. Mina igatahes sain mõnusa reisi tagasi lapsepõlveradadele. Ma usun, et just nostalgia oli see, mis mulle lavastuse meelepäraseks muutis. Seepärast oleksin ma veelgi rohkem tahtnud näha seda ehedat maaelu ja tema võlu ning valu.

Minu jaoks jäi ebaselgeks kirikuõpetaja olemus ja seda just eelkõige teises vaatuses. Nimelt oli kirikuõpetaja selline tegelane, kellel oli soov Kaaruka küla elanikest tühjaks teha. Mis tema motiivideks oli, sellest ma lõpuni aru ei saanudki. Esmapilgul tundus, et ta teeb seda kättemaksuks külaelanikele, kes teda kirikuõpetajaks saades pilkasid. Kuid hiljem hakkas kirikuõpetaja kiusama ka maale elama asunud Jaaku ja tema naabertalus elavat Evelini (Klaudia Tiitsmaa), kes polnud kuidagi seotud sellega, kuidas küla kirikuõpetajaga käitus. Ainus võimalik seletus, mis mulle pähe kargas, oli see, et kirikuõpetaja oli justkui raske maaelu sümbol. Seda, et kirikuõpetaja on kogu küla elanikud tapnud, saab vaadata justkui oleks raske maatöö olnud see, mis tappis nii Jaagu vanaisa (Jaan Rekkor) kui ka teised külaelanikud. Nimelt oli vanaisal põhimõte, et töö tuleb igal juhul lõpuni teha, isegi siis kui väljas on näiteks äikesetorm. Eks selline suhtumine töösse ole paljudel maal elavatel inimestel ja eks see neile saatuslikuks saabki. Noored enam selliselt töösse ei suhtu ja seega kolivad linna, kus saab üheksast viieni tööl käia. Linna kolimist ja kella viieni töötamist soovitas kirikuõpetaja ka Jaagule. Ehk oli kirikuõpetaja näol hoopis tegemist sisemise kõhklusega, kas jääda maale või minna linna kergema elu peale, mis Jaaku (ja ka teisi külaelanikke) valdas. Kui kõike muud, suutsin ma reaalsusega siduda, siis kirikuõpetaja oli justkui tegelane mõnest väljamõeldud maailmast ja seega ta minu jaoks lavastusse ei sobitunud. Kirikuõpetajaga seotud stseenid olid justkui paralleelmaailm, mille ajal ma kaotasin hetkeks laval toimuva vastu huvi, sest ma ei saanud aru, milleks seda fantaasiat vaja on.

Eks Jaagu kõhklusi ja kahtlusi oli näha ka tema enda käitumises. Silver Kaljula kehastatud Jaagus ei olnud näha usku, et elu maal ongi tema jaoks sobilik. Kohati jäi mulle tunne, et Jaak on maal elamiseks liiga nõrk ja ta teab seda ka ise. Ainus põhjus, miks ta Kaaruka külla jäi, oli vanaisale antud lubadus ning väga hea palgaga õpetaja ametikoht maakoolis. Vanaisale antud lubadusest kinni pidamine on minu meelest jälle üks viis, kuidas tüüpiline eestlane end tööga surnuks rahmeldab. Kindlasti on paljude jaoks tuttav olukord, kus talu ei saa maha müüa ainult seepärast, et varasematele põlvkondadele sai lubatud, et see talu jääb perekonda kuna on juba aastasadu ühe ja sama perekonna käes olnud. Teisalt oli vanaisa Jaagu elus oluline inimene ja eks mingil määral aitas vanaisa talus elamine ja toimetamine Jaagul põgeneda reaalsuse eest. Vanaisa talus elamine tuletas Jaagule meelde neid aega, kus ta oli laps ja sai ilma igapäevaste kohustuste ja muredeta koos naabrilastega mängida ning elu nautida. Seega võis Jaagul olla mitmeid põhjuseid, miks ta otsustas siiski maale jääda.

Nii nagu vaheldusid Jaagu emotsioonid maal elamise osas, vahetusid ka stseenid täiskasvanuea ja lapsepõlve vahel. Eriti kiiresti hakkasid sündmused vahelduma teises vaatuses. Lapsepõlve kandumisest andis märku Evelini lühemaks muutuv kleit. Kui Evelin kleidi jälle pikemaks lasi, siis oldi jälle mänguhoost naastud reaalsesse ellu, kus lehmad vajasid toitmist või puud riita ladumist. Esimese vaatuse avastseen, milles BMW-ga sõitvad linnanoored jagasid teineteisele purjus peaga aset leidnud sündmusi, oli liiga venitatud ja mõjus aja raiskamisena. Siiski tasub kiita 90ndate noortele iseloomulike kostüümide eest kunstnik Reet Ausi. Lisaks olid näitlejad tolleaegsete noorte olemust samuti suurepäraselt tabanud. Seda, millised sõbrad olid Jaagul linnas ja millist elu elavad linnas äsja ülikooli lõpetanud noored, oleks saanud ka lühemalt edasi anda. Ometigi tundub mulle, et esimene vaatus jäi venima ja seda, et Jaak lõpuks maale jõuab ja seal toimetama hakkab, tuli pikalt oodata. Kusjuures osad teatrikülastajad ei jõudnudki seda ära oodata ja lahkusid vaheajal. Seevastu teine vaatus oli vastupidiselt esimesele vaatusele sündmustest liiga ülekoormatud ja seetõttu oli kohati raske tegevusliine jälgida, sest kogu aeg juhtus midagi. 

Kui näitlejatest rääkida, siis iseloomustab olukorda selja tagant kuuldud dialoog: 

“Kes siin mängivad?”

“Jaan Rekkor... ja mingid noored linnast.”

Just Jaan Rekkori kehastatud vanaisa on kogu lavastuse kalju. Tema õpetab, kuidas maal elada, hangib lapselapsele tasuva töökoha ning ei salli vastu vaidlemist. Seda teeb vanaisa nii veendunult, et kohati tekib küsimus, kas pole Jaan Rekkor mitte ise põline maakas ja veendunud selles, et noored lähevad linnas hukka. Rekkor on nagu kindel kalju, kes mänguhoogu sattunud lustivatele noortele aeg-ajalt meelde tuletab, et ainult mäng pole oluline, vaid vahel on vaja teha ka rasket tööd, selleks et edu saavutada. Tänu sellele on trupi dünaamika väga täpselt paigas ja nauditavaid hetki on palju.

Lisaks vanaisale meeldis mulle lavastaja Peep Maasik kombainerina, sest minu mälestustes käivad kombainerid ikka ringi suits suus, ei räägi midagi ja pärast vilja koristamist ootavad vaikides kuni peremees neile tehtud töö ja nähtud vaeva eest tasuks pudeli kangemat kraami välja otsib. Vaieldamatult erineb teistest tegelastest kõige rohkem kooli õppealajuhataja, keda kehastab Siim Piirak. Õppealajuhatajat näeme küll ainult võrdlemisi vähest aega, kuid juba esimestest hetkedest peale suudab ta täita lava endast kiirguva soojusega. Õppealajuhataja olemusega püütakse edasi anda stereotüüpi, et maakad on veidi lihtsameelsed ja võtavad kõik inimesed rõõmuga avasüli vastu. Selle mõtte kummutab kirikuõpetaja oma käitumisega muidugi üsna kiirelt. 

Üldiselt peitub lavastuse edu võti väikestes detailides. Kelles siis ei tekitaks naeruturtsatusi Riga pesumasin, mille värske õpetaja kingituseks sai või linnast vanaisale külakostiks toodud oranž Mehukatti mahlakontsentraat. Siia tasub lisada ohtralt lapsepõlvemälestusi maal olemisest, mis sügavaimatest mälusoppidest iseenesest üles kerkivad ning heldima panevad. Või siis panevad hoopis vastupidiselt tänama jumalat, et oleme pääsenud nendest lapsepõlve õudustest ning raha saab võtta seina seest ning piima, leiba ja mune saab poest. Eks see maal elamine ole nagu võilill – enamus põlgavad teda ja ainult vähesed oskavad tõeliselt väärtustada.

Igatahes kindel on see, et kõikidele neile, kes on hinges veidigi maakad, leidub lavastuses palju äratundmist pakkuvaid hetki. Hoolimata sellest, et vahel tekitab laval nähtav küsimusi, kas tegemist on fantaasia või reaalsusega, on Olustverest ära sõites siiski tunne hea. Ilmselt on see tingitud sellest, et ma olen ise selle ajastu laps. Need, kes pole 90ndatel lapsed olnud või pole olnud õnne maal kasvada, siis nende jaoks võib lavastus veidi kaugeks jääda. Mulle igatahes meeldis. Just nende äratundmist pakkuvate hetkede poolest. Ja loomulikult autentse lavakujunduse ning heade rollisoorituste poolest.

 

Wimbergi romaani „Lipamäe“ ainetel.

Lavastaja: Peep Maasik

Kunstnik: Reet Aus

Helilooja: Martin Aulis

Laval:

Silver Kaljula – Jaak

Klaudia Tiitsmaa – Ats, ema, Evelin

Lauri Kink – Umm, Jõngu poiss, kirikuõpetaja

Jaan Rekkor – vanaisa

Peep Maasik – koolidirektor, kombainer

Siim piirak – õppealajuhataja

 

Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid leiab Temufi kodulehelt SIIN

Loe edasi

Ooper, muusikal või hoopis rokk-kontsert?

 6. augustil 2021 Tartu laululaval

Foto: Sohvi Viik

Kui Tartu laululaval plaanitakse suvelavastust teha, siis ilmselt ei kahtle keegi, et tegemist saab olema väga mastaapse ettevõtmisega. Kahtlemata on rokkooper “Johnny” mastaapne lavastus. Nii võimsa lavastuse jaoks ehitati laululavale spetsiaalne lava, mis on 64 meetrit pikk ja näitlejad mängivad lausa kolmel korrusel. Kusjuures selline suvelavastuse jaoks tehtud lava on suurim Eestis. Selleks, et kogu tegevust laval näha, on mõlemas lava ääres kaks suurt ekraani. Kusjuures minu jaoks olid ekraanid häirivad, sest paratamatult nägin ma ekraani vahendusel ainult ühte murdosa sellest, mida ma muidu laval näinud oleksin. Aga lava oli nii suur ja liigendatud mitmeks erinevaks väikseks ruumiks, et ainult lavale vaadates oli üsna keeruline üldse midagi aru saada. Küll jäid näitlejad kahe ruumi vahelisse alasse, mida polnudki muudmoodi võimalik näha, kui ainult ekraanilt. Lisaks olid näitlejad nii suure lava kõrval nii pisikesed, et mingit näitlejatööd väga küll näha ei olnud. Seega selliste lavamõõtmete juures ekraanid hädavajalikud.

Iseenesest on mul kahju, et näitlejad niimoodi lavale “ära kadusid”, sest kui näitlejate nimekirja vaadata, oli lootust, et nautida saab palju, sest kokku on kutsutud väga erineva taustaga näitlejaid erinevatest teatritest. Tundub, et vana asja pole mõtet torkida, sest Ain Mäeots, kes muidu on väga häid lavastusi teinud, oli sel korral võrdlemisi lahja lavastuse teinud. Iseenesest oli algus paljulubav ja näha oli, et siit saab materjali heaks perekonnadraamaks, mis ühtlasi lahkab ka mitmeid ühiskonna valupunkte. Kuid mida edasi lugu hargnema hakkas, seda rohkem tundus, et loo selgrool polnud piisavalt liha ümber ning lavastuse narratiiv hakkas lagunema. Kohati tundus, et lavale olid toodud 1980. aastatel hiilgeaegu näinud “Johnny” parimad laulud ja laulude vahele oli aja täiteks ühiskonnakriitilist teksti kirjutatud. Iseenesest probleemid täiskasvanute ja laste vahel ning ühiskonnakriitilisus on tänapäeval sama aktuaalsed teemad kui need olin 40 aastat tagasi, kuid minu jaoks kadus probleemikäsitlus kogu muu taustamüra vahele ära. Üheks läbivaks mureks, millega süžee tegeles, oli see, et isa ei kuulanud Johnnyt (ega ka tegelikult teisi). Mulle oleks väga meeldinud, kui lavastuse lõpuks oleks see probleem mingi konkreetse lahenduse saanud. Hetkel oli küll näha, et vanemad lohutasid Johnnyt pärast seda, mis temaga sel päeval juhtus, kuid minu jaoks jäi ikkagi õhku küsimus, et kuidas Johnny ja ta vanemate elu edasi kulgeb.

Siiski oli erinevas vanuses inimestel võimalik tekstist leida midagi, millega end samastada. Näiteks noorem põlvkond ilmselt sai väga hästi aru, mis see suunamudimine instas on, mille abil saab lihtsasti raha teha. Kõik naised tundsid kindlasti ära selle hetke, kus naabrinaine või sugulane kiitleb sellega, kuidas tema on õige perenaine, sest kõik sünnipäevalaual olevad söögid on ise tehtud, mitte kusagilt tellitud. Perepead ilmselt tundsid seda tuttavat ängi kui töölt koju jõudes pole naine veel sooja toitu jõudnud valmis teha. Kuna loo peategelane on ülikoolis õppiv Johnny, siis vaieldamatult leiavad kõige rohkem ära tundmist just samas vanuses inimesed, kuid publiku hulgas ringi vaadates, oli neid võrdlemisi vähe.

Kusjuures Johnny isa sünnipäevastseen oli üks vähestest stseenidest, mida mul oli nauditav vaadata. Vähemalt siis, kui sa oled eestlane ja oled koos sugulastega samuti ühise sünnipäevalaua taga istunud. Ilmselt on kõik suguvõsa nooremad liikmed kogenud seda, kuidas suguvõsa vanemad liikmed hakkavad sinu elu kohta uurima ja siis võrdlema sind enda laste või lastelastega. Ainus, mis mulle selle stseeni juures veidi häirivaks muutus, olid tegelaste nimed. Kui ema, isa, Johnny ja Elo olid tegelaste väljamõeldud nimed, siis kõik sugulased olid neid kehastanud näitlejate nimedega. Selline nimede kasutamine tekitab paratamatult seda, et publik hakkab näiteks Johnny tädi Lainet samastama tädi kehastanud Laine Mägiga isikuga. Ma leian, et kui juba ühed nimed olid muudetud ja tegemist oli fiktiivse looga, oleks võinud kõikide tegelaste nimed olla muudetud.

Sama palju kui sünnipäevastseen, jäi mulle meelde loengu stseen. Mitte sellepärast, et stseen oleks väga tõetruu olnud, vaid peaasjalikult Margus Jaanovitsi kehastatud professori tõttu. Esiteks nägi see professor välimuselt välja täpselt nagu üks minu psühholoogia õppejõududest ja teiseks, ta käitus ka täpselt samamoodi. Kõik kõne- ja liikumismaneerid olid Jaanovitsil nii selle õppejõu moodi, et ma juba hakkasin kahtlustama, et Jaanovits on samas loengus käinud ja on oma rolli selle sama õppejõu pealt teinud. Eks kohti, mis meelde jäid oli veel teisigi, kuid need kaks stseeni jäid just mulle kõige paremini meelde ja nende ajal ma vist isegi naersin paar korda.

Lavastuse kõige nauditavam osa oli sel korral muusikaline kujundus. Olgem ausad, ilmselt suurem enamus publikust oligi lavastust just Olav Ehala muusika pärast vaatama tulnud ja muusikas tõesti pettuma ei pidanud. Nii palju kui ma siiani olen lavastuse kohta kiidusõnu kuulnud, siis vaieldamatult on kõik kiidusõnad olnud just muusikalise kujunduse osas. Siinkohal au ja kiitus vanameister Olav Ehalale ja bändile koosseisus Margus Kappel, Jaanus Nõgisto, Ain Varts, Priit Kuulberg ja Toomas Rull. Nii palju kui mina aru olen saanud, oligi peaprodutsent Mihkel Trumani soov omal ajal „Johnnys“ kõlanud muusikat laiemale publikule tutvustada. See  eesmärk sai lavastusega kindasti täidetud. Kahjuks mõnel hetkel oleksin ma tahtnud, et muusika oleks veidi vaiksem olnud, sest laulude sõnu polnud muusika taustal kuulda ning vahel oli sõnadest ka raske aru saada. Ja kui tegemist on ooperiga, siis võiks ikka veidi laulusõnadest aru saada, et taibata, mis laval toimub. Kui arvestada seda, et lavastus oli välja kuulutatud rokkooperina, siis kõige lähedasem esitus ooperile oli minu meelest Maria Annuse esitatud “Paabulinnu laul”, mis hea kujutlusvõime korral isegi meenutas ooperiaariat. Kuigi ma ei tea, kas rokkooper ja ooperiaaria on sobilikud ühte lausesse kokku panna. Kahjuks tundus mulle, et Annuse hääl vedas teda pikkade kõrgete noontide juures veidi alt. Aga ma võin ka eksida, kuna mul puudub igasugune muusikaline kuulmine, lihtsalt mulle tundusid need pikad kõrged noodid veidi mitte nii võimsalt esitatud kui kogu ülejäänud laul. Kuid mis seal salata, eks Ehala looming ongi väga pretensioonikas ja seda perfektselt esitada on üsna keeruline ülesanne ka lauljatele, laulvatest näitlejatest siis rääkimata.

Kui nüüd küsida, et kas tegemist oli väljakuulutatud rokkooperiga, siis ma pigem julgeksin väita, et tegemist ei olnud ei rokkooperi ega muusikaliga, vaid tegemist oli kontserdiga. Kuna lavastus haaras, ilma liialdamata, kogu laululava territooriumi, oli tegevust üsna keeruline jälgida ja nii juhtuski, et sageli kuulasin ma ainult muusikat ja laule, mis on minu meelest kontserdile iseloomulik tegevus. Ooperist või muusikalist, eeldaksin ma veidi rohkem teatraalsust ja seda, et ma saaksin näitlejaid laval jälgida. Paraku jäi praegu teatraalsus minu jaoks olematuks. Ilmselt sulas teatraalsus tänu suurele lavale ja liiga paljudele tehnilistele võimalustele lihtsalt ära. Kõike, mida vaadata oli korraga nii palju, et silm ja aju ei püüdnud kõike kinni.

Kuigi järjest enam hakatakse ka teatris kasutama video ja kaamerata võimalust, siis sellist lahendust pole ma veel nägema juhtunud, et operaatorid on kogu aeg kaameratega näitlejate nina all ja liiguvad ümber näitlejate. Iseenesest saab sellisest teguviisist veidi aimu, kuidas filme tehakse. Aga kui ma tahaksin filmi tegemist vaadata, siis ma läheksin taustanäitlejana filmivõtetele, mitte teatrisse. Võib-olla olen ma veidi vanamoodne, et igatsen taga klassikalist teatrit, kuid mulle meeldib vaadata näitlejaid laval tervikuna koos lavakujunduse, kostüümide ja liikumisega. Vaadata seda, mida teevad need näitlejad kes parasjagu laval esiplaanil pole, vaadata lavakujunduses olevaid detaile, näitlejat pealaest jalatallani. Praegu võeti see võimalus minult täiesti ära, sest enamasti pidin ma vaatama seda, mida operaator mulle parasjagu näitas. Olgu selleks siis näitleja nägu, või liikumise ajal näiteks ainult jalad. Ja kuigi ma püüdsin vaadata suurt ekraani selliselt, et ma näen ka reaalselt laval toimuvat, õnnestus see ainult nendel hetkedel, kus näitlejad lava eesmises osas tegutsesid. Kui tegevus toimus näiteks publiku vahel või külgedel, siis oligi võimalus toimuvat ekraanilt vaadata, sest sageli polnud lihtsalt publiku vahelt näitlejaid võimalik näha.

Vaieldamatult on tore, et produtsent Mihkel Truman soovis Ehala muusikat ja kunagist kultusbändi Ruja taas rahva ette tuua, kuid mulle tundub, et kontsert oleks selleks sobilikum moodus olnud. Praegu tundus mulle, et kõike oli liiga palju tahetud korraga kokku panna ja teadupärast liiga palju häid asju koos ei pruugi anda head tulemust. Näitlejad olid head ja tundus, et nende valikul on mõeldud erinevates vanuses inimestele, et igaüks leiaks mõne endale meeldiva näitleja ja tuleks teda vaatama. Lavakujunduse ja tehniliste vahendite kasutamise kohta sobib väga hästi ütlus, et vähem on rohkem. Ma usun, et väiksem lava ja vähem kaamerate ringi liigutamist oleksid lavastuse palju sügavamõttelisemaks muutnud. Eks Tartu laululava ole veidi sümboolne koht, kuid praegu ei andnud koht lavastusele midagi juurde. Just otse vastupidi, tekitas sellise tunde, et valitud on kõige suurem koht, kuhu võimalikult palju publikut mahutada ja selle pealt võimalikult palju raha teenida. Teatri puhul pole sellised kapitalistlikud assotsiatsioonid kunagi head teinud. Paratamatult tekitas laululava minus veelgi rohkem seda tunnet, et ma olen tulnud Ruja kontserdile, mitte teatrisse. Eks seda kontserdi tunnet võimendas veelgi lavastuse algusaeg. On üsna klassikaline, et teatrietendused algavad kell 19 ja pigem on kontserdid need mis algavad kell 21. Ainus põhjendus nii hilisele algusajale oli minu silmis see, et siis on väljas pime ja valgusefektid tulevad paremini esile. Tõesti, vaheajal lava kaunistanud valgus oli väga ilus. Kuid selline valgusmäng on minu silmis jällegi sobilikum õhtusele kontserdile, mitte lavastusele.

Lava valguskujundus vaheajal. Siit saab veidi aimu ka lavakaujundusest. Foto: Triinu Kurvits

Üldiselt mulle tundub, et kõik need, kes läksid laululavale kontserdi eeldustega, jäid nähtuga väga rahule. Ma tunnistan ausalt, kui ma oleks sellist kontserti näinud, siis ma oleksin samuti väga õnnelik olnud. Kahjuks reklaamiti „Johnnyt“ suvelavastuse ja rokkooperina ja minu jaoks jäi ta teatri mõttes lavastusena nõrgaks. Natukene liiga palju oli vahtu ümber, mis segas loo jälgimist ning mõned nüansid jäid mulle üldse arusaamatuks. Näiteks keda Mikk Tammepõld kehastas. Üldiselt olid tema kanda kõik suuremad soolod, kuid kes ta loo seisukohast oli, sellest ma aru ei saanudki. Lavastuslikus mõttes peaks kõigel ja kõigil, kes laval on, olema põhjus. Aga ilmselt olen mina lihtsalt liiga rumal, et sellest aru saada, keda või mida Tammepõld laval kehastas. Kui teda oli vaja ainult selleks, et soolosid laulda kuna Franz Malmsten ei oleks suutnud neid ise nii hästi esitada, siis oleks võinud selle muusikalise ja lavastusliku poole veidi paremini omavahel põimida ja sinna mingi liini juurde tekitada mis seletaks seda, et nüüd keegi teine laulma tuleb. Praegu jäigi mulje, et lavastuslik osa ja muusikaline osa pole omavahel väga ühte sulandunud ja seetõttu oli kogu lavastus üsnagi hektiline.

Nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda ja see siin oli ainult minu arvamus. Mulle endale tundub, et ma olen üle keskmise kriitilisem teatrivaataja ja mulle ongi raske meeldida. Seega ma soovitan kõikidel ikkagi enda sisetunet kuulata. Kui keegi on mõelnud, et kas minna rokkooperit vaatama või mitte, siis olge enda vastu ausad ja mõelge esmalt sellele, miks te seda vaatama tahate minna. Mina näiteks tahtsin näha head lavastust, sest „Johnny“ oli 40 aastat tagasi tõeline hitt. See soov mul kahjuks ei täitunud. Aga veel tahtsin ma laval näha Olav Ehalat ja Margus Kappelit ning kuulata Ehala muusikat. See soov sai mul täidetud ja selles osas ma ei kahetse midagi. Kui te soovite ka peaasjalikult muusika pärast minna, siis seda ma soovitan julgelt. Kes soovib sügavat teatrielamust saada, siis teil soovitan pigem mõni muu lavastus leida.

 

Libreto: Mihkel Truman ja Birk Rohelend

Lavastaja: Ain Mäeots

Peakunstnik: Karmo Mende

Muusikajuht: Olav Ehala

Koreograaf: Marika Aidla

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Laval:

Franz Malmsten – Johnny

Liis Remmel – Elo

Jan Uuspõld – Isa

Maria Annus – Ema

Liisa Pulk – Kertu, bussireisija

Marta Laan – Maria, kontoritöötaja, bussireisija

Jaanus Tepomees – Tom, kontoritöötaja, bussireisija

Ott Raidmets – Roland, sünnipäevaline

Margus Jaanovits – õppejõud, vanaisa, bussireisija, sünnipäevaline, politseinik

Lauri Liiv – Oskar, staar, kontoritöötaja, sünnipäevaline

Kaarel Pogga – Mikk, bussijuht, sünnipäevaline

Laura Kalle – Linda, kontoritöötaja, bussireisija, sünnipäevaline

Laine Mägi – kontoritöötaja, bussireisija, sünnipäevaline

Lennart Mäeots – vend

Noora Annus – õde

Mikk Tammepõld – inimene

Tantsijad - Maria Engel ja Julia Kaškovskaja

Videos osalesid:

Telereporter – Heleri All

Intervjueeritavad – Georg Kaasik, Mart Noorma, Johanna Liiv, Margus Prangel, Caroly Päkk, Juho Porila

Muusikud:

Margus Kappel

Jaanus Nõgisto

Priit Kuulberg

Ain Varts

Toomas Rull

ja Tartu Noortekoor

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab vaadata lavastuse koduleheküljelt SIIN

Loe edasi

Suudlused, mis päästavad maailma

 28. juulil 2021 Tartu Laulupeomuuseumi siseõues

Foto on pärit Tartu Linnateatri Facebooki lehelt

Suve kõige romantilisemaks lavastuseks tituleeritud „Suudlused“ on juba teist suve leidnud tee publiku ette. Juba teist suve olen mina tahtnud lavastust vaatama minna. Nüüd, mil mängitakse viimaseid etendusi, jõudsin ma lõpuks teatrisse. Ütlen ausalt, et ootused olid väga kõrgel. Kes varem on seda blogi lugema juhtunud, siis need on ilmselt lugenud minu „salapärasest võimest“ tajuda juba lavastuse reklaami lugedes seda, kas tegemist on väärt asjaga või mitte. „Suudluste“ puhul just nii oligi, et ma nägin reklaami ja teadsin, et seda ma tahan näha. Lisaks kuulsin siit-sealt veel soovitusi, et tegemist on väga hea lavastusega. Eks tõsiasi, et eelmine suvi olid kõik etendused üsna kiirelt välja müüdud (ja seepärast ma eelmine suvi lavastust vaatama ei jõudnudki), annab ka tõestust sellest, et tasub oma ootused kõrgeks seada.

Tegemist on üsna minimaalsete vahenditega lavale toodud lavastusega. Minimaalsete vahenditega selles mõttes, et laval pole väga palju näitlejaid ja lavakujundus ei koosne teab mis võimsalt üles ehitatud lavast. Jah, massiivsed ja keerulised lavakonstruktsioonid võivad küll teinekord mõjuda väga uhkelt, kuid nagu öeldakse, siis lihtsuses peitub võlu. Esmapilgul tundus mulle, et kogu lavakujundus ongi ainult üks pink lavanurgas. Veidi hiljem sain aru, et laval olev lillekast on samuti osa rekvisiitidest. Kuna ma pole varem Laulupeomuuseumis käinud, siis polnud mul vähimatki aimu, kas laudadest välissein (mis publiku poolt vaadatuna moodustas lava tagumise seina), on osa lavakujundusest või tegelikkuses ongi sisehoovi jääv maja välissein laudadest. Selgus, et tegemist on ikkagi lavakujundusega. Just detailid on need, mis lavakujunduses rolli mängivad ja fantaasia elama panevad. Kui mina kahtlesin seina ehtsuses, siis teistes tekitasid kahtlusi lillekastid ja teise vaatuse alguses lillekasti taha tekkinud kaks risti. Kogu etenduse aja leiad sa lavalt midagi sellist, mida sa pole seal varem näinud ja paratamatult hakkad sa endalt küsima, et kas see oli siin ka varem või pigem mitte? Tegelikult pole erilist vahet, kas need detailid on ekstra lavakujunduse jaoks paika sätitud, või on need osake Laulupeomuuseumist. Oluline on see, et kõik detailid mõjuvad loomulikult ja lasevad publikul keskenduda ainult kahele tegelastele ning nende räägitavale loole.

Suuresti ongi detailid ja nende loodud mälestused kogu lavastuse tuumaks. Lavastus vaatleb armastust läbi kahe tegelase elu. Me kohtume tegelastega esimest korda siis kui nad on üheteistkümneaastased ja näeme neid viimast korda siis, kui nad on veidi üle seitsmekümne. Tegelaste vanusest saame aimu tänu jutustajale (kuuleme ainult Hannes Kaljujärve häält), kes ütleb mitu aastat eelmisest stseenist möödunud on. Näitlejad mängivad vanuse muutumise välja just detailidega. Olgu nendeks detailideks siis muutunud hääletoon, liigutuste energilisus või kostüümid. Hoolimata sellest, et näitlejaid ei muudeta parukate ega grimmi abil nende tegelikust vanusest vanemaks, on tegelaste vananemist laval näha. Sellega saavad Anne-Mai Tevahi (Mary) ja Karl Edgar Tammi (John) hakkama tänu näitlejameisterlikkusele. Juba etenduse esimestest minutitest peale oli näha, kui hästi näitlejad enda rollidega hakkama saavad. Näiteks Tammi kehastatud 11-aastane John, kelle igast keharakust kiirgas välja poisilikku energiat. Kui John esimest korda Maryt kohtas, oli näha sellises vanuses poistele iseloomulikku ebakindlust tüdrukutega suheldes. Samal ajal oli Tevahi kehastatud 11-aastane Mary tüdruk, kellele meeldis rohkem kalapüük ja ronimine ning muud poisilikud tegevused ja ema õmmeldud kleidis tundis ta end ebamugavalt. Eks ebamugavust suurendas veelgi kohtumine Johniga. Samas see ebamugavus ja kohmetus oli mõlemal näitlejal väga hästi välja mängitud.

Nii Tevahi kui ka Tammi suutsid ära tabada Mary ja Johni jaoks erinevatele vanustele iseloomulikud nüansid. Hoolimata sellest, kas Mary ja John olid 11, 15, 23, 42, 53 või 71 aastat vanad. Ehk veidi jäi mind häirima see, et 71-aastaste Mary ja Johni puhul jäi õhku näitlejate endi vanusest tingitud noorus, mis ei tekitanud minus päris seda tunnet, et tegemist on 71-aastaste inimestega, sest füüsilised kehad olid liiga noored. Kui arvestada seda, et John ja Mary oleksid pidanud olema 71-aastased aastal 2018, siis tundus „vanainimese häälega“ rääkimine minu jaoks veidi parodeerimisena. Jah, kunagi ammu võis tunduda, et 71-aastane on väga vana, kuid kui praegu ringi vaadata, siis 71-aastane on ikka võrdlemisi noor ja kohe kindlasti ei räägi enamik 71-aastaseid sellise hädise vanainimese häälega.

Natukene jäi mind häirima ka see, et esimeses vaatuses kippusid sündmused veidi venima, samal ajal kui teises vaatuses liikusid aastad päris halastamatu kiirusega. Eks see vist kipub reaalses elus ka nii olema, et noorusaastad jäävad paremini meelde (ja tundub, et need aastad liiguvad aeglasemalt), sest päris lapsena me õpime alles maailma tundma ja eks ootused suureks saamise osas tekitavadki veidi seda tunnet, et aeg ei lähe üldse edasi. Kuni tulevad esimene armumine, abielu, laste saamine jne, ning ühel hetkel tundub, et aeg liigubki halastamatu kiirusega edasi. Need hetked ongi mälestused, mis meid tulevikus saatma jäävad. Kes ikka tahaks mäletada seda päeva, mil tekkisid esimesed hallid juuksekarvad või tervis üles ütles? See-eest jäävad meelde need üksikud rõõmsad hetked, kui saadakse vanavanemaks, või infarkti järel haiglast koju saad. Seepärast ongi teises vaatuses tempo hoopis teine, sest sündmusi peategelaste elus ainult juhtub ja juhtub, kuni ühel hetkel tuleb tempo maha võtta ja tunnistada, et juba on 60 aastat koos oldud ja nüüd tuleb vaikselt lahkumiseks valmistuma hakata.

Tegelikult pole vahet, millised sündmused sinu elus juhtuvad ja millal nad juhtuvad. Oluline on see, et sinu kõrval on see keegi, keda sa armastad ja usaldada. Eriti hästi on siis, kui see üks ja ainus juhtub veel olema sinu esimene armastus. John ja Mary õpetavad meile seda, kuidas saada üle nendest raskematest hetkedest elus ja panevad meid nägema seda, kuidas erinevad inimesed ühte ja sama asja tõlgendavad. Kas lastest vaba nädalavahetus on suurepärane võimalus romantiliseks nädalalõpuks hotellis või hoopis ideaalne võimalus ära teha kõik nädala jooksul kuhjunud kodutööd? Igas suhtes on eriarvamusi, kuid neist on võimalik üle saada, kui seda tõeliselt tahta. Ja tahta saab ainult siis, kui teist inimest armastada. Üks on kindel – armastus, mis võib peituda ka kõige väiksemates suudlustes, päästab maailma. Mis ka parasjagu ei juhtuks, kui su kõrval on keegi, kes sind jäägitult armastab, siis te saate koos üle igast eluraskusest ja tülist.

Peab muidugi tunnistama, et kõrvalt vaadates on Johni ja Mary lugu muidugi päris kurb, sest meie loo peategelased saavad elu jooksul päris mitmel korral tõsiselt haiget. Lõppude lõpuks on tegemist muidugi ühe ilusa muinasjutuga, kus kõik lõpeb hästi ja saab isegi öelda, et kui nad surnud ei ole, siis elavad nad tänapäevani (nagu ühele tõelisele muinasjutule kohane). Kõik see, mida tegelased peaaegu kahe tunni jooksul läbi elavad on nagu sõit Ameerika mägedel. Ühel hetkel saad sa naerda nende omavahelise nääklemise või väikeste armastusavalduste pärast ja järgmisel hetkel pühid silmanurgast pisaraid, sest elu on nii kuradima ebaõiglane. Seega soovitan taskurätikud kaasa võtta, sest nutta saab päris palju. Kusjuures ma pole vist varasemalt ühegi lavastuse jooksul näinud, et nii palju inimesi korraga nina nuuskab ja silmi pühib, kui nüüd esimese vaatuse lõpus. 

Kuna ma olen see suvi nii palju teatris käinud, siis peab ütlema, et mind on üsna raske üllatada, sest tundub, et ma olen igasuguseid asju näinud. Ometigi ma üllatusin sel korral kui lihtne on teha lavastust, kui sul on head näitlejad (ja palju kostüüme). Kuigi suve suurimat teatrielamust ma sel korral ei saanud, siis vaatama soovitan ikkagi minna. Tegelikult soovitasin ma oma tuttavatele lavastust juba oma sisetunde põhjal ja peab tunnistama, et sisetunne ei vedanud mind ka sel korral alt. Näitlejad olid just täpselt nii head (või veelgi paremad), kui ma arvasin ning süžee oli veelgi elulisem, kui ma lootnud olin. Mängupaik oli samuti parajalt väike ja mõjus intiimselt ning seetõttu oli sünergia lava ja publiku vahel väga hästi tajutav. Sellele aitas kindlasti kaasa lavastaja sissejuhatav jutt, et kõik tekkinud emotsioonid võib kohe enda seest välja lasta, mitte ei pea emotsioone vaheajani kinni hoidma. 

Ma pean tunnistama, et enda sisetunde ja teistelt kuuldud kiidusõnade tõttu olid mul lavastusele ülikõrged ootused ja ma ei pidanud pettuma. Lõpp jäi minu jaoks veidi lahjaks, kuid ma usun, et see on tingitud sellest, et ma pole ise veel sellesse vanusesse jõudnud ja ma ei tea, mis tunne on oma armastusele vanaduses tagasi vaadata. Muidugi võib see olla seotud natukene ka sellega, et näitlejad on sama noored kui mina ja neil oli ka endast vanemaid inimesi veidi keerulisem kehastada ja alateadlikult kippus vanapaari stseen surnuaial veidi liiga koomiliseks muutuma. Üldiselt on siiski tunda, et lavastust on tehtud rõõmu ja armastusega ning kindlasti paneb laval toimuv ka publiku armastusse  rohkem uskuma. 

Igatahes praegu on jäänud veel viimased etendused ja seega peavad soovijad kiirustama. Kui keegi on mõelnud, et kas minna või mitte minna, siis mina soovitan igatahes minna. 

 

Autor: Jay D. Hanagan

Lavastaja: Algis Astmäe

Laval:

Anne-Mai Tevahi - Mary

Karl Edgar Tammi - John

Vahetekstide esitaja: Hannes Kaljujärv – jutustaja

 

Pileteid saab Piletilevist SIIN

Loe edasi

Tson Lemberi uus elu

 25. juulil 2021 Eisma sadama paadikuuris

Foto: Jaanus Nuutre

Minu selle suve vaieldamatult kõige lemmikum mängupaik on olnud Eisma sadama mõrrakuur. Mis teha, et ma olen merefänn ja mulle tundub igasugune meri ilus. Aga ilma naljata, esiteks on Eisma sadam väga kenasti rekonstrueeritud ja teiseks tundus sealne meri kohe eriti sinine olevat ja ümberkaudne loodus eriti roheline. Meil siin sisemaal on selle kuumaga kogu rohelus suuresti juba kollaseks kuivanud. Eisma sadamasse kohale jõudes mõtlesin, et eriti ideaalne oleks kui mängupaik oleks vabas õhus olnud. Olgem ausad, siis oleksin ma julgelt üle poole ajast lihtsalt merd vaadanud, selle asemel, et etendust vaadata, sest vaatepilt oli lihtsalt lummav.  

Arvestades seda, et etenduste ajaks oleks tulnud sadam kinni panna, kui etendused oleksid väljas toimunud, siis oli mõrrakuur mängupaigana kohalike jaoks parem valik. Tegelikult oli mõrrakuur ka lavastuslikust seisukohast parem valik kui vaba loodus. Minu jaoks lõi mõrrakuur kogu lavastusele hoopis teise dimensiooni, äratades mängupaiga ellu ning tuues tegelased fantaasiamaailmast sellesse päris maailma Eisma sadamas, kus asus publik. Lavastuse tegevus toimub ühes mereäärses majapidamises ja mõrrakuur sobis nagu valatult saja aasta taguse talumaja atmosfääri tekitamiseks. See teadmine, et meri ongi reaalselt siinsamas lähedal, nagu tegelased räägivad, oli nagu kirss tordil. Ehk on mõne tuulisema ilmaga isegi mere kohinat mõrrakuuri kuulda. Muidugi peab kiitma ka kunstnik Jana Wolket, sest mõrrakuurist oli saanud ehtne talumaja sisemus koos ajastutruu mööbli, põrandal olevate kaltsuvaipade ning ühes nurgas rippuva kalavõrguga. Kui ma ei oleks teadnud, et ma olen teatrisse sattunud, siis oleksin ma arvanud, et tegemist on rannarahva muuseumi eksponaadiga, mis tutvustab kunagiste kalurite elamist.

Kusagilt on mulle meelde jäänud infokild, et Eisma sadama leidis teater Nuutrum endale mängupaigaks veel ennem, kui oli olemas lavastus, mida seal mängida. Ma saan sellest täiesti aru, sest sellist asukohta oleks patt kasutamata jätta. Sellise asukoha puhul on täiesti iseenesestmõistetav, et lavastuse alusmaterjaliks valiti August Mälgu novellid. On ju Mälk Eesti tuntuim merekirjanik. Kahjuks pole mina isiklikult ühtegi Mälgu teost lugenud, seega ei oska ma teda kirjanikuna ka hinnata. Oma teadmatuses ei oska ma ka seda öelda, kas dramatiseering oli alusmaterjalist parem või halvem. Siiski saan ma seda öelda, et minu jaoks isiklikult jäi praegune dramatiseering natukene liiga üheplaaniliseks. Ma oleksin tahtnud veelgi rohkem erinevaid tundeid ja ettearvamatuid sündmuste keerdkäike näha.

Esimeses vaatuses justkui ei toimunud midagi peale selle, et ühte rannakülla saabus üks tundmatu purupurjus mees, kelle üksik taluperenaine enda juurde ööbima võttis. Jah, oli näha, et tundmatul oli mingi tume saladus ja üsna ilmne oli ka see mis juhtub siis, kui üksik naine mehe ööseks enda juurde võtab. See, milles seisneb salapärase võõra saladus, oli minu jaoks liiga läbinähtav ja ei andnud loo seisukohast väga palju juurde.

Seevastu teises vaatuses oli sündmusi märksa rohkem, kui esimeses, kuid mingil hetkel oli mul ikkagi tunne, et lavastuse tempo on ikka samasugune nagu esimeses vaatuses, kus midagi väga ei toimunud. Kui esimene vaatuse sündmused leidsid aset vähem kui 24h jooksul, siis teise vaatuse jooksul anti ülevaade olulisematest sündmustest umbes aasta (ehk isegi veidi rohkema) jooksul. Siiski jäi mulle mulje, et ka teises vaatuses seisis aeg paigal ja midagi väga justkui ei toimunud. Ehk on selles tundes süüdi meie tänapäevane kiire elutempo, kus uut infot tuleb kogu aeg igalt poolt ja pidevalt kusagil midagi toimub. Kui kasutada paralleele merega, siis mina oleksin oodanud tormist vahutavat merd, kuid selle asemel nägin ainult tüünet.

Ometigi leidsin ma lavastusest midagi sellist, mis kõnetab inimesi ka sada aastat hiljem. Nimelt soov olla armastatud ja hoitud. Eks selle soovi ümber tegelikult kogu lavastuse tegevus käib. Üksikud naised soovivad leida enda ellu meest, kes neid armastaks ja aitaks neil eluraskustele vastu astuda. Ning pealtnäha kriminaalne tegu võib osutuda hoopis armastuseks oma ligimese vastu. Minu jaoks oli kõige huvitavam vaadata teist vaatust, kus Tson (Mihkel Tikerpalu) ja Maris (Siret Tuula) oma igapäevast elu elasid. Kuidas omavahel põrkusid kaks täiesti teistsugust maailma. Üheltpoolt Tson, kes tahtis lihtsalt elu nautida, mis tähendas võimalikult palju naiste taga ajamist ja alkoholi ning võimalikult vähe töö tegemist. Maris osutus Tsoni täielikuks vastandiks, kuna tema jaoks oli oluline oma vanemate talu toimivana hoida ning selleks oli vaja pidevalt tööd teha – lehma lüpsta, heina niita, põrsast toita, süüa teha jne. Ma usun, et selline meeste ja naiste maailmade (kui nii võib öelda) põrkumine tuleb tänapäeval paljudele tuttav ette. Eks praegugi ole palju selliseid olukordi, kus seks võõra naisega tähendab mehe jaoks lihtsalt seksi ja mitte kohustust naisega koos olla, kuid selle sama naise jaoks võib see sama seks tähendada, et mees armastab teda ja neid ootab ees ühine tulevik koos laste ning koduga.

Nagu lavastuse dramaturg Sven Karja on kavalehel välja toonud, siis Mälgu tegelased leiavad sageli teose lõpuks tee mere ligidusse, mis tähendab rahunemist, selginemist või kojujõudmist. Seda kujundit on väga selgesti näha ka “Tson Lemberi uus elu” lavastuses. Just see sama maailmade põrkumine on tegelikult selle sama mere kujundiga seotud. Maris on lapsepõlvest saadik elanud mere ääres ja ta teab, et meri on see, mis võib nii võtta kui ka anda. On meri temalt võtnud mõlemad vanemad, kuid meri andnud talle võimaluse käia merekaldal muresid kurtmas ja mõtlemas. Nüüd andis meri talle mehe, kellega lõpuks saab Maris oma elu jagama hakata. Ma usun, et eluaegne mere lähedus oligi see, mis oli Marisest teinud nii kindla ja tasakaaluka naise, kes oma rahulikkuse ja kannatlikkusega sai lõpuks selle, mida ta nii väga soovis – leida enda ellu keegi, kes teda armastab. Ka Tson, kes seni oli elanud rahutut elu sisemaal, leidis lõpuks mere äärest enda ellu rahu ja selgust ning õppis ära selle, kuidas Marist tõeliselt rõõmustada. Eks kõik need Tsoni jutud kaugetest maadest ja suurtest meredest, olid ainult märk tema rahutust hingest, soovist kusagile tõeliselt kuuluda. Minu meelest on “Tson Lemberi uus elu” hea näide sellest, kuidas üks tõeliselt kindlameelne naine suudab oma armastuse, headuse ja rahuliku meelega ka kõige rahutuma hinge rahulikuks muuta ja “ära kodustada”.

“elumehest” Tson ning korralike kommetega tasane Maris on August Mälgu originaaltegelased, kellesarnaseid inimesi võime enda ümber ka tänapäeval tihti kohata. Kolmanda tegelase, naabrinaise Elsa, on lavastaja Jaanus Nuutre ja dramatiseerija Sven Karja ise Mälgu teiste naistegelaste põhjal “kokku pannud”. Ometigi on Elsa (Eva Püssa) kõige tüüpilisem külanaine, kes teab täpselt küla kõige  uuemaid uudiseid ning oskab kohale tulla täpselt sel hetkel, kus teda kõige vähem näha tahetakse. Ka selline “naabrivalve” pole tänapäeval kusagile kadunud. Seega võib juhtuda, et ühel hetkel tunnete te laval ära mõne enda tuttava ja saate vaikselt omaette naerda, et aastatega pole inimesed ikka üldse muutunud.

Kui nüüd täiesti aus olla, siis näitlejate mänguga võib päris rahule jääda, kuid ma oleksin näitlejatelt natukene rohkem hingestatust oodanud. Kõige enam meeldis mulle Mihkel Tikerpalu purupurjus Tsonina Marise tuppa saabus. Purjus inimest ei ole üldse kerge mängida ja minu jaoks mõjus naiste poolt tuppa kantud purjus Tson usutavalt. Edasine Tson hakkas Tikerpalul veidi käest libisema, kuid ilmselt saab selles süüdistada vähest mängukordade arvu ja loodetavasti on järgmistel etendustel Tikerpalu Tson juba lõpuni välja sama kuraasikas. Siret Tuulaga, kes kehastas Marist, minul varasem kokkupuudue puudub. Minu jaoks jäi Tuula kehastatud Maris liiga igavaks. Ma oleksin tahtnud veidi rohkem erinevaid tundeid näha. Praegu tundus, et Maris püüab teistele näidata, et ta on vihane, kurb või rõõmus, kuid oli tunda, et see on kõigest näitemäng, mitte päris emotsioon. Mulle oleks meeldinud, kui ma oleksin päris emotsiooni näinud Tuula osatäitmises. Kõige rohkem üllatas mind Eva Püssa, kes kehastas naabrinaist Elsat. Elsa oli oma olemuselt minu jaoks kõige ebameeldivam. Olles varasemalt Eva Püssaga kokku puutunud, siis julgen väita, et see ebameeldivus Elsa puhul oli märk Püssa heast rollisooritusest, sest tegelikkuses Püssa nii ebameeldiv pole. Siiski tundus mulle, et kõik kolm näitlejat olid veidi pinges ja seega ei tajunud ma nende ansamblimängu. Loodetavasti väheneb iga mängukorraga näitlejate pinges olek ja suureneb ühtsus.

Kui nüüd väga aus olla, siis suve suurimat teatrielamust ma sellel korral ei saanud, aga asukoht ning kunstnikutöö lavakujunduse eheduse eest korvavad selle puudujäägi. Ma usun, et kõik need, kes on August Mälki varem lugenud ja kellele tema teosed meeldivad, jäävad selle lavastusega vägagi rahule. Ühte võin ma teile aga küll kinnitada. Kohe kindlasti ei ole tegemist rahamaigulise suurprojektiga ja on tunda, et kogu meeskond pingutab selle nimel, et saada head tulemust ning pakkuda publikule mõnusat elamust. Näiteks kava on meretemaatikale sobivalt rulli keeratud, meenutades nii kirja, mis on üle mere saadetud pudelipostiga. Kes tunneb, et suured publikuhulgad pole päris neile, suvelavastus võiks olla midagi kergemat puhtast filosoofilisest mõtisklusest kuid päris lihtlabast komöödiat ei tahaks ka vaadata, siis Eisma sadama mõrrakuur on piisavalt hubane ja intiimne. Lisaks pakub lavastus palju äratundmist kõigi igapäevaelust, veidi naeru ja ei sunni publikut laskuma liigsetesse filosoofilistesse mõtisklustesse. Huvilistel soovitan veidi varem kohale minna, et enne etendust jõuaks ikka kopsud kohalikku mereõhku täis tõmmata ja vaadet nautida. Kindlasti on lavastus oma temaatikaga olulisem ja südamelähedasem rannarahvale, sest on see ju nende nimevik, millest räägitakse.

 

Autor: August Mälk

Dramatiseerija: Sven Karja

Lavastaja: Jaanus Nuutre

Kunstnik: Jana Wolke

Helikujundaja: Lauri Närep

Valguskujundaja: Robin Täpp

Laval:

Siret Tuula – Kaju Maris

Eva Püssa – Laratsi Elsa

Mihkel Tikerpalu – Tson Lember

 

Pileteid saab osta Piletilevist ja teater Nuutrumi koduleht on SIIN

Loe edasi