Mr. Greeni külaline

 27. veebruaril 2026 TEMUFI teatris

Foto: Kevin Kohjus

Olles viimasel ajal teatris väga palju pettuma pidanud, hakkasin veidi ka eilset TEMUFI esietendusele minekut kartma, sest äkki ma sõidan Tartust Viljandisse lihtsalt selleks, et järjekordselt pettuda. Sisututvustuse põhjal lihtsalt kuidagi tundus, et lavastus pole päris “minu tassike teed”. Õnneks saan rõõmuga tõdeda, et eksisin korralikult ja tegemist on väga hea lavastusega ja ma hakkan lausa uskuma, et ikka osatakse häid lavastusi teha küll. Lavastus oli lausa nii hea, et mul tekkis juba teatris soov blogima hakata ja nii valmis üsna suur osa blogi algusest juba etenduse vaheajal.

Esimene emotsioon tekkis juba enne etenduse algust, kui saalis istudes lavakujundust vaatasin. Palju puitu – puidust uksed ja riiulid tagaplaanil, esiplaanil laud ja kaks tooli. Ühel pool riiulitel mõned raamatud ja teisel pool nõud, markeerides vastavalt lava kui elutuba ja kööki. Siin-seal ajalehed ja nipet-näpet asju veel. Kogu lavakujundus tekitas minus tunde justkui oleksin maal vanaema juures. Peamiselt oli puit see, mis selle  sooja ja koduse tunde lõi. Pean tunnistama, et olin isegi veidi pettunud kui selgus, et tegevus toimub New Yorgis. Lavakujunduse järgi oleks ma tegevuskohaks pakkunud üksildast talu metsade vahel.

Kui etendus oli mõned minutid kestnud, tekkis mul paratamatult paralleel Tom Ziegleri näidendiga “Grace & Glorie”. Tundus justkui ma vaataksin sama lugu ainult meeste esituses. Peamised sarnasused seisnesid selles, et mõlemas lavastuses elab eakas üksinda ja on end ülejäänud maailmast sisuliselt isoleerinud. Tema maailma “tungib sisse” noor vabatahtlik abistaja, kelle suhtes alguses vanem inimene tõrges on, kuid aja möödudes saavad nad lähedaseks ja hakkavad teineteisega rääkima ka rasketest teemadest. Kohati oli mul lausa tunne, et tänu Grace ja Glorie lavastusele suudan ma ka siin mingeid teatud teemasid ette aimata. Näiteks kui Ross (Silver Kaljula) esimest korda härra Greeni (Raivo Rüütel) juures olles telefoni kasutada tahtis, et sotsiaaltöötajale helistada, teadsin ma juba enne kui ta telefonini jõudis et see telefon kindlasti ei tööta. Ja nii oligi. Seega jäi mul üks nali naermata, sest minu jaoks polnud see üllatav. Aga kuidas Kaljula telefoni ja selle juhtmetega (tegemist oli kettaga telefoniga) mässas, oli siiski omajagu naljakas.

Muidugi pole tegemist kahe täpselt sama lavastusega, lihtsalt mõlemas lavastuses käsitletakse teemasid, mis on läbi aegade ühiskonnas olulised olnud ja need teemad lihtsalt muudavad lavastused näiliselt sarnaseks. Mõnes mõttes võib lavastuste sarnasuse põhjuseks olla ka see et mõlemad on kirjutatud 90ndatel. Ziegler kirjutas “Grace & Glorie” 1990. aastal ja Jeff Baron kirjutas “Mr. Greeni külalise” 1996. aastal. Kuigi 30+ aastat on vahepeal mööda läinud, on need samad teemad olulised ka tänapäeval ja ilmselt see on ka põhjus miks “Mr. Greeni külalist” praegu üle maailma nii palju mängitakse ja miks lavastus publikule meeldib. Kuna ma enamasti käin üksinda teatris, siis see tähendab et ma vaheajal reeglina kaaslasega juttu ei aja ja nii ma kuulengi paratamatult teiste külastajate vestluste katkeid. Eile tundus küll, et kõigile (isegi kriitikutele, kes minu lähedal istusid) laval nähtu meeldis ja TEMUFI on uue populaarse lavastuse endale mängukavva saanud.

Teater ise tutvustab oma kodulehel lavastust nii:  “Õnnetu juhuse tõttu satuvad kokku kaks meest: Ross Gardiner ja härra Green. Nad on elanud täiesti erinevaid elusid, neid huvitavad erinevad asjad, neil on omad mured. Nüüd nad kohtuvad. Mida sagedamini nad kokku saavad, seda rohkem saladusi, muresid ja varjatud unistusi päevavalgele tuleb. Need kohtumised muudavad mõlema mehe saatust. Sallimatusest saab mõistmine, mõistmisest andestus. Andestada suudab tugev inimene. Mis aga teeb inimese tugevaks? Oma nõrkuste tunnistamine. Endale. Teistele.” Tundub justkui väga sügavamõtteline ja filosoofiline lavastus. Minu meelest on see täpselt selline lavastus, mida teatris käies nautida. Igaüks saab tegelaste saatusele kaasa elada ja ehk isegi tõmmata paralleele enda eluga. Ma usun, et meil kõigil on kusagil mõni üksik vanem inimene, kellega me pole ammu suhelnud ja tema käekäigu vastu huvi tundnud. Samas pole kurbust ja mõtisklemist ka liiga palju ja leidub ka ohtralt koomilisi hetki kus kogu saal naerust rõkkab.

Näiteks stseen kus härra Green on kukkunud ja Ross leiab ta ning abistab vanahärrat tualetti minekul. WC ukse taha jõudes küsib Ross umbes midagi sellist, et kas ma tulen teiega kaasa. Kogu saalile tundus see hirmnaljakas. Mina sel hetkel ei naernud, sest haiglas töötades on see sama küsimus üsna suur osa argipäevarutiinist ja seega tundus see küsimus minu jaoks umbes sama tavaline nagu „Kuidas läheb?“. Küll aga tabasin end mõtlemast, et asjad mis ühele tunduvad tavalised võivad teisele tunduda humoorikad, sest inimesed ja nende kogemused on lihtsalt nii erinevad. Seega võib juhtuda, et mulle etendus meeldis, aga kusagil on keegi, kes ütleb et see oli kõige halvem asi mida ta üldse näinud on (loodetavasti siisk isellist inimest ei leidu). Sekund hiljem oli saal üsna tasane, aga mina naersin korralikult, sest härra Green oli üsna kaua vaikselt wc-s olnud ja Ross pani kõrva ukse juurde kontrollimaks kas kõik on seal ikka korras. Midagi, mis mulle tundus naljakas, sest selles oli äratundmist, et just nii teeme ka meie tööl, kui me oleme patsiendi üksinda wc-sse jätnud, aga samas ikkagi kardame et vaikus tähendab et midagi on juhtunud. See oli esimene kord etenduse jooksul kui ma sain aru, et tegelikult pole härra Greeni külastamine Rossi jaoks lihtsalt ühiskondlikult kasulik töö, vaid ta päriselt hoolibki härra Greenist.

Härra Green on paari kuu eest jäänud üksinda, peale seda kui tema naine suri. Naine oli olnud ka see, kes kodu koristas ja süüa tegi, seega on eakas härra Green sattunud üksinda jäädes segaduse keskele ja ega päris kindel ei ole ka see millest ta toitub. Nagu ütleb ka vanasõna, siis armastus käib toidu kaudu ja just koššer supp on see, millega Ross esialgu härra Greeni poolehoiu võidab, sest head toitu ei saa raisku lasta. Loo edenedes kiindub härra Green nooresse mehesse aga nii palju, et hakkab teda juba aeg-ajalt uksel ootama, kui kätte jõuab neljapäeva õhtu kell seitse, mil Ross peaks saabuma. Lõpuks usaldavad mehed teineteisele saladusi, mida paljud nende kohta ei tea ja üksteise toel leitakse nii mõnelegi eluraskusele lahendus ja tänu sellele saab lugu õnneliku lõpu. Et teistel oleks ikka huvitav teatris olla, ei hakka ma saladusi siinkohal avaldama. Aga lugu on kohati nii südamlik, et minul kiskus paaris kohas silma märjaks.

Koššer ilmselt andis juba vihje, et kuidagi on lugu juutidega seotud. Nimelt on mõlemad mehed juudid, aga lisaks sellele, et loos räägitakse juutide tagakiusamisest leiab lavastuses kõneainet ka teiste vähemusgruppide stereotüpiseerimine. Miks on see nii, et me näiteks taunime juutide tagakiusamist, aga samas kiusame ise samasoolisi? Miks üks grupp on justkui teistest tähtsam ja tundub et juutide kiusamine on hoopis teine asi kui samasooliste kiusamine? Tegelikult ei saa keegi seda valida kellena ta sünnib (nii usulises, soolises kui ka muus mõttes) ja me peaksime seda aktsepteerima kõikide puhul võrdselt. Lisaks keskendub lavastus ka põlvkondade erinevusele. Kuigi mõlemad mehed on juudid, siis nende nägemus maailma ja ka selle kohta kes on juut, on kardinaalselt erinevad. Näiteks kas juut on ainult see, kelle kõik esivanemad on juudid? Või on ka see inimene juut, kelle üks vanem on juut ja teine on ei ole juut? Kõik need küsimused on sellised, millega me tegelikult puutume tänapäeval igal pool kokku ja just see ongi ilmselt üks põhjustest miks Jeff Baroni näidend on üle maailma nii menukas. Ma loodan siiralt, et lavastus paneb meid rohkem nende teemade üle mõtlema ja veidi avatumalt suhtuma kõikidesse inimestesse, hoolimata sellest kuida nad end identifitseerivad, milline on nende usutunnistus või mis rahvusest nad on.

Lugu võib muidugi olla kui tahes hea, aga elama panevad selle laval siiski näitlejad koos lavastajaga. Siinkohal tundub, et Erki Aule lavastajana on leidnud head näitlejad ja seda näitlejate sünergiat oli laval näha ning tunda. Põhilised koomilised kohad olid samuti tingitud just näitlejate mängust, mitte niivõrd tekstist. Näiteks kuidas vaevaliselt liikuv härra Green väikeste kohmakate sammudega üle lava jooksis kui ta elevil oli. Kui tavaliselt kipub esietendus üsna rabe olema, sest näitlejad pole harjunud publikuga saalis, siis eilse esietenduse põhjal julgen küll öelda, et nii Silver Kaljula kui Raivo Rüütel tundsid end laval mugavalt ja mina ei pannud ühtegi ebakindlat hetke laval tähele. Nende kahe koosmängu oli laval igati nauditav vaadata ja pingelisemates stseenides oli tunne nagu vaataks tennisematši, kuidas teineteise pihta edasi-tagasi sõnu loobiti.

Kokkuvõttes julgen lavastust igati soovitada. Võib juhtuda, et ma lähen seda isegi veel kord vaatama. Minu usk hakkas juba kaduma, et teatrites polegi häid lavastusi või siis müüakse heade lavastuste piletid nii kiiresti välja, et sinna lihtsalt on raske löögile saada. TEMUFI on toonud välja väga hea lavastuse kuhu on pileteid veel saada ja soovitan kõigil seda võimalust kasutada seniks kuni sõna levib, et tegemist on hea lavastusega ja ka siin piletid otsa saavad.

 

Autor: Jeff Baron
Tõlkija: Peeter Volkonski
Lavastaja: Erki Aule
Kunstnik: Marje Sepp
Helilooja: Martin Aulis
Valguskujundaja: Peep Maasik
Osades:
Raivo Rüütel – Mr. Green
Silver Kaljula – Ross Gardiner

 

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta leiab TEMUFI koduleheküljelt.

Loe edasi

Wikmani poisid

 23. Novembril 2024 Temufi teatrimajas

Foto: Kevin Kohjus

Mulle meeldib kui inimesed unistavad ja veelgi rohkem meeldib mulle kui inimesed oma unistused täide viivad. Eks ehteestlaslikult olen natukene kade nende peale, kes oma ägedaid unistusi ellu viivad. Nagu öeldakse, siis kadedus pidi edasiviiv jõud olema ja seega käin ma teiste teoks saanud unistusi vaatamas, et ka mina julgeksin edaspidi unistada ja loota, et minu unistused kunagi täituvad. Unistustest hakkasin aga kirjutama hoopis seetõttu, et käisin vaatamas Temufi teatri uut lavastust „Wikmani poisid“, mis on ühtlasi Temufi enda isikliku teatrimaja avalavastus. Kuna oma maja on teatri suur unistus olnud ja ilmselt on kogu Temufi teater enda loojate unistus olnud, siis seda on teatrimajas ringi liikudes igal pool tunda. Uus teatrimaja tekitas minus samuti palju emotsioone, siis sel korral saab lisaks lavastuse arvustusele lugeda ka teatrimaja kohta käivaid mõtteid.

Ega ma Viljandit ja sealset elu väga hästi ei tea, seega läksin teatrisse veidi varem, et ikka õige koht üles leida ja seetõttu jäi veidi rohkem aega teatriga tutvumiseks. Kuna teatri asukoht on väga mugavalt kesklinnas, siis leidsin selle kiiresti üles. Kuigi esimesteks sekunditeks ehmatas mind veidi ära see, et teater asub teisel korrusel ja sinna saamiseks tuleb üsna järsku treppi mööda üles liikuda. Arvestades seda, et tegemist on kunagise ööklubiga, siis on trepp ja asukoht muidugi arusaadavad. Ilmselt pole Temufi keskmine külastaja eakas inimene, seega ei ole trepid probleemiks. Igatahes on asukoht (kohe lokaal Legendi teisel korrusel) täpselt ideaalne ühe mõnusa õhtupooliku veetmiseks, kus saab  ja pärast teatrit kaaslas(t)ega mõnusalt lokaalis istuda ja mugavalt teatrisse minna. Muidugi on teatril endal ka baar olemas, kus saab aega veeta ja eriti tore on see, et baar on ka pärast etenduse lõppu avatud. Teatri sisemus on muidugi kaasaegne ja hästi hubane. Eriti meeldisid mulle seintel olevad tsitaadid teatri varasematest lavastustest. Ja naisena lähevad minu boonuspunktid teatrile muidugi selle eest, et wc-s on olemas naiste hügieenitarvikud, seda Eestis väga tihti ei kohta.

Kellel on kombeks varakult teatrisse minna, aga kohvikus/baaris istuda ei taha, siis ka nende inimeste peale on Temufi mõelnud. Näiteks lisaks nendele samadele tsitaatidele, kaunistavad ühte seina teatri loojate kipsist avatud peopesade figuurid. Aga nagu kõigile vastumeelsed telereklaamid kuulutavad, siis ka see pole veel kõik. Kohe saali kõrval on avatud fotonurk, kus saab varasemate lavastuste rekvisiitidega pilti teha. Kuna tegemist on veel uue teatriga, siis loodetavasti saab tulevikus fotonurk täiendust uute rekvisiitidega ja ehk hakkab fotoseina ka teatri nimi kaunistama. Oleks ju väga tore niimoodi pilti teha, et pilti vaadates saavad kõik kohe aru kus pilt tehtud on. Saal ise on väikesele teatrile kohaselt samuti väike ja hubane. Kuna mina istusin veidi tagapool kõrgemal platvormil, siis minul oli lavale päris hea vaade. Esimesed üheksa rida on põrandal samal tasapinnal ja seega see võib veidi vaadet lavale mõjutada, aga kuna ma ise seal ei istunud, ei oska ma tegelikult kommenteerida, kuidas seal nähtavus on. „Wikmani poisid“ on teatri avalavastus, siis pakutakse enne etendust tervitusjooki, mis minu hinnangul on küll väga hea žest kuid väikese teatri jaoks ilmselt väga suur väljaminek ja mina loobuksin sellest. Kuna pokaalidega oli ka saali lubatud minna, siis mind veidi häiris see saalist aeg-ajalt kostev klaasikõlin. Kes tahab jooki nautida, saab seda mugavalt baaris teha, ma leian et mõned asjad võiksid ikka teatrisaalist eemale jääda.

Liikudes konkreetselt edasi lavastuse juurde, siis pean tunnistama, et Jaan Krossi samanimelist romaani pole ma kunagi lugenud, sest see pole kuidagi minu teema tundunud olevat. Eks ma natukene ikka teadsin kes need Wikmani poisid on, aga kogu minu teadmine pärines kunagisest 90ndate Eesti teleseriaalist (või filmist), mille sisust ma muidugi mitte midagi enam ei mäleta. Ainus mälestus on, et seal vist mängisid Marko Matvere ja Mait Malmsten (kiire guugeldamine näitab, et see mälestus on õige). Ühelt poolt läksingi teatrisse seetõttu, et näha, mida Temufi sel korral lavale toonud on, sest mulle tundub, et ma olen päris paljusid nende lavastusi näinud. Teisalt tahtsin ka nende uut teatrimaja näha. Muidugi tahtsin näha ka seda, millise dramaturgia mu kursuseõde Kaisa-Kadi Pilt on Jaan Krossi romaanist teinud. See on nüüd see koht, kus ma natukene kade olen, sest kuigi ma igapäevaselt tegutsen tervishoiu valdkonnas, siis kogu see teatrimaailm on ka ahvatlev ja väga tore oleks ka ise ühel päeval midagi dramatiseerida (need on need unistused). Lavastuse temaatika jättis mind üsna ükskõikseks ja eks ma natukene isegi kartsin seda, et lavastus mulle ei meeldi, seega see oli viimane põhjus miks teatrisse minna.

Tegelikult on nüüd lugu nii, et võib-olla võtan ma isegi pärast etenduse nägemist ka Jaan Krossi romaani käsile, sest tahaks kõike seda ka teada, mis praegu lavastusest välja jäi. Kõige rohkem kartsin just seda, et see ajastu jätab mind ükskõikseks ja mida ma neid koolipoiste lugusid ikka kuulan. Samas olen juba varem leidnud end mõtlemas sellele, et vanasti olid inimesed kuidagi täiskasvanulikumad ja väljapeetumad. Kui mõelda tänapäeva 17-18 aastaste poiste peale, siis mulle seostuvad selles eas poistega eelkõige peod ja sarvede maha jooksmine. Eks muidugi leidub ka tänapäeval teistsuguste huvidega poisse, kuid Wikmani poisid jätsid mulle vägagi täiskasvanud inimeste mulje. Jah, nad tegid ka koerustükke ja kohati selliseid, mille peale tänapäeval keegi ei tulekski. Näiteks magneesiumiplahvatus paberikorvis, mille tagajärjel oleks õpetaja võinud pimedaks jääda. Kuid ajastule omaselt (tegevus toimub Vabadussõja ja Teise Maailmasõja vahelisel ajal) kannavad kooliõpilased ülikondi ja teineteist teietatakse (sinatamist on kuulda ainult kõige lähemate sõprade vahel) ning räägitakse erudeeritud teemadel. Kõik see muudab minu silmis tolle ajastu koolipoisid palju mehisemaks ja täiskasvanulikumaks kui nende tänapäevased eakaaslased seda on. Minu hinnangul võiks tänapäeval palju rohkem seda viisakalt riietumist ja erudeeritud käitumist olla.

Minu hinnangul on lavastuse peamine teema eneseotsingud ja püüd selles keerulises ja muutuvas maailmas kuidagi hakkama saada. Muuhulgas räägitakse ka sellest kuidas leida oma teed kui vanematel on sinu elu jaoks hoopis teine visioon kui sinul. Otsingud keskenduvad peamiselt poiste kooliajale, kuid lõpus vaatavad Jaak Sirkel (Raivo E. Tamm) ja Richard Laasik (Lauri Kink) vanade meestena oma elule tagasi ja annavad küsimused nii mitmelegi seni vastuseta jäänud küsimusele. Kas mina olen süüdi, kui minu noaga lõigatakse läbi paati kaldal kinni hoidev köis, kui paat merel upub? Kas mina olen süüdi, kui teine inimene jääb trammi alla, kui mina seda salaja soovin? Kuidas kogu elu selle süütundega elada? Kuidas võita tüdruku südant, kui samal ajal on ka sinu klassivend samasse tüdrukusse armunud? Kuidas säilitada suhted selle sama klassivennaga? See on ainult üks väike osa sellest, millele Wikmani poisid kogu lavastuse jooksul vastust otsivad. Lisaks eneseotsingutele saab väikest armastuslugu ka vaadata. Minu meelest see väike armastusulugu oli lavastuse puhul oluline, et tuua veidi rohkem naiselikkust sellesse mehisesse maailma, kus enamik tegelastest olid mehed (eks ka see ole ajastu peegel).

Kõige toredam minu jaoks kogu armastusloo juures oli Virvele (Elis Järvsoo) pühendatud laul. Kohati oli seda laulu kuulates tunne nagu oleks ajaratas mind viinud tagasi Raimond Valgre kontserdile (mitte, et ma mõnel Valgre kontserdil kunagi käinud oleksin, aga minu silmis oli laulu stiil ja esitus Valgre stiilile sarnane). Igati mõnusa rütmi ja emotsiooniga lööklauluke, mida esitas Raivo E. Tamm ja saatis bänd koosseisus: Ott Kartau klaveril, Lauri Kink trummidel, Peep Maasik kitarril ja Silver Kaljula tamburiinil. Üleüldse sai bändi esitatud elavat muusikat kogu lavastuse jooksul väga palju kuulata ja sellise muusikalise kujunduse eest peab tänama Martin Aulist. Minu jaoks oli muidugi üllatav see, et näitlejad nii andekad on ja sellise bändi kokku said. Rääkimata sellest, et hubaselt väikses saalis kostis elav muusika vägagi mõnusalt ja lõi hoopis teistsuguse atmosfääri kui seda oleks lindilt tulnud muusika loonud.

Lavakujundus oli pigem tagasihoidlik ja multifunktsionaalne, mis tähendas et samu elemente sai laval igate pidi keerata ning nendest moodustati nii koolipinke kui ka diivaneid. Suurem rõhk oli publiku enda fantaasial ja näitlejate sõnal. Samuti kujutati erinevaid tegelasi pigem minimaalsete aksessuaaridega. Näiteks muutus Raivo E. Tamm kooliõpilane Jaak Sirklist kooli direktoriks härra Wikmaniks ainult peakatet ja hääletooni vahetades. Sama väheste vahenditega muutsid ka teised näitlejad karaktereid. Kõige naljakam oli minu jaoks see kui Silver Kaljula kehastas proua Pukspuud. Kui tavaliselt on naljakas vaadata mehi naisteriietes, siis sel korral oli just Kaljula kehakeel ja hääl see, mis proua Pukspuu naljakaks tegi, sest suurt naisteriiete kandmist laval näha ei olnud. Tagumikuga hööritamine oli minu meelest kõige humoorikam. Kes tahab teada, mis hööritamisest saab 20. sajandi esimeses kolmandikus juttu olla, siis peab ise teatrisse vaatama minema.

Näitlejaid on laval vähe ja tegelasi omajagu, kuid täpselt nende väikeste aksessuaaride vahetusega näitlejad erinevaid tegelasi kehastavadki. Selleks ajaks kui mina lavastust vaatama jõudsin, on lavastust juba omajagu mängitud ja on näha, et näitlejad on rollidega harjuma hakanud. Kuna tegemist on trupiga, kes Temufi lavastustes aastate jooksul palju koos mänginud, siis seda ühtekuuluvust on saali tunda ja kindlasti teeb see üheskoos mängimise trupile ka lihtsamaks. Väga hästi on truppi sulandunud ka Raivo E. Tamm ja Ott Kartau, kes varasemalt minu teada Temufiga koostööd teinud pole. Tore on laval näha ka TÜ VKA 13.lennu lõpetanud Elis Järvsood, kes mehisesse lavastusse veidi naiselikku energiat lisab.

Kuigi ma teatrisse minnes veidi kartsin seda, mis mind laval ees ootab, kuna ajaloolised teemad pole minu kõige suuremad lemmikud, siis õhtu lõppedes jäin teatrietendusega igati rahule. Õnneks oli lugu nii hästi dramatiseeritud või on käsitletud teemad ka tänapäeval nii olulised, et seda igavat ajalootunni tunnet ei tulnud mulle kordagi peale. Lugu oli kaasahaarav ja ma ootasin kogu aja, et kuidas ja millega lugu siis lõpeb (sest ma pole romaani lugenud ja seega polnud mul mingit aimdust, et mis edasi saab). Lisaks olid näitlejad oma kehastatavad karakterid parajalt koomiliseks muutnud, mistõttu sai tegelikult päris palju naerda ka. Näitlejad mängisid hästi ja kogu teatrimaja atmosfäär oli mõnusa teatriõhtu veetmiseks imetore. Ma tõsimeeli kiitsin järgmised paar päeva töö juures ja messengeris päris paljudele kui toredas teatrimajas ma käisin. Soovitan kõigil teekond Viljandisse ette võtta ja ise Temufi teatrimaja üle vaadata.

 

Esietendus 5. oktoobril 2024 Temufi teatrimajas.

Autor: Jaan Kross
Dramaturg: Kaisa-Kadi Pilt
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Karmo Mende
Helilooja: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Sander Aleks Paavo
Osades:
Raivo E. Tamm – Jaak Sirkel; Johan Wikman
Lauri Kink – Richard Laasik
Ott Kartau – Penno; Inspektor Ambel; Härra Sirkel
Silver Kaljula – Vare; Vikaar Tooder; Proua Pukspuu
Peep Maasik – Juhan Pukspuu; Maria; Magister Kõiv; Peeter Puhm
Elis Järvsoo – Virve Pukspuu

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Temufi koduleheküljelt.

Loe edasi

Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest

 30. juunil 2024 Temufi suvelavastus Tarvastu mõisa tallihoovis

Foto: Helen Vunder

Üks põhjus, miks mulle suvel meeldib väga teatris käia on see, et siis saab mööda Eestimaad ringi sõita ja uusi ning ilusaid paikasid avastada. Põhimõtteliselt saab seda ka muul ajal teha kui suvel, aga sügisest kevadeni on enamasti kõik lavastused siseruumides ja kindlates mängupaikades ning seetõttu huvitavaid kohti vähem mida külastada. Eriti meeldib mulle, kui teatrit tehakse vanades hoonetes või nende ümbruses, eriti kui nendeks vanadeks hooneteks on mingid mõisad, lossid, häärberid jne. See lubab mul unistada, et ma kunagi hangin endale ka mõne vana ja lagunenud mõisa ning teen selle korda ja hakkan seal üritusi korraldama. Nagu öeldakse, siis unistamine ei maksa midagi ja seetõttu ilmselt minu unistused unistusteks ainult jäävadki. Seda toredam on sattuda suvelavastuste käigus täpselt sellistesse minu unistuste kohtadesse, kus minust hakkajamad inimesed midagi toredat korraldavad.

Kuigi Tarvastu ja Mustla kandiga olen ma veidi tuttav ja sealse kiriku juures korduvalt jalutamas käinud, oli minu jaoks täielik uudis, et seal kandis on ka mõisahooneid. Seega oli ühtepidi tee teatrisse tuttav, sest seda marsruuti olen aastate jooksul korduvalt sõitnud, kuid samas oli ka üllatusmoment, et millised need mõisahooned välja näevad ja kuidas Temufi sinna teatri on üles ehitanud. Iseenesest on teatrisse jõuda väga lihtne (sageli on uute paikadega see probleem, et need on nii eraldatud paigas, et kohale jõudmine on omaette eksirännak) sest Viljandi-Rõngu maanteel näitab suur silt õiget kohta kust on vaja ära keerata ja sealt juhatavad juba toredad parkimiskorraldajad edasi. Kuna parkimisega on veidi kitsas, siis ise ei pea õnneks muretsema kuhu teeäärde autot jätta võib, vaid kõik näidatakse puust ja punaseks ette. Kusjuures kuulsin mitme teise teatrikülastaja käest samuti, et kogu asi on hästi korraldatud – sildid näitavad kus midagi asub ja suunavaid inimesi on igal pool piisavalt palju, kes vajadusel abistavad (mitte ainult parkimise juures, vaid ka publikutribüünidel).

Peab ütlema, et kõik etenduspaigas olevas vanad hooned olid kenasti lavastuse jaoks ära kasutatud, kuigi publikut lasti ainult ühte vanasse lauta/küüni sisse, kuhu oli kohvik tehtud. Teised hooned olid lavastusega seotud, kuigi peamine tegevus toimus ikkagi õues, käisid näitlejad hoonetest sisse-välja. Enamasti olid tallihooned siiski kasutusel nö „lava tagusena“ ehk siis ruumidena, kus näitlejaid laval minekuks ette valmistati. Üks tallihoonetest kujutas Saamuel Pliuhkami kodu ja teine tallihoone Pliuhkami naabrinaise Leena majapidamist. Kahe hoone vaheline ala oli kaetud hallika multšiga ning sinna tehtud hallidest laudadest teerajad, mis veidi meenutasid rabades olevaid laudteid. Eks see võis muidugi ollagi Lutsu teosest „Soo“ inspireeritud lähenemine ja pidigi tekitama illusiooni keerulisest soomaastikust. Neid samu halle lauajuppe oli kasutatud ka hoonete juurde aedade meisterdamiseks. Lisaks leidus lavakujunduses väga palju erineva suurusega maakive (jällegi viide minu meelest keerulisele ning kivisele maapinnale ning raskele tööle, et kividest lahti saada). Seega saab öelda, et lavakujundus oli maalähedane, kuid kuna minu meelest on see hall toon praegu arhidektuuris väga populaarne värv, siis veidi oli maalähedusele lisaks ka kaasaegset hõngu.

Sarnaselt lavakujundusele saavad ka Urmas Lennuki dramatiseeringus kokku tänapäev ja minevik. Tänapäeva on toodud kunagised Oskar Lutsu näidendite „Laul õnnest“ ning „Kapsapea“ kangelased, kes üritavad tänapäeval hakkama saada. Tegelikult on lisaks tänapäevasele eluolule ikkagi väga palju tuttavaid stseene nendest samadest juba mainitud näidenditest ja ka mitmetest teistest Lutsu mitte nii tuntud näidenditest. Oma tegelaste elusid tuleb vaatama ka Oskar Luts, keda tegelased ja ka Luts ise paljuski maha teevad. Kuna Luts ise arvab, et ta pole kirjanikuna õnnestunud, ei julge ta end oma õige nime all tutvustada ja nii peetakse teda ekslikult hoopis üheks teiseks tuntud kirjameheks. Ma siinkohal jätan selle teise nime mainimata, et nendel, kes vaatama tahavad minna, ikka rohkem üllatusi oleks. Kuigi tegelased on pärit eelmisest sajandist, on neil samad probleemid mis tänapäeva inimestelgi. Näiteks võistlevad Saamuel Pliuhkam (Peeter Volkonski) ja Julius Jõuram (Veikko Täär) pidevalt selle nimel kumb on teisest parem ning kohati läheb võistlus lausa nii üle võlli, et muutub absurdseks. Näiteks kuulutab Jõuram, et tema teeb oma wc-potist purskkaevu ja seepeale tahab Pliuhkam ka endale veelgi uhkemat poti-purskkaevu, mõtlemata selle peale, mida wc potist tehtud purskkaev suure tõenäosusega üldse välja purskaks.

Kui omal ajal tahtis Luts enda loodud tegelastega tolleaegset ühiskonda kritiseerida, siis Peep Maasiku lavastus kasutab neid samu tegelasi, et panna publikut tänapäevase ühiskonna peale mõtlema ja ehk veidi ka kritiseerima panna. Tänapäeval räägitakse järjest rohkem liigirikkusest ja sellest, et mõned murulapid võiksid sellised olla, kus muru veidi kõrgemaks jäetakse, et putukad saaksid seal elada ja sellega seoses saaks ka toiduahel toimida. Ometigi on inimesed nii küüniliseks muutunud, et kõik see, mida keegi teine teeb jääb meile järjest rohkem ette ja nõnda vaadatakse sageli sellele kõrgemaks jäetud murule naabrite poolt viltu ja nii oleme me sunnitud muru kord nädalas niitma, et kõik ikka ilus ja kena välja näeks (sageli just naabrite meeleheaks). Millal leida aega muru niitmiseks, kui tööd on palju ja kogu aeg kulub töö tegemisele? Nii ongi ainus hetk muru niitmiseks pühapäeva hommikul kell 6. See aga jälle naabritele ei meeldi, sest siis tahaks õige eestlane end raskest töönädalast veel välja puhata. Kahjuks on ühiskonnas juba mõned juhtumid olnud, kus erimeelsusi lahendatakse püstolitega ja nii otsustavad ka Lutsu kangelased oma vastasseisu revolvrite abil lahendada nagu tõelised kauboid. Teine tänapäeva väga populaarne teema on investeerimine ja seda võimalust ei jäta samuti Pliuhkam ja Jõuram kasutamata, sest õnneks pole ju rohkem mitte midagi vaja kui ainult naabrimehest suuremat rahakotti. Ja kõige kindlam viis rikkaks saada on oma raha börsile viia nind panna see dividende teenima. Või, kas ikka on?

Tegelikkuses siiski raha ei võrdu õnn ja kogu lavastuse jooksul tegelevadki nii Oskar Luts kui ka tema tegelased õnne otsingutega. Selle käigus on võimalik leida juba tuttavaid motiive kunagistest Lutsu tuntud teostest, näiteks ei puudu lavalt kapsapea ega Imeliku kannel. Lisaks sellele on Urmas Lennuk teksti põiminud ka kaasaegseid väljendeid, mis ehk eakamale publikule midagi ei ütlegi, näiteks väljend sita ventikasse viskama, põhjustas ainult nooremates vaatajates naerupahvaku. Üldiselt on tekst selliselt kirjutatud, et naerda saab omajagu, hoolimata publiku vanusest või huumorieelistustest. Lisaks leiduvad lavastuses ka mõned situatsioonikoomikat tekitavad olukorrad. Ma päris naerust kõveras ei olnud, aga igav mul ka ei olnud. Minu meelest on lavastus suveõhtusse täpselt paras meelelahutus, kus väga palju kaasa mõtlema ei pea ja saab naerda. Ehk täpselt see, mis aitab end tööpäevast või -nädalast välja lülitada. Võib-olla oleksid mulle mõned naljad paremini kohale jõudnud, kui ma Lutsu kunagiste näidenditega paremini kursis oleksin olnud, kuid kuna tegemist on ikkagi eraldiseisva looga, siis iseenesest ei takistanud ka see teadmiste puudujääk väga palju. Põhilistele naljadele sain enda hinnangul ikkagi pihta. Ja lavastust saab tervikuna vaadata ilma igasuguste eelteadmisteta Lutsu näidenditest. Mingid üldteadmised Eesti kirjandusloost siiski peaksid olema, et naljadele pihta saada.

Näitlejatena teevad kaasa juba Temufi varasemates lavastustes kaasa teinud tuntud nimed Lauri Kink, Peeter Volkonski, Silver Kaljula, Veikko Täär. Lisaks Ugala näitleja Oskar Punga, kes minu teada teeb Temufi lavastuses esmakordselt kaasa. Minu jaoks täiesti uued näitlejad olid Elis Järvsoo, Liina Roht ja Karmen Meos. Iseenesest oli trupp väga hea ja nende mängu nauditav vaadata. Kõik eespool mainitud kutselised näitlejad on laval oma headuses ja mulle tundub, et kui neid nimesid lavastuse plaktatil näha võib, saab kindel olla, et näitlejates pettuma ei pea. Nii ka sel korral. Tegelikult meeldisid mulle kõik näitlejad ja keegi teistest rohkem silma ei jäänudki. Võib-olla veidi rohkem pöörasin tähelepanu tüdrukutele, sest nemad olid minu jaoks kõik „uued näod“ ja seega oli neid veidi huvitavam jälgida, sest pole ju neid varem laval näinud ja seega on kõik, mis nad teevad uus ja huvitav. Kiire guugeldamine näitas, et ainult Elis Järvsoo on neist kutseline näitleja. Kuigi ma pean tunnistama, et ka Karmen Meose ja Liina Rohti puhul oleks ma pakkunud, et nad on näitlejaõppe läbinud. Ma kahtlustan, et äkki ongi, aga lihtsalt Temufi enda stuudios. Ja kui nüüd ikkagi väga-väga aus olla, siis kõige rohkem vist meeldisidki mulle just Roht ja Meos. Ühelt poolt meedis Rohti kehastatud Leena seetõttu, et ta ähvardas iga asja peale ära surra ja see on üsna minu argipäev, kuna praktiliselt kord päevas kuulen kuidas mõni patsient ähvardab kohe ära surema hakata. Seega oli oma peas tekkinud seose tõttu iga kord naljakas vaadata ja kuulda kuidas Leena surema hakkas või siis teine kord kiusu pärast otsustas just mitte ära surra. Teisalt Meose kehastatud Maria oli tegelastest kõige tasakaalukam ja rahulikum ning uskus, et õnneks pole palju vaja. Miski tema siiruses oli see, mis mulle südamesse puges ja Maria tegelaskuju mulle sümpaatseks tegi.

Kokkuvõttes saan öelda, et jäin teatriõhtuga igati rahule. Võib-olla ainus veidi negatiivsem asi oli etenduse alguseaeg, mis tavapärase kella 19 asemel oli kell 20, sest see tähendab seda, et ka etendus lõpeb hiljem ja kuna ma loomu poolest olen hommikuinimene, on see hilisõhtune aeg mulle veidi keerulisem ärkvel püsimiseks. Õnneks oli lavastus nii huvitav, et etenduse ajal ei tulnud kordagi uni peale ja mõte rändama ei läinud. Koju jõudsin ka turvaliselt, kuigi üks väike karumõmm proovis viljapõllult mulle auto ette joosta, aga õnneks ma nägin teda õigeaegselt ja saime mõmmikuga mõlemad turvaliselt oma teekonda jätkata. Samas saan aru, et sellise palavusega on hilisem algusaeg parem, kuna õhtud on jahedamad ja terav päike ei paista enam otse lagipähe ja niimoodi on publikul kergem etendust nautida ning näitlejatel kergem etendusi mängida. Vaatasin praegu, et augustis on etenduste algusaeg 19.00, seega ilmselt ongi hiline algusaeg tingitud kesksuve kuumadest ilmadest.

Soovitan Temufi lavastust „Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest“ kõigile Oskar Lutsu teoste austajatele ning neile, kes suviseks teatriõhtuks väga sügavamõttelist või filosoofilist lavastust ei otsi, kuid kes päris maha ja taha tüüpi labast komöödiat ka vaadata ei taha.

 

Dramaturg: Urmas Lennuk
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Helilooja-muusikaline kujundus: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Peep Maasik
Grimeerija: Grete-Liis Oja
Lavameister: Mathias Leedo
Lavastaja assistendid: Carolyn Mardim ja Marje Sepp
Produktsiooni assistent: Kaisa-Kadi Pilt
Heli- ja valgustehnik: Aksel Mänd
Kostümeerija: Ulve Vohla
Osades:
Lauri Kink – Oskar Luts
Peeter Volkonski – Saamuel Pliuhkam
Veikko Täär – Julius Jõuram
Oskar Punga – Tõnis Sägi
Silver Kaljula – Hannes
Elis Järvsoo – Emilia
Liina Roht – Leena
Karmen Meos – Maria

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Temufi koduleheküljelt

Loe edasi

Pidu riigikogus

25. Aprill 2024 Temufi etendus Võru kultuurimajas Kannel

Foto: Kevin Kohjus

Ma pole eriline komöödiate austaja ning poliitikast ei tea ma ka väga midagi. Seega on isegi veidi kummaline, et ma läksin teatrisse vaatama poliitilist komöödiat. Aus olles läksin teatrisse peamiselt ainult seetõttu, et olen vist suurema osa Temufi lavastustest ära näinud ja tahtsin seda joont hoida. Ja tegelikult oli teatrisse mineku isu ka. Kuigi sõbranna ütles, et ta luges arvustust, kus lavastuse kohta väga palju positiivset ei kirjutatud. Seega ma veidi olin negatiivselt häälestatud, aga see mind tagasi ei hoidnud.

Teatrisse jõudes ja saalis ringi vaadates tundus, et ma olin üks kõige noorematest publiku seas ja äkki see kuidagi mõjutas minu arusaamist asjast. Sest mulle tundus, et ma olin ainus inimene saalis, kes pidevalt ei naernud. Jah, lavastuse lõpuosas oli stseen, kus plaksutamist lasti lindi pealt ja näitlejad siis vaatasid, et kes see üks aktivist on, kes iga sõna peale plaksutab. Samas olid minu ümber reaalsed inimesed, kes peaaegu iga nalja peale naersid ja vahel ka aplodeerida tahtsid, sest nali oli nii naljakas. Ma ei tea, minust läksid need naljad mööda. Äkki on tõesti asi selles, et mul pole kodus televiisorit ja ma ei loe väga põhjalikult ka ajalehti ja seega pole ma kõikide poliitikas kõmu tekitanud draamadega kursis. Mailis Repsi kohvimasina saaga ja Jüri Ratase autosse ostetud joogid olid mulle tuttavad, aga nende pihta on juba nii palju nalju tehtud, et need polnud minu jaoks enam naljakad. Võib-olla oli seal uuemaid nalju ka, aga nendele ma väga pihta ei saanud.

Muidu lavastuse idee on selles, et kolm lihtinimest - põllumees, õpetaja ja näitleja otsustavad riigikokku minna ja muutuvad seal ise samuti poliitikuteks. Selles mõttes olid tegelased hästi valitud, sest põllumehed ja õpetajad streigivad pidevalt Toompeal. Ka näitlejad hakkavad järjest rohkem oma õigustest rääkima. Tervishoiutöötajad oleksid võinud ka esindatud olla, siis oleks kompott täielik olnud. Aga ma rahuldun sellega, et kliinikumi oli laulus mainitud. See vist oli üks nendest vähestest hetkedest, mis mind veidi muigama ajas. Eks mõned üksikud kohad olid veel, kus ma veidi naerda sain, aga siiski eeldaksin ma komöödia puhul veidi rohkem naeru.

Kuigi naljad mulle otseselt ei meeldinud, siis kogu lavastust ma päris maha ei teeks. Näitlejad olid iseenesest väga head. Eriti hästi mängisid nad väikeseid lapsi. Kuigi see, miks nad lapsi mängisid, jäi mulle arusaamatuks, aga iseenesest oli seda äge vaadata. Samamoodi oli äge vaadata kuidas Veikko Tääri kehastatud põllumees Mihkel riigikogu ees uut eelnõu ette luges ja kokutas. Selleks, et nii valesti ja naljakalt teksti lugeda, peab veidi harjutama, sest õigesti on palju lihtsam rääkida. Lisaks meeldisid mulle need üksikud tantsustseenid ja muidugi see juba mainitud laul. Jah, nende kõikide kohta võib küsida, et milleks neid lavastuses vaja oli ja terviku mõttes olid need otsused minu jaoks küsitavad, aga teatrisse saab minna ka nii, et terviku asemel vaadata näitlejate head tööd.

Ja minu hinnangul on näitlejad ainus põhjus, miks seda lavastust vaatama tasub minna. Võin julgelt öelda, et enamus minu naermistest olid põhjustatud just näitlejameisterlikkusest, mitte valmis kirjutatud tekstist. Võib-olla jäid mul mõned osad tekstist ka seetõttu vahele, et ma vaatasin näitlejaid ja jäin oma mõtetesse ning ei süvenenud teksti. Iseenesest oli lavakujundus tagasihoidlik (ilmselt seetõttu, et sellega oleks lihtne erinevates mängupaikades ringi sõita) ja seetõttu tuli näitlejate mäng paremini esile. Samuti oli lavakujundus lihtne, koosnedes vineerist plaatidest, mida rataste abil liigutati ja mis kujutasid vastavalt vajadusele kas riigikogu esimehe või esineja pulti. Kohati jäid minu jaoks terviku mõttes segaseks ka projektori abil nendele samadele vineerist plaatidele kuvatud videolõigud laval viibivate meeste tegevusest väljaspool riigikogu. Ühelt poolt ma saan aru, et need olid vajalikud selleks, et näitlejad jõuaksid kas riideid vahetada või rekvisiite võtta ja lava poleks sel ajal täielikult tühi. Samas tundsin mina, et ilma nende vaheklippideta oleks lavastusel minu jaoks sama efekt olnud.

Mina jäin teatriõhtuga rahule. Jah, eriliselt meeldejäävat teatrielamust ma ei saanud, kuid kui ma elaksin väiksemas kohas kus statsionaarset teatrit pole ja sinna selline lavastus ringreisile tuleks, siis oleksin ma väga õnnelik. Kui mul aga on paljude teatrilavastuste hulgast valida, siis ma ilmselt valiksin midagi sellist, mida ma pärast teatrisaalist lahkudes pikemalt mäletan, kui mõni tund. Samas ausalt öeldes olen kordades hullemaid lavastusi nägema juhtunud, seega on „Pidu Riigikogus“ minu hinnangul üsna keskmine teatrilavastus, mida vaadates meeldejäävat teatrielamust ei saa, kuid teatrisaalist lahkudes ei pea ka kulutatud raha ja aja pärast nutma hakkama.

 
Autor, lavastaja ja kunstnik: Peep Maasik
Helilooja-muusikaline kujundaja: Martin Aulis
Visuaalkunstnik: Taavi Kohjus
Dekoraator-butafoor: Eve Komissarov (Ugala)
Osades:
Veikko Täär
Lauri Kink
Silver Kaljula
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Temufi koduleheküljelt

Loe edasi

Elu maal on nagu võilill - enamus põlgavad ja ainult vähesed oskavad väärtustada

 7. augustil 2021 Olustvere mõisa tallihoovis

Foto: Kevin Kohjus

Kohe, kui ma olen jõudnud Olustvere mõisa talli hoovi, saan ma iga keharakuga aru, et ma olen jõudnud maale. Maapind tribüünide ees on äsja sadanud vihmast niivõrd porine, et tribüünide ette on pandud puidust alus, et linnainimesed ikka puhaste jalgadega kohale jõuaksid. Ometigi mu sisetunne ju käskis kummikud kaasa võtta, miks ma seda siis ei teinud?. Eks sai linnainimene minus võitu, kes mõtles, et kuidas sa ikka kummikutega teatrisse lähed. Lisaks tabab mu nina etendust oodates õhust tuttava aroomi – jah, see on lauda lõhn. Pole ka midagi imestada, sest Olustvere mõisa tall ei kanna lihtsalt vanade aegade mälestuseks talli nime, vaid seal on ka veel tänapäeval hobused sees ja seega on lõhn vabandatav. Minu meelest mängisid lauda lõhn ja tallist kostuvad hobuste hääled ainult kaasa lavastuse jaoks vajaliku olustiku loomisele.

Lavakujundus võimendab veelgi enam ühe ehtsa maatalu õhustikku. Paekivist tallikompleksi hoonete vahel hakkavad silma üsna viisakalt laotud puuriidad, heinahunnik ja maha puistatud põhk ning põhu vahel on lava eesmist osa ääristamas taimekastid, millest paistavad välja igas taluõues tuttavad saialilled ja piparmünt. Lisaks on lava keskel näha suurt pukkidel seisvat lauda, mille ühes otsas on hulgaliselt erinevaid tööriistu ning laua teises otsas aurab kastrul. Teisel pool tribüüni äärt on minu kõrval punane kombain, millele ma erilist tähelepanu ei pööra, sest ma olen maal ja üsna loomulik on, et seal on kombainid. Selle peale, et kombain ja hobusetall omavahel väga hästi ei sobitu, ma sel hetkel ei mõtle.

Nagu selgub üsna lavastuse alguses, on kombain osa lavakujundusest. Kuigi ma olen aegade jooksul näinud suvelavastustes väga erinevaid autosid, busse ja isegi lennukeid, siis liikuva kombaini nägemine suvelavastuses on minu jaoks vägagi uus ja tervitatav nähtus. Selles mõttes olen ma peategelase Jaaguga (Silver Kaljula) sarnane, et kombainid on ka mulle alati meeldinud. Kui Jaak kirjeldas kuidas ta ühel hommikul ärgates kuulis, kuidas kombainid nende maja naabruses odrapõllule sõidavad, siis see hetk oli minu jaoks väga tuttav. Ma olen samuti suuteline üsna eksimatult põllul oleva kombaini paljalt heli järgi ära tuvastama ka siis, kui kombain on teisel pool metsa ja paari kilomeetri kaugusel. Sarnaselt Jaagule jooksen ka mina viljapõllu äärde kombaini vaatama ning äsja koristatud põllul põhu sees liikuvad toonekured satuvad sageli mu fotokaamera ette. Sama tuttav oli ka hetk, kus Jaak sai kombainiga kaasa sõita põllul. Ma küll kombainiga pole sõita saanud, kuid see-eest möödusid minu mitmed suvepäevad vilja vedava veoauto kabiinis.

Ülaltoodu oli ainult pisku sellest äratundmisest, mis mind etendust vaadates tabas. Ma ei tea kui palju oli publiku hulgas teisi minuga sarnaseid maakaid, kes on ise maal üles kasvanud ja kelle jaoks vanaisaga puude riita ladumine, tühjalt seisva kombaini otsas mängimine, vanaisa poolt räägitud hirmujuttude kuulamine jne mõnusat äratundmist pakkus. Kõiki stseene ma teile siia kirja ei pane, et teatrisse minnes jätkuks ka teile üllatusmomentidest täis äratundmisrõõmu. Mina igatahes sain mõnusa reisi tagasi lapsepõlveradadele. Ma usun, et just nostalgia oli see, mis mulle lavastuse meelepäraseks muutis. Seepärast oleksin ma veelgi rohkem tahtnud näha seda ehedat maaelu ja tema võlu ning valu.

Minu jaoks jäi ebaselgeks kirikuõpetaja olemus ja seda just eelkõige teises vaatuses. Nimelt oli kirikuõpetaja selline tegelane, kellel oli soov Kaaruka küla elanikest tühjaks teha. Mis tema motiivideks oli, sellest ma lõpuni aru ei saanudki. Esmapilgul tundus, et ta teeb seda kättemaksuks külaelanikele, kes teda kirikuõpetajaks saades pilkasid. Kuid hiljem hakkas kirikuõpetaja kiusama ka maale elama asunud Jaaku ja tema naabertalus elavat Evelini (Klaudia Tiitsmaa), kes polnud kuidagi seotud sellega, kuidas küla kirikuõpetajaga käitus. Ainus võimalik seletus, mis mulle pähe kargas, oli see, et kirikuõpetaja oli justkui raske maaelu sümbol. Seda, et kirikuõpetaja on kogu küla elanikud tapnud, saab vaadata justkui oleks raske maatöö olnud see, mis tappis nii Jaagu vanaisa (Jaan Rekkor) kui ka teised külaelanikud. Nimelt oli vanaisal põhimõte, et töö tuleb igal juhul lõpuni teha, isegi siis kui väljas on näiteks äikesetorm. Eks selline suhtumine töösse ole paljudel maal elavatel inimestel ja eks see neile saatuslikuks saabki. Noored enam selliselt töösse ei suhtu ja seega kolivad linna, kus saab üheksast viieni tööl käia. Linna kolimist ja kella viieni töötamist soovitas kirikuõpetaja ka Jaagule. Ehk oli kirikuõpetaja näol hoopis tegemist sisemise kõhklusega, kas jääda maale või minna linna kergema elu peale, mis Jaaku (ja ka teisi külaelanikke) valdas. Kui kõike muud, suutsin ma reaalsusega siduda, siis kirikuõpetaja oli justkui tegelane mõnest väljamõeldud maailmast ja seega ta minu jaoks lavastusse ei sobitunud. Kirikuõpetajaga seotud stseenid olid justkui paralleelmaailm, mille ajal ma kaotasin hetkeks laval toimuva vastu huvi, sest ma ei saanud aru, milleks seda fantaasiat vaja on.

Eks Jaagu kõhklusi ja kahtlusi oli näha ka tema enda käitumises. Silver Kaljula kehastatud Jaagus ei olnud näha usku, et elu maal ongi tema jaoks sobilik. Kohati jäi mulle tunne, et Jaak on maal elamiseks liiga nõrk ja ta teab seda ka ise. Ainus põhjus, miks ta Kaaruka külla jäi, oli vanaisale antud lubadus ning väga hea palgaga õpetaja ametikoht maakoolis. Vanaisale antud lubadusest kinni pidamine on minu meelest jälle üks viis, kuidas tüüpiline eestlane end tööga surnuks rahmeldab. Kindlasti on paljude jaoks tuttav olukord, kus talu ei saa maha müüa ainult seepärast, et varasematele põlvkondadele sai lubatud, et see talu jääb perekonda kuna on juba aastasadu ühe ja sama perekonna käes olnud. Teisalt oli vanaisa Jaagu elus oluline inimene ja eks mingil määral aitas vanaisa talus elamine ja toimetamine Jaagul põgeneda reaalsuse eest. Vanaisa talus elamine tuletas Jaagule meelde neid aega, kus ta oli laps ja sai ilma igapäevaste kohustuste ja muredeta koos naabrilastega mängida ning elu nautida. Seega võis Jaagul olla mitmeid põhjuseid, miks ta otsustas siiski maale jääda.

Nii nagu vaheldusid Jaagu emotsioonid maal elamise osas, vahetusid ka stseenid täiskasvanuea ja lapsepõlve vahel. Eriti kiiresti hakkasid sündmused vahelduma teises vaatuses. Lapsepõlve kandumisest andis märku Evelini lühemaks muutuv kleit. Kui Evelin kleidi jälle pikemaks lasi, siis oldi jälle mänguhoost naastud reaalsesse ellu, kus lehmad vajasid toitmist või puud riita ladumist. Esimese vaatuse avastseen, milles BMW-ga sõitvad linnanoored jagasid teineteisele purjus peaga aset leidnud sündmusi, oli liiga venitatud ja mõjus aja raiskamisena. Siiski tasub kiita 90ndate noortele iseloomulike kostüümide eest kunstnik Reet Ausi. Lisaks olid näitlejad tolleaegsete noorte olemust samuti suurepäraselt tabanud. Seda, millised sõbrad olid Jaagul linnas ja millist elu elavad linnas äsja ülikooli lõpetanud noored, oleks saanud ka lühemalt edasi anda. Ometigi tundub mulle, et esimene vaatus jäi venima ja seda, et Jaak lõpuks maale jõuab ja seal toimetama hakkab, tuli pikalt oodata. Kusjuures osad teatrikülastajad ei jõudnudki seda ära oodata ja lahkusid vaheajal. Seevastu teine vaatus oli vastupidiselt esimesele vaatusele sündmustest liiga ülekoormatud ja seetõttu oli kohati raske tegevusliine jälgida, sest kogu aeg juhtus midagi. 

Kui näitlejatest rääkida, siis iseloomustab olukorda selja tagant kuuldud dialoog: 

“Kes siin mängivad?”

“Jaan Rekkor... ja mingid noored linnast.”

Just Jaan Rekkori kehastatud vanaisa on kogu lavastuse kalju. Tema õpetab, kuidas maal elada, hangib lapselapsele tasuva töökoha ning ei salli vastu vaidlemist. Seda teeb vanaisa nii veendunult, et kohati tekib küsimus, kas pole Jaan Rekkor mitte ise põline maakas ja veendunud selles, et noored lähevad linnas hukka. Rekkor on nagu kindel kalju, kes mänguhoogu sattunud lustivatele noortele aeg-ajalt meelde tuletab, et ainult mäng pole oluline, vaid vahel on vaja teha ka rasket tööd, selleks et edu saavutada. Tänu sellele on trupi dünaamika väga täpselt paigas ja nauditavaid hetki on palju.

Lisaks vanaisale meeldis mulle lavastaja Peep Maasik kombainerina, sest minu mälestustes käivad kombainerid ikka ringi suits suus, ei räägi midagi ja pärast vilja koristamist ootavad vaikides kuni peremees neile tehtud töö ja nähtud vaeva eest tasuks pudeli kangemat kraami välja otsib. Vaieldamatult erineb teistest tegelastest kõige rohkem kooli õppealajuhataja, keda kehastab Siim Piirak. Õppealajuhatajat näeme küll ainult võrdlemisi vähest aega, kuid juba esimestest hetkedest peale suudab ta täita lava endast kiirguva soojusega. Õppealajuhataja olemusega püütakse edasi anda stereotüüpi, et maakad on veidi lihtsameelsed ja võtavad kõik inimesed rõõmuga avasüli vastu. Selle mõtte kummutab kirikuõpetaja oma käitumisega muidugi üsna kiirelt. 

Üldiselt peitub lavastuse edu võti väikestes detailides. Kelles siis ei tekitaks naeruturtsatusi Riga pesumasin, mille värske õpetaja kingituseks sai või linnast vanaisale külakostiks toodud oranž Mehukatti mahlakontsentraat. Siia tasub lisada ohtralt lapsepõlvemälestusi maal olemisest, mis sügavaimatest mälusoppidest iseenesest üles kerkivad ning heldima panevad. Või siis panevad hoopis vastupidiselt tänama jumalat, et oleme pääsenud nendest lapsepõlve õudustest ning raha saab võtta seina seest ning piima, leiba ja mune saab poest. Eks see maal elamine ole nagu võilill – enamus põlgavad teda ja ainult vähesed oskavad tõeliselt väärtustada.

Igatahes kindel on see, et kõikidele neile, kes on hinges veidigi maakad, leidub lavastuses palju äratundmist pakkuvaid hetki. Hoolimata sellest, et vahel tekitab laval nähtav küsimusi, kas tegemist on fantaasia või reaalsusega, on Olustverest ära sõites siiski tunne hea. Ilmselt on see tingitud sellest, et ma olen ise selle ajastu laps. Need, kes pole 90ndatel lapsed olnud või pole olnud õnne maal kasvada, siis nende jaoks võib lavastus veidi kaugeks jääda. Mulle igatahes meeldis. Just nende äratundmist pakkuvate hetkede poolest. Ja loomulikult autentse lavakujunduse ning heade rollisoorituste poolest.

 

Wimbergi romaani „Lipamäe“ ainetel.

Lavastaja: Peep Maasik

Kunstnik: Reet Aus

Helilooja: Martin Aulis

Laval:

Silver Kaljula – Jaak

Klaudia Tiitsmaa – Ats, ema, Evelin

Lauri Kink – Umm, Jõngu poiss, kirikuõpetaja

Jaan Rekkor – vanaisa

Peep Maasik – koolidirektor, kombainer

Siim piirak – õppealajuhataja

 

Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid leiab Temufi kodulehelt SIIN

Loe edasi

Beatrice

21. oktoobril 2017 Vanemuise suures majas

Pilt pärit Vanemuise kodulehelt. Autor: Karoliina Kase

(Kes üleliigset juttu lugeda ei taha, võivad lugemist alustada neljandast lõigust.)

Laupäev oli mul täiesti vaba päev ja ilma igasuguste teatriplaanideta. Mingi aeg nägin linnas jalutades reklaami, et 20. ja 21. oktoobril on Karlova teatris viimased „Koerapäevikud“ etendused. Siit-sealt olin lavastuse kohta lugenud ja tegemist tundus huvitava lavastusega, mida tahaksin näha. Kuigi seda on juba pikalt mängitud, ei olnud mina seda vaatama veel jõudnud. Mõtlesin, et käin 20.oktoobril ja vaatan etenduse ära ning järgmisel päeval siis lähen Vanemuisesse "Beatrice" vaatama. Juhtus aga nii, et 20. oktoober olin haigeks jäänud kolleegi eest tööl ja järgmisel päeval ärgates tundus hea idee ainus vaba päev voodis vedeledes mööda saata.

Ma isegi ei mäletanud, et Vanemuises on „Beatrice“ esietendus samal õhtul. See sama kolleeg, kes haigeks jäi, kirjutas mulle hommikul ja ütles, et nägi Facebookis "Beatrice" esietenduse reklaami ja küsis kas ma olen sinna minemas. Sel hetkel olin jätkuvalt kindel, et ma ei lähe ühtegi etendust õhtul vaatama ja logelen niisama. Aga see küsimus pani mingi mõttepojakese idanema, sest juba mõne minuti möödudes oli mul telefonis Vanemuise koduleht lahti ja uurisin õhtuse etenduse vabade piletite seisu. Lisaks avastasin, et kuna on laupäev, siis saab enne etendust ka etenduse-eelsele ekskursioonile minna. Piletid ostsin siiski alles kella 16 ajal ja juba 17.15 algas ekskursioon. Selle eelloo panin nii pikalt kirja lihtsalt seepärast, et mu lugejad mõistaksid kui kiirelt mul võib tekkida soov  teatrisse minna või miks ma ei osta pileteid pikalt ette.

Teatrisse läksin kerge eelarvamusega. Esiteks polnud ma kindel kui hästi need noored (kes nüüd enam nii noored ja rohelised tegelikult ei olegi) näitlejad hakkama saavad. Ma pole siiani neid veel väga heades rollides näinud ja nii ma siis olen veidi skeptiline nende osas. Nagu pärast selgus, siis ma polegi selles osas ainus inimene. Teiseks pole ma kunagi olnud ka eriline ulmefilmide armastaja. Samas sain ma Vanemuise kodulehel olevast lavastuse sisututvustusest aru, et tegemist on parajas koguses ulmet sisaldava lavastusega. Tegelikult viitab sellele ka lavastuse žanriline määratlus – tulevikuromanss. Kõik see, mis toimub tulevikus, on enamasti meie jaoks praegu ulme valdkonda liigituv. Kindlasti tekib paljudel nüüd küsimus, et miks ma siis üldse teatrisse läksin kui mulle sisuline pool ja näitlejad ei meeldi? Enamasti on sisu ja näitlejad ju põhiline, mille pärast etendust vaatama minnakse. Vastus on väga lihtne. Nimelt olen ma aru saanud, et Ain Mäeots on nö „minu lavastaja“, mulle lihtsalt tundub, et tema lavastajakäekiri sobib mulle kui teatrivaatajale ja nii üritan ma võimalikult palju tema lavastusi ära vaadata. Enamasti on Mäeotsa lavastused minu jaoks positiivse emotsiooniga (välja arvatud "Arkaadia", millest saab SIIT lugeda). Veel olin kuulnud „Beatrice“ kohta kiidusõnu ka Vanemuise hooaja avaüritusel, kuigi pean siinkohal tunnistama, et ega ma tänaseks enam ei mäleta, miks nad tol korral just „Beatrice“ kiitsid. Samuti on kõik Vanemuise töötajad, kellega ma olen kokku puutunud just "Beatrice" eriliselt kiitnud. Järelikult peab tegemist olema hea lavastusega.

Aga põhjust kiitmiseks oli ja on ka praegu. Ning nüüd ühinen ka mina kiidukooriga. Ma pole teatrisse mineku otsusega mitu aastat enam nii rahul olnud, kui sel korral. Ma tahaks lihtsalt öelda: „WELL DONE, VANEMUINE!“ (tlk: Hästi tehtud, Vanemuine!). Sellega võikski kogu postituse lõpetada. Siiski tunnen ma, et pean vist veidi oma kiitust põhjendama.

Mis mulle siis nii meeletult etenduse juures meeldis? Kindlasti lugu ise. Kui ma algselt kartsin liiga ulmeliseks kiskuvat armastuslugu, kuhu on võib-olla kaasatud ka robotid (sest valdavalt eeldatakse, et tulevikus elavadki ainult robotid), siis tegelikkuses oli tegemist täiesti tavaliste ja reaalsete inimestega. Noored, kes on lõpuks lapseootele jäänud. Loost oli aru saada, et see laps on väga kaua oodatud ja planeeritud. Tundub, et nüüd saab elu ainult ilusamaks minna ja suuremat õnne ei saagi olla, sest paari kauaaegne soov ja unistus, saada lapsevanemateks, täitub peagi. Kuni ühel päeval saab Kristi autoõnnetuses surma. Arstidel õnnestub nende väike laps päästa ja nii jääb Tom oma vastsündinud tütrega kahekesi. Neile tõttab muidugi appi Tomi ema Tamara, kuid Tom sooviks Kristit enda kõrvale tagasi. Tänu oma tehnikafännist sõbrale Yock´le leiabki Tom võimaluse, kuidas Kristi enda kõrvale tagasi saada. Nimelt oli Kristi raseduse jälgimiseks pannud endale kiibi, sest nii eipidanud ta ise iga päev end haiglas näitamas käima, vaid kõik tema tervisenäitjaad jooksid kiibi kaudu haiglaserveritesse. See kiip salvestas lisaks Kristi terviseandmetele ka tema teadvust. Nii oli Tomil võimalus peale naise surma tema teadvusega suhelda. Aga hääl pole ikka sama, mis reaalne inimene. Nii avastab Tom peagi, et firma kes tegeles teadvuse digiteerimisega pakub ka surrogaatkehade teenust. Surrogaatkehad on inimeste poolt enne nende surma annetatud kehad, kuhu saab siis hiljem teise inimese teadvuse kiibiga sisse panna ja nii on Tomil võimalik Kristi tagasi saada. Küll veidi teistsuguse väljanägemise ja olemusega, aga vähemalt on tal nüüd olemas see, keda ta vahepeal kõige enam igatses - armastatud abikaasa, kellega ta saab oma lapse üles kasvatada.

Nii tundubki, et esmapilgul lihtsana näiva moodusena on võimalik elada justkui igavesti. Kuid kas see on tegelikult see, mida need inimesed tahtsid? Kas surrogaatkeha kui selline mõjutab inimese teadvust? Kuidas muutuvad peale surrogaatkeha kasutusele võtmist abikaasade omavahelised suhted? Kuidas suhtuvad nende lähedased ja sõbrad nende otsustesse? Millised on inimeste suhted tehnikaimedesse? Seda kõike etendus uuribki. Kuigi see minu poolt kirjeldatud sisututvustus tundub paljudele võib-olla ulmelisena (ka mulle endaletundub see täieliku ulmena), siis ma soovitan ikkagi teatrisse minna, sest saalis istudes ei tundunud see asi pooltki nii ulmelisena kui praegu siin neid ridasid kirjutades/lugedes. Saalis istudes elasin mina tegelastele nii kaasa, et kogu teadvuse digiteerimine tundus loogilise sammuna (kui mina oleksin selles olukorras ja teadus oleks nii kaugele arenenud). Surrogaatkehade kasutusele võtmine tundus siiski veidi ulmelise liialdusena (ufoloogilisena, nagu mu kolleeg ütles). Kuigi meil võib olla kiip, mis säilitab teadvust, kuid me ei saa piltlikult öeldes laibale kiipi sisse panna ja siis eeldada, et tegemist on nüüd elava inimesega. See nö surnukeha on ju mingil konkreetsel põhjusel elamast lakanud, kuidas nüüd siis järsku teadvus saab kogu keha elama panna.  Teadvus ei ole aju ja süda, mida on organismil töötamiseks vaja. 

Loole kaasa elamist soodustas kindlasti kõige enam lavakujundus. Enne etendust (ekskursiooni ajal) ilma igasuguse valguskujunduseta saalis jalutades nägin laval ühte heledat diivanit ja erinevaid lavatasapindasid. Sel hetkel kasvas mu eelarvamus veelgi rohkem. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et kogu lavakujundus tehakse ära etenduse ajal videolahendusi kasutades. Kohati oli mul tunne nagu ma istuks Vanemuise suures majas ja vaataks kinolinalt filmi, mitte ei vaata reaalajas toimuvat teatrietendust. Kui tegelased olid pargis, siis kuvati nende selja taha park. Kui tegevus toimus haiglas, siis oli näha haigla. Siiski polnud tegemist tühja videopildiga, vaid lava erinevates nurkades oli taustal erinevaid kujundusi võimalik näha. Näiteks selles samas haiglastseenis oli ühes nurgas näha haigla välisuks ja fuajee (milles mina tuvastasin ära Tartu Ülikooli Kliinikumi uue peaukse ja fuajee), lava keskel oli näha vaade haiglapalati aknast ja teises nurgas oli taustaks hoopis monitoril jooksvad elulised näitajad. Ühe hetkega oli võimalik edasi anda nii palju: kuidas mees siseneb haiglasse, kuidas samal ajal tema naise elu eest võitleb ja kuidas haigla akna taga samal ajal läheb elu edasi. Minu meelest sobiks „Beatrice“ lavakujundust kirjeldada sõnapaariga „tehnoloogiline ime“. Juba ainuüksi selle „ime“ pärast tasub seda lavastust vaatama minna. Üks lavastus ja te näete kõik Vanemuise suure maja uue lava tehnilised võimalused ära. Lisaks helisüsteem on nii hea, et mitte midagi tekstist ei lähe kaduma ka rõdul istudes.

Tavaliselt mind jubedalt häirib kui videoinstallatsioone liiga palju lavastustes kasutatakse. Kuigi kui ma nüüd mõtlen, siis tavaliselt vist pole nendes installatsioonides väga inimesi  või konkreetseid objekte kujutatud. Pigem on seal mingid abstraktsed kujundid (nt Maarjamaa rännakutes olid taustaks lilled, mis kasvasid ja kahanesid), mis konkreetse situatsiooni kohta annavad harva ettekujutust. Sel korral näidati sageli videos ka inimesi või oligi tegemist konkreetse kohaga, kus laval toimuvad sündmused aset leidsid (nt park, surnuaed, autotee jne). Sellisel moel kasutatuna on videokujundus väga oluline osa lavastusest. Mul on äärmiselt hea meel, et Ain Mäeots otsustas „Beatrice“ lavastada ja et ta oskas ühes lavastuses ära kasutada kõik uued tehnilised võimalused, mida Vanemuise suur lava pakub. Võib-olla on ka etenduses kasutatud tehnilised võimalused üheks põhjuseks, miks etenduses räägitav lugu minu jaoks liialt ulmeline ei tundunud. Kui teatrisaalis on võimalik teatrit teha nii, et lisaks näitlejatele laval, on võimalik samal ajal näidata reaalajas ka näitlejaid lava taga või lava all või teises lava nurgas suurelt ekraanilt, siis ei ole ebareaalne võimalus, et kunagi on võimalik inimese teadvust digiteerida. Kogu selle tehnikajutu kokkuvõtteks tahan ma öelda, et sellised tehnilised lahendused sobisid „Beatrice“ lavastusse nagu rusikas silmaauku ja mul on hea meel, et Ain Mäeots leidis kirjaniku, kes kirjutas näidendi mis võimaldas ühe korraga demonstreerida uut tehnoloogilist teatrit. See on peaaegu nagu uus teatriuuendus. 

Kui ma enne ütlesin, et üks põhjus, miks ma eelarvamusega teatrisse läksin olid näitlejad, siis ma sel korral ei saa nende kohta mitte midagi halba öelda. Mind küll veidi häiris, et Kristi tegelaskuju mängisid kaks erinevat näitlejat (Kärt Tammjärv ja Marian Heinat). Ma saan aru, et surrogaatkeha oligi täiesti teine inimene ja siis on loogiline, et ka teine näitleja mängib. Aga millest ma aru ei saanud oli see, et kui Kärt Tammjärv Kristit mängis surrogaatkehana, siis miks teine Kristi ka aeg-ajalt laval ringi kõndis. Minu loogika ütleb, et kummitus ta ei saanud olla, sest teadvus oli ju samal ajal surrogaatkehas. Või oli ta siis Tomi soovunelm, et ta tahaks ikkagi Kristit tagasi sellisena nagu ta teda ka füüsilise välimuse järgi mäletas? See küll ei sõltu näitlejatest, vaid lavastajast, kuid ikkagi oli see kuidagi häiriv. Sel korral ei häirinud mind näitlejatöö osas miski. Sõnadest sain aru ja näitlejate rollid ei meenutanud ka nende varasemaid rolle. Ju ma siis olen nende samade eelarvamuste tõttu liiga vähe neid näitlejaid laval näinud ja pole kõikide nende maneeridega kursis veel. Üks kolleeg, kes ka samal etendusel viibis mainis küll järgmisel päeval, et talle Kärt Tammjärv ei meeldinud, sest ta pidi igas lavastuses samasugune välja nägema. Minu meelest on Kärt Tammjärvel lihtsalt selline huvitav nägu, mis jääb kuidagi silma ja võib-olla see mõjutab mõningate inimeste jaoks tema rolle. Mulle on ta ka alati sellise malbe ja heasüdamliku tüdruku mulje jätnud oma välimuse tõttu ja eks see kandub tema rollidesse ka üle. Siiski sel korral mina seda head tüdrukut nii palju ei näinud. Pigem oli tegemist ühe ehmunud naisega, kes ei saa ise ka aru, mis temaga päris täpselt toimub. Seega ma ei saaks öelda, et ta väga sarnase rolli tegi. Mulle ta küll meeldis. 

Üldiselt mulle tundus, et sel korral mängisid kõik näitlejad ühtse meeskonnana. Võib-olla oli see tingitud veidi ka sellest, et Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Marian Heinat ja Veiko Porkanen on kõik ühelt kursuselt Vanemuisesse tulnud ja nad oskavadki koos mängida. Priit Strandberg on neist ka ainult veid vanem (eelmise kursuse lõpetanud) ja kuna tegemist on ühe põlvkonna inimestega, siis ongi laval ansamblimäng kergem tulema. Vähemalt mina jäin nende mängu ja rollidega väga rahule. Võib-olla Linda Kolde kehastatud Laura karjatas vahel liiga dramaatiliselt, kuid see võis olla ka esietenduse närvist tingitud ülemängimine olla. Seda enam meeldis mulle Liina Tennossaar Tamara rollis. Esiteks on ta teistest tunduvalt vanem (loogiline ju, kui ta Tomi ema mängib) ja teiseks ei ole ta Vanemuise trupis püsinäitleja. Minus tekitas see kohe selle tunde, et ongi „võõrkeha“ sisse toodud, kes tahaks noori aidata kuid kes ikkagi päris kõigest noorte hinge- ja mõttemaailmas aru ei saa. Vähemalt minus tekitas selline kooslus väikese kuid mõnusat nüanssi lisava kontrasti.

Veel jäi mulle silma Kaisa Riivald (kes tegelikult on antud lavastuse inspitsient), kes kehastas medõde. See on nüüd professionaalne kretinism, aga tänapäeval pole enam medõdesid. Meil on ainult õed. Lugupeetud Vanemuine võiks selle kavalehel ära muuta. Tehke siis õest vähemalt arst, sest reaalses maailmas ikkagi annab arst lähedastele sellist informatsiooni, nagu õde etenduses Tomile andis. Samas kui meil kõik arstid välismaale tööle lähevad, siis äkki tulevikus ongi õed meil nii hinnatud spetsialistid, et haiglasse sattudes on just õde see autoriteet, kes dokumentidele allkirju võtab ja elulisi otsuseid vastu võtab. Tegelikult tahtsin ma sellest kirjutada, et see õe roll oli veidi jäik. Aga kuna tegemist pole kutselise näitlejaga, siis anname andeks. Kui ma juba oma professionaalse kretinismiga lavastust vaatama hakkasin, siis topeltpunktid tulevad täisfunktsionaalse haiglavoodi kasutamise eest. Kuna see voodi maksab nii palju, et isegi haiglates pole selliseid voodeid palju, siis tekkis mul lihtsalt huvi, et kuidas Vanemuine selle voodi endale sai. See ilmselt on üks teatriimedest.

Nagu ma alguses ütlesin, siis sel korral midagi väga negatiivset välja tuua ei olegi. Mõned pisidetailid vist ikkagi said kirja, mis positiivsusest ei pakatanud, kuid need on väikesed vihmapiisad suures meres. Kuigi mul oli algselt plaanis kirjutada lühike ja tabav kiidukiri, siis tuli jälle pikk ja lohisev ja laialivalguv tekst. Ma siiski loodan, et ma oma tekstiga kedagi ära ei hirmutanud. Tegelikult on tegemist väga hea lavastusega, mida ma soovitan vist küll kõikidel vaatama minna. Mina näiteks planeerin seda uuesti vaatama minna. Mitu korda vaatan ma tõesti ainult neid lavastusi, mis mulle väga-väga meeldivad. Küll aga olen ma järgmisel korral targem ja varun paki taskurätte kaasa. Nimelt meeldis mulle etendus ikka nii palju, et pisarad tulid silma ja ma nägin kurja vaeva, et oma värisevat alalõuga ohjata. Kuna pisarad minu silmis on märk heast etendusest, siis värisev alalõug on juba midagi uut. Vihjates oma alalõuale julgen öelda, et tegemist on suurepärase etendusega. Nüüd kui ma olen oma kirjutisega lõppu jõudnud, tundub mulle, et ma ikka ei suutnud kogu seda vägevat emotsiooni mitte grammigi edasi anda. Seega peate ise lihtsalt teatrisse minema ja seda emotsiooni kogema.

Ma ei oskagi muud öelda, kui HÄSTI TEHTUD, VANEMUINE! 

Autor: Siret Campbell

Lavastaja: Ain Mäeots

Videokunstnik ja visuaalelektrooniliste lahenduste autor: Emer Värk

Originaalmuusika ja helikujunduse autor: Ardo Ran Varres

Valguskunstnik: Meelis Lusmägi

Liikumisjuht: Britt Kõrsmaa

Mängisid:

Priit Strandberg - Tom

Kärt Tammjärv - Naine haiglas, Kristi surrogaatkeha

Marian Heinat - Kristi

Veiko Porkanen - Yock

Linda Kolde - Laura

Liina Tennossaar - Tamara (Tomi ema)

Karol Kuntsel - Theodor 

Silver Kaljula - Mängujuht; Pixie

Nora Ann Lunge - Roosi

Kaisa Riivald - õde

Rohkem informatsiooni, pilte, artikleid jms ning pileteid etendustele saab osta SIIT

PS! Kuna tegemist on William Gibsoni raamatu "Neuromant" dramatiseeringuga, siis on ilmselge, et ma kavatsen ka raamatu läbi lugeda. Kui keegi on seda raamatut lugema juhtunud, siis võiks teada anda, mis mõtteid ja emotsioone see raamat tekitas.

Loe edasi