28. juulil 2021 Tartu Laulupeomuuseumi siseõues
 |
| Foto on pärit Tartu Linnateatri Facebooki lehelt |
Suve kõige romantilisemaks lavastuseks tituleeritud „Suudlused“ on
juba teist suve leidnud tee publiku ette. Juba teist suve olen mina tahtnud
lavastust vaatama minna. Nüüd, mil mängitakse viimaseid etendusi, jõudsin ma lõpuks
teatrisse. Ütlen ausalt, et ootused olid väga kõrgel. Kes varem on seda blogi
lugema juhtunud, siis need on ilmselt lugenud minu „salapärasest võimest“
tajuda juba lavastuse reklaami lugedes seda, kas tegemist on väärt asjaga või
mitte. „Suudluste“ puhul just nii oligi, et ma nägin reklaami ja teadsin, et
seda ma tahan näha. Lisaks kuulsin siit-sealt veel soovitusi, et tegemist on väga hea lavastusega. Eks tõsiasi, et eelmine suvi olid kõik etendused üsna kiirelt välja müüdud (ja seepärast ma eelmine suvi lavastust vaatama ei jõudnudki), annab ka tõestust sellest, et tasub oma ootused kõrgeks seada.
Tegemist on üsna minimaalsete vahenditega lavale toodud
lavastusega. Minimaalsete vahenditega selles mõttes, et laval pole väga palju
näitlejaid ja lavakujundus ei koosne teab mis võimsalt üles ehitatud lavast.
Jah, massiivsed ja keerulised lavakonstruktsioonid võivad küll teinekord mõjuda
väga uhkelt, kuid nagu öeldakse, siis lihtsuses peitub võlu. Esmapilgul tundus
mulle, et kogu lavakujundus ongi ainult üks pink lavanurgas. Veidi hiljem sain aru, et
laval olev lillekast on samuti osa rekvisiitidest. Kuna ma pole varem
Laulupeomuuseumis käinud, siis polnud mul vähimatki aimu, kas laudadest
välissein (mis publiku poolt vaadatuna moodustas lava tagumise seina), on osa lavakujundusest või tegelikkuses ongi sisehoovi jääv maja välissein
laudadest. Selgus, et tegemist on ikkagi lavakujundusega. Just detailid on
need, mis lavakujunduses rolli mängivad ja fantaasia elama panevad. Kui mina
kahtlesin seina ehtsuses, siis teistes tekitasid kahtlusi lillekastid ja teise vaatuse alguses
lillekasti taha tekkinud kaks risti. Kogu etenduse aja leiad sa lavalt midagi
sellist, mida sa pole seal varem näinud ja paratamatult hakkad sa endalt
küsima, et kas see oli siin ka varem või pigem mitte? Tegelikult pole erilist
vahet, kas need detailid on ekstra lavakujunduse jaoks paika sätitud, või on
need osake Laulupeomuuseumist. Oluline on see, et kõik detailid mõjuvad
loomulikult ja lasevad publikul keskenduda ainult kahele tegelastele ning nende
räägitavale loole.
Suuresti ongi detailid ja nende loodud mälestused kogu lavastuse
tuumaks. Lavastus vaatleb armastust läbi kahe tegelase elu. Me kohtume
tegelastega esimest korda siis kui nad on üheteistkümneaastased ja näeme neid
viimast korda siis, kui nad on veidi üle seitsmekümne. Tegelaste vanusest saame
aimu tänu jutustajale (kuuleme ainult Hannes Kaljujärve häält), kes ütleb mitu aastat eelmisest stseenist möödunud on.
Näitlejad mängivad vanuse muutumise välja just detailidega. Olgu nendeks
detailideks siis muutunud hääletoon, liigutuste energilisus või kostüümid. Hoolimata
sellest, et näitlejaid ei muudeta parukate ega grimmi abil nende tegelikust
vanusest vanemaks, on tegelaste vananemist laval näha. Sellega saavad Anne-Mai
Tevahi (Mary) ja Karl Edgar Tammi (John) hakkama tänu näitlejameisterlikkusele.
Juba etenduse esimestest minutitest peale oli näha, kui hästi näitlejad enda
rollidega hakkama saavad. Näiteks Tammi kehastatud 11-aastane John, kelle igast
keharakust kiirgas välja poisilikku energiat. Kui John esimest korda Maryt
kohtas, oli näha sellises vanuses poistele iseloomulikku ebakindlust
tüdrukutega suheldes. Samal ajal oli Tevahi kehastatud 11-aastane Mary tüdruk,
kellele meeldis rohkem kalapüük ja ronimine ning muud poisilikud tegevused ja
ema õmmeldud kleidis tundis ta end ebamugavalt. Eks ebamugavust suurendas
veelgi kohtumine Johniga. Samas see ebamugavus ja kohmetus oli mõlemal näitlejal väga hästi välja mängitud.
Nii Tevahi kui ka Tammi suutsid ära tabada Mary ja Johni jaoks erinevatele vanustele iseloomulikud nüansid. Hoolimata sellest, kas Mary ja John
olid 11, 15, 23, 42, 53 või 71 aastat vanad. Ehk veidi jäi mind häirima see, et
71-aastaste Mary ja Johni puhul jäi õhku näitlejate endi vanusest tingitud
noorus, mis ei tekitanud minus päris seda tunnet, et tegemist on 71-aastaste
inimestega, sest füüsilised kehad olid liiga noored. Kui arvestada seda, et John ja Mary oleksid pidanud olema
71-aastased aastal 2018, siis tundus „vanainimese häälega“ rääkimine minu jaoks
veidi parodeerimisena. Jah, kunagi ammu võis tunduda, et 71-aastane on väga
vana, kuid kui praegu ringi vaadata, siis 71-aastane on ikka võrdlemisi noor ja kohe
kindlasti ei räägi enamik 71-aastaseid sellise hädise vanainimese häälega.
Natukene jäi mind häirima ka see, et esimeses vaatuses kippusid
sündmused veidi venima, samal ajal kui teises vaatuses liikusid aastad päris
halastamatu kiirusega. Eks see vist kipub reaalses elus ka nii olema, et
noorusaastad jäävad paremini meelde (ja tundub, et need aastad liiguvad aeglasemalt), sest päris lapsena me õpime alles maailma tundma ja eks ootused suureks saamise osas tekitavadki veidi seda tunnet, et aeg ei lähe üldse edasi. Kuni tulevad esimene armumine, abielu, laste saamine jne, ning ühel hetkel tundub, et aeg liigubki halastamatu kiirusega edasi. Need hetked ongi mälestused, mis meid tulevikus saatma jäävad. Kes ikka tahaks mäletada seda päeva, mil tekkisid esimesed
hallid juuksekarvad või tervis üles ütles? See-eest jäävad meelde need üksikud
rõõmsad hetked, kui saadakse vanavanemaks, või infarkti järel haiglast koju
saad. Seepärast ongi teises vaatuses tempo hoopis teine, sest sündmusi peategelaste elus ainult juhtub ja juhtub, kuni ühel hetkel tuleb tempo maha võtta ja tunnistada, et juba on 60 aastat koos oldud ja nüüd tuleb vaikselt lahkumiseks valmistuma hakata.
Tegelikult pole vahet, millised sündmused sinu elus juhtuvad ja
millal nad juhtuvad. Oluline on see, et sinu kõrval on see keegi, keda sa
armastad ja usaldada. Eriti hästi on siis, kui see üks ja ainus juhtub veel
olema sinu esimene armastus. John ja Mary õpetavad meile seda, kuidas saada
üle nendest raskematest hetkedest elus ja panevad meid nägema seda, kuidas
erinevad inimesed ühte ja sama asja tõlgendavad. Kas lastest vaba nädalavahetus
on suurepärane võimalus romantiliseks nädalalõpuks hotellis või hoopis ideaalne
võimalus ära teha kõik nädala jooksul kuhjunud kodutööd? Igas suhtes on eriarvamusi, kuid neist on võimalik üle saada, kui seda tõeliselt tahta. Ja tahta saab ainult siis, kui teist inimest armastada. Üks on kindel –
armastus, mis võib peituda ka kõige väiksemates suudlustes, päästab maailma. Mis
ka parasjagu ei juhtuks, kui su kõrval on keegi, kes sind jäägitult armastab,
siis te saate koos üle igast eluraskusest ja tülist.
Peab muidugi tunnistama, et kõrvalt vaadates on Johni ja Mary lugu
muidugi päris kurb, sest meie loo peategelased saavad elu jooksul päris mitmel korral tõsiselt haiget. Lõppude lõpuks on tegemist muidugi ühe ilusa muinasjutuga, kus kõik lõpeb
hästi ja saab isegi öelda, et kui nad surnud ei ole, siis elavad nad
tänapäevani (nagu ühele tõelisele muinasjutule kohane). Kõik see, mida
tegelased peaaegu kahe tunni jooksul läbi elavad on nagu sõit Ameerika mägedel.
Ühel hetkel saad sa naerda nende omavahelise nääklemise või väikeste armastusavalduste pärast ja järgmisel hetkel pühid silmanurgast pisaraid, sest elu on nii kuradima ebaõiglane.
Seega soovitan taskurätikud kaasa võtta, sest nutta saab päris palju. Kusjuures ma pole vist varasemalt ühegi lavastuse
jooksul näinud, et nii palju inimesi korraga nina nuuskab ja silmi pühib, kui nüüd esimese
vaatuse lõpus.
Kuna ma olen see suvi nii palju teatris käinud, siis peab ütlema,
et mind on üsna raske üllatada, sest tundub, et ma olen igasuguseid asju näinud. Ometigi ma üllatusin sel korral kui lihtne
on teha lavastust, kui sul on head näitlejad (ja palju kostüüme). Kuigi suve
suurimat teatrielamust ma sel korral ei saanud, siis vaatama soovitan ikkagi
minna. Tegelikult soovitasin ma oma tuttavatele lavastust juba oma sisetunde
põhjal ja peab tunnistama, et sisetunne ei vedanud mind ka sel korral alt.
Näitlejad olid just täpselt nii head (või veelgi paremad), kui ma arvasin ning
süžee oli veelgi elulisem, kui ma lootnud olin. Mängupaik oli samuti parajalt
väike ja mõjus intiimselt ning seetõttu oli sünergia lava ja publiku vahel väga
hästi tajutav. Sellele aitas kindlasti kaasa lavastaja sissejuhatav jutt, et kõik tekkinud emotsioonid võib kohe enda seest välja lasta, mitte ei pea emotsioone vaheajani kinni hoidma.
Ma pean tunnistama, et enda sisetunde ja teistelt kuuldud
kiidusõnade tõttu olid mul lavastusele ülikõrged ootused ja ma ei pidanud
pettuma. Lõpp jäi minu jaoks veidi lahjaks, kuid ma usun, et see on tingitud
sellest, et ma pole ise veel sellesse vanusesse jõudnud ja ma ei tea, mis tunne
on oma armastusele vanaduses tagasi vaadata. Muidugi võib see olla seotud natukene ka sellega, et näitlejad on sama noored kui mina ja neil oli ka endast vanemaid inimesi veidi keerulisem kehastada ja alateadlikult kippus vanapaari stseen surnuaial veidi liiga koomiliseks muutuma. Üldiselt on siiski tunda, et lavastust on tehtud rõõmu ja
armastusega ning kindlasti paneb laval toimuv ka publiku armastusse rohkem uskuma.
Igatahes praegu on jäänud veel viimased etendused ja seega peavad soovijad kiirustama. Kui keegi on mõelnud, et kas minna või mitte minna, siis mina soovitan igatahes minna.
Autor: Jay D. Hanagan
Lavastaja: Algis Astmäe
Laval:
Anne-Mai Tevahi - Mary
Karl Edgar Tammi - John
Vahetekstide esitaja: Hannes Kaljujärv – jutustaja
Pileteid saab Piletilevist SIIN
0 kommentaari:
Postita kommentaar