Rokkooper Johnny viib ajamasinaga reisile #reklaam

Foto: Sohvi Viik

Seda, et sel suvel mängitakse Tartus rockooperit “Johnny”, sain ma esimest korda teada märtsis, kui ma järjekordse suvelavastuste postituse jaoks internetti läbi kammisin. Ausalt öeldes ei tekkinud mul pealkirja nähes absoluutselt mitte mingit huvi “Johnny” vastu. Esiteks pole ma kindel, kas ma tahan suvel ooperit vaadata. Eriti veel siis kui ooperit esitatakse Tartu Laululaval, sest laululava ja ooper ei käi minu peas kohe mitte kuidagi kokku. Nii nagu ei suuda ma oma peas välja mõelda, kuidas sobivad kokku rock ja ooper. Nii ma võtsin teadmiseks, et suvel Tartus selline üritus toimub, kuid ega põhjalikumalt uurima ei hakanud.

Nüüd on järjest rohkem infot rockooperini minuni jõudnud ja peab ütlema, et ma hakkan juba huvi tundma mis sellest kummalisest kooslusest – ooper, rock ja Tartu Laululava, lõpuks välja tuleb. Üheks põhjuseks on see, et ma tutvusin veidi “Johnny” ajalooga. Kas teie teadsite, et praegune lavastus pole mitte üldsegi esimene kord, kui “Johnny” rockooperina lavale tuuakse? See sama rockooper oli esimest korda Salme kultuurikeskuse laval 1980. aastal, autoriteks sellised teatri suurkujud nagu Mati Unt ja Kalju Komissarov. Mina olen üks nendest inimestest, kes elulugusid lugedes mõtleb alatasa, et küll oleks olnud huvitav sellel ajal elada. Eriti olen ma näitlejate elulugusid lugedes tajunud, et tahaks seda ja teist lavastust vaadata. Kuigi ma pole rockooperist “Johnny” varem midagi kuulnud, on mul nüüd harukordne võimalus ühte oma aja kõmulist lavateost ise näha, ehk siis mingil määral täitub mu unistus ajas rändamisest. Tõe huvides peab mainima, et päris sama lavastusega siiski tegemist pole. Sel korral on libreto kirjutanud tandem Mihkel Truman ja Birk Rohelend, kuid ma usun, et tegemist on sama kaasahaarava libretoga, kui Undi ja Komissarovi kirjutatud libreto 41 aastat tagasi.

Kui klassikalises ooperis oleme harjunud kuulama aariaid, siis võin vaid arvata, et rockooperis kõlab rockmuusika. Nii pole midagi imestada, et lavastuses teeb kaasa Eesti üks läbi aegade tuntuim rockbänd Ruja, kes muide mängis ka 1980. aasta lavastuses. Mina pole küll kunagi eriline rockmuusika austaja olnud, kui eks mõningaid Ruja repertuaari kuuluvaid lugusid tean ka mina. Kahjuks ei tea ma mitte ühtegi lugu, mis lavastuses kõlavad. Info lugudes,t mida (eeldatavasti) lavastuses kajastatakse, oli reklaamis, et 5. Augustil ilmub ka Johnny plaat, millelt on leitavad nii 1980. aasta kui ka 2021. aasta lavastuse hitid. Kuigi ma pole veel lavastust näinud, kiidan ma juba eos plaadi mõtet. Te ei kujuta ette kui palju ma olen muusikaliste lavastuste puhul tahtnud meenutuseks endale lavastuse lauludega plaati osta. Tore, et keegi seda nüüd teeb. Plaati saab tellida SIIT ja ühtlasi näeb sealt ka laulude nimekirja.

Korraldajad ise reklaamivad lavastust nii: “Suurepärased näitlejad, Ehala ajatu muusika ja legendaarsed “Ruja” muusikud – seda lihtsalt peab nägema!” Eks mind meelitasidki peamiselt Ehal muusika (sest, kas Eestis on kedagi, kellele Ehala muusika ei meeldiks?) ja “Ruja” muusikud. Tegelikult küll üks muusik, nimelt Margus Kappel. Ma mäletan, kuidas ma lapsena vaatasin ETV-st saadet “Tähed muusikas” ja seal oli üks kaptenitest justnimelt Margus Kappel. Minu jaoks on Kappel jäänud üheks müstiliseks ja andekaks meheks, keda ma olen ainult televiisorist näinud. Kui nüüd on võimalus teda reaalselt laval näha, siis minu jaoks oli asi otsustatud. Lisaks ei teki seda võimalus ka väga sageli, et Olav Ehalat saab laval näha ja seda võimalust tuleb ära kasutada. Kusjuures ka Ehalat mäletan ma lapsepõlvest just televiisorist, aga sel korral ETV saatest “Kuulus või kummaline”, tänu millele ma vist sain üldse teada, kes on selliste laulude nagu “Kodulaul” ja “Päikeseratas” autor. Seega aitab “Johnny” mul kaudselt liikuda tagasi mu helgesse lapsepõlve. Kindlasti pole ma ainus, kes reisi minevikku ette võtta saab. Ma usun, et kõik omaaegsed Ruja fännid leiavad end samuti noorpõlvest. Ja kõik need, kes 1980. aasta "Johnny" lavastust nägema juhtusid, või olid omaaegse lavastuse valmimisega seotud, naudivad kindlasti samapalju häid mälestusi.

Legendid. Foto: Sohvi Viik

Samas olen ma veidi elevil ka tänapäevase tõlgenduse osas, sest lavastajaks on Ain Mäeots, kelle setokeelsed lavastused on mulle väga meeldinud. Ootan huviga tema nägemust ühe keskmise Eesti pere elust. Lisaks ei saa nuriseda ka näitlejate valiku üle, kuigi ma pean tunnistama, et sel korral ei lähe ma lavastust vaatama näitlejate pärast. Ometigi on ka näitlejate hulgas neid, kelle osalus mulle heameelt valmistavad, näiteks Laura Kalle, Jaanus Tepomees, Margus Jaanovits, Lauri Liiv, Maria Annus, kui ainult esimesena meelde tulevad nimed välja tuua. Kui vaadata inimesi, kes lavastuses kaasa teevad, siis julgen küll väita, et igas vanuses publik peaks endale meelepärase inimese lavalt leidma. Mistõttu ma loodan, et väga erinevas vanuses inimesed leiavad tee Tartu Laululavale, et näha ühe keskmise Eesti pere lugu, sest puudutab see ju meid kõiki, kes me oleme keskmised eestlased ja kellel on mingisugunegi pere.

Kindlasti tõotab tulla huvitav ja meeldejääv lavastus. Mina igatahes jään lootma, et ilmataat pakub varsti jälle sumedat suveõhtut, riiklikud piirangu lubavad kontrollitult üritusi pidada ning panen oma vaktsineerimispassi valmis, et sukelduda ajamasinaga (teatri)ajalukku.

Rohkem infot kogu lavastuse kohta saab rockooper “Johnny” kodulehelt ja pileteid saab Piletilevist.