Raamatud 2026: veebruar

Juba teist kuud juhtus nii, et jäin haigeks ja sain nädalakese kodus olla. Üldjuhul kodus olek tähendab minu jaoks, et on aega lugeda. Siiski oli haigusega energiat piisavalt vähe, et väga palju lugeda ei jõudnud, ise oleksin rohkem tahtnud lugeda. Tegelikult suurem enamus loetud raamatutest oli lihtne ajaviitekirjandus, aga isegi nende lugemine edenes väga vaevaliselt (ka peale haigust ei tahtnud lugemine edeneda). Seega üldiselt sai täidetud miinimumprogramm üks raamat nädala kohta ja aastaeesmärgiga olen järje peal, aga ise oleks ikka vähemalt 1-2 raamatut tahtnud veel lugeda jõuda.

1. Kate Bromley "Räägi minuga raamatute keeles" – Raamatupoes tundus see raamat väga hea ajaviiteromaan olevat. Peategelane on igas mõttes raamatuinimene, kirjutab ise raamatuid, teab kirjandusest kõike ja lisaks pildistab raamatuid Instagrami jaoks üles. Kogu tema elu on raamatud, seni kuni ta kohtub ootamatult oma kolledžiaegse poiss-sõbraga ja nad uuesti armuvad. Tegemist on selles mõttes tüüpilise romaaniga, et kõik ei lähe ilma probleemideta. Vahepeal ilmuvad välja veel saladuses olnud kihlatud ja mõned rääkimata saladused. Raamat ise oli minu jaoks väga igav ja üldse ei tahtnud edeneda. Ainus võib-olla huvitavam osa oligi see, et ka armastusromaanidel on justkui erinevad žanrid (nt ajalooline armastusromaan, linnaromaan jne). Mu jaoks on armastusromaan armastusromaan ja vahet pole mis need erinevad alaliigid on. Võib-olla olid need ka raamatu autori kunstiline liialdus, aga võib-olla tõelised fännid teevad ka päris elus nendel alaliikidel vahet. Pigem ei tahaks soovitada, aga kui keegi tõesti ainult armastusromaane loeb, siis neile ehk meeldib.

 

2. Piret Kuub "Elu heas seltskonnas. Raamat Raivo Adlasest" – Mulle elulood väga meeldivad, teatrihuvilisena meeldivad eriti näitlejate elulood. Kuna Tartu on piisavalt väike linn, siis kõik Vanemuise näitlejad tunduvad veel eriti koduselt tuttavad ja kui neist raamat kirjutatakse, siis ikka ostad ja loed. Kahjuks on raamatus suurem rõhk Adlase näitlejateekonnal ja erinevate teatrirollide ülevaadetel. Natukene on just raamatu alguses ka isiklikku elu sisse toodud, aga mulle oleks veel rohkem isikliku elu kohta lugeda meeldinud. Just eelkõige kuna Adlas oli Kaarel Irdi väimees, siis oleks nende koduse elu kohta väga põnev lugeda olnud. No eks hilisemate lavastuste kohta oli ka juba huvitavam lugeda, kui olin ise lavastust teatris näinud ja raamatut lugedes tulid enda mõtted ja mälestused meelde. Muidu kippus raamat veidi igavaks jääma. Seega sobib lugemiseks pigem tõelistele teatrihuvilistele, kes tunnevad lavastuste vastu rohkem huvi kui näitleja isikliku elu vastu. Samas eelnevale armastusromaanile oli tegemist hea vaheldusega.

 

3. Cara Hunter "Tapja tasu" – Tegemist on krimipõnevike autori Cara Hunteri peainspektor Fawley juhtumite 7. osaga. Ma pole enda teada ühtegi selle autori varasemat raamatut lugenud. Raamatus küll mainiti eelmist juhtumit pidevalt, aga õnneks polnud tegemist sellise järjega, et eelmine raamat väga tugevalt seda raamatut mõjutanud oleks ja seega sai raamatut lugeda ka iseseisvalt, mitte osana sarjast. Sain selle raamatu raamatu pimekohtingust, aga enam ei mäleta kas tegemist oli Apollo või Rahva Raamatu pimekohtingu kampaania raamatuga. Raamatu alguses olid tegelased kõik eraldi välja toodud, kuid ega ma lugedes eest vaatamas ei käinud küll, et kes on kes. Mis selle raamatu puhul üllatas, oli see et autor oli lisaks raamatule ka igasuguseid illustratiivseid tekste vahele põiminud. Kuna raamatus tegeletakse mõrva lahendamisega, siis olid raamatus piltide kujul ka ajaleheartiklite väljavõtted välja toodud. Isegi mõningate tegelaste politseifotod olid välja toodud. Kohati oli see huvitav, samas veidi häiriv, sest oma peas kujutasin ma tegelasi hoopis teisiti ette. Minu hinnangul täitsa keskmine krimipõnevik. Huvitav oli lugeda, aeg-ajalt tuli ootamatuid keerdkäike sisse kuid mõned sündmused olid etteaimatavad. Pinget ja põnevust oleks võinud siiski rohkem olla. Krimihuvilistele ajaviiteks päris hea lugemine.

4. Bella Mackie "Niimoodi minna" – See oli teine raamat, mille ma pimekohtingu raames ostsin. Nagu eelmise raamatu puhul, ei mäleta ma ka selle raamatu puhul kas see raamat tuli välja Apollo või Rahva Raamatu pimekohtingu pakist. Tegemist on järjekordselt krimipõnevikuga. Tegelikult olin selle autori eelmist raamatut „Kuidas tappa oma perekonda“ kunagi poes näinud, aga raamatukokku jõudes läks alati meelest seda laenutada. Nüüd tuleb see viga parandada. Tundus huvitav autor. Raamat on kirjutatud mitme inimese vaatepunktist, kuid mis teeb raamatu põnevaks on see, et raamatu peategelane saab raamatu alguses surma ja tema vaatab enda surmajärgseid sündmusi teispoolsusest ja kommenteerib sündmusi. Et raamat põnevam oleks, ei mäleta tema oma surmale eelnenud viimast poolt tundi ja et surmajärgses elus edasi liikuda, peab ka tema oma surma asjaolud välja selgitama. Seega selline huvitav kooslus kus surnu ise ka justkui osaleb enda surma uurimises lisaks isehakanud detektiivile. Põnevik see raamat kindlasti ei ole, sest põnevust polnud praktiliselt üldse, aga krimiraamatute austajatele ehk ongi vahelduseks hea ka midagi teistsugust lugeda. Mina igatahes lõppu ette näha ei osanud.

Loodetavasti tuleb märts lugemise osas edukam kuu, kuigi tegemist on teatrikuuga ja siis tahaks teatrisse ka rohkem jõuda. Eks aprillis ole näha, milliseks see märts nii teatri kui raamatute lugemise rindel kujuneb.

Loe edasi

Raamatud 2026: jaanuar

Ongi juba üks kuu uut aastat mööda saanud. Teatrisse olen ka juba korra jõudnud, aga raamatuid olen natukene rohkem lugeda jõudnud. Tegelikult oleksin tahtnud veel rohkem lugeda, aga lugesin vahepeal mitmesaja lehekülje jagu õenduslikke lõputöid läbi ja sinna see aeg läks. Kuigi oma vaikimisi eesmärgist, milleks on üks raamat nädalas, olen ma natukene ees, siis ikkagi tahtsin vähemalt kaheksa raamatut läbi lugeda. Aga siit mu lugemismuljed tulevad.

1. Agatha Christie "Surm Niilusel" - Raamat sai septembris ostetud, sest augustis kuulsin krimifestivalil kuidas selle raamatu tõlkija Maia Planhof ütles, et see on tema jaoks kõige parem Christie raamat. Pidin siis ka raamatu läbi lugema. Ma ütleks, et tegemist on üsna klassikalise Christie raamatuga. Eks ta üritab seal selle mõrvari osas jälgi segada, aga see on üle pika aja üks raamat, kus ma mõrvari õigesti ära arvasin. Minu jaoks natukene liiga muhe krimi, ma tahan natukene rohkem verd, psühholoogiat ja põnevust.

2. Faith Martin "Talvemõistatus" - See raamat oleks tegelikult paremini sobinud jõulude ajal lugemiseks, sest raamatu tegevus toimub jõulude paiku. Valisin raamatu peamiselt seetõttu, et pealkiri algas T tähega, mida mul ühe nimeväljakutse jaoks oli vaja. Vaja on oma eesnime iga tähega leida üks raamatupealkiri ja siis see raamat läbi ka lugeda. Tegemist pidi krimiraamatuga olema, kus üks noor kokk satub erinevaid mõrvasid lahendama ja selles konkreetses raamatus toimub tegevus jõulude ajal eraldatud maamajas. Lootsin raamatust sellist hubast jõulumeeleolu saada (kamin, lumetuisk, lookas jõululaud jne). Leidsin eest hoopis sassis peresuhted ja mõrva. Perekonnasuhetest oleks hea psühholoogilise etenduse saanud. Krimiraamatuna jäi raamat minu jaoks veidi nõrgaks, aga ajaviiteks sobis lugeda küll. 

3. Taylor Jenkins Reid "Daisy Jones & The Six" - Nimeväljakutsele vahelduseks lugesin natukene muud ka. Olen selle raamatu kohta palju kiidusõnu kuulnud ja kuna see oli poes soodushinnaga, siis otsustasin lugeda. Raamat räägib väljamõeldud rockbändist. Õigemini on raamat kirjutatud stiilis nagu keegi üritaks kunagisest menubändist raamatut kirjutada ja küsib erinevate inimeste käest küsimusi. Täitsa huvitav oli lugeda kuidas kunagiste Ameerika rokkarite elu käia võis. Kuigi raamat on fantaasia, siis autor on ilmselt ikkagi fantaseerinud kuidas muusikamaailmas elu käis. Ajaviiteks sobis väga hästi ja raamat läks kiiresti edasi ka. Soovitan, sest tegemist pole klassikalises stiilis kirjutatud ilukirjandusliku teosega.

4. Hendrik Groen "Rõõmsal meelel lõpusirgele" - Mõnes mõttes on see raamat eelmisega natukene sarnane. Nimelt on raamatut lugedes raske aru saada, et tegemist on ilukirjandusega. Raamatu peategelase nimi on samuti Hendrik Groen ja ta on 90-aastane. Tegelikult on raamat Hendriku päevik, milles ta kajastab milline on tema elu dementsusega inimesena hooldekodus. Olin alguses raamatust väga haaratud, et nii huvitav on seda dementsuse maailma patsiendi silme läbi näha. Aga siis guugeldasin natukene ja sain teada, et Hendrik Groen pole üldse 90-aastane ja tegelikkuses sellenimelist inimest ei eksisteerigi, sest tegemist on Hollandi kirjaniku Peter de Smeti pseudonüümiga. Kuigi raamat on väljamõeldis ja mul ei õnnestunud välja uurida, kas Smetil alias Groenil on tegelikult dementsusega kokkupuude olemas või mitte, siis oli tegemist väga tõetruu raamatuga. Julgeksin kõigile soovitada, kes dementsusega kokku puutuvad, sest raamat võib aidata natukene paremini mõista miks dementsusega inimesed midagi teevad. igati lõbus ajaviitelugemine kui sellised teemad huvi pakuvad.

5. Florence Knapp "Nimed" - Minu meelest on see raamat igati sobilik nimeväljakutse jooksul lugemiseks. Raamat räägib ühe perekonna elust läbi aastate kuid teeb seda kolmest erinevast vaatenurgast lähtudes. Raamat algab sellega kuidas mehe terrori all elav naine läheb oma pojale nime registreerima. Üks nimi on see, mida tahab pojale panna mees, sest nende peres on kõik mehed seda nime kandnud. Teine nimi on see, mida naine ise tahaks panna ja kolmanda nime pakub teel perekonnaseisuametisse välja naise tütar. Kõik kolm nime on täiesti erinevad ja nii saab poiss justkui kolm erinevat iseloomu, mis tema tulevikku täiesti erinevalt kujutavad. Ega raamatu lõpuks ei saagi lugeja teada, millise nime ema siis lõpuks oma pojale valis ja mis nende perekonnast kokkuvõttes sai. Igati huvitav lugemine, mis puudutab väga palju ka valusaid teemasid, näiteks lähisuhtevägivald.

6. Tõnu Õnnepalu "Udu" - Olen varem ühte Õnnepalu raamatut lugenud, aga ma isegi ei mäleta enam mis selle raamatu pealkiri oli. Mäletan, et mulle too raamat ei meeldinud ja seega pole rohkem Õnnepalu raamatuid kätte võtnud. Nüüd oli U tähega algavat raamatut vaja ja see raamat oli Apollos just soodushinnaga müügil. Ega ma ikka Õnnepalu austajate hulka ei kuulu. Raamatuks on koondatud tekstid, mis ilmunud edasi ajakirjas. Kohati on tekstid liiga filosoofilised ja jäid minu jaoks raskesti loetavaks. Mõned üksikud raamatute arvustused olid seevastu päris huvitav lugemine. Üldiselt raamat väga ei edenenud ja lugesin seda kõikidest raamatutest kõige kauem. Seega mina pigem ei soovitaks, aga kellele Õnnepalu või ka muidu elu üle filosofeerimine sobib, siis neile kindlasti on see hea ajaviiteraamat.

7. Baek Sehee "I want to die but I still want to eat tteokbokki" - Kes inglise keelt valdab, siis ärge pealkirjast ennatlikke järeldusi tehke. Mul lihtsalt oli nimeväljakutse jaoks ühte I-ga algavat raamatut vaja ja see oli Apollos soodushinnaga müügil. Tundus suhteliselt lihtsasti loetav ka, sest ma pole väga harjunud ilukirjandust inglise keeles lugema. Natukene on raamat eneseabiõpiku moodi, sest raamat koosneb autori ja tema psühhiaatri kahekõnest. Raamatusse ongi autor koondanud enda reaalselt toimunud teraapiakohtumiste transkriptsioonid. Täitsa huvitav lugemine oli. Kuna mõningad probleemid (nt koolikius, märkused kehakaalu kohta jne) tulid ka mulle tuttavad ette, siis mõtlesin kuidas mina neid psühhiaatri sõnu tõlgendaksin kui ta neid mulle öelnud oleks. Raamatu eessõnast selgus, et sarnaselt on ka paljud teised raamatus väga palju tuttavat leidnud. Seega ajaviiteks hea lugemine, kui tahad natukene enda vaimset tervist paremini mõista.

Loe edasi

Raamatud 2025: November ja Detsember

Ja siit tulevadki aasta viimased raamatud. Kõike muud oli liiga palju teha ja seega lugemiseks jäi aega veidi väheks. 

 

1. Toivo Tänavsuu "Kuidas dinosaurus arstiks õppis ja ellu jäi. Arstitudengipäevik" - Kuna ma ise tervishoiuvaldkonnas tegutsen, siis alati on selle valdkonna raamatuid huvitav lugeda. Eriti huvitav on siis kui keegi oma õpinguid kajastab. Eks ma isegi olen mõelnud, et võiks arstiks õppima minna ja seega lootsin raamatust veidi siseinfot koguda. Kahjuks pean tõdema, et kogu raamatu info on Tänavsuu oma postitustes avalikult Facebooki üles riputanud, seega midagi uut ja huvitavat raamatus polnud. Kohati tundus mulle isegi, et raamat veidi ärritas mind oma väga äärmuslike veendumuste pärast (Tänavsuud olla mitmel korral dekanaati aru andma kutsutud lausa tema veendunud väljaütlemiste pärast). Seega, keda huvitab, siis tasuta saab Facebookist sisuliselt kogu raamatu ära lugeda.

2. Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad" - Tegelikult tahtsin uuemaid Horowitzi raamatuid laenutada kuid need olid välja laenutatud ja nii ma siis selle võtsingi, sest see on mul veel lugemata. Sisuliselt on tegemist raamat raamatus looga. Alguses arvasingi, et loen raamatu toimetaja sissejuhatust, aga siis sain aru et see on ikka osa raamatust. Ehk siis raamat räägib toimetajast, kes saab uue krimiraamatu käsikirja ja asub seda lugema. Hiljem selgub, et käsikiri on poolik ja toimetaja asub pooliku käsikirja mõistatust lahendama. Selle käigus tuleb tal lahendada ka kirjaniku mõrv. Kohati oli natukene raske järgida sisuliine, aga muidu üsna huvitav lugemine. Kindlasti sobib neile, kellele meeldivad näiteks Midsomeri mõrvad.

3. Mart Kadastik "Naised, raha ja sõda" - Nägin seda raamatut kunagi raamatupoes ja sirvides tundus kuidagi huvitav. Aga raamatukogust oli see raamat kogu aeg välja laenutatud ja nii jõudsin lugemiseni alles nüüd. Nagu pealkirjast võib aru saada, siis räägib raamat Ukraina sõjast, rahast ja naistest. Õigemini Eesti meestest, kes tahavad Ukrainat aidata ja kelle jaoks tähendab Ukraina abistamine, et abistada tuleb just Ukraina noori naisi. Ja abistamiseks on raha vaja. Natukene räägitakse ka investeerimisest ja pensionile jäämisest ja suhetest oma naisega. Ühesõnaga raamat väga minu maitse ei olnud. Täielik müstika, et mis katkendit ma seal raamatupoes lugesin, et raamat nii huvitav tundus. 

4. Kristin Hannah "Naised" - Sain raamatu kolleegi käest ja kuna mitu teist kolleegi oli enne mind seda raamatut lugenud ja kiitnud, siis olid ootused kõrged. Raamat räägib naistest Vietnami sõjas. Ja kuna kõik väidavad, et Vietnamis naisi ei sõdinud, siis naised olid sõtta kaasatud meditsiiniõdedena. Täitsa huvitav oli lugeda kuidas noored tüdrukud sõjaõudustega kohanesid ja kuidas neil hiljem oli raske tavaeluga kohaneda. Kuigi raamat on ilukirjanduslik teos, siis saab raamatust päris hea selgituse, miks paljud veteranid hakkavad kahjulikke aineid tarvitama ning kuidas sõda neid inimestena mõjutab. Ühtlasi pakub raamat palju kõneainet sellest, miks mõned asjad on meestele lubatud ja naistele mitte. Kui mees läheb sõtta, siis selle üle ollakse uhked, aga kui naine läheb sõtta, siis see on häbiasi, mis tuleb maha vaikida. Soovitan igatahes kõigile, kelle närv need sõjakoleduste kirjeldused vastu peab. 

5. Annie Robertson "Minu MAMMA MIA suvi" - Nagu raamatu pealkirigi ütleb, siis räägib raamat Mamma Mia suvest. Raamatu peategelane on ABBA lauludest inspireeritud filmi "Mamma Mia" suur fänn ja kui tal pärast vanaema surma õnnestub samale saarele puhkama minna, kus tema lemmikfilm filmiti, siis sellest saab tema parim suvi. Igati lihtne ajaviitekirjandus. Selline klassikaline positiivne lugu, kus kõik tegelased on head ja positiivsed ja kus keegi kellesegi lõpuks ära armub. Tekitas minus ka Kreeka saarte külastamise soovi, sest mulle ka kõnealune film väga meeldis. 

6. Taylor Jenkins Reid "Carrie Soto on tagasi" - See raamat oli mulle internetis silma jäänud, et seda soovitatakse palju. Ühtlasi on see minu teine Taylor Jenkins Reidi raamat ja kuna esimene mulle täitsa meeldis, siis otsustasin sellega samuti proovida. Raamat räägib tennisemängijast Carrie Sotost, kes juba noore tüdrukuna tennisemaailmas edetabelites muudkui ülespoole pürgib. Kuni ühel hetkel peab ta vigastuse tõttu profikarjäärist loobuma. Seda hetkeni kuni auahnus ja võiduhimu temast taas võimust võtab ja ta otsustab uuesti profitennisesse naasta. Kindlasti on raamatut huvitav lugeda neil, kellele tennis meeldib ja kes mängust midagi aru ka saavad. Raamatus kirjeldatakse väga palju erinevaid lööke ja mängude kirjeldusi, mis minule kahjuks võhikuna mitte midagi ei öelnud. Samuti oli minu jaoks raamatus hispaaniakeelseid liiga palju, mis lugemist häiris. Muidu igati kaasahaarav ajaviitekirjandus, mida oli nauditav lugeda. Saan täitsa aru, miks kõik seda lugeda soovitasid. 

7. Jaan Aru "Aju vabadus" - Tegin selle raamatu endale jõulukingiks. Mulle tundus, et raamat jõudis minuni õigel hetkel, sest olen viimasel ajal palju tehisintellekti kasutamisest rääkinud ja mõelnud ning raamat üsna paljuski just sellele keskendub. Peamiselt on raamatu eesmärk küll lugejatele selgeks teha, millal on meie aju ja meie ise tõeliselt vabad ning kuidas erinevat mõttemullid meie käitumist juhivad. Ma küll tean, et sotsiaalmeedia kasutab algoritme, kuid ma pole kunagi sellele mõelnud, kuidas need algoritmid ja nende abil meile kuvatav info meie otsuseid mõjutab. Keda need tehisaru ja mõtlemisega seotud teemad huvitavad, siis nendel soovitan kindlasti lugeda. Kindlasti võiksid raamatut lugeda ka kõik pedagoogid ja lapsevanemad, et paremini laste ajusid osata mõtlemiseks ette valmistada.

Kuigi kahetsusväärselt pole ma teatrist kirjutada jõudnud, siis raamatupostitused loodetavasti jätkuvad ka uuel aastal. Sel aastal tuli kokku 62 loetud raamatut, mida on minu jaoks vähe ja loodetavasti jõuan järgmisel aastal ikka rohkem lugeda. Ehk leian ka selle energia jälle uuesti üles, et teatrist kirjutada.

Loe edasi

Raamatud: Oktoober 2025

Esimene kuu, kus mul pole puhkust, mis tähendab seda et lugemiseks pole väga palju aega. Teisalt muutuvad õhtud järjest rohkem pimedaks ja saab rohkem toas olla ja mõnusalt lugeda. Kahjuks minu puhul see väga ei toimi, sest pimedad õhtud on minu jaoks suurepärane aeg, kus juba kell 20 magama heita ja nii jääb tavaliselt lugemine unarusse. Aga eks kuu lõpus siis ole näha kaugele ma jõudsin.

1. RaeAnne Thayne "Jõuluturg" - Kui oktoobris tulevad jõulukaubad poodidesse müügile, siis võib lugeda ka jõuluteemalisi raamatuid. Eks ta jälle selline lihtne ja etteaimtav armastuslugu oli. Minu jaoks isegi seda jõuluhõngu oleks võinud rohkem olla. Kellele Hallmarki armastus- või jõulufilmid meeldivad, siis nendele soovitan lugeda

2. Bodo Schäfer "Tee finantsvabaduseni. Seitsme aastaga miljonäriks" - Kes meist ei tahaks miljonäriks saada. Ma ikka otsin ka seda imeväge, mille abil kiiresti rikkaks saada. Seitsme aastaga ma miljonäriks kohe kindlasti ei saa, sest ma pole nii agressiivse suhtumisega, et palju vajalikke muudatusi kohe teha. Kuigi ega seal mingit erilist tuumateadust ei ole. Tuleb riskida ja kõik oma oskused rahaks vahetada ja palju tööd teha ja õigete inimestega suhelda, ning siis oledki imeväel seitsme aasta pärast miljonär. See oli väga lühikene kokkuvõte raamatust. Kes täpsemalt tahab seda rikkuse teekonda teada, siis tasub raamatut ise lugeda. Raamatus on ka palju harjutusi, mille tegemine aitab rikkaks saamisele kaasa. Kellel selle teema vastu huvi on, siis võite lugeda, aga on olemas palju paremaid ja lihtsamaid õpikuid, mis samuti finantsvabaduse saavutamisest räägivad.

3. Babas "Kuidas kodustada inimest. Mida kassid arvavad inimesest ja tema elust" - Kuna mu emal on kass ja see kass on üsna isepäine, siis olen pikalt mõelnud, et huvitav mida see kass oma peas mõtleb. Vastuseks mu palvetele ongi sellest raamat kirjutatud. Mõistagi on see tegelikult inimese poolt kirjutatud, aga võtab väga hästi kokku kõik tähelepanekud mida kassid meie kohta teha võivad. Kuna raamat oli kassi silme läbi kirjutatud, siis oli harjumatu lugeda, et inimest käsitleti kolmandas isikus. Kõikidele kassiomanikele ja kasside austajatele humoorikas lugemine.

4. Elisabet Reinsalu "Kreenis suhete alge" - Kui pealkirja järgi võiks eeldada, et Elisabet Reinsalu on kirjutanud suhteõpiku, siis see on vägagi eksitav. Tegelikult räägib Reinsalu oma raamatus küll palju inimsuhetest, kuid pigem arutleb ja filosofeerib selle üle, miks me näiteks teineteist ei tereta või nii kurja pilguga tänaval vaatame. Lisaks ka muid tähelepanekuid elust. Eks näitlejate jaoks on see üks osa tööst, et erinevaid inimesi tähele panna ja analüüsida. Just need tähelepanekud ja mõtted ongi Reinsalu enda jaoks kirja pannud. Esmalt on tema mõtted ilmunud Edasi.org leheküljel, kuid nüüd on need mõtted üheks raamatuks kokku pandud. Mulle selline filosofeerimine väga ei istu ja seega raamat sügavat muljet ei avaldanud. Kuna mulle meeldib, kui asjad on kronoloogilises järjekorras, siis häiris veidi ka see, et ilmunud tekstid ei olnud raamatus kronoloogilises järjekorras (kuigi tõe huvides olgu öeldud, et ajaline järjestus tegelikult tekstide mõistmist ei takistanud).

5. Per Isdal "Aitamise hind. Sekundaarsest traumaatiliste stressist, kaastundeväsimusest ja läbipõlemisest terapeutide ning aitajate töös" - Et kogu lugemine väga lihtne ei oleks, siis lugesin vahele veidi tõsisemat ja teaduslikumat kirjandust ka. Alles ilmus WHO raport sellest kuidas Eesti tervishoiutöötajate seas on läbipõlemist palju. Raamat keskendubki läbipõlemisele, kaastundeväsimusele ja teistele sarnastele olukordadele, mis võivad tabada kõiki, kes tegelevad inimeste aitamisega. Raamatu autor on küll ise kõige rohkem seotud laste ja naistevastase vägivalla toimepanijate nõustamisega ning seetõttu on paljud tema näited ka üsna jõhkrad. Kellele see teema huvi pakub, siis soovitan lugeda, sest raamatus räägitakse sellest, miks läbipõlemine tekib ja kuidas seda ennetada. Eelkõige võiksid seda lugeda juhtivatel ametikohtadel olevad inimesed, kuna paljud meetodid läbipõlemise ennetamiseks oleks vaja töökohtades sisse viia just juhtide poolt. 

6. Agatha Christie "Halloweenipidu" - Oktoober on ikkagi Halloweeni kuu ja ei saa seda kuud lõpetada ilma ühe temaatilise raamatuta. Tegelikult olin planeerinud juba augustikuisest krimifestivalist alates, et võtan uuesti mõne Agatha Christie raamatu kätte ja võrdlen tema mõrvasid tänapäevaste krimiraamatu omadega. Et kas Christie raamatud siis tõesti on vähem verised ja rohkem muhedad. On küll. Aga minu jaoks jäi raamatust natuke pinget puudu. Kuigi lugedes igav ei olnud ja mõrvarit ma lõpuks ikkagi ära arvata ei osanud. 

Kokkuvõttes üsna keskmine tulemus. Kuigi peab tunnistama, et kasside raamatu lugesin ma läbi vähem kui tunniga, samas läbipõlemise temaatikat käsitlevale raamatule kulus peaaegu 1.5 nädalat, sest raamat lihtsalt ei tundunud piisavalt ahvatlev, et seda pärast väsitavat tööpäeva lugeda tahaks.

Ühtlasi sain oktoobris oma soovitud 52 raamatut läbi loetud ja kõik mis novembris ja detsembris loen, on ainult boonuseks. Loodetavasti ma siiski lugemise osas latti alla ei lase.

Loe edasi

Raamatud: September 2025

Viimaste kuude jooksul olen lugenud mitmeid erinevaid raamatuid – nii krimi- kui ka armastusromaane, tõestisündinud lugusid kui ka muinasjutulisemaid teoseid. Mõned neist pakkusid mõnusat ajaviidet, teised jätsid mind üsna ükskõikseks, kuid iga raamat andis midagi – olgu see siis äratundmisrõõm, kerge pettumus või soov kunagi taas mõne koha või loo juurde tagasi pöörduda.

1. Claudia Carroll "Armastuse algoritm"
Väga kerge ajaviiteromaan, mis sobib eelkõige neile, kes on kunagi ise tutvumisportaalidest armastust otsinud. Raamatu peategelane tegelebki just sellega – ta püüab leida sobivat kaaslast tutvumisportaali kaudu. Kuna ideaalset partnerit pole seni leidnud, kuid kohtinguid on aastate jooksul kogunenud küllaga, otsustab ta luua rakenduse, mis põhineb armastuse algoritmil. Rakendus saab kiiresti populaarseks, samuti selle looja Iris, kes on seni olnud üksi nii armastuses kui ka muudes eluvaldkondades. Minu meelest oli see küllaltki keskpärane ja sisult üsna mittemidagiütlev raamat.

2. Annika Prangli "Minu Prangli"
Selle raamatu lugemiseks võiks juba ainuüksi piisav põhjus olla see, et teos räägib Prangli saarest ja autor kannab saarega sama perekonnanime – ju tal siis mingi seos Prangliga tõesti on. Kas ja kuidas on autori nimi saarega seotud, saab igaüks raamatust ise teada. Mina võtsin raamatu kätte, sest olen kunagi just selle blogi tõttu Pranglil käinud. Ei imestaks, kui see oli seesama autor, kes mind tookord saarele teatrietendusele kutsus. Enne etendust jõudsin saarel ka ringi vaadata, mistõttu oli nüüd huvitav raamatust selle koha kohta rohkem teada saada ning oma mälestusi taaselustada. Soovitan seda teost kõigile, kes on Pranglil käinud või hindavad teisi “Minu”-sarja raamatuid.

3. Fredrik Backman "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust"
Mina pole Fredrik Backmani fenomenist siiani aru saanud – tema raamatud pole minus erilist muljet jätnud. Selle teose ostsin Varraku soodusmüügi ajal, lootes, et tuleb hea lugemine. Algus tundus veniv ja segane. Raamat räägib seitsmeaastasest tüdrukust, kes veedab palju aega oma vanaemaga. Vanaema ei paista just eriti mõistlik olevat – ta mõtleb koolikiusu all kannatavale lapselapsele välja igasuguseid seiklusi ja muinasjutte. Minu jaoks muutus raamat huvitavamaks alles siis, kui vanaema oli surnud ja tüdruk pidi suhtlema naabritega, et edastada neile vanaema kirjutatud vabandused. Mind häiris siiski see, et loos oli liiga palju väljamõeldisi. Näiteks oleksin tahtnud raamatu lõpus teada saada, kes või mis see Vorsk õigupoolest oli. Muinasjutulised osad olid minu jaoks liig keerulised. Mulle meeldivad pigem realistlikud lood, mitte sellised, kus korteris elab üksildane mutantkoer.

4. Anu Raud "Hea karjane"
Olen seda raamatut juba pikemat aega lugeda tahtnud, sest Anu Rauda ja tema vaipasid teavad ilmselt kõik käsitööhuvilised – ja võib-olla isegi need, kes käsitööga ei tegele. Ootasin, et raamat räägib tema käsitööteest ja maaelust, kuid peamiselt keskendub teos hoopis loomadele, kellega tal elu jooksul kokkupuuteid on olnud. Hea, kiire lugemine ning üsna helge ja südamlik raamat.

5. Ann Cleeves "Harbour Street"
Tahtsin vahelduseks lugeda mõnda kriminaalromaani. Vera Stanhope’i sarja raamatud meeldivad mulle, sest tänu telesarjale suudan tegelasi ja keskkonda paremini ette kujutada. See konkreetne teos ei erinenud oluliselt teistest sama sarja raamatutest – haarav ja kiire lugemine. Mõrvarit ei suutnud ma raamatu lõpuni ära arvata. Soovitan neile, kellele meeldivad muhedad krimilood, kus ei keskenduta liigselt vägivallale ega psühholoogilisele pimedusele.

6. Susan Mallery "Suvine raamatuklubi"
Romantiline romaan kahest sõbrannast, kes on mõlemad läbi elanud lahutuse ja kelle elus ei paista hetkel ühtki meest silmapiiril. Nad ei usu, et võiksid veel kunagi armuda – kuni nende ellu ilmuvad mehed, kes nende südame võidavad. Algab suvine armastuslugu. Tegemist on lihtsa ja tüüpilise armastusromaaniga, mida võib ajaviiteks lugeda. Kirjanduslikku elamust see siiski ei paku. Lisaks oli raamatusse sattunud üsna palju grammatikavigu, mis häirisid lugemiselamust.

7. Donna Ashcroft "Väike Cornwalli maja"
Valisin selle raamatu pealkirja põhjal. Viimasel ajal olen kuulnud palju jutte sellest, kuidas inimesed armuvad Cornwalli just raamatute kaudu – lootsin, et ka see teos suudab seda tunnet edasi anda. Paraku pidin pettuma. Tegu on tavalise armastusromaaniga, mille tegevus toimub väikeses Cornwalli külakeses. Nagu sellistes lugudes sageli, kolib peategelane – noor naine suurst linnast (seekord Londonist) – maale. Kuigi ta on otsustanud, et ei armu, leiab ta loomulikult oma elu armastuse. Loos ei puudu ka väikesed takistused, mis armastuse teele satuvad. Väga lihtne ja kerge ajaviitelugemine, ent erilist emotsiooni see raamat minus ei tekitanud.

Kui sul on mõne eelpool välja toodud raamatuga oma kogemus või tahad midagi soovitada, siis olen rõõmuga valmis mõtteid vahetama. Ja nagu ikka – head lugemist ja uusi avastusi järgmiste kaante vahel!

Loe edasi

Suvelugemine 2025

Sellest tuleb ilmselt üks väga pikk postitus, sest kuidagi on nii läinud et ma olen kolme suvekuu jooksul päris palju raamatuid suutnud ära lugeda. Eks ühelt poolt aitas see ka kaasa, et augusti keskel algas mul puhkus ja siis oli aega lugeda. Samas vaatasin, et 20-st suve jooksul loetud raamatust ainult 6 on loetud puhkuse ajal.

1. B. A. Paris "Vang" - Ostsin selle raamatu et see reisile kaasa võtta. Peamiselt ostsin raamatu seetõttu, et tegemist on psühholoogilise põnevikuga ja seega pigem hea kerge ajaviitelugemine, et ei peaks lugedes väga oma pead vaevama. Raamatu lugemiseni konverentsil ma muidugi ei jõudnudki (tegelikult ei hakanud raamatut kaasa võtmagi, sest sain aru, et konverentsipäevad on pikad ja õhtul lugeda ilmselt ei viitsi). Kuna vahepealsete kuudega on lugemisharjumus unarusse vajunud, siis algus venis, sest lugemisele keskenduda oli üsna keeruline. Eks see raamatu sissejuhatus kippus ka venima. Umbes poole raamatu peal läks juba huvitavamaks ja lõpp kiskus nii huvitavaks, et kui raamat läbi sai, siis oleks tahtnud järge edasi lugeda. Minu hinnangul on tegemist väga hea põnevikuga, kus esmapilgul tunduvad sündmused täiesti ühte suunda minevat ja siis pööratakse kõik pea peale. Ning paari lehekülje pärast tuleb uus ja ettenägematu pööre ja nii kuni lõpuni välja. Kes veel lugenud ei ole, siis kõikidele põnevike austajatele soovitan. 

2. Jonas Jonasson "Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas" - Kuigi esimesed Jonas Jonassoni raamatud mulle meeldisid, siis viimased raamatud enam nii palju meeldinud pole. Kuigi tegelased on erinevad, siis mingid sündmused ja lugude ülesehitus on ettearvatavad ja see võtab lugemiselt naudingu ära. Ometigi loen ma jälle tema uut raamatut. Sel korral ei toimu tegevus tänapäeval, vaid 19. sajandi Rootsis. Veidi on see sarnane sama ajastu olukorraga Eestis, kus mõisnikud talupoegi kurnasid. Sarnaselt eelmistele raamatutele, saavad siin juhuse tahtel kokku erinevad inimesed  - trükkal, tema tütar, seakasvataja poeg, vangis olnud inglane ja lõbutüdruk. Saatuse tahtel hakkavad nad koos elama ja toimetama ning nende teele satub erinevaid sekeldusi, mida nad lahendama asuvad. Sel korral siiski midagi väga üleloomulikku ei juhtu ja pigem on kõik otsused hästi kaalutletud ning seetõttu õnnestub vaesel seakasvataja pojal raamatu lõpuks rikkaks saada. Kuidas, seda saate siis teada, kui raamatut loete. Üsna mõnus ajaviitelugemine. Ja nagu pealkirjast näha võib, siis raamatus on palju samakaga tegemist. 

3. Liz Kelly "See raamat on odavam kui teraapia" - Eks ma olen aeg-ajalt mõelnud et peaks psühholoogi juurde teraapiasse minema (see pole tänapäeval üldse enam häbiasi ja kes teab, mis salajased probleemid ja mustrid mu käitumist juhtida võivad). Ometigi pole ma selleni veel jõudnud ja nüüd jäi raamatukogus käies selline raamat silma. Tundus peaaegu sama alternatiivina, peab tunnistama, et raamat päris terapeuti ei asenda. Küll aga saab raamatust hea ülevaate sellest, millega peaks vaimse tervise murede korral esmajärjekorras tegelema (nt kahjustavate mustrite ära tundmine ja neile piiride kehtestamine, kuidas luua häid suhteid, tulla toime leinaga jne). Ühesõnaga annab raamat lühikese ülevaate peamistest probleemidest, millega inimesed silmitsi seisavad ja ka esmased vaimse tervise esmaabi nipid saab raamatust kätte. Raamat oli mõnusalt humoorikas võtmes kirjutatud ka, seega oli seda niisama ajaviiteks ka mõnus lugeda. Kellel päris teraapiat vaja on, siis raamat kindlasti seda ei asenda.

4. B.A. Paris "Külaline" - Olen selle autori mitmeid teisi raamatuid ka lugenud ja mulle täitsa tema kirjutamisstiil meeldib. Raamat oli selliselt kirjutatud, et alguses tundus lugu täiesti süütu ja tavaline, aga mida rohkem raamat lõpu poole jõudis, seda kriminaalsemaks asi kiskus. Lõpp oli päris üllatav, vähemalt minu jaoks. Eks raamat oli selliselt kirjutatud, et järjest rohkem hakkas erinevate tegelaste vahel omavahelisi seoseid ja suhteid välja joonistuma ja see lubas peaaegu kõiki kuriteos kahtlustada (aga mitte päris mõrvarit). Põnevike austajatele kindlasti üsna lihtne ja mõnus ajaviitelugemine. 

5. Daniel Hurst "Puhkemaja" - Jätkuvalt ootan seda hetke, kuni raamatukogust saaksin selle autori raamatu "Arsti naine" laenutada. Seni siis tuleb selle autori kõiki teisi eesti keeles ilmunud teoseid lugeda. Sel korral toimub tegevus Šotimaal asuvas luksuslikus puhkemajas ja sündmused keeratakse raamatus ikka korralikult pea peale. Natukene jäi raamat minu jaoks igavaks ja kippus lugemine venima (isegi lõpp ei olnud nii kaasakiskuv, et oleks edasi lugema kutsunud). Minu hinnangul need seeriad, mida ma lugenud olen sellelt autorilt, on senini põnevamad tundunud kui käesolev raamat. Kuigi ega ma ei tea, äkki tuleb sellele raamatule ka järg, sest sündmused lõppesid küll selliselt, et vabalt annaks sinna teise osa mingist teisest perspektiivist juurde kirjutada. Kuna mulle raamat erilist lugemiselamust ei pakkunud, siis pigem teistele ka soovitada ei tahaks.

6. B. A. Paris "Dilemma" - See raamat meeldis mulle veelgi rohkem kui sama autori eelmine raamat, mida ma lugesin. Kohati läksin loosse nii sisse, et kuna ma olin ka ise äsja lendamas käinud, hakkasin raamatus toimunud sündmusi osaliselt tõelisteks pidama. Umbes nii, et keegi tuttavatest rääkis seda lugu, milles raamatus räägiti. Raamat selles mõttes päris klassikaline krimiraamat pole, et kedagi raamatus otseselt ära ei tapeta. Kuigi surm on raamatus esindatud. Pigem räägib raamat psühholoogilises võtmes, kuidas mees ja naine varjavad mõlemad teineteise eest saladust ja kuidas neil on dilemma, et kas ja millal teineteisele oma saladust jagada. Ütleme nii, et abielupaari suhted on viimaste hetkedeni veel üsna haprad. Aga vähemalt selles, kes surma saab, olin ma kogu raamatu jooksul üsna veendunud, kuigi autor on üritanud tekstiga nii palju keerutada, et lugejat valejälgedele juhtida. Põnevike fännidele julgen lugemiseks soovitada.

7. Aivar Kull "Lembit Eelmäe" - Vahelduseks põnevikele lootsin midagi tõsisemat lugeda. Küll aga jäi mul see kahe silma vahele, et tegemist oli põhimõtteliselt rolliportreedega. Ma haarasin raamatu kätte teadmises, et tegemist on näitleja Lembit Eelmäe elulooga. Natukene sain sellest raamatust näitleja kohta ka teada, aga pigem oli raamatu eesmärk ikka näidata millised oli Lembit Eelmäe kõige olulisemad rollid ja mida toonane kriitika tema kohta arvas. Mulle oleks klassikaline elulugu rohkem meeldinud, kus oleks näitleja elu kohta ka midagi teada saanud. 

8. Bob Proctor "Sündinud rikkaks" - Haarasin raamatu Selverist mingi soodusmüügi ajal kaasa. Alguses tundub, et raamat on täiesti tavaline rikkaks saamise õpik - räägitakse millise suhtumisega rikkaks saab ja kuidas raha peab liikumises olema kogu aeg jne. Tüüpiliselt sisaldab raamat ka harjutusi, mis igasugustele õpikutele ja käsiraamatutele iseloomulikud in. Autor lubab, et kui kõik harjutused korralikult kaasa teha, siis saavadki kõik lugejad rikkaks. Tundus liiga hea, et tõsi olla. Samas esimese paari peatüki teemad tundusid tõesti huvitavad ja loogilised ning üritasin harjutusi kaasa teha. Aga siis tulid minu jaoks veidi abstraktsemad peatükid, mis rääkisid umbes sellest, et kui sa jumalasse usud, siis jumal annab sulle piisavalt raha ja nii kaugele ma oma uskumisega ei suutnud minna ja raamatu tõsiseltvõetavus veidi vähenes minu jaoks. Seega seda raamatut klassikalise finantsvabaduse saavutamiseks ma lugeda pigem ei soovita.

9. Hando Sinisalu "Lühike õpetus B2B turundusest ja müügist" - Otsustasin lisaks ilukirjandusele veidi ka tarkust koguda. Mõtlesin, et raamat annab hea ja lühikese ülevaate turundusest ja müügist, ehk siis just täpselt see, mida mul vaja on. Iseenesest andiski, aga see oli mõeldud firmajuhtidele, et nad ka turundusest midagi teada saaksid. Ja B2B tähendab sellist turundust kus turundus toimub ühelt firmalt teisele (ehk siis teenuseid pakuvad ka firmad firmadele) ja mul väikese tegijana pole selles maailmas hetkel veel midagi teha. Seega jäi raamat veidi minu jaoks oma teemade poolest kaugeks. Kuigi internetimaailmas tuleb iga turundusoskus ainult kasuks ja tore oli tõdeda, et ma juba tean turnudusest päris palju. 

10. TJ Klune "Kusagil kaugel mere taga" - Kui ma esimese osa läbi lugesin, siis peale seda oli mul küll tunne, et ma seda seeriat enam edasi ei loe. Tundus, et selline fantaasiakirjandus pole ikka päris minu maitse. Aga nüüd käisin raamatukogus, raamat jäi silma ja nii ma ta kaasa haarasin. Olen lugenud arvamusi, et paljudele teine osa ei meeldi nii palju kui esimene. Ma ei tea, mul teise osa lugemine läks palju lihtsamalt. Kui sellest mööda vaadata, et tegelased on müütilised olendid (fööniks, lumeinimene, aiapäkapikk, metshaldjas jne), siis tegelikult nende varjus räägib autor ühiskondlikult valusatest teemadest. Eelkõige sellest kuidas ühiskond ja valitsus piiravad seksuaalvähemuste õigusi. Kuigi raamatus on ka seksuaalvähemused kajastatud, viidatakse siiski nende probleemidele sellega et müütilisi olendeid diskrimieneritakse. Ma võtsin selle osa teadmiseks, kuid lugesin raamatut ikka nagu fantaasiakirjandust. Kellele selline fantaasia asi meeldib, siis neile igati mõnus ajaviitekirjandus, kus natukene ühiskondlikke teemasid ka sisse peidetud.

11. Allan Dib "LEAN-turundus. Rohkem müügikontakte. Suurem kasum. Vähe turundust" - Otsustasin, et tahan end turunduse ja ärinduse vallas veidi harida. Kõige lihtsam teekond tundus raamatutest alustada. Kuigi raamat räägib turundusest, tundus see veidi nagu tavaline eneseabiõpik, milles räägitakse kuidas end inimesena paremini nähtavaks teha. Samas sai sealt päris häid nõuandeid turunduse kohta ka. Keda teema huvitab, siis alustuseks kindlasti hea lugemine. Päris alustuseks ehk tuleks siiski enne selgeks teha, mida see LEAN-turundus tähendab, sest seda väga otsesõnu raamatus lahti ei seletata ja ilma selle teadmiseta on ehk veidi keeruline raamatu sisu täielikult mõista.

12. David Epstein "Haare. Miks laiem haare spetsialiseerunud maailmas eelise annab" - Raamatu pealkirja järgi olid mul raamatule suured lootused ja ootused. Peamiselt lootsin, et raamat annab autori pilgu läbi praktilisi näpunäiteid kuidas enda haaret laiendada. Reaalsuses oli raamat väga paljude teadustööde koondtulemus, mida illustreerisid mitmed näited erinevatest valdkondadest. Põhiline, mille raamatut lugedes endale meelde jätsin, oli see et kunagi pole liiga hilja oma südant kuulata ja midagi uut õppida või teha. Isegi siis kui meile tundub, et oleme oma noortest kolleegidest või kaasõppuritest maha jäänud, annavad meie senised elukogemused meile laiemad oskused, mille abil probleemidele loovalt läheneda. Iseenesest põnev lugemine, aga kohati olid lõigud liiga pikad ja seega pidi palju süvenema. Mitte, et mul süvenemise vastu midagi oleks, aga pikki lõike teadusteksti lugeda on üsna kurnav. Kellel teema vastu huvi on ja selline poolteaduslik sisu meeldib, siis neile kindlasti soovitan.

13. Lilli Luuk "Ööema" - Ma enam ei mäleta, kui pikalt see raamat mul lugemise soovinimekirjas oli. Olin igalt poolt nii palju kiidusõnu kuulnud, et tahtsin kindlasti ise ka lugeda. Kui mulle öeldakse, et tegemist on romaaniga, siis ma üldiselt ootan midagi armastusega seotut ja midagi ilusat ning helget. Aga eestlaste jaoks on hea romaan selline, kus on võimalikult palju sügiseselt halli uttu mattunud sood ja porist metsateed kirjeldatud. Tegevustik toimub ka läbi mitmete aegade ja kohati jäid mulle mõned kohad selgusetuks, et kes kuidas ikka suri ja kuidas kõik asjad omavahel seotud. Tavaliselt mind need ajahüpped ei häiri, aga sel korral oli kuidagi raske terviklikku lugu kokku panna nende ajahüpete tõttu. Peamine tegevus toimub II Maailmasõja ajal ja ega sellest midagi ilusat kirjutada pole. Ikka eestlaste valu, vaev ja kannatused. Ma ausalt ootasin midagi helgemat. Lugemise ajal mõtlesin mitu korda, et see raamat on sama sünge nagu Kivirähki "Rehepapi" järgi tehtud film. Aga kuna raamatut kiidetakse, siis ilmselgelt meile eestlastele selline asi meeldibki.

14. Kristina Ohlsson "Pantvangid" – See peaks olema autori neljas romaan sarjast kus Fredrika Bergmann Rootsis kuritegusid lahendab. Mulle on kõik selle sarja eelnevad raamatud ka meeldinud. Kuigi mõrvu on palju ja need on sageli üsna võikad. Selles raamatus otseselt mõrvu nii palju ei olnudki, aga kaalul on sadade inimeste elud. Sel korral keskendub raamat terrorismile ja Rootsist New Yorki suunduv lennuk on terroristide käsutuses. Rootsi võimudel tuleb juhtum lahendada, et päästa lennukis olevate inimeste elu. Kaasatakse muidugi ka Ameerika valitsus ja FBI. Minu meelest on see raamat täpselt selline nagu mingid FBI tööd käsitlevad sarjad või filmid. Ma kujutan ette, et sellest raamatust saaks väga hea filmi teha. Mulle väga meeldis ja ma juba ootan järgmist raamatut sellest sarjast.

15. Kristi Suppi "Ettevõtlus. Õpik-käsiraamat" – See oli jälle üks nendest raamatutest, mille ma võtsin, et turunduse ja ettevõtluse kohta rohkem teada saada. Tegelikult kasutatakse õpikut koolides majandusõpetuse õpetamisel. Igati hea raamat, mis teeb puust ja punaseks mis vahe on deebetil ja kreeditil, mis on bruto ja mis on neto. Tahaks öelda, et kõik alustavad ettevõtjad võiksid seda raamatut lugeda, kuid minu meelest oli raamat mõneti päris hirmutav. Just selles osas, et kas see ettevõtlus ikka on nii lihtne nagu paljud seda üritavad näidata. Need pikad leheküljed raamatupidamisest tundusid veel ekstra keerulised.

16. Mattias Edvardsson "Head naabrid" – Tegemist on Rootsi põnevikuga. Kohe loo alguses satub raamatu peategelase naine rattaga liiklusõnnetusse. Edasine raamat kulgebki kahe paralleelina. Erinevad tegelased räägivad mis nendega juhtus enne õnnetust ja mis pärast õnnetust. Nii antakse lugejale ettekujutus sellest, mis ühes väikeses bullerbylikus elamurajoonis tegelikult toimub. Loo jutustamise jooksul viiakse lugeja mõteteni, et juhuslik autoavarii polnudki äkki lihtsalt õnnetus, vaid tegemist oli tahtliku otsasõiduga. Jääb ainult küsimus, kes tegelikult autot juhtis. Jällegi põnevike austajatele hea ajaviitelugemine, kuigi põnevust väga palju ei olnud.

17. Taylor Jenkins Reid "Evelyn Hugo seitse abikaasat" – Sellest raamatust olin jälle internetis väga palju kuulnud. Otseselt mul mingit soovi seda raamatut lugeda ei olnud, aga raamatukogus käies jäi see riiulil silma ja mõtlesin, et loen siis ka raamatu läbi. Minu hinnangul on see raamat kõige klassikalisem ajaviitekirjandus. Päris palju räägib armastusest. Aga kuna peategelane on kunagine Hollywoodi kuulsus, siis annab raamat ka väga hea ülevaate sellest, milline on kuulsuste elu. Kes veel lugenud ei ole ja lihtsat ajaviitekirjandust otsib, siis soovitan.

18. Christoffer Holst "Külmad valged talveööd" – Hästi lihtne krimilugu. Selles mõttes lihtne, et raamatu on väikes ja saab kiiresti läbi loetud. Mingit suurt mõrva ka ei toimunud, kuigi surmasid ikka on. Ma vist võtsin raamatu raamatukogust ainult seetõttu, et see rääkis talvest ja lumest ja jõuludest. No ja siis väike mõrvade põnevus ka veel sinna juurde. Nii palju oli siiski põnevust raamatus, et sündmuseid üritati keerutada ja esitada selliselt, et lugeja kohe tapjat ära ei tuvastaks. Ajaviiteks sobis lugeda, aga väga erilist lugemiselamust ma siiski ei saanud.

19. Ali McNamara "Kate'i ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpood" – Põnevike ja krimiraamatute vahele tahtsin ühte ilusat armastuslugu ka lugeda. Kuigi peamiselt valisin raamatukogust selle raamatu välja pealkirja järgi. Ja eks ilus pastelsetes toonides kaanepilt aitas ka kaasa. Selline ilus helesinine unistus. Käsitööpoest muidugi on tegevus üsna kaugel ja rohkem keskendub raamat üleloomulikele sündmustele, mis ühte käsitöö ja ühte kunstipoodi seovad. Natukene nagu loeks ka krimiraamatut, kus peategelased üritavad kunagist lugu ära lahendada. No ja armastust on ka. Minu hinnangul on tegemist kõige ehtsama armastusromaaniga. Kellele selline kirjandus meeldib, siis on see suurepärane ajaviite lugemine.

20. Mark Edwards "Nad tulid, et jääda" – See raamat on segu põnevikust ja klassikalisest inglise muhekrimist. Eelkõige on tegemist põnevikuga, kuid kui inglise muhekrimis kasutatakse mõrvades palju mürgitamist, siis see raamat näitab seda poolt kuidas mürgitamine täpselt toimub. Kuigi autor lubab, et mõned faktid on raamatus ära muudetud, et keegi ei saaks seda raamatut mürgitamise õpikuna kasutada. Põhimõtteliselt räägib raamat täiesti tavalisest Londoni noormehest, kes armub ja abiellub ning saab hiljem endale väga hullumeelse suguvõsa kaela. Raamatut lugedes oli üsna lihtne endal ka neid sugulasi vihkama hakata. Mõrvu on palju ja mida raamatu lõpu poole, seda ootamatumaks sündmused muutuvad. Algus minu jaoks ei tahtnud edeneda, aga lõpp läks väga põnevaks. Põnevike austajatele kindlasti hea ajaviitekirjandus.

Loe edasi

Raamatud 2025: märts, aprill ja mai

See raamatupostitus on nüüd küll täielik häbi. Vähemalt minu jaoks, sest kolme kuuga sai läbi loetud viis raamatut (tavaliselt oleks see vähemalt ühe kuu raamatute kogus).

1. Daniel Hurst "Arsti lesk" - Ma tean, et tegemist on triloogia teise osaga, kuid kuna esimene osa on igalt poolt välja laenutatud, siis otsustasin, et mitte midagi ei juhtu kui ma alustan teisest osast. Eks nüüd ole selle võrra lihtsalt esimest osa igavam lugeda, sest paljud keerdkäigud on teises raamatus juba lahti seletatud, mis muidu oleks ilmselt esimest raamatut lugedes üllatusena tulnud. Kannatas lugeda, aga mul jäi juba see raamat venima ja kuidagi ei tahtnud lugemine edeneda, sest raamat lihtsalt ei haaranud kaasa. Ehk olen liiga palju Daniel Hursti raamatuid juba lugenud, et tema stiil ei üllata enam. Kuigi raamatu lõpp läks juba huvitavaks ja mõtlesin, et nüüd on vaja kolmas osa ka kohe läbi lugeda. 

2. Gabrielle Zevin "Homme, homme, homme" - Juhtusin selle raamatu kohta kiidusõnu nägema internetis ja otsustasin ise ka lugeda. Kuidagi jäi mulle meelde, et raamat räägib muusika loomisest. Tegelikult rääkis arvutimängude loomisest. Ja ma tean väga vähe arvutimängudest, seega paljud nimed ja terminid olid mulle võõrad ning seetõttu raamat minu jaoks väga kaasahaarav ei olnud. Kuigi lugu sellest kuidas erinevasse majanduslikku klassi kuuluvad poiss ja tüdruk läbi elu sõbrad on ja ehk isegi teineteist armastavad (aga seda teineteisele tunnistada ei taha), oli päris nauditav. Kellele arvutimängud ja kogu see maailm huvi pakuvad, siis kindlasti neile meeldib see raamat rohkem kui mulle.

3. Ülo Russak "Andrus Ansip. Lastelastele" - Ammu polnud ühtegi elulugu lugenud. Ja kuigi see on ehk ebapopulaarne arvamus, siis omal ajal oli Andrus Ansip vaieldamatult mu lemmikpoliitik. Tegelikult oleks vist praegu ka, aga ta pole enam ise poliitikas nii aktiivne (selelst on muidugi kahju, sest nüüd saaksin lõpuks tartlasena ka tema poolt hääletada). Seega teadsin, et tahan tema raamatut lugeda. See pole päris klassikaline elulugu, vaid pigem lood lastelastele, kus Ansip kirjeldab mida ta elus teinud on ja arutleb erinevate sündmuste mõju üle Eesti poliitikas. Kuigi mulle meeldis see osa raamatust rohkem, kus ta kirjeldas oma elu enne poliitikuks saamist, siis oli huvitav lugeda ka seda, miks ta mingid poliitilised otsused omal ajal vastu võttis ja millised olid tagajärjed. Lisaks rääkis Ansip ka oma perest ja enda spordiharjumustest. Isegi kui keegi tema poliitilist karjääri millekski ei pea, siis raamatut võiks ikka lugeda, saab parema ülevaate sellest, miks ta nii mõnedki ebapopulaarsed otsused vastu võttis. Ühtlasi on muljetavaldav kui hea sportlane ta on juba nooruspõlvest alates olnud.

4. Daniel Hurst "Arsti armuke" - Kui juba teine osa sai loetud, ja emal juhtus kolmas osa olema raamatukogust laenutatud, siis tuli see ka mul läbi lugeda. Ma pean tunnistama, et see raamat edenes väga kiiresti, aga pigem sundisin end lugema. Kuigi sündmused olid teised, siis esimene pool kordas väga palju teise raamatu sündmusi ja selliseid üllatavaid keerdkäike väga ei olnud. Lõpus neid muidugi tuli, aga need olid minu jaoks pigem etteaimatavad ja seetõttu polnud raamat eriti huvitav lugemine. 

5. Veevi Hõrak "Haigla väikelinnas" - Sain selle raamatu kingituseks. Raamatus räägib Võrus asuva Lõuna-Eesti Haigla pikaaegne õde Veevi Hõrak sellest kuidas ta õeks sai ja milline kogu see haiglaelu nõukogude aja lõpust kuni tänapäevani on olnud. Kuna raamat on õhuke, siis lugesin selle läbi enam-vähem tunniga. Aga teades Veevit, siis raamat oli mulle huvitav. Peamiselt seetõttu, et paljuski mainiti raamatus ka mulle tuttavaid nimesid (naersin kolleegidele, et ma olen ka nii vana, et tean neid arste kes töötamist alustasid 80ndatel). Lisaks oli hämmastav lugeda, kui tubli üks inimene olnud on ja kui palju vaeva näinud, et end välismaal koolitada. Praegu on see iseenesest mõistetav, et võtad interneti lahti ja õpid mida iganes või suhtled kellega iganes. Aga kuidas Veevi nt soome keele ära õppis, et minna soome õppima diabeedihaige käsitlust. Müts maha. Ilmselt pakubki raamat huvi ainult väiksele sihtgrupile, kelleks on õed ja ilmselt rohkem Lõuna-Eesti õed.

Loe edasi

Raamatud 2025: veebruar

Jaanuar oli lugemise osas väga edukas. Lootsin, et veebruar tuleb ka edukas, mitte küll nii edukas kui jaanuar, aga edukam kui tavalised neli raamatut kuus. Aga siis tuli elu vahele ja lugemiseks justkui aega eriti ei olnudki. Õnneks sain oma tavalise miinimumnormi ära loetud. Suuresti tänu sellele, et olin nädal aega haiguslehel ja päeva esimeses pooles oli nii hea olla, et sain raamatuga diivanil aega veeta.

1. Lucinda Riley "Mõrvad Fleat House'is" – See on vist esimene krimiraamat, mille Lucinda Riley kirjutanud on. Tegelikult on raamatu avaldanud Riley poeg ja see põhineb 2006. aastal kirjutatud käsikirjal. Raamatu sündmused toimuvad Inglismaal poiste internaatkoolis, kus esmapilgul õnnetusjuhtumi tagajärel sureb üks kooli õpilastest. Hiljem lisandub kummalisi surmasid veelgi. Iseenesest oli huvitav lugemine, ja kuigi raamatu lõpus oli mõrvar üsna ilmselge, siis kogu raamatu vältel sai ikka väga erinevaid tegelasi mõrvariks peetud. Kellele krimiraamatud meeldivad, siis hea ajaviitelugemine, aga midagi psühholoogiliselt põnevat või ootamatut raamatus ei juhtu.

2. Sara Gruen "Vee piiril" – Ma ei tea, kuidas see raamat minuni jõudis. Tähendab, tean et ma valisin selle raamatu raamatukogust välja, aga kus ma seda raamatu nime kuulsin, et seda raamatukogust otsida oskasin, ma ei tea. Igatahes toimub raamatu tegevus Šotimaal kuulsa Loch Nessi ümbruses ja seal kandis käisin ma sügisel reisil, seega kohad olid tuttavad. See muutis raamatu lugemise palju huvitavamaks, kuigi tegevus toimus II Maailmasõja ajal. Tegemist on romaaniga, milles põimuvad sõjategevus, armastus ja Šotimaa legendaarsed müüdid. Ajaviiteks hea lugemine, aga kui ma neid paikasid külastanud ei oleks, siis ilmselt oleks lugemine minu jaoks veidi igavaks jäänud.

3. Lauren McLaughlin "Saada pilte" – Tegemist on noorteromaaniga, mis jõudis minuni ühe võistluse auhinnana. Ajaviiteks kannatas täitsa lugeda, sest kuigi põhiliselt räägib raamat Ameerika koolinoorte omavahelistest suhetest, siis natukene oli ikka kriminaalseid elemente ka sisse toodud. Tegelikult teema, millest raamat rääkis – seksuaalne ärakasutamine ja koolikiusu mõju noortele, oli päris aktuaalne ja tõsine. Seetõttu noortele võiks raamat lugemiseks sobilik olla Kuna ma polnud raamatu sihtgrupp, siis jättis raamat mu üsna ükskõikseks. Sai vähemalt kiiresti läbi loetud.

4. Marju Kõivupuu "Inimese lahkumine. Raamat surma- ja kalmistukultuurist" - Surm ja surmast rääkimine on tänapäeval tabu ja just seetõttu väldime me avalikult sellest rääkimist. Järjest enam peidetakse surm koduseinte vahelt haiglaseinte vahele. Seetõttu olen tööalaselt surmaga palju kokku puutunud, kuid noore inimesena pean tunnistama, et tegelikkuses ei tea ma surmast eriti midagi. Marju Kõivupuu annab oma raamatus väga hea ülevaate sellest mida surm meie jaoks kunagi tähendanud on ja kuidas surmaks valmistumine aitas leinaprotsessi mõjutada. Lisaks on raamat suurepärane "abimees" mõistmaks erinevaid surmaga seotud traditsioone, mida paljud inimesed enam ei pruugigi teada. Kõige enam meeldis mulle, et raamatus käsitletakse absoluutselt kõiki surmasid (nii enesetapp, õnnetusjuhtumid, eutanaasia, haiguste tõttu suremine ning surm lapseeas). Boonuspunktid tulevad lemmikloomade surmatemaatika käsitlemise eest. Kuigi paljud ehk tahaksid surmast rääkida, aga ei oska seda kuidagi teha, siis selleks on suurepärane abimees raamatu lisa, milles antakse soovitusi kuidas surma ja leina temaatikat põimida koolis erinevate õppeainete raamesse. Kindlasti on tegemist sellise raamatuga, mida kõik inimesed peaksid lugema, sest isegi kui sa arvad et tead surmast ja suremisest kõike, siis ma võin kindel olla, et sellest raamatust saad sa veel midagi sellist teada, mida sa varem ei teadnud. Näiteks kas te olete kuulnud, et Eestis on võimalik korraldada merematust? Mitte sellist, et uputan oma soovimatud kassipojad merre ära, vaid laevafirmadel on olemas spetsiaalsed peielaua ja matmistseremooniaga merereisid, kus saab oma lähedase tuha merre puistata. See oli ainult üks näide, aga huvitavat lugemist jagub raamatus rohkesti. Ja kuigi esmapilgul võib tunduda raamat paks ja igav, siis tegelikult on piltidega põimitud raamat hea ajaviitekirjandus, mis saab paari õhtuga läbi loetud. Lihtsalt raamat on nii kaasahaaravalt kirjutatud.

5. Jennette McCurdy "Mul on hea meel, et ema ära suri" – Raamatu pealkiri on tegelikult veidi hirmutav, aga sisu on päris hirmutav. Raamatus räägib kunagine Ameerika lapsnäitleja sellest kuidas tema ema tahtis näitlejaks saada. Kuna emal endal näitlejaks saada ei õnnestunud, elas ta oma unistuse Jennette´i peal välja. Kuna see polnud Jennette´i unistus, siis tegi ta kõike seda, mida ema soovis, et ema õnnelik oleks. See tõi kaasa kõikvõimalikud toitumishäired ning sõltuvused ning katkise inimese. Raamatut lugedes oli küll selline tunne, et kõik enda lapsepõlve mured tunduvad tühistena ja ma olen ikka päris normaalseks inimeseks sirgunud. See on päris kohutav mida vanemad oma laste „heaolu“ nimelt lastele teevad. Silmaringi avardamiseks soovitan kõigile lugemiseks. Aga kindlasti võiksid seda raamatut lugeda need inimesed, kellel on lapsed ja kes mõtlevad et kui minust ei saanud näitlejat/lauljat/arsti/pilooti jne, siis ma teen kõik, et minu lapsel see õnnestuks. Äkki aitab raamat kindlustada, et te enda laste elu ära ei riku.

Märts on teatrikuu, eks ole näha kas ma märtsis jõuan rohkem teatrisse ja seetõttu jääb lugemiseks vähem aega või jõuan märtsis ka veidi rohkem raamatuid lugeda.

Loe edasi

Raamatud 2025: Jaanuar

Inimesed ennavad ikka aasta alguses lubadusi ja püüavad jaanuaris oma lubadusi igati täita. Aastate jooksul on minu üheks kindlaks lubaduseks, et aastas tuleb vähemalt 52 raamatut läbi lugeda. Kuigi sisimas tahaks ikka rohkem lugeda. Sel aastal sai siis mõeldud, et võisk 100 raamatut aastaga läbi lugeda. Jaanuar andis selleks igati hea alguse, sest olin kuu alguses haiguslehel ja seega lugesin ühe nädalaga sisuliselt seitse raamatut läbi. Eks need olid õhukesed ja pigem lihtsa sisuga raamatud ka, mis erilist süvenemist ei nõudnud. Ma ei mäletagi, et ma varasematel aastatel ükski kuu nii palju lugenud oleksin. Igati hea algus raamatuaastale pandud.

1. Rain Siemer, Jaana Maling "Elus" – Tervishoius töötades on mul eriline huvi meditsiiniteemaliste raamatute vastu. Internetiavarustes jäi silma, et seda raamatut soovitati, sest see paneb enda elule teise pilguga vaatama. Raamatus räägib Rain Siemer oma võitlusest maovähiga ning lisaks Rainile saavad sõna ka tema lähedased. Võib-olla olen ma aastate jooksul tervishoius töötades väga palju sarnaseid lugusid näinud, või olen ma siis väga teistsugune inimene, aga minus loetud raamat küll mingeid elujaatavaid tundeid ei äratanud. Jah, eks lugedes oli ikka veidi kurb, et nii noor inimene sellise haigusega pidi võitlema, aga et ma nüüd enda elu kuidagi muutma hakkaksin, või rohkem väärtustama, seda raamatu lugemise järgselt küll ei juhtunud. Keda need teemad huvitavad, siis hea õhuke raamat lugemiseks. Eks vähiteekonnal olevatele patsientidele sobib see raamat rohkem lugemiseks, sest neile võib rohkem olla vaja sõnumit, et ära anna alla ja imesid ikka juhtub kui neisse uskuda ja nende nimel võidelda.

2. Birgit Itse "Minu Naissaar. Metsikult ilus" – Olen korra Naissaarel käinud, ja seda otse loomulikult teatri pärast. Käisin seal vaatamas Eesti Draamateatri lavastust „Isamaa pääsukesed“. See on ühtlasi minu ainus kokkupuude saarega, seega oli hea raamatu abil teada saada, mida Naissaar veel pakub. Ehk teen kunagi ühe saareekskursiooniga reisi ka sinna, sest raamatu põhjal tundus, et tegemist on päris ägeda kohaga. Kuigi pidin lugedes endale pidevalt meelde tuletama, et tegemist on Naissaarega, mitte Prangliga, sest mingil põhjusel kippusid need kaks väikest saart mul peas segamini minema. Äkki seetõttu, et ma olen Pranglil käinud ja seal olid ka liivased metsateed, mida mööda oli rattaga keeruline sõita ja siis tekitas aju raamatut lugedes ise selle seose, et oh seda ma olen kogenud ja seal sai isegi rattaga sõidetud. Kuigi ei, Naissaart ma sellisel viisil kogenud ei ole, aga nüüd tahaks.

3. Carolyn Tara O'Neil "Langenud impeeriumi tütred" – Äkki oli see paar aastat tagasi kui kõik raamatukontod seda raamatut lugeda soovitasid. Aga nagu ikka, olid siis sellele raamatule pikad järjekorrad ja minul jäi raamat lugemata. Nüüd haiguslehele jäädes käisin kohalikus raamatukogus riiulite vahel jalutamas ja see raamat jäi silma ning otsustasin selle lugemiseks endaga kaasa haarata. Kuigi raamatu tegevus räägib Vene keisri Nikolai II ja tema perekonna tapmisele järgnenud sündmustest Venemaal 1918. aasta suvel, siis on kogu raamatus aset leidnud sündmused puhtalt fiktsionaalsed. Raamat räägib nagu oleks keisri üks tütardest Anastassija tapmisest pääsenud ja asub teele läbi Venemaa, et leida teda toetavad kodanlased, kes saaks ta bolševike julmuse eest päästa. Teel satub ta kokku bolševikke pooldava külatüdruku Jevgeniaga, kes Annat aitab. Kuigi selgub, et tüdrukud on vastasleerist ja Anna varjab oma päritolu, siis peagi tekib tüdrukutele ühine vaenlane kapten Jurovski näol, kes tahab neid mõlemat tappa. Raamat annab ülevaate milline oli olukord Venemaal 1918. aastal pärast mitut suurt revolutsiooni ja maailmasõda ning kui palju loeb tegelikult inimlik hoolimine ja armastus. Üldiselt mulle ajaloolised raamatud ei meeldi, aga kuna siin oli suurem rõhk väljamõeldud lool, siis seda raamatut nautisin mõnuga. Tõesti julgen soovitada.

4. Elysia Whisler "Sind päästes" – Selle raamatu haarasin kaasa peamiselt kaanepildil oleva koera pärast. Kuigi tegemist on armastusromaaniga, kartsin et ehk ajab raamat mind nutma, sest seal tegeletakse ka koerte päästmisega. Õnneks seda loomade halba kohtlemist ja päästmist kajastati piisavalt pinnapealselt, et raamat kurvaks ei läinud. Eks ta selles mõttes klassikaline armastusromaan ole, et nii mees kui naine, kes on armastuses veidi pettunud või haiget saanud, saavad juhuse tahtel kokku. Pealtnäha on paat omavahel täiesti ebasobilik, aga siis tärkab neile endilegi ootamatult suur armastus, mida kõik teised peale nende endi märkavad. Lõpuks muidugi saabub õnnelik lõpp ja paar saab hoolimata mitmetele viperustele kokku. Kellele sellised lihtsad ajaviiteraamatud meeldivad, siis neile julgen soovitada. Kuigi minu meelest oli see pigem keskmisel tasemel armastusromaan, olen paremaid lugema juhtunud.

5. K. L. Slater "Vaikivad lapsed" – Vahelduseks natukene põnevust ka. Raamatukogus olles mäletasin, et olen varem K. L. Slateri mingit raamatut lugenud ja see mulle meeldis, võtsin siis sel korral ka ühe põneviku kaasa. Raamatus arreteeritakse kaks 10-aastast tüdrukut, keda kahtlustatakse ühe eaka naise mõrvas. Tüdrukud on otsustanud aga järjekindlalt vaikida ja see toob esile mitmeid teisi saladusi, mis perekondades valitsevad. Kusjuures tüdrukud on omavahel täditütred ja seega hakkavad perekonnas intriigid tööle, sest vanavanemad eelistavad ühte oma tütart rohkem ja seega usuvad et tema tütar on süütu ja süüdi on hoopis teise tütre tütar. Ühesõnaga põnevust jagub ja iga veidikese aja tagant tuleb välja mingi uus nüanss. Selles mõttes oli huvitav lugeda, et sündmused lihtsalt ei veninud vaid kogu aeg midagi toimus. Ja lõpp oli minu jaoks ootamatu ja üllatav. Minule igatahes meeldis ja soovitan teistele ka, kellele põnevikud või politseisarjad meeldivad.

6. Rosie Walsh "Minu elu armastus" – Jällegi üks nendest raamatutest, mis oli paar aastat tagasi hästi populaarne ja mis nüüd mulle pooljuhuslikult kätte juhtus. Täitsa põnev lugemine oli, ainult minu jaoks oli suur küsimus see, et miks raamatu naispeategelane nii palju oma abikaasale valetama pidi, sest tegelikult polnud see esialgne tegu üldse midagi nii suurt ja hullu. Raamatut lugedes muidugi tekkis tunne nagu loeks mingit krimipõnevikku, et minevikku varjatakse ja Emma on oma nime muutnud ja siis mingid salapärased kadumised ja röövimised jne. Tegelikult oli see veidi psühholoogilisem armastusromaan. Ajaviitelugemiseks igati sobilik.

7. Kristina Ohlsson "Kaitseinglid" – Olen selle sarja kaks esimest raamatut läbi lugenud ja pidin kolmanda osa ka võtma. Kuigi ega ma väga enam ei mäletanud, mis esimeses kahes osas juhtus ja seega oli alguses kolmanda osaga veidi keeruline järjele saada. Kuna selles osas olid ka uurijate lähedased kuritegudega seotud, siis selle võrra oli raamat minu jaoks põnevam. Kuigi praegu mitu nädalat hiljem seda postitust kirjutades pidin esimese hooga mõtlema, et millest see raamat üldse rääkis, seega tegemist on sellise raamatuga mis lugemise ajal on põnev ja kui raamat loetud saab, siis ega eriliselt sügavat lugemiselamust see ei tekita. Jällegi sobib ajaviiteks hästi.

8. MJ DeMarco "Miljonäri kiirtee" – Ajaviitekirjandusele vahele veidi „tõsisemat“ kirjandust ka. Kes ei tahaks kiiresti rikkaks saada. Tundub, et kusagil keegi on, sest keegi oli selle raamatu raamatukogu tasuta ära antavate riiulile toonud ja sealt ma ta endaga kaasa haarasin. Raamat on seniste investeerimis- ja rikkaks saamise õpikute täielik vastand, sest see ei soovita aeglaselt investeerida. Pigem rõhutab raamat seda kui oluline on teha midagi sellist, millega sa kiiresti rikkaks saad, siis see firma maha müüa ja saadud tulu investeerida ning saadki kiiresti rikkaks ja nautida elu, millest unistad. Selles mõttes on raamatu autoril muidugi õigus, et kui me kogume pensionisambasse ja 40 aastat investeerime, siis see finantsvabadus saabub meile pensionieas, aga kas me siis tahame enam nii luksuslikku elu elada. Ja mis see paar aastat varem pensionile saamine väga muudab. Palju parem oleks juba 30-aastaselt finantsvabaks saada, et siis nautida kiireid autosid, uhket maja, reise ja kõike muud, millest unistad. Seega, kes tahab senistele rikkaks saamise teadmistele vahelduseks teist vaatenurka, siis soovitan seda raamatut lugeda. Kuigi ega ma kõigega nõus ei ole, millest raamatus räägitakse, aga see varakult finantsvabaks saamise mõte mulle meeldis.

9. Tõnis Vilu "Kink psühholoogile" – Leidsin selle raamatu oma Goodreadsi platvormilt, kus olin märkinud et tahan seda raamatut lugeda. Isenesest oli ajastus sobiv, sest Tõnis Vilust sai just Tartu linnakirjanik. Aga tegemist on luuletajaga ja luule pole päris minu teema. Kuigi see raamat polnud päris selline klassikaline riimuvate ridadega luule ja veidi meenutas isegi proosat. Ma arvan, et olin aastaid tagasi selle raamatu lugemiseks soovi avaldanud just pealkirja pärast, sest noh meditsiini teema ja nii. Aga see kaasaegne luule ja eriti kui selles räägib meesterahvas oma vaimsest tervisest pole ikka üldse minu jaoks. Tahtsin raamatu pooleli jätta, aga kuna tegemist oli väga õhukese raamatuga, siis pingutasin ikka lõpuni. Seega mina ei soovitaks, aga kuna inimeste maitsed on erinevad, siis ilmselt leidub neid, kellele selline žanr sobib.

10. David Sutherland Ross "Sellised nad on...Šotlased" – Ma ei tea, miks mulle see raamat enne Šotimaa reisi ette ei jäänud. Kuigi tegemist on mitukümmend aastat vana raamatuga ja maailmas on nii mõndagi muutunud ja ilmselt kirjeldatakse tänapäeval ka šotlasi veidi teisiti. Eriti just majanduse ja kogu Ühendkuningriigi teemat. Eks rahvuslikud jooned on aastate jooksul ikka samasugustena püsinud. Jällegi oli tegemist õhukese raamatuga, aga kuna tekst oli pisikeses kirjas ja üsna tihedalt trükitud, siis see lugemine nii kiiresti ei edenenudki. Kes omal käel Šotimaale reisivad, siis neile ehk hea lugemissoovitus, et šotlasi paremini tundma õppida.

11. Elisabet Reinsalu "Annely Peebo. Minu muinaslugu muusikas" – Tahaks öelda, et tegemist on kõige mõttetuma elulooga, mida ma kunagi lugema olen juhtunud. Nagu laste esimene raamat, palju pilte, paksud leheküljed ja leheküljel vähe teksti. Selles mõttes ka ilmselt üks kõige kiiremini läbi saanud elulooraamat, sest ega ma neid pilte ka väga vaadata ei viitsinud, kui sain aru, et mitmed pildid olid sama fotoshoodi ajal tehtud ja lihtsalt erinevad poosid või nurgad. Minu jaoks oli kogu raamatu tekst väga üldistav ja filosofeeriv ning tegelikult sai Annely Peebo kohta väga vähe teada. Kohati oli mul tunne nagu ma loeksin Elisabet Reinsalu üldist kirjeldust artisti elust, mitte kellegi elulooraamatut. Tõelistele eluloo huvilistele pigem ei soovitaks, aga kes tahab ilukirjanduse vahele midagi muud lugeda, mis erilist ajutegevust ei nõua, siis see raamat sobib selleks ideaalselt.

12. Tracy Rees "Väikese maakiriku lood" – Valisin raamatu seetõttu, et tegemist tundus idüllilise inglise maaelu kajastava raamatuga. Selline romantiline ajaviitekirjandus. Jällegi on tegelasteks noor mees ja naine, kes vähem või rohkem traagilistel põhjustel on „sunnitud“ elama väikeses inglise külas, selle asemel et kogu oma potentsiaali rakendada Londonis või mõnes teises suuremas kohas (kuhu nad muidugi raamatu lõpuks välja jõuavad). Ja nagu sellisele raamatule kohustuslik, siis jällegi on mees ja naine teineteise jaoks edmapilgul täiesti sobimatud, aga lõpuks ei saa ilma teineteiseta elada. Tundus natukene kõige ebarealistlikum raamat, sest mis 26-aastane naine koliks pärast oma vanemate surma elama oma tädi juurde. Kohati ajas raamat mind närvi, et inimesi nii abitutena kujutatakse, aga eks see oligi loo mõte, et näidata kuidas kirik ja oma elu armastusega koos töötamine kogu su elu muudab ja kõikidest ebakindlustest vabastab.

 

See vist on kõige pikem raamatupostitus selle blogi ajaloos. Vähemalt ma ei mäleta, et ma oleksin kirjutades tundnud, et lõppu ei tulegi. Aitäh, kes jaksasid lõpuni lugeda!

Loe edasi