Jaanuar oli lugemise osas väga edukas. Lootsin, et
veebruar tuleb ka edukas, mitte küll nii edukas kui jaanuar, aga edukam kui
tavalised neli raamatut kuus. Aga siis tuli elu vahele ja lugemiseks justkui
aega eriti ei olnudki. Õnneks sain oma tavalise miinimumnormi ära loetud.
Suuresti tänu sellele, et olin nädal aega haiguslehel ja päeva esimeses pooles
oli nii hea olla, et sain raamatuga diivanil aega veeta.
1. Lucinda Riley "Mõrvad Fleat House'is" – See on vist esimene krimiraamat, mille Lucinda Riley kirjutanud
on. Tegelikult on raamatu avaldanud Riley poeg ja see põhineb 2006. aastal
kirjutatud käsikirjal. Raamatu sündmused toimuvad Inglismaal poiste
internaatkoolis, kus esmapilgul õnnetusjuhtumi tagajärel sureb üks kooli
õpilastest. Hiljem lisandub kummalisi surmasid veelgi. Iseenesest oli huvitav
lugemine, ja kuigi raamatu lõpus oli mõrvar üsna ilmselge, siis kogu raamatu
vältel sai ikka väga erinevaid tegelasi mõrvariks peetud. Kellele krimiraamatud
meeldivad, siis hea ajaviitelugemine, aga midagi psühholoogiliselt põnevat või
ootamatut raamatus ei juhtu.
2.
Sara Gruen "Vee piiril" –
Ma ei tea, kuidas see raamat minuni jõudis. Tähendab, tean et ma valisin selle
raamatu raamatukogust välja, aga kus ma seda raamatu nime kuulsin, et seda
raamatukogust otsida oskasin, ma ei tea. Igatahes toimub raamatu tegevus
Šotimaal kuulsa Loch Nessi ümbruses ja seal kandis käisin ma sügisel reisil,
seega kohad olid tuttavad. See muutis raamatu lugemise palju huvitavamaks,
kuigi tegevus toimus II Maailmasõja ajal. Tegemist on romaaniga, milles
põimuvad sõjategevus, armastus ja Šotimaa legendaarsed müüdid. Ajaviiteks hea
lugemine, aga kui ma neid paikasid külastanud ei oleks, siis ilmselt oleks
lugemine minu jaoks veidi igavaks jäänud.
3.
Lauren McLaughlin "Saada pilte" –
Tegemist on noorteromaaniga, mis jõudis minuni ühe võistluse auhinnana.
Ajaviiteks kannatas täitsa lugeda, sest kuigi põhiliselt räägib raamat Ameerika
koolinoorte omavahelistest suhetest, siis natukene oli ikka kriminaalseid
elemente ka sisse toodud. Tegelikult teema, millest raamat rääkis – seksuaalne ärakasutamine
ja koolikiusu mõju noortele, oli päris aktuaalne ja tõsine. Seetõttu noortele
võiks raamat lugemiseks sobilik olla Kuna ma polnud raamatu sihtgrupp, siis
jättis raamat mu üsna ükskõikseks. Sai vähemalt kiiresti läbi loetud.
4.
Marju Kõivupuu "Inimese lahkumine. Raamat surma- ja
kalmistukultuurist" - Surm ja surmast
rääkimine on tänapäeval tabu ja just seetõttu väldime me avalikult sellest
rääkimist. Järjest enam peidetakse surm koduseinte vahelt haiglaseinte vahele.
Seetõttu olen tööalaselt surmaga palju kokku puutunud, kuid noore inimesena
pean tunnistama, et tegelikkuses ei tea ma surmast eriti midagi. Marju Kõivupuu
annab oma raamatus väga hea ülevaate sellest mida surm meie jaoks kunagi
tähendanud on ja kuidas surmaks valmistumine aitas leinaprotsessi mõjutada.
Lisaks on raamat suurepärane "abimees" mõistmaks erinevaid surmaga
seotud traditsioone, mida paljud inimesed enam ei pruugigi teada. Kõige enam
meeldis mulle, et raamatus käsitletakse absoluutselt kõiki surmasid (nii
enesetapp, õnnetusjuhtumid, eutanaasia, haiguste tõttu suremine ning surm lapseeas).
Boonuspunktid tulevad lemmikloomade surmatemaatika käsitlemise eest. Kuigi
paljud ehk tahaksid surmast rääkida, aga ei oska seda kuidagi teha, siis
selleks on suurepärane abimees raamatu lisa, milles antakse soovitusi kuidas
surma ja leina temaatikat põimida koolis erinevate õppeainete raamesse.
Kindlasti on tegemist sellise raamatuga, mida kõik inimesed peaksid lugema,
sest isegi kui sa arvad et tead surmast ja suremisest kõike, siis ma võin
kindel olla, et sellest raamatust saad sa veel midagi sellist teada, mida sa
varem ei teadnud. Näiteks kas te olete kuulnud, et Eestis on võimalik
korraldada merematust? Mitte sellist, et uputan oma soovimatud kassipojad merre
ära, vaid laevafirmadel on olemas spetsiaalsed peielaua ja matmistseremooniaga
5.
Jennette McCurdy "Mul on hea meel, et ema ära suri" – Raamatu pealkiri on tegelikult veidi hirmutav, aga sisu on
päris hirmutav. Raamatus räägib kunagine Ameerika lapsnäitleja sellest kuidas
tema ema tahtis näitlejaks saada. Kuna emal endal näitlejaks saada ei
õnnestunud, elas ta oma unistuse Jennette´i peal välja. Kuna see polnud
Jennette´i unistus, siis tegi ta kõike seda, mida ema soovis, et ema õnnelik
oleks. See tõi kaasa kõikvõimalikud toitumishäired ning sõltuvused ning katkise
inimese. Raamatut lugedes oli küll selline tunne, et kõik enda lapsepõlve mured
tunduvad tühistena ja ma olen ikka päris normaalseks inimeseks sirgunud. See on
päris kohutav mida vanemad oma laste „heaolu“ nimelt lastele teevad. Silmaringi
avardamiseks soovitan kõigile lugemiseks. Aga kindlasti võiksid seda raamatut
lugeda need inimesed, kellel on lapsed ja kes mõtlevad et kui minust ei saanud
näitlejat/lauljat/arsti/pilooti jne, siis ma teen kõik, et minu lapsel see
õnnestuks. Äkki aitab raamat kindlustada, et te enda laste elu ära ei riku.
Märts on teatrikuu, eks ole näha kas ma märtsis jõuan rohkem teatrisse ja seetõttu jääb lugemiseks vähem aega või jõuan märtsis ka veidi rohkem raamatuid lugeda.
0 kommentaari:
Postita kommentaar