Raamatud 2025: Jaanuar

Inimesed ennavad ikka aasta alguses lubadusi ja püüavad jaanuaris oma lubadusi igati täita. Aastate jooksul on minu üheks kindlaks lubaduseks, et aastas tuleb vähemalt 52 raamatut läbi lugeda. Kuigi sisimas tahaks ikka rohkem lugeda. Sel aastal sai siis mõeldud, et võisk 100 raamatut aastaga läbi lugeda. Jaanuar andis selleks igati hea alguse, sest olin kuu alguses haiguslehel ja seega lugesin ühe nädalaga sisuliselt seitse raamatut läbi. Eks need olid õhukesed ja pigem lihtsa sisuga raamatud ka, mis erilist süvenemist ei nõudnud. Ma ei mäletagi, et ma varasematel aastatel ükski kuu nii palju lugenud oleksin. Igati hea algus raamatuaastale pandud.

1. Rain Siemer, Jaana Maling "Elus" – Tervishoius töötades on mul eriline huvi meditsiiniteemaliste raamatute vastu. Internetiavarustes jäi silma, et seda raamatut soovitati, sest see paneb enda elule teise pilguga vaatama. Raamatus räägib Rain Siemer oma võitlusest maovähiga ning lisaks Rainile saavad sõna ka tema lähedased. Võib-olla olen ma aastate jooksul tervishoius töötades väga palju sarnaseid lugusid näinud, või olen ma siis väga teistsugune inimene, aga minus loetud raamat küll mingeid elujaatavaid tundeid ei äratanud. Jah, eks lugedes oli ikka veidi kurb, et nii noor inimene sellise haigusega pidi võitlema, aga et ma nüüd enda elu kuidagi muutma hakkaksin, või rohkem väärtustama, seda raamatu lugemise järgselt küll ei juhtunud. Keda need teemad huvitavad, siis hea õhuke raamat lugemiseks. Eks vähiteekonnal olevatele patsientidele sobib see raamat rohkem lugemiseks, sest neile võib rohkem olla vaja sõnumit, et ära anna alla ja imesid ikka juhtub kui neisse uskuda ja nende nimel võidelda.

2. Birgit Itse "Minu Naissaar. Metsikult ilus" – Olen korra Naissaarel käinud, ja seda otse loomulikult teatri pärast. Käisin seal vaatamas Eesti Draamateatri lavastust „Isamaa pääsukesed“. See on ühtlasi minu ainus kokkupuude saarega, seega oli hea raamatu abil teada saada, mida Naissaar veel pakub. Ehk teen kunagi ühe saareekskursiooniga reisi ka sinna, sest raamatu põhjal tundus, et tegemist on päris ägeda kohaga. Kuigi pidin lugedes endale pidevalt meelde tuletama, et tegemist on Naissaarega, mitte Prangliga, sest mingil põhjusel kippusid need kaks väikest saart mul peas segamini minema. Äkki seetõttu, et ma olen Pranglil käinud ja seal olid ka liivased metsateed, mida mööda oli rattaga keeruline sõita ja siis tekitas aju raamatut lugedes ise selle seose, et oh seda ma olen kogenud ja seal sai isegi rattaga sõidetud. Kuigi ei, Naissaart ma sellisel viisil kogenud ei ole, aga nüüd tahaks.

3. Carolyn Tara O'Neil "Langenud impeeriumi tütred" – Äkki oli see paar aastat tagasi kui kõik raamatukontod seda raamatut lugeda soovitasid. Aga nagu ikka, olid siis sellele raamatule pikad järjekorrad ja minul jäi raamat lugemata. Nüüd haiguslehele jäädes käisin kohalikus raamatukogus riiulite vahel jalutamas ja see raamat jäi silma ning otsustasin selle lugemiseks endaga kaasa haarata. Kuigi raamatu tegevus räägib Vene keisri Nikolai II ja tema perekonna tapmisele järgnenud sündmustest Venemaal 1918. aasta suvel, siis on kogu raamatus aset leidnud sündmused puhtalt fiktsionaalsed. Raamat räägib nagu oleks keisri üks tütardest Anastassija tapmisest pääsenud ja asub teele läbi Venemaa, et leida teda toetavad kodanlased, kes saaks ta bolševike julmuse eest päästa. Teel satub ta kokku bolševikke pooldava külatüdruku Jevgeniaga, kes Annat aitab. Kuigi selgub, et tüdrukud on vastasleerist ja Anna varjab oma päritolu, siis peagi tekib tüdrukutele ühine vaenlane kapten Jurovski näol, kes tahab neid mõlemat tappa. Raamat annab ülevaate milline oli olukord Venemaal 1918. aastal pärast mitut suurt revolutsiooni ja maailmasõda ning kui palju loeb tegelikult inimlik hoolimine ja armastus. Üldiselt mulle ajaloolised raamatud ei meeldi, aga kuna siin oli suurem rõhk väljamõeldud lool, siis seda raamatut nautisin mõnuga. Tõesti julgen soovitada.

4. Elysia Whisler "Sind päästes" – Selle raamatu haarasin kaasa peamiselt kaanepildil oleva koera pärast. Kuigi tegemist on armastusromaaniga, kartsin et ehk ajab raamat mind nutma, sest seal tegeletakse ka koerte päästmisega. Õnneks seda loomade halba kohtlemist ja päästmist kajastati piisavalt pinnapealselt, et raamat kurvaks ei läinud. Eks ta selles mõttes klassikaline armastusromaan ole, et nii mees kui naine, kes on armastuses veidi pettunud või haiget saanud, saavad juhuse tahtel kokku. Pealtnäha on paat omavahel täiesti ebasobilik, aga siis tärkab neile endilegi ootamatult suur armastus, mida kõik teised peale nende endi märkavad. Lõpuks muidugi saabub õnnelik lõpp ja paar saab hoolimata mitmetele viperustele kokku. Kellele sellised lihtsad ajaviiteraamatud meeldivad, siis neile julgen soovitada. Kuigi minu meelest oli see pigem keskmisel tasemel armastusromaan, olen paremaid lugema juhtunud.

5. K. L. Slater "Vaikivad lapsed" – Vahelduseks natukene põnevust ka. Raamatukogus olles mäletasin, et olen varem K. L. Slateri mingit raamatut lugenud ja see mulle meeldis, võtsin siis sel korral ka ühe põneviku kaasa. Raamatus arreteeritakse kaks 10-aastast tüdrukut, keda kahtlustatakse ühe eaka naise mõrvas. Tüdrukud on otsustanud aga järjekindlalt vaikida ja see toob esile mitmeid teisi saladusi, mis perekondades valitsevad. Kusjuures tüdrukud on omavahel täditütred ja seega hakkavad perekonnas intriigid tööle, sest vanavanemad eelistavad ühte oma tütart rohkem ja seega usuvad et tema tütar on süütu ja süüdi on hoopis teise tütre tütar. Ühesõnaga põnevust jagub ja iga veidikese aja tagant tuleb välja mingi uus nüanss. Selles mõttes oli huvitav lugeda, et sündmused lihtsalt ei veninud vaid kogu aeg midagi toimus. Ja lõpp oli minu jaoks ootamatu ja üllatav. Minule igatahes meeldis ja soovitan teistele ka, kellele põnevikud või politseisarjad meeldivad.

6. Rosie Walsh "Minu elu armastus" – Jällegi üks nendest raamatutest, mis oli paar aastat tagasi hästi populaarne ja mis nüüd mulle pooljuhuslikult kätte juhtus. Täitsa põnev lugemine oli, ainult minu jaoks oli suur küsimus see, et miks raamatu naispeategelane nii palju oma abikaasale valetama pidi, sest tegelikult polnud see esialgne tegu üldse midagi nii suurt ja hullu. Raamatut lugedes muidugi tekkis tunne nagu loeks mingit krimipõnevikku, et minevikku varjatakse ja Emma on oma nime muutnud ja siis mingid salapärased kadumised ja röövimised jne. Tegelikult oli see veidi psühholoogilisem armastusromaan. Ajaviitelugemiseks igati sobilik.

7. Kristina Ohlsson "Kaitseinglid" – Olen selle sarja kaks esimest raamatut läbi lugenud ja pidin kolmanda osa ka võtma. Kuigi ega ma väga enam ei mäletanud, mis esimeses kahes osas juhtus ja seega oli alguses kolmanda osaga veidi keeruline järjele saada. Kuna selles osas olid ka uurijate lähedased kuritegudega seotud, siis selle võrra oli raamat minu jaoks põnevam. Kuigi praegu mitu nädalat hiljem seda postitust kirjutades pidin esimese hooga mõtlema, et millest see raamat üldse rääkis, seega tegemist on sellise raamatuga mis lugemise ajal on põnev ja kui raamat loetud saab, siis ega eriliselt sügavat lugemiselamust see ei tekita. Jällegi sobib ajaviiteks hästi.

8. MJ DeMarco "Miljonäri kiirtee" – Ajaviitekirjandusele vahele veidi „tõsisemat“ kirjandust ka. Kes ei tahaks kiiresti rikkaks saada. Tundub, et kusagil keegi on, sest keegi oli selle raamatu raamatukogu tasuta ära antavate riiulile toonud ja sealt ma ta endaga kaasa haarasin. Raamat on seniste investeerimis- ja rikkaks saamise õpikute täielik vastand, sest see ei soovita aeglaselt investeerida. Pigem rõhutab raamat seda kui oluline on teha midagi sellist, millega sa kiiresti rikkaks saad, siis see firma maha müüa ja saadud tulu investeerida ning saadki kiiresti rikkaks ja nautida elu, millest unistad. Selles mõttes on raamatu autoril muidugi õigus, et kui me kogume pensionisambasse ja 40 aastat investeerime, siis see finantsvabadus saabub meile pensionieas, aga kas me siis tahame enam nii luksuslikku elu elada. Ja mis see paar aastat varem pensionile saamine väga muudab. Palju parem oleks juba 30-aastaselt finantsvabaks saada, et siis nautida kiireid autosid, uhket maja, reise ja kõike muud, millest unistad. Seega, kes tahab senistele rikkaks saamise teadmistele vahelduseks teist vaatenurka, siis soovitan seda raamatut lugeda. Kuigi ega ma kõigega nõus ei ole, millest raamatus räägitakse, aga see varakult finantsvabaks saamise mõte mulle meeldis.

9. Tõnis Vilu "Kink psühholoogile" – Leidsin selle raamatu oma Goodreadsi platvormilt, kus olin märkinud et tahan seda raamatut lugeda. Isenesest oli ajastus sobiv, sest Tõnis Vilust sai just Tartu linnakirjanik. Aga tegemist on luuletajaga ja luule pole päris minu teema. Kuigi see raamat polnud päris selline klassikaline riimuvate ridadega luule ja veidi meenutas isegi proosat. Ma arvan, et olin aastaid tagasi selle raamatu lugemiseks soovi avaldanud just pealkirja pärast, sest noh meditsiini teema ja nii. Aga see kaasaegne luule ja eriti kui selles räägib meesterahvas oma vaimsest tervisest pole ikka üldse minu jaoks. Tahtsin raamatu pooleli jätta, aga kuna tegemist oli väga õhukese raamatuga, siis pingutasin ikka lõpuni. Seega mina ei soovitaks, aga kuna inimeste maitsed on erinevad, siis ilmselt leidub neid, kellele selline žanr sobib.

10. David Sutherland Ross "Sellised nad on...Šotlased" – Ma ei tea, miks mulle see raamat enne Šotimaa reisi ette ei jäänud. Kuigi tegemist on mitukümmend aastat vana raamatuga ja maailmas on nii mõndagi muutunud ja ilmselt kirjeldatakse tänapäeval ka šotlasi veidi teisiti. Eriti just majanduse ja kogu Ühendkuningriigi teemat. Eks rahvuslikud jooned on aastate jooksul ikka samasugustena püsinud. Jällegi oli tegemist õhukese raamatuga, aga kuna tekst oli pisikeses kirjas ja üsna tihedalt trükitud, siis see lugemine nii kiiresti ei edenenudki. Kes omal käel Šotimaale reisivad, siis neile ehk hea lugemissoovitus, et šotlasi paremini tundma õppida.

11. Elisabet Reinsalu "Annely Peebo. Minu muinaslugu muusikas" – Tahaks öelda, et tegemist on kõige mõttetuma elulooga, mida ma kunagi lugema olen juhtunud. Nagu laste esimene raamat, palju pilte, paksud leheküljed ja leheküljel vähe teksti. Selles mõttes ka ilmselt üks kõige kiiremini läbi saanud elulooraamat, sest ega ma neid pilte ka väga vaadata ei viitsinud, kui sain aru, et mitmed pildid olid sama fotoshoodi ajal tehtud ja lihtsalt erinevad poosid või nurgad. Minu jaoks oli kogu raamatu tekst väga üldistav ja filosofeeriv ning tegelikult sai Annely Peebo kohta väga vähe teada. Kohati oli mul tunne nagu ma loeksin Elisabet Reinsalu üldist kirjeldust artisti elust, mitte kellegi elulooraamatut. Tõelistele eluloo huvilistele pigem ei soovitaks, aga kes tahab ilukirjanduse vahele midagi muud lugeda, mis erilist ajutegevust ei nõua, siis see raamat sobib selleks ideaalselt.

12. Tracy Rees "Väikese maakiriku lood" – Valisin raamatu seetõttu, et tegemist tundus idüllilise inglise maaelu kajastava raamatuga. Selline romantiline ajaviitekirjandus. Jällegi on tegelasteks noor mees ja naine, kes vähem või rohkem traagilistel põhjustel on „sunnitud“ elama väikeses inglise külas, selle asemel et kogu oma potentsiaali rakendada Londonis või mõnes teises suuremas kohas (kuhu nad muidugi raamatu lõpuks välja jõuavad). Ja nagu sellisele raamatule kohustuslik, siis jällegi on mees ja naine teineteise jaoks edmapilgul täiesti sobimatud, aga lõpuks ei saa ilma teineteiseta elada. Tundus natukene kõige ebarealistlikum raamat, sest mis 26-aastane naine koliks pärast oma vanemate surma elama oma tädi juurde. Kohati ajas raamat mind närvi, et inimesi nii abitutena kujutatakse, aga eks see oligi loo mõte, et näidata kuidas kirik ja oma elu armastusega koos töötamine kogu su elu muudab ja kõikidest ebakindlustest vabastab.

 

See vist on kõige pikem raamatupostitus selle blogi ajaloos. Vähemalt ma ei mäleta, et ma oleksin kirjutades tundnud, et lõppu ei tulegi. Aitäh, kes jaksasid lõpuni lugeda!