Rahamaa

 7. juuni 2024 Eesti Draamateatri lavastus Kammivabriku sündmuskeskuses

Foto: Heikki Leis

Üldiselt olen ma väga kergesti mõjutatav ja vahel on mul endalgi veidi häbi kui kergesti ma teiste soovitusi kuulda võtan. Kahjuks või õnneks teatri puhul on asi täpselt vastupidine. Kui kõik kiidavad, et nii hea asi on, siis hakkab minul kusagil sügaval kriipima et äkki tegelikkuses ikka polegi nii hea lavastusega tegemist nagu teised lubavad. Kuigi mul oli pilet juba varakult valmis ostetud, juhtus nii et kui ma neljapäeva hilisõhtul ja reede päeval (mul oli pilet reede õhtul toimuvale etendusele) nägin erinevaid kiitvaid arvustusi ja tagasisidet Eesti Draamateatri uuele suvelavastusele “Rahamaa”, hakkasin ma kahtlema kas tegelikkuses asi ikka on nii hea kui kirjutatakse. Ma ei liialda kui ütlen et enamus inimesi rääkis lavastusest kui oma elu parimast lavastusest. Ühelt poolt muutis selline tagasiside mu rõõmsaks, sest ma saan seda teatriajaloo sündmust (kui ikka on inimeste elu parim lavastus, siis kindlasti läheb lavastus ka teatriajalukku) ise näha, kuid teisalt olin veidi ärev, et äkki mul pole nii kõrgel tasemel teatrimaitse ja ma ei jää lavastusega rahule, sest ootused olid päris kõrgele aetud igatahes.

Nüüd, kus olen lavastuse ära näinud, julgen öelda, et tegemist on tõesti väga-väga hea lavastusega ja selle nimel on erinevad osapooled väga palju suurt ja rasket tööd teinud ning seda on igal sekundil näha ja tunda. Kindlasti on see minu sel aastal nähtud lavastuste hulgas esikohal, aga kas see ka minu kogu elu jooksul nähtud lavastuste hulgast parim on, selles ma nii kindel ei ole. Ühelt poolt ma tunnen, et ma olen kogu 90ndate ja ka 2000ndate panganduse mõistmiseks liiga noor, sest sel ajal mängisin ma alles nukkudega ja need teemad läskid minust mööda. Tegelikult läksid suuresti mööda mitte ainult panganduse suured uudised, vaid kogu ühiskondlik eluolu. Ma mäletan küll ähmaselt seda, kuidas Maapank pankrotti läks ja ma olin väga pettunud, et mu hoiused ära kadusid, aga sellega mu pangandusteadmised sellest perioodist ka piirduvad. Eks 2008. aasta majanduskriisi ma muidugi mäletan, aga noore üliõpilasena tundsin siis samuti, et see mind ei puuduta. Seega ma usun, et need kes sel perioodil veidi aktiivsemalt majanduses tegutsesid ja võibolla rohkem finantsmaailmaga seotud olid, tajuvad lavastuse sisulist olulisust minust veidi rohkem. Olen ka arvustustest näinud, kuidas teadjamad tunnevad lavastuse tegelastes ära kunagisi pangajuhte ja eks see loob mingi teise vaatenurga, mis lavastuse põnevamaks teeb. Minul need seosed ja teadmised puuduvad ja see kindlasti mõjutab seda, kuidas mina lavastust tajusin.

Nagu ma juba ütlesin, siis on mind üsna lihtne mõjutada, sest ma üldiselt usun inimestest head ja seega tõrgub üks osa minu ajust uskumast, et suured Eesti pangad on täiesti teadlikult osalised nii suuremõõtmelistest rahapesuskeemides nagu seda lavastuses näidatakse. Samas põhineb lavastustõestisündinud lugudel ja see kõik on ikkagi reaalselt juhtunud. Nii mõnigi võib öelda, et need olid üheksakümnendad ja siis oli kõik võimalik, aga ma usun et kui see oli siis võimalik, siis on see ka praegu võimalik. Äkki peaks hakkama pankade aktsiaid endale kokku ostma, et ise ka sellest kasumist veidi kasumit teenida. Saaks kasvõi mõne teatripileti raha aktsiatega teenida. Selles mõttes oleks parem olnud, kui poleks lavastust näinud, sest „Rahamaa“ annab liiga täpse ülevaate sellest kuidas rahapesuga tegeletakse ja see pole mingi maffia töö, vaid sellesse on segatud lausa eraldi panga osakonnad. Eks midagi võib olla kunstiliselt liialdatud ka, aga ma usun, et suurem osa laval nähtust on siiski tõde ja seega tekib tahtmine kõik oma rahad pangast välja võtta ja neid kodus sukasääres hoidma hakata. Samas keda need lihtinimese mõned tuhanded ikka nii väga huvitavad. Niisiis saab lisaks kunstilisele elamusele „Rahamaad“ vaadates ka päris suure õppetunni rahandusest.

Tegelikult mõtlesin ma kogu aeg, miks tuleb Eesti Draamateater Tartusse oma suvelavastust tegema. Ega teatrile see odav lõbu ei ole, isegi siis kui Tartu2024 raames ürituse korraldamiseks toetust saadakse. Sellele küsimusele sain teatrisse minnes muidugi vastuse, sest loo peategelane Artur (Tõnis Niinemets) on Annelinnast pärit noormees, kes on pidanud üles kasvama vaestes oludes ja kes tahab rikkaks saada. Ühel päeval kohtub Artur oma vana lapsepõlvesõbra Oliveriga (Karmo Nigula), kes on Tallinnasse kolinud ja elab seal head elu ning lubab seda elu ka Arturile. Hea elu saabubki, aga mis hinnaga, seda mõistab Artur alles liiga hilja. Kohati tundus mulle, et „Rahamaad“ saabki mängida ainult Tartus, sest Annelinn on siinsamas ja sama lähedal on ka Tigutorn, kuhu Artur oma emale lõpuks korteri ostab. Ja võib-olla on keegi isegi neid Olegi treenitavaid jäähokipoisse Anne kanalil treenimas näinud. Tekstis mainitud kohtade lähedus loob tunde justkui vaataksime oma naabripoisi tõusu (ja ka langust) karjääriredelil ja see teeb loole kaasa elamise veelgi põnevamaks. Ma muidugi ei tea, mis autor Mehis Pihla peas toimus, kui ta Arturi Annelinna elama pani. Sama hästi oleks Artur võinud olla pärit ka Musta- või Lasnamäelt, aga mulle Tartlasena meeldib et suured (teatri)sündmused Tartus juhtuvad.

Ühelt poolt ongi lavastus kindlasti nii kaasahaarav just seetõttu, et üks rikkaks saada sooviv Artur on meis kõigis peidus, kas me siis julgeme seda tunnistada või mitte. Tegelikult pole vahet kas me oleme pärit Annelinnast, Lasnamäelt või Kakumäelt, soov head elu elada, on meil kõigil täpselt samasugune. Kes meist poleks tundnud tahtmist osta oma vanematele uhkemat elamist, kanda ise kalliste brändide riideid ja saada endale naiseks/meheks just täpselt seda meie unistuste kaaslast kes ütles, et ta ei hakka never-ever meie kaaslaseks. Aga raha muudab kõike ja raha eest on isegi see never-ever kaaslane nõus inimestele järgi jooksma. Samas näitab lavastus ka seda, mis selle näiliselt hea ja ilusa elu ning töö taga tegelikult peidus on, mida kõrvaltseisjad sageli ei tea. Kui lavastuse alguses tundiski keegi Arturi üle veidi kadedust, siis lavastuse lõpus hingavad ilmselt kõik kadetsejad kergendatult ja tunnevad rõõmu selle üle, et neil pole selliseid üleöö rikkaks saanud inimeste probleeme. Vahel on hea vaene olla. Nii vaene, et jõuaks teatripileteid osta.

Teisalt on lavastus äärmiselt kaasahaarav oma kunstilise ülesehituse poolest. Lavakujundus koosneb sisuliselt kolmest suurest valgest kuubikust, kuhu on loodud erinevad toad. Ühes Arturi ema Annelinna korter, mis hiljem muutub Arturi ja Regina elutoaks. Teised kaks kuubikut kujutavad suure panga ruume – koosolekute ruumi ja ühte kabinetti, kus Arturi osakond töötab. Kuna kuubikutel olid rattad all, sai neid sõidutada erinevatesse nurkadesse ja nii näidata tegevust ka näiteks läbi akna, kui vaja. Kuna kogu lavastust filmiti paralleelselt kahe kaameraga ja kuvati kuubikute kohal olevale suurele ekraanile, siis tekkis mul väga mitmel korral tunne justkui vaataksin ma kinos rahapesust rääkivat filmi. Kaameranurgad, kuidas näitlejaid filmiti, lihtsalt lõid filmiliku atmosfääri. Pidin endale päris mitmeid kordi meelde tuletama, et näitlejad on ekraani all ja teevad seal etendust ja sundisin end vahel neid ka vaatama. Iseenesest oli see „sundimine“ hea, sest siis sai näha milliseid liigutusi näitlejad tegelikkuses teevad ja võrrelda seda sellega, kuidas see kaamera ees välja näeb. Kohati oli selline tunne nagu oleks filmivõtteid vaatama sattunud, ainult et kõik stseenid filmitakse järjest ja ilma ühegi režissööri poolse katkestuseta. Kuna publikuhuvi on suur, siis tegelikult on sellest lavastusest imelihtne filmi teha ja seda kõikidele soovijatele näidata.

Teine kaasahaarav element oli Maria Fausti muusika. Kõik, kes mind rohkem tunnevad, võivad kinnitada, et ma ei tantsi. Aga kohe kui bänd muusikat mängima hakkas, hakkas mul jalg tatsuma ja ma oleks tahtnud täiega rokkima hakata. Võib-olla oli asi veidi ka selles, et mulle saksofon väga meeldib ja Maria Faust mängis saksofoni kogu hingega. Mingitel hetkedel mõtlesin, et kuidas järsku saalis nii vaikne on, et ma kuulen kuidas kaaspublik köhatab ja endale tuult lehvitab. Sain aru, et bänd sel hetkel ei mänginud. Neid vaikusehetki oli väga vähe ja need pigem olid ehmatavad. Need kohad, kus tuli kogu äge elu kõrvale heita ja vaadata endasse, et endalt küsida, mida ma elult tegelikult tahan. Kuna ma pole muusikat õppinud ja ma olen üsna muusikakauge inimene, siis ma muusikalist kujundust rohkem ei oskagi kirjeldada, kui et see oli kaasahaaravalt hoogne. Eriti meeldis mulle Anne Veski kaverdamine. Ma uskusin mõneks sekundiks päris kindlalt, et Liisi (Hanna Jaanovits) ja Oliveri (Karmo Nigula) pulmas tuleb nurga tagant välja päris Anne Veski, aga see hoogne Maria Fausti saksofonil alustatud „Jätke võtmed väljapoole“ oli veelgi parem kui päris Anne Veski. Oleks tahtnud ise seal pulmas hommikuni tantsida. Tahan vist selle kõigega öelda lihtsalt seda, et ka täiesti muusikakauged inimesed ei suuda kogu etenduse jooksul muusikaliselt kujunduselt ja bändilt silmi ja kõrvu ära pöörata.

Ja siis on otseloomulikult suurepärased näitlejad, ilma kelleta seda kõike sündida poleks saanud. Kuna näitlejaid oli palju, siis igaühe kohta midagi konkreetset öelda on keeruline. Mitmed näitlejad tegid ka väga erinevaid rolle, sest tegelasi, kes paariks sekundiks lavale ilmusid, oli palju. Näiteks võis Taavi Teplenkov ühel hetkel kehastada Vene maffiat, kes korraldas pankuritele suure peo, kuid järgmisel hetkel oli ta juba advokaat, kes rahapesijaid kaitses, või Telliskivi loomelinnakus asuva hipsterliku toidukoha kelner. See on ainult üks väike näide, sest neid rolle oli palju ja need vahetusid kiiresti. Eraldi tooksin veel välja pangadirektorit kehastanud Gerd Raudsepa, kelle tants selle üle, et pangal nii hästi läheb, oli minu jaoks üks etenduse nauditavamaid hetki. Ja otse loomulikult ei väsi ma imestamast kui hea draamanäitleja on Tõnis Niinemetsas peidus. Pikki aastaid olin arvamusel, et Niinemets oskab ainult nalja teha, aga tegelikult on ta üks nauditavamaid draamanäitlejaid. Lisaks on mul hea meel, et äsja lavaka 31. lennu lõpetanud Hanna Jaanovits on Draamateatrisse tööle asunud ja kindlasti saab teda tulevikus väga huvitavates rollides näha. Näiteks sel korral üllatas Jaanovits koos Helena Lotmaniga mind oma balletti oskusega. Ma olin kindel, et neli baleriini on päris baleriinid, aga väga suur oli minu üllatus, kui selgus et kaks luike on head draamanäitlejad.

Kui ma pikalt kirjutan, siis leian tegelikult iga näitleja juures midagi, mis mind üllatas. Aga kuna trupis oli 16 näitlejat, siis igaühe kohta ühe lause kirjutamine läheks väga pikaks. Kuigi reedel oli alles teine etendus, siis ei kohanud ma mitte ühtegi nõrka näitlejatööd. Korraks mõtlesin enne etendust, et miks näitlejaid nii palju peab olema, kuid kõik olid vajalikud ja sekundiks ka ei tundunud mulle, et keegi on laval mõnel hetkel üleliigne. On tegemist ikkagi rahvusvaheliselt eduka suure pangaga, seal peabki palju inimesi ja sagimist olema. Kuigi pean tunnistama, et teine vaatus oli minu jaoks veidi tempolt aeglasem ja kippus venima, siis isegi nendel hetkedel ei tundunud mulle, et keegi oleks laval üleliigne.

Hea lugeja võib nüüd mõelda, et kas tõesti oli kõik nii suurepärane, et ma pole veel mitte ühtegi laitvat sõna lavastuse kohta öelnud. Minu ainus negatiivne emotsioon oli seotud istekohtadega. Nimelt oli igasse ritta tekkinud lisaks 0 istekoht, mis tähendas ilmselgelt seda, et read olid päris tihedalt rahvast täis tuubitud ja mul oli veidi tunne nagu ma oleks kilukarbis. Aga see oli tõesti ka ainus negatiivne asi kogu lavastuse ja korralduse osas.

Kui pileteid veel saada oleks, siis ma julgeksin lavastust soovitada, aga kuna kõik piletid on selleks suveks välja müüdud, siis pole sellest soovitusest kellelegi kasu. Loodetavasti siiski leiate sel suvel midagi head, mida vaatama minna.

 

Autor: Mehis Pihla
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Helilooja: Maria Faust
Helikujundaja: Lauri Kaldoja
Videorežissöör: Ove Musting
Peaoperaator: Ivar Taim
Operaator: Péter Kollányi
Koreograaf: Eve Mutso
Osades: Tõnis Niinemets, Karmo Nigula, Markus Luik, Viire Valdma, Märten Metsaviir, Gert Raudsep, Hanna Jaanovits, Helena Lotman, Inga Salurand, Nikolai Bentsler, Christopher Rajaveer, Taavi Teplenkov, Raimo Pass, Kersti Heinloo, Melani Mõtlik, Kersti Kuuse
 
Muusikud:
Maria Faust – saksofon, kapellmeister
Mads Hyhne – tromboon
Oscar Andreas Haug – trompet
Toomas Oskar Kahur – tuuba
Ahto Abner – löökpillid
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri koduleheküljeltkoduleheküljelt.