Rahamaa

 7. juuni 2024 Eesti Draamateatri lavastus Kammivabriku sündmuskeskuses

Foto: Heikki Leis

Üldiselt olen ma väga kergesti mõjutatav ja vahel on mul endalgi veidi häbi kui kergesti ma teiste soovitusi kuulda võtan. Kahjuks või õnneks teatri puhul on asi täpselt vastupidine. Kui kõik kiidavad, et nii hea asi on, siis hakkab minul kusagil sügaval kriipima et äkki tegelikkuses ikka polegi nii hea lavastusega tegemist nagu teised lubavad. Kuigi mul oli pilet juba varakult valmis ostetud, juhtus nii et kui ma neljapäeva hilisõhtul ja reede päeval (mul oli pilet reede õhtul toimuvale etendusele) nägin erinevaid kiitvaid arvustusi ja tagasisidet Eesti Draamateatri uuele suvelavastusele “Rahamaa”, hakkasin ma kahtlema kas tegelikkuses asi ikka on nii hea kui kirjutatakse. Ma ei liialda kui ütlen et enamus inimesi rääkis lavastusest kui oma elu parimast lavastusest. Ühelt poolt muutis selline tagasiside mu rõõmsaks, sest ma saan seda teatriajaloo sündmust (kui ikka on inimeste elu parim lavastus, siis kindlasti läheb lavastus ka teatriajalukku) ise näha, kuid teisalt olin veidi ärev, et äkki mul pole nii kõrgel tasemel teatrimaitse ja ma ei jää lavastusega rahule, sest ootused olid päris kõrgele aetud igatahes.

Nüüd, kus olen lavastuse ära näinud, julgen öelda, et tegemist on tõesti väga-väga hea lavastusega ja selle nimel on erinevad osapooled väga palju suurt ja rasket tööd teinud ning seda on igal sekundil näha ja tunda. Kindlasti on see minu sel aastal nähtud lavastuste hulgas esikohal, aga kas see ka minu kogu elu jooksul nähtud lavastuste hulgast parim on, selles ma nii kindel ei ole. Ühelt poolt ma tunnen, et ma olen kogu 90ndate ja ka 2000ndate panganduse mõistmiseks liiga noor, sest sel ajal mängisin ma alles nukkudega ja need teemad läskid minust mööda. Tegelikult läksid suuresti mööda mitte ainult panganduse suured uudised, vaid kogu ühiskondlik eluolu. Ma mäletan küll ähmaselt seda, kuidas Maapank pankrotti läks ja ma olin väga pettunud, et mu hoiused ära kadusid, aga sellega mu pangandusteadmised sellest perioodist ka piirduvad. Eks 2008. aasta majanduskriisi ma muidugi mäletan, aga noore üliõpilasena tundsin siis samuti, et see mind ei puuduta. Seega ma usun, et need kes sel perioodil veidi aktiivsemalt majanduses tegutsesid ja võibolla rohkem finantsmaailmaga seotud olid, tajuvad lavastuse sisulist olulisust minust veidi rohkem. Olen ka arvustustest näinud, kuidas teadjamad tunnevad lavastuse tegelastes ära kunagisi pangajuhte ja eks see loob mingi teise vaatenurga, mis lavastuse põnevamaks teeb. Minul need seosed ja teadmised puuduvad ja see kindlasti mõjutab seda, kuidas mina lavastust tajusin.

Nagu ma juba ütlesin, siis on mind üsna lihtne mõjutada, sest ma üldiselt usun inimestest head ja seega tõrgub üks osa minu ajust uskumast, et suured Eesti pangad on täiesti teadlikult osalised nii suuremõõtmelistest rahapesuskeemides nagu seda lavastuses näidatakse. Samas põhineb lavastustõestisündinud lugudel ja see kõik on ikkagi reaalselt juhtunud. Nii mõnigi võib öelda, et need olid üheksakümnendad ja siis oli kõik võimalik, aga ma usun et kui see oli siis võimalik, siis on see ka praegu võimalik. Äkki peaks hakkama pankade aktsiaid endale kokku ostma, et ise ka sellest kasumist veidi kasumit teenida. Saaks kasvõi mõne teatripileti raha aktsiatega teenida. Selles mõttes oleks parem olnud, kui poleks lavastust näinud, sest „Rahamaa“ annab liiga täpse ülevaate sellest kuidas rahapesuga tegeletakse ja see pole mingi maffia töö, vaid sellesse on segatud lausa eraldi panga osakonnad. Eks midagi võib olla kunstiliselt liialdatud ka, aga ma usun, et suurem osa laval nähtust on siiski tõde ja seega tekib tahtmine kõik oma rahad pangast välja võtta ja neid kodus sukasääres hoidma hakata. Samas keda need lihtinimese mõned tuhanded ikka nii väga huvitavad. Niisiis saab lisaks kunstilisele elamusele „Rahamaad“ vaadates ka päris suure õppetunni rahandusest.

Tegelikult mõtlesin ma kogu aeg, miks tuleb Eesti Draamateater Tartusse oma suvelavastust tegema. Ega teatrile see odav lõbu ei ole, isegi siis kui Tartu2024 raames ürituse korraldamiseks toetust saadakse. Sellele küsimusele sain teatrisse minnes muidugi vastuse, sest loo peategelane Artur (Tõnis Niinemets) on Annelinnast pärit noormees, kes on pidanud üles kasvama vaestes oludes ja kes tahab rikkaks saada. Ühel päeval kohtub Artur oma vana lapsepõlvesõbra Oliveriga (Karmo Nigula), kes on Tallinnasse kolinud ja elab seal head elu ning lubab seda elu ka Arturile. Hea elu saabubki, aga mis hinnaga, seda mõistab Artur alles liiga hilja. Kohati tundus mulle, et „Rahamaad“ saabki mängida ainult Tartus, sest Annelinn on siinsamas ja sama lähedal on ka Tigutorn, kuhu Artur oma emale lõpuks korteri ostab. Ja võib-olla on keegi isegi neid Olegi treenitavaid jäähokipoisse Anne kanalil treenimas näinud. Tekstis mainitud kohtade lähedus loob tunde justkui vaataksime oma naabripoisi tõusu (ja ka langust) karjääriredelil ja see teeb loole kaasa elamise veelgi põnevamaks. Ma muidugi ei tea, mis autor Mehis Pihla peas toimus, kui ta Arturi Annelinna elama pani. Sama hästi oleks Artur võinud olla pärit ka Musta- või Lasnamäelt, aga mulle Tartlasena meeldib et suured (teatri)sündmused Tartus juhtuvad.

Ühelt poolt ongi lavastus kindlasti nii kaasahaarav just seetõttu, et üks rikkaks saada sooviv Artur on meis kõigis peidus, kas me siis julgeme seda tunnistada või mitte. Tegelikult pole vahet kas me oleme pärit Annelinnast, Lasnamäelt või Kakumäelt, soov head elu elada, on meil kõigil täpselt samasugune. Kes meist poleks tundnud tahtmist osta oma vanematele uhkemat elamist, kanda ise kalliste brändide riideid ja saada endale naiseks/meheks just täpselt seda meie unistuste kaaslast kes ütles, et ta ei hakka never-ever meie kaaslaseks. Aga raha muudab kõike ja raha eest on isegi see never-ever kaaslane nõus inimestele järgi jooksma. Samas näitab lavastus ka seda, mis selle näiliselt hea ja ilusa elu ning töö taga tegelikult peidus on, mida kõrvaltseisjad sageli ei tea. Kui lavastuse alguses tundiski keegi Arturi üle veidi kadedust, siis lavastuse lõpus hingavad ilmselt kõik kadetsejad kergendatult ja tunnevad rõõmu selle üle, et neil pole selliseid üleöö rikkaks saanud inimeste probleeme. Vahel on hea vaene olla. Nii vaene, et jõuaks teatripileteid osta.

Teisalt on lavastus äärmiselt kaasahaarav oma kunstilise ülesehituse poolest. Lavakujundus koosneb sisuliselt kolmest suurest valgest kuubikust, kuhu on loodud erinevad toad. Ühes Arturi ema Annelinna korter, mis hiljem muutub Arturi ja Regina elutoaks. Teised kaks kuubikut kujutavad suure panga ruume – koosolekute ruumi ja ühte kabinetti, kus Arturi osakond töötab. Kuna kuubikutel olid rattad all, sai neid sõidutada erinevatesse nurkadesse ja nii näidata tegevust ka näiteks läbi akna, kui vaja. Kuna kogu lavastust filmiti paralleelselt kahe kaameraga ja kuvati kuubikute kohal olevale suurele ekraanile, siis tekkis mul väga mitmel korral tunne justkui vaataksin ma kinos rahapesust rääkivat filmi. Kaameranurgad, kuidas näitlejaid filmiti, lihtsalt lõid filmiliku atmosfääri. Pidin endale päris mitmeid kordi meelde tuletama, et näitlejad on ekraani all ja teevad seal etendust ja sundisin end vahel neid ka vaatama. Iseenesest oli see „sundimine“ hea, sest siis sai näha milliseid liigutusi näitlejad tegelikkuses teevad ja võrrelda seda sellega, kuidas see kaamera ees välja näeb. Kohati oli selline tunne nagu oleks filmivõtteid vaatama sattunud, ainult et kõik stseenid filmitakse järjest ja ilma ühegi režissööri poolse katkestuseta. Kuna publikuhuvi on suur, siis tegelikult on sellest lavastusest imelihtne filmi teha ja seda kõikidele soovijatele näidata.

Teine kaasahaarav element oli Maria Fausti muusika. Kõik, kes mind rohkem tunnevad, võivad kinnitada, et ma ei tantsi. Aga kohe kui bänd muusikat mängima hakkas, hakkas mul jalg tatsuma ja ma oleks tahtnud täiega rokkima hakata. Võib-olla oli asi veidi ka selles, et mulle saksofon väga meeldib ja Maria Faust mängis saksofoni kogu hingega. Mingitel hetkedel mõtlesin, et kuidas järsku saalis nii vaikne on, et ma kuulen kuidas kaaspublik köhatab ja endale tuult lehvitab. Sain aru, et bänd sel hetkel ei mänginud. Neid vaikusehetki oli väga vähe ja need pigem olid ehmatavad. Need kohad, kus tuli kogu äge elu kõrvale heita ja vaadata endasse, et endalt küsida, mida ma elult tegelikult tahan. Kuna ma pole muusikat õppinud ja ma olen üsna muusikakauge inimene, siis ma muusikalist kujundust rohkem ei oskagi kirjeldada, kui et see oli kaasahaaravalt hoogne. Eriti meeldis mulle Anne Veski kaverdamine. Ma uskusin mõneks sekundiks päris kindlalt, et Liisi (Hanna Jaanovits) ja Oliveri (Karmo Nigula) pulmas tuleb nurga tagant välja päris Anne Veski, aga see hoogne Maria Fausti saksofonil alustatud „Jätke võtmed väljapoole“ oli veelgi parem kui päris Anne Veski. Oleks tahtnud ise seal pulmas hommikuni tantsida. Tahan vist selle kõigega öelda lihtsalt seda, et ka täiesti muusikakauged inimesed ei suuda kogu etenduse jooksul muusikaliselt kujunduselt ja bändilt silmi ja kõrvu ära pöörata.

Ja siis on otseloomulikult suurepärased näitlejad, ilma kelleta seda kõike sündida poleks saanud. Kuna näitlejaid oli palju, siis igaühe kohta midagi konkreetset öelda on keeruline. Mitmed näitlejad tegid ka väga erinevaid rolle, sest tegelasi, kes paariks sekundiks lavale ilmusid, oli palju. Näiteks võis Taavi Teplenkov ühel hetkel kehastada Vene maffiat, kes korraldas pankuritele suure peo, kuid järgmisel hetkel oli ta juba advokaat, kes rahapesijaid kaitses, või Telliskivi loomelinnakus asuva hipsterliku toidukoha kelner. See on ainult üks väike näide, sest neid rolle oli palju ja need vahetusid kiiresti. Eraldi tooksin veel välja pangadirektorit kehastanud Gerd Raudsepa, kelle tants selle üle, et pangal nii hästi läheb, oli minu jaoks üks etenduse nauditavamaid hetki. Ja otse loomulikult ei väsi ma imestamast kui hea draamanäitleja on Tõnis Niinemetsas peidus. Pikki aastaid olin arvamusel, et Niinemets oskab ainult nalja teha, aga tegelikult on ta üks nauditavamaid draamanäitlejaid. Lisaks on mul hea meel, et äsja lavaka 31. lennu lõpetanud Hanna Jaanovits on Draamateatrisse tööle asunud ja kindlasti saab teda tulevikus väga huvitavates rollides näha. Näiteks sel korral üllatas Jaanovits koos Helena Lotmaniga mind oma balletti oskusega. Ma olin kindel, et neli baleriini on päris baleriinid, aga väga suur oli minu üllatus, kui selgus et kaks luike on head draamanäitlejad.

Kui ma pikalt kirjutan, siis leian tegelikult iga näitleja juures midagi, mis mind üllatas. Aga kuna trupis oli 16 näitlejat, siis igaühe kohta ühe lause kirjutamine läheks väga pikaks. Kuigi reedel oli alles teine etendus, siis ei kohanud ma mitte ühtegi nõrka näitlejatööd. Korraks mõtlesin enne etendust, et miks näitlejaid nii palju peab olema, kuid kõik olid vajalikud ja sekundiks ka ei tundunud mulle, et keegi on laval mõnel hetkel üleliigne. On tegemist ikkagi rahvusvaheliselt eduka suure pangaga, seal peabki palju inimesi ja sagimist olema. Kuigi pean tunnistama, et teine vaatus oli minu jaoks veidi tempolt aeglasem ja kippus venima, siis isegi nendel hetkedel ei tundunud mulle, et keegi oleks laval üleliigne.

Hea lugeja võib nüüd mõelda, et kas tõesti oli kõik nii suurepärane, et ma pole veel mitte ühtegi laitvat sõna lavastuse kohta öelnud. Minu ainus negatiivne emotsioon oli seotud istekohtadega. Nimelt oli igasse ritta tekkinud lisaks 0 istekoht, mis tähendas ilmselgelt seda, et read olid päris tihedalt rahvast täis tuubitud ja mul oli veidi tunne nagu ma oleks kilukarbis. Aga see oli tõesti ka ainus negatiivne asi kogu lavastuse ja korralduse osas.

Kui pileteid veel saada oleks, siis ma julgeksin lavastust soovitada, aga kuna kõik piletid on selleks suveks välja müüdud, siis pole sellest soovitusest kellelegi kasu. Loodetavasti siiski leiate sel suvel midagi head, mida vaatama minna.

 

Autor: Mehis Pihla
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Helilooja: Maria Faust
Helikujundaja: Lauri Kaldoja
Videorežissöör: Ove Musting
Peaoperaator: Ivar Taim
Operaator: Péter Kollányi
Koreograaf: Eve Mutso
Osades: Tõnis Niinemets, Karmo Nigula, Markus Luik, Viire Valdma, Märten Metsaviir, Gert Raudsep, Hanna Jaanovits, Helena Lotman, Inga Salurand, Nikolai Bentsler, Christopher Rajaveer, Taavi Teplenkov, Raimo Pass, Kersti Heinloo, Melani Mõtlik, Kersti Kuuse
 
Muusikud:
Maria Faust – saksofon, kapellmeister
Mads Hyhne – tromboon
Oscar Andreas Haug – trompet
Toomas Oskar Kahur – tuuba
Ahto Abner – löökpillid
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri koduleheküljeltkoduleheküljelt.

Loe edasi

Café Théâtral

 2. juunil 2023 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto: Heikki Leis

Ma enam ei mäletagi millal Eesti Draamateater enda sügistalviseid uuslavastusi tutvustas. Igatahes nägin siis, et detsembris on esietendumas lavastus nimega Café Théâtral, mis sisututvustuse poolest tol hetkel mind väga ei kõnetanud. Aga kuna minu mitmed Draamateatri lemmiknäitlejad lavastuses kaasa lõid, siis mõtlesin et võiks ikka vaatama minna. Kuidagi juhtus nii, et ma tol korral kohe piletit ei ostnud ja uuesti hakkasin piletite ostmisele mõtlema siis, kui lavastus oli esietendunud ja kõik seda taevani kiitsid. Teadupärast oli siis juba hilja, sest lavastus osutus menukaks ja kõik etendused müüdi üsna kiiresti välja. Veebruaris õnnestus mul siiski õigel ajal endale juuniks pilet osta ja nüüd saan enda mõtted kirja panna.

Esiteks olin ma lavastuse suhtes veidi skeptiline, sest kui kõigile meeldib, siis äkki ma ikka pettun. Võin etteruttavalt öelda, et ei pettunud ja ma olen juba valmis uuesti pileteid jahtima. Kuna ma pole varem ühtegi kabareed näinud (ka mitte filmis), siis ma õhustiku kohta ei oska midagi öelda. Minu jaoks oli päris ehe kabareeatmosfäär, elava džässmuusika, konferansejee, baari ja kirevate külalistega, aga kuna mul võrdlus puudub, siis äkki keegi targem leiab, et ikka polnud nagu päris. Paljastavat ihu näidati ka nii palju, et nägi nii mehi kui naisi napimates riietes, aga midagi siivutut minu kõlbluskompass ei tuvastanud. Seega võivad ka veidi konservatiivsemad inimesed teatrisse minna, ei pea kartma et liiga palju paljast ihu näidatakse. Kes mida ja kui palju paljastas, jäägu üllatuseks, ja kes teada tahab, peab ise teatrisse minema. Natukene jäi mind häirima see, et lavastus polnud ühtne tervik ja puudus narratiiv, mis kogu üksiknumbreid tervikuks sidunud oleks.

Lavastuse moodustasid üksiknumbrid, mida konferansjee (Viire Valdma kehastuses) sisse juhatas või üritas neid ära lõpetada, kui numbrid väga üle käte minema hakkasid. Aga peale selle, et tegevus toimus ühes kabarees seal mingit suuremat lugu taga ei olnud. Eks igaüks publiku hulgast saab muidugi ise ka välja mõelda, miks keegi tegelastest kabareesse jõudis ja mis lugu seal taga on. Mina oleks tahtnud et kõikidel tegelastel oleksid ikka konkreetsed nimed ja mingi lugu. Mõningate tegelaste kohta saab vihjeid ka nende etteastetest või siis teeb konferansjee vastava selgituse, aga nii mitmedki tegelased ja nende kohalolu jäi mulle arusaamatuks. Ühine on see, et kõik tegelased esinevad vähemalt korra, kes laulu ja kes tantsuga.

Kuigi üldine lugu jäi minu jaoks segaseks (miks see kabaree seal oli, miks need inimesed seal kabarees käisid, kes nad täpselt olid jne), siis üksiknumbrid olid minu jaoks nii palju nauditavad, et lõppkokkuvõttes meeldis mulle ikkagi kogu etendus. Laulud, mida esitati põhinesid tuntud viisidel (mõni oli minu jaoks tundmatu, aga mõned tundsin siiski ära ka) ja enamikele olid näitlejad ise või koos Andrus Kivirähkiga uued sõnad teinud. Ega see tuntud viis just kõige olulisem polnudki, sest mõningal juhul olid just sõnad need, mis olid nii humoorikad, et ajasid publiku homeeriliselt naerma. Tõsi, ka mina sain naerda, kuid ilmselgelt mitte nii palju kui minu ümber istuvad vanemad inimesed. Lavastuses kõlas ka kaks laulu („Kuhu küll kõik lilled jäid“ ja „Kui sul on raske“) originaalsõnadega, kuid ometi publik naeris nagu oleks ka nendele lauludele uued ja humoorikad sõnad tehtud. Järelikult need laulud olid konteksti sobilikud ja kõnetasid praegust publikut nii nagu nad omal ajal teksti autoreid on kõnetanud.

Kavalehe andmetel on lavastuse dramaturgia loonud Andrus Kivirähk, kes on ka päris mitmele laulule eestikeelsed sõnad teinud, nagu juba mainitud sai. Seega on Kivirähkile omast eesti ühiskonnakriitilisust lavastuses omajagu tunda. Eks mingid mõtted on muidugi ka trupi ühistööna valminud ja kõike ei saa tüüpiliseks Kivirähki tekstiks pidada. Siiski pole kogu lavastus ainult show ja huumor, vaid läbi huumori kõverpeegli puudutatakse ka tõsisemaid teemasid ja vahel muutus õhustik isegi veidi kurvaks, nii et konferansjee pidi sekkuma ja ütlema, et see koht on ikka lõbutsemiseks mõeldud. Kui ainult mõned näited ühiskonnaprobleemidest tuua, siis jäi mulle silma Hilje Mureli kehastatud õrnahingeline terapeut, kelle seanss algas päris tõetruult, kuni selle hetkeni kus terapeut palus publikul naabri nägu lakkuda või naabri põit tunnetada. Ühelt poolt oligi see üle võlli naljaks keeratud, aga samas näitab väga hästi ära, et tegelikult need iseõppinud terapeudid võivad meil paluda sama jaburaid asju teha, aga mitte nii üle võlli keeratuna ja me usume neid ning teemegi seda. Lisaks puudutati ka naiste teemat, soolist võrdõiguslikkust, kallinevaid küttearveid ja paljut muudki. Enamik neist siis läbi laulusõnade. Seega, kes sõnadesse ei süüvi, see neid teemasid ka ei kuule. Eks mul võis ka midagi vahele jääda, sest ma vahel unustasin end liikumisseadeid jälgima.

Kuigi mulle meeldis kogu etendus ja peaaegu kõik numbrid üksikult võttes olid väga ägedad, jäid mulle siiski kõige eredamalt meelde Laine Mägi esitatud „Quando“, sest selle refrään kordas originaallaulule omaselt „Quando, quando, quando“, mis kuidagi seostus mulle lapsepõlvega ja võttis jala tatsuma. Samas esitas Mägi enda laulu ja tantsu eriti energiliselt, mis minu jaoks tõmbas etenduse rohkem käima. Kuigi kusagilt lugesin, et mõne jaoks oli see number just liiga üle võlli. Maitsed on erinevad ja seega igaüks leiab oma. Veel meeldis mulle Teele Pärna esitatud „Naiste laul“, mis põhineb kuulsal „Habanera“ nimelisel laulul Georges Bizet´ ooperist „Carmen“. Eriti võimas oli selle laulu refrään, kui lisaks Teele Pärnale laulsid ka kõik teised laval viibivad naised (Hilje Murel, Ülle Kaljuste ja Viire Valdma). Nende kahe laulu puhul oli minu jaoks lihtsalt rohkem energiat, mis mind käima tõmbas. Teised laulud olid oma sõnade poolest ägedad, aga need polnud minu jaoks nii jõulised. Samas võib keegi teine saalis viibijatest jälle leida, et need laulud teda üldse ei kõnetanud ja hoopis midagi muud oli palju kõnekam. Ma usun, et igaüks leiab midagi endale nautimiseks.

Mis kabaree see ilma tantsuta oleks olnud. Kahjuks kankaani küll keegi ei tantsinud (see oleks ilmselt etenduse tipp hetk ka olnud), aga tantsunumbreid oli siiski päris palju. Kusjuures tantsunumbreid esitasid valdavalt mehed (Tõnis Niinemets, Hendrik Toompere jr ja Karmo Nigula), kes tegid päris mitmele naiste poolt esitatud laulule vägagi korraliku tantsunumbri. Kohati ei saanud ma aru, kas publik naeris rohkem laulusõnade või tantsu üle. Kuigi laulude saateks olevad tantsud olid ka ägedad, siis mulle isiklikult meeldis ikkagi kõige rohkem Hendrik Toompere jr ja Karmo Nigula esitatud Paso Doble, mida vaadates tuli mul kohe meelde esimene „Tantsud tähtedega“ hooaeg, kus kohtunikuks valget särki ja trakse kandev Jüri Nael. Kes sellist Jüri Naela suudab ette kujutada, siis need võivad ette kujutada, et kaks sellisele kirjeldusele vastavat Naela esitavad vägagi jõulise Paso Doble. Ja see oli naljakas, sest nii Nigula kui Toompere jr kandsid tumedaid vuntse ja tumedat parukat, mis minu vaimusilmas muutis nad kohe Jüri Naela sarnasteks. Eks liigutused olid ka ekstra võimendatud ja tegid kogu tantsunumbri veelgi koomilisemaks.

Kokkuvõttes mulle etendus väga meeldis ja ma ei näinud ühtegi nõrka osatäitmist ega kordagi ei tekkinud küsimust, et miks see näitleja nüüd nii tegi või miks ta just siin oli. Lõpp ehk oli minu jaoks kõige suurem küsimärk, sest minu jaoks Teele Pärna esitatud teine laul, mis ühtlasi oli ka lõpulaul polnud sellise energiaga, millega lavastust lõpetada. Kuidagi järsku tekkis minu jaoks lõpp. Kuigi lõppu olin ma juba oodanud (mitte, et lavastus oleks igav olnud, vaid lihtsalt lavastuse ülesehitus tekitas sellise tunde) Tõnu Kargu esitatud laulu järgselt. Aga minu üllatuseks läks siis etendus veel edasi ja siis lõppes kuidagi järsku ära. Ma sisimas lootsin, et lavastus lõpeb suure showga, kus on palju tantsimist ja tuleb ehk üks võimas ühislaul, aga seda ei olnud. Tegelikult oleks lõppu sobinud ka Rein Oja kehastatud ärimehe laul ja seda laulu saatnud akordionite ja karmoškade ansambel. See oli tõeline pidu ja pillerkaar. Kuigi praegune lõpp vajus minu jaoks veidi ära, siis nalja ja naeru ja meelelahutust sai kogu raha eest ning minu meelest polnud saalis kedagi, kellel oleks igav olnud.

Seega mina julgen küll lavastust kõikidele soovitada. Eriti ka nendele, kes pigem harva teatrisse satuvad ja otsivad just midagi naljakat. Isegi tund ja 40 minutit ilma vaheajata ei tohiks kellelegi talumatult pikk aeg olla, sest see aeg möödub kiiresti. Kui võimalik, soovitan kohad võtta ettepoole, sest siis on vaade parem ja saab ehtsama kogemuse. Muidugi on võimalus, et esimeses reas kaasatakse ka publikut, kuid ärge kartke, lavale minema ei pea. Ja hiljaks ei soovita ka jääda, kui te just ei soovi, et konferansjee teile ekstra tähelepanu tõmbaks.

 
Esietendus 2. detsembril 2022
Lavastus on valminud trupi ühistööna
Ideekavandi autorid ja lavastajad: Karmo Nigula ja Hendrik Toompere jr
Dramaturgia: Andrus Kivirähk
Kunstnik: Illimar Vihmar
Kostüümikunstnik: Kärt Ojavee
Kostüümikunstniku assistent: Carmen Kremm
Valguskunstnik: Sander Aleks Paavo
Liikumisjuht: Villiko Kruuse
Lauluõpetaja: Kaire Vilgats
Laval: Viire Valdma, Tõnu Kark, Rein Oja, Tõnis Niinemets, Laine Mägi, Karmo Nigula, Hilje Murel, Ülle Kaljuste, Teele Pärn, Raimo Pass, Hendrik Toompere jr.
Bänd: Kristjan-Robert Rebane (akordion, kontrabass), Ahto Abner (trummid), Marten Altrov (klarnet) ja Madis Muul (klaver)

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Lehman Brothers - lavastus, mille piletit ostes oled sa võitja

 11. septembril 2021 Vanemuise suures majas (Festivali Draama 2021 raames)

Foto: Heikki Leis

Kas te mäletate lapsepõlvest seda elevust, mis teid tabas siis kui jõuluvana kingitustega saabus? Seda kuidas süda rinnus rõõmust veidi kiiremini lööma hakkas, enam ei suutnud rahulikult paigal istuda ja ehk tuli naeratuski suule. Just täpselt seda sama elevust tundsin mina reede õhtul kella 22 paiku Vanemuise suures majas ringi kõndides. Saalis oli kohe-kohe lõppemas “Lehman Brothersi” etendus ja peale etenduse lõppu pidi algama vestlusring. Just selle vestlusringi pärast ma nii hilja õhtul teatrimajja läksingi. Ja elevil polnud ma sugugi mitte seetõttu, et ma nii hilja õhtul teatrimajas sain ringi liikuda. Ka peatselt algav vestlusring polnud minu elevuse põhjuseks. Need olid hoopis saalist kostuvad võimsad helid, mis mind elevile ajasid. Helid andsid aimu sellest, et saalis toimub midagi erakordset ja ma teadsin, et juba järgmisel päeval istun mina seal samas saalis ja need samad helid ning laval toimuv on ka minu silmale nähtav. Ja just see ajaski mind elevile.

Üdini aus olles ostsin ma pileti ainult seepärast, et siiani oli “Lehman Brothers” saanud nii kriitikutelt kui ka publikult väga head tagasisidet ja ma tundsin, et ma pole tõsiseltvõetav teatriteaduse tudeng kui ma seda lavastust vaatama ei lähe. Ja kui selline uhke lavastus veel Tartusse kohale tuleb, siis oleks lausa patt pilet ostmata jätta. Seda, et ma veidi “kohustuslikust” vaatamisest aasta parima teatrielamuse võin saada, sain ma aru just eelmisel õhtul lavalt kostvaid helisid kuuldes. Ja ma pean ütlema, et see neli tundi teatrisaalis, isegi viimases reas istudes, jättis nii võimsa elamuse, et seda on veidi keeruline isegi kirja panna. Aga ma teen ikkagi proovi.

Lugu ise võib tõlgendada väga mitut moodi. Esiteks võib seda vaadata kui ühe inimese elukaare lugu. Ühe perekonna lugu. Sisserändajate perekonna lugu. Ühe dünastia lugu. Ameerika majanduse lugu. Ameerika ühiskonna kapitalistlikuks muutumise lugu. Ameerikas tegutsenud Lehman Brothersi nimelise finantsettevõtte lugu. Ühiskonna muutumise lugu aja jooksul. Inimese muutumise lugu aja jooksul. Või siis lihtsalt üks teatrilavastus, mis räägib Ameerikasse rännanud juutidest ja sellest, kuidas esialgsest ühest rändkaupmehest saab aastakümnete jooksul koos vendadega terve finantsimpeeriumi omanik. Lisaks on laval kogu etenduse vältel elav muusika ja nii saab lavastust vaadelda eraldi džässmuusika kontserdina. Nagu näha, siis valikuid on palju ja ilmselt see muudabki lavastuse nii populaarseks, kuna igaüks leiab midagi endale huvipakkuvat ja meelepärast, mille kaudu lavastust tõlgendada.

Kindlasti on populaarsuse taga veel palju muudki. Näiteks tõeliselt suurepärane muusika. Oli ju muusika see, mis mindki enne etenduse nägemist elevile ajas. Muusikud mängivad sisuliselt terve etenduse aja muusikat, vahel valjemini, vahel vaiksemalt ja ainult mõned üksikud stseenid on päris ilma muusikata. Sellest, et muusikud ja muusika on lavastuses kesksel kohal, annab aimu ka see, et muusikuid pole lava taha, külgedele ega lavaauku ära peidetud, vaid nad asuvad laval. Esimeses vaatuses on muusikud päris lava ees ja publikule kõige lähemal, teises ja kolmandas vaatuses on muusikud küll lava tagumises servas, kuid siiski nähtaval ja täiesti kohal. Ma ei oska seda muusikat kohe üldse sõnadesse panna. Ilmselt seetõttu, et mul pole väga muusikalist kuulmist ja ma ei tea muusikast kuigi palju (tunnistan seda suure häbiga). Aga muusika oli nii kaasahaarav ja võimas, et suure osa ajast ma lihtsalt nautisin muusikat ja näitlejate liikumist ning sõna muutus minu jaoks ebaoluliseks. Mina, kes ma tavaliselt kurdan, et ma ei saanud aru, mida näitlejad räägivad, sest minu jaoks on sõnaline osa väga oluline nüanss sõnalavastuste juures. Sel korral oleks ma vabalt võinud pantomiimi vaadata. Kui ma peaksin muusikalise osa lühidalt kokku võtma, siis selleks sobiksid sõnad MEELIKÖITVALT VÕIMAS MUUSIKA!

Muusika oli muidugi absoluutselt iga sekund võimas, kuid mulle isiklikult mõjus kõige sügavamalt stseen, kus Joel Remmel mängis klaveril Beethoveni lugu „für Elise“. See on lihtsalt läbi aega minu kõige-kõige lemmikum klassikalise muusika pala üldse. Ma päris täpselt enam ei mäleta, kuidas ma selle pala juurde esimest korda jõudsin, kuid see on mind läbi aastate saatnud. Kui ma algklassides käisin, siis ma kuulasin seda lugu vist peaaegu iga õhtu kasseti pealt. Lisaks oli meie alumisel naabril klaver ja ta oskas seda lugu mängida. Kuna naabrinaine teadis, et mulle „für Elise“ väga meeldib, siis iga kord kui ta klaverit mängis, mängis ta ka „für Eliset“ ja mina siis kuulasin seda klaasiga läbi põranda, et ikka paremini kuulda oleks. Vahepeal käisin ka trepikojas naabri ukse taga kuulamas. Ja nii ma siis istusin ka nüüd teatrisaalis silmad kinni ja lihtsalt nautisin.

Tegelikult ma tegin silmad ikka päris kiiresti lahti tagasi, sest ma kartsin, et võin mõnest hinnalisest hetkest muidu ilma jääda. Ilmselt ma ei valeta, kui ma ütlen, et laval oli kolm väga andekat meesnäitlejat, keda oli laval vägagi nauditav vaadata. Kõik kolm, Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast, on täpselt sellises vanuses, et ilmselt vähemalt korra tuksatas iga saalis viibiva naise süda kiiremini, hoolimata saalis viibivate naiste vanusest. Kui ma vanduda tohiksin, siis kurat kui andekad need kolm meest laval olid. Kõige enam jäi muidugi Võigemast silma, sest tema oli kolmest mehest kõige energilisem ja nii tundusid tema liigutused teatraalsemad kui teistel ja panid publiku saalis rõkkama. Üks meeldejäävamaid stseene oli muidugi üsna lõpus olev tvisti tantsimise stseen, kus Võigemasti kehastatud Robert Lehman arvas, et ta elab igavesti ja tantsis tvisti seni kuni ta oli hingetu. 

Kuna laval oli ainult kolm näitlejat, aga tegelasi oli kordades rohkem, kehastasid kõik kolm meest ka kõiki teisi rolle. Õigem oleks tegelikult öelda, et näitlejad jutustasid laval lihtsalt kolmekesi ühte lugu ja siis vahel kehastasid vajalikke tegelasi, et lugu veidi elavamaks muuta. Näiteks kehastas Guido Kangur naist, pannes pähe musta laia äärega kübara ja võttes kätte valge taskurätiku. Või siis kehastas Kangur Emanuel Lehmani poega Philippi lapsena, tõmmates lihtsalt oma viigipüksid põlvedeni üles nii, et paljad jalad olid näha. Ja see põhjustas iga kord publikus naerukahinaid. Lihtsad asjad, mis töötavad ilmselt alati. Eks seegi näitab näitlejate meisterlikkust, kui ainult enda hääle, miimika ja mõnede žestidega suudetakse kibekiirelt ühest rollist teise üle minna. Näiteks stseenis kus Philip (Guido Kangur) on endale 12 pruudikandidaati välja valinud ja neid kirjeldab, kehastavad Malmsten ja Võigemast vaheldumisi erineva tüpaažiga tütarlapsi, kasutades erinevate karkaterite edasi andmiseks peamiselt miimikat ja žeste. Näitlejate kohta ei saa muud öelda, kui KURADI ANDEKAD NÄITLEJAD!

Kui ma enne mainisin Võigemasti tvistimist, siis tvistivad ka Malmsten ja Kangur, kuid nemad ei tee seda nii pikalt kui Võigemast. Ometigi pole tvistimine ainus nauditav liikumisstseen. Päris tihti on näha, kuidas mehed lavale saabuvad, lavalt lahkuvad või niisama laval tantsides liiguvad. Kuigi kõik liikumised on seadnud Üüve-Lydia Toompere, jäi mulje justkui tunneksid näitlejad end laval nii vabalt, et otsustavad vahepeal muusika taktis veidi tantsida. Eks seegi ole tunnistus suurepärastest näitlejatest, kui nende liikumine laval tundub loomulik ja seda on nauditav vaadata. Oli näha, et näitlejad nautisid laval liikumist, sest LAVALINE LIIKUMINE OLI LUSTI TÄIS.

Kui ma olen siin rääkinud nauditavast muusikast ja näitlejatööst, siis tuleb paar sõna öelda ka minimaalse lavakujunduse kohta, mis oli olemas täpselt seal kus vaja, kuid seal kus vaja lasi särada näitlejatel ja muusikal. Laval oli ainult üks ruudukujuline veidi kõrgem poodium ja selle taga valge taust ning mõlemal pool peaaegu täiesti akside ääres oli üks riidenagi. Vastavalt vajadusele toodi lavale ka puust pink, tugitool või kontoritoolid ning üksikutel kordadel lasti laest alla ka lühter. Enamuse ajast olid näitlejad laval siiski ilma suuremate dekoratsioonideta ja lihtsalt jutustasid lugu. MINIMALISTLIK LAVAKUJUNDUS, MIS LASEB KÕIGEL MUUL ESILE TÕUSTA.

Hendrik Toompere lavastatud „Lehman Brothers“ on minu meelest ehe näide sellest kuidas vähem on rohkem ja kui sul on suurepärased näitlejad koos hoogsa liikumise, suurepärase heli- ja valguskujundusega, siis sul polegi lavale suuri dekoratsioone vaja. Ma tean, et kirja pannes ei mõju see pooltki nii uhkelt, kuid ilmselt oligi lavastuse võlu selles, et publikule näidati, et kolm näitlejat jutustavad meile kellegi lugu, mitte ei püüa ise paaniliselt olla keegi teine, kelle lugu mängida. Ja see töötab.

Töötab lausa nii hästi, et ma ei suuda kõiki etenduse kihte lahti kirjutada ja analüüsida, sest ma lihtsalt ei suutnud seda kõike endasse imeda, mis minusse selle nelja tunni jooksul kõikide mu meelte kaudu jõudis. Tuttavatega vaheajal rääkides jõudsin ma järeldusele, et ma olin eelisseisus, sest ma jõudsin vahetult enne teatrisse minekut Stefano Massini kirjutatud „Lehman Brothersi“ raamatu läbi lugeda. Võin ette ära öelda, et raamat on teksti poolest peaaegu üks-ühele lavastusega. Seega teadsin ma juba ette, mis juhtub ja ma sain rahus näitlejatööd,  liikumist, valgust ja muusikat vaadata ning endasse ahmida. Kõike head on lavastuses lihtsalt nii palju, et ühel hetkel sa saad aru, et sõnad jäävad tahaplaanile ja sa ei saa enam üldse aru, millal sa sõnade kuulamise ära lõpetasid ja kaotasid end kogu sõnu ümbritsevasse maailma ära. Seepärast pole üldse paha mõte enne teatrisse minekut raamat läbi lugeda. Muidugi ilma lugemata saab ka väga hästi hakkama, aga siis võib lihtsalt juhtuda, et ühel hetkel võib sõnade tähenduse tabamine veidi kauem teie teadvusesse kohale jõuda.

Kindel on see, et ühe vaatamisega saab suurepärase teatrielamuse, kuid kui sa tahad nähtut sügavamalt lahti mõtestada, siis ühest vaatamisest kindlasti ei piisa. Lavastuses on lihtsalt nii palju erinevaid kihte ja tahkusid, et kõike korraga ei jõua jälgida. Või ei tahagi jälgida. Sest nii hea on, kui sul on põhjus uuesti teatrisse minna, et seda eufooriat uuesti kogeda. Ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et just eufooria on see, mis mind pärast nelja tundi teatrisaalis valdas. Samas oleksin ma valmis olnud kohe teised neli tundi veel teatrisaalis sama seltskonda vaadates veetma. „Lehman Brothers“ on tõesti lavastus mida ma tahaksin veel ja veel ja veel ja veel vaadata. Sest ma olen täiesti kindel, et ma leiaksin ka kümnendal ja sajandal korral vaadates ikka veel midagi uut ja ennenägematut ning tunneksin seda, et just sellist eufooriat tekitavate lavastuste pärast ma teatris käingi.

Kas siia lõppu on veel üldse vaja lisada, et ma soovitan tungivalt kõikidel „Lehman Brothersit“ vaatama minna?

Tegemist on üle aastate parima lavastusega, mida ma nn „sisehooajal“ näinud olen. Kes tahab teada, milline on minu jaoks õige teater, siis minge vaadake ja te saate teada.

 

Autor: Stefano Massini

Lavastaja: Hendrik Toompere jr

Kunstnik: Laura Pählapuu

Kostüümikunstnik: Kärt Ojavee

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Videokunstnik: Alyona Movko

Helikujundaja: Lauri Kaldoja

Liikumisjuht: Üüve-Lydia Toompere

Mängivad:

Guido Kangur

Mait Malmsten

Priit Võigemast

Muusikud: 

Joel Remmel - klaver

Heiko Remmel või Mihkel Mälgand - kontrabass

Ahto Abner – löökpillid

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi