Eneseabiõpik

 11. aprillil 2025 Draamateatri suures saalis

Foto: Draamateatri koduleht

Vaadates seda, mis viimasel ajal Draamateatri piletitega toimub, siis pean vist õnnelik olema, et ma Tiit Ojasoo uusimat lavastust “Eneseabiõpik” näha sain. Nimelt vaatasin mõni päev tagasi Draamateatri mängukava ja avastasin, et praktiliselt kõik nende etendused on välja müüdud. Mõne lavastuse üksikutele etendustele oli pileteid saada. Olles näinud nii Ojasoo “Macbethi” ja “Vend Antigone, ema Oidipust”, siis olid ootused „Eneseabiõpikule“ päris kõrged ja ootasin teatriõhtut nii nagu ma pole tükk aega ühtegi lavastust enam oodanud. Et nüüd kohe kõik ära rikkuda, siis ilmselt võtab kogu teatriõhtu väga hästi kokku minu etenduse järgne vestlus vennanaisega:

Vennanaine: „Kuidas teater oli?“

Mina: „eee (lisa siia kaks minutit vaikust). See vaikus vist räägib ise enda eest. Aga mulle meeldis see eelmine lavastus (Macbeth) väga palju rohkem. Tundub, et mulle väga ei meeldinud.“

Tegelikult on igal inimesel õigus oma arvamusele ja seda arvamust pole vaja põhjendada, aga ma ma ikkagi üritan. Peamiselt seetõttu, et äkki keegi loeb minu põhjendusi, miks mulle lavastus ei meeldinud ja otsustab, et need on täpselt need asjad, mis talle teatri juures meeldivad ja see lavastus võiks olla see, mis talle meeldida võiks. Ilmselt meeldib lavastus kõigile neile, kes omal ajal NO99 lavastusi nautisid. Ma ise pole küll ühtegi NO99 lavastust teatrilaval näinud (mõnda etendust olen salvestuselt näinud) ja seega on võrdlemine ehk veidi vägivaldne. Sel ajal kui NO99 aktiivselt tegutses, polnud ma veel nii suur teatrisõber, et Tallinnasse teatri pärast sõita ning lisaks polnud see ka väga minu stiil. Stiil on ilmselt ka peamine põhjus, miks mulle käesolev etendus nii suurt rahulolu ei pakkunud, nagu ma ootasin.

Ega tegelikult lavastusel midagi väga viga ei olnudki. Lihtsalt mõned asjad jäid mind häirima ja tekitasid küsimusi, mis veidi kogu elamust mõjutasid. Näiteks häiris mind see, et vaatused polnud võrdsed. Esimene vaatus kestis umbes tund ja 45 minutit ja siis teine vaatus oli umbes tunnike. Otseselt see pikk esimene vaatus polnudki häiriv, sest tegelikult oli esimest vaatust päris huvitav vaadata ja ma ootasin, et mis nüüd edasi saama hakkab. Häiris just see, et teine vaatus hakkas venima ja polnud enam sama energiaga kui esimene. Kuigi ajalises mõttes oli teine vaatus lühem, siis ma ikkagi kogu aja ootasin, et millal teises vaatuses elu laval käima läheb ja see venimine lõpeb. Mina igatahes teise vaatuse ajal enam väga keskenduda ei suutnud ja suuresti jäi kogu teise vaatuse sisu mulle segaseks. Ma tahaks loota, et ma võin selle enda väsimuse arvele panna ja viga oli minus, mitte lavastuse kontseptsioonis.

Teine asi, mis mind veidi häiris, oli ilmselt ka minu enda pinnapealsest eeltööst tingitud. Nimelt olin kuidagi loonud endale illusiooni, et lavastus räägib eneseabiõpikutele tuginedes erinevatest probleemidest, millega täiskasvanud inimesed oma elus kokku puutuvad. Eneseabiõpikuid küll kasutatakse ja neid tsiteeritakse päris palju, aga rõhk on paarisuhtel ja armastuse erinevatel nüanssidel ning nendega seotud probleemidel. Selles mõttes on äratundmist nii meestele kui naistele ja mõne teema üle tehakse mõnusalt iroonilist nalja. Näiteks stseen kus mees (minu mäletamist mööda oli see Tambet Tuisk, aga võis vabalt olla ka Rasmus Kaljujärv) luges ette mis tal kõik olemas on ja mida ta naisele jagada võib kui nad suhtesse astuvad. Raha, maja, uhke auto, hea töökoht jne. Ja siis hakkas naine rääkima, et mida tema mehele vastu saab lubada ja oli hetke vait, sest tal polnud ei raha, uhket autot ega midagi muud nendest näiliselt ahvatlevatest asjadest, mida mees lubas. Kuni teised hakkasid talle ette ütlema, et sa oled noor, sa oled naine, sa oled ilus jne. Täpselt nii lihtsalt saigi sellest suhe, sest mehel olid olemas need asjad, mis naist tema poole tõmbasid (jõukus) ja naisel kena välimus, mis jällegi sobis mehele. Ühelt poolt oli see irooniline, aga kui ühiskonnas ringi vaadata, siis on selliseid suhteid väga palju.

Sarnaseid humoorikaid stseene oli terve esimene vaatus täis ja kogu aeg sai naerda. Veel meeldis mulle väga lavastuse muusikaline kujundus, mida esimeses vaatuses oli minu hinnangul rohkem kui teises osas. Mäletan enda noorusest, et mingi periood olid hästi populaarsed videod, kus rääkimise asemel lõigati video heli jaoks kokku erinevatest lauludest sobilikud fraasid. Esimene vaatus meenutas veidi mulle neid videosid, sest hästi palju oli kasutatud erinevaid laule, mis räägivad kas armastusest või naistest. Seda oli lihtsalt lahe vaadata, kuidas mõned näitlejad tuttavaid laulusõnu rääkides või hoopis teise meloodiaga esitasid. Mõni esitus oli nii kaasahaarav, et oleks kohe kaasa laulda tahtnud ja jala võttis vägisi tatsuma.

Lisaks laulule tegi esimese vaatuse huvtavaks ka pidev lavaline liikumine. Ojasoo lavastused on minu meelest juba selle poolest tuntud, et ta paneb näitlejate füüsilised võimed proovile. Pealtnäha ei toimunud sel korral laval midagi ekstra füüsilist, aga kõrgete kontsadega pehmel diivanil tasakaalu hoida pole kindlasti kergete killast ülesanne. Kuna ma istusin teises reas oli väga hästi näha ka see, kui higised näitljad tegelikult laval ringi möllamisest olid. Suurem osa esimese vaatuse tegevusest toimuski suure keset lava oleva valge diivani peal või ümber ja praktiliselt kogu esimese vaatuse aja olid näitlejad liikumises. Teine vaatus oli selles osas esimese vaatuse vastand, et enamuse ajast näitlejad lihtsalt seisid laval ning esitasid filosoofilisi tekste ja aeg-ajalt muutsid oma asukohta. Ilmselt on see kontrast ka üheks põhjuseks, miks mulle etenus igav tundus. See viimane osa jäi lihtsalt värskemalt meelde. Samas eks see ole suhetes samuti, et alguses on kõik põnev ja siis tekib mingi rutiin, mille tõttu esialgne põnevus suhtes ära unustatakse.

Näitlejad olid muidugi kõik superägedad ja eelkõige lauludele mõeldes oli mul hea meel, et külalisena tegi lavastuses kaasa Tallinna Linnateatri näitleja Evelin Võigemast, kellel on väga võimas lauluhääl. Veel meeldis mulle Hanna Jaanovits, kes on ilmselt mu viimase aja suurim lemmik ja mul on hea meel, et Draamateater talle huvitavaid rolle pakub. Mul on hea meel, et Ojasoo on trupi moodustanud nii Draamateatri koosseisulistest näitlejatest kui sinna lisanud ka neid näitlejaid, kellega ta varasemalt on pikalt koostööd teinud (nt Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljujärv) ja kes igapäevaselt Draamateatri koosseisu ei kuulu. Selline kooslus, kes igapäevaselt koos ei tööta, pakub minu meelest publikule huvitavamaid teatrielamusi, sest näitlejad pole teineteisega nii palju koostööd teinud ja seetõttu sünnivad huvitavad osatäitmised. Tegelikult oli näha, et trupil oli laval koos lõbus olla ja päris mitmeski kohas ei saanud ma aru, kas see lõbusalt vaba õhkkond oli hea näitlemine või tegelikult oligi trupil koos vaba ja lõbus laval olla. Eks siin võis oma väikene osa olla ka pidevalt voolaval šampanjal, sest šampanjapudelite korgid muudkui paukusid laval.

Kaaskülastajate käest kuulsin kiidusõnu ka Aldo Järvsoo loodud kostüümide kohta. Kindlasti on tunda, et laval näha olevad kostüümid on veidi rohkem esktra, kui ehk tavapäraselt laval nägema oleme harjunud. Laval näeb nii erinevat nahka (või nahaimitatsiooni) kui ka sädelust mis mõlemad mõjuvad veidi nagu kõrgklassimood. Mingi hetk sain aru, et ma pole laval rääkitavat testi enam ammu kuulanud, sest ma olin kostüümide detailidesse süvenenud.

Olles nüüd selle postitusega lõppu jõudnud, leidsin end mõtlemast et mis mulle siis selle lavastuse juures ei meeldinud. Praegu seda kirjutatud teksti lugedes tundub mulle endale küll, et ma jäin lavastusega rahule. Ilmselt mind häiriski kõige rohkem lavastuse kõrge kunstiline tase, milleni mina ei küündi ja seega jäid mitmed asjad mulle segaseks ja arusaamatuks (nt kogu teise vaatuse kontseptsioon) ja ma lihtsalt ei oska lavastust kuidagi tõlgendada. Tegelikult pole tegemist kindlasti mitte halva lavastusega, vaid mulle lihtsalt meeldib veidi teistsugune teater rohkem. Kindlasti kõikidele Ojasoo fännidele meeldib see lavastus ka ja ehk sobib see aseaineks nendele inimestele kes NO99 lavastusi taga igatsevad. Seda muidugi juhul kui järgmisel piletite müümise päeval õnnestub sügiseks pileteid saada. Tundub, et see Draamateatri piletite jahtimine on juba ka eraldi spordiala.

 

Lavastaja ja lavakujundus: Tiit Ojasoo
Tekst: trupp
Dramaturg: Eero Epner
Kostümikunstnik: Aldo Järvsoo
Helikujundaja ja laulude seaded: Jakob Juhkam
Valguskujundaja: Rommi Ruttas
Praktiseeriv dramaturg: Joosep Lõhmus (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)
Osades:
Hanna Jaanovits
Rasmus Kaljujärv
Hilje Murel
Karmo Nigula
Mirtel Pohla
Gert Raudsep
Emili Rohumaa
Ursel Tilk
Tambet Tuisk
Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater)
 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Café Théâtral

 2. juunil 2023 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto: Heikki Leis

Ma enam ei mäletagi millal Eesti Draamateater enda sügistalviseid uuslavastusi tutvustas. Igatahes nägin siis, et detsembris on esietendumas lavastus nimega Café Théâtral, mis sisututvustuse poolest tol hetkel mind väga ei kõnetanud. Aga kuna minu mitmed Draamateatri lemmiknäitlejad lavastuses kaasa lõid, siis mõtlesin et võiks ikka vaatama minna. Kuidagi juhtus nii, et ma tol korral kohe piletit ei ostnud ja uuesti hakkasin piletite ostmisele mõtlema siis, kui lavastus oli esietendunud ja kõik seda taevani kiitsid. Teadupärast oli siis juba hilja, sest lavastus osutus menukaks ja kõik etendused müüdi üsna kiiresti välja. Veebruaris õnnestus mul siiski õigel ajal endale juuniks pilet osta ja nüüd saan enda mõtted kirja panna.

Esiteks olin ma lavastuse suhtes veidi skeptiline, sest kui kõigile meeldib, siis äkki ma ikka pettun. Võin etteruttavalt öelda, et ei pettunud ja ma olen juba valmis uuesti pileteid jahtima. Kuna ma pole varem ühtegi kabareed näinud (ka mitte filmis), siis ma õhustiku kohta ei oska midagi öelda. Minu jaoks oli päris ehe kabareeatmosfäär, elava džässmuusika, konferansejee, baari ja kirevate külalistega, aga kuna mul võrdlus puudub, siis äkki keegi targem leiab, et ikka polnud nagu päris. Paljastavat ihu näidati ka nii palju, et nägi nii mehi kui naisi napimates riietes, aga midagi siivutut minu kõlbluskompass ei tuvastanud. Seega võivad ka veidi konservatiivsemad inimesed teatrisse minna, ei pea kartma et liiga palju paljast ihu näidatakse. Kes mida ja kui palju paljastas, jäägu üllatuseks, ja kes teada tahab, peab ise teatrisse minema. Natukene jäi mind häirima see, et lavastus polnud ühtne tervik ja puudus narratiiv, mis kogu üksiknumbreid tervikuks sidunud oleks.

Lavastuse moodustasid üksiknumbrid, mida konferansjee (Viire Valdma kehastuses) sisse juhatas või üritas neid ära lõpetada, kui numbrid väga üle käte minema hakkasid. Aga peale selle, et tegevus toimus ühes kabarees seal mingit suuremat lugu taga ei olnud. Eks igaüks publiku hulgast saab muidugi ise ka välja mõelda, miks keegi tegelastest kabareesse jõudis ja mis lugu seal taga on. Mina oleks tahtnud et kõikidel tegelastel oleksid ikka konkreetsed nimed ja mingi lugu. Mõningate tegelaste kohta saab vihjeid ka nende etteastetest või siis teeb konferansjee vastava selgituse, aga nii mitmedki tegelased ja nende kohalolu jäi mulle arusaamatuks. Ühine on see, et kõik tegelased esinevad vähemalt korra, kes laulu ja kes tantsuga.

Kuigi üldine lugu jäi minu jaoks segaseks (miks see kabaree seal oli, miks need inimesed seal kabarees käisid, kes nad täpselt olid jne), siis üksiknumbrid olid minu jaoks nii palju nauditavad, et lõppkokkuvõttes meeldis mulle ikkagi kogu etendus. Laulud, mida esitati põhinesid tuntud viisidel (mõni oli minu jaoks tundmatu, aga mõned tundsin siiski ära ka) ja enamikele olid näitlejad ise või koos Andrus Kivirähkiga uued sõnad teinud. Ega see tuntud viis just kõige olulisem polnudki, sest mõningal juhul olid just sõnad need, mis olid nii humoorikad, et ajasid publiku homeeriliselt naerma. Tõsi, ka mina sain naerda, kuid ilmselgelt mitte nii palju kui minu ümber istuvad vanemad inimesed. Lavastuses kõlas ka kaks laulu („Kuhu küll kõik lilled jäid“ ja „Kui sul on raske“) originaalsõnadega, kuid ometi publik naeris nagu oleks ka nendele lauludele uued ja humoorikad sõnad tehtud. Järelikult need laulud olid konteksti sobilikud ja kõnetasid praegust publikut nii nagu nad omal ajal teksti autoreid on kõnetanud.

Kavalehe andmetel on lavastuse dramaturgia loonud Andrus Kivirähk, kes on ka päris mitmele laulule eestikeelsed sõnad teinud, nagu juba mainitud sai. Seega on Kivirähkile omast eesti ühiskonnakriitilisust lavastuses omajagu tunda. Eks mingid mõtted on muidugi ka trupi ühistööna valminud ja kõike ei saa tüüpiliseks Kivirähki tekstiks pidada. Siiski pole kogu lavastus ainult show ja huumor, vaid läbi huumori kõverpeegli puudutatakse ka tõsisemaid teemasid ja vahel muutus õhustik isegi veidi kurvaks, nii et konferansjee pidi sekkuma ja ütlema, et see koht on ikka lõbutsemiseks mõeldud. Kui ainult mõned näited ühiskonnaprobleemidest tuua, siis jäi mulle silma Hilje Mureli kehastatud õrnahingeline terapeut, kelle seanss algas päris tõetruult, kuni selle hetkeni kus terapeut palus publikul naabri nägu lakkuda või naabri põit tunnetada. Ühelt poolt oligi see üle võlli naljaks keeratud, aga samas näitab väga hästi ära, et tegelikult need iseõppinud terapeudid võivad meil paluda sama jaburaid asju teha, aga mitte nii üle võlli keeratuna ja me usume neid ning teemegi seda. Lisaks puudutati ka naiste teemat, soolist võrdõiguslikkust, kallinevaid küttearveid ja paljut muudki. Enamik neist siis läbi laulusõnade. Seega, kes sõnadesse ei süüvi, see neid teemasid ka ei kuule. Eks mul võis ka midagi vahele jääda, sest ma vahel unustasin end liikumisseadeid jälgima.

Kuigi mulle meeldis kogu etendus ja peaaegu kõik numbrid üksikult võttes olid väga ägedad, jäid mulle siiski kõige eredamalt meelde Laine Mägi esitatud „Quando“, sest selle refrään kordas originaallaulule omaselt „Quando, quando, quando“, mis kuidagi seostus mulle lapsepõlvega ja võttis jala tatsuma. Samas esitas Mägi enda laulu ja tantsu eriti energiliselt, mis minu jaoks tõmbas etenduse rohkem käima. Kuigi kusagilt lugesin, et mõne jaoks oli see number just liiga üle võlli. Maitsed on erinevad ja seega igaüks leiab oma. Veel meeldis mulle Teele Pärna esitatud „Naiste laul“, mis põhineb kuulsal „Habanera“ nimelisel laulul Georges Bizet´ ooperist „Carmen“. Eriti võimas oli selle laulu refrään, kui lisaks Teele Pärnale laulsid ka kõik teised laval viibivad naised (Hilje Murel, Ülle Kaljuste ja Viire Valdma). Nende kahe laulu puhul oli minu jaoks lihtsalt rohkem energiat, mis mind käima tõmbas. Teised laulud olid oma sõnade poolest ägedad, aga need polnud minu jaoks nii jõulised. Samas võib keegi teine saalis viibijatest jälle leida, et need laulud teda üldse ei kõnetanud ja hoopis midagi muud oli palju kõnekam. Ma usun, et igaüks leiab midagi endale nautimiseks.

Mis kabaree see ilma tantsuta oleks olnud. Kahjuks kankaani küll keegi ei tantsinud (see oleks ilmselt etenduse tipp hetk ka olnud), aga tantsunumbreid oli siiski päris palju. Kusjuures tantsunumbreid esitasid valdavalt mehed (Tõnis Niinemets, Hendrik Toompere jr ja Karmo Nigula), kes tegid päris mitmele naiste poolt esitatud laulule vägagi korraliku tantsunumbri. Kohati ei saanud ma aru, kas publik naeris rohkem laulusõnade või tantsu üle. Kuigi laulude saateks olevad tantsud olid ka ägedad, siis mulle isiklikult meeldis ikkagi kõige rohkem Hendrik Toompere jr ja Karmo Nigula esitatud Paso Doble, mida vaadates tuli mul kohe meelde esimene „Tantsud tähtedega“ hooaeg, kus kohtunikuks valget särki ja trakse kandev Jüri Nael. Kes sellist Jüri Naela suudab ette kujutada, siis need võivad ette kujutada, et kaks sellisele kirjeldusele vastavat Naela esitavad vägagi jõulise Paso Doble. Ja see oli naljakas, sest nii Nigula kui Toompere jr kandsid tumedaid vuntse ja tumedat parukat, mis minu vaimusilmas muutis nad kohe Jüri Naela sarnasteks. Eks liigutused olid ka ekstra võimendatud ja tegid kogu tantsunumbri veelgi koomilisemaks.

Kokkuvõttes mulle etendus väga meeldis ja ma ei näinud ühtegi nõrka osatäitmist ega kordagi ei tekkinud küsimust, et miks see näitleja nüüd nii tegi või miks ta just siin oli. Lõpp ehk oli minu jaoks kõige suurem küsimärk, sest minu jaoks Teele Pärna esitatud teine laul, mis ühtlasi oli ka lõpulaul polnud sellise energiaga, millega lavastust lõpetada. Kuidagi järsku tekkis minu jaoks lõpp. Kuigi lõppu olin ma juba oodanud (mitte, et lavastus oleks igav olnud, vaid lihtsalt lavastuse ülesehitus tekitas sellise tunde) Tõnu Kargu esitatud laulu järgselt. Aga minu üllatuseks läks siis etendus veel edasi ja siis lõppes kuidagi järsku ära. Ma sisimas lootsin, et lavastus lõpeb suure showga, kus on palju tantsimist ja tuleb ehk üks võimas ühislaul, aga seda ei olnud. Tegelikult oleks lõppu sobinud ka Rein Oja kehastatud ärimehe laul ja seda laulu saatnud akordionite ja karmoškade ansambel. See oli tõeline pidu ja pillerkaar. Kuigi praegune lõpp vajus minu jaoks veidi ära, siis nalja ja naeru ja meelelahutust sai kogu raha eest ning minu meelest polnud saalis kedagi, kellel oleks igav olnud.

Seega mina julgen küll lavastust kõikidele soovitada. Eriti ka nendele, kes pigem harva teatrisse satuvad ja otsivad just midagi naljakat. Isegi tund ja 40 minutit ilma vaheajata ei tohiks kellelegi talumatult pikk aeg olla, sest see aeg möödub kiiresti. Kui võimalik, soovitan kohad võtta ettepoole, sest siis on vaade parem ja saab ehtsama kogemuse. Muidugi on võimalus, et esimeses reas kaasatakse ka publikut, kuid ärge kartke, lavale minema ei pea. Ja hiljaks ei soovita ka jääda, kui te just ei soovi, et konferansjee teile ekstra tähelepanu tõmbaks.

 
Esietendus 2. detsembril 2022
Lavastus on valminud trupi ühistööna
Ideekavandi autorid ja lavastajad: Karmo Nigula ja Hendrik Toompere jr
Dramaturgia: Andrus Kivirähk
Kunstnik: Illimar Vihmar
Kostüümikunstnik: Kärt Ojavee
Kostüümikunstniku assistent: Carmen Kremm
Valguskunstnik: Sander Aleks Paavo
Liikumisjuht: Villiko Kruuse
Lauluõpetaja: Kaire Vilgats
Laval: Viire Valdma, Tõnu Kark, Rein Oja, Tõnis Niinemets, Laine Mägi, Karmo Nigula, Hilje Murel, Ülle Kaljuste, Teele Pärn, Raimo Pass, Hendrik Toompere jr.
Bänd: Kristjan-Robert Rebane (akordion, kontrabass), Ahto Abner (trummid), Marten Altrov (klarnet) ja Madis Muul (klaver)

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Jaanipäev Siberi eestlaste moodi keset Tallinna kesklinna

17.aprillil 2018 Eesti Draamateatri väikeses saalis

Draamateatri võrdlemisi uut lavastust (esietendus oli 29.märtsil) võib just täpselt nii kirjeldada. Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi poolt kirjutatud ja Tõnn Lambi lavastatud „Jaanipäev“ räägib loo kaugel Siberis Ülem-Suetuki külas elavatest eestlastest ja nende kõige olulisemast pühast – jaanipäevast. Loo teeb erilisemaks see, et lugu on kirja pandud päris Siberis elavate päris eestlastega valminud intervjuudest. Ma tean, et see sissejuhatus ei pruugi kõige huvipakkuvam olla, kuid ma panen käe südamele ja ütlen, et Draamateatri lavastus „Jaanipäev“ on hetkel minu selle aasta parim nähtud etendus. See tegi isegi pika puuga minu lemmiklavastusele „Grace ja Glorie“-le silmad ette. Kes minu kiindumust „Grace ja Glorie“-sse teab, siis see oskab veidi juba ette kujutada kui hea lavastus peab „Jaanipäev“ olema.

Ma poleks midagi sellist oodata osanud. Läksin teatrisse eelkõige seepärast, et vaba õhtu oli ja mul tuli lihtsalt isu teatrisse minna. Ja kuna Draamateatris oli sel õhtul ainult „Jaanipäev“ mängukavas, siis muud valikut väga ei olnudki. Ma olin küll kursis, et selline lavastus on neil mängukavas, kuid varasemalt mul selle lavastuse vastu sügavam huvi puudus. Ega ma veel enne etenduse algust ka väga suurt elamust ei lootnud. Lootsin lihtsalt seda, et ma ei pea etenduses väga sügavalt pettuma, aga mitte seda, et ma saan endale uue lemmiklavastuse.

Eteendus hakkas tegelikult pihta juba enne väikesesse saali sisenemist kui Markus Luik kehastades Pärandi-Jürit publiku saali lasi ja kõiki saali sisenejaid tervitas. Peale väikest tervitamist hakkas ta rääkima erinevaid lugusid, miks inimesi siia Siberisse saadeti või kuidas inimesed üldse siia sattusid. Samas etendus sel ajal veel ei käinud. Need inimesed, kes hiljem tulid, olid ikka päris ehmunud kui nad saali sisenesid ja keegi neile lavalt „Tervist“ hõikas ja siis juttu edasi rääkis. Ma olen kindel, et enamik inimestest mõtles, et nad on keset etendust saali tulnud. Samas see siin olekus rääkimine tekitaski tunde, et publik istub Siberis, kuigi publikule avanes vaade täiesti tühjale lavale ja mustadele seintele. Siberi tunne süvenes veelgi rohkem kui etendus pihta hakkas ja Martin Veinmanni tegelane Jaan lavale tuli ning pöördus publiku poole ja uuris, et mida me siin teeme ja miks me jälle nende vastu huvi tunneme. Tegelikkuses oli see tegelane nende intervjueerijate vastu tõre ja talle ei meeldinud üldse see, et keegi tahab nende elust teatrilavastust teha. Sel hetkel sain ma aru, et kogu lavastus põhinebki tõestisündinud lugudel ja intervjuudel. Ma ikka olin selle hetkeni arvanud, et intervjuudest saadi lihtsalt materjali ja nende põhjal kirjutati lavastus kokku, mitte et lavastus ongi erinevate inimeste intervjuude lavale panek.

Samas olid need intervjuud nii tõetruud ja huvitavad. Just see mulle meeldiski, et kogu etenduse jooksul oligi tunne, et ma viibin seal Ülem-Suetuki külas ja need inimesed räägivad mulle oma lugusid. Kuidas nad Siberisse said ja kuidas nad vahepeal on Eestis elanud ja siis tagasi Siberisse kolinud. See võib meile nii võõras tunduda, sest kes ikka vabatahtlikult sinna Siberisse läheb. Aga nende inimeste elu, traditsioonid ja kodu ongi Siberis. Nad lihtsalt ei saa selle eluga siin tänapäevases Eestis hakkama. Ma näiteks tean ka inimesi, kelle vanemad on Siberis elanud ja siis lapsed on Eestisse elama tulnud. Kusjuures nad tulid koos oma loomadega, sest kuidas sa need loomad Siberisse jätad. Ja te siis kujutage ette mis näoga eestlased neid Siberi-eestlasi vaatavad kui nad tulevad kortermajja elama koos lehma ja kanadega. Tundub ju meie jaoks täiesti vastuvõetamatu. Aga Siberis on vastuvõetamatu see, et sul loomi ja põllumaad ei ole. Nii polegi midagi imestada, et inimesed kolivad tagasi Siberisse, kohta mille eluoluga nad harjunud on. Võib-olla just seetõttu oligi mul etendust nii huvitav jälgida, et ma sain neid laval nähtud inimesi kohe seostada nende inimestega, keda mina teadsin olevat Siberist tulnud ja sinna tagasi läinud. Vaheajal kaks naist rääkisid, et seda etendust peab vaatama avatud meeltega ja endale pidevalt kordama, et see on nende inimeste elu ja mõtted seal kaugel Siberis. Et siis saab lavastust ja nende inimeste mõtteid paremini mõista. Minu meelest on see igati loogiline ja ma ei ütleks, et selle etenduse vaatamine minult mingisugust erilist enesesisendust nõudnud oleks.

Lisaks sellele, et kõik tegelased rääkisid oma lugusid sellest, kuidas nad Siberisse sattusid ja kes kui palju Eestis on käinud või ei ole käinud, rääkisid nad palju ka oma kommetest ja tõekspidamistest. Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, siis kõige rohkem räägiti jaanipäevast, mida peavad Siberi-eestlased 6.juulil ja mis on nende kõige olulisem püha. Vana kalendri järgi peavad nad jaanipäeva eelkõige sel põhjusel, et selleks ajaks saavad neil lihtsalt tööd tehtud. 23.juuniks ei jõuaks nad kõiki töid tehtud, et siis jaanipäeva pidada. Ja nii nagu meilgi, tähendab jaanipäev kaugel Siberis lõket ja šašlõkki ning laulu ja tantsu. Kuna jaanipäevaks tulevad külasse kokku ka need inimesed, kes sealt pärit on ja mujale kolima on asunud, siis räägitakse palju ka oma elust-olust ja maailmavaadetest. Näiteks sellest, kas sa oled eestlane või venelane kui sa elad keset laia Venemaad ja põhiliselt suhtled ikkagi vene keeles. Või mis vahe on elul Siberis ja Õismäel? Tuleb välja, et Õismäel on rohkem venelasi kui Siberis.

Ma ei taha kõiki teemasid päris üksipulgi välja tuua, kuid ütleme nii, et mõtlemisainet leiab sellest lavastusest igaüks. Kui ma näiteks oleksin kirjandusõpetaja, siis ma viiksin oma õpilased kindlasti seda lavastust vaatama ja pärast laseksin sel teemal kirjandi kirjutada. Tegelikult ei keskendu lavastus ainult Siberi-eestlastele, vaid eestlaseks olemisele laiemalt ja vahel oli saalis ikka väga piinlik istuda, kui Siberi-eestlased rääkisid nendest eestlastest, kes Eestis elavad. Samas ei saa selle lavastuse iseloomustamiseks öelda, et eestlase toit on teine eestlane. Pigem on see valus kõrvalpilk, kuidas teised meid näevad ja kõige kurvem ongi asja juures see, et need ei ole kuuevarbalised lätlased või põtradest soomlased, kes meist nii arvavad, vaid meie endi rahvuskaaslased – eestlased. Ma arvan, et „Jaanipäev“ on üks nendest lavastustest, mida iga endast lugupidav eestlane võiks näha. Kasvõi seetõttu, et iseennast ja oma maailmavaadet veidi kriitilisemalt vaatama hakata ning hinnata, mis tegelikult meie jaoks elus oluline on.

Kui ma peaksin aga nüüd midagi konkreetset välja tooma, mis mulle nähtud etenduse juures kõige rohkem meeldis, siis selleks oli kindlasti jaanipäeva pidamine. Näiteks selles stseenis kus tegelased peoks ettevalmistusi tegid ja naised pika laua taga kartulisalatit lõikusid ja lauda katsid. Ma oleksin sel hetkel ühe kartulisalati eest olnud valmis kõik andma. Vaheajal muidugi oli võimalus kartulisalatit osta (ja Draamateatris pakutav kartulisalat on väga hea), aga see polnud ikkagi see päris kodune salat, mille järgi mul neelud käima hakkasid. Ja kui siis karmoška välja toodi ja selle saatel tegelased laval laulma ning tantsima hakkasid, olin ma müüdud. Need laulud olid ka sellised, mida tänapäeval Eestis enam ei laulda. Ma oleks kasvõi kohe tahtnud ise ka minna lavale tantsima. Ja ma ei olnud ainus. Mu kõrval istuvad naised sosistasid ka üksteisele, et peaks ikka ühe korraliku süldipeo maha pidama. Võib-olla ongi kogu etenduse sümpaatia põhjus selles, et need inimesed näitavad kuidas on võimalik elada ja õnnelik olla ilma kiire elutempo, nutiseadmete ja mugavuseta. Kuigi nutiseadmed ja mugavus on toredad asjad, siis ma olen üsna kindel, et meie elutempo on liiga kiireks läinud ja tegelikult tahaksime me tempo maha võtta ja lihtsalt kulgeda. Siberis on see võimalik. Tööd peab seal muidugi ka tegema, aga kuna elukeskkond on rahulikum, siis on ka töö tegemine rahulikum ja tekitab vähem stressi.

Minu meelest on lavastaja Tõnn Lamp, kellele „Jaanipäev“ on esimene suurem töö lavastajana, väga suurepärast tööd teinud. Olgugi, et sulle vaatavad lavalt vastu Laine Mägi, Martin Veinmann, Ester Pajusoo jt, siis sa kuuled ainult nende häält, kuid tegelikkuses räägivad sinuga Liina, Liine ja Jaan. Kui ma näitlejatest juba rääkima hakkasin, siis mulle meeldis ka see kuidas nad kõik vene keeles rääkisid. Eriti hämmastas mind Karmo Nigula vene keel, sest enamasti noored ei räägi vene keelt. Tema aga rääkis ilma igasuguse Eesti aktsendita. Samuti hämmastas mind etenduse lõputseenis Magdaleena Maasik, kes rääkis ilusas eesti keeles, kuid selles keeles oli tunda Vene aktsenti. Kuna mul pole aimugi, kes Magdaleena Maasik on ja mis tema emakeel on, siis ma nime järgi eeldan, et tegemist on eestlasega ja see õrnalt aimatav Vene aktsent oli märk heast näitlejameisterlikkusest. Vanemate näitlejate vene keele oskuses ma üllatunud ei ole, aga boonuspunktid lähevad just „õige“ vene keele rääkimise eest, sest mina ei tajunud seal küll mingit Eesti aktsenti. Lavastajale kiitus ka selle eest, et ta enda meeskonda suurepärased kunstnikud (Martin Mikson ja kostüümikunstnik Anna-Liisa Pärt) valis. Etenduse alguses tundus veidi kummaline vaadata täiesti musta lava, kus puudusid igasugused dekoratsioonid, aga see kuidas näitlejad paari puukasti ja seinavaibaga Ülem-Suetuki küla atmosfääri luua suutsid, oli peaaegu ime. Eriline kiitus tossava lõkke ja šašlõkiahju eest.

Sel korral ei oska ma midagi negatiivset välja tuua. Minu meelest olid näitlejad, lavastaja, kunstnikud ja näidendi autorid teinud suurepärast tööd. Suurpärasest tööst räägib ka ühtne tervik, mida publikule laval näidatakse. Mina tundsin küll, et ma olen seal samas Ülem-Suetuki külas nende inimeste keskel, mitte keset Tallinna linna Eesti Draamateatris. Eks seda tunnet aitas süvendada ka see, et tegelased rääkisidki vahel segamini nii eesti kui vene keeles ja küsisid üksteiselt kuidas mingi sõna eesti keeles on. Aga need, kes vene keelt ei valda, ei pea üldse muretsema. Enamasti tõlgivad tegelased üksteise vene keelse jutu eesti keelde ümber ja nii on kõigest aru saada. Minus tekitas vähemalt selline keelekasutus autentsuse tunnet. Äkki on keegi, kes vene keelt ei armasta, siis neile selline lähenemine ei pruugi meeldida ja selleks tasub valmis olla. Nähtud etendus tekitas minu huvi Siberi-eestlaste vastu ja ma loen kindlasti kava läbi, sest kava on nagu raamat, mis annab väikese sissejuhatuse Siberi-eestlaste ellu. Ma olin ka veel järgmisel hommikul nähtud etendusest nii lummatud, et ma kõrvetasin oma hommikuse pudru korralikult poti põhja ja sellist asja pole varem juhtunud. Mis seal salata, mul tekkis ka tahtmine Siberisse reisida ja oma silmaga neid tuttavaid inimesi kohata. Seda kõike ainult seepärast, et laval nähtu tundus nii autentne ja nende inimeste lood nii inspireerivad ja huvitavad. Ma leian, et meil on Siberi-eestlastelt palju õppida. Kui me nende juurde Siberisse ei saa minna, siis tasub kasutada võimalust nendega teatri vahendusel kohtuda.

Igatahes kui keegi tahab nüüd saada soovitust hea etenduse osas, siis mina julgen küll Eesti Draamateatri lavastust „Jaanipäev“ soovitada. Kui keegi minu soovitustele tahab vastu vaielda, siis võib seda kommentaarides julgelt teha.

Autorid: Mari-Liis Lill ja Paavo Piik

Lavastaja: Tõnn Lamp

Kunstnik: Martin Mikson

Kostüümikunstnik: Anna-Liisa Pärt

Muusikaline kujundaja: Riina Roose

Valguskujundaja: Priidu Adlas

Näitlejad:

Ester Pajusoo – Linda; Naine 2

Laine Mägi – Liine; Naine 3

Martin Veinmann – Jaan; Mees 2

Markus Luik – Pärimuse-Jüri; Kostja; Mees 3

Magdaleena Maasik – Liina; Naine 1

Karmo Nigula – Asif; Mees 1

Rohkem infot lavastuse mänguaegade jms kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

*- Postituse päisefoto on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Loe edasi

Armunud Shakespeare

9.augustil 2017 Eesti Draamateatris

Pilt pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Üle pika aja on jälle mul teatrist põhjust kirjutada. Suvi libiseb kuidagi kiiresti käest ja nii ei olegi ma peaaegu ühtegi lavastust näinud, mida ma näha tahtsin. Vahel pole ka isu teatrisse minna, kuigi võimalust oleks. Kolmapäeval lihtsalt tuli teatriisu väga järsku peale ja nii ma teatrisse jõudsingi. Vähemalt saab linnukese kirja teha, et augustis on teatris käidud. Minu meelest need spontaansed teatrikülastused ongi kõige paremad. Nii ka sel korral.

Kui ma sügisel nägin, et Draamateater mängib "Armunud Shakespeare", siis mind jättis see lavastus täiesti ükskõikseks. Lihtsalt ei tundunud kuidagi minu sorti lugu olema. Ma eelistan pigem kaasaegset draamat, mitte mingit keskaegset lugu. Nagu postituse päise pildilt näha on, siis tegemist oli üsnagi keskaegse looga. Vähemalt nii ma piltide põhjal toona arvasin. Sest mida muud ma lavastusest ikka enne esietendust teadsin. Sisu ka olin lugenud, aga Shakespeare seostub mulle värssvormis rääkimisega ja selle austaja ma väga pole. Nii ma siis olingi kindel, et minu jaoks see lavastus kohe kindlasti ei ole. Kolmapäeval oli aga järsku tulnud teatrisoov nii suur, et ma teadsin kohe, mida ma vaatama lähen. Kell 14.30 ostsin bussipiletid, siis teatripileti ja juba tunni pärast istusin bussis, et Tallinnasse sõita. See on küll mu kõige spontaansem teatri külastus. Aga see oli vajalik, sest Draamateatri uksest sisse astudes oli mul üle pika aja väga hea kodune tunne. Hoolimata sellest, et mingi trikirattur just vahetult enne minu teatrimaja ette jõudmist rattaga kusagilt kõrgustest trepikäsipuu peale maandus ja sealt mulle selga oleks lennanud, kui ma kiire karjatuse saatel kõrvale poleks hüpanud. 

Igatahes see pisike viperus mu tuju rikkuda ei suutnud. Ma teadsin juba enne etenduse algust, et sel korral jään ma rahule. Ja jäin ka. Kuigi esimese minuti jooksul tekkis mul tunne, et see lavastus pole ikka minu jaoks ja miks ma seda vaatama tulin. Nimelt oli lava pime ja ma sain aru ,et seal toimub mingi tegevus, kuid ei näinud midagi. Siis hakkas keegi laulma ja ühele lauluhäälele järgnes terve koor. Sel hetkel oli küll mu ainus mõte, et loodetavasti ei lähe terve etendus sama moodi edasi. Siiski kui lava valgemaks läks ja ma hakkasin nägema, mis laval toimub, siis kadus ka vastumeelsus. Mida edasi lugu läks, seda põnevamaks asi läks ja seda elavamaks ma muutusin.

Lavastus ise räägib noorest William Shakespearest, kes vaevleb kriisis ja ei suuda kuidagi näidendeid kirjutada, kuigi ta on mitmele teatrimehele lubanud näidendi kirjutada. Nii ta siis lubab ühele ja lubab teisele, et ta kirjutab komöödia Romeost ja mereröövlitest. Aga näidend ei edene, sest tal puudub muusa. Samal ajal on üks rikkast perest pärit neiu teatrist väga huvitatud ja maskeerib end poisiks, et uue lavastuse proovidele minna. Ning ühel hetkel leiab William endale muusa ja nii hakkab ka tema loometöö edenema. Laias laastus saab rikkast Viola de Lessepsist Will Shakespeare muusa ja lugu Romeost ja mereröövlitest ei ole lõpuks komöödia, vaid tragöödia. Kui ühe lausega lavastus kokku võtta, siis on tegemist ühe võimaliku variandiga, kuidas sündis William Shakespeare näidend Romeost ja Juliast. Ma seda ei hakka siin detailselt kirjeldama, et kuidas Violast Williami muusa saab, keda huvitab, läheb vaatab ise järgi. Kindlasti ei tasu kõnealust teatrilavastust võtta tõena, et just nii sündiski Romeo ja Julia näidend, vaid tegemist on väljamõeldisega.

Kui ma esimeste minutite jooksul arvasin, et no ikka kohe kuidagi ei sobi see lavastus minu maitsele, siis mida kauem ma saalis istusin, seda rohkem mulle laval toimuv meeldima hakkas. Esiteks need kostüümid. Pildil küll pole ühtegi uhket ballikleiti näha, kuid ma arvan, et pole olemas ühtegi naist, kes poleks tüdrukuna unistanud suurest printsessikleidist ja seega teavad, millist ballikleiti ma mõtlen. Ikka neid kleite, kus suur ja puhvis taguosa on ja mille ülemine osa koosneb korsetist. Ja just selliseid kleite naised antud lavastuses kannavadki. Ja mehed ka. Lisaks on omaette vaatamisväärsus mehed sukkpükstes. Mulle isiklikult küll mehed sukkpükstes väga nalja ei tee, aga kui sa ikka näed laval meest mustades siidist sukkpükstes, siis võtab suu muigele küll. Ega meeste kostüümid naiste omadele palju alla ei jäänud. Valged suured kraed, uhked keebid, säärsaapad ja kirevates värvides kuued ja puhvpüksid. Kõik kostüümid, lavakujundus ja muusika kokku lõidki mulje nagu ma viibiksin keskajas. Või kui päris aus olla, siis vähemalt minu kujutluspildis (mille on loonud erinevad pildid ajalooõpikutest) kandsid keskajal inimesed selliseid riideid, nagu "Armunud Shakespeare" lavastuses näha võib. Eriti meeldisid mulle kõrtsi stseenid. Seal oli kogu tegevus hoogne ja tempokas. Mulle lihtsalt meeldib laval tempokas ja hoogne tegevus, kuigi kui kogu lavastust nii intensiivse tempoga mängida, siis võib see näitlejatele päris koormav olla. 

Mingil hetkel tundus mulle isegi, et praegusel hetkel oli lavastus liiga tempokaks tehtud ja et näitlejad jõuaksid riideid vahetada, olid vahepalaks väikesed laulud või siis pillimäng. Esimeses vaatuses mulle pillimäng ja laul isegi meeldisid, kuid teises vaatuses jäi mind liigne muusika kasutamine häirima. Kohati tekkis mul tunne, nagu ma oleksin muusikali vaatama sattunud. Mitte, et mulle muusikalid ei meeldiks, aga ma olin valmistunud sõnalavastust vaatama. Mis seal salata Marta Laane piiksuva häälega kõva laulmist oli päris huvitav vaadata. Ega seegi tegelikult halb pole, et näitlejate võimekust laulude ja pillimänguga proovile pannakse. Ma ei väsi kordamast, et Eesti näitlejad on andekad, aga minu jaoks lihtsalt sai kogu seda muusikalist osa ühel hetkel liiga palju. Ma arvan, et mingil määral oli suur muusika hulk mõjutatud Georg Malviuse muusikalide lavastamisest. Lihtsalt selles osas, et ta on harjunud rohke laulu ja pillimängu kasutamisega. 

Küll aga meeldib mulle Malviuse juures see, et ta oskab kõik näitlejad nii hästi koos mängima panna. Kavalehes oli ka intervjuu Malviusega, kus ta kiitis Eesti näitlejate ansamblimängu. Ja mulle tõesti tundub, et ta oskab selle ansamblimängu eriti hästi tööle rakendada. Kuigi laval oli kohati ikka väga suur hulk näitlejaid, siis kõik nad olid oma kohal ja mitte keegi neist ei tundunud üleliigsena ja samas jäid kõik samal ajal millegagi silma. Selleks, et kõige paremini aru saada mida ma mõtlen, tuleb ise seda lavastust vaatama minna. Või kui keegi on mõnda teist Malviuse lavastust näinud, siis see saab aru küll, mida ma mõtlen. Vahepeal on mul teatris olles tunne, et mõni näitleja mängib teist üle, kuid sel korral olid küll kõik minu silmid sama tähtsad. Isegi raske on öelda, et kes peaosa mängis. Kuigi kogu lugu keerles William Shakespeare ümber, siis ma ei tahaks öelda, et Karmo Nigula oli peaosas. Minu meelest oli tema sama oluline, nagu oli Gido Kanguri kehastatud teatriomanik, kes käis laval võrdlemisi vähe. Etendus ei oleks olnud sama kui üks neist oleks puudu olnud ja mõlema tegelaskujud andsid etendusele värvi.

Kui ma juba kiidulaulu kirjutan, siis tahaksin kiita ka Malviuse otsust Indrek Sammul lavastusse kaasata. Kes siis muu, kui mitte Indrek Sammul sobiks keskaegse mõõgavõitluse stseeni. Olgu-olgu tegelikult olid Indrek Sammul ja Rein Oja ka teistele näitlejatele lavavõitluse selgeks teinud ja nii välkusid laval ikka päris pikalt erinevad mõõgad ja pussid. Ma pöörasin aga erilise hoolega tähelepanu Indrek Sammuli lavavõitlusele ja siis hakkasin vaatama, kuidas teised võitlevad. Minu võhiku silm igatahes mingit vahet ei märganud. Eriti üllatunud olin ma selle üle, et Piret Krumm ka mõõgaga vehkis. Ma vist ei olegi varem päris õiget lavavõitlust näinud ja see oli päris nauditav. Hakka või mõtlema rohkem selliste lavastuste vaatamise peale. Siiski natukene igav oli selles mõttes küll, et keegi vigastada ei saanud ja vahepeal tundus, et see vehklemine algas küll suure probleemi pärast, aga lõpp vajus kuidagi ära ja vehklemine siis ei selgitanudki välja, et kes ikkagi on võitja. Ma ikka olen aru saanud, et igasuguseid mõõgavõitlusi peeti selleks, et võitjat välja selgitada. Kuidagi pingevaba tundus see võitlus minu jaoks, oleks võinud rohkem põnevust kerida ja näiteks mõned ootamatud mõõgavõitlused teha.

Minu kõige suuremad hirmud lavastusega seoses olidki teema ja lavastuse pikkus. Natuke hirmutav tundus kolm tundi teatris istuda ainult ühe vaheajaga. Kui ma eelnevalt kirjutasin, et teema tegelikult oli huvitav ja polnud nii ajalooline, nagu ma kartsin, siis osutus ka hirm pika etenduse ees tühiseks. Esimene vaatus läks nagu lennates ja kuigi mulle tundus, et teine vaatus oli veidi aeglasem ja seal ei toimunud nii palju sündmusi, siis läks ka teine vaatus liigagi kiiresti. Kui näitlejad lavale kummardama tulid, siis ma sain aru, et nüüd ongi kõik. Oleks ikka veel ja veel tahtnud vaadata. Sellist hetke ei tekkinud küll kordagi, et ma oleksin leidnud end kella peale mõtlemas. Kindlasti oli etendus kaasahaarav eelkõige publikule mõeldud pisidetailide pärast. Naerda sai ikka päris korralikult. Näiteks stseenis, kus Will on koos Marlowe´ga Viola rõdu all ütleb Marlowe Willile, et helista talle. Tänapäeval täiesti loomulik asi, aga ajal, kus naised ei tohtinud isegi mitte teatrilaval olla, polnud keegi helistamisest kuulnudki. Või kui keegi Veronat mainis, siis ohkas Marlowe alati: "Jälle see Verona!". Mulle tundus, et sellega vihjati meie Eurovisiooni loole. Kuigi sel ajal kui etendus sügisel välja toodi, vist polnud keeg Verona laulust väga midagi kuulnud. Aga teadupärast näitlejad improviseerivad ka vahel ja vahe lmuudab ka lavastaja teksti kaasaegsemaks. Seega võta nüüd kinni, mis see nüüd siis oli. Mis seal salata, kui sul astub mees lavale suure ballikleidi ja valge parukaga, siis on ka ikka naljakas. Tegelikult neid pisikesi nüansse, mis naerma ajasid oli ikka päris palju ja ma ei mäletagi nüüd tagantjärele enam kõike. Parem ongi, et ma ei mäleta. Saavad kõik teatris ikka millegi üle üllatuda.

Kui ma tavaliselt pole mõningate näitlejatega etenduses rahul, siis sel korral toimis kogu trupp ühise ansamblina (nagu ma juba eespool mainisin) ja ma ei hakkagi eraldi kedagi välja tooma, et kes meeldis ja kes ei meeldinud. Kõik meeldisid. Eriti aga jäi mulle sel korral Piret Krumm silma. Peaks endale väikese meeldetuletuse panema, et teda võiks teatrilaval rohkem teadlikult vaadata. Siiani on ta niiöelda lihtsalt juhuslikult mänginud mõnes etenduses, mida ma vaatamas käinud olen. Aga ta tundub huvitav ja andekas näitleja olevat, peab kohe teadlikult valima mõne lavastuse, milles ta mängib. Karmo Nigula Willi rollis mulle ka meeldis. Ma loodan, et uuel hooajal on teda võimalik veel mõnes minule sobivas lavastuses näha. Hetkel Karmo kohta väga pikka kiidulaulu ei oska kirjutada, kuid kindlasti tasub see nimi nii minul, kui ka teistel teatrikülastajatel meelde jätta.

Ainus, mis mind kogu lavastuse juures lõpuks häirima jäi oli laval käinud väike koer. Või õigemini mind häiris see, et esimese vaatuse alguses see koer pidevalt haukus lava taga ja seda oli saali kuulda. Sel hetkel ma muidugi ei saanud aru, et miks see koera haukumine taustaks on ja mulle tundus, et see ei sobi lavastuse süžeega hetkel. Kui see koer aga lavale tuli, siis ma sain vähemalt aru, et mis koera haukumine see oli. Kuigi kui päris aus olla, siis mulle jäi ikkagi selgusetuks, miks see koera lavale toomine vajalik oli, sest minu meelest poleks väga vahet olnud kas Guido Kangur jalutab laval elusa koeraga või mängukoeraga.

Mu ainus mõte oli see, et äkki see päris koer oli lihtsalt publiku rõõmustamiseks. Juhul, kui keegi Draamateatrist peaks seda postitust lugema, siis palun võtke teadmiseks et lavastus ei vaja seda koera. Minu meelest on tegemist täiesti suurepärase ja toreda lavastusega, millest peaks igas vanuses ja igasuguste huvidega inimene endale midagi huvitavat leidma ja elusa koeraga pole küll vaja kedagi meelitada. Mõned etendused veel toimuvad, seega soovitan kõigil vaatama minna. Ka nendele soovitan, kes muidu ajaloo- või ajastuhõngulisi lavastusi veidi kardavad. Päris alglassiealiste lastega vast ei tasu tõesti vaatama minna (kuigi minuga koos oli küll kaks u 10 aastast poissi teatris) lihtsalt sel põhjusel, et nad ei pruugi suuta kolm tundi paigal istuda. Samas nendele kahele poisile paistis etendus vägagi meeldivat. Eks igaüks tunneb oma lapsi ja teab, kas tahab lapsed kaasa võtta või mitte.

Mina igatahes soovitan soojalt. Saate hea tuju ja ei pea muretsema, et kas Eesti ilm lubab suvelavastust nautida või mitte.

Autor: Marc Normani ja Tom Stoppardi stsenaariumi on adapteerinud Lee Hall
Tõlkinud: Anu Lamp
Lavastaja: Georg Malvius
Kunstnik: Ellen Caims
Valguskunstnik: Palle Palme
Helilooja: Rasmus Puur
Koreograaf: Maiken Schmidt
Lavavõitluse seadjad: Indrek Sammul, Rein Oja
Mängisid:
Karmo Nigula - Will Shakespeare
Mait Malmsten - Kit Marlowe; Leedi Capuletti
Piret Krumm - Viola de Lesseps
Ülle Kaljuste - Amm
Indrek Sammul - Ned Alleyn; Mercutio
Christpher Rajaveer - Sam; Julia
Kristo Viiding - Fennyman
Tiit Sukk - Ralf; Amm
Robert Annus - Nol; Benvolio
Liisa Saaremäel - Kate
Andrus Vaarik - Philip Henslowe
Maria Klenskaja - Kuninganna Elizabeth
Marta Laan - Molly; riietajapreili Siva
Markus Luik - Wessex
Taavi Teplenkov - Lordkammerhärra Tilney; söör Robert de Lesseps
Guido Kangur - Burbag
Kaspar Kiisk - John Webster
Lauri Liiv - Wabash
Hendrik Toompere jr - Paadimees
Veljo Reinik - Tybalt

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta leiab Draamateatri kodulehelt SIIT

Loe edasi