Ülestähendusi põranda alt

 8. septembril 2023 Tallinna Linnateatri etendus Tartu Uues Teatris festivali Draama raames

Foto: Tallinna Linnateater

Mul oli juulis väga kahju, et ma Draama festivaliks ei saanud piletit Tallinna Linnateatri lavastusele “Ülestähendusi põranda alt”. Õnneks tulid festivali ajal viimasel minutil müüki lisapiletid ja mul õnnestus ikkagi lavastus ära näha. Eks ma veidi olin skeptiline selles osas, et teksti autoriks on Fjodor Dostojevski ja minu jaoks on tema tekstid pigem liiga rusuvad ja seega ma pole nendega väga palju kokku puutunud. Samas näitlejad olid head ja minu jaoks on teatri puhul näitlejad üsna määrava tähtsusega. Ning mis seal salata Tallinna Linnateater on siiani ikkagi mingi müstiline teater, kuhu on keeruline pileteid saada ja siis tuleb kõik ära vaadata, mida vähegi vaadata õnnestub.

Natukene läkski nähtud etendusega nii, et tekst jäi minu jaoks veidi keeruliseks ja liiga eksistentsiaal-filosoofiliseks ning ma ei saanud päris lõpuni aru, kes need inimesed seal loos siis ikkagi olid. Sellest sain aru, et Rain Simmul kehastas põrandaalust, kuid kes see põrandaalune siis lõpuks ikkagi oli, jäi minu jaoks arusaamatuks. Korraks tekkis mõte, et ehk on põrandaalune Dostojevski ise oma mõtetega, mida ta saigi nö põranda all mõelda ja levitada, sest põrandaalune kirjutas pidevalt midagi. Natukene oli põrandaalusest kahju ka, sest tundus, et ta oli oma mõtetega üksinda ja tegelikult oleks ta tahtnud väga teistega suhelda ja mõtteid vahetada, aga teda justkui ei võetud seltskonda ja siis ta kapseldus veel rohkem oma põrandaalusesse koopasse.

Põrandaaluse vastandlikest mõtetest anti publikule aimu kolmainsust kasutades. Kui tavaliselt oleme harjunud, et vastandatakse kahte poolt, siis sel korral kehastasid kõik kolm näitlejad teatud situatsioonides kõik korraga põrandaalust ja väljendasid põrandaaluse erinevaid mõtteid sama asja kohta. Ehk siis meil olid põrandaaluse enda mõtted mingi asja kohta ja siis lisasid enda mõtteid sama asja kohta põrandaaluse Yin (Hele Kõrve) ja Yang (Indrek Sammul). Muidu kehastasid Indrek Sammul ja Hele Kõrve teisi tegelasi, kellega põrandaalune loo jooksul kokku puutus. Kuna kostüümid kogu lavastuse jooksul ei muutunud ja erinevaid tegelasi markeeriti ainult väikeste rekvisiitidega, oli kohati keeruline aru saada, keda Kõrve ja Sammul parajasti kehastavad. Tekst muidugi aitas aru saada, et tegelased on muutunud, aga kohati oli teksti keeruline järgida, sest tekst nõudis täielikku süvenemist, et täpselt aru saada mis nüüd toimub ja kes on kes.

Mina aga keskendusin aeg-ajalt teksti asemel hoopis lavakujundusse või näitlejate plastilisse liikumisse. Lavakujundus meenutas veidi koolilava, ent tegevus toimub saali põrandal lava ees ja siis aeg-ajalt käidi laval liikumas. Kui alguses lavalt kardinad eest ära tõmmati ja Hele Kõrve helesinise tausta ees õrnas lumesajus liikus, siis see erk sinine taust oli minu jaoks nii tugevas kontrastis ülejäänud tumeda lavakujundusega, et ma arvasin päris mitukümmend sekundit, et lava asemel on ekraan ja me näeme videosalvestust. Kuidagi kogu Hele Kõrve liikumine ja see värvide kontsentreeritus lõid täiesti teistsuguse maailma, mis ei sobitunud sellesse õhkkonda, mis saalis valitses ja seega olin kindel, et tegemist on videoga. Üleüldse tundus mulle, et kõik see, mis laval toimus oli kuidagi erakordselt palju rõhutatud. Seal liikusid näitlejad justkui aegluubis ja oma iga liigutust rõhutades, samal ajal kui nn lava ees liikusid nad igapäevasemalt. Huvitav kontrast tekkis ka laval kasutatud joonistatud dekoratsioonidega. Näiteks oli etenduses stseen, kus lavale veeretati suur valge plakat, millele oli joonistatud toidunõudega laud ja tegelased hakkasid siis end selle plakati vastu toetama just kui nad oleksid füüsilise laua taga istumas ja jutustamas. Ning selliseid stseene oli etendused veelgi, kus lavamehed tõmbasid nööridega näiteks papile joonistatud rekvisiite üle lava.

Ma saan aru, et Putini sõda ei saa kogu vene kultuurile üle kanda, aga mind siiski veidi häiris, et lavastuses kasutatud laulud olid kõik venekeelsed. Seda enam, et kavalehes olid kõikidele lauludele siiski eestikeelsed sõnad välja toodud. Muidu laulud ja muusika olid iseenesest ilusad ja näitlejate poolt hästi esitatud, aga mulle jäi kõige paremini meelde just Indrek Sammuli esitatud „Urra-urra polka“, kuna see oli ainus laul, mida esitati eestikeelsete sõnadega. Muusika, mis laule (ja ka näitlejate liikumist laval) saatis oli samuti veidi sürreaalne või kohati humoorika (vähemalt minu jaoks) varjundiga ja seega tekkis tunne justkui näidatakse paralleelselt kahte erinevat lugu. Üks lugu oli see, mis toimus põrandaaluse enda peidetud pimedas koopas ja see toimus hämaralt valgustatud saalis. Kusjuures laval oli kaks suurt kivirahnu, mida sai pooleks teha ja nende poolikute kivirahnude sees oli siis kolm istekohta, kus ühes istus põrandaaluse teener Apollon (Indrek Sammul) ja teises kirjutas põrandaalune ise kirjutusmasinal oma tekste ning kolmandat istekohta kasutasid jooksvalt kõik tegelased. Teine lugu toimus suures ja värvilises maailmas, mis oli loodud lavale ja kus kõik tegelased olid palju karikatuursemad ja värvilisemad. Pole vist vaja öelda, et mulle meeldis see värviline ja karikatuuride rohkem maailm rohkem. Kontraste oli veel teisigi. Näiteks see sama kirjutusmasin ja nutitelefonid koos erinevate teavituste helidega.

Tekstilise poole pealt etendus mulle üldse ei meeldinud, sest tekst oli minu jaoks igav ja raske. Samas kui mõelda, et tegemist on Dostojevski kirjutatud tekstiga ja Dostojevski on vaieldamatult kirjandusklassika, siis on „Ülestähendusi põranda alt“ täiesti tüüpiline Tallinna Linnateatri repertuaar. Kogu lavastuse kujundus (muusika, liikumine, lavakujundus, kostüümid) meeldis etendus mulle väga ja samas tundus see nii Tallinna Linnateatri kohta nii ebatüüpiline lavastus olema just kujunduse poolest. Tegelikult kostüümid olid ikkagi pigem tüüpilised ajastutruud kostüümid. Kui välja jätta see, et põrandaalune meenutas pigem kloun Pierrot kui vaest vene kirjanikku (kes põrandaalune tegelikult ju oli).

Seega oli lavastuses minu jaoks üsna võrdselt neid hetki, mida ma nautisin täielikult kui ka neid hetki, mil ma mõtlesin, millal see stseen või tekst juba ükskord lõpeb. Pigem julgeksin lavastust soovitada keskmisest suuremale teatruhuvilisele ja neile, kellele klassikaline kirjandus ja inimeksistentsi analüüsimine huvi pakub. Nendele, kes tahavad lihtsalt meelelahutuse mõttes teatrisse minna ja kes satuvad mõned korrad aastas teatrisse, siis nendele kindlasti seda lavastust soovitada ei julge.

 

Autor: Fjodor Dostojevski
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Rainer Sarnet
Kunstnik: Laura Pählapuu
Valguskunstnik: Emil Kallas
Koreograaf: Tiina Mölder
Laulude seaded: Andre Maaker
Laval:
Rain Simmul – Põrandaalune
Indrek Sammul – Apollon/Simonov/Zverkov/Yang
Hele Kõrve – Liza/Zverkovi sõber/Ettekandja/Yin
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Armunud Shakespeare

9.augustil 2017 Eesti Draamateatris

Pilt pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Üle pika aja on jälle mul teatrist põhjust kirjutada. Suvi libiseb kuidagi kiiresti käest ja nii ei olegi ma peaaegu ühtegi lavastust näinud, mida ma näha tahtsin. Vahel pole ka isu teatrisse minna, kuigi võimalust oleks. Kolmapäeval lihtsalt tuli teatriisu väga järsku peale ja nii ma teatrisse jõudsingi. Vähemalt saab linnukese kirja teha, et augustis on teatris käidud. Minu meelest need spontaansed teatrikülastused ongi kõige paremad. Nii ka sel korral.

Kui ma sügisel nägin, et Draamateater mängib "Armunud Shakespeare", siis mind jättis see lavastus täiesti ükskõikseks. Lihtsalt ei tundunud kuidagi minu sorti lugu olema. Ma eelistan pigem kaasaegset draamat, mitte mingit keskaegset lugu. Nagu postituse päise pildilt näha on, siis tegemist oli üsnagi keskaegse looga. Vähemalt nii ma piltide põhjal toona arvasin. Sest mida muud ma lavastusest ikka enne esietendust teadsin. Sisu ka olin lugenud, aga Shakespeare seostub mulle värssvormis rääkimisega ja selle austaja ma väga pole. Nii ma siis olingi kindel, et minu jaoks see lavastus kohe kindlasti ei ole. Kolmapäeval oli aga järsku tulnud teatrisoov nii suur, et ma teadsin kohe, mida ma vaatama lähen. Kell 14.30 ostsin bussipiletid, siis teatripileti ja juba tunni pärast istusin bussis, et Tallinnasse sõita. See on küll mu kõige spontaansem teatri külastus. Aga see oli vajalik, sest Draamateatri uksest sisse astudes oli mul üle pika aja väga hea kodune tunne. Hoolimata sellest, et mingi trikirattur just vahetult enne minu teatrimaja ette jõudmist rattaga kusagilt kõrgustest trepikäsipuu peale maandus ja sealt mulle selga oleks lennanud, kui ma kiire karjatuse saatel kõrvale poleks hüpanud. 

Igatahes see pisike viperus mu tuju rikkuda ei suutnud. Ma teadsin juba enne etenduse algust, et sel korral jään ma rahule. Ja jäin ka. Kuigi esimese minuti jooksul tekkis mul tunne, et see lavastus pole ikka minu jaoks ja miks ma seda vaatama tulin. Nimelt oli lava pime ja ma sain aru ,et seal toimub mingi tegevus, kuid ei näinud midagi. Siis hakkas keegi laulma ja ühele lauluhäälele järgnes terve koor. Sel hetkel oli küll mu ainus mõte, et loodetavasti ei lähe terve etendus sama moodi edasi. Siiski kui lava valgemaks läks ja ma hakkasin nägema, mis laval toimub, siis kadus ka vastumeelsus. Mida edasi lugu läks, seda põnevamaks asi läks ja seda elavamaks ma muutusin.

Lavastus ise räägib noorest William Shakespearest, kes vaevleb kriisis ja ei suuda kuidagi näidendeid kirjutada, kuigi ta on mitmele teatrimehele lubanud näidendi kirjutada. Nii ta siis lubab ühele ja lubab teisele, et ta kirjutab komöödia Romeost ja mereröövlitest. Aga näidend ei edene, sest tal puudub muusa. Samal ajal on üks rikkast perest pärit neiu teatrist väga huvitatud ja maskeerib end poisiks, et uue lavastuse proovidele minna. Ning ühel hetkel leiab William endale muusa ja nii hakkab ka tema loometöö edenema. Laias laastus saab rikkast Viola de Lessepsist Will Shakespeare muusa ja lugu Romeost ja mereröövlitest ei ole lõpuks komöödia, vaid tragöödia. Kui ühe lausega lavastus kokku võtta, siis on tegemist ühe võimaliku variandiga, kuidas sündis William Shakespeare näidend Romeost ja Juliast. Ma seda ei hakka siin detailselt kirjeldama, et kuidas Violast Williami muusa saab, keda huvitab, läheb vaatab ise järgi. Kindlasti ei tasu kõnealust teatrilavastust võtta tõena, et just nii sündiski Romeo ja Julia näidend, vaid tegemist on väljamõeldisega.

Kui ma esimeste minutite jooksul arvasin, et no ikka kohe kuidagi ei sobi see lavastus minu maitsele, siis mida kauem ma saalis istusin, seda rohkem mulle laval toimuv meeldima hakkas. Esiteks need kostüümid. Pildil küll pole ühtegi uhket ballikleiti näha, kuid ma arvan, et pole olemas ühtegi naist, kes poleks tüdrukuna unistanud suurest printsessikleidist ja seega teavad, millist ballikleiti ma mõtlen. Ikka neid kleite, kus suur ja puhvis taguosa on ja mille ülemine osa koosneb korsetist. Ja just selliseid kleite naised antud lavastuses kannavadki. Ja mehed ka. Lisaks on omaette vaatamisväärsus mehed sukkpükstes. Mulle isiklikult küll mehed sukkpükstes väga nalja ei tee, aga kui sa ikka näed laval meest mustades siidist sukkpükstes, siis võtab suu muigele küll. Ega meeste kostüümid naiste omadele palju alla ei jäänud. Valged suured kraed, uhked keebid, säärsaapad ja kirevates värvides kuued ja puhvpüksid. Kõik kostüümid, lavakujundus ja muusika kokku lõidki mulje nagu ma viibiksin keskajas. Või kui päris aus olla, siis vähemalt minu kujutluspildis (mille on loonud erinevad pildid ajalooõpikutest) kandsid keskajal inimesed selliseid riideid, nagu "Armunud Shakespeare" lavastuses näha võib. Eriti meeldisid mulle kõrtsi stseenid. Seal oli kogu tegevus hoogne ja tempokas. Mulle lihtsalt meeldib laval tempokas ja hoogne tegevus, kuigi kui kogu lavastust nii intensiivse tempoga mängida, siis võib see näitlejatele päris koormav olla. 

Mingil hetkel tundus mulle isegi, et praegusel hetkel oli lavastus liiga tempokaks tehtud ja et näitlejad jõuaksid riideid vahetada, olid vahepalaks väikesed laulud või siis pillimäng. Esimeses vaatuses mulle pillimäng ja laul isegi meeldisid, kuid teises vaatuses jäi mind liigne muusika kasutamine häirima. Kohati tekkis mul tunne, nagu ma oleksin muusikali vaatama sattunud. Mitte, et mulle muusikalid ei meeldiks, aga ma olin valmistunud sõnalavastust vaatama. Mis seal salata Marta Laane piiksuva häälega kõva laulmist oli päris huvitav vaadata. Ega seegi tegelikult halb pole, et näitlejate võimekust laulude ja pillimänguga proovile pannakse. Ma ei väsi kordamast, et Eesti näitlejad on andekad, aga minu jaoks lihtsalt sai kogu seda muusikalist osa ühel hetkel liiga palju. Ma arvan, et mingil määral oli suur muusika hulk mõjutatud Georg Malviuse muusikalide lavastamisest. Lihtsalt selles osas, et ta on harjunud rohke laulu ja pillimängu kasutamisega. 

Küll aga meeldib mulle Malviuse juures see, et ta oskab kõik näitlejad nii hästi koos mängima panna. Kavalehes oli ka intervjuu Malviusega, kus ta kiitis Eesti näitlejate ansamblimängu. Ja mulle tõesti tundub, et ta oskab selle ansamblimängu eriti hästi tööle rakendada. Kuigi laval oli kohati ikka väga suur hulk näitlejaid, siis kõik nad olid oma kohal ja mitte keegi neist ei tundunud üleliigsena ja samas jäid kõik samal ajal millegagi silma. Selleks, et kõige paremini aru saada mida ma mõtlen, tuleb ise seda lavastust vaatama minna. Või kui keegi on mõnda teist Malviuse lavastust näinud, siis see saab aru küll, mida ma mõtlen. Vahepeal on mul teatris olles tunne, et mõni näitleja mängib teist üle, kuid sel korral olid küll kõik minu silmid sama tähtsad. Isegi raske on öelda, et kes peaosa mängis. Kuigi kogu lugu keerles William Shakespeare ümber, siis ma ei tahaks öelda, et Karmo Nigula oli peaosas. Minu meelest oli tema sama oluline, nagu oli Gido Kanguri kehastatud teatriomanik, kes käis laval võrdlemisi vähe. Etendus ei oleks olnud sama kui üks neist oleks puudu olnud ja mõlema tegelaskujud andsid etendusele värvi.

Kui ma juba kiidulaulu kirjutan, siis tahaksin kiita ka Malviuse otsust Indrek Sammul lavastusse kaasata. Kes siis muu, kui mitte Indrek Sammul sobiks keskaegse mõõgavõitluse stseeni. Olgu-olgu tegelikult olid Indrek Sammul ja Rein Oja ka teistele näitlejatele lavavõitluse selgeks teinud ja nii välkusid laval ikka päris pikalt erinevad mõõgad ja pussid. Ma pöörasin aga erilise hoolega tähelepanu Indrek Sammuli lavavõitlusele ja siis hakkasin vaatama, kuidas teised võitlevad. Minu võhiku silm igatahes mingit vahet ei märganud. Eriti üllatunud olin ma selle üle, et Piret Krumm ka mõõgaga vehkis. Ma vist ei olegi varem päris õiget lavavõitlust näinud ja see oli päris nauditav. Hakka või mõtlema rohkem selliste lavastuste vaatamise peale. Siiski natukene igav oli selles mõttes küll, et keegi vigastada ei saanud ja vahepeal tundus, et see vehklemine algas küll suure probleemi pärast, aga lõpp vajus kuidagi ära ja vehklemine siis ei selgitanudki välja, et kes ikkagi on võitja. Ma ikka olen aru saanud, et igasuguseid mõõgavõitlusi peeti selleks, et võitjat välja selgitada. Kuidagi pingevaba tundus see võitlus minu jaoks, oleks võinud rohkem põnevust kerida ja näiteks mõned ootamatud mõõgavõitlused teha.

Minu kõige suuremad hirmud lavastusega seoses olidki teema ja lavastuse pikkus. Natuke hirmutav tundus kolm tundi teatris istuda ainult ühe vaheajaga. Kui ma eelnevalt kirjutasin, et teema tegelikult oli huvitav ja polnud nii ajalooline, nagu ma kartsin, siis osutus ka hirm pika etenduse ees tühiseks. Esimene vaatus läks nagu lennates ja kuigi mulle tundus, et teine vaatus oli veidi aeglasem ja seal ei toimunud nii palju sündmusi, siis läks ka teine vaatus liigagi kiiresti. Kui näitlejad lavale kummardama tulid, siis ma sain aru, et nüüd ongi kõik. Oleks ikka veel ja veel tahtnud vaadata. Sellist hetke ei tekkinud küll kordagi, et ma oleksin leidnud end kella peale mõtlemas. Kindlasti oli etendus kaasahaarav eelkõige publikule mõeldud pisidetailide pärast. Naerda sai ikka päris korralikult. Näiteks stseenis, kus Will on koos Marlowe´ga Viola rõdu all ütleb Marlowe Willile, et helista talle. Tänapäeval täiesti loomulik asi, aga ajal, kus naised ei tohtinud isegi mitte teatrilaval olla, polnud keegi helistamisest kuulnudki. Või kui keegi Veronat mainis, siis ohkas Marlowe alati: "Jälle see Verona!". Mulle tundus, et sellega vihjati meie Eurovisiooni loole. Kuigi sel ajal kui etendus sügisel välja toodi, vist polnud keeg Verona laulust väga midagi kuulnud. Aga teadupärast näitlejad improviseerivad ka vahel ja vahe lmuudab ka lavastaja teksti kaasaegsemaks. Seega võta nüüd kinni, mis see nüüd siis oli. Mis seal salata, kui sul astub mees lavale suure ballikleidi ja valge parukaga, siis on ka ikka naljakas. Tegelikult neid pisikesi nüansse, mis naerma ajasid oli ikka päris palju ja ma ei mäletagi nüüd tagantjärele enam kõike. Parem ongi, et ma ei mäleta. Saavad kõik teatris ikka millegi üle üllatuda.

Kui ma tavaliselt pole mõningate näitlejatega etenduses rahul, siis sel korral toimis kogu trupp ühise ansamblina (nagu ma juba eespool mainisin) ja ma ei hakkagi eraldi kedagi välja tooma, et kes meeldis ja kes ei meeldinud. Kõik meeldisid. Eriti aga jäi mulle sel korral Piret Krumm silma. Peaks endale väikese meeldetuletuse panema, et teda võiks teatrilaval rohkem teadlikult vaadata. Siiani on ta niiöelda lihtsalt juhuslikult mänginud mõnes etenduses, mida ma vaatamas käinud olen. Aga ta tundub huvitav ja andekas näitleja olevat, peab kohe teadlikult valima mõne lavastuse, milles ta mängib. Karmo Nigula Willi rollis mulle ka meeldis. Ma loodan, et uuel hooajal on teda võimalik veel mõnes minule sobivas lavastuses näha. Hetkel Karmo kohta väga pikka kiidulaulu ei oska kirjutada, kuid kindlasti tasub see nimi nii minul, kui ka teistel teatrikülastajatel meelde jätta.

Ainus, mis mind kogu lavastuse juures lõpuks häirima jäi oli laval käinud väike koer. Või õigemini mind häiris see, et esimese vaatuse alguses see koer pidevalt haukus lava taga ja seda oli saali kuulda. Sel hetkel ma muidugi ei saanud aru, et miks see koera haukumine taustaks on ja mulle tundus, et see ei sobi lavastuse süžeega hetkel. Kui see koer aga lavale tuli, siis ma sain vähemalt aru, et mis koera haukumine see oli. Kuigi kui päris aus olla, siis mulle jäi ikkagi selgusetuks, miks see koera lavale toomine vajalik oli, sest minu meelest poleks väga vahet olnud kas Guido Kangur jalutab laval elusa koeraga või mängukoeraga.

Mu ainus mõte oli see, et äkki see päris koer oli lihtsalt publiku rõõmustamiseks. Juhul, kui keegi Draamateatrist peaks seda postitust lugema, siis palun võtke teadmiseks et lavastus ei vaja seda koera. Minu meelest on tegemist täiesti suurepärase ja toreda lavastusega, millest peaks igas vanuses ja igasuguste huvidega inimene endale midagi huvitavat leidma ja elusa koeraga pole küll vaja kedagi meelitada. Mõned etendused veel toimuvad, seega soovitan kõigil vaatama minna. Ka nendele soovitan, kes muidu ajaloo- või ajastuhõngulisi lavastusi veidi kardavad. Päris alglassiealiste lastega vast ei tasu tõesti vaatama minna (kuigi minuga koos oli küll kaks u 10 aastast poissi teatris) lihtsalt sel põhjusel, et nad ei pruugi suuta kolm tundi paigal istuda. Samas nendele kahele poisile paistis etendus vägagi meeldivat. Eks igaüks tunneb oma lapsi ja teab, kas tahab lapsed kaasa võtta või mitte.

Mina igatahes soovitan soojalt. Saate hea tuju ja ei pea muretsema, et kas Eesti ilm lubab suvelavastust nautida või mitte.

Autor: Marc Normani ja Tom Stoppardi stsenaariumi on adapteerinud Lee Hall
Tõlkinud: Anu Lamp
Lavastaja: Georg Malvius
Kunstnik: Ellen Caims
Valguskunstnik: Palle Palme
Helilooja: Rasmus Puur
Koreograaf: Maiken Schmidt
Lavavõitluse seadjad: Indrek Sammul, Rein Oja
Mängisid:
Karmo Nigula - Will Shakespeare
Mait Malmsten - Kit Marlowe; Leedi Capuletti
Piret Krumm - Viola de Lesseps
Ülle Kaljuste - Amm
Indrek Sammul - Ned Alleyn; Mercutio
Christpher Rajaveer - Sam; Julia
Kristo Viiding - Fennyman
Tiit Sukk - Ralf; Amm
Robert Annus - Nol; Benvolio
Liisa Saaremäel - Kate
Andrus Vaarik - Philip Henslowe
Maria Klenskaja - Kuninganna Elizabeth
Marta Laan - Molly; riietajapreili Siva
Markus Luik - Wessex
Taavi Teplenkov - Lordkammerhärra Tilney; söör Robert de Lesseps
Guido Kangur - Burbag
Kaspar Kiisk - John Webster
Lauri Liiv - Wabash
Hendrik Toompere jr - Paadimees
Veljo Reinik - Tybalt

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta leiab Draamateatri kodulehelt SIIT

Loe edasi